utoopia

Eesti Festivaliorkester, dirigent Paavo Järvi ja tšellist Sol Gabetta 17. I Estonia kontserdisaalis. Kavas Antonín Dvořáki ja Pjotr Tšaikovski muusika.

Orkestrituuridega, tuleb välja, on kummaline lugu: kui on juhust kuulata orkestrit, kes on tuuri lõpetamas või juba koju naasnud, on mulje üldjuhul hea. Orkestrandid võivad olla küll pisut väsinud ja ilmutada teatavat repertuaaritüdimust, sest tuurile minnakse ju kindlate teostega, ent kõik see, mis puudutab orkestri, solisti(de) ja dirigendi koostööd, koosmängu ja üksteise tunnetamist, on suurepärane. Ilmselt on tuuridel avanenud võimalus mängida ka saalides, mis trumpavad teinegi kord kodulavad üle nii oma suuruse kui ka akustika poolest, rääkimata rahvusvahelisest renomeest. See omakorda jätab heas mõttes pitseri orkestri kõlakultuurile, mis muutub soodsamates tingimustes paremaks ja nüansirikkamaks. Ja kui taas kodulaval üles astutakse, on seda otsemaid kuulda. Nii sündis eelmisel kevadel meie ERSOga, kui pärast edukat Ühendkuningriigi tuuri taas kodus esineti, sest Estonia kontserdisaali laval mängis justkui üks teine ja palju parem ERSO, ja selle üle sai muidugi ainult rõõmu tunda.

Eesti Festivaliorkestriga, mis on teadupärast aastas ainult paaril korral ja mõneks projektiks kokku saav projektorkester, oli lugu täpselt vastupidi. See 2011. aastal asutatud kollektiiv, kes on oma suhteliselt lühikese eluea jooksul andnud hulgaliselt häid ja väga häid kontserte Euroopa parimates saalides ning tuntumatel festivalidel, oli oma tuuri alles alustamas. Avalöök anti 16. jaanuaril Pärnu kontserdimajas ja päev hiljem Tallinnas, Estonia kontserdisaalis toimunud kontsert oli alles teine. Noorusele vaatamata on EFO esinemised saanud nii kriitikutelt kui ka publikult enamasti väga hea hinnangu. Ilmselt ei ole liialdus arvata, et suuresti on see nii tänu maestro Paavo Järvile ja suvisele Pärnu muusikafestivalile, mistõttu on sellel kollektiivil eriline koht välismaise, aga kindlasti ka kohaliku publiku südames. Sest tõesti, ka väljaspool Pärnu festivali Tallinnas aset leidvad EFO kontserdid on alati välja müüdud ning meelitavad kohale isegi sellise osa publikust, kes sümfoonilise muusika kontserdile muidu ehk ei lähekski.

Nii ei olegi imestada, et EFO kontsertidelt oodatakse palju ja seda mitte üksnes tänu armastatud maestrole Paavo Järvile või tippsolistidele, kellega sel orkestril on võimalus koos mängida ja keda muul ajal Eestis harva kuulda saab (siinsete kontserdikorraldajate haardeulatusest jäävad nad ilmselt rahalistel põhjustel paraku välja). Kindlasti aga ka tänu orkestrile, mis koosneb parimaist mängijaist üle terve Euroopa, tõelistest entusiastidest, keda ühendab armastus muusika ja orkestrimängu vastu ning kes, mis seal salata, on EFO ridades vabad tülpimusest, mis on iganädalases proovirutiinis tiksuvates kollektiivides kerge tekkima. Väga head solistid ja dirigendid esinevad Eestis harva ja maailma­nimega orkestrid veelgi harvem ning nõnda on iga niisugune kontsert siin palavalt oodatud eriline sündmus.

Mis puutub EFO koosseisu, siis projektorkestrina pole see kunagi 100% sama, sest orkestrantide põhitöökohad on teistes orkestrites ning EFO projektides osalemiseks ei pruugita alati vabastust saada.* Nii polegi imestada, et 17. jaanuari Tallinna kontserdi kavast orkestrantide nimekirja uurides näis, et sel korral on vahetunud iseäranis palju mängijaid. Kui lisada veel fakt, et proovidega alustati alles päev enne Pärnu kontserti, tähendab see, et orkestri ees seisis sisuliselt herakleslik ülesanne kogu kava ära õppida ning ühtseks orkestriks kujuneda täpselt ühe päevaga. Ma ei tea, mis põhjusel polnud proovidega võimalik varem alustada: oli see siis dirigendi või orkestrantide hõivatus või hoopis eelarve, sest orkestriprojektid on väga kulukad, aga sel õhtul Estonia kontserdi­saalis oli paraku esimestest taktidest selge, et see ei ole päris see EFO, mida ollakse harjunud kuulma ja mida siinne publik oli väga oodanud.

Palun ärge saage minust valesti aru: ühel päeval tehtud proovi kohta mängis orkester hästi, isegi väga hästi! Riskin siiski kõlada äraleierdatud plaadina, sest olen sellest varem kirjutanud: olgu mängijad nii professionaalsed ja andekad kui tahes, ei sünni orkestri tervikutunnetus ühe päevaga, eriti kui koosseis on suures osas uus. Nii ei saanudki üle ega ümber tundest, et Pärnu ja Tallinna kontsert oli otsekui lava- või peaproov enne nii-öelda päris kontserte Dortmundis, Hamburgis, Viinis ja Münchenis. Siinse publiku EFO-vaimustust ja lojaalsust silmas pidades – piletite krõbedale hinnale vaatamata olid kontserdid välja müüdud – joosti nagu natuke lati alt läbi. Loomulikult aplodeeriti kontserdi lõppedes (kuuldavasti oli see nii ka Pärnus) tuliselt ja seistes, aga seda tehakse viimasel ajal õige tihti ka siis, kui põhjust polegi, mistõttu on see žest devalveerunud.

Hingeski poleks osanud aimata, et EFO puhul peab rääkima sellistest elementaarsetest asjadest nagu puhkpillide halb omavaheline häälestus ja balanss, mis kriipis kõrva iseäranis Antonín Dvořáki (1841–1904) tšellokontserdi h-moll sissejuhatuses, aga teoses ka edaspidi. Samuti oleksin soovinud, et orkester oleks olnud solist Sol Gabetta laitmatule interpretatsioonile, mis oli ühtaegu kindel, värvikas ja nüansirohke, parem ja delikaatsem partner I osa kõrvalteemas, aga eriti kogu II osas. Sest kas pole mitte väga hea orkestri tunnus just see, kui solisti suudetakse saata nõnda, et ka piano’d kannavad ning neisse jääb alles kogu värvigamma ja tooninõtkus, selmet suubuda lihtsalt üheks vaikseks, kitsaks jooneks?

Tõele au andes oli pilt märgatavalt helgem kontserdi teises pooles ettekandele tulnud Pjotr Tšaikovski (1840–1893) sümfoonias nr 1 g-moll, mille III osa repriisis tõusis orkester ühel päris selgelt tajutaval hetkel täiesti teisele vaimsele ja koosmängulisele tasemele: kõla muutus avaraks ja kogu esitus läks heas mõttes justkui lendu. Esimest korda sain aimu, milleks on orkester tegelikult võimeline ja kuidas kõlavad kontserdid tõenäoliselt Dortmundis, Hamburgis, Viinis ja Mün­chenis. Võib-olla mängis siin oma rolli ka teos ise, sest noore helilooja (Tšaikovski oli kirjutamise ajal 26aastane) loomingulistele pingutustele ja hingelistele läbielamistele vaatamata (aga võib-olla hoopis tänu neile?) on sümfoonia g-moll suurepärane teos. Kahtlemata on suur meister siin alles oma sümfoonilise tee alguses ja esimene sümfoonia pole kindlasti mitte veel see tase, mida kuuleme tema neljandas ja viiendas, aga eriti kuuendas sümfoonias. Siiski on Tšaikovski juba siin leidnud talle ainuomase meloodilise ja struktuurilise enesekindluse ning seega aimub teosest suurepäraselt see, mis peab meistri sulest edaspidi sündima ja ka sünnib. Selles mõttes on kahju, et esimest sümfooniat mängitakse nii harva, ja just sel põhjusel ma seda kontserti väga ootasin. Esimeses pooles kõlanud ja tšellistide kuldrepertuaari kuuluv Dvořáki tšellokontsert on seevastu küpse helilooja teos – viimane instrumentaalkontsert Dvořáki sulest üldse ja selleta ei möödu küllap ükski tšellokonkurss – ning seda mängitakse kontserdilavadel ka konkureerimata kaunis tihti.

Lahkusin kontserdilt vastakate tunnetega, sest ühelt poolt on suurepärane, et Eesti Festivaliorkester on olemas ja tegutseb, kandes maestro Järvi ja sõna „Eesti“ kaudu orkestri nimes laia maailma eesti kultuuri ja teadmist meie väikesest riigist. Seda ei saa ega tohigi alahinnata! Ometi tahaksin, et meie oma kodupublik oleks orkestrile natuke enam kui pelgalt katsejänes, kelle ees tiibu sirutada, et siis elegantselt Euroopasse lennata.

* Heili Sibrits, Postimehe kultuurivedur 2023. Paavo Järvi: mulle on see suur au. – Postimees 17. I 2023.

VHK keelpilliorkestri Ester Mägi muusikaga plaadi esitluskontsert 18. I Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis. VHK keelpilliorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Ester Mägi muusika (Rasmus Puuri ja Andres Lemba seaded).

Ester Mägi on õnnelik helilooja, kelle muusikat esitatakse alatasa, mitte ainult ümartähtpäevade ümbruses. Tema muusika lihtsalt on, elab oma tasast elu ja kõnetab armastusväärselt igaüht, kes maldab süveneda isegi pinnapealsusajastul. VHK keelpilliorkester Rasmus Puuri juhatusel salvestas oma neljanda plaadi vaid Mägi teostega ning sama valikut tutvustati kolmel kontserdil Eesti eri paigus. Kõik see möödus edeva kisa-kärata, ent kaunis tulemus ja mälestus jääb. Pühendumust rõhutab tõik, et kümne koorilaulu ja kolme instrumentaalpala arranžeeringud pärinevad kõik Rasmus Puurilt (üksnes „Kadentsi ja teema“ lühikese lõpulõigu on orkestreerinud Andres Lemba) ning et valdav osa seadeid sündis nimelt selle plaadi jaoks.¹ Et vaadeldava kontserdi kava koosnes üleni väikevormidest, millest igal eraldi peatuda pole ehk mõttekas, mõtisklen pigem Mägi heliloojahingest avaramalt. Mind võlub just tema isiksuse vahetu õhkumine muusika kaudu. Need kaks pole mitte alati nii lahutamatud – ja pole ka vaja. Leidub ju autoreid, kelle loometee eri etapid teisenevad tundmatuseni või kes teadlikult distantseerivad oma olemuse teostest, ja ka see vahe, mõnikord suisa lõhe, on omamoodi huvitav.

Mul pole olnud au Mägiga isiklikult kokku puutuda, ent kujutelm ta natuurist pesitseb mus ikkagi. Tema üle näib laotuvat vaikne väärikus, sissepoolepööratus: ta koloreerib kirgaste värvide asemel murtud toonidega, mis võivad küll tihti olla nukrad, aga ei väsita ega muserda. Eesti muusikas pole palju sama sõltumatuid loojaid, kes kulgeksid aegade heitlikkusest hoolimata nii puhtas enesekindluses ja adutava sihiselgusega. Mägi muusikas kõneleks otsekui sümboolne järjepidevuse hääl, mis kord haarab teele sattuva veevoona kaasa ja heidab jälle kõrvale siis, mil kihk omasoodu edasi kulgeda. Vahel on Mägi kaja möödanikust, teisal aimdus tulevasest, mida meeltega veel kogeda ei saa, kuid mille vääramatusse saabumisse paratamatult usud. Temas peituvaid tugevaid ürgeestilikke jooni leidub teistelgi, aga Mägi omailmsesse tunnetusse lisandub naiselik elutarkus. Äkki just see keelitas teda ennemini teatud võimalustest loobuma kui oma veendumusi reetma.

Aeglus, hääletu ja jäljetu möödalibisemine, vaid vahel harva sekka jõulisemaid aktsente. Pooltoonsus, ettevaatlikkus ja sordiinsus dikteerivad hoiaku enamikus ta töödes. Mitte „tantsides“, vaid „tantsiskledes“, pealkirjastab ta viienda osa oma nüüdki kõlanud „Kuuest eesti rahvaviisist“, isegi mitte „lauldes“, vaid kõigest „retsiteerides“, suunab ta kuulajaid-mängijaid sama tsükli kolmandas osas. Mägi variantsed meloodiakorrused ladestuvad häälepartiides üksteise peale läbipaistva selgusega, kuid ei kerki kunagi peadpööritava kulminatsioonini. Ometi ei mõju see suutmatusena kõrgpunkti jõuda, vaid vaistliku tagasihoitusena. Ilu on hinnaline sisemine väärtus, mida ei tohi uisapäisa ilma mööda laiali pillata.

Vaagisin ka, kuidas kõnetab Mägi muusika eri eas esitajaid ja kuulajaid. VHK orkester koosneb ju hirmnoortest muusikutest, kes haakuksid paratamatult hoopis paremini mõne mängulise ja lustaka (nüüdis)heliloojaga. Ei tea, kas mägilikku rahu otsida-leida oli neil raske või tuli loomulikult. Minna päriselt ja isetahtsi, sõltumatuna dirigendi (või õpetaja) utsitamisest sisse muusikasse, mis ei peibuta väliste efektidega, vaid kulgeb haprail kujutlusmaastikel, pole iga kord lihtne kogenumatelegi. Mägi, nagu Saar, Tormis, Kreek jt samast kestlikkusest kantud autorid, tekitab kolmekordseid ajasildu. Üks ühendab teose kirjutamise aja esitamise-kuulamise hetkega, s.o alati kellegi tänasega, teine küünitab loomisest veel palju kaugemale. Seal kusagil poolmüütilises minevikus on mõtete ja tunnete lätted, kogu folkloorne aluspõhi, mis annab Mägile vaimse selgroo. Puhuti näib praegune ühiskond sellest irdu kistuna, aga kui too võlujõud tõeliselt avastada, raviks see leebelt meie hinge ka kurnavaimas püsituses.

Kontserdi kõigist külgedest hõngus siirast hoolivust ja austust. Välisest alustades paistis juba orkestrantide hoiak liigutavalt lugupidav. Eriti avaldas muljet „Kadentsi ja teema“ esitus – millise tähele­panelikkusega jälgisid ülejäänud muusikud ulatusliku soolo ajal viiuldajat! Kui esinejad kõlavat austavad, kandub see üle ka kuulajaile. Mulle üldiselt ei meeldi kontserdid, kus publikul palutakse aplausist hoiduda: ma ei saa siis justkui ühest loost välja, uus kipub seda veidi lämmatama. Ent nüüd ma tõesti hindasin tasast kaasatriivi kõlavaga, kus katkematusse kulgu tekkisid väikesed mõtteavaused vaid tänu solistidega numbritele. Väga tahan kiita kõiki soliste. Nende dialoog orkestriga toimis ääretult harmooniliselt, ilma vähimagi esiletrügimiseta. Ja idee vahetada mängijat „Kadentsi ja teema“ soolos sarja igal õhtul on hästi armas!

Teise suure komplimendi teen Rasmus Puurile maitsekate seadete eest. Kui seesama muusika ei kumiseks kõrvus algkujul koorilauludena, ei märkakski teisenemist. Veel enam: Mägi, kes ei pidanud end kooriheliloojaks, rõhutades puhta muusika ideaali², võiks nüüdse tulemuse üle rohkemgi rõõmustada. Pealegi toetas ta alati oma muusika stiilitundelist arranžeerimist ja Puuri askeetlik joon sobib selleks ideaalselt – või üllatuslikultki. Näiteks „Vahtralt valgõ pilve pääle“ kostis keelpillidelt naishäälte asemel värske erksuse ja aktiivsusega ning jõudis kõlaintensiivsuses vahest kõige lähemale autori enese kujutlusele oma eepilisest natuurist. „Siin on mu rõõmumaa“ alguse uljad vokaliisikeerutused mõjusid pillidega ootuspärasest kainemalt ja taltsamalt. Ju sigineb inimhääle eksalteerit kordustesse tänu foneetikale suurem annus kirge.

Mis aga väheke kaotas, oli kooriliikide erinäosusest tulenev tessituurikontrast. Keelpilliviisikule kohandatuna muutus pilt palju ühesugusemaks ja seega ka vaesemaks. Viiulite ja kontrabasside üsna stabiilne kõlasuhe ei anna välja nii eredaid vastandusi kui sopranite-altide või tenorite-basside vahel. Ma ise rõhutanuks seda vahet teadlikult, kallutades naiskoorilaulude seaded kõrgemate pillide ja meeskooride omad madalamate poole (eriti „Kerkokellas“). Ilmselt polnud see aga Puuri taotlus. Iseenesest huvitav, kuidas kõlaks Mägi laulud suisa sümfooniaorkestri kirevusele säetuna.

Veel paar toredat tämbraalset üllatust. Näiteks mõjus „Kadentsi ja teema“ lühike lõpetus, tavapäraselt klaveri või oreli saadetuna, keelpilliversioonis palju pehmemalt. Klaveri mõningane kõla­kalkus lõikub vahel liig valusalt viiuli sugereerivasse tundepuhangusse. Kuid ka eespool mainit „Kerkokella“ hingekriipiv sisu omandas keelpillide tihkuses ja ainsama lakoonilise torukella tagasihoidlikus kahekõnes iselaadi veenvuse.

Ja ometi – sõnadest oli tuline puudus. Traditsiooniline, teksti mõtet kandev vokaalmuusika tõukub luule tähendusest ja häälikute kõlalistest detailidest nii domineerival määral, et nende välja filtreerimisel on tervikust suur tükk välja lõigat. Küllap on Mägi laulud, vähemasti nüüdne valik, üsna laialdaselt tuntud, ent kahtlen, kui paljud teavad peast sõnu, mida tuli seekord üksnes juurde kujutleda. Võimalik, et mõnele polegi see probleem, aga poeesia aitab muusikat siiski märksa rikkamini tajuda, ja kui tarvis, varjutab vahel otsekui delikaatne kaitseloor teerada helilooja areldi paotet tundeilma. Tehniliselt võib küll ehk kohmakas olla trükkida kavalehele kümne laulu sõnad, kuid vähemasti mõelda selle peale tasuks samalaadses olukorras ikka.

Tiia Järg on kirjutanud, et Mägi „oma tee leidmise ja oma hääle kuuldavaks tegemise raskusele lisandus puhta südame­tunnistusega elamise raskus“.³ Kui tema häält endiselt kuuldavana hoiame, ehk elame siis ise pisut kergema südametunnistusega.

1 Reet Weidebaum, VHK keelpilliorkestril valmis plaat Ester Mägi heliloominguga. – ERRi kultuuriportaal 17. I 2024.

2 Evi Arujärv, Ester Mägi. Elu ja helid. EMIK, 2008, lk 52.

3 Ester Mägi, Koorilaule. Tiia Järgi eessõna. SP Muusikaprojekt, 2005, 172 lk.