Toeta
Otsi

utoopia

  • Kirjanduse lendav vaip

    TRIINU TAMM

    Hiljuti külastas Tallinna prantsuse romaanikirjanik Patrick Deville, kes on pälvinud mitmeid nimekaid auhindu. Viimati tunnustati teda 2021. aastal Prantsuse Akadeemia suure kirjandusauhinnaga kogu senise loomingu eest. Vestlesime tema romaanidest ja kirjandusfestivalist, mida ta korraldab ja kuhu on tänavu oodatud ka eesti kirjanikud.

    Absoluutselt modernne Alexandre Yersin

    Triinu Tamm: Eestis tuntakse teie loomingut eelkõige romaani „Katk ja koolera“ järgi, mis ilmus Prantsusmaal aastal 2012. Eesti keeles jõudis see lugejateni huvitava kokkusattumisena 2020. aasta kevadel, kui kogesime parasjagu omal nahal, kuidas on elada koos kulutulena leviva nakkushaigusega, mille vastu pole vaktsiini ega ravimit. Romaani peategelane on Šveitsi arst, mikrobioloog, maadeuurija, etnoloog, fotograaf, kartograaf, meteoroloog, loomakasvataja ja taimearetaja Alexandre Yersin. Yersin elas aastatel 1863–1943 pika tegusa elu, tuvastas muu hulgas katkubakteri, mis ongi tema järgi saanud oma ladinakeelse nime Yersinia pestis, ja töötas välja katkuvaktsiini. Millal ilmus Alexandre Yersin esimest korda teie huviorbiiti ning millal ja miks otsustasite teha temast oma romaani peategelase?

    Patrick Deville: Kõigi minu raamatute tegelased on päriselt elanud inimesed. Ma ise ütlen oma romaanide kohta, et need on „romans sans fiction“, see tähendab, et neis pole fiktsiooni, pole väljamõeldud tegelasi ega sündmusi. Juba 25 aastat olen kirjutanud seda sorti romaane, tsüklit „Abrakadabra“, ning kogu selle aja on minuga kaasas käinud kamp tegelasi, kes aeg-ajalt vilksatavad mõnes romaanis kõrvaltegelasena, aeg-ajalt kerkivad olulisele kohale, neist saavad peategelased.

    Alexandre Yersin ilmub esimest korda romaanis „Kampuchéa“, mis avaldati 2001. aastal. Seal räägin ma Auguste Paviest, kes tegutses XIX sajandi lõpukümnendeil Kagu-Aasias diplomaadi ja kartograafina. Ühel tema ekspeditsioonil osales ka Yersin, kes oli kolm aastat n-ö professionaalne maadeavastaja. Prantsuse kolmas vabariik maksis talle palka, et ta kaardistaks territooriume, kus Prantsusmaa soovis oma mõjuvõimu laiendada. Edasi uurides sain teada, et Yersin oli midagi palju enamat kui lihtsalt väike maadeavastaja. Samuti sain teada, et tema arhiivid on Pariisis Louis Pasteuri instituudis kättesaadavad. Siis otsustasingi, et temast saab minu uue raamatu peategelane, õigemini temast ja teda ümbritsenud „väikesest kambast“, kuhu kuulusid eri aegadel Louis Pasteur ja tema vastloodud instituudi noored innukad teadlased, aga ka näiteks Paul Doumer, Indo-Hiina kindralkuberner, või siis Nha Trangi kaluriküla elanikud.

    Tamm: Alexandre Yersini nimi pole tõenäoliselt Eesti lugejale tuntud, oletan, et nii on see ka Prantsusmaal. Kas sellepärast otsustasite sisse tuua luuletaja Arthur Rimbaud’, kelle elukäik jookseb romaanis paralleelselt Yersini omaga?

    Deville: Muuseas, kui Rimbaud suri, oli ta täiesti tundmatu. Kui suri Yersin, oli ta ehk veidi unustatud, aga siiski kuulus. Nüüd on asi vastupidi: Rimbaud on tõeline täht, isegi kultusautor, Yersin aga vajunud unustusehõlma.

    Minu üks eeskujusid kirjanikuna on Plutarchos ja tema „Paralleelsed elulood“, küll selle vahega, et Plutarchos oli moralist, mina ei ole. Leian, et need paralleelsed elukäigud justkui valgustavad teineteist. Yersin oli teadlasena geenius: nii kui ta midagi ette võttis, nii ta ka midagi avastas. Rimbaud oli luulegeenius. Nende kirjavahetusi lugedes torkab silma mitmeid sarnaseid hoiakuid. Huvitav kokkusattumus on seegi, et mõlemad kirjutasid võõrsil pikki ja põhjalikke kirju emale ja õele, nad kirjutasid lausa vahetpidamata, ja neist kirjadest leiab palju väärtuslikku infot nende elu kohta. Rimbaud’ Aafrikast saadetud kirjadest õhkub soovi saada maadeavastajaks ja inseneriks, nagu Yersin seda oli. Yersin tõlkis oma eluõhtul kreeka ja ladina poeetide teoseid, Rimbaud alustas oma luuletajateed ladina keeles luuletades. Eluajal need kaks meest ei kohtunud ja võimalik, et nad ei olnud teineteise olemasolust isegi teadlikud.

    Tamm: Yersini elu motoks oleks justkui olnud Rimbaud’ kuulus maksiim „Tuleb olla absoluutselt modernne“. Seda printsiipi järgis Yersin oma elus tõesti igal sammul, isegi kõige argisemates küsimustes.

    Deville: Nii see on, Yersin on absoluutselt modernne arstiteaduses, vaktsiininduses ja bakterioloogias. Ta oli esimene, kes hakkas Aasias tootma kautšukit ja hiniini, esimene, kes sõitis seal ringi autoga. Muu seas segas ta kokku ergutava toimega pruuni joogi ehk „pika elu eliksiiri“, millele andis nimeks Kola-Canelle, aga ei võtnud sellele patenti. Nha Trangi külas ehitas ta oma maja katusele väikese ilmajaama. Tema uudishimu oli piiritu ja kõikehõlmav.

    „Abrakadabra“

    Tamm: Nagu juba öeldud, on teie romaanide aineseks ajaloolised isikud ja sündmused. See tähendab muidugi, et kirjutamisele eelneb põhjalik eeltöö. Kuidas sünnib üks romaan?

    Triinu Tamm ja Patrick Deville 2022. aasta oktoobris Pariisis.

    Deville: Esimene etapp on kõige pikem: sinna mahub töö arhiivides, samuti vestlused ja intervjuud asjatundjatega, loen ka kohalikku ajakirjandust, tutvun kirjandusega. Ma käin alati ise ka nendes paikades, millest ma oma teostes räägin, ja elan seal pikemat või lühemat aega. Seejärel hakkan otsima teosele sobivat vormi, teen valiku, mis läheb sisse, mis jääb välja, otsustan, kuidas kogutud materjali liigendada, millisest vaatenurgast jutustada, ka see võtab omajagu aega. Kirjutamine on lõpuks kõige lühem etapp, enamasti kaks-kolm kuud. Kirjutan võimalikult kiiresti, et lugu oleks kirja pandud otsekui ühe hooga, et selles oleks kergust, kuigi infot on palju, ja ka omamoodi lõbusust.

    Leian, et ka Joyce’i, Prousti ja kindlasti ka Becketti teostes on huumorit, mis mõistagi ei välista tõsidust. Yersini puhul tajusin väikest ohtu teha temast pühak. Tema elu oli laitmatu, tal polnud justkui ühtegi puudust. Negatiivsest kangelasest, lurjusest, on lihtsam kirjutada.

    Tamm: Räägime veidi lähemalt „Abrakadabrast“. See on originaalne ja ambitsioonikas kirjanduslik projekt, romaaniseeria, mille eri osade tegevus leiab aset maailma eri paigus ja eri aegadel. Mis neid romaane seob ja miks selline koondpealkiri?

    Deville: Pakkusin mõtte oma kirjastajale välja juba rohkem kui 25 aastat tagasi ja ega ta sellesse kohe vist väga tõsiselt uskunud. Nüüd, kui on ilmunud tsükli kaheksas raamat „Fénua“, mille tegevus toimub Polüneesias, ja järgmine, India raamat, on peaaegu valmis, on ta juba vähem skeptiline. Kokku on tsüklisse mõeldud 12 raamatut ning neid kõiki ühendab väljamõeldise puudumine, nagu juba mainitud. Need paigutuvad teljele aastast 1860 kuni kirjutamisajani, mis nihkub muidugi kogu aeg edasi. Nagu öeldud, liigub osa tegelasi raamatust raamatusse, aga kõik romaanid on ikkagi iseseisvad tervikud. Otsustasin kohe alguses, et tsüklisse mahub kaks mõttelist ümbermaailmareisi: üks läänest itta (tegevuspaikadeks Kesk-Ameerika, Ekvatoriaal-Aafrika, Kagu-Aasia, Mehhiko) ja teine idast läände (Amasoonia, Polüneesia, India, Araabia poolsaar). Keskpaigas ja lõpus on aga raamat, kus tegevus toimub peamiselt Prantsusmaal.

    Ka pealkiri on elust enesest. Kui olin laps, kinkis tädi mulle raamatu „Lendav vaip“. See oli esimene raamat, mille ma ise läbi lugesin, kui olin tervisehäda pärast kipsis, lausa poolteist aastat, ega pääsenud üldse liikuma. Kui raamatu peategelane väike Michel ütleb „abrakadabra“, tõuseb vaip lendu ja ta saab käia kaugetel maadel. See jättis mulle sügava mulje. Kirjutan tegelikult ka selle pärast, et mind üllatab elus olemine üleüldse. Ma ei näe sellel mingit põhjendust. Me ei saa valida ei sajandit, kohta ega näiteks keelt, millesse me sünnime, ja korraga, abrakadabra, siin me nüüd oleme. Mina igatahes olen pidevalt imestunud selle üle, et ma elan.

    Tamm: Peab tõesti kaaluma, milliseid raamatuid lapsele lugeda anda. Teie näitel on näha, et lapsepõlve lektüüril võib olla edasisele elule otsustav mõju.

    Deville: Jah, kindlasti. Täiskasvanute maailm on mulle tegelikult alati tundunud absurdne ja mitte kuigi huvitav. Sellest ka tahtmine, isegi vajadus kirjutada lugusid.

    Tamm: Teie romaanides kohtab põnevaid ajaloolisi isiksusi, nii kangelasi kui ka kaabakaid, on teadlasi, meresõitjaid, poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke, revolutsionääre, seiklejaid. Aga üks raamat, tsüklis kuues „Taba-Taba“ räägib teie enda loo, räägib teie perekonnast.

    Deville: Juhuse tahtel sain ühel hetkel enda valdusse meie perekonna arhiivi. See juhtus, kui suri seesama tädi, kes oli mulle kunagi kinkinud raamatu lendavast vaibast. Olin kuulnud legende, et tädi majas on kolm tuba, kus hoitakse perekonna arhiivi, aga ma polnud seal kunagi käinud. Mulle tundus, et keegi ei olnud, arhiivist ainult räägiti. Selgus aga, et arhiiv ongi olemas – toad olid maast laeni kraami täis. Selles peres ei visatud absoluutselt mitte midagi ära: alles olid hoitud päevikud ja kirjad, igasugused ajaleheväljalõiked, aga ka ostutšekid, üüriarved, prillide tellimislehed … Ja niiviisi alates teisest keisririigist. 1862. aastal asus mu esiema perega Egiptusest ümber Prantsusmaale. Nad kolisid vahetpidamata ja hoidsid ometi kõik paberid alles. Teise maailmasõja ajal olid need pangas hoiul ja tänu sellele ka säilisid. Kusjuures minu perekonnas ei olnud ühtegi erilist inimest, see oli täiesti tavaline prantsuse perekond.

    Kirju läbi vaadates tekkis mul mõte teha reis läbi Prantsusmaa ja külastada kõiki neid kohti, mis olid ümbrikel kirjas, see tähendab paiku, kus nad olid elanud. Tegin nii tervele Prantsusmaale tiiru peale. Otsustasin jutustada meie perekonna loo, liikudes ajas meesliini pidi, ja eks raamat räägi ka Prantsusmaa ajaloost üldisemalt. „Taba-Tabad“ lugedes avastas oma perekonna loo ka minu poeg, kellega otsustasime teha koos järgmise reisi läbi Lõuna-Ameerika. Lugu sellest reisist on kirjas romaanis „Amazonia“, kus muu kõrval jookseb rööpselt veel mitmeid isade-poegade lugusid.

    Aasta 1860

    Tamm: Teie romaanide tegevus ei liigu ajas lineaarselt, aga varem või hiljem tuleb mängu aasta 1860. See aastaarv kordub kõigis teostes. Miks?

    Deville: Nojah, see aasta võiks olla ka 1859 või 1861. Võtsin sümboolseks punktiks aasta 1860, sest mulle näib, et sel ajal hakkavad peale suured muutused, mis panevad aluse moodsale ajastule, maailmakorrale, kus me elame ka veel praegu. Toimub teine tööstusrevolutsioon, leiutatakse kapitalism. Euroopas annavad tooni Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa, kelle vahel tekib majanduslik konkurents, tahetakse oma kaupu müüa. Esimese hooga toob see kaasa väga ilusaid ja romantilisi maadeavastamise lugusid, sest selleks, et kaupu müüa, on tarvis rajada raudteed, maanteed ja sadamad. Nii saadetakse teele maadeuurijad ja kartograafid ning kui kaardid on olemas, järgneb koloniseerimine, maailma euroopastamine, kogu planeet peab muutuma euroopalikuks. See kestab Esimese maailmasõjani – see on Euroopa enesetapp.

    „Katku ja koolera“ tegelased olid noored XIX sajandi teisel poolel: nad on positivistid, teaduse edusammud näiteks meditsiinis või tehnikas süstivad neisse tohutu optimismi. 1914. aastal nad avastavad, et uute avastuste tõttu bakterioloogia ja keemia vallas saab toota uut tüüpi massihävitusrelvi, et uued teadmised füüsikas teevad inimeste tapmise veelgi efektiivsemaks – unelm puruneb. Euroopastumine toimis siiski veel Teise maailmasõja lõpuni, seejärel leidis aset ameerikastumine ning nüüd oleme ilmselt tunnistajaks hiinastumisele. Tegelikult nägin oma romaanide jaoks ainet kogudes, et juba XIX sajandil oli sama lugu: nii kui kusagil midagi teoksil oli, olgu Indo-Hiinas, Ladina-Ameerikas või Aafrikas, varem või hiljem olid platsis ka hiinlased.

    Tamm: „Katkus ja kooleras“ valitsev optimism tuleviku osas ja usk teadussaavutustesse on tõesti lausa nakkav. Meil siin oli veel 30 aastat tagasi tunne, et kõik on justkui võimalik ja tulevik on helge. Kuidas teile tundub, kas see aeg on nüüd läbi ja selline tunnetus on jäänud lõplikult minevikku?

    Deville: Nostalgiat ja ka optimismi on väga erisugust, oleneb, kust vaadata. Oma teostes katsun küll hoolega vältida eurotsentrismi, aga eks pean tunnistama, et mu raamatud on läbi ja lõhki prantsuse raamatud, minu vaatepunkt jääb ikkagi prantslase vaatepunktiks. Ja minu meelest ongi oluline, et vaatepunkte oleks palju ja igaüks oleks jätkuvalt omamoodi: et prantslased jääksid prantslasteks, eestlased eestlasteks jne.

    Kui rääkida lähiajaloost, siis on selge, et teie kogesite hiljuti midagi erilist, ja selge on ka see, et teile lõppes üks ajastu siis, kui lõppes Nõukogude okupatsioon, ja mitte siis, kui lõppes külm sõda või langes Berliini müür. Kõik oleneb alati sellest, missugusest vaatepunktist vaadata. Siin olles tajun ma täiesti selgesti, et Tallinn on maailma keskpunkt. Helsingi on siit kaheksakümmend kilomeetrit põhja poole, väljasõidu ajal Lahemaale nägin teeviitu osutamas Peterburi ja Stockholmi suunas ning selle kõige keskel on Eesti. Siit vaadates on Saint-Nazaire tõeline Ulthima Thule … Sellepärast ma leiangi, et on oluline reisida, lugeda, olla teadlik oma vaatepunktist.

    Kui vaatan tulevikku, katsun ikka olla optimist, see on mulle isegi nagu kategooriline imperatiiv. Milleks muidu üldse elada? Usun näiteks, et ka tulevikus on raamatutel lugejaid ja raamatukogud jäävad alles. Ja kuigi lugemisviisid ja vahendid muutuvad, siis ei kao kuhugi vajadus lugude järele ja lugemise mõnu. Ma ise olen n-ö paberipõlvkonnast ja mitte eriti e-raamatute usku, teen alati raamatutesse märkmeid, et hiljem oleks hea orienteeruda. Kui satun kellegi koju ja seal ei ole raamatuid, lähen ärevusse. Tõsi, näiteks Vergiliuse teoseid loen ma prantsuse keeles ja trükitud raamatust, kuigi Vergilius ei teadnud nendest asjadest midagi. Nii et infokandjad pole nii väga olulised, oluline on mälu.

    Tähenduslikud kohtumised

    Tamm: Teie romaanides tuleb sageli ette tähenduslikke kohtumisi: elu viib justkui juhuslikult inimesed kokku ja algab üks uus lugu. Tundub, et usute kohtumistesse ka päris elus. Te juhatate Saint-Nazaire’i linnas kirjanike ja tõlkijate loomemaja, kuhu on oodatud kirjanikud ja tõlkijad tervest maailmast*, ja korraldate kirjandusfestivali „Meeting“ ehk „Kohtumine“, kuhu teil on sel aastal plaanis kutsuda ka eesti kirjanikke.

    Deville: Juhatan seda loomemaja tõesti juba üle 25 aasta. Umbes sama kaua olen korraldanud ka rahvusvahelisi kirjanduskohtumisi, mis toimuvad novembrikuus. Igal aastal on fookuses kaks maad ja nende kirjandus. Tavaliselt on kutsutud riigid olnud seotud minu raamatuprojektidega. Kui olen elanud mõnel maal ja kogunud materjali järgmiste raamatute jaoks, olen alati tutvunud ka sealse kirjanduselu ja kirjanikega, et kutsuda nad festivalile.

    Eestiga on lugu veidi teisiti: ma ei kirjuta parasjagu raamatut, mille tegevus siin kandis aset leiab, kuigi mine tea, mis mõtted võivad veel tulla. See, et ma nüüd siin olen, on tõesti juhus: kuulsin oma kirjastajalt, et „Katk ja koolera“ ilmus eesti keeles ja tõlkija sai ka auhinna ning see viis mu mõttele, et võiks teha koostööd Eestiga. Tänavuse festivali pealkiri on „Tallinn – Dakar“ ja selle peakülalised on niisiis Eesti ja Senegali kirjanikud. See festival ei ole kommertsüritus ega ka oma ala professionaalide kohtumispaik, nagu seda on kirjandusmessid. Soovin, et seal oleks keskmes tõesti kirjandus, looming ja loomine, toimuksid kirjanduslikud kohtumised, kus saaksid kokku kirjanikud ja lugejad.

    Patrick Deville: „Kui vaatan tulevikku, katsun ikka olla optimist, see on mulle isegi nagu kategooriline imperatiiv. Milleks muidu üldse elada? Usun näiteks, et ka tulevikus on raamatutel lugejaid ja raamatukogud jäävad alles. Ja kuigi lugemisviisid ja vahendid muutuvad, siis ei kao kuhugi vajadus lugude järele ja lugemise mõnu.“

    * Maison des Écrivains Étrangers et des Traducteurs ehk MEETi koduleht https://www.meetingsaintnazaire.com. 1992. aasta novembris käis seal külas ka Balti kirjanike delegatsioon, eestlastest olid esindatud Arvo Valton, Mats Traat, Ilmar Laaban, Ilmar Jaks, Heino Kiik. Üks kohtumine on jäädvustatud ka videos, vt https://www.meetingsaintnazaire.com/-Les-Pays-Baltes-.html.

  • Teispool tavalist

    TOOMAS PAUL

    Heidelbergi ülikooli filosoofiaajaloo professor Jens Halfwassen suri ootamatult kaks aastat tagasi 61aastasena (16. XI 1958 – 14. II 2020). Sakslased jäid ilma oma parimast metafüüsika tundjast, aga meie jäime juba pool aastat varem ilma oma ainsast uusplatonismi uurijast, 57aastasena lahkunud Marju Lepajõest (28. X 1962 –4. VII 2019).

    Meie gnoosise ja hilisantiigi spetsialist Jaan Lahe on tõlkinud eesti keelde ning varustanud põhjalike kommentaaridega Halfwasseni teose „Plotinos ja uusplatonism“. Tõlke saatesõna on Lahe pühendanud Lepajõele, kes oli talle vaimne õpetaja, innustaja ja eeskuju – nagu paljudele. Marju töö jätkub ka pärast ta minekut: postuumselt ilmus trükist tema tõlgitud ja pikkade saatesõnadega varustatud Innocentius VII „Inim­olu viletsusest“.1

    Marju Lepajõe minek oli märgiline. Kui läheb keegi, kelle elutöö on tehtud ning jaks otsas, on see midagi muud kui variseda kokku parimas tööeas. Matemaatikud teevad enamasti oma peadpööritavad avastused kahe-kolmekümneaastaselt, aga filoloogid ja ajaloolased peavad tegema aastakümneid intensiivset tööd, et rohked faktid oleksid oma peas olemas. Siis on see vaade kõrgelt, kotkapilguga, mis märkab kõike, nii mustreid kui ka detaile.

    Inimkultuur on kumulatiivne. Kellelgi ei ole kohustust ega võimalustki ise otsast alata. Plotinos tugineb Platoni tehtule, mida ta tõlgendab sajandeid vana tõlgendamistraditsiooni valguses. See ulatub Platoni enda õpilasteni ning integreerib tema filosoofiasse Aristote­lese tähtsamad arusaamad.

    Halfwasseni raamatu järelsõnas sedastab Jaan Lahe, et Eesti on väike ja seetõttu on meil juba kaua aega valitsenud olukord, kus üks inimene on ainus terve valdkonna uurija: „Mõtleme näiteks egüptoloog Sergei Stadnikovile (1956–2015) või sufismi uurijale Haljand Udamile. Kumbki suurmees ei ole leidnud endale järeltulijat, kes valdkonda edasi viiks. Koos Marju Lepajõe varase lahkumisega lahkus Eestist ka uusplatonismi uurimine.“ Lahe on kummatigi optimistlik: „Jääb siiski loota, et mõni tema arvukatest õpilastest jätkab tema tööd. On oluline, et ka meie väikesel maal oleks igal olulisel vaimuelu teemal vähemalt üks uurija ja nagu eelpool öeldud ning ka käesolevas raamatus näidatud, ei ole uusplatonismi mõju inimkonna mõtteloos võimalik alahinnata“ (lk 312).

    Plotinos on Platoni ja Aristotelese kõrval antiikaja suurim ja mõjuvõimsaim mõtleja. Kus iganes pärast Plotinost ka metafüüsiliselt mõeldud ei oleks, kohtab uusplatonistliku päritoluga motiive ja mõttevorme. Üks neljast Ostiast leitud marmorkujust, millel on usutavasti kujutatud Plotinost.

    Plotinos suri kevadel või suvel 270. aastal 66aastasena. Tänu biograafiale, mille koostas 301. aastal ta õpilane ja sõber Porphyrios, oleme ta elust antiiksete olude kohta silmapaistvalt hästi informeeritud. Porphyrios lisas eluloo Plotinose teoste väljaande algusesse, nagu see oli antiikajal tavaline. Tema andmeid peetakse usaldusväärseks – antiiksete biograafiate puhul ei ole see alati nii. Seejuures järgib Porphyrios Plotinose-biograafias kindlat eesmärki: ta esitab meile Plotinost kui täiuslikku filosoofi, kui targa ideaali.

    Ka Jens Halfwasseni teos ei ole tavaline monograafia mingil teemal, vaid autor ütleb, et tahab „näidata ajalooliselt distantsilt ühe mõtleja atraktiivsust, mõjujõudu ja varjunditerikkust, mis võiks veel paeluda tänapäevalgi“ (lk 14). See on lugedes väga ilmne, et Halfwassen oli ise tulihingeline neoplatonist.

    Nimi Plotinos ei ole kreekalik, vaid on roomapärane, tuletatud Plautinusest. Plotinos sündis keiser Septimus Severuse kolmeteistkümnendal valitsusaastal, s.t pärast 9. aprilli 204. Aeg oli rahutu: kuueteistkümnest keisrist, kes valitsesid Plotinose eluajal, mõrvati neliteist ning vaid kolm olid võimul kauem kui kümme aastat.

    Plotinos alustas oma kirjutiste koostamisega, kui ta oli juba 49aastane ning suuliselt õpetanud kümme aastat. Niisiis algas tema filosoofiline kirjatöö rohkem kui kakskümmend aastat pärast ta pöördumist filosoofia poole. Selleks ajaks oli tal kõik läbi mõeldud ja kirjatöödes ei ole võimalik leida arengut. Kõik Plotinose teosed tekkisid kuueteistkümne aasta jooksul, ajavahemikus 253/254 kuni 269/270, viimased natukene enne ta surma.

    See, mis kehtib Platoni kohta, käib teatud määral ka Plotinose kohta: filosoofiline süsteem asub n-ö kirjutiste taga. Plotinose kirjutamisviis on täiesti ebasüstemaatiline, teemasid ja probleeme käsitletakse ilma kindlaks määratud korrata – nii, nagu need õpetamise käigus ette tulid. Ükski Plotinose kirjutistest ei arenda tema filosoofiat kui tervikut selle süstemaatilises seoses, kuid kõik ta kirjutised viitavad kokkukuuluvale mõttesüsteemile, millele on iseloomulik Halfwasseni hinnangul „imetlusväärne järjepidevus ja suletus, mida tänapäeva lugejal tuleb rekonstrueerida erinevate teoste koosvaatluse tulemusena, samas kui Plotinose õpilased said selle tema loengutest“ (lk 38j).

    Plotinose teoste koguväljaanne kannab kummalist pealkirja „Enne­aadid“ („Üheksasused“), kuna Porphyrios paigutas kirjutised kuude rühma, millest igaüks sisaldab üheksa traktaati. Porphyrios kehtestas „täiusliku arvu“ 54 (kuus korda üheksa) kunstlikult, jaotades pikemad kirjutised paljudeks eri raamatuteks.

    Plotinos on Platoni ja Aristotelese kõrval antiikaja suurim ja mõjuvõimsaim mõtleja. Tema rajatud uusplatonism mõjutas antiikfilosoofia viimast perioodi, kuid tema mõju ulatus sellest kaugemale ning puudutas kogu hilisemat filosoofia ja teoloogia ajalugu. Half­wassen kirjutab: „Teda seob sisemine sugulus Saksa spekulatiivse idealismiga, seega Fichte, Hegeli ja Schellingi mõtlemisega. Kus iganes pärast Plotinost ka metafüüsiliselt mõeldud ei oleks, kohtab uusplatonistliku päritoluga motiive ja mõttevorme. Iga tõlgendus tõelisuse ühtsusest jääb seotuks platonismiga ja viitab sellele juba ainuüksi ühtsuse primaarsuse tunnistamisega“ (lk 13).

    Paraku, mis minusse puutub, siis pean tunnistama oma hariduse suuri lünki. Novalis, Fichte ja Schelling on mulle õigupoolest tundmatud tegelased, tean vaid nimesid, ja Hegelist tean üksnes seda, et Marx keeras oma õpetusega ta pea pealt jalgadele (või oli see vastupidi). Häbi küll, aga ma ei saa ennast pidada päriselt eurooplaseks. Plotinose kohta teadsin pisut rohkem: Lepajõe kogumikus „Roomlaste taltsutamine“ on pühendatud seitse kirjutist uusplatonismile.2

    Metafüüsikavaenulikul valgustusajal langes uusplatonism täielikult põlu alla. Uusplatoonikuid peeti usuindlejateks ja müstikuteks ning Platoni mõistmise takistajateks. See, mis Plotinose taas ellu äratas, oli esmalt vararomantikute opositsioonivaim. Novalis õppis 1798. aastal Plotinost tundma materjalirohke Dieterich Tiedemanni käsitluse järgi ning süttis sellest.

    Romantikute liikumisega oli tihedalt seotud Heidelbergi kreeka filoloog Friedrich Creuzer. Ta tõlkis 1805. aastal esmakordselt saksa keelde ühe Plotinose teose (III 8: „Loodusest, vaatlemisest ja Ühest“). Sellel ei olnud suur mõju mitte ainult Goethele ja romantikutele, vaid ka Saksa idealistlikule filosoofiale. Halfwasseni hinnangul: „Viimase esindajatest oli Hegel see, kes rehabiliteeris uusplatonismi kui antiikfilosoofia kolmanda vormi pärast Platonit ja Aristotelest ning oskas vääriliselt hinnata uusplatonismi kui spekulatiivse metafüüsika ületamatu lõppvormi tähendust“ (lk 228).

    Kuna Eesti kultuuriruumis on uusplatonism üsna efemeerne (üpris lühidalt käsitletud entsüklopeediates ja filosoofia üldajalugudes), on teose tõlkija ning kommenteerija Jaan Lahe ära nimetanud kõik kirjatööd, kus esineb uusplatonismi „mainimist või sellest pärinevaid motiive ilukirjanduses“ (lk 305). Ta alustab algupärase eesti kirjandusega. Selgub, et on vaid kaks eesti kirjanikku, kes on puudutanud uusplatonismi: Leo Metsar oma tetraloogias ja Leo Anvelt romaanis „Viirastusi valges öös“. Tõlkekirjandusest on leida uuskreeka luuletajad Konstantinos Kavafis ja Odisseas Elitis, kes mainivad Plotinost. Pikem lõik on prantsuse kirjanikult Anatole France’ilt, kelle romaanist „Kuningatar Hanejala praeköök“ võib leida vihje Plotinose viimastele sõnadele. Itaalia kirjanik Leonardo Sciascia romaani „Igati“ moto on Proklose teoloogiast mõjutatud Pseudo-Dionysios Areopagita „Müstilisest teoloogiast“. Ja ongi kõik.

    Lisan omalt poolt, et ka vene-juudi religioonifilosoof Lev Šestov on kõigis oma kolmes eesti keelde tõlgitud teoses kümneid kordi viidanud Plotinosele, mõnel puhul päris pikalt, pühendades talle kümneid lehekülgi, vahel nõustudes ja puhuti olles kriitiline. Kaldun olema Šestovi seisukohtadega sama meelt.3

    Aga, ausalt öeldes, küllap käib uusplatonism mulle üle jõu. Nõustusin Half­wasseni teost retsenseerima lootuses, et see aitab Plotinost mõista. Kahtlemata aitabki – teist korda üle lugedes sain juba natukene rohkem aru.

    Püüan selleks, et anda lugejale maitset metafüüsikast, refereerida paari lõiku, kus käsitletakse absoluutselt erineva ÜHE suhet – mida ju justkui ei tohikski olla! – meie kogetava fenomenaalse maailma kirevusega.

    Kui üle olemiskülluse täiusliku kehastuse tuleb jõuda kaugemale, absoluutse ÜHEni, mis ei sisalda enam mingit paljusust ja seega ka mingit positiivset mõeldavat sisu, ilmneb paradoks, et absoluuti ennast, mis on aluseks kõigele, saab mõelda vaid kui eimiskit. Plotinos ei varja seda paradoksi mingil viisil. „Negatiivne teoloogia“4 tähendab absoluudi kui printsiibi ja alge eraldamist kui sellist, eitades kõiki selle positiivseid määratlusi. Sellega ei ole implitseeritud, et transtsendentset absoluuti, ÜHTE ennast, mõeldaks kui Jumalat – ta ei ole üldse mingi isikuline Jumal. ÜKS ise on pigem „rohkem kui Jumal“.

    Negatiivne teoloogia on katse mõelda absoluudist kui absoluutsest transtsendentsusest. Lähteidee on, et absoluudist tuleb mõelda kui puhtast ühtsusest. Kui puhtast ühtsusest mõeldakse aga konsekventselt, tõrjutakse rangelt tagasi igasugune määratlus, kuna iga mõeldav määratlus tõmbaks ta kaasa paljususse. Plotinos rõhutab ikka ja jälle: kogu paljususest ja kogu määratlematusest eraldatuna on ÜKS puhas transtsendentsus sealpool kõike (epekeina pantōn).

    Absoluut on absoluutselt lihtne (pantēhaploun). Kõik mitte iseenesest lihtne, seega iga ühtsus, mis sisaldab mingil viisil veel paljusust, eeldab absoluutselt lihtsat kui oma ürgalust, millest ta on sõltuv, kuna iga paljususega piiratud ühtsus on üldse ühtsus ainult tänu absoluutselt puhtale ühtsusele. Puhas lihtsus ise ei ole seepärast absoluudi määratlus, vaid on õigesti mõistetuna kõigi määratluste absoluutne eitus.

    Vaimne kaemus on müstilise kogemuse spetsiifiliselt filosoofiline vorm. See on kõikehõlmava ühtsuse kogemus, milles mina teab end samastuvat vaimu kõik-üksusega. See ei ole seotud millegi irratsionaalsega, sest tema struktuur ja tema paratamatus lasevad ennast argumenteeritult tõestada, kui ta ka ise ennast enam argumenteerivalt ja järeldavalt teoks ei tee, vaid teeb end teoks väljaastumisena diskursiivsusest ja seega ka meie hariliku teadvuse ja teadliku mõtlemise ajalikkusest ning keelelisusest. Ta on meie eneseteadvuse alus, sest üksnes temas on mina tõeliselt ja vahetult teadlik endast kui ühtsusest.

    Vaimse kaemuse ühtsusekogemus, ärkamine iseenda juurde, on „vaikne olemine jumalikus“, nimelt absoluutses vaimus, sest ta ei ole enam otsimise liikumine, vaid ajast välja astunud, seega igavene olemise külluse leitus ja igavene üksolek temaga. See ei ole Plotinosele veel absoluudi kogemine. Plotinos nõuab absoluudi mõtlemiselt või nägemiselt, et see ületaks ka vaimu vaimse kaemuse piirid.

    Nii nagu mõtlemine peab välja astuma selleks, et saavutada oma täitumine vaimus, oma välisest seotusest maailmaga, mis on vahendatud meelelisuse kaudu, nii peab ta selleks, et jõuda absoluudini tema puhtas trans­tsendentsuses, minema kaugemale ka vaimust ja seega transtsendeerima kõik mõeldava. Plotinose sõnul: „Nii nagu see, kes tahab kaeda intelligibiilset tõelisust (noētē physis), ei tohi kanda endas kujutlust millestki meelelisest, nii ka see, kes tahab kaeda, mis on sealpool intelligiiblit, saab seda kaeda vaid siis, kui ta hülgab kõik mõeldava“ (lk 69).

    ÜHE absoluutne transtsendentsus nõuab mõtlemiselt kõige mõeldava hülgamist, nii nagu see toimub negatiivses teoloogias. Selles peitub aga üks fundamentaalne paradoks. Kuidas saab mõtlemine hüljata kõik mõeldava, hülgamata seejuures ka iseennast kui mõtlemist? Ja kui mõeldava hülgamine saab teostuda vaid mõtlemise enesehülgamisena, kuidas on siis võimalik enesehülgamine, mis ei ole enesehävitus, mõistuse enese­destruktsioon?

    Plotinose ekstaasiteooria võrsub just sellest paradoksist: see on vastus sellele paradoksile. Absoluutse transtsendentsusena jääb absoluut mõtlemisele saavutamatult varjatuks. Mõtlemine saavutab absoluutse trans­tsendentsi ainult seeläbi, et ta hülgab iseenda iseendast kõrgemale tõustes, kus mõtlemine ennast ise ületades teoks saab ega hävi, kuna ta ei ole enam mõtlemine, vaid on mõtlemisest üle – „üle-mõtlemine“ (hypernoēsis). „Ekstaas“ tähendab seda mõtlemise enese­ületust. Plotinose ekstaas on seega absoluudi puhta transtsendentsuse tagajärg.

    Ühinemine absoluudiga on samal ajal äärmise transtsendentsi kogemus: ta saavutab „kõike transtsendeerides (tōi hyperbanti panta) absoluutselt transtsendentse“. Algne, erinevusteta lihtne ühtsus meie mõtlemise põhjas, milles meie sealpoolne absoluut on kohalolev, ei ole sellisena olemine, vaid olemist ületav transtsendentsus. See on meie mina alus, mistõttu mina ületamine ei ole selle hävitamine, vaid teokstegemine. Mina, mis on kogu mõtlemise selgus ja on sellega trans­tsendeerinud ka olemise, astub endast välja, kuna ta ei ole erinevusteta puhta ühtsusena enam mina, vaid ei midagi muud kui puhas ühtsus ja just seetõttu üks ÜHEga. Selles absoluutse trans­tsendentsuse kogemuses saavutab transtsendeerimine oma sihi „üksnes ÜHE põgenemisena ÜHE juurde (phygēmonou pros monon)“, nagu kõlab kuulus vormel, millega Plotinos on lõpetanud oma programmkirjutise „Hüvest“.

    Uusplatonism on mõjutanud kristlikku teoloogiat. Johannes Eriugena (u 810–877) on ilmselt kõige originaalsem ja radikaalsem kõigist kristlikest uusplatoonikutest. Tema mõtlemise alus ja kese on negatiivse teoloogia vorm, nagu selle on pärandanud Pseudo-Dionysios. Eriugena nimetab jumalikku ÜHTE konsekventselt „olemisest kõrgemal olevaks“ või „transtsendentseks eimiskiks“ (ld nihil per superessentialitatem, nihil per excellentiam). Kui Jumal loob kõik asjad, kaasa arvatud mateeria, eimillestki, siis on see eimiski Tema ise. Määratlematu ÜHE olemisest kõrgemal olev eimiski toob omaenda eimiskisuse üliküllusest esile kogu tegelikkuse; seejuures näib nii, et tõelisus on (ilma tolle transtsendentsi kaotamata) „mitteilmuva ilmumine, varjatu ilmutus, eitatava jaatamine“.

    Jens Halfwasseni raamat ei ole lahja lektüür: kes suudab temaga kaasa minna, kerkib dialektika peadpööritavasse kõrgusse.

    1 Vt Toomas Paul, Pilk pihipeeglisse. – Sirp 16. XII 2022. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pilk-pihipeeglisse/

    2 Marju Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. Ilmamaa, 2020.

    3 Lev Šestov, Hiiobi vaekaussidel. Toomas Pauli saatesõna. Ilmamaa, 2019; Lev Šestov, Potestas clavium. Ilmamaa, 2020; Lev Šestov, Ateena ja Jeruusalemm. Ilmamaa, 2021.

    4 Mõiste „negatiivne teoloogia“ (apophatikē theologia) võttis kasutusele Proklose õpilane Pseudo-Dionysios Areopagita (u 500).

  • Tüütu visand

    LEO LUKS

    Kõnealune teos kujutab endast kultuuriteoreetiku filosoofilist vihikut, milles esitatakse kontsentreeritud visand kõige konstrueerimise teooriast. Raamat demonstreerib, et on võimalik esitada antirealistlik ja holistlik käsitus sellest, kuidas sattumuslikkuse tingimustes ilma ühtegi algust eeldamata ehitatakse terve hulga konstruktsioonidega üles kogu „tegelikkus“ – nii subjekti identiteet, aeg ja ruum, seda täitvad objektid ning mõistagi ka sotsiaalsed suhted (vt lk 22). Julgustükk väärib tunnustust, sest on ju paljud konstruktivistliku sotsiaalteaduse klassikud rangelt keeldunud filosoofiliste vaidluste mülgastes sumpamisest.1

    Pealkirja puhul on tegemist eputamisega – hüvasti jäetakse üksnes sellise vulgaarkonstruktivismiga, mis ei julge iseenda alustesse süveneda (lk 22) või siis üritab konstruktivismi põhjendada loodusteaduslike uurimistulemuste abil, käsitledes neid alustena, mitte samuti konstruktsioonidena (lk 8). Selles patus näib süüdi olevat nt Ernst von Glasersfeld,2 keda raamatus ka põgusalt mainitakse, kuid on kaheldav, kas selline metodoloogiline pimedus oli konstruktivistlikes teooriates laialt levinud.

    Alustuseks sedastan, et see filosoofiline visand, mis raamatus avaneb, on sisemiselt koherentne ning mulle igati sümpaatne. Raamatu pealkiri väljendab autori veendumust sattumuslikkuses: kõik me sünnime paratamatult mingitesse „lugudesse“ ning kasutame neid vältimatult keskkonna mõtestamiseks ja tegutsemiseks, kusjuures argielus kehtib „operatsionaalne fiktsioon“, mille kohaselt tajutakse teatud lugusid püsivalt tõesena ning eeldatakse, et need on üldteada. Lugudes aset leidvat kommunikatsiooniaktide korrastamise mustrit nimetatakse aga diskursuseks (vt 5. ptk). Schmidti teooria on antirealistlik, s.t lugudest ei pääse välja ka mis tahes teooria, ja antidualistlik (holistlik). Substantsifilosoofia umbvaidluste ületamiseks tehakse ettepanek alustada „tegelikkuse“ kirjeldamist protsessidest (8. ptk). Kiitust väärib afektiivse ja moraalse mõõtme tunnistamine kõikides tegevustes, millega välditakse levinud objektivistlikku soovmõtlemist faktide ja väärtuste eristamise võimalikkusest (lk 33).

    Sellega pean kiidukõne paraku lõpetama. Raamatul on ridamisi puudujääke, mis kuhjudes tekitavad kimbatuse, kelle jaoks see teos kirjutatud on. Seda kimbatust ei hajutanud autori sissejuhatus ega ka Mike Sandbothe autori loometeed tutvustav eessõna (lk 7–20). Üldise etteheite võib sõnastada nii: raamat on raskesti loetav, hermeetiline, tehnilistesse definitsioonidesse uppuv; suurtest vaidlusküsimustest, sh konstruktivismi enesekohasuse nõudest, pealispindselt üle libisev, nii et see vaevalt veenab realistlikult häälestatud lugejaid; kõike, mida Schmidt ütleb, on filosoofias veenvamalt ja põhjalikumalt öeldud, kuid paraku on teoses vastavaid viiteid ülinapilt, mis tekitab suure kõhkluse autori eruditsioonis. Järgnevalt üritan seda etteheidet pisut eritleda.

    Raskesti loetavusest. Teose napp maht ning rangus – definitsioonid, teemalt teemale liikumine, vahekokkuvõtted – viitavad, et autor on püüdnud kirjutada üldloetavat sissejuhatust teemasse. Paraku on tema stiil nii keerukas, et mõistmiseks tuleb ennast materjalist suisa läbi närida. Paar tekstinäidet.

    Võrreldavus tagatakse konkreetsetes kommunikatsiooniaktides tege­likkuse­mudelite&kultuuriprogrammi vastastik­mõju seose kasutamisega lugude&diskursuste vastastikmõju seose raamistikus, kusjuures nende fiktiivselt eeldatud vastastikmõju seoste iga edukas kasutamine stabiliseerib ühtlasi nende efektiivsust ja legitiimsust (lk 63).

    Moraali, kui võiksin nii öelda esimeses definitsioonikatsetuses, saab määratleda kui aktantide, tegevuste ja kommunikatsioonidega – lühidalt lugude kõikide komponentidega – kollektiivselt aktsepteeritavate hindavate suhestumiste dünaamilist korrastust (lk 103).

    Ja sellises stiilis muudkui edasi. Bergeri-Luckmanni raamat on selle kõrval suisa kukeaabits, isegi Niklas Luhmann kirjutab loetavamavalt, kuigi jah, mahud on teised. Pole hullu, visa töö ja kõrgtasemel funktsionaalse lugemisoskuse abil saab kõigest aru, ainult et nendel, kellel sellised oskused on välja arendatud, pole pahatihti raamatust enam midagi uut välja lugeda.

    Suurprobleemidest ja varem öeldust. Originaalsust hinnates olen arvamusel, et Schmidt avaldas (2003. aastal) oma teose 100 aastat liiga hilja. Eessõnas luuakse tuumakas seos tema ja pragmatistide vahel, raamatus avaldatud seisukohad (nt tõeteooria, 13. ptk) võtsid filosoofias piirjooni XX sajandi alguse paiku. Praegu on nii, et peaaegu kõikide positsioonide puhul, mida Schmidt visalt oma tehnilises terminoloogias esile manab, kerkib silme ette filosoofiateooriaid, kus samad mõtted on hoopis tihedamalt läbi kirjutatud ning paljud eesti keeldegi tõlgitud. Võiks aktsepteerida vaatlusalust teost kui kokkuvõtet antirealismist moodsas filosoofias, kuid selleks tulnuks varem tehtule läbivalt viidata, praegu jääb mulje jalgratta leiutamisest. Ainsana võib mõningast uudsust leida väites afektiivse tasandi olemasolu kohta kõikjal lugudes ja tegudes, afektiivne pööre sotsiaalsuse käsitlemisel manifesteeriti mõned aastad teose ilmumisest hiljem.3

    Pärast protseduuriliste eelduste tutvustamist selguvad raamatu tõelised filosoofilised panused 8. peatükis, kus tehakse ettepanek lähtuda tegelikkuste määratlemisel protsessidest, mitte objektidest. Kuigi substantsiontoloogia on lääne filosoofias domineerinud, on vähemalt XX sajandil loodud kaalukaid protsessiontoloogiaid, eesti keeles võib nendega tutvuda näiteks Friedrich Nietzsche, Henri Bergsoni, Gilles Deleuze’i teostes.

    Kuid miks peaks eelistama protsesse objektidele? Vaadeldavas raamatus põhjendab seda valikut eelnevalt tehtud avang teadvuse küsimuses: teadvus funktsioneerib üksnes millegagi suhestumises (fenomenoloogia töötas selle tähelepaneku välja intentsionaalsusena) ning vältimatult sattumuslikuna – alati juba lugudesse ja neid eristavatesse diskursustesse heidetuna. Pean seda seisukohta õigeks, kuid Schmidti argumendid jäävad hõredaks. Jääb mulje, justkui argielust võetud sedastus iga teadvuse heidetusest eeldustesse-lugudesse kummutaks käigult kõik seni aset leidnud subjektifilosoofilised katsed Descartes’ist Husserlini sattumuslikkust ületada, mina tõsikindlust fundeerida? Konstruktivismi raamides püsides pole jällegi ilma pikema arutluseta tõestatud, et kõik teadvusele kättesaadavad konstruktsioonid on ühtlasi sotsiaalsed, aga kas või Immanuel Kant koos oma rohkete intellektuaalsete järglastega üritas ju leida üldinimlikke tunnetuse võimalikkuse tingimusi. Täiendavaid argumente mina sattumuslikkuse kasuks võib eesti keeles lugeda näiteks Rortylt ja Gadamerilt.4

    9. peatükis esitatakse teoreetilise saavutusena neutraalsust tegeliku reaalse olemasolu suhtes (lk 84), piirdudes teadvusele antu liigendamisega teooriasse. Selle saavutuse sõnastas mõistagi Husserl fenomenoloogilise epoché’na – fenomenoloogia oma paljude suundade ja koolkondadega käsitleb teadvusele antu seaduspärasid sageli konstruktivismi vaimus, aga kordades detailsemalt kui vaadeldava teose visandid.5

    Diskursuse mõistet eritletakse raamatus lugude selekteerijana kommunikatsiooniaktides, kuid näitematerjal on triviaalne ning võimu probleemile peaaegu ei keskenduta. See tasand viib mõtted mõistagi Michel Foucault’ töödele, mida on eesti keeles juba terve virna jagu.6 Tõeteooria kohta (ptk 13) esitatakse pragmatismimaiguline visand ilma tõe omistusmehhanismidesse süvenemata, seda osa aitaks tihendada isegi William Jamesi klassikalise loengu7 lugemine, rääkimata tänapäeva käsitlustest.8

    Teooria enesekohasusest. Nagu juba välja toodud sai, paistab teose loomise peamiseks ajendiks olevat sellise libakonstruktivismi kriitika, mis loodusteaduste tulemustele toetudes õigustab konstrueerimise vältimatust. Ent kuidas on Schmidti teoses lood teooria enesele rakendamisega? Ajendit silmas pidades ei ole seda suisa ära unustatud, aeg-ajalt tehakse reservatsioone iga teooria piiratuse kohta. Kuid tervikuna jäävad need reservatsioonid formaalseks – hoiaku poolest kõneleb siin raamatus siiski läbinägelik hääl, mis on tõusnud kõrgemale argielu naiivsusest, näeb läbi, et argiteadvus sõltub operatsionaalsetest fiktsioonidest. Kuid millised on välja pakutud teooria enda pimenurgad, selle liiga tõsiselt võetavad (olgugi et fundatsionalismi vältivad) fiktsioonid? Sellega raamatus ei tegeleta, olgugi et vastavad eneseanalüüsi mudeleid on aastakümneid välja töötatud, nt teadusliku teadmise sotsioloogias. Kõige lihtsam viis oma teoorialt hoogu maha võtta olnuks selle enesekriitiline võrdlemine mõne kaaluka alternatiiviga (mõne rafineeritud realistliku teooriaga), kuid seda ei sünni. Teiselt poolt tulnuks esitada mõni rafineeritud õigustus standardse süüdistuse vastu relativismi paradoksis, nii nagu neid pilluti hiljuti Eestiski kodukootud konstruktivismivaidluse käigus.9

    Kõike öeldut silmas pidades ei soovita ma teost algajatele konstruktivismiga tutvumiseks, on paremaid valikuid. Kindlasti pole siit midagi lugeda filosoofia asjatundjatel. Uurijad, kes tegelevad konstruktivismi nüanssidega, teavad raamatut juba isegi. Tulles tagasi algse kõhkluse juurde: kellele siiski on Schmidt selle vihiku kirjutanud? Kas manifestina edasiste lahtikirjutuste tarbeks? Nii pole teost esitletud. Kellele siis? See pidi olema lugeja, kellele saksa sotsiaalteaduste tehniline sõnavara on konti mööda, kuid filosoofilise mõtlemise avarus täiesti tundmata. Äkki vajas sellist ülevaadet sotsiaalteadlaste noorem põlvkond, kelle õppeplaanis filosoofia on optimeeritud, konstruktivismi vaimus mõtlemine aga dogmana külge poogitud? Äkki tõesti on selliseid inimesi Eestiski? Filosoofiat pole kuuldavasti ju enamikul erialadel enam vaja õppida. Filosoofiakogemuseta sotsiaalteadlasele võib vaadeldud teost tõesti soovitada, aga üksnes isutekitajana edasiste süvenenud käsitluste juurde, millele sai käesolevas kirjatööski jõudumööda viidatud.

    1 Vt nt Peter L. Berger, Thomas Luckmann, Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Ilmamaa, Tartu 2018, lk 38.

    2 Vt Ernst von Glasersfeld, Radikaalne konstruktivism: Üks teadmise ja õppimise viis. EKSA, Tallinn 2018.

    3 Vt P. T. Clough, J. Halley (toim), The Affective Turn. Theorizing the Social. Duke University Press, 2007.

    4 Richard Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Vagabund, Tallinn 1999. H.-G. Gadamer, Hermeneutika universaalsus. Ilmamaa, Tartu 2002.

    5 Vt Edmund Husserl, Pariisi ettekanded. Akadeemia nr 7, 1993, lk 1389–1424. Maurice Merleau-Ponty, Taju fenomenoloogia. Ilmamaa, Tartu 2019. Emmanuel Levinas, Teisiti kui olla ehk teispool olemust. TLU Kirjastus, Tallinn 2012.

    6 Mainitud kontekstis võib esmajoones soovitada järgmisi teoseid: Michel Foucault, Teadmiste arheoloogia. TÜ Kirjastus, Tartu 2005; M. Foucault, Diskursuse kord. Varrak, Tallinn 2005.

    7 William James, Pragmatismi tõekontseptsioon. Rmt: Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund, Tallinn 2005.

    8 Vt nt Gianni Vattimo, Tõde ja retoorika hermeneutilises ontoloogias. Rmt: Modernsuse lõpp. EKSA, Tallinn 2013, lk 147–164.

    9 Vt Rein Raud (koost), Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid. Salvaja, Tallinn 2019.

  • Nursipalu on võimalus, mitte probleem

    HENRI OTSING

    Nursipalu harjutusväljaku laiendamise küsimus on kasvanud üliteravaks ja riikliku tähtsusega küsimuseks. Pooled oleksid justkui lepitamatud. On nad seda tõepoolest? Kas nende eesmärgid on siis sobitamatud? Vastus on selge ei. Mõlemad nõustuksid usutavasti sellega, et nende eesmärk on kaitsta kodu, olgu see siis kodumaa, kodutalu, kodukeskkond või metsade ja muististe kodu. Üldine eesmärgiühtsus paneb hämmastuma praeguse olukorra teravuse üle, ent pakub õnneks ka ideaalse pinnase konsensuslike vahendatud läbirääkimiste jaoks.

    Kuna selliseid läbirääkimisi Nursipalu küsimuses pole käivitatud, siis on avalik vastuolu kasvanud üliteravaks, pöörates tasapisi uue lehekülje Eesti kodanikuühiskonna arengus. Milline see lehekülg võiks olla (A) praeguste hoiakute jätkumise korral ja (B) konsensuslike vahendatud läbirääkimiste käivitamise korral?

    Stsenaarium A

    Valitsus esitab seadusemuudatuse, mis lubab laiendusega edasi liikuda kiirendatud korras, ning see võetakse riigikogus vastu, kuid häälte jagunemine paljastab poliitilise rindejoone, mis läbib ka koalitsiooni. Niipea kui harjutusväljaku laiendamine võetakse ametlikult menetlusse, esitavad aktivismigrupid kaks kaebust, mis heidavad kahtlust protsessi õiguspärasusele ja õiglusele. Üks neist jõuab ka kohtusse ning pälvib esmase õiguskaitse, mis takistab harjutustegevuse läbiviimist väljakul. Küll aga jätkub väljaku taristu väljaehitamine. Looduse ja muististe kaitsmise osas valdava ebaselguse tõttu esitavad vastavad järelevalveorganisatsioonid kaitse­ministrile nõudekirja. Vahepeal on kohtusse jõudnud ka pool tosinat eraisikut. Korraldatakse kontserdiga tipnev autorongkäik Nursipalust Toompeale, avatakse tänavanäitus „Nursipalu nurjaja“ ning nõutakse Vana-Võrumaale teatavat piirkondlikku autonoomiat; sündmusi kajastavad nii Reuters kui RT. Üks mõjutatud KOVidest keeldub kinnitamast harjutusväljakule viivate teede väljaehitamist ning teeb ette­paneku piirkond hoopis looduskaitse alla võtta, mistõttu ei pääse harjutusväljakule ühest suunast enam hästi ligi. Möödub veel poolteist aastat ja kuigi harjutusväljaku esialgne taristu on välja ehitatud, ei ole avatud kohtumenetluse tõttu veel võimalik seda sihtotstarbeliselt kasutada. Küll aga on halvenenud julgeolekuolukord, millega seoses käib kaitseministri töölaualt läbi mõte välja kuulutada eriolukord, et küsimus kiiremini lahendada. Vahepeal on aktivistigrupid ühendanud jõud Keskpolügooni laiendamise, Rail Balticu jm suurprojektide vastu seisvate huvirühmadega ning tekkinud katusorganisatsioon on esitanud üle kümne kaebuse, millest kaks on jõudnud kohtusse. Poliitiline opositsioon nõuab eraomandi kaitse teemal referendumit ning ühe koalitsioonipartei liikmete seas näib olevat sellele poolehoidu.

    Möödunud on viis aastat ning harjutusväljak on teatud õppusteks kasutatav, kuigi lisandunud on muinsuskaitselised piirangud, mis vähendavad kahe laske­ala suurust. Harjutusväljaku ligidusse jäänud külade elanikud on oma kodud võileivahinna eest maha müünud ning 50% piirkonna turismi- ja kultuuriasutustest on oma tegevuse kas mujale kolinud või ümber struktureerinud. Kured lendavad lõunamaale ja üle Nursipalu kasvab jääkaas.

    Stsenaarium B

    Arvamusliidrite, ekspertide ja üldsuse ärgitusel kogunetakse Nursipalu küsimuse arutamiseks paar päeva enne võidupüha Võrumaal. Nende eesmärk on algatada siin läbirääkimised ja täpsustada vastvalitud sõltumatu vahendaja ülesanded. Sel pinnal alustatakse poolte kohtumisi, kus pannakse paika läbirääkimispõhimõtted, ajaraam ning väärtused, kusjuures teravamas vastasseisus esindajatele korraldatakse eraldi kohtumine lepitaja juuresolekul. Seejärel kogutakse kokku kõigile olulised faktid (riigikaitse plaanid, looduskaitseuuringud, müraprojektsioonid, juriidilised dokumendid jne), kaasates sõltumatud asjatundjad. Ent üks kodanikuaktivistide esindajatest lekitab meediasse mõned läbirääkimiste käigus hüpoteesidena arutusel olnud vastuolulised ideed. Teine pool vastab samaga ning läbirääkimistel on oht katkeda. Vahendaja sekkub protsessi ning algatab läbirääkimisprotseduuri osas seeria kohtumisi: kokku lepitakse hulk printsiipe, näiteks, et iga kohtumise lõpus koostatakse üheskoos kokkuvõtlik pressiteade kohtumise tulemustest. Opositsioonist kõlab etteheiteid nii riigikaitsega venitamise kui ka kiirustamise osas ning selle tuules esitab üks läbirääkimisel osalejatest lahenduse osas ultimaatumi, mis rikub protseduurireegleid ja -väärtusi. Vahendaja kohtub selle poole esindatavatega ning koos otsustatakse, et eelistatakse jääda osaliseks, mistõttu tuleb neil valida uus esindaja. Pärast pooleaastast faktide kogumist ja ühist analüüsi koostatakse neli lahendusepaketti: 1) harjutusväljak integreeritakse esialgsetes piirides kõigi asjaosaliste huvidega, 2) harjutusväljaku ala vähendatakse, ent tänu selle muudetud kujule on võimalik rajada rohkem laskealasid, 3) harjutusväljak viiakse inimasustusest pisut kaugemasse kohta, mille eelised algse ees selgusid ühise faktikogumise käigus, 4) riigikaitse vajadused täidetakse oluliste mööndustega ilma harjutusväljakut laiendamata.

    Avalik vastuolu on kasvanud üliteravaks, pöörates tasapisi uue lehekülje Eesti kodanikuühiskonna arengus.

    Neid pakette ühiselt kaaludes, välistades, korrigeerides ja taasesitades jõuab äärmiselt tülikas läbirääkimine kulminatsioonini, kui öösse veninud kohtumisel saavutatakse ühehäälne konsensus ühe paketi osas. Kaitseministeeriumi esindaja palvel nõustuvad pooled, et hädasti tarvilike laskealade väljaarendamine võib alata juba praegu, kui samal ajal alustatakse ka oluliste investeeringute ja talumistasude väljamaksmist. Need ja järgmised kokkulepped vormistatakse lepingutena ning kaitseministeeriumi esindajale luuakse koostööspetsialisti ametikoht (too juhib seesuguseid protsesse ka edaspidi).

    Möödunud on kaks aastat ning harjutusväljak on teatud õppusteks kasutatav ning tänu muinsuskaitsehuvide aegsale integreerimisele on kõik laske­alad 100% kasutatavad. Ümberkaudsete külade elanikele on leitud sobilikud kompensatsioonimehhanismid ning otseselt mõjutatud ettevõtetele leitud sobiv ümberstruktureerimisfond. Päike sulatab talvejää ja kured on tagasi Nursipalus.

    *

    Kui esitatud tulevikuväljavaated – olgugi täiesti fiktiivsed ja mõnevõrra liialdatud ohtude-võimaluste demonstreerimise eesmärgil – on põhimõtteliselt tõepärased, siis tuleb möönda, et stsenaarium B pakub lahenduse, mis on tõhusam, kiirem, demokraatlikum, õiglasem ja stabiilsem. Need väärtused iseloomustavad konsensuslikke vahendatud läbirääkimisi. Võtame need kolm sõna põgusalt läbi.

    Läbirääkimiste vastand on otsusta-teavita-kaitse-meetod. See seisneb otsuse langetamises, avalikkuse otsusest teavitamises ning seejärel selle otsuse kaitsmises avalikkuse ees. See on iganenud, aga kahjuks levinud mudel, mis sünnib tõenäoliselt eelarvamusest, et otsene läbirääkimine suurema hulga inimestega ei saa olla produktiivne. Eeltingimusi loomata on selles kahtlemata ka terake tõtt. Niisiis ei saanud pahaks panna, kui kaitseminister sõnastas kohtumisel Võru Kandles oma rolli „olla piksevarras“ teravuste maandamiseks ning kandis seda rolli tõepoolest riigimehelikult. Siin tuleb aga meeles pidada, et see roll esindab läbirääkimisvõimetut mõtteviisi, millele vastavad teod suruvad ka potentsiaalselt koostööalti mõjutatu radikaalsele ja sama jäigale vastaspositsioonile, nagu illustreerib stsenaarium A. Niisiis ei ole otsusta-teavita-kaitse-mudel mitte reaktsioon kodanike koostöövõimetusele ja nn NIMBY-positsioonile, vaid nende mõlema tekkepõhjus.

    Selleks et koostöövõimet aktiveerida, tuleb aga luua tingimused ja formaat – läbirääkimised. Läbirääkimisi peetakse võrdsetel alustel ka siis, kui pooled on ebavõrdses positsioonis. Läbirääkimistele on omane, et otsuse kujundamise eeltingimused selgitatakse välja huvitatud asjaosaliste vahel, mitte ei kehtestata neid ühepoolselt. Läbirääkimistel esitavad pooled teineteisele alternatiive. Ning kuna sisukate läbirääkimiste osaks on ka ühine faktide kogumine ja analüüs, siis on läbirääkimised tihti ka üllatuslikult loovad: pooled oskavad tihtipeale teineteisele välja pakkuda alternatiivseid lahendusi, mis parandavad nii esialgset lahendust kui ka saavutatud konsensust.

    Konsensus on läbirääkimiste lõpptulemus, millega on kõik ühehäälselt nõus. Miks kõik sellega nõustuvad? Sellepärast, et läbi rääkides saavutab iga asjaosaline läbirääkimisteta alternatiivist kasulikuma lahenduse. Ja kuna töö selle lahenduse suunas seisneb teistele kasuliku lahenduse leidmises (ilma ühehäälse nõusolekuta ei sünni ju kokkulepet), siis on igal osalejal stiimul koostööks. Niisiis on ka isekatel võimalik saavutada helde ja „omakasupüüdmatu“ lahendus. Seda laadi läbirääkimist nimetatakse vastastikust kasu taotlevaks lähenemiseks ning see esitab väljakutse nullsummamängule, mille puhil ei suudeta ette kujutada võitu ilma vastase kaotuseta. Ja kui konsensuspõhine latt tundub liiga kõrge, et seada see regionaaltasandil, siis meenutagem, et konsensus on vajalik poliitilise koalitsiooni moodustamisel, olulisemate otsuste puhul ELi tasandil ning ka NATO juhtimise igal tasandil. Teravates olukordades ja kui kokkulepe on tarvis saavutada väljaspool selget aruteluraamistikku, on arukas kaasata vahendaja.

    Vahendaja pakub läbirääkimistele raamistiku ja aitab sellest kinni pidada, nagu illustreerib stsenaarium B. Raamistikku jõustades aitab ta eemaldada kiusatuse kasutada jõuvõtteid. Oskuslik vahendaja pakub läbirääkimistele palju teisigi hüvesid, ent esimene ja võib-olla ka peamine põhjus vahendaja kaasamiseks on olukord, kus pooled teineteist ei usalda ja kus kõigil pole läbirääkimiseks võrdseid võimalusi ja/või oskusi. Seesugune paistab olevat olukord Nursipalu küsimuse ümber ja seda kinnitavad ka mitmed seni toimunud vahendamata kohtumised, mis on vastuolusid märgatavalt süvendanud.

    *

    Suurem osa siinkirjutatust, kaasa arvatud kaks tulevikustsenaariumi, kujutab endast valikulist kokkuvõtet ja mugandust Lawrence Susskindi töödest.* Susskind on toetunud rohkem kui tuhandele praktilisele juhtumile, misjärel on lisandunud veel tuhandeid edukaid juhtumeid üle maailma. Mõnel pool on konsensuslikest läbirääkimistest saanud ka standardprotseduur. Susskindi raamatud on veel eesti keelde tõlkimata, nii et pole ka ime, et nende sisu pole siinmail tuttav. Ent raamatute teoreetiline ja metodoloogiline aines katab Nursipalu küsimuse nagu kinnas käe.

    Läbirääkimiste pidamise üldisele mõistlikkusele annavad oma allkirja nii teadus kui ka ajalugu. Siinse kirjutise eesmärk on aga saada allkiri ka tervelt talupojamõistuselt ning anda väike tõuge läbirääkimiste algatamiseks vahendatud ja konsensuslikul viisil. Tõsi, läbirääkimine pole sugugi lihtne asi ja nõuab natuke ebaintuitiivset käitumist: panustada palju ettevalmistusele, et lõigata kasu hiljem; liikuda aeglaselt, et jõuda kohale kiiresti jne. Ent meie ühiskonna kude võiks olla piisavalt nõtke, et teha selliseid täiskasvanulikke arvestusi ja valida lahendustest kõige mõistlikum. Kust siis pihta hakata?

    Jah, mõistagi on tarvis ühe laua taha saada valitsuse riigikaitseinstantsid ning kõigi mõjutatud asjaosaliste esindajad. Algimpulss sellele protsessile võiks tulla neilt endilt, ent siin saaks ehk abiks olla õiguskantsler või ka vabariigi president, kes on juba soovitanud leida Nursipalu küsimuses „joa juht“. Kõigile sobiv vahendaja võiks aga pärineda näiteks Eesti Advokatuuri, Eesti Lepitajate Ühingu või mõne muu sobiliku kompetentsiga ühingu ridadest. Läbirääkimistel toimuvat analüüsi saavad omalt poolt toetada kõik asjassepuutuvad teemaorganisatsioonid, tegelegu nad riigi-, tervise-, muinsus- või looduskaitsega. Ning läbirääkimisprotsess pakub demokraatiat edendavatele poliitilistele ja mittepoliitilistele organisatsioonidele hea võimaluse protsessi toetamise ja legitimeerimisega oma missiooni edendada.

    Lõpetuseks demokraatiast. Minu kodu Luhametsa külas jääb harjutusväljaku planeeritud laiendusest napilt välja. Sügisel kasutas meie küla rahvas juristi abi, et pääseda esimesele laienduseteemalisele kohtumisele, mis oli küll planeeritud asjassepuutuvate KOVide juhtkondadele. Ametlik luba osalemiseks anti külavanemale (viimasel hetkel avati kohtumine küll kõigile huvilistele), ent loaga kaasnes manitsus kohalikele, et protsess toimub osalusdemokraatia reeglite järgi ning mureks või pahameeleks pole põhjust. See pani oma õiguste ja nõudmiste üle mõtlema – kuid ainult hetkeks.

    Ei tarvitse hakata tõestama, et tänapäeva liberaalse demokraatia tingimustes on tohutult avardunud kodaniku õigused, nõudmised ja poliitiline agentsus. Jah, kohale on jõudnud ka heaoluühiskond, mille tagajärjel oleme oma aineliste vajaduste suhtes kiivamad. Ent märksa olulisem on see, et kohale on jõudnud domineerimatuse ühiskond, mis seisneb lihtsas arusaamas, et inimese allutamine ei ole aktsepteeritav, seda ka juhul, kui allutatu õigusi otseselt ei kammitseta. Allutatuse üheks tunnuseks on hirm ja allaheitlikkus allutaja ees ja see seisund ei kujuta endast mitte ainult võimu, vaid ka vabaduse puudumist. Seejuures võivad allutamissuhte osalised olla ka inimgrupid, organisatsioonid ja tagatipuks – ka riigiaparaat.

    Tänapäeval ei piisa enam esindusdemokraatiast simpliciter. Esindusdemokraatia vajab tänapäeva ühiskonnas seadusesõnast sammukese edasi astuvat tuge, et toimida tõesti demokraatlikult, et kodanikku või huvirühma mitte allutada. Nii kodanikul kui ka riigi esindajal on siin kohustus – aga mis veelgi olulisem, võimalus – ehitada vabam ja demokraatlikum ühiskond allutamissuhete läbilõikamisega ja nende ennetamisega. Ja ka Nursipalu küsimuse lahendamine läbirääkimiste abil pole sel teel mitte probleem, vaid võimalus.

    Selles seisneb ka stsenaariumide A ja B erinevus. Esimeses püüavad kodanik ja riigiaparaat end kehtestada konkurentsi, teises koostöö kaudu. Kumma stsenaariumi me valime?

    * Lawrence Susskind, Jeffrey Cruikshanki, Breaking the Impasse. Consensual Approaches to Resolving Public Disputes; Lawrence Susskind ja Patrick Field, Dealing with an Angry Public. The Mutual Gains Approach to Resolving Disputes.

  • Kunstidraama ja eludraama

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Prantsuse näitleja ja lavastaja Valeria Bruni Tedeschi on Eesti kinodes oma uue filmiga „Igavesti noored“1, mis põhineb tema noorusja õpingutel Nanterre’i eksperimentaalses teatrikoolis Théâtre des Amandiers legendaarse õppejõu ja lavastaja Patrice Chéreau käe all. Film on hea noorusliku energiaga lugu, aga selle tähelendu kärpis ühele peaosalisele Sofiane Bennacerile esitatud süüdistus vägistamises pisut enne filmi väljatulekut Prantsusmaal, mistõttu Bennacer eemaldati ka Prantsuse filmiakadeemia 2023. aasta noorte talentide programmist. Lavastaja Tedeschiga tuli juttu nii filmist kui ka sellega kaasnenud skandaalist.

    Kuidas teil tuli selle filmi tegemise mõte?

    Mu sõber, lavastaja Thierry de Peretti pakkus selle välja, küsides, miks ma oma koolist filmi ei tee. Minu arvates on filmiidee suur kingitus lavastajalt lavastajale. Koos kahe stsenaristi Noémie Lvovsky ja Agnès de Sacyga süüvisime kõigepealt mu mälestustesse ja pärast seda hakkasime välja mõtlema, nagu see ikka käib.

    Mis tunne oli õpinguaega tagasi pöörduda?

    Ühtaegu rõõmustav ja piinarikas. Mul oli hea meel ülesanne ette võtta ja siin pole midagi pistmist nostalgiaga – see on töö.

    Valeria Bruni Tedeschi Roomas filmi „Igavesti noored“ esitlusel.

    Kui palju on filmis siis tõelust, kui palju väljamõeldist?

    Ma ei taha seda öelda. Aluseks on mälestused, aga sealt edasi me ei peagi teadma, mis on tõde ja mis mitte. Eelmisel aastal lugesin üht meisterlikku lühilugu ja tahtsin selle ekraniseerida. Kuna ma pole kunagi midagi adapteerinud, oli see mulle uus kogemus. Mugandamise käigus ma originaallugu enam ei vaadanud, vaid toetudes meeldejäänule mõtlesin ise välja dialoogi ja stseenid. Selle loo algne idee on nii kaunis, ja mina muudkui kärpisin ja lisasin – tegutsesin!

    Pärast lugesin uuesti originaallugu ja tuli välja, et olin osa välja mõelnud, kuigi olin täiesti kindel, et mäletasin kõike õigesti. Alustuseks pealkiri. Olin selleski kindel, aga tuli välja, et eksisin siiski. Sain sellega kinnitust, et mälestused on müsteerium ja kui me nendega töötame kunstilisel või tähendusrikkal moel nagu näiteks stsenaariumi vormis, siis on võimatu tegelikkuse ja fantaasia vahel vahet teha.

    Kuidas äratasite ellu Patrice Chéreau, kes on nii legendaarne tegelane?

    Ma ei hakanud temast mõtlema nii, et nüüd on vaja ta ellu äratada. Ta on alati olnud osa minu elust ning töö käigus ma alati mõtlen tema peale. Ma manan ta esile. Nii et „temaga töötamises“ pole mulle midagi uut. Kui ma ekraniseerisin näiteks Tšehhovi „Kolme õde“2, mõtlesin temast palju. Varastasin temalt mõtteid, kuidas teha misanstseeni ja muud. Ta oli minuga. Kohtasin juhuslikult juuksuri juures näitlejanna Marthe Kellerit ja me rääkisime Chéreaust. Keller ütles: „Ta on minu surnud tuttavatest kõige elusam.“ Ja mina vastasin: minuga on sama lugu.

    Ja ekraanil näeme Chereaud, kes on nii Tedeschi kui Garreli ettekujutus temast, kuna Louis Garrel teda filmis kehastab.

    Täiesti õige! Ma lasin tal vabalt esitada oma versiooni tegelaskujust. Oma ettekujutust. Kuna Garrel on ka filmilavastaja, kes peab kehastama teist lavastajat, lasin neil omavahel „suhelda“.

    Kuidas valiti peaossa näitleja, kes kehastab ju laias laastus teid ennast?

    See pole mina ja ma ei valinud näitlejat kehastama iseennast. Nii mõeldes ei oleks seda saanud teha. Mõtlesin, et on vaja kokku panna trupp, kus oleksid erinevad karakterid ja peaosaline Stella on vaid üks tegelaskuju tervikus. Stellal pidid olema teatud kindlad iseloomujooned, mida ma otsisin ja püüdsin ära tunda, näiteks suurt ja ehedat tungi teha tööd, aga mitte karjeristlikult. Suurt tungi teha kõike hästi. Oma sotsiaalse klassi mõningast häbenemist, mitte uhkust selle üle. Julgust. Riskijulgust. Ja ka eneseirooniat.

    Minus tekitas suurt huvi New Yorgi legendaarne lavakunstikool The Actors Studio ja näitetrupi kujutatav reis sinna. Kas see reis toimuski?

    Jaa ja ei, eks see on ka segu mälestustest ja muust. Kooliajal käisime Los Angeleses, aga sealne õppejõud ei olnud kuigi hea. New Yorki läksin alles pärast kooli lõpetamist, siis kohtasin seal ka näitlejanna Susan Battenit, kellega kohtumine oli fantastiline elamus. Kui ma õppisin seal meetodnäitlemist, oleks keegi justkui akna lahti teinud ja värske õhu tuppa lasknud. Midagi täiesti uut, uus tõde. Minu arvates on Lee Strasbergi meetodnäitlemise viis äärmiselt tähtis uuendus. Ja kuna „Igavesti noored“ on film minu noorusest näitlejana, siis pidasin vajalikuks see filmi sisse panna. See on mulle ka praegu väga väärtuslik.

    Tegite ka palju proove nagu teatris? Koreograafia on kohati päris keeruline.

    Jaa, tegime palju proove, kuu aega umbes kaheksa tundi päevas. Ja mitte ainult koreograafia pärast, harjutasime läbi ka kaamera liikumise. Samuti tegime iga näitleja siseelu põhjaliku analüüsi eraldi ning dünaamika grupiviisiliselt. Osalt ka majanduslikel põhjustel tuli stseene proovides väga põhjalikult harjutada, et ülesvõte läheks kiiresti. Et meil poleks enam vaja palju mõelda. Seetõttu palusin produtsentidelt pikka prooviperioodi, et pärast võtete ajal oleks võimalik kokku hoida.

    „Igavesti noored“ on väga eluline ja autentne film. Mis oli selle filmi tegemise juures kõige toredam?

    Tegemise juures kõik. Näitlejavalik ja prooviperiood olid fantastilised, võtted ja montaaž samuti. Aga pärastpoole hakkas vaevama luupainaja.

    Te ilmselt viitate sellele, et üks peaosatäitja Sofiane Bennacer sattus vägistamissüüdistusega uurimise alla. Kas te näitlejaid valides teadsite sellest midagi? Kuidas reageerisite?

    Kui kõik välja tuli, rääkisin sellest oma avalduses pressile.3 Parem on see aluseks võtta. Ma olin kuulujutust teadlik, aga olen ka kuulujuttudele reageerimise vastu. Olin temast kui näitlejast vaimustuses esimesest hetkest alates, hiljem jõudsid minuni kuuldused, aga ma ei pööranud nendele tähelepanu ning püüdsin jätkata parima näitleja­ansambli kokkupanekuga. Mõistsin, et ta on sellesse rolli ainuõige inimene ja nad moodustavad koos Nadia Tereszkiewicziga väga tugeva ekraanipaari. Otsustasin teha talle ettepaneku rolliks, tegime kuu aega proovi ja läksime siis võttesse. Saime mõni päev pärast võtete algust teada, et esitatud on ametlik süüdistus, aga ma otsustasin võtetega edasi minna. Usun süütuse presumptsiooni. Meil on küll õigus oma arvamusele, aga olen selle vastu, et rahvas võtab kohtu ülesanded enda peale ja mõistab kellegi hukka. Rääkisin sellest Sofiane’iga ja võtte ajal koos grupiga mitu korda, olin kogu selle teema puhul vagusi, aga ei saa öelda, et südametunnistus poleks mind piinanud. Ma ei sa väita, et ma midagi ei kahetse, kahetsen küll. Aga ma siiski ei võtnud teda filmi täie teadmise juures, et ta on süüdi. Võib-olla poleks ma pidanud seda filmi üldse tegema.

    Miks?

    Sest et selle filmi eest makstav hind on liiga kõrge. Film ei oleks seesama mõne teise näitlejaga, Sofiane on hämmastav, teistest täiesti erinev ja tema annab sellele filmile südametukse. Asi pole temas, vaid selles, mida meedia tegi. Järgnenud meediakajastusel polnud midagi pistmist ei filmi ega õigusemõistmisega. Näiteks kui kirurgi, kes on 15 aastat ametit õppinud ja asub operatsiooni tegema, peataks mõni ajakirjanik väitega, et ta võib selle operatsiooni ise ära teha, siis oleks see naeruväärne. Advokaadid, kohtunikud ja prokurörid on aastaid oma ametit õppinud ja praktiseerinud, ajakirjanikel pole kvalifikatsiooni teha nende tööd.

    1 „Les Amandiers“, Valeria Bruni Tedeschi, 2022.

    2 „Les trois soeurs“, Valeria Bruni Tedeschi, 2015.

    3 Melanie Goodfellow. Valeria Bruni-Tedeschi & Carla Bruni Denounce Media Reports Of Sexual Assault Allegations Against Sofiane Bennacer. Deadline, 25. XI 2022. https://deadline.com/2022/11/valeria-bruni-tedeschi-carla-bruni-slam-media-reports-sexual-assault-allegations-sofiane-bennacer-1235181833/

  • Digiteerimine kui tõlkeprotsess

    ANNIKA TOOTS

    Eesti fotograafi Jaan Rieti (1873–1952) sünnist möödus 27. märtsil 150 aastat. Viiekümne tegutsemisaasta jooksul jõudis ta jäädvustada portreesid, teisenevat linnaruumi, maastikuvaateid ning teha hulgaliselt tellimustöid. Tema klaas­negatiivide kogu on suurim säilinud ühe fotograafi klaasnegatiivide kogu Eestis.

    Filmiarhiivi asedirektor Kadi Sikka, juhtivspetsialist App Tepper ja kunstiteadlane Annika Toots vestlevad foto­kogude digiteerimise seisust, võimalusest ja tähtsusest eelkõige Jaan Rieti rikkaliku kogu põhjal. Homme avatakse Viljandis Jaan Rieti 150. sünniaastapäevale pühendatud näitused muuseumis, Kondase keskuses ja linnaruumis.

    Kuidas iseloomustate Rieti foto­pärandit? Mille poolest on see Eestis ainulaadne?

    Kadi Sikka: Filmiarhiivi Jaan Rieti fond sisaldab üle 70 000 klaas- ja filminegatiivi tema registriraamatusse juba 1896. aastal kantud esimestest negatiividest ateljee sulgemiseni 1948. aastal. Tegemist on suures osas ateljeepildistustega, kuid kogus leidub ka linna- ja maastikuvaateid, sündmuste kajastusi jpm, muu hulgas näiteks stereonegatiive. Rieti negatiive (peamiselt linnavaateid) ja positiive on palju ka Viljandi muuseumis, fototehnika ja ateljeesisustus on hoiul Tallinna Linnamuuseumi fotomuuseumis, positiive ja üksikuid negatiive leidub aga kõikjal üle Eesti, sh näiteks ajaloomuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis, kirjandusmuuseumis, erakogudes jm. Selle materjali teeb fotoajaloo ja -tehnoloogia poolest põnevaks just suur kogus, mitmetahulisus, lai ajaraam ja võrdlemisi täpne kirjeldus: negatiivide dateering ja kujutatu asukoht või portreteeritu perenimi on teada tänu ateljees hoolsalt peetud registriraamatutele. Rieti fotoäri tegemistesse oli kaasatud terve perekond: Jaani abikaasa Marie, Marie õde Anna ning hiljem ka tütred Hilja ja Elma. Sedavõrd viljakas looming viitab edukalt sisse töötatud äritegevusele, klientide hoidmisele ning hästi välja kujunenud taustsüsteemile: spetsiaalselt pildistamistarbeks ehitatud ja sisustatud hoone, arvukalt ateljeeabilisi, läbimõeldud töökorraldus ja -jaotus ateljees ning kvalifitseeritud tööjõu kasutamine, mis omakorda tagas piltide kvaliteedi.

    Jaan Rieti foto ratsanikeks kostümeeritud naistest, 8. I 1928

    Kui vaadata negatiive ajalises järgnevuses, joonistub välja ühe tuntud foto­ateljee igapäevaelu, areng ja muutumine, aga ka tehnoloogilised uuendused. Näiteks eristub selgelt ateljeevahetus ja sellega kaasnenud võimalused pildistada järjest suuremaid inimgruppe, kasutada uut sisustust, tehnikat ja töövahendeid; samuti on näha uusi viimistlusvõtteid, mida on vahepeal välismaal juurde õppimas käidud. Rieti pikka aega kestnud loominguline tegevus annab võimaluse jälgida pildistatu (inimeste, maastike) muutumist aastakümnete jooksul. Pealegi oli toona fotoajaloo mõttes pöördeline aeg: klaasnegatiivid asendusid järk-järgult filminegatiividega, kaamera muutus kergemaks ning pildistamine igaühele kättesaadavamaks. Sellega tekkis huvitav võrdlusmoment professionaalsete fotoäride ja amatöörfotograafide käe alt tulnud piltide vahel.

    John Berger on öelnud, et fotograafi objektivalikus peitub tema nägemisviis. Mida ütleb meile Jaan Rieti valik? Milline on tema fotograafipilk?

    Aap Tepper: Olen fotoprojekti juhina läbi vaadanud kõik digiteeritud negatiivid, et kvaliteeti kontrollida, ning võin öelda, et rahvusarhiivis säilitatavaid Rieti kaadreid iseloomustavad tugevad kompositsioonid, osav fookustamine ja leidlik retušeerimine. Tehniliselt tugeva käekirjaga fotod osutavad püüdele jäljendada võimalikult autentselt subjekti, stseeni või vaadet. Kindlasti tuleb negatiivide vaatamisel mõelda ajastule, kui foto tegemine oli sündmus, milleks nii pildistatavad kui ka fotograaf pidid tegema rohkem ettevalmistusi kui tänapäeval. Hetke tabamises mängis rolli ka tolleaegne fototehnika. Klaasnegatiivile säritamine vajas oskuslikke teadmisi ning klaasnegatiiv kui meedium jäi XX sajandi esimesel poolel peamiselt professionaalide pärusmaaks. Klaasnegatiivi suur pinnalaotus ja emulsiooni lai heletumeduse vahemik muudavad subjektid usutavalt tõetruuks, kuid seda usutavust mõjutavad piiratud võimalustega optika ning pikemad säriajad, mille tulemusena oli teravat fookust raske saavutada. Ateljeefotode kõrval hakkasid silma ka Viljandi ümbruse vaated, mitmed fotod on tehtud koostöös meditsiinispetsialistidega, reprofotod, katsetused makrofotograafiaga ning ajastuomane surnute ja surnuaedade pildistamine. Paraku on raske hinnata täpselt, millised fotod on teinud Jaan, sest ateljees töötas ka teisi Rieti perekonna liikmeid. Jaani enda loomingust tuleks kindlasti välja tuua 1936. aastal loodud 545st fotost koosnev stereopiltide seeria „Kodumaa stereopiltide kogu“. Rieti perekonna fotoloomingust on teinud hea ülevaate Kondase keskuse juhataja Mari Vallikivi, kelle 2020. aastal Tartu kunstimuuseumis esitatud ettekande leiab muuseumi Youtube’i kanalilt. Rieti kogu põhjal on kirjutanud artikleid ka Tiina Parre.

    Rahvusarhiivi filmiarhiivi Jaan Rieti klaasnegatiividest, mille andsid sinna üle Jaan Rieti tütred, digiteeritakse kahe projekti jooksul umbes 53 000. Milline on olnud Rieti klaasnegatiivide digiteerimise protsess?

    Tepper: Tegemist on pikaajalise protsessiga, mis algas aastatel 2018-2019, mil rahvusarhiivi spetsialistid külastasid massdigiteerimisprojektis osalemisest huvitunud mäluasutusi. Hinnati kogude valmidust digiteerimiseks, anti soovitusi filmi- ja klaasnegatiivide puhastamiseks ja pakendamiseks, et tagada fotomaterjalide pikaajaline säilivus. Lisaks säilivusele on ka tähtis, et fotokujutis oleks digiteerimisel tolmu ja mustuseta, et tulemuseks oleks parim pildikvaliteet. Rahvusarhiivi filmiarhiiv osales projektis Rieti koguga, mille puhastamine ja pakendamine oli rahvusarhiivis aastatepikkune töö. Sellega tegeles mitu inimest. Keskmiselt puhastas ja pakendas üks inimene 40 klaasnegatiivi ühe tööpäevaga. Järgmise etapi moodustas klaas- ja filminegatiivide digiteerimine, mille planeeritud algust lükkas edasi COVID-19 pandeemia. Esimese projekti digiteerimistööd algasid 2021. aasta jaanuaris ning digiteeriti rahvusarhiivi hoonetes Tallinnas ja Tartus. Klaasnegatiivide kogud, mis olid suuremad kui 5000 negatiivi, digiteeriti lähimas asukohas. Digiteerimisprotsessis toetas fotograafi kaks assistenti, et tagada ühtlane töövoog. Seejärel saadeti digitaalsed toorfailid Amazoni veebiteenuse kaudu USAsse, kus teenusepakkuja Pixel Acuity meeskond tegeles fotode järeltöötlusega. Töödeldud kujutised saadeti tagasi Eestisse, kus projektijuht kontrollis digiteerimiskvaliteeti ja hindas info terviklikkust.

    Miks on vaja ajaloolisi fotograafiakogusid massdigiteerida?

    Tepper: Eesti kultuuripärandile ei saa teha ühte massdigiteerimist. Kuid Eesti kultuuripärand on piisavalt väike, et teha kriitilisi masse digiteerides suurte projektide kaudu digitaalselt nähtavaks arvestatav kogus kultuuripärandit. Kultuuriministeeriumi tegevuskava „Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“ on suuremahuline mitme etapiga projekt, mille planeerimine sai alguse eelmise kümnendi esimestel aastatel. Rahvusarhiiv vastutab tegevuskavas kolme päranditüübi digiteerimise projekti eest: dokumendid, filmid ja fotonegatiivid. Projektide eest vastutades on tähtis kaasata võimalikult palju asutusi ning seepärast osaleb kahes järjestikuses fotoprojektis 24 mäluasutust üle Eesti. Peale suurte on kaasatud ka väiksemad mäluasutused, kes ei saa oma kogusid suuremas mahus digiteerida või seda üldse teha. Isegi kui on võimalus digiteerida, ei pruugi selleks rakendatavad teadmised või tehnika olla piisavad, et seda hästi teha. Massdigiteerimisega on võimalik saavutada kõrgele standardile vastav kvaliteet, mistõttu ei pea objekte enam tulevikus üle digiteerima. Fotonegatiiv on pärandiobjekt, mida digiteerimiseta on väga keeruline kujutisena uurida. Seda eriti klaasnegatiivide puhul, mis on haprad, kuid kultuuripärandina väga tähtsad, sest nende peamine kasutusaeg jääb XX sajandi esimesse poolde. Uurijatele pakuvad massdigiteerimised ainest, mida edaspidi uurida. Ligipääs kogudele kui tervikutele annab konkreetsema ülevaate ning see võib avada uusi perspektiive uurimistööks.

    Sikka: Massdigiteerimisprojektide aja- ja eelarveraamidesse mahtumise eelduseks on see, et materjal peab olema formaadilt jm tehnilistelt parameetritelt piisavalt ühtlane, teisisõnu suurte kogumitena töödeldav nii analoogainese ettevalmistamisel, digimisel kui ka andmebaasides  kirjeldamisel. Kuigi tehnoloogiliselt teostatav, ei saa päeva jooksul digiteerida sadu negatiive juhul, kui need on digiteerimisele reastatud näiteks põhimiku või mõõtmete poolest segamini, puudub failide nimetamise loogika jne. Väga suurt rolli mängib seega planeerimine, tähtis on esmalt koondada info mäluasutuste digiteerimata negatiivikogude kohta ja tuvastada nii-öelda massdigiteeritav aines ning seejärel seada paika toimiv logistika. Selles mõttes on nüüd tänu nendele projektidele, rahvusarhiivi initsiatiivile ja teiste mäluasutuste foto­kogude kaastööle, astutud taas suur samm edasi Eesti fotopärandi kaardistustöös.

    Niisiis on fotograafia massdigiteerimine eelkõige kaardistamine ning ainese uurijatele lähemale toomine. Kuidas on aga omavahel seotud ajalooliste fotode massdigiteerimine ja kogukonna ning identiteedi küsimused (Jaan Rieti näitel)?

    Tepper: Identiteedid ja kogukonnad sõltuvad välja kujunenud veendumustest ja narratiividest, mis tihtipeale võivad toetuda arhiiviainese põhjal loodud ajaloole. Massdigiteerimise tulemusena nähtavaks tehtud aines annab võimalusi uuteks ajalootõlgendusteks. Rieti kogu puhul võivad siinsed inimesed leida oma sugulastest võetud fotosid või tunda ära sajandivanuseid kodukandi vaateid. Rieti kogu on eriline, sest annab XX sajandi esimese poole Viljandist suurejoonelise pildi. Enamik arhiiviainest, millega andmebaasides kokku puutume, on fragmentaarne, ajastut esindab kitsas valik.

    Jaan Rieti foto kunstnik Konrad Mäest, 21. III 1914

    Kindlasti pole Rieti kogu ammendav vaade XX sajandi esimese poole Viljandile, kuid nähtavaks tehtav kujutiste arv (umbes 70 000) on märkimisväärne.

    Sikka: Põnev on ka see, et Rieti fotopärand on siiani uskumatult elav. Tema fotod ei ole ainult staatilised museaalid või arhivaalid, vaid ka lugematud pildid inimeste kodudes, südamesõprade omavahel vahetatud portreed ja piltpostkaardid, mida saadeti Viljandist puhkuse ajal. Tänu digiteerimisprojektile saab uurija hakata seoseid looma arhiivis säilitatavate negatiivide, mis jäid pärast pildistamist fotograafi ateljeesse hoiule järeltellimuste tarbeks, ja kodustes fotoalbumites peidus fotode, nn lõpptoote vahel. Tekib fotopärandi ja kogukonna suhete tõlgendamise uus tasand. Olen emapoolse suguvõsa kaudu ka ise Viljandimaalt pärit ja üles kasvanud Rieti pildistuste keskel. Seniajani imestan, kuivõrd palju on mõjutanud tema looming visuaalset tunnetust, aga ka näiteks mu enda mälupilti muutunud paikadest ja kadunud sugulastest.

    Milline on hoole roll (care-taking) massdigiteerimisprojektide puhul? Milline on arhiivide roll selliste projektide juures?

    Tepper: Esmalt on kindlasti vaja võtta vastutus ja sellest lugu pidada. Mass­digiteerimise projekte juhivad mäluasutuste esindajad, kes on kursis pärandi liikide eripäraga ning oskavad hinnata etapiliselt protsesse, mis toimuvad digiteerimiseelselt ja -järgselt. Massdigiteerimine tagab pärandile ka paremad säilitustingimused. Näiteks klaasnegatiivide puhastamine ja pakendamine on tähtis, et saavutada digiteerimisel parem tulemus, kuid see tagab ka negatiivide parema säilivuse. Massdigiteerimine teeb asutustele suure teene, sest siis saab kogusid suuremas mahus näidata, kuid samuti on massdigiteerimine asutustele suur koormus, sest materjalid tuleb õigeks ajaks ette valmistada, kirjeldada, avaldada. See on mitmetes asutustes peatanud plaanilised protsessid, sest projektile keskendumine on võtnud peamised ressursid. Eesmärk on ministeeriumidele teada anda, et uutes eelarvetes pandaks rohkem rõhku ka digiteerimise ettevalmistusprotsessidele.

    Mulle tundub, et ajalooliste fotode digiteerimist võetakse sageli eelkõige tehnilise ettevõtmisena, kuid tegelikult on see vaid protsessi üks osa. Palju suurem ja ka ressursi poolest üsna nõudlik osa on digiteeritud materjalide tutvustamine ja kontekstualiseerimine. 

    Tepper: Massdigiteerimine ei kulmineeru digiteerimisega, vaid selle tulemuste kättesaadavaks tegemisega. Selleks tuleb teha kaasavat ja efektiivset tööd, et tulemust saaks ka rakendada. Ainult andmebaasi avalikustamisest ei piisa, inimeste poole tuleb osata pöörduda. Ka Rieti puhul on see tähtis. See tähendab pärandi kojuviimist, sest veebis teatamisest ei piisa. Arutamegi Viljandi muuseumiga, kuidas digiteerimise tulemusi Viljandi linnas tutvustada. Muuseum ise planeerib sel aastal teha Rieti näituse ja publitseerida raamatu, meil on plaanis kaasa lüüa publikuprogrammis, kus saame tutvustada digiteerimise tulemusi.

    Millised on mäluasutuste, massdigiteerimise ja võimu suhted?

    Tepper: Vastutus hoolt kanda kultuuripärandi eest lasub mäluasutustel. Arhiivi roll on koguda, säilitada ja luua võimalusi, et pärandit saaks näha ja kasutada. Praeguses demokraatlikus ühiskonnas on mäluasutused avalikkusele suunatud asutused, mille eesmärk on tagada ligipääs kultuuripärandile. Tänapäeval ei tähenda ligipääs ainult füüsilist kättesaadavust, vaid ka virtuaalset, sest enamik inimesi külastab arhiive virtuaalkeskkondade kaudu. Digiteerimine on representatsioon ja seda tuleb vaadata kui tõlkeprotsessi, kus vastutus ja võim on tõlkija käes ning vahendid sõltuvad ressurssidest. Mäluasutuste kogud on suured ja alati tuleb teha valik, kui suures osas on võimalik mõnd kogu digiteerida. See võib muidugi luua olukorra, kus üht kogu esindav digimaterjal võib rääkida teist lugu kui füüsiline kogu. Mäluasutuste ressursid on piiratud ning digiteerimine on võrdlemisi uus võte. Digiteerimine kui tõlkeprotsess vajab nii tehnilisi kui ka materiaalseid ja kultuuriloolisi teadmisi. Jäädvustamine filmile ja sensorile on kaks täiesti erinevat asja. Näiteks kommertskasutuses digikaamerad on programmeeritud nägema füüsilist maailma kindlal viisil. Kui neid rakendada pärandi digiteerimisel, tuleb need tööriistade abil ümber programmeerida, et saavutada võimalikult tõetruu representatsioon. Ainult pärandi digiteerimiseks loodud tehnika on väga kallis ja seda saavad kasutada vaid privilegeeritud mäluasutused.

    Teadlane ja uurija saavad digiteeritud klaasnegatiivi korral uurimismaterjalile paremini ligi ning sellega avaneb kihistusi, mis paberfotodel ei avaldu. Millist infot võib ajalooliste fotode massdigiteeritud klaasnegatiivide varal veel avastada? Millised on teie põnevamad leiud?

    Sikka: Negatiiv on foto valmimise teel vaheetapp, fotograafi töövahend. Konservaatori ja uurijana on huvitav leida negatiivi abil materiaalne kontakt autoriga: näha negatiivi servas fotograafi ja tema ateljeeabiliste sõrmejälgi, uurida negatiivil kasutatud viimistlustehnikaid (värvikirevad lakid, pliiatsiretušš, pabermaskid) ning leida kujutiselt pildistusprotsessiga kaasnevat saginat, mille kadreerimine ja positiiviretušš paberfotol katab. Digiteeritakse nii, et kõiki neid kihistusi on võimalik huvi korral edasi uurida. Muidugi tuleb silmas pidada, et fotograafi taotlus on ikka positiiv kogu oma ilus, koos õige kontrasti, kadreeringu, kopeerimis- ja suurendusvõtete, valitud fotopaberi reljeefi, viimistlus- ja vormistusviisiga, põimituna ajastu kommete, esteetikaga. Meil oli võluv vaadata ka juba ainuüksi klaasnegatiivi, mis on seisnud plaatkaamera kassetis – näiteks 1914. aastal Konrad Mäe ja Jaan Rieti vahel – ning esitleb kujutatut koos paatinaga hoopis teise nurga alt kui võib-olla lugematud koopiad, mis on sellest tehtud hiljem. Negatiivkujutise olulisust pildistusprotsessis, aga ka loomingulises töös, on rõhutanud mitmed fotograafid. Näiteks Ameerika fotograaf Ansel Adams on nimetanud negatiivi partituuriks (score) ja sellest valmistatud paberfotot esituseks (performance). Ennekõike just fotograafid ise, nende tööandjad, järeltulijad on mänginud rolli selles, et negatiivikogud on praeguseni säilinud. Kui paberfotod olid pidevas ringluses – neid müüdi, saadeti, kingiti või anti ära –, siis negatiive hoidsid fotograafid järeltellimuste tarvis isiklikus (või tööandja) arhiivis. Hiljem rändasid need kolimisel omanikuga kaasa, pärandati või ostsid need fotograafi surma järel ära teised fotoärid. Seepärast ongi suured negatiivikogud kas tervikuna hävinud või kompaktse koguna säilinud ja mäluasutustesse üle antud.

    Rieti terviklik kogu on siinkohal hea eeskuju ja suurepärane uurimisallikas. Põnevaim leid oli mulle konserveerida 1906. aastast klaasnegatiiv, kus on kujutatud mu 27aastast vanavanaisa, kellest nii noorest peast ühtegi pilti perekonnal alles ei olnud.

    Kuidas on lood avalikes andmebaasides nähtavaks tehtud fotode puhul andmekaitse ja autoriõigustega?

    Tepper: Massdigiteerimise eesmärk on nähtavus ja kättesaadavus. Need sõltuvad autori ja mäluasutuse kokkulepetest. Kui autori surmast on möödas 70 aastat ning õigused pole edasi kandunud, siis on teosed vabakasutuses. Käimasolevates projektides on digiteerimisel arvestatav hulk autoriõiguse all teoseid. Ligipääsu osas saab piirata näiteks kujutiste kvaliteeti, mida enamik asutusi ka teeb. Muis.ee kaudu saab vaadelda autoriõiguse all kujutisi väikese eraldusvõimega, kuid mitmed asutused annavad võimaluse ka autoriõiguse alt vabanenud kujutisi täiseraldusvõimega alla laadida. Meie andmebaasid seda ei võimalda, kuid otsime viise, kuidas veebis täiseraldusvõimega kujutisi vaadelda.

    Kuhu asetuvad digiteeritud kujutised visuaalkultuuris, kus on ka digitaalselt sündinud kujutised?

    Tepper: Digiteerimise järel asetuvad digiteeritud objektid uude diskursiivsesse ruumi, milles peamiselt eksisteerivad digitaalsena sündinud kujutised. Nüüdisaegne pildikultuur ühismeedias on täis fotosid, millele on lisatud filtrid, mis lisavad kujutisele materiaalset näivust. Filmitera ja analoogfilmi imitatsioone kasutatavad filtrid on kasutuses laialt, kuid üha vähem inimesi teab, mida kujutavad endast fotokeemilised protsessid. Virtuaalses maailmas on materiaalsust kujutav kihistus fotol üks paljudest filtritest. Kuidas eristada digitaalsena sündinud kujutist digiteeritud fotost ja kas see on oluline? Avalikkuse poole pöördumisel rakendavad mäluasutused virtuaalseid andmebaase, kus kasutatakse efektiivse kommunikatsiooni saavutamiseks lisaks kujutisele ja pealkirjale ka kirjeldusi. Kirjeldused peavad andma põhjaliku info objekti päritolu, kontekstuaalsuse ja füüsiliste omaduste või nende puudumise kohta. Foto kirjeldus võib küll hõlmata eelmainitut, kuid kui vaatajal puuduvad teadmised meediumi eripärast või kunagisest kasutusest, siis võib kommunikatsioon luhtuda. Sellepärast on üha olulisem, et tarbijale käepärased andmebaasid peavad peale informeerimise ka harima.

  • Arhitekt kui Faust

    TRIIN OJARI

    Üksmeelselt maailma kõige prestiižikamaks nimetatava Pritzkeri arhitektuuripreemia pälvis sel aastal Sir David Chipperfield, snoobi moega maju kavandav inglane, kes saab tänavu 70aastaseks. Pritzker antakse arhitektile (või partneritest arhitektidele) senise loomingu eest, tegu on klassikalise geeniusemüüti põlistava auhinnaga, mille on 44 aasta jooksul saanud valdavalt väga kuulsad mehed. Kes muu kui Zaha Hadid oli alles 2004 esimene Pritzkeri pälvinud naine …

    Jõukate liiga

    Maailma kõige prestiižikamaks nimetatava Pritzkeri arhitektuuripreemia pälvis tänavu Sir David Chipperfield.

    Uue sajandi teisest kümnendist alates on pilt muutunud, staararhitektidest ei olnud pärast majanduskriisi ja keset pakilisi keskkonnaprobleeme enam sobilik kõva häälega rääkida ning laureaatideks said perifeersemad, sotsiaalsema profiiliga autorid, kes arhitektuurimaailmas tutvustamist siiski ei vajanud: Shigeru Ban, Alejandro Aravena, Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal, Francis Kéré jt. Auhind on alati sõnum ja näitab reaktsiooni olude vahetumisele. Selletõttu on Chipperfieldi valimist kohe ka kritiseeritud: elitaarne, igav, suurustlev, väljaspool konteksti naasmine turvaliste valikute juurde. Globaalse haardega büroo, 250 töötajat kontorites Euroopas ja Shanghais, umbes üheksa miljoni naelane aastatulu (mida Vene turu ärakukkumine kahandas), pälvinud juba ligi 100 auhinda (!). Žürii on oma põhjenduses kriitikat ennetades rõhunud Chipperfieldi renomeele osava restaureerimis- ja muuseumiarhitektina: ajalooliste hoonete taastamine kui tema leivanumber sobib praegusesse para­digmasse suurepäraselt, tema muuseumides nähakse aga eneseküllaste kindluste asemel uue aja kogukonnakeskusi, mis kujundavad linna avalikku ruumi. „Alati elegantsed, vaoshoitud, püsivust sisendavad, selge kompositsiooni ja peente detailidega – tema hoonetest kiirgab iga kord selgust, üllatuslikkust, keerulist kontekstuaalsust ja enesekindlat kohalolekut,“ ei ole Pritzkeri komisjon kiitusega kitsi.1 On ütlematagi selge, et selline arhitektuur on kallis: munitsipaalelamuid ja koole pole Chipperfield kavandanud, tema mängib jõukamas liigas. „Vaoshoitusest, selgusest ja püsivusest“ on saanud arhitekti signatuur, garantii ootamatuste vastu, mis tagab tellijale – olgu see kultuuriasutus või erafirma – investeeringu tasuvuse, sest arhitektuur on lõppude lõpuks alati osa rahamaailmast, kaubastatav praktika. Kõrvalepõikena tasub kasinust kiitva jutu taustal meenutada, et Pritzkerite, USA ühe rikkaima perekonna jõukus pärineb kommertsarhitektuurist, täpsemalt hotellindusest. Nende edukale Hyatti hotelliärile pani aluse 1960. aastate lõpus valminud Hyatt Regency Atlanta, autoriks unistuste hotelle kavandanud John Portman, kes tõi turule läbi korruste ulatuva hiilglasliku aatriumi – edaspidi normiks saanud elemendi, kus viibides võib unustada välismaailma olemasolu. Just Portmani kavandatud Bonaventure hotell Los Angeleses koos selle pöörase siseruumiga sai postmodernistliku kultuuriteooria ruumiliseks sümboliks.2 Chipperfieldi minimalism kuulub sellesse modernismijärgse arhitektuuri kui kultuurilise märgi konstrueerimise maailma nagu valatult, sest näiliselt sarnane käekiri võimaldab iga majaga korrata küll mustrit, sisendada tellijasse turvatunnet, ent edastada iga kord ka uus sõnum – ma olen unikaalne!

    Täis vastuolusid

    1977 Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikooli (Architectural Association, AA) lõpetanud Chipperfield asutas oma büroo seitse aastat hiljem. Ta on öelnud, et peaminister Thatcheri ja prints Charlesi taktikepi all oli see arhitektuuri jaoks talumatu aeg ning Suurbritannia arendajasõbralikku arhitektuuripoliitikat peab ta tänapäevani problemaatiliseks. Alustanud Londonis poekujundustega sai ta tööd Jaapanis ning veetis seal mitu aastat – näiteks Tadao Andot on tema hilisemates töödes päris palju. Arhitektilugude juurde kuulub alati vastandumine ja konflikt – nii oli Ando-pärane suurte akendega betoonkast ka Chipperfieldi esimene valminud maja, moefotograaf Nick Knighti elamu Londonis Richmondis (1990). Kodanikuaktiivsus ei vaibunud: kes tõmbas aastateks kardinad alla, kes kirjutas protestikirja prints Charlesile, kõigi moodsa arhitektuuri vihkajate kaitsjale. Järgmine maja, oh üllatust, printsile juba kuuldavasti sobis: jõe- ja sõudemuuseum Henleys. Chipperfield on kirjeldanud oma teisenenud filosoofiat, millele ta on truuks jäänud ka hiljem: „Läksin sinna noore arhitektina radikaalselt moodsate mõtetega ning leidsin ennast konservatiivses linnas, mille elanikud ei tahtnud mitte midagi muuta. Sain aru, et nende ootustele vastamiseks pean tegema viilkatuse. Asi, mida ükski arhitekt ei taha teha, kuna see oleks allaandmine. Mõtlesin, et miks arhitektuur peab olema vastanduv? Me vajame dialoogi.“ Muuseum on traditsioonilisest materjalist puidust ja ka harjumuspärase vormiga, ent taandatud äärmise lihtsuseni. „See esindab minu ettekujutust arhitektuurist kui läbirääkimisest, kokkuleppest.“3 1997 tuli läbimurre, mis tõi karjääri pöörde: toona vähetuntud Chipperfield seljatas Berliini Uue muuseumi (Neues Museum) võistlusel äsja Bilbao Guggenheimiga maha saanud Frank Gehry ning 12 aastat hiljem avati pool sajandit varemetes seisnud muuseumihoone, mida praegu peetakse üheks selle sajandi silmapaistvaimaks rekonstrueerimissaavutuseks. Ise on ta muide arvanud, et oleks siis võinud Pritzkeri saada!

    Kui Bilbao kunstimuuseum kogus kuulsust linnauuenduse käivitajana, siis Uuest muuseumist sai rahvuslik identiteediprojekt, mis kutsus arutlema traumaatilistel teemadel. Muuseumihoonest sai ka füüsiliselt mäluasutus. Sõjahaavade lahtikiskumine ja taas ühinenud riigi eufooria põimusid küsimustega taastamisest kui kultuuriprotsessist. Kas kunagine maja ennistada? Millised kihid on väärtuslikud? Kas sõda tohib estetiseerida? Chipperfieldi ja restaureerimisarhitekt Julian Harrapi lahendus järgib muinsuskaitses klassikalise Veneetsia harta põhimõtet säilitada kõik olemasolevad kihid ning eristada iga uus element selgelt vanast, teha seda kord sulandaval, kord radikaalsemal viisil. Nii näiteks otsiti lagunenud müüride ülesehitamiseks üle Euroopa kokku vanad tellised, loodetiiva seinad ning peafuajee paraadtrepistik aga valati julgelt spetsiaalsest betoonisegust. Eksponeeritud on praod, tahm, kuuliaugud ja krohvitükid kui ajaloo jäljed, muuseumi füüsilise kehandi fragmentaarne ja kihiline olemus on võimas monument peatatud hävingule. Pole kahtlust, et selline kontseptsioon on teinud muuseumi olemuse palju huvitavamaks ja haavatavamaks. Mõneti ootamatult tõusis Chipperfield seejärel Saksamaal üheks mõjukamaks arhitektiks. Alustuseks sai ta samasse Berliini Museuminselile ka uue maja projekteerida: James Simoni galerii toimib mitme muuseumi sissepääsuna nagu püramiid Louvre’is. Moodsa kirjanduse muuseum Marbachis tekitas tormi veeklaasis natsiarhitektuuri meenutavate sammastike tõttu ja ilma liigsete siseheitlusteta tegi Chipperfield renoveerimisprojekti ka tõelisele natsiarhitektuurile – Hitleri kunstiideoloogia kantsile Müncheni Kunstimajale (Haus der Kunst), mis on oma algse ilme säilitanud. Et traumadele ei tihata endiselt näkku vaadata näitab seegi, et suurima kriitika pälvis Chipperfieldi plaan välja juurida maja sammasfassaadi pool sajandit varjanud puud, otsekui muudaks need hoone olemasoluga leppimise kergemaks. „Selleks pidi olema inglane, et Saksamaal julgetaks kasutada kolonnaadi või neoklassitsistlikke vorme, mida armastasid ka natsid,“ on pragmaatiline arhitekt ise naljatanud.

    Võimuideoloogiast laetud ruumi problemaatika ei ole loomulikult võõras Eestiski. Näiteks pidi selleks olema samuti välismaalane, et uus rahvusmuuseum Nõukogude armee Raadi lennuvälja külge haakida. Punamonumentide mahavõtmise kampaania, üldse nõukogudeaegse arhitektuuri süüdi olevaks pidamine on seevastu lepitamise asemel vastandumise õhutamine. Chipperfieldi kaks uuemat projekti ajalooliste hoonete renoveerimises on 2021 valminud Berliini Uus Rahvusgalerii (Neue Nationalgalerie) ning Procuratie Vecchie Veneetsias.

    Uue Rahvusgalerii hoone on ainus Mies van der Rohe sõjajärgne hoone Euroopas, mis vähemalt igale Chipperfieldi põlvkonna arhitektile on püha paik. Arhitekti töö on taandunud siin täiesti egovabaks arheoloogiaks: kõik 1968. aastal avatud muuseumi vanad detailid aknaraamideni välja võeti lahti, restaureeriti ja pandi tagasi, uued tehnoloogilised lahendused ei tohtinud kusagilt paista ja tehnilistes nõuetes nagu soojapidavus ja ventilatsioon tehti täiesti pretsedenditul kombel ajaloo ilu nimel mööndusi (loe: lepitakse suuremate küttearvetega). Pole kahtlust, et Chipperfieldi rütmistatud kaste armastavas loomingus on palju Miesi ning selline mateeriatruu lähenemine Uues Rahvusgaleriis räägib respektist oma eeskuju vastu.

    Samavõrd püha paigana mõjuva Püha Markuse väljaku tervet põhjakülge ääristava Procuratie Vecchie puutumata jäetud pika fassaadi taga on moodsaid lisandusi üksjagu skulpturaalse trepikoja ja katuseterrassini välja – piltidelt nähtu siiski ei veena, seda enam et Veneetsias ja selle lähistel leidub palju Carlo Scarpa tundlikumaid uue sekkumisi vanasse. Kõik arhitektuuribiennaali külastajad saavad edaspidi publikule avatud Procuratie muidugi ise üle vaadata.

    Muuseumid ja muuseumid

    Kui üldiselt on ka maailmanimega arhitektuuribüroode seas ühele kindlale hoonetüübile spetsialiseerumist pigem harva, siis Chipperfieldi portfoolios on märkimisväärne hulk muuseume üle maailma: lisaks juba mainitud Berliini projektidele Hepworth Wakefieldi muuseum, Turner Contemporary Margates, St Louisi kunstimuuseumi juurdeehitis, Zürichi kunstihoone, Museum Folk­wang Essenis, West Bund Museum Shanghais, Museo Jumex Mexico Citys, Zhejiangi loodusmuuseum Hangzhous, Am Kupfergrabeni kunstigalerii Berliinis, Milano Mudec (Museo delle Culture) ehk kultuuride muuseum, kui nimetada kuulsamaid. Chipperfieldi pompoosne, aga ühtlasi reserveeritud laad sobib muuseumidele, kes peavad ühiskonnas kehastama usaldusväärsust ja prestiiži (ei mingit Disneylandi, eks!), samal ajal linnamüra keskel silma paistma ning pakkuma sisseastujale rahulikku hingetõmbamist. Viimased 20 aastat on muuseumide kui kultuuriliste meelelahutusasutuste ehitamises olnud ka hea aeg, aktiivsed on olnud nii turiste ligimeelitavad linnavõimud kui ka paljud erakogujad, kes on jõudnud oma majani. Jumexi ehitas näiteks Mehhiko mahlamagnaat. Samuti on ärganud Hiina, kes võtab läänest eeskuju ja on asunud muuseume ehitama. Chipperfield on mitmel korral rõhutanud, et muuseum tähendab eelkõige (kohalikke) inimesi ja sotsiaalset infrastruktuuri, mitte linnapea või muuseumidirektori õhutusel valminud turistilõksu, mis meelitab kuulsate nimedega. Pealegi ei tohi maja olla huvitavam kui kunst seal sees, muuseumiarhitektuur on tema tõlgenduses vaikne ja endasse imav, mitte visuaalne spektaakel. Ta teab ometi väga hästi, et suured kultuuriprojektid võistlevad omavahel globaalsel turul, kus kaubeldakse sümboolse väärtusega ning kus tema nimi müüb. Chipperfield võitis tänavu veebruaris Ateena arheoloogia­muuseumi juurdeehitise konkursi ja kreeklaste pahameeleks Kreeka arhitekte sinna osalema ei kutsutudki, valik tehti kümne välismaise osaleja vahel. Arhitektuurikolonialism ei ole kuhugi kadunud.

    Praegusel kriisiajal on Chipperfieldi arhitektuur kui luksuskaup, see on ajakajalisuse asemel rõhutatult ajatu ja eemalolev. Arhitekt ja õppejõud Pier Vittorio Aureli on tabavalt kirjutanud praegu populaarse kasinuse esteetika poliitilisusest: ajal, kui majandus kokku tõmbub, sotsiaalprogrammid vähenevad ning majanduslik ebavõrdsus kasvab, on arhitektuur leidnud tröösti ja oma varju­paiga „vähem on rohkem“ kasinuses, estetiseeritud askeetlikkuses, mis kinnistab valitsevat ideoloogiat.4 Sellega on käest lastud võimalus olla uuenduslik, ressursinappus peaks tõukama arhitektuuri taustal olevate protsesside muutmiseni, et mitte jääda oma naba imetlema. On selge, et arhitektid üksi ei muuda midagi, pigem on nende mõjuvõim tänapäeval kiiresti vähenenud. Chip­perfield – nagu suurem osa tema ametivendi – jääb realistiks: „Kõik arhitektid on Fausti kombel sõlminud lepingu. Kui nad tahavad olla vabad kui kunstnikud, siis keegi ei takista neid, ainult nad ei saa midagi ehitada. Kui tahad ehitada, siis sõlmid lepingu. Me saame pakkuda teatud määral vastuhakku – vastuhakku stiilidele, intellektuaalsele laiskusele ja muidugi saame veenda tellijaid natuke rohkem mõtlema ja isegi – seda tõesti väga-väga harva – kulutama projektile rohkem raha.“5

    Chipperfieldi portfoolios on märkimisväärne hulk muuseume üle maailma. Teiste seas erakollektsioonile ehitatud Jumexi muuseum Mexico Citys.
    Mõneti ootamatult sai Chipperfieldist Saksamaal üks mõjukamaid arhitekte. Näiteks kavandas ta Berliini Museuminselile James Simoni galerii, mis toimib mitme muuseumi sissepääsuna.

    1 Žürii hinnangut saab lugeda Pritzkeri arhitektuuripreemia veebisaidilt: https://www.pritzkerprize.com/laureates/sir-david-alan-chipperfield-ch

    2 Seda tänu Fredric Jamesonile, kes kirjutas kuulsaks Bonaventure hotelli uut tüüpi hüperruumi, kus keha tajutav suhe ruumiga kaob informatsiooni virvarriks. Fredric Jameson, Postmodernism, or The Cultural Logic of Late Capitalism. New Left Review, 1984, July–August.

    3 Daniel García López, David Chipperfield: „It is dangerous for museums to become allies of cities that want to attract more tourism. A museum is social infrastructure“. – The Limited Times 31. V 2021.

    4 Pier Vittorio Aureli, Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, 2017.

    5 Jonathan Glancey, David Chipperfield: Abandoning the architectural soliloquy. – D’Architecture d’aujourd’hui 2013, nr 1.

  • Hoone renoveerimine algab elanikust

    MERLE KARRO-KALBERG

    Hoonete renoveerimine on teema, mis viimasel ajal vallutab vestlused köögilaua ääres ja kosmeetiku juures ning loomulikult korteriühistu koosolekul. Kas renoveerida või mitte? Kui palju see maksab? Kas renoveerida tuleb ka kõik pooltühjad tondilossid? Kas renoveerimine peaks tähendama vaid maja kordategemist? Renoveerimise teema avavad laiemalt majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumi ehituse- ja elamuosakonna elamu­majanduse valdkonna juht Veronika Valk-Siska, teadus- ja arendusprogrammi „Life“ integreeritud projekti „Buildest“ projektijuht Lauri Suu, Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriosakonna dekaan Sille Pihlak ja Tartu linnavalitsuse ruumiloome osakonna kliimaspetsialist Kaspar Alev.

    Hoonete renoveerimine on energiasäästu ja rohepöörde üks osa. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium juhib sellega seoses teadusarendusprogrammi „Life“ projekti „Buildest“ ehk renoveerimismaratoni, millel on omad eesmärgid ja eelarve. Hiljuti sai teatavaks Euroopa Parlamendi soov uuendada direktiivi, et eluhooned renoveeritaks aastaks 2030 vastama energiatõhususe klassile E ja aastaks 2033 vähemalt D. Kas Eestil on olemas ka oma pikemaajaline renoveerimise strateegia ja millised on selle eesmärgid?

    Veronika Valk-Siska: Renoveerimismaratoni stardipauku ei antud eile. See on olnud pikem protsess ja projekt „Buildest“ on üks osa sellest. Õigem oleks rääkida renoveerimislainest. Praeguseks on Eestis terviklikult renoveeritud 1400 kortermaja.

    Meil on olemas „Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia“. „Buildest“ on teadusarendustugi, mis mõeldud abistama hoonete rekonstrueerimise strateegia paindlikul ajakohastamisel. Teavitus, koolitused ja kommunikatsioon, mida selle raames tehakse, aitavad suunata hoiakuid.

    Seega on maratoni joostud juba kaua, aga praegu on tempot tõstetud ning hiljutine uudis Euroopa Parlamendist on renoveerimise rambivalgusse toonud. Euroopa Parlament on välja pakkunud ambitsioonika sihi, kuid liikmesriigid on sinna kõrvale asetanud alternatiivse plaani. Triloogid alles algavad ja ehk aasta lõpuks saab teada lõpptulemuse.

    Kui renoveerida, võiks mõelda suuremalt ning võtta ette terve kvartali ja majadevahelise ruumi. Näiteks Gregor Jürna on oma kunstiakadeemias kaitstud magistritöös „Paik“ pakkunud välja võimalusi ja võtteid tüüpelamu 1-464 nüüdisajastamiseks.

    Lauri Suu: Peale hoonete energiatõhususe direktiivi, mille osas Euroopa Parlament oma arvamuse teada on andnud, on töös veel ka teised direktiivid, kus on käsitletud energiatõhusust laiemalt, näiteks ka taastuvenergiat. Igal riigil on veel ka oma energia- ja kliimakava.

    Eesti „Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia“ kohaselt on meie eesmärk enne 2000. aastat ehitatud hoonefondi terviklik rekonstrueerimine vastavaks energiaklassile C aastaks 2050. Selle juures on oluline mainida, et jutt ei ole hoonefondist, mis on praegu olemas, vaid nendest hoonetest, mida on mõistlik C-klassi rekonstrueerida, arvestades hoonete väljalangevusega. Seejuures on keeruline hinnata üleriigilist ruumilist seisu. Kus inimesed selleks ajaks elavad? On see korter- või eramaja? Kas Lasnamäel või Kundas? Seesugune teadmine annaks vastuse ka küsimustele, kui palju, kus ja millised hooned jäävad tühjaks. Praegu on ehitisregistri andmetel hooneid ligikudu 215 000. Strateegia hinnangul võiks hoonete väljalangevust arvesse võttes arvata, et renoveerida tuleks umbes 140 000 hoonet. Eelnimetatud Euroopa Parlamendi seisukoha tuules on kohati kuulda olnud arvamusi, et tuleb jõuga korda teha näiteks ka nelja korteriga tellishooned endistes kolhoosikeskustes, mis siis, et keegi seal ei ela. Tegelikult ei pea seda tegema. Renoveerimisplaani tuleks vaadata kui meie kõigi eesmärki, sest kes ei tahaks elada korras ja energiasäästlikus kodus.

    Valk-Siska: Euroopa Liidu liikmesriigid on alternatiivina välja pakkunud, et aastaks 2033 peaks hoone keskmine primaarenergia tarbimine võrduma energiaklassiga D. Elamufondi aga kuulub väga palju eri energiamärgisega hooneid A-st H-ni. Iga hoone ei pea olema kümne aasta pärast renoveeritud. Tuleb arvestada ka sidusvaldkondadega, näiteks energeetikaga, sellega, kuidas me hooneid kütame. Juba kütte tõhustamine aitaks väga palju ära teha. Seatud eesmärki ei pea saavutama vaid hoonete renoveerimisega.

    Mida ootavad renoveerimismaratonilt arhitektid? Millise innovatsioonivõimaluse see pakub?

    Sille Pihlak: Oluline on aru saada, et renoveerimine ja energiamärgise taseme tõstmine tähendab eelkõige elukvaliteedi paranemist. Arhitektidel on võimalus näidata, mida on terviklikku elukeskkonda silmas pidades võimalik ära teha. Oleme ka tudengitega selle teema ette võtnud ja püüame välja töötada lahendusi, et korteriühistud saaksid suuremalt unistada.

    Renoveerimist peetakse üldjuhul kalliks ettevõtmiseks. Kui lisada veel arhitekt ja arhitektuur, arvutatakse eelarvele kohe mõned nullid otsa, aga ma arvan, et lõpuks kujuneb tasuvus vastupidiseks. Slenderi fassaadi arendusprojektiga1 uurime praegu, mis saab siis, kui investeerida kodu korrastamisse 900 euro asemel ruutmeetri kohta2 910 eurot. Kas sellisel juhul on võimalik suurem kvaliteedihüpe, teha midagi palju olulisemat kui viia vaid energiakulud alla. See võib olla nii rõdu kui ka parem ligipääs oma kodule. Uurime ka seda, kas see annab pikemas vaates palju tõhusama tulemuse.

    Üldjuhul on ka hoonetevaheline ruum üsna mahajäänud ja vananenud. Ka sellele tuleks renoveerimise käigus mõelda. Tahame näidata, et saab mõelda suuremalt ja terviklikumalt. Sellised näited on võtta Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujalt, kus renoveerimise kvaliteeti on tõstetud näiteks tehases toodetud ruumiliste paneelidega. Lisada saab rõdusid, talveaedu, püstakuid ja lifte.

    Eesti n-ö mägede probleem on paljuski see, et korteriühistule kuulub vaid majaalune maa, kõik, mis jääb hoone ümber, on enamasti linnale antud. Praegu pakume õppetöö raames Tallinna Akadeemia tee tüüpkortermaja 1-464 tarvis modulaarseid lahendusi, näiteks püstakuid, mis ulatuvad osaliselt linna maale, ja loodame jõuda ka omavalitsuse kui maaomanikuga kokkuleppele. Eesmärk on leida lahendus, kuidas tõsta paneel­elamu elanike elukvaliteeti.

    Loome praegu konfiguraatorit ehk keskkonda, kuhu lisame hulga tüüpseid lahendusi, mida saab konkreetsele majale kohandada ning näidata, mida üldse hoone rekonstrueerimise ja energiatõhususe egiidi all on võimalik ära teha.

    Kaspar, kas korterühistutel on üldse soovi ja võimalusi oma elukohta investeerida ning hoone korda teha?

    Kaspar Alev: Kui jutt on renoveerimisest, siis räägime ju hoonetest, mis ei kuulu linnale, vaid eraomandist. Peamine on mure hinna pärast ja kõigepealt küsitakse ikka, kui palju see maksma läheb. Pärast Euroopa Parlamendi algatuse uudist ilmus välja väga palju eksperte, kes ütlesid, et renoveerimine on liiga kallis. Need, kes renoveerisid oma maja kaks aastat tagasi, on praegu väga õnnelikud toonase otsuse üle. Nii et igal juhul on just praegu kõige õigem hetk see samm ette võtta.

    1990. aastate alguses erastasid Annelinna korteriühistud raha kokkuhoiu mõttes ainult selle maa, mis jäi maja alla. Nagu Sille mainis, seab see piirid ka hoone renoveerimisele. Linn on saanud selle koha pealt siiski appi tulla ja investeerinud Annelinna üheksakordsete hoonete hoovide kordategemisse omajagu. Annelinn on küll terviklikult planeeritud, kuid keskkond on jäänud lõpuni välja ehitamata. Nüüd püütakse vaadata laiemalt ning koostada renoveerimisplaan mitmele hoonele ja nende­vahelisele ruumile korraga. Projekti „Buildest“ raames on arhitektid ja teadlased linnale appi tulnud. Ehk saame välja töötada põhimõtted ja võtted, mida mujalgi rakendada, aktiivseid korteriühistuid toetada. Näiteks koos parkimise korrastamisega saab lisada pinke ja haljastust, prügikaste, parandada kõnniteid ja madaldada äärekive, vaadata, kuidas pääseb paremini hoone välisukseni. Koos EKA tudengitega mõtleme sellele, kuidas teha nii, et tänavaruum ja avalik ruum sujuvalt hooneks üle läheks, ning kuidas tuua kliimakohanemise elemente ning elurikkust piirkonda juurde. Ühtlasi tahame soodustada aktiivseid liikumisviise. Annelinnas on näiteks vähe turvalisi ratta hoidmise ja parkimise võimalusi. Ruum majade ümber võiks kuumal suvel ka tõhusamalt hooneid jahutada.

    Valk-Siska: Siin on mitu teemat läbisegi. Üks asi on see, et korterelamute rekonstrueerimistoetus, mida jagatakse välisrahastuse toel Kredexi kaudu, puudutab hooneid nende hoonekarbi mõttes. Omavalitsused saavad korteriühistutele appi tulla aga majadevahelise ruumi osas. Need kaks – majade renoveerimine ja majadevaheline ruum – saavad kokku siis, kui renoveerimist hakataks kavandama kvartalipõhiselt.

    Mil määral võimaldavad praegused toetused üldse asju teistmoodi teha, mõelda rekonstrueerimisest kui arhitektuuriinnovatsioonist?

    Valk-Siska: Aprillis avanevas korter­elamute rekonstrueerimismeetmes on varasemast palju selgemini sõnastatud vajadus kaasata VII taseme volitatud arhitekt. Kliimakindluse ja keskkonnaaspektide kõrval on väga põhjalikult selgitatud Euroopa uue Bauhausi põhimõtteid.

    Millised on renoveerimise kitsaskohad? Kõik algab omanikust ja korteriühistust. Kõige rohkem on ühistu juhtidele toetuse taotlemise protsessis abi Kredexi tehnilistest konsultantidest. Küsimus ka arhitektidele: kuivõrd ollakse valmis renoveerimisprojektides ise aktiivselt osalema, ühistutega koostööd tegema, kuivõrd nähakse selles töös loomingulist iva? Ka arhitekti- ja insenerihariduses tuleb teha hüpe, et renoveerimist hakataks ka arhitektuuri kui loomingu mõttes tõsisemalt võtma. Näiteks kutse andmisel tuleb renoveerimisprojekte enam arvesse võtta. Insenerid on välja toonud, et renoveerimine ei anna nende portfoolios kutse taotlemisel väga palju plusspunkte.

    Pihlak: Oleme püüdnud kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna integreeritud õppe hoida võimalikult kõikehõlmava, aga anname lõpetajatele võimaluse valida nelja magistristuudio teema vahel. Üks nendest on restaureerimine. Vähemalt üks neljandik igal aastal lõpetavatest arhitektuuritudengitest on valinud oma esimeseks suureks uurimisprojektiks olemasoleva hoone kehandiga tegelemise. See suund on väga populaarne ja liigub tõusujoones.

    Kvartalipõhise renoveerimisega, millest siin enne juttu oli, tegeleme bakalaureusetaseme stuudios. Teaduskonnas on ka kaks nooremteadurit, kes tegelevad selle teemaga oma doktoritöös. Selleks et ideed lõpuks ka ellu jõuaksid, peame selgemalt piiritlema, mis on riigi kohustus, mida toetab omavalitsus ja kuidas korteriühistu seda tervikut haldama hakkab.

    Näiteks oleme arutanud, kuidas koostada Annelinnale terviklahendus. Seal on ju kiire fassaadi renoveerimine kõige pakilisem, kuid ainult sellele keskendumine ei too elukeskkonna kvaliteedis suuremat arenguhüpet. Üks mõte, mida soovime katsetada, on maastikuarhitektuuri ja arhitektuuri sidumine. Näiteks võib maastik tõusta esimese korruse kõrguseni ja saada lävepakuruumi osaks. Linna maa ei peaks lõppema seal, kus on katastri piir. Pärast kvartalipõhist rekonstrueerimist saaksid ühistud juurde funktsioonid, mida enne ei olnud. Annelinnas katsetame ka eri fassaadikattematerjalidega, näiteks puitpaneelidega. Nii saame ühest küljest teha mõõtmisi, teisest küljest näidata võimalusi ning paluda elanikel valida endale meelepärane lahendus.

    Alev: Need toetused, mida Kredex kümme aastat on jaganud, on juba praegu innovatsiooni vedanud. See pole küll avaliku ruumi innovatsioon, vaid tehniline. Kõik praegused standardsed tehnilised lahendused on tulnud sellest, et on üks meede, mille peale saab loota ja mille tingimused tuleb täita. Ehitajad ja insenerid peavad teadma, kuidas neid asju lahendada. Näiteks sundventilatsioon. Kui renoveerimise toetamist alustati, oli see uudne lahendus, praegu pigem tavaline hoone korrastamise osa. Tehases toodetud paneelidega on ka näiteks fassaadi renoveerimise aeg lühenenud peaaegu poole võrra.

    Küllap on uuenduste läbiviimiseks vaja jõuda ennekõike korteriühistute ja nende esimeesteni. Kuidas aga uuenduste ja elukeskkonna tõstmise võimalusi tutvustada, kui otsustamisel lähtutakse kõige odavamast hinnast?

    Valk-Siska: Suuremates linnades ühistud väga palju veenmist ehk ei vajagi. Toetuse taotlemise aktiivsuses on aga täheldatud piirkondlikke erinevusi. Pigem vaatame, kuidas vähem huvitatud paikkondades inimesteni jõuda ja teavitustööd teha, näiteks Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. Üldjoontes pole seni kurdetud toetustaotluste vähesuse üle.

    Pihlak: Ma pean oluliseks, et rekonstrueerimist ei õigustataks pelgalt küttearvete vähenemisega. Pigem peaks rääkima elukeskkonna kvaliteedi tõstmisest ja sisekliima parandamisest.

    Valk-Siska: Kui suunata korteriühistud ja omanikud mõtlema sellele, kuidas ka arhitektuuri mõttes elukeskkond paremaks teha, siis tuleb ühtlasi küsida, kas meie arhitektid on valmis seda tööd tegema ning parimaid ideid renoveerimisprojekti ette rakendama ja sisulise innovatsiooniga kaasa tulema, samuti kogu protsessi vältel korteriühistutel n-ö kätt hoidma.

    Pihlak: Meil on oma edulugu ju olemas: avaliku ruumi arhitektuurivõistlused. Ehk teeksid renoveerimisteema atraktiivsemaks tüüphoonete rekonstrueerimise võistlused, mis annaksid ette teatud hulga lahendusi, mida saab kohandada vastavalt olukorrale ja korteriühistu vajadusele. Oluline on siinjuures selgelt sõnastada lähteülesanne, kaardistada korteriühistute vajadused. Iga hoone rekonstrueerimiseks me võistlust korralda ei jaksa, see pole ka otstarbekas, ning seetõttu peaks võistlusel keskenduma musterlahendustele, mida saab sama tüüpi hoone peal kombineerida ja loodavas konfiguraatoris visualiseerida. Näiteks üks osa korteriühistuid soovib lifti, teine rõdusid, kolmas toidutaimede kasvatamise võimalust fassaadil jne.

     

    Kuivõrd volitatud arhitekti ja korteri­ühistu kokkusaamine on üldse probleem? Näiteks Tartus?

    Alev: Ma ei oska praegu öelda, kui paljud korteriühistud on arhitekti kaasanud. Üldiselt lähtutakse renoveerimisel praktilistest küsimustest. Vaja on toetust ja vaadatakse, millised tingimused tuleb täita, et projekt kokku saada. Kui ka vaadatakse laiemalt, siis on esimene küsimus, kuhu ja kuidas kõik autod ära mahutada. Lahendatakse konkreetseid probleeme hästi konkreetsete ja teada-tuntud lahendustega. Karta on, et inimesed lihtsalt ei tea, mida arhitekt suudaks projektile ja elukvaliteedile juurde anda.

     

    Kuidas see kuristik siis ületada? Ühest küljest annab renoveerimismaraton võimaluse teha rohkem, kui siiani on tehtud. Teiselt poolt isegi ei teata, mida oleks võimalik teha, ning kitsaskohad on pigem praktilist laadi.

    Suu: Mulle meenub sellega seoses aasta 2006, kui Eestisse loodi energiasäästu kompetentsikeskus. Siis hakati süsteemsemalt vaatama, milline on üldse meie hoonefond, ja korraldama ka energiasäästu teemal koolitusi. 2009. aastal õnnestus Eestil müüa Luksemburgile heitekvoote, mille kaudu renoveeriti nii avalikke hooneid kui ka korterelamuid. Toona, võrreldes praegusega, polnud sellist kogemust, tegutseda tuli kiiresti, ajasurve oli tohutu. See tõi kaasa isegi tellingute puuduse. Mõistetavalt oli ka kriitika terav. Nüüd on aga nii mõnedki lahendused – näiteks mehaanilise ventilatsiooni rajamine – iga renoveerimisprojekti loomulik osa.

    Kõik võtabki aega. Viimaste nädalatega on ühiskonnas tekkinud kärsitu ootus või ärevus, et midagi on kohe tulemas, sunnitakse peale ja homme peavad kõik majad korras olema. Tegemist on juba kaua väldanud protsessiga, mis kestab edasi lihtsalt suuremas mahus, kui see on siiani toimunud. Siiani on renoveerimisturg olnud pigem nišiturg ja samad ettevõtted on tegutsenud aastaid. Oluline on, et turule tuleks uusi tegijaid, et tekiks suurem konkurents ja tõuseks kvaliteet.

    Ehk peaks ka toetuste jaotamise kriteeriumid olema väga laiapõhjalised, näiteks sisaldama nii väliruumi kui ka hoone uuendamist? Arvesse tuleks võtta seegi, kus hoone asub, sest rattateede võrgustiku ja ühistranspordisüsteemiga paremini ühendatud asumid on ka väiksema CO2 jalajäljega. Ühesõnaga, arvestama peaks rohelise maailmavaate kõigi aspektidega, mitte ainult energiamärgisega.

    Suu: Ma arvan, et kõige ühte kohta toppimine on ohtlik, sellised projektid kukuvad läbi. Pigem tuleks eri meetmed ja toetused omavahel sünkroniseerida. Kõike hõlmav toetusmeede on lihtsalt ilmvõimatu. Alustada tuleks sellest, et mõelda inimesele, kes elab kortermajas. Kes on see, kes toetust saab?

    Valk-Siska: Ainuüksi korterelamute rekonstrueerimise määruse seletuskiri on praegugi sada lehekülge pikk. Juba hoonekarpi puudutava tegevuse reguleerimine on väga kompleksne. Üksainus suure meede, mis kõik ära lahendaks, on ebarealistlik.

    Oluline on mõttemalli muutus. Mitte hooned ei tarbi energiat, vaid inimesed. Mitte hooned ei vaja toetust, vaid inimesed. Rekonstrueerimise ja rohepöörde keskmes peaks olema inimene. Ühes hoones elavad väga erineva sissetulekuga inimesed, kes peavad lõpuks jõudma kokkuleppeni energia ühisostu osas või otsustama, kas rajada keldrisse varjumiskoht. Lastega pere vajab selleks kõigeks ühtmoodi toetust, üksi elav pensionär teistsugust. Mõelda tuleks, kuidas inimene jõuab selleni, et elab korda tehtud kodus, et tal tekiks soov panustada keskkonna kvaliteeti. Meil on abiks olnud teenusedisaini tudengid, et kaardistada korteriühistu esimehe teekond ideest toetuse taotlemise, renoveerimisprojekti ja selle valmisehitamiseni.

    Alev: Individuaalne lähenemine lahendaks palju küsimusi. Ma näen korteriühistu koosolekutel, kuidas üks inimene on valmis panustama maksimaalsesse renoveerimisse, teisel käib ka minimaalne kodukulude tõus üle jõu. Lõpuks ei renoveerita ju energiasäästu pärast, vaid selleks, et hooned säiliks, et inimestel oleks parem elada, et neil oleks üldse koht, kus elada.

    Valk-Siska: Kodu, kus me elame, vajab kordategemist teatud aja tagant nii ehk naa. Ikka tuleb katust ja aknaid vahetada, küttesüsteemi remontida. Praegu on selleks sobiv hetk, sest on olemas välisvahendid, millega toetada terviklikku kordategemist, kodu korda teha nii, et see võimalikult kaua vastu peaks.

    Alev: Piirkonnapõhisest renoveerimisest ja majadevahelisest ruumist on raske rääkida, kui ei saa omaenda maja korda teha ja hooldada. Üks takistus on väga erinev sissetulek.

    Valk-Siska: Näha on ka piirkondlikke erinevusi. Miks Ida-Virumaal esitatakse vähem renoveerimistaotlusi? Küsimus pole ainult toetusmääras. Ida-Virumaal võib toetuse määr olla suurem, aga taotlusi ikkagi ei laeku. Kodu pole ju ainult maja, vaid terve ümbruskond. Kodukandi kuvandis mängivad oma rolli avalik ruum ja teenused, lasteaiad, koolid, töökohad, liikumisvõimalused jpm. Inimesed, kes hoiavad oma kodupaika, on ka altimad võtma ette pingutust see toetustaotlus kokku kirjutada ja kodu eest hoolt kanda.

    Pihlak: Ma nõustun, et renoveerimiseks on praegu suurepärane aeg. Kõikvõimalikud meetmed toetavad näidisprojektini jõudmist ja tegevusliini paika­panekut, et oleks selge, kes, millal ja kus peaks sekkuma, et tulemus saaks laiapindne ja elukeskkonna kvaliteet paraneks.

    Lauri Suu: „Euroopa Parlamendi seisukoha tuules on kohati kuulda olnud arvamusi, et tuleb jõuga korda teha näiteks ka nelja korteriga tellishooned endistes kolhoosikeskustes, mis siis, et keegi seal ei ela. Tegelikult ei pea seda tegema .“
    Kaspar Alev: „Need, kes renoveerisid oma maja kaks aastat tagasi, on praegu väga õnnelikud toonase otsuse üle. Nii et igal juhul on just praegu kõige õigem hetk see samm ette võtta.“
    Veronika Valk-Siska: „Oluline on mõttemalli muutus. Mitte hooned ei tarbi energiat, vaid inimesed. Mitte hooned ei vaja toetust, vaid inimesed. Rekonstrueerimise ja rohepöörde keskmes peaks olema inimene.“
    Sille Pihlak: „Pean oluliseks, et rekonstrueerimist ei õigustataks pelgalt küttearvete vähenemisega. Pigem peaks rääkima elukeskkonna kvaliteedi tõstmisest ja sisekliima parandamisest.“

    1 Tegu on kunstiakadeemia arendusgrandi projektiga „sLender fassaad – mass-kohandatav, multifunktsionaalne mahuline hoone piirdetarind“, mille eestvedajad on arhitektuuriteaduskonna juhtivteadurid Siim Tuksam ja Sille Pihlak.

    2 Umbkaudne hind Annelinna kortermaja fassaadi renoveerimiseks aastal 2023 korteri ruutmeetri kohta.

  • Mis juhtub pärast kriisi?

    FRANCESCA ARNAVAS

    Marcel Proust on märkinud, et puhuti on tulevik enese teadmata meis endis peidus.1 Sellise peidus tuleviku toob nähtavamaks kujutlusvõime kui teadvuse tööriist koos kujutlusvõimet suunavate narratiividega. Just säärane mõtteharjutus, milles osalejatel paluti kujutleda ja jutustusena esitada tulevikustsenaariume, viidi läbi Twente ülikooli (Madalmaad) teadlaste juhitud „Tulevikukirjade“ projektis.

    Kujutlusvõime ja kriis, tulevikulood

    33 riigis korraldatud küsitluses tuli osalejatel kujutleda end ajas tulevikku rändamas, et sealt oma oleviku minale kiri saata. Uuringu alusküsimus oli: kuidas on COVID-19 pandeemia mõjutanud meie ettekujutust tulevikust? Kirjutajad pidid kujutlema end pandeemiajärgses ajas, vaatama tagasi COVIDi pikaaegsetele mõjudele ja manama vaimusilma ette, millised on olnud mõjud keskkonnale ja kogu planeedile ajal, mil pandeemia on lõppenud.

    Mõistagi ei seisnenud tulevikukirjade iva tuleviku ennustamises,2 vaid vajaduses rõhutada tuleviku-oleviku seost. Uuringus kerkis kohe esile kaks tõika: esiteks katkestab kriis tavapärase elu, see on kui jokker (wild card)3, ennustamatu sündmus, mille tagajärjeks on emotsionaalne turbulents ja kogemuslik häiring. Nii on säärastel kriisiaja kimbatuse ja ebakindluse seisunditel tulevikukujutelmadele sügav mõju. Esile tuleb tuua ka kirjade narratiivne formaat, mis osundab kirjutajate vajadusele ümber vormida oma olevikulugu, mida ühtaegu kujutletakse minevikuna. Teisisõnu, kirjadest ei ilmne mitte üksnes soov tegutseda pandeemiast välja kasvanud muredest lähtuvalt, vaid ka kirjutajate vajadus luua oma kimbatusseisundist transformatoorne kogemus.

    Uuring

    Jutustamine „toob transformatsiooni loo seda konkretiseerides tagaplaanilt esiplaanile“.4 Peidus tulevik ilmneb olevikuna. Tulevikust lugude kirjutamine võimaldas „Tulevikukirjade“ projektist osavõtjatel mõtestada olevikumuresid ja kujutleda, kuidas neist üle saada. Sellist tüüpi kirjutamisharjutuse efektiivsust on täheldatud ka mujal. Nii on seda rakendatud terviseuuringutes, teraapias, nt loomingulise kirjutamise grupid depressiooni all kannatajatele ja poliitikaalastes küsimustikes.2

    Uuring oli osa rahvusvahelisest võrdlevast uuringust, kus vaadeldakse, mil moel mõjutab globaalne, katkestav sündmus arusaamist sellest, mis on võimalik ja soovitud, kuidas maailmale (kogu-, ühis- ja inimkonnale) ja iseendale tähendus antakse. Uuringu läbi viinud teadlased pärinesid mitmest Euroopa riigist mitmelt teadusalalt: kultuuripsühholoogia, sotsioloogia, filosoofia, tuleviku-uuringud, antropoloogia, narratoloogia, haridusteadused. Eestist oli selle aktiivne partner Tartu ülikool, mille narratiivi, kultuuri ja kognitsiooni uurimise rühm professor Marina Grišakova juhtimisel töötas andmestikuga ja avaldas selle põhjal ka artikli.5

    Paljudes kirjades kirjeldatakse tulevikku, kus inimesed elavad väikestes kogukondades, neil on loodusega lähedane side ja nad tegutsevad säästvamalt.

    Andmete kogumine vältas 2020. aasta aprillist juulini ja selleks kasutati online-küsimustike tarkvara Qualtrics. Küsimustik oli saadaval üheksas keeles (hollandi, inglise, eesti, soome, prantsuse, saksa, kreeka, itaalia, hispaania) ja koosnes kahest osast: loomingulisest tulevikukirja kirjutusharjutusest2 ja kümne küsimusega küsimustikust koroonaviiruse puhangu mõjust uuringust osavõtja elule ja tulevikuhoiakule. Küsimustik võimaldas nii avatud kui ka jah-ei-formaadis vastuseid. Kokku osales uuringus koroonaviiruse puhangust ja selle tagajärgedest 277 mõjutatut isikut 33 riigist. Koguvalimis oli naisi 67%, samal ajal sugude tasakaal oli võrdsem Põhja-Ameerikas, Ida-Euroopas, Ühendkuningriigis ja Austraalias. Valimi vanusevahemik jäi 16 ja 81 eluaasta vahele, keskmine vanus oli 42. Osalejatel oli valdavalt kõrgharidus (63% kõrghariduse või ülikoolikraadiga). 65% osalejatest oli töökoht, vähem oli pensionil olijaid või töötuid. Üle 60% osalejatest teatas, et COVID-19 puhang ei toonud nende tööelus kaasa muutusi.

    Välja olid pakutud ka spetsiifilised suunavad küsimused julgustamaks kirjutajaid rakendama oma kujutlusvõimet. Kirjutajad pidid end pandeemiajärgses ajas ette kujutama ja sealjuures suunati neid küsimustega: mida seal näete, tunnete, kuulete ja haistate? Kuidas toimivad ühiskond ja loodus nüüd, mil koroonapuhang on läbi? Kuidas selleni jõuti? Kuidas vaatate tagasi teekonnale, mis teid siia on toonud?

    Eri tüüpi tulevikustsenaariumid

    Uuringu tulemused on avaldatud ajakirja Futures erinumbris. Millised olid huvitamad leiud, nt tulevikustsenaariumide tüübid, milleni kirjakirjutajad oma lugudes jõudsid? Hänninen jt6 on analüüsi tulemusena eristanud viit peamist stsenaariumitüüpi: 1) pingutustega tagasi normaalsusse jõudmine, 2) loomulikku teed pidi normaalsusse naasmine, 3) probleemide jätkumine, 4) muutus väärtuste muutmise kaudu, 5) turvatunne tehnoloogia toel.

    Esimest stsenaariumitüüpi leiab rohkem kui 40 kirjast. Selles esitatakse „maailma, mis naaseb kiirelt peaaegu „vana normaalsuse“ juurde ja näeb seda „normaalsust“ kui positiivset“.6 Tavapärase elukorralduse tagasitulek on tingitud muutustest inimeste käitumises ja tegevuses: online-töötamine, sotsiaalne distantseerumine, vaktsiinid, reisimise vähenemine. Kõik need viivad COVIDi-eelse eluviisi taastumiseni. Teises stsenaariumis (seda kujutavad vaid 15 kirja) liigutakse tavapärasesse ellu, ilma et vahele segataks, s.t loomulikul teel. Eriline rõhuasetus on siinjuures inimeste tegevusel, iseäranis nende tegevuse transformatoorsel jõul. „Probleemide jätkumine“ on kolmas stsenaarium (leitud 47 kirjast), mis kujutab reaalsust, kus paljud keskkonna-, majandus- ja ülemaailmsed tervishoiuprobleemid on alles ka pärast pandeemiat. Probleemide püsimise allikana tuuakse esile inimlikku suutmatust õppida, kohaneda ja muutuda. Pandeemiast õpitu unustamine on teine inimsüü väljendus, mida selles negatiivses stsenaariumis kujutletakse. Üks kirjutaja Ecuadorist, kes kujutleb end 2035. aastas, märgib, et „nüüdseks ei mäleta seda [pandeemiat] enam peaaegu keegi“. Seevastu teistes kirjades ei välista seegi stsenaarium positiivset – arvatakse, et tänu pandeemiale leiavad lahenduse vanemadki probleemid.

    Neljanda stsenaariumiga kaasneb väärtuste muutmine. Siin nähakse pandeemiat „sütitavat sügavat, positiivselt hinnatud muutust väärtustes ja teadlikkuses sellest, mis elus määrab.“6 Säärast pilti esitatakse 200 kirjast 60 ja ka teistes kirjades, kus selline ettekujutus domineerida ei pruugi, kuid võib sellest jälgi leida. 42aastane Hollandi naine märgib, et „kriis osutus kursimuutjaks“. Sügavuti minevaid muutusi kirjeldatakse töö ja tootmise korralduses, inimestevahelises suhtluses, tehnoloogiakasutuses, valitsusvormides ja ennekõike keskkonnaga tegelemises. Just sellest jutustatakse enamikus kirjadest: „Loo iva ongi enese lahti lõikamine vanadest sotsiaalsetest struktuuridest ja uue sotsiaalse harmoonia saavutamine.“6 Tegemist on otsirännaku ja kasvamise looga, mida lääne kultuuris on sageli esile tõstetud: narratiiv, kus kangelane või kangelanna (käesoleval juhul siis inimkond tervikuna) on silmitsi kriitilise momendiga ja väljub sellest muutununa, ennistades tasakaalu. „Üksnes valu ja kriis on suutnud minust vormida uue inimese, kes nüüd olen,“ kirjutab 60aastane Ecuadori naine. Ei pruugi olla üllatav, et vastusena loo kirjutamise palvele kasutab enamik võimalust jutustada sellist tüüpi lugu, mis lääne tsivilisatsioonile enim meeldib; ja sellegipoolest, isegi kui mõni neist stsenaariumidest võib tõepoolest näida utopistlik, siis sellisest kriisist tõukunud narratiivide kaudu (nagu Thomas Moore’i „Utoopia“ meile õpetanud on) võidakse kujutleda alternatiivvariante olevikumuredest ülesaamiseks. Nagu kirjutab üks 28aastane eesti naine: „Kimbatus ja ebakindlus on olulised. Ära jookse nende eest ära, sukeldu neisse, ja siis muudkui uju, aiva ülespoole.“

    Viies kirjades esinev tulevikustsenaariumi tüüp on „turvatunne tehnoloogia kaudu“. Umbes 25 kirja ainult sellest räägivadki, samal ajal kui paljudes teistes eristatakse uut suhet tehnoloogiaga kui pöördelist. Mõnikord on pandeemiast tingitud ülikiire tehnoloogilise arengu vajadus esitatud kui olemuselt ohtlik, mis dehumaniseerib ja rõhub inimkonda. Teisalt on sageli täheldatav – iseäranis kirjades, mis kuuluvad ka neljanda stsenaariumi alla –, kuidas tehnoloogiat nähakse nii tulemuslike ühiskondlike muudatustega ühte jalga käimas kui ka panustamas keskkonna ja inimese suhete parandamisse. Ühes kirjas võtab 39aastane eesti mees rõõmsalt kokku, öeldes, et „loomulik küllus eksisteerib üheskoos kõrgtehnoloogiaga“.

    Keskkonnamured

    Ootuspäraselt ilmneb kirjade analüüsist, et kõigis viies mainitud tulevikustsenaariumis on alati peakohal keskkonnamured. Kriisi ja katkestuse olukorras tajutakse suhteid keskkonnaga intensiivsemalt ja „esiplaanile tõuseb pakiline vajadus hoolivamaks ja mitmekesisemaks suhtluseks keskkonnaga“.5 Kujutlemaks suhet keskkonnaga on valdav tugev seos stsenaariumitüübiga „transformatsioon väärtuste muutuse kaudu“. Nimelt leiavad kirjutajad, et eelistuste pingeritta panek ja uue elukorralduseni jõudmine nõuab looduse taasavastamist ja abinõude, millega reguleeritakse inimtegevuse mõju loodusele, rakendamist. Nagu kirjutatakse ühes Hollandist pärit kirjas: „Märkasime, et elu armutu kiirrong jäi juba esimese kriisi peale valju kriiksuga seisma. Keegi oli tõmmanud hädapidurit ja äkitselt seisime kõik tühjal aasal. Me pidime sammhaaval üle selle aasa minema, sealjuures aidates üksteisel eri kiirustel edasi liikuda.“

    Kirjade autorid rõhutavad pandeemiaeelset loodusressursside ekspluateerimist ja pakutakse välja ka alternatiivseid lahendusi. Kahtlemata on mõned neist lihtsakoelised, reprodutseerides antropotsentrilist eelarvamust ja/või naiiv-idüllilist loodusekäsitust. Sellegipoolest arendavad paljud ettekujutust uut tüüpi paindlikest, hübriidsetest ja mitmefunktsioonilistest keskkondadest,5 rõhutades (inimkonna) sidemete ja ühiskasutuse taasleitud tähtsust. Paljudes kirjades kirjeldatakse tulevikku, kus inimesed elavad väikestes kogukondades, neil on loodusega lähedane side ja nad tegutsevad säästvamalt. Tihtilugu leiab säärane kollektiivne tegevus aset aedades (väärib märkimist, et aedu on mainitud vähemalt 50 kirjas) kui sotsio-ökoloogilise tegevuse paikades, kus töötatakse üheskoos eesmärgiga tegutseda säästlikumalt. Nagu võib lugeda ühest Hollandist pärit kirjast: „Hakkasime nägema, kuivõrd hinnaline on loodus, kuivõrd põimunud me sellega oleme, kuidas meie ise olemegi loodus … seotud kõige ja kõigiga maailmas.“ Ühine aiaruum soodustab laiahaardelisemat mõtlemist, kuidas inimtegevus mõjutab kogu maailma.5

    Aedu kirjeldatakse korduvalt kui kogukonna tegevuspaika, kus imetlusega taasavastatakse end ümbritsetuna lilledest ja puudest. Teisigi kohti eritletakse kui paiku, kus suhe keskkonnaga on ümber vormitud: uued kiindumusavaldused kodu suhtes (Eesti kirjad on eriti kodukesksed: 24 kirjas mainitakse „kodu“ või sellest tuletatud sõnu 36 korda), suhe linna ja maakoha vahel; eriline tähenduslikkus, mille toob suhtlus teedel-radadel ja ka online-ruumis. Nõnda kujutatakse ette kogukonnaplatvormide loomist lootusega arutleda ja võtta kasutusse uusi keskkonnasõbralikke tegutsemismeetodeid. Võib täheldada, et mõned kirjutajad tunnustavad kirjutadeski sellise kujutlusharjutuse mõjukust, ennustades tulevikku, mis julgustaks loomingulisust. Nii näeb üks 50aastane Hollandi naine vaimusilmas online-kogukondi toimimas „ökoloogilise teadmusvõrgustikuna“,7 paigana, kus jagatakse keskkonnateadmisi ja pannakse nõnda alus selliste inimeste kogukonnale, kes on keskkonnaküsimustes tundlikud ja otsivad alternatiive. Nagu märgib üks 52aastane inglane: „Ja nii õppisimegi töötama kooskõlas loodusega, mitte selle vastu, õppisime usaldama nii loodust kui ka loomust; seda, mis jääb meist väljapoole, ja seda, mis on meie sees.“ Sageli kaasneb taasleitud austusega keskkonna vastu ka lugupidavam ja koostööaltim käitumine teiste inimeste suhtes. Keskkond, roheline energia, elektriautod, päikese­paneelid, taaskasutus, kodune toit, liikluse ja saaste piiramine ning uued käitumismustrid saavad palju tähelepanu ka Eesti kirjades.

    Siinkohal tuleb taas rõhutada tugevat seost inimese ja keskkonna vahelise suhte uute viiside kujutamise ja „transformatsioon läbi väärtuse muutuse“ stsenaariumitüübi vahel. Sidusus keskkonnaga tõukub muundunud maailmanägemisest ja kõigi ühisest rollist selles.

    Kujutlusvõime, jutustamine, transformatsioon

    Tulevikukirjade projekt näitas, et püüdu vaimusilmas tulevikku ette kujutada on iseäranis hästi võimalik tabada ja tõhusalt turgutada jutustamisega. „Narratiiv pole mitte üksnes kõige adekvaatsem vorm väljendamaks meie keerukaid ajakonstruktsioone (nagu näiteks üheaegsed stsenaariumid mitmesugustest aegadest), vaid ainus vorm, milles neid üleüldse esitada saabki.“8 Minevik, olevik ja tulevik omandavad narratiivses väljenduses uue mõtte ja tähenduse. Eeskätt kriisiajal, nt ülemaailmne pandeemia, on vajadus olevikumuresid mõtestada tuleviku kujutlemisega. Tulevikulood püüavad mõjutada ja muuta oleviku narratiive. Kirjade lood tuginevad sageli narratiivsetele mudelitele, mis on tugevalt kultuuripõhised, nt otsirännaku narratiiv, ent see ei õõnesta nende kultuuriülest transformatoorset jõudu, „meie lood tulevikust annavad sügava tähenduse meie olevikutegudele.“4 Tuleviku­kirjad on ühtaegu isiklikud ja kultuuri­spetsiifilised, neis mõtiskletakse, kujutatakse ja vaidlustatakse ühiskondlike suhete ja väärtuste alustalasid.

    Tõlkinud Siim Sorokin

    1 Marcel Proust, Cities of the Plain (Sodom and Gomorrah), 4. köide. Rmt-s In Search of Lost Time, tõlk. C. K. Scott Moncrieff, Terence Kilmartin. Chatto & Windus 1992.

    2 Anneke Sools, Back from the future. A narrative approach to study the imagination of personal futures. – International Journal of Social Research Methodology 2020, 23(4), lk 451–465.

    3 Karlheinz Steinmüller, Future as Wild Card: A Short Introduction to a New Concept. Berlin 2003.

    4 Ivana Milojevic, Sohail Inayatullah, Narrative Foresight. – Futures 2015, 73, lk 151.

    5 Marina Grishakova, Francesca Arnavas, Marzia Beltrami, Silvia Kurr, Siim Sorokin, Chronotopic Imaginaries: A narrative approach to the letters from the post-pandemic future. – Futures 2022, 142, lk 10.

    6 Vilma Hänninen, Vilma, Le Anh Nguyen Long, Anneke Sools, Cultural story models in making sense of a desired post-corona world. – Futures 2022, 141, lk 1–14.

    7 Hubert Zapf, The Handbook of Ecocriticism and Cultural Ecology. De Gruyter 2016, lk 4.

    8 Jens Brockmeier, The language of human temporality: Narrative schemes and cultural meanings of time. – Mind, Culture, and Activity 1995, 2(2), lk 103.

  • Oumuamua. Kas miski kosmosest külastas meid?

    UNO VEISMANN

    Hiljuti võisime lugeda, kuidas oleme üritanud oma olemasolust Maal teavitada teisi tsivilisatsioone, püüdes kosmosesse saadetud kullatud plaatidel inimkonna kohta sõnumit edastada.1 Meie tsivilisatsioon on alates 1972. aastast Päikesesüsteemist tähtedevahelisse ruumi saatnud üldse viis tehisobjekti: Pioneer 10, Pioneer 11, Voyager 1, Voyager 2 ja viimasena New Horizons 2006. aastal. Inimkonna arengutasemest annab mingi ettekujutuse nende sondide elektroonika tase. Meie planeet saadab ilmaruumi ka raadiosignaale. Kui ülalmainitud infoplaadid on pudelipost, siis raadiosignaalid oleksid hõiked tähemetsa.

    Aga vastupidi? Kus on saadetised naabritelt? Võimalikust Maa-välisest elust on kirjutatud tuhandeid teadusartikleid ja sadu raamatuid, sealjuures ulmežanri, ufoloogiat ja paleokontaktide teemat täiesti kõrvale jättes. Astrofüüsika äärealal eksisteerib raadiosignaalide otsing SETI (search for extraterrestrial intelligence), kust aeg-ajalt serveeritakse meediat erutavaid sõnumeid. Ometi pole neid avastatud. Astronoomid SETIga tegelejaid väga kõrgelt ei hinda.

    Mõne aasta eest võis tunneli lõpus täheldada järjekordset valguskiirt, õigemini sähvatust. Juhtus see Hawaiis Maui saarel paiknevas Haleakalā observatooriumis, kuhu oli esimene teleskoop kolme kilomeetri kõrgusele kustunud Haleakalā vulkaani tippu üles seatud juba 1958. aastal, see oli külma sõja aegne instrument rakettide ja satelliitide jälgimiseks. Nüüdseks on Hawaii saartele üles seatud hulk teleskoope, mille abil uuritakse taevast ja avastatakse komeete, asteroide, tähtede sähvatusi jm, nende hulgas eriti kõrge lahutusvõimega kahest teleskoobist süsteem Pan-STARRS. Praegused kosmose jälgimise süsteemid registreerivad enam kui 13 000 mitmesugust objekti, neist umbes 2500 satelliidid.

    Oumuamua teekond läbi Päikesesüsteemi sisemuse.

    Just seal, Haleakalā observatooriumis, leidiski Kanada astronoom Robert Weryk 2017. aastal panoraamteleskoobiga Pan-STARRS salvestatud vaatlusandmetes tundmatu helendava täpi. Täht Vega suunast oli Päikesesüsteemi sisenenud asteroiditaoline objekt, 6. septembril 2017 oli see jõudnud ekliptika tasandini. Erakordselt hüperboolsest trajektoorist oli kohe selge, et objekt ei jää kauaks Päikesesüsteemi. 9. septembril jõudis ta oma trajektooril Päikesele lähimasse punkti (periheeli), kus saavutas kiiruse ligi 90 km/s. Edasi Veenuse ja Maa orbiitide sfääre läbides kulges objekt Pegasuse tähtkuju suunas. Ta oli saanud Päikese gravitatsioonväljas täiendava kiirenduse ja lahkus Päikesesüsteemist tagasi tähtedevahelisse ruumi.

    Oumuamua teekond läbi Päikesesüsteemi.

    Teadlased ei suutnud objekti klassifitseerida: kas see on asteroid, komeet või veel midagi muud. Igal aastal jälgitakse tuhandeid asteroide ja jäiste komeetide loendamine ületab võimalused. Rahvusvaheline Astronoomia­unioon liigitas objekti algul komeediks, siis asteroidiks ja lõpuks nimetas lihtsalt interstellaarseks. Astronoomide ametlikuks tähistuseks jäi talle 1I/2017 U1, vaatlejate meeskond andis nimeks Oumuamua. See havaikeelne sõna (ee luuraja, saadik, teade) omistati teleskoobi asukoha järgi. Debatid Oumuamua loomuse üle olid alguses rahumeelsed: kas komeet või asteroid? Alles teatud anomaaliate täheldamisel astronoomid elavnesid ja suunasid temale teleskoope, kuid oli juba hilja: objekt oli lahkunud Päikesesüsteemi serva. Andmeid saadi üldse vaid 30 päeva jooksul.

    Esmaste hinnangute kohaselt oleks võinud tegemist olla umbes 90 meetri pikkuse ja 9 meetri laiuse sigarikujulise esemega. Kunstniku ettekujutus Oumuamuast. European Southern Observatory / M. Kornmesser

    Objekt muutis oma heledust perioodiga kaheksa tundi, mis võis tuleneda tema pöörlemisest. Esmaste hinnangute kohaselt oleks võinud tegemist olla umbes 90 meetri pikkuse ja 9 meetri laiuse sigarikujulise esemega. Hiljem sellest mudelist loobuti ja võeti aluseks õhukese ketta (pannkoogi) kuju. Päikese lähedal helendas objekt enam kui kümme korda heledamalt kui tüüpiline asteroid või komeet. Komeetidele omast gaasilist saba Oumuamual ei olnud. Päikese gravitatsiooniväljas ilmnenud trajektoori muutus ei vastanud teoreetilistele arvutustele ja tekkis arvamus, et Päikesesüsteemist väljumisel mõjus talle veel mingi jõud. Astronoomidel ei ole varem olnud tegemist sellise iseäraliku objektiga, mis tulnuna väljastpoolt Päikesesüsteemi, oleks lennanud sellest läbi. Oumuamua juures täheldati seega kolme anomaaliat: väikesemõõtmeline peegeldav keha, hälbimine arvutuslikust trajektoori muutusest, komeedile omase saba puudumine.

    Oumuamua kohta saadud andmete entusiastlikuks interpreteerijaks hakkas USA astrofüüsik Abraham „Avi“ Loeb. Iisraelist pärit Loeb on kahtlemata kõrgprofessionaal, töötanud presidendi nõunikuna ja USA perspektiivsete uuringute instituudis Princetonis ja alates 1993. aastast Harvardi ülikoolis, kus praegu on professor. Ta on kaheksa raamatu ja umbes 800 artikli autor. Loeb töötas põhjalikult läbi kõik Pan-STARRSiga kümmekonna päevaga kogutud andmed ja hankis lisa kosmoseteleskoobiga Spitzer mõõdetust. (Spitzeri kaamera soojuskiirgust ei tuvastanud.) Seejärel ilmutas Avi Loeb kaastöötajatega soliidses teadusajakirjas elevust tekitanud artikli, et Oumuamua puhul võiks tegemist olla õhukese päikesepurjega.2 Paarikümne meetri läbimõõduga purje paksus pidanuks olema alla millimeetri. Loeb oma kaastöötajatega tegi järelduse, et Oumuamua on Maa-välise tehnoloogia artefakt.

    Piltlikult väljendades oli Oumuamua kellegi signaalpoi, mis ulpis ilmaruumis ja meie Päikesüsteemi laev põrkas temaga kokku. Avi Loeb leidis Oumuamua juures veel teisi anomaaliaid ja hindas selle küllalt veendunult Maa-välise tsivilisatsiooni produktiks. Lisaks paarikümnele selleteemalise artiklile avaldas ta hiljuti ka entusiastliku põhitooniga raamatu.3 Juba raamatu pealkirjas teatatakse esimesest märgist Maa-välise elu kohta. Ent teised Oumuamuaga tegelenud astronoomid ei hinnanud oma teadusartiklites anomaaliaid küllaldaseks tunnuseks tehislikkusest, nüüdseks näib nende poole kalduvat enamik. Oumuamua on aga Päikesesüsteemist jäädavalt lahkunud ja uusi andmeid tema kohta ei lisandu kunagi. Mõne aja pärast saabus küll tähtedevahelisest ruumist järgmine objekt, aga midagi üllatavat ei täheldatud – sel korral oli tegemist eksootiliste eripäradeta jääkomeediga.

    Uno Veismann on astrofüüsik.

    1 Anari Koppel, Kuldne plaat. – Sirp 23. IX 2022.

    2 Avi Loeb, On the Possibility of an Artificial Origin for `Oumuamua. – Astrobiology 2022, 22(12), lk 1392–1399.

    3 Avi Loeb, Extraterrestrial. The First Sign of Intelligent Life Beyond Earth. John Murray, London 2021.

Sirp