Toeta
Otsi

utoopia

  • Eesti haridus on disainipöördeks valmis

    MERLE KARRO-KALBERG

    MTÜ Haridusdisaini Keskus kasvas välja kultuuriministeeriumi ja kunstiakadeemia koostööst, mille eesmärk oli disainiõppe jõustamine üldhariduses. Disain ei seostu enam ammu üksnes esemete loomisega, vaid hoopis laiema mõtteviisiga. Töö käigus jõuti vana hea tõdemuseni, et disaini juurutamiseks on esmalt vaja viljakat pinnast, ja seda tuleb ise väetada, et külvatud seemned kasvama läheksid. Kuidas seda teha ning kuidas disain haridust muudab? Sellest räägib keskuse üks loojaid disainer Merike Rehepapp.

    Palun kirjelda alustuseks, kuidas disainer oma tööülesandele läheneb. Kuidas oli see kunagi ja kuidas nüüd?

    Disainist ei peaks tänapäeval enam rääkima kui vaid toodete kujundamisest. Paraku arvatakse küll disainerist endiselt, et ta on keegi, kes teeb asju, mida kellelegi vaja pole, mida ostetakse raha eest, mida ei ole, et uhkeldada inimeste ees, keda ei tunta.

    Disaineri rolli muutumist kirjeldab mitu tegurit. Esimeses komplektis on jätkusuutlikkuse kolm sammast: majanduslik, ökoloogiline ja sotsiaalne. Disaineri roll on ikka muutunud vajaduse tõttu kiiresti muutuva maailmaga kohaneda. Kuid kas maailmaga, mille me loonud oleme, tasub kohaneda? Nüüd läheb juba vaja palju enamat. Disainerilt oodatakse praegu võimekust positiivseid muutusi ja nihkeid esile kutsuda ning neid juhtida. Paljudel juhtudel ei tegele disainer probleemi lahendamisega, vaid juhib selleni viivaid protsesse, kusjuures peale lahenduse on vaja tagada ka kasutaja soov lahendust rakendada. Sotsiaalne jätkusuutlikkus on vältimatu ning nõuab hulganisti uusi oskusi ning eelkõige õpivõimet.

    Kolmandaks on oluline protsessi lõppeesmärk. Varem lõpetas disainer töö siis, kui soovitud olukord oli saavutatud. Nüüd aga peab sellele järgnema analüüs, milline on selle olukorra kaugeleulatuv mõju, mitte eesmärk, vaid mõju. Kellele ja kui ulatuslik on see mõju ning kelle ja mille arvelt tekib? Sama mitmekihiline on ka küsimus, mil moel teada saada, millise mõju me tekitanud oleme.

    Meilt, disaineritelt, oodatakse suure pildi, terviku nägemist. Mõnda aega olemegi uskunud, et vaatleme maailma makrotasandil. Kui aga analüüsida meie tegevuse kaugeleulatuvat mõju, selgub, et oleme end positsioneerinud vales mõõtkavas: meile tundunud makrovaade on ikkagi osutunud liiga kitsaks.

    Praeguseks on disainivaldkond andnud märkimisväärse panuse jõudmaks punkti, kus oleme. Meie loodud lahendused on toonud kaasa hulga riukalikke probleeme ja inimese mugavuse altarile toodud ohvriandidel on tervist kahjustav tagajärg. Palju räägitud jätkusuutlikkuse mitmekihilisus vajab sügavamat käsitlust ning probleemide keerukus ei luba enam disaineril mikrotasandil pikutada. Muutunud on nii disaini kui ka disaineri roll ühiskonnas ning see välistab vanad käitumis-, õppimis- ja mõttemustrid. Disainiprotsess ja disaineri mõttemaailm on avardunud.

    Sa tahad koos mõttekaaslastega Eesti haridussüsteemi disainiga muuta. Kuidas see käib?

    Paraku ei saa väita, et teeme globaalsel tasandil midagi väga uut. Disainmõtlemise rakendamine hariduses oma eri vormides on Skandinaavia maadel juba mõnda aega levinud.

    Merike Rehepapp: „Disaini sotsiaalset tähendust on kaua alahinnatud. See pole ainult töö teistega, vaid ka iseendaga.“

    Meie tegevuses on kaks paralleelset suunda: disainiharidus ja haridus­disain. Esimese puhul lähtume õpilasest ning teisel õpetajast. Neid seob peamise märksõnana „koosdisain“.

    Me loome õppeaineid ja -programme. Kevadel viisime läbi projekti, kus Kose valla koolide õpilased ning külaseltside esindajad panid jaanipäeva paremaks kavandamiseks pead kokku. Eelkõige sooviti vähendada ühekordsete nõude kasutamist. Rakendasime koosloomemeetodeid, meeskonnad koosnesid külaelanikest ja noortest. Eesmärk oli lahendused jaanilaupäeval ellu viia ning kogetust õppida. Projekti edu märk on lisaks õnnestunud üritusele ka see, et üks meeskond tegutseb senini aktiivselt ja loob lahendusi tarbimisharjumuste muutmiseks.

    Noorte huvi selletaoliste ettevõtmiste vastu on ääretult suur. Kolmandat aastat korraldame koos kunstikoolide liiduga disainilaagrit „Nodi“ ehk „Noored disainivad“, kus meeskonnas mõtlemine, meeskonna hoidmine ja üksteisega arvestamine on olulisel kohal. Probleemide lahendamine sellisel moel toob välja mitmed uued õpimoodused ning lahenduste leidmine ja kuuluvustunne annavad noortele väga ägeda kogemuse.

    Õpetajaid aga koolitame, kuidas kavandada õppekavasid, õpiteekondi, motiveerida õppijat tajuma, et tal läheb seda kõike endal elus vaja, ning kuidas seda koos õpilasega teha. Seda kõike saab teha disaini, hariduse ja jätkusuutlikkuse printsiipe ning meetodeid lõimides. Siin pole kuidagi takistuseks see, millist õppeainet õpetaja koolis õpetab.

    Seda, kuidas kasutada disaini tööriistu gümnaasiumihariduses, hakkame katsetama uues Saaremaa gümnaasiumis, mille direktor on disaineri taustaga Ivo Visak. Oma magistritöös on ta käsitlenud seda, kuidas disainilahendustega kool luua ja seda käimas hoida.

    Kõik algab loomulikult õpetajast: kui õpetaja on rahul, on ka õpilane rahul. Alustatakse jätkusuutliku meeskonna loomisest, lähtutakse õppiva organisatsiooni printsiipidest ja motivatsiooniteooriatest. Õpetajale antakse võimalus käituda oma sõnade järgi ehk nõuda ka endalt seda, mida ootab õpilaselt. Kooli meeskond on kokku pandud teadlikest inimestest, sest juba tööle kandideerimisel oli teada, et õppetööd hakatakse korraldama teistmoodi ehk nii-öelda disainima. Meie plaan on kooli meeskonnast välja koolitada 10–13 inimest, kes hakkavad oma teadmisi ning oskusi kohapeal kollektiivi juurutama. Toetame neid pikaajalise mentorluse korras.

    Mida paremini meie ettevõtmised õnnestuvad, seda suuremaks kasvab vajadus disainiõpetajate ja -õppejõudude järele. Pettekujutelm, nagu peaks staardisainer iseenesestmõistetavalt suutma ka õpetada mis tahes õppetasandil, ei kanna minu hinnangul vilja. Niisamuti ei saa lootma jääda disaineri loomuomasele oskusele õppekavasid luua, tundmata sealjuures õppimisega seotud teooriaid. Seetõttu on meie üks silm disaineritel, kellel on huvi oma erialast pagasit hariduse vallas rakendada: usume, et valdkondlik orienteerumine on peamine, aga pedagoogiline samuti vajalik ja omandatav. Meie suur unistus on näha tulevikus disainitaustaga haridusdisainereid ning toetada neid õpikogu­konnana.

    Millise tulemuseni te Saaremaa gümnaasiumis jõuda soovite?

    Esmane eesmärk on jätkusuutliku, püsiva ja motiveeritud meeskonna loomine. Siiani on ikkagi disainis räägitud vaid protsessist ning inimesed on välja jäetud. Meeskond on see, millest oleneb protsessi edukus ja lõppkokkuvõttes ka kvaliteetne sisu.

    Ka Briti Disaini Nõukogu rõhutab oma hiljuti avaldatud aruandes1 toimiva meeskonna loomise esmavajadust ja rõhutab väärtusena mitmekülgseid vaateid. Meie kogemusel iseloomustab toimivat meeskonda väärtuste, hoiakute ja põhimõtete läbipõimumine sel määral, et minu mõtetest on saanud meie mõtted.

    Saaremaa gümnaasiumis soovime jõuda olukorrani, kus õpiteekondi disainitakse koos õpilastega. See seob õpilase õpituga ja tal pole tunnet, et keegi surub talle ülevalt poolt peale midagi, millega tal midagi teha pole. Muidugi tuleb õppida ka seda, mille otsest praktilist kasu kohe ei näe, kuid sel juhul tuleks õpilasele selgitada, miks talle seda õpetatakse: näiteks kas või abstraktse mõtlemise arendamiseks. Kui ta on õpiprotsessi kaasatud, siis ta usaldab õpetajat.

    Inimkond on viinud selle maailma tarbimise ja suhete osas äärmuslikku seisundisse. Nüüd on vaja päästa, mis päästa annab. Kõigepealt tuleb parandada suhtluskeskkonda. See tähendab käitumismustrite mõtestamist, enda ja kaaslaste hoidmist. Võimekas meeskond on sotsiaalse jätkusuutlikkuse alus, ökoloogilise ja majandusliku kestlikkuse eeldus. Endiselt on see seisukoht suuresti tähelepanuta ja rakenduseta.

    Seejuures on muidugi omad komistuskivid ja muutused on aeglased, kuid ei tohiks arvata, et 50 aastaga tekkinud probleemid on lahendatavad viiepäevase disainikoolitusega. Mõelgem korraks mõne katkiläinud eseme peale. Kas selle saab kiiresti parandada? Pigem mitte. Miks arvatakse, et hariduse ja hoiakute muutmine käib teistmoodi. Ilmselt on kõik käinud mõnel inspireerival koolitusel. Kas keegi on seetõttu ka päriselt muutunud, näeb nüüd maailma teisiti ning, mis peamine, käitub teisiti? Mis oli siis sellest lühikesest koolitusest ikkagi kasu?

    Praegu räägitakse palju sellest, et maailm on katki. Miks see nii on? Sellepärast, et see, kes on maailma selliseks kujundanud, on ise katki. Maailm ei saa terveks, kui seda püüab parandada seesama katkine inimene. Kõigepealt tuleb inimene terveks teha ehk muuta tema hoiakut ja mõtteviisi. Me loodame ikka kiiretele lahendustele, kuid ei vaata peeglisse. Arvatakse, et kõigepealt tuleb prügi ära sorteerida, plasti vältida jne. Aga homme tuleb uus materjal, milles praegu ei osata ohtu näha. Nii on näiteks läinud bambusplastiga.

    Kust võtta see uus, terve inimene?

    Kui inimene on jõudnud äratundmiseni, et vaja on muutust, ja ta on õppimiseks valmis, siis ei ole muud kui alusteooriad ja tööriistad pihku, natuke treeningut ja juhtuma hakkab vägevaid asju. Tavaliselt jääb puudu julgusest, ei tajuta ka vajadust. Keegi teine seda aga teha ei saa. Saab vaid luua olukorra ja keskkonna, et tekiksid vajadus ja julgus.

    Õppimine peab siiski sisaldama pisikest väljakutset. Õpikeskkonna loomisele ja just koos kogetule keskendumine loob turvatunde, mis võimaldab täiel rinnal avastusi nautida ja ebamugavust aktsepteerida. Mina olen jõudnud oma teekonnal sinnamaani, et naudin avastust, milline idioot ma olen olnud, ja nüüd on mind juba raske õppimisest eemal hoida.

    Küsimus on selles, kuidas õpiteekond – ainekava, kursus, loeng jms – üles ehitatakse. Kui haridus ja disain ristata ning lisada jätkusuutlikkuse mõõde, saab väga tugeva meetodi, mida annab kasutada nii erialaõppes kui ka üld­hariduses. Koolis pole niivõrd vaja disainilugu, vaid kooliprogrammi tuleks integreerida need erialased ja üld­oskused, mida kasutab disainer lahenduse väljatöötamisel. See tähendab, et mõelda tuleb tagantpoolt ettepoole. Hariduses mõeldakse eelkõige õpiväljundi peale. Disaini puhul on aga kõige olulisem küsimus, milline on selle asja kaugeleulatuv mõju. Disaini- ja jätku­suutlikkuse printsiipe järgima õppinud põlvkond peaks edaspidi sootsiumis ellu kutsuma positiivseid muutusi, inimesi inspireerima.

    Siin tulevad appi meetodid ja tööriistad, kuidas inimesi motiveerida ja suunata õppima nende lähimas arengutsoonis: neid tunnustades, kuuluvust ja autonoomiat kasvatades. Eelduseks on toetav õppiv kogukond, kus koosdisaini õppimise eesmärgil rakendatakse.

    Mis on koosdisain?

    Eestis mõistetakse seda Skandinaaviast pärit sõna tihti nii, et disainer istub lõppkasutajaga koos laua ääres, saab teada kasutaja vajadused ning arutleb temaga mõnel korral protsessi jooksul võimalike lahenduste üle. Aga selles see ei seisne! Asi on rollimuutuses: peale erialaoskuste on disaineril vaja üldoskusi, et käivitada laiaulatuslikke sotsiaalseid protsesse, inspireerida inimesi ning seda kõike jätkusuutlikult käigus hoida.

    Disainer pole seejuures oma tava­pärases rollis. Tal tuleb suunata disaini­protsessi mitmest huvirühmast koosnevas ja eri kompetentsiga inimeste meeskonnas. Oluline on, et kasutaja jõuaks ise lahenduseni, mida tal tuleb kasutama hakata. Vaid nii on jätkusuutlikkus tagatud ning disainilahendusel pikk eluiga. Disaineril võib olla oma lahendus, oma tõde, ja see võib ka olla õigem, aga üks lahendus toimib täielikult ainult siis, kui kasutaja tahab seda kasutada, kui ta tunneb selle järele vajadust.

    Oled mitu korda maininud, et inimene on disainimisel ära unustatud. Kuidas ta uuesti pildile tuua?

    Jätkusuutlikkus toetub kolmele sambale: ökoloogilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele. Kaks esimest on peaaegu alati esindatud, kolmas aga alahinnatud ja sellega tegeletakse maru vähe. Seda me mittetulundusühinguga püüamegi edendada. Sotsiaalne jätkusuutlikkus on just see valdkond, kus räägitakse inimesest ja inimesega. Siin on mitu tasandit. Üks on kodaniku vastutus oma küpsuse eest, millega jõuame välja haridusse. Kui sotsiaalne küpsus puudub, ei too ka ökoloogiaga tegelemine mingit märgatavat muutust.

    Minu hinnangul on eelkõige ära unustatud disainer. Põhifookus on läinud sihtgrupile, kasutajale. Ka erialaõppes on fookus disainil: õpime disaini, pärast kooli peavad meist saama disainerid. Kuidas aga olla disainer? Mida see tähendab ning mida tegema peab?

    Alustada tuleb sealt, kust asjad alguse saavad, ehk inimesest. Disainer pole üksi. Rühmaga võib lehti riisuda! Asi korras. Kui seejuures vennastutakse, tore! Kui tahetakse pikemalt koos toimida, on vaja tugevat alust ja vundamenti ehk meeskonda.

    Praegu aina korrutatakse, et maailm on selline, nagu on, mis me ikka teha saame. Kuid selline maailm ei ole tekkinud tühja koha peale, me ise oleme selle kujundanud. Seega saame seda ka muuta. See tähendab aga eelkõige enda ja oma harjumuste ümberkujundamist, on hoiakute küsimus.

    Alusta, kust otsast tahad, välja jõuame ikka inimeseni. Hariduses peab paradigma muutuma.

    Paljud ilmselt ei taha muutuda, asju teistmoodi teha ega hariduse para­digmat pöörata.

    Sellepärast püüamegi muutust esile kutsuda just üldhariduskoolis. Kõigepealt tuleb kõnetada neid, kes on muutusteks valmis. Miks me ei taha muutuda? Enamasti on selle taga hirm, et ei oska ega saa uutest nõudmistest aru. Tihti ei tahetagi midagi uut teada saada, sest sellega kaasneb teadmatus, ebamugavus, ebakindlus tundmatu ees, hirm näida ebapädev. See kõik on kurnav, eriti kui õppimisega seonduvad traumeerivad kogemused.

    Seetõttu on ülioluline mikrotasand ehk see, kuidas me õpilasi, õpetajaid, meeskonna liikmeid kohtleme. Kõik algab sellest, milline on kogemus, mille kuskil protsessis osaledes saab, kas see on võimestav ja inspireeriv või hoopis hirmutav ja alandav. Sellised jõujooned joonistuvad vahel välja näiteks üli­koolide vastuvõtuvoorudes. Oluline on, kas sinu üle heidetakse üleolevalt nalja või võetakse sind tõsiselt. Ja võib arvata, milline on siis vastavalt kaugeleulatuv mõju.

    Abi on vaid edukogemusest keskkonnas, kus kõik õpivad, julgevad eksida, sellest innustuda ning üksteisest hoolida. Peamine märksõna on „üheskoos õppimine“, hoolimata akadeemilisest hierarhiast.

    Kui palju peab selleks, et inimestega tööd teha, olema kodus psühholoogias ja sotsioloogias?

    Disaini ei saagi vaadata lahus sotsiaalteadustest, sest see tähendab alati tööd inimestega, seejuures mitte ainult teistega, vaid ka iseendaga. Paraku puudub praegu disaineritel vastav õpetus arvestatavas mahus. Siin on rohkelt mõtteainet disainiõppekavade arendamiseks.

    Ma näen, et haridusdisain võiks olla lihtsalt üks disaini valdkond. Jah, see tähendab, et disaineril justkui peaks olema psühholoogia baasteadmised, ports sotsioloogi pagasit jms. Disainivaldkonnas on aga olemas suurepärased tööriistad suurte protsesside juhtimiseks, et tuua laua ümber kokku eri valdkonna esindajad ja panna nad innustunult tööle ja üksteiselt õppima. Disainer on tööriistapagasi ja kogemustega inimene, kes esitab küsimusi, kuidas midagi teha, milliseid eesmärke seada, millised spetsialistid kaasata jne. Olen näinud, et niipea kui inimene tunneb, et ta on mõne idee autor või kaasautor, on ta valmis ja motiveeritud selle ka ellu rakendama.

    See protsesside pööramine kõlab natuke nagu moodne juhtimisteooria: meeskond ise seab eesmärgid ning liigub ise nende suunas, mentorid ainult aitavad sihte seada ega ütle, mida ja kuidas teha tuleb. Mille poolest disainer meeskonna juhtimisele teistmoodi läheneb, kuidas see erineb kõikvõimalikest teistest juhtimisteooriatest?

    Kirjeldad siin tegelikult ideaalset lapsevanemat ja ideaalset õpetajat ning ühtlasi hädavajalikke üldoskusi. Disainer ei pea tingimata juhtimisele teistmoodi lähenema. Inimesed, keda ta juhib, on ikka inimesed.

    Kuid ma mõistan su küsimust, sest pean pidevalt aru andma, mille poolest me teistest erineme. See on nagu hinna­võrdluse rakendus telefonis. Ma ei võrdle hinnanguliselt oma valdkonda ühegi teisega, mul puudub selleks piisav pädevus, kogemus ja vajadus. Pean disaini sideaineks valdkondade lõimimisel. Meie fookus on meetoditel ja tööriistadel, millega mitmekülgseid meeskondi luua, eesmärk sõnastada ning soovitud olukord saavutada. Seesugune koosloome keskendub ühisosale. Lakkamatu vajadus teistest erineda viib üksinduseni. Siinkohal on sobilik tsiteerida Daniel Kotsjubat: „Üksi on halb, koos on hea!“ Siia peaks veel lisama põhimõtte „omasid hoitakse“.

    Ma ei ütle kindlasti, et disain on see ainuke asi, mis maailma päästab, kuid see on ainuke, millest mina midagi tean ning millega saan muutustele kaasa aidata. Meil kui disaineritel on töö­riistad, kuidas inimesed motiveeritult eesmärkideni viia.

    * Vt https://www.designcouncil.org.uk/resources/guide/beyond-net-zero-systemic-design-approach

    „Disain aitab koolielu parandada“, Saaremaa gümnaasiumi juhi Ivo Visaku kommentaar

  • Tohutu rõõm ja mitmekihilisus

    FARIŠTAMO ELLER

    „Dvořák ja Gershwin“ ERSO sarjas „Klaverikontsert“ 17. IX Estonia kontserdisaalis. Maksim Štšura (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Jonathan Bloxham. Kavas Benjamin Britteni, George Gershwini ja Antonín Dvořáki muusika.

    Reedel, 17. septembril soleeris armastatud Eesti pianist Maksim Štšura sel aastal 95. tegevusaastat tähistava Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees. Orkester koos dirigent Jonathan Bloxhamiga tõi ettekandele Tšehhi, Ameerika ja Inglismaa meesheliloojate teosed.

    On hetki, mil elu muutub. Tšellist Jonathan Bloxhami tabas selline hetk 2015. aastal Pärnu muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestri tšello esimeses puldis, kui ta hakkas huvi tundma dirigeerimise vastu. Paavo Järvi, kes oli tollal dirigendipuldis, on dirigent Jonathan Bloxhami kohta öelnud seda, mida oli selgi kontserdil näha, kuulda ja tunda: Bloxhamil on meisterlik dirigeerimistehnika ning ta tundub orkestriga kergesti vastastikuse mõistmise leidvat. Orkestripillimängija eelisena teab ta iseenesestmõistetavalt sümfoonilist repertuaari ja tunneb orkestrit seestpoolt.

    Kontserti alustas dirigent oma kaasmaalase Benjamin Britteni (1913–1976) kolmeosalise teosega „Sinfonia da requiem“ ehk „Reekviem-sümfoonia“ op. 20. Teos telliti Brittenilt 1939. aastal Jaapani impeeriumi rajamisest 2600 aasta möödumise auks. Jaapanlased lükkasid Britteni teose siiski tagasi, tuues põhjendusteks liigse melanhoolsuse, pidulikkuse ja tseremoniaalsuse puudumise ja katoliku reekviemi pealkirjad („Lacrymosa“, „Dies irae“, „Requiem aeternam“). Britten katoliiklase, kuid patsifistina jäi enesele siiski kindlaks, et ühegi teosega ei ole võimalik kedagi solvata ja et ta oli loonud neutraalse, religioossuseta teose, mis ei kajasta poliitilisi sündmusi ega ühiskonnakonflikte. (Teose Jaapani esiettekanne toimus alles 1956. aastal, pärast seda telliti Brittenilt ooper.) Bloxhamile on tegu erilise teosega, mida ta mängis juba tudengina, tšellistina orkestri koosseisus Londonis.

    Kuulajana oli mul rõõm teose tekke­lugu teada saada, sest Jaapani impeeriumi ajaloole ei mõtle just tihti. Mina (kas mängib rolli see, et olen eurooplane?) justkui mõistaksin, miks on teos selline nagu on, kuidas sobivad tellitud loosse rahulikkus (pidulikkuse ja tseremoniaalsuse puudumine) ning igavikulisus. 2600 aastat on inimese mõistes igavikulisus ja ERSO-l õnnestus see olemise ajatus dirigendiga üheskoos tabada. Eri piirkondade ja kultuuride inimesed tajuvadki ajaloo kulgu erinevalt, samuti seda, mida ja kuidas on muusikas võimalik kujutada – ka ajatust.

    Jonathan Bloxhami juhatatud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Maksim Štšura (fotol) esituses mõjus George Gershwini „Rhapsody in Blue“ klaveri ja orkestri tantsuna.

    Britten pühendas teose oma 1934. ja 1937. aastal lahkunud vanematele ning selle teadmisega lisandub teosele veel üks kiht. Teose ülesehitus, kus marsi­laadsele algusele järgneb rütmiline surmatants ja sellele igavene rahu, on sellele kohane. Eriliselt mõjusid ERSO esituses kaunite pehmete puhkpillikõladega rahunemine lõpus ja sellele eelnenud „Dies irae“. Selle pingeline materjal, mis paneb mängijad lausa viimase piirini tehniliselt proovile, tõi veelgi lisapinget ja lisas saavutuslikkuse, mis viis mõtted tagasi impeeriumi toimimise võimalikkuse juurde. Orkestratsioonis on huvitav see, et keelpillidele ja kolmesele puhkpillikoosseisule on helilooja partituuri juurde kirjutanud altsaksofoni, hulganisti löökpille, kaks harfi ja klaveri.

    Järgmisena tuli lavale rahvusvaheliste konkursside võitja, aastaid Londonis tegutsenud armastatud Eesti pianist Maksim Štšura. Orkestriga koos esitas ta George Gershwini (1898–1937) tuntuima teose, kordumatu klarnetisoologa algava „Rhapsody in Blue“ ehk „Rapsoodia sinises värvitoonis“ aastast 1924. Pealkirjaga seoses võib olla põnev teada, et mažoorses bluusis tähendab termin „blue notes“ (otsetõlkes „sinised noodid“, muusikaterminina „bluusi­noodid“) madaldatud III ja VII astet. Gershwin ehitas oma muusikaga silda valgete ja mustade muusika vahele, ka selles helitöös pani ta džässi ja bluusi kokku klassikalise muusika elementidega. Teost kuulates võib tajuda teda inspireerinud Raveli ja Stravinski fluidumit, Hindemithi ja Milhaud’ mõju on ehk raskem välja kuulata. Gershwin oli klassikaline pianist, kes kirjutas 19aastaselt vanema venna tekstidele laule, saavutas laiema kuulsuse Broadwayl ning tutvus seal ka tolle ajastu tuntud ansamblijuhi Paul Whitemaniga. Viimane tellis temalt just sellise kontserdil „Eksperiment nüüdismuusikas“ esitamiseks mõeldud teose, mis põimiks kokku klassika, džässi ja bluusi. Ajahädas ja orkestreerimiskogemuseta helilooja kirjutas uue teose esmalt kahele klaverile, misjärel teised orkestreerisid – orkestratsioone tehti hiljem mitu. Selle kontserdi solist Maksim Štšuragi on intervjuus välja toonud, et tema arvates on teos kohati üle orkestreeritud, mis tähendab, et klaveripartii pole igal pool välja kuulda.* Mina märgin, et kontserdil viibides ja muusikuid peale kuulamise ka vaadates on elamus alati ka visuaalne.

    Pianisti vabalt liikuv, detailselt läbi mõeldud ja töötatud esitus oli nauditav nii kuulata kui ka vaadata. Orkestri lendlev kergus, nauding muusikast ja olemisest tõi endalegi naeratuse näole ja pani jala tatsuma. Ühel hetkel tekkis mõte, et mänglevust oleks ehk mõnes kohas tahtnud rohkem. Štšura ja ERSO esituses mõjus teos klaveri ja orkestri tantsuna. Klaveri ühes soolos mõjus eriliselt hästi, kui meloodia sai paremas käes vabalt liikuda ja uidata just selliseid radu pidi, nagu soovi oli, sest vasaku käe rütmilisus lõi turvalise raami. See oli omamoodi pidu klaveril: pianist sai lõbutseda eri teemade ja teemaarendustega, minna muusikas rändama sinna ja tänna. Helilooja kirja pandud lusti ja katsumusi pakkuv materjal annab solistile võimaluse nautida muusikat, tunda heameelt ja seda muusikaga teistelegi vahendada. See klassikalise muusika raamistusega rõõmu, muretuse ja piiritu õnnetunde kooskõla mõjub vabastavalt.

    Publiku ovatsioonidele vastuseks esitas Maksim Štšura lisalooks Frank Bridge’i (1879–1941) sissepoole vaatava meeleoluga klaveripala „Retrospect“ ehk „Tagasivaade“, mis on lisalooks tohutult põnev valik. Märkimist väärib, et see on Britteni olulise õpetaja teos ja sobis seega kontseptuaalselt kavasse.

    Kontserdi lõpetas Antonín Dvořáki (1841–1904) sümfoonia nr 7 d-moll op. 70. Sümfoonilise muusika romantiline kolme­osaline pärl mõjus orkestri­mängijate maiuspalana. Orkestri ja dirigendi kontakt lõi selles loos särama, välja paistis ka dirigendi rõõm juhatada teost, mis kõnetab ja mida orkestril on silmanähtavalt meeldiv mängida. Muusikud saavad selles sümfoonias päriselt oma pille mängida, soleerida, teha muusikat ja kuulajaile head meelt. Muusikat saab kuulata eri moodi, ühest küljest kui infot: tutvuda materjali, helilooja, stiili ja oma partiiga. Aga ka muusika kaudu on võimalik siseneda maailmadesse, kuhu asjaliku mõtlemise toel on keeruline jõuda. Need uksed avab tunnetus, kunst, olemine, kontakt. Iga sümfoonia ei ava seda ust. Teose suuruse, võimsuse, kirglikkuse, vaba voolavuse ja energiaga tulid mängijad kaasa. Kuulajana on privileeg näha muusikute nägudel naeratust ja muusika hinge – eriti hästi näeb seda siis, kui kontserti ERSO TV vahendusel järele kuulata-vaadata.

    Kontserdi kontseptsiooni moodustasid Dvořáki 180. sünniaastapäev ning Inglismaa ja USA side, selle põhjal olid kokku saanud ka solist ja dirigent. Suurt rõõmu valmistavad just sellised kontserdid, kus kihte on mitu ning lahti rulluvad maailmad, mille olemasolugi polnud enne teada ega selge.

    * Nele-Eva Steinfeld, Sarja „Klaverikontsert“ avab 17. septembri õhtul kell 19 Estonia kontserdisaalis pianist Maksim Štšura. – „Delta“, Klassikaraadio 17. IX 2021. https://klassikaraadio.err.ee/1608328154/delta-17-septembril-maksim-stsura-eesti-kontsert-­tallinna-klaveriduo/1372739

  • ,

    EKA Galeriis avatakse Sten Eltermaa näitus paradoksaalsest klaasist

    25. septembrist 10. oktoobrini on avatud Sten Eltermaa Noore Kunstniku preemia (MA, 2020) isiknäitus „Glass Struggle / Klaasvastupanu“, mis toimub Fotokuu raames (kunstimess Foto Tallinn ja satelliitprogramm). Näitusega kaasneb virtuaalne satelliitnäitus „O.H.T.: Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane“ (www.struggle.glass) koostöös Maria Leega.
    Sten Eltermaa on klaasi ja arhitektuuri ja linnaruumiga tegelenud 2014. aastast ning eksponeerinud seostuvaid töid mh psühhogeograafial põhinevatel isiknäitustel „Brüsseli prelüüd“ (2017) ja „Läbipaistvuse register“ (2020). Jätkuvalt kaardistab Eltermaa vabaduse/turvalisuse teemat praegustes ühiskonna- ja igapäevaelu korraldavates tulvades. Projekti materiaalne alus on klaas. Ühiskondlikult terava kommentaarina haakub varasemate ning eesseisva näitusega ka Eltermaa 2021. aasta varakevadel toimunud kunstiaktsioon „Vaenukõne eelnõust“ – linna kleebitud fotod Molotovi kokteilist ajal, mil näitusepinnad olid suletud ning tugevasti polariseerunud ühiskonnas olid ülal jätkuvalt eskaleeruvad pinged. Kui Eltermaa töödest otsida mõnd läbivat sõnumit, siis võiks see olla: uurida, tunda ja jälgida võimuinstitutsioonide toimemehhanisme, aga hoiduda afektipõhisusest.
    „Näituse „Glass Struggle“ ettevalmistamise käigus olen laias laastus lähenenud kahest rakursist,“ selgitab kunstnik. „Kõigepealt klaas kui materjal – nüüdseks oma näilisele haprusele on klaasist saanud väga turvaline konstruktsioonielement. Ühtaegu on klaasil ka põnev tähendusväli: läbipaistvus ja peegeldused, informatsiooni kogumine ja sellele ligipääsmatus, näiteks. Delikaatsete andmetega kauplemise võib ümber nimetada ka inimkaubanduse uue hübriidvormina: praegu ei kaubelda enam ainult inimkehadega, vaid nüüd ka meie tunnetusaparaadi sisuga.“
    Näitusekujunduse teeb Arvi Anderson (arhitektid b210).
    Näitusega paralleelselt avatakse veebileht http://struggle.glass alapealkirjaga „O.H.T.: Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane“, mis toimib näituse satelliidina, omamoodi koostööhübriidina. See seob Sten Eltermaa fotod, luuletaja Maria Lee tekstifragmendid ning graafilise disaineri Maria Muuki veebiarenduse. „Mina tajun seda veebiruumi mõnes mõttes külmadesse geomeetrilistesse inimest välistavatesse struktuuridesse ära eksinud inimlikkusepüüdlusena. See on metafoor emotsionaalsest, enesehävituslikust tehisintellektist, tehiskaaslasest; kujutlus meist endist kui rikkiminevatest masinatest,“ kirjeldab Maria Lee. Veebinäitus jääb avatuks üheks aastaks.
    Sissepääs näitusele on Kotzebue tn kaudu ja avamisele pääseb covid-tõendi alusel.

    Facebook 

  • ,

    Puhas Maa näituse avamine 24. septembril

    24. septembril avatakse Jakobi galeriis Taavi Oolbergi maalinäitus “Puhas maa”.

    Hiinas ja Jaapanis levinud budistliku puhta maa sekti liikmed usuvad, et kui oma eluajal (aga veel tähtsam – surmahetkel) pühendunult ja usuga lausuda Amitabha nime, tuleb viimane inimese surmatunnil nende juurde ja viib nad uuestisünniks kaasa puhtale maale. Arvatavasti tekkis selline päästjakultus Hiinas valitsenud segaduste ajastu tõttu, kuna paljud ilmikud ja mungad väitsid, et siin maailmas pole võimalik enam omal jõul virguda ning tuleb loota vaid kellegi kõrgema abile.

    Näitus „Puhas Maa“ on katse kujutada puhast maad ehk Sukhavati paradiisi. Näituse stilistiline vorm Candy Land Style ehk infatiilne magusmaa mängib paradiisis aga Sukravati nime sarnasusega sõnale suhkruvatt. Sellist lihtsustatud kõlapõhist tõlgendamist võib ilmselt kirjeldada kui paronomaasiat. Ajalooline rahvalik paradiis saab endale pseudoetümoloogilise tõlke kaudu kommertsparadiisi välimuse, mis laotub üle maailma justkui arvutimängudes kasutatavad skin-id või MOD-id.

    Näitus “Puhas maa” Jakobi galeriis jääb avatuks 22. Oktoobrini.

    Loe lähemalt: https://drive.google.com/drive/folders/1QQUZC2cBUaqRWI69z5mNmZoyACPscQ2b?usp=sharing

    Tänan abi eest Mark Zirku, Indrek Grigorit, Leelo Lauritsat, Edward von Lõngust, Kail Kuresood, Karl-Eerik Unti, 8

    Rohkem infot:
    Jakobi galeriis 21.09.-22.10.
    Avatud: T-R 13-18
    Jakobi 52, Tartu.

  • Sel reedel Sirbis

    MARLEEN ALLEMANN, TÕNIS SAARTS : Palun uut utoopiat, liberaal!
    Eelmise kümnendi finantskriis oli murdepunkt, kus senine neoliberaalne utoopia murenes ja läänemaailma liberaalid on sellest siiani segaduses.
    Viimastel aastatel on põhivooluparteid pea kõikjal vähemal või rohkemal määral toetust ära andnud autoritaarsust ihalevatele (parem)populistlikele jõududele. Olgugi et täpsed ajendid sellise nihke taga riigiti veidi erinevad, on liberalismi üldisem mandumine paljuski tingitud utoopilise mõtlemise puudumisest.
    Ajaloolane Timothy Snyder poetas paari aasta eest Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis loengut pidades tähendusliku lause: „Poliitikud ei kõnele enam tulevikust.“ Snyder pidas silmas peamiselt läänemaailma riigitegelasi, kes pole juba mõnda aega julgenud oma valijatele kinnitada, et „homne tuleb parem“ ning „mul on plaan, kuidas see parem homne teieni jõuaks“. Tõepoolest, põhivoolu liberaalse läänemaailma poliitikutest on saanud hallid administraatorid ja tehnokraadid, kes tegelevad vaid (kriiside) haldamisega, kuid ei müü enam unistusi ja haaravaid tulevikuvisioone.

    TANEL VALLIMÄE: Vaesus, laiskus ja poliitikute asendamatus
    Mida rohkem inimene tunneb, et tema hääl ei loe, seda vähem ta demokraatia standarditele vastavalt ühiskonnaelust osa võtab.
    16. septembril toimus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Ebavõrdsus Eestis – kas vaesusest saab välja kärpida?“ arutelu. Eksperdid esinesid ettekannetega, tekkis huvitav diskussioon: riigikogu liikmed esitasid enamasti põnevaid küsimusi ja ettekandjad andsid neile asjakohaseid vastuseid. Riigikogu liikmete küsimused peegeldasid kahtlemata küsija vaateid, seda, kui tõsiselt ta vaesuse teemat võtab ning kuidas vaesusse ja selle tekkepõhjustesse suhtub. See tõdemus on tähtis, sest annab suuna kätte mõistmaks riigikogu liikme valmisolekut seadusandja rollis midagi ette võtta. Nii näiteks küsis rahva seas hästi tuntud sportlase taustaga Reformierakonna liige niimoodi: „Kas on uuritud inimese laiskust ja ebavõrdsust, nendevahelisi seoseid? Sest me ju teame, et inimene võib õppida ju nii palju, kui ta ise suudab, nii palju tööd teha, kui ta ise vaid tahab, nii palju treenida, kui ta tahab jne, jne. Kõik sõltub ju ikkagi inimese enese tahtest.“

    Lend üle Tartu ja läbi ajaloo, Aet Ollisaare vestluse Krista Leesiga kirjutas üles Kristlyn Liier
    KRISTA LEESI: „Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.“
    Krista Leesi on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti tekstiilikunstnikke. Ta on osalenud arvukatel rühma- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka välismaal. Leesi teosed kuuluvad Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse, aga neid võib näha ka Hiina siidimuuseumi, Guimarãesi nüüdistekstiilikunsti biennaali ja Miami maailma tekstiilikunsti organisatsiooni kogus. Aasta eest pälvis ta maailma ühe olulisema nüüdistekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia.

    + Loe ka Krista Leesi näituse „Verbarium“ arvustust

    MAI PÕLDAAS: Muutumises rahvaraamatukogud
    Rahvaraamatukogudes tahetakse tänapäeval pakkuda külastajale peale raamatute ka arendavaid ettevõtmisi.
    On loomulik, et asjad ja nähtused meie ümber muutuvad. Ühe nähtuse muutumine põhjustab muutusi selle nähtusega seotud valdkondades. Kui muutub õppimine, on vaja ka teistsuguseid koolimaju kui paarkümmend aastat tagasi. Kui muutuvad loometegevus ja kultuuriharjumused, teadmiste ja info hankimine ning kasutamine, peab ka raamatukogude, muuseumide, kontserdisaalide jt kultuuriasutuste ruumilahendus olema teistsugune. See meile sageli enam nii loomulik ei tundu.

    KATRIN KULLO: Kuidas elad, kooliraamatukogu?
    Kooliraamatukogude varustatuse mõju ilukirjandusteoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes
    2017. aastal õpetajana tööle asudes tõdesin naiivselt, et õpilastega ei saagi kõiki raamatuid kohe, kui soov tekib, koos lugeda. Hakkasin uurima, missugune paistab kooliraamatukogude varustatuse olukord teistele õpetajatele. Kas ja kuidas varustatus lugemisvalikut suunab, mis teoseid kirjandusõppes kasutatakse? Kuivõrd on õpetajad pidanud teoste valiku ümber tegema sellepärast, et raamatuid ei ole piisavalt? Kuidas erineb teosekäsitlus, kui ühiselt arutletakse ühe ja sama või korraga mitme alusteksti üle? Annan ülevaate 172 kirjandusõpetaja ja 111 kooliraamatukoguhoidja vastusest.

    AIMAR VENTSEL: Ukraina vuntsidega etno-funk kõlab praegugi värskelt
    Vitalii Bardetskõi: „Noorus hakkab ukraina vana funk’i kuulates mõtlema ka oma identiteedi üle. 1970ndate muusika resoneerib väga hästi muusikaga, mida noored praegu kuulavad.“
    Ukraina dokumentaalfilm „Vuntsidega funk“ räägib Ukrainas 1960. – 1970. aastatel viljeletud muusikastiilist, kus seoti lääne psühhedeelne rokk, funk, nõukogude estraad ja ukraina rahvamuusika. See stiil oli omal ajal populaarne, värske ja isegi ekstravagantne. Esitajad kandsid rahvariietest inspireeritud kostüüme ning peale traditsiooniliste estraadiorkestri pillide kasutati ukraina rahvapille. Käputäis kollektiive lasi Nõukogude plaadifirma Melodija all välja kokku paarkümmend albumit, mis tänapäeval maksavad head raha.

    Eesti haridus on disainipöördeks valmis. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Merike Rehepappi
    MTÜ Haridusdisaini Keskus kasvas välja kultuuriministeeriumi ja kunstiakadeemia koostööst, mille eesmärk oli disainiõppe jõustamine üldhariduses. Disain ei seostu enam ammu üksnes esemete loomisega, vaid hoopis laiema mõtteviisiga. Töö käigus jõuti vana hea tõdemuseni, et disaini juurutamiseks on esmalt vaja viljakat pinnast, ja seda tuleb ise väetada, et külvatud seemned kasvama läheksid. Kuidas seda teha ning kuidas disain haridust muudab? Sellest räägib keskuse üks loojaid disainer Merike Rehepapp.

    ART LEETE: Kaugete seoste lummus
    Arusaam iidsest soome-ugri ühtsusest oli tugev, nagu ka arvamus, et soomeugrilased on toetunud ühisele usundile.
    Pärast seda, kui evolutsionismi klassikud, inglise antropoloogid Edward Tylor ja James Frazer külvasid oma monumentaalsed tööd soome-ugri usundi näiteid täis, hakkas järgmine põlvkond soome-ugri teadlasi omakorda kasutama evolutsionistlikku skeemi. Soome-ugri maailmapildi ja rituaalide ühtse algupära tuvastamine olid teadlaste huviorbiidis nii enne kui ka pärast evolutsionistliku käsitluse võidukäigu algust. Kultuurievolutsionismi sõnastamine oli andnud tollastele teadlastele uue vahendi nende sidemete kinnitamiseks.

    Arvustamisel
    Krista Leesi näitus „Verbarium“
    2 × teatrifestival „Draama“
    rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“
    „Eesti taimede levikuatlas“
    Peter Singeri „Loomade vabastamine“
    David Šahari romaan „Viirastuste päev“
    Vanemuise ooper „Linda di Chamounix“
    ERSO kontsert „Dvořák ja Gershwin“
    Maarja Nuudi albumi „Hinged“ esitluskontsert
    näitused: Killu Sukmiti „Kunstnik ja tema töö“ ja Per William Peterseni „Naine karusnahas. Valitud teosed 1995–2021“
    Veneetsia rahvusvaheline filmifestival
    EFTA auhinnagala

  • ,

    Hendrik Sepa sõjaajaloo preemia laureaadid on Endel Püüa ja Igor Kopõtin

    Eesti sõjamuuseumi ja kaitseministeeriumi väljaantava Hendrik Sepa nimelise preemia 2020. aasta Eesti parima sõjaajaloo-alase uurimuse eest pälvisid Endel Püüa ja Igor Kopõtin.

    Endel Püüa leidis tunnustamist teosega „Saarlased Nõukogude sõjaväebaasidel jalus 1939–1941“, mis käsitleb 1939. aastal NSV Liidu poolt Eesti Vabariigile peale sunnitud baasidelepingu tagajärgi saarlastele ja Saaremaale, kuhu paigutati suur osa alates 1939. aastast Eestisse toodud punaarmeelastest ja Balti laevastiku meremeestest.

    Samavõrd silmapaistvaks hindas komisjon Igor Kopõtini monograafia „Rahvuse kool: Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918–1940“. Raamat põhineb autori 2018. aastal Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritööle „Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes aastatel 1918–1940 vähemusrahvuste näitel“. Raamat ilmus Rahvusarhiivi raamatusarjas „Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost“.

    Hindamiskomisjoni esimees sõjamuuseumi teadusdirektor Toomas Hiio ütles, et komisjon pidas kõrget tunnustust väärivaks koguteost „Eesti Vabadussõja ajalugu“, kuid hindamiselt otsustati see välja jätta. „Tegemist on teetähisega nii Eesti sõjaajaloos kui ka oma kitsamas valdkonnas, mis täitis suure lünga Eesti sõjaajaloo kaasaegsel käsitlemisel. Teose autorite hulgas on suur osa tunnustatud Eesti sõjaajaloo uurijatest, sealhulgas komisjoni seitsmest liikmest viis. Koguteos „Vabadussõja ajalugu“ kuulub omaette klassi. Teised preemiale esitatud raamatud on enamasti monograafiad,“ selgitas Hiio.

    Preemiale oli tänavu esitatud kümme uurimust, millest lõppvooru pääses kaks ja hindamiskomisjon otsustas, et need väärivad võrdset tunnustust. Artiklipreemiat otsustati seekord mitte välja anda.

    Preemia saajad tehti pidulikult teatavaks eile ja täna Tartus peetaval sõjamuuseumi ja Balti kaitsekolledži rahvusvahelisel Balti sõjaajaloo konverentsil, mis tänavu on pühendatud 80. aasta möödumisele Teise maailmasõja lahingute Eestisse jõudmisest kandes peakirja „Sõjasuvi 1941 Baltimaades: poolte eesmärgid, strateegia ja operatsioonid ning tulemused ja tagajärjed“.

    Publikatsioone hindas komisjon koosseisus professor Tõnu Tannberg, dotsent Ago Pajur, brigaadikindral Enno Mõts, Mart Orav, eelmise aasta preemia laureaadid Reigo Rosenthal ja doktor Mart Kuldkepp ning Toomas Hiio.

    Alates 2013. aastast annavad Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ja kaitseministeerium välja Hendrik Sepa nimelist preemiat möödunud aasta parima sõjaajaloo-alasele monograafia või artikli autorile. 3000 euro suuruse preemia eesmärk on väärtustada, tunnustada ja julgustada Eesti sõjaajaloo süvateaduslikku uurimist.

    Hendrik Sepp (1888–1943) oli Tartu ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor, akadeemik, rohkem kui 300 ajaloo-alase kirjutise autor. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid Liivi sõjale järgnenud sõdade ajajärk ja Põhjasõda, kuid ta kirjutas palju ka majandus-, kultuuri- ja sotsiaalajaloost. Sepa kaalukaim teadustöö oli tema doktoriväitekiri „Narva piiramine ja lahing a. 1700“.

  • ,

    Julia Maria Künnap “Aja küsimus” Hop galeriis

    JULIA MARIA KÜNNAP
    Aja küsimus / A Matter of Time
    24.09 – 12.10.2021

    Neljapäval, 23. septembril kell 18.00 avatakse HOP galeriis näitus “Aja küsimus”.

    Ehtekunstnik Julia Maria Künnapi loomingu peamiseks lähtekohaks on traditsiooniline vääriskivilihv ning vabavormiline kivilõige. Juba üle kümne aasta kasutab kunstnik oma töös looduslikke kive mida ta eheteks lihvib. Tema töö keskmes on vastuolu pea igavikulisena mõjuva kivi ning peostpudeneva hetke vahel, mis ka sellel näitusel välja joonistub. Näitusel on eksponeeritud üle kahekümne klassikalistest materjalidest kuid innovaatilise vormilahendusega kantava ehte, mis on valminud kahe viimase aasta jooksul.

    Inimlikul tasandil ühendab meid kõiki sama elu oma igapäevaste rõõmude ja murede, armastuse ja üksindusega. Mõnikord on see rõõm ilusast ilmast, konkreetsest ajahetkest, mil pilvevarjud libisevad üle maa, õrn tuulehoog akna taga okstes, hetk kergust. Kui mul õnnestub mõnda neist kergusehetkedest oma töösse kaasata, siis võib-olla puudutab see ka teisi hingi.
    /Julia Maria Künnap/

    „Nagu šamaan või alkeemik, näib Julia Maria Künnap muutvat materjalide loomulikku olekut, muutes vääriskivid vedelaks. Tema käes langeb, sulab, tilgub või lainetab kivi, taandades mäekristalli vesiseks tilgaks või põhjustades oonüksi lõputut lainetamist või hoopis suitsukvartsi karamellisarnast sulamist. Tema kivitöötlust võib nimetada kelmikaks või vaimukaks, kuid pigem on see õrnem ja empaatilisem: ta näitab kivile, kuidas teha midagi, mis väljub selle olemuse raamidest, kuid ootamatult püsib siiski oma tahte piires.“
    /Felix Flury, Gallery SO, London/

    Julia Maria Künnap on vabakutseline ehtekunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala (prof: Kadri Mälk, MA 2004, BA 2001) ja täiendanud end Stockholmis ning Firenzes.
    Tal on olnud isikunäitused Eestis, Itaalias, Taiwanil, Taimaal ja USAs. Lisaks on tema töid eksponeeritud erinevates galeriides ja muuseumides Shanghais, Hong Kongis, Tokyos, Londonis, Pariisis, Stockholmis, Riias, Padovas, Münchenis, Helsingis ja mujal.
    Lisaks erinevatele tunnustustele kodu- ja välismaal pälvis Künnapi looming 2018. aastal Münhenis ehtekunsti ühe hinnatuima tunnustuse – Herbert Hoffmani nimelise preemia.
    Tema töid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Boston Museum of Fine Arts ja MAD Museum of Arts and Design New York kogudes. Künnap on 2021 aasta Kultuurkapitali „Ela ja Sära“ stipendiumi laureaat.

    Näituse helikujundus: helilooja Marc Marder (Prantsusmaa).

    Tänud: Ann Virkus, Katrin ja Rait Talvik, Eesti Kultuurkapital.

    Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

    HOP galerii
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    N–T 11.00–18.00
    hopgalerii.ee

  • August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna kandidaadid

    Selgunud on August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna tänavused kandidaadid.

    Žürii koosseisus Kristjan Haljak (esimees), Maarja Kangro ja Joosep Susi tõstab esile järgmised tõlkijad ja tõlked:

    Eda Ahi, vene keelest
    Alla Gorbunova, „*piibelehed lõhnavad”
    ajakirjast Värske Rõhk, aprill 2021

    Kaisa Ling, hispaania keelest
    Rodríguez-Iglesias, „*mu Jumal sa kinkisid mulle elusa seakeele”
    ajakirjast Värske Rõhk, august 2020

    Aare Pilv, vene keelest
    Larissa Joonas, „Igal öösel ilmub brigaadikindral…”
    raamatust „Arütmia või ööbikud“, Tuum, 2020

    Paul-Eerik Rummo, Triinu Tamm (eeltõlked), prantsuse keelest
    Guillaume Apollinaire, „Rändaja”
    ajakirjast Looming 8/2020

    Peeter Sauter, inglise keelest
    Lawrence Ferlinghetti, „Prükkari obligato”
    raamatust „Meele lunapark”, Salv, 2020

    Märt Väljataga, inglise keelest
    Philip Larkin, „Vers de société”
    ajakirjast Vikerkaar, 1-2/2021

    Auhind määratakse ühe tõlgitud luuletuse eest, mis on ilmunud ühe aasta jooksul. Auhinda annab välja SA Kultuurileht, toetab Eesti Kultuurkapital. Auhind antakse üle 30. septembril kell 17 Tallinnas Vene muuseumis.

    August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna on varem pälvinud Järvi Kokla, Hendrik Lindepuu ja Carolina Pihelgas.

  • Kõik on valesti

    KAAREL TARAND

    Iganädalane lõputult korduv reitingupäev, mille ajakirjandus võimendab nüri järjekindlusega päeva tähtsaimaks uudiseks, viib tuju ära. Erakondade populaarsuse pealiskaudne mõõtmine ning iseenesest korrektselt läbi viidud küsitluse tulemustele tähenduse omistamine on mitmes mõttes väär mis väär. Hoolimata sellest, et midagi sisukat nende ajas kõikuvate suhtarvude toel teada ei saa, on neil oma mõju avaliku arvamuse kujunemisele ja seisukorrale: nii neile, kes mõõdavad, kui ka neile, keda mõõdetakse.

    Esiteks on küsitletavate ees kõigest piiratud valik. Tavapärane küsimus on, millist erakonda toetaksite, kui riigikogu valimised toimuksid homme. Vastusevariantide hulgas on ka võimalus öelda „mitte kedagi“ või „ei oska öelda“, kuid reaalses vastamisolukorras ei tundu need vastajale samakaalulistena mõne erakonna nimega. Kuna paljud tahavad end ka tagatud anonüümsuse korral ikkagi positiivse hoiakuga informeeritud kodanikuna näidata, ollakse vastates pisut ebasiirad. Erakonnad aga saavad seetõttu kätte summaarselt suurema arvestusliku toetajaskonna kui valimistel tegelikult.

    Näiteks kevadel läbi viidud uuringus tegi Norstat kindlaks, et sügisesel volikogude valimisel kavatseb osaleda vähemalt 75% valimisõiguslikest elanikest ja ainult 10% ei lähe kindlasti hääletama. Seni vabas Eestis toimunud kohalikel valimistel ei ole valimisaktiivsus iial ulatunud 75% lähedalegi. Kui oktoobris osutub, et valima jõudis lõpuks vaid pool hääleõiguslikest elanikest, peab järeldama, et tervelt veerand vastanutest lihtsalt valetas küsitlejale. Valimiseelsetel kuudel ei ole ju juhtunud midagi sellist, mis nii suurt hulka valijaist osalemast takistaks või totaalselt meelt muutma oleks sundinud. Kes ja millise jutuga kavatseb kandideerida, oli kevadel laias laastus sama selge kui nüüd. Mõnel pool on ainult värvipritsmeid juurde tulnud. Mis annab alust eeldada, et iganädalases erakondade toetusuuringus inimesed siiramad on ja oma tegeliku kavatsuse avaldavad?

    Lubada võib kõike, aga loevad ainult need lubadused, mis reitingut ülesmäge tõukavad.

    Teiseks ei saa küsitlustest teada, millistel motiividel inimesed, kes on siiski ausalt vastanud, üht või teist erakonda eelistavad. Kas nad toetuvad teadmistele ja analüüsile, on uurinud erakondade programmi, ilmavaadet, valimislubadusi? Pigem mitte, sest see kirjavara on oma jampslikkuses jõukohane lektüür vaid poliitilise elu kutselistele uurijatele ja sundkorras lugemine ajakirjanikele. Kas eelistus on omakasupüüdlik või rajatud üldise ühiskondliku kasu taotlusele? Seda uuritakse küsitlustes harva, veenvalt või usutavalt oma eelistust põhjendama ei pea. Nagu ei saa teada ka, millistel põhjustel või tingimustel inimene oleks valmis oma senist eelistust muutma.

    Samuti ei selgu küsitlustest, kas vastajad saavad aru oma hääle osast lõpptulemuse kujunemisel, seda erinevalt majoritaarse süsteemiga maadest, näiteks Ühendkuningriigist. Seal on nn taktikaline hääletamine laiatarbekaup ja kandideerija selgitab ise valimistel aktiivselt, et näiteks tema hääled peab hoopis konkurendile X andma, selleks et välistada ühisel jõul Y. Eestis ei ole iial keegi palunud talle pakutavat häält konkurendile viia, küll jutustavad nn suured erakonnad alatihti, kui mõttetu ja kasutu on anda hääl väiksematele, kes ju niikuinii künnist ei ületa.

    Valimisseadusi on lugenud ja õppinud tühine osa rahvast, rääkimata sellest, et tuntaks üksikasjalikult riigikogu või volikogu töökorraldust ning seda, millised on üldse ühe saadiku võimalused mingeid muutusi algatada või läbi viia. President Kersti Kaljulaid kritiseeris riigikogu avaistungil peetud kõnes teravalt riigikogu liikmeid, kes on oma õigused aastate jooksul täitevvõimule ära andnud ja võtnud sisse koha sõiduki tagaistmel, kus juhtimistööd tegema ei peagi. Ei ole lõpuni õige, et üks saadik midagi teha üldse ei saagi. Saaks küll, kuigi see nõuab pingutust ja teadmisi. Aga milleks pingutada, kui selle eest preemiat ei saa ja kolleegid teenivad logelemisega sama palga välja? Mõnusam on ju aidata kaasa sellele, et kinnistuks populaarne veendumus, et rahvaesindajast ei sõltu midagi ja ta ei saa midagi teha, kuid tema eksistents on siiski põhiseaduses ette nähtud. Reitingud on seega üks vahend kehtiva olukorra igikestvaks taastootmiseks. Milleks poliitilised või riigiehituslikud reformid, kui olemasolev näib paratamatuna? Parem siiski mitte korraldada küsitlusi selle kohta, kas ja millist muutust võimu ülesehituses ja vastavalt reitingumenüüs võiksid inimesed soovida. Kord kümne aasta eest juba tuli välja, et rahvas tahaks riiki reformida, ja siis pidid erakonnad kõvasti vaeva nägema, et see soov kanaliseerida ja summutada.

    Ka hinnatavate ehk erakondade poolele on regulaarsel reitingu seisust teatamisel oma mõju. On tõenäoline, et erakondadega liitunute kogumass ei ole eeltoodud küsimustes elanikkonnast arvestatavalt teadlikum. Teine asi on erakondade ladvikuga, kus inimesed jagunevad lihtsameelseteks ja küünikuteks. Esimesed võivad siiralt uskuda, et reitingusotsioloogia peegeldab tegelikkust ning parteide poegadest-tütreist paremaid armastavad palavalt tuhanded. Teised kasutavad reitinguid mõnuga omavahelises mängus positsioonilise edu saavutamiseks ja võimalike uute konkurentide tuleku eos välistamiseks.

    Iganädalane reiting põlistab teadmise, et väljakul on need ja ainult need, kes seal alati on olnud. Meedia hoiab rahvast erakondade reitingust informeerides neid pidevalt avalikus valgusvihus ja seda koos värvide, kaubamärkide ning käilakujudega. Reiting aitab pildil olla ja teha erakondadest mütoloogilised kujud, Olümpose jumalad, kelle arv on lõplik. Iga väiksem või alles alustav uus poliitiline grupeering teab, kui palju aega ja vaeva nõuab see, et oma nimi küsitlusse sisse saada. See võib olla sama raske kui nn raskekahuritega samasse valimiseelsesse teledebatti pääsemine.

    Reiting aitab põlistada ka valijaskonna usku, et suured on alati suured ja väikesed alati väikesed. Seda juttu rääkida meeldib eriti Kesk- ja Reformierakonnale, mis sest, et ajaloost on võtta ka väidet kummutavaid fakte, näiteks Res Publica tühja koha pealt saavutatud hiilgav valimistulemus või kolhoosirahva põrmu langenud erakonna visa ülesmäge rühkimine EKRE kaubamärgi all. Isamaal on aga oma väikemehe reitingu põhjendamiseks hoopis omamoodi seletus: valimiste vaheajal peabki toetus olema väike, sest just see kindlustab hea valimistulemuse.

    Halvim reitingute puhul on see – sellele on hiljuti tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler –, et valitsus langetab otsuseid kujutletava avaliku arvamuse alusel. Tema osutus käis küll pandeemia kohta, kuid kehtib parteielus seda hullemini. Võimulepääsemiseks on vaja olla populaarne ja kas ollakse või mitte, näitab reiting. Seetõttu ei keskendu erakonnad mitte ühiskonna, vaid reitingu mõjutamisele soovitud suunas. Iga plaani ja poliitilise idee tähtsaim ülesanne on parandada reitingut, mitte inimeste elu. Kõigepealt püütakse kujutleda, mis inimestele meeldiks, seejärel pakutakse mõte välja ja vaadatakse, kas ja kuidas reiting muutus. Küsimus ei ole, mida teha, vaid kuidas meeldida. See seletab ka, kui kerge käega heidetakse kõrvale või programmist välja plaanid, mis avalikustamisel kriitika alla satuvad. Õigupoolest võiksid erakonnad loobuda mahukamate programmide kirjutamisest, vaid lubada valijale lihtsalt, et teeme kõike seda, mis teile meeldib, see tähendab, parandab meie reitingut.

    Kogu mu jutt ei ole mõeldud ühiskonnateaduste ja eriti sotsioloogia halvustamiseks, vaid kaitseks. Asjaolu, et pealiskaudne mõõtmine ja selle tulemused inforuumis domineerivad, juhib rahvast küsitluste ja sotsioloogiliste süvauuringute vahele võrdusmärki tõmbama. Ja sama käib ka tellija kohta, olgu selleks erakonnad otse või avaliku võimu asutuste kaudu. Reiting on hoopis toredam toode kui näiteks inimarengu aruanne või teadusuuring. Kuni küsimuse „Mida rahvas arvab?“ asemel saab küsida „Mida rahvas minust arvab?“, erakonnad ühiskonna kohta midagi teada ei saa. Kui äkki ei pakuks neile enam võimalust igal nädalal reitingukarikast rüübata ja pimeduses joobuda?

  • Kuhu kaob aeg? Disain annab vastuse

    MERLE KARRO-KALBERG

    „Ma soovin, et kunagi saabuks aeg, mil Soomet tuntaks selle järgi, et see asub Eesti kõrval,“ põrutab disainer, disainerite liidu president ja festivali „Disainiöö“ korraldaja Ilona Gurjanova.

    Ilona on eesti disaini suureks tegemise võtnud oma südameasjaks ning toetab disainereid nende loometeel mitmekülgselt ja väsimatult juba aastakümneid ning kujundab kindla käega disainimaailma telgitaguseid.

    Üks tema eestveetav üritus, sügisene disainerite suursündmus „Disainiöö” on taas ukse ees. 20. – 26. IX on jälle võimalik tutvuda värskete disainisaadustega: külastada näitusi, töötube, osaleda aruteludel. Seekord keskendutakse elupäästvatele ja -muutvatele lahendustele, festivali tegevus koondub peateema „SOS disain“ alla.

    Alljärgnevalt räägib Ilona saabuvast disainiööst ning meie disaini rõõmudest ja muredest.

    „Disainiöö“ festival toimub sel aastal 16. korda. Kas see tähendab ühtlasi 16 aastat magamata öid?

    Ilona Gurjanova: Hoopiski mitte. Olen aru saanud, et üksinda pole seda võimalik korraldada. Mul on nii hea professionaalne meeskond, et saan veel enne festivali algust rahulikult elada. See on midagi uut. Maani kummardus kõigile.

    Muuseas, „Disainiöö“ korraldusmeeskond on kokku pandud just festivali ajaks. Me võtame lühikeseks ajaks parimad ja kui festival on läbi, siis naasevad kõik oma toimetuste juurde: kes audiitoriks, kes telleriks jne.

    Kuidas on festival nende aastatega edasi arenenud?

    Igal „Disainiööl“ on olnud oma teema. Kui neid tagasivaatavalt lapata, siis saame analüüsida, kas oleme n-ö õhus olevaid teemasid osanud ennustada. Sellel aastal on festivali peateema „SOS disain“. See ei puuduta ainult COVID-19 pandeemiat, vaid ka kliimamuutusi ning nendest johtuvalt ka majanduse ja vaimse tervise teemasid.

    Ilona Gurjanova: „Eesti disain on moodi läinud.“

    Jätkusuutlikkusest ja taaskasutusest rääkisime juba kümme aastat tagasi. Alles nüüd näeme, kui pikk on teekond, et üks teema jõuaks rahva meelde, keelde ja sõnavarasse.

    „Disainiöö“ toimumispaigad on alati olnud hoolega läbi mõeldud, püüame esile tuua kohad, mis on olnud unustatud või linlaste mentaalselt kaardilt veidi väljas, kohad, millel on ajalugu ning mis pole veel üles vuntsitud. Esimeste festivalidega püüdsime vanalinnas elavdada Laboratooriumi tänava müüre. See mõjub nii eksootilise paigana, eriti välismaalastele. Eks me muidugi saime kiiresti aru, et hea ekspositsiooniruum see ei ole, raske oli näiteks kas või inventari treppidest üles viiendale korrusele vedada.

    „Disainiöö“ on toimunud ka kultuurikatlas enne, kui see renoveeriti, kui seal oli veel paras n-ö pommiauk. Ka Noblessneris. Sel korral oleme Põhjala tehases Koplis. Avastamist väärivat, alternatiivset, vana tööstushõnguga arhitektuuri jääb muidugi iga aastaga vähemaks. Iga kord oleme raskema vastupanu teed läinud, sest sellistesse kohtadesse tuleb enamasti kaasa võtta nii elekter kui küte. Ometi ei taha disainituruga ka sooja kaubanduskeskusse minna, see pole päris see, ega disainerid seal ka eriti olla taha.

    Me ei tee „Disainiööd“ iseendale, vaid selleks, et professionaalid saaksid end täiendada ning külastaja näeks, mida disain saab tema heaks teha. Kõik disainilahendused on loodud selleks, et meie elu mugavam oleks, et hoida aega kokku. Soovitan seega tungivalt tulla ja tutvuda.

    Üle kümne aastat tagasi antud intervjuus unistasid, et Eesti disainil oleks oma pood. Praegu on selliseid poode tekkinud omajagu, ka suurtesse kaubanduskeskustesse ja need pole ainult disainerite liidu poed. Mõned unistused on täitunud.

    Jah, meil on hästi läinud. 2010 avasime esimese eesti disaini poe. See oli tingitud sellest, et oli vaja välismaa delegatsioonidele koondada kokku Eestis tehtav. Enne seda sõitsime taksoga ühte kohta tooli vaatama, teise kohta lampi kaema ja kolmandasse vaipu silmitsema. Tervikmuljet polnud. Kui aga need esemed ühte ruumi panna, tekib aimdus sellest, mis see eesti disain siis on ja milline on meie kui riigi käekiri.

    Eesti disain on moodi läinud. Eks see ongi samm-sammulise maine kasvatamise tulemus. Üks asi on müüa loomingut väikestes disainipoodides, teine asi aga see, kui kollektsiooni võtab sisse suur kaubamajakett. Kahjuks on nende tingimused tihti küll sellised, et disainerile tähendab see loomingu müümist alla omahinna.

    Disaintoote hinna ja kvaliteedi suhe paistab olevat väga hästi paigas. Kunstiliselt kõrgel tasemel heast materjalist rõivaid, aksessuaare ja tarbeesemeid sellise hinnaga nagu siin pole New Yorgist, Viinist või Helsingit võimalik soetada. Mis on meie disainerite takistused välisturule minekul?

    Ega need hinnad ka siin kõige odavamad ole, aga kui eseme maksumus osadeks lahti võtta, siis tuleb ilmselt paljudele üllatusena, kui vähe disainerile endale sellest palgarahaks jääb. Meil on väikesed tiraažid ja see tähendab, et tootmisprotsessi tõhustamiseks palju võimalusi polegi.

    Võimekaid välisturule murdnud brände on tõesti vähe, aga siiski on. Disainerite liiduga püüame välisturge kompida ja avada nii palju uksi kui võimalik. Käime biennaalidel, messidel, disaininädalatel ja nii edasi. See on aeglane töö, aga jupp jupi haaval tasub see ennast ikkagi ära. Toon konkreetse näite. Solarise keskuse disainipoodi tuli suvel üks külaline, kes sattus meie juurde just seetõttu, et tal palus poodi tulla üks tema sõber, kes oli sattunud meie väljapanekut vaatama Veneetsia biennaalil.

    Ühel aastal olime oma väljapanekuga Milanos, selle kaudu saime kutse Prantsusmaale Põhjamaade disaini­päevadele. Mind kutsuti muu seas ka loengut pidama ühte kunstiharidust andvasse kutseharidusasutusse. Sinna jõudes üllatusin: tudengitel olid meie väljapaneku kataloogid, rahvarõivaste näidised jms. Nende kursuse ülesanne oli olnud kujundada meie ekspositsiooniruum. Välja pakutud näituse­kujundused olid väga kõrgel tasemel, hingega tehtud. Selgus, et Eesti disainiga olid nad tutvunud just Milaanos ning sealt kataloogid ja näidised kaasa võtnud.

    Hiljuti käisime oma väljapanekuga Pariisis. Kuidas me sinna sattusime? Pariisi disaini- ja moekeskuse Cité de la Mode et du Design juht on ERMi arhitekti Lina Ghotmeh’ sõbranna. Lina käis siin, nägi, mida tehakse ja soovitas tungivalt Eesti disain Pariisi tuua. Väga lühikese etteteatamisega olime seal, kust meid veel edasi teistesse Prantsusmaa piirkondadesse kutsuti.

    Need tutvused ei kajastu kuskil ekspordiaruaannetes ega -prognoosides. Ometi on väikesed ootamatud kontaktid maine kasvatamiseks üliolulised.

    Üks ekspordi tahk on müük, teine osa aga maine kujundamine. Tahaksime, et Eestit ei peetaks odavaks allhankemaaks, vaid võrdväärseks disainimaaks tuntud tegijate kõrval. Ma tahaksin, et mõne aasta pärast öeldaks tuttavalt noogutades: „Aa, see on see Eesti, jajaa!“ või et Soomet teataks näiteks selle järgi, et see asub Eesti kõrval, mitte vastupidi.

    Mida selleks teha on vaja?

    Me oleme väga väike rahvas. Isegi kui iga kolmas inimene kannaks Mare Kelpmani salli, Stella Soomlaisi kotti ja Tanel Veenre kõrvarõngaid, on meie endi turg piiratud ja ruum riidekapis saab otsa. Kui meie turg oleks üheksa miljonit inimest, siis me ei peaks välismaale kippuma. Ühest küljest peavad disainerid selleni jõudmiseks end ise ettevõtluse vallas täiendama, et nad teaksid põhitõdesid ja tunneksid kas või näiteks hinnastamise aluseid. Teisalt peab ka riik appi tulema ja selleks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

    Näiteks käisime Jaapanis messil ja korraldasime kahepäevase disainituru. Arvesse peab võtma, et turud on erinevad. Jaapani ühiskond on väga hierarhiline. Selleks et sind seal tõsiselt võetaks tuleb kaasata autoriteete – suursaadikuid ja avaliku elu tegelasi. Seal peab uksi avama keegi mõjuvõimas isik. Ilma kohaliku käepikenduseta, kes tunneb kultuuri, turgu ja oskab kohalikku keelt, on välisturul raske läbi lüüa.

    On ka teistsuguseid kogemusi. Mõni aasta tagasi nõudis EAS disaineritelt tagasi eksporditoetuse, sest taotluses toodud arvud, mis pidid tõestama potentsiaalset ekspordikäibe kasvu ei vastanud tegelikkusele. Aga kuidas teab üks disainer, kuidas tal Itaalia turul minema hakkab, kui ta pole seal varem käinud? Kõigepealt on ikkagi vaja turgu kompida, teha paar aastat turu-uuringuid ja tooteid testida. Disainer läheb enamasti välja parimas usus. Kui ta paneb taotlusse väiksemad arvud, siis ta ei saakski toetust. See on näide sellest, kuidas kabinetivaikuses tehakse programme ilma sihtgrupiga läbi rääkimata, nende vajadusi ja võimalusi arvesse võtmata.

    Viimastel aastatel oleme oma energia pannud nendesse kutsetesse ja üritustesse, kuhu meid kutsutakse, sest me ise ei jõua suuri PR-kulusid kanda. Kui meie vastu on huvi juba olemas, siis on hea edasi tegutseda ning õnnestumise võimalused on palju suuremad. Viimati olime pikalt Pariisis, kus metrood olid Eesti disaini plakateid täis. Ilma kohaliku huvita ei saavuta me kunagi sellist kajastust.

    Oluline on ka turundus. Elame ühismeedia ajastul, mil peaaegu tasuta on võimalik jõuda miljoniteni. Kui ma mõtlen sellele, kuidas me omal ajal, mil kodus isegi telefoni polnud, pidime loomingust märku andma, siis näen, kui palju võimalusi praegu on, vaja on end vaid turunduses veidi koolitada. Mõelge, kui hästi praegu on!

    Soome puhul näeme, kuidas disainist on väga teadlikult kujundatud riigi visiitkaart. Näiteks lennukis jagatakse Marimekko mustritega joogitopse ja salvrätikuid. Millal meie selleni jõuame, et disaini riigi visiitkaardiks peetaks?

    Selles osas on praegu suhteliselt hästi. Avalik sektor on üks suuremaid disaini tellijaid. Aga need pole ainult esemed – joogitopsid, kõrred ja muu säärane. Ühe asutuse kõik elemendid peaksid kokku klappima.

    Meie kõige õnnelikumad aastad olid siis, kui Eesti pidas 100. aastapäeva. Tegime kolm suurepärast näitust kolmes maailmalinnas Pariisis, Londonis ja Veneetsias. Saime ükskord teha näitust nii, et eriala oli väärikalt esindatud, osalejad said honorari ning meil polnud häbi.

    Hoopis suurem valupunkt on kultuurkapitali disaini sihtkapitali puudumine. Me oleme selle loomist kaua ajanud, kuid pidevalt saanud vastuse, et kultuurkapitali põhiseaduse kallale ei tohi minna, sest siis tahavad kõik midagi juurde saada. Juba 20 aastat on sellesse nii suhtutud ja me ei saa sellega enam nõustuda.

    Disainiteaduskond on kunstiakadeemia suurim teaduskond, aga oma loomingule toetuse saamiseks pole neil justkui kuskile pöörduda. Millise sihtkapitali alla võiksid näiteks käia rõivadisainerid või teenusedisainerid? Nad ei saa toetust küsida arhitektuuri sihtkapitalist, nende tegevus pole ju mahuline. Arhitektuuri sihtkapitali seitsmest liikmest on pealegi ainult üks disainer. Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist pole disainerid peaaegu kunagi midagi saanud, sest seal on raha vähe ning taotlejaid ilma disaineritetagi omajagu. Tekkinud on ka palju uusi disainivaldkondi, näiteks teenusedisain või universaalne disain, need ei mahu praegu ühegi sihtkapitali ega toetusmeetme alla. Me ei jäta siiski jonni ning ajame oma sihtkapitali loomist edasi.

    Eks vist arvatakse, et küll see disain saab hakkama, müüge lihtsalt rohkem.

    Kui eestlasi oleks üheksa miljonit, siis ilmselt saakski. Enamik disainereid peab lisaks toote väljamõtlemisele selle ka ise tootma ja turundama. Tööstuses töötab meil praegu ainult ligi 15 disainerit, ülejäänud peavad ise olema väikeettevõtjad, sisustama töökoja, investeerima materjali, aksessuaaridesse ja nii edasi.

    Eks tööstusdisaini valdkonnas on omad kitsaskohad. Meil on üks-kaks bürood, kes sellist teenust üldse müüvad. Mõned kasutavad välismaa disainerite abi. Selle taga on ilmselt turundusstrateegia, sest kuulus välismaa disaineri nimi müüb paremini. Näiteks Arne Jacobseni pojapoeg kõlab ju hästi küll. Mõnikord öeldakse ka, et Eesti disaineritel puudub tööstusdisaini kogemus, kuid ega tootjad disainereid väga praktikale ihka.

    Kõigest hoolimata oleme ikkagi veel allhankemaa. Suurem osa masstoodangu tooteid sünnib endiselt nii, et käiakse messidel, vaadatakse katalooge ja siis hakatakse tootma.

    Nüüd jõuame otsapidi plagiaadi teemani. Praegu on nii, et kui tootja muudab talle meeldiva disainiobjekti parameetreid, siis on see justkui uus toode ning originaalteose looja ei saa enam midagi intellektuaalse omandi kaitseks teha. Millised tuuled selles vallas puhuvad? Milliseid lahendusi on pakutud?

    Seadustes on tõesti puudujääk. Tööstusdisaini omandi kaitse kehtestati valdavalt pärast Teist maailmasõda. Kuna toona oli puudu kõigest, siis tehti ka regulatsioonid võimaikult lõdvad. Kõige suurem probleem on see, et kaitsta saab vormi, aga mitte ideed. Seetõttu juhtubki, et kui keegi teeb disainilaua jalad viis sentimeetrit pikemaks, siis pole teha enam midagi. Nii olemegi olukorras, et pidevalt tuleb toota aina kiiremini ja rohkem, see on justkui ainuke võimalus millegi algupärasega silma paista ja saada esmane kaitse. Aga kes see jaksab Hiina firmadega kohtus käia?

    Ka meil on siin üks markantne näide. Matti Õunapuu kokkupandava elektrirolleri Stigo koopia sai Aasias Red Doti disainiauhinna. Matti võttis ikkagi meedias sõna, Hiinas avaldatud artikli kaudu jõudis teema New York Timesi veergudele.

    Selle probleemi lahendamisele peab hoopis teisiti lähenema. Ma tean Hispaania vannidisaini firmat, kes ütles, et niipea, kui ta enam patente ei taotlenud, lõppes ka kopeerimine. Selgus, et just patenditaotluse keskkondadest lekib infot kõige rohkem.

    Tulevik võiks kuuluda ehk jagatud disainilahendustele: tootejoonised pannaksegi internetti üles. Prantsusmaa kaitseb oma loojaid sellega, et maksab neile tasu, mis kompenseerib võimalikud plagiaadijuhtumid, et nad ei peaks kontrollimisele ja protsessimisele aega raiskama. Ilmselt selline kodanikupalga laadne tasu disaineritele olekski üks lahendus.

    Räägime natuke ka teenusedisainist, mis on viimastel aastatel kõige uuem disainisuund.

    See omab tähtsust ka tootearenduse juures. Tänapäeval müüakse toodet koos teenusega. Näiteks lennuki mootori parandamine. Kunagi oli nii, et lennu­firma ostis uue mootori, kui see katki läks ja hoolitses ise selle eest, et mootor töökorras oleks. Nüüd ostetakse teenust. Teenusepakkuja uurib ja peab järge, mis seisus mootor on, millal on seda vaja hooldada, selgitab välja ohuolukorrad ning teeb ettepaneku, millal on mootor sootuks vaja välja vahetada.

    Näiteks ka aksessuaaridisain liigub selles suunas: uue kotiga koos pakutakse võimalust seda hooldada, parandada või sellest hiljem hoopis uus ridikül või kosmeetikakott, käepael või miski muu teha.

    Teenusedisaini rakendatakse ka mujal. Näiteks oli meil üks projekt, kus uurisime perearstikeskuse teenuseid ning otsisime kohti, kuhu aeg kaob. Olime patsiendi varjud, simuleerisime haigeks olemist, analüüsisime, kuidas toimub arstile aja broneerimine. Vaatasime ka ruumi: kas perearsti juurde saab autoga või ka ühissõidukiga, kas see on ligipääsetav lapsevankriga ja ratastooliga, kas infosildid aitavad kohale jõuda, on need üldse olemas jne. Jälgisime arstide teekonda hoones sees: kui pikalt tuleb kõndida analüüside kabinettide vahel, milline see teekond on. Lõpetades sellega, millised taimed on töökeskkonnas ja millised on kardinad. Nii sai lõpuks välja tuua, millised on töö tõhustamise kohad, et arsti aeg kuluks patsiendile, mitte kõrvalisele tegevusele.

    Aina enam hakkab disain lähenema arhitektuurile hoopis uuest küljest. Ka disainis tegeletakse näiteks kodanikualgatuse ja disaini sotsiaalse poolega. See on keskkonnadisain kõige laiemas mõttes alates kaasamise disainimisest kuni lahenduste väljatöötamiseni.

Sirp