Toeta
Otsi

utoopia

  • Hetkes peatatud karakterid

    KAUR RIISMAA

    Vaba Lava „Yerma 9 PM“, autor ja lavastaja Laura Mattila (Soome), tõlkija Kai Aareleid, kunstnik Julia Jäntti, helilooja Markus Tapio (mõlemad Soome), valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Riina Maidre, Reimo Sagor, Loviise Kapper, Kaarel Targo ja Külli Reinumägi. Esietendus 19. IX Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

    „Yerma 9 PM“ on klassikaliste eeldustega lugu: mees ja naine on kinnises ruumis koos ning midagi hakkab juhtuma. Selliseid lugusid on nii Tennessee Williamsil, Bergmanil, Albeel jpt. „Yerma“ puhul on taustaks koroonaisolatsioon, mis surub mehe ja naise koduseinte vahele ning viskab neile järamiseks narmendama hakanud abielu. Sisututvustus annab etendusele kaasa, et üks tegelastest tahab last ja teine ennemini sureks. See, kas last tahab naine või mees, jääb esialgu saladuseks.

    Etendus algab vaatega tühja korterisse, kuhu saabub naine (Riina Maidre). Ta toob vaiba ja hakkab seda tähelepanelikult põrandale sättima: et üks vaip kataks teise täpselt nii palju, kui on esteetiline. Et vaip oleks seintega paralleelne. Kõik peab olema piinlikult korras. Sättimist saadab irooniline kommentaar: „… nii on meil ju kombeks.“ Samal ajal üritab naine pälvida kusagil korteris oleva mehe (Reimo Sagor) tähelepanu: kiljatades, köhatades, jalgu trampides. Ühel hetkel saab naisel sellest mängust küll ning ta pöörab diivani kummuli, loobib padjad laiali ja kukub põrandale. Mees tuleb ja tõstab naise hellalt üles, aga ei aseta teda lihtsalt niisama diivanile, vaid õigele diivanile: asetab õigesti, sätib padja õigesti – on kohe näha, et ta hoolib mööblist ja korteris valitsevast korrast rohkem kui oma abikaasast.

    Sellest stseenist peale on selge, et nende abielu ei ole harmooniline, armastav, vähemalt naisele on mees painav. Mida arvab mees, on raskem aduda, ta varjab ennast naise (ja endagi) eest rõhutatult leebe naeratuse taha. Reimo Sagori mängitud mees on nagu päevavalguslamp, mis on äärmiselt funktsionaalne, aga päev läbi päevavalguslampi välja kannatada on võimatu. Varem või hiljem märkad, et ta undab, suriseb, tiniseb, raksatab, vilgub ja kustub. Lühidalt: mees on juba enne etenduse aega jõudnud naise ajudele hakata.

    Naine (Riina Maidre) pole algusest peale seda nägu, et ta last tahaks, vähemalt mitte selle mehega (Reimo Sagor), ja jääb endale kuni etenduse viimase repliigini kindlaks.

    Situatsioon on huvitav: mis saab edasi? Kumb neist last tahab? Loo kui niisuguse loogika järgi peaks naine last tahtma: mehel on selles kooselus kõik näiliselt korras, tal pole vaja ellu muutust. Lavastuses aga tekib mehel soov laps saada ning naine tõrgub, on nagu alguseski rahulolematu, nüüd on tal lihtsalt üks põhjus juures. Mees oleks dramaturgiliselt siin see tegelane, kes peab kuidagi leidma väljapääsu, et naine nõusse saada – aga tema tegevus ei veena ning lõpuks ta soovitut ka ei saavuta. Ehk siis: me ei saa tegelaste kohta etenduse jooksul teada midagi uut.

    Loo ja tegelaste arengu puudumine ongi lavastuse peamine nõrkus. Naine pole algusest peale seda nägu, et ta last tahaks (vähemalt mitte selle mehega), ja jääb endale kuni etenduse viimase repliigini kindlaks. Mehe meetod laps valmis teha piirdub ühe stseeniga, kus ta enam-vähem jõuga ennast naisele peale surub – näol ikka seesama õõvastav päevavalguslambi-naeratus. Ülejäänud aja soovitab ta naisel koristada või ära surnud kaktuse asemele uus tellida. Sagor mängib oma tegelase tõeliselt vastikuks.

    Dramaturgia kõige nõrgem koht on aga see, et mehe soov last saada ei tulene millestki, mida naine teeb või ütleb. Sagoril on psühholoogiliselt veenev ja mõjus monoloog: ta jutustab, kuidas talle tulid koroonaaegseil tühjadel tänavatel kõndides järjest vastu noored isad vankritega, aga tema naise suhtes on see väline, publikusse räägitud jutt. Iseenesest jääb oma motiivi endale hoidmine tegelaste loogika piiridesse: mehe ja naise abielu on staadiumis, kus peresisene kommunikatsioon piirdub artikuleeritud häälitsuste, mitte oma mure või õnne sõnastamisega.

    Lapsesaamisega on muidugi seotud lavastuse esimesel kolmandikul mehe väike žest: ta kingib naisele televiisori ning selsamal õhtul näidatakse filmi „Yerma“. See põhineb Lorca samanimelisel näidendil ja räägib Yermast, naisest, kes on viljatu, kuid igatseb üle kõige õnnetusse abiellu last. Yerma mees Juan aga last ei soovi, pole kunagi soovinudki, ning näidendi finaalis kägistab Yerma oma mehe. Lorca näidend lõppeb Yerma sõnadega: „Ärge tulge mu ligi, ma olen tapnud oma lapse, omaenda poja,“ mõeldes sellega võib-olla, et kuna ta tappis Juani, on ta tapnud oma võimaluse laps saada.

    „Yerma 9 PM“ päädib sarnaste sõnadega, naine lahkub, öeldes: „Vaatate mind, nagu ma oleks juba tapnud oma lapse.“ Mattila lavastuses vilksatab ka teisi Lorca tegelasi, kes sisenevad mehe ja naise korterisse läbi teleriekraani muutust kaasa toomata. On ilusaid stseene, aga naine ei muuda oma meelt ja mees toimib samamoodi pimeduses edasi: ta küll loeb „Madame Bovaryd“ ja „Anna Kareninat“, kuid raamatud ei ava tema silmi naise soovide ja tahtmiste osas. Oleks suhteliselt banaalne, kui naine annaks mehele järele ning lõpus on kõik õnnelikud. Aga ka niisama on banaalne.

    Tugev teatritekst on avatud kõigile ideoloogiatele ja tõlgendustele, nõrk tekst on üheksal juhul kümnest ühe ideoloogia teenistuses. Ka „Yerma 9 PM“ puhul tekib õudne kahtlus, et näidatakse ideoloogilist lugu naise enesele kindlaks jäämisest. Kahtlust küllap ei tekiks, kui lavastus ei jääks kusagil poole peal seisma: põnevale algusele, teemale, situatsioonidele ja headele näitlejatele ei tule lisa ning etendus hakkab vaikselt paigal loksuma.

    Rahulolematu, vabadust ja õhku sumbunud koosellu igatsev naine jääb tegelaskujuna nõrgaks just seepärast, et ta midagi ei otsusta – ja tegelikult ka midagi ei tee. Siiski, etenduse lõpul kutsub ta külla televiisoris nähtud kokk Ainu (Loviise Kapper), kellega tunneb hingesugulust. Lorca teksti Yerma võimsa, mitmeplaanilise kujuga võrreldes on seda liiga vähe ja liiga hilja. Seejuures on siin käest lastud võimalus situatsioon natukene ellu äratada: kutsuks mees telesaates äpardunud koka naisele külla, viidates, et neil võiks olla hingesugulust, siis kägistaks naine küll oma mehe ära.

    „Yerma 9 PM“ on sellele kõigele vaatamata täidetud põnevate stseenide ja karakteritega. Eriti võluv on stseen, kus Kaarel Targo ja Külli Reinumägi esitavad korraga hispaaniakeelset filmi ja selle dublaaži: nii tegelasi telekas kui ka pealeloetud tõlget. Kokk Ainus on hea annus psühholoogiat ja koomilist mängu, mida on põnev vaadata. Igal õhtul väljuvad televiisorist saatejuhid ja filmitegelased, kahel korral saabub viimaseid nädalaid rase toidukuller (Külli Reinumägi), tuleb ka mehe õde (samuti Reinumägi). See värviline ja naljakas karneval pöörleb ümber mehe ja naise, kiskudes nad endaga kaasa, aga pööret mehe ja naise suhtesse ei too.

    Mees on järjest nõutum, naine sama emotsiooni peal järjest ägedam. Nad ei lepi teineteisega, aga ei lähe ka lahku, naine ei tapa oma meest, mida ju pealkirja arvestades ehk ootaks. Võib-olla ta läheb oma mehe juurest lõpus ära? Kui Riina Maidre lahkumine ongi lõplik, siis ta seda ei ütle ega väljenda. Olgugi tegelaste areng puudu, ei lase näitlejad ennast sellest heidutada. Piirid on ees – mida mängida, kui tegelane ei arene? Ainus võimalus on mängida tekst järjest suuremaks: Maidre võimendab kuni lõpuni sedasama impulssi, mis sundis ta tegelase diivanit kummuli keerama. Paraku jäävad teised näitlejad tema mängu kõrval järjest kahvatumaks, nende motiivid ähmastuvad ning rollid ei anna enam midagi juurde.

    „Yerma 9 PM“ meenutab mõnd Roy Lichtensteini koomiksi laadis maali, kus stseen on intensiivne ja värviküllane, ent maaliks muudetuna pole sellel enam koomiksi süžeed. Ka „Yermas“ pole süžeed, kuigi on huvitavad, pidevalt hetkes peatatud karakterid.

  • Sport on poliitika on raha

    VEIKO MÄRKA

    Mängufilm „Kalev“ (Allfilm, Eesti 2022, 94 min), režissöör Ove Musting, stsenaristid Martin Algus, Ove Musting ja Mehis Pihla, operaator Rein Kotov, helilooja Mihkel Zilmer. Osades Mait Malmsten, Priit Võigemast, Mihkel Kuusk, Reimo Sagor, Ott Kartau, Veiko Porkanen, Kristjan Sarv, Siim Maaten, Artūrs Putniņš, Howard Frier jt.

    1991. aasta mais korvpallis NSV Liidu viimaseks meistriks tulnud meeskonna raskest eduloost kõnelev „Kalev“ on eriline film juba oma rõhuasetuste ja süžeeliinide rohkuse poolest. See on film Eesti spordi lahutamatust seosest poliitikaga laulva revolutsiooni päevil. See on Dumas’ musketäride vaimus film erinevate karakterite rasketest pingutustest ühise suure eesmärgi nimel. See on film juhtimiskunstist ja koolitusest. Loomulikult on „Kalevis“ olulisel kohal ka sportlik põnevus ja eneseteostus, kuid mitte liiga jõuliselt. Tegu on filmiga, kus spordil ja ajalool on võrdne roll. „Kalevil“ on Eesti filmi kohta üpris haruldaselt kolm stsenaristi – Mehis Pihla, Martin Algus ja Ove Musting – ning lõpptulemus on saanud ka vastav: pingerikas, läbimõeldud, sisutiheda dialoogiga ja meeldejäävate stseenidega. Iga visuaalse kaadri taga on mõte, on sõnum. („Ma võin kasvõi Jacksoni kotti hambus tassida, kui see meid võita aitab.“; „Ega me tankiväeosa ei ole. Me mängime korvpalli.“) Muidugi on filmi pluss ka see, et ta ühendab kahte üsna erisugust sihtgruppi: filmi- ja spordi­sõpru.

    Kindlasti on raskem mängufilmi teha korvpallist kui varem meie mängufilmides kajastamist leidnud spordialadest, nagu jalgrattasõit, motosport, vehklemine, purjetamine, alpinism jne. Isegi raskem kui teistest pallimängudest, sest tegu on eriti kiire ja tehnilist väljaõpet nõudva alaga üsna kitsukesel väljakul. Siin ei ole võimalik kasutada kiivri või maskiga dublante, filmida mäkketõusu petliku nurga all, jahte hästi kaugelt või hästi lähedalt jne. Ühesõnaga: pole võimalik vaatajat petta. „Kalevis“ konkreetseid mängustseene väga palju pole, kuid kõik need on omal kohal. Nagu ka trennistseenid, aga viimaseid oli ilmselt lihtsam lavastada – kas või seetõttu, et polnud vaja vastasvõistkonnaga mässata.

    Kesksel kohal on Tallinna Kalevi treenerid Jaak Salumets (Mait Malmsten) ja Riho Soonik (Priit Võigemast). Seda mitmes mõttes. Oli ju neil juhtiv ja otsustav roll Kalevi võiduni viimisel. Väga hästi on välja toodud tandemi psühholoogiline vastandlikkus: Salumets kui impulsiivne, üksnes oma missioonile elav energiapomm, Soonik kui tasakaalukas, ratsionaalne ja sihikindel majandusmees. Vastandid rikastavad teineteist, selgelt ilmneb paari omavaheline usaldus ja koostöö efektiivsus, ehkki otseselt sellest peaaegu juttu polegi. Kõigele lisaks meenutavad nii Malmsten kui ka Võigemast visuaalselt ja käitumismaneeridelt oma prototüüpe tunduvalt rohkem kui võinuks loota. Nii sügav ja põhjalik rollidesse sisseelamine üllatab sellest hoolimata, et tegu on meie tippnäitlejatega.

    Meeskonna liikmetest kerkivad esile kaks kuju, kelle puhul see formaalselt nii olema ei peaks: Gert Kullamäe (Mihkel Kuusk) ja Sergei Babenko (Jēkabs Reinis). Esimene ei pääse filmis üldse väljakule, teine tuleb Kalevisse sisuliselt võõrleegionärina Leningradist. Aga nii Kullamäe kestev masendus platsile mitte pääsemise pärast kui ka Babenko esialgne meeleheide ja järgnev edukas kohanemine on meeldejäävalt välja mängitud.

    „Päris“ meeskonna kesksetest kujudest jääb Tiit Sokk (Jonathan Peterson) varju ning Aivar Kuusmaa (Reimo Sagor) pääseb kõige rohkem fookusesse siis, kui ta tegelikult korvpalli ei mängi, vaid põeb jalavigastust. Küll on pidevalt pildil Kristjan Sarve Margus Metstak. Oma pikkuse tõttu on Sarv ka füüsiliselt kõige usutavam, seda küll ainult pikkuse, mitte jõulisuse poolest. Sest kuigi näitlejad harjutasid väidetavalt võtete jaoks usinalt korvpalli, siis pikemaks kasvatada neid siiski ei saanud. Igatahes rõhutab film meeskonna ühtsust ja võitlusvaimu, mitte tähti. Muidugi lisavad filmile atraktiivsust Kalevi poolt kasutusele võetud revolutsioonilised uuendused NSV Liidu korvpallis: tantsutüdrukud ja mustanahaline mängija (George Jackson, keda mängib Howard Frier) väljakul.

    Tõsielusündmustel põhineva filmiga tekib alati küsimus, kui palju võib tegelikult olnust kõrvale kalduda. Kui liiga vähe, kannatab kunstitõde, ning film jääb žanrilt ripakile mängufilmi ja dokfilmi vahele, sobimata kummassegi žanri. Kui kalduda liiga palju, tekib vaatajal ebameeldiv küsimus, miks see „tõsielul põhinev“ üldse asjatult filmi tutvustusse topiti. „Kalevis“ on kõik nii, nagu peab. Kõik on usutav, mõtestatud, samal ajal filmilik. Oleks totrus hakata filmis sageli esinevate tablooseisude põhjal (nii mängude ajal kui ka lõpus) vanades Spordilehtedes näpuga järge ajama, kas kõik need mänguseisud ja mängude järjekord oli just selline. Protokoll on protokoll ja kunst on kunst.

    Aga kuna Kalev ju tõesti mänge sündmustiku alguses kaotas ja hiljem võitis ning sellel film põhinebki, ei ole ilmselt olnud vajadust arvudes muudatusi teha. Nagu pole ka mõtet olnud kontrollida, kas Kalevi finaalivastane Leningradi Spartak tõesti kasutas mõnda eesti keele oskajat, et Kalevi kombinatsioonid ette aimata. Filmi pingestamiseks sobib see igatahes suurepäraselt.

    Muidugi on „Kalevis“ mõnda süžeeliini teravdatud ja mõnest vaid paari repliigiga üle mindud. Reporterite jutt tundub liigagi pateetiline, rahvuslaste vaen Kalevi NSV Liidu meistrivõistlustel osalemise vastu liigagi terav, Salumetsa jutt ja käitumine liigagi dramaatilised – aga need tendentsid on vajalikud kunstitõe huvides, süžee kontsentreerimiseks ja arusaadavamaks tegemiseks. Meenub samuti tõsielusündmustel põhinev Briti sporditeemaline mängufilm „Tulekaarikud“1, mille peale veel elus olnud prototüübid protesteerisid, et nii need asjad küll ei käinud. Ei pidanudki käima.

    Kalevi võit langes väga keerulisse poliitilisse ajajärku. Eesti ühiskond 1991. aasta mais ei olnud kaugeltki enam see, mis 1988. aasta oktoobris, kui Raekoja platsile kogunes Souli olümpiamängudel medali võitnud eestlasi, sealhulgas Tiit Sokku, õnnitlema vaimustusest meeletu rahvamass, keda üldse ei häirinud, et need medalid võideti punase lipu all. Priit Aimla asjakohane värss Kehakultuurist: „Ja kui ma mahla ostan poest, / siis küsin vene keeles, / sest kui see keel ka läheb moest, / no SOKK on raudselt meeles.“

    Aeg oli muutunud karmimaks, sport poliitilisemaks. („Mis kuradi aeg see on, kui isegi head mehed peavad valetama.“) Salumets ütleb: „Mul on sellest poliitikast sügavalt pohhui.“ Pidi olema väga isepäine ja kindel karakter, et siis nii rääkida.

    Korvpall oli nõukogude okupatsiooni ajal eestlastele strateegiliselt tähtis spordiala, võib-olla isegi kõige tähtsam. Rõõmustati, kui Nõukogude Liidu koondisesse pääses mõni eestlane, ja kurvastati, kui ei pääsenud. (Esimest juhtus üsna sageli.) Olen enam-vähem nõus Vaapo Vaheriga, kes oma raamatus „Jalgpall hingede öös“ kirjutab sellest ajast nii: „Sportmängudest tõusis rahvuslikuks rollitäitjaks korvpall. Näiliselt ikkagi märksa vähem kollektiiivne mäng, vaid viis viie vastu, väikesel väljakul, tollal veel vähejõuline ja elegantne, hubases hallis, ilma pori ja vihmata. Rahva lemmikuks kerkisid eeskätt individualistlikud, isekad pallurid nagu Aleksei Tammiste. Kohalikud kossu­ässad kasvatasid endale biitlite soengud, bakenbardid, jalga tõmmati põlvini sokid ja väljamaised pallisaapad ning üldse etendati kodukootud läänlasi.“2

    Oma kogemusest võin lisada, et hooajal 1983/1984 vaatasin Tartus TRÜ ja Riia TTT naiskondade mängu. Tartlased kandsid sinimustvalget dressi, seega värvikombinatsiooni, mida punaideoloogid muidu patoloogiliselt vihkasid.

    Muidugi oli Kalevi meistrikssaamise lugu väga dramaatiline, seega ka filmilik. Enne võitu tuli meeskond ju lausa mudast välja tirida. („Viis aastat tagasi oli Kalev mudaliigas.“) 1983. aasta kevadel kukkus Kalev meistrisarjast üldse välja ning meie selleaegne andekaim mängija Tiit Sokk jätkas karjääri hoopis Moskva Dünamos, sest mudaliigas poleks tal arenemisvõimalust olnud. Eestlaste kirkaim korvpallielamus sel nukral perioodil oli hoopis 1985. aastal ilmunud Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“.3 Vaevalt, et filmi tegijad sellest eeskuju võtsid: Tiks kirjeldab ju oma korvpallurikarjääri aja, 1970ndate Kalevit, s.t mandumis-, mitte edulugu. Aga romaani ainetel ilmus 1986. aasta aprilli Pikris suure­pärane Mart Ummelase paroodia „Matsi pakk“ ja selle algus sarnaneb küll filmi alguse lootusetu meeleoluga: „Lõpp lähenes kiiresti. Karagrusistani päikeselises, kuid sünges pealinnas Batbibulis ei kestnud viimased sekundid aga kunagi sekundeid, vaid pikki vedelaid tunde. Vahel jäigi sekund samal päeval lõppemata ja tuli teisest lõunast jätkata. Karagruusid aina pommitasid, aga väsind seinakella seierid ei nõksatanud kubemekarvavõrdki. [—] Tribüünidel kiljus kümme tuhat kirjatud tjubeteikat, nagu tehtaks neist elusalt ljuljakebabi.“

    Filmis tähtsaks teemaks olev kohtunike äraostmine on tõsieluline, ehkki kõrgliigas esines see küllap nõrgemalt ning varjatumalt kui mudaliigas. Igatahes, olen lugenud, et Nõukogude Liidu jalgpalli meistrivõistluste alamates liigades kehtis kirjutamata reegel, et kodumeeskond maksis kohtunikule enne mängu pistist ja kui meeskond millegipärast ikka kaotas, pidi viimane selle tagasi maksma. Vahe on muidugi selles, et korvpallis on kaks kohtunikku, nii et raha tuli välja käia poole rohkem. Aga korvpallis kui tunduvalt kiiremas ja kontaktirikkamas mängus on tendentslikult vilistada ka palju lihtsam.

    Kui otsida filmist puudusi, võiks esile tuua naistegelaste (Salumetsa ja Kuusmaa abikaasad) ning ajakirjanike (esitavad lolle ja pahatahtlikke küsimusi) trafaretsuse. Aga kuna süžeeliine ja vaheldusrikkust on niigi piisavalt, võib sellest rahumeeli mööda vaadata.

    Kalevi esikoha puhul ühel kuuendikul planeedist tuleb muidugi arvestada, et pärast veretööd Vilniuse teletorni juures lahkusid leedulased nendelt meistrivõistlustelt ning vähemalt Žalgirisele poleks Kalev ilmselt konkurentsi pakkunud. (Vaid aasta hiljem võitis iseseisev Leedu olümpiamängudel pronksmedali, Eesti olümpiale ei pääsenud, ehkki välja jäädi üsna napilt.) Filmi stsenaristid on selle teema lahendanud efektselt ja sisendusjõuliselt. Leedu korvpallispetsialist ütleb: „Te peate ka meie eest nendega võitlema!“ Jälle üks asi, mille tõepärasuses võib kahelda, aga mis tõstab märkimisväärselt filmi sisendusjõudu.

    Ilmselt ei juhtunud tõsielus sedagi, et pärast meistriks tulekut pillas meeskonna kapten võidukarika Kalevi spordihalli põrandale ning see purunes kildudeks. Aga on selge, et purunenud karikas tähistab purunevat suurriiki ja on sellisena mitte ainult võimas ja efektne, vaid ka kogu filmi sisu veenvalt kokku võttev sümbol.

    1 „Chariots of Fire“, Hugh Hudson, 1981.

    2 Vaapo Vaher, Jalgpall hingede öös. Pegasus 2010, lk 167.

    3 Mihkel Tiks, Korvpalliromaan. Eesti Raamat 1985, 254 lk.

  • Hirmsaim linn on Eestis Tartu

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Dokumentaalfilm „Tartu sarvede all“ („Tartu Under the Horns“, Saksamaa 2022, 54 min), režissöör Sebastian Dörner, tootja Undergrounded.

    Muusikadokumentaalid on üks dokumentalistika valdkond, kus võib keskmisest enam lahti lasta „tõsielufilmide“ tõetaotlusest ja taanduda nõudest edastada informatsiooni objektiivselt või tasakaalustatult. Kui dokumentalistika on alati olnud ohtlikult avatud igasuguse propaganda edastamisele ning selle näilise erapooletuse kuvandi varjus nügitakse tihti üht või teist agendat, siis muusikadokid on tihti sellest erapooletuse kuvandist üldse loobunud ning on täiesti aktsepteeritav, et muusikadokki juhib emotsioon, mitte analüüs. Nii ongi selles alamžanris omal kohal n-ö fännilt fännidele lähenemisviis ning muusikadoki uurimisobjekt võib olla ilustatud, idealiseeritud, mütologiseeritud, demoniseeritud või muul moel hinnanguliselt laetud, ilma et sellest oleks suuremat lugu. Kallutatuse tõttu ei peeta muusikadokumentaali vähem dokumentaalseks ning sellist käsitlust ei panda üldiselt pahaks, mis oleks näiteks ühiskondlikke teemasid käsitleva tõsielufilmi puhul võrdlemisi problemaatiline.

    Muusikadokk „Tartu sarvede all“ on justkui 2017. aasta dokfilmi „Tallinn sarvede all“ järjefilm. Viis aastat tagasi otsustas saksa ekstreemse metalmuusika võrguväljaande Undergrounded juures tegutsev aktivist Sebastian Dörner pärast Tallinna festivali Howls of Winter külastamist teha ülevaatliku filmi Tallinna black metal’i skeenest: siinsetest bändidest, festivalidest, aktiivsematest tegijatest. Film on justkui võrdlemisi juhuslikul moel elule ärganud kogu intervjuudest ja muusikakatketest, millel on juures selge isetegevuslik maik, aga samal ajal on kogu põrandaalune metalmuusika võrdlemisi DIY ning hea algatus on kulla hinnaga. Sellise muusika puhul, mille algne kavatsus tundub meeldimispüüu asemel olevat potentsiaalne publik endast eemale lükata, on äärmiselt oluline üleilmne kontaktivõrgustik, et kõik need, kes mõistavad karedamat kõla ja tumedamaid aistinguid hinnata, ka üksteist üles leiaksid. „Tallinn sarvede all“ on igati vajalik ajastudokument, millel on praeguseks Youtube’is juba 10 000 vaatamist.

    Vilksamisi näidatakse Tartu ektreemmetalbändide nimekirja, mille täpsem käsitlemine oleks pilti kindlasti avardanud. Pildil Tartu bändide meelespea koos värskendatud Tartu vapiga.

    Tartu black metal’i ajaloost ja tänapäevast kõnelev „Tartu sarvede all“ on oma eelkäijast juba vaksavõrra professionaalsem, vähemalt selles mõttes, et on tajuda mingit stsenaarset plaani ning täpsemat aimdust, mida on teha tahetud. Filmis intervjueeritakse paljusid, kellel on oma roll mängida selles, et Tartust on praeguse seisuga saanud vaata et Eesti metalmuusika kõige tugevamini podisev pada. Sõna saavad teiste seas plaadifirma Warhorn Records algataja ning mitme bändi (Ziegenhorn, Wolfskrone) liige Patrick Weyer, avangardmetalbänd Form, skeeneaktivist Sander Vider (Koffin, Käptör) ja paljud teised. Intervjuude ja filmi käigus joonistub huvitavalt välja vana hea Tartu-Tallinna telje pinge, mis peale muude eluvaldkondade tundub Eestis toimivat ka ekstreemmuusika vallas. Üldiselt jõutakse järeldusele, et Tartu bändid seavad endale madalamaid sihte ja on seetõttu eksperimenteerimisaltimad kui Tallinna omad. Ühtlasi kumab kogu keskustelust läbi, et bändidevahelised n-ö vastasseisud on kunstlikud, kahe linna kultuurivahetus tihe ning kokkuvõttes on kõik sama asja eest väljas. Intervjuude illustreerimiseks kuuleme Tartu bändide muusikat ja näeme katkeid esinemistest.

    Kuigi „Tartu sarvede all“ on filmitegemise mõttes oma eelkäijast samm edasi, kummitavad seda mõned küsitavad kunstilised valikud, mis mõjuvad filmile pärssivalt. Kui black metal’i ideoloogias on alati olnud päris tähtis rahvuslik kuuluvus, traditsionaalse rahvuskultuuri (mütoloogia, keel jms) hoidmine, esiletõstmine ja propageerimine ning ka enesemääratlus geograafilise asukoha järgi (millest muust siin võikski rääkida see „Tartu“ kui mitte konkreetsele kohale tugeva sümboolse väärtuse omistamisest?), siis miks ometi on kogu film püütud teha inglise keeles? Miks peaks saksa filmitegija tegema eesti bändidest ingliskeelse filmi, kui pealtnäha oleks iga teine valik parem? Taustatekst võiks olla kas või saksa keeles, kuna see on filmi päritolumaa, ning bändid võiksid saada end väljendada oma emakeeles, kuna siis oleks jutt soravam ning peale muusika eksportimise tutvustaksime oma keelt. Praegusel puhul on filmi tekstiosa üks paras aktsentide tulevärk ning kõlab kuidagi ebaloogilisena, et ühe väikerahva subkultuurikillu üle käib arutelu keeles, mida peetakse maailma üleilmastumise peasüüdlaseks või mis on vähemalt käsitletav selle väljendusena. Tekib justkui tunne, et võime siin võsa vahel oma asja ajada nii palju, kui kulub, aga kui tahame välja lagendikule tulla, siis peame ikkagi hakkama rääkima inglise keeles. Tegelikult ei ole ju nii. Tänu black metal’is levinud kombele oma päritolu rõhutada tean Saksamaa liiduvabariike paremini kui Eesti maakondi ning tunnen norra keeles mingit väga kummalist sõnavara. Miks ei võiks me omalt poolt pakkuda Eesti eksootikat ja lasta muul maailmal vahelduseks meie sõnu hääldada?

    See toob meid ühe teise selles filmis käsitletud huvitava teema juurde, mis on saanud inglise keeles alapealkirja „Filthy Foreigners“ ehk „Räpased võõramaalased“. Halvustava kõlaga fraas on siin muudetud sõnamänguks, sest juttu tuleb välismaalastest Tartus. Kogu see tänane Tartu metalskeene sai erilise hoo sisse mõned aastad tagasi just mitme võõrleegionäri toel, kui Tartus hakkasid aktiivsemalt tegutsema sakslane Weyer, Islandilt pärit Skaðvaldur, kes on üleilmselt hinnatud kunstnikuna kujundanud Tartu bändide visuaalset kuvandit ja algatanud mitmeid bände. Filmis saab sõna ka ameeriklane Eric Smith, kes teeb (nüüdseks vist juba tegi) koos Skaðvalduriga S&M mõjudega speed metal bändi Sküllfükk SS. Nende toel, aga mitte ainult tänu neile, on Tartu artistid hakanud avaldama plaate välismaiste plaadifirmade all ja edukalt eesti muusikat eksportima. Pärdist ja Järvidest on asi muidugi kaugel, aga miks ei võiks laias laastus kristlusest inspireeritud Eesti klassikalise muusika kõrval siin eksisteerida ka teistsuguse laenguga muusikamaailm, kus au sees on pigem paganlus ja igasugune irdimpulss.

    Tunnen filmi vaadates natuke puudust ka konkreetsemast ajaliinist, millal mingid sündmused aset leidsid – seda oleks saanud lahendada lihtsalt kaadritekstidega. Ajaloost rääkides näidatakse vaid vilksamisi Tartu ektreemmetal­bändide nimekirja, mille täpsem käsitlemine oleks pilti kindlasti avardanud. Tartu bände ja nende omavahelist läbikäimist tundes oleks ka päris huvitav olnud näha n-ö sugupuud, kes kellest põlvnes ning mis milleks üle kasvas.

    Tuleb tõdeda, et lähen taas sellesse traditsioonilisse lõksu, mis pole võõras ühelegi väikerahva esindajale: mul on lihtsalt hea meel, et meist räägitakse, eriti kui seda teeb keegi, kes pole ise eestlane ega ela Eestis. Tõeliseks iseseisvuseks on ju tegelikult vaja ka seda, et teised iseseisvust sellisena tunnustaksid, nii poliitikas kui ka kultuuris. Me võime oma asja ajada, aga oleks veel toredam, kui sellest kuuleks ka keegi teine, või veel parem, kui meie asja kohta ka midagi arvata võetaks. Nüüd on tulnud üks saksa seltskond ja suvatsenud väikese Eesti ülikoolilinna väga marginaalsest ja üldse mitte kuulajasõbralikust muusikalisest sub­kultuurist teha tunniajase ülevaate. Sellist pühendumist võiks alternatiivmuusikas olla rohkem. „Tartu sarvede all“ on aga kokkuvõttes kõike seda, millest on siin arvustuses juttu olnud: fännilt fännidele tehtud muusikadokk, mis toimib nii kroonikana kui ka uudisreportaažina ning mille põhiline väärtus pole kinematograafiline, vaid informatiivne.

  • Väike katse vahendada „Seitset suurt“

    TÕNU KARJATSE

    USA muusikakriitiku ja popkultuuri mõtestaja Kelefa Sanneh’ raamatu „Seitse suurt. Levimuusika ajalugu“ ilmumist eesti keeles võib pidada omamoodi tee­tähiseks, sest senised popkultuuri käsitlused on olnud kas harukordsed või rohkem minevikku vaatavad kui praegust seisu uurivad. Nagu pealkirjast näha, läheneb ka Sanneh pop- ja levimuusikale tagasivaatavalt, ajalookirjutajana. Läbi isikliku prisma jõuab ta aga tänapäeva, kantrist house’i ning biitlitest Kanye Westi ja Billie Eilishini, puudutab neid küll põgusalt, kuid visandab pop- ja rokkmuusika teekonna, mis on nende juurde toonud. Raamatu „Seitse suurt“ algupärand ilmus 2021. aastal, kirjastus Tänapäev on Kaido Kanguri tõlke andnud välja juba tänavu, seetõttu võib nii tõlkes kui ka toimetamises hoomata teatud kiirustamist. See on ka raamatu peamine puudus.

    Kelefa Sanneh ühendab oma raamatus kaks suundumust: levimuusika arengusuunad peamiste žanride kaupa ja omaenese suhte neisse. Muidugi võib paljusid pahandada Sanneh’ positsioon mõne žanri nagu heavy või new wave suhtes, kuid raamatuga „Seitse suurt“ ei olegi taotletud enstüklopeedilist ja neutraalset kõikehõlmavust: see on mõneti poolik ja toores nagu popmuusikagi. Käsitletud žanrid arenevad edasi ning tulevad uutes vormides tagasi, Sanneh aitab neid ja nende teekonda ära tunda. „Seitse suurt“ on tähtis raamat ka kulturoloogias: Sanneh toob välja näiteks selle, kuidas muusikatööstus kaaperdas rock’n’roll’i ja ka sellesama domineeriva segmendi suutmatuse üle võtta souli ja R’n’B-d. Sanneh demonstreerib, kuivõrd rassistlik on olnud popmuusika ja kuidas on selle arengut suunanud valgete keskealiste meeste maitse-eelistused. Kultuuripoliitiline võitlus on üks raamatu läbivaid teemasid ja ka seetõttu on Sanneh’ raamatu ilmumine eesti keeles mõjukas nähtus. Vähem tähtis pole ka see, et „Seitse suurt“ mõtestab maakeeles popkultuuri ja muusikatööstust kujundanud protsesse nii-öelda eesriide tagant, sealjuures on Sanneh’ autori­positsioon mässumeelne, punk.

    Sanneh’ tähelepanekud on teravmeelsed ja humoorikad, näiteks kirjutab ta progest nii: „Neile bändidele meeldis eputada meisterliku pillimänguga: Emerson, Lake & Palmeri klahvpillivirtuoos Keith Emerson armastas mängida nii kiiresti kui võimalik ja mõnikord veel kiiremini“ (lk 98).

    Sanneh näitab, kuivõrd ühesugune on žanride ja stiilide arengujoon: mõne suure žanri äärealadelt üles nopitud stiili imeb muusikatööstus tühjaks ja jätab kestana maha, vaid üksikutel seda kandnud ja sisustanud artistidest õnnestub kauem vastu pidada. Sanneh tõdebki, et põnev on stiil siis, kui sel ei ole veel nime. Niipea kui tekib teatud kaanon või skeem, mille järgi mingit muusikat teha, on see surnud ja igav. Seda enam paneb imestama Sanneh’ leigus näiteks post punk’i või post metal’i käsitlemisel, pealegi eirab Sanneh täielikult džässi, mis on 1940. aastatest alates kord vähem, kord rohkem mõjutanud suure hulga ka „Seitsmes suures“ analüüsitud žanride kujunemist.

    Omaette küsimus on, kuidas Sanneh’d lugeda: sorava põneva teksti allaneelamine on küll hea ajaviide, kuid selles infokülluses võib mõni terav mõtte­kild kaotsi minna. Kõige parem on Sanneh’d lugeda peatükkide ja ala­jaotuste kaupa ning seda raamat ka kenasti võimaldab. Ideaalne lugemisviis on aga see, kui lülitada lugemis­kogemusse ka heli, kammides tekstis ette tulevaid muusikaviiteid kõrva­klappidesse. Nii näiteks saab puust ja punaseks, kui palju on Eesti levi­muusika laenanud peavoolukantri nuditud helikeelest ja lõtvadest rütmidest.

    Kelefa Sanneh’ tähelepanekud on teravmeelsed ja humoorikad, näiteks kirjutab ta
    progest nii: „Neile bändidele meeldis eputada meisterliku pillimänguga: Emerson,
    Lake & Palmeri klahvpillivirtuoos Keith Emerson [kaadris] armastas mängida
    nii kiiresti kui võimalik ja mõnikord veel kiiremini.“
    Sanneh pöörab palju tähelepanu pop- ja rokkmuusika žanride sotsiaalsele rollile identiteetide kujundaja ja lõhkujana, näitena võib tuua Sanneh’ suhtumise punki, kuhu ta jõudis uut otsiva muusikahuvilisena alles 1990. aastal, tosinkond aastat pärast pungiplahvatust Ühendkuningriigis. USA ja Inglismaa vahel rulluv punk oli omandamas üha uusi vorme ja väljendusvahendeid, kuid Sanneh’le nagu ka paljudele teistele tähendas punkrevolutsioon piiravatest reeglitest vabanemist ning äratundmist, et muusikat võib teha ka seda õppimata. Sanneh tõdeb: „Punk lubas anda ruumi praktiliselt kõigele – kõige laiemas tähenduses tähendas punki armastada mitte kuuluda peavoolu, see oli kahtlane ja võrgutav identiteet, mis oli sageli külgetõmbavam kui muusika ise.“ Sanneh ei varja, et suhtumine žanridesse ja nende kütkesse jäämine on sageli religioosse maiguga – nii kannab ka tema enda punkmuusika-ärkamist käsitlev peatükk pealkirja „Usku pöörates“.

    „Seitset suurt“ lugedes saab nautida mõttelendu ja tähelepanekuid siis, kui ei laskuta grammatilistesse viperustesse tõlkes ja puudujääkidele toimetamises. Siin on näpukaid nagu „Farklandi sõda“ (lk 271), aga ka ilmseid kiirustamisjääke (lk 285): „Samamoodi kelkisid vähesed punkbändid iial sellega, et mängivad softcore-punki.“ Kas siis kelkisid või ei kelkinud?

    Tõlkija on kohusetundlikult püüdnud leida tõlkevasteid ka ingliskeelses kultuuriruumis tegutsevatele liikumistele ja laulusõnadele, kohati on toimetaja lisanud ka ingliskeelseid vasteid, kohati aga mitte ja see tekitab segadust. Veel toimetamispraaki: „ … „Dookie“ ilmus aasta algupoolel ja oli teel saamaks müügihitiks“ (lk 294 – puhta­kujuline anglitsism, mis jääb kahjuks kirjasõnas jäädvustatuna meenutama ka praegu levivat keelelist lohakust). „Tõesti, tundub tõenäoline, et ta ei oleks kunagi hoolinud piisavalt vaidlusest vöötkoodide üle“ (lk 298). Selliste lausete, lausestuste otsa võib raamatus kahjuks tihti komistada – lugemise sujuvus kannatab ja mõte takerdub kummalistesse keelelabürintidesse, mis oleksid justkui mõistetavad vaid tehisintellektile. „Usaldusväärsuse küsimusel on alatu komme lipsata tagasi meie vestlustesse muusikast, kuna kuulajad loovad uusi katseid muusikale, mida armastavad“ (lk 462). Aus oleks olnud lisada kas või originaallause kõrvale või joone alla, et lugeja saaks aru, mida tõlkija on siin tahtnud teha. Tagaajus võtab vastulöögina ilmet väljend couldn’t care less.

    Üks raamatu suur pluss on ka see, et Sanneh paneb ümber mõtestama, ümber hindama seniseid popmuusika väärtusi. Näiteks defineerib ta indirokki kui muusikatööstusele sobivat pehmendatud maabumisplatvormi pärast pungi mässulist eneseotsingut ja enese taaskehtestamise püüet. Nii ta ju ka oli, ehkki 1990. aastatel sai indit võetud kui nutikat eikellegimaad, fantaasiamaailma, kuhu pärast pungi lüüasaamist võis põgeneda ja kus kõik oli võimalik. Seegi on vaade teiselt poolt ja selle kinnitus, et tõde pole kunagi ühepoolne. Sanneh võimaldab heita pilgu liikumiste sisse, sügavamale hiilgavast pealispinnast, mille on tagantjärele kokku seadnud muusikatööstuse kavalad tootekujundajad. Enamgi veel, Sanneh kirjeldab subkultuuriks saanud liikumiste ja žanride sisemisi vastuolusid ning purustab pealiskaudse ühtsuse müüdi. Seda tähendabki de- ja rekonstruktsioon: müüt võetakse osadeks ja – sõltuvalt sellest, mis sealt alles jääb – ehitatakse see enda jaoks uuesti üles.

    Tõlke- ja toimetamisprobleemide tõttu tuleks Sanneh’ raamatut lugeda ülevaatlikumalt – lugeda pigem mõtteid, mitte niivõrd sõnu ja lauseid. Ent lastes läbi selle möönduse, tehakse järeleandmine keelelisele lohakusele, mis voli võttes kipub korduma ja võimenduma. Kokkuvõttes tuleb Tänapäevale siiski olla tänulik selle teose avaldamise eest ja loota, et selliseid raamatuid vahendatakse veel, sest terav pilk popkultuurile aitab seda paremini mõista ja hinnata.

    „Kui me muusika üle kurdame, kurdame tegelikult teiste inimeste üle. Ja see on põhjus, miks me ei saa kurtmist kunagi lõpetada, ehkki võime mõnikord hingetõmbepausi pidada,“ kirjutab Kelefa Sanneh raamatu lõpus. Niisiis, muusika üle mõtlemine aitab mõista ka teisi inimesi – ja see on oskus, mida meil kõigil on alati vaja.

  • Teadlikkuse kaalukauss

    GREGOR KULLA

    Kammerkoori Kolm Lindu kontsert 18. IX Mustpeade majas. Dirigent Valter Soosalu, valgus­kujundaja Terje Kähr. Kavas eesti ja läti heliloojate teosed, sh Ardo Ran Varrese „Suur maalritöö“ (teksti autor Ellen Niit, Eesti esiettekanne).

    Armastan seda, kui klassikalise muusika institutsioonid kasutavad törtsukesegi nüüdisaegseid infotehnoloogia vahendeid ning ka tänapäeva visuaalkultuuri puutuvaid teadmisi. Eestis (aga ka mujal maailmas) näeb seda harva, sest miskipärast ei nähta selles väärtust. Et kaasata kunstnik kava kujundama, kontserdiks illustratsiooni või suisa eraldiseisvat kunstiteost looma, peab ju kõigepealt mõnda kunstnikku tundma või teadma. Ning et vallata oskuslikult ühismeediaturundust ja sealset maineloomet, peab omama paari kontot ning olema seal aktiivne.

    Aare Allikvee kirjutas kunagi oma vihikus1, et reaalaineid puudutavatest vaidlustest ei võeta osa, kui nende kohta mõhkugi ei teata, kuid kunsti ja muusika alal lubatakse endal kõnelda halvustavalt asjadest, mille kohta puuduvad igasugused teadmised, ning tihti isegi ei pingutata, et kunstiteose olemusse tungida. Ta hurjutas, et ka haritud inimeste seas on neid, kes ei mõista, miks on Beethoveni sümfooniad paremad kui mõni estraadilaul. See pisut elitaarne ja küüniline osutus sobib ka eelöeldu konteksti, sest teadmiseta arvamus ei piirdu üksnes estraadi ja süvamuusikaga.

    Eri klassikalise, sh nüüdismuusika institutsioonides tegutsedes ei lakka ma imestamast, kui avaldatakse arvamust alguses nimetatud kahe valdkonna kohta, millega kokkupuude on napp kui seenel tänavalambiga. Noori asjatundjaid, kel telefon käes ja kiip peas juba üsast väljudes ning kes on tänapäevase visuaalkeele, trendide ja ühismeedia laialdaste võimalustega kursis rohkem kui keegi teine, ei usaldata. Kui sünnib aga ime ja klassikalise muusika ring­konnas vanuse­surve (ageism) minetatakse, siis seisab põdraemana teel ees valdkonna maine, mis on teadagi üdini elitaarne, kopitanud ja vinab. Selle teadvustamata problemaatika tõttu on saalid üha tühjemad ja meeled veelgi tõrksamad.

    Oma noortepärasusega teeb Kolm Lindu silmad ette igale teisele Eesti koorile. Esiplaanil dirigent Valter Soosalu.

    Õnneks käib kammerkoor Kolm Lindu neis kahes vallas ajaga kaasas. Neil on aktiivne Facebooki ja Instagrami konto, kus mindki kohe pärast kontserti jälgiti. Facebookis on enne sügisesi kontserte postitatud peaaegu iga päev 9. kuni 18. septembrini. Pealegi on kooril informatiivne, selge ja stiilne koduleht, kus on tekstiloomega visalt vaeva nähtud. Tekstid on sõbraliku tonaalsusega ning tõsiseltvõetavuse ponnistustest vabad. Ka selle kontserdi kavaraamat on sõna otseses mõttes raamat. Selle lugemisega sai kontserdi alguses alustada ning õhtul voodis veel järjehoidja vahele panna. Plakati on kujundanud tänavakunstnikuna tegev Ingmar Järve, kes inspireerus Ardo Ran Varrese uudisteose salvestisest ja taustaloost. Tänavakunstniku kaasamine on vajaline samm tavaks saanud kõrg­kultuurilistest taotlustest eemale. Kujundused (ja ka tekstid, ma eeldan) on küljendanud koori tenor Indrek Kalamees, kelle raamatust sai ridu lugeda kortsuta laubal – sedavõrd professionaalne ettevalmistus ja teostus vaid kahe kontserdi tarbeks! Oma noortepärasusega teeb Kolm Lindu silmad ette igale teisele Eesti koorile.

    Esitusele tuli Baltimaade-hõnguline ja rahvuslik kava, kui välja arvata uudisteos. Tänuväärne ja aplausi väärt on, et ka laulude tekst oli kavaraamatus kirjas. Kõlab enesestmõistetavana, kuid minu kogemus on teine – laulusõnad jõuavad kavva harva. Kreegi Taaveti lauludest (nr 104, 121 ja 1), teosest „Kui suur on meie vaesus“, Tormise „Kahest laulust Ernst Enno sõnadele“ ning Saare lugudest „Latsõ hällütamise laulust“ ja „Noore veljo, veeritäge!“ libisen ilmselgetel põhjustel sujuvalt üle ja keskendun esitatud uudisteosele. Kava raamisid läti heliloojate Juris Vaivodsi ja Selga Mence helitööd. Vaivodsi „Bur, bur, meitiņa!“ ehk „Nõiu, nõiu, neiuke“ (1997) räägibki nõidumisest jaaniööl. Esituselt oli see kavas kõige toorem laul. Võõrkeelsed, rõhutatud ja rituaalsed bur, bur’id lonkasid, kuid kuna tegu oli esimesena esitatud teosega, oligi neid keeruline sünkrooni saada. Pärast Vaivodsi sujus kõik peaaegu veatult. Kontrast isegi üllatas, sest eesti heliloomet esitati kire, hasardi ja väljendusrikkusega. Koorilaulu spetsiifikasse ma ei lasku, sest Kolme Linnu pealehakkamise ja tahtmise taustal ununes ja näis muu pehkinuna. Kontserdile pani punkti läti helilooja Selga Mence laul „Neba maize pate nāca“ ehk „Leib ei jõua ilma tööta lauale“ (2010).

    Ardo Ran Varres on oma teose kohta kavaraamatus öelnud järgmist: „Mind inspireeris Ellen Niidu „Suure maalritöö“ juures tõdemus, et tegu on omamoodi loomislooga. Näiliselt lihtsa, lastele mõeldud teksti sees on üks suurem lugu, kus hallist maailmast saab värviküllane maailm. [—] Lisaks on mind pikka aega huvitanud võnked ja vibratsioonid, nii heli kui ka valguse puhul. Värvidel on oma kindlad võnkesagedused ja kui need taandada, saame iga värvi vasteks kindla helikõrguse. Seda printsiipi olen püüdnud teose ülesehituses järgida.“

    „Suur maalritöö“ on Ellen Niidu üks tuntumaid ja armastatumaid raamatuid, millest on tehtud linateoseid ja lavastusi.2 Raamat räägib vastvalminud maailmast, mis on värvimata ning sestap „ilmetu näis pealt ja seest. Kuis hoida lahus tinti teest või mahla piimast, liimi meest, kui kõik on värvimata?“. Rahvas läks ajapikku selle peale närvi ning tõstis lärmi: „On vaja lihtsalt värvi!“ Siis tuli mäe tagant pintslimees, kes värvis maailma ära ja rahvas muudkui vaatas, imestas, rõõmustas ja vingus. Kellelgi polnud midagi ühegi värvi vastu. Isegi tunti, et neid napib. Siis sai kõik aga liiga kirju. Valge värvide summana päästis pintslimehe, maailma ja rahva. On see maailm, mis on värvimata, või inimene, kes ei näe selle värve – või ei taha neid näha? Mõni lihtsalt ei meeldi. Ei meeldi nii hullusti, et selle alla kühveldatakse mürki, pomme, kuule. Või ei ole õpetatud nägema.

    Ardo Ran Varrese helitõlgendus on süsteemne, narratiivne ja klassikalise vormiga. Läbiv motiiv on maakeeli hüplik tai-ri, mida on laiendatud ja kokku pressitud, ümber pööratud. Teos on tonaalselt seotud ning mängleb pooltoon-täistoongamma ja täistoonhelirea vahel. Kesksed on sinise, rohelise, punase ja kollase värvi lainesageduse vasted helis: sinisele vastab D-, rohelisele C-, punasele G- ja kollasele B-noot. Värvidest on üles ehitatud lühike täistoonhelirida, rohelisest aga täistoon-pooltoongamma. Kui neli helikõrgust on töödeldud ja üksteisega segatud, moodustub G-, C-, B- ja D-noodi kooskõlas valge värv. Teos lõpeb valgega ning repriisis laheneb esimest korda nõnda ilmub korduv kromaatiline käik Es-molli, illustreerides justkui kõikide värvide ühtesulamist. Ligikaudu 16 minutit kestev teos on tervik, mille harmooniline kulminatsioon lasub kuldlõikes sõnadel „Jeesus Kristus“ ning esimesel ja viimasel väikese sekundiga fortissimo n-ö akordil. Sellise pikkusega teoselt oleks kõige hea ja turvalise kõrval oodanud värskust või eksperimenti, mis oleks andnud teosele enam isikupära.

    Kammerkoori nooruslikkuse juures morjendas mind, et tegu oli järjekordse kavaga, kus seitsme helilooja seast üks on naine. Põhjusi on kindlasti tuhat, miks koostati kava just nende heliloojate teostest, kuid see ebavõrdsus on naiivne. Kui mitte noored, siis kes veel tegeleb sellega, et vast õppima asuvatel naistel või kellel tahes, kes pole valge paiksooline heteromees, oleks kas või koorirepertuaarist heliloojast eeskuju leida? Haridus, kust see alata võiks, seda ei võimalda, sest praegusi EMTA juht­organeid arvestades läheb aastakümme, kuni liigutakse õppekavade, -korralduse ja pedagoogikaga XIX sajandist edasi. Lääne muusikaloo viimases, XX sajandit hõlmavas kuulamis­kavaski on 21 heliloojast vaid üks naissoost. Uus põlvkond võiks ju midagi muuta?

    Luzerni festivali juhid, kes seadsid tänavu rõhuasetuse mitmekesisusele, loodavad, et sellele keskendumine suunab arutlema rassismi, seksismi ja tõrjutuse üle klassikalises muusikas.3 Mõned muusikud, osa publikust ja kommentaatorid on festivali jõupingutustesse suhtunud skeptiliselt ning pidanud seda pelgalt reklaamiks, väites, et see ei aita eriti klassikalise muusika valdkonnas valitsevat süsteemset ebavõrdsust vähendada või et festivali keskmes peaks olema kunst, mitte ühiskonna probleemid. Sama arvavad kindlasti paljud selle teksti lugejad, aga sellegipoolest loodan, et väikesele torkele järgneb ka väike mõte, uus värv.

    Kammerkoori Kolm Lindu õhu läbilaskvus on volüümikas, nad pole kinni valdkonna välises ja anakronistlikus elitaarsuses, vaid tegutsevad nii, nagu endale meeldib. Nii on potentsiaali jõuda uue publikuni, keda juba ammu ei huvita prestiiž, vaid taotlus ja ärksameelsus. Küll aga teeb välise värskuse kõrval meele­härmi läppunud ja teadvustamata sisu. Klassika esitamine väärib mõtestatust ja põhjendatust, vastasel juhul on ettevõtmine küsitav, sest ilusa või lemmiku esitamine on kultuuriline küsimus ning hedonismimaik on praeguste sündmuste keskel problemaatiline. „Suur maalritöö“ on perspektiivimuutuseks hea algus.

    1 Aare Allikvee, Huvitavaid lehekülgi muusikast. Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee Teaduslik-Metoodiline Kabinet, 1967. 124 lk.

    2 Ellen Niit, Suur maalritöö. Eesti Raamat 1971.

    3 Javier C. Hernández, A European Music Festival’s Push for Diversity Stirs Debate. – New York Times 12. VIII. 2022. https://www.nytimes.com/2022/08/12/arts/music/lucerne-festival-diversity.html

  • Ääremärkusi teaduse vahelt – Kuningapoeg, kes ei surnudki ära

    LAURI LAANISTO, õigupoolest siis FitzTiigirand

    Käin reede pärastlõunati paari kolleegiga sulgpalli mängimas. Juba õige mitu aastat. Meil on väga rahvusvaheline seltskond, on hispaanlane, tšiillane, mina ja üks setu ka veel lisaks. Kõik me uurime pisut erinevaid sessiilseid organisme ja teeme seda eri ülikoolides ja õppetoolides. Täpselt selline mõnusa distantsiga kollegiaalsus, mis ei vii üksnes otseselt põnevatele teaduse radadele, vaid suunab ka teadusevahelistele hämaraladele. Kuuled, kuidas on asjalood naaberülikoolis, näiteks et putukauurijad on osutunud kõige kõvemateks pinksimeesteks loodusteadlaste seas, või kuidas üks üliambitsioonikas teadlane oli otsustanud enda ümber lausa uue teaduskonna luua. Selliseid lugusid, nii rohkem kui vähem paeluvaid (ja usutavaid), tuleb pea iga nädal. Vaimujõud on ikka pöörane. Kui enamik päevi kössitatakse päev otsa morni näoga tuimalt arvuti taga oma vandlitorni kabinetivaikuses, eks ole, siis tegelikult ketrab iga päev selliseid seiklusi, et ei jõua isegi ära imestada.

    Hispaanlane ja tšiillane käivad igal talvel või varakevadel puhkamas Tšiilis, kus on siis vastavalt suvi või sügis. Iga kord uitavad nad ka matkaradadel, rahvusparkides ja kaitsealadel. Sel kevadel sattusid nad Valdivias lehiste kaitsealale. „Lehised“ peavad õigupoolest küll jutumärkides olema. Looduse koloniseerimise keelejäänuk – valge mees jõudis uude maailmapaika ja pani seal elavatele ja kasvavatele liikidele ikka needsamad nimetused, mis tähistasid talle kodumaalt tuttavaid organisme. Lihtsalt mingi sarnasuse alusel. Eriti hull on lugu kaladega – ükskõik kuhu maailma otsa sa ka ei jõua, on universumi/maailma lõpus teatavasti ju alati restoran või kohvik (oleneb, kas elada Douglas Adamsi või Vennaskonna kaanoni järgi) ja sealses menüüs alati kohalik kala, mille nimeks on ahven. Olgu ta siis perch või bass või perca või bar. Sarnasus võib olla vägagi tinglik, kuid nimede andmise algoritm on vääramatu – nii näiteks pandi kokku männikäbi tekstuur ja õuna mahlakus, et kirjeldada ananassi vilja ja seeläbi ka taime ennast pineapple’ina.

    Kliimateadlane Jonathan Barichivich hindas selle fitsroia, Alerce Milenario, vanuseks 5484 aastat.

    Nende lehisega on samamoodi. Kaitse­ala on Alerce Costero rahvuspark, mis tähendab rannikul kasvavate lehiste rahvusparki. Domineeriva puuliigi nimetus ingliskeelses maailmas on hoopis patagoonia küpress, eesti keeles on tal lausa kaks nime: hiidküpress ehk patagoonia fitsroia. Küpressiliste sugukonda see liik tõesti kuulub üheskoos kadakate, sekvoiade ja elupuudega. Samal ajal on kummaline, et selle puu ladinakeelne liiginimetus – Fitzroya cupressoides – viitab hoopis sellele, et tegemist on küpressisarnase puuga. Seega mitte küpressiga, kuigi fülogeneetilises mõttes ta küpress on. Igatahes lehisega pole tal midagi pistmist – lehised on hoopis männiliste sugukonnast. Ent kuna konkistadooridele meenutas taim lehist, siis lehiseks see sai. Muuseas, kohalike põliselanike maputšede keeles on tal ka nimetus olemas: lawal.

    Fitzroy(a)

    Mis ma oskan öelda – liikide ja muude taksonite nimetused on jube põnevad! Nii need kõiksugu olud ja vastuolud, seosed ja taagad, mis neis kajastuvad – nii omakeelsetes kui ka ametlikus nomenklatuuris. Eriti just ladinakeelsete taksoni nimetuste hulgas leiduvad eponüümsed nimetused, mis on pandud mõne inimese järgi. Mu pro­krastineeriv meel kipub neid alailma nii teadusartiklitest kui andmestikest välja noppima ja siis avastan end jälle tööst kõrvale põikamas mattununa kõiksugu süstemaatika­alastesse interneti süvakihtidesse. See on nagu „Müstilises Venemaas“ saatest saatesse igihargnev lugu, et vaat see-ja-see, keda sai möödaminnes mainitud, tegelikult väga huvitava saatusega inimene, räägime temast mõne sõnaga. Ja järgmised paar nädalat on jälle sisustatud.

    Fitzroya on ka eponüüm. Fitz– perekonnanime eesliitena kujunes välja keskaegses Lääne-Euroopas, kui pea­asjalikult inglise aadlikel tekkis tava sel moel märgistada oma vallas- ja sohilapsi. Oli ju aeg, kui kuningad ja muud siniverelised tihtipeale ootamatult hinge heitsid ja iga suguvõsa reliikviaks oli pärijate loend. Kes ees, see mees! Või pigem, kes mees, see ees. Oletame, et näiteks krahv Smith tegi lapse oma lossi köögitüdrukule. Sündis poeg, kellele pandi nimeks John, kuid kuidagi oli vaja ka markeerida temas voolava vere päritolu. Kujunes välja, et selleks sobiks väga hästi fitz. Nii saigi see kujuteldav köögitüdruku ja krahv Smithi ühine poeg nimeks John fitz Smith. Ajapikku nihkus fitz perekonnanimele lähemale ja millalgi XII sajandi paiku nad ühinesid, fitz Smithist sai FitzSmith ja veelgi hiljem Fitzsmith.

    FitzRoy on nendest põliste aadli­suguvõsade sohipoegadest kaugelt kõige kuulsam, sest FitzRoy ei tähenda muud kui kuningapoega ennast. Ja Robert FitzRoy (1805–1865), kelle järgi Fitzroya on nime saanud, ongi kuningas Charles II (1630–1685) ühe sohilapse otsene järeltulija. (Charles II oli neid sohilapsi vähemalt tosin, näiteks printsess Diana oli lausa kahe tema sohilapse otsene järeltulija. Kuid legitiimseid lapsi tal polnud, mistõttu võttis tema surma järel võimu üle noorem vend James II.)

    Robert FitzRoy astus 12aastaselt kuninglikku merekooli ja seilas juba 14aastaselt HMS Owen Glendoweriga Lõuna-Ameerikasse ja tagasi. Muu hulgas vahepeatusega Briti impeeriumi valdustes oleval Saint Helena saarel, kuna Suurbritannia valitsus soovis saada otseallikast andmeid selle kohta, mis tingimustes Napoleon seal asüülis viibib. Samuti külastas laev Galápagose saari. Pärast õpingute lõppu suunduski 19aastane FitzRoy teenistusse Lõuna-Ameerikasse. Mõni aasta hiljem, 1828. aastal viidi HMS Beagle pardal läbi hüdrograafilisi kaardistustöid Tulemaa saarestikus. Laeva kapten Pringle Stokes oli ekspeditsiooni ajal depressioonis ja lasi end maha. See­järel saigi samas regioonis, kuid teise aluse peal teenistuses olnud Robert FitzRoyst Beagle’i kapten – esialgu kohuse­täitja, aga 1830. aastal pärast laeva edukat naasmist Inglismaale juba päriselt.

    Alerce Costero rahvuspargile ja kogu piirkonnale on andnud nime seal kasvavad fitsroiad, tõlkes on tegu fitsroiade rannikuga.

    Põhjust, miks see lehisesarnane küpress FitzRoy järgi nimetuse sai, polegi nüüd enam raske ära arvata. Kuna FitzRoyl ei õnnestunud 1831. aasta valimistel Ipswitchi ringkonnas võita, hakkas ta organiseerima uut ekspeditsiooni. Kapten Stokesi saatus tegi talle muret, mistõttu soovis ta pikale, stressi ja üksildust täis merereisile kaasa mõnd intelligentset ja teadushuvilist (FitzRoy ise oli huvitatud peamiselt meteoroloogiast) kaaslast, kellega oleks võimalik see raske teekond üle elada. Selleks sattus Charles Darwin, kellega FitzRoy saigi heaks sõbraks. Kuid see ei päästnud teda ikkagi üksilduse ja depressiooni käest – 1865. aastal lõikas selleks ajaks juba viitse­admiraliks saanud FitzRoy oma kõri habemenoaga läbi. Spekuleeritakse, et üheks ajendiks olevat olnud süütunne, et ta aitas kaasa niivõrd jumalavallatu teadusmõtte, nagu seda on loodusliku valiku teooria, väljakujunemisele.

    Oli kuidas oli, aga Darwin andis Beagle’i reisi käigus kogutud eksemplaride põhjal FitzRoy nime kahele uuele liigile – üks seesama FitzRoya cupressoides (liigikirjelduse avaldas, ja seetõttu on ka ametliku ladinakeelse perekonnanime autoriks Darwini lähim sõber, botaanik Joseph Dalton Hooker, kuid Darwin oli see, kes andis soovituse, kelle järgi see nimetus panna). Teiseks organismiks oli delfiiniliik, millele seekord nimetas Darwin ise Delphinus fitzroyi’ks, kuid mis tänapäevaks on saanud tõmmu-nosudelfiini Lagenorhynchus obscurus alamliigi staatuse Lagenorhynchus obscurus fitzroyi.

    Surematu kuningapoeg

    Niisiis kõndisid tšiillane ja hispaanlane mööda fitsroiametsa, kuni sattusid ühe hüti juurde. See olnud väga lihtne ajahambast puretud ehitis. Uudishimu sundis neid uksele koputama ja nende suureks üllatuseks toimus hütis parajasti teaduslik Zoomi-koosolek. Mees, kes hütis koosolekust osa võttis, palus ootamatutel külalistel paar minutit oodata – kohe saavat koosolek läbi. Ja saigi.

    Selgus, et mehe nimi on Jonathan Barichivich ja et ta on Pariisis töötav tšiili kliimateadlane, kes peaasjalikult tegeleb dendrokronoloogiaga – teadusega, mis uurib puude aastarõngaid ja selles sisalduvat klimaatilist informatsiooni. Barichivich oli väga rõõmus selle üle, et äkki olid ilmunud tema hüti ukse taha peaaegu et kolleegid, ja ta tahtis näidata neile oma värsket avastust – ta oli nimelt keerulisi mudeleid kasutades kindlaks teinud, et sellel kaitsealal kasvav fitsroia ehk aastatuhandete lehis (Alerce Milenario) või vaarisapuu (Gran Abuelo) on tõenäoliselt maailma vanim elusolev (mitteklonaalne) isend. Senine rekordihoidja, California osariigis kasvav igimänd (Pinus longaeva) hüüdnimega Metuusala arvatakse olevat 4853 aastat vana, kuid Barichivich hindas selle fitsroia vanuseks 5484 aastat.1 Ja nad läksidki seda puud üheskoos vaatama …

    Selgus veel nii mõndagi huvitavat. Hüti oli ehitanud Barichivichi vanaisa, kes oli metsavaht ja hiljem, kui 1987. aastal sinna kaitseala loodi, siis pargivaht (samuti oli Barichivichi ema sealsamas pargivahiks). Õigupoolest oli just tema vanaisa see, kes selle fitsroia isendi 1972. aastal avastas ja hakkas arvama, et ta võib olla väga-väga vana. 1993. aastal loeti ühe maharaiutud fitsroia aastarõngaste põhjal puu vanuseks 3622 aastat.2 Kuid selle konkreetse isendi puhul on häda selles, et kõiki aastarõngaid ei saa kokku lugeda, kuna puu on nii jurakas – ligikaudu 60 meetri kõrgune, tüve­ümber­mõõduga 11,5 meetrit. Samuti pole selle tüvi mitte sugugi ümmargune, vaid piklik – mistõttu on omajagu keeruline kõikidele aastarõngastele pihta saada. Barichivich aga viis traditsioonilised dendrokronoloogilised meetodid kokku kliima- ja kasvumudelitega, mis lähtuvad ümberkaudsetelt fitsroiadelt kogutud aastarõngaste andmestikest. Võttes arvesse nii aset leidnud kliimamuutusi kui ka fitsroiade kasvukiiruse erinevusi sõltuvalt nende vanusest, saigi ta tulemuseks 5484 aastat, kusjuures tõenäosus, et puu on üle 5000 aasta vana, on kõikide katsetatud mudelite puhul rohkem kui 80%.

    Fitsroiade pikaealisuse põhjuseks on kahtlemata nende üliaeglane kasvu­kiirus. Seepärast on ka nende puit väga vastupidav. Chiloé saarel ja Valdivias kasvanud fitsroiametsad pakkusid tarbepuitu seal kandis elanud inimestele juba vähemalt 13 000 aastat tagasi, samuti nagu hiljem konkistadooridele, kes hakkasid kohe metsi raadama. Puit oli nii hinnas, et Chiloé saare jesuiidid seadsid fitsroia puidu sisse lausa eraldi maksevahendina – real de alerce. Mis viga nii elada, kui raha mitte ei kasva puu otsas, vaid ongi puu ise! Nii võetigi fitsroia­metsad mõnesaja aasta vältel peaaegu viimseni maha – jäänud on veel vaid väike 137 hektari suurune rahvuspark.

    See on täpselt üks selliseid lugusid, mille pärast mulle väga meeldib teaduses olla.

    1 Gabriel Popkin, Is the world’s oldest tree growing in a ravine in Chile? – science.org 20. V 2022.

    2 Antonio Lara, Ricardo Villalba, A 3620-Year Temperature Record from Fitzroya cupressoides Tree Rings in Southern South America. – Science 1993, vol 260, (5111), lk 1104–1106.

  • Jaht jahukastelistele

    HELDUR SANDER

    Aastail 1961–1997 Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvuses olnud Tallinna botaanikaaed (TBA) oli nii aia- kui ka kraadikeskne teadusasutus.1 Nähti vaeva ja tunti teadusest rõõmu, tehes kandidaaditöid teaduskraadide kaitsmiseks või loovuurijatena.

    Üks silmapaistvamaid teadlasi oli Harry Karis (1930–2018),2 kelle lapsepõlv möödus Tallinna-lähedases talus, kus ta huvitus loodusest karjas ja metsa­vahist isaga metsas käies. 11aastaselt leidis Harry pööningult ornitoloog Mihkel Härmsi raamatu „Eesti linnustik“.3 Ta innustus lindudest, õppis liike määrama, hakkas märkmeid tegema ja vaatluspäevikuid pidama. 1949. aastal lõpetas Harry Tallinna reaalkooli (tollane 2. keskkool), kus huvi lindude vastu aitas süvendada ornitoloog August Mank. Karis otsustaski minna õppima Tartu ülikooli ja saada ornitoloogiks. Kuid Tartus kohtas ta enne dokumentide sisseandmist reaalkooli kaaslast ning hilisemat arstiteadlast ja zooloogi Kalju Põldveret (1929–2011). Põldvere ütles, et tuleb õppida arstiks, sest kõik kuulsad teadlased, nagu Charles Darwin ja Carl von Linné, on olnud arstid. Harry teatas aga, et läheb bioloogiasse õppima ornitoloogiks. Kalju väitis vastu, et ära sinna mine, sealt tulevad õpetajad. Harry otsustas ümber ja läkski hoopis agronoomiat õppima. Lõpudiplomi saigi Karis 1954. aastal Eesti Põllu­majanduse Akadeemiast (EPA). Sellele järgnes samas aspirantuur, 1961. aastal kaitses ta teaduskraadi mikroelementide mõju kohta tomati haiguskindlusele4, ees terendas õppejõu amet. Kuid elu keerdkäikude tõttu siirdus Karis 1962. aastal tööle kursusekaaslase Arnold Puki juhitavasse asutusse – Tallinna botaanikaaeda. Siin töötas ta vanemteadurina, ka fütopatoloogia laborijuhatajana kuni pensionini 1992. aastal ja jätkas teadustööd teadusfondi grandiga 1996. aastani.

    „Ma saadan sind Siberisse!“

    Dissertatsiooni teema kõrval huvitus Karis jahukastelistest (sugukond Erysiphaceae), nende morfoloogiast, takso­noomiast, looduslikust päritolust, levikust, edasikandumisest ja peremees­taimedest. Ta hakkas jahukasteliste vastu huvi tundma juba EPAs üliõpilastele taimefüsioloogia loenguid pidades ja praktikume juhendades. Karis kogus, herbariseeris ja määras jahukastelisi hobi korras. Sellal tehti noorele teaduspürgijale ka esimene märkus, et tuleb kirjutada „kapitalistlikes riikides ilmunud kirjandust ei ole kasutatud“. See oli ülimalt vajalik, sest sellise lause puudumisel oleks tekkinud kahtlus teadlase lojaalsuses nii nõukogude teaduse kui ka partei ja riigivõimu suhtes.

    Harry Karis mükoloogiaühingu sügislaagris Kurgjal 1976. aastal

    Jahukasteliste seente materjali hakkas Karis koguma juba 1966. aastal Novo­sibirskis ühel konverentsil viibides. Süveneda aidanud võimalus tuli 1967. aasta talvel, kui TBA direktor Arnold Pukk tegi Karisele ettepaneku osaleda Moskva peabotaanikaaia osakonna­juhataja, botaanik Vladimir Nikolajevitš Vorošilovi (1908–1999)5 Kaug-Ida ekspeditsioonil. Direktor oli tulnud Moskvast botaanikaaedade nõupidamiselt, kus arutati taimede introduktsiooni ja aklimatiseerumise probleeme. Tollane Botaanikaaedade Nõukogu oli otsustanud 1967. aasta suvel korraldada Kaug-Itta ekspeditsiooni, et uusi taimi sisse tuua. Pukk ütles „Ma saadan sind Siberisse!“ ja nii see läkski – siit said Karise ekspeditsioonid alguse.

    Esimene ekspeditsioon Venemaa avarustesse

    1967. aasta 30. juuni hommikul lendas Karis Tallinnast Moskva botaanikute ekspeditsioonile, mida juhtis Vorošilov. Algne eesmärk oli lennata Kamtšatkale Petropavlovskisse ning sealses piirkonnas taimi uurida ja jäädvustada. Karise teadmised Kaug-Ida jahukastelistest olid veel napid. Seal leiduvaid taimi tundis ta ainult niivõrd, kui palju oli nendega jahukastelisi herbariseerides kokku puutunud botaanikaaia kollektsioonides. Nagu ta ise konstateeris, oli tal kodutöö tegemata.6 Karis lootis, et botaanikutest ekspeditsioonikaaslased määravad või aitavad määrata jahukasteliste ja teiste parasiitsete pisiseente peremeestaimi. Ta arvas, et nende abil õpib kohalikke taimi niivõrd tundma, et on ise võimeline võimalikke peremeestaimi määrama.

    Petropavlovskist tehti ümbritsevatesse asulatesse reide ja iga uurija tegeles oma teemaga. Esimese jahukastelise leidis Karis Petropavlovski lähedalt ühe sopka jalamilt, kust tõusti nõlvapidi ülespoole. See oli palmilehisel angervaksal (Filipendula palmata) – selle taime nime andis Vorošilov. Esimesel tööpäeval tüütas Karis ekspeditsiooni ülemat pidevalt: küsis taimede nimesid ja tunnuseid, mille abil oleks neid võimalik kiiresti ära tunda. Välipäevikusse kogunes mitu lehekülge Karisele väga tähtsaid andmeid jahukasteliste peremeestaimede kohta. Tekkis ka väike konflikt. Õhtuks oli Vorošilov väsinud ja pahuras tujus ning ütles: „Miks te üldse Kaug-Idasse tulite, kui te taimi ei tunne? Kas te ei teadnud, et ekspeditsioon oli korraldatud botaanikutele? Ma pean Tallinna botaanikaaeda teatama, et teid tagasi kutsutaks.“ Harry ei julgenud ütelda, et just sellepärast tahtsiski ta botaanikutega ekspeditsioonile tulla, et need aitaksid jahukasteliste peremees­taimi määrata.

    13. juulil 1967 pani Karis postkontoris teele esimese paki Tallinna botaanikaaeda. Selles olid kahe liilia liigi taimed Alli Süvalepale ja kaks puuliiki, lamedalehine kask ja Komarovi pappel, Aleksei Paivelile. Endale saatis Karis 33 herbariseeritud pisiseent.

    23. juulist kuni 2. augustini sõideti Komandorisaartele. Teel oldi Beringi saarel kaks päeva ja Mednõil kolm päeva. Komandorisaartelt leidis Karis neli jahukastelise liiki, kes parasiteerisid seitsmel taimeliigil. Nendelt saartelt ei olnud keegi jahukastelisi leidnud, sest varem ei olnud seal keegi neid otsimas käinud. Üks peremeestaime liik – Arnica unalaschensis, osutus teadusele uueks jahukasteliste peremeestaimeks.

    15. augustil lennati Il-14ga Petropavloskist Magadani. Lennuväljalt sõideti 36 kilomeetri kaugusele Magadani bussiga. Karis märkas, et vasakul tee ääres olid reas vanad ja lagunenud barakid, küljega maantee poole. Enamasti olid barakid kaherealised ning nende ridade ja maantee vahel oli okastraataed ning lagunenud vahitornid. Karise kõrval istunud Vorošilov müksas teda ja ütles: „Näed, milline on kuulus Magadani vangilaager. Ja neid on veel teisigi.“ Vangilaager jätkus ja jätkus … 36 kilomeetrit. Karis kirjutas, et kui ta poleks seda ise näinud, siis ei usuks. 1973. aastal oli Karis uuesti Magadanis ja sõitis samuti lennuväljalt linna, aga tee ääres ei olnud enam ei barakke ega okastraataeda vahitornidega. Karis mõtles, ega ta bussis magama jäänud ja eelnevat jõledust unes näinud.

    1967. aasta 28. augustil lennati Magadanist lennukiga An-24 Ohhotskisse, edasi Nikolajevskisse Amuuril, kust sõideti poolteist päeva laevaga Amuuril asuvasse Komsomolskisse. Sealt edasi rongiga Sovetskaja Gavanisse (Sovgan), kust Vorošilov soovis sõita mööda mereranda Vladivostokki, et kontrollida hüpoteesi, nagu kannaks ookean Põhja-Ameerikast taimi ja nende seemneid Kaug-Itta, kus nad võivad hakata või hakkavadki kasvama.

    Kuid Harry otsustas koos Lilian Plotnikoviga7 sõita Habarovskisse, kus tutvus metsainstituudi dendraariumiga ja Bolšekhtshtsirski looduskaitse­ala taimedega. Edasi sõideti rongiga Vladi­vostokki, kus tutvuti ümbrusega ja koguti ka seemneid. Pikemalt peatuti Ussuuri looduskaitsealal ja Vladivosto­kist üle lahe paiknevas Kedrovaja Padi looduskaitsealal. Siin kogus ja herbariseeris Karis rohkem jahukastelisi kui varem eelnevates kohtades kokku.

    Karis, Vorošilov ja Plotnikov olid viimased ekspeditsiooni liikmed, kes pärast nelja kuud 21. oktoobril Kaug-Idast lahkusid. Karise ekspeditsioonilt lisandus botaanikaaia herbaariumi 682 ümbrikku jahukastesse haigestunud taimedega. Esindatud oli 250 taimeliiki, neist 113 olid teadusele uued jahukasteliste peremeestaime liigid.

    Tulevikuline mõttesuund

    Harry Karis kirjutas mitmeid rikkalikule herbaarmaterjalile toetuvaid jahukasteliste teemalisi artikleid ja monograafilisi uurimusi.8 Otsustavaks said kahekümne aasta (1967–1986) jooksul tehtud viisteist ekspeditsiooni Siberisse ja Kaug-Itta.

    Karise uurimuste tulemusel ilmnes, et Eestis on 74 jahukasteliste liiki, mis parasiteerivad 656 taimeliigil. 1995. aasta monograafias Ida-Euroopa ja Põhja-Aasia kohta on kirjeldatud 180 jahukasteliste liiki, mis parasiteerivad 3223 taime­liigil. Eesti teadusuurimuste seas on see üks väheseid või peaaegu ainuke, kus käsitletakse üht seenesugukonda nii ulatuslikul alal. 1996. aastal sai Karis oma uurimistööde eest Karl Ernst von Baeri preemia. Karise mõttesuund oli tulevikuline: ta väitis, et tema eesmärk on teha seda, millel on väärtus veel saja aasta pärast.

    Selle ilminguna valmis Karisel ka hariv ja huvitav aimeuurimus – käsikiri „Jaht jahukastelistele“ (105 lk) seentest ja ekspeditsioonidest, millest suur osa käsitleb 1967. aasta ekspeditsiooni ja mõneti teisigi.9 Kogu see käsikiri on ühe teadusele pühendunud mehe ülevaade oma uurimisobjektist ja ekspeditsiooni­muljetest. Selles kirjeldab ta jahukasteliste seente morfoloogiat, taksonoomiat, nende kirjeldamise ja määramise raskusi, paljunemist, süstemaatika ajalugu ning suhteid peremeestaimedega, samuti tutvustab ta teemat mõjutanud teadlasi läbi ajaloo. Nähtub, et jahukastelised oma peremeestaimedega on väga huvitavad seened. Nende liigid võivad levida mitmel peremeestaimel, aga ka üksikutel liikidel, ja taksonoomias ongi tähtsad peremeestaimed, kelle alusel eraldatakse vorme. Karise uurimus on igati sobiv materjal algajale teadlasele.

    Karisel oli ka huvi võõramaiste puude ja põõsaste kasvatamise vastu. Ekspeditsioonidel kogutud seemnetest ja istikutest rajas ta Rae kodutalusse puittaimede kollektsiooni. Neid leidus seal üle 200 liigi mitme haruldase puuliigiga. Lindude tundmine ja uuriminegi püsis.10 Rae raba linnustiku uurimist alustas ta 1948. aastal ja süstemaatilisi vaatlusi tegi aastail 1963–1977.

    1 Heldur Sander, Aia ajalugu. – Sirp 26. XI 2021.

    2 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/karis_harry

    Heldur Sander, Agu Eensaar, Jüri Elliku, Kaia-Kadri Gailit, Meie Hartz. Tallinna Botaanikaaed 2000, lk 19.

    Harry Karis 23. august 1930 – 27. veebruar 2018. – Eesti Loodus 2018, 69(4), lk 57.

    3 Mihkel Härms, Eesti linnustik. Kodumaa lindude määramise tabelid. G. Roht. Loodus, Tartu 1927.

    4 Harry Karis, Mõningate mikroelementide mõju tomati haiguskindlusele ja saagile Eesti NSV tingimustes : väitekiri bioloogiakandidaadi kraadi taotlemiseks. Eesti Põllumajanduse Akadeemia, Tartu 1961. 176 lk, 8 lk joon + autoreferaat (29 lk).

    5 Vorošilov oligi Kaug-Ida taimede spetsialist. Tema töö: Ворошилов В.Н., Флора Советского Дальнего Востока (Конспект с таблицами для определения видов). Главный Ботанический сад. Академия Наук СССР М.-Л. Наука 1966. See raamat oli ka Harryl kaasas, kui ta Tallinnast Moskvasse lendas.

    6 Harry Karis, Jaht jahukastelistele. Käsikiri.

    7 Lilian Sureneva Plotnikova oli botaanik ja puit­taimede uurija, kaitsnud ka kandidaaditöö.

    8 Harry Karis, Viive Rumberg, Jahukasteseened dekoratiivtaimedel. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaed, Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn 1966, 192 lk.

    Харри Карис, Распространение мучнисто-росяных грибов в Северо-Восточный Азии. Академия наук ЭССР, Таллинский ботанический сад. Валгус 1984, 162 lk.

    Harry Karis, Eesti jahukastelised (Erysiphaceae). Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed, Valgus 1987, 205 lk.

    Harry Karis, Erysiphaceae Lev. in Eastern Europe and North Asia. Tallinn Botanic Garden, Tallinn, Ühiselu 1995, 304 lk.

    Harry Karis, Introduced trees ands shrubs susceptile to the powdery mildew in Estonia. – Dendrological researches in Estonia 2002, II, lk 80–224.

    9 Enne selle kirjutamist pöördus ta siinse autori poole ja küsis, kas ikka sobib kirjutada. Ma andsin sooja soovituse, sest pean loometööd tähtsaks ja austan sellealaseid püüdlusi. Käsikiri on autori valduses.

    10 Harry Karis, Inimese mõjust Rae raba ornitofaunale. – Põllumajandus ja keskkond: teaduslik-praktilise konverentsi materjalid, 22. ja 23. märtsil 1979. a. Toim Rein Ratas. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn 1979, lk 82–85.

  • Ilu ja nali kui elu fundamentaalsed aspektid

    MARGUS OTT

    Mis on ilu? See on „täiuslik semiootiline sobivus“, nagu ütleb Kalevi Kull2, ehk lõiming. Esiteks teiste olendite ja ümbrusega, aga teiseks ka iseenda sees eri protsesside vahel. (1) See puudutab esiteks seda, kuidas tal on pistmist teiste olenditega, kuidas ta on nendega läbi põimitud, moodustab nendega koos toimiva koosluse või koguni sümbioosi. Siin on ajal, kestusel selgesti tuvastatav roll: üldiselt on nii, et mida vanem kooslus, seda mitmekesisem ja liigirikkam ta on. Siin on muidugi palju erandeid, aga kooslusel on oma sisemine loogika, mille järgi tagasiside mehhanismid mängivad aega-mööda niimoodi välja, et tekib ruumi rohkematele. Mitmete liikide pealetungimised ja tagasitõmbumised moodustavad ajapikku hästi mitme osalisega koostoimiva süsteemi, ilusa koosluse.3 (2) Oluline on ka see, kuidas protsessid olendis endas üksteisega sobituvad. Kui mingid protsessid hästi ei sobitu, siis on see haigus ja üldjuhul kole lugu. Ja teisipidi, kui protsessid hästi sobituvad, siis on olend terve, rõõmus, ilus. Sel juhul on tema võimed, sh füüsilised ja psüühilised, hästi lõimitud. Me näeme seda ka teistes olendites – kui taim on haljas, kikkis või kui pääsuke justkui vaevata oskuslikult õhus keerukaid manöövreid sooritab. Muidugi on siingi hulk erandeid ja nüansse: ka haigena, jumetuna ja nõrgana võib inimene olla jõu-kas ja rõõmus4; ja teisipidi võime vahel teisi olendeid vääriti hinnata ja käsitleda surmaagooniat elupuhanguna.

    Ilu ei ole kunagi staatiline, eneseküllane, vaid alati taassuhestuv, uuestilõimiv, ja siin ollakse alati avatud ootamatustele, erinevustele; ja kui neid lõimida suudetakse, siis saab nalja.

    Mis on nali? Naljal on hulk tasandeid ja aspekte, ent üks põhilisi neist on ühitamatu ühitamine. Anekdootides on levinud võte, et eellooga seatakse sisse mingid ootused, aga siis ootamatult tuuakse sisse hoopis teine raamistik, mis ei ole esimesega ilmselgelt ja otse seotud – selle seose või ühenduse loobki nali ise. Kahe raamistiku või taust­süsteemi vahel on pinge, ühitamatus ja sädelahendusena nende vahel lahvatab naer. Vahel esitatakse ühitamatus ka otsekohe, nt nõukogudeaegne anekdoot: „Mis vahe on sputnikul ja venelasel? Üks on maakaaslane, teine on kaasmaalane.“ Siin on esiteks kaks pealtnäha täiesti eri raamistikku: rahvuse esindaja ja tehniline seadeldis; nende vahel on küll seos olemas (venelased valmistasid sputniku), aga see on triviaalne ega vääriks väljatoomist, ja pealegi küsitakse nende erinevuse kohta, mis tegelikult osutub nende vaimukaks ühenduseks, samastamiseks puht sõnaliselt, minimaalse, väga väikese erinevusega, s.t hiasmiga, sõnaosade ümberpööramisega; ning lisaks muidugi tuuakse niimoodi irooniliselt kokku okupatsiooni poolt pealesunnitud kooselu ja unistus, et pigem võiks see „kaasmaalane“ olla „maa­kaaslasena“ kuskil hästi kaugel.

    Kõige üldisemalt on nali seega seotud erinevuse aspektiga. Miski on erinev, kohe väga erinev, ühitamatu – ja nali on see nõks, mille varal see erinevus sillatakse. Ehk teisisõnu, erinevus kõrgemal tasandil lõimitakse. Kui tulla tagasi ilu juurde, siis mõistagi peab ilulõiming kätkema endas eristusi, erinevusi: need on kätketud sobimise või sobitumise mõistesse ega oleks ilma selleta kujuteldavad (sobitumine käib ju millegi või kellegi vahel).

    Neid kaht aspekti – lõimitu eristamist naljas ja eristatu lõimimist ilus – võib käsitleda avaralt ja laiendada kogu elavale. See ei tähenda muidugi seda, et kõik elusolendid mõistaksid ilu ja naeraksid nalja üle, vaid seda, et ilu ja nali on eelikuna olemas kohe elu algusest peale.

    Iga elusolend ühest küljest püüdleb hea sobitumise poole iseendas ja teistega – juhindudes iluprintsiibist, mis pole tal küll käsitatud ja asetatud, aga mida me võime käsitleda temas kätketuna. Võiks küsida, et milleks meile ilumõistet vaja, kui sobitumist saab kirjeldada puhtväliselt: juhuslikud mutatsioonid, millest (suurem) osa kõrvaldub. Kogu elusloodust saaks ju kirjeldada puhtalt välistegurite koosmõju tulemusena pluss juhus, toomata sisse sääraseid „subjektiivseid“ termineid nagu ilu. Selline väline kirjeldus on muidugi õige, kuid käsitleb elu üksnes ühest küljest, kõrvutuvast. Aga igal olendil on ka teine külg, läbistuv, ja just siin on paslik iluprintsiibi sissetoomine, sest ilu tähendab seda, kuidas üks olend või protsess sobitub teistega, olles nendega lõimitud, nii et ta on „enda peale võetud“ või õigemini, nii et see ennas ongi see eri protsesside ja läbikäimiste lõimingu „koht“, nende lõimimise, läbistumise aspekt, kus asjad ei jää üksteise kõrvale, vaid on üksteise kätketud, omandavad tähenduse üksteise kaudu. Puugil pole kolm tajupidet üksteisest lahus ega ka lahus vastavatest mõjupidemetest, ning toitumisekaar pole tal eraldi paljunemiskaarest. Paljugi on tal muidugi mehhaniseerunud, nii et teda saab nt sooja tindiga (või veel julmemal juhul sooja sool­happega) tüssata – aga oma päriskeskkonnas ta ei kohta selliseid teadlasi, kes võiksid säärast eksitust külvata, nii et ta on saanud rahumeeli vedeliku puhul kõrvale jätta kõik muud aistingud peale temperatuuri, sest talle piisab sellest. Elusolendi eri aspektide vastastikune läbistuvus ja lõimitus kuulub tema iseküljele, ja seal on mõtet rääkida ilust või mõnust, kui asjad, protsessid, olendid hästi laabuvad, hästi sobivad. Ilu või mõnu on just käsitlemine tervikusobivuse, kogulõimingu pinnalt.

    Teisest küljest iga elusolend puutub kokku erinevaga, teisega, mis seab talle väljakutseid. Mõningaid ta juba oskab lõimida, ja see on tema tavaline tõsi-elu. Aga mõningaid ta ei oska veel lõimida, ta ei oska sellega sobituda, see esitub talle ühitamatuna. Seegi võib lõppeda lihtlabaselt kurvalt: nt ta süüakse ära, ta jääb dinosaurusena Yucatáni meteoriidi järel külma ja nälga jne. Aga vahel tal siiski õnnestub seda lõimimatut lõimida. Ta avastab endalegi ootamatult, üllatusena viisi, kuidas sellega läbi käia, kuidas seda lõimida. Sellega on ta oma vanast taustsüsteemist välja rebitud ning toodud kokku uue taustsüsteemiga, mille ta nüüd suudab mingil kombel lõimida, moodustamani uue, keerukama süsteemi. Selles ennustamatus, ühitamatus, ootamatus olukorras, kui ikkagi suudetakse too uus lõimida, on midagi naljakat, see pingelõdvendus uues süsteemis on suguluses nalja ja naeruga. See naljaprintsiip on alati kohal, sest iga olend on avatud teisele, ootamatule, ühitamatule. Nali pole naljaasi, sest see tahab lõimimist – vastasel juhul ta pöördub kurbuseks. Nali tahab tegemist, ühitamatu vastuvõtmist ja ühitamist. Alg­olestele valmistas nalja, kui ühed said kloroplastidena või mitokondritena teise lõimitud; või ainurakseile see, kui nad kambakesi koos moodustasid hulkrakse; või inimeellastele see, kui nad hakkasid kivi tööriistana kasutama. Ses mõttes on nali vanem kui töö, töö eeldab nalja, s.t seda, et ühitamatu suudeti ühitada, eri rubriigi asjad, nt käsi, kivi, luu, suudeti kokku tuua nõnda, et avaldus uus lahendus, ühitus, ühing. Seejärel hakati muidugi tööd vihtuma (mida edasi, seda rohkem), aga esimene inimene, kes eksikombel, kogemata kiviga luu purustas, ja avastas sealt üdi, „naeris“.

    Mõistagi on ilus nalja ja naljas ilu. Ilu ei ole kunagi staatiline, eneseküllane, vaid alati taassuhestuv, uuestilõimiv, ja siin ollakse alati avatud ootamatustele, erinevustele; ja kui neid lõimida suudetakse, siis saab nalja. Ning nali vajab mõnusat, ilusat sobitumist, lõimimist, ühtetoomist, sest vastasel korral viib temas kätketud erinev, ühitamatu hoopis tragöödiasse, kurblukku – nii et on lihtsalt kole lugu.

    1 Tekst tugineb Peeter Lauritsa ja Jaan Tootseni juhatatud vestlusele Kalevi Kulli 70. sünnipäeva üritusel Puhtus, 13. augustil 2022.

    2 Herkko Labi, Peeter Laurits, Ökoesteetika ajastu. – Sirp 28. VIII 2022.

    3 Mitmekesine kooslus on ilus. Aveliina Helmi jutu mõjul teisenes mu esteetiline taju, nii et liigivaene rohuväli ka ei tundu mulle enam kuidagimoodi ilus. See tähendab, et justkui intuitiivne ja vahetu iluotsustus ei ole tegelikult lahus vahendatud aruotsustusest: need ei ole kaks eraldi võimet, vaid on lõimitud, nii et parem mõistmine ka muudab vahetut taju.

    4 Näiteks vana-hiina tekstis pealkirjaga „Zhuangzi“ on paar võimast lugu sõpradest, keda ei morjendanud viletsus, surm ega kehamoondus (eriti 6. peatükis).

  • ,

    Olulised asjad. Organiseeritud asjad

    URMAS LÜÜS

    Mäletan üht õhtut Haapsalu kunsti­koolis. Pakun, et võisime olla 12- või 13-aastased. Kas tegu oli nüüd joonistamise, kompositsiooni või maalimise tunniga, enam tagantjärele kindlalt väita ei tihka. Paber igatahes ees oli, mis tähendab, et saviga ei mätserdanud. Istusime sõbraga klassi parempoolses tiivas, otse akna all. Väljas oli juba pime, õhtune aeg, talv. Nagu varateismelised ikka, rääkisime sõbraga kunstist ja elu mõttest, kui ta korraga ütles, et ainult looduses saab kaos kaunis olla, aga kui inimene tahab luua kaunist kaost, tuleb tal kaos mingil moel organiseerida. Juba siis tundus see mulle väga tark mõte.

    Inglise keeles tähendab sõna ruler joonlauda ja ka valitsejat. Loodusrahvaste piirid järgivad loomulikke üleminekuid: jõed, mäeharjad, kuristikud, metsaviirud. Need tähistavad nii reaalseid piire kui ka liminaalseid tsoone maailmade või eluetappide vahel. Paljud rituaalid ja muistendite vestmine pole pelgalt meelelahutus, vaid endise maailmakorra taastamine või maailma uueks loomine. Rahvapärimus ja palja persega ümber lõkke kargamine on meil asendunud põhiseadusega. Joonlaud võiks USA osariikides kuuluda kuberneri ametliku atribuutika hulka, nagu on kuningal kroon või riigiõun. Joonlaud on tõeline võimu sümbol, jaga ja valitse, divide et impera.

    Mets ei lase endale ligi, ei võta inimest loomuldasa omaks. Mets on endast täieliselt läbi kasvanud. Proovi tungida läbi rinnuni maltsast, padrikust, võsast, mis riiete külge haakub ja nägu piitsutab. Metsas rühmates otsitakse rada, joont, mis kuskile juhataks. Joont, mis ütleb, et keegi teine on siin varem ringi kõndinud ning tal on kuhugi asja olnud. Selleks et metsale hammas peale hakkaks, et seda majandada saaks, jaotatakse kaootiliselt vohav taimeriik sihtidega kvartaliteks. Mahavõetud puud laotakse suuruse järgi virnadesse, et need saekaatris sirgeteks pulkadeks freesida. Prussidest ja liistudest ehitatakse korrapäraseid koopaid, sest looduslikes koobastes meile enam elada väga ei passi. Sirged jooned ja puhtad nurgad rahustavad. Olin hiljuti mitu tundi valgete seintega ümmarguses ruumis, mis põhjustas suure ärevuse ja pearingluse. Ka mööbel selles ruumis järgis seinte kumerust. Ei ühtki punkti, kuhu pilk naelutada, mille järgi end sirgelt püsti hoida või ümbritseva suhtes positsioneerida.

    Korda ja organiseeritust ülistav tikitud seinalinik Berliini materiaalse kultuuri ja disainimuuseumis (Museum der Dinge)

    Arhitekt ei loo ruumi. Ruum on kogu aeg olemas, meie kohal, ümber ja all. Suur ilmaruum. Arhitekt organiseerib ruumi. Kui tahta panna 1000 inimest paarisajale ruutmeetrile elama, tuleb organiseerida ruum inimeste pea kohal sedasi, et nad kõik üksteise kukile saaks asetada. Nii nagu arhitekt organiseerib ruumi, kuhu sisse panna inimesed, organiseerib keraamik ruumi hommikuse kohvi, tee või pudru tarvis. Seega on arhitektuur ja disain väga tugevalt seotud.

    Me organiseerime liigutused tantsuks ja värvid maalikunstiks. Niidid seame ritta ja põimime risti teiste korrapäraselt rivistatud niitidega, saadud kangad lõigume tükkideks ja õmbleme kokku vastavalt moejoonele. Juveliir organiseerib toored kivid lihvides kalliskivideks ja ärikad sordivad need poolvääriskivideks ja vääriskivideks. Helid organiseerime muusikaks, helide organiseerimise tööriistad organiseerime näiteks keel- või löökpillideks, muusika enda klassifitseerime žanrideks ja igas stiilis seame tükid omakorda edetabelitesse.

    Kui kogu maailma kunst oli otsa saanud ja ühtki uut huvitavat mõtet pähe ei tulnud, jagati kogu senine kultuur osadeks, võeti nagu konstruktor kuni kiviajani koost lahti. Neid tükke uuriti ja puuriti ning hakati nagu mitmest komplektist kokku kallatud ja sassi läinud mänguklotsikuhjast uusi põnevaid kooslusi kokku klapitama. See maailma lammutamine ja uutmoodi kokkupanemine nimetati postmodernismiks – lääne kultuuri uudsuseihaluse rahuldas kogu maailma teadmiste uuel moel organiseerimine.

    Aga mõnikord viskab kogu see joonehoidmine kopa ette. Niipea kui kaameraga loodusesse lähen, hakkan oma vangistatud pilguga korrapära otsima. Rohelisel võilillelehtedest taustal eredalt välja joonistuv lepatriinu, kaadri keskmest parema serva poole eenduv hommikune pärlendav ämblikuvõrk, ideaalses renessansilikus kolmikjaotuses aasal rohtu näksivad hobused. Samasugusesse joonehoidmise ängi langes ka Indrek Vargamäelt linna õppima minnes: „Linnas on ikka nõnda, et kui tahad kuhugi saada, siis pead pöörduma, pead õigel ajal ja õigel kohal pöörduma, sest muidu on sul tingimata midagi põiki ees. See pole see, mis maal. Seal on teisiti. Seal pole muud, kui mine, astu toauksest välja ja hakka kohe minema, ikka otse edasi, ehk olgu siis, et sa ise vabal soovil kuhugi pöördud. Tulevad sulle vastu kraavid, neil on trummid peal või neist hüppad sa üle. Jõgedel on sillad või voogudel uued ja vanad tõkked, kõik aina selleks, et inimesed pääseksid otseteed edasi. Põldudel on peenrad kui nöörid ja läbi pääseb kartuli- ja rukkivagudestki. Rabaski on laugaste vahel seljandikud, kust inimesed teed leiavad, kui nad aga soovivad, ja mingu nad öösel või päeval, see on nende eneste asi. Ainult kui öösel, siis parem kuu valgel, nõnda on parem. Aga mine katsu linnas! Siin pole see, mis maal; siin pead aina ümber nurga, aina pahemat või paremat, kui üldse tahad kuhugi.“*

    * Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja Õigus II. Eesti Raamat, Tallinn 1965, lk 157-158.

  • Tarantlihammustus

    PAAVO MATSIN

    Alkeemik Matthias Erbinäus von Brandau on 1620. aasta paiku kirjeldanud teoses „Univerzal-Medizin“ (ilmus 1689) üht tõesti aset leidnud pidusööki vanas Praha õukonnas, mis lõppes ühele osalejale tarantlihammustusega. Ta sedastab kõigepealt pidusaalis sädeleva kristalli, marmori ja maagilised sümbolid seintel, lauda ehib hulk vääriskive, põrandad ja pingid on aga üleni kaetud lilledega: rooside, liiliate ja spetsiaalselt aretatud siniste tulpidega. Kutsututele näidatakse hakatuseks veidi keemia abil tehtavat kunsti, kus draakon sööb ära lõvi, kes pistab aga nahka draakoni südame ja tuleb ta surnud kehast välja tugevamana kui varem (lõvi on siin filosoofide kivi sümbol). Keset söögilauda on mehaaniline inimese pea, mis ütleb (XVII sajandil olid niisugused asjad väga populaarsed) hetkel, kui külalised võtavad istet: „Initium sapientiae timor Domini“ („Issanda kartus on tarkuse algus“)1. Edasi pakutakse imesuppi roosiveest, kaneelist, sidrunimahlast ja lahustatud korallidest, mis ilmselt jällegi tähistavad lahustatud filosoofilist kivi. Supile järgneb veel palju kurioosseid roogi nii taime-, linnu- kui ka loomamaailmast, näiteks neljajalgne kana kuskilt Böömi talust ja isegi lendkalad. Uhke õhtu lõpetavad puuviljad: nii suured viinamarjad, et inimene vaevalt jõuab neid tõsta, seejärel Aadama õun ja viimaks Soodomast pärinev õun, mis on täidetud tuhaga. Kui aga pidusöögi lõpul saabuvad ruumi kolm juhuslikku sissetungijat, antakse ühele neist maitsta tarantli hammustust, misjärel ta hakkab tantsima (see pidavat aitama mürgi vastu).2

    Iraani morbiidse dekadendi Sadeq Hedayati juttudes on inimeste eksistentsiaalsed horisondid löödud kõikuma, nagu oleks neidki hammustanud mõni mürgine madu või ämblik. Kolmandas eesti keelde jõudnud meistriteoses „Lunastust lootes“ demonstreerib autor valdavalt isikuid, kes on jäänud puruneva traditsiooni hammasrataste vahele – olgu see siis šiiitlus, millesse Hedayat kriitiliselt suhtus, või sala­pärane zoroastrism, tulekummardamine – ning peavad oma tavaliselt lühikeseks ja õnnetuks jääva elu mööda saatma ebaloomulikult tantsides. Näiteks arvab keegi, et tunneb tänaval ära oma islamilikult kaetud naise, annab sellele kõrvakiilu ning saab seejärel võõra naise käperdamise eest ihunuhtluse („Ḥāǧī Murād“). Või siis langeb kvartali kõige kõvemale lööma- ja elumehele kaela raske kohustus hakata ühe perekonna testamenditäitjaks ning tema maine käib alla („Dāš Ākol“). Veelgi lootusetumad on aga juhtumid, kus ollakse juba sünnipäraselt „tarantlist hammustatud“, nii et normaalne elu ei tule kõne alla: nõnda tutvume süfiliitiku vigase pojaga, keda naised põlgavad ja kes lõpuks leiab lohutust vaid ühest surnud loomast („Küürselg Taavet“), või inetuna sündinud tütarlapsega, kes end ilusa õe abielludes uputab („Ābji Ḵānum“). Üks kummaline naine, kelle juurest mees põgeneb, jätab ise lõpuks maha oma lapse ja läheb kaasa uue mehega, kellelt loodab saada piitsa nagu oma mehe käest („Naine, kes oma mehe ära kaotas“).

    Hedayati dekadents ilmneb kõigis käesoleva kogu juttudes. Tänapäeva lugejale on need ehk liigagi rasked ja halastamatud. Enamasti naiivsetesse psühholoogilistesse probleemidesse ja totakatesse emotsioonidesse süveneva nüüdiskirjandusega harjunud lugejat, kes ikkagi eeldab ja otsib maailmast mingisugustki peidetud progressi või sotsiaalset õiglust, võivad need lood jahmatada, sest lootus paremale tulevikule puudub Hedayati lugudes täielikult. Peavalu valmistab neis laguneva traditsiooni kõrval ju ka modernne maailm. Näiteks on jutus „Mannekeen eesriide taga“ lääneliku hariduse saanud kurb ja rõhutud mees armunud mannekeennukku ning tapab lõpuks oma pruudikandidaadi, kes üritab nukku jäljendada. Väga reljeefselt ja naturalistlikult kujutatakse siin inimese lõplikku allakäiku ja allajäämist kõigele ümbritsevale.

    Kummalisel kombel võib aga Hedayati religioonikriitika mõjuda ta tõenäolisele taotlusele vastupidi. Juttudes, kus liigutakse siinpoolsetest olmeõudustest sujuvalt teispoolsuses ootavate metafüüsilisemate õudusteni, ilmneb küll kõige ehedamal kujul traditsiooni degeneratsioon evola­likus tähenduses, kuid mitte ainult. Kui Spengler rääkis allakäigust pluraalselt, siis Julius Evola kasutas vaid kahte kategooriat: moodne maailm ja traditsiooni maailm.3 Hedayati religioonikriitika puhul leidub neis päästvaid õhuauke. Näiteks eristub tema eelmises eesti keeles ilmunud jutukogus „Kolm veretilka“ lugu „Tulekummardaja“, kus prantsuse orientalist Flandin elab läbi müstilise kogemuse zoroastrismi pühakojas ja tunneb ennastki tulekummardajana.4 Lugeja saab ju siin imelise müstilise kirjelduse läbi veidi oma dekadentsist vaevatud hingele palsamit määrida, saab nuusutada natuke tõelist traditsiooni, mis siis, et põhiliselt selle jäänuste ja allakäigu demonstreerimise kaudu. Religioonikriitiline kirjanik paneb küll peategelase Flandini viimaks kahtlema ning vabandust paluma sõbra ees, kellele ta oma müstilisest kogemusest oli rääkinud („Ehk oli see lihtsalt mingi inimlik nõrkushoog või vajakajäämine!“), kuid lugejatena oleme sellest kogemusest juba osa saanud.

    Nii et Hedayati lood võivad olla oma lootusetuses küll väga õõvastavad, kuid on siiski õpetlikud-ravivad! Jutu „Surnupalve“ peategelane, habras naine, on surnud ja viidud zoroastrismis kasutusel laibatorni: „Zarbānu kõrval lösutas päikeselõõsas kõrbenud kohvipruuni värvi koolnu: silmad pealuust välja nokitud, hallid habemetüükad, lõhkikistud kõht. [—] Lagunenud surnukehade püdel, kõrbenud või kärbunud liha haises teravalt ja lämmatavalt, see lehk segunes hellalt hoovavate õhtuste õhuvoogudega. Valged küütlevad kondid helkisid kuupaistel: kolbad, keder- ja sääreluud, lahtitulnud ribikondid; kokkupressitud hambad ja pingsalt rusikasse surutud kämblad andsid tunnistust viimaste eluhetkede valust ja piinast“ (lk 89-90). Teised variolendid soovitavad naisel jätta palvetamine, sest teispoolsuses pole mingit lootust – surmajärgsus on sama piinarikas kui elu. Tegelikult isegi jubedam, sest midagi teha enam ei saa: joodik istub lihtsalt tühja korvpudeli juures ning ahnitseja põrnitseb oma varandust kõrvalt. Maapealne õudne elu näib variolenditele nagu muinasjutt, võrreldes lõputu passimisega iseenda laiba kõrval. Kõik lihtsalt konutavad laibatornis, kuulavad öösiti hüäänide ulgumist ja jälgivad päeval raipekotkaid, kes nende kehast tükke kisuvad. Leinajad ei täida oma kohustusi. Keegi ei tea, mis lõpuks saab.

    Ometi võib öelda, et Hedayat, iraani geniaalne dekadent, kes tegi lõpuks suitsiidi, on tabanud ikkagi kümnesse. Religiooni totaalset allakäiku näinud inimene saab nüüd tema teoseid lugedes rahulikult mõtiskleda selle üle, miks kõik nii on läinud. Eriti soovitan „Surnupalvet“ ja teisi jutustusi lugeda ateistidel. See, kes Hedayati teoseid ei loe, võib olla teispoolsuses igaveseks mõistetud kirjaniku kinnise raamatu kõrvale konutama …

    Võib küsida, kas Hedayatil ei ole tõesti mitte kellelegi mingit lunastust varuks. Ehk ikka on, ka laibatornis ei konuta ju variolendeid väga palju, ilmselt on nad siis ikkagi edasi liikunud. Pigem peabki Hedayati maailmas ilmselt kaasa tundma siiajäänutele, võltsleinajatele ja igasugustele pärandi pärast kaklejatele. Nemad on tõelised raisakotkad kujundlikus tähenduses, linnud teevad seevastu ausalt oma söömistööd, nagu ilmneb jutus „Raisakotkad“. Selles jutus pöördub surnud mees mullasena ja surilinas kalmistult tagasi, sest oli saanud siiski vaid ajurabanduse, ja ehmatab põhjalikult ära oma naised, kes on vahepeal vihaste tarantlitena jätkanud kogu elu kestnud kaklust. Teisal näitab Hedayat inimese allakäiku ka pealtnäha veatute ja kõige eeskujulikumate puhul: jutus „Lunastust lootes“ saabub pühasse linna Karbalāsse mitu palverändurit teadmisega, et nad saavad andeks isegi palverännu ajal tehtud tapatöö …

    Mida siis teha, kui tarantel hammustab? Üks võimalus on mürgi mõju vähendamiseks tantsida, nagu seda tegi Praha õukonna pidusöögile tunginu. Teine variant oleks kasutada mõnd kummalist salvi, näiteks kunagist Paracelsuse nn relvasalvi, mida kanti kuulu järgi relvadele, mitte haavadele! Selle koostiseks oli inimaju ja -rasv, vihmaussid, veri ja mitmesugused õlid. Ehk sobiks selline salv ka tarantlitele? Või salvame ikkagi siin elus end ise? Seega, soovitan Hedayati jutte lugeda.

    1 Psalm 111:10.

    2 Vt Vladimír Karpenko, Matthias Erbinäus von Brandau (von Brandow), Alchemy between Reality and Phantasy. Rmt: Alchemy and Rudolf II. Artefactum, 2016, lk 418.

    3 Julius Evola, The Path of Cinnabar. An Intellectual Autobiography of Julius Evola. Tlk Sergio Knipe. Arktos Media Limited, 2010, lk 136.

    4 Sadeq Hedayat, Kolm veretilka. Jutustusi ja novelle. Tlk Üllar Peterson. TLÜ Kirjastus, 2020, lk 318.

Sirp