Tänavuse näituse kujundaja Enn Tegova arvab, et on viimane aeg hakata valmistuma tõsiseks esinemiseks ning paneb kõigile südamele üllatada külastajaid meie linna kunstielu kõrge tasemega. Osaleda võib üle Eesti ning kujundajal on kavatsus tööde väljavalimiseks kutsuda kokku žürii.Iga kunstnik saab esitada maksimaalselt kaks teost/komplekti, mille materjalis, tehnikas ja vormis ei ole piiranguid.Teoste informatsiooni ja pildifailid saab esitada Tartu Kunstimaja kodulehel oleval vormil:http://kunstimaja.ee/2022/09/registreerumine-tartu-kunsti-aastanaitusele...Nagu eelminegi aasta, saab ka seekord soovi korral panna oma näitusel olevad teosed üles NOBA kunstimüügikeskkonda. Selleks tuleb teoste lisamisel märkida ära ka nende müügiks soovitav lõplik hind. Arvestada tuleb sellega, et juhul kui teos müüakse NOBA kaudu, saavad nemad sellest hinnast 20% komisjonitasu. Hinnad kuvatakse ka näitusesaalis ning otsemüügi korral komisjonitasu ei arvestata. Näiteks: kui teose müügihind on 1000 eurot, siis näitusesaalist müügi korral saab kunstnik kätte 1000 eurot, NOBA kaudu toimunud müügi korral 800 eurot. Teosed jäävad ka peale näituse lõppu NOBA keskkonda, kuid neid saab sealt soovi korral väga lihtsalt eemaldada.Registreerumine Tartu kunsti aastanäitusele 2022 lõppeb 13. novembri südaööl!
Valdkondadevaheline dialoog
-
Registreerumine Tartu kunsti aastanäitusele 2022
-
Tee ilu ja tõe juurde vabastab
Augustis täitus Juhan Maistel 70. aastaring, millest poole sajandi jagu aastaid on möödunud kunstiajaloo tähe all. Laia pintslikaarega tõmmates võib öelda, et tema teadustöö keskmes olnud kolm pealiini – muinsuskaitse, mõisad ja maastikuarhitektuur –, mille vahele mahub hulganisti uurimusi antiigist kuni Tartu ülikooli arhitektuuriansamblini. Kui kõike seda tervikuna hoomata tahta, näib Maiste loometöö tuum olevat inimvaimu ja selle ideede sünnipaiga otsimine ehk soov mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.
Aastavahetusel sulgeb professor Tartu ülikooli peahoones kunstiajaloo osakonna ukse ja annab teatepulga edasi. See ajendas tagasi vaatama ning esitama oma õppejõule ja kolleegile veel esitamata küsimusi.
Täiskasvanuea koolitee algas sul 1970. aastal lavakunstikateedris. Kuidas sa sealt kunstiajaloo juurde jõudsid?
Spiraali pidi, mis on mind toonud ikka ja jälle tagasi algusesse.
Nägemise avastame, kui avame silmad valgusele. Valgusest sünnivad ettekujutused, vormid ja värvid, mida kokku seades ja üha uuesti ümber paigutades moodustame pildi, mis on sama avar kui silmapiir ja sama kitsas kui omaenese ego. Teisiti öeldes, nägemismeel on mulle alati olnud oluline. Mäletan lapsepõlvekodust Viljandist veskijärve kollaseid vesiroose, vee sünkjat pimedust ja valgeid pilvi. Varahommikul ilmusid akna taha talumehed, viljakotid vankritel ja regedel … sarnaselt teiste omaealistega joonistasin paberile metsaviiru, aia ja kodumaja, mille korstnast tõusis helesinisesse taevasse suitsusammas. Kooli tulin Tallinna. Idüll jätkus kunstiklassis. Inglise keele tunnis deklameerisin Hamletit peast. Kuna eduka õpilasena pääsesin lõpueksamitest, siis andsin järele ahvatlusele ja astusin lavakunstikooli Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus õige pea kohtasin ka oma tulevast abikaasat Ellenit, kes õppis klaverit. Maalikunsti, poeesiat ja muusikat seob hingesugulus.
Näitleja ameti jaoks osutusin paraku kõlbmatuks. Kaasasündinud vajadus olla mina ise ei lubanud mul elada sisse kellegi teise poolt ette kirjutatud rolli. Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Voldemar Panso korraldusele muretseda endale kladed ja kirjutada üles kõik tulevaseks eluks vajalik, küsisin mõttes, kas neid nn näitleja päevikuid ka kontrollitakse. Samapalju kui olen spontaanne, olen ka skeptiline, romantiline küünik, nagu ennast ise olen defineerinud. Nii ei oska ma praeguseni vastata küsimusele, kelleks tahan saada. Äkki siis kunstiajaloolaseks. Ehkki tean, et nii mõnigi kolleeg kahtleb minu teevalikus senini. Kodust kaasa saadud huvi mineviku vastu viiski mind edasi Tartusse ülikooli ajaloo teaduskonda, kust oli juba loomulik valida lisaspetsiaalsusena, nagu toona öeldi, kunstiajalugu. Mind on alati paelunud elatud elud ja mööda lennanud tsivilisatsioonid.
Oled mitmes oma kirjatöös meenutanud suure pieteeditundega kunagist õpetajat Helmi Üprust. Keda veel pead oma eeskujudeks ja teenäitajateks erialases töös?
Ülikoolis sai mulle üsna ruttu selgeks, et minu ajalugu ja see ajalugu, mida seal õpetati, ei lange kokku. Seda mitte üksnes toonase ideoloogilise sõnumi tõttu, mis mind võõrutas ajaloost kui poliitilisest diskursusest, vaid see oli mingi sügavam skepsis ajaloo kui kollektiivse tahte vastu. Võimaluse korral väldin suuri rahvakogunemisi.
Juhan Maiste Odüsseuse radadel Ithaka saarel 2022. aastal. Inimolemise sügavam põhjus on vaim, mis leiab koha igas üksikus hinges, annab endast teada kreekakeelses sõnas ῐ̓́δῐος (ídios) ehk eraisik. Isikuks, kelles leidsin vastukaja oma hingele, oli minu kunstiajalooõpetaja Mart Eller. Juba tema kodu hilisema rahvusraamatukogu lähistel, kuhu me aeg-ajalt võisime sisse astuda, oli eriline. Inimene kunsti ja raamatute keskel, mingi nähtamatu fluidum, mis tõstis välja argipäevast ja andis kunstiajaloole päästerõnga tähenduse. Uurija teed alustasin Helmi Üpruse käe all, kes andis toonastele juba varemeteks muutuvatele mõisatele sügavama filosoofilise ja kosmopoliitilise tähenduse. Mäletan temaga koos ette võetud väljasõite mõisatesse, kus mina tegin pilte ja tema korjas kirjusid vahtralehti, mis on mul tema juba 1960. aastatel kirjutatud „Eesti arhitektuuri ajaloo“ peatükkide vahel kuivatatult alles.
Jaak Kangilaskit mäletan kui inimest teiselt planeedilt. Voldemar Vaga oli minu kandidaaditöö oponent, kes uinus öösel kaitsmisele sõites kütmata rongikupees, peas lõua alla kinni seotud jänesenahkne karvamüts ja käes topelt labakindad. Enne kui me Moskvas Jelissejevi kommipoe kõrval väikesel põiktänaval vana aadlipalee sammaste all asunud NSV Liidu Kunstiuurimise Keskinstituudi kõrge komisjoni ette astusime, kutsus professor mu Praha restorani lõunale. Selle juurde kuulus ka väike pits Armeenia konjakit. Ma arvan millegipärast, et ta oli selle Üprusega enne tema surma kokku leppinud. Ja siis avas Vaga äkki suu ning publik vakatas, kui professor tsaariaegses vene keeles teada andis, et lisaks seitsmele positiivsele küljele on Maiste töös ka seitse suuremat ja väiksemat viga.
Kindlasti ei taha ma mööda vaadata ka Armin Tuulsest ja Sten Karlingist, kellega Üprus oli mulle Tallinnas kohtumise kokku leppinud ja mina – toona ikka alles noor mees – mõisatesse ära põgenesin. Minu kauaaegseks mentoriks on olnud ka Kieli ülikooli professor Lars Olof Larsson. Praktiliste elusuuniste eest olen tänulik Fredi Tompsile, meie seast lahkunud Teddy Böcklerile ja Rasmus Kangropoolile, keda olen pidanud oma kolleegideks ja sõpradeks. Kogu eeskujude ja õpetamise loo võtaksin Goethet parafraseerides kokku lausesse: kunstiajalugu õppides me mitte ei õpi midagi, vaid saame millekski.
Oled viimased kolm kümnendit pühendanud kunstiajaloo õpetamisele nii kunstiakadeemias, maaülikoolis, Tartu ülikoolis kui ka mitmes muus Euroopa ülikoolis. Mida oled õppejõuna pidanud oluliseks oma õpilastele edasi anda?
Vastuse leiad minu viimasest lausest. Kunstiajalugu on lunastus. Tee ilu ja tõe juurde vabastab. Praegu olen isegi pisut hämmastunud, et mind on hakatud austama õpetaja tiitliga. Olen lihtsalt üritanud anda vaimule suuna ja mõttele meetodi. Mida täpselt minu õpilased on minult saanud, seda mina ei tea. Viimati, kui veel hetk enne sulgemist jõudsin, ähmi täis, rahvusraamatukokku, peatas mind uksel turvamees ja küsis, kas mina olengi siis see õpetaja Maimu Maiste poeg? Emal olid tunnid alati korralikult ette valmistatud, vihikud värviliseks joonitud, teda kui õpetajat on meenutanud näiteks akadeemikud Andrus Pork ja Jüri Allik. Mina sinnamaani ei küüni.
1999. aastal asutati Kanuti gildi majas sinu eestvedamisel Tallinna restaureerimiskool. Millest see samm toona tõukus? Miks tundus, et seda on vaja ja selleta ei saa?
Kui kool kunstiülikooli juures pea veerand sajandit tagasi tegutsema hakkas, siis töötasid seal kaks inimest: Krista Laido, keda kõik restauraatorid praeguseni tunnevad, ja mina. Lisaks nn täienduskursustele oli meil algul üks magistrant, siis tuli esimene kursus bakalaureusetudengeid, veel ja veel magistrante, kellel seljataga pikk erialane kogemus ja nii mõnigi neist minust vanem, ning lõpuks doktorandid. Kooli oli hädasti vaja.
Tänu rektor Ando Keskkülale ja prorektor Lylian Meistrile oli võimalik eraalgatus ära riigistada. Praegu on restaureerimiskool (EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakond) mitte üksnes üks esimene, vaid tänu Lilian Hansarile ja Hilkka Hiiopile kindlasti ka üks teednäitavamaid koole Euroopas. Mul on selle üle väga hea meel.
Restaureerimiskoolist ja toonastest meeleoludest inspireerituna korraldasid koostöös Kadrioru kunstimuuseumiga konverentsi ja ilmus ka kogumik „Varemed“ (2004). Tsiteerin sind ennast: „Mitte kõik varemed ei ole selleks, et neid üles ehitada. Mitte kõik pole aga ka selleks, et teha nad maaga tasa. Oskus neid kahte asja eristada tähendab oskust leida üles tee tuleviku ja mineviku vahel.“ Nüüd on taas rohkem kui aktuaalne kõneleda varemete semiootilisest tähendusest ja praktilisest väljundist: Tartu toomkiriku varemetesse kavandatakse moodsat klaaspaviljoni restoraniks. Kuidas suhestud n-ö ajaloomonumentide nüüdisajastamisse ja neile uue tähenduse andmisse?
Immanuel Kanti arvates on tõeline kunst ülalpool selle praktilist kasutamist. Kanti ajast pärineb ka käibefraas „schön und nützlich“ ehk „ilus ja kasulik“. Midagi ei saa välistada. Silmas tuleb pidada, et jäljed, mille on jätnud eelnevad põlvkonnad, väärivad meie suurimat austust ja muld, millel mälestised seisavad, on püha. Nii lihtne see ongi. Kui suudame seda silmas pidada, siis ei ole miski välistatud.
Kõik oleneb väärtustest, maailma kodanikuks olemisest ja moraalist. Oma eksirännakutelt meenuvad mulle kaks paika – v.a nõukogude vandalism –, kus sakraalne ruum oli saanud profaanse otstarbe. Neist üks on Inglismaal Yorkis, kus ühele väikesele telliskivist kirikule paigaldati silt „Pub“, ja teine Iirimaal, kus seinale oli riputatud plagu „Monastery for sale“ [„Müüa klooster“ – toim]. Püha Augustinuse järgi kõneleme mineviku olevikust, oleviku olevikust ja tuleviku olevikust, mis kõik on meie peas ja mujal neid ei ole.
Kõrvaltvaatajana näib mulle, et sinu maailmas on kaks punkti, mis su loometööd kõige rohkem inspireerivad: Rooma ja Valkla. Oled öelnud, et Rooma tundmaõppimiseks ei piisa inimesele ühestainsast elust. Milline on see Rooma, millega kohtusid esimest korda 1986. aastal, kui viibisid UNESCO lähetusel?
Kui ma 1986. aastal Rooma jõudsin, olid UNESCO rahvusvahelises restaureerimiskoolis tunnid juba alanud. Nädalase ootamise järel Moskvas kultuuriministeeriumi pikas koridoris saabus vastu reede õhtut mees suure halli kotiga, kus sees mitmete teiste passide kõrval ka minu sinine välispass koos Itaalia viisaga. Toona ei osanud ettegi kujutada, et lisaks Nõukogude võimule võib ka kellelgi teisel olla minu tagasihoidliku isiku vastu huvi. Selle eest, et viimasel hetkel reisiloa sain, pean olema tänulik ühes kõrgete lagedega toas mind teega kostitanud kahele kõrgelt üles kammitud soenguga daamile, kes Itaalia kultuuriatašeed telefonis rahustasid: on ne russki, vaid hoopis eestlane iz goroda Tallinna. Ja seal ma siis olingi: kunagiste dokitööliste ja muude prolede linnajaos Trasteves, millest praeguseks on saanud turismimagnet. Luitunud fassaadi ja seintelt pudeneva krohviga koolimajast jalutasin esialgu lihtsalt mööda. See oli minu esimene õppetund.
Esimestes loengutes pööras toonane kooli juhataja soomlasest kosmopoliit ja erudiit Jukka Jokilehto minu senised arusaamad kui mitte pea peale, siis pahupidi kindlasti. Must võib olla valge ja valge must. Kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Varemed on pühad ja restaureerimine võib olla kuritegu.
Oma Valkla talumaja puhul olen siiski pidanud silmas teistsuguseid printsiipe. Mitte ei tahaks, et sellest niipea varemed saaks.
Kui pead valima, siis kas igavene elu Roomas või Valklas? Miks?
Kümme-viisteist aastat tagasi oleksin valinud Rooma. Täna valin koduaia. Kevaditi on see täis valgeid õunapuuõisi ja sügiseti lendavad üle kured. Igaühel on oma sünnimaa, elu ja saatus. Rooma suhtes on mul kaksipidised tunded. Mäletan, kuidas palju aastaid hiljem pidasin külalisprofessorina loenguid La Sapienza Rooma ülikoolis ning kätte jõudis november, Saharast jõudis üle mere kohale kollane liivatolm, mattis Tiberi-äärsed puiesteed enda alla. Puud jõe ääres seisid raagus. Ühel hetkel avastasin end nn Rootsi majast – kultuurikeskusest –, kus leidsin peavarju, ihuüksi. Talve hakul hakkab Roomas kõhe. Õhtuti söögikohta otsides nägin, kuidas restorani pidavad pered olid läitnud kaminasse tule, kogunenud televiisori sinise ekraani ette ega hoolinud põrmugi ühest ennast igavesse linna unustanud viimasest sakslasest, kelleks mind nähtavasti minu silmavaate tõttu peeti.
Sinu esseistika ja luule reedavad ideaalmaastiku-otsingud. Kui palju peaks inimene loodust taltsutama ja oma käe ning meele järgi kujundama?
Iga sekkumine loodusesse on vägivald, ent kunst võib olla suuremgi kui loodus. Park, millest olen jutlustanud, on täiuse ja harmoonia poole pürgimuse kontsentraat, mida päriselus ei ole või ei ole piisavalt. Vajame parki nagu palvet. Park on kohal isegi siis, kui meie ise seal parasjagu ei ole. Park on meie hinge peegel ja kokkulepe jumala ja inimese vahel. Samal ajal, park, nagu ka loodus, meid ei vaja.
Sinu kunstiajaloolised uurimused ja kirjatööd on sageli tunderikkamad ja põhinevad rohkem intuitsioonil, kui akadeemiline teadusmaailm eeldab. Selle suunas liigub tänapäevane humanitaaria järjest enam. Kui vaatad tagasi viimase 50 aasta teadustööle, siis kas oled vahel tundnud, et pead n-ö vastuvoolu ujuma?
Kunagi kutsus Lauri Nebel mind teatrikoolis Tormi pojaks. Kalur ma siiski ei ole ja Juhan Smuuli olen vähe lugenud. Olen end suutnud hoida suurematest jamadest, olnud piisavalt järeleandlik ja konventsionaalne. See ongi hea, sest tõde, mille poole pürgime, ei ava end esimesest lausest, vaid enamasti varjab – ja see on igaühe jaoks pisut erinev. Igaühel meist on oma tee ja meetod. Elu on ringmäng, kus liigutakse tantsusammul. Kaks sammu edasi, üks kõrvale ja tagasi, nagu mäletan Santiago de Compostelast, kus trummipõrina saatel, tõrviku valguses, kandsid paar-kolmkümmend suurt ja tugevat meest kirikust välja ja siis ringiga kirikusse tagasi meie õnnistegija hiigelsuurt kuju. Mina olin kõrvaltvaataja, nagu nii mõni teinegi kord elus. Mind kampa ei võetud.
Sa pole end selgelt sidunud ühegi poliitilise suuna või liikumisega, sama näib kehtivat teadustöö puhul. Sinu õpilase ja kolleegina julgen öelda, et sinus on olemas akadeemilisust välistav ja mingis mõttes anarhistlik joon, mis väljendub soovimatuses kuuluda ühte väljavalitute tsunfti või loobuda oma mõttevabadusest. Kas nõustud selle väitega? Kas see omadus on sind elus aidanud või hoopis takistusi loonud?
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ütleksin ka, et see annab sisemise kindluse ja rahu. Tänan oma kaasteelisi ja kolleege, kes on andnud mulle võimaluse käia oma teed. Lõppude lõpuks oleme ühe ajastu lapsed, keda seovad uskumused ja tavad ning armastus samade või vähemalt sarnaste väärtuste vastu. Armastusest ei pääse keegi.
Sul ilmus äsja kogumik „Lõpp on algus“, mis on mõtteline järg raamatutele „Tuldud teed tagasi“ (2002) ja „Tuldud teed edasi“ (2007). Sinu looming hõlmab nii teaduskirjutisi, esseistikat kui ka luulet. Liigud mängleva kergusega žanride vahel. Kui peeglisse vaatad, siis keda sa seal ise näed: kas kunstiajaloo professorit, filosoofi-mõtlejat või poeeti?
Kõik need on suured väljakutsed, mida jõudumööda olen üritanud järgida. Luuletaja tahaksin olla, aga nagu teame, võrdub luuletamine eesti keeles valetamisega. Eks siis olen oma vigu üritanud teadlasena parandada, võtta appi filosoofia, mis paraku ei ole taas täppisteadus. Kunagi, kui õpetajana alustasin, siis muretsesin iga sõna pärast. Segadusse sattununa jätsin ükskord loengu koguni pooleli, tegin 45 minuti möödudes mõttepausi. Professoriamet on olnud boonus, mis on aidanud mõned asjad korraldada omal moel.
Sinu suur töö Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna juhina on olnud Johann Wilhelm Krause pärandi uurimine. Kui mõtled tagasi tema suurejoonelistele Tartu visioonidele, siis kas Krause oleks praegu õnnelik selle üle, mida näeb? Mida võiksid praegused arhitektid-ametnikud linna ja ülikoolilinnaku arendamisel silmas pidada?
Kui Krause Tartus täna ringi jalutaks, võiks tal meel olla rõõmus ja süda rahul. Harva, kui kellelgi on olnud õnne jätta ühe maa ja rahva ajalukku sedavõrd sügav jälg. Kui ülikooliansamblit poleks, siis peaksime selle välja mõtlema. Minu teeneks on see, et suutsin kunagi veenda kolme graatsiat – nagu mu abikaasa neid kutsub – Hilkka Hiiopit, Kadi Pollit ja Mariann Raismat, et teema väärib uurimist. Esimesele põlvkonnale järgnes teine: Anu Ormisson-Lahe, Eda Tursk, Epi Tohvri, kes koos mitme teise uurijaga meilt ja välismaalt aitasid Krause suurprojekti lõpuni viia. Täna on Krause n-ö tütred ja pojad juba suured, igal neist oma koht ja amet, mis aga ei tähenda, et nad oleksid ülikoolile ja selle kogu Euroopas ainukordselt hästi säilinud ansamblile selja pööranud. Iga põlvkond avastab oma alma mater’i ja Krause uuesti.
Aastavahetusel sulged Tartu ülikooli peahoones kunstiajaloo osakonna ukse ja annad teatepulga üle. Mis saab edasi?
Hoian hinge kinni, et ülikoolis säiliks ja kasvaks kunstiajaloo õpetamise traditsioon. Kui vaatan sõsarülikoolide poole Helsingis, Turus, Stockholmis, Kielis või Greifswaldis, siis näen, et Tartus on üks pikk samm veel teha.
Samamoodi nagu ajalugu või filosoofia, on ka kunstiajalugu fundamentaalteadus, mille puhul ei piisa ühest Jaak Kangilaskist ega Voldemar Vagast. Praegune kunstiajaloo diskursus nõuab spetsialiseerumist, ühe professori asemel kahte professorit, lisaks veel grupitäit uurijaid ja lektoreid, tulevikus nähtavasti oma selgete piiridega institutsiooni, oma raamatukogu, pildipanka jms.
Nii oli see aegadel, kui rahvusülikool 1920. aastatel alustas. Iseenesestki mõista on maailm sellest ajast muutunud, professionaalsusele liituva empaatia kõrval küsib praeguse aja teadus mobiilsuse ja võrkude järele, mis ka tuulise ilmaga võimaldab kaluril purjetada Heraklese sammaste vahelt avamerele – viide Francis Baconi 1620. aastal ilmunud teose „Novum Organum“ esmaväljaande tiitellehele. Esmatähtis on oskus avada uusi teemasid ja luua uusi kontakte, siis pole me üksi ja lõpuks võidame niikuinii.
-
Loe Sirpi!
kontsert „Autoritund. Jaan Rääts 90“
I Tallinna noortekooride festivali kontsert Tallinna Jaani kirikus
Baltimaade kunstifestival New Yorgis
Diāna Tamane isikunäitus „Poolarmastus“
Rakvere teatri „Ki(i)vi südamel“
tantsulavastus „Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Singulaarsus“
-
Kriis kriisi otsa
Riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel riigikogus kõlas sõna „kriis“ üksi või mitmesuguste liitsõnade osana kokku 38 korda, olles seega saadikute huulil sama sagedasti kui „majandus“, aga poole rohkem kui „sõda“ või „julgeolek“. Saadikute sõnakasutuses on meil kriisiolud, -periood ja -olukord, -ajad ja -aastad, meil on COVID- ja koroonakriis, julgeoleku-, energia- ja majanduskriis, kokku kobarkriis. Kriiside jutlustajad ei ole seni vaevunud täpsustama, mis on sellise sõnakasutuse alus ja õigustus, kas kriisi algus ja lõpp on määratud mingi mõõdetava näitajaga või juhib nende suud ja keelt ainult sisetunne, avalikkuse ja ajakirjanduse oletatav ootus või hoopis omakasupüüd ja võimuiha. Selle sõna kasutussageduse ja -kerguse järgi otsustades on kriis midagi argist ja normaalset, igapäevase leiva sarnast.
Kuigi sõnad võivad uuendusliku keelearenduse järgi tähendada mida tahes, pakub EKI ühendsõnastik siiski kriisi mõistele seletuse. Kriis on „raskustest, ohust, ebastabiilsetest oludest põhjustatud, hrl vastuoludest lõhestatud pingeline (sotsiaalne, poliitiline) seisund, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus“. Kriisi puudumine on järelikult stabiilne, vastuolude ja muutusteta, ohtude ja raskusteta seisund, poliitilise ja sotsiaalse konsensusega heaks kiidetud õnnepõlv. Ideaali saavutamine näib võimatu, järelikult on elu kui selline pidev kriis, millest päästab ainult surm ja siirdumine teispoolsusse.
Kriisile vastupanu osutamiseks vajalike vahendite valik (valitsuse kohus on ju kriisidega võidelda) sõltub kriisi suurusest, mida peaks kuidagi mõõtma. Parema puudusel tulevad appi suhtarvud. Mitmeprotsendiline muutus kvalifitseerub ähvardavalt järsuks ja kui kiiresti see peab juhtuma? Mõneteistkümne aasta tagusest rahamullistuste ajast räägitakse üksmeelselt kui finantskriisist, kuid näiteks Vikipeedia asjakohasest artiklist võib lugeda, et „Eestis klassikalises mõistes finantskriisi aastatel 2007–2009 ei esinenudki“ ja tegu oli vaid üldise majanduslangusega, mida 2009. aastal mõõdeti sisemajanduse kogutoodangu kahanemisega rohkem kui 14% ehk seitsmendiku jagu. Sellele aga järgnes kasvukümnend, mille jooksul Eesti SKT suurenes poolteist korda. Tagasihoidlikuks jäädes võiks seega öelda, et kui mingi näitaja muutub kümnendiku võrra ükskõik kummas suunas, ei ole tegu kriisi ega ähvardavalt järsu, vaid lihtsate võtetega silutava muutusega.
„Kriis“ on kange sõna ja selle pidev kordamine annab juhtidele-otsustajatele parema enesetunde, umbes nagu vandesõnade kasutamine mitte sidesõnana, vaid õigel puhul, loitsuna valust ja hädast ülesaamiseks. Usutakse, et elatakse erilisel ajal ja tehakse midagi epohhi loovat. Riigitegelaste pilk on suunatud kaugusse nii ajas kui ka ruumis, mistõttu jääb märkamatuks oma ninaesine ja seal kuju võttev tegelik kriis, millesse libisetakse väikeste, ühekaupa võttes justkui tähtsuseta pisisammudega.
Kriis on „raskustest, ohust, ebastabiilsetest oludest põhjustatud, hrl vastuoludest lõhestatud pingeline (sotsiaalne, poliitiline) seisund, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus“. Vaade Anish Kapoori retrospektiivile Manfrini palees Veneetsias. Mis kriis see on? Heal lapsel mitu nime. Maitse asi, kas viimastest riigikogu valimistest saadik toimunut nimetada võimu-, juhtimis- või esindusdemokraatia kriisiks, avaldub see aga selles, et välistele ja tihtilugu otsitud põhjustele viidates ei ole riigikokku pääsenud erakonnad tegelenud nende lubaduste realiseerimisega, milleks valijatelt mandaadi said, vaid moodustanud lühiealisi juhukoalitsioone iga osalise valijaskonnale oletuslikult meeldivate üksikküsimuste jõuga lahendamiseks (ise nimetavad nad seda leitud ühisosaks). Need nn lahendused ei pruugi tervikplaani üldse sobida, aga neile pühendatakse mõõdutundetult tähelepanu ja aega lootuses, et järgmistel valimistel saab tehtu premeeritud. Isegi kui valimislubadustest jõuaks koalitsioonilepetesse üle 90% iga liitlase lubadustest, on aeg näidanud, et järjestikuste valitsuste tegevusprogrammidest suudetakse täita hoopis väiksem osa, hea õnne korral näiteks 2/3. Kõik riigikogus esindatud erakonnad on kuulunud valitsuskoalitsioonidesse ja peavad suutma valijatele selgitada, miks suur osa lubatust on tegemata ning miks pooliku töö eest on siiski sisse kasseeritud täispalk.
Aga erakonnad ei mõõda oma töö tulemuslikkust riigikogus vastu võetud arengukavade, seaduste ja täitevvõimu otsuste hulga ja kvaliteedi järgi, nende peegliks on poliitilise meelelahutustööstuse igapäevaselt ja külluslikult pakutavad suhtarvud ehk avaliku arvamuse küsitlused ning sealt pärit toetusnäitajad. Nende järgi on riigijuhtimise kui tervikuga alati kõik korras, sest umbmääraselt vastavad või eelistuseta küsitletud jäetakse lõpptulemuse selgitamisel arvestusest välja ning summaarselt annavad toetusprotsendid ikka sada kokku. Järelikult on reeglid, mille järgi võimujaotus kujuneb, head. Uks on kinni ja uutel soovijatel ei ole mängulaua taha asja, lihtsalt kaartide jagajal on ajuti ebaõiglane käsi nende arvates, kellele hetkel vähem protsenti jagub. Aga kriisi ei ole.
Küsitlusfirmade esindajatel ja politoloogidel on iganädalasi reitinguid kommenteerides kombeks viidata kas konkreetsetele küsitlusperioodil toimunud sündmustele või lihtsalt „pildilolekule“, kui mõne erakonna populaarsusnäitaja on muutunud statistilise vea piirist enam. Langejaid innustab see erapooletu nõuanne veelgi innukamalt meediasse trügima, veel rohkem hooplema ning vastaseid paksu värviga üle valama, et õigusega endale kuuluv tükk konkurendilt tagasi saada. Aga kes oleks kuulnud parteilasi rääkivat erakonnasüsteemi kriisist, kuigi aastaid on erakondade kui institutsiooni või võimu juurde pääsemisel eriõigustega korporatsiooni usaldusväärsus madalam kui muru, viiendik võimalikust?
Küsitlustulemused pakuvad siiski mõtlemisainet enam kui spordivõistluste edetabelina. Erakonnasüsteem on krooniliselt haige, aga kas ja millises kriisis on erakonnad ühekaupa võttes? Turu-Uuringute AS avaldas viimased tulemused sel nädalal, mõõdeti toetust erakonnale kui kaubamärgile ja ka võimalikule järgmisele peaministrile. Erakonna Eesti 200 ning Kristina Kallase tulemused on seoses äsjase juhivahetusega kaotanud tähenduse, kuid võib oletada, et üks tõukejõude esimehe vahetamiseks oli see, et kaubamärgi populaarsus oli poole suurem juhi omast (vastavalt 12 ja 6,6%, kui eelistuseta vastused välja arvata). Nii suur erinevus tähistab kriisiolukorda, sest normaalsuses peaksid iga erakonna toetajad eelistama peaministrina just oma lemmikerakonna juhti.
Oma erakonna toetusele jääb alla ka Isamaa (8 ja 5,2%), SDE (7 ja 5,2%) ja EKRE (28 ja 22%) juhtide kui potentsiaalsete peaministrite toetus. Vastupidine on olukord Reformi- ja Keskerakonnas: nende juhte, kes erinevalt muudest on peaministriametit ka pidanud, toetab järgmise peaministrina tunduvalt rohkem inimesi, kui kavatseb toetada nende juhitavaid erakondi märtsivalimistel. Kaja Kallase populaarsus (38%) ületab erakonna (29%) oma ligikaudu kolmandiku võrra, Jüri Ratta (22%) toetus on aga erakonnaga (12%) võrreldes peaaegu kahekordne.
Igat suuremat lahknevust juhi ja erakonna toetuse vahel peaks tingimata käsitlema kriisiolukorrana, aga kumbapidi on: kas suurepärasel erakonnal on halb juht või suurepärasel juhil lihtsalt keskpärane erakond ja milliseks valimistulemuseks erinevus kummalgi juhul moondub? Vastus on selge, sest kaubamärk kogub hääli üle maa, juht aga ainult ühes valimisringkonnas. Kas just kogu tõtt, aga midagi kõnelevad esitatud suhtarvud ka erakondade sisedemokraatiast või selle puudumisest, autoritaarsusest ja juhikultusest, mida teenima on pandud ka kampaaniaplaan. Niisiis, suurtes erakondades on kriis ja kui poliitilise kombe järgi dramaatiliselt väljenduda, siis kinnistub see valimiste järel püsikriisina riigi juhtimises, sest tõenäolistel valitsuse moodustajatel on järgmiseks peaministriks pakkuda ainult selleks kas täiesti või osaliselt sobimatuid isikuid.
-
Nemad vä? Nemad saadame tuleriidale
Eestlaste isevärki vaimsusest on omajagu juttu olnud.* Jumalausklikke on vähe (13%), neid, kes usuvad „kõrgemaid jõude või ülivõimetega inimestesse“ aga palju (59%). Viimasel ajal lahatakse ühis- ja pärusmeedias aina enam igasuguste isehakanud gurude ja võlujogurtimeistrite tegevust ja selle võimalikke tagajärgi. Juhitakse tähelepanu murettekitavale trendile, kus erialase ettevalmistuseta inimesed oma veendumused esmalt elustiiliks, siis isiksuseks ja seejärel karjääriks vormivad ning kaaskodanikele erineval määral tervist kahjustavaid märjukesi (kloor, uriin) ja pedagoogilisi teenuseid (energiateraapia, õnnekoolitus) müüvad. Uhhuu-pilkamine uudislugudes ja meemides on suures osas mõistetav. Siiski on paslik küsida: miks võlubakteritel ja ürgenergial siinmail nii viljakas pinnas on ja kes enamasti naerualuseks saavad.
Miks võlubakteritel ja ürgenergial siinmail nii viljakas pinnas on?
Alustame esimesest. Peagi ilmub 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne, mille keskmes on vaimne tervis. Toimetan selles digitehnoloogiat käsitlevat peatükki, kus muu hulgas uurime alternatiivtõlgenduslikke sotsiaalmeediagruppe: uusvaimseid, konspiratiivseid ja rahvatarkuslikke. Sellistesse (Facebooki) gruppidesse jõudjate ajendiks on sageli mingi akuutne mure. Seejuures on inimene enamasti juba üritanud oma probleemi teisiti lahendada, näiteks meditsiiniinstitutsioonide abiga. Eestis on aga puudu psühhiaatritest, kliinilistest psühholoogidest, koolipsühholoogidest, vaimse tervise õdedest ja perearstidest. Ka vaimse tervise häbimärgistatuse poolest jätab olukord soovida. Alternatiivtõlgendusgruppides on aga abiandjaid rohkesti, sealt saab üldjuhul tasuta ja kiiresti mitmekesiseid lahendusi kõiksugustele probleemidele. Mees petab? Palun! Juuksed kukuvad välja? Palun! Tööl kiusatakse? Palun! Uuritud grupid on paljudele üks vähestest kohtadest, kus nad mõistvat suhtumist kogevad ning end väärtustatuna tunnevad. See on muidugi kahe teraga mõõk. Mõtte- ja saatusekaaslaste leidmine mõjub küll võimestavalt, ent aitab kaasa ebateaduse levikule ja võib mõnel juhul viia väärinfopõhisele ja destruktiivsele aktivismile. Lisaks võivad (vaimse) tervise probleemiga inimesed sedalaadi gruppide tõttu ilma jääda teaduspõhisest abist. See ei muuda aga asjaolu, et alternatiivtõlgendusgrupid täidavad tervishoiusüsteemi ressursipuudusest tekkinud tühimikke ja nende populaarsus näitab, et suurel hulgal meie kaasmaalastest on rahuldamata vajadusi mitte üksnes professionaalse abi, vaid ka kuuluvuse ja mõistetud olemise asjus.
Teine märkus puudutab silma jäänud mustrit uhhuu-kriitikas, mille võtab kõige paremini kokku satiiriväljaande Lugejakiri.ee pealkiri: „EHMATAV! 40ndatesse jõudnud naine polegi veel selgeltnägija, joogainstruktor, väenaine, kaugravija, valgusolend, tantraekspert, lingamspets, kouts ega holistiline hingamisterapeut“. Enamik uhhuukriitikas käsitletud tegutsejaid on tõesti naised.
Miks?
Vaatame korraks naiselikkuse kuvandit. Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse monitooringud ja soorolle puudutavad teadusuuringud näitavad ikka ja jälle, et koormus koduste ja hooldamistööde tegemisel langeb hoolimata naiste suhteliselt heast haridusest ja suurest osalusest tööturul naiste õlule. Kristiina Raud viis eelmisel aastal koos Turu-Uuringute ASiga läbi fookusgrupiuuringu, kust eendus Eesti naine, kes: hoolitseb laste, aga ka mehe eest, kuna „mõnikord on vaja purjus mees koju viia“; on „sama töökas kui Eesti mees“, ent „alamakstud“, ja peab sageli „töötama mitmel töökohal“; on „tark“, „haritud“, „iseseisev“, „enesekindel“, aga „väga hooliv“, ja „hea ema“; on „tervislike eluviisidega“ ja „ilus“, kuna „hoolitseb alati enda eest“. Oma vaba aja (millise? ma küsin) pühendab ta sõpradele, perele, „käsi- ja aiatööle“.
Usutavasti olete nõus, et tegemist on väga nõudliku kriteeriumikogumiga. Kas on võimalik, et eesti naiseks olemise standardid lausa innustavad uhhuulusse sukelduma? Kui valida on alamakstud ja ülekoormatud iseseisvuse ja spirituaalse yoni massaaži vahel, siis kumb neist nüüd ebaratsionaalne on?
* Vaimsete ja pärimuslike ideede levikut uurivad näiteks Mare Kõiva, Berit Renser ja Marko Uibu.
-
Kirjutan naistest
Selle artikli kirjutamiseks küsisin nõu 16aastaselt tütrelt. Millele peaks noorte arvates tähelepanu pöörama? Kirjuta naistest, kõlas lühike vastus. Kirjuta abordiõiguse protestidest USAs. Kirjuta sellest, et kui demokraatia variseb, saavad esimesena pihta naised ja lapsed.
Mõttepaus. Eesti riigis mähitakse naised ja lapsed pealtnäha pehmesse kombinesooni. Sel nädalal loetakse riigikogus peretoetuste eelnõu, mille järgi peaks kolmelapseline pere uuest aastast saama 860 ja kahelapseline 160 eurot toetust kuus. Eelnõu kriitikud on toonud esile, et antud kujul suurendaks peretoetuse tõus ühiskonnas ebavõrdsust. Küsimus ei ole seejuures ainult laste ebavõrdses kohtlemises. Mõju ulatub kaugemale, kuna naiste pikad töölt eemal oldud pausid ei soodusta nende erialast enesetäiendamist ja karjääris edenemist. Nii laekub vähem maksutulu riigikassasse ja nende endi pensionifondi. Tõenäoliselt oleks kojujääjate hulgas ka hulk niisuguste elukutsete esindajaid, kelle töökätest on puudus juba praegu. Me kõik saame selle helduse tagajärgi tunda.
Kui soovitakse lastega peresid päriselt toetada, oleks ehk targem suunata lasterikka pere toetuse hüppeliseks tõusuks mõeldud raha hoopis kooli- ja huviharidusse. Mitu õpilast on klassides viie aasta pärast ja kes neile matemaatikat õpetab? Kas nende vanemad suudavad neile pärast tunde võimaldada korvpallitrenni või hakkab seal käima ainult pesamuna? Kas pärast gümnaasiumi on noorel, kel ei ole mitut õde-venda, majanduslikult võimalik astuda kõrgkooli ja saada … matemaatikaõpetajaks? Aga meditsiiniõeks? Kas meditsiiniõe ükskõik mitmendale lapsele leidub koht lastehoius? Jne.
Argised tähelepanekud päriselust, mu oma lähikonnast. Võib ju küsida, kuidas on need seotud 16aastase tüdruku soovitusega kirjutada abordipoleemikast teisel pool maakera ja demokraatia lagunemisest. Vägagi. Meenutan, et eelmiste, 2019. aasta riigikogu valimiste aegu sai Eestiski ühtäkki võtmeteemaks abordiõigus, olgugi et tänu naistearstide heale ennetustööle oli ja on katkestatud raseduste arv järjekindlalt vähenenud. Tundub, et nüüdne peretoetuste eelnõu teenib sama eesmärki: tõmmata riigikogu valimiste eel tähelepanu, õhutada tundeid, võita valijate hääli. Pikemas plaanis püütakse justkui taas ausse tõsta vana hea KKK, seekord lihtsalt teiste vahenditega. Kas demagoogilisevõitu algatus tugevdab demokraatiat või murendab seda?
Ka hästi sihitud vatikombe võib tabada üpris valusalt.
-
Krutskeid täis kanepibetoon
Noor disainer Hannah Segerkrantz on astunud disainipüünele tootesarjaga Kiukivi. Ta võitis äsja Bruno disainiauhindade konkursil publikulemmiku preemia. Segerkrantz kasutab oma loomingus kanepibetooni – ökoloogilist materjali, mis ehituses on küll levinud, kuid disainivaldkonnas uudne. Segerkrantzi sõnul on Kiukivi süsinikunegatiivne tooteseeria tehtud jätkusuutlikust ehitusmaterjalist kanepibetoonist, mis koosneb kanepipuistest, lubjast ja veest. Materjali saab elementideks vormida spetsiaalse poolmodulaarse meetodiga, mis võimaldab kuue tekstiilist eri lõikega luua mitmesuguse kõrguse, mahu ja funktsiooniga tooteid.
Mööbliesemete valmistamise kõrval jagab Segerkrantz oma teadmisi loodusliku materjali kohta teistegagi. Hannah Segerkrantz innustub loomepõhisest uurimistööst ning tegeleb sellega, kuidas disainiga ühiskonda täiustada.
Õppisid Hollandis Eindhoveni disainiakadeemias (Design Academy Eindhoven, DAE). Kuidas sa sinna sattusid ja mida õppisid?
Hannah Segerkrantz: Päris juhuslikult ma Hollandisse õppima ei läinud, aga Eindhoveni disainiakadeemia leidsin küll üllatuslikult. Disainiakadeemias on õpe üles ehitatud vabalt ja valikurohkelt: see põhineb projektidel, järgitakse isetegemise ja katsetamise meetodeid. Tegu on ühe Euroopa parima kontseptuaalset disaini uuriva ja õpetava kooliga. Sealsed õppejõud ei ütle ega näita tudengitele midagi ette, kuid pakuvad loomiseks ja katsetamiseks vahendeid. Tudengitel on võimalik kasutada kõiki kooli ressursse ja töökodasid, õppejõud ei piira ega õpeta kindlaid oskusi, palju peab ise avastama.
Õpe on väga praktiline, teooriast tundsin aeg-ajalt puudust. Kui üliõpilane tahab millelegi konkreetsele spetsialiseeruda, peab ta ise leidma vajalikud spetsialistid ja mõttekaaslased, kes aitaksid tal areneda ning suunaksid.
Näiteks töötasin ühe oma lõpuprojekti raames koos kunstnik Peeter Lauritsaga. Ma võtsin temaga ise ühendust, et saada abi töö teoreetilise osa mõtestamisega. Üliõpilaste projektid tuginevad suuresti loomepõhisel uurimistööl, Eindhoveni disainiakadeemia õpe kätkeb endas palju eksperimenteerimist materjalidega, prototüüpide loomist ning kohapõhist uurimist. Ühtlasi õpetati, et oma projekte peab oskama selgitada võimalikult lihtsalt, nii et isegi vanavanemad mõistaksid.
Hannah Segerkrantz innustub loomepõhisest uurimistööst ning tegeleb sellega, kuidas disainiga ühiskonda täiustada. Milline võiks olla ideaalne, terviklik disainiõpe?
Õpe, mille käigus sütitatakse üliõpilasi tegelema eri distsipliinidega ning kedagi ei suunata orienteeruma konkreetsele alale, näiteks toote- või moedisainile. Tudengil on võimalus katsetada kõigega. Eindhoveni disainiakadeemias on esimene õppeaasta alusaasta, mille käigus saavad üliõpilased proovida kõike: õpetati kartograafiat, tootedisaini, metallitööd, performance’i-kunsti, puitehistööd ja palju muud. Selline sissejuhatus annab tugeva aluspõhja ja tudeng avastab, millised on tema disainialased huvid ja loomisstiil.
Ideaalne haridus on minu arvates horisontaalne. Kõrgharidusasutuses ei tohiks valitseda hierarhia, õpilased ja õpetajad on ühtsel tasandil võrdsed osalised, võimumängud võivad õpihimu ära võtta. Õppeprogrammis peaks valitsema tasakaal teoreetiliste ja praktiliste ainete vahel – üks toetab teist.
Sinu disainiloomingus on näha huvi arhitektuuri ja keskkonnahoiu vastu.
Olin kindel, et minust saab arhitekt. Noorena joonistasin plaane, kuidas oma kodumaja renoveerida ning projekteerisin fantaasiasuvilaid. Enne disainiõpinguid kaalusingi arhitektuuriprogrammide vahel ning olin peaaegu minemas Taani arhitektuuri õppima. Siis suundusin hoopis Eindhoveni disainiakadeemiasse ning esimesel õpinguaastal sain ka arhitektuuri algõpet. Käisin praktikal arhitektuuribüroodes, üks neist oli Brüsselis asuv BC Architects & Studies, kelle looming on jätkusuutlik. Arhitektuuriga kokku puutudes sain aru, et minust arhitekti ei saa, kuid mulle meeldib väga arhitektidega koostööd teha.
Disaini mõju on kiirem ning päevakajalised teemad saab vahetumalt inimeste teadvusse tuua. Oma loomingule suunaandjateks pean jätkusuutlikkust, mõistlikku tarbimist ja ökoloogilist mõtteviisi. Arhitektuuri on samuti väga vaja, aga mulle jääb see pisut kaugeks. Kanepibetoon, mis on minu töös põhiline materjal, on tegelikult ju ehitusmaterjal, mille ma, piltlikult öeldes, seinast välja tõin.
Kuidas kanepibetoon sinu loomingusse jõudis?
Kanepibetoonini jõudsin praktika ajal, sellessamas büroos BC Architects & Studies. Büroo projekti järgi ehitati 2015. aastal Belgias Edegemis ühe vana laohoone sisse maja, mille seinad rajati kanepibetoonist.1 Praktika ajal tutvustati mulle kanepibetooni ning sain ateljees sellega katsetada. Ühel hetkel mõistsin, et Euroopas ei kasuta seda disainis veel keegi. Leidsin, et saaksin oma loometööga anda sellele materjalile ilusa kuju ja praktilise kasutuse. Tähtis on toodete esteetiline külg, seepärast peavad jätkusuutlikest materjalidest valmistatud tooted ühtlasi kenad ja stiilsed välja nägema.
Kuidas kanepibetooni valmistatakse ja mis teeb selle materjaliks, mida saab taaskasutada?
Kanepibetoon on vana materjal, esimene näide selle kasutamisest on üks Jaapani XVII sajandi hoone,2 mis on praeguseni alles. Kanepibetooni taassünd jääb 1980. aastatesse, mil Prantsusmaal hakati renoveerima lubjakivist maju ning selleks kasutati kanepibetooni.
Kanepibetooni valmistatakse kanepiluust, lubjapulbrist, paarist mineraalist ning veest. Kanepiluu ise on kanepitaime varre väikesed tükid, mis jäävad alles, kui kiud eraldada. Lisaks kasutatakse kanepiluud loomadele allapanuks – see on senini olnud ka selle ainuke praktiline otstarve, et kogu kanepitaim ära kasutada. Lehtedest ja seemnetest tehakse ju toitu ja õlisid ning palju muud, ühtlasi saab kanepist valmistada biokütust. Kui segada lubjapulber veega, tekib keemiline reaktsioon, milles saadud aine hakkab kivistuma, s.t lubi hakkab taas lubjakiviks muutuma. Kui segada sinna sisse kanepiluud, siis aine kivistub, kuid kanepiluud lisavad materjalile õhulisust ja tugevust.
Kanepibetoon läheb siiski katki, kui sellest valmistatud esemeid näiteks hooga maha visata või tahtlikult purustada. Taaskasutatav materjal on kanepibetoon seetõttu, et purustatuna võiks seda teoreetiliselt kasutada põllumajanduses väetisena, kuigi ei tea, et keegi seda teeb. Ideelt on see ringlev materjal, mida ei saa küll algseisu tagasi viia, kuid lõpuks on see biolagunev.
Kanepibetooni toormaterjalid ei ole kohalikku päritolu. Kas kanepi võiks asendada millegi Eestis kättesaadavaga?
Selle võiks asendada pillirooga. Plaanin teha katsetusi, kas see toimib. Kanepit kasvatatakse Eestis küll, kuid mitte piisavas koguses ning keegi ei purusta luud, mida oma töös vajan. Hetkel on lähim koht, kust seda saada, Soome. Pean osa mineraaliseguks vajalikest komponentidest Hollandist tooma, kõiki pole Eestist leidnud. Lubi tuleb Saaremaalt. Ideaalis soovin, et kõik tootjad oleksid Eestis ning saaksin vajaliku kohapealt soetada, et materjal süsiniknegatiivne hoida.
Valmistad kanepibetoonist tooteid tootenimetusega Kiukivi, millega võitsid äsja Bruno disainiauhindade konkursil publikupreemia. Mis on kiukivi?
Kiukivi sai alguse projektist „Hemp-it-yourself“, mis õpetab kanepibetooni vormima ja toetub tee-ise-mõtteviisile. Projekt oli seotud minu Eindhoveni disainiakadeemia lõpetamisega. Koroonapandeemia mõjutas ka tööd, sest kõik kooli töökojad olid suletud. Valisin kanepibetooni käsitletavaks materjaliks, kuid mul ei olnud koroonapiirangute tõttu võimalik ühegi meistri käe all õppida, mistõttu pidin kõik täiesti ise selgeks saama. Abiks olid veebiallikad ning kanepibetooni meistrite ja loodusehitajate Facebooki grupp. Selgus, et kanepibetooni kohta on väga palju käepärast infot. Arhitektuuris on seda tõesti palju kasutatud, see on eriti hea soojustusmaterjal. Kanepibetoon reguleerib toa- ja õhutemperatuuri ja niiskust ning on ühtlasi tulekindel.
Projekt „Hemp-it-yourself“ põhineb vaba kasutusega ehk open-source-infol. Läbitöötatud allikate ning oma materjalikatsetuste põhjal koostasin infokogumiku, kus õpetan kanepibetooni kasutama. Taipasin, et olen üks esimesi ja väheseid, kes selle materjaliga disainis tegeleb ning seda koondatud infot oleks patt endale hoida, kuna sel on palju võimalusi nii disainis, skulptuuris kui ka prototüüpide tegemisel.
Kogumikus annan erialaseid näpunäiteid, kuidas materjali segada, testida ja vormida. Ühtlasi jagan vormide lõikeid, mida on võimalik kasutada. Kokkuvõttes on tegu kanepibetooni manuaaliga, olen aasta jooksul üle 60 manuaali eksemplari välja saatnud. Ma ei tea, kas huvilised teevad tõesti kõik algusest lõpuni ise, kuid selliseid tee ise tüüpi ettevõtmisi on disainis vähe.
Kas seejärel arendasid manuaali põhjal välja oma tootesarja?
Kiukivi sari on justkui „Hemp-it-yourself“-projekti väike õde või vend. Projekti praktiline osa on poolmodulaarne meetod, kus kuue tekstiilist lõike ühendamisel saab luua eri kõrguste, mahtude ja funktsioonidega kanepibetoonist tooteid. Sain aru, et huvi nende toodete vastu on kohati suurem kui huvi manuaali vastu. Kiukivi on kanepibetoonist valmistatud disainielement-pind, mis sobib näiteks esemete hoidmiseks. Neid võib kasutada istmete, kohvilaua või taimealustena. Enamiku tooteid valmistan vastavalt nõudlusele ja tellimusele ning arvestan tellija soove. Manuaali mõte on seista vastu masstootmisele ning luua tooted, mida inimesed tõesti vajavad.
Kiukivid on algusest peale saanud palju tähelepanu, mind on kutsutud mitmele näitusele ning neist on kirjutatud artikleid. Tänavused Bruno disainiauhinnad on toonud kohalikku tähelepanu.
Kui kaua ühe toote valmistamine aega võtab?
Umbes üks kuu, kuna tambin kanepibetooni kangast vormidesse, mis on aeganõudev protsess. Tööd tuleb teha aeglaselt ja tähelepanelikult, et mass oleks ühtlane. Samuti on kuivamisprotsess pikk ning nõuab täpseid tingimusi. Näiteks sel suvel juhtus äpardus, kui oli kuiv, siis kiukivid kuivasid liiga kiiresti ja hakkasid pudisema. Kanepibetoonist saab ehitada pigem suvel, teistel aastaaegadel võib betooni kuivamine liiga kaua aega võtta ning materjal ei pruugi täielikult ära kuivada.
Kuigi olen kanepibetooniga juba mitu aastat töötanud, tekib ikka neid hetki, mil ma mõne detailiga ei osanud üldse arvestada. Kanepibetoon on elav materjal ning krutskeid täis. Väga põnev on avastada materjali kohta midagi uut.
Kas Kiukivi tootesarja lisandub ka teisi esemeid?
Praegu keskendun rohkem kattekihtidega eksperimenteerimisele. Katan kanepibetoonist tooted linaõliga, aga tahan proovida ka muid võimalusi. Linaõli kantakse peale mitu kihti ja see imbub hästi sügavale. Ühel hetkel õli aga sügavamale ei vaju ning tootele tekib kiht, mis kinnitab materjali osakesed, kanepibetoon on muidu tolmune. Lisaks tegelen sellega, et luua tugevam vorm, mille sees kiukivisid valmistada. Kui vorm on stabiilsem, siis on võimalik valmistada ühtlasema välimusega tooteid, töötada oleks mugavam. Praegu töötan välja puidust vorme. Et hoida kõik naturaalne, püüan täielikult vältida plasti. See on kogu projekti filosoofia, vastasel juhul vajuks kontseptsioon laiali. Sama kehtib kattevahendi puhul: milleks töötada ökomaterjaliga, kui see kinnitatakse tehisliku viimistlusmaterjaliga. Nii võib kanepibetoon isegi hallitama minna. Võlu on selles, et materjal on poorne ja hingav.
Kuju ja värvuse poolest meenutavad kiukivid veinikorke. Kas kombates on materjal samuti korgi moodi?
Kanepibetoon on kõvem, sel on puidu omadusi, samal ajal on kanepibetoon poorne nagu kork. Kui asetada kork ja kanepibetoon kõrvuti, on kohe näha, et kork on pehme ja tükid ümarad, kanepibetoonil on teravad n-ö luud. Kuju on tõesti sarnane ning kaugelt vaadates saan aru, miks kiukivid võivad veinikorki meenutada.
Mõeldes Kiukivi toodetele ning manuaalile „Hemp-it-yourself“, siis näib, et oled küll manuaali autor, aga samal ajal ka selle neutraalne kasutaja. Kuidas määratled disaineripositsiooni?
Mul on komme ennast oma projektidest välja disainida. Mulle ei ole sümpaatne autoritaarne autoripositsioon. Kontseptuaalselt on siin tõesti tegu kahe eri projektiga, millest üks on manuaali koostamine, aga teisalt valmistan kiukivisid, olen ise nende kasutaja.
Soovin oma loometööd laiendada uurimusliku disaini poole, siduda looming kultuuri ja ökoloogiaga ning mitte tegeleda üksnes inimeste teadlikkuse tõstmisega, vaid minna sealt edasi. Pelgalt informeerimisest ei piisa, nii ei võta disainer täielikku vastutust. Projektidest võiks saada midagi rohkemat, mille näiteks on „Hemp-it-yourself“-manuaal. Disainiuurimus võiks jõuda publikuni mitte ainult näituste ja kataloogidega, näitusest tuleb minna edasi. On rõõmustav, kui aeg-ajalt mõned ettevõtted pöörduvad näitustest innustununa disainerite ja teadlaste poole, et välja töötada uued lahendused, mis vähendaksid ökoloogilist jalajälge. See tähendab näiteks muudatusi tootmisprotsessis, töökeskkonna ümberkujundamist ja palju muud. Nii on näitustel praktilised kasu toovad järellained. Hollandis levib selline mõtteviis jõudsalt, aga soovin tuua Eestissegi suhtumise, et disain puudutab suuremat osaliste hulka ning hõlmab endas tihedamat koostööd ühiskonna esindajatega.
1 Vt lähemalt: https://www.archdaily.com/896828/regional-house-edeghem-bc-architects.
2 Jaapanis Naganos asuv Miasa küla kanepimaja valmis 1698. aastal.
-
Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee
Sissiaianduse all peetakse enamasti silmas istutamist ja viljelemist sellisel maal, kus seda seaduslikult teha ei tohi. Sissiaiandus on laiemalt tuntud geriljaaiandusena, aga kuna see inglise keelest ja selles omakorda laenatud hispaaniakeelne sõna tähendusele midagi juurde ei anna, räägin sissiaiandusest, sissimetsandusest, sissiviljelusest ja sissikarjandusest. Sageli kannab see poliitilist sõnumit, näiteks protestitakse kehtivate omandisuhete, autostumise vms vastu. Siiski mitte alati pole sissiviljeluse taga poliitika. Mõnikord tõukab takka lihtsalt rohenäplus, teinekord näpistab nälg ja näiteks legendaarsele Õunaseemne Juhanile2, kes külvas seemnest kümneid tuhandeid õunapuid üle poole Ameerika, oli see nii ärimudel, kutsetöö kui ka usuline kutsumus. Sissiaiandus võib aset leida avalikult ja provokatiivselt või siis vaikselt ja varjatult, isegi ööpimeduse katte all, olenevalt eesmärkidest ja olukorrast.
Eestis on viimastel aastatel hakanud linnamaadele tekkima ka seaduslikke sissiaedu, on hakatud rääkima kogukonnaaedadest. Need kipuvad siiski tihti unarusse jääma: lühikese vaimustushoo jälgi katavad peagi nõgesed ja võsa. See on küllaltki mõistetav, sest kui aiamaa ei paikne koduõuel, on peenarde harimine puht energeetiliselt nutuse kasuteguriga. Üheaastased toidutaimed on ju nn katastroofitaimed. Nende looduslikud eellased on olnud pioneerid, kes täitsid põlengu, üleujutuse või maavärina rüüstatud kohad. Põlluharimine kujutab endast permanentse katastroofi ülalpidamist, mis on väga energiamahukas ja ametivõimude kontrolli all maaorjus. Sissitegevuse olemusse kuulub aga toimetamine varjatult ja väheste vahenditega: kiired torked vahelduvad pikaajaliste tagasitõmbumistega. Üheaastased taimed on „riigitaimed“3: nende kasvatamist ja kasutamist on lihtne keelata, piirata ja maksustada, kuna neid ei saa külvata ja korjata vähehaaval ja salamisi.
Kesk tööstuskõrbeid õitseb elurikas sissiaed. Peenrad ja kattekiled jätavad tavalise prügistamise mulje, mis mõjub tänuväärsel kombel allelopaatiliselt, peletades uudishimulikke, otsest agressiooni siiski esile kutsumata: on ju prügistamine sotsiaalselt aktsepteeritavam kui ebaseaduslik maatulundustegevus võõras valduses.1 Ametnike varitsus ohustab aednikku ainult autoaknast seiratavas ulatuses, kesksuveks sulgeb rinnuni rohi aia isegi koerajalutajatele. Metsistuvad puud-põõsad ja ehitusjäätmetest moodustunud mitmekülgne reljeef püüab vihmavett ning tagab taimekasvuks soodsa mikrokliima; kompostikastid, prügi- ja risuhunnikud loovad mitmekülgseid elupaiku lindudele, siilidele, konnadele ja mikroelustikule. Sissiviljeluseks sobib paremini kaval ökoloogiline kombineerimine, vähenõudlikud „salaja“ kasvavad mitmeaastased taimed, kuna neid saab poetada käo kombel, jäädes ise ohutust kaugusest mängu jälgima ning vilju nautima. Sissiviljeluse ökoloogiline kõrgvorm on metsaviljelus ehk silvakultuur, mis matkib looduslike ökosüsteemide toimimist ja kaugeneb katastroofiviljelusest.4 Metsaviljeluse puhul kujundatakse mitmerindeline söödav ökosüsteem, mis küpsedes vajab üha vähem sekkumist. Tavaline köögiviljaaed ja põld toimivad aastases tsüklis, metsaaed võib aga kesta sajandeid, isegi tuhandeid aastaid. See ei tähenda muutumatust, vaid vastupidi, nagu metsaökosüsteemi iseloomustab ka seda taimekoosluste arengurida ehk suktsessioon (nt karjamaale kasvab lepik, lepad tõrjub ajapikku välja kuusik, kuusiku põleng annab võimaluse kaasikule jne). Rindeline metsaaed püüab põlluga võrreldes mitu korda enam päikeseenergiat ning loob külluslikult elupaiku. Kuigi maheda harimise korral seob ka põllumuld süsinikku, on metsa ja metsaaia võime süsinikku mulda ja taimemassi siduda võrratult suurem.
Loomad linnaökosüsteemi
Metsaaed ei näe tavaliselt välja päris selline, nagu tänapäeva eestlane metsa ette kujutab. Pigem meenutab see savanni või puisniitu. Kujutelm metsast ongi eestlastel viimase poolsajandi jooksul laanestunud. Mõelgem väljendile „ajan loomad metsa“. Laanes pole suurtel koduloomadel ju midagi süüa. Seevastu puisniidul on heina, tärkliserikkaid juuri ja mugulaid, lehti, võrseid, pähkleid, seeni, tõrusid, marju, õunu. Vihmametsade järel on kõige külluslikuma elustikuga ja suurima süsiniku sidumise võimega maismaaökosüsteemid evolutsiooni jooksul olnud savannilaadsed, suurte loomade „kultiveeritud“ ja väetatud alad, inimahvi sünnimaastik. Loomadeta taimeökosüsteeme loodus ei tunne: vaadates fotol (1) olevat sissimetsaaeda, tuleb tahtmine lisada pildile veel hobune, siga, paar lammast, haned ja kanad. Sel juhul saaks kokku elurikkaima kujuteldava kultuurmaastiku ja tootlikema mõeldava viljelussüsteemi – metsaaiakarjamaa.5 Esmapilgul võib suurte loomade toomine linnaökosüsteemi tunduda poliitiliselt ja taktikaliselt ebarealistlik, mis kergitab praktilise küsimuse, kuidas ikkagi saada suured loomad pildile. Ent vaadakem peeglisse: põhjaliku uurimistöö ja innovatiivse mõtlemise abil võib koita vastus.
Visioon 2035: elurikas toidusalu Vilma õppehoone hoovis. Järgmiseks visandan ühe sissiaiandusliku „erioperatsiooni“ kava elurikka toidusalu loomiseks ökoloogilisse kõrbesse. Virtuaalse õppemanöövri läbimängimise kohaks valisin nurgakese Viljandi kultuuriakadeemia Vilma õppehoone (Turu 7) hoovis, silmamõõdu järgi umbes 5 × 20 meetrit. Lõunast ja idast lõõskab üle avatud asfaltplatsi päike, lääneküljes on kivimüür, põhjakaares võrkaed, selle taga jõuliselt niidetav muruplats. Valisin just selle ala, kuna ma juhtumisi tunnen kohalikku olustikku, paik on suhteliselt kaitstud arendushuvide eest ja – tsiteerides klassikuid6 – sel on arengupotentsiaali. Vilma õppehoones tegutsevad õppetöökojad: puutöökoda, villakoda, kohe uuritava rohelapi kõrval sepikoda, hoovialal korraldatakse aeg-ajalt pidusid ja kontserte, mis tähendab, et sünnib mullatekkeks vajalikku tooret, samuti võib eeldada rahuldavalt looduslembest asurkonda ja läbirändlust.
Viivitus saavutatakse manööverhaaval
Ametlikus korras söögisalu rajamine oleks närvesööv ja kohtaks kindlasti kümneid ületamatuid vastuargumente: tuleb teha haljastusprojekt, kes vastutab, arutame kunagi eelarveaasta kontekstis, kes neid lehti ja vilju hakkab koristama … Demokraatia on monopoliseeritud ja betoneeritud bürokraatiasse, seaduslikud muutused on välistatud. Pealegi näeb demokraatlik enamus elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi. Valitsev mentaliteet meenutab anekdooti Nõukogude sõjaväest, kus sõdurid olevat kasarmualal puudelt lehed juba suvel kaikaga maha peksnud, et sügisel poleks vaja koristada. Elurikkuse hirmuäratava kokkukuivamise ning kliima kuumenemise oludes peaksime hoopis rõõmustama: õuntest saab ajada siidrit, pähkleid süüa või sööta koduloomadele, oksi saab ahjus või lõkkel põletada, kõrged lehehunnikud tähendavad, et oleme sidunud atmosfäärist süsinikku.
Aga on, nagu on. Demokraatia lobiseb, sissid tegutsevad. Võit või vähemalt viivitus saavutatakse manööverhaaval. Siin visandatud strateegia põhineb kultuuriökoloogilisel lähtekohal, et kultuurimuutus on nagu ahelreaktsioon, mis kord valla pääsenuna läbib kogu süsteemi. Et positiivne muutus toimuda saaks, peavad aga alusmetsas ja mullas vastupanu taimed ja seemned ootel olema.
Metsaökosüsteemile omaselt tuleb söögisalu kujundada rindelisena. Ülarinne võiks moodustuda näiteks pähklipuust, mis tuleks istutada mõne legitiimse tähtpäeva puhul: see on tehtav suurema bürokraatiata ja mõõdukas konformism tagab sissiaiale vähemalt esialgse ja osalise õiguskaitse. Suurte puude eluväljavaated pole paraku liiga helged. Parasjagu ehitatakse teisele poole tänavat Viljandi uut haiglat, mille betoonmass muudab püsivalt linnaosa mikrokliimat ning hiiglaslik maa-alune osa ja tõhus drenaažisüsteem röövib põhjavee. See võib tähendada, et kvartalite kaupa pole lähisajanditel kõrgematel puudel elulootust, sest kuskilt pole võtta neid tuhandeid liitreid vett, mida üksainuski puu aastas vajab7. Seda enam on põhjust kiirustada ja hakata eksperimenteerima puuliikidega, millel võiks olla tuleviku kliimas perspektiivi. Kuna söödavad taimed on harva invasiivsed, on risk tühine, kuid võimalus anda oma evolutsiooniline panus kliima kuumenemisega kohanemisse kohustab.
Ainus roheline nurgake Viljandi kultuuriakadeemia Vilma õppehoone asfalteeritud hoovis – ja seegi ökoloogiline ning toidukõrb. Kaks jasmiinipõõsast lindudele mingit varju muidugi pakuvad, kuid muru kolletab ja kamar on mullamarraskile trimmerdatud. Kuutõverohi müüri ääres tõotab millegi parema algust: ilusa metsaaia puhmarinde taime risoomi kõlbab süüa ka inimesel. Taustal Viljandi uue haigla ehitustööd, mis edendavad kõrbestumist veelgi. Linnasissi nähtamatu käsi
Saladuslikul kombel hakkab mööda pähklipuud väänlema viinapuu. Ühel udusel suveööl kaevatakse aia serva vihmavee püüdmiseks piklik lohk. Jasmiinipõõsastikku sugeneb paar möödujate pilkudele eristamatut õunapuud. Kevadiste heakorratalgute käigus jasmiini veidi kärbitakse, nii et õunapuud saavad kogemata pisut valgust juurde. Jasmiinitihnikus hakkab endale teed rajama kreegi- ja sõstravõsa – küllap linnud kandsid … Asfaldipragudest küünitab välja vaarikas ja põldmurakas, parkla hakkab taganema. Võrkaial on hakanud laiutama aktiniidia. Osa taimi sureb, millised just, on võimatu ette näha. Kes tahab surra, surgu, kes tahab elada, seda aitab linnasissi nähtamatu käsi. Kuna õppetöö käigus tekkinud kola jaoks pole parklas ruumi, siis asetatakse midagi „ajutiselt“ murule, siis veel ja veel midagi. See segab trimmerdamist, nii et heakordnikud ja majasokud löövad viimaks käega. Kola vahele on kogemata moodustunud puhmarinne: laanesõnajalg, rabarber, asparaagus. Kevaditi märgatakse karulauku.
Aastatega hakkab „ajutiselt“ asetatud kola üha rohkem välja nägema nagu taimetoed, pingid ja lauad. Kunstiliselt küsitava väärtusega installatsioonid müüridel leiavad tänuväärse auditooriumi varblaste ja nahkhiirte seas. Söögi või suudluse otsinguil võpsikusse tallatud radadele laotatakse töökojas tekkivat saepuru. Üldse on puidu- ja villajäätmed vaja kuskile panna, prügiarved ju kasvavad – „ajutise lahendusena“ tehakse selleks kõigepealt üks, siis ka teine kompostikast. Mingi tekstiilikatsetuse jaoks on vaja uriini või ummistub saladuslikult kanalisatsioon, kiiruga meisterdatud kuivkäimlat on igati loomulik tühjendada kompostikasti. Vaarik on vahepeal kasvanud nii kõrgeks, et sepapoisid hakkavad kompostikastil pissil käima. Sõnakuulmatu taimestik ründab ka teispoole aeda, trimmerdatud muruala hakkab sealtki aeglaselt taganema. Sellist ennekuulmatut metsikust märgatakse kõigis linna unustatud nurgatagustes, neist ei saa enam kuidagi lahti, viimaks harjutakse – ja elu läheb edasi.
1 Teoreetilises plaanis tugineb artikkel valdavalt botaanik Tõnu Ploompuu inimasulate kui koosluste arengu asumiökoloogilisel tõlgendusel, vt Tõnu Ploompuu, Asumiökoloogia. – Akadeemia 1990, nr 1, 2) ning antropoloog Matti Sarmela arusaamal kultuurist kui ökoloogilisest tervikstruktuurist, vt Matti Sarmela, Rakennemuutos tulevaisuuteen: postlokaalinen maailma ja Suomi. WSOY, Porvoo 1989.
Allelopaatia tähendab liikidevahelist suhet, mille puhul „üks liik teeb kaasliikide või ka liigikaaslaste elu koosluses võimatuks mürgiste eritiste või jäätmetega“ Antud juhul toimub peamiselt märgiline tõrjumine liigisiseselt kultuuriliselt võõraste, potentsiaalselt konkureerivate „teiste“ suhtes.
2 Õunaseemne Juhan ehk Johnny Appleseed, kodanikunimega John Chapman (1774–1845), oli rändjutlustaja, misjonär ja õunapuuistandike rajaja, kelle valimatu sissiaianduse geneetilise mitmekesisuse pärandil seisab suur osa tänapäevasest sordiaretusest. Õunaseemne Juhanit mäletatakse kui omamoodi protestantlikku Assisi Franciscust, isegi vaenulikud indiaanihõimud uskusid, et tal on otseühendus Suure Vaimuga.
3 Areng pärisorjast pärismaalaseks on ajaloos korduvalt aset leidnud kultuuriprotsess: et oma või koloniaalriigi eest kaabet teha, on enamasti vaja loobuda üheaastastest taimedest. Kagu-Aasias on näiteks mitmed metsaviljelejatest uuspärismaalaste hõimud sündinud ärakargajatest, kes on loobunud riisist kui riigitaimest. Vt nt James C. Scott, The Art of Not Being Governed: An Anarchist History of Upland Southeast Asia. Yale University Press, London 2009.
4 Mark Shepard, Restoration Agriculture. Real-World Permaculture for Farmers. Acres, USA 2013.
5 Nt Ameerika paleontoloog Paul Martin, Põhja-Ameerika väljasurnud megafauna (mammutid, kaamelid, hobused, taapirid, koopalõvid jts) väljasuremise asjatundja, peab kliima kuumenemise taustal vajalikuks koostöös põllumajandusega taastada Põhja-Ameerika ökoloogiline rikkus ja evolutsiooniline potentsiaal 13 000 aasta taguse kohaliku megafauna ökoloogiliste ekvivalentide abil (kaamelid, elevandid, gepardid, lõvid ja hobused). Nii pakuksime ühtlasi paopaika paljudele kliima kuumenemise eest põgenevatele ohustatud liikidele suurloomadest taimede ja mikroorganismideni. Vt Paul S Martin, Twilight of the Mammoths: Ice Age Extinctions and the Rewilding of America. University of California Press, Berkeley 2005. Siberis üritatakse piisonite ja hobuste abil igikeltsa sulamise peatamiseks taastada nn mammutisteppi. Vt M. Macias-Fauria, P. Jepson, N. Zimov, Y. Malhi, Pleistocene Arctic megafaunal ecological engineering as a natural climate solution? Phil. Trans. R. Soc. B 375: 20190122, 2020.
6 Lancelot „Capability“ Brown (1715–1783), maastikuarhitekt, inglise maastikuaiastiili rajajaid ja kuulsamaid esindajaid, olnud vähese jutuga mees. Kui kunded küsisid, et noh, kas mu aiaga annab midagi ette võtta, vastanud ta „There is capability for improvements“ ehk „Arengupotentsiaali on“.
7 Maa alla ehitamise ja kõrgekasvuliste linnapuude tuleviku kohta vt nt Merilin Pärli, Kadrioru pargi juhataja: Suuri puid näeme veel ainult meie praegu. Tulevikupuud on hoopis teistsugused. – Eesti Ekspress 2. VI 2022. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96258489/kadrioru-pargi-juhataja-suuri-puid-naeme-veel-ainult-meie-praegu-tulevikupuud-on-hoopis-teistsugused
-
Kas ja kui sotsiaalne siis on „Õnne 13“?
Septembri viimasel laupäeval läks eetrisse teleseriaali „Õnne 13“1 kolmekümnenda hooaja esimene, üldarvestuses 855. osa. Minu esimene oli 601., ilus ümmargune arv, mis laseb mul kiiresti peast oma skoori arvutada. Sel nädalal kirjutan juba oma 269ndat, uskumatu. Algas minu üheksas aasta sarjaga ja kuna ma ei ole veel 35aastanegi, siis olen „Õnnega“ koos olnud umbes veerandi ja kolmandiku vahel oma elust.
Maht on selles mõttes oluline, et kuigi ma ei kirjuta „Õnnet“ iga päev, selle peale ei lähe isegi mitte pool mu ajast, on mastaap nii suur, et see dikteerib mu elu ikkagi nii mõneski mõttes. Kuigi olen kirjutanud kümme näidendit ja sadu artikleid, ei küüni nende tähemärkide arv kokku ilmselt kümnendikunigi „Õnne“ kuuest-seitsmest miljonist. Üks osa on nimelt 24 000 kuni 30 000 tähemärki, kusjuures vanasti oli pigem rohkem. Ma tahaks loota, et kirjutan nüüd mängulisemalt ja näitlejatel on materjaliga rohkem teha – ei pea niisama sõnadega oma eetriminuteid täis tulistama.
Just ilmus mu kümnes luulekogu „Emadepäev“2, aga loomulikult ei saa ka luulet kuidagi sarjakirjutamisega võrrelda. Esiteks võtab üks luuletus nii mahult kui ka pingutuselt autorilt palju vähem ning teiseks tuleb just võrreldes luulega mängu mahu teine oluline pool. Nimelt – ja ma ei taha oma kalleid kaasluuletajaid kuidagi solvata – ei loe luulet mitte keegi. Seda ei osta keegi ja neid autoreid ei tea keegi, kui võrrelda telereitinguga, kui sarja üht osa vaatab kõvasti üle 100 000 inimese. Parematel päevadel on neid isegi peaaegu 200 000.
Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et 100 000 eestlast loeks ja teaks ühte luuletust või lausa luulekogu. Sellest luuletusest peab saama hümn või mõni neist lorilauludest, mida lapsed ja nende vintis onud-tädid jõuluvana mängivale onule loevad. „Jõuluvana, kullapai, kingi mulle suhkrusai“ on tõesti võib-olla 100 000, 200 000 ja rohkemgi inimest võimeline peast lugema. Või siis tuua näiteks midagi veel banaalsemat? „Õllepruulija?“ See peaks „Õnne 13“ lorilaulureputatsiooniga kenasti kokku minema.
Reputatsioon on alati olnud asi, mis mind meie sarjaga seoses kukalt kratsima paneb. Ei ole võimalik kokku lugeda, kui paljud on minult aastate jooksul vabandust palunud, et nad „Õnnet“ ei vaata. See vestlus algab tavaliselt nii, et mingis seltskonnas uuritakse mult, millega ma tegelen. Kui ise vastan tihti lakooniliselt, et olen kirjanik, siis võtab keegi täpsustada, et see on ju Andra Teede, „Õnne 13“ stsenarist, endal kerge uhkusenoot hääles, et tema teab midagi, mida teised ei tea, ja et temaga samal peol on sellise uhke tööga inimene. Ja siis vastab kolmas, kellele mind tutvustati, et ohoo, aga mina „Õnne 13“ ei vaata. Või vastupidi: „Ma „Õnne 13“ ei vaata, aga …“ Aga, mis? Noh, näiteks see pidi ilge aegluubis saast olema. See on superkonservatiivne. Või vastupidi: see on viimasel ajal võõralt noor ja kiire. See on aja ära elanud. Ma alati mõtlen, et huvitav, kust need inimesed, kes „Õnne 13“ ei vaata, teavad, milline see on. Ju siis lehest loevad? Või kuulevad sugulastelt?
Õnne tänava seltskond aastal 1993. Allan (Raivo E. Tamm), Jaanus (Kauro Anton), Harry Ahven (Tõnu Kilgas), Johannes (Kaljo Kiisk), Mare (Anne Veesaar) ja Alma (Helgi Sallo). Kaur Kender kirjutas oma romaanis „Kuidas saada isaks“3, et teda vihkavad peamiselt inimesed, kes ei ole lugenud tema raamatuid, aga on lugenud midagi tema raamatute kohta. Kui ma sõidan ringi mööda Põlva-, Võru- või Viljandimaa raamatukogusid ja kultuurikeskusi, kus kohtun nende inimestega, kes vaatavad „Õnnet“, siis on mulle jäänud sama mulje. Sel aastal olen ma kohtunud sellise publikuga ligi 20 korda ja kui ma kuulan näost näkku neid inimesi, kes päriselt „Õnnet“ vaatavad, siis huvitab neid pigem see, kas nende lemmikute või vihatud tegelaste eraelus hakkavad leidma aset soovitud sündmused või mitte. Kas Alma saab sel hooajal mehele? Kas Taivo jätab lõpuks joomise maha? Kas Krissu saab oma maja tagasi?
Need aga, kes põhimõtte pärast ei vaata ja ikkagi põhimõtteliselt arvavad, esitavad hoopis abstraktsemaid väljakutseid. Paar päeva enne uue hooaja esimese osa eetrisse minekut võeti Facebooki kuulsas feministide grupis üles põletav küsimus, miks ei ole „Õnne 13“ kujutatud siiani ühtegi LGBT+ karakterit ega liini. Ega see teema tühjast õhust ei tekkinud, sest käisin paar päeva varem Raadio 2s andmas igasügisest uue hooaja intervjuud. Ma olen aastate jooksul kümneid ja kümneid kordi vastanud ajakirjanike küsimustele algava hooaja kohta ja väga tihti heidetakse traditsioonilisemate teemade sekka ka vana hea mustanahaliste/homoseksuaalide olemasolu Morna universumis. Aastaid küsiti ka seda, millal tuleb Mornasse esimene venelane, aga Anna Sergejeva mängitud Maria täitis selle augu juba paar aastat tagasi. Nüüd ma mõtlen, et kui meil on juba kaks venelast, võiks ukrainlasi ka olla.
Kui ma õigesti mäletan, siis vastasin raadios ka eelmisel aastal, et kuna teadupärast on rahvastikust homoseksuaalseid inimesi umbes 10%, esineb neid igal pool, muu hulgas Viljandimaa väikelinnades. Nii et Mornas, kui nüüd võtta, et fiktsionaalne Morna on tüüpiline Eesti väikelinn, elab samuti homosid. Või täpsem oleks siis öelda, et LGBT+ spektril esinevaid isikuid.
Oleks te näinud kommentaare artiklitele, mis mu väidet tsiteerivate artiklite alla tekkisid. Pole muidugi hullu, sest kommentaaride sihtmärgiks olla on olnud kümme aastat mu töö osa, aga ikkagi. Ma lihtsalt ütlen, et ka oma mõtet paremini sõnastades olen kellegi arvates ikkagi valel poolel.
Sel aastal, ausalt öeldes, tuli mu vastus natuke kehvas vormis, aga mõte jäi samaks. Ma usun, et „Õnne 13“ võiks täiesti vabalt homoseksuaalsust ja kõike sellega seonduvat kajastada, aga ma ei ole leidnud viisi, kuidas seda teha nii, et kõik oleksid rahul. Pole mingit mõtet eitada, et sarja sihtgrupp – need, kes päriselt sarja vaatavad, need, kellega ma kohtumas käin, kelle kirju ma iga nädal loen – on keskmisest „Virginia Woolf sind ei karda“ kommentaatorist vanemad ja konservatiivsemad. Olla selline liitlane, kes ei tee ega ütle midagi valesti, ei muuda päris homosid klišeeks ega erandiks ega naerualuseks või liialt traagiliseks, on minu arvates äärmiselt keeruline, eriti just ootuse pärast, et kui ma „Õnne 13“ sarjas homoseksualismi kujutan, siis peaksid need tegelased olema mingid erilised nüüdismaailma saadikud konservatiivide juurde. Lisame nüüd sinna vajaduse sobida vaatajale nii linnas kui ka maal, kanalile, kanali kinni maksnud maksumaksjale, produtsendile, režissöörile ja näitlejatele ning valem läheb veel keerulisemaks.
Muide, kui ma nüüd õigesti mäletan: eelmisel talvel välja tulnud „Seksi ja linna“4 jätkusarja „Ja lihtsalt nii“5 puhul saadi just igasse tegevusliini woke-teemade sissepressimise eest vastu päid ja jalgu. Kirjutati, et kogu see „nende“-värk siin ja seal, kaua võib. Ja kõige rohkem sõimati Sara Ramireze mängitud Che Diazi biseksuaalset koomikut, keda nimetati mitmel pool kõige hullemaks tegelaseks telekas üldse.
Hea küll, homoseksuaalid homoseksuaalideks. Virginia Woolfi foorum on minu arvates ülimalt vajalik nähtus ja olen minagi seal aastaid suure huviga postitanud ja ka kommenteerinud. Mõnes mõttes olen ma kõigega nõus, mis seal kirjutati, sest tõsi ta ju on, et 30. hooaega alustanud „Õnne 13“ seriaalis homoseksuaalsust välja toodud ei ole ja süüdistada võib selles sama hästi mind kui teisi inimesi, kes meie sarja loovad. Süüdistage siis mind.
Küll aga võin ma veidikenegi pingutada oma trakse ja öelda, et paljud teemad, mis mind väga teravalt puudutavad ja mis samuti ka Virginia Woolfi seltskonnale meeltmööda peaksid olema, on täiesti esindatud. Me oleme näidanud perevägivalda ja ühiskonna adekvaatset reaktsiooni sellele. Meil on rohkem naistest ärijuhte, matriarhe ja peategelasi kui mitte-jobusid-mehi. Kui ma oma Soome produtsentidele ütlesin, et kirjutan Eestis sarja, mille peategelased on kaks vana naist, siis üllatuti juba selle peale positiivselt – kas tõesti? Kui kaasaegne! Kui feministlik!
Üks tegelasi, kelle üle olen väga uhke, on Iiris, keda mängib Hanna Allsaar. Kui Urmas Lennuk mulle „Õnne 13“ üle andis, oli Iiris väga vähese dialoogiga ja üldse ilma iseloomuta, aga see-eest suure dekolteega sekretär. Mina panin ta kooli, andsin talle sügavuse, tegin temast eduka naisinvestori ja kõva muti. Ja ma olen selle üle uhke. Bechdeli test läbitud, mis mühiseb!
Või võtame Alma lapselapse perekonna, kus alles lähiaastatel keris pikalt teema, et perekonnas teeb naine karjääri ja mees jääb lastega koju. Teemaarendus, mis on väga oluline, sest mehi diskrimineeritakse selles olukorras meeletult, olen oma silmaga näinud. Kui õhetav naine jääb lapsehoolduspuhkusele, tehakse talle tööl armas lahkumispidu ning koduste aastate vältel toetab teda hooliv, teistest beebimammadest koosnev kogukond. Nad on igal pool, alates beebigrupist ja lõpetades nunnude võõrastega igas kohvikus või mänguväljakul. Mees aga, kes koju jääb, tembeldatakse tuhvlialuseks, tööl pööritatakse silmi ja edasi ootab suur üksindus, sest ma ei ole siiani aru saanud, kus peaksid kodused isad teiste omasugustega tutvuma. Minu beebigrupis polnud küll ühtegi meest. Ja-jah, progressiivsetes IT-idudes on kindlasti palju toetavam õhkkond, aga kõik me ei ela Kalamajas ega ole hipsterid. Mõni inimene töötab siiani tehases ka, mõni on ehitaja. Jaanus ja Jane Petersoni kaudu olen ma väga palju saanud sellisest peredünaamikast kirjutada. Jah, homod on olulised, aga see on ka! See on ka meie muutuvate soorollide maailmas teema, mida näidata.
Veel: koroonavaktsiinieitajad ning -pooldajad, MMSi müük ja sundjootmine lastele, sõltuvushaigused, probleemid eostamisega, lapsendamine, sõjahirm, pagulaste toetamine, islamofoobia ja muidugi lihtsate Eesti perede hakkamasaamine praeguses inflatsioonipõrgus on kõik sotsiaalsed teemad, millest olen „Õnne 13“ üheksa hooaja jooksul kirjutanud. Ah jaa, lisaks veel asi, mis on mulle eriti hinge pugenud: üksindus ja depressioon meie vanurite seas, mis muidugi koroona-aastatega eriti hulluks läks. Muide, need üksikud vanurid ütlevad, et just „Õnne 13“ tüüpi sarjad on vaiksetel kriipivatel õhtutel suureks abiks. See on ka roll, mida sari peab kandma.
„Õnne 13“ on Eesti Rahvusringhäälingu saade, seega maksab selle kinni maksumaksja. Nagu maksumaksjatega ikka, koosneb suur mass hulgast pisikestest osadest ja on arusaadav, et igaüks tahab ikka pendlit enda suunas nihutada. Selles pole midagi halba, aga mul tuleb stsenaristina vaadata suuremat pilti ja võtta mõnes mõttes oma võidud sealt, kust saan. Kui eetrisse läheb hea osa, kui see on siiras ja naljakas, kui sellel on vaatajaid, keda ekraanil toimuv huvitab, kui on näitlejaid, keda asi inspireerib, siis peab sellest vahel piisama. Lõppude lõpuks ei saa üks teleseriaal olla korraga programmiline haridussaade, millel on alati moraalselt õigus, ning mõnus ajaviide, mis meelitab vaatama need, kes praegu ei vaata. Ma ei kujuta ette hästi sellist maailma, kus ma ütlen, millega tegelen, ja sellele vastab iga viimne kui vastutulija, et ma vaatan alati „Õnnet“ ja teil on alati õigus. Kõlab pisut nagu oksüümoron.
1 „Õnne 13“, 1993– …
2 Andra Teede, Emadepäev. Teede Tekst, 2022.
3 Kaur Kender. Kuidas saada isaks. Hilana, 2003.
4 „Sex and the City“, Darren Star, 1998–2004.
5 „And Just Like That …“, Michael Patrick King, Darren Star, 2021– …
-
Maria Fausti nimeline filtreerimismasin
Dokumentaalfilm „Machina Faust“ (Flo Film, Eesti 2022, 78 min), režissöör-stsenarist-produtsent Kaupo Kruusiauk, operaatorid Erik Põllumaa ja Kaupo Kruusiauk.
Just sellist masinat, filtreerimismasinat, portreteerib režissöör Kaupo Kruusiauk oma uues dokfilmis „Machina Faust“. „Mind inspireerivad emotsioonid ja inimene kui toores masin, selle instinktid ja õppimisvõime. Ma ei filtreeri iseennast, ma filtreerin ümbruskonda.“ Nii sõnastab Maria Faust oma rolli maailmavaatleja ja muusikuna.
Vaatajal on võimalus osa saada Maria Fausti elust ja tegemistest umbes kahe aasta vältel. Ühe pealiinina läbib filmi teose „Maarja missa“ (2020) valmimine alates muusika loomisest kuni proovide ja esiettekandeni, aga ka sellesama teemani, millest missa kõneleb – vägivald naiste ja laste vastu, vägivald oma kodus. Just neile, kes seda on kogenud, ongi see muusikateos pühendatud. „Ma võin rääkida asjadest, mis ei ole otseselt minuga juhtunud, aga minu ümber ja mina saan seda vahendada. Mu ülesanne on filtreerida, mitte kritiseerida või lahendusi pakkuda. Ja rääkida tuleb neist asjadest niikaua kuni riiust on saanud dialoog.“
Tuleb mainida, et filmi tegemise aastad juhtusid olema raskeimad Maria senises elus.
Esimene mulje filmist on selline, et oleksin justkui sattunud vaatama veidi juhuslikku väljapanekut Maria koduvideotest – pildike siit, pildike sealt. Rida kontekstist väljarebitud kilde, millest osal ei ole õiget algust ega lõppu. Ei saa kohe aru, millest või kellest räägitakse ja kui Maria eluga just kursis pole, siis võib mõndagi kuni tiitriteni mõistatuseks jäädagi – kes on kõik need inimesed, kus on see kõik filmitud? Ometi on filmis toimuv algusest peale kodune ja tuttavlik: naine teeb remonti, mees pikutab. Pärast istutakse laua ümber, laual on veiniklaasid ja muu kraam, õhus hõljub suits ning kõlab muusika, millele Maria spontaanselt, justkui varrukast sadavaid fill’e ja kontrameloodiaid juurde improviseerib. Just see kaader on minu jaoks filmi üks muusikaliselt köitvamaid hetki. Soovin, et selliseid oleks vaid rohkem tabatud! Me näeme Mariat klaveri taga, pliiats käes ideekillukesi noodipaberile üles märkimas. Maria saksofoniga, bändi juhatamas ja salvestamas: kujunev muusika on kindlas haardes. Näeme saksofonimängijat oma päeva esimesi oktaave ja kvinte pillist välja meelitamas, mis end veel väga hästi kätte ei anna ja mille Maria kohe kompvekkide ja õlle ühise kleepimise süüks paneb. Siis Maria hetked koos emaga Saaremaal, rääkimas suhetest, meenutamas lapsepõlveaegu, meres ujumas. Siis jälle Taani ja 2020. aasta muusikaauhindade gala. Maria astub lavale, et võtta vastu aasta parima eksperimentaalalbumi tiitel Sacrum Facerega salvestatud plaadi „Organ“ eest, tänukõne on taani keeles.
Korraga oli meie seas selline tüüp, kelle jaoks kehtisid pisut teised reeglid, ja tundus, et ka teistsugune tunniplaan. Mulle meeldib, et režissöör portreteerib Maria Fausti ilma igasuguste kallutuste või liialdusteta, püüdmata teda peale lihtsalt inimeseks olemise mingist kindlast perspektiivist näidata. Inimene, kes ajab oma asja. Tänu sellele on Maria ise, tema olemus ja kõnepruuk filmis jäädvustunud täpselt sellisena, nagu see on alati olnud. Sellisena, nagu minagi teda ammusest Otsa-kooli ajast mäletan.
Mariast dokfilmi tehes oleks arvatavasti igal režissööril suur kiusatus perspektiivi valida – kas ta on rohkem edukas saksofonist ja tundeline improvisaator, žanriuuendaja, kes käsitleb saksofoni harmooniainstrumendina, naiste õiguste eest võitleja, doktorikraadiga õppejõud Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumis, sotsiaalse närviga helilooja, organiseerija, kes naisena üksi on efektiivsem kui neli meest samal ajal, hea kokk, või hoopis koduvägivalla ohver, kes end oma muusika kaudu rehabiliteerida püüab?
Kõrvalpõikena filmiteemalt lähen korraks ajas tagasi ja meenutan aastat 1997, mil Maria ilmus Otsa-kooli puhkpilliosakonda. Korraga oli meie seas selline tüüp, kelle jaoks kehtisid pisut teised reeglid, ja tundus, et ka teistsugune tunniplaan. See oli mõnes mõttes õige, sest Maria õppis estraadiosakonnas, mitte klassikalises. Uustulnuka juurde kuulus ka siiras põlgus piirangute ja sunnitud tegevuse vastu, oli selleks siis kas ettekirjutus mängida teiste heliloojate muusikat või muud moodi raamidesse surumine. See tõi vahetevahel endaga kaasa südamest tulevaid valjuhäälseid vägisõnu ning kehaosade või orgaanilise mateeria nimetamist nende õigete nimedega. Aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusime, et kohati jahmatavad repliigid väljendasid enamasti situatsioonikoomikat ja eneseirooniat ning teravates ütlemistes ei olnud iialgi õelust ega pahatahtlikkust. Temast tekkis mulje kui tugevast ja stoilisest kaasõpilasest. Filmis näeme … ehk midagi muud. Näeme kedagi, kes on haavatav ning ka haavatud ja armidega, kes on kogenud ja mõistnud, et osa ebaõiglasest kohtlemisest ja vägivallast, mis talle elu jooksul osaks on langenud, on seda vaid selle pärast, et ta on naine ja mitte mees ning otse loomulikult protestib ta selle vastu. Muide, ka asjaolu, et see dokfilm üldse teoks sai, on kuuldavasti Maria-poolne panus võitluses eesti dokfilminduses valitseva vanameestekesksuse vastu. Vaatamata Maria üldisele avatusele ja vahetule suhtlemisele jäävad tema kõige sügavamad kihid koos sinna peidetud valuga siiski vaatajale kättesaamatuks. Aga me näeme inimest, kes armastab, pühendub enesest kõike välja pannes ja kelles on hulk elutervet enesekriitikat. Ning tohutult kirge, eelkõige muusika vastu. Viimase kahe aastakümne jooksul on ta kokku kutsunud ja juhatanud eri koosseise, loonud ja salvestanud vähemalt 12 albumitäit muusikat. Läbi löönud ainuomase stiiliga, mida on raske liigitada, sest see on süntees džässist, eksperimentaalmuusikast, klassikast, sonorismist ja vabaimprovisatsioonist.
Needsamad albumid on temast teinud ka palju kordi auhinnatud laureaadi, kelle preemiate hulgas on viis Taani muusikaauhinda, Eesti Aasta Jazzmuusiku 2016 ja Aasta Jazzhelilooja 2019 tiitlid ning BMW Jazz Welt 2019 nominatsioon. 2019 andis Taani heliloojate ja laulukirjutajate ühing talle auhinna nimega „Hæderspris“ kui väljapaistvale ja Taani muusikaareeni mõjutanud heliloojale tema loomingu eest.
Filmis näeme, et kõigil neil auhindadel on kindel koht Maria kodus, peeglikapil … ühes komplektis juuksegeeli ja deodorandipudelitega. Alahindamata preemiakujukeste sisulist tähendust, mõtiskleb ta nende kujunduse üle – milline näeb kõige õudsem välja, ja kumb neist kahest on hullema disainiga, kas kriitikute auhind või elutööauhind?
Olgugi et film algab ja lõpeb muusikaga – algul bänd ja lõpus soolo –, on minu jaoks filmis muusikat ikkagi liiga vähe. Kuidas muusikalised ideed jõuavad visandina paberile, sealt edasi partituuri, milliste kohtadega tehakse proovis tööd, kuidas keerulised kohad siledaks lihvitakse ja kuidas kõlab muusika, kui see on ettekandeks valmis saanud – sellest protsessist oleks tahtnud rohkem osa saada. Muusika on siiski Maria Fausti nimelise masina kõige olemuslikum osa. Masina, mis filtreerib ja sünteesib stiile, loob rütme, meloodiaid ja kakofooniat – kui soovite. See oskab rääkida helide keeles tuttavaid lugusid, mida me kunagi kuulnud ei ole, mängib pillidega, mida me tunneme, aga ära ei tunne, ning kirjutab muusikat koosseisudele, millest me teame, mida sealt oodata võib, aga mida me oodatagi ei oska.
