utoopia

See koostöö oli 1994. aastal Eesti Draamateatris “Kirve ja kuu” lavastus, kus Kaljo Kiisk mängis ühes Kersti Kreismanni, Jüri Krjukovi, Andrus Vaariku, Mari Lille ja Tõnu Mikiveriga. Tiit Potaarik oli teadupoolest viimane Kiisa lavaroll, kuigi ta võinuks mängida veel ja veel.

Hiljem olen tihti meenutanud Kiiska proovides ja unistanud, kuidas saaks tema proovitegemist teatrikooli õpilastele näidata. Kahjuks ei mõelnudki välja.

Ma ei ole kedagi enne ega pärast seda näinud nii proovi tegemas, nagu Kiisk seda tegi. Ta käis, tekstiraamat peos, mööda proovisaali ringi ja rääkis vahetpidamata. Luges tekstiraamatust teksti ja rääkis, mida ta mõtleb, mida tunneb, miks ta liigub ühest kohast teise. Seda vahel ka oma tegelasest kolmandas isikus rääkides. Tegi seda ka siis, kui tal tekst juba peas oli.

Mis see talle andis? Eks ta püüdis eluga (või tõega) täita kogu oma lavaaega. Tegelikult teevad seda ju kõik näitlejad. Kuid Kiisk pani oma mõtted ja tunded sõnadesse. Ta improviseeris palju. See lavastus ei saanudki kunagi valmis, sest Kiisk jäigi improviseerima. See ei olnud kindlasti partneritele kerge. Vahel olid nad Kiisa peale pahased, kui see oma mängudega väga kaugele läks, kuid kõik andsid endale aru, et Kiisk ongi selline, ja sellega lepiti. Igatahes, kui mulle sellest räägiti, siis alati ikka lõbusalt. Eks neid Kiisa ootamatusi etendustel ju lustiti ja nauditi.

Niipalju kui ma aru saan, mängis ta ka “Õnne 13” Johannest samamoodi. Ta mängis, lähtudes endast, oma arusaamistest ja tõekspidamistest rollist. Rolli väline karakter oli ikka tagaplaanil.

Mõtlesin tookord proovides, et huvitav, milline ta lavastajana on? Oletan, et väga hea partner näitlejaile, sest tõenäoliselt mängis ta mõttes kõik rollid näitlejatega kaasa. Tema kaks kõige paremat filmi “Hullumeelsus” ja “Nipernaadi” on väga mängulised. Oletan, et Kiisaga koos pidid näitlejad väga innustuma ja mängust mõnu tundma. Seda on nendes filmides näha.

Kui Kiisk mulle mõttesse tuleb, siis ikka rõõmsa käetõstmisega: “Tervist, härra!” Seda pilti ei saa kuskile kaotada.

 

 

Mikko Fritze: Tõesti on ootajatel olnud põhjust mureks, et ettevalmistus on seisma jäänud, ja lootus, et ehk nüüd hakkab kõik kiiremini liikuma. Aga ka minul on omad kohustused nii praegusel tööl kui perekonna ees ja ma lihtsalt ei saa kohe homme siin olla. Konkreetsed asjad tegelikult ka liiguvad juba, ainult et pole olnud avalikkuse ees eriti midagi pasundada, sest püsivalt hakkan Tallinnas tegutsema veebruarist. Me otsime kokku oma töörühma, mõtted liiguvad, käib koostöö teiste kultuuripealinnadega, kust otsime eeskujusid, kuidas midagi teha. Aga, jah, füüsiliselt ei saa ma selle kõigega enne veebruari tegelda.

 

Kas selle aja peale on meeskond koos? Kui suur see üldse peaks tulema, kui palju on hädavajalik?

Keeruline on öelda, ega päris otseselt pole võimalik võrrelda ka ühegi teise linna ja senise kogemusega. Alguses, ma arvan, peab tiimis olema 10–12 inimest, aga see hulk kasvab koos sellega, kuidas kultuuriaasta ise lähemale jõuab. Vähemasti ma tahan, et see oleks nii. Sest tegevust, koordineerimist ja korraldamist tuleb kogu aeg juurde. Ma pole näinud veel ühtki kultuuripealinna, kus oleks lõpuks hakkama saadud vähem kui 30 inimesega. Ainult Rumeenia tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Cibius oli inimesi vähem, kuid seal ilmselt oli linnavalitsus suure osa asjaajamisest enda peale võtnud. Seal ei olnud kogu projekt linnavõimust nii lahutatud, eraldiseisvaks planeeritud kui meil.

Ma olen õnnelik, et meil on praeguseks piisavalt suur eelarve, et põhitiimi 12 inimest palgata. Juurde võtta pole esialgu vaja, kuni pole selge, mida täpselt on vaja teha iga konkreetse projekti puhul. Nii kuidas tekib projekte, kujuneb ka tööjõuvajadus.

 

Järgmine kriitiline personaliküsimus on see, et vähemasti algse kava kohaselt peaks tegevjuhi kõrval või juures tegutsema ka kogu aasta kunstiline üldjuht. Kas ka selle isiku osas juba tunneli lõpust mingit valgust paistab?

Kindlasti. Aga kultuuripealinn on oma kultuurilises tegevuses liiga lai selleks, et see oleks ühele inimesele ühtlaselt hästi mõistetav ja hoomatav. See ei ole üks selge alguse ja lõpuga festival, et lööd templi peale – see on minu asi ja minu nägu. See ei ole ühe looja eriprojekt. Ma olen seda kaalunud ja arutanud paljudega ning leian, et pigem kujuneb välja nii, et iga suurema ala peale on oma projektijuhid, näiteks teatri alale, muusika ja tantsu alale eraldi. Nemad töötaksid kõik üsna iseseisvalt, neil ei oleks üht üldist ülemat, kes ütleks, mida teha. Seega jääb kunstiline üldjuht pigem üldse nimetamata.

 

Kuivõrd on edaspidi kasutatav praeguseks tehtud eeltöö? Pean silmas kirja pandud programmi, mis sündis väidetavalt küll laia arutelu käigus, kuid tegelikult vormus siiski suhteliselt kitsas ringis ja ilma kõvade volitusteta? See on esitatud kultuuriministeeriumile ja hiljem Brüsselisse. Kas tegutsemine neis suundades on üldse realistlik või tuleb seni lubatus põhjalikke muutusi teha? Ma ei pea muidugi silmas uut logo!

Logo jääb alles. Ma ei saa sellele väga konkreetselt vastata. Eks taotlus on ju tehtud vastavalt neile reeglitele, nagu Brüsselis kultuuripealinnadelt nõutakse. Teemade valiku poolest on kõik väga mõistlik. Väga võimalik, et midagi kukub lõpuks siiski välja.

On kombeks öelda, et igaühel on missioon ja visioon, aga ma olen aus ja ütlen, et mul ei ole. Ma ei tea täpselt, mis hakkab juhtuma aastal 2011. Kahjuks meil ei ole selle väljamõtlemiseks palju aega, aga tegu on ikkagi protsessiga. Töörühm peab suutma ise mõelda ja võimalikult paljudega koostööd teha ja selle käigus koorub välja see, mis juhtuma hakkab.

Aga peab ütlema, et mitmed projektid on juba lubatud ära teha, toetusi määratud festivalidele ja muudele projektidele. Oli ju ka aasta tagasi avalik ideekonkurss, mille käigus küsitu tuleb ära teha ja me teeme ka.

 

See ongi ilmselt tekitanud üsna paljudes segadust ja hämmastust, et kuulutati konkurss välja ja siis järgnes vaikus. Inimestega, kes taotlusi esitasid, on muidugi räägitud, aga mingit korraldavat, toetavat või vedavat struktuuri pole tekkinud.

Probleeme on olnud sellega, et kohustused ja tegevus on olnud jaotatud mitmele poole laiali, pole olnud üht keskust ja selget vastutust. Kui on mingeid täitmata kohustusi, siis need me loomulikult lahendame ära.

 

Esialgses plaanis oli ülisuurt rõhku pandud kõikvõimalikele investeeringutele. Eeskätt ehitus ja infrastruktuur. Möödunud pooleteise aasta jooksul on selle sektori kliima Eestis märgatavalt muutunud ja üsna jahe. Kas on vaja mingit rõhuasetuse vahetust selle tõttu, et enam pole parim suurte paleede ehitamise aeg? See muidugi tähendaks nihet festivali suunas: rohkem inimesi, rohkem üritusi, aga vähem jääva keskkonna loomist.

Ei, kindlalt ei. Infrastruktuuri projektid on sihtasutusest selgelt eraldi. Kui räägime konkreetselt linnateatrist, siis see on minu teada otsustatud ja tema valmimine ka kultuuriaasta eesmärkides sees. Teised suured asjad on kultuurikatel ja rannakilomeeter.

Kui saaks need asjad tehtud – kui Tallinn saaks endale tõesti korraliku rannapromenaadi ja avaneks sellega rohkem merele (mille puudus on mind muuseas alati vaevanud)! Nii palju kui saame, rõhutame pidevalt selle tähtsust. Sama puudutab kultuurikatelt. Midagi sellist siin varem pole olnud ja et selle tähtsust tõsta, siis kavatseme oma sihtasutuse büroo just sinna kolida. Kuna seal midagi ei ole, siis me sisuliselt vallutame selle maja, andes sellega märku, et see on meile väga tähtis.

Oleks ju võinud valida mingid moodsad köetud bürood merevaatega…

 

Seega algab tegevus büroos üsna karmides tingimustes?

Vaevalt et see on karm, aga ka mitte väga lihtne. Otsustasime nii, et selle sammuga asja edasi viia. Ma olen seal mitu korda vaatamas käinud ja probleeme näinud. Aga ka linn on praeguseks selle mõtte taga, ega nad muidu meid sinna ju ei lubakski.

Peale nende kolme suurema asja programmis muid investeeringuid nii väga polegi. Lauluväljaku projekt on kahtlemata ka tähtis, aga see pole nii suuremahuline. Mis on kahtlane, aga projektis ka sees, on mõistagi linnahall.

 

Jah, see lugu on veninud juba kümme aastat ja ei idane ega mädane.

Mädaneb küll. Aga linnaelanikule võiksid need kolm nimetatut olla kõige tähtsamad. Mulle subjektiivselt meeldib rannakilomeeter kõige enam, sest seda olen kõige tugevamalt tajunud, kuidas Tallinnal puudub ligipääs merele, merega kooselamise võimalus.

Momendil usun, et see pole võimatu. Olen siin küll kaugelt Uruguayst kümneks päevaks ja mida ma selle aja jooksul ikka kuulen, aga näiteks pressikonverentsi teeme kultuurikatlas ja see on oluline signaal. Sinna tuleb ka linnapea, kellelt tuleb ka täpsemalt küsida, mida kultuurikatlas kavatsetakse täpselt teha ja eks ta vastab ka.

Eesti on oma riigiturunduses ja kuvandiloomes alati rõhutanud, et kui me ka ei ole suured ise leiutajad, siis alati väga osavad ja kiired uute tehnoloogiate kasutussevõtjad. Kuivõrd seda tehnoloogialembust, juba saavutatud efekti ja positsiooni peaks ära kasutama? Kahtlemata on ju siin huvirühmad, kes tahaksid põhiliselt ja rõhutatult näidata rahvariideid, rahvalaulu, rahvatantsu, laulupidu ja vanalinna ning kes ei arva, et uute tehnoloogiate maailm oleks meie kultuuriprotsessi loomulik osa. On selle nurga kasutamisel mõtet?

Nii küsides on sul kindlasti mingi tagamõte. Aga loomulikult on sellel mõtet. Oleks rumal mitte kasutada juba saavutatud mainet, eriti selle e-Estonia osas. Ma olen Eestist kolm aastat ära olnud ega tea täpset seisu, kuid eeldan, et kui siin on tarkvarafirmad veel kohal, siis tahavad nad oma võimalused kultuuripealinna projektis kindlasti ära kasutada. Ja ma ei usu, et projektid tuleksid iseenesest, mistõttu kavatsen uute tehnoloogiate võimalusi ise kindlasti rõhutada.

Arvan, et terves kultuuripealinna turundu
sstrateegias on liiga palju rõhutatud vanalinna, mis on ilus ja „Disneyland”. Kuigi siin võib öelda, et näiteks ID-kaardile pole küllaldaselt rakendust leitud, on Eesti ju teiste riikidega võrreldes ikka pikalt ees. Oleks rumal seda mitte rõhutada. Siin ei saa olla ainult mingi luule- või muinasjutumaja. Ka kunstis peab tehnoloogia arengut rõhutama, kuigi kunsti poolel pole e-olemine enam ainuvõimalik ja esmatähtis. Liiga agressiivselt ainult e-lahenduste peale minna pole mõtet, kui ehk seda varem on tehtudki. Tasakaal peab olema.

 

Ega vist väga detailseks tegevusprogrammi osas pole mõtet minna. Aga kas praeguse seisuga tundub, et vajalik, korralik või piisav finantseerimine on tagatud?

Meil ei olegi veel detaile. Virtuaalne eelarve on minu meelest igati korralik. Võrreldes teiste linnadega ja arvestades, et Eesti pole maailma rikkaim maa, pole 36 miljonit eurot viie aasta peale sugugi väike raha. Ja sellest on riigi ja linna kanda pandud eelarves vist 28 miljonit. See peaks olema tagatud. Ülejäänu tuleb otsida sponsoritelt jne. 30 miljonit eurot peaks olema piisav, andma vabaduse teha asju, mida meeldib, ja võimaluse küsida ka juurde neilt, kes soovivad kaasa lüüa. Eelarve on virtuaalne selles mõttes, et see on Brüsselis sellisena esitatud ja viseeritud ja nüüd on vaja siinseid avaliku võimu otsuseid, et see fikseerida. Linnavalitsus loodetavasti võtab kohustuse kultuuripealinna sellises mahus finantseerida juba järgmisel nädalal. Kui see tehtud, siis rahuneb olukord täielikult – garantii linna poolt on olemas.

Mina käsitlen asja nii, et kui Eestis võitis konkursi Tallinn, siis ikkagi Eesti riik andis taotluse Brüsselisse ja valitsus on seda raamatut ehk ka lugenud. Kui ta sellise taotluse sisse andis, siis on riik minu arvates võtnud ka kohustuse oma osa tagada. Kuidas raha garanteeritakse, milliste juppide kaupa makstakse, see on teine asi, aga nii riik kui Tallinn teavad, et riigi kohustus on umbes kolmandik kogueelarvest ja sellest ei saa taganeda.

 

Alles kolm nädalat tagasi kinnitas kultuuriminister minu küsimuse peale, kas raha uude eelarvesse planeeritakse, et talle pole linn üksikasjalikult oma projekti tutvustanud ja seetõttu pole alust ka raha planeerida.

Siin pole mõtet kohalikku poliitikat mängu tuua. Sihtasutus on kavandatud sõltumatuna ja minu valimine selle juhiks kinnitab selgelt, et nii ongi. Ma suhtlen vabalt mõlema poolega ega usu, et riigiga saaks mingeid probleeme tekkida. Aga mingi usaldus peab olema, sest me ei saa täna, kui sihtasutuses pole veel töötajaidki, kõiki projekte detailselt kirjeldada. Pealegi, praegu ei ole küsimus suures rahas, suuremad kulud tekivad aastatel 2010 ja 2011, siis on ka täpselt teada, mis mille eest juhtub.

 

 

Läks hoopis teisiti. Mitte keegi meist, 60. alguse värsketest tudengitest, polnud veel kunagi avalikul esinemisel kuulnud nii inimlikku, nukrat ja samas humoorikat „sõjalugu”. Olime vapustatud. Olime vaimustuses. Sestpeale oli Juhan Peeglil meie maailmas eriline koht. Oli teadmine, et kaugeltki kõik polnud propagandast, hirmust, karjäärihimust, lootusetusest rikutud. Mõned julgesid jääda iseendaks, soojus ja inimlikkus murdis  tee läbi kalkuse ja pealiskaudsuse. Juhan Peegel oli nende inimeste seas suurimaid, oli inimene, keda vajab iga ühiskond, sest soojust, südamlikkust, mõistmist, hingesuurust ja tarkust pole mitte kunagi ülearu.

Hiljem, kui teist korda ülikooli läksin, sai Juhan Peeglist minu õppejõud ja diplomitöö juhendaja. Et olen Saaremaa juurtega minagi, siis kulges meie suhtlemine ikka kerges naljavõtmes. Aga mu raamatu „Kirjutajad” ilmumisel heitis Juhan Peegel sellele õrnalt ette liigset süngust, reformismi aja Eesti  inimeste liialt üheselt,  mustades toonides kujutamist. Oh ei, ega Juhan  siis otse lagipähe lajatanud. Ei nimetanud autori nimegi, ei raamatu pealkirja, peitis oma muheda etteheite lihtsalt ühe teise loo sisse ära, nii et aru sain sellest, kellele ja millele Õpetaja äärmiselt vaoshoitud ja leebe kriitika suunatud, ainult mina. Aga tal oli hea meel, kui oma arusaamisest märku andsin ja me sellel teemal rääkida saime. Peab ütlema, et suurem osa arvustusi oma kirjutatu kohta on mul meelest läinud, olgu need siis mahalöövad või taevasse tõstvad, aga Juhan Peegli delikaatsed õpetussõnad ja nende jagamise eriline viis püsivad siiani mälus. Olin olnud halb õpilane, sest tegelikult õpetas Juhan Peegel oma loengutel ju ka  lisaks ajakirjandustarkustele sedasama, mida ajastu raamistatud oludes tegi oma ajalooliste romaanidega Jaan Kross: Eesti rahvas on alati olemas olnud, alati kohal olnud, olgu isandad millised tahes ja kes tahes. Ja kunagi pole see rahvas olnud mingi ähmane vaikiv mass. Sest alati, kõikidel aegadel, on eestlaste hulgas olnud märgatav hulk neid, kes püüdlevad hariduse valguse poole, neid, kes suudavad asjadele nutika hinnangu anda. Nagu neidki, kes keerulisteski olukordades on kavaluse, töökuse, söakuse abil õnne leidnud. Need  on asjad, mida kõigil meie ajakirjanikel tasub ikka meeles pidada.

 

Holopi poeg Andrei (Aleksandr Balujev) kasvab noore tsaarinna Ksenia Godunova (Violetta Davõdovskaja) õukonna lähedal ja näeb tsaarinnat alasti ujumas. Tänu sellele sündmusele kingib valitsejanna talle talismani, mis kestab eluaja. Kuid Ksenia ei jää kogu eluajaks Vene tsaaritariks: ta sünnitab poja Poola hetmanile (Mihhail Žebrovski) ja jääb võõrastega. Vahepeal on Andreist saanud Poola armee palgasõdurite burlakk. Ime läbi läheb Andreil korda ettevõte, mille tulemusena võtavad palgasõdur caballero Alvár Borcha (Ramón Langa) ja tema kannupoiss Kostka (Marat Bašarov) Andrei kaasa oma rännakutele, mis Poola armee üldise plaani kohaselt peaks lõppema Moskva Kremlis. Kuid veendunud tee peal, et Alvár ja temasugused on igati vene põliselanike vastu, otsustab mees caballero tappa, röövida tema identiteedi ja esineda edaspidi ise hispaanlasena (ehk nagu Poola hetman filmis mõnitavalt ütleb, „išpaanlasena”). Siit algab põlise venelase tee išpaanlase kirevate riiete varjus ja võõra sildi all oma maa vabadusele, milles tema ise mängib otsustavat osa.

Stsenaariumi kallal on väga palju tööd tehtud ja kuigi filmi reklaami vaadates jäi mulje, et tegu on „Aleksandr Nevski”-taolise putinlik-stalinliku enesekiitmisega, siis nii see siiski ei ole. Ometigi ei pääse film päris mööda “püha Venemaa” kontseptsiooni rakendamisest ning meie-nemad vastandusest. Seda siiski kohati esineva positiivse eneseirooniana.

Kõigest 12 miljoni dollari eest valminud „1612” on vene filmimaailmas tõusev täht ja sellest räägivad kõik. Linateosesse on lisatud nii ürgseid vene sümboleid kui ka maailmakirjandusest tuttavaid kujundeid. Viimaste hulka kuuluvad Zanni kuju commedia dell’arte’st, koomiline, jalad maas teener, milline kuju levis Euroopa lavadele ja rüütliromaani (tatarlane Kostka on caballero Alvár-Andrei teener Sancho Panza ehk  commedia dell´arte  Zanni). Võiks rääkida ka viidetest Dante „Jumalikule komöödiale”, stsenaristi tohutu and on andnud filmi Vergiliuse kuju, teisest maailmast pärit teejuhi: tapetud Alvár ilmub tema pearätti, mantlit ja armi kandvale Andreile kusagilt maailmadeülesest ruumist siis, kui on vaja lahendada raskeid ülesandeid. Niisugustel juhtudel ilmub Andrei vaimusilma tähesaju värvides pimedus ning Hispaania vana palgasõdur astub välja, joonistades maha maagilise ringi ja näidates ära rünnakuvõtted. Selletaolist abi läheb Andreil vaja kokku neli korda.

„1612” kuulub filmide hulka, kus kõlab palju keeli. Poolakad räägivad omavahel poola keelt, mis filmis vene keele kõrval (viimast kasutati Poola-Leedu riigis ka palju) prevaleerib. Hispaania keel Alvári suus kannab endas ühtlasi moonutatud venekeelseid vorme: este es el círculo mágico, la esgrima cherez matematicas! Kuuleb veel saksa ja itaalia keelt. Üldse võib öelda, et hispaania näitleja tegelaskuju on linateoses üks nauditavamaid. Režissöör Hotinenko ise olevat olnud väga rahul Marat Bašarovi osatäitmisega koomilise teenri osas: „Ilma tatarlase Kostkata oleks selles filmis olnud muidugi raske toime tulla. Kostka kuju on deideologiseeritud, ta on kergemeelne kõiges, nii armastuses kui ideedes. Marat Kostka osas on personaaž nagu peab.”

Filmis on üldse palju flirtimist ladina kultuuriga, tuntud filmihelilooja Ennio Morricone sule alt tulnud marsiviis, mis kõlab põnevamatel kohtadel, on hispaania rahvamuusika sugemetega. Kuna aga kujutatakse siiski vene ajaloolist maailma, siis ei unustata ka slaavi sümboleid. Üks selliseid on lepatriinu, kes kuulutab omale Andreile elu ja võõrale hetmanile kadu. Iga veerand tunni või lühemagi aja jooksul jalutab kaadrist läbi (Jedinorog), kes sümboliseerib puhtust ja neitsilikkust. Vene folklooris suudab haldjalaadset Ükssarv-Hobu kinni püüda ainult puhaste mõtetega neitsi, ühegi jahimehe võim selleni ei küüni. Ja kuigi ükssarved on ajalooliselt hoopis lääne kultuuri sümbolid ning kuuluvad ka hiinlaste maailma, ilmuvad need haldjalaadsed olendid üsna pea niihästi vene eluõpetuslikesse azbukovnikutesse (maailma seletavad jutukogud) juba XVI sajandil ja tulevad sealt ka ikoonimaalile.

Muidugi tekkis meil küsimus, kas Poola hetman, kes saab teose lõpul „surma suudluse”, on ajalooline isik. Üldiselt hoidutakse pärisajalooga samastumisest, sest „hetman” on seal lihtsalt Hetman ja linn, mida tiivulised Poola husaarid ründavad, on Linn. Ühe linna piiramisel (Smolenski, 1611. aasta juuli) hukkus küll Poola vojevood, kuid see lahing lõppes poolakate võiduga. Smolenski piiramislahingus toimus ka filmis nähtud püssirohuplahvatus, aga see ei leidnud aset mitte poolakate, vaid venelaste laagris. Ajastu tuntuimat kaunitari ja poetessi Ksenia Godunovat (1581–1622) ei vangistanud ka mitte kunagi poolakad, vaid reeturlikud vene bojaarid, Vale-Dmitri mehed; tema elulõpp möödus mitmesugustes kloostrites, nagu filmiski näha. Kuid kloostrites mitte patu pärast, vaid seetõttu, et Godunovide sugu ei olnud Venemaal enam väga armastatud.

„1612” köidab ja on põnev. Ometi mitte liiga lihtne, sest seiklusliku pealispinna all varjab end sügav sisu.

 

Enn (Aarne Mägi) ja Karmen (Katariina Lauk). repro

 

J. R.: Katrin Lauri “Ruudi”, vastne eesti lastefilm (koguperefilmitaotlusega, aga igasugune koguperendus on mulle vastukarva, nii et kõnelgem ikka lastefilmist), hämmastab oma visuaalse sujuvusega. Efektsed kaadrid, Eesti filmi alatine sujuv maastikuilu, tegelaskujude liikumise dünaamilisus on kõik olemas. Eesti film on viimastel aastatel vaikselt liikunud sinna, et professionaalsele lahendusele pole suurt midagi ette heita. Tehniline kvaliteet on olemas. Järelikult teevad filmist asja ülejäänud kolm olulisemat tegurit (ja ma ei mõtle siin raha, mida meil tõepoolest kunagi filmi jaoks liiga palju pole): lugu, režissööri visioon ja näitlejatööd.

Lastefilmi puhul on kõik isegi keerulisem, sest ilmselgelt oodatakse sellelt esteetilisele ja/või meelelahutuslikule panusele lisaks veel midagi muud. See miski muu ehitub üles didaktilisest/eetilisest lähenemisest või sõnumist, maailmapildi avardamisest, erilisest maagilisest köitvusest… “Ruudis” oli see õhus, kohale jõudmas – enam kui mõneski varasemas vabariigi lastefilmis. Nii vähe kui neid meil on.

 

M. M.: Arvutid, videomängud, tasod jms tunduvad olevat tänapäeva lastele  märksa olulisemad kui savikujukesed (millega Ruudi mängib), raamatud või muu selletaoline; eks see ole pisut heietamine ka, alatooniga “minu ajal oli rohi rohelisem…”, igal ajal omad nähtused siiski.

Niisiis, nagu tavaks saanud, oli kinosaali sisenedes südames küünilisus, sest eesti filmid pole miskipärast teab mis hääd muljet jätnud, eriti lastefilmid.

Kui “Röövlirahu Martin” oli lastefilm, siis tekib küsimus, kas “Ruudi” on siis eriti lastefilm. Esimene oli pisut labane, suuresti just oma keele tõttu (“tatti panema”, “pipardama” ja muud põnevad noorsooväljendid), mis polnud laps(el)ikud selle sõna heas mõttes. Kuigi, kuna meil pole lastele mõeldud filme palju vändatud, siis hea, et keegi ikka tegi miskit. “Ruudi” aga on just see, mida vaja, kas või iseenda seest lapse ülesleidmiseks. Esialgne “eesti film on enamasti jama” tunne läks kiiresti üle. Juba see, et esilinastusel oli kinosaalis nõnda palju lapsi, tekitas teise õhkkonna. Ning kui film oli hoo sisse saanud, siis näris põnevus sees juba omi auke.

Tõeliselt ilus lähenemine. Mitte imal, mida meie kinopublik kipub pahatihti nägema ilusa sünonüümina, vaid keskmes oli siin laps oma enese maailmas.

 

J. R.: Eesti lastefilmi loo standard on nüüd loodud: need räägivad üsna üksikutest, enamasti ühe vanema kasvatada jäänud, pigem vaesema keskklassi lastest. Nagu “Ruudi” ja “Röövlirahnu Martingi”. Ja sihiks on õnne leidmine: terviklik perekond, uue isa/ema leidmine, mis õnneliku lõpu nimel muidugi õnnestub.

Ruudi ema Karmeni kuju loomisega (Katarina Laugi imekena ja tasakaalukas osatäitmine) on naelapead tabatud. Politseinikust üksikema! Ajal, mil sotsiaalsel (probleemsel) maastikul annavad tooni korralikud, töötavad üksikemad, mil naiste osakaal politseis järjest kasvab (kuskil ajalehes oli eriti jõnk arutelu selle üle, et kui asi nii edeneb, on sääl peagi naisi üle poole ning siis ei saada enam tööga hakkama – ei tea, miks? muidugi saavad!), mil isadus ja isa olemine perekonna raames ei ole ühiskonnas enam mingi üldine, püsiv konstruktsioon, on üksildane, elus (meestes) veidi pettunud, ainult iseendale lootev, hariduse poole pürgiv ja oma poega kasvatav naine mitte keskmise eestlase sümbol, vaid võimaliku tulevase eestluse kese, lähtepunkt. See, kellest võib sõltuda, mis nägu (moraalselt, vaimselt) me oleme paarikümne aasta pärast.

Muidugi, siin on teinegi lugu, soovunelma lugu. Toreda, laia silmaringiga, välismaal edukaks saanud eesti mehe naasmine kolkakohta, kust väike poiss papakonkursigagi endale korralikku isa ei paista leidvat. Selline omamoodi deus ex machina, üksiku, ent hea (ja muidugi ilusa) eesti naise õnne leidmise võimalus. Ühesõnaga, see lugu räägib praegust eesti lugu korraga palju realistlikumalt ja idealistlikumalt, kui esimesel hetkel paistab. Ma ei ole päris kindel, kas nüansside poolest piisavalt rikast lugu, aga liigutav on see ju igal juhul.

 

M. M.: Imelik, kuidas mees saab siiski mingi allahindluse, kui ta oma pere on maha jätnud. Sellest küll räägitakse ja mõistetakse pisut hukka, aga noh, kui polnud lapse kasvatamiseks valmis, siis polnud. Aga ema jääb, enamasti.

Vahel tundub, et laps saabki värvikam, vabam, kui tal pole kindla peremudeliga peret, kasvatajateks on kõik head ja ka halvad inimesed lapse ümber. Väike inimene peab ise hakkama selekteerima, mis on õige ja mis on vale, ja seda üsna varakult.

Venelasest kaupmees Sass (Guido Kangur) on hea mees, ehkki imeliku eesti keelega, nagu arvavad Ruudi (Paul Oskar Soe) ja Viki (Juta Altmets). Tema on siiski üks võtmeisikuid isakonkursi korraldamisel, aitab ennastohverdavalt, peaaegu oma elukaaslase kaotamise hinnaga viib ta selle ka lõpuni.

Lolle Jaak (Aleksander Eelmaa), mõnus eesti kolkamees, on pisut peast põrunud, aga siiski heasüdamlik. Ja nagu papakonkurss näitas, vemmeldab ilusat politseinikku nähes ka vanaldase mehe veri. Ja siis veel teismeline Aleks (Mairo Ainsar), keda huvitas kõige rohkem konkursi rahaline auhind, viikingite varandus. Sellised isakandidaadid siis?

Aga on ainult üks mees Enn, Ormi poeg (Aarne Mägi), kes alguses arvab, et tema siiski üritusest osa ei võta, sest tema tahaks ikka teistmoodi, nii-öelda ausal teel endale naist, aga tuleb lõpuks Ruudile vastu ning, otsustab kah “nalja” teha ja osa võtta.

Kogu konkursist kasvab välja meeldiv pisiintriig, mis lõpuks siiski lahendub õigete inimest jaoks õigesti: pahad said karistatud, head leidsid üksteist ja, mis kõige tähtsam, Ruudi sai endale isa, viikingi soost ka veel. Õige mees, eesti mees, kes arvab, et tema siiski nii vahvat naist ja last maha ei jäta ja on piisavalt valmis kandma vastutust.

J. R.: Sellesse suurde papaotsimisloosse ning segadustesse ja seiklustesse viigingivaranduse ümber puhuvad elu sisse osatäitjad, kelle rolli vaimust sõltub see elusära, ta võimalik tekkimine. Kas tuleb see tunne, et saame esteetilisest mängust, ühest linateosest pärast kõnelda nagu päris elust.

Lapsnäitlejatega on me linatükkidel ikka enamasti vedanud, nõnda seegi kord: laste omavaheline sahkerdamine ja suhted mõjuvad usutavalt ning punnitatud näitlemise tunnet ei teki. Peaosatäitjale Paul Oskar Soele on muidugi siin suur panus pandud – “Ruudit” kannab ju väikese poisi sarm ja valu ja otsing ning selle mängib ta välja. Selle poisiga võiks vahest edasi tööd teha, et ta ei kaoks lapsstaarina ühte vanasse filmi. “Kevade” tegelased olid muidugi vanemad, aga vaadake, mis neist välja kasvas! Inimesi tuleb hoida ja juhtida.

Peale tõsiseltvõetavate Karmeni ja Ennu kujutab ülejäänud täiskasvanud tegelaste galerii üht veidrike kampa ja luuserite/naljameeste/äbarikest pättide mängimist naudivad näitlejad millegipärast alati, see on nagu lust – teha veidike tola…Näiteks Aleksander Eelmaa Lolle Jaaguna tundis end kindlasti ülimõnusalt: veidike sellist opakat UFO-usku eestimaalast mängida, stereotüüpi pilada ja luua on ju vahva. Eks sama ole ka Ines Aru kehastatud Metsa Ainoga, isetegevusliku haltuura-rahvamuusikakollektiivi juhiga, kes igal võimalusel oma bändiga “Valget tuvi” laulab. Või Uuspõllu ja Põldroosi mängitud ülienesekindlate, aga veidi juhmide kurikaeltega… Guido Kanguri Sassi kujul, poemehel ja bussijuhil, on veidi enam dramaatilist kandepinda ja tegelasena ka sümboolset tähendust: positiivne, heatahtlik, üsna ebatõepärase vene aktsendiga muulane, nii-öelda hea venelane on see, keda meie meedia, meie visuaalne kultuur vajab.

Osatäitjad olid oma kohtadel, tiimitöö on hea, kui tegemist oleks
jalgpalliga, siis asi igatahes sujuks. Jääb veel küsimus režissööri visioonist, tema räägitud loost. See on eesti filmi kui sellise küsimus, miks ta ikka pole jõudnud sinna, kuhu soome, rootsi ja taani filmitegijad on põhjusmõtteliselt samade vahenditega välja turninud. Suur jagu eesti filme jääb raputava loo puudumise taha, mis paneb küsima: miks ei otsita lõhestavat, raputavat, puudutavat stsenaariumi? Ja samas tõdema, et “Ruudis” on sellele juba väga lähedale jõutud. Siin on näha ka seda, et Katrin Laur on teadnud, mis ta teha tahab, iseasi, kas kõik jupid kohale loksusid. Mõned “koguperele” suunatud hetked seiskavad loo, aga õnneks ainult neiks hetkiks. Põhiline on siin see päikseline tunne, lapseliku loo tabamise õnn. Võib öelda, et pigem õnnestumine. Õnnestumine igal juhul.

 

M. M.: Lugu “Ruudist” andis kuidagi palju julgust ise edasi tegeleda lapsega enda sees. Tundub, et režissööril võinuks just olla säärane visioon: laps ja täiskasvanu on võrdsed ning viimane peaks sellega ennekõike arvestama.

Laps kiiresti vanaks teha, naeruvääristades tema mõtteid ja unelmaid, siis on tagajärjed teada.

Mulle meenub, kuidas ma aastaid tagasi jõulude ajal kirjutasin muinasjuturaamatu ja lavastasin plastiliinist tehtud kujukestega näidendi; ema luges mulle kuuse all muinasjutte.  

Ja Paul Oskari mängitud Ruudi tõi selle mulle kõik tagasi.

 

“Ruudi” raamatu võluvägi peitub jutustajate lakoonilises laadis 

Aare Toikka, Aarne Mägi. RUUDI. Varrak, 2006.

174 lk.

 

Siin on tegemist kummalise juhuga: stsenaariumitekstist on sündinud kaks erinevat ja iseseisvat kunstiteost, film ja raamat. Ning neid ei saagi hästi vaadelda koos, sedavõrd erinev on keel, mida nad kasutavad. Lugu muidugi enamasti kattub, kuigi on ilmselge, et raamatus on palju nüansse, mida film ei saa edasi anda. Ning film sisaldab kaadreid ja kujundeid, mis ei ole kirjasõnas niivõrd mõjusalt esil. Selles polegi küsimus.

Kui film on suunatud ehk pisut suurematele lastele (päris väikestele läheb “vanainimeste” sahkerdamine seal pikapeale pisut igavaks), siis raamatut on põnev lugeda ka koos mudilasega. Toikka ja Mägi on tabanud midagi väga olemuslikku – tänast Eestit punase niidina läbiva loo, mis päris elus sageli nii ilusasti ei lõpe –, nende tekst oma stoilises kulgemises (mitte sündmuste, vaid jutustuslaadi poolest) on mõnetigi humoorikam kui filmikoomika ning pakub põnevaid pisiseiku, köitvaid detaile.

Tegelikult on raamatu võti justnimelt stiilis, Toikka ja Mägi, olemata kirjanikud (nüüd küll selleks ilmselgelt saanuna!), on ettevaatlikult valinud realistliku, loogilist narratiivi pidi kulgeva jutustamismaneeri, n-ö jutustajapositsiooni (räägitakse enamasti ju kolmandas isikus, olevikus), kus iga lause lisab eelmisele mingi tegevuse, mingi pisijuhtumuse, ning see mõjub hämmastavalt kargelt ja köitvalt. Nii on raamat (nagu pea alati – raamatud lasevadki ju enese fantaasial rohkem töötada/areneda) veel haaravamgi kui film, meenutab põnevuse ja pinge poolest üht paremat lastepõnevikku, mis meil viimasel ajal ilmunud, Piret Raua seikluslugu “Sanna ja salakütid”.  

“Ruudi” raamat on filmist täiesti sõltumatu, rohked fotod filmist teevad teose ilusaks, kirjuks, liikuvaks, aga kui oled filmi näinud, siis kirjutavad nad ehk fantaasiale pisku piiranguidki. Aga sedakorda see mind ei häirinud. Võin ausalt öelda, film oli täitsa tore, aga raamat veel parem. Kohe korralik juturaamat, vanamoeliselt jutukas.