utoopia

Eelmise aasta oktoobris teatas Facebook, et ettevõtte nimi on sealtpeale Meta ning asutakse üles ehitama metaversumit ehk metamaailma. Missugune see tegelikult välja nägema hakkab, ei tea keegi, kuid Facebooki teavitust saatis veidi kõhedust tekitav video, kuidas tulevikus saab koosolekutel osaleda avatarina. Metaversumit asuti kohe internetis naeruvääristama, sest see video näeb välja nagu ulmesarja „Tume peegeldus“ („Black Mirror“) ebaõnnestunud osa, mitte kui ühe maailma suurima ettevõtte tõsine äriplaan. Ent tehnoloogia liigubki pidurdamatult eemale ekraanidest inimese silmade ees ning aina lähemale teistele meeltele, olgu siis randmel vibreeriva nutikella või käsu peale tulesid kustutava majapidamisabilise näol.

Ilmar Taska sai romaani „Elüüsiumi kutse“ valmis varem, kui Facebook oli kuulutanud välja oma metaversumi, ning alustas kirjutamist koguni enne, kui COVID-19 miljardid inimesed kodukontorisse surus ja nende tehnoloogiasõltuvuse kinnistas. Seega tabas Taska teema aktuaalsusega kümnesse. Pärast „Tumeda peegelduse“ edu langevad tehnoloogiadüstoopiad ka soodsale pinnasele. Kes ei tunneks, et toda päris inimlikku suhtlust on viimastel aastatel vähemaks jäänud, ega tahaks tagasi vanu häid aegu, mil lapsed õues mängisid ning täiskasvanud kommentaariumides vaidlemise asemel öötundideni köögilaua taga juttu ajasid?

Sellest intrigeerivast, kuigi viimastel aastatel pisut leierdatud lähtepunktist edasi vaadates laguneb „Elüüsiumi kutse“ aga koost. Taska on romaani üles ehitanud äärmiselt binaarsetel alustel sooviga olla kindel, et lugeja ikka saab aru, et võimas tehnoloogia on halb, kuid ajaloo tundmine ja vanad humaansed väärtused head. Teose, mille sündmused leiavad aset millalgi lähitulevikus, peategelased on lesestunud filmistaar Robert Rand ning tema kooliealine poeg Tom, Tomi ajalooõpetaja Ester, kes oma talupojamõistusega peaks olema lugejale ehk kõige lihtsamini adutav tegelane, kooli turvaülem Ada, kes esindab kõiki garderoobitädisid, kes oma olematut võimu kuritarvitavad, ning Roberti mänedžer Daniel, kes on pelgalt mutrike süsteemis. Kõik nad on omal moel sisse imetud virtuaalreaalsuse portaali Elüüsium (kas vihje eestlaste videomängule „Disco Elysium“?), kus saab suhelda juba surnud staaridega. Taustal toimetab veel võimuahne oligarh Kim, kellele Elüüsium kuulub.

Need eri vanuses ja taustaga inimesed räägivad aga täpselt sama häälega, nad on kirjutatud identsena. Nagu sellest veel vähe oleks – sama häälega räägivad ka Elüüsiumi tegelased, olgu tegu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe või John F. Kennedyga. See on ka „Elüüsiumi kutse“ suurim puudus. Tegelased, kes peaksid üksteisest totaalselt erinema, sulavad kokku üheks massiks, kellel on kalduvus mingil põhjusel tsiteerida Wikipedia-laadse jutustajahäälega fakte ja ajaloosündmusi. Seesuguse teksti lugemine ei ole kerge ülesanne, eriti kuna Taska pea 360 lehekülje puhul ei ole tegu kompaktse ega kiirelt areneva looga. Need, kes ootavad tempokat tegevust, peavad pettuma. Pärast seda, kui näitleja Robert esimese elava staarina Elüüsiumi portaaliga liitub ning sellega sündmuste ahela käivitab, tuleb järgmisi pöördeid pikalt ootama jääda, sest asjust räägitakse, mitte ei näidata neid. Roberti tegelane nihkub seetõttu Elüüsiumis aina kaugemale oma tegelikust minast ning osutub oligarh Kimi käepikenduseks senise poliitilise korra kukutamisel.

Vana Hollywoodi kangelaste ja kangelannade sissetoomine Elüüsiumi on Taskale iseloomulik ning seetõttu omamoodi armas, rõhutades veelgi igatsust vanaaegse maailma järele enne internetti. Juhuslik pole ka see, et raamatu kandev hing on just ajalooõpetajast Ester, kelle kodu on sisustatud antiikmööbliga. Kui sellest, et ajalooõpetaja läheb virtuaalreaalsuses kohtuma Leniniga, võib veel aru saada, siis miks peaks üks koolipoiss mõne varasurnud räppari asemel külastama Marilyn Monroed? Küllap siis noored ei olegi hukas ega ajaloo unustanud, kui nad niisuguste minevikukangelaste elust huvituvad. Küsitavaks jääb ka, kas tõesti oli näitleja Robert Rand ainus elus kuulsus, kes nõustus Elüüsiumiga liituma, ning miks just üks keskealine mees peaks olema õige inimene noori revolutsioonile ässitama.

„Elüüsiumi kutse“ toimumisaeg jääb saladuseks, kuid väga kauges tulevikus sündmused aset ei leia. Maailmast on üle käinud pandeemiad ja inimestesse süstitud mRNA-vaktsiinid. Ka tehnoloogia ei tundu olevat arenenud peadpööritavalt, ikka tuleb istuda kodus arvuti taga ning otsitav ise sisse trükkida. Korra mainitakse sellist imeasja nagu universaalne maksekaart, kuid funktsioonidelt tundub tegu olevat vana hea pangakaardiga, hoolimata sellest, et juba praegugi saab toidupoes maksta näiteks nutikellaga. Autori rõhuasetus tundub olevat pigem tehnoloogia eraldajarolli väljatoomisel kui endasse haarava düstoopilise maailma ülesehitamisel.

Lugedes ei saa lahti tundest, et ehk peaks paberile pandut vaatama ekraanilt, näiteks filmi või telesarjana. Omanäolise režissööri käe all saaks tekstist, kui selle kõige huvitavamad osad alles jätta, kahtlemata asja ning näitlejad suudaksid ehk süstida tegelastesse neis praegu puudu jääva isikupära. Ilmar Taska eelmise romaani „Pobeda 1946“ võtsid hästi vastu nii kriitikud kui ka lugejad ning see tõlgiti rohkematesse keeltesse, kui keskmine eesti kirjanik unistadagi oskaks. Ka Taska teise romaani ilmumine Varraku kirjastuse all paneb kaanele kvaliteedimärgi. Formaalselt on „Elüüsiumi kutse“ laitmatult toimetatud, kuid lugedes tundub siiski, nagu oleks tegu autori esimese mustandiga, mida tuleks veel vähemalt korra ümber kirjutada, et raamatusse elu sisse saada ning traagelniidid peita.

Võib-olla on „Elüüsiumi kutse“ põnevam lugemine neile, kelle elust veel ühismeedia, andmeid koguvad nutiseadmed ja pidev netisuhtlus nõnda suurt osa hõivanud pole ning kellel seetõttu ei tiksu ka pidevalt kuklas nende vidinate düstoopiline potentsiaal. Taska esitab küsimuse „Mis siis, kui tehnoloogiaga tehakse halba?“ ning vastab sellele ise: „Siis oleks pahasti.“ Seda on juba kuuldud ning köitva romaani jaoks on seda pisut liiga vähe.

Lauri Pilter kui tunnustatud prosaist ei ole luuletajana kaugeltki sama hästi teada. Oma luuletusi on ta sidunud küll proosateostesse, ent iseseisvaid värsse sai vist alles 2011. aastal Akadeemiast lugeda. Seejärel on olnud veel paar lüürikuna ülesastumist enne värsket esikkogu „Laikmaa välu“, mis kõiki neid varem ajakirjanduses ilmunuid ka sisaldab.¹ Pisut üle viie aasta tagasi Loomingus avaldatu avasid read „suuri sõnu teen / järjest harvem ikkagi / ilu on armas“ („Laikmaa välus“ lk 41), nii on autori juubeliaastaks kokku pandud võluvalt minimalistlik raamat just nonde harva loodud luulesõnade pikalt kujunenud koondus. Nimelt osa luuletusist on dateeritud, üksainus aastaga 1991 (!), ülejäänu loomisajaga määratletuist pärineb peamiselt uue sajandi teisest kümnendist (viljakaim periood, muu hulgas viljakaim riimluule aeg, paistab olnuvat 2013-2014), sekka mõni varasem ja mõni juba 2020. aastate pala.

Raamat tõstab palge ja pealkirjaga esile looduse teema, sama teevad illustratsioonid luuletuste kõrval ning sisus lisandub rohusele välule hulk teisigi keskkonnamotiive: tagaaiad, linnamaastikud, jõgi, meri, rannaroostikud jm. Tõsi aga, et just lagendiku mõiste koos sellega kaasneva madala taimestikuga võtab kokku selle otsekui impressionistliku, vahetute elamuste ja hetkemeeleolude põhise kirka avarustunde, mis luuletekstidest pinnale jääb. (Muide, peale maastikumotiivi võiks just impressionistlik tundetoon seletada ka luulekogu pealkirja esimest poolt, ehkki väikese algustähega laik+maad võib samahästi mõista välu või lagendiku metafoorina.)

Kui lähtuda omailmaperspektiivist, märgib „Laikmaa välu“ avarus ning tajuvälja avatus teraseid ja mitmekesiseid täheldusi, mille tuum seisneb loodusluulele omases malbes viisis noppida kesk ühetoonilisena näivat valendust välja maailma pisiasjade säärased püsiväärtusega kilgendused, mis üleüldises pealispindsele sädelusihale orienteeritud suhtumises on märkamatud. Näiteks on juba avatekstis „Naadisalm“ luulemina enesemääratlusega antud pealtnäha harilikule motiivile võrratu eksistentsiaalne kujundlikkus: „Minu elu on naadiürt. / Kunagi üles katkutud, praegu tervistav, hoolega hoitav, / võib-olla justkui herbaariumi lehel, võib-olla hakituna purgis, / kunagi närtsiv, pudenev, roiskuv. [—] Armastan niisket, nätsket, varjulist“ (lk 5). Iluaednike silmis ääretult tülika umbrohu kaudu trotslike olemisvõimaluste läbikatsumisse on kätketud ühtaegu perspektiivikus, dekadents ja kestmise paratamatus, kuivõrd „Igal suvel õitseb valeva merena minusuguseid, / igal suvel niidetakse minusuguseid loogu [—] neid ühiseid pikki juuri pidi / püsime ikka, saludes, tagaaedades“ (lk 5-6).

„Laikmaa välu“ aga ei ole pelk loodusluule, ühtlane ei teemades, tonaalsuses ega vormides. Avangu lihtsaile naadi­salmidele järgneb voogleva sõnastuse ja lauserütmiga „Ehahämarus“ (lk 10), mis stiililt haakub Pilteri faulknerlikke mõjusid ilmutava proosateosega „Retk Rahemäkke“ (2010) ja luuletekstina toimib otsekui poeetika võimaluste koondregister: ebatavaliste epiteetide tulv, isikustamiste ja sõnade pöörd­järjestuste proovilepanek. See loob ühtlasi pinna poeetilistele lühistamismomentidele kui eri aegade ja kohtade vaheliste sildade võimaldajatele, mida võis täheldada ka teadvuse vooluga pingestatud „Retkes Rahemäkke“. Näiteks „Ehahämarusele“ järgnevas 2009. aastaga dateeritud luuletuses on juttu 2011. aastal „rabinaga“ alanud teekonnast, liipriteta raudteetammist, kus „raksus kord vagun“ jne (lk 11-12), järgnevas tekstis aga põimuvad lippude sarnasuse kaudu Vepsa­maa ja Šotimaa Lõuna-Uisti saar, aga „eoonide luitund-kollases hallaöös“ ka Kura meri ja kohalik „kolgaidüll“ (lk 15). Aimuva modernismihõngu ja sellealase intertekstuaalsuse („Euroopa keeled olid nagu hälin, milles polnud isegi raevu“, lk 17) sõlmib lüürilise lausuja autobiograafiline osutus: „Vanim vaarema, Rilke, Thomas Manni / ja Enno kaasaegne, kelle sõrmed noppisid / mu kaheaastasest nahast kaktuse­okkaid, / seob mind kindlalt modernismi ankrusse“ (lk 32). Kui nendele lisada mõni naiivsemaid toone esile toov riimiline tekst (nt lk 28), siis märgib Pilteri luulekogu ühtlasi poeetilistel väludel uitleja lüürilisi otsinguid ja kujund­likke katsetusi – taustal kulg varasema proosa stiili intensiivsusest „Vilekoori ja teiste juttude“ (2014) lihtsusse ja edasigi. Sealjuures on sõnastuslaadi keerukus asendunud teiste poeetiliste võtetega: nappidele ja tavapärasemate kõlakujunditega tekstidele on näiteks iseloomulik siire, mis semantilise pingestamise asemel aga annab luuletustele kerget mõtte­avarust.

Keskseks on „Laikmaa välus“ siiski looduse rütmi/aastaringi ja elu mustrite või aja kulu pidev põiming, seda nii tekstide omavahelistes haakumistes kui ka ühe luuletuse piires (nt lk 18-19). Võluvalt nappide vahenditega saavutatakse see eriti raamatu teises pooles, „Poeemis kolmikvärssides“, millest jupp on varem ilmunud pealkirja all „11 haikut ja 1 tanka“.² Nondele impressionistlikele piltidele on nüüd lisandunud 71 samuti haikuvormis pala (kogu tsükli lõpetab siiski seesama üks tanka), millest suur osa täiendab Pilteri varasemast loomingust tuttavat sügavalt meelelist Läänemaa-kujutust. See võrsub paljuski pisitäheldusist nii linnalooduse kui ka maaolustiku kohta, kusjuures üleminekud ühest teise on sujuvad tihti tänu meremotiivile (nt „varesed pajul / leitsakus rohetav linn / taamal tagalaht“; „kahlan roostikku / linnast kaugele peatun / ongi vabadus“, lk 58-59). Ent samal ajal teravdavad lisandused lüürilist enesetunnetust, mis looduselamuste sidusas koosluses pakitseb („taas sajab vihma / minu igatsus kaldub / pajude moodi“, lk 50), samuti olustikukujutustesse pikitud (auto)biograafilisi vinjette, olgu motikasõidust isaga, tädi maasikasaagist, vanaema juures kalal käimisest või ema kallistusest. Nii võiks suisa öelda, et haikude tsükkel on poeem meelelisest olemistajust autobiograafia maastikel, kus toimuvate muutuste või vastupidi püside väljundiks pole pelgalt üksikud loodusvaated ja -kogemused, mida kolmikvärssidena peegeldatakse, vaid lüürilise lausuja terviklik tunnetuste väli. Seejuures on tunnetused põhjalikud ja hõrgud, ent väljenduses malbed: määravaiks on väikesed vaiksed vaatlused, kuid näiteks ökoloogiliste probleemide asjus, mille teadvustamist aimub küll („mõelda vaid aknast / näeb merd kas ta ei tea see / vaid kuiv lahesopp“, lk 48; „kogu reovesi / voolab sinna kuhu küll / see saast ladestub“, lk 60),³ see lüüriline lausuja seisukohti ei väljenda.

Selles peitub ka „Laikmaa välu“ suur erinevus peavoolust: globaalne infotulv Pilteri lüürilist omailma ei õõnesta. Keskkonna või ühiskonna (ent kindlasti mitte poliitilised) murekohad võivad pelgalt harva vilksatada nagu Tagalahe puhul või „Naadisalmis“ linnale kui ebasoodsale ümbrusele osutades (lk 5), ent need ei teeni mingit teravat reaktsiooni ja poeetilis-subjektiivses maailmas kestab segamatu tasakaal. Konfliktiihalejale igav, ent minu meelest on värskendav, kui niigi pingetest tulvil ilmas väljendub inimese suhe maailma ühtäkki sedavõrd pingevabalt, ajatult ja ühtlasi meelekindlalt nagu Pilteril.

1 Akadeemia 2011, nr 1, lk 58–60; Looming 2016, nr 9, lk 1252-1253; Akadeemia 2020, nr 11, lk 1931–1933.

2 Looming 2016, nr 9.

3 Kolmikvärssides poeemi läbiva meremotiivi põhilähe on Haapsalu Tagalaht, mis on pikka aega olnud Eesti rannikumere lahtedest kinnikasvamise tõttu kõige halvemas seisus.

Lehte Hainsalu uusima luulekogu „Valuvaba“ (alapealkirjaga „Hilisluulet“) tutvustus lubab, et raamatu kaante vahel ootab ees „puhas poeesia, mis on tulvil ilust ja headusest“ ja „kõneleb XXI sajandiga“. Kogu on jaotatud viieks osaks, igaühel oma rõhuasetus – muu hulgas käsitleb Hainsalu suhteid elavate ja juba lahkunud lähedaste ning kaasteeliste, ühiskonna ja looduse, kodumaaga –, ent sama juhtmotiiv.

Tervikuks seob tekstid alapealkirjas mainitud „hilisus“. Autorimina elutee on olnud küllalt pikk, et lasta tal vaadata peaaegu iga argimätta otsast üpris kaugele – otse silmapiirile, igavikku, nii et lugejagi saab maitsta elegantset eluringitunnetust ja avarusetaju. Meeleolu on mägine: „Ronida mäkke, et laskuma hakata, see ongi elu“ (lk 23). Siit kõrgelt paistab hästi kätte elu ringjas kuju, kus vanadusest lapsepõlveni pole kuigi palju samme: „Lapsepõlv ligineb. [—] Oskuses pole osavust. / Vananevate laste suust / kaiguvad sulle vastu sinu enda õpetussõnad / nagu kaja õhtusse vajuvatelt mägedelt“ (lk 13). Suuremat osa kogu ruumist näibki täitvat teatav kaja, mis manab esile sumeda õhtumeeleolu, loojangulumma: peale kõiksuse, igaviku, kaiguvad korraga vastu ka loodus, lapsepõlv ja kaasteeliste hääled. See on päeva ja öö vahepealne maagilise mekiga aeg, kus autorimina aimab erakordse selgusega elumustreid nii endas, inimsuhetes kui ka looduses ning vaatleb neid üldjoontes lahke ja ausa pilguga. Nii mõnigi teadmine tundub olevat kristalliseerunud, autoriminale tõeks saanud ja rahu toonud.

Seejuures ei hoita vaka all ka elu juurde kuuluvat valu. Aeg-ajalt tõmbub toosama eluring iseäranis tuntavalt koomale, kipub piirama ja pitsitama: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi! [—] Olla jälle valust vaba, ihuvalust, hingevalust, maitsta puhta mõtte mõnu“ (lk 11). „Keha on kerge, aga ei kerki. / Maa külgetõmbejõud suureneb iga päevaga,“ nendib autor (lk 12). Ometi pole valus meeleheidet, vaid toosama kristalne kirkus ja aimus, nagu oleks sellelgi elus oma koht ja mõte. Inimeksistents pole küll valuvaba, ent ekstaasiks piisab vähesest: „see uinunud valgusetäpp / päikesepõimikus [—] võib äkitselt puhkeda [—] lapse trallilallitusest / kesalille valgest naerust / lõokese laulukruvist taevakuplisse / vetevirvest Emajõel / millest tahes“ (lk 17). Hainsalu luuletustes elabki igavik lihtsuses, täius ja pühadus kiiresti mööduvates ja niisama kiiresti korduvates argihetkedes: vasaku ja parema käe kohtudes saab lähedust kogeda ka üksi (lk 14), leivasuutäie pühadust rõhutab aga valge taldriku kuldne serv (lk 15).

Niisama sundimatult nagu Hainsalu mängib eluringi kitsuse ja avarusega, vaheldab ta ka vormi, milles seda väljendada. Kõrvu lastakse käiku vabavärss ja riimluule, leidub nii ballaadilikke tekste kui ka haikusid. Ehkki tegu on kahtlemata tasemel luuletekstidega, kõlab tutvustuses mainitud pompoossevõitu sõna „poeesia“ autori stiili puhul kuidagi kohatult. Nimelt on Hainsalu tundliku luulekeelekasutuse võlusid, mis nii mõneski kogu tekstis kirkalt esile tulevad, hoopis lihtsus, läbipaistvus, selgus – proosalisus, kui nii võib öelda. Autor ei mana lugeja pead oopiumiuimaseks, vaid allikaveeselgeks – puhas on tema vorm parimatel juhtudel kohe kindlasti. Iseäranis hästi tuleb see omadus esile kogu rohketes haikudes.

Luulekogu muudest osadest eristub teine, kus autorimina kirjeldab paljudes tekstides tolle vana ja igavikulise, kuldse taldrikuserva nimbuse kumalise maailma kõrval sootuks teistsugust – „kõneleb XXI sajandiga“. Viimane võtab kogus pigem võõra kui uue, pigem väära kui uudishimuväärse, pigem riknenud kui värske kuju. Uue maailma nihked ühes muutunud tähenduste ja suurema valikuvabadusega ei vasta ootustele, näivad tekitavat võõristust: „kofeiinivaba kohv / laktoosivaba piim / alkoholivaba õlu [—] nigerivaba Nigeeria / hormoonivaba inimene (ei naine ei mees) / seksivaba leluseks / armastusevaba armastus“ (lk 35). Nii mõndagi autoriminale silma jäänud nähtust kirjeldatakse negatiivsena, antakse julgelt hinnanguid: „Oh inimene, / kes sa oled hoolikalt närvutanud vaimu / ja saanud lihaks, [—] ei mees ega naine, [—] su aju on nutis, see paigutus pilve, / sa ise oled pilves“ (lk 38). Tekstide toon läheb järsult murelikumaks, ent eelkõige trotslikumaks, pilklikumaks. Ühes tooniga muutub ka vorm. Autori keel kisub neis tänapäevast kõnelevatest luuletustes ajuti jantlikumaks, puikleb ja veiderdab, perutab ja lõhub: „Kui on lapsi, siis on lapsus, / kui on napsi, siis on napsus. Kui pole, siis pole ja ei paistagi kole, / ilma vennata las lennata, / ilma õeta ei põeta. / Aga – / ilma oma tõeta / päris inimeseks / sind ei võeta. / Või?“ (lk 44). Ent küllap sobibki seda laadi vorm kirjeldama segaduse- ja võõrusekogemust, millest käib jutt. Otsekui oleks pilgul silmapiirilt siiasamma supermarketiriiulile pöördudes korraga raskem ümbritsevat fookustada.

Autorimina taotleb küll lähedust ja vastastikkust, ent omadel tingimustel. Tema kallistuse teenib ära igaüks, „kes tuleb tänaval vastu / ja nina ei olegi nutis ega kõrv kõlaris“ (lk 41). Hambusse jääb lausujale ka asjaolu, et uus ajastu kipub kergesti „solvuma“, kui sellele läheneda talle harjumuspärasel moel: „Mida sa iganes ütled, / see riivab kedagi. [—] Ei kiita või pisikest rinda, / sest mõni on suurendand just. / Ei või mainida sinist või valget, / on eriti keelatud must“ (lk 36). Ehkki autorimina heidab XXI sajandi ühiskonnalistele justkui ette oskamatust suhelda, näib tema enda suhtluski kujunevat kohati võrdlemisi ühepoolseks. Jääb mulje, et XXI sajandiga ei taheta astuda dialoogi, vaid pidada sellele manitsuskõnet.

Vastuokslikule suhtele ühiskonnaga pakub teravat kontrasti autorimina side looduse ja vaikeluga: „Oma suures peres muutun / erakuks ja mühakuks, / kasvan metsa manuliseks / või ehk samblapühakuks“ (lk 22). Autor puhub elu sisse asjadelegi (nt „Tõestus“, lk 71-72) ning laseb ilma, öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumisel mõnuga kanda: „Lombid sunnivad märkama teed ja autosid, / püsima siin ja praegu. [—] Aeg su ümber on nagu pehme soe kašmiirsall, / hall ja saladuslik. / Novembri ja detsembri nurgale / on sulle määratud kohtamine / sinu endaga“ (lk 66). Hainsalu meenutab lugejale, kui osavõtlikult, nagu muuseas aina inimeluringiga paralleele leides, saab vaadelda loodust. See on soe ja terane pilk, mille muhedaid märkamisi on lust lugeda: „Tuulevaikne ilm / närtsitab riigilippe / ja inimvaimu“ (lk 78).

Tuleb nentida, et rõhk, mis on pandud tutvustuses kogust tulvavale ilule, headusele ja puhtale poeesiale, mõjub pärast raamatu lugemist mitmel põhjusel veidi kummastavalt. Ilu ja headust on kogus küll, ka puhtust sisus ja kõlas, aga samavõrra varje, segadust ja mitut moodi valu. Pika aja ja rikkalike kogemuste najal valminud tõekspidamised võivad olla kristalselt kirkad ja kaunid, ent mõnel juhul torkab silma eelkõige nende kristalne jäikus, mis teeb paratamatult kohati haiget. Üldiselt jääb aga raamatust lohutav mulje: elus on oma osa nii selgusel kui ka segadusel, nii rahulikul kulgemisel kui ka trotsil, nii riimluuletusel kui ka haikul. Ja niisugusel, ajuti veidi karvasel-karusel ja kimbatusseajaval kujul, väljendab kogu autori-mina ühe eluetapi valu- ja vabaduse­kogemust ehk täpseminigi.