Toeta
Otsi

utoopia

  • Neil on hea aeg!

    KAI KIIV

    Tallinna Kammerorkestri 30. tegutsemisaastat tähistavad kontserdid „Kolm kontserti kolmekümnendaks“ 3., 17. ja 25. III.

    Tallinna Kammerorkester tähistab sel aastal 30. tegutsemisaastapäeva. Inimese elus märgib 30 aastat teatavat stabiilsust ja küpsust: lastehaigused on põetud, teismeliseea mässud mässatud, (üli)koolidiplom taskus ning karjääri­redelilgi esimesed sammud astutud. Juba on, millele tagasi vaadata, samal ajal kui pilk on loodetavasti ikka optimistlikult tulevikku pööratud, sest silmapiiril terendab veel palju uut ja huvitavat. Ehkki orkestri elukaare võrdlemine inimese omaga ei pruugi olla päris õige, sest eeldatavasti – kindel ei saa olla, sest üks kurvavõitu pretsedent on juba loodud – on orkestri eluiga pikem kui inimese oma.

    Samal ajal on Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann, tšellorühma kontsertmeister Leho Karin ja kontrabassist Jüri Lepp kaasa mänginud orkestri asutamisest peale.1 Teisisõnu, TKO on olnud nende elu! 30 aastat ühes orkestris pole kaugeltki rekord ei Eestis ega mujal: tean ERSOs, Estonia ja Vanemuise orkestrites mängijaid, kelle staaž on ületanud 40 aasta piiri. Aga keegi neist pole olnud eelnimetatud kollektiivide loomise juures ja seega on TKO tuumik täiesti eriline, et mitte öelda elav ajalugu. Selles mõttes ei saa neile vastu isegi peadirigent Tõnu Kaljuste, sest ehkki ta on orkestri ellukutsuja ja asutaja, on aastate jooksul TKO käekäiku suunanud ka teised peadirigendid: Juha Kangas (aastatel 1995-1996 peadirigent, 2001–2003 kunstiline nõustaja), Eri Klas (2003–2013) ja Risto Joost (2013–2019).2

    Nüüd on ring omamoodi täis, sest peadirigent on taas Tõnu Kaljuste ning sellest üksteise taasleidmisest võib ainult rõõmu tunda. Ehkki arvud aina kasvavad, läheb TKO Kaljuste sõnutsi hoopis nooremaks, sest „ansambli erksus ja uued programmid, need on meie toit“.3 Ja erksana hoidva menüü on kahtlemata kokku vaaritanud orkestri peakokk ise, sest märksa kindlam olnuks, kui juubelikontsertide kavad oleksid koosnenud pelgalt TKO tavarepertuaarist. Ent see polnud sugugi nii: sarja „Kolm kontserti kolmekümnendaks“ esimese, 3. III Viimsi Artiumi suures saalis aset leidnud kontserdi kava koosnes teostest, mis olid keskmisele kontserdikülastajale, sh selle loo autorile, sootuks võõrad, ehkki väärivad kahtlemata avastamist. Sest kui Euroopas palutakse balli või juubeli alguses valsile, siis TKO pidu algas Süüria-Ameerika helilooja Kareem Roustomi (snd 1971) keelpilliorkestrile kirjutatud teosega „Dabke“ (2014), mis on kuuetaktilisel rütmil ehk sudaasil põhinev Lähis-Ida tants.

    Sarja „Kolm kontserti kolmekümnendaks“ teisel kontserdil 17. märtsil EMTA suures saalis tuli ettekandele ka Erkki-Sven Tüüri teos „Action. Passion. Illusion“ (1993), mille Tõnu Kaljuste oli tellinud heliloojalt spetsiaalselt Tallinna Kammerorkestri loomise puhuks ja mis on orkestrit saatnud kogu tema eluaja.

    Sellele järgnes õhtu vahest kõige põnevam teos, sama helilooja 2019. aastal naishäältele ja keelpilliorkestrile loodud ja seetõttu ka olemuselt ooperlik, vanakreeka eeposel „Odüsseia“ põhinev „Hurry to the Light“ ehk „Tõtta valguse poole“. Kuivõrd terve eepos koosneb rohkem kui 12 000 värsist, siis ei ole Roustomi teoses kajastust leidnud kõik tegelased ja nende lood, vaid keskmes on „Odüsseia“ naised ja nende võim. Nii said Filharmoonia Kammerkoori naislauljate, sopran Yena Choi ja alt Cätly Talviku esituses sõna Odüsseust Trooja sõjast 20 aastat truult koju oodanud Penelope, Odüsseuse ema vaim ja Aiaie saare kaunis ja kurikuulus nõid Kirke – tema muutnud kõik talle lähenenud mehed seaks, kes hoiatanud Odüsseusesse armununa teda sireenide nõidusliku laulu eest. Kuulsime ka sireene endid ja ehkki nende laul kõlas EFK kammerkoori naislauljate esituses tõesti lummavalt, pääses publik siiski end toolide külge aheldamast, kõrvu vaigutroppidega täitmast ning pärast kontserti ilmselt ka elu ja tervisega koju. Nii nagu pärast pikki eksirännakuid jõudis koju ka seiklustest vintsutatud Odüsseus, kelle taaskohtumist Penelopega võib Roustemi muusika põhjal iseloomustada kui joovastavat.

    Teisel kontserdil 17. III EMTA suures saalis oli pidulikkuse hõng õhus juba käega katsuda. Kui Claude Vivier’ (1948–1983) „Lonely Child“ ehk „Üksildane laps“ (1980) välja arvata, kõndis ka kava konservatiivsemaid radu, sest seda raamistasid Haydni ja Mozarti sümfooniad nr 30, Haydni C-duur Hob 1:30 (1765), Mozarti D-duur K 202 (1774). Numbrimaagia mõttes huvitav leid, sest kuigi need on karakterilt elurõõmsad ja elegantsed, ei kuulu kumbki sümfoonia Haydni ega Mozarti tuntumate ega mängitumate hulka. Ometi pole orkestrile näilise kerguse ja elegantsuse saavutamine kerge ülesanne, sest nagu Viini klassikute puhul ikka, pole materjalis midagi üleliigset ning kõik, olgu siis hea või halb, on välja kuulda.

    Kui võis jääda mulje, justkui olnuks TKO esituses midagi kõrva kriipivat, siis kaugel sellest: orkester mängis täpselt, karakteerselt ja kauni tämbriga. Tehnilise virtuoossusega, mida mõlemad teosed kahtlemata pakkusid (Haydni sümfoonia I osa, Mozarti IV osa), tuldi mängeldes toime. Aga mis peamine: mõlema sümfoonia esituses oli siinmail kaunis haruldast elurõõmu, mängulusti, kergust ja vaimukust. Ehk osalt ka seetõttu pakkus pisikese pettumuse eelmainitud Vivier’ „Lonely Child“, mida oli nii temaatiliselt kui ka helikeelelt keeruline ülejäänud kavasse sobitada. Ka oli see õhtu ainus ettekanne, mille kallal norida, sest selle unenäolisuses ja horisontaalses kulgemises oli vertikaalne taktilöömine traagelniidina liiga hästi näha ja kuulda. Piltlikult väljendudes oleks õlimaali asemel soovinud intiimsemat, hapramat ja õrnemat pastelli, sest orkester mängis küll äärmiselt kauni ja sooja tämbri, ent kammerliku häälematerjaliga sopran Yena Choi paiguti lihtsalt üle. Seda oleks dirigent võinud märgata …

    Niisuguse tehnilise üleoleku ja sisulise veenvusega Erkki-Sven Tüüri teose „Action. Passion. Illusion“ (1993) esitust polegi varem olnud juhust kuulda. Ei ole ka ime, sest see teos, mille Tõnu Kaljuste heliloojalt spetsiaalselt TKO loomise puhuks tellis, on orkestrit saatnud terve tema eluaja. Huvitav oleks teada, kui mitu korda on nad seda kolmekümne aasta jooksul mänginud. Mõtlema­panev oli ka Eesti esiettekandena kõlanud „Deep Dark Shine“, mis mõlkus Erkki-Sven Tüüril meeles 2020. aasta algul seda looma hakates kui lugu abstraktsetest tumedatest ja tundmatutest, ent ühtaegu ka hirmutavaist ja ligitõmbavaist sügavikest. Et järgnevate aastate sündmused, kõigepealt kroonviirus ja siis sõda, andsid loole aga sootuks käegakatsutava, sügavama ja veelgi tumedama tähenduse, ei osanud Tüür lugu kirjutades ette kujutada. Helilooja siiski loodab – ja meie ühes temaga –, et pimedusest sünnib ikkagi valgus.

    Sarja viimane kontsert leidis aset 25. III taas EMTA suures saalis, sedapuhku Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie kauaaegse kontsertmeistri, meil aga eelkõige Eesti Festivaliorkestri kontsertmeistrina tuntud Florian Donde­reri juhtimisel, kellel on aastatepikkune kogemuspagas dirigeeriva kontsertmeistrina. Kontserdi avalugu, Veljo Tormise „Reminiscentia: Talvemustrid“ (1968/2009) oli mulle kui endisele ellerheinlasele ühtaegu nii äratundmisrõõmu pakkuv kui intrigeeriv: kuidas ometi kõlab kooritsükli „Talvemustrid“ viimane osa „Virmalised“ orkestri­seades? Selle laulu rolli nii Ellerheina kui ka teiste eesti kooride konkursivõitudes on raske alahinnata ning mulle, küllap ka paljudele teistele ellerheinlastele, tuleb „Virmalisi“ kuuldes elavalt silme ette eelkõige Tiia-Ester Loitme kuju ja pilk. Nii ei saanud ma üle ega ümber mõttest, kas Florian Donderer võttis vaevaks „Talvemustrid“ kooriversioonis enne üle kuulata. Sest „Virmalised“ kõlas paraku pisut korralikult välja mängitud etüüdina, ehkki maestro Tormise enese seades fraas „valgeid hobuseid jookseb üle sinise põllu“ trompeti esituses (solist Indrek Vau) on iseenesest andekas leid.

    Skepsis hajus aga täielikult järgmise teose, Béla Bartóki „Divertismendi“ Sz 113 BB 118 ajal, mille loomise aasta 1939 annab aimu selle tonaalsusest ja meeleolust, eriti teises osas. Pole just kuigi keeruline tõmmata paralleeli praeguse poliitilise olukorraga ning „Divertisment“ kõnetab värskelt ka praegust kuulajat. Esitus oli aga lihtsalt suure­pärane. Kui muusikateadlane Liisi Laanemets märgib kontserdikavas (siinkohal kompliment Tallinna Filharmooniale teoste asjatundlike ja põhjalike tutvustuste eest kontserdikavades!), et „Divertisment“ on lihtsam kui helilooja varasemad teosed, siis minu meelest pole mitte ükski Bartóki orkestriteos esitajale liiga lihtne. Seda enam et mängitakse ilma dirigendita. Eriti tahaksin välja tuua kolmandas osas allegro assai kõlanud soolod, kõigepealt Florian Dondereri enda, aga talle võrdväärset partnerlust ja konkurentsi pakkunud II viiuli kontsertmeister Elo Tepi, tšellokontsertmeister Leho Karini ja vioolarühma kontsertmeister Laur Eensalu esituses. Orkester, kellel on välja panna sellised mängijad, võib enese üle uhke olla!

    Huvitav ja üllatav oli ka kontserdi teise poole avaloona kõlanud Joseph Haydni viiulikontsert C-duur Hob Vlla:1 (1765). Huvitav selle poolest, et pigem pedagoogilisse repertuaari ja tänapäeval enam isegi mitte sinna kuuluvaid Haydni viiulikontserte kuuleb kontserdi­laval haruharva. Ja kui üllatavalt baroklikult see ikkagi kolme suure Viini klassiku hulka kuuluva Haydni teos kõlas! Ka Florian Dondereri ees tuleb veel kord kübarat kergitada, sest astuda kontserdi teises pooles taga­tipuks üles solistina pole teps mitte nalja­asi. Viimase teosena esitatud Tõnu Kõrvitsa „Labürindid“ (2010) lõid mõttelise silla õhtu hakul kõlanud Tormise „Talvemustritega“.

    Inspireerituna Jorge Luis Borgese novellist „Hargnevate teede aed“, kus kirjanik lausub, et „hargnevate teede aed on üks suur mõistatus või tähendamissõna, mille teemaks on aeg“, ei või Tallinna Kammerorkestri juubelit silmas pidades teada, kuhupoole orkestri teed hargnevad. Üks on aga kindel: praegu on neil hea aeg!

    1 Kersti Inno, Delta. Külas on Tallinna Kammerorkestri muusikud Olga Voronova, Laur Eensalu ja Andres Kungla. – Klassikaraadio 24. III 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608911549/delta-24-martsil-erso-kalle-randalu-leivafestival-floriandonderer/533004dd399858f9c282fda0fab4e25b

    2 TKO biograafia: https://www.filharmoonia.ee/tko/orkester/biograafia

    3 Liisa Tupits, Dirigent Tõnu Kaljuste: Tallinna Kammerorkester läheb kogu aeg nooremaks. – Pealinn 3. III 2023. https://pealinn.ee/2023/03/03/dirigent-tonu-kaljuste-tallinna-kammerorkester-laheb-koguaeg-nooremaks/

  • Valgusluikede tasane tiivapuudutus

    LIIS RULL

    Märtsiküüditamise mälestuskontsert 25. III Tallinna Jaani kirikus. Kammerkoor Collegium Musicale, Raun Juurikas (klaver), dirigent Endrik Üksvärav. Kavas Robert Jürjendali ja Tõnu Õnnepalu teos „Seitse valgusluike“.

    Augustis esimest korda Kärdla kirikus kõlanud Robert Jürjendali tsükkel koorile ja klaverile, mille mandriesiettekanne toimus nüüd, pakkus kevade hakul ehk veidi teistmoodi varjundiga lootust. Ometi oli teose seekordne ettekanne seotud ajaloos igavesti musta pitseriga – märtsiküüditamise aastapäevaga, ent ajal, mil peame tunnistama mõõtmatute koleduste kordumist, oli see lootus ehk kantud ka tasasest rahupalvest.

    Valdavalt on „Seitsme valgusluige“ alustekstid laenatud Tõnu Õnnepalu möödunud sajandi loomingust: luulekogudest „Ithaka“ (1988) ning „Sel maal“ (1990), mõni ka 2012. aasta kogust „Kuidas on elada“. Juba tsükli osade alapealkirju lugedes on tunda autori tuttava puudutusena endasse vaatavat melanhoolsemat mõttelaadi kesk omas rütmis hingavat loodust, ometi on kõigil kolmel tekstilättel ühise vihmavarju alla koondamisest hoolimata oma hääl. Kaks õhukest noorpõlvekogu, millest suurem osa tekste pärineb, kujutavad endast vaateid noore autori paiguti veidi palavikulisena näivatesse ülestähendustesse ja mõttevooludesse – eriti „Sel maal“ mõjub kirjaniku tänapäeva-mina kõrval kohati märksa läbilõikavamalt ja leplikku vaate­punkti on selles vähem. „Kuidas on elada“ toob lugeja aga ligikaudu 20 aastat hilisemasse aega kohtumaks Õnnepaluga, keda lugeja tunneb juba alatise kaduvuse mõtestajana.

    Selle teose kahtlemata üks kaalukaid aspekte on teksti ja muusika omavaheline dünaamika: kuidas teha nii, et üks ei lämmataks teist, vaid tegu oleks toetava ja teineteist ergastava sümbioosiga? Tekst on 12 osa vältel esitatud suhteliselt tihedalt järjestikku, ent tervikus on ometi loomupäraselt palju õhku ja ruumi, et lasta sõnadel mõjuda ning vältida üleküllastust ja seeläbi sõnumite kaotsiminekut. Näiteks tsükli kolmandas osas „Sa ei mäleta midagi päev“ põimub luuletuse melanhoolne toon muusika lootustandva varjundiga, nii et keskteel kohtudes vormub sellest maguskurblik bluus. Kümnendas osas „Kuidas on elada“ maalis kooripartii pehme koloriit aga klaveriklahvidelt kerkinud pinevamad küsimused samuti väljatorkavamast pastelsemaks.

    Tsüklit iseloomustab küllaltki line­aarne teksti järgimine: laulusõnad kulgevad paralleelselt Õnnepalu kirja pandud ridadega, olemata lisandustega üle valatud. Kuivõrd teoses on sõna ülimalt olulisel kohal, õigustab selline valik end igati: eri häälerühmadesse samal ajal osadeks lahutamata jäetuna oli tekstiline tervik hästi jälgitav. Küll aga on tsükli eri osadesse paiguti lisatud paindlikult džässilikel kõladel voolavaid vokaliise, et anda teksti vahepeal üksikute häälerühmade esitusse või lasta klaveripartiil enam välja paista – seegi valik toetas terviku õhulisust ja avarust. Samuti peitusid koori ühishingamistes tunnetatud pausid. Autor on teksti muusikasse kirjutamisel järginud sõnade rütmi, mis rõhutab veel kord selle olemuslikku esmatähtsust: sõnu pole muusika nimel raskesti äratuntavaks moonutatud, vaid muusika hoopis nende lainetele looklema maalitud. Üksikutel häälikutel kulgenud viisides oli tajutav teksti mõtte läbikajavus: isegi kui sõnu polnud parasjagu kasutatud, oleks saanud äsja kuuldud mõtted meloodiale taas külge siduda.

    Peale sisulise aspekti tuleb siinkohal teksti puudutada ka mõne teise külje alt. Sünkroonselt kõigis rühmades kõlanud tekstiosad olid hästi ühtlustatud ning ka sopranite-altide tekst oli alati lihvitud, ent kui sõnalise osa said enda kanda üksnes meeshäälte rühmad, läks sellest osa kahjuks hea diktsiooni puudumise tõttu kohati kaotsi. Samuti on nii mõttemahuka (pealkirjad riivavad ju vaid luuletuse pealispinda) teose puhul kuulajale oluline võimalus teksti paralleelselt muusikaga järgida, seega oleks võinud tervikelamuse täiendamise huvides siiski pakkuda luuletekste kavalehel.

    Lähemalt veel mõnest enam meelde sööbinud hetkest. Täpselt tsükli keskel paiknenud „Kus iial on elanud sõna“ oli juba vokaalteose kontekstis märgiline tekstivalik ning pälvis ainsa a cappella osana teravdatud tähelepanu. Domineerivalt aldisoolodele üles ehitatud laul mõjus seni kõlanud tervikus selgelt eristuvana, pakkudes tasase jutustuse asemel pooltoonidel mängelnud ja enam dissonantside keskel ekselnud meloodialiine, mille kergelt ärevale laaditunnetusega foonile pakkusid tasakaalu rahulikumad refrääniosad koori esituses. Müstilise allhoovuse lõi faktuuris kaikunud madal bassiliin. Ereda elamuse pakkus ka salapärast võrsunud neljas osa „Merest tõuseb aur“, mis oli osavalt seotud eelneva laulu uneleva finaaliga. Nappidest ja nukratest kordustest lõpuks säravate akordikobarateni kasvanud klaveripartii toetas ühtlaste liinidena esitatud eksistentsi vaagivaid küsimusi: tekstis mainitud olematus hingas koori ja klaveri vahel sügavalt sisse, et sõnade „pimestus pimestusest“ ajal kõikides registrites avarduda.

    Laiemas plaanis iseloomustab tsüklit läbiv kulgemise joon valdavalt vaiksema-keskmise dünaamikanüansiga, mis sobitub hästi Õnnepalu tasaste, looduslähedaselt vaatlevate ning sisekaemuslike mõtisklustega: teoses pole ülepakutult palju suuri või dramaatilisi paisutusi ega murdumisi, vaid tegu on voogava jutustusega, mis jätab kandvuse teenitult tihedate tekstiridade õlule. Klaveripartiis sagedase elemendina leidunud minimalistlikud kordused teenivad oma eesmärki, luues nii ühtlast tervikutunnetust kui ka tekitades eriti tajutavalt näiteks seitsmendas osas „Vaadata valguse kadumist“ igatsusest kõnelevate ridade kõrval pideva kohaoluna väljendatud lohutustunnet.

    Varemgi koorile muusikat kirjutanud Robert Jürjendal on kammerkooriga Collegium Musicale leidnud kauni ühise keele: koori puhas ja läbipaistev kõla asetus mõtteküllase teose nüansirohkusega sobituvasse omavahelisse harmooniasse. Teksti kujundirohkus ja sõnast tõukuvad impulsid leidsid oma tee ka helipilti – olgu selle tõenduseks siis tiivasahinat meenutav klaverisillerdus tsükli nimiosa sissejuhatuses, tekstikordusest tõukunud muusikalised kordused, tuule­imitatsioonides kajastunud hingused metsade vahel, puukujundites okstena laiunud meloodialiinid või konsonantsides kullasära leidnud akordid sama sillerdaval tekstikatkendil. Koori häälerühmade nii sisemine kui ka omavaheline kõlaühtlus oli kiiduväärt. Pianist Raun Juurikas oli koorile tundlik lavapartner ja oskas oma partii nüansse täpselt parajal hulgal välja tuua ning luua oma mänguga eri varjundeid küsivast kinnitavani.

    Kuigi teose ettekanne täitis laupäeva õhtul Tallinna Jaani kiriku otsast otsani publikuga, kajastus Robert Jürjendali loodud sõnalis-muusikalistes piltides seevastu avar ruumiküllasus. „Seitse valgus­luike“ ei taotlenud seega sugugi meeletut mastaapi, vaid vaatas pigem ühte suunda talle aluseks valitud luuletuste mahu ja formaadiga. Rännak läbi vahelduvate meeleolude pakkus kirgastavaid hetki, kus sai jälgida tasaseid teisenemisi mõtisklusmere sügavatest allhoovustest igatsevalt rannariba paitavate laineteni.

  • Film Venemaast, mida enam ei ole

    ERKKI BAHOVSKI

    Dokumentaalfilm „Navalnõi“ („Navalny“, USA 2022, 98 min), režissöör Daniel Roher, operaator Niki Waltl, heliloojad Marius de Vries ja Matt Robertson. Jupiter.err.ee

    Tänavu parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud „Navalnõi“ Vene opositsiooniliidrist Aleksei Navalnõist on Ukraina sõja valguses muutunud vastuseks küsimusele, kas see sõda on üksnes Vladimir Putini sõda või on selle taga terve vene rahvas. Eesti vaatajale pole filmis tõtt-öelda palju uut.

    Filmile on jätnud paratamatult pitseri asjaolu, et see on vändatud enne Ukraina täiemahulise sõja algust, seda vaadatakse aga sõja ajal. Kui me ei teaks, et Venemaal ei ole parasjagu käimas sõja vastu suurt meelt avaldatud, siis jääb filmist mulje, nagu tõustaks kohe-kohe üles Navalnõid vabastama ja vene rahvast uuesti looma. Filmi järgi peaksid venelased sõja vastu justkui mässama hakkama, sest toetus Navalnõile on reaalne ja olemas. Siit järeldub, et sõda – nagu teisedki muud vastikud nähtused Venemaal – on Putini ja tema kamarilja kätetöö.

    Spekulatiivne lisaküsimus on, mis juhtunuks siis, kui Navalnõi oleks olnud Ukraina sõja ajal vabaduses? Kas või välismaal. Seda me paraku teada ei saa, sest Navalnõi pisteti karistus­kolooniasse. Ja nagu me nüüd teame, siis polnud Vene võimudel muud variantigi, sest vaba Navalnõi olnuks sõjapidamisele Ukrainas ohtlik ilmselt juba ainult olemasolu tõttu.

    Ent seesama Ukraina sõda muudab täiesti Navalnõi märtrirolli. Kuni Ukraina suure sõja alguseni 2022. aasta 24. veebruaril oli Navalnõi Putini oponent nr 1, mees, kes on esitanud Kremli isandale kõige tõsisema väljakutse. Alates täiemahulise sõja algusest Ukrainas on aga Putini oponent nr 1 Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Tema kõrval tunduvad Navalnõi võitlused ikkagi tähtsusetumad.

    Aleksei Navalnõi suhtleb kohtupingist oma naisega dokfilmis „Navalnõi“.

    Ses plaanis ongi „Navalnõi“ ajaloofilm, jutustus Venemaast enne sõda ühe inimese kaudu. Kuipalju ka ei ela kaasa Aleksei Navalnõi tegemistele, ei saa üle mõttest, et see on juba ajalugu, millel oli oma roll kuni 24. veebruarini 2022, kuid mille tähtsusaste on peale rullunud sündmustiku tõttu kardinaalselt muutunud.

    Mida me siis näeme ja mida ei näe? Filmis on keskendutud Navalnõi mürgitamise katsele Novitšokiga 2020. aastal. Kaamera on pandud käima ja nii näeb päris lähedalt, kuidas Navalnõi elu ohtu sattus ja kuidas ta Saksamaale viidi. Filmi võib-olla põnevaim osa räägib sellest, kuidas Navalnõi ajab koos Belling­cati juhi Hristo Grozeviga mürgitajate jälgi ning teeb kuulsa telefonikõne ühele oma mürgitajale, teeseldes, et on FSBst.

    Bellingcati tegevus Navalnõi, aga ka ülejäänud Venemaaga seoses toob eredalt välja suure vastuolu. Kõik on kindlasti kuulnud ja lugenud Venemaa küberrünnakutest ja häkkeritest, kes suudavad mõjutada teiste riikide siseelu ja -kliimat. Tundub, et tegemist on maailma kübergeeniuste riigiga, Grozev näitab aga koos oma abilistega, kui rumalad on Vene ametnikud küberturbe küsimuses. Loomulikult tuleb mängu ka Vene igipõline häda korruptsioon, kuna delikaatseid andmeid on võimalik osta.

    Eesti ja võib-olla ka mõne muu riigi vaatajale seisneb filmi küsitavus selles, et seda kõike on juba nähtud. Kuna Navalnõi on meediastaar, on need episoodid ühis- ja peavoolumeedias ammu ära vaadatud, Bellingcati tegevus ammuilma üksipulgi ka lahti seletatud. Navalnõi tegevusel oli seos ka Eestiga moel, mida me filmis küll ei näe, kuid mis tuleks siinkohal siiski ära mainida. Kui Navalnõi viidi ravile Saksamaale, oli vahepeal õhus ka variant, et ta tuuakse hoopis Eestisse. Filmis ei näe, miks otsustati Navalnõi viia Saksamaale.

    Vene opositsiooniliidri peamine abimees Grozev on elanud ja töötanud Eestis ning oskab veidi ka eesti keelt. Eestis elab ka Navalnõi üks kaasvõitlejaist Ljubov Sobol. Mõttekoht ongi, mis on sõja ajal saanud Navalnõi lähedastest ja meeskonnast.

    Filmitegijatel oli täielik õigus keskenduda ühele episoodile Navalnõi elust ehk tema mürgitamisele. Nii ei näe seal kaadreid Navalnõi lapsepõlvest ega kuule midagi tema lapse- ja noorpõlvesõpradelt. Reporter on siiski teinud katse uurida Navalnõi vaateid, uurides, miks ühines too Vene natside marsiga. Navalnõi ka vastab ja sellega saab Vene opositsiooniliidri vaadete küsimus läbi. Aga ei midagi Gruusia sõja, Krimmi või Ukraina kohta üldisemalt! Tundub, et tüüpilise lääne ajakirjaniku moodi tuli esitada küsimus natside kohta, aga kõik muu – ja sel muul on praegu palju enam tähtsust – polnud filmitegijatele oluline. Ometi on teada, et Navalnõi on teinud vastuolulisi avaldusi nii Krimmi kui ka Gruusia kohta. Muidugi, olgem objektiivsed: praegu on Navalnõi esinenud 15punktilise sõja­vastase avaldusega.

    Sellest lähtuvalt võib spekuleerida selle üle, mis juhtuks, kui Navalnõi oleks Venemaa president. Võib-olla poleks ta nii agressiivne kui Putin, aga ka tema peaks lähtuma tugeva riigi huvidest. Ehk teisisõnu: osaliselt on Venemaa käitumine ette kirjutatud suuruse ja ajaloo tõttu. Venemaad on sundinud reforme tegema vaid kaotused sõjas, mitte siseopositsioon. Nagu on tabavalt märkinud Orlando Figes: Venemaal pole kunagi olnud toimivat kodanikuühiskonda, sestap on peamiseks reformaatoriks seal olnud riik.

    Lääne roll Navalnõi tegevuse selgitamisel jääb lahjaks. Filmitegijad on otsustanud küll näidata Saksamaa eelmise liidukantsleri Angela Merkeli sõnavõtte Navalnõi kohta, aga mitte seda, et Merkel käis Navalnõid Saksamaa haiglas vaatamas. Ammugi siis seda, miks Navalnõi mürgitamise hukka mõistnud Merkel jätkuvalt Putiniga kõneles.

    Laiem teema on, kas „Navalnõi“ pidanuks üldse Oscari saama ja mida teha Ukraina sõja tõttu igasuguste rahvusvaheliste konkursside ja spordivõistlustega. Nii ei suutnud varjata oma pettumust samuti Oscarile kandideerinud (ja ka PÖFFil linastunud) „Kildudest maja“1 kaaslavastaja Azad Safarov. „Kildudest maja“ räägib Donbassis sõja tõttu orvuks jäänud lastest ja Safarovi arvates pidanuks võitma just tema film. Lisaks keelasid korraldajad Oscari auhinnatseremoonial kõnelemast Zelenskõil, mis vaid täiendas ukrainlaste kibedusekarikat.

    Korraldajad põhjendasid Zelenskõi pöördumisest äraütlemist sellega, et nad ei taha olla seotud poliitikaga. Issand, hoia ja keela, tahaks selle peale hüüda – samal ajal antakse Oscar „Navalnõile“ ja – nagu märkis Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba – ka Netflixi filmile „Läänerindel muutusteta“2. Pealegi juhib Zelenskõi riiki, mis on langenud suurima agressiooni ohvriks Euroopas pärast Teist maailmasõda.3

    Ukraina sõda on teinud auhindade jaotamise paljuski kaheldavaks ürituseks. Seega jääb küsimus, kuipalju sai „Navalnõi“ Oscari kunstilise sisu ja kuipalju poliitilise konjunktuuri tõttu. Sama küsimus oleks muidugi kerkinud ka „Kildudest maja“ puhul. Teisest küljest peavad dokumentalistid jäädvustama tänapäeva olulisi sündmusi ja need võimsasse kunstivormi valama, klaasmullist naljalt kunsti ei tee.

    Mais on tulemas Eurovisiooni lauluvõistlus. Eelmisel aastal võitis loomulikult Ukraina laul (ukrainlased ei näinud probleemi lauluvõistluse korraldamises). Aga kas sel aastal peaks Ukraina jälle võitma? Kui Ukraina ei võida, hakatakse kohe küsima, kas sõda on muutunud normaalsuseks. Iseküsimus – millesse mina väga ei usu – on see, kas Eurovisiooni lauluvõistlusel hinnatakse üldse ka laulu muusikalist väärtust. Kas aga auhindamisel auhindamise pärast on üldse mõtet? Meenutagem, et Nobeli rahupreemiaid ei antud välja ei Esimese ega Teise maailmasõja ajal (1917. aastal sai preemia Rahvusvaheline Punane Rist).

    Maailma avalikkust erutab ka teema, kas Venemaa sportlasi peaks lubama spordivõistlustele, sh Pariisi olümpiale. „Navalnõid“ vaadates saab justkui vastuse, et võiks lubada, aga nagu juba eespool öeldud, on „Navalnõi“ vändatud enne Ukraina täiemahulist sõda. Rahvusvahelise kriminaalkohtu otsus anda välja Putini vahistamise määrus teeb aga Vene sportlaste võistlema lubamise taas keerulisemaks. Kurbloolisus seisnebki selles, et Putini üle peab kohut mõistma rahvusvaheline kriminaalkohus, mitte vene rahvas.

    1 „Будинок зі скалок“, Simon Lereng Wilmont, 2022.

    2 „Im Westen nichts Neues“, Edward Berger, 2022.

    3 https://www.rferl.org/a/oscar-outrage-ukraine-navalny-documentary/32324139.html

  • Valgusega kirjutatud vaikus

    TRIINU SOIKMETS

    Fotofest „Paus“ Pärnus kuni 30. IV: Eva Krami kuraatorinäitus „Igatsus“ Pärnu Linnagaleriis, Marliis Newsome’i fotonäitus „Flat Field“ Pärnu kunstnike majas, Danel Rinaldo „Theia“ Pärnu kunstnike majas ja „Asbestocapes“ Piilurgaleriis, Silver Vahtre isikunäitus „Elu tuba“ Endla teatris ja „Pärnumaa foto“ Pärnu keskraamatukogus.

    Möödunud aasta Pärnu fotofestist kirjutades lähtusin fotoprotsessist kui valgusega kirjutamisest, mida fotograafia algupäraselt sõna-sõnalt tähendabki. Kuid kahtlemata on see protsess oma olemuselt ka paus selles tähenduses, et iga ülesvõte justkui peatab aja, tabab hetke, kapseldab selle. See hetk on nagu ajaarvamise tähis. On momente, mil meie silmad, samamoodi nagu kaamera­lääts, tabavad vaatepildi, mis sööbib mällu nagu kujutis filmile. Ning kuigi ajaga pilt tuhmistub, säilib aimdus, et pärast seda ei olnud enam miski endine. Sellised hetked võivad painama jääda ja küllap on see üks põhjus, mis sunnib mõne meist aina uuesti ja uuesti kaamera võtma, et teha see viiv enda omaks, taasluua või kujundada tundmatuseni ümber oma visiooni järgi. Elava fantaasia korral pole tehnilisi abivahendeid selleks kõigeks vajagi. Aeg ei halasta, tagasi pöörata seda ei saa, kuid illusioon hetkelisest peatamisest ja pausile panekust võib pakkuda enneolematut võimuelamust ja -kogemust.

    Tänavuse fotofesti katusteemana paus seda siiski ei tähenda. Pigem märgib teadlikku ja taotluslikku puhkuse võtmist, sealhulgas ümbritsevast mürast ja erialastest ambitsioonidest, mis seotud kaasaegse kunsti kontseptuaalsete ideaalidega. Fotofesti pea­näitus Pärnu Linnagalerii raekojas laiendab seda teemat veelgi „igatsuse“ märksõnaga. Nii võib mõista pausi kui igatsust puhkuse, aga ka ilu ja sentimentaalsuse järele, vajumist selle sooja tugevasse haardesse. Sisuline teravus ja tabavus kui ego pikendus taandub puhta isetu esteetilise vormi ees; hea ja kurja tundmise puu kängub, sest keegi ei pea end kellelegi tõestama või millegi eest võitlema. Paus pole enam viiv, vaid igavik, argielu ja maailmavalu taustal omasoodu kulgev ajavöönd.

    Kuraator Eva Kram on selle ajavööndi seadnud kokku autoritest, kellel peamiselt kas kunstiakadeemia või kõrgema kunstikooli Pallas taust. Kunstiakadeemias suhtutakse fotograafia – ja üleüldse kunsti – mõistesse üha lõdvemalt ja laiapõhjalisemalt, Pallas on ehk traditsioonilisem ja konservatiivsem. Käesoleval väljapanekul domineerib Pallasele omane. Siiski ei ole kuraatorile saanud autorite valikul kaalukeeleks õppeasutus, vaid kunstnike käekiri ja käekirjade kooskõla, millega väljendatakse arusaama minimalismist ja harmooniast. See arusaam on omakorda üles ehitatud peamiselt kahest valdkonnast – portreedest ja loodusest, nende põimumisest kõikvõimalikes kombinatsioonides allteksti või tagamõtteta.

    Luisa Greta Vilo teosed „Piiravate uskumuste illusioon“ ja „Harmoonia“ on väljas Eva Krami kuraatoriprojektis.

    Näeb sürreaalseid puudekallistajad (Tuule-Mari Kaarna), veetlevaid akte keset laineid ja jääd (Renee Altrov, Julia Astok), embust mehe ja naise, aga ka ema ja tütre vahel (Luisa Greta Vilo), üleelusuuruses videokaadreid talvemaastikuga üheks saamisest (Margaret Mäses) ja ka pisikesi pilte iseendasse mähkumisest (Joosep Kivimäe). Pärnu Linnagalerii uue direktrissi siidine käsi, s.t pehme, ent kompromissitu käsitus oli nähtav juba paari kuu tagustel näitustel ning mina võin sellele vaid aplodeerida. „Ma ei tea, kumb on kurvem, kas see, kui mind ei liiguta miski peale sinu, või see, kui isegi sina enam ei liiguta mind,“ meenub mulle tundmatu autori tsitaat ning käesoleval näitusel mõistan, et pärast pausi liigutab mind miski uuesti just nimelt sentimentaalses skaalas.

    Paus kui katusteema aga on laienenud kogu festivalile „Pärnumaa foto“, mille tulemust esitletakse traditsiooniliselt Pärnu keskraamatukogus. Kas asi on selles, et väljapanekus osalevad peamiselt sealsed harrastusfotograafid, kellest nii mõndagi pole ükski kool nii-öelda ära rikkunud, kuid igal juhul näeb siin pausi kõige otsemas ja vahetumas tähenduses: puhkehetke pidav lihunik, jalgu sulistav lapsuke, heinarullil peesitav rebane, peldik põõsavilus, mägionn virmaliste all ja pitskardinate vahelt avanev lumine aiavaade. Viimane neist kannab pealkirja „Valge vaikus“ (Ülle Raidma), mis on ilmselt kauneimaid kujundeid pausi ja peatunud aja kohta. Ei mingi metatasandit, võib-olla tõesti liigagi lihtne, aga elu ongi lihtsam, kui seda keeruliseks ei mõelda.

    Peab veidi pingutama, et leida seoseid pausiga teistelt fotofesti näitustelt, kuid eks sellisestki seoste otsimisest võib korraks pausi teha. Pärnu Linna­galerii kunstnike majas on kokku sätitud kaks täiesti erinevat, kuid harmoneeruvat lähenemist fotole. Marliis Newsome’i rituaalse alatooniga lavastuslik seltskonnaseeria võlub analoogfoto auraga ja lainurkkaamera perspektiiviga, samuti mitmetasandilise tragikoomikaga. Nii mõnigi külastaja märkab, et lõbusasti ringi ratsutavad tegelased ei oska ratsmeidki korralikult käes hoida, kuid kuna nad oma grotesksuses ei paista end nagunii tõsiselt võtvat, siis see üldpilti ei riku. Sootuks märkamata võivad aga jääda enesevigastusele viitavad armid neist ühe reitel ja see lisab joviaalsetesse stseenidesse terakese tumedust. Pole see esimene ega viimane kord, kui pisaraid peidetakse nalja ja naeru taha …

    Newsome’i modellide liikuvuse ja lopsakusega kõlavad kokku Danel Rinaldo makrovõtted nahapinnast, negatiivi pööratud ja tugevalt toonitud, tulemuseks vulkaanilised maastikud, mis pärit justkui põlevalt Päikeselt endalt. Neile pakub täiendust ja kontrasti omakorda sama autori satelliitväljapanek Piilurgaleriis. Sedapuhku on tegu hoopis hallide, külmade asbestitolmuste maastikega, millest üks on emulsiooni abil kaetud otse eterniidile, ülejäänud digitrükitud topeltkaadritena. Mõlemad Rinaldo seeriad esindavad festivalil sellise taseme fotomanipulatsiooni, mis on küll tehniliselt huvitav, kuid jääb üleorganiseerituse tõttu fotoprotsessi pausi loova toime suhtes kaugeks ja ebaloomulikuks. Armistumata naharebend, kus tuksuv veresooneke on tohutust moonutusest hoolimata tajutav, annab siiski elulootust!

    Silver Vahtre massiivsed alumiiniumkomposiidil kollaažid Endla teatris ei ole loomulikumad. Siin on kohal kõik, millest fotofestil on paus võetud: pikad tutvustavad tekstid, ühiskonnakriitika ja elufilosoofia, tsitaadid ja viited, allegooriad ja prototüübid. Visuaalne lärm on kõrvulukustav, kõikehaarav ja näitusekohale sobilikult teatraalne. „Härra, teile on kiri!“ ehk tuttav fraas teatrilavalt on ka ühe töö pealkiri, „Ma näen sind“ aga teise oma, mis räägib rollimängudest eluteatris ehk sellest, millest ilmselt kogu näituski. „Ainult väga puhas või väga rumal inimene käib ilma maskita ringi. Hea, kui maske on palju – kontrollige ennast peegli ees – maskid teevad vabaks!“, sedastab Vahtre irooniliselt ja mitmemõtteliselt, küsides siiralt, kas meie eesmärk on otsida sõpru või mängida peitust.

    Küsimus on päevakohane. Arvestades, et inimene võib olla inimesele šaakal, sest ta ei oska end teisiti kaitsta, polegi ime, kui üks leiab pääsu enesevigastamisest, teine iroonitsemisest ja kolmas kes teab veel millest. Ka fotode ülelavastamine ja -töötlemine on omamoodi põgenemine tehnoloogiliste võimaluste võlumaale, tinglik katse seda kujundada ja valitseda. Küllap tulebki seda kõike kogeda või näha, et mõista, kui vajalik on vahel teha paus, luua distants, anda aega ja armu nii endale kui teisele. See on absoluutne vaikus, mis kaasneb pausiga, aja peatumisega, kui isegi õhk ei liigu ja ainsaks heliks on vere voolamine soontes. Jah, seda vaikust on võimalik valgusega kirjutada.

  • Neutraalsusest ja apoliitilisusest keskkonnateemade käsitlemisel (filmi)kunstis

    MIRJAM RENNIT

    Dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (Klaasmeri, Levila, Eesti 2023, 93 min), režissöör Marianne Kõrver, operaatorid Marianne Kõrver ja Hanna Samoson, helilooja Janek Murd, produtsent Kristel Eplik.

    Dokfilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ Tallinna esilinastusele 11. märtsil järgnes filmitegijate vestlusring, milles osalesid režissöör Marianne Kõrver, peategelane-operaator Hanna Samoson ja meediaväljaande Levila eestvedaja Daniel Vaarik. Film on kaasahaarav ja humoorikas, oma vaatlevas vaimus suure potentsiaaliga tõstatamaks päevakajalisi teemasid seoses Rail Balticu ja vastuoluliste suurprojektidega, aga sellele järgnenud ja hämmastavalt pealiskaudseks jäänud arutelu oli isegi kõnekam.

    Eksperiment sai alguse 2020. aasta sügisel, kui Levila lehel näidati 12 päeva otseülekannet Samosoni matkast Rail Balticu kavandatud trajektooril Iklast Ülemistele läbi metsade, võsade, kraavide, koduõuede ja rabade. Levila on kolme tegutsemisaasta jooksul praktiseerinud ja propageerinud nn aeglast ajakirjandust, tuues lugejateni nii teksti, hääle kui ka video abil süvitsi minevaid lugusid mitmetahulisest Eesti elust. Väljaande töö on tänuväärne: pakutakse alternatiivi pahatihti pealiskaudsele ja klikijanus ajakirjandusele ning valgustatakse mitmesuguseid ühiskonnaprobleeme alates alkoholisõltuvuse küüsis olevate vanematega üleskasvamisest kuni inflatsiooni tingimustes üha süveneva palgavaesuseni. Ka Rail Balticu algne videoprojekt ja sellest sündinud dokfilm on tegijate sõnul ajendatud soovist saada aru ühest taasiseseisvusaja kõige mastaapsemast ja lepitamatuid seisukohti kaasa toonud taristu­projektist.

    Autorite sõnul soovitakse eelkõige mõista Rail Balticut kui tõsiasja 213 kilomeetril lahti rulluval maastikul; oma kohalolu kaudu füüsilises keskkonnas mõtestada säärast suurprojekti. Tutvustavas tekstis märgib Vaarik, et nende lugu võiks rääkida ka teistest vastuolulistest suurprojektidest nagu Nursipalu harjutusväljak või tuumajaam, „kus põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis“. Kõrveri sõnul pole film Rail Balticu vastu ega poolt, vaid näitab „arvamuste paljusust, muutustega toimetulemise protsessi ning jäädvustab eluolu ja maastikke ühes kaduvas ajahetkes“. Raudtee vajalikkuse, selle sotsiaal-majanduslike mõjude ja keskkonnakahjude üle on arutletud aastaid. Üleilmse kliimakriisi ja elurikkuse kao keskel mõjub filmi saatev neutraalne meelestatus ja seisukohtade puudumine häirivalt ja rahutukstegevalt. Iseäranis üllatav on, et tegijate käsitluses on saanud kõnealusest teemast meie kõigi, mitte ainult raudtee vahetus läheduses elavate kogukondade elu hoidvast looduskeskkonnast, apoliitiline kunstiobjekt. Kas see näitab, et filmi autorid ei oska või ei soovi luua seoseid keskkonnahoiu ja ühiskonna heaolu vahel praegu ja tulevikus, ei ole teada, aga niiviisi taandatakse elukeskkond millekski abstraktseks, millest meie heaolu ei sõltu.

    Koos elurikkuse kao ja kliimamuutuste süvenemisega vajame ellujäämiseks just nimelt seda elusloodust, mida kõnealuses filmis nii neutraalselt ja apoliitiliselt kaduvaks määratuna talletatakse.

    Tallinna esilinastusele järgnenud vestlusringis rõhutas Kõrver, et film pole poliitiline ja selle autorid ei kuulu pooldajate ega vastaste leeri. Eesmärk on näidata erinevate inimeste ja osapoolte seisukohti, millest režissööri sõnul moodustub omamoodi mosaiik. Vaarik täheldas, et ühiskonnas on üha rohkem polariseerunud arutelusid, tema sõnul tuleks enne rutakat arvamuse avaldamist sisse ja välja hingata, see tähendab, enne mõelda kui öelda. Filmi­tegijate eesmärk on astuda raudtee-ehitust ümbritsevatest aastatepikkustest kirglikest debattidest ja vastuseisudest samm kõrvale, et vaadata mastaapsele raudteeprojektile värske pilguga. Võib nõustuda, et debattides esineb liiga palju lahmimist ja rohkem võiks olla üksteise ärakuulamist, ent antud juhul on säärane kommentaar kummastav ja suretab arutelu.

    Vestlusringis arutletigi eelkõige selle üle, kuidas küll Samosonil õnnestus oma teekonnal kohata ainult sõbralikke koeri ja kiideti tema relvitukstegevat olekut, mis aitas avada teel kohatud värvikate karakterite, kodu- ja metsaomanike, jahimeeste, maapuurijate, poliitikute ja kaasarändajate mõttemaailma. Juhuslikud vestlused ja olukorrad olid tihti niivõrd tabavad, et neid võiks pidada ette kirjutatud stsenaariumi etendamiseks. Vestlusringis ei kõnetatud filmis esinenud kohalike ja Samosonile rännaku vältel saadetud virtuaalsõnumites väljendatud vastasseisu ja murekohti, samuti projekti pooldajate argumente. Diskussioon jäi hämmastavalt pinnapealseks, peamiselt räägiti tegijate kogemustest ja katsumustest filmi loomisel.

    Säärast põletavat teemat käsitlevatelt dokumentalistidelt ootan selgemat autoripositsiooni või vähemasti püüet kasutada filmis nähtut ja väljendatut arutelude läbiviimiseks ning eri vaatepunktide valgustamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus teema on aktuaalne ja puudub selgus, mis raudteeprojektist ikkagi saab. See aga ei paista olevat filmitegijate eesmärk, pigem tahetakse ennast igasugustest teravatest aruteludest distantseerida. Sarnaselt dokumentalistikaga püütakse ka sotsiaal- ja humanitaarteadustes vaatlevalt positsioonilt mõista vastandlikke seisukohti. Nüüdseks valitseb nendes teadustes konsensus, et niivõrd eksistentsiaalsetes, absoluutselt kõike ja kõiki mõjutavates teemades nagu keskkond, elurikkus ja kliima ei tohi hoiduda informeeritud järeldustest ja teadustööd tuleb meediumina kasutada oluliste teemade tõstatamiseks, kogukondadele ja loodusele hääle andmiseks. Seda ootan ka Eesti dokumentalistidelt.

    Filmist käib läbi ühe kohaliku elaniku kommentaar selle kohta, kuidas temaga on Rail Balticu elluviijad maa­kasutuse kokkulepped sõlminud, aga tema naabriga ei ole veel keegi ühendust võtnud. Siit võib järeldada, et kohalike aruteludesse kaasamine ja nende vaadetega arvestamine on olnud puudulik. Filmis olekski võinud veelgi rohkem näidata ja kuuldavaks teha elanike muresid seoses kavandatava projektiga, oletatavasti on välja jäänud omajagu selleteemalist materjali. Linastusjärgsest arutelust jäi mulje, et filmitegijad ei püüdlegi parema kaasamise, muredesse süüvimise ja kohalikele hääle andmise poole. Pigem kumas läbi rahulolu sellise eksperimendi teostamisest.

    Kõnekas oli ka Vaariku vestlusringi kokkuvõte, et uue valitsuse arvatavad koalitsioonierakonnad Eesti 200 ja Reformierakond on kahe käega Rail Balticu poolt ning arvatavasti see valmis ehitatakse. Seega võtavad filmitegijad raudteeprojekti lõpuleviimist paratamatusena ning sihilikult või mittesihilikult kujuneb nende taotluslikult ülimalt neutraalne lähenemine raudtee-ehitust toetavaks ja osalisi lepitavaks omamoodi suhtekorralduslikuks kunst-performance’iks. Arutelust jäigi kõlama sõnum, et filmiprojekti eesmärk on leida paremaid viise, kuidas Rail Balticust rääkida. See mõjub aga katsena leida üles need seni avastamata võtted, mis aitaksid lõpuks ometi projekti autoritel selle vastaste meelt muuta, selle vajalikkust vastuvaidlematult kommunikeerida. Soovimatus raudtee-ehituse hetkeseisu ja selle mõjudesse süveneda on veider seda enam, et film algas väljavõtetega ajakirjandusest, kus suure hurraaga kuulutati raudtee valmimist käesolevaks aastaks. Kui autorid oleksid vähegi soovinud projekti ja selle hetkeseisu kriitiliselt hinnata, oleks seda võinud pidada raudtee-ehituse tragikoomilist saagat rõhutavaks võtteks, igatahes läbis selle peale saali naerukahin.

    Kapitalistliku turumajanduse tingimustes, kus mastaapseid infrastruktuuriprojekte õigustatakse majanduslike argumentidega (Rail Balticu pooldajad peavad seda loodussõbralikuks alternatiiviks maantee- ja lennutranspordile ja seega heaks projektiks kliimamuutuste vastu võitlemisel), saab neutraalsest apoliitilisest kunstist keskkonna hävitamise tööriist. Säärane kunst, mis küll näiliselt annab hääle neile, kes enda eest seista ei saa või ei suuda (ökosüsteemid ja maaelanikud), teeb seda vaatemänguliselt ja nostalgiliselt, jäädes pelgalt kaduvate maastike jäädvustajaks. Seisukoha kujundamisest loobumisega jäetakse teadvustamata lihtne ja üha valjemini teadlaste ja aktivistide väljendatud tõik, et koos elurikkuse kao ja kliimamuutuste süvenemisega vajame ellujäämiseks just nimelt seda elusloodust, mida kõnealuses filmis nii neutraalselt ja apoliitiliselt kaduvaks määratuna talletatakse. Seega, kuigi kunstnike eesmärk võib tõepoolest olla keskendumine kunstile iseeneses, mis tahes see objekt parasjagu on, mõjub praegusi ökoloogilisi ja ühiskondlikke protsesse arvesse võttes selle teema käsitlemine kohatult ja teeb nõutuks. See on kurb, kuna loomeinimeste hääl keskkonnaprobleemide tõstatamisel võiks Eestis valjem olla.

  • ,

    Fotograaf Jaan Riet 150 pühendatud näitused Viljandis

    Laupäeval, 1. aprillil avatakse Viljandis tuntud fotograafi JAAN RIETi 150. sünniaastapäevale pühendatud näitused.

    Esmalt kogunetakse kell 12.15 Posti ja Koidu tänava nurgale parki, kus on Rieti fotoateljeed ja eramut tutvustav näitus. Sealt liigutakse kella 13-ks Viljandi muuseumi näitusele „Viljandi fotograaf Jaan Riet 150“ ning 13.45 avatakse Kondase keskuse kogu maja hõlmav näitus „Sõsarkond“.

    Viljandi muuseumi näitus keskendub Rieti ateljee tegevusele. Selle mahukas fotopärand hõlmab eeskätt Viljandi ja siinsete elanike jäädvustusi 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani. Siin valmisid kümned tuhanded portreed ja ligi sada tuhat linnavaadetega postkaarti.

    Jaan Riet sündis 27. märtsil 1873 Abja vallas. Tema fotoäri sai Viljandis tegutseda pool sajandit. Paljude kvaliteetsete fotodega levis kaubamärgi “J. Riet” tuntus üle Eesti. Selle edu taga oli suuresti ateljee töökas naispere.

    Kondase keskuse väljapanek tutvustabki Rieti perekonna nelja naist, nende elu ja loomingut. Jaan Rieti abikaasa Marie Riet (sünd. Uudelt, 1880–1959) õppis Saksamaal fotograafiat ja tegutses abikaasa ateljees. Pärast arhitekt Karl Burmani projekteeritud uue maja valmimist Koidu ja Posti tänava nurgal 1914. aastal pühendus Marie rohkem kodule ja aia rajamisele.

    Marie Rieti õde Anna Kukk (sünd. Uudelt, 1885–1960) tegutses fotograafina nii Viljandis kui ka kaugel Amuurimaal. Kunstiteadlase Indrek Grigori kureeritud Anna Kukele pühendatud osa räägib Anna elust Eestis ja Venemaal. Osa väljapanekust keskendub kullapesu ainulaadsele jäädvustamisele kaevanduses. Aastal 1920 opteerus Anna Kukk koos poja Oleviga Eestisse ning asus taas tööle Rietite stuudios.

    Jaan ja Marie Rieti vanem tütar Hilja Riet (1905–2006) õppis 1923–1925 kunstikoolis Pallas, kus ta sai muuhulgas hea ettevalmistuse kompositsiooni vallas. Paljudes kodudes on säilinud Hilja Rieti postkaardid, mida 1931.–1940. aastani trükiti 230 000 eksemplari 176 erineva süžeega. Hilja Rieti lillepostkaardid on näitusel dialoogis kahe kaasaegse Viljandiga seotud naisfotograafi Hedi Jaansoo ja Annika Vihmanni loominguga.

    Ka noorem tütar Elma Tünder (sünd Riet, 1910–1987) töötas aastaid oma vanemate fotoateljees. Aastail 1934–1937 elas Elma Inglismaal, kus ta töötas au pairina ja ühes Londoni moeäris. Ta jõudis vahetult enne Eestisse tagasitulekut alustada fotograafiaõpinguid Londonis.

    Linnaruumis saab kolmes kohas näha Jaan ja Hilja Rieti fotosid Viljandist. Koidu ja Posti tänava nurgal räägivad need perekonna ja nende ateljee ajaloost. Endise Rubiini platsi näitus kajastab pargi ja selle ümbruse varasemat ilmet. Vabaduse platsil saab tutvuda 1926. aastal püstitatud Vabadussamba ümbruse fotodega.

    Näituste fotod ja esemed pärinevad Viljandi muuseumi, Tallinna linnamuuseumi fotomuuseumi, Eesti arhitektuurimuuseumi ja Rahvusarhiivi filmiarhiivi kogudest ning erakogust. Näitused valmisid Eesti Kultuurkapitali toel. Suur tänu neile kõigile abi ja toetuse eest! Eriline tänu kuulub Jaan Rieti lapselapsele Kristjan-Henn Rietile.

    Näitused on üleval kuni 3. septembrini 2023.

    Viljandi muuseum on avatud teisipäevast laupäevani kella 10–17, Kondase keskus on aprillis avatud kolmapäevast pühapäevani kell 10–17 ning maist augusti lõpuni iga päev kella 11–18.

    Plakati fotol on Marie, Elma, Hilja ja Jaan Riet koduateljees 1917. aastal.
    Viljandi muuseumi fotokogu, VMF 439:41.

     

  • Kultuuriministeerium avas taotlusvooru loovuurimuse toetamiseks  

    Kultuuriministeerium avas täna, 30. märtsil taotlusvooru, millest toetatakse kunsti-, disaini-, muusika-, audiovisuaal-, etenduskunstide, arhitektuuri- või kirjandusvaldkonnas tehtavaid loovuurimusi. Voor on avatud 28. aprillini.

    „Loovuurimus on teadusmaastikul oluline väljund, mis annab kultuuri- ja loomevaldkonnale uusi teadmisi ja praktilisi lahendusi ning aitab tagada kultuuri jätkusuutlikkust. Loovuurimuse tähtsust ja erinevaid kasutusvõimalusi ilmestas hästi möödunud aastal toimunud esimene taotlusvoor, mille raames toetasime 11 projekti kokku pea poole miljoni euroga. Saadud toetuste abil viiakse ellu väga erinevaid uurimusi, mis aitavad arendada nii kultuuri kui ka teaduslikku mõistmist kultuurist,“ rääkis ministeeriumi strateegia- ja innovatsiooniosakonna juhataja Reelika Väljaru.

    Toetuse kasutamise tulemusel peab valmima loomepraktika või teos, loomeprotsess (näiteks tehnoloogiate, materjalide, mudelite, prototüüpide arendused), toode või teenus ning nende loomisel tekkinud uut teadmist edasi andev ja avav kirjalik analüüs.

    Toetuse maksimaalne summa on 45 000 eurot projekti kohta. Taotlusvooru eelarve on 460 000 eurot. Taotlema on oodatud on Eestis positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutused. Vajadusel võib taotleja kaasata projekti koostööpartnereid.

    Taotlusi saab esitada taotlemise elektroonilises keskkonnas. Lähemalt saab loovuurimuse toetamise kohta lugeda Kultuuriministeeriumi kodulehel. Taotlusvooru tutvustav infoseminar on järelvaadatav Kultuuriministeeriumi YouTube’i kanalil.

  • Sel reedel Sirbis

    Järgmine Sirp ilmub 14. aprillil.

    Eesti teatri auhindade laureaadid
    Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Narva Vabal Laval.
    Eesti teatri auhindadega kaasnevad Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad. Samuti anti laureaatidele Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on antud välja alates 1961. aastast.
    + Žüriiliikmete Maarja Kalmre, Kerri Kotta, Tiina Mattiseni, Kadi Herküli, Marie Pulleritsu ja Anu Ruusmaa kommentaarid

    Auri Jürna arvustab Marta Aliide Jakovski lavastust „Poiss, kes nägi pimeduses“ Linnateatris

    Sven Karja arvustus – „Poiss, kes nägi pimeduses“ Tallinna Linnateatris, Vene teatris ja Läti Rahvusteatris

    LISANNA LAANSALU: Milline muusika jääb kuulajas (h)elama?
    Kui interpreet taandab enda helilooja kui kõrgema looja nootide esitajaks, jätab ta lõpuks enese varju. Selline teguviis võib muusiku tühjaks imeda ning loovusele tapvalt mõjuda. Kuidas säilitada mängijana aastate jooksul loov meel? Usun, et intuitiivse interpretatsiooni tulemus on inimlikum ning poeb tõesuse tõttu sügavamale kuulaja naha alla. Ehedus ja hetkega kaasamineku oskus on väärt rohkem kui laval kitsarinnaliselt plaanitud visioonist kinnihoidmine. Millised olid selle kuu muusikaelamused ning kuidas mõjutab publikut eri moel loodud muusika?

    PEETER SAUTER: Lugemis- ja kirjutamiskool LR II
    Aastakäigus tõusevad esile Natsume Sōseki, Samuel Becketti, Mihhail Šiškini ja Carl Hermann Hesse kultuurilooküllased teosed, kus on sõnastatud piiripealsuse kogemus.

    Kirjanduse lendav vaip. Triinu Tamm vestles Patrick Deville’iga
    Hiljuti külastas Tallinna prantsuse romaanikirjanik Patrick Deville, kes on pälvinud mitmeid nimekaid auhindu. Viimati tunnustati teda 2021. aastal Prantsuse Akadeemia suure kirjandusauhinnaga kogu senise loomingu eest. Vestlesime tema romaanidest ja kirjandusfestivalist, mida ta korraldab ja kuhu on tänavu oodatud ka eesti kirjanikud.

    HENRI OTSING: Nursipalu on võimalus, mitte probleem
    Inimese allutamine ei ole aktsepteeritav, seda ka juhul, kui allutatu õigusi otseselt ei kammitseta.
    Nursipalu harjutusväljaku laiendamise küsimus on kasvanud üliteravaks ja riikliku tähtsusega küsimuseks. Pooled oleksid justkui lepitamatud. On nad seda tõepoolest? Kas nende eesmärgid on siis sobitamatud? Vastus on selge ei. Mõlemad nõustuksid usutavasti sellega, et nende eesmärk on kaitsta kodu, olgu see siis kodumaa, kodutalu, kodukeskkond või metsade ja muististe kodu. Üldine eesmärgiühtsus paneb hämmastuma praeguse olukorra teravuse üle, ent pakub õnneks ka ideaalse pinnase konsensuslike vahendatud läbirääkimiste jaoks.

    Kunstidraama ja eludraama. Tristan Priimägi vestles Valeria Bruni Tedeschiga
    Prantsuse näitleja ja lavastaja Valeria Bruni Tedeschi on Eesti kinodes oma uue filmiga „Igavesti noored“i, mis põhineb tema noorusja õpingutel Nanterre’i eksperimentaalses teatrikoolis Théâtre des Amandiers legendaarse õppejõu ja lavastaja Patrice Chéreau käe all. Film on hea noorusliku energiaga lugu, aga selle tähelendu kärpis ühele peaosalisele Sofiane Bennacerile esitatud süüdistus vägistamises pisut enne filmi väljatulekut Prantsusmaal, mistõttu Bennacer eemaldati ka Prantsuse filmiakadeemia 2023. aasta noorte talentide programmist. Lavastaja Tedeschiga tuli juttu nii filmist kui ka sellega kaasnenud skandaalist.

    ANNIKA TOOTS: Digiteerimine kui tõlkeprotsess
    Eesti fotograafi Jaan Rieti (1873–1952) sünnist möödus 27. märtsil 150 aastat. Viiekümne tegutsemisaasta jooksul jõudis ta jäädvustada portreesid, teisenevat linnaruumi, maastikuvaateid ning teha hulgaliselt tellimustöid. Tema klaasnegatiivide kogu on suurim säilinud ühe fotograafi klaasnegatiivide kogu Eestis.
    Filmiarhiivi asedirektor Kadi Sikka, juhtivspetsialist App Tepper ja kunstiteadlane Annika Toots vestlevad fotokogude digiteerimise seisust, võimalusest ja tähtsusest eelkõige Jaan Rieti rikkaliku kogu põhjal.

    Arhitekt kui Faust. Triin Ojari vestles David Chipperfieldiga
    Üksmeelselt maailma kõige prestiižikamaks nimetatava Pritzkeri arhitektuuripreemia pälvis sel aastal Sir David Chipperfield, snoobi moega maju kavandav inglane, kes saab tänavu 70aastaseks. Pritzker antakse arhitektile (või partneritest arhitektidele) senise loomingu eest, tegu on klassikalise geeniusemüüti põlistava auhinnaga, mille on 44 aasta jooksul saanud valdavalt väga kuulsad mehed – aga kes muu kui Zaha Hadid oli 2004 esimene Pritzkeri pälvinud naine …

    MERLE KARRO-KALBERG: Hoone renoveerimine algab elanikust
    Hoonete renoveerimine on teema, mis viimasel ajal vallutab vestlused köögilaua ääres ja kosmeetiku juures ning loomulikult korteriühistu koosolekul. Kas renoveerida või mitte? Kui palju see maksab? Kas renoveerida tuleb ka kõik pooltühjad tondilossid? Kas renoveerimine peaks tähendama vaid maja kordategemist? Renoveerimise teema avavad laiemalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehituse- ja elamuosakonna elamumajanduse valdkonna juht Veronika Valk-Siska, teadus- ja arendusprogrammi „Life“ integreeritud projekti „Buildest“ projektijuht Lauri Suu, Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriosakonna dekaan Sille Pihlak ja Tartu linnavalitsuse ruumiloome osakonna kliimaspetsialist Kaspar Alev.

    FRANCESCA ARNAVAS: Mis juhtub pärast kriisi? Tulevikust jutustamine mõjutab ka olevikku
    Marcel Proust on märkinud, et puhuti on tulevik enese teadmata meis endis peidus. Sellise peidus tuleviku toob nähtavamaks kujutlusvõime kui teadvuse tööriist koos kujutlusvõimet suunavate narratiividega. Just säärane mõtteharjutus, milles osalejatel paluti kujutleda ja jutustusena esitada tulevikustsenaariume, viidi läbi Twente ülikooli (Madalmaad) teadlaste juhitud „Tulevikukirjade“ projektis.

    UNO VEISMANN: Oumuamua. Kas miski kosmosest külastas meid?
    Astronoomidel ei ole varem olnud tegemist sellise iseäraliku objektiga, mis tulnuna väljastpoolt Päikesesüsteemi, oleks lennanud sellest läbi.

    JOHANNES SAAR: Alkeemia – haigutav lünk meie koolihariduses
    Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu lugemissaalides on riigi viimatisest aastapäevast saadik avatud valiknäitus alkeemia käsiraamatutest ja antoloogiatest raamatukogu baltika kogus. Valiku teinud bibliograaf Anton Küünal sedastab sirvitu põhjal, et autorite üksmeel on kõikehõlmav, alkeemiat peetakse universaalseks loodusteaduseks, mis suudab leida vastuseid absoluutselt kõikidele inimkonda painavatele küsimustele

    KAIDO OLE: Millest mõtled? Täpsus
    Olin päris poisike, kindlasti ei käinud veel kooliski, kui tõdesin äkki üllatava selgusega, et minu vanemad, ja mitte ainult nemad, ei suuda peaaegu kunagi kinni pidada kokkulepitud kellaaegadest, alati läheb kas või natukene üle. Erandiks juhud, kui oli vaja jõuda rongile või praamile, aga see oligi juba väljast või kõrgemalt tulnud, mis inimesele tema nõrkuses appi tuli.

    Arvustamisel
    Jens Halfwasseni „Plotinos ja uusplatonism“
    Siegfried J. Schmidti „Lood ja diskursused: Hüvastijätt konstruktivismiga“
    Jaan Kaplinski ja Kadri Kõusaare „JKKK. Kirjavahetus 2007–2021“
    Balti muusika päevad
    VII vanamuusikafestival „Ceciliana“
    märtsiküüditamise mälestuskontsert
    Tallinna Kammerorkestri 30. tegutsemisaastat tähistavad kontserdid „Kolm kontserti kolmekümnendaks“
    fotofest „Paus“
    näitus „Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary“
    Toomas Kalve retrospektiiv
    näitus „Õpikuid, lugemikke ja käsiraamatuid Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltika kogust“
    „Poiss, kes nägi pimeduses“ Tallinna Linnateatris, Vene teatris ja Läti Rahvusteatris
    dokumentaalfilmid „Navalnõi“ ja „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“
    Oscari-filmid „Kõik, kõikjal ja korraga“ ning „Vaal“

  • ,

    Lastekirjanduse keskuses avatakse rahvusvaheline Läänemere-teemaline näitus

    29. märtsist kuni 20. maini on Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud kunstinäitus „Kas Läänemeri jääb meiega?“.

    Näitusel on esindatud Joanna Czaplewska (Poola), Rasa Joni (Leedu), Lucija Mrzljaki (Eesti), Gundega Muzikante (Läti) ja Justyna Nyka (Norra) illustratsioonid ja Grażyna Rigalli nukud, mis loodud inspireerituna poola lastekirjaniku Anna Czerwińska-Rydeli raamatust „Baltek“. Raamat kõneleb Baltekist, noorest ja targast tursast, kes koos teiste mereasukatega muretseb plastiga risustatud Läänemere tuleviku pärast. Iga kunstnik on püüdnud Balteki lugu interpreteerida omal viisil.

    Ökoloogilise katastroofi ohus Läänemeri on äärmiselt aktuaalne teema nii rannikualade elanikele kui ka kõigile neile, kes armastavad Läänemerega piirnevaid alasid. Kas Läänemerest saab järk-järgult kinni kasvav veehoidla, mis muutub üha vaesemaks ja kus ei asu mitte tursk ja hülged, vaid bakterid ja vetikad? Kas üha madalam vesi muutub roheliseks viskoosseks lögaks ja ainult igikestvad sinivetikad mäletavad, et see soine ala oli kunagi Läänemeri? Mis siis, kui meil tuleb jalutada liiva asemel mööda lõputul prügimerel kõrguvatel mikroplasti hunnikutel? Ja kui meri kaob täielikult, kas muinasjutud, legendid ja müütilised mereolevused jäävad ellu? Seda me ei tea, aga me kõik saame selle olukorra muut­misele kaasa aidata, isegi kui need on väikesed sammud.

    Näitus avati esmakordselt Poolas Gdański linnas 20. novembril 2020 virtuaalsena, 2022. aasta septembris oli näitus üleval Art Factory´s Tczewis.

    Väljapaneku koostas Gdański Läänemere Kultuurikeskus, kes on iga-aastase Baltic Meetings of Illustrators (Läänemere Illustraatorite Kohtumised) korraldaja. Tallinna näituse korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Poola Vabariigi suursaatkonnaga. Projekti kuraator on Anna Misiek, näituse kuraator Monika Konca, kaaskuraator Eestis Viive Noor.

    Näituse avamine toimub koos Poola saatkonnaga kolmapäeval, 29. märtsil kell 17. Näitust saab uudistada kuni 20. maini keskuse lahtiolekuaegadel E-R 10-18, L 11-16. Pühade ajal, 7. ja 8. aprillil on keskus suletud. Järgmisena rändab näitus Haapsalu lasteraamatukokku, seejärel Pärnumaale RMK Kabli külastuskeskusesse, siis saare maakonna keskraamatukokku Kuressaares ja lõpuks Narva laste loomemajja.

     

  • Selgusid Eesti teatri auhindade laureaadid

    Eesti teatri auhinnad 2023

    Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad
    27. märtsil kuulutati Narva Vabal Laval välja Eesti teatri auhindade laureaadid 2022. aasta loomingu eest. Nimeliste auhindadega tunnustati ka pikemaaegset silmapaistvat teatritööd.Eesti teatri auhindadega kaasnevad Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad. Samuti anti laureaatidele Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab EV Kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri.

    Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on välja antud alates 1961. aastast.

    Teatriliigiülesed auhinnad

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Kristiina Garancis, Karmo Mende, Aare Tool, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja, Mart Kangro, Riina Oruaas, Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Taavi Tõnisson ja Keiu Virro.

    Lavastajaauhind

    Juhan Ulfsak – „Melanhoolia“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

    Kunstnikuauhind

    Edith Karlson – lavakujundus lavastusele „Melanhoolia“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

    Sõnalavastuste auhinnad

    Žürii: Kadi Herkül (esimees), Luule Epner, Kristiina Garancis, Margus Kasterpalu, Karmo Mende, Laine Mägi ja Pille-Riin Purje.

    Meespeaosatäitja auhind

    Hendrik Toompere – Ray lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja Teater Nuutrum).

    Naispeaosatäitja auhind

    Garmen Tabor – professor Ruth Wolff lavastuses „Arst“ (Ugala Teater).

    Meeskõrvalosatäitja auhind

    Janek Vadi – kardinal Richelieu lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala Teater).

    Naiskõrvalosatäitja auhind

    Ragne Pekarev – Agrado lavastuses „Kõik minu emast“ (Teater Vanemuine).

    Eriauhind

    Julia Aug – missioonitundlik ja värske pilk Narva Vaba Lava loovjuhina ning jõhker ja vahetu, isiklik ja üldistav lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“.

    Muusikaauhind

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Aare Tool ja Heli Veskus.

    Koit Soasepp – Jürka osatäitmine Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Teater Vanemuine) ning Lalli osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Tallinna Filharmoonia).

    Mati Turi – Tristani osatäitmine Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde“ (Teater Vanemuine), doktor S-i osatäitmine Michael Nymani kammerooperi „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertettekandes, Tuura osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (mõlemad Tallinna Filharmoonia), Oidipuse osatäitmine Igor Stravinski ooper-oratooriumis „Oedipus Rex“ (Narva Ooperipäevad) ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Rahvusooper Estonia).

    Balletiauhind

    Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

    Anna Roberta – Medora lavastuses „Korsaar“, Lydia lavastuses „Õhtused majad“, Peretütar lavastuses „Kratt“, Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“ (kõik EestiRahvusballett) ja osatäitmine lavastuses „Flesh“ (Narva Ooperipäevad).

    Tantsuauhind

    Žürii: Marie Pullerits (esimees), Mart Kangro, Kaja Kreitzberg, Kaie Küünal ja Riina Oruaas.

    Eline Selgis ja Sofia Filippou – „About us – kallistamise koreograafiad“: koreograafia jaesitus (Eesti Tantsuagentuur).

    Etenduskunsti auhind

    Žürii: Maarja Kalmre (esimees), Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Ann Mirjam Vaikla ja Emer Värk.

    Netti Nüganen – „Müüt: päeva äärel“: meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga
    pseudoarheoloogiline uurimus (Kanuti Gildi SAAL).

    Teatritöötajate auhinnad

    Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

    Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

    Pille-Riin Lillepalu – Ugala teatri lavastusala juht, kes on uuendanud teatri lavakujunduste tehnilist taset ja tööprotsessi (muu hulgas „Kolme musketäriga“ Õisu mõisa pargis) ning olnud rahvamajade lavaruumi virtuaaltuuride projekti juhte.

    Etendust teenindava töötaja auhind

    Aili Nohrin – Ugala teatri inspitsient-rekvisiitor, kes on hallanud logistiliselt keerulisi proove, olnud inspitsient-rekvisiitor, lavastaja assistent ja näitleja lavastuses „Kolm musketäri“.

    Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

    Daisy Kull – Rakvere Teatri müügiadministraator, kes on teinud silmapaistvat tööd ajal, mil mängukava muutumisel on tulnud vahetada pileteid mitmekümnete väljasõiduetenduste puhul üle Eesti.

    Algupärase dramaturgia auhind

    Žürii: Heidi Aadma (esimees), Liis Aedmaa, Siret Campbell, Villu Kangur, Ott Kilusk, Tiit Palu ja Anne-Ly Sova.

    Paavo Piik – näidend „Üle oma varju“.

    Reet Neimari nimeline kriitikaauhind

    Žürii: Hedi-Liis Toome (esimees), Karin Allik, Ott Karulin, Merle Karusoo, Kaie Mihkelson, Anneli Saro ja Anu Tonts.

    Kerri Kotta – artiklid „Ühest õnnestunud klassikatõlgendusest: Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan““ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7-8), „Üks lõbus düstoopia“(Teater. Muusika. Kino 2022, nr 11) ning „Ääremaa tõmbetuules“ (Muusika 2022, nr 11).

    Salme Reegi nimeline lasteteatri auhind

    Žürii: Kaido Rannik (esimees), Mae Kivilo, Külliki Saldre ja Keiu Virro.

    Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): puudutaval ja keerulisel teemal lavastus, mille iga etendusmängitakse ainukordseks sündmuseks.

    Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind

    Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.

    Žürii: Olav Ehala (esimees), Hendrik Kaljujärv, Rasmus Puur ja Aleksandr Žedeljov.

    Jakob Juhkam – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Kolm ahvi“ (Ugala Teater).

    Kristallkingakese auhind

    Antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise balletiauhinna žürii.

    Ken Rüütel – Julius Jõuram lavastuses „Laul õnnest“ (Teater Vanemuine ja EMTA lavakunstikool), Otto lavastuses „Mitte midagi“, Hank lavastuses „Marvini tütred“, Töödejuhataja lavastuses „Niskamäe naised“, Kader/Tengil lavastuses „Vennad Lõvisüdamed“, Lucentio lavastuses „Tõrksa taltsutus“ (kõik Teater Vanemuine), krahv de Rochefort lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala Teater) ning Atli lavastuses „Viikingite veri“ (Kuressaare Teater).

    Leonardo Celegato – loominguline ja karismaatiline, hea lavakohaloluga ja tehniliselt täpne balletiartist: Kuldne templijumalus lavastuses „Bajadeer“, Poiss lavastuses „Loomade karneval“ ja Ali lavastuses „Korsaar“ (kõik Rahvusooper Estonia).

    Ants Lauteri nimeline auhind

    Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest). Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut.

    Žürii: Anu Lamp (esimees), Argo Aadli, Ursula Ratasepp-Oja, Garmen Tabor ja Juhan Ulfsak.

    Mari-Liis Lill – lavastused „Varesele valu…“ ja „Harakale haigus…“ (2014, koos Paavo Piigiga, mõlemad Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater), „Teisest silmapilgust“ (2016, koos Paavo Piigiga, Tallinna Linnateater ja Vene Teater), „Väljast väiksem kui seest“ (2017, Endla Teater), „Teises toas“ (2021, Eesti Noorsooteater) ning „Samad sõnad, teine viis“ (2021, Eesti Draamateater).

    Maiken Pius – osatäitmised: Kelluke – „Jumala narride vennaskond“ (2010); Donna – „Vaata, ma kukun“ (2011, mõlemad Tallinna Linnateater ja EMTA lavakunstikool); Nan Janeway ja Lina – „Kolm vihmast päeva“ (2013, Tallinna Linnateater); Riina – „Testamenditäitjad“ (2014, Kuressaare Linnateater); Curley naine – „Hiirtest ja inimestest“ (2014); Agnes – „See hetk“ (2016); Meredith, Dublant, Arst ja Näitlejanna – „Inimesed, kohad ja asjad“ (2016); Helena – „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ (2021); osatäitja – „Osnap“ (2022); Linnapealiku tütar – „Revident“ (2022, kõik Tallinna Linnateater); Krõõt – „Tõde ja õigus“ (2019, Allfilm).

    Otto Hermanni nimeline orkestrandiauhind

    Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on esile tõsta ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aasta pikkust kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina.

    Žürii: Eda Peäske (esimees), Risto Joost, Vello Pähn, Kulvo Tamra ja Ann Õun.

    Linda Viller – Vanemuise sümfooniaorkestri kontrabassimängija (aastast 1981) japillirühma kontsertmeister (aastast 1987).

    Aleksander Kurtna nimeline tõlkijaauhind

    Antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt ühte on lavastatud vaadeldaval ajavahemikul. Auhinna saajalt eeldatakse pikaaegset draamatekstide tõlkimist.

    Žürii: Liina Jääts (esimees), Laur Kaunissaare, Ene Paaver, Anu Saluäär-Kall, Triin Sinissaar ja Triinu Tamm.

    Krista Kaer – iiri ja muu ingliskeelse näitekirjanduse paremiku kauaaegne vahendaja, paljude viimistletud tõlgete autor, kes tunneb hästi teoste kultuurikonteksti, tajub originaali huumorit ja keelemängu mõnu, väljendades seda rikkas emakeeles, ning onaastaid olnud teatrite usaldusväärne koostööpartner.

    Rahel Olbrei nimeline balletiauhind

    Antakse professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale-koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikaaegsete väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.

    Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

    Aime Leis-Garancis – Estonia teatri balletisolist ja kauaaegne pedagoog-repetiitor, kes on hea seisnud Eesti balleti eetiliste ja esteetiliste väärtuste järjepideva edasiandmise eest järgmistele põlvkondadele.

    27. märtsil kuulutati välja ka Eesti Näitlejate Liidu auraha ja Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse aumärgi saajad.

    Eesti Näitlejate Liidu auraha

    Antakse ühele Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.

    Ivo Uukkivi
     

    Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse aumärk

    Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib ühenduse juhatus.

    Ain Austa

Sirp