Puu on lihtsalt puu, aga ta lubab väga palju. Peeter Talvistu vestles Anti Saarega Anti Saar: „Joonistan näiteks diivanil „Esimest stuudiot“ või midagi säärast kuulates. Selle saate ajal on väga hea puid joonistada: saatekülaliste jutt on sageli puisem kui ükski elus puu.“
Anti Saar võttis mõne aasta eest oma raamatute kirjastamise enda peale ning viimased teosed on ilmunud tema enda Kolme Elu nimelise kaubamärgi alt. Äsja avaldatud kogumikuga „Puu põndakul“ on ta soovinud seada lugeja kogemust veelgi enam oma äranägemise järgi ja joonistanud ise raamatusse ka pildid. Nagu raamatu pealkirjas sõnastatud, on kujutatud peaasjalikult künkal kõrguvat puud – ja õige mitut.
KAISA LING: Kes kuntsi teab, see kuntsi peab
Lugedes ja vaadates Anti Saare raamatut „Puu põndakul“
HANNO SOANS: Anti Saare jõudeaja võrsed
Keeldumine flirdist moekusega teeb Saare raamatust meeldivalt perifeerse, meeldivalt enesekeskse teksti.
Henrik Visnapuu auhind
KATRIN AAVA: Õppejõudude läbipõlemise põhjused Kõrgkoolides domineeriv võistlemisele ja saavutustele keskendatud organisatsioonikultuur tekitab ebakindlust, ärevust ja haavatavust ning loob soodsa pinna kiusamisele.
Läbipõlemine on viimastel aastatel jõuliselt esile tõusnud teema. Inimarengu aruande kohaselt on Eesti inimene Euroopas sotsiaalse isoleerituse poolest esirinnas, depressioonirisk on igal neljandal ja ärevushäirerisk igal viiendal täiskasvanul. Kuidas on aga lood õppejõududega? Akadeemilised töötajad on üks suurima läbipõlemis- ja stressiohuga silmitsi seisvaid ametirühmi. Uuringu „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ põhjal tunnetab iga teine akadeemiline töötaja Eestis töö pingelisust, kurnatust ja enda töö mitte väärtustamist.
RAIVO SOOSAAR: Milline peaks olema maksusüsteem? Ökonomistide arvates on maamaks priima, sest maad ei saa ära peita ega Eestist Lätti minema viia.
Akadeemilised maksupoliitika käsitlused erinevad poliitikas levivatest sageli suurel määral nii küsimuste püstituselt kui lähenemise viisidelt. Ilmselt ei ole liialdus öelda, et kõrgkooliõpikutest, Mirrlees Review’st, teadusartiklitest jm vaatab vastu hoopistükkis teine maailm. Pahatihti seda, mida ökonomistid fännavad, üldsus kirub. Ei ole midagi imestada, kui meedias domineerib lobigruppide „ökonoomika“. Maksudele mõtlemine on siiski vajalik, kui me ei suuda korda saata imet, millesse paljud näivad uskuvat, ning tahame Põhjamaadest palju madalamate maksudega pakkuda Põhjamaade tasemel avaliku sektori teenuste kvaliteeti ja mahtu.
Elu lülitid. Prof Ago Rinken uurib G-valkude ja retseptorite funktsioneerimise aluseid. Margus Maidla vestles Ago Rinkeniga
Tartu ülikooli bioorgaanilise keemia professor Ago Rinken on teadlasena pühendunud peamiselt ühe valguperekonna – G-valkudega seotud retseptorite uurimisele. Retseptorite abil toimub valkude suhtlus teiste valkudega ning retseptorid on ka uute ravimikandidaatide ja paljude juba olemasolevate ravimite sihtobjekt. Loomulikult on olnud viljaka tegevuse käigus ka teisi teemasid, ja nagu professor jutuajamise käigus mitmel korral välja toob, ei ole keemia üldse keeruline valdkond, kui endale selgeks teha selle sisemine loogika.
MARKO MÄGI: Linnud ja inimesed. Konflikti anatoomia Emotsioonide rohkuse tõttu on esmatähtis mõista konflikti sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamõjusid, selleks et tungida konflikti olemusse.
Mitmed linnud põhjustavad inimesele tegelikku või oletatavat kahju, vastandades huvigruppe. Üldiselt keerukas konflikt võib mõjutada looduskaitset ja ühiskondlikku ruumi ning lõppeda linnukaitse ja teiste valdkondade vastandumisega. Tähtis on aduda probleemi erinevat tajumist ja vajadust valdkonnaalaseks koostööks.
Kinoskäik kui teraapia. Aurelia Aasa vestles Johannes Lõhmusega
Johannes Lõhmus: „Lähenen endiselt igale filmile mõttega, et võib-olla on see mu kõigi aegade lemmikfilm. Tavaliselt küll nii ei lähe, aga tahan anda igale filmile võimaluse olla parim, mis ta olla saab.“
ÄLI-ANN KLOOREN: Detsember. Üllatused ja täis saalid Detsembrikuu kontsertidel soleerisid ka sellised pillid, mida klassikalise muusika kontsertidel tihti ei kuule.
Kirjutada ülevaadet detsembrikuu kontserdielust on kõikidest kuudest ühtaegu kõige kergem ja kõige raskem. Kontsertide arv on meeletu, nende hulgast valikut teha paras peavalu. Kui nüüd sissejuhatuseks kohe kokkuvõte ära teha, peab tõdema, et meie muusikaelu on mitmekülgne ja kõrgetasemeline ning ju seda teab publikki – mitte ühegi kontserdi puhul, kus käisin, kuulajate puuduse üle kurta ei saanud.
ANN MIRJAM VAIKLA: Kollektiivsus ja kollegiaalsus kui kunstnike ja teadlaste ühisosa
Kunstnikud Eglė Šimėnaitė, Juss Heinsalu, Marit Mihklepp ja Piibe Kolka osalesid pea kuu aega kestnud loomeresidentuuris, mille keskmes oli kunstnike ja kosmosekeskuses töötavate teadlaste mõttevahetus ning see, kuidas sissevaade teadusmaailma mõjutab kunstnike loomingut.
Nähtamatud sillad. Kaja Altvee vestles Yukinori Yamamuraga
Keraamikaosakonna juubeli puhul kutsuti loenguid pidama ja töötube tegema kaks kauget ammust sõpra: Ameerika Ühendriikidest East Carolina ülikooli endine professor Richard Spiller ja Jaapanist Osaka kunstiülikooli professor Yukinori Yamamura.
Vestlesin professor Yamamuraga enne tema ärasõitu keraamiku ning pikaaegse keraamika õppejõu dotsent Ingrid Alliku külalislahkes kodus jaapani kunstniku elust, loometeest ja Eestis kogetust.
INDREK SAAREPERA: Kas meie majad kaitsevad meid? Mõned soovitused, mida kohemaid ette võtta, et astuda esimesed sammud elanikkonna kaitstuse parandamise suunas.
Kõigepealt oli varjualune: käepärastest materjalidest lihtne ehitis, mis andis inimesele kaitset külma, kuuma, tuule, vihma ja päikese eest. Varjualusest on ajapikku saanud keerukam ja mugavam maja, mille põhiülesanne on suuresti ikka sama – pakkuda kaitset vaenuliku keskkonna eest. Seda nad ka teevad, kuni meid ei kimbuta ekstreemsed loodusnähtused. Asukohaga on meil vedanud: maa Eestis ei värise, orkaane ei esine, üleujutused on väikesed. Kas meie majad pakuvad aga kaitset ka siis, kui juhtub midagi, millega ei ole neid projekteerides ja ehitades arvestatud? Mis siis, kui keegi tahab need meelega lõhkuda? Kas leiame seal varju, kui neid pommitatakse?
ANNI MARTIN: Kõige kestlikum on hoone kasutamine Võib-olla jõuab linnahall siiski ära oodata, mil hakatakse hindama juba olemas maju ning tekib kohustus arvutada hoonete süsiniku jalajälge ja koormust keskkonnale.
Ehkki arhitekt Carl Elefante mõte, et kõige kestlikum hoone on see, mis on juba olemasi, ringleb erialaringkonnas ja poliitikakujundajate seas juba 2009. aastast, jääb see sageli kõigest loosungiks. Ilmekalt avaldus see taas eelmise aasta lõpus, mil tutvustati Tallinna linnahalli kandi uut kontseptsiooni, aga ilma linnahallita. Ilus, valus ja sümboolne akt linnalt, mille abilinnapea seisis naeratades mõned tunnid hiljem Pirita lillepaviljoni (kah nõukaaegne, kah mälestis, kah mõttetult kallilt ümber ehitatud) laval kõrvuti muinsuskaitseameti peadirektoriga, et vastu võtta pärandisõbraliku omavalitsuse tunnuskiri.
AURORA RUUS: Muinaslugu muusikast. Mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks Selleks et jõuda veidi lähemale muusikale endale, oleks paslik pöörata tähelepanu kuulajalt hoopis looja(te)le.
Ehkki muusika mõistet kasutatakse päevast päeva erinevates olukordades eri nähtuste iseloomustamiseks, ei süveneta sageli sellesse, mis see muusika ise ikkagi on. Arutletakse küll selle üle, mida see mõiste võiks tähendada erinevates kontekstides (näiteks siis, kui kõne all on muusikaline kujundus või muusikalugu), ent tihtilugu unustatakse just muusika ise ehk see, mida selle mõistega tähistatakse.
Arvustamisel
Rein Raua „Katkurong“
Enno Tammeri „Tuumajaam aia taga“
Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni, Mihhail Lotmani „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“
kontsert „Jõuluks koju“
Tallinna Uue Muusika Ansambli show „Scrapyard 3.5“
näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“
loomeresidentuur „Taevakehad“
Narihiro Matsumoto näitus „35-39“
Ekspeditsiooni „Nüüd võib sellest rääkida“ ja „3õde“
Ugala teatri „Koju“
Rakvere teatri „Vallatud võtted“
mängufilm „Tõotatud maa“
Amsterdami rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival ehk IDFA
10.–14. jaanuaril algab Tartu galeriides ja muuseumides esimest korda kunstiürituste sari Tartu Kunstinädal. Nädala jooksul toimuvad erinevad kunstituurid, kohtumised kunstnikega ja avatakse mitu uut näitust.
„Tartu Kunstinädal loob kõik need võimalused, et iga kuu uute kunstivormide, kunstnike ja teiste kunstikülastajatega tutvuda ning seeläbi Tartut avastada. Meil on siin suurte muuseumide kõrval ka mitu väikest, aga tublit galeriid, kes hea meelega uusi inimesi külla ootavad. Ma arvan, et Kunstinädala programm on piisavalt tihe ja mitmekesine, et kõik leiavad sealt endale midagi meelepärast,” sõnas Kogo galerii programmijuht Stella Mõttus.
Tartu Kunstinädal hakkab toimuma iga kuu teisel nädalal. Kõik Kunstinädala üritused on tasuta või muuseumipiletiga. Kunstinädalaga käib kaasas uus Tartu kunstikaart, mis on saadaval igas Tartu kunstiasutuses.
„Panime kõigi Tartu kunstiasutustega pead kokku ning leidsime, et kuigi Tartu on täis erinevaid galeriisid ja muuseume, on info meie programmist linnarahva jaoks väga katkendlik. Nüüdsest on meil kõiki Tartu kunstiasutusi ühendav katusorganisatsioon, mille alt on kõigi näituse- ja publikuprogrammi jälgimine palju lihtsam,” selgitas Mõttus.
Jaanuarikuise Kunstinädala programmis osalevad Jakobi galerii, Tartu Kunstimaja, Kogo galerii ja HAKI galerii eesti- ja ingliskeelsete ekskursioonidega, Tartmus David Vseviovi loenguga ning R galeriis avatakse Marilyn Piirsalu graafikanäitus, Galeriis Pallas kaks skulptuuritudengite ja üks vilistlaste näitus, Promenaadiviies Heiki Leisi fotonäitus, Tampere maja galeriis Laura Kaasiku tekstiilinäitus ja Aparaaditehase rõdugaleriis TYPA residentuurikunstniku Liis Ringi uus näitus koos Underground Foresti live-etteastega.
Kuni 15. jaanuarini 2024 saab esitada töid Tartu Kunstioksjonile, mis toimub 5. aprillil 2024 Tartu Kunstimajas.
Kõik kunstnikud võivad oksjonile esitada kuni kaks teost. Osalema on oodatudprofessionaalsed kunstnikud üle Eesti.
Töid saab esitada 15. jaanuarini täites registreerimisvormi kodulehel oksjon.kunstimaja.ee. Seal samas on leitavad ka oksjoni reeglid kunstnikule. Esitatud teostest valib žürii välja 50 tööd, mis pääsevad näitusele, kataloogi ja oksjonile.
Väljavalitud teosed tuleb kunstnikel toimetada Tartu Kunstimajja (Vanemuise 26, Tartu) 5. veebruariks 2024.
Oksjonile valitud töödega saab tutvuda alates 8. märtsist 2024 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avataval näitusel ja oksjoni kodulehel. Oksjon toimub reedel, 5. aprillil kell 17.00 Tartu Kunstimajas ja internetis Zoomi vahendusel.
Tegemist on viienda Tartu Kunstioksjoniga ning seda organiseerib Tartu Kunstnike Liit koostöös Art & Tonic galeriiga.
Uus aasta algab 74 projektiga, mis said taotlusvoorudes rahastuse
Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu tegi ettepaneku rahastada riiklike uurimistoetuste taotlusvoorus 74 uut teadusprojekti, mille kogumaht 2024. aastal on 12,4 miljonit eurot.
Hindamisnõukogu tegi ettepaneku välja anda 14 järeldoktorigranti, 18 stardigtanti ja 42 rühmagranti. Kokku menetleti 329 taotlust.
Valdkondlikult jaotusid edukate taotluste arvud ja grandisummad järgmiselt:
Hindamisnõukogu esimehe AnuNoorma sõnul on viimasel kolmel aastal oluliselt suurendatud uurimistoetusteks eraldatud eelarvet. „See on võimaldanud siluda paljudele teadlastele muret valmistanud suurt tsüklilisust rahastuses. Stabiilsem ja suurem iga-aastane rahastus peaks andma teadlastele paremad tingimused keskenduda uurimistööle,“ ütles Noorma.
Taotlusvooru keskmine edukuse määr on 22%, mis on suurem kui oli eelmisel aastal – 20%. Koos juba käimasolevate projektidega on uurimistoetuste maht tõusnud 59 miljoni euroni aastas ja on seega suurim evalveeritud teadusasutustes otsest teadustööd rahastav riiklik instrument.
Kas soovida Ukrainale head uut aastat või vaadata vaikides kõrvale?
ÜLO MATTHEUS
Venemaa sissetungist Ukrainasse ja täiemahulise sõja algusest 24. veebruaril 2022 saab aasta lõpuks täis 676 päeva. Sõda on saavutanud oma apogee ja kumbki pool ei ole enam võimeline saavutama strateegilist edu. Initsiatiiv on siiski üle kandunud Venemaale ja Ukraina on keskendunud kaitsele. Arvestades Vene rünnakute intensiivsust, räägitakse Ukraina jututubades juba ka sellest, et kui rinne vastu ei pea, tuleb üle minna territoriaalkaitsele, mis tähendab partisanisõda. Pessimistlik vaade kerkib ikka esile siis, kui asjad ei edene loodetud suunas.
Hinnang sõjategevuse senistele tulemustele sõltub tegelikult vaatepunktist. Ukraina poolt vaadates on suudetud peatada maailma suuruselt teiseks peetud armee, enam-vähem stabiliseerida rindejoon ja antud vastasele hävitav löök. USA luure andmeil on Ukraina likvideerinud 87% Vene armee algsest koosseisust ja kaks kolmandikku tankidest, mis olid olemas enne sissetungi.1 See on iseenesest uskumatu saavutus, sest sõja alguses ei arvatud üheski lääneriigis, et Ukraina nädalatki vastu peab. Venemaa planeeritud kiirsõda ebaõnnestus: Ukraina suutis Vene väed Kiievi alt tagasi tõrjuda ning vabastada ka suurema osa Harkivi oblastist ja 2022. aasta lõpuks ka Dnepri paremkalda Hersoni oblastis.
2023. aasta varasuveni kestis positsioonisõda, mille jooksul Ukraina valmistas lääne toel ette uusi ründeüksusi. Ukraina 2023. aasta kevadsuviselt kampaanialt oodati väga palju ning loodeti sama suurt ja kiiret edu nagu Harkivi ja Hersoni oblasti vabastamisel. Paraku oli valmistunud Ukraina vastupealetungiks ka Venemaa, kes kindlustas oma positsioonid mastaapsete kaitserajatistega ja mineeris Ukraina edasitungi peatamiseks tohutud territooriumid. Sellises ulatuses pole seda tehtud üheski sõjas.
Tagantjärele on oletatud, et Ukraina, vaatamata lääne survele, ei planeerinudki otsustavat pealetungi, sest selleks olid jõud liiga ebavõrdsed ja lääne abi enam kui napp, vaid seadis sihiks vaenlase relvajõudude maksimaalse hävitamise. Oma võimaluste juures üritati läbimurret vaid Tokmaki suunal, eesmärgiga jõuda Aasovi mere äärde, kuid vaenlase kaitsest läbi murda ei suudetud ja see eesmärk jäi saavutama. Ka bravuuriga välja käidud Krimmi vabastamist võib tagantjärele käsitleda kui Ukraina infooperatsiooni Vene väeüksuste sidumiseks sellesse piirkonda, et hoida need eemal aktiivsest tegevusest muudes rindelõikudes.
Oma eduna on Ukraina näinud Venemaa Musta mere laevastiku osalist hävitamist, selle tõrjumist Krimmi mereväebaasidest ja platsdarmi loomist Hersoni oblastis Dnepri vasakkaldal. Sõjandusekspert Roman Svitan on seisukohal, et oma võimalustega arvestades on Ukraina käitunud ratsionaalselt ja saavutanud just selle tulemuse, mis oli olemasolevate jõududega võimalik. Edasine sõltub tema sõnul sellest, kui palju lääs Ukrainat aitab. Svitani hinnangul võiks 2024. aastal jõuda esmalt Hersoni oblasti, Zaporižžja ja Krimmi ning 2025. aastal Donetski oblasti vabastamiseni. Selleks on vaja ka võimekat õhuväge, mis võib tekkida 2024. aastal F-16 lisandumisega Ukraina õhujõududesse.2
Venemaa on keskendanud ründetegevuse peamiselt Donetski ja Luhanski oblastisse, kus logistika on sõjategevuseks soodsam, ning vaatamata ülisuurtele kaotustele elavjõus ja sõjatehnikas on suudetud ka edasi liikuda. Ukraina kaitseministeeriumi andmeil kaotab Venemaa rindel iga päev keskmiselt tuhat meest surnutena ja Vene poole kaotused elavjõus on jõudmas juba 350 000ni. Arvatavalt teist sama palju on Vene armee kaotanud haavatuina ja deserteerunuina, kuid eduka värbamissüsteemi tulemusena on Venemaa hoidnud oma väekontingendi Ukrainas stabiilselt 450 000 piirides. Seega pole Ukraina saavutanud Vene elavjõu ja ka sõjatehnika hävitamisel sellist intensiivsust, mis lubaks rääkida muutusest jõudude tasakaalus.
Ukraina lõhkise küna ees
Ukrainlaste ja ka lääneliitlaste ootused, et Ukrainat saadab 2023. aasta kevadsuvel sõjatandril edu, olid sedavõrd suured, et reaalsus oli vähemasti ukrainlastele enam kui valus. Mis Ukrainal puudu jäi, sellest on rääkinud ja kirjutanud ajakirjas The Economist põhjalikult ka Ukraina relvajõudude ülemjuhtaja Valeri Zalužnõi.3 Võiduks on Ukrainal vaja hoopis rohkem ja paremat relvastust, sealhulgas ülekaalu õhus ja paremini toimivat mobilisatsioonisüsteemi. Välja on arvutatud ka Ukraina võidu hind. Väljaande Ukrainskaja Pravda teatel näitavad Ukraina relvajõudude peastaabi arvutused, et presidendi seatud ülesande täitmiseks – vabastada kogu Ukraina – on vaja 350–400 miljardit dollarit.4
Arvestades, et kujutelm rahulikust, demokratiseeruvast ja läänele orienteeritud Venemaast on väga pikaks ajaks kadunud, tuleb läänel otsustada, kuhu tõmmata eraldusjoon. Võimalik, et määravaks selles küsimuses saabki, kus täpselt ja kas üldse suudab Ukraina Venemaa vallutussõja peatada. President Zelenskõi aasta eest rindejoonel Bahmuti all.
Nagu märgib Ukrainskaja Pravda, teavitati USA kaitseministrit Lloyd Austinit kohtumisel Zalužnõiga muu hulgas sellest, et vaja on 17 miljonit mürsku. Selle peale öelnud Austin, et nii palju mürske ei ole võimalik kokku koguda ka kogu maailmast. Artiklis osutatakse Zelenskõi utoopiliste ootuste ja Ukraina relvajõudude tegelike võimaluste vastuolule, mis väidetavalt on pööranud Zelenskõi ja Zalužnõi omavahel põhjalikult tülli.
Kirgi üles kütva avaldusega tuli novembri lõpus ootamatult välja ka ülemraada Rahva Teenri fraktsiooni juht Davõd Arahhamija telekanalile 1+1 antud intervjuus, kus ta ütles, et 2022. aasta kevadel, kui käisid läbirääkimised Venemaa sõja lõpetamiseks, soovitanud Briti peaminister Boris Johnson mitte millelegi alla kirjutada ja ärgitanud sõda jätkama. Ukraina delegatsiooni juhtinud Arahhamija sõnul oli Venemaa peamine tingimus, et Ukraina jääb neutraalseks ega liitu NATOga. Arahhamija sõnul ei saadud venelasi siiski usaldada ja uskuda, et nood sõja lõpetavad. Ka tulnuks muuta Ukraina põhiseadust, kus NATOga liitumine on kirjas kui Ukraina põhiseaduslik eesmärk.5 Arahhamija väljaütlemised põhjustasid tulise vaidluse selle üle, et võib-olla tulnuks Ukrainal rahuleping siiski sõlmida ja mitte uskuda Boris Johnsonit, sest, nagu näha, pole lääne abi Ukrainale piisav, et Venemaad võita.
Kas Venemaa naerab nüüd NATO üle?
Venemaa ja Ukraina, tegelikult ka nn kollektiivne lääs, on nüüdse seisuga oma võimalused proovile pannud ja käes on tõe hetk, et otsustada, kuidas edasi minna. Võib küsida, kas sõda on ehk jõudnud faasi, mis kirjutab pooltele ette ka läbirääkimispositsioonid. Kuigi Putin on öelnud, et Venemaa on valmis läbi rääkima, on ta samas kinnitanud, et on nõus tegema seda vaid iseenda esitatud tingimustel, milleks on Ukraina nn denatsifitseerimine, demilitariseerimine ja sõjaline neutraalsus. See tähendab, et reaalne valmisolek kõnelusteks puudub. Tegelikult valmistub Putin pikaajaliseks sõjaks.
Küsimus on õigupoolest ka Euroopa ja kogu maailma julgeolekus. Teise maailmasõja järel loodud julgeolekusüsteem enam ei toimi, Nõukogude Liidu ja kogu nn idabloki lagunemisega kaasnenud järelmid ei ole aga siiani paika loksunud ja seal, kus Venemaal hammas peale hakkab, üritab ta ka oma mõju kehtestada või segadust külvata. Ja mitte ainult Euroopas, vaid niisamuti Aasias ja Lähis-Idas, kus Venemaa kombib oma võimalusi globaalse tegijana. NATO ja Varssavi bloki asemel räägitakse nüüd kollektiivsest läänest ja kollektiivsest lõunast, kuhu kuuluvad Hiina, Venemaa ja Iraan.
Arvestades, et kujutelm rahulikust, demokratiseeruvast ja läänele orienteeritud Venemaast on väga pikaks ajaks kadunud, tuleb läänel otsustada, kuhu tõmmata eraldusjoon. Võimalik, et määravaks selles küsimuses saabki, kus täpselt ja kas üldse suudab Ukraina Venemaa vallutussõja peatada ning, kui suudab, siis kas Ukraina on võimeline seda eraldusjoont ka sõjaliselt hoidma. Halvim võimalikest lahendustest oleks, kui uus eraldusjoon tekiks Poola piirile, mis tähendab seda, et koos Ukrainaga antakse ära väga suur tükk demokraatlikust maailmast ja tegelikult ka tohutu ressurss, mis hakkab teenima Venemaa huve. Venemaa kätte langevad peale majanduslike ja materiaalsete väärtuste ka Ukraina sõjalised ressursid ja mobilisatsioonile allutatakse kogu meessoost kodanikkond, nagu see toimub juba praegu okupeeritud Ukraina territooriumil.
Selgeks on saanud, et Venemaa kasutuses on rohkem sõjatehnikat ja laskemoona, kui NATO riigid kas tahavad või suudavad seda Ukrainale pakkuda. 155 mm mürskude osas valitseb NATOs suisa katastroofiline defitsiit. Nii on Putinil, kes on oma siseauditooriumile kogu aeg kinnitanud, et tegelikult sõdib ta NATOga, põhjust pidada peenikest naeru. Kui Venemaal poleks täna ees Ukrainat, oleks mugavustsooni vajunud Euroopal põhjust tõsiselt muret tunda. Paistab, et ohutunne ei ole Euroopas veel päriselt kohale jõudnud. Või kui on, siis ainult Ungaris, Austrias, Slovakkias ja ehk veel mõnes riigis, kes hoiavad Venemaa suhtes sõbralikku joont või tegutsevad nagu Ungari otse Venemaa huvides.
Kes müüb Venemaale poomisköie?
Oktoobri seisuga oli Euroopa Liit (Hiina, India ja Türgi kõrval) suuruselt neljas Vene fossiilkütuste importija. Euroopa riikidest olid sellega esirinnas (5 suuremat) Ungari, Slovakkia, Bulgaaria, Tšehhi ja Austria. Vene kütuse ostjate hulgas oli ka Eesti, kes importis Venemaalt märkimisväärses koguses autogaasi.6 Ainuüksi selle aasta kümne kuuga eksportis Venemaa fossiilkütuseid 7,2 triljoni rubla (77,8 miljardi dollari) eest.7 Nii võib kokku võtta, et Euroopa ise (koos teiste nimetatud riikidega) müüb Venemaale selle köie, millega Venemaa Euroopa kõri kinni pitsitab.
Dramaatiline on seegi, mis toimub USA kongressis, kus vabariiklased on sidunud Ukraina toetamise nn migratsioonipaketiga. Nagu president Biden on selle sõnastanud, on Ukraina toetuse blokeerimine vabariiklaste poolt parim jõulukink Putinile. USAs käimas presidendikampaania taustal tähendaks Ukraina kaotus või ebaedu suurt tagasilööki ka president Bidenile ja annaks tohutu eelise vabariiklastele. Selle nimel, näib nii, on vabariiklased nõus lisaks Ukrainale ohverdama ka USA rolli globaalse julgeoleku võtmetegijana ehk sooritama julgeolekupoliitilise enesetapu või mängima sellega vähemasti poliitilist pokkerit. Segadused USAs ei innusta tegutsema ju mitte ainult Venemaad, aga ka Hiinat, Lähis-Ida ja mitmeid Lõuna-Ameerika riike – Ameerika nõrkus on vesi nende veskile. Selle nõrkuse tunnuseks on ka USA ühe Lähis-Ida peamise liitlase, Saudi Araabia enneolematu külalislahkus Venemaa diktaatori võõrustamisel detsembri algul, mis oli USA-le kui jalahoop tagumikku.
Julgeoleku lunijast julgeoleku pakkujaks!
Ukraina üks arvamusliidreid Oleksi Arestovõtš, kes nüüdseks on positsioneerunud vägagi kriitiliseks opositsioonipoliitikuks, on välja käinud, et Ukraina võiks loobuda julgeoleku paluja rollist ja saada julgeoleku pakkujaks. See tähendab, et Ukraina peaks leidma oma koha globaalses julgeolekusüsteemis ja seda ideed ka jõuliselt kommunikeerima.
Vabas tõlgenduses lähtub idee sellest, et kui USA esmane huvi on tagada stabiilsus Vaikse ookeani regioonis ja ära hoida konflikt Hiinaga, siis Ukraina võiks USAd aidata sellega, et võtta ühe võtmetegijana enda kanda Euroopa julgeolek. Seega: kui Ukraina on piisavalt tugev ja suudab Venemaa tolle piirides hoida, siis on USA-l võimalus keskenduda Vaikse ookeani piirkonnale. Ka väheneks oht, et Venemaa ründab mõnda naabruskonna NATO riiki, sundides USA-d juba otseselt sõjategevusse sekkuma, nii et see tooks kaasa elavjõu kaotusi ka USA-le.
Lääs on olnud Ukrainale teatud mõttes jumala staatuses, puistates taevast sõjalist abi otsekui taevamannat ja tekitades Ukrainas tunde, et ehk sellest abist piisabki, et sõda võita. Nüüd on aga selgem kui kunagi varem, et seda taevamannat polegi nii palju ja Ukraina kaitsevõime hakkab juba lähemas tulevikus sõltuma ennekõike sellest, kui palju Ukraina ise suudab toota relvastust ja laskemoona ning luua uusi võimeid. Võidueufooria on nüüdseks vaibunud ning koos kainenemisega on üha teravamalt esile kerkinud küsimus, kas ja kuidas Ukraina suudab käima lükata omaenda sõjatööstuse. Kala asemel soovitakse läänelt nüüd juba õnge: litsentse, tehnoloogiat, oskusteavet, investeeringuid sõjatööstusesse. Ka on Ukrainas kohale jõudnud, et mobilisatsioonisüsteem ei vasta sõjaaja vajadustele ega tööta piisava efektiivsusega ja selle korrastamise üle käib aktiivne arutelu.
Venemaa on oma sõjalist eelarvet otsustavalt suurendanud ning kasvatanud nii relvade kui ka laskemoona tootmist. Ka on plaanis kasvatada armee isikkoosseisu. Ja see on võidujooks ajaga ehk küsimus on selles, kelle ettevalmistus on 2024. aasta kevadiseks kampaaniaks parem. Ukraina taevasse ilmuvad küll hävitajad F-16, kuid kui suurtükiväel ei ole laskemoona, ei jätku väljaõppinud ohvitsere ja sõdureid, siis on ainuüksi lennukitest vähe abi.
Praeguses seisus peavad nii Ukraina kui ka tema doonorriigid otsustama, kuhu siis ikkagi edasi liikuda. Kas panustada otsustavalt Ukraina võitu või lastagi kujunenud olukorral stabiliseeruda ning sõlmida reaalsusele tuginedes mingi kokkulepe? Väga tõenäoline, et realiteet pannakse paika järgmisel aastal. Ukraina võit eeldaks lääne kindlat tahet ja palju suuremat relvaabi, seda nii kvantiteedis, hävitusjõus kui ka tehnoloogias. On kõneldud ka sellest, et veel aasta jagu kestev sõda oleks Venemaa majandusele lõppkokkuvõttes liiga kurnav ja lõpuks võib valla pääseda ka rahva protestimeel. Selles võidujooksus ajaga tuleb doonorriikidel teha oma valik.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et praegu pole ei Ukrainal ega tema toetajail selget arusaama ja konkreetnet strateegiat, kuidas sõjas Venemaaga edasi minna. Kas pingutada, et Ukraina võidaks sõja, toota selleks rohkem relvi ja laskemoona? Kas aidata Ukrainal luua uusi võimeid? Ehk sekkuda ka ise sõjategevusse? Või lasta oma julgeolekul minna isevooluteed nii nagu enne Teist maailmasõda? Need küsimused on õhus, neile tuleb vastata kohe. Need määravad ära selle, mis juhtub tuleval aastal ja edaspidi. Kas soovida Ukrainale 2024. aasta künnisel head uut aastat või pigem vaadata vaikides kõrvale?
1 Katie Bo Lillis, Russia has lost 87% of troops it had prior to start of Ukraine war, according to US intelligence assessment. – CNN 13. XII 2023. https://edition.cnn.com/2023/12/12/politics/russia-troop-losses-us-intelligence-assessment/index.html
2 „Свитан. Как освободят Крым, ВСУ в Горловке, русские привыкают к земле, F-16, „жест доброй воли““ Intervjuu Dmõtro Gordoniga. Youtube 12. XII 2023 https://www.youtube.com/watch?v=N-dM-g5nJfY
3 Ukraine’s commander-in-chief on the breakthrough he needs to beat Russia. – The Economist 1. XI 2023. https://www.economist.com/europe/2023/11/01/ukraines-commander-in-chief-on-the-breakthrough-he-needs-to-beat-russia
4 Роман Романюк, Роман Кравец, Война против политики. Что происходит между Зеленским и Залужным. – Украинская правда 4. XII 2023. https://www.pravda.com.ua/rus/articles/2023/12/4/7431489/
5 Елена Рощина, Арахамия заявил, что россияне соблазняли Украину “миром” за нейтралитет. – Украинская правда 24. XI 2023. https://www.pravda.com.ua/rus/news/2023/11/24/7430282/
6 October 2023 — Monthly analysis on Russian fossil fuel exports and sanctions. The Centre for Research on Energy and Clean Air (CREA) 23. XI 2023. https://energyandcleanair.org/october-2023-monthly-analysis-on-russian-fossil-fuel-exports-and-sanctions/
7 Russian oil and gas budget revenues more than doubled in October. – Reuters 3. XI 2023. https://www.reuters.com/business/energy/russian-oil-gas-budget-revenues-more-than-doubled-october-2023-11-03/
Kvantfüüsik Niels Bohrile on omistatud mõttetera, et ennustamine on keeruline töö ja eriti tuleviku ennustamine. Ennustamise asemel peab hoopis laboris katseid tegema nii kaua, kuni selgus saabub ja tulemus käes. Ometi võtavad ühiskonna suurvaimud ja vastutavad kollektiivid, rääkimatagi tähetarkadest ja puuõõnes posijatest ennustamise raske töö regulaarselt ette. Aastalõpp on ennustajaid täis ning pakkumisega peab kiirustama, sest esimestele jagub rohkem tähelepanu. Õnnetuks viimaseks peab aga iidse tava järgi jääma president, kelle muremõtteil on lubatud rahva ette jõuda alles enne aastavahetuse südaöö kellalööke.
Eesti Pangal ajapiirangut ei ole ja nii serveeriski keskpanga ajutrust rahva niigi kasinale jõululauale sünge prognoosi, et mis juba halb on, see saab minna ainult halvemaks. Majandus kahaneb, langus on pidurdamatu, tööpuudus kasvab, aga palgad enam mitte. Tööjõud on Eestis liiga kallis selleks, et tema najal ettevõtlust harrastada – parem olgu kõik töötud. Kui Eesti peamised eksporditurud, eeskätt Rootsi, Soome ja Saksamaa, end kohe kokku ei võta, variseb Eestis kogu saavutatud heaolu tolmuks. Juba lõppev aasta oli mustavõitu, ainsa heledama laiguna säras seal kasvust ja kordaminekutest tulvil kaitsevägi. Masendav lugu, aga ei tea, kas see ka kehtima jääb või on sama lühikese elueaga kui eelmine ennustus, mille kohta keskpanga asepresident Ülo Kaasik märkis, et „majandusseis on kehvem, kui me veel mõned kuud tagasi arvasime“. Pole ühtki takistust, miks ta ei võiks kevadel arvata, et majandusseis on talvel arvatust tunduvalt parem.
Valitsuskoalitsiooni kiirreageerijad ruttasid keskpankurite sõnumi tuules kohe oma punkte noppima. Isegi riigirahanduse korrastamise eesrindlasest rahandusministri peast lendas seda pitsitanud ideoloogiakübar vilinal prügikasti. Senises retoorikas kirjeldas Reformierakond riigieelarves sisuga täitmata maksutõuse erakordse vastutustunde ilminguna. Kui see vältimatu paha nüüd ära jääb, kas siis on tegu täieliku vastutustundetusega ja lühikese laenuleiva järele haaramisega, millest ei saa muud kui õnnetust tulla? Milleks kõik need kuud peksupoisi rollis, kui kavandatud süütegu ära jääb?
Ühele valitsuse patule majanduse hindajad kaudselt küll viitavad, nimelt, et Eesti on loonud rahvusvaheliselt endale rinderiigi kuvandi, mistõttu siia ei tule enam välisinvesteeringuid. Eesti pole enam mitte ainult liiga kallis, vaid ka ohtlik paik ettevõtluseks ja rahateenimiseks. Valitsus ise peab sellist kuvandit aga aegade suurimaks välispoliitiliseks edulooks ning hosiannat laulavad kaasa nii Tallinna kui ka Brüsseli press ja ekspresident Ilves.
Eesti riigi sõjakommunikatsioon on olnud koguni nii tulemuslik, et kõikjal Euroopa riikides ei arutle analüütikud-eksperdid enam selle üle, kas on üldse mõeldav, et Venemaa mõnele NATO riigile, eeskätt Eestile, Lätile ja Leedule sõjaga peale tuleb. Ei, küsimus ei ole kas, vaid ainult millal. Slovakk on arvanud, et Venemaa taasrelvastumine võtab aega kolm, ukrainlane, et viis, ja poolakas, et seitse aastat. Viimasena pakkus kõrgeauline Saksamaa mõttekoda ajavahemikuks 6–10 aastat.
Kui Venemaa järgmisel aastal sõja kaotab, kingin kirikule kroonlühtri … või käib küünal kah. Fotol Käsmu kabeli kroonlühter.
Moskva kuritöökaaslaste Putini ja Šoigu teisipäevane sõjasaavutustega hooplemise etendus võinuks neil tusameelsetel ennustustel küll lõplikult jalad alt niita. Nimelt pildusid kamraadid seal hulgaliselt arve, mida uurides taipab neljanda klassi lapski, et arvutustehetes ei klapi mitte miski. Kui just näiteks ukrainlaste lennukitel ei ole maagilist võimet iseenesest taastuda, nii et iga neist tuleb mitu korda hävitada, nagu Schenkenbergi Ivol tuli korduvalt tappa vürst Gabrieli.
Loogiline on selle salati juurde küsida, mis annab alust arvata, et Venemaa pakub oma majanduse kohta tõepärasemaid andmeid kui sõjanduse vallas. Kui Šoigu ütleb, et Ukraina operatsiooni käigus on Venemaa armeest saanud maailma võimsaim, parim ja moodsaima relvastusega vägi, siis nii ongi? Kui valitsuse ettepanekul kinnitab Venemaa riigiduuma, et riigi eelarvetulu kasvab 22%, sõjalised kulud 66% ja sisemajanduse kogutoodang 3% ning kõik see juhtub ilma makse tõstmata, siis nii ongi? Kui seda uskuda, peaks ju ka Eesti valitsus järeldama, et majanduskasvu võti peitubki eelarveliste sõjakulude kasvatamises. Lahendus leitud! Majanduse kasvule pööramiseks ei ole vaja muud kui anda kogu raha kaitseväele ja -tööstusele. Šoigu retseptis näiteks andis majandusele peamise kasvutõuke see, et aastaga õnnestus Ukrainas mineerida 5000 ruutkilomeetrit, kaevata 2000 kilomeetrit tranšeed ja dekoreerida selle äär pooleteise miljoni tankitõrje-püramiidiga, lisaks veel 45 000 blindaaži ja 150 000 varjendit sõjatehnikale. Midagi sellesarnast Narva jõe äärde kosutaks kindlasti Eesti majandust, või kuidas?
Ennustuse valgel, et arenenud sotsialismi viljastavates tingimustes viib katkematu kasv möödaminekuni Ameerikast, juhtisid Nõukogude Liidu parteijuhid aastakümneid oma majandust. Nad olid meelekindlad ega muutnud erinevalt alati kõhklustest vaevatud kapitalistlikest riikidest iial oma prognoosi. Lõpp oli pidulik ja tõi muuseas kaasa Eesti iseseisvuse taastamise.
Selleks et uue Venemaa ennustused eelkäijate omadest erinevalt realiseeruksid, oleks vaja vähemasti täiuslikku tormi. Moskval peaks olema ainuõigus määrata nafta hinda maailmaturul ja lubada tehinguid ainult rublaga arveldades. Demokraatlik võimukorraldus, valimised, võimude lahusus, kontroll ja tasakaal peaksid üheaegselt alt vedama igal pool, kus tegu vaba ühiskonnaga. Victor Orbán oleks tormisilmas korraga Euroopa keisririigi isevalitseja ja Rooma paavst. Ja nii edasi.
Olen selle sooviga küllap lootusetult hiljaks jäänud, ent palun siiski kõigil, kellel uue aasta ennustused juba ette valmistatud, nendega väljatulemisest loobuda. Selle asemel võiks igaüks hoopis vaadata üle oma mullused ennustused ja neile toetuvad lubadused ning tunnistada puhtsüdamliku ülestunnistuse ja patukahetsuse korras oma ekslikkust, olgu tegu elektri hinna või maksuküüruga.
Rahapuuduses vaevlevale valitsusaparaadile tähendaks ennustamisest loobumine ka suurepärast kokkuhoiukohta. Hulk tarbetut või kasutuskõlbmatut tööd jääb endal tegemata, hulk müra eetrisse paiskamata ja ühtlasi kingitakse nii kõigile valitsuse ekslike ennustuste mõjualas tegutsevatele inimestele, olgu nad ettevõtjad või palgasaajad, hulk aega, mis vabaneb nende ennustuste tõukel valede sihtide seadmise arvelt.
Ennustusruumi täitmiseks piisab täiesti, kui sinna valab kogu ühiskonna tarkuse kontsentraadi aastavahetusel ainult vabariigi president. Õigupoolest võiks ta mõne kärpega (ette tulevad teist masti valimised) uuesti esitada läinud aastavahetuse teksti. Ühtviisi kohaselt kehtivad praegugi väited, et „kurjus ei lahku üleöö, vaid läheb sitika sammul“, et „meie peame läbi elama nii head kui ka halvad ajad“ ja et „kui eesmärki pole, kasvab iga raskus meie silmis mitmekordseks“. Presidendi soovi, et kõik oleksid nõudlikud iseenda ja valitud juhtide vastu, jättis ühiskond küll suurel määral täitmata, kuid sellele vaatamata kukkus välja aasta, mida, nagu president soovis, „hiljem kahetsema ei pea“. Või kui, siis õige pisut ja mõttega, et uuel aastal saab nõudlikkust ja majandust käsikäes kasvatada.
Üks kindlasti täituv ennustus on mul siiski varuks: uuest aastast on Sirbi üksiknumbri müügihind 2.90 ning jaanipäeva järel toimetus neli nädalat kollektiivpuhkusel ja leht ei ilmu, aga see-eest ei ole muud suvised lehenumbrid enam kõhnemad, vaid taas normaalkaalulised ja kokku nii midagi vähemaks ei jää. Õnnelikku lugemist ka uuel aastal!
Teie ütlete kliimakriis, Eesti ütleb, et tegutseme
KERTU BIRGIT ANTON
„Teie ütlete kliimakriis, Eesti ütleb, et tegutseme.“ Just nende sõnadega võttis Kaja Kallas kokku Eesti sõnumi üleilmsel kliimakonverentsil COP28. Konverentsi tulemus oli ühelt poolt ajalooline – esimest korda kolme kümnendi jooksul mainiti lõpptekstis kliimamuutuste peamist põhjust fossiilkütuseid –, teisalt täiesti ebapiisav selleks, et hoida kliimasoojenemist enam-vähem elamiskõlblikes piirides.
Eesti sõnum konverentsil oli armutult silmakirjalik. Õigupoolest olid sõnad täpselt õiged, aga teod sellega vastuolus. Kuidas teisiti anda hinnang sellele, et kliimakonverentsi ajal sai Eesti Energia õlitehas uue ehitusloa? Fossiilkütuste ja taastuvenergia tootmise üheaegne arendamine kõlab nagu soov langetada kaalu, süües kolm hamburgerit, aga ühe salati sinna juurde.
Käesolev kümnend on kliimakriisi ohjeldamise seisukohalt kriitiline: kui inimkond ei asu lähiaastatel kiiresti vähendama kasvuhoonegaaside heidet, on võimatu hoida kliimasoojenemist isegi 2 kraadi piires ka siis, kui minu põlvkond annab endast kõik. COP28 lõpptekstis, millega Eestigi nõustus, sisaldub üleskutse „kiirendada tegevusi“ enne 2030. aastat. Arvestades valitsuse ponnistusi lasta uuel õlitehasel iga hinna eest fossiilkütuseid toota vähemalt 2035. aastani, paistab mulle, nagu oleks olnud Eestil algusest peale plaan minna konverentsile rääkima ilusaid sõnu, aga tegusid mitte kuidagi muuta.
Kliimamuutuste pidurdamisel on kesksel kohal ühise, kuid jagatud vastutuse põhimõte. Kliimakriisi leevendamiseks on vaja kõigi panust ning need, kel on võimalik teha rohkem ning kes on siiani põhjustanud suuremat kahju, peavad tegutsema kiiremini. Kui kõik elaksid nii nagu eestlased, oleks vaja veel kolme maakera. Seega on meil kohustus mahutada kõigepealt iseend kiiresti looduse piiridesse, alles seejärel tohime teistele näpuga näidata.
Meil ei ole vaja kliimamuutuste leevendamiseks oodata kuni järjekordse kliimakonverentsi lõppteksti saab kirja jõuline üleskutse jalad kõhu alt välja võtta. Kliimateadus on selge: selleks et inimühiskond Maal saaks edasi kesta, tuleb jätta fossiilkütused maa sisse, võtta kasutusele taastuvenergia, hoida ja taastada metsikut loodust. Vajalikke seadusemuudatusi ja rahastusotsuseid ei tee keegi meie eest, vaid neid peavad tegema riigikogu, valitsus ja kohalikud omavalitsused. Vaiksematest linnadest, renoveeritud korteritest ja puhtamast õhust on kõigil võita.
Klaarime ühe küsimuse ära: kliimakriisi süvendamisega ei saa ühiskond rikkaks. Mõne ettevõtte omanikud võivad küll ajutiselt teenida suurt kasumit ja kui see ettevõtte juhtub kuuluma riigile, siis saab sellega täita riigieelarvet, aga seda ainult põhjusel, et varjatud kulu jääb ühiskonna kanda. Süvenevate kuumalainete, tugevamate tormide ja hävinud saagi eest ei maksa fossiilkütuste tootja kellelegi hüvitist. Eestis kehtestatud madalad keskkonnatasud ja „süsinikukvoodid“ ei peegelda kaugeltki tegelikku keskkonnakulu. Tormidega katkevate elektriliinide ja leitsakus kadunud töövõime eest maksab lõivu igaüks ise. Praeguseks on õlitehase ehitusse maetud juba ligi 350 miljonit eurot. Kui tehas käima pannakse, tekitab see kliimamuutuste süvendamisega veel sadu miljoneid kulu. Ja nii igal aastal. Käsi püsti, kes soovib selle kinni maksta?
Eriliselt valusalt torkas mind Kaja Kallase kõnes viide noortele kui meie suurimale aardele, kes võtavad kliimaõigluse oma südamesse ja kätesse. „Me peame neisse uskuma,“ ütles ta. Kuid uskumisest ei piisa. Me peame tegema koostööd, et ohjeldada kliimakriisi ja taastada loodust. Noored ei suuda eales ellu viia vajalikke muudatusi ja teha seda piisavalt kiiresti, kui need, kes on otsustavatel kohtadel, kaasa ei aita. Me võime avaldada meelt, teha rahvaalgatusi ja võita kohtus, aga kui poliitikud muudavad seepeale mängureegleid, jäävad meie käed lühikeseks. Teismelistel võiks olla vabadus käia kohtingutel ja teha lollusi ilma ängistava vajaduseta õppida tundma poliitiliste läbirääkimiste salakeelt, et võidelda elamisväärse tuleviku eest. Noore inimesena tahaksin uskuda praegustesse otsustajatesse, aga nad annavad mulle selleks väga vähe põhjust.
Õllest-viinast põrand libe, kes sai väikse prääniku
TRISTAN PRIIMÄGI
Valged lumehelbed maas sillerdavad,
Jõulupuu sädelustes säravad.
Kaminas praksub ja hõõgvein maitseb hea,
Jõulurõõmu täidavad kõik meie kodu seinad.
Päkapikud köögis maiustusi valmistavad,
Püha öö on käes, kõik rõõmuga lustavad.
Lapsed uudishimulikult kingikotti piiluvad,
Jõuluvana kingitusi muljetavaldavaid toob.
Naeratused kõikjal nägudelt sillerdavad,
Jõuluhõngu vallutab kogu maa.
Pere seltsis koos olles tunneb soojust,
Jõulurahu südamesse siseneb hoobilt.
Las jõulutäht meid teel juhatada,
Armastust ja headust meile jagada.
Jõulusoovid täitugu kõigile,
Olgu rõõm ja õnn igavesi ja päikesepaisteline.
Selline on üks tavaline jõululuuletus, mille on viie sekundiga genereerinud tekstirobot. Roboti üllitise päästab keeleline ekstravagantsus – Jõulurahu südamesse siseneb hoobilt on ju väga ilmekas – ja ausalt öelda on see isegi huvitavam kui suurem osa pühadehooajal ette kantavast materjalist. Arvestades seda, kui palju energiat ja raha ollakse nõus panustama rikkalikku toidulauda, kingikotti ja baarikappi, on lausa arusaamatu, kuidas üks ürituse aspekt, esitatav kultuurikava, on jäänud enamasti kõige lihtsakoelisemate lullade tasandile, mille sisuks on väikekodanlik, piltpostkaartlik igavus. Need salmid on enamasti üksteisega äravahetamiseni sarnased ja sulavad tihti kokku mingiks märksõnade mudruks nagu seegi roboti genereeritud tekst. Arusaadav, et väikelastele on jõukohased vaid lihtsad salmid ja neilt „Kalevipoja“ ettekandmist oodata pole põhjust, ja mul pole plaaniski nende jõulurõõmu sellega ära rikkuda, et vaheajal õppimise osa kasvatada. Mõne koduse nipiga võiks aga luuletuste osa kindlasti huvitavamaks muuta. Pakun välja mõned variandid.
Esiteks võib kasutada William S. Burroughsi nn cut up’i meetodit, mida võiks eesti keeles nimetada tükeldamiseks. Jõululuuletused tuleb tükkideks lõigata kas rea-, fraasi- või sõnahaaval ja uuel viisil kokku kleepida. Tõsi, kui sisend on samasugune, nagu see olema kipub, võivad teistpidi kokku pandud luuletused olla algmaterjaliga üsna sarnased, lihtsalt saanid-reed on teises järjekorras. Aga uued kooslused võivad tekitada ka uusi tundmusi nagu selle loo pealkirigi.
Kuna paljudes peredes tehakse loosipakke, siis pakun omalt poolt välja ka sõnade loosimise mängu. Igaüks kirjutab paberile ühe eestikeelse sõna ja need loositakse välja. Seejärel tuleb igaühel ise valmis teha lihtne jõululuuletus, aga kasutada paberil kirjas sõna. Suure tõenäosusega kujuneb sellest paras pähkel pureda ja kuulajad saavad osaleda äraarvamismängus, kas loosiga tõmmatud sõna tuntakse luuletuses ära. Harjutuseks (ja Gary Larsonist inspireerituna) püüdke näiteks tavalisse jõulusalmi ära peita sõna „metamorfoos“.
Ja lõpuks soovitan muidugi eelistada eestimaist, aga mitte lihtsalt sellist robotlikku nimetut ja anonüümset jõululoomingut, vaid päris eesti luuletajate päris luuletusi, olgu siis tegemist mõne romantilise klassiku või punkluuletajaga. Saate esitada kvaliteetset materjali ning asjal on ka kultuurihariduslik moment, sest mine tea, millal elu teilt nõuab, et tuleb lugeda peast üks eestikeelne luuletus.
Roboti genereeritud luuletuse annan aga vabakasutusse. Sõna on vaba!
10.–14. jaanuaril algab Tartu galeriides ja muuseumides esimest korda kunstiürituste sari Tartu Kunstinädal. Nädala jooksul toimuvad erinevad kunstituurid, kohtumised kunstnikega ja avatakse mitu uut näitust.
