Selfid on jälle moes, ilmselt olete ühismeedias märganud nn tehisselfide lainet. Tehisintellekti loodud portreed kuvavad meid eri stiilis ja kontekstis, pakkudes illusiooni alternatiivsetest eludest – neid on palju ja ometi on nad kõik meist, meist, meist. Mis peamine, nad ilustavad (keegi kirjeldas neid just vormis „sina, aga 20% seksikam“), aga on siiski hämmastavalt meie moodi.
Tehisselfid on võimalikud tänu Stable Diffusioni nimelisele masinõppemudelile. Seda võib igaüks kasutada, kui kirjutab robotitele mõistetava käskluse. Umbes nii: „portree Kusti Salmist, Kurt Cobaini ja Chris Evansi seguna; pikad juuksed, Eduard Viiralti stiilis“. Aga selleks et masinõppemudelid töötaksid, on neid vaja treenida. Kuna Stable Diffusionit treeniti 2,3 miljardil veebist napsatud pildil, mille hulgas on mitmete digikunstnike täisportfooliod ja kunstnikelt keegi luba ei küsinud, leiavad paljud, et tegemist on röövlahendusega. Lisaks on enamik tehisselfidest loodud rakendusega Lensa, mis kasutab küll Stable Diffusioni mudelit, ent küsib kasutajailt „võluavataride“ eest raha. Selleks et saada 100 tehisselfit, on vaja Lensasse laadida 10–20 seemneselfit ja maksta umbes neli USA dollarit. Detsembri esimese viie päevaga teenisid nad 8,2 miljonit USA dollarit. Kui indiviid eksperimenteerib vabavaralise tööriistaga, on lihtne lähtuda õigustatud kasutuse loogikast, ent kasumit otsivatele ettevõtetele ei taha paljud seda õigust laiendada.
Teiseks on küsitav, mida selfirobotite ülemused meie selfidega peale hakkavad. Lensa kasutusreeglite järgi on neil õigus kujutisi oma suva järgi kasutada ja jagada. Nad väidavad end seda tegevat vaid rakenduse edasiarendamiseks, ent näotuvastustehnoloogiate kasutusaladega rohkem kursis olevale lugejale on see vilets lohutus. Meie tehisselfisid võib niisiis tõlgendada ka panusena politseiriigi arengusse ja kategoorilise kahtlustamise kultuuri.
Haldjaprintsessid saavad olla ainult naised, rokkstaarid ainult mehed ning küberteadlased ainult „muud“.
Minu meelest on veel kõige põnevam tehisselfide kujutuspoliitiline mõõde: milline on Lensa-robotite arusaam ilust ja sellest, mida „sina, aga 20% seksikam“ eri gruppide puhul ikkagi tähendab. Kuidas on robotid õpetatud naiselikkust, mehelikkust ja uudisena ka soolist mittebinaarsust operatsionaliseerima?* Kuna seemneselfisid üles laadides palutakse määrata oma sooks naine, mees või muu, jooksutasime kolleegidega sama pildiseeriat mitme soodiagnoosiga ja tegime märkmeid. Esiteks tootsid kõik kolm sookategooriat äratuntavalt endasarnaseid tulemusi vaid neile, kelle seemneselfid olid vähem binaarsed. Konventsionaalselt mehelike (nt habemega) ja naiselike (nt pikkade juuste ja värvitud huultega) tunnustega seemneselfide puhul olid vastassoost tehisselfid suvalised pildid, mittebinaarsed aga endiselt äratuntavad. Teiseks pakendavad robotid tehisselfid temaatilistesse ümbrikutesse: anime, popkunst, fantaasia. Haldjaprintsessid saavad olla ainult naised, rokkstaarid ainult mehed ning küberteadlased ainult „muud“. Naised ei saa millegipärast olla ei superkangelased, ulmetegelased, küberteadlased, rokkstaarid, seiklejad, küborgid ega astronaudid. Kalendris hakkab 2022 lõppema, aga Lensas on vist 1950. Stereotüübid vohavad ka kategooriate sees. Minu anime-naisselfid olid hentai-pärased, mittebinaarsed aga starwars’iliku mässaja portreed. Kategooria, mida naisselfide puhul „sillerdavaks“ nimetakse, on robotitele antava esteetikakäskluse poolest ilmselt sama, mis mittebinaarse „küborgi“ puhul, ent esimesel juhul saadakse tulemuseks pärlmutterbikiinides beib ja teisel juhul imeline pärlmutterandroid. Naisselfidel kujutavad robotid sind enamjaolt nooremana ja suuresilmsemana kui sa oled ja umbes kolmandikule piltidest kinnitavad nad abivalmilt ja stiilist sõltumata Väga Suured Tissid. Asjalood on, teisisõnu, äärmiselt banaalsed ja edasiminek varasema põlvkonna filtrirakendustest (Meitu, FaceApp etc.) minimaalne.
See pole vist tulevik, mida oleme tahtnud, aga kas see on tulevik, mille oleme ära teeninud?
* Lensal on ka komme musta- ja pruuninahaliste tehisselfid märksa valgenahalisemaks timmida.
Alustuseks nendin, et lugesin teatava üllatusega 2. detsembri Sirbist Eero Epneri filmihuvilise palvet Eesti filmiajaloo teemal1. Kes artikli sisuga kursis pole, siis autor kirjutab, et „ühestki korralikult läbi õmmeldud Eesti filmiajaloost ei ole võimalik rääkida“. Kuna Epner tunnistab loo alguses ka ise, et filmi teedele on teda viinud juhus, on autori teadmatus raamatust „Eesti filmi 100 aastat“2 ehk sellega seletatav. Teos valmis „Eesti Vabariik 100“ juubeliürituste raames ning need, keda teema huvitab, märkasid ilmselt toona ka üsna korralikku reklaami. Selle autor olen mina ise ning noh, ehk pole see eri põhjustel (näiteks töötingimused ja formaat) ideaalne, kuid öelda, et siinse filmiajaloo kohta ei ole olemas mitte midagi, on siiski pehmelt öeldes pealiskaudne.
Küll aga vastab tõele see, et meil ei ole kodumaise filmiloo talletamise vastu eriti huvi tuntud. „Eriti“ on siin oluline sõna, sest üksiküritajate tasemel on meie filmiajaloo ja selle uurimisega tegelenud mitmed autorid aastakümneid, Nõukogude ajast alates. Sellest ajast pärineb sari „Väike filmiraamat“ ja nii mõnedki teised filmi populariseerivad väljaanded. Ka intervjuusid on tehtud, kasvõi Sirbi n-ö sõsarajakirjas Teater. Muusika. Kino. Hoolimata liikuva pildi püsivusest on just film olnud Eestis ala, mis iseseisvuse taas saabudes näiteks teatriga võrreldes rängalt pihta sai. See valdkond on olnud sunnitud ennast põhimõtteliselt 1990ndatest peale uuesti üles ehitama ja publikule ning rahastajatele oma väärtust tõestama. Olukord on muidugi irooniline, sest oma olemuselt on tegemist vaata et ainsa formaadiga, kuhu on ühel või teisel moel kinni püütud oma ajastu vaim. Samuti on viimasest kolmekümnest aastast rääkides paslik tõdeda, et uurimistoetust on saanud meie autorid küll, kuid kui puuduvad projektijuht, kirjastus ja rahastus, ei hakka iseenesest mitte kunagi mitte midagi juhtuma.
Olemegi jõudnud selle maagilise sõna „raha“ juurde. Sellest ei ole meie komberuumis justkui paslik rääkida, igatahes mitte kultuurivaldkonna inimestel. Minu filmiraamatu kirjutamise kogemus ei ole ehk täpne, sest tegemist polnud ju spetsiaalselt filmile sihitud raamatusarjaga, kuid tõsi on ka see, et toonane tellija tahtis siiski saada tõsiseltvõetava teatmeteose, seda küll võimalikult loetavas kastmes. Ma vähemalt arvan, et autorilt eeldati erialast pädevust, mis tuleb aastate, et mitte öelda aastakümnetega. Sooviti, et inimene mitte ainult ei teaks fakte, vaid oskaks need ka konteksti panna jne. Tundub adekvaatne nõudmine. Nii adekvaatsed polnud aga sugugi palgaläbirääkimised, mille lõpus sain etteheitva „nii palju pole ükski autor veel saanud!“ osaliseks. Jutt käis muide õigusest esitada arve ehk siis kogu palgafondist, mitte netotasust, mis teeks praegu kokku kultuuritöötaja ühe kuu palga.
Võib ohata, et miks Davidjants nüüd kirjutab siin oma vanast ühekordsest kogemusest, kolm aastat vana lumi ju. Aga ei, see ongi muu hulgas põhjus, miks puuduvad filmiloo väljaanded. Vaatamata publikuhuvile ei väärtustata institutsionaalselt ei spetsiifiliselt filmilugu ega üldiselt mõttetööd. Tegelikult ei ole vahet, kas rääkida ajalooraamatust või saatest „Villa“ – ühtmoodi keeldutakse tunnistamast, et see, mis tuleb inimese peast – tema intellektuaalne töö ja omand – on väärtuslik. Ning kuni seda arusaama ei korrigeerita, ei muutu suures plaanis midagi.
Muide, ennustan, et niipea ei muutu ka muud asjad ning minu „Eesti filmi 100 aastat“ saab n-ö takistuseks uute teoste valmimisel, sest üks raamat ju juba on.
1 Eero Epner, Filmihuvilise palve. – Sirp 2. XII 2022.
2 Kristiina Davidjants, Eesti filmi 100 aastat. Post Factum, 2019.
Teejuht neoliberalismijärgsesse poliitikasse: suveräänsus, kaitstus ja kontroll
TÕNIS SAARTS
Loosungitega „turg paneb kõik paika“ ja „riik on halb peremees“ praegusel kõrginflatsiooni, energiakriisi ja geopoliitilise ebakindluse ajal ilmselt valimisi ei võida. Paistab, et vajadus riigi tugevama käe järgi on tagasi tulnud ning lubadus globaalsest, piirideta turuvabadusest, mis pidi justkui kõik jõukaks tegema, ei ole enam nii kutsuv ja usutav kui mõni aastakümme tagasi.
Pendel hakkas turg-riik-skaalal tasapisi riigi poole nihkuma juba eelmise kümnendi finantskriisi päevil (2008–2011) ja sai tugevama hoo sisse koroonapandeemia ajal, kui turukeskne elukorraldus näitas oma võimetust seesuguste megakriisidega toime tulla. Praegune kobarkriis, kus on lõimitud geopoliitika, energeetika, majandus ja inflatsioon, suurendab riigi osa veelgi. Raske on näha, kuidas õnnestuks 1990. aastate stiilis turuliberalismi juhtprojektina päästa ning valijahulkadele taas samade loosungite all atraktiivseks teha.
Kõik see tähendab, et neoliberaalne, turukesksusele ja minimaalriigile üles ehitatud ajastu jõuab tasapisi loojakule ning see, mida näeme, on riigikesksuse naasmine (neo-statism). Riigikesksuse tagasitulek ei tähenda nõukogude stiilis plaanimajanduse ja riigiomandi ennistamist, vaid seda, et poliitikud nii vasakult kui paremalt eeldavad riigilt palju suuremat sekkumist majandusse ja ühiskonnakorraldusse. Parempoolsetel ja vasakpoolsetel on muidugi täiesti erinevad arusaamad, kuidas peaks neoliberalismijärgne poliitika ja ühiskond välja nägema. Järgmiste kümnendite Eesti ja maailma poliitika hakkab paljuski sõltuma sellest, kumma poole vaade kujuneb domineerivaks: kas parempoolsete visioon ennast kehtestavast rahvusriigist, millest osa sinna mittekuuluvaid vähemusgruppe välja arvatakse, või vasakpoolsete koostööaltim ja kõigile kaitset pakkuv universalistlikum vaade.
Liikumine eemale neoliberaalsetest dogmadest, olgu siis maksu-, majandus- või sotsiaalpoliitikast, oleks ülimalt aeganõudev ning vaevaline – rajasõltuvuse efekt on niivõrd tugev ja neoliberalism näib olevat liialt tihkelt sisse kootud taasiseseisvunud Eesti rahvusmüütidesse ja eneseteadvusse. Kaja Kallas ja Jürgen Ligi.
Itaalia päritolu, kuid juba pikka aega Londoni King’s College’is õpetav poliitikateadlane Paolo Gerbaudo on hiljuti üllitanud tähelepanuväärse raamatu pealkirjaga: „Suur tagasilöök“.1 Teoses mitte ainult ei üritata kriiside, suurte muutuste ja populismi esiletõusu põhjusi seletada, vaid märgitakse tänuväärselt ka ära see, millised võiksid olla neoliberalismijärgse uue ajastu peamised märksõnad ja vastasseisud. Gerbaudo järgi hakkab neoliberalismi hegemooniale järgnevat ajajärku iseloomustama kolm märksõna: suveräänsus (sovereignty), kaitstus (protection) ja kontroll (control).
Suveräänsus tähendab, et riigid ja kodanikud teevad ise peamisi endasse puutuvaid otsuseid ega sõltu ainult globaalsetest turgudest ja voogudest. Kusjuures parempoolsed räägivad peamiselt territoriaalsest suveräänsusest, samal ajal kui vasakpoolsed rõhutavad kodanike demokraatlikku iseotsustusvõimet (popular sovereignty). Kaitstus tähendab, et riikidel lasub kohustus pakkuda kodanikele turvatunnet ja kaitset kõikvõimalike globaalsete ja sotsiaal-majanduslike ohtude vastu. Parempoolsete arvates on see ennekõike kaitse sisserändajate vastu, vasakpoolsetele aga kaitstus globaalsete turgude ja sealsete toimijate liigse kasumiahnuse vastu. Brexiti peamine loosung oli teadupärast „Take back control!“ (taastame kontrolli). Kontroll piiride (parempoolsed), globaalste voogude, demokraatlike otsuste (vasakpoolsed) ja paljude muudegi turvalisust pakkuvate ning riikide/rahvuste ja kogukondade kestlikkust tagavate protsesside üle on neoliberalismijärgse ajastu tuum. Turuliberalism on olnud kontrolli ja regulatsioonide vastu, sest need ahendasid vabadust ja tõid kaasa ebaefektiivsuse. Sellele järgnev ajastu aga püüab kodanikele ja riikidele tagasi anda teadmise, et nad siiski suudavad oma elu ja saatust kontrollida, otsuseid ei tehta üle nende peade.
EKRE edumaa teiste ees
Kui vaadata erakondi ja lähenevaid valimisi, siis paradoksaalsel kombel näib neoliberalismijärgseks ajastuks kõige paremini valmis olevat EKRE. Helmete partei kasutab oma sõnumites otseselt või kaudselt kõiki kolme eespool kirjeldatud märksõna. Suveräänse rahvusriikluse taastamine, kus Eesti pole enam Brüsseli europrovints, vaid otsustab ise ning kontrollib oma piire, on selle erakonna maailmavaateline selgroog olnud juba algusest peale. Nüüd on lisandunud ka riigi sekkumise nõue. See ohjeldaks hinnatõusu, tooks alla energiahinnad ja pakuks kodanikele sotsiaal-majanduslikku kindlustunnet. EKRE kõneleb ka kodanike demokraatlikust kontrollist referendumite abil.
Kui jälgida vasakliberaalsete ehk põhivoolu erakondade seniseid sõnumeid, siis ainus, millele põhiliselt keskendutakse, on kaitstus. Reformierakond näeb seda loomulikult julgeoleku seisukohalt – kaitstusena idanaabri vastu. Keskerakond ja sotsid kõnelevad sotsiaalsest turvalisusest ja kaitstusest, kuid nad pole enam kaugeltki üksi – riigi sekkuvat ja hoolitsevat kätt lubavad kriitilisemates kohtades nüüd samavõrra ka paremparteid. Suveräänsusest ei kõnele peaaegu keegi (võib-olla Helmetele sekundeerivas vormis vaid Isamaa) ning kodanike demokraatliku kontrolli teema, mis peaks olema vasakliberaalide pärusmaa, näib olevat samuti täies mahus EKRE-le loovutatud. Niisiis on EKRE-l neoliberalismijärgsesse ajastusse sisenemisel teiste ees tugev edumaa. Meie iseäraliku postkommunistliku minevikupärandi tõttu on meie põhivooluparteidel palju keerulisem nii kiiresti ümber orienteeruda kui sõsarparteidel läänes, kuid olukord pole ka lootusetu.
Gerbaudo analüüsib pikalt, kuidas me oleme praegusesse punkti jõudnud. Mis läks neoliberalismi ajastul valesti, et see on toonud tugeva vastureaktsiooni nii vasak- kui parempopulismina ja pannud senises kursis kahtlema ka põhivooluparteid. Väga üldisel makrotasandil väidab Gerbaudo, et selline areng on ootuspärane. Turutsüklite vaheldumine on kogu XX sajandi, umbes 30–40aastaste perioodide vältel toonud areenile uued maailmavaatelised hegemooniad ning varjutanud varasemad: 1930. aastate suur depressioon ja Teine maailmasõda tõukasid troonilt klassikalise liberalismi ja tõid sotsiaaldemokraatide hegemoonia; see murenes 1970. aasate naftakriisis ning järgnes neoliberaalide dominant, mis hakkas mõranema 2008. aastast koos finantskriisiga, kuid näib olevat lõpliku hoobi saanud seoses koroonakriisi ja muude käesoleva aastakümne tagasilöökidega. Seetõttu on loogiline, et midagi peaks asemele tulema, ning Gerbaudo pakub, et see võiks olla kaitstusetunnet pakkuva riigikesksuse naasmine (protective neo-statism).
Põhjus aga, miks seesugune nihe on võimalikuks osutunud, peitub neoliberalismi kasvavas võimetuses pakkuda kodanikele kaitset ja turvatunnet globaliseeruva maailma ohtude ning turgude ebakindluse vastu. Kodanikud ja riigid on silmitsi kõikvõimalike globaalsete voogudega (ränne, kaubavood, finantsvood, infovood jne), mille üle neil puudub peaaegu igasugune kontroll, sest neoliberalismi ajastul pidi kõik toimima turgude iseregulatsiooni alusel. See tekitab süvenevat agorafoobiat – kõik viibivad justkui globaalses avatud ruumis, kus nad ei tea, millisest suunast võib neid varitseda uus oht, kerkida uus kriis või senist elukorraldust raputav areng. Seetõttu on loogiline, et pöördutakse taas riigi kui kõige võimekama toimija poole ja riik peaks kaitstuse- ja kontrollitunde taastama.
Süveneva agorafoobia tekkel on mitu juurpõhjust. Neoliberalism tähistas minimaalriiki, madalaid makse, vähest reguleeritust (ennekõike finantsturgudel), ettevõtete erastamist, globaliseeruvat majandust ja kaubavooge. Lubadus oli, et lõpuks võidavad sellest kõik ja küllap need, kes on esialgu edukamad, tasapisi ka ülejäänud järele aitavad (trickle-down economics). Kindlasti parandas neoliberalism miljardite inimeste elatustaset eeskätt Aasias,2 kuid arenenud läänemaailmas hakkasid töölisklass ja väikelinnade elanikud peagi nägema globaliseerumise varjukülgi: tööstussektori töökohad liikusid Aasiasse, töötajate palgad stagneerusid, maapiirkonnad ja väikelinnad ei leidnud uues teadmistepõhises majandusmudelis enam oma kohta, riigi pakutud sotsiaalne turvavõrk järjest hõrenes, mistõttu paljud kukkusid läbi selle silmuste ning sattusid töötuse ja langeva staatuse spiraali. Töölisklass, väikelinnade elanikud, väikekodanlus ning vähesema haridusliku kapitaliga (oma langeva positsiooni pärast muretsev) keskklass hakkas aru saama, et selles uues globaliseeruvas maailmas ollakse kaotajate poolel –nad ei saa enam julgelt vaadata homsesse. Seega pole ime, et eelmisel kümnendil olid tagajärjeks Brexit, Donald Trumpi tõus presidendiks ja üle Euroopa populistlike parteide toetuse kerkimine rohkem kui kahekordseks. Just nemad lubasid esimesena tuua tagasi kontrolli, kaitsta liigse globaalse avatuse ohtude eest ning taastada riikide ja kodanike suveräänne otsustusvabadus.
Gerbaudo hoiatab, et kui põhivoolu erakonnad, nii paremalt, kuid ennekõike vasakult, ei suuda neoliberalismijärgse maailma ootustega kaasa minna, siis jäävad nad kaotajaks ning loovutavad lava lõplikult parem- ja vasakpopulistidele.
Lahknevad arusaamad suveräänsusest
Vaatleme neid kolme märksõna lähemalt, nende sisu ning tõlgendusi parem- ja vasaktiival. Suveräänsusest neoliberalimi kõrgajal peaaegu ei räägitudki. Polnudki vaja, sest riiklik suveräänsus (eriti kui see käis koos majandusliku protektsionismiga) pärssis turuvabadust ja vabakaubandust. Kodanike ülemäärane demokraatlik suveräänsus aga ähvardas viia „enamuse türanniani“, mis ohustas isikuvabadusi, tarbimis- ja elustiili valikuid. Suveräänsusest on nüüdseks kujunenud peamine loosung parempopulistide lahingulipul.
Suveräänsuse all mõistetakse, et riikide ja nende kodanike otsused on ülimuslikud ükskõik milliste majanduses toimijate, turgude või teiste riikide ja rahvusvaheliste ühenduste ees. Parempoolsed rõhuvad selle määratluse viimasele poolele: suveräänsus on ennekõike territoriaalne ning meie peamine ülesanne on tagasi võtta rahvusriiklik otsustuspädevus kõikvõimalikelt riigiülestelt ühendustelt nagu Euroopa Liit ja teised. Oma riigi huvid tuleb seada esimeseks, siis tulevad alles üldisemad eesmärgid. Esimene samm on kontroll piiride üle, järgneb enesekehtestamine rahvusriiklikul tasandil. Iga riik otsustab oma väärtuste ja komberuumi üle ise, piirates vajaduse korral nende ühiskonnarühmade õigusi, kes võivad rahvuse kestlikkust ja heaolu kahjustada, ning ei pea arvestama väljast peale surutud vasakliberaalse väärtusdiktaadiga.
Vasakpoolsed mõistavad suveräänsust sootuks teisiti, s.o kogukondade, kodanike ja riikide sõltumatus rahvusvaheliste suurkorporatsioonide suvast ja maailmaturu diktaadist. Nad heiskavad parempoolsetele vastukaaluks lahingulipu, millel on loosung „kodanike suveräänsus“ või „kodanike iseotsustusvõime“. Teisisõnu, rahvusriikide kodanike otsused peavad olema ülimuslikud ja otsustusvõimalused küllaldased neid vahetult puudutavates küsimustes. Vasakpoolsetele ei seisne neoliberalismi ajastu möödalaskmised mitte niivõrd Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide mõjujõu kasvus, vaid selles, et globaliseerumine on allutanud riigid ja kodanikud turgude ja suurkorporatsioonide ülemvõimule, võttes rahvusriikidelt järk-järgult ära hoovad, millega nad teostaksid omaenda majanduspoliitikat alates maksupoliitilistest meetmetest ja lõpetades kontrolliga kapitali liikumise üle. Selle tagajärg on, et riigid ei paku enam oma kodanikele sotsiaalset turvalisust ja heaoluteenuseid (kvaliteetne haridus ja tervishoid).
Kuna sotsiaal-majanduslikku poliitikat kodanikud enam mõjutada ei saa, riiklikke instrumente on jäänud väheseks ja sisukas diskussiooniruum turgude domineerimise tingimustes järjest aheneb, siis ongi rõhk kandunud kultuurisõdadele (väärtus- ja identiteediküsimused), mis on ühiskonnas lisanud parempopulistidele mõjujõudu. Kodanikud ja riigid peavad turgude arvelt tagasi saama küllaldase otsustusvabaduse, et tagada inimestele taas sotsiaalne turvavõrk, majanduslik kindlustunne, panna suurfirmad (ka tehnoloogiasektoris) vastutama oma tegevuse tagajärgede eest ning panustama üldisesse hüvangusse.
Kaitstus ja kontroll
Neoliberalismi kuldajastul ei kõlanud sõnad „protektsionism“ ja „sotsiaalne kaitse“ kuigi hästi. Esimene neist tähistas ebaefektiivset ja nostalgilist majanduspoliitikat, mis pärssis vabakaubandust ja kõigile kasu toovat globaliseerumist; teine seostus ebaefektiivse hoolekanderiigiga, mis röövis kodanikelt motivatsiooni oma elujärje parandamiseks pingutada.
Neoliberalismijärgsel ajastul nähakse kaitse ja turvatunde pakkumist taas riigi peamise ülesandena. Riik peaks tegelema kõikvõimalike ärevust tekitavate ja globaalsete riskidega, olgu need siis vähenevad palgad, inflatsioon, töökohtade digiteerimine ja automatiseerimine, sisseränne, kliimamuutus jne.
Parempoolsed lubavad kodanikke kaitsta immigratsiooni eest ja näevad sisserändajates kõigi probleemide allikat, tuues kaasa haigused, kuritegevuse, vähenevad palgad, kehvemad töövõimalused, kasinamad riiklikud teenused, ohu rahvuse püsimajäämisele, kultuurile ja komberuumile. Uue teemana on parempopulistide arsenali lisandunud majanduslik protektsionism: omamaiste ettevõtete ja kapitali kaitse ning kaubandussõjad. Sotsiaalpoliitikas ei välistata heaolušovinismi, mis tähendab, et põhirahvusest enamusel on sisserändajatega võrreldes parem ligipääs sotsiaalteenustele, töövõimalustele, haridusele jne. See kõik peaks „omade“ hulgas kaitstusetunnet suurendama.
Vasakpoolsed panevad rõhu majanduslikule turvatundele ja kaitstusele turumajanduse liialt murendavate jõudude eest, jättes kõrvale kultuuri- ja etnilise puhtuse küsimused. Vaenlaseks pole siin mitte immigrant, vaid kasuminäljas rahvusvahelise suurkorporatsiooni omanik, kellel puuduvat igasugune sotsiaalne ja keskkonnaalane vastutustunne. Eesmärgiks on baastaseme sotsiaalse turvalisuse pakkumine ja elustandardi hoidmine kaitsmaks kõige haavatavamaid sotsiaalseid rühmi. Sellele lisandub ökoloogiline mõõde, puhas ja jätkusuutlik elukeskkond. Nii kutsutaksegi üles tugevdama heaoluriiki, investeerima haridusse ja tervishoidu, seadma rangemaid keskkonnastandardeid, edendama õiglasemat üleilmselt kaubandust (fair trade), rohkem maksustama rahvusvahelisi suurfirmasid ja panku, arendama riigi tööstuspoliitikat kodumaise innovatsiooni toetamiseks (isegi kui see sisaldab protektsionismi elemente) jne.
Kõik eelnevalt kirjeldatu seostub kolmanda suure märksõnaga, milleks on kontroll. Peamiseks neoliberalismiajastu varjuküljeks oligi kodanike kasvav tunnetus, et nad kaotavad kontrolli – kontrolli majanduse, rände, finantsvoogude, tehnoloogia arengu, keskkonna ja lõpuks demokraatlike otsuste ja institutsioonide üle. Kõiki neid sfääre pidi ju reguleerima turg, mitte ebaefektiivsed riigid oma lühinägelike kodanikega.
Parempoolsetele tähendab kontrolli taastamine rahvusriigi territooriumi kontrolli ja otsustuspädevuse taastamist kõikvõimalike rahvusvaheliste institutsioonide (nt EL) arvelt. Kontrolli alla peavad minema ka rahvusi murendavad protsessid, olgu siis sisseränne, võõraste väärtuste ja elustiilide invasioon jne. Vasakpoolsetele on märksõnaks ennekõike demokraatlik kontroll ja riigi võimekuse taastamine tagamaks rahvale taas sotsiaalne turvatunne ja kogukondadele jätkusuutlik areng. Teisisõnu, riik, mitte turud, peavad taas hakkama ühiskonna arengut suunama ning kodanike võimalused kaasa rääkida peavad laienema.
Päästev geopoliitika
Gerbaudo sõnastab vasaktiiva jõududele neoliberalismijärgse ajastu väljakutsetega toimetulekuks kolm peamist strateegilist lähtekohta. Esiteks tuleb panna tugev rõhk sotsiaalsele kaitstusele ja suurendada investeeringuid heaoluriiki, vaja on „sotsialismi, mis ka tegelikult kaitseb ja hoolitseb“. Teiseks, demokraatlik kontroll – inimesed peavad saama kaasa rääkida otsustes, mis neid ja kogukondi vahetult puudutavad. Kolmandaks tuleb igati ergutada demokraatlikku patriotismi. Nimelt soovitab Gerbaudo vasakpoolsetel unustada jutt kosmopoliitsest kodakondsusest, rahvuste ja rahvusriikide kadumisest ja tunnistada ajaloolist fakti, et demokraatia on seni toiminud ainult siis, kui ta seostub mingi kindla territooriumiga, sealsete inimestega ning arvestab just selle paikkonna eripära, kultuuri, tavasid ja väärtusi. Demokraatia ilma konkreetse paikkondliku identiteedi ja kuuluvustundeta lihtsalt ei tööta. Kui parempoolsed räägivad eksklusiivsest rahvuslusest, kus ühiskonnagrupid peaksid olema rahvuskehandist välja arvatud, siis vasakpoolsed peaksid kõnelema demokraatlikust, inklusiivsest rahvuslusest, kus kõik riigi territooriumil olevad kodanikud saavad otsustes kaasa rääkida ning lipukirjaks on sotsiaalne õiglus ja võrdne kohtlemine.
Gerbaudo soovitused kõlavad igati kaunilt ja arukalt, kuid postkommunistlikus Ida-Euroopas, kaasa arvatud Eestis, on nende realiseerimine väga keeruline, kui mitte võimatu. Ida-Euroopa ja eriti Eesti põhivoolu erakonnad on end neoliberalismiga nii tugevalt sidunud, et sellest kiiresti ja valutult distantseeruda on väga raske. 1990. aastate neoliberaalseid turureforme peetakse ju seniajani Eesti edu vundamendiks. 2000. aastatel kõneldi palju rahvusliberalismist, kui toona valitsev Reformierakond ühendas omavahel nutikalt venevastase rahvusluse ja turuliberaalse majandusideoloogia.
Igasugune liikumine eemale neoliberaalsetest dogmadest, olgu siis maksu-, majandus- või sotsiaalpoliitikast, oleks ülimalt aeganõudev ning vaevaline – rajasõltuvuse efekt on niivõrd tugev ja neoliberalism näib liialt tihkelt sisse kootud taasiseseisvunud Eesti rahvusmüütidesse ja eneseteadvusse.
Samavõrd kasutud on meile Gebardo jutud suuremast demokraatiast ja kodanike otsustuspädevuse laiendamisest. Tüüpilise postkommunistliku riigina on Eestis poliitilise osaluse tase madal ning uuringute järgi tunnetavad vähesed kodanikud oma demokraatlikku mõju poliitikale ja otsustele. Kui referendumite vajadusest võidaksegi veel aru saada, siis jutud arutlevast demokraatiast ja muudest keerulisematest kaasamisvormidest mõjuvad postkommunistlikule kodanikule arusaamatu vasakliberaalse sõnavahuna. Rahvuslusest kõnelemine on aga viimased 30 aastat olnud paremparteide monopol ja ma ei näe võimalust, et vasaktiib suudaks seda lähikümnenditel murendada, juurutades demokraatlikku patriotismi või muid sellesarnaseid ideid.
Nii paistabki, et Eesti vasakliberaalsetel põhivoolu erakondadel on raske neoliberaalse ajastu loojanguga toime tulla. Läänes toimivad retseptid meil rakendatavad ei ole ja neoliberaalsest minevikust vabadel, süsteemivälistel erakondadel nagu EKRE on põhivoolu ees sellest lähtuvalt suured eelised. Nad saavad väsimatult mängida uue ajastu vastuoludel, kus aeglaselt kuhtuv neoliberaalne kord ja valijate muutunud ootused on pidevalt üksteisega ebakõlas. Ometi pakub Eesti geograafiline asukoht meile ka võimalusi. Meie habras geopoliitiline positsioon teeb vähetõenäoliseks selle, et EKRE propageeritud Ungari stiilis mitteliberaalse demokraatia projekt võiks siinmail lähitulevikus samamoodi realiseeruda. See annab põhivoolule hingamisruumi ja aega ideede selitamiseks. Eesti poliitika uueks hegemooniks saab ilmselt erakond, kes ühendab omavahel garantiid geopoliitilisest kaitstusest lubadusega, et riik pakub kodanikele senisest enam oma abikätt. See lubadus tuleb vormida uueks sidusaks narratiiviks. Narratiiviks, mis ei kaugeneks ka liialt palju varasemast neoliberaalsest pärandist, mille juured on veel tugevalt Eesti ühiskonnas, poliitikas ja identiteediloomes.
1 Paolo Gerbaudo, The Great Recoil. Politics after Populism and Pandemic. London, New York: Verso 2021
2 Branko Milanovic, Global inequality: A New Approach for the Age of Globalization, Harvard University Press 2016.
Kirjanduskriitikast ja Ants Orase auhinna žürii tööst a. D. 2022
JOHANNA ROSS
Kriitikaauhinna žürii esimene ja raskeim ülesanne on kindlaks teha, kus ülepea ilmub kodumaise kirjanduse arvustusi. Erilisi üllatusi pakkumata on juhtival kohal etableerunud kultuuriväljaanded: Looming, Sirp ja Vikerkaar. Häid kirjandusarvustusi, aga harva, avaldab Müürileht. Arvestataval määral kirjanduskriitikat ilmub Värskes Rõhus ja sealsete noorte kirjutajate pingutusi žürii kahtlemata tunnustab, kuid nähtavasti on just kriitika üks loomežanr, kus on mingit kasu ka keskealistest inimestest – las siis üldarvestuses särada nemad. (Tõsi, eelmise aasta kriitikaülevaates on Märt Väljataga ettevaatlikult välja käinud vastupidise üldistuse: kriitikaga tegelevad noored, kuna neil on selleks veel kirge ja vastandumisiha.1 Suur paradoks siin ilmselt siiski puudub, keskmise kriitiku õitseaeg on hetk, kus emotsioon pole veel maha kulunud, aga mingi silmaring on juba külge kasvanud.)
Veebikriitika sogased veed
Päevalehtede kultuurilisade kokkutõmbumise üle on palju kurdetud ja tõesti, veebis on isegi raske kindlaks teha, milline toimetaja üldse kirjandusvaldkonna eest vastutab. Kodumaiste raamatute kriitikat seal palju ei paista. Ometi on üksikuid kangelaslikke hingi, kes hoiavad ülal ka ajalehes raamatutest rääkimise traditsiooni: Alvar Loogi tegevust Postimehes on tunnustanud mitmed žüriid varemgi. Loog kirjutab suure osa arvustustest oma lehte ise. Neile võib mõnikord ette heita lahmimist ja hinnanguga ei pruugi nõus olla, kuid lehetoimetaja töö tempot ja režiimi arvestades on ta asjaga hakkama saanud suurepärasel tasemel.
Nagu kõik muu, kolib kriitika üha kindlamalt internetti. Paljudele lugejatele „ongi internetis“ ju ka näiteks Sirbi sisu (kultuuriajakirjades ilmunu jõuab veebi juhuslikumalt ja seda on keerukam üles leida). Kriitikaauhinna statuut ei välista otsesõnu ka ainult veebis ilmunud arvustusi, aga seni on kvaliteedisõelale jäänud paberil dubleeritud tekstid. Ometi sooritatakse otsinguid paratamatult internetis ja esimese asjana leiab iga huviline üles just veebiallikad, nii et mööda neist ei saa. Kui mõne aja eest loodeti palju raamatutele pühendatud hobiblogidest,2 siis eestikeelseid selliseid väga palju ei paista, rohkem leidub isiklikke blogisid, kus muu jutu sekka tehakse vahel ka raamatupostitusi. On olemas kirjandusteemalisi ühismeediakontosid. Kõige usaldusväärsem, s.o pidev, süsteemne ja üha kasvav eestikeelne sektsioon on tekkinud aga hoopis lugejate lühimuljeid ja hinnanguid koondavas Goodreadsi portaalis. Püsivamad tunduvad ka sellised institutsionaliseeritud veebilehed nagu Eesti Päevalehe raamatublogi või Postimehe raamatuportaal. Esimeses aga tutvustab Jaan Martinson ainuliselt krimikirjandust, teine on rõhutatult turundusliku orientatsiooniga ja hoolimata nimest ei maksa sealt otsida ajalehes Postimees ilmuvaid raamatuarvustusi. Ses mõttes on vesi sogane.
Silma torkab, et samamoodi nagu päevalehtedes, nii ka blogides või muudes väljaannetes-portaalides, kus raamatutele mingitki tähelepanu pööratakse, on hoopis rohkem leida tõlkeraamatute käsitlusi. Tõlkearvustuste puudumise üle on palju kurdetud, nii et ega seda kõlba laita. Siiski on suures osas tegu meelelahutusliku materjali tutvustamisega (rahvusvahelised bestsellerid, sh elulood jne). Joonistub välja huvitav jaotus, mille kohaselt on omamaine kirjandus justkui midagi kõrgkultuuri pärusmaale kuuluvat ja selle lugemine ilmselt raske töö, samal ajal kui välismaised tekstid on jõukohased ka n-ö lihtsale lehelugejale, tänapäeval siis lihtsale internetis käijale. Vahel murrab siiski päevakajalise teema või millegagi silma torganud autori kaudu pildile ka eesti algupära raamat.
Nimesid ja teoseid
On vana tõde, et arvustus võlgneb igal juhul palju oma objektile. Põnevad tekstikobarad tekivad, kui sama teos tõukab kriitikute mõtteid hoopis eri suunas, nii ka sel aastal. Tõnu Õnnepalu „Palga“ põhjal diagnoosis näiteks Hasso Krull3 autoril raskekujulise neoliberalismi koos nartsissismiga, Maia Tammjärv4 seevastu luges teksti depressioonipäeviku või deemonitega võitlemisena. Üksmeelsemalt nähti deemonitega võitlemist Mehis Heinsaare „Ööpäevikus“, ometi tõid arvustajad Vilja Kiisler5, Heili Sepp6 ja Berk Vaher7 sellegi raamatu juures välja väga erinevaid rõhuasetusi huumorist meesšovinismini. Mitmele heale arvustusele andis inspiratsiooni veel näiteks Paavo Matsini „Lenini valss“ (Ave Taavet8, Mikael Raihhelgauz9). Paljud nimetatud tekstid jäid vaid napilt nomineerimata.
Lõppvalikusse jõudnute hulgas on kaks vaieldamatut vana tegijat, kelle kummagi sulest leidis žürii aasta jooksul ilmunud olevat vaid ühe ilukirjandusarvustuse, see-eest kaaluka. Berk Vaher on varemgi esile tõusnud kriitiliste arvustustega, kusjuures ta ei lähe kahuriga kärbest laskma, vaid tegeleb igati tunnustatud kirjanikega. Samal ajal ei tähenda see dramaatilist karjatust, et keiser on ihualasti, pigem osutatakse näiteks, et keisri muidu kena mantel on kandjale ajaga kitsaks jäänud või pahupidi seljas. Nomineeritud tekstis arutab Vaher, kas Mehis Heinsaare varasem retseptsioon ei ole teda kohelnud mitte liiga ülistavalt. Mart Velskril seevastu on heatahtliku kriitiku maine – mõlemat tüüpi arvustajaid läheb väga vaja. Tema arvustus Natalja Nekramatnaja luulekogule10 on parimas mõttes hariv: selgitab lugejale raamatu tausta ja seda ümbritsevaid müstifikatsiooniaure, tuginemata liialt sensatsioonilistele paljastustele, aga leiab sealjuures aega nii sisuliseks kui ka poeetiliseks analüüsiks.
Ülejäänud kriitikud olid nomineeritud sel aastal esimest korda, mis kinnitab kriitika elujõudu. Ave Taavet kirjutab sümpaatseid ja mõnusalt loetavaid arvustusi, mis annavad lugejale raamatust ülevaate, aga ka iseloomustavad seda mõne tabava nurga alt. Eriti hea konksu on Taavet leidnud Andrus Kasemaa raamatu „Ema tuba“ käsitlemiseks11: teos keerleb tulekahjufantaasia ümber ja ka arvustuses uuritakse, mis hoiab minajutustaja leeki küdemas (kriitiku hinnangul on see häbi).
Kaks esmakordset nominenti on kirjandusteaduse taustaga, mis on tore, sest noore teadlase puhul tähendab arvustuse kirjutamine tõelist rahva sekka minekut – võiks ju jääda ka palju-palju eraldatumasse elevandiluutorni võõrkeelsete artiklite või, mis veel hullem, rahataotluste keskele. Merlin Kirikal läheneb teostele pieteeditundeliselt, tema arvustused on asjatundlikud ja läbimõeldud, kuid ta ei pelga anda ka mõõdukalt kriitilisi hinnanguid. Kirikal jõudis arvustada oma uurimisvalda puudutavat Mart Kivastiku romaani „Sure, poisu!“, mis kõneleb Johannes Vares-Barbarusest12, aga nominatsiooni pälvis arvustus Piret Raua nüüdisajateemalisele romaanile „Portselanist nael“13, millele kriitik samuti alla ei jäänud.
Mihhail Trunin on sel aastal kirjutanud hulganisti arvustusi, kus asetab mõne noorema eesti luuletaja pikale diakroonilisele teljele, ennekõike vene kirjandusloo taustale. Seda võiks näha lähedasena „teoreetilisele üleinvesteerimisele“, mille Märt Väljataga möödunud aastal skeptiliselt ära märkis, kuid Trunini puhul on asi nii programmiline, et ei jäta juhuslikku muljet. Eriti hästi tuli niisugune tausta andmine välja nomineeritud arvustuses Kristjan Haljaku luulekogule „Illuminatsioonid“14. Muidu väga hea eesti keele oskusega Trunin kirjutab enamasti vene keeles, kuid tal on vedanud ka heade tõlkijate leidmisega: suurema osa tema arvustusi on eestindanud Aare Pilv, nomineeritud teksti Kajar Pruul.
Auhinna otsustas žürii anda Vilja Kiislerile tema mänguliselt kongeniaalse lähenemise tõttu. Kiisler matkib arvustatava raamatu stiili, nii nagu tema seda tajub: olenevalt objektist ja olukorrast kas karmilt lajatades või klaaspärlitega mängides. Võidutekst, Maarja Kangro „Õismäe ajamasina“ käsitlus15, läheb kaasa teose enese provokatiivse tooniga ja keerab selle omakorda üle võlli. Selle juures on kirjutajal olemas ka tugev autoristiil, võiks öelda, et ta visandab arvustatavast teosest kindlakäelise sarži, „asetab teose nätaki konteksti“, nagu iseloomustas tema kirjutamisviisi üks žüriiliige. Seda võib nimetada ka diagnoosiks analüüsi asemel – teise žüriiliikme sõnad –, aga diagnoos on täpne ja vaimukas. Päevakriitika, nagu nimi ütleb, kipub olema kiiresti aeguv žanr. Kiisleri arvustused võiksid aga ka aja möödudes anda kirjandusajaloohuviga lugejale pildi, millise raamatuga oli tegu, missugusele maastikule see maandus ja mis mulje jättis see suurele osale publikust.
Žüriisse kuulusid tänavu Pille-Riin Larm, Saara Lotta Linno, Kaupo Meiel, Carolina Pihelgas ja Johanna Ross (esiisik).
1 Märt Väljataga, Sanitari tervisest. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 3.
2 Kadri Tüür, Kirjandusest ja blogidest. – Sirp 27. VIII 2010; Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid tuleb ja läheb. – Sirp 8. V 2015.
Vilja Kiislerile tõi kriitikaauhinna Maarja Kangro novellikogu „Õismäe ajamasin“ arvustus „Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa“ (Sirp 21. I 2022).
Mu tark luuletajast sõber käib teist korda ülikoolis ja hakkas seal uuesti lugema Martin Heideggeri „Küsimust tehnika järele“. Eesti keeles ilmus see 1989. aastal Akadeemias, käisin siis parasjagu ülikoolis, esimest ja seni viimast korda, ja olin juba lootusetult langenud Tõnu Luige ja Ülo Matjuse mõju alla. „Küsimus“ oli mul eest taha ja tagant ette peas, suuremalt jaolt ka saksa keeli. Matjus on tõlkinud selle teksti keskse mõiste „Gestell“ „seadestuks“, aga harilikus saksa keeles tähendab see riiulit.
Riiul on üks imelik asi. Igasuguseid asju saab sinna panna, eelkõige muidugi raamatuid. Ega see raamatute riiulisse panemine pole lihtne. Kas panna kõige nähtavamale kohale oma lemmikud või järjestada autorite nimede järgi, nagu teevad raamatukogud, ja eesti kirjandus ühte riiulisse ja väliskirjandus teise? Aga misasi see väliskirjandus on, kas võtta arvesse maad ja riigid või hoopiski keeled? Aga miks mitte paigutada nii, nagu on Sirbi toimetuses – kaante värvi järgi?
Igatahes paneb igasugune liigitamine tööle kriitilise ehk eristava meele ja tähendab arvustamist, hinnangu andmist, vahel veel enne lugemist, jumal paraku. Oi, see on kahtlane asi. Kõik hinnangud on kahtlased. Raamatud ei pruugi leppida nendega, nad kõnelevad riiulis omavahel, ei ole lõppu raamatute riiul, nagu ütles luuletaja.
Kriitikal on riiulite ja riiuga üksjagu tegemist. Arvustus pole ju iseenesest midagi muud kui arvamus mõne teose kohta, aga misasi see arvamus on? Arvamusel on pistmist arvudega, kui sõna kuulda. Kas peaks siis mõtlema, et arvustus on mingisugune rehkendus? Antakse hinnanguid, vaat kui veel pannakse hindeid – riputatakse ehk lausa hinnalipik külge, jumal hoidku? Rehkendatakse ehk teos ümber mingisugusesse vääringusse, arvutatakse välja tema väärtus, tuletatakse see arutluse käigus?
Aga kas saab väärtust arvutada või selle üle nõnda arutleda, et teose väärikus jääb puutumata? Ja kui arupärane arutlus saab teosele pihta, kas ei või siis juhtuda, et see pihtasaamine toimub haavaval viisil? Sest kui öeldakse, et ma sain pihta, siis tähendab see ju ometigi, et ma sain haavata. Võib-olla lausa kuulitabamuse! Nii võib juhtuda, et raamatute ja kirjutajate riiust sünnib vaidlus või tüli, aga ma kahtlustan juba pikemat aega, et need ajad, kus vaidluses või riius sünnib tõde, on ammugi möödas – kui sellist aega üldse päriselt kunagi olnud on. Tõde on üks teine asi. Tema kas näitab ennast või ei näita. Kuidas riielda nõnda, et ta end näitaks? Kuidas saada selle nägemise võimeliseks?
Mina nende küsimuste vastuseid ei tea, aga suurest teadmatusest pakun ometigi ühe vastuse välja, võtke heaks või pange pahaks, miks mitte mõlemat, sobib nii korraga kui ka vaheldumisi. Võib-olla on nii, et tõde näitab ennast siis, kui suuta vaimustuda. Teosest. Autorist, kes teose kirjutas. Vaimustumine võiks tähendada enese vabatahtlikku ja teadlikku heitmist teose mõju alla, andumist. Enda äraandmist ja kõrvaletõstmist, iseoma mina maharaputamist. See võiks tähendada lugeja ühekssaamist autoriga vaimus, kui see ei kõlaks liiga pidulikult, teatavat kongeniaalsust või selle taotlust. Andumist, jah, peamiselt seda.
Andumine ei pea tingimata aru peast täitsa ära võtma, aga pelga arupärasuse või lausa arupärimisega vaevalt seda kätte saab, mis teoses teoksil on. Sest arupärase kriitika olemus on väljanõudmine selleks, et väljanõutu välja panna, näitusele seada, olgu siis ilmarahvale vaatamiseks, rõõmustamiseks või kurvastamiseks, aga lõpuks ikka hindamiseks ja hinnete panemiseks, pole parata. Anduvas kuulamises, vaatamises ja süvenemises seevastu võiks ehk suuta esile seada seda, mis loos ja laulus päriselt on – sellena, mis ta on.
Andumises võiks ehk olla võimalik selline kõnelus, mis jätab autorile ja teosele väärikuse alles hindeid panemata, hinnalipikut külge riputamata. Sellepärast on kõige paremad kirjandusteoste tõlgendajad kirjanikud, sest nemad ei rehkenda. Kes ise lugusid ja laule loob, see kuuleb teise loodut pigemini kui too, kes mitte. Too, kes mitte – tema võib vaid anduda ja vaimustuda, parimal juhul omaette muidugi. Küllap on kõige paremad arvustused just need, mis jäävadki kirja panemata. Ühte ma nägin kord unes, vaat see oli hea! Aga kui toimetaja tellib ehk välja nõuab, no missa siis hädaga teed. Siis kirjutad – ja ikka rõõmuga. Sest vaimustust jagada on ju tore.
Vilja Kiisler, Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa. – 21. I 2022.
Kes ei mäletaks Ave Alavainut! Tänavu kevadel lahkus kirjanik, kultuurikorraldaja ja muidu värvikas isiksus manalasse, kuid talle omase krutskina ja ammuse kokkuleppe kohaselt ilmub Sirbis tema postuumne pühadetervitus.
2022. aasta jõulude eel tsiteerin Eesti keelevaldkonna tuliste teemade analüüsimisel hakatuseks oma kirjutist ajakirjas Oma Keel täpselt aasta tagasi: „2021. aasta sügisel on teemad suhteliselt sarnased nendega, mis olid tähelepanu keskpunktis ka kaks aastat tagasi ehk siis uue Eesti keele arengukava 2021–2035 koostamisjärgus. Räägime endiselt (keele)poliitiliste otsuste ootusest, eestikeelsest üldharidusest kõigile lastele ja noortele kodukeelest sõltumata, eestikeelse kõrghariduse ja teaduse elujõust kui keele kestlikkuse tugisambast. Oleme läbimas lisaks ka keelekorralduse arutelu, kus ideoloogia sõlmub keeleteadusega, taustaks huvid, hoiakud, harjumused ja koolkondlikud erimeelsused“1. Kõik see on aktuaalne ka praegu. Lisandunud on keeleseaduse muudatusettepanekud, mis liigituvad samuti tuliste teemade alla. Viimane aasta on toonud arutelusse veelgi enam pinget, ka vastasseisu, mis on ehk seotud üleüldise vastandumistungi levimisega. Konsensus ja kompromiss leiavad küll tee näiteks koalitsioonilepingutesse, kuid enne lüüakse vastasel või ka lihtsalt sellel, kes arvab teisiti, nina veriseks. Rohkem tähelepanu probleemide (või ka väljakutsete) esilekerkimisel saab see, miks ei saa, aga mitte see, kuidas ikkagi saaks.
Eesti keelenõukogu on nendes Eesti keele-(ja ka haridus)poliitika tormides saanud rohkesti võimalusi tõsiselt arutada ja kaasa rääkida, lahendusi pakkuda. Võtangi siinkohal vaatluse alla hetkeseisu.
Üldhariduse õppekeel. Riigi tasandil on viimase aasta jooksul tempokalt edasi mindud üldhariduse ühise eesti õppekeelega, aga ka eestikeelse kõrghariduse kestlikkuse tagamisel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, millega riik võimaldab 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist lõpuks ometi kõigile lastele ja noortele riigikeelse hariduse, on poliitiline kokkulepe, milleks ühiskond, ka venekeelsed pered, on olnud juba ammu valmis. „Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu 2020“ järgi soovib ainult 11% vene emakeelega lapsevanematest oma lapsele täiesti venekeelset haridust ning järjest rohkem vanemaid eestikeelset.2 Eestikeelsele haridusele ülemineku oponendid toovad küll üsna raevukalt välja üleminekut takistavaid tegureid (pole õpetajaid, pole õppematerjale, pole metoodikat ja üleüldse – miks nii kiiresti), kuid esmaspäeval, 12. detsembril tehti riigikogus ajalugu ja võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis loovad eestikeelsele õppele ülemineku seadusruumi. Kaheksa aastaga, s.t 2030. aastaks, peaksid kõik põhikoolid Eestis olema eestikeelsed. Selleni jõuda pole muidugi kerge, sest õpetajate, materjalide ja metoodika kõrval on ehk kõige olulisem küsimus, kuidas tuua samasse õpi- ja tegutsemisruumi eri kodukeelega lapsed ja noored, kuidas luua võimalusi ka kooliväliseks eesti keele kasutamiseks, et ka Ida-Virumaa lapsele ja noorele oleks eesti keele oskus vajalik koolitundidest väljaspoolgi. Keel omandatakse ikka seda kasutades. Ja kasutamiseks peab olema loodud vajadus ja võimalused. Kui aga loeme ja kuuleme valitsusliikmete seisukohti3, et eesti keele elementaarsetki oskust pole Eestis mõne klientidega suhtlemist eeldava ameti juures vaja, kahandab see ka eesti keele õpimotivatsiooni. Seda nii koolis kui ka täiskasvanueas.
Keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muudatused. Keelevaldkonna toimimise õiguslik raamistik on reguleeritud keeleseadusega, mille sisu ei ole muudetud viimased 11 aastat. Muudatuste eesmärk on eesti keele positsioonide kindlustamine, eesti keele kohaloleku suurendamine avalikus elus ja seda toetab ka Eesti keelenõukogu. Mida rohkem on võimalusi eesti keelt kasutada, seda kiiremini edeneb ka selle keele õppimine ja seda suurem on motivatsioon õppida. Oma kooskõlastuskirjas haridus- ja teadusministeeriumile on keelenõukogu märkinud, et „riigi väärikust ja keele kestlikkust näitavad tihti ka pealtnäha väikesed sammud keelepoliitikas, nagu riigiasutuste veebiaadresside riigikeelsus ning riigikeelse asjaajamise kohustus avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul; samuti peaks olema iseenesestmõistetav tagada kodanikele riigikeelne teenindus, mida käesolevates muudatustes käsitlevad näiteks täpsustatud nõuded sõidu- või toidujagajatele“. Keeleseaduse uue versiooni järgi ei kehtesta küll riik rahvusooperile ega ka rahvusülikoolile kohustust suhelda välismaise artisti ja professoriga ainult eesti keeles. Ka edaspidi tagavad avaõiguslikud asutused välisliikmetega infovahetuse ja asjaajamise osapooltele arusaadavas keeles. Ingliskeelsetel kavadel õppivate välisüliõpilaste ja külalisõppejõudude-teadurite puhul ei saagi see teisiti ju olla. Küll aga võiks asutus ergutada ka külalisi eesti keelt õppima, pakkudes neile (kindlasti tööajast!) selle õppimise võimalust. Nii on see näiteks Tartu ülikoolis, aga ka teistes avaõiguslikes kõrgkoolides, rõõmustav, et ka eraettevõtetes4.
Keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse eelnõus on enim vastandlikke seisukohti kogunud taksojuhtidele elementaarse eestikeelse suhtlemisoskuse nõude kehtestamine. Mingil põhjusel on taksojuhtide „keelelise diskrimineerimise“ vastase protestiga liidetud ka oletus, et toidukulleritelegi kehtestatakse B1 ehk suhtluslävendi ületamise nõue, kuigi seda viimast muudatusettepanekutes ei ole. Keegi ei eelda taksojuhtidelt ega toidukulleritelt, et nad oskaksid „ideaalselt eesti keelt“5. Küllap suudavad ka toidutoojad mõne elementaarse eestikeelse fraasi selgeks õppida. Taksojuht, sõltumata sellest, kas ta kutsutakse kohale veebirakendusega või istutakse autosse taksopeatuses, peab aga juba liiklusohutust silmas pidades oskama kliendiga eesti keeles rääkida. Kui riik on valmis loobuma teatud valdkondade eestikeelsusest, siis muu kodukeelega noorte motivatsiooni eesti keel selgeks õppida see kindlasti ei suurendaks.
Ülikoolide keelepoliitika ja eestikeelse kõrghariduse järelkasv. Kui kõrgharidusvaldkonna visioonidokumentides ja riigi suunavas tegevuses ülikoolide rahastamise osas pöörati aastatel 2015–2019 väga palju tähelepanu rahvusvahelistumisele ja võõrkeelsete õppekavade arendamisele, siis viimased aastad on ka siin toonud olulise muutuse. Eelmistel riigikogu valimistel peegeldasid erakondade keelepoliitilised seisukohad ühiskonnas kujunenud arusaama, et eestikeelsel kõrgharidusel on keele kestlikkuse ja eesti vaimsuse ja kultuuri seisukohast määratu suur tähtsus.6 Välisüliõpilastele on lisandunud kohustuslik riigikeele õpe, küll vähesel määral, kuid ehk aitab seegi tekitada huvi Eestisse tööle jäämise korral eesti keelt edasi õppida. Tähtajatute töölepingutega välismaistelt professoritelt ootavad kõrgkoolid atesteerimisperioodi lõpuks (ehk siis viie aasta jooksul) eestikeelse suhtlemisoskuse omandamist. Eriti oluline, et seda eeldatakse õppeaja jooksul ka välisdoktorantidelt, keda meie ülikoolides on juba ligi 40%. Ülikoolide eesti töökeele peaks kindlustama ka eelmainitud keeleseaduse muudatusettepanekud. Veel kord rõhutan: ülikoolid on mitmekeelsed (loe: põhiliselt eesti- ja ingliskeelsed) ja hea võõrkeeleoskus, eelkõige paraku inglise keele oskus, on kindlasti akadeemilises maailmas nii õppimiseks kui ka töötamiseks vajalik.7 Siiski eeldab akadeemiline väärikus ka väärikat keelepoliitikat, mis tagab eesti keele säilimise ja arengu kõrghariduses.
Keelekorraldus. Viimastel aastatel lahvatanud tüli keelekorralduse põhimõtete osas on kahetsusväärsel kombel viinud vastasseisu keeletoimetajad ja emakeeleõpetajad ühelt poolt8 ning Eesti Keele Instituudi teadlased ja keelekorraldajad teiselt poolt.9 „Eesti keele arengukava 2021–2035“ punktis 2.6 on selgelt öeldud, et „Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keeleeksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdiasutused ja -kogud. Kirjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi“. Lisaks on arengukava punktis 1.13 kirjas, et „Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtete järgimist ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris“10. Neid eesmärke pole küll keegi kehtetuks tunnistanud, ka mitte keeleteadlased. Eesti Keele Instituut on esitanud nende punktidega kooskõlas keelekorralduse tegevuskava, mis ei kaota ametlikult kasutatava kirjakeele normeerimist ja selle normingu jõudmist 2025. aasta „Õigekeelsuse sõnaraamatusse“, nii nagu praegu kehtib 2018. aastal kehtestatud norming ja samal aastal ilmunud ÕS. Ka jätkatakse keelenõuga (EKI teatmik veebis), mis suunab ja selgitab. Keelekasutaja suunamine ja selgituste andmine on ka teiste, eesti keelest palju vanemate keelte korralduse aluseks, samuti keelekasutuse seire ja muutuste lubamine keeles. Keel, ka eesti keel, ei ole ometigi riiulisse klaasi taha paigutatud asi, vaid elav organism, protsess, mille ilminguid jälgitakse ja vajadusel ka suunatakse.
Eesti keelel läheb kokkuvõttes siiski hästi, vaatamata sellele, et arutelud keelevaldkonna teemadel on põhjustanud ühiskonnas kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid. Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.
Birute Klaas-Lang on Eesti keelenõukogu esimees, professor
1 Birute Klaas-Lang, Keelevaldkonna tulised kohad. – Oma Keel 2021, nr 2, lk 97−100. https://www.emakeeleselts.ee/wp-content/uploads/2021/12/Klaas-Lang.pdf
7 Vt ka Eneli Kindsiko, Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis. – Sirp 29. I 2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eestikeelse-akadeemilise-tooturu-kriis/
8 Hille Saluäär, Keelearendus kui elevant värvipoes. – Müürileht 6. X 2022. https://www.muurileht.ee/keelearendus-kui-elevant-varvipoes/
9 Birute Klaas-Lang, Meie ühiskonda ähvardab lõhestada keelekriis. – err.ee 19. X 2022. https://www.err.ee/1608756460/birute-klaas-lang-meie-uhiskonda-ahvardab-lohestada-ka-keelekriis
Miks on vaja marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu?
ARO VELMET
Miks on vaja kirjutada marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu? Esiteks muidugi seepärast, et iga kogukond väärib teadmisi oma minevikust. Teiseks aga seepärast, et kui muuta jutustaja vaatepunkti, siis võivad ka suuremad ajaloolised tõekspidamised hoopis teises valguses paistma hakata.
Nii näiteks järeldab Piret Karro oma uurimuses „150 aastat Eesti feminismi“, et 1918. ja 1991. aasta, mis tavapärases ajalookäsitluses seostuvad esmalt sõnaga „iseseisvus“, olid naisperspektiivist vaadelduna hoopis vastuolulisemad.1 Naised osalesid aktiivselt riigi loomisel, ent nende esindatus nii Asutavas Kogus kui ka Riigikogus oli tagasihoidlik. Perekonnaseadust, mille kohaselt oli naine sisuliselt oma mehe ülalpeetav, taheti muuta juba tsaariajal, iseseisvas Eestis venitati sellega nii kaua, et enne kaotati iseseisvus kui naisi kammitsev perekonnaseadus.
Ka taasiseseisvumine paistab naisuurimise vaatepunktist keerukana. Feminism seostus paljudele Nõukogude minevikuga ja kauboikapitalistid müüsid kõike, pesumasinatest jalgratasteni, palja naisekehaga. Ka Eesti rahvaarvu kahanemine, demograafilise vetsupoti probleem viis kiiresti järeldusteni, mis käsitlesid naisi eeskätt soojätkajatena. Ühiskonnas levis „uusrahvuslik ideoloogia, mille kohaselt naiste koht on kodus, mitte poliitikas“.2 Kauaoodatud vabadus haises kangesti patriarhaadi järele.
Marginaliseeritud häälte esiletoomine Eesti ajaloos aitab nende õigusi kaitsta ja edendada ka tänapäeval. Paremäärmuslikes seltskondades on üheks tüüpilisemaks argumendiks võrdõiguslikkust suurendavate ettevõtmiste kritiseerimisel, et „see ei ole Eestile omane, tegemist on lääne importkaubaga“. No ei ole see nii. Carl Robert Jakobsoni kõrval võiks keskmine eestlane tunda ka Lilli Suburgi, kes aastal 1887 julgustas eesti naisi „ahju tagant välja astuma“ ja ühiskondlikus elus aktiivsemalt osalema. Teada võiks ka Aleksandra Kollontaid, kelle vaated kujunesid vähemalt osaliselt Narvas Kreenholmi vabriku töötajaid jälgides ning kelle roll globaalse feminismi arengus on vaieldamatu, hoolimata sellest, kuidas hinnata tema rolli varajase Nõukogude Liidu valitsuses. Tänapäeva võitlustel võrdõiguslikkuse eest on kohalikud juured ning nende „võõramaiseks“ tembeldamisega ei pääse nende murede lahendamisest.
Kalevipoja vaieldamatult homoerootiline kujutamine sajandivahetuse kunstis võiks anda kõneainet eesti kultuurikaanoni laiemaks ümbermõtestamiseks. Oskar Kallis, Kalevipoja laul. Pastell 1914. Tartu Kunstimuuseumi akvarellikogu,
Seepärast on Eesti esimese LGBT ajalugu käsitleva teose „Kalevi alt välja“ ilmumine märgiline sündmus. Kuigi geikogukonda puudutavad teemad on viimase viieteistkümne aasta jooksul muutunud normaalseks ühiskondliku debati osaks ja kuigi toetus kooseluseadusele on nüüdseks üle 60%, on Eesti LGBT-kogukonna ajalugu peaaegu täiesti tume maa.3 Väheseid valguskiiri on siia toonud kunstnikud, näiteks Jaanus Samma oma teosega „Esimehe lugu“ ja Anna-Stina Treumund fotoseeriaga „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“. Artiklipikkusi käsitlusi on ilmunud ajakirjas Mäetagused ning päris ammusest ajast mäletab ehk keegi veel Teet Veispaku ja Max Randi artikleid 1989. aasta Vikerkaares. Tööpõld on lai.
Kvääriajalugude juures kerkib paratamatult üles allikaprobleem. Homoseksuaalsus on suurema osa viimasest kahest sajandist olnud siinmail kuritegu. Geikogukonnad on pidanud tegutsema põranda all oma seksuaalsust häbenedes, aga sageli ka vormides, mis ei sobitu hästi XXI sajandi arusaamadega homo- ja heteroseksuaalsusest. Tüüpiliselt on kvääriajalugude uurimiseks kasutatud kahte sorti allikaid: esiteks politsei- ja kohtutoimikuid, teiseks suulist ajalugu, mälestusi ja kirjandust. Politsei ülekuulamised ja jälitustegevus võivad anda hea ülevaate geielu avalikkust puudutavatest külgedest – kus käidi lantimas, kus koguneti – ja nendest aspektidest, mida inimesed parema meelega ei meenutaks. Samas nõuab nende allikate kasutamine palju kriitilist meelt ning valgustab LGBT-rahva elu vaid osaliselt ja kõverpeeglist. Suuline ajalugu on aga mõistagi piiratud inimeste elueaga – tsaariaegse geielu uurimiseks pole sellest meetodist suurt kasu.
Kogumikus „Kalevi alt väljas“ on esindatud mõlemad lähenemised. Esimeses essees kasutab Ken Ird XIX sajandi keskpaigas Kuressaares peetud kohtuasjast kohtutoimikuid, selleks et näidata, kuidas homoseksuaalsuse stigmatiseerimine ei mõjutanud ainult geikogukonda ennast, vaid kujundas võimusuhteid kõikides Kuressaare ühiskonnakihtides. Loo keskmes on kaks rikast kuressaarlast, ametnik Alexander Eichfuss ja bürgermeister Philipp von Rieckhoff, keda nende ühine tuttav Johann Simon Masurkewitz süüdistas sodoomias. Viis aastat kestnud protsess lõppes õigeksmõistva otsusega. Kohtualused ise väitsid, et süüdistus kujutas endast kättemaksu ebapopulaarsete otsuste eest, mida nad linnavalitsejatena teinud olid. Ka ainsad tunnistajad, kes kahe ametniku voodielu näinud olid, osutusid nende vastu isiklikku vimma kandvateks. Kinnitust kõlvatust käitumisest ei andnud ka arstlik läbivaatus, kus otsiti sodoomiale viitavaid muutusi kehaehituses: „närbunud lihaskond, kortsus nahk, küürus kehahoid, lotendavad põlved, ebakindel ja taaruv kõnnak, tuhmid silmad, nüri kuulmine, päraku paistes või halvatud sulgurlihas“.
See, kas härrased Eichfuss ja Rieckhoff ka tegelikult voodikaaslased olid, polegi selles loos kuigivõrd oluline. Me näeme, kuidas homoseksuaalsuse küsimus mõjutas tervet ühiskonda. See oli relv, millega oli võimalik rünnata võimu ära kasutavaid ametnikke. See oli probleem, mis andis arstidele võimu otsustada inimeste Siberisse saatmise üle. See oli prisma, milles eristusid XIX sajandi tsaaririigi võimusuhted: eestlasest teenijannat, kes olla oma silmaga näinud Rieckhoffi Eichfussi peal magamas, ei peetud kaugeltki nõnda usutavaks tunnistajaks kui paistes pärakut otsinud arstihärrat. Ning süüdistustest hoolimata läks bürgermeistril ja ametnikul lõpuks ikka hästi. Nad mõisteti õigeks ning Eichfuss sai hilisemas elus veel viis lastki. Baltisaksa aadelkond ei lasknud end kuulujuttudest häirida. Sellest ühest kohtuasjast saab teada enam-vähem kõik, mida XIX sajandi Kuressaare kohta teada on vaja, homoseksuaalsus, paistku ta pealegi marginaalse nähtusena, osutub siin võtmeks kogu ühiskonna mõistmiseks.
Spektri teises otsas on Riikka Taavetti essee kvääride elulugudest, mis toetub suuresti Merle Karusoo välja antud kogumikule „Kured läinud, kurjad ilmad“. Taavetti on leidnud sealt üles üksikud lood, mis kirjeldavad tõmmet samast soost kaaslaste poole ja mis avavad neid kahtlustega segatud kirgi, mida tundsid hilisel nõukogudel ajal oma teistsugust seksuaalsust avastanud inimesed. Siin näeme, et seksuaalsusega suhestumine oli palju paindlikum, kui stereotüüpide põhjal järeldada võiks. Näiteks ei tähendanud samast soost partneriga seksimine veel tingimata seda, et ennast defineeriti gei või lesbina. 16aastane mees võis peo käigus seksida peokorraldajaga, seda nautida ning siiski jätkata enda defineerimist heteroseksuaalsena. Mõni teine võib aga jällegi kahelda oma identiteedis, kuigi ühtegi otsest seksuaalset akti polegi toimunud, lihtsalt kallistused ja puudutused tunduvad eriliselt laetuna. Kui kohtutoimikud näitavad, kuidas riigi tähelepanu alla sattunud homoseksuaalsus puudutab kõiki ühiskonnakihte nende seksuaalsusest hoolimata, siis sellised autobiograafilised lood näitavad, kui vähe inimeste jaotamine homo- ja heteroseksuaalseteks üldse ütleb meile seksuaalsuse tõelisest mitmekesisusest ja keerukusest.
Kogumiku ülejäänud tekstid katavad ilusasti ära põhilised kvääriuurimuse valdkonnad. Andreas Kalkun ja Rebeka Põldsam kajastavad homoseksuaalsuse esinemist publitsistikas. Näeme, et Eesti LGBT-ajalugu on alati olnud rahvusvaheline, „võõraste teemade kojutoomine“ on olnud meile omane vähemalt XIX sajandi lõpust saadik, kusjuures toojateks on sageli olnud konservatiivsed ringkonnad.
Nii muutus homoseksuaalsus Eestis kõneaineks tänu Saksamaal toimunud Eulenburgi skandaalile. Loo sisuks oli küllaltki tüüpiline keelepeks, kus keiser Wilhem II lähikondlasi süüdistati homoseksuaalsuses ja selle kaudu poliitiliste otsuste mõjutamises. Skandaali kajastades õppisid Eesti ajakirjandusväljaanded esimest korda homoseksuaalsusest avalikult kirjutama, töötati välja vastavat terminoloogiat, aga ka erinevaid raamistusi („homoseksuaalsus on moraalne pahe, mis ohustab kogu inimkonda“, „homoseksuaalsus on meditsiiniline nähtus ja sestap ei tohiks olla karistatav“), millega skandaali lugejale arusaadavaks teha.
Rebeka Põldsam toob 1930ndatest päevavalgele mõned väga raskesti tõlgendatavad ajakirjanduslikud tekstid, kus keegi anonüümne autor kirjutab (sarjas pealkirjaga „Lilla õudus“) oma homoseksuaalsetest kogemustest, Kaarli puiesteel lantimisest jm osalt justkui pihtimuslikult, osalt hoiatavalt, osalt lihtsalt kõmuliselt-meelelahutuslikult. Ühelt poolt annavad need tekstid väärtuslikke teadmisi geielu kohta sõjaeelse vabariigi ajal, teisalt aga näitavad, kuidas ka konservatiivsel-autoritaarsel perioodil Eesti ajaloos oli tabuteemadest võimalik rääkida – kui selleks vaid õige keel leida.
Eraldi väärivad välja toomist kaks teksti. Bart Pushaw kvääripilguga tehtud analüüs Kalevipoja vaieldamatult homoerootilisest kujutamisest sajandivahetuse kunstis võiks anda kõneainet eesti kultuurikaanoni laiemaks ümbermõtestamiseks. Valvekonservatiivide hüüatusi ennetades: see ei tähenda, et „eksistentsialistlikust Kalevipojast“ ei tohiks enam rääkida või et Andrese ja Pearu suhet tuleks juba põhikoolist alates kujutada eesti geikultuuri alustalana. Lihtsalt, traditsiooniliste tõlgenduste kõrval võiks olla ruumi ka kvääripärasematele, ent siiski veenvatele lugemisviisidele.
Teine ülioluline tekst on Sara Arumetsa essee soo tunnustamise poliitikast või õigemini selle puudumisest 1990. aastate Eestis. Arumetsa järeldus on üsnagi šokeeriv. Soo tunnustamine ja soolise ülemineku reguleerimine – kaks transinimeste jaoks keskset riiklikku protsessi – olid meil 90ndatel sisuliselt reguleerimata. Et mingisugunegi õiguslik raamistik kümnendi lõpuks loodi, juhtus tänu sotsiaalministeeriumi ametnike, teemaga seotud aktivistide, arstide (Maie Väli, Helvi Rammul, Uudo Reino) ja juristide (Peeter Järvelaid) lobitöö tulemusel.
Arumetsa lugu näitab üsna heas valguses keskastme spetsialiste, kes transinimestega otseselt kokku puutusid. Heaks näiteks on perekonnaseisuameti töötaja, kes ilma suurema kärata muutis ära ühe transnaise sooandmed, et too saaks seejärel õiguse „sugu korrigeerivale“ operatsioonile. Poliitilisel tasandil reageeriti teemale aga kas totaalse apaatiaga – kogu aeg oli lihtsalt tähtsamaid asju teha – või siis takerduti justiitsministeeriumis filosoofilistesse vaidlustesse, mille tõttu kümned transinimesed aastaid teadmatuses istuma pidid. Muide, paljud soo tunnustamisega seotud küsimused on Eestis tänini selge vastuseta.
„Kalevi alt välja“ on oluline esimene samm Eesti kvääriajaloo süstemaatilisel uurimisel. Edasi võiks liikuda nii sügavamale kui ka laiemaks. LGBT-inimeste häälte esile toomise kõrval tasuks valgustada ka nendega seotud diskursuseid: poliitilist retoorikat ja õigusloomet, aga ka homoseksuaalsuse raamistamist avalikes aruteludes, umbes nii, nagu seda on teinud Kalkun ja Põldsam. Kaardistamist vajaks ka heteroseksuaalsus kui mõiste ja identiteet Eesti ajaloos. Eesti taasiseseisvumisaegse rahvusluse soostatust olen ma ise natukene uurinud, ent seda tasuks teha ka varasemate perioodide puhul.4 Eelnevaga seotult vääriks uurimist ka Eesti homofoobia ajalugu, nii nagu on seda Venemaa kontekstis meisterlikult käsitlenud Oxfordi õppejõud Dan Healey.5
Viimaks, nüüd kui meil on olemas kogumikud, mis käsitlevad Eesti feminismi ajalugu ja kvääriajalugu, võiks hakata mõtlema, kuidas neid lugusid Eesti peavoolu ajalukku kirjutada. Ma ei mõtle siin „Eesti ajaloo“ stiilis akadeemilisi köiteid, vaid laiale publikule ja üldhariduskoolidele mõeldud väljaandeid. On selge, et meil on mitmekülgsete huvidega häid ajaloolasi ja meie avalik arutelu suudab hallata ka poliitiliselt tuleohtlikke ja vastuolulisi arvamusi tekitavaid teemasid. Väga tore oleks, kui tänavu kooliteed alustanud õppurid tutvuksid keskkooli jõudes lisaks Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidula saavutustele ka Lilli Suburgi, Maie Väli, Eesti Lesbiliidu ja teiste oluliste tegelaste ja asutustega mitmekülgsemas Eesti ajaloos.
1 Piret Karro, 150 aastat Eesti feminismi. – Vikerkaar 3/2022, 58–112.
4 Aro Velmet, Sovereignty after Gender Trouble: Language, Reproduction, and Supranationalism in Estonia, 1980–2017. Journal of the History of Ideas 80, no. 3 (2019), 455–478.
5 Dan Healey, Russian Homophobia from Stalin to Sochi. Bloomsbury Academic, New York 2018.
Lõppev aasta on olnud pikk ja kurb. Ukraina sõja algus ja sellele järgnenud kogunemine Vabaduse väljakul veebruarikuu külmal päikselisel päeval näivad eelmise ajastu sündmustena, sellele eelnenu aga hoopis ammuse ajana. Esimesed sõjanädalad ja -kuud möödusid paljudel sõjasündmusi jälgides, igal võimalikul hetkel rõlgeid uudiseid lugedes, neid seedida püüdes ja Ukrainasse sõjalist abi oodates. Nii mõnedki läksid põgenikele vabatahtlikuna appi, teised aitasid raha või vajalikke esemeid annetades, sajad astusid kaitseväkke või sõjalistele ettevalmistuskursustele.
Ka kunstnikud protestisid sõja vastu, sedastades Vene sõduri argpükslikku ja julma vägivallatsemist tsiviilisikute kallal. Muutus ka aktivistliku protestikunsti tähendus: protesti eesmärk ei ole ainult vastasele vastu astumine, tema muutmine, vaid meeleheites ja leinas inimeste ühendamine. Oktoobris eksponeeris Anrike Piel Tallinna keskturu lihalettide kohal ukraina põgenikele tehtud alandavaid tööpakkumisi, kus Eesti tööandja ei taha maksta, elamiseks pakub lukustamata tuba. Piel väljendas teosega tülgastust väiklase mentaliteedi vastu: hoolimatusest juhtub tihti halba. Novembris avasid Kaisa Eiche ja Kadi Estland Hobusepea galeriis kurbuse ja ängi talumist hõlbustava näituse. Eiche oli oma fotodel toonud sõjasündmused Eestisse ja lavastanud fotodel olukorra, kus näituse vaataja ja tema lähedased pidid ise pommide eest keldrisse varjuma. Milline on siis pilt? Sõjahirm, -lein ja -viha on tugevad tunded, need ei ole lüürilised, isegi mitte melanhoolsed, vaid, nagu Estlandi luules, purtsatavad võikalt esile argises ja harjumuspärases. Estlandi luuletustes manatakse kord silme ette stseene nõukogudeaegsest lapsepõlvest, järgmiseks hüpatakse seal kibedusele, mis tekib mõttevahetuses äärmuskonservatiiviga.
Kuidas avaldada moraalset toetust?
Mitmed tänavused muusikafestivalid ja ERSO kontserdid algasid Ukraina hümniga, publik oli leinaseisakus. Võeti vastu otsus, et Eesti riigi rahastatud kontserditel koostööd Vene muusikutega ei tehta. Mitmel pool maailmas otsustati kontrollida, kas muusikud on Putinile truud või tema vastu. Veneetsia biennaali avanädalal aprillis avaldati kõikide paviljonide avakõnedes toetust Ukrainale. Venemaa paviljoni ei avatud ja kui mõned välismaal elavad venelased välja arvata, siis Vene kunstiinimesi avamisel näha polnud.
Kevadel tekkis Kumus kimbatus endise Nõukogude Liidu avangardkunsti näitusega „Mõtlevad pildid“ (kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula, Jane Sharp): kas vene kunstnike loomingut näidata Ukraina sõja ajal või mitte, isegi kui kunstnikud olid 1960ndatel režiimivastased? Näituse avamine lükati edasi ja esialgu olid tühjadel seintel vaid teoste andmetega sildid. Sedasi rõhutati, et ka mineviku tähendus muutub praegu iga päevaga: aja jooksul pandi teosed järk-järgult välja. Lõpuks olevat eksponeerimata jäänud vaid üks Leninit kujutanud pilt.
Protestijad – kunstnikud, lavastajad, näitlejad tõestasid 13. aprilli aktsiooniga Venemaa Föderatsiooni saatkonna ees, et protesti eesmärk ei ole ainult vastasele vastu astumine, vaid meeleheites ja leinas inimeste ühendamine.
Hilissügisel Kumus enam Lenini pila ei peljatud: Läti iseseisvuspäevaks avatud Vītolsite erakogu näitusel „Mälu arheoloogid“ (kuraator Eda Tuulberg) on väljas ukraina, vene ja ka teiste idaeurooplaste Nõukogude aja lõppemist kujutavaid teoseid.
Tunnistan, et mul oli kummaline kõrvuti näha postsovetlikke humoreske Lenini monumentide mahavõtmisest, Lenini mausoleumis kirstu keerutamist, Leninit kui odavat brändi ja näituse avamisel Marxi teoseid lamades lugevaid alasti noori naisi.
Ma ei väida, et muuseumi moraal peab olema vankumatu, aga kevadel püstitatud küsimus näitusepoliitika kohta andis lootust, et kunstiteostele hakatakse lähenema julgema kriitikaga. Et ei öeldakse mitte ainult imperialismile ja kolonialismile, vaid ka seksismile. Miks mitte luua alternatiivne (ideaal)maailm, iseäranis, kui naabruses käib sõda? Minevikutähenduste vaagimisel jääb Kumu positsioonivõtu vahele kirjanik Dagmar Normeti onu Jakov Rubinsteini Nõukogude ajale tüüpiliselt dramaatilise looga erakogu näitus Mikkeli muuseumis, kus XX sajandi traagikat esitatakse märksa rahulikumalt.
Tülitsemine väärtuste pärast
Eskaleerunud keele- ja monumenditüli üleskütjad rõhuvad kultuuri alustaladele. Kelle või mille poolt olla, kui argumentatsioon on emotsionaalne ja jäik, faktidele ei anta võimalust? Ka ajakirjanduses on oma positsiooni rahulik selgitamine hääbunud, kui just toimetajad ei ole otsustanud poolt valida. Mina olen keeledebati põhjal aru saanud, et eesti keele instituudi töö ja seisukohad eesti keelt ei ohusta. Ent kas keeleinimeste omavaheline kommunikatsioonihäire ei peaks viima viljakamate diskussioonideni, kui seda on paari (keele)teadlase süsteemne avalik sarjamine?
Monumentidega on läinud halvemini. Juunis jalutasime sõpradega Raadil ja mõtlesime, et sealset Ants Möldri ja Rein Luubi loodud memoriaalkompleksi ikka maha ei võeta. Kuid septembris tehti see ära ja monument jõudis Tartu linnamuuseumi hoidlasse.
Tallinna Maarjamäe memoriaal on XX sajandi modernistliku kunsti tippteos. Vaevalt et selle teose kaitsjad soovivad sinna tagasi igavest tuld või muid nõukogulikke atribuute. Maarjamäe kompleks, mille 1970ndate algul kujundasid arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm ja insener Vello Hüdsi, on Eesti kõige huvitavam maastikukunsti teos, pealegi algselt kavandatud kristliku sümboolikaga. Teose taastamisega tekiks Pirita teele üks mõnus ajaviitmise paik, memoriaali hävitamine on märksa jälgim tegu, kui oleks Konrad Mäe maali supiga ülevalamine.
Kliimaaktivistid on välja valinud klaasitud ja igati kaitstud kallid kultusteosed, kui nõuavad kliimakriisiga kohe tõsist tegelemist. Konserveeritud supi aegumistähtaja lõpuks on ilmselt ka muuseumide kogude kliimatingimused samavõrd kehvad kui supiga ülevalamise mõju teosele. Nii et ka kultuuri alustalade, kultusteoste säilitamise nimel tuleb tegutseda nüüd ja kohe.
Kas öelda ei?
Kui vanasti vaadati elusa kaduvust ülevana, siis nüüd paistavad haavad juba kaugelt silma. Nõukogude aja kultuurist õhkus tihtipeale ängi ainelise ja vaimse ilmajäetuse – kinniste piiride, ebainimlike ohtude ja rangete keeldude pärast. Praeguses kunstis ja kultuuris on raske hüpata üle neoliberaalse surve ja püüdlikult naeratada niihästi hea, aga eriti halva mängu juures. Vastumeelsete tingimuste tagasilükkamine, neile selgelt ei ütlemine on võimatuks või nii ebamugavaks tehtud, et kunstiinstitutsioonid ei katkesta oma tööd ka siis, kui teavad, et kunstnikel ei ole ravikindlustust. Enamgi veel: seksistlikud kultuuriprogrammid on endiselt alles, sest iga nalja kontrollimine nõuab liiga palju tööd … Pigem naeratatakse kramplikult omaette, sest vaikimisega saab endale sisendada vastumeelse olukorra seesmist õõnestamist või tõestada unikaalset võimet hakkama saada ka siis, kui teised ei saa. Seni pole küll näha olnud, et vaikimine midagi muutnud oleks. Tahaksin väga, et edaspidi dekonstrueeritakse imperialismi kõrval ka seksism ja öeldakse sellele selge ei. Tahaksin, et meie mõttevahetustes oleks faktidel pooltki nii palju ruumi, kui on mõtlematutel tundepurtsatustel.
Lõppeval teatriaastal pääsesid kõik vaatajad, kes seda soovisid, küll minema arvutiekraanide eest, kuhu kahel varasemal aastal kuri pandeemia oli nad pikkadeks kuudeks aheldanud, kuid järjekordse saatuselöögina jättis tänavusele teatrile kindlasti jälje veebruaris Ukrainas alanud sõda. „Inimestel on sõja tõttu tundlad niikuinii väga püsti, igast väiksemastki vihjest haaratakse kinni, tõlgendatakse kõike ja vahel tõlgendatakse üle, nähakse sõjateemat seal, kus tegijail see võib-olla mõtteski polnud,“ ütles teatrivaatleja ja Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii liige Pille-Riin Purje.
Lõppev aasta on kahjuks sõja-aasta. Kas Eesti teater on sel raskel ajal näidanud üles sotsiaalset tundlikkust?
Eks ikka. Konkreetselt Ukraina sõja teemat käsitleti Julia Augi lavastuses „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“, mis esietendus juba aprillis Vabal Laval – see oli tõesti kiirreageering puhkenud sõjale. Aug väärib selle lavastusega tunnustust, nii selle tegemise eest kui ka seepärast, et saalis suudeti tekitada ühistunne, mis puudutas. Aga ma pole kindel, kas otseselt sõjateemalisi lavastusi peab olema ülearu palju – kurb, kui hakataks sihiteadlikult selle teema seljas ratsutama. Teater on olevikuline kunst, vajalikud paralleelid tulevad lavastustesse ja vaatajate pähe või hinge niigi.
Küllalt otseselt oli sõjateema ka R.A.A.A.Mi lavastuses „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ (autor ja lavastaja Damir Salimzianov), kuid tekstina jäi näidend nõrgaks – algas leidlikult, ent ei jõudnud kuhugi välja. Sõja kauget kaja kostis vihjeliselt näiteks Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ (lavastaja Peep Maasik) ja Toomas Uibo muusikalise suvelavastuse „Minul on vari“ (lavastaja Kaili Viidas) mõnes stseenis, just ema ja laste suhetes puudutas sõjahirm vahetult. Oma killu sellesse mosaiiki andis ka lavastaja Andres Noormetsa otsus tuua Ugala „Kirsiaia“ lavastusse Oleg Titovi vene keelt kõnelev jõhker teekäija – mõnele vaatajale tundus see ehk liig, aga minu arvates oli väga mõjuv. Nägemata on mul Viktor Marvini Arvo Pärdi keskuses lavastatud „Must laegas“, kus sõjateema kesksel kohal.
Uue sügavama tähenduse võivad omandada ka varasemad lavastused, mis jõudsid lavale enne sõja puhkemist. Käisin hiljuti uuesti vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Lehman Brothers“ (lavastaja Hendrik Toompere jr) ning kui jutt käändus sõjale, siis publik jäi hoopis teistmoodi vaikseks kui varem.
Inimestel on sõja tõttu tundlad niikuinii väga püsti, igast väiksemastki vihjest haaratakse kinni, tõlgendatakse kõike ja vahel tõlgendatakse üle, nähakse sõjateemat seal, kus tegijail see võib-olla mõtteski polnud.
Pille-Riin Purje: „Uusi sõnalavastusi lisandus aastaga tublisti üle saja, peale selle tantsulavastused, etenduskunstid ja muusikateater, nii et kogus on endiselt väga suur.“
Kalendriaasta pole hindamiseks kõige täpsem ajaühik, paremini sobib selleks hooaeg, ent siiski, missugune on lõppev teatriaasta – rõhuga sõnateatril – oma tasemelt?
Oli aasta, mis sisaldas igasugust teatrit, kusjuures palju ka sellist, mis jättis ükskõikseks ega mõjunud. Tartu Uue teatri mulluse „Serafima + Bogdani“ (lavastaja Ivar Põllu) laadset paljude lemmikut ja suurelamust tänavu paraku esile ei tõusnud. Harilik teatriaasta oma väheste tippudega. Aga mõned uuslavastused on mul veel nägemata: Tallinna Linnateatri „Revident“ ja „451° Fahrenheiti“, Vaba Lava „Narva – linn, mille me kaotasime“, Paide teatri „Oaas“, Von Krahli teatri „Libahunt“.
Pärast pandeemiapausi uhasid teatrid uuslavastusi hullumeelses tempos. Kas mahu poolest on olukord nüüd normaliseerunud?
Raske öelda. Uusi sõnalavastusi lisandus aastaga tublisti üle saja, peale selle tantsulavastused, etenduskunstid ja muusikateater, nii et kogus on endiselt väga suur. Võimalik, et olen selle olukorraga juba harjunud, igatahes liiga ülekuhjatud lõppev aasta ei olnud.
Kas mõni teater või loominguline ühendus tõusis oma tegemistega esile?
Päris ühte ja ainust ei saa esile tuua, huvitavaid lavastusi on olnud mitmel pool. Küll aga seadis teatriaastale omamoodi mõjusa raami Eesti Noorsooteater. Mingis mõttes oli Taavi Tõnissoni aasta, kelle lavastatuna jõudis veebruaris Eesti Noorsooteatris lavale südamlik „Röövlitütar Ronja“ – nii nagu ka samal ajal Vanemuises esietendunud „Vennad Lõvisüdamed“ (lavastaja Tiit Palu) õhutas see elujulgust ja kurjusele vastuhakkamist ning seetõttu puudutas praegusel raskel ajal. Suvel lavastas Tõnisson Rakvere teatris „Robin Hoodi“, mis minu arvates oli kõige eredam tänavune suvelavastus. Kevadesse jäi veel „Sineli“ (lavastaja Daniil Zandberg) esietendus Eesti Noorsooteatris ning selles efektses lavastuses oli Tõnissonil mängida tähtis roll.
Eesti Noorsooteatri õnnestunud aasta lõpetas aga Tanel Jonase lavastatud „Kõik ägedad asjad“, kus tõsist suitsiiditeemat käsitletakse elujaatava kerguse ja mängulisusega. Olen näinud seni vaid üht kolmest erinevast osatäitjast. Selle lavastuse puhul on veel tähelepanuväärne, kuidas publik mängu kaasatakse – mõni vaataja saab päris kandva rolli, aga see pole nipp nipi pärast, vaid niiviisi tuleb esile ühine vastutus ja tekib koosolemise tunne. Väga mõtlemapanev ja tugeva järelmõjuga lavastus. Seepärast toongi sellest aastast esile just Eesti Noorsooteatri.
Millised peale juba nimetatute olid selle aasta köitvamad lavastused?
Taago Tubina Ugala teatris lavastatud „Arsti“ puhul on eelkõige räägitud Garmen Tabori doktor Ruth Wolffist, ent tegemist on tervikuna tugeva lavastusega – stiililt jõuline ja kompromissitu pingega. „Arstis“ tuleb esile ka poliitkorrektsuse ja silmakirjalikkuse teema, mida Tubina lavastuses käsitletakse vaimukalt ja täpselt.
Kuidagi kummaliselt köitis Juhan Ulfsaki, Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Melanhoolia“. Esimesel vaatamiskorral võtsin seda kui maailmalõputunnetust, aga mõistusega vaagides sain aru, et seda kõike saab käsitleda hoopis kergemalt ja mängulisemalt – teisel korral nii läkski. Põneva ja mõistatusliku atmosfääriga lavastus.
Mööda ei saa vaadata Johan Elmi Sakala 3 teatrimajas lavastatud „Musträstast“, kus Ester Kuntu ja Hendrik Toompere tegid tugevad rollid, põnev oli vaadata, kuidas nad mängides andsid teineteisele impulsse. Ent nende rollide psühholoogiline sügavus on õnnestunud saavutada just tänu lavastaja oskusele kõik see välja tuua. Suurt lusti ja rõõmu pakkus Priit Strandbergi „Tõrksa taltsutus“ Vanemuises. On küll öeldud, et liiga pikk ja proloogi oleks võinud ära jätta, aga lavastuses on palju vahvaid ja rõõmsaid kõrvalrolle.
Andres Noormets tõusis sellel aastal esile kahe lavastusega: juba jutuks olnud „Kirsiaed“ Ugalas ja „Linda Vista“ Endla teatris. Neis köidab mängurõõm, aga ka lavastuste esteetika ja sõnum, mis on peidetud näilise kerguse sisse. Noormets oskab ansambli käivitada, tänu millele sünnib koosmängus huvitavaid rolle.
Aasta üks tugevamaid lavastusi on Artjom Garejevi Vene teatris lavale toodud „August: Osage’i maakond“ – jõuline lavastus ja näitlejate kompromissitu mäng.
Kes näitlejatest tegid kõige vingemad rollid?
Garmen Tabor Ugala „Arstis“ tõuseb kindlasti esile. See, kuidas ta oma rolli kaudu tervikut koos hoiab, on vägev. Roll on jõuline, aga mitte üheplaaniline, tegelase siseheitlused tulevad nähtavale. Nii tugevaid ja köitvaid naisrolle tuleb harva ette.
Huvitav oli jälgida Ivo Uukkivi lavaelu Lennart Merina Viimsi Artiumis etendunud lavastuses „Lennart. Pöördtooliaastad“ (lavastaja Karl Laumets). Jaak Jõerüüdi näidendi tekst on elegantne, nagu ka see, kuidas Uukkivi peategelase mõtteilma vahendas. Ei olnud Merit liiga imiteeritud, aga seejuures tulid mingid Lennartile omased maneerid esile.
Mulle oli intrigeeriv ka Eesti Draamateatri „Meister Solness“ (lavastaja Mehis Pihla), seda eelkõige Tõnu Oja ja Laine Mägi rollide tõttu. Ka siin tuleb käsitlusele poliitkorrektsuse teema, millest arusaamisel tekib omapärane põlvkondlik veelahe, ent tegelaste suhetes ei panda kellelegi pitserit otsa ette, vaid kõigile jääb oma võimalus. Lisaks iroonia ja huumor.
Kaks teatrit tänavu lõpetavad, vähemasti senisel kujul: Von Krahli teater suleb enda järel Rataskaevu tänava teatrimaja ukse ning Paide teatri senine trupp läheb laiali. Kui suured kaotused need on?
Ei oska veel aimata, kui lõplikult need teatrid kaovad. Nagu praegu paistab, jätkavad nad mingil muul kujul. Paide teater peaks uue juhi Mariliis Petersoni käe all edasi tegutsema kindla trupita projektiteatrina ning Von Krahli teatri uus mängupaik ja vorm selguvad ilmselt uue aasta algul. Aga jah, millegi lõpp on see ometi …
Ent sel aastal lõpetas oma 35 aastat kestnud tegevuse, ja samuti ehmatavalt äkki, veel ka kolmas teater, minu lemmikteater Varius. See tuli nagu välk selgest taevast. Jään Variusest puudust tundma. Sellised väiksemad isikupärased teatrikooslused rikastavad üldpilti, väärivad hoidmist, ei tahaks kellestki loobuda.
2022. aasta oli Uku Uusbergile Tallinna Linnateatris tema esimene täisaasta peanäitejuhina. Kuidas on tema tulek seda teatrit mõjutanud?
Eks ma igatsen Uku Uusbergi enda uusi lavastusi, aga ta on võtnud praegu rohkem kanda teatrijuhi rolli ja eks Tallinna Linnateatri majaehitus nõuab samuti oma aja. Suvel Patarei merekindluses tema lavastatud „Kalaranna 28“ oli küll mängupaiga poolest äge, kuid lugu ise polnud samaväärne. Uusberg tõi Salme kultuurikeskuses taas lavale ka Gorki „Põhjas“, uues paigas, ka uute osatäitjatega.
Põnevad külalislavastajad tulevad juba uuel aastal: Marta Aliide Jakovski toob Tallinna Linnateatris lavale „Poisi, kes nägi pimeduses“, Ivar Põllu „Tundemärgid“ ja Rainer Sarnet „Ülestähendusi põranda alt“. Praegu ei oska Uusbergi teatrijuhtimise stiilile veel hinnangut anda, järgmine aasta toob vahest uusi tuuli.
Vene teatri kunstiline juht Filipp Loss oli sunnitud sellest teatrist lahkuma eestlasi ja Eestit solvanud ühismeediapostituse tõttu. Kas see vahejuhtum peaks kuidagi mõjutama suhtumist Tallinna Vene teatrisse?
Jutud, et Vene teater tuleks üldse kinni panna, kõlavad absurdselt. Pigem ootan huviga, mis edasi saab, seal on ju palju huvitavaid näitlejaid – võib-olla lavastajatega on olnud kehvem seis. Aga mul ei tule pähegi küsimus sedasi püstitada, et milleks see teater meile. Julia Augi „Keisri hull“ tõotab tulla põnev katsetus.
Mis laadi teatrist tunned praegu kõige rohkem puudust?
„Vanaaegse inimesena“ tunnen puudust põhjalikust, andekast, süüvivast psühholoogilisest teatrist, kust mõistagi ei puudu kujundlikkus. Uku Uusbergi juba jutuks olnud „Põhjas“ on hea näide: suur lavastus, ligi 20 näitlejat, kellel kõigil on põhjendatud ja motiveeritud ülesanne. Tähtis on, et teatrist sedalaadi oskus ära ei kaoks, eelkõige lavastajatel.
