Toeta
Otsi

utoopia

  • Teadustöö eetikakoodeksi rakendamine teadlase kaitseks

    TARMO SOOMERE

    Kui uskuda Sigmund Freudi, siis eetika on sama vana kui tsivilisatsioon. Nimelt arvas ta, et tsivilisatsiooni looja oli esimene inimene, kes kivi asemel sõimusõna tarvitas. Teisisõnu see, kes asendas sirgjoonelise ja avaliku vaenuakti palju peenema solvanguga. Käitus ebaeetiliselt. Nii ulatub eetika ajajoon palju kaugemale antiikühiskonna taha, lausa tsivilisatsiooni hälli juurde.

    Teaduseetika aeglaselt kasvavad juured

    Teadus ühiskondliku nähtusena tekkis küll märksa hiljem, ent ilmselt süsteemi, kus eetika mõiste ja tähendus olid juba olemas. Teaduseetika jalajälg näikse olevat kõige pikem USAs. Akadeemilise eetika reeglid pandi seal kirja juba XVIII sajandi algul.1 Idee oli lihtne: ülikoolipere liikmel tuleb akadeemilises elus olla vähemalt sama vastutustundlik (et mitte öelda: aadellik selle sõna parimas tähenduses) kui muudes valdkondades.

    Teadusele nüüdisaegses tähenduses laienes see kontseptsioon XIX sajandi lõpul. Ega see väga hästi juuri ajanud. Lausa vastupidi, XX sajandi keskpaigaks oli situatsioon kujunenud nukraks ja seda laadi sullerlus peaaegu domineerivaks: kuni 75% küsitletud üliõpilastest teadis petmisest akadeemilises süsteemis või oli ise petnud.2 Kuigi tulemus oli šokeeriv, hakati seda aspekti tõsiselt võtma alles ligikaudu 30 aasta eest, 1990ndatel aastatel. Siis sai selgeks, et sullerlus ei kavatsegi süsteemist ise kaduda ning et isevoolu teed minnes läheb olukord veel kehvemaks.3 Ilma usaldusväärse teaduse ja seda toetava teadussüsteemita ei ole aga tsivilisatsiooni tulevik üldse helge.

    Teaduse eetikakoodeksid ja hea tava

    Teadusel on üldiselt tugev isepuhastusvõime. Nii ka selles aspektis. Pea kõik tõsiseltvõetavad teadusinstitutsioonid püüdsid aastatuhande vahetusel sõnastada põhimõtted, mille alusel peab teadus toimima, et olla usaldusväärne. Eestis alustas 1999. aastal seda tööd teaduste akadeemia ühiskonnasuhete komisjon. Kolme aastaga, 2002. aasta jõuludeks valminud Eesti teadlaste eetikakoodeks (vastu võetud 18. XII 2002) oli taotluslikult lühike, vaid kolm lehekülge ja kaaskiri. Tagasivaates on ehk kõige huvitavam viimane punkt 6.3: teadlane peab oma kohuseks avaldada teadustöö tulemusi ka populaarteaduslikus vormis.

    The European Code of Conduct for Research Integrity. Revised edition 2023. ALLEA, Berlin 2023.

    Euroopa tasandil võtsid sama töö ette akadeemilise maailma esindajana Euroopa teaduste akadeemiate ühendus (European Federation of National Academies of Sciences and Humanities All European Academies, ALLEA), mis on loodud 1994 ja koosneb praegu enam kui viiekümnest akadeemiast, ja teadusrahastuse esindajana Euroopa teadusfond (European Science Foundation, ESF). Eesti osales selles töös algusest peale, 2007. aastast. Euroopa teaduse eetikakoodeksi (European Code of Conduct for Research Integrity; allpool ka lihtsalt koodeks) esimene versioon valmis 2011. aastal. Seda koodeksit on täiendatud kaks korda: 2017. ja 2023. aastal. Eesti hea teadustava sõnastati 2017. aastal ja selle uustrükk ilmus 2023. aastal.

    ALLEA ja ESFi ühise teaduse eetikakoodeksi koostamise eest vastutanud inimesed on praegugi Eestis teadusalal aktiivsed. Jüri Engelbrecht, tollane ALLEA president, on Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor. Marja Makarow, tollane ESFi president, on Tartu ülikooli nõukogu liige. Seega on, kelle käest küsida, miks koodeks just selline sai ja kuidas see kujunes Euroopa Komisjoni ametlikuks seisukohaks Euroopa teadusraha kasutamisel.

    Koodeksi esimene versioon oli põhjalik

    See on 15 lehekülge tihedat teksti: pikk ja põhjalik, pigem selgitava iseloomuga, kaasa arvatud väike ajalooline ülevaade. Tekst on peamiselt jutustav ja lõigud pikavõitu. Koodeks oli kavandatud elava, pidevalt ajakohastatava dokumendina. Algselt mõeldi, et iga paari-kolme aasta tagant vaadatakse see läbi ja täiendatakse vastavalt vajadusele. Kui tahta seda muutuvas ühiskonnas hea teadustava raamdokumendina kasutada, tuleb ju arvestada esilekerkivate probleemide ja valdkondadega. Tõele au andes on koodeksit jõutud uuendada kord kuue aasta kohta.

    Koodeksi esimese versiooni sisu algas kaheksa keskse printsiibi formuleerimisega: ausus, usaldatavus, objektiivsus, sõltumatus, avatus, hoolsus, õiglus ja erapooletus ning vastutus ja vastutustundlikkus teadustöö eri aspektides. Kõige raskemate rikkumiste, n-ö „pärispattude“ kolmik (fabritseerimine, võltsimine ja plagieerimine) oli teksti integreeritud võrdlemisi tähelepandamatult.

    Realiseeritud ja unustatud soovitused

    Koodeksis soovitati liikmesriikidel ja institutsioonidel koostada oma juhised. Teaduseetika printsiibid on küll universaalsed, kuid nii kultuurikeskkond kui ka mitmesugused regulatsioonid eri kohtades ja riikides võivad siiski tohutult erineda. Seetõttu on mõistlik anda printsiipidele kohalik sisu. Teisisõnu, peeti vajalikuks, et tekiksid keskkonda arvestavad selgitused teaduseetika rakendamiseks.

    Erinevalt järgmistest redaktsioonidest piiritles 2011. aasta koodeks mõnevõrra seda, mis on teaduseetika rikkumine. Tekstis selgitati, et rikkumisest saab üldiselt rääkida siis, kui see on sündinud kas tahtlikult ja teadlikult või siis hoolimatusest (ja et seda peaks võimaliku rikkumise lahkamisel demonstreerima). Märgiti ka, et seaduse rikkumine ei pruugi alati olla teaduseetika rikkumine. Enamgi veel: õnnetuid juhtumeid ega eriarvamusele jäämist ei tohi käsitleda teaduseetika rikkumisena.

    Huvitaval kombel on eelmises lõigus markeeritud aspektid koodeksi hilisematest versioonidest välja jäetud. Neid ei kohta ka Eesti heas teadustavas. Paistab, et seda tüüpi piiritlused on nii akadeemilises ringkonnas kui ka ühiskonnas unustatud ning käibest välja jäetud. Nimelt selle tõttu tundub, et teadlaste kaitse on just nende aspektide valguses olulisem, kui oskame arvata. Võib arvata, et need selgitused oli koodeksisse soovitanud nimelt Euroopa teadusfond ehk teaduse rahastaja. Tõenäoliselt on akadeemiad, kes koostasid koodeksi järgmise versiooni ilma ESFita, arvanud, et need printsiibid on nii automaatsed ja üldised, et neist ei ole enam vaja rääkida. Paistab, et see pole tõsi.

    Akadeemiad täiendavad koodeksit

    Koodeksi 2017. aasta redaktsioon on koostanud ALLEA üksinda. Euroopa teadusfond oli selleks ajaks reorganiseeritud rohkem teaduse ja teadusprojektide evalveerimise organisatsiooniks. Uus versioon on märksa lühem (vaid preambula ja kuus lehekülge), tugevasti struktureeritud jutupunktideks ja sisaldab minimaalselt selgitusi. Selgroo moodustavad neli põhimõtet:

    • usaldatavus (reliability) teaduse kvaliteedi tagamisel, mis avaldub teadustöö kavandamisel, meetodite valikul, tulemuste analüüsimisel ning ressursside kasutamisel,

    • ausus (honesty) teadustöö kavandamisel, tegemisel, retsenseerimisel, tulemuste esitamisel ja teistele tutvustamisel läbipaistvalt, õiglaselt, täielikult ja erapooletult,

    • austus (respect) kolleegide, teadustöös osalejate, uurimisobjektide, ühiskonna, ökosüsteemide, kultuuripärandi ja keskkonna vastu,

    • vastutus ja vastutustundlikkus (accountability; seda mõistet vist ei saagi ühe sõnaga eesti keelde tõlkida) kõigil teadustöö etappidel.

    Fundamentaalne uuendus selles redaktsioonis on, et kolm kõige raskemat teaduseetika rikkumist ehk ülal nimetatud „pärispattude” kolmik – fabritseerimine, võltsimine ja plagieerimine (fabrication, falsification, plagiarism – FFP) – on paigutatud tähelepanu keskpunkti. Fabritseerimine tähendab tulemuste väljamõtlemist ja kirjapanemist viisil, nagu need oleksid tõesed. Võltsimine seisneb teadustöö materjalide, seadmete, illustratsioonide või protsessidega manipuleerimises, aga ka andmete või tulemuste põhjendamatus muutmises, väljajätmises või nende tähtsuse vähendamises. Plagieerimine tähendab teiste inimeste tööde ja ideede kasutamist originaaltööle korrektselt viitamata.

    Kõnesolevas redaktsioonis käsitletakse lühidalt ka esimese versiooni ilmumisest saadik teaduselus aset leidnud muutusi. Nimistu on pikk: Euroopa teadusuuringute rahastamise ja selle reeglistiku teisenemine, teadus- ja arendusasutuste laienenud vastutusalad, teaduse kommunikatsiooni ja teadusinfo levitamise eetilised aspektid, ühismeedia kasutamine, retsenseerimise eetika, avatud juurdepääs teaduspublikatsioonidele, eelpublikatsioonide digihoidlad ja kodanikuteadus. Uuendatud sõnastuse aluseks oli kolme aasta pikkune põhjalik arutelu Euroopa teadusruumi kesksete sidusrühmadega nii avalikust kui ka erasektorist. Arutelude eesmärk oli saavutada eri sektorite ühine omanikutunne.

    Huvitava aspektina on ilmnenud, et ALLEA 2017. aasta teaduse eetikakoodeksi eestikeelse tõlke mõte erineb märgatavalt ingliskeelsest originaalist selles osas, kus käsitletakse asutuste võimalikku rolli ja süülisust teaduseetika rikkumistes. Aga see on hoopis teise mõttevahetuse teema.

    2023. aastal uus sõnum

    2023. aasta jaanilaupäeval esitletud ALLEA teaduse eetikakoodeksi kolmas redaktsioon sarnaneb põhiosas 2017. aasta redaktsiooniga. See on kompaktne, tugevasti struktureeritud ning hoiab endiselt fookuses nelja ülal kirjeldatud põhimõtet ja kolme rasket „pärispattu“. Olulisemad muudatused peegeldavad uusi andmehaldustavasid, isikuandmete kaitse üldmäärust ning hiljutisi arenguid avatud teaduse ja uuringute kvaliteedihindamise vallas. Tekstis kajastub uus arusaamine teaduskultuuri olulisusest teaduseetikas ja hea teadustava rakendamisel, aga ka kõigi teadustöö osaliste kasvanud teadlikkus diskrimineerimise, tühistamise ja tõrjutuse mehhanismidest ning kõigi osalejate vastutus õigluse, mitmekesisuse ja kaasatuse edendamisel.

    Sõnastatud on võimalus, et ka asutused ja institutsioonid võivad eksida (s.t olla süüdi teaduseetika rikkumises). See on viimaste aastate üks põhimõttelisi samme. Klassikalise arusaama kohaselt, mida jagab ka Eesti hea teadustava, saab süüdi olla ainult teadlane. Asutusel on palju vastutust, kohustusi ja rolle, aga süülisus teaduseetika rikkumises pole nende hulka kuulunud.

    Koodeksi kõnesoleva redaktsiooni punkti 3.2 „Teaduseetika rikkumiste ja nendega seotud süüdistuste menetlemine“ lause 9 ütleb otse: „Teaduseetika rikkumise menetlemine käsitleb nii üksikisikute kui ka institutsioonide rolli hea teadustava rikkumises.“ See seisukoht on äärmiselt oluline mitte ainult teadlaste toetamise, vaid ka teadlaste kaitsmise aspektist. Õigupoolest ei ole selles midagi uut. Mõelgem näiteks kümnetele rämpskirjastustele ja sadadele rämpsajakirjadele, mis institutsioonidena teaduseetika seisukohalt selget pättust teevad. Nüüd on teaduste akadeemiad südame rindu võtnud ja eufemismidest loobunud.

    Eesti teaduste akadeemia panustab Euroopa koodeksisse

    Eesti teaduste akadeemiale koos teiste ALLEAsse kuuluvate akadeemiatega on usaldatud Euroopa teaduse eetikakoodeksi sõnastamine. Sellest mandaadist tuleneva vastutuse tõttu ei ole Eesti teaduste akadeemia pidanud mõistlikuks formaalselt liituda Eesti hea teadustavaga. (Kuigi oleme kindlalt seisukohal, et Eesti hea teadustava on Eestis järgimiseks.) Välise vaatleja ja Euroopa Komisjoni kui tellija jaoks tähendaks formaalne liitumine seotust ühe kindla positsiooniga. Soovituste koostamine ALLEA/Euroopa teaduseetika koodeksile ei tohi näida kallutatuna riigisiseste dokumentide poole. Mis siis, et oleme näiteks Ungariga võrreldes lausa paipoisid. Sest siis ei võeta meie soovitusi enam tõsiselt. (Kui meid üldse laua taha kutsutakse ja ära kuulata viitsitakse.)

    Teaduste akadeemial olid 2017. aastal toimunud diskussioonis veel mõned mõtted Eesti hea teadustava kohta. Need on esitatud nii pikas isiklikus e-kirjavahetuses prof Margit Sutropiga kui ka Postimehe veergudel4 seonduvalt kolme rektori kokkuleppega puidurafineerimistehase saagas (või skandaalis, sõltuvalt positsioonist). Lähtusime diskussiooni algatamisel ALLEA ja ESFi koodeksi 2011. aasta versioonist, mille järgi eriarvamusi ei tohiks käsitleda teaduseetika rikkumisena. Seetõttu avaldasime arvamust, et heade tavade kohta käivaid dokumente üldiselt ei kanoniseerita. Need on elavad dokumendid (järgimiseks), mida vaadeldakse avatud ja pidevalt täienevate kokkulepete peegeldusena. Ka asutuste ja institutsioonide käsitlemisel pidasime mõistlikuks selgemat seisukohavõttu. Sest ALLEA koodeksi 2017. aasta redaktsiooni arusaam väärkäitumisest laienes ka institutsioonidele – mida Eesti hea teadustava ei käsitle.

    Formuleeringud elavad oma elu

    Rõhutan, et esitletud aspektid ei olnud kriitika, vaid tähelepanekud. Akadeemia ootus oli, et tekib diskussioon, kuidas koos edasi minna. Läks teisiti. Erinevus ALLEA koodeksi ja Eesti hea teadustava vahel on suurenenud.

    On tekkinud situatsioone, kus institutsioon on toiminud 100% õigesti Eesti hea teadustava raames, kuid näivalt vähemalt 50% valesti ALLEA teaduse eetikakoodeksi valguses (mida Euroopa Komisjon loeb primaarseks oma teadusraha kasutamisel).

    Eesti hea teadustava viienda peatüki preambuli lõpus on kirjas: „Teadusasutuste otsustada jääb, milline on õiglane ja proportsionaalne reaktsioon teadustava põhimõtete rikkumisele ning millised protseduurireeglid on kõige sobivamad rikkumiskahtluste menetlemiseks.“ See on väga tugev sõnum – nõnda kindalt sõnastatud selleks, et ei poliitikud ega rahastajad saaks survestada ülikooli või asutust hea teadustava rikkumisi mingil kindlal moel käsitlema. Teisisõnu, see on sõnastatud teadlaste kaitseks. Praegu saab seda aga ka nii tõlgendada, et asutuse mistahes ebaproportsionaalse otsuse kritiseerimine on tõlgendatav teaduseetika rikkumisena.

    Nagu ülal märgitud, ollakse ALLEA koodeksi 2023. aasta redaktsioonis seisukohal, et kui head teadustava on rikutud, siis on kohustuslik vaadelda ka institutsiooni rolli selles. See ei ole lihtne. Iseenda üle otsustamine on üldiselt väga raske, kui mitte võimatu. Seetõttu võib olla mõistlik viia teaduseetika reguleerimine ja järelevalve teadusagentuuri võimkonda.

    Selliste erinevuste ilmnemine ja suurenemine Euroopa teaduse eetikakoodeksi ja Eesti hea teadustava vahel ei ole kindlasti hea. Vajame rohkem koostööd ja üksteise mõistmist. Nii maailma, Euroopa, Eesti kui ka ülikoolide ja asutuste tasemel. Selles mõttes ühinen kindlasti Tartu ülikooli akadeemilise sekretäri Tõnis Karki üleskutsega, et reeglistik, mille järgi eri kohtades elame, peab olema paremini harmoniseeritud.

    Teadlase kaitse järjest vajalikum

    Me pole seni ise tajunud ega kaasteadlastele selgeks teinud, mille poolest erineb seaduse rikkumine teaduseetika riivest. Seaduse rikkumisele järgneb täpselt reglementeeritud karistus. Mõne aja pärast see kustub ja mõjutab inimese edasist saatust piiratud määral. Ühiskonna üldine hukkamõist on pigem haruldane erand.

    Teaduseetika rikkumise puhul on sanktsioonid reguleeritud vaid kvalitatiivselt, kui üldse. Süüdistus võib lõpetada kogu teaduskarjääri. Isegi valesüüdistuse puhul rehabilitatsioon peaaegu ei toimi. Väga paljudel juhtudel lisandub ühiskonna hukkamõist.

    Nii võimaliku seaduserikkumise kui ka teaduseetika riive puhul kaitstakse vilepuhujat, kuid mitte teadlast. See annab võimaluse kasutada eetikakoodeksit piitsana. Seda kas karistamatult või isegi kasu saades. Nimelt järgneb ALLEA koodeksis kolmele „pärispatule“ raskuselt järgmise rikkumisena see, et teadlane laseb end mõjutada rahastajatel või teistel. Oleme kummalises situatsioonis. Poliitik või ärihai, kes mõjutab teadlast tegema kallutatud otsust või esitama tulemusi erapoolikult, saab topelt plusspunktid – ja teadlane osutub teaduseetika rikkujaks. Nõnda on järjest vajalikum selgitada sellist tüüpi lõkse kõigile teadlastele, et nad ka täiesti juhuslikult ja tahtmatult ei satuks hammasrataste vahele.

    Hea teadustava ja teaduse eetikakoodeksi rakendamiseks peame selgitama teadlastele mitte ainult seda, kuidas toimida õigesti, vaid ka seda, kuidas end kaitsta kiuslike ja ebaeetiliste rünnakute eest.

    Peame tõsiselt kaaluma vajadust selgitada ühiskonnale (ja ehk vähem teadlastele) ALLEA ja Euroopa teadusfondi 2011. aasta teaduse eetikakoodeksi vaimus, et teaduseetika rikkumine võib olla ka õnnetu juhus ning et tuleb eristada seaduserikkumist teaduseetika rikkumisest. Teisisõnu, teadlast tuleb toetada ja kaitsta.

    Eesti teadusagentuuri teaduseetika seminaril „Kuidas toetada teadlasi eetilise teadustöö tegemisel“ 22. IX 2023 peetud ettekande alusel

    1 The Honor Code & Honor Councils. 

    2 William J. Bowers, Student dishonesty and its control in college. Columbia University Press, New York 1964.

    3 Tricia Bertram Gallant, Moral panic: The contemporary context of academic Integrity. – ASHE Higher Education Report 2008, 33(5), lk 1–143.

    4 Tarmo Soomere kolme rektori kokkuleppest: sellised probleemid tekivad vältimatult. – Postimees 8. XII 2017.

  • Mees tööpostil: turvamees ja õpetaja

    OLIVER TOMINGAS

    Olles viimase paari kuu jooksul jälginud meedias tekkinud arutelu õpetajate puuduse teemal, torkab sõnavõttudes silma üks ühine joon. Palju armastatakse rõhutada, et palk ei ole ainus õpetajaameti populaarsust mõjutav tegur. Seejuures jäetakse aga enamasti täpsustamata, millised on teised tegurid. Liigne palga­probleemile keskendumine on ohtlik tendents, kuna kultiveerib ühiskonnas suhtumist, mida peegeldab hästi ühe netikommentaatori küsimus: „Kas need õpetajad on mingid erilised inimesed, et nende palk peab kogu aeg tõusma?“

    Sellest tulenevalt tekkis mul idee õpetajatöö eri küljed korraks ükshaaval ette võtta ja neile põhjalikumalt otsa vaadata. Kasutan selleks pisut ebatavalist lähenemist. Nimelt võrdlen õpetaja ametit turva­mehe omaga. Kas poleks õigem võtta aluseks mõni teine kõrgharidust nõudev töökoht, näiteks ülikooli õppejõu või laborandi oma? Arvan siiski, et valik on igati asjakohane. Praeguste tendentside jätkudes jõuame varsti olukorda, kus kaotame õpetajakandidaate mitte ainult samaväärset haridust nõudvatele kõrgepalgalistele töökohtadele, vaid ka juba madalamat haridust nõudvatele madalapalgalistele ametikohtadele.

    Olgu öeldud, et olen mõlemat võrreldavat ametit elus pidanud ja lähtun eelkõige isiklikust kogemusest. Õpetaja leiba teenisin neli aastat ja turvamehe oma kokku umbes poolteist aastat. Viimasel positsioonil mu karjäär praegu ka jätkub. Et võrdlus oleks huvitavam ja sellest saaks mingisuguse kokkuvõtte teha, annan mõlemale ametile üheteistkümnes kategoorias punkte järgnevalt: võrdse kaalu puhul jääb seisuks viik 0 : 0, väikese ülekaalu korral saab üks amet paremuse 1 : 0, suure ülekaalu puhul märgin seisuks 3 : 0. Mõistagi pole selline võrdlus teaduslik, aga ehk toob siiski esile mõne huvitava aspekti.

    Nõutav haridustase. Alustuseks tuleb täpsustada, et jätan selle alapunkti juures kõrvale haridusest saadava muu kasu ja vaatlen hariduse omandamist pingutusena, mida saab mõõta õppimiseks kulutatud ajaga. Siin on erinevus kahe ameti vahel karjuvalt suur. Selleks et õpetajana kooli tööle asuda, peab tänapäeval olema vastaval erialal magistrikraad. Koos eelneva gümnaasiumi- ja bakalaureusetaseme läbimisega võttis see minu elust kokku üheksa aastat. Kuna ma ei saanud oma teadusmagistri diplomiga kaasa õpetajakutset, siis tuli juba õpetajaametisse asununa läbida ülikooli juures pedagoogika kursus 160 tunni mahus. Turvatöötajana võib tööle asuda ka põhiharidusega inimene, kuid vastavate baasteadmisteta ei saa hakkama siingi. Turvatöötaja kutsetaseme 3 omandamiseks vajalik kursus toimus mul samuti töötamisega paralleelselt, kuid kogu protsess esimesest loengust kuni eksamini võttis kokku aega vaid kolm kuud. Võit turvamehele 3 : 0.

    Palk. Õpetaja palgaks võtan haridusvaldkonna tööpakkumistes sageli esineva 1749 eurot (bruto). See on alampalk, mida võib praegu maksta täiskoormusega töötavale õpetajale. Turvamehe palgaks võtan enda eelmise kuu brutopalga, milleks oli 1066 eurot. Oma täpset töökohta ja ülesandeid ma ei avalda, küll aga mainin, et tegu on turvavaldkonna töötaja tavapärase töötasuga. Patrullivad turvatöötajad ja rahavedajad, kellele kehtivad mõningad erinõuded, saavad sellest rohkem, lihtsakoelisemat tööd tegevad turvatöötajad, nt laovalvurid, võivad saada ka vähem. Seega moodustab turvamehe palk minu toodud näite puhul 61% õpetaja palgast.

    Üks asi, mis mulle turvatöö puhul väga meeldib, on tunnipõhine koormusarvestus. Tuled objektile, teed oma graafikujärgse vahetuse ära ja sulged oma selja taga muretult ukse. Sulle makstakse tööl oldud aja eest. Kodus olemise eest sulle ei maksta, sest kodus sa ju ei tööta. Loogiline! Kunagi aegade aluses olid kõik õpetajad justkui turvamehed, sest seda süsteemi rakendatakse tänini ka õpetajate puhul. Pildil endine õpetaja Allan Roosileht turvamehe rollis.

    Erinevus näib esmapilgul märkimisväärne, kuid on siiski ebaõiglaselt väike, kui asetada sellesse võrrandisse eelmine tegur ehk õpetaja haridustee pikkus. Isegi kui jätame kolm suvekuud arvutusest välja, on tulemus jahmatav: 27 korda pikemate õpingute eest vaid 1,64 korda kõrgem palk! Probleemiks ei ole see, et me nõuame õpetajalt kõrget haridustaset. Õpetajaamet nõuabki põhjalikult ettevalmistatud spetsialisti. Probleem on selles, et me ei suuda seda hiljem talle pakutava palga juures piisavalt arvesse võtta. Võit õpetajale 1 : 0.

    Pakutavad boonused. Kõikvõimalikud lisatasud ja boonused, millest noored tänapäeval töökohta valides kuuldavasti väga lugu peavad, on õpetaja ja turvamehe ameti puhul mu meelest suhteliselt võrdsed. Õpetajatele pakutakse väiksemates omavalitsustes sageli soodsatel tingimustel elamispinna üürimise võimalust, ja pakuti omal ajal minulegi, kuid seda oli raske tajuda otsese boonusena. Pigem elementaarse vastutulekuna, mille kool peab kaugelt tulijale paratamatult välja käima. Turva­firmad pakuvad seevastu mitte niivõrd ühekordset majanduslikku abi töö alustamisel, vaid väiksemaid toetusi, soodustusi, kinkekaarte jm kogu firmas töötamise aja vältel. Pean tunnistama, et on meeldiv, kui tuntakse huvi, millal on sul lähenemas juubel, millal abiellud, millal lapsed sünnivad või esimesse klassi lähevad. Selline personaalne lähenemine võlub ja seda võiks rohkem kasutada ka koolijuhid. Mida küll kahtlemata tuleb õpetajaameti puhul esile tõsta, on sellega kaasas käiv 56päevane põhipuhkus turvatöötaja 28päevasega võrreldes. Viik 0 : 0.

    Karjäärivõimalused. Ma ei ole uut töökohta valides kunagi lähtunud karjääri­perspektiivist, ometi on ka see tähtis, kuna annab võimaluse valdkonna sees või väljaspool edasi liikuda, ja mis seal salata, ka rohkem teenida. Turvamehel on suhteliselt kerge liikuda edasi teise turvafirmasse, samuti asuda tööle kas politsei või kaitseväe struktuuridesse. Administraator-valvuri kohalt võib näiteks üle minna patrullteenistusse või juhtimiskeskusse, tõusta sobivuse korral objekti vanemaks või lausa osakonna juhiks.

    Õpetajatöö puhul on traditsiooniliselt nähtud võimalusi hakata kooli­direktoriks, õppealajuhatajaks või võtta vastu mõni erialalähedane amet. Näiteks keeleõpetaja puhul tõlkija või kehalise kasvatuse õpetaja puhul treener. Mõnevõrra rikkalikum on tänapäeval siiski ka õpetajate kooliväline tööpõld. Nende hea haridus teeb neist nõutud koolitajad, teadurid ja kõikvõimalikud muud riigi- ja erasektori spetsialistid. Pedagooge tikutulega taga otsivate koolijuhtide elu see mõistagi kergemaks ei tee. Võit õpetajale 1 : 0.

    Ameti prestiiž ühiskonnas. See kategooria on suuresti tunnetuslik, aga ometi väga tähtis. Keegi ei taha töötada ametikohal, mille esindajaid peetakse ühiskonna jalamatiks või muiduleivasööjaks. Usun, et mõlema võrreldava ameti esindajad on oma tööst rääkides kogenud nii tunnustavaid repliike kui ka kaastundlikke näoilmeid. Vähemalt minul on viimaseid kogunenud siiski rohkem. Põhjuseks on minu arvates nende töökohtade madal palgatase, teiseks meediasse jõudnud kurvad või traagilised üksikjuhtumid, kus ühe või teise ameti esindajatele on mingil viisil liiga tehtud või neid lihtsalt alandatud. Eduard Vilde romaanist „Külmale maale“ tuttav stseen, kus Väljaotsa Jaan, kuuldes koolmeistrilt oma pere laste varastamiskombest, tõmbub häbist küüru ja lubab eksinuid valusalt karistada, on ilmselt jäädavalt möödanik.

    Õpetaja sõna maksvus on kahanenud mu meelest eelkõige seoses kultuursuse allakäiguga nii meie kodudes kui ka ühiskonnas. Sest õpetaja – ta on eelkõige kultuurimajakas, vaimsuse kandja. Ühiskonnas, kus kultuursus ei ole paljude noorte jaoks enam Underi või Liivi luuletuste peast tsiteerimine, nagu see oli võib-olla aastakümneid tagasi, vaid välismaise artisti kontserdil iseenda filmimine, võib õpetaja oma moraali- ja eetikajuttudega kergesti mõjuda klounina. Kuigi õpetaja ametikoha auväärsus on teinud viimaste aastakümnete jooksul läbi suurema vähikäigu kui turva­mehe oma, on õpetajad meie ühiskonnas minu arvates siiski pisut lugupeetavamad tegelased. Võit õpetajale 1 : 0.

    Töökohustuste hulk ja iseloom. Siin on erinevus väga selge. Turvamehe kohustuste nimekiri on konkreetne, koosnedes enamasti kindlatest asjadest, mida tuleb jälgida, olukordadest, millele tuleb reageerida, ning kohtadest, kuhu tuleb aeg-ajalt kohale minna. Ma ei tea, kas kõikidele meestele, aga vähemalt minule selline piiritletus väga sobib. Ma hoian sel juhul tööl energiat kokku ega rapsi tühja. Õpetaja tegevusala on aga kummina veniv, alalõpmata uutesse suundadesse laienev. Sa tulid geograafiat õpetama, aga avastad varsti, et pead olema ka politseinik, eripedagoog, koristaja ja projektikirjutaja. Ma parem ei hakka lähemalt rääkima klassi­juhatamise raskest tööst, kuna sellest ma omal ajal pääsesin. Muidugi, vahel võib nii õpetajatööd kui turvatööd tehes füüsiliselt ja vaimselt läbi põleda. Erinevus on lihtsalt selles, et kui valvataval objektil saavutatakse see seisund üheksa öötunniga, siis koolis võib see juhtuda juba paarikümne minutiga. Kasuks ei tule õpetajatöö atraktiivsusele ka haridus­elus pidevalt tehtavad muudatused, puudutagu need siis õppekavasid, eksamikorraldust või haridusinnovatsiooni. Turvavaldkond areneb ja muutub ju ka, kuid tunduvalt tasakaalukamalt.

    Siinkohal võiks veidi peatuda ka õpetaja­töö soolisel disproportsioonil, mille põhjusi ja tagajärgi on püütud analüüsida nii meil kui mujal.1 Levinud stereotüüp, mille kohaselt naised on meestest võimekamad sooritama mitut tegevust üheaegselt, mida õpetajatöö paraku sageli nõuab (võtkem või kõige tava­pärasem loengupidamine ja klassis korra hoidmine), ei näi viimaste uuringute kohaselt kehtivat.2 Küll aga võib mehi selle ameti juurest eemale peletada tõsiasi, et kool ei ole töökeskkonnana kuigi rahulik ja keskendumist soodustav paik. Kindlasti ei soovi ka enamik naisi töötada tingimustes, kus lärm, sõnakuulmatus ja vastu­töötamine on igapäevased nähtused, aga olen kindel, et mehed on selles suhtes eriti tundlikud. Võit turvamehele 3 : 0.

    Koormusarvestus. Üks asi, mis mulle turvatöö puhul väga meeldib, on tunnipõhine koormusarvestus. Teate ju küll, need tabelikesed, kuhu pannakse kirja iga meeskonnaliikme töötunnid. Tuled objektile, teed oma graafikujärgse vahetuse ära ja sulged oma selja taga muretult ukse. Sulle makstakse tööl oldud aja eest. Kodus olemise eest sulle ei maksta, sest kodus sa ju ei tööta. Loogiline! Kunagi aegade alguses olid kõik õpetajad justkui turvamehed, sest seda süsteemi rakendatakse tänini ka õpetajate puhul. Siiski leidub inimesi, ja minagi kuulun nende hulka, kes salaja unistavad, et õpetajale tasustataks kogu tema töötatud aeg, näiteks üheteistkümnenda klassi slaidikava viimistlemine koduseinte vahel ööl vastu esmaspäeva või üheksandike kontrolltööde parandamine kesklinna kohvikus kolmapäeva õhtul. Aga kõrgemalt poolt on sellistele unistajatele ikka mõista antud: unistage edasi! Ega te mingid advokaadid ole! Võit turvamehele 3 : 0.

    Vastutus. Vastutus on nii turvamehe kui õpetaja töös tähtsal kohal. Õpetajal on vastutus tunni õigeaegse alguse ning tunni sisuka läbiviimise eest, samuti eksamite ja tasemetööde tulemuste eest. Samamoodi vastutab turvamees õigeaegse tööle ilmumise eest, ruumide avamise ja sulgemise eest, korra tagamise eest objektil, häiretele reageerimise eest sissetungi või tulekahju korral jne. Ometi tuleb tõdeda, et õpetaja vastutus on suurem, seda just pikaajalise, raskesti määratletava vastutuse võrra. Nad on tulevase täiskasvanud inimese voolijad. Ma ei mäleta ilmselt kümne aasta pärast seda korda, mil ma tulehäire puldil (ATS) vale nuppu vajutasin ja sellega suure segaduse põhjustasin. Küll aga oleksin ma pikka aega häiritud, kui keegi mu kunagistest õpilastest televiktoriinis lihtsale geograafiaalasele küsimusele vastata ei oska. Samuti jääb mulle arvatavasti elu lõpuni meelde see endine õpilane, kes otsustas ühel suveööl oma tuttava eluküünla kustutada. Kas siis varem, kui ta veel minu ees koolipingis istus, oleksin saanud juhtunu ärahoidmiseks midagi teha? Kas jätsin talle ehk midagi ütlemata? Võit turvamehele 1 : 0.

    Õigused. Turvatöötaja põhikoolituses on väga olulisteks teemadeks selle ameti­mehe õigused ja kohustused, samal ajal kui pedagoogika kursusel peatuti neil teemadel vaid põgusalt. Eriti kurb on õpetaja õiguste määratlemata jätmine – puudus, millele ka õpetajad ise on oma kirjutistes tähelepanu juhtinud.3 Turvamehena töötades annab kindlate õiguste olemasolu hea raamistiku ja seljataguse tegutsemiseks. See on eriti vajalik konfliktsituatsioonides, kus inimene on stressiolukorras ja võib kergesti ületada mõistliku käitumise piire. Kuna õpetajal seda raamistikku nii selgelt ees ei ole, pole ka imestada, et provotseerivate nagamannide ohjeldamisel kiputakse pahatihti hätta jääma. Miks ei võiks õpetajal olla sarnaselt turvatöötajaga õigus tema ülesannete ehk õppetöö läbiviimise täitmist takistav isik kinni pidada ja objektilt, s.t klassiruumist, eemaldada? Miks ei võiks ka õpetajale koolis abiks olla nupuvajutuse või telefonikõne kaugusel olev jõukasutuse õigusega abipersonal, kes säästaks pedagoogi kõurikutega vaidlemisest ja nendega rüselemisest? Miks ei võiks tal olla õigus teatud tüüpi rikkumiste, näiteks ropendamise, korral määrata vanematele trahv? Muidugi võib väita, et professionaalne õpetaja ei vajagi mingeid eriõigusi. Ta kehtestab ennast vaid oma isiksusega. Lugupeetud haridusteadlane Urve Läänemets on öelnud lihtsalt, et koolis põleb läbi see õpetaja, kes oma tööga toime ei tule.4 Minu meelest on just seesama „uju või upu“ mõtteviis viinud meid õpetajate põuani. Ka turva­firmad otsivad pidevalt uusi töötajaid, kuid sugugi mitte nii meeleheitlikult. On viimane aeg muuta eesti õpetaja persoonist ka positsiooniks, nii nagu on seda näiteks turvatöötaja. Selleks aga tuleb anda õpetajale õigused. Võit turvamehele 3 : 0.

    Kasu isiklikule arengule. Siin tuleb anda selge eelis õpetajale. Selleks loob aluse juba tema märksa pikem ja mitmekülgsem haridustee, mida mainisin esimese punkti all. Ka turvamees omandab oma töös kasulikke oskusi, kuid nende arv on piiratud. Osa neist on tehnilised, näiteks infosüsteemide kasutamine või esmaabi andmine; osa sotsiaalsed, näiteks võõra inimese ärakuulamise või konfliktide lahendamise oskus. See kõik ei ole võrreldav selle teadmiste ja oskuste pagasiga, mis saab kaasa üldhariduskooli õpetaja juba mõne töötatud aasta jooksul. Esiteks jätkuv erialane enesetäiendamine, mida nõuab ainetundide ettevalmistamine, teiseks meeletu suhtlus- ja koostöökogemus, mille õpetaja saab kokkupuutest koolis kui suures organisatsioonis tegutsevate inimestega alates õpilastest ja kolleegidest kuni kooli abitöötajate ja lapsevanemateni välja. Haridusvaldkond areneb, muutub ja sellega koos on sunnitud arenema ja muutuma ka õpetaja. Kool kui keskkond pakub võimalusi täiendada end koolitustel jm üritustel osalemise kaudu. Lisaks saab noorest õpetajast aja jooksul vilunud esineja ja hea planeerija, kiire lugeja, infootsija ja peastarvutaja. Võit õpetajale 3 : 0.

    Panus ühiskonda. Kui turvatöötaja panus on oma objekti keskne, ta hõlbustab ja kindlustab teatud territooriumil tegutseva kitsa ringi inimeste tegemisi, siis õpetaja mõjuala väljub selgelt koolimaja piiridest. Tema ainealased teadmised antakse õpilastele kaasa. Kaasa antakse ka kõik see, mida õpetaja neile isiksusena suudab pakkuda – kultuursus, mõtteviis, suhtumine. Lisaks saab õpetaja rakendada end koolis valdkondades, mis ei seostu tema erialaga. Näiteks mina jõudsin geograafiaõpetajana olla lühikest aega näiteringi juhendaja ning tagantjärele arvan, et seda pandi mu ainealastest pingutustest enamgi tähele. Kui eespool mainisin, et turvatöötaja avab uksi, siis need uksed, mida avab õpetaja, on märksa suuremad ja on mõnikord noorele inimesele elumuutva tähtsusega. Mul pole lootustki, et rootsi vanahärra, kellele ma turvatöötajana eile parklasse teed juhatasin, mind viie aasta pärast mäletab. Oma õpetajat üldiselt mäletatakse. Võit õpetajale 3 : 0.

    Kokkuvõttes lõppes mu võrdlus antud ajahetkel ja nendes oludes (Tallinn aastal 2023) tulemusega 13 : 9 turvatöötaja ameti­koha kasuks. Kellelgi teisel oleks see tulemus kindlasti teistsugune. Mõistagi erineb iga tööd otsiva inimese puhul ka välja toodud tegurite omavaheline suhe. Mõni vaatab ainult palka, teisele on peamine, et töökohal eriti midagi tegema ei peaks, kolmas tahab kangesti oma valdkonda panustada, neljas aga muudkui areneks. Rolli võivad seejuures mängida nii tööotsija vanus kui sugu. Millele ma aga esitatud võrdluse juures meie haridus­elu suunajate tähelepanu eriti juhtida tahan, on kriteeriumid, mille puhul seis kujunes 0 : 3 õpetaja ameti kahjuks. Need on valdkonnad, kus mõistlik tasakaal on mingil põhjusel paigast ära. Need on valdkonnad, millega tuleb esimeses järjekorras tegelema hakata. Parem, kui juba sellel kümnendil.

    1 Tuulike Kivestu-Rotella, Õpetajatöö on kujunenud naiste pärusmaaks. Kas see on probleem? – Õpetajate Leht 26. V 2023.

    2 Patricia Hirsch, Iring Koch, Julia Karbach, Putting a stereotype to the test: The case of gender differences in multitasking costs in task-switching and dual-task situations. – PLOS ONE 14. VIII 2019. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0220150

    3 Ramo Pener, Õpetaja kui õigusteta ori „kinnises“ asutuses. – Postimees 16. VI 2017.

    4 Urve Läänemets, Tulevikust ja kognitiivsest dissonantsist. – Õpetajate Leht 29. IV 2022.

  • Liiga suur? Probleem! Liiga väike? Probleem!

    ENELI KINDSIKO

    Nagu looduses, ei ole ekstreemtingimused ka sotsiaalsfääris jätkusuutlikud. Ökosüsteemid vajavad ellujäämiseks tasakaalu ehk parameetrite hoidmist teatud piiratud vahemikus, selleks et süsteem suudaks pikas plaanis toimida. Paraku ei saa ka sotsiaalsed süsteemid sellest looduse eeldusest pikalt kõrvale kalduda. Näiteks võib hariduse, täpsemalt koolide kohta küsida, milline on tasakaalutu olukorra mõju õpetajate järelkasvule.

    Mammutkoolid ja õpetajate lahkumine

    28% üldhariduskoolides on täidetud alla poole normatiivsetest õppekohtadest1 ehk kolmandik Eesti koole on pooltühjad (ent halduskulud kasvavad), samas kui Tallinnas ja Tartus ei mahu õpilased kooli ära. Ühes asjas on teadlased sama meelt: koolide liiga suureks paisumine halvendab õpetajate töötingimusi, tõstab õpetajate stressitaset ja seepärast kasvab olemasolevate õpetajate lahkumismäär.2,3 Teadusuuringute kohaselt on soovituslik põhikooli suurus 300–400 ning keskkooli puhul 400–800 õpilast.4 Soovituslik klassi maksimumsuurus on 18 õpilast ja seda eeskätt kaasava hariduse tingimustes.5 Teadlased on leidnud, et suures klassis kannatavad enim väiksema õpivõimega ja õpiraskustega õpilased.6 Näiteks USAs uuriti nelja aasta jooksul 7000 õpilase õppeedukust 81 koolis, tehes eksperimendi korras klassid väiksemaks – 22 ja 25 õpilaselt 13 ja 17 õpilaseni. Tulemused kinnitasid, et õpitulemused paranesid hüppeliselt just alumistel õppeastmetel ja hariduslike erivajadustega, aga ka kehvema sotsiaalse taustaga laste seas.7

    Klasside suuruse vähendamine tähendab vajadust rohkemate õpetajate järele. Koolile toob see kaasa lisanduva värbamistöö ja ka rahalise kulu. Pealegi ei pruugi koolimajas olla ruumi uute klasside loomiseks. Kuid enamasti ei võeta kulu valemis arvesse seda, kui suur on liiga suurte klassikomplektide varjatud kulu koolile ehk kui palju kasvatavad liiga suured klassid ja koolid õpetajate töölt lahkumise määra. Näiteks on leitud, et klassi suuruse vähendamine 23 õpilaselt 20 õpilaseni vähendab õpetajate ametist loobumise määra 4,2 protsendipunkti võrra.8

    Seega on liigsuurtel klassidel ja koolidel väga suur varjatud kulu, millest enamasti ei räägita, ent mille mõju on igapäevaselt tuntav. Õpetajakoolituse suurendamine ei leevenda õpetajate nappust, kui koolidesse lisanduvad uued õpetajad sealt ebainimlike töötingimuste tõttu vaid aasta-kahe pärast lahkuvad.

    Haridussilma andmetel on Eesti suurimates koolides 1500–2000 õpilast ning sageli 4–6 paralleelklassi ja seda juba alates esimesest klassist. Mitmes Tallinna koolis õpivad lapsed kahes vahetuses. Veel näiteid: Keila koolis on sama palju õpilasi kui Võru linnas kokku ja Tallinna Pae gümnaasiumis samas suurusjärgus õpilasi kui Paide linnas. Tallinna Linnamäe vene lütseumi õpilaste arv on ligilähedane elanike arvuga Tamsalus, Räpinas või Otepääl.

    Tabel 1. Õpetajate ja õpilaste arv kümnes Eesti suurimas koolis, 2022/2023.           

    Eesti suurimad koolid Õpetajate arv koolis Õpilaste arv koolis
    Tallinna Linnamäe vene lütseum 120 1905
    Keila kool 151 1708
    Gustav Adolfi gümnaasium 106 1525
    Saku gümnaasium 111 1482
    Tallinna Läänemere gümnaasium 96 1422
    Tallinna 21. kool 83 1382
    Jüri gümnaasium 141 1373
    Lasnamäe gümnaasium 105 1407
    Viimsi kool 122 1308
    Tallinna Pae gümnaasium 94 1311

    Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS) 

    Suurkooli müratase nagu tiheda liiklusega tänaval

    Uuringute kohaselt on 80% õpetajatest klassiruumi ja kooli müratasemest häiritud.9 Kõrge müratase viib ka õpilaste õpitulemused alla ning eriti raske on valju mürafooni taluda hariduslike erivajadustega lastel.10 Tüüpiliselt jääb klassiruumi müra 60–65 detsibelli (dB) juurde, ent võib küündida ka 80 dB-ni.9 Suurkoolide õpetajate jaoks tähendab see igapäevaselt tervist kahjustavas keskkonnas töötamist. Suurim on müratase vahetundides, ent ka 25 esimese klassi õpilast suudavad ühes väikeses ruumis ülesande kallal nokitsedes arvestatava koguse detsibelle tekitada – niheledes, pliiatseid närides, sosistades, itsitades, jalaga vastu lauda togides, nuusates, köhides või kas või ohates-ahhetades jne.

    Tabel 2. Müratasemete näited.            

    Müratase detsibellides (dB)
    Sosistamine 10 m kaugusel 25 dB
    Telefoni helisemine 10 m kaugusel 65 dB
    Tüüpiline klassiruumi müratase 45–80 dB
    Tiheda liiklusega tänavamüra 10 m kaugusel 75 dB
    Müra õpilaste söögipausil, sööklas 101 dB
    Lennuk 100 m kõrgusel 120 dB

    Allikas: Ecophon Saint-Gobain, US National Institute on Deafness and Other Communication Disorders

    Õpetajate enim levinud kutsehaigus on häälega seotud probleemid, mis on suuresti tingitud mürarikkas keskkonnas töötamisest ja vajadusest oma hääl kuuldavaks teha.11 Ent kõrgem müratase tekitab ka suuremat ärevust ja kõrgemat stressitaset nii õpetajatel kui ka lastel. Eriti kahjulik on mürarikas keskkond ärevushäiretega ja autistlikele lastele, aga ka õpetajatele. Igaüks võiks proovida näiteks tiheda liiklusega tänaval seista ja keskenduda. Iga kiirendav auto ja tõukeratta vuhin viib mõtted eemale. Või kujutage ette, et töö juures kontoris oleks puhkepausil samasugune mürafoon, nagu on 2000 õpilasega koolis vahetunni või söögipausi ajal. See tähendab 15–20 minutit töötava traktorimootori müra käes „puhkamist“!

    Kokkuvõttes on suurkoolides töökeskkond väga tugevasti muutunud. Kannatatakse ruumikitsikuse ja alarahastuse käes, samal ajal aga tuleb rakendada kaasavat haridust koos selle ootuste ja nõudmistega. See kõik on juba aastaid kasvatanud õpetajate ametist lahkumise määra, mistõttu tuleks rohkem kui iial varem mõelda nii haridusvõrgu korrastamisele – rohkem väiksemaid koole ja klasse ka suurlinnadesse! – kui ka haridusuuendusele.

    Kas traditsiooniline koolimajas õppimine on ainus viis teadmisi omandada või leidub teisigi võimalusi? Arvestades kasvavat nõudlust asünkroonse õppe järele ja haridustehnoloogilist potentsiaali, siis kas kõik lapsed peavad iga päev koolis käima või oleks osa jaoks just distantsõpe mõistlikum? Eestis on juba edukalt katsetatud ühepäevaseid koduõppepäevi ja e-õpet gümnaasiumi tasemel. Miks mitte mõelda mammutkoolides võimalusele, kus osa paralleelklasse õpibki koduõppes, distantsilt, asünkroonselt. Need, kes vajavad personaalsemat tuge, on tavaõppes. Õpetajate ülemaailmne nappus näitab, kuidas koolid on ükshaaval asunud uudseid lahendusi katsetama, sest riiklikult pole suudetud haridusuuendust ellu viia.

    Suurkoolide üle-, maakoolide alarakendatud õpetajad

    Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangus Eesti koolivõrgule nenditakse: „Oludes, kus mitmel pool on õpetajate järelkasvu nappus, töötab ca 40% õpetajatest osakoormusega.“12 Ka siin peitub võimalus haridusuuenduseks. Maakool ei saa juba olemuslikult olla linnakooli koopia, lihtsalt selle nunnu ja kallim versioon. Praegune olukord, kus pidevas ressursinappuses maakoolid vajavad lisarahastamist, samal ajal kui nende õpetajad on alarakendatud, tekitab linnakooli õpetajates ebaõiglustunnet. Miks üks peab sama töötasu teenimiseks õpetama päevas 150 õpilast, teine aga maksimaalselt viit? Tundide ettevalmistamisele ja kodutööde parandamisele kuluv aeg ei ole samuti kuidagi võrreldavad. Ka maakoolide jaoks pole meeldiv olla vaeslapse kingades, teadmata, kas järgmisel aastal kool suletakse või ei.

    Mida annaks teha? Õpetajate järelkasvu probleemi tuum on kaheosaline. Esiteks, kuhu kaob maapiirkondades haridusraha? Teiseks, milline on maakoolide haridusuuenduslik võimekus?

    Kuhu kaob maakoolide haridusraha?

    Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt on Eesti hariduskulutused Euroopa Liidu ühed kõrgemad, õpetajate tegelik palk aga üks madalamaid, õppurite arv väheneb ja haridustaristu pidamine käib paljudes piirkondades üle jõu. Juba 2016. aastal anti Praxise tehtud uuringus märku vajadusest teha koolide eelarved avalikuks ja ühtlustada arvepidamine – nimelt puudub Eestis võrreldaval kujul avalik hariduskulude statistika.13 Olukord on jäänud samaks ja selle tagajärjed on juba õpetajate töötasude mahajäämuses ning maakoolide sulgemises näha.

    Suureks takistuseks koolivõrgu korrastamisel ongi asjaolu, et puudub tervikülevaade, kuidas haridusraha kooliti jaguneb, kui suur osa haridusrahast läheb haldus- ja muudele kuludele ja kui suur osa õpetajate palkadeks.

    Eestil on vaja säilenõtket koolivõrku, kus koolipidajatel, aga ka ministeeriumidel on ühte keskkonda koondatud jooksev ülevaade kõikidest koolivõrguga seotud näitajatest, alates õpetajatest ja nende kvalifikatsioonist, palkadest ja koormustest kuni õpilaste arvu muutuste, ruumikulude, tugispetsialistide kättesaadavuseni jne. Näiteks: kui koolipidajatel ja kõikidel kohaliku omavalitsuse koolidel oleks jooksvalt ülevaade oma piirkonna õpetajate töökoormusest, saaksid koolid õpetajaid jagada, tagades nii neile täiskoormuse. Selle asemel et ühe omavalitsuse mitmes koolis on tööl kolm 0,3 koormusega inglise keele õpetajat, saaks pakkuda täiskoormusega tööd ühele õpetajale. Selleks on vaja vaid tunniplaanid ühtlustada.

    Praegu on väikesed maakoolid sageli üksi jäetud, ent teiste riikide näitel oleks just koostöö siin lahendus. Maakoolide juhtimine tuleks kõrgemale tasemele viia, sest ühe kohaliku omavalitsuse viie kuni seitsme kooli õpetajaskond on enamasti väiksem kui ühes Tallinna suurkoolis. Tallinnas me ei kujutaks ette, et ühes suurkoolis oleks iga 20–30 õpilase kohta eraldi koolijuht, aga ka eraldi hoone koos võimla, tehnoloogiaklassi, keemia-füüsikalabori ja muuga.

    Vaesus- ja sulgemislõksus maakoolide pääseteed

    Eestil oleks väga palju teiste riikide kogemusest õppida: kuidas tegutsetakse Austraalia, USA ja Kanada tühermaadel, Itaalia mägistes piirkondades ja saartel, Islandi ja Šotimaa ääremaadel? Nutikate lahenduste kasutamine tähendab eeskätt vajadust muuta hoiakuid ja suunata koole koostööle. Tarvis on mõtestada, mida tähendab õpetajate järelkasv maapiirkonnas, kas seda vaadata omavalitsuse tasandil tervikuna või jätta iga kool probleemiga maadlema üksi ja omaette. Ehk oleks mõistlik kõrgemal tasemel koordineerija, kes algatab ja tagab ühtse õppekava ja tunniplaanid ning õpetajatega kaetuse? Sel juhul ei pruugi õpetajad lepinguliselt seotud olla konkreetse kooli, vaid selle nn katusorganisatsiooniga.

    Joonis. Konkurentsi- vs. koostööpõhine mudel

    Multifunktsionaalsed kogukonnamajad. Sageli on maakoolide valupunktiks amortiseeruv taristu, mille haldamine sööb ära arvestatava osa haridusrahast. Siin oleks lahenduseks multifunktsionaalsete (ja ideaalis ka energiatõhusate) kogukonnamajade loomine, kus ühes majas on mitu teenust ja seeläbi saavutatakse kuludes mastaabisääst. Majadesse, mis töötavad kogukonnakeskusena, peaks mahtuma ka õpe. Kaugemate piirkondade lapsevanemad saavad tuua lapsed kooli ja koostööruumides ka oma kontoripäeva mugavalt ära teha. Kogukonnamajas paiknev raamatukogu teenindab nii lapsi kui ka eakaid. Kogukonnamaja seminari-kultuuriruumid võõrustavad külapidusid ja laste lõpuaktusi, ent on ka välja renditavad, nii et kogukonnamaja saab lisatulu teenida. Kohalik omavalitsus ei pea enam valima, kumma maja kinni paneb – hooldekodu, kultuurimaja või koolimaja, sest need kõik ja veel paljud teisedki teenused võiksid ühte energiatõhusasse kogukonnamajja ära mahtuda.

    Tähtis küsimus on ka see, kas ühe kohaliku omavalitsuse kõigis seitsmes koolimajas peab olema eraldi loodusainete klass, keemialabor, robootikaklass jne. Enamasti on need ka kaunis tagasihoidlikult varustatud. Kui iga kogukonnamaja oleks spetsialiseerunud ja oma eripäraga, tekitaks see majade vahel vastastikusest koostööst sündiva võimenduva koostoime. Ühes on füüsika suund – näiteks piirkonnas, kus on rohkelt tuulegeneraatoreid. Koostöös tuulikufirmaga luuakse tipptasemel energeetikalabor, tuulikufirma insenerid võiksid anda ka mõne tunni, nii oleks laste õpe kohaliku eluga seotud. Teises kogukonnamajas on aga keelte suund, kus õpitaks nii kohalikke murdeid, aga ka jaapani, hispaania või mõnda muud keelt koos keeleõppeprogrammide abil praktiseerimisega kogukonnamaja keeltetaskus. Kolmandas majas loodussuund jne. Lastel ei ole nelja-viit eri ainet päevas. Neil on nüüd füüsikapäev või isegi füüsikanädal ühes kogukonnamajas koos eakaaslastega, kes üle kohaliku omavalitsuse kokku on tulnud. Järgmisel päeval on keeltepäev teises kogukonnamajas. Maakoolidele heidetakse sageli ette nende väiksust, ent just selles väiksuses peitub tohutu innovatsioonivõimalus leida ja katsetada uusi haridusmudeleid. Miks mitte võtta Saaremaa, Setomaa, Ida-Virumaa või mõni teine isikupärane äärepiirkond ja katsetada julgelt uusi haridusmudeleid, mis muudaks maakoolid ja maapiirkonna hariduse tulevikukindlaks?

    Itaalia päästab maakoole tehnoloogiaga. Itaalia väikeste maakoolide ehk Piccole Scuole algatus keskendub just saarte ja mägiste piirkondade väikekoolide päästmisele, otsides uudseid toimimismudeleid.14 Üks viis maakoole päästa on tehnoloogia abil.15 Tunnid videokonverentsidena, kus korraga on näiteks veebipõhises füüsikatunnis mitme eri kooli sama õppetaseme õpilased. Ka Eestis võiks sarnane lähenemine hästi toimida ja see võimaldaks parimate õpetajate teadmised ka igasse maakooli viia. Kohapealsed õpetajad või abiõpetajad on toetavas rollis. Lisaks korraldatakse aeg-ajalt ühiseid õppetegevusi, kus mitme kooli õpilased tuuakse ka füüsiliselt kokku.

    Itaalia näitest innustust leides, Eestis on suur mure võõrkeele õpetajate leidmisega. Kuid olemas on rohkelt keeleõppekeskkondi (nt Duolingo, Speakly), mille abil saaksid õpilased endale sobivas tempos õppida märksa suuremat valikut keeli, kui koolid suudavad pakkuda. Neid rakendades leeveneks ka Eesti keeleõppe hariduslõhe, kus eeskätt maapiirkondades on õpilastel B-võõrkeelena enamasti valida üksnes vene keel. Lisaks on paljudel koolidel raskusi isegi A-võõrkeele (enamasti inglise keel) õpetaja leidmisega. Kui praegu seisneb õpetajate nappus veel selles, et konkreetses koolis pole piisavalt füüsilisi õpetajaid, siis tulevikus võib teatud õppeastmetel põhiküsimuseks tõusta pigem võime tagada parimad virtuaal­õpetajad või ligipääs parimatele keeleõppeprogrammidele. Tulevikus ei tohiks laste keeleoskuse määrajaks olla see, kui edukas on olnud maakooli koolijuht keeleõpetaja värbamisel, vaid latt tuleks seada kõrgemale. Miks ei võiks maakooli õpilased keeleõppeprogrammide abil põhikooli lõpuks vabalt koguni viit-kuut keelt vallata?

    Islandi lokaalne õpetajakoolitus. Island on huvitava praktikana viinud õpetajate ettevalmistuse lausa lokaalsele tasandile, pakkudes regioonikeskustes õpetajakoolituse läbimise võimalust ning kasvatades seeläbi õpetajaid just nendest piirkondadest, kus nad juba elavad.16 Seetõttu on õpetajakoolituse lõpetajate protsent Islandil pealinnast kaugemates keskustes kaks korda suurem kui pealinnas. Üheks põhjuseks on töökohtade vähesus, mistõttu erinevalt suurte linnade tihedast konkurentsist on õpetajakutse ääremaal atraktiivne. Õpetajakoolituse viimine maakoolidele ja äärealadele lähemale soodustab ka karjääripöörajate trendi, sest just äärepiirkondades on tihtipeale inimesi, kes tulenevalt töökohtade vähesusest võiksid õpetajakutse vastu huvi tunda. Eestis küll kasvab regionaalsete kolledžite tähtsus õpetajakoolituse pakkujana, ent pakkumine võiks laieneda veelgi enam, näiteks võiks teha õpetajate akadeemiad Saaremaale, Võrumaale ja Pärnumaale. Tähtis on tähelepanu pöörata, kuidas õpetajatele järelkasvu kasvatada, kas asuda Tallinnast ja Tartust õpetajaid mitmesuguste präänikutega ääremaale meelitama või panustada kohalikule elanikkonnale edasiõppimise võimaluste loomisse, tuues sel viisil õpetajaameti lähemale. Eestis on valukohaks just kvali­fikatsiooninõuetele vastavate õpetajate nappus ja suur 60+ vanuses õpetajate osakaal maapiirkondades (vt tabel 3).

    Tabel 3. Regionaalne kihistumine, õpetajate näitajad koolitüüpide lõikes.     

    Õpetaja keskmine vanus 60+ vanusegrupi osakaal Õpetaja keskmine staaž Kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal, põhiharidus, % Kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal, gümnaasium, %
    Tallinna ja Tartu koolid 47 20% 8 84% 90%
    maakoolid 49,8 26% 11 78% 83%

    Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS)

    Kodulaen ääremaa õpetajatele. Tärkav trend paljudes riikides (USA, Suur­britannia) on töötasuga konkureerimise asemel õpetajatele kõige suurema igakuise kuluallika ehk majutuskulude kompenseerimine.

    Õpetajatele pakutakse korteri üürimise kompensatsiooni, luuakse uusi õpetajate linnakuid, ent on ka eraldi välja töötatud õpetajate kodulaene, õigemini on need sageli laenud nn riigi võtmetöötajatele: õpetajatele, politseinikele, päästjatele.17,18,19 Kuna paljudes riikides ei suudeta tõsta õpetajate palku konkurentsivõimeliseks, siis tagab soodustus kodu soetamisel märkimisväärse konkurentsieelise. Näiteks saab USAs programmist „Good Neighbor Next Door“ laenu taotleda kvalifitseeritud üldhariduskooli õpetaja, kes soodustingimuste saamiseks (müügihinnast kuni 50% alla, 5% sissemakse) peab konkreetses piirkonnas vähemalt 36 kuud töötama.

    Just nooremapoolsete alustavate õpetajate võime majutuskulutusi katta on õpetajate palga juures probleem. Swedbanki 2022. aasta kodulaenude ülevaade toob välja, kuidas piirkonda arvestamata oli keskmine kodulaen Eestis 166 000 eurot, korteritel 148 000 eurot ja majadel 188 000 eurot.20 Õpetaja töötasuga on selliste hindade puhul väga raske 10–20% sissemakset teha. Swedbanki andmete kohaselt oli 58% laenuvõtjate netosissetulek aastal 2022 üle 2000 euro ja kuni 1500eurose sissetulekuga laenuvõtjate osakaal langeb. Haridussilmast saab teada, et õpetaja 2022. aasta töötasu alammäär oli 1412 eurot (netopalk 1165), keskmine aga 1763 eurot (netopalk 1397). 2023. aastal on küll õpetaja töötasu alammäär veidi kõrgem, 1749 eurot, ent netosissetulek ca 1400 eurot. Seega muudab madal töötasu väga paljud õpetajad panga silmis ebaatraktiivseks kodulaenu kandidaadiks. Just maapiirkondades on uute elupindade nappus suur ja samal ajal pole ka äärepiirkonda korteri või remonti vajava maja soetamine pankade silmis kuigi perspektiivne. USA ja Suurbritannia eeskujul võiks õpetajaamet ka Eestis kodulaenu saamisel eelise anda ja tõsta seeläbi ka õpetaja konkurentsivõimet teiste töökohtadega võrreldes.

    Kuidas edasi?

    Eesti senine edukus on paljudes valdkondades toetunud sellele, et oleme suutnud olla paindlikud ja kiired. Tuludeklaratsiooni saab esitada sekunditega, digiallkirjad on meid säästnud tohutust paberiuputusest, oleme uhked oma ükssarvikute ehk Skype’i, Bolti, Wise’i jt üle, ent ometi ei suuda me millegipärast juba aastakümneid haridussüsteemi piisavalt paindlikuks muuta. Ilmselt rakendub tavapärane reegel – selleks, et pööre toimuks, peab olema sundseisus, tundma, et enam nii edasi ei saa. Seni, kuni püüame katkist asja muudkui paigata, jääb illusioon, et käib ju kah.

    Eneli Kindsiko on Arenguseire Keskuse ekspert ja Tartu ülikooli kvalitatiiv­uuringute kaasprofessor.

    1 Tulemusaruande analüütiline lisa 2022. Haridus- ja teadusministeerium, Tartu 2023.

    2 Allison Hope Friedman-Krauss, C. Cybele Raver, Pamela A. Morris, Stephanie M. Jones, The role of classroom-level child behavior problems in predicting preschool teacher stress and classroom emotional climate. – Early Education and Development 2014, 25(4), lk 530–552.

    3 George J Petersen, Beverly A. Perrachione, Vicki J. Rosser, Why Do They Stay? Elementary Teachers’ Perceptions of Job Satisfaction and Retention. – Professional Educator 2008, 32(2).

    4 Kathleen Cotton, School Size, School Climate, and Student Performance. – Kathleen Cotton, School Size, School Climate, and Student Performance 1996, lk 10-11.

    5 Weston Kieschnick, Does Class Size Matter? The Answer Is Yes. – Houghton Mifflin Harcourt 2. III 2018.

    6 Peter Blatchford, Paul Bassett, Penelope Brown, Examining the effect of class size on classroom engagement and teacher–pupil interaction: Differences in relation to pupil prior attainment and primary vs. secondary schools. – Learning and Instruction 2011, 21(6).

    7 Charles M. Achilles, Catherine Dunn Shiffmann, Class Size Policy: The STAR Experiment and Related Class Size Studies. NCPEA Policy Brief 2012, 1(2).

    8 Emily Pas Isenberg, The Effect of Class Size on Teacher Attrition: Evidence from Class Size Reduction Policies in New York State. US Census Bureau Center for Economic Studies Paper 2010 (CES-WP-10-05).

    9 Impact of noise in education. A research summary. Ecophon Saint-Gobain. 

    10 Daniel Connolly, Julie Dockrell, Bridget Shield, Robert Conetta, Charles Mydlarz, Trevor Cox, The impact of classroom noise on reading comprehension of secondary school pupils. – Proceedings of the Institute of Acoustics 2018, 40, lk 236–244.

    11 V. F. Fahmy, E. E. Elokda, M. A. Abdelhamid, M. Momen, Frequency and Risk Factors of Voice Problems among Teachers. – QJM: An International Journal of Medicine 2020, 113(1).

    12 Haridusvõrk. Haridus- ja teadusministeerium

    13 Katrin Pihor, Valentina Batueva, Üldharidustoetuste ja -kulude analüüs. Poliitikauuringute Keskus Praxis, Tallinn 2016.

    14 Piccole Scuole liikumine

    15 Giuseppina Rita Jose Mangione, Giuseppina Cannella, Indire Vittoria Volterrani, Europe, a one-way road Internationalisation of a small school. – Small School Notebooks 2021, 8.

    16 Thoroddur Bjarnason, Brynhildur Thorarinsdottir, The effects of regional and distance education on the supply of qualified teachers in rural Iceland. – Sociologia Ruralis 2017, 58(4), lk 786–804.

    17 USA programm „Good Neighbor Next Door“

    18 Austraalia Teachers Mutual Bank Home Loan 

    19 Suurbritannias toimib „Key Worker Living Program“ õpetajatele, politseinikele jt ühiskonna võtmetöötajatele 

    20 Anne Pärgma, Suur 2022. aasta kodulaenude ülevaade. Swedbank 29. XII 2022.

  • Mis on ÕSi sõna?

    MARGIT LANGEMETS, LYDIA RISBERG

    Mida on ühist sõnadel korgitser, autsaider, tüss, ilusti, šikaneerima, burks, nupsusai, käkerdis, e-post, velkima ja etteheide? Esmapilgul ehk ei midagi muud, kui et need on eesti keele sõnad, on nad ju muus mõttes niivõrd erinevad. Midagi on neil aga sellegipoolest veel ühist: nimelt on need kõik õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) sõnad. Samma ritta sobivad uuemast ajast uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt, mis on lisatud EKI ühendsõnastikku keeleportaalis Sõnaveeb. Seeläbi saavad nendest samuti ÕSi sõnad, mis ilmuvad järgmises ÕSis, „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“1.

    Kuidas saab ÕS selliseid sõnu sisaldada, võib keegi küsida, sest ÕSist on tihtipeale oodatud üksnes seda kõige neutraalsemat eesti kirjakeele tuumosa. Vähem teatakse, et ÕSi saatesõnas on viimased veerandsada aastat kirjas, et „Kirjakeele sõnaraamatuna hõlmab ÕS [aastaarv] eelkõige kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara“ ning et see esitab „keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame“. ÕSi koostajad on märkinud, et ÕSis on „eeskätt üldsõnavara, mis pakub huvi keelekorralduse seisukohast“2, samuti, et „Täiesti ekslik on arvata, et õigekeelsussõnaraamat on „lubatud“ sõnade loend“3.

    Keel, mida me räägime ja kirjutame, „elab ja toimib variantide kujul“4. Millistes variantides ning varjundites on eesti keel ÕSis elanud? Uurime seda lähemalt praegu kirjakeele normi üheks aluseks oleva ÕS 2018 põhjal.

    ÕSi varjundid

    Valdav osa ÕSist esindab neutraalstiili: need on eelkõige sõnad, mille juures pole ühtegi märgendit, näiteks šikaneerima, e-post, etteheide, käkerdis. Pealiskaudsel vaatluselgi on selge, et ka neil sõnul on väga vähe ühist: kui kujutleda neid näiteks „Aktuaalse kaamera“ uudistelugeja suhu, siis sõnu šikaneerima ega käkerdis ei tajutaks ilmselt neutraalsena. Jätame aga neutraalkihi praegu kõrvale ja vaatame sõnu, mida on täpsustatud märgenditega.

    ÕSi saatesõnas on viimased veerandsada aastat kirjas, et see hõlmab eelkõige kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara ning esitab keelt, mida praegu räägime ja kirjutame.

    Kõige arvukam ÕSis märgistatud sõnavarakiht on oskuskeele sõnad ehk terminid. Märgistus on siiski tükatine ning aja jooksul on ÕSides erialamärgendeid tublisti ka vähendatud. Näiteks puudub märgend siis, kui sõna ise või tema seletus peaks eriala juba ära ütlema: elektrivõrk pole saanud silti el ega elektrokeemia silti keem. Nõnda pole võimalik täpselt hinnata, kui palju on ÕSis oskussõnu, küll aga on teada, et erialasid on eristatud 52 ja vastavalt tähistatud sõnu on umbes 13 000. Kõigi märksõnadega kõrvutades on oskuskeele märgendiga sõnu seega 23% ning märgendamata erialasõnad juurde arvates on nende kogus veelgi suurem. Keeleteadlane Silvi Vare on kriitilise pilguga vaaginud üldkeele ja oskuskeele vahekorda ÕSis, pidades ÕSi oskuskeele poole kallutatuks.5 Tänapäeval on keeleportaal Sõnaveeb andnud hea võimaluse vähendada tulevase ÕSi koormust oskuskeele esitamisel: portaalis on kasutada üle 120 terminibaasi ja nende hulk kasvab pidevalt. Nii jäävad järgmisest ÕSist välja aneroidkarp, amöboos, sele ja sekvestrima, sest terminibaasides on need olemas.

    Registrivarjundeid on ÕSis märgatavalt vähem: kokku umbes 6600 sõna või väljendi juures ehk 12%-l sõnadest võrreldes kõigi märksõnadega. Stiilikuuluvuse märgistusi on 15 (nt argi, lastek). Ootuspäraselt on arvukaim argikeele6 silt (ligi 2300 sõna-väljendit), näiteks ära kobise! ja maha koksama. Aga argi-märgendi on saanud ka ilusti (alates ÕS 1976st), korgitser ja aukõrgendus (mõlemad alates ÕS 1999st), kus­juures varem korgitseri ei esinenud ning aukõrgenduse kohta polnud märkusi. Nende asemel on neutraalse variandina pakutud ilusasti (ÕSides 1918–1960 on ilusasti ja ilusti märgenditeta), korgits ja ametikõrgendus. EKI ühendsõnastikus, s.t ka järgmises ÕSis, pole mainit sõnad märgendit saanud, sest keelekasutus on eesti keele ühendkorpuses (2021)7 kallutanud kaalukausi tänapäeval ilusti (viis korda kasutatavam kui ilusasti) ning korgitseri suunas (neli korda kasutatavam kui korgits). Ametikõrgendus on 20 korda levinum kui aukõrgendus, kusjuures need sõnad pole üksteisega alati asendatavad, sest kannavad kohati eri sisu (ÕS 2018s pole sellele osutatud).

    On loomulik, et keele varjundid ajapikku muutuvad ja seetõttu muutub keeleandmete toel ka sõnade kirjeldus sõnastikus. Näiteks on hiljem neutraalseks hinnatud ÕS 1976s kõnekeelseks märgitud makk, proff, aku, pastakas, trenn jpt sõnad.8 Kindlasti pole tänapäeval mingit põhjust sobimatuks pidada selliseid lauseid nagu „Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves andis aukõrgendust ka kahele Saaremaa ohvitserile“ (Saarte Hääl 2009) või „See ilusti kõlav ebakompetentne väide kehtib sõnades, kuid sõna ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne“ (Sirp 2022).

    Muid ÕSi kihte

    Omaette tähistuse on ÕSis saanud ülekantud tähendused (märgend ülek). Nii on mõne sõna juures osutatud, et keelendiga on seotud muid, omaette tähendusega väljendeid, nagu sõna raudne juures raudne eesriie ’info ja suhtluse tõke’, või et keelendil on ülekantud tähendus, näiteks sõnal hambutu tähendus ’teravuseta, nüri’. Mil määral mahub kujundlikkus neutraalstiili, vajab omakorda kindlasti lähemat uurimist. Näiteks pruugitakse väljendit raudne leedi meedias praegu üsna sageli (ÕS 2018 seda ei kajasta, aga EKI ühendsõnastikus on ta olemas).

    Rikkalikult on ÕSis murde järgi eritlemata murdesõnu, mis pole tänapäeva ühiskeeles kuigivõrd kasutusel ning mida EKI ühendsõnastikus pole seetõttu esitatud, näiteks höörik ’ümmargune’, koomits ’onn, kuur’, tüss ’paks kodukootud riie’, velkima ’käia vehkima’. Ülejäänud varjundid hõlmavad vanamoodsaid sõnu, nagu nurga­advokaat ’kutseta advokaat’, joogimaja ’kõrts’; harvu ja unarsõnu: eemus ’eelis, üleolek’, tõht ’mõju, tagajärg’, ööp ’ööpäev’. Lisaks on tähistatud muid „meeleolulisi ja nii-ütelda seltskondlikke laade“9: lastekeelt, naljatlemist, luulelisust ja vulgaarsust.

    Paarisaja sõna juures on juhitud tähelepanu halvustamisele, sellised on näiteks daamikene ja memmepoeg, kassimait ja koeraroju. Samuti on halvustavaks märgitud laused Käivad siin igasugused ja Nägu on paksu krohvi all. Seda, kas keelend on halvustav, on sõnaraamatuga tegelikult üsna keeruline ära määrata. Keeleteaduse seisukohast pole sõna ise halvustav või solvav, vaid seda tajutakse nii alles vastavas kontekstis. Siiski on ka sõnu, mida enamasti neutraalsena ei tajuta, mistõttu EKI ühendsõnastikus on mitmed sellised, nagu aborigeen, laplane, sekt, varustatud ÕSi selgitusega.

    Keel ja sõnaraamat

    Mis siis on ÕSi sõna? Nagu kaart pole territoorium, nii pole ka sõnaraamat keel: sõnaraamatus saab üksnes üldistusi tehes kirjeldada, kuidas sõnu on seni teadaolevalt kasutatud.10 Sõna kasutamiseks ja mõistmiseks on alati vaja konkreetset konteksti, kõnelejat (kirjutajat) ja kuulajat (lugejat). Seepärast on võimatu sõnaraamatus kõiki sõnu keeleüleselt märgendiga varustada – oluline on mõte, tekst tervikuna, mitte üksiksõna. Sõnaraamatus saab esitada sõna normingu (õigekiri ja morfoloogia), kõike muud (tähendus, kasutus, varjundid) saab vaid kirjeldada. Näiteks on jazz’i juures selgitus muusikute sõnakasutuse ning juhilubade puhul info õigusaktides esinemise kohta, Myanmar ja Birma on vajanud ametliku eelistuse selgitust. ÕSides on alati olnud ja on ka edaspidi igasuguseid sõnu. Nii on ÕSidele aja jooksul ette heidetud vastandlikke asju. Omal ajal on ÕSist välja jäänud „mõned küllaltki olulised sõnad“, näiteks käkerdis, pötserdis, autsaider, koine, rehala, etteheide.11 Mõnele pole sobinud, et ÕSis leidub argikeele sõnu, nagu burks, bemm ja diip, on arutletud, kas need „on nüüd seadustatud“ või vähemalt „ei ole enam keelatud“.12 Kui ÕSis peaks esitama ainult neutraalsed (ametlikud? ametlike tekstide?) sõnad, siis jääks väga suur osa keele variantsusest ja nüanssidest sõnaraamatust välja – ÕS poleks enam „keel, mida me räägime ja kirjutame“. Näiteks peaks sellisel äärmuslikul juhul ÕS kolmest neutraalsest variandist (elektronpost, meil, e-post) esitama üksnes e-posti, sest just see variant esildub ametitekstides ülekaalukalt. Ühtlasi süvendaks sõnade väljajätt levinud väärarusaama, et ÕS on lubatud sõnade loend ja et kui sõna pole ÕSis, on ta vale või teda pole olemas.

    Kokkuvõttes nendime, et pole olemas ÕSi sõna – on eesti keele sõnad oma paljudes varjundites. ÕSi sõnad on meie kõigi sõnad.

    1 ÕS 2025 edenemise kohta vt https://vikerraadio.err.ee/1609088009/keelesaade-kuidas-valmib-os-2025 ja https://youtu.be/tcJosdWdOPk

    2 Uus ÕS 2006. Selgitusi annab Eesti Keele Instituudi grammatika- ja keelekorraldussektori teadur Sirje Mäearu. – Sirp 10. XI 2006.

    3 Tiina Leemets, Keelenõuannete kogu. ÕSis on nüüd burks ja diip! – Eesti Keele Instituut 20. XII 2018.

    4 Aili Künstler, Oi, kas see on enam eesti keel? ehk Keel elab ja toimib variantide kujul. (Vastab Helle Metslang.) – Sirp 7. XI 2014.

    5 Silvi Vare, Üldkeele ja oskuskeele nihestunud suhe. – Keel ja Kirjandus 2001, nr 7-8, lk 455−472 ja 563−571.

    6 Siinkohal jätame kõrvale segaduse, mille tõi kaasa argi-märgendi kahetine kasutus alates ÕS 1999st: sellega on tähistatud nii kirjakeele-argikeele vastandust kui ka oskuskeele-üldkeele vastandust.

    7 EKI kogutud ametikeele seni väikses korpuses (2 mln tekstisõna), kus on avalike asutuste veebilehtede tekste, ametlikke teateid ja õigusakte, esineb vaid ilusti.

    8 Praegu läheb vist nii ka sõnaga tõuks, vt Margit Langemets, Lydia Risberg, Keeleminutid. Oh kooliaeg, oh seminariaeg ehk kuidas edeneb ÕS. – ERR 4. IX 2023

    9 Johannes Aavik, Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik. A. Keisermann’i kirjastus, Tallinn 1921, lk 6.

    10 Margit Langemets, Lydia Risberg, Ood keelele ja teaduslikule meetodile. – Sirp 2. XII 2022.

    11 Johannes Voldemar Veski, Kriitilisi märkmeid „Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu“ kohta. – Johannes Voldemar Veski keelelisi töid. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958 [1954], lk 186–195.

    12 Tiina Leemets, Keelenõuannete kogu. ÕSis on nüüd burks ja diip! – Eesti Keele Instituut 20. XII 2018.

  • Kunst on surematu

    SANDRA JÕGEVA

    Ene Jakobi isikunäitus „Être une fleur“ ja „Violence conjugale“ ehk „Olla lill“ ja „Koduvägivald“ Kadrioru galeriis kuni 11. XI.

    Tallinnas kunstiakadeemias stsenograafia lõpetanud Ene Jakobi elab juba enam kui kakskümmend aastat Prantsusmaal. Ta kuulub sealsesse kunstnike ühendusse La Maison des Artistes. Praegu on tal näitus Kadrioru galeriis.

    Kuidas oled jõudnud sisult kontseptuaalsete ja vormilt väikekodanlike näitusteni? Sa joonistad botaanilise täpsusega taimi ning lisad neile mõne tuttava loovisiku nime ja solvava lause, mis tema loomingulise tegevuse kohta on öeldud või kirjutatud. Sa joonistad kitšilikke jõuluehteid ja seod selle perevägivalla teemaga …

    Mulle on aastaid tundunud, et kui eksponeerida midagi visuaalselt vägivaldset ja verist, siis on publikul sellest üsna ükskõik. Internet on verd täis ja see ei kohuta enam kedagi. Kasutan botaanilist või objektijoonistust kui lõksu. Publik jääb seda vaatama. Figuratiivse kunsti lõksuna üles seadmine annab mulle aega tegeleda kunsti peamise omaduse ehk surematusega.

    Teadus ja meditsiin, nagu ka ilutööstus, on teinud viimastel aastatel tohutult edusamme, aga kunsti kõrval ei ole inimkond surematuks muutmiseks midagi muud välja mõelnud. Kõik inimesed surevad, vaid kunst on oma olemuselt surematu.

    Kunstnikuna on mu uurimisobjekt teiste inimeste, eriti loomeinimeste valu. Seda sünget teemat seon millegi näiliselt kergemaga. Valu on ka teaduses huvitav teema. Teadlased ei oska siiani teise inimese valu mõõta ja iga patsient peab pärast operatsiooni ise oma valuläve hindama. Sama on ka sõnadega. Kas mõned laused on solvavad või mitte, seda saab hinnata ainult see inimene ise, kes solvangutega pihta saab.

    Kuidas jõudsid loomeinimeste valu teemani?

    Väga loomulikult. Olen alati olnud paljude usaldusisik, kellele võib kõigest rääkida. Ma ei räägi edasi. Loomeinimeste töö on avalik, nii et neid arvustavad tihti need, kes ei ole selle ala professionaalid. See võib haiget teha, aga kui selletaoline lause kellelegi kolmandale öelda, siis see ei haava. Pigem võib see isegi naerma ajada.

    Ene Jakobi: „Sillerdavad jõuluehted on teadlik valik sellest teemast rääkimiseks, sest paljude eeskujulik pereelu sarnanebki samalaadse võltsi säraga.“

    Mu algne idee oli jätta need laused saladuseks ja kirjutada töö tagumisele poolele. Lilleseeria puhul ongi töö nähtamatu pool tähtsam kui nähtav joonistus. Solvavad laused oleksid jäänud raami alla. Mõned loovisikud palusid nende kohta käivad laused avalikustada, sest tegu on internetikommentaaridega ning need on niikuinii avalikud. Olen alati mõelnud, et oma ala väga kaua õppinud loomeinimesed andestavad kergesti teiste valdkondade inimestele ega pane pahaks, kui nad on nende valdkonnas abitud. Baleriin ei küsi pankurilt, kas ta spagaati ikka teha suudab. Tšellist ei küsi arstilt, kas ta ikka Bachi süite mängida oskab …

    Viimased kakskümmend aastat on toonud loovalade juurde palju amatööre ning publikul on amatööride ja professionaalide vahel järjest raskem vahet teha. Prantsusmaal käib suur diskussioon isehakanud ajaloolaste üle, kes toodavad tele- ja raadiosaateid. Meelelahutusajakirjanduses oleks neil täiesti oma koht olemas, aga kuna publik arvab, et tegemist on professionaalsete ajaloolastega, siis võib publik nende ajaloo­alased valed ka meelde jätta. Teadustööga tegelevatel ajaloolastel on palju raskem meediasse pääseda.

    Kuidas su projekt Prantsusmaal vastu võeti?

    Botaaniliste joonistustega on nüüdiskunstist kaugenenud publikuga lihtsam jutu peale saada. Inimesed märkavad esmalt lillejoonistust ja on sellega rahul. Kui projektist kooruvad hiljem välja valu, kannatused ja solvangud, siis nad tulevad sellega väga hästi kaasa ja saavad aru, miks nüüdiskunstis on idee tähtsam kui teostus.

    Iga mu projektis osalev loovisik valib end esindava töö ise välja. Nagu ka solvava lause, mille ma töö taha kirjutan. Ma lihtsalt annan neile võimaluse lilled publikule saali tagasi saata ja öelda välja midagi, mis neid haavanud on. See on võimalus solvangutest läbi lillede rääkida. Kuna loovinimeste töö on enamasti avalik, siis võiks loovisikute solvamise puhul olla tegu töökiusamisega. See on Prantsusmaal populaarne teema.

    Aga jõuluehted ja perevägivald?

    Kitšilikud jõuluehted ja üldse igasugune kitš oli minu lapsepõlves välistatud. Kultuurieliit ei saanud endale midagi nii madalat nagu kristallvaas, portselanist tilulilu kujukesed või massiivsed lühtrid lubada. (Ene Jakobi ema on moekunstnik Aino Jakobi – S. J.)

    Praeguses Eestis on kitš tulnud disaini, sest EASi toetuse saanud firmadel on rohkem raha kommunikatsiooniks ning ajakirjanduses on väga madalad palgad ja honorarid. Kuna joonistamine on vaatluskunst, siis joonistajana vaatlen ühiskonda, mis on kitši poodiumile toonud. Hiinas tehtud jõuluehted on vägivald disaini ja ka hiinlaste vastu, kes neid maalima peavad. Kultuuriblogis „Kirjad Nuustakult“ kirjutati juba mõned aastad tagasi, et Niguliste muuseumi kõige tähtsam teos ei ole tegelikult iga-aastane väikekodanlik installatsioon Hiinas toodetud jõuluehetest …

    Jurist Merle Albrant on andnud Eesti inimõiguste keskusele põhjaliku inter­vjuu perevägivallast 2019. aastal.1 Et vahepeal ei ole midagi muutunud, siis oli märgiline seda intervjuud näituse tarvis kasutada. Pikad pühad on perevägivalla all kannatajatele ohtlik aeg igas riigis. Siis jäädakse pikaks ajaks perevägi­vallatseja võimu alla ja jõulud võivad minna sujuvalt üle matusteks. Sillerdavad jõuluehted on teadlik valik sellest teemast rääkimiseks, sest paljude eeskujulik pereelu sarnanebki samalaadse võltsi säraga. Eemalt sillerdav, lähedalt vaadates õudust, kannatust ja valu täis. Täpselt nagu Hiinas kehvasti maalitud jõuluehted.

    Milline on sinu erialane tegevus Pariisis?

    Mu erialane tegevus ongi joonistamine. Kakskümmend aastat tagasi ei oleks see võimalik olnud, sest pärast ülikooli lõppu tuli hakata õppelaenu tagasi maksma. Ma ei saanud ainult kunstiga tegeleda, aga reklaam, 2D-animatsioon ja eriti kohtujoonistused andsid mulle vajaliku elukooli.

    Oled Prantsuse kunstnikke koondava loomeühenduse liige. Kuidas on sellesse liitu kuuluvate prantsuse kolleegide elu korraldatud?

    Prantsusmaal kehtib erinev maksusüsteem surnud ja elava kunstniku puhul. Kui Prantsusmaal asuv firma ostab töö Prantsusmaal elavalt kunstnikult, siis saab ta viis aastat seda teost avalikult oma ruumides eksponeerides peaaegu kogu raha iga-aastase maksuvabastusena tagasi. See seadus annab firmadele võimaluse luua oma kunstikollektsioon. Kunstnikud saavad millestki elada.

    Enamik tõsiselt võetavaid galeriisid asub Pariisis ning galeriides esindatud kunstnikest on elavaid vaid 20%. Neistki suur osa tuleb USAst. Isegi kui olla galerii poolt esindatud, siis see ei pruugi tähendada müügiedu. Firmadele on riigi pakutud võimalus luua oma kunstikollektsioon Prantsusmaal elavate kunstnike töödest väga hea idee. Selle eest ongi meie loomeliit võidelnud viimastel aastatel, ideega on kaasa tulnud senaatorid, et süsteem oleks seaduslik.

    Eesti oksjonitel ostetakse ikka rohkem surnud kunstnike töid, ka kunsti­kollektsionäärid ei julge elavate kunstnike töödega liialt riskida. Selline maksusüsteem oleks ka Eestis heaks eeskujuks. Kui Eesti edukas firma saaks maksuvabastuse tegutseva autori teose ostu puhul ning peaks teost oma ruumides avalikult eksponeerima, siis saaksid firmad endale tekitada kunstikollektsiooni, mille väärtus peab ajale pikemalt vastu kui Maserati oma. Lisaks on kunst ju ökoloogiline – kunstnikud ei tooda enamasti massiliselt ja nende ökoloogiline jalajälg on väike. Selline süsteem aitaks tuua erasektori nüüdiskunstile lähemale.

    Eestis ei ole viimastel kümnenditel aru saadud, miks üldse on vaja kunstnikke ja kunsti. Arvatakse, nagu piisaks ka sellest, mida tehti sada aastat tagasi ja mis praegu maksab palju. Aga iga riik ja rahvas tahab püsida, s.t. saada surematuks ning see on võimalik praeguse kirjanduse ja kunsti kaudu.

    Meil on mõnda aega kuum teema vabakutseliste kunstnike õiglased töötasud ja sotsiaalsed tagatised …

    Prantsusmaal on kunstnike töötasu samuti kirglik teema. Juba kaks aastat kehtivad kindlad tariifid näituse pakkimise, ülespaneku, mahavõtmise ja eksponeerimise kohta. Riik on need tariifid küll kehtestanud, kuid ei ole andnud kultuuriasutustele piisavalt lisaraha, et tariife saaks rakendada. Eks ka meil paljud kunstnikud annavad tunde ja võtavad vastu tellimustöid.

    Imestan alati, miks eestlastest investorid ostavad netist baltisaksa portreekunsti, et selle siis kuldraamides vanalinna häärberisse üles panna. Eks nendegi soov on oma perekonda võimalikult suursuguse ja edukana jäädvustada. Mulle tundub loogilisem sel puhul võtta ühendust näiteks maalikunstnike liiduga ja küsida otse, et kas keegi ei saaks teha investori vanaisa portree … Kuldraami ikka leiab. Etem on kodus eksponeerida oma vanaisa kui netist ostetud baltisakslast …

    Prantsusmaal on praegu populaarne visuaalsete mälestuste jäädvustamine kunstniku oskuste abil. See võib olla mõni koht, mis on seotud lapsepõlve mälestustega või mõni oluline eluhetk. Selline tellimus nõuab filosoofilisemat lähenemist, elukogemust ja mõistmist, reklaamiagentuuride pealiskaudsus ja ajanappus sel puhul ei sobi.

    Eestis kurdetakse ikka, et kunstnikud ei saa oma tööst ja oskustest ära elada, aga võib-olla ei ole osatud ka erasektorile selgeks teha, miks tal peaks kunstnikku vaja minema. Riiklikke tellimusi on Eestis väga vähe. Erasektor tellib küll hulgaliselt pulmafotosid ja -kleite ning üürib mõisa, aga enamasti jääb sellest järeltulevatele põlvedele palju kesiseid pilte, mõned väikekodanlikud õhtukleidid ja soliidsed võlad. Tegelikult tuleks sel teemal rääkida ajakirjas Direktor või korraldada arutelu tööstus- ja kaubanduskojas …

    Mida tähendab Prantsusmaal kunstnike liitu kuulumine?

    Kõige suurem Eesti ja Prantsuse kunstnike erinevus on erialase koolituse võimalus. Kui teenida oma tööde müügilt, siis läheb osa maksutulust koolituskassasse ja selle kaudu on võimalik saada lisaõpet, mida võib ikka vaja minna. 5000 euro ulatuses võib aastas kirjutada maksuvabalt välja arveid kunstitundide andmiseks, kui palgatöötajana kuskil ametis ei olda. Kui kunstimüük aastas ei ületa 50 000 eurot, siis ei kehtestata tulumaksu kohustust. Tulumaks on 20%. Käibemaksu ei kehtestata, kui tööde müük ei ületa aastas 42 600 eurot ja autoriõiguste eest saadav tulu 34 000 eurot. Käibemaks on originaalteoste puhul 10% ja autoriõiguste puhul 5,5% saadavast summast.

    La Maison des Artistes’i kuulumine annab tasuta pääsme riigimuuseumidesse sabas seismata. Prantsusmaal peetakse loomulikuks, et kunstnikul on erialase töö tõttu vaja käia muuseumides ja näitustel ning seetõttu peab ta saama sinna tasuta. Ka Eesti kunstnike liidu liikmed saavad Prantsusmaal muuseumidesse tasuta, aga Eestis on neil enamasti suhteliselt kallis sooduspilet või siis saavad tasuta avamistel käia, kus ei näe enamasti mitte midagi, sest rahvast on liiga palju. Üks boonuseid on ka kunstivahendite ostmine, milleks võib saada allahindlust kuni 20%. Eestis sellist allahindlust ei rakendata. Loomulikult on kõigil ravikindlustus. Kuid ükski erialaliit ei saa teha kunstniku eest karjääri.

    Firmadel, kellel on üle 50 töötaja, on kohustus oma töötajatele välja pakkuda midagi, mis nende elu huvitavamaks ja paremaks teeks. See võib olla tantsukoolitus, loeng või kohtumine kunstnikuga. See on süsteem, mis aitab suure firma töötajatel silmaringi laiendada ning tiimi tugevdada. See annab ka tööd loov­inimestele.

    Aga Prantsuse riigi üldisem kultuuripoliitika?

    Haridusministeerium soosib kunstnike kutsumist Pariisist kaugel asuvatesse koolidesse. Omavalitsus saab haridusministeeriumilt selleks raha küsida. Nii saavad ka väikelinnade ja maakoolide õpilased kohtuda loovisikutega. Väikelinnadest, ka siis, kui asuvad Pariisist ainult 50 kilomeetri kaugusel, maksab ühe klassi üheks päevaks Pariisi muuseumisse saatmine 1500 eurot. Muuseumid on küll noortele tasuta, aga transport ja toitlustus on Prantsusmaal kallid. Väga tihedalt selliseid reise korraldada ei saa. Odavam on tuua loovisik väikelinna, et ta ühe päeva jooksul kohtuks mitme klassi lastega, korraldada töötuba, rääkida kunstist ja kunstiajaloost. Paljud kunstnikud küll nurisevad, et ega nad sotsiaaltöötajad ole. Programmis osalemine ei ole kohustuslik, sissetulekut aga toob. Prantsusmaa on suur riik ja vahel väikelinnades ei teata, et selline programm olemas on.

    Kas Prantsusmaal eksisteerib protsendikunst?

    Üks protsent kõigest, mis Prantsusmaal ehitatakse, läheb kultuurile. Niisiis on kooli, haigla või mõne muu avaliku hoone ehitamise puhul eelarvest 1% kunstile mõeldud, kandideerida saab avaliku konkursi kaudu. Linnade tellitud skulptuurid, freskod või mõnes muus vormis kunst tellitakse avalike võistluste kaudu. Tihti on need võistlused avatud kogu Euroopa Liidu kunstnikele. Nende honorar on sageli päris suur ja mõnigi skulptor elab ühest tellimusest pool aastat või kauemgi.

    Prantsusmaal on palju süsteeme, kuidas leida ateljee, mille hind on Pariisi turuhinnast palju madalam. Kunstnikele üüritakse sageli välja arenduses või restaureerimisel olevad ehitised, milleks kohe raha ei ole. Ühes sellises hoones korraldame novembri alguses Muhu maalibaasist kunstniku vestluse.

    Kuidas kunstnikud kunstipoliitikaga rahul on?

    Rahastuse osas käib enamasti samasugune vaidlus nagu Eestiski. Ikka leitakse, et tihtipeale saavad suurema summa ühed ja samad kunstnikud ning et kultuuriministeeriumi kunst eriti ei huvita. Kuid Prantsusmaal on palju rohkem riiklikke tellimusi. Kui kunstnik on võitnud mõne linna avaliku konkursi ja tal linnavalitsusega klapib ning teos on kvaliteetne, siis on loogiline, et järgmise konkursi korral antakse tellimus samale kunstnikule, kellega on juba klapp ja hea koostöökogemus.

    Minus äratas huvi see, mida hiljuti oled maininud: interjööris paiknevat monumentaalkunstiteost ei tohi Prantsusmaal hävitada.

    Prantsusmaal ei tohi kunsti autori või tema pärijate loata hävitada. Niisiis tuleb korteris või asutuses paikneva fresko hävitamiseks või ümbertegemiseks kunstnikuga kokkuleppele saada ning tihti on valuraha täitsa soliidne summa. Pärast II maailmasõda töötati välja kunsti kaitsvad seadused. Niisiis, kui keegi on oma korterisse fresko tellinud, siis on see lisaväärtus korteri müümisel. Kui aga freskot tõesti ümber teha või hävitada tahetakse, siis peab võtma kunstnikult nõusoleku või temaga valuraha osas kokku leppima. Eestis on 1990ndatel ja varem tehtud monumentaalkunsti palju hävitatud. Kinnisvara uued omanikud ei ole ehk hästi aru saanud, et tegu võib olla väärtusega, mitte lihtsalt värvilise seinaga.

    Võrreldes Eestiga ei ole Prantsusmaa loomeliidud kinnisvara poolest nii rikkad kui on Eesti kunstnike liit. Aga kunstifondidega on olnud ka Prantsusmaal probleeme. Liidud tegelevad rohkem seaduste soodsamaks muutmisega ja see ongi tegelikult väga tähtis. Kunstnik ei saa funktsioneerida nagu tavaline firma.

    Residentuure on Prantsusmaal umbes kolmsada, aga kunstnikutasu pakuvad neist väga vähesed. Kõik poliitikud ei jaga kunstist tingimata midagi, aga nad on aru saanud, et kunst on väga-väga kallis. Siseminister Claude Guéant pidi selgitama väga suure summa päritolu, mille ta oli saanud kahe maali müügi eest.2 Kahjuks ei olnud kellelgi aega netist vaadata, kui palju Andries van Eertvelti teosed maksta võiksid ja niisiis sai endine siseminister enne jõule kinnipidamisasutusega seestpoolt tutvuda. See ju tegelikult ongi tema haldusala.

    1 https://humanrights.ee/2019/07/vagivallamentaliteet-ei-vaartusta-naiste-isiksust-intervjuu-jurist-merle-albrantiga/

    2 https://www.lepoint.fr/societe/affaire-des-tableaux-flamands-redressement-fiscal-confirme-pour-gueant-19-07-2022-2483776_23.php#11

  • Rahu lootuses, aegluse ülistuseks, päikese ootuses

    KAAREL KUURMAA

    Dokumentaalfilm „Päikeseaeg“ (Klara Films, Eesti 2023, 65 min), režissöör Liis Nimik, stsenaristid Liis Nimik ja Anti Naulainen, operaator Erik Põllumaa, monteerija Liis Nimik, produtsendid Edina Csüllög ja Liis Nimik.

    Massiivse kõige filmimise ajastu tagajärg on kahjuks see, et enamik audiovisuaalset salvestist vajub latentsesse digitaalsesse prügisse, mis kusagil mälukaartidel või kõvaketastel salapäraselt paisub ja paisub ja paisub. Isegi algus- ja lõputiitritega määratletud audiovisuaalseid teoseid on maailmas juba nii palju, et ka mitmetest pikkadest inimeludest jääks kõige selle vaatamiseks ajast puudu. Seda enam on harukordne, kui linastub midagi sellist, mille tootmisel on digitaalne jalajälg õige pisike, aga emotsionaalne mõju suure ime sarnane. „Päikeseaeg“ on just selline film, mis hakkab ilma suurema kärata ajas lahti rulludes endaga kaasa võtma palju rohkem tõeliselt puudutatud inimesi kui paljud suure kisa-käraga üles klopsitud ja filmina reklaamitavad tooted.

    Esmalt on seda juba tehtud teisiti kui tänapäeval tavaliselt kombeks. Seda võib nimetada näiteks raskema vastupanu teed minekuks. Aga võib nimetada ka enesele piiride, korra ja reeglite seadmiseks. Loomulikult, ainuüksi reeglid kunsti ei tee. Õnneks teevad kunsti veel inimesed. Ja ka „Päikeseaja“ vahendamise taga on inimesed. Esmalt filmi autor, režissöör, produtsent, monteerija Liis Nimik, kes koos operaator Erik Põllumaaga on valinud selle filmiteekonna vahendiks 16mm filmilindi, mis tähendab kaameramehele erakordselt palju väikesi kassetivahetusi ja seega ka katkestatud filmivõtet ühe stseeni või meeleolu tabamisel. Iga kümmekonna minuti tagant pausi tegemine ja justkui uuesti alustamine on praeguses tundide pikkusi filmimisvõimalusi pakkuval digitaalsete kaamerate dokumentalistika ajastul peaaegu sama jabur enesepiirang kui rongi või bussiga sõitmise asemel jala Tallinnast Tartusse minek. Seda enam et see jalutamine on ka veel rahaliselt tunduvalt kallim, sest pärast salvestust tuleb saata sajad kassetid postiga kuskile Lääne-Euroopa laborisse ilmutamiseks ning siis jääda teadmatuses nädalateks või kuudeks ootele, et mis neile siis on talletunud. See on tunne, mis on sel sajandil pilte või videoid teinutele peaaegu võõraks jäänud. Aga nõnda nagu rahulikult jalutajale jääb kihutajast rohkem mälestusi, nii on filmitegijad antud juhul talletanud filmilindile asju, mida poleks digivahendite abil ilmselgelt jäädvustada saanud. Lisaks puhtesteetilisele särbrususele ja pehmusele ning imeliselt „valedele“ lindile jäänud valgussähvatustele on selles filmis suudetud kehtestada suveräänne aegruum, millest vaataja kutsutakse lahkelt osa saama. Ka see pole sugugi harilik ja enesestmõistetav, kuigi oma filmiteose „lõhnama panemist“ püütakse õpetada ilmselt kõigis enesest lugupidavates filmikoolides. Liis Nimikul on see autorina õnnestunud harukordselt. Aga ka tema teekond õnnestumiseni pole olnud sirge kiirtee, vaid täis kahtlusi ja otsinguid nii iseendas kui filmikeele vahendite ja võimaluste avaruses.

    „Päikeseaeg“ on just film, mis hakkab ilma suurema kärata ajas lahti rulludes endaga kaasa võtma palju rohkem tõeliselt puudutatud inimesi kui paljud suure kisa-käraga üles klopsitud ja filmina reklaamitavad tooted.

    Nimik on teinud režissöörina, toona veel tudengina BFMi õpingute raames, möödunud kümnendi alguses kolm tähelepanu pälvinud „Eesti lugude“ sarjas linastunud lühidokumentaali järjest: „Helene elukool“ (2010), „Parem homne“ (2012) ja „Veel üks laul“ (2013). Seejärel keskendus ta rohkem monteerimisele, lõigates ja rütmistades mängufilme nagu „Free Range“ (2013), „Risttuules“ (2014), „Roukli“ (2015) ja „Portugal“ (2018).1 Viimastel aastatel on ta produtsendi ja toimetajana aidanud sündida teiste autorite julgel dokumentalistikal, näiteks Eeva Mägi auhindu võitnud „Lembri Uudu“ (2017) ja „Süda Sõrve sääres“ (2019) või Carlos E. Lesmese „Üht kaotust igavesti kandsin“ (2020). Seega terve kümnend loova kaasautorina osalemist teoste juures, mis kuuluvad vahetu lähifilmiloo märgiliste kodumaiste tööde hulka. Lõpuks pärast kaheksat aastat küpsemist on Nimikul ahjust välja võtta ka päris oma debüütfilm. 2015. aastast alates tootmises valminud „Päikeseaeg“ esilinastus tänavu kevadel Šveitsis Nyonis maineka dokfilmifestivali Visions du Réel võistlusprogrammis ja seejärel ka Põhja-Ameerika suurimal dokifestivalil HotDocs Torontos. Nüüd siis, vastu pimedat aega, ka meie koduriigi kinodes. See ilmestab hästi, kui pikk on filmiilmas ühe lavastaja teekond omaenda looni jõudmiseks.

    Pikk valmimine pole kindlasti väärtus omaette, mida eriliselt hindama või esile tõstma peaks, aga „Päikeseaja“ väärikalt vahendatud maailmas on lihtsalt väga hea olla ning see on tänu ja kiitust vääriv. Mingi rütm ja vorm viivad maailma, mis on ühtaegu nii väga tuttav kui ka kauge. Selle tingib peen kinematograafiline nihestatus – emotsionaalsel tasandil nagu näeksime midagi elavat ja ehedat oma silme ees sündimas, kuigi tegelikult on see aastaid varem toimunud ja salvestatud. „Päikeseajas“ on saavutatud lummav realistliku argisuse ja muinasjutulise abstraktsuse kombinatsioon. Justkui oleks sattunud haldjariiki, kus inimesed (või inimese välimuse taha peitunud olendid?) ajavad mingeid omi asju, millest peaaegu saab aru, aga nagu ei saa kah. Säärane õrn ja unikaalne, justkui midagi loitsiv õhkkond, mille sarnast Eesti filmiloos ei meenugi. Võib-olla midagi lähedast leidub ehk Jaan Toominga ja Virve Aruoja „Värvilistes unenägudes“ (1974) või Veiko Õunpuu „Rouklis“, kuid professionaalsete näitlejate ja suure meeskonnaga on veel raskem saavutada säärast poeetilist juhuslikkust ning vaba voolamist, mida on võimaldanud Nimiku filmi nimetute tegelaste toimetamine. Üks „Päikeseaja“ lähimaid filmisugulasi meenub hoopis kaugelt üle lahe. RaMell Rossi 2019. aastal Oscarile nomineeritud „Hale’i maakond hommikul, õhtul“2, kus kasutatakse samuti unenäolist nihestatust ja kolme vaatuse dramaturgiast lahti lasknud vaba teadvuse voogamist. Loomulikult on säärane transtsendentaalne filmikunst ka kergesti rünnatav, kuna siin puudub keskne dramaturgiline konflikt või suurt ülesannet lahendav peategelane. Justkui pole probleemi ega selle lahendajat. Mis aga on: filmikunst oma suveräänses terviklikkuses. Ja see on väga hinnaline (vaatamata sellele, et filmide nime all maetakse meid eri meediumide kaudu lugematu hulga teoste alla), väga harva sündiv kunst. Siinkohal peab väikesest filmimeeskonnast peale operaator Erik Põllumaa veel eraldi esile tõstma ka Israel Bañuelose ülimalt tundlikku helirežiid, mis sulatab kokku tehnilised ja looduslikud helid ning kannab seda filmi esmapilgul pea märkamatu kohaloluga. Seejuures on arusaamatu, miks nii kandvas rollis inimest pole nimetatud selle filmi heliloojaks, aga ju on tahetud lasta loodusel olla helide looja.

    Kui küsida „Päikeseaja“ filmi mõtte kohta, siis võib küsida vastu, kas laste mängimisel on mõte. Nimik laseb selles kõigest napilt üle tunnises filmis palju kõneleda laste mängul: laulmisel, kelgutamisel, pööningul ja sõnajalametsas kolamisel, liivarannas jooksmisel. Kuigi see film on laetud väikeste sümbolväärtust kandvate stseenidega, mis äratavad tundmuse kõikvõimsast lapsepõlve ajatusest, pole see ainult lastest. Film algab hoopis kõledas tuules mererannal külmetava noormehega, kes teeb peatselt sinnasamasse suure lõkke. Ta saab sooja ning selles soojuses võib film alata. Järgmises stseenis tassib pereisa tuppa küttepuid, et meie kuudepikkuses hämaruses saada sooja ja valgust, ning hakkab lastega malet mängima. Tuld teevad siin filmis kõik tegelased ning kuigi puude praksumist kõlab palju, pole see film ka tuletegemisest. Kuna filmitud on Saaremaast Setumaani, siis ei saa väita, et seda filmi ühendab geograafiline kohaspetsiifiline õhkkond. Filmitavaid inimesi ühendab pigem puhas režissööri tahe just neid portreteerida ja autori suveräänne pilk, mis näeb neis paigus ja tegelastes sisalduvat ühendavat üdi. Miks just nemad, on teada vaid autorile. Režissöör põimib oma vaadeldavate elud ühtseks nõnda, et vahel ei teagi, kelle käed järgmises stseenis kaevust vett vinnavad, kes loomi karjatab või kelle silmad ahjus lõõmavat tuld vaatavad. Seda võiks ehk nimetada filmi autori loodud mütopoeetiliseks kogukonnaks, kes geograafilisest distantsist hoolimata kusagil ilmaveerel sooja sees hoiab ja uut päikest ootab.

    „Päikeseaeg“ küsib delikaatselt elus ja eluta asjade eristamise mõttekuse järele ning tuletab meelde, et igal tegevusel on oma loomulik aeg: lapsepõlveaeg, mängimise aeg, suveaeg, loomise aeg, talveaeg, kütmise aeg, ootamise aeg, pime aeg, varavalguse aeg. Ainult kiirustamisel pole siin filmis mingit aega ega võimalust, sest see film otsib rahu. Isegi kõige konfliktsem ja sotsiaalkriitilisem stseen anonüümse vallamaja kirglikult kõnekoosolekult on siin esitatud möödaminnes ja staatiliselt nagu puuokste kõikumine tuules. Ja lõppeks, see film on veel ka kellestki salapärasest Klarast, kes kindlasti „kuri pold“. Pigem isegi väga hea inimene, kuigi me teda ei näe, aga me peame uskuma lapsi, et nii on. Loodetavasti vastab see film igaühele ise, et millest ta on. Niikuinii peab iga inimene selle kohtumise puhul omaenda vastuse leidma. Aga asise maailmaga kokkupõrgetes pakub „Päikeseaeg“ vaatajale midagi pehmenduseks ja turvavööks. Hämarast tulles võib ju valgust koguni nii palju saada, et silmadel hakkab valus ja siis on sellele hea läheneda veidi ettevalmistatult. Valguse lootus ja tulemine pole siin ju isegi mitte tulemine, vaid suisa plahvatus. Sest seda see filmi lõpp on. Suure looduse, suure roheluse, suur valguse plahvatus. Ja nii nagu hea film lõhnab, niisamuti võib valgust kuulda. „Päikeseaja“ filmis on valgusel linnulaulu hääl. Ja hoolimata peategelase puudumisest on see ikkagi teekond. Tormituultest päikesetõusuni, oma pesapuuni.

    1 „Free Range“, Veiko Õunpuu, 2013; „Risttuules“, Martti Helde, 2014; „Roukli“, Veiko Õunpuu, 2015; „Portugal“, Lauri Lagle, 2018.

    2 „Hale County This Morning, This Evening“, RaMell Ross, 2018.

  • Gruusia dokumentaalfilmid mitme maailma vahel

    SAARA MILDEBERG

    Thbilisi rahvusvaheline dokumentaal­filmide festival „Cinédoc“ Gruusias Bathumis 17. – 24. septembrini.

    17. kuni 24. septembrini toimus Bathumis XI „Cinédoc“, Thbilisi rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival. 2013. aastal alguse saanud loomingulistele dokumentaalfilmidele keskendatud festival oli Kaukaasias esimene omalaadne. Hoolimata globaalsetest, regionaalsetest ja kohalikest kividest ja kändudest on see oma positsiooni säilitanud, kuigi kolimine Musta mere äärde, peamiselt ranna ja kasiinode poolest tuntud kuurordi BIAFFi ehk Bathumi rahvusvahelise alternatiivfilmifestivali hõlma alla seostub pigem eksiili kui õitsenguga. Kuuetunnine rongisõit hilisseptembri leitsakus ei anna aimu tormist, mis mässab kohalikus filmitööstuses. Vaid nii saab kirjeldada olukorda, kui seansi alguses ilmub ekraanile musta, valge ja punasekirju gruusia- ja ingliskeelne hoiatus: „Gruusia filmikunst on ohus! Boikott röövitud Gruusia Filmifondile!“

    Just Thbilisi „Cinédoc“ oli see paik, kus tegin 2018. aastal tutvust Gruusia filmifestivalimaastikuga. Festival oli siis täies elujõus: olid rahvusvaheliste hittdokumentaalide linastused ja neid saatvad festivalikülalised avalikel aruteludel, vastuvõttudel, bankettidel ja pidudel üle linna, nii kommertskinodes kui ka kultuuriasutuste saalides ja õuel. Peale kultuurielu üldise värskendamise oli festivali missiooniks sisendada grusiinidele, et dokumentaalfilm võib olla midagi enamat kui Nõukogude propaganda või taustahäälega loodusvaatlus. Igal aastal valiti üks fookusmaa, mille teoseid lisaks Gruusia toodangule tutvustada.

    2023. aasta festivalil oli üksikute erilinastuste kõrval fookusmaaks Gruusia ise ja vähemalt täispikkades dokumentaalides olid Nõukogude temaatika ja aeglased looduskaadrid jälle täies jõus tagasi, lühifilmid andsid siiski mängulisema ülevaate igapäeva­heitlustest. Pealinnast Thbilisist liigutakse praegu eemale, olgu Bathumisse ja Khuthaisisse või vähem tuntud, kuid sellegipoolest tähelepanuväärsetesse kohtadesse nagu Tšiatura, Tskaltubo ja Abastumani. Mõningane Thbilisi-väsimus on tunda ka telgitagustes. Oma roll on selles möödunud aasta sügisel Vene mobilisatsiooni tõttu toimunud väljarännulainel, mille üheks sihtkohaks on olnud Gruusia pealinn ja millega on kaasnenud nii elu- kui ka tööruumide üüri tõus. Thbilisi pole küll ka olnud mingi dokumentaalfilmimeka, kuna enamik filme on toodetud koos ühe või mitme Lääne-Euroopa riigiga.

    Boikoti kronoloogia

    Ühest küljest on täispika filmi tegemine mitmeaastane, päevapoliitika suhtes mõnes mõttes resistentne protsess – või siis on dramaatilised sündmused sisu katalüsaatoriks –, aga viimastel aastatel on grusiinid teatud kriitilise piirini viidud ja dünaamiliste protestikaadrite asemel kohtab pigem sisekaemust. Pandeemia mõju filmide tootmisjärgsele elule, eriti rahvusvahelistele filmifestivalidele, ei vaja pikemat selgitamist. Koroonaviirusel läks Gruusiasse jõudmiseks aega, nii et rahvas jõudis enne selle kohalejõudmist skeptiliseks muutuda, aga kui viirus kord kohal, oli pandeemia pika vinnaga. Ometi leiti ka Thbilisis, nagu mujal maailmas, lahendusi kogunemisi korraldada ja pidusid pidada ning filmifestivalidel oli siinkohal teistega võrreldes eelis: 2020. aastal sügisesse lükatud Thbilisi „Cinédoc“ leidis oma tänuliku publiku vabaõhukinodes ja 2021. aastal rahvusvahelise DAFilmsi, Gruusia rahvusringhäälingu ja kohaliku Adžaaria TV voogedastusplatvormidel.

    Hoolimata sellest, et Venemaa tegevus on filmitegijatele vastumeelne, leiab nende linateostest tihti empaatiat Nõukogude nostalgia või praeguste populistlike parteide mõju all tegutsevate inimeste vastu. Žürii peaauhind läks filmile „Kirdetuuled“, mille juhatavad sisse teleuudiste kaadrid Stalini kuuemeetrise pronksist monumendi mahavõtmisest 2010. aastal.

    Globaalses pildis pandeemia varju jäänud, kuid Eestistki kõlapinda leidnud taas puhkenud Mägi-Karabahhi konflikt on piirkonnas tragöödia, mis teeb ilmselgelt koostöö keeruliseks ka Kaukaasia filmitööstuses – kuid mitte võimatuks. Leitakse siiski võimalusi korraldada noortele filmitegijatele ühiseid mentorlusprogramme ning viia kokku mitmete oskuste ja teadmistega inimesi.

    Ka Ukraina sõda on rebinud lahti mitmed vanad haavad. Gruusia suhe Venemaaga ei ole kunagi olnud mustvalge ja kuigi pole kindlat tõestust, et Venemaa sekkub otseselt Gruusia sisepoliitikasse, on juhtiv erakond oma kümne valitsusaasta jooksul olnud kindlalt ida suunas kreenis. On ju ka Gruusia Unelma asutaja ja praegune varivalitseja Bidžina Ivanišvili teeninud oma miljardid Venemaal ja on jätkuvalt Moskva kremliga sõbralikes suhetes. Lisaks Ivanišvili ja Putini sõpruse kohta käivatele kriitilistele kuulujuttudele osutab grafiti seintel, et mitte kõik grusiinid ei ole valitsuse ametliku sõjaaja poliitikaga rahul, rääkimata sellest, et traditsioonilistes kohvikutes, restoranides ja hotellides on kosmopoliitse ilmega idanaabreid rohkem kui varem, ärksamad alternatiivkultuuriasutused, sh baarid ja kaasaegse kunsti ning põrandaaluse skeene (Thbilisis Kura jõe vasaku kalda) asutused tervitavad külastajaid sõja-, Putini- ja Vene-vastaste hüüdlausetega ja seal kuuleb peamiselt gruusia keelt. Kui Gruusia Unelma seostesse Venemaaga suhtuti rahuajal üpris tolerantselt, olen nüüd oma tuttavate seas kohanud arvamust, et Ukraina sõda määrab ka Gruusia saatuse. Kui sõda lõpeb Venemaa võiduga, võtab ka Gruusia valitsus senise ebamäärase jutu asemel selge Vene-suunalise kursi, aga kui võidab Ukraina, kaob Gruusia Unelm troonilt. Närviline ootusärevus ümbritseb ka 2024. aasta sügisel toimuvaid korralisi valimisi.

    Konkreetsetest tegudest kõneldes andis seesama Gruusia valitsus 2023. aasta märtsis sealsele kultuurielule suure põntsu, hakates arutama välisagentide seadust, ametlikult Ameerika mudelina esitletava, kuid rahva seas Vene seadusena tuntud asja. Sisuliselt tähendas see 2012. aastal Venemaal vastu võetud välismaalt rahastatud vabaühendusi ja vaba meediat represseeriva seaduse Gruusia konteksti ületoomist. Selle Vene seaduse järgi peaks iga organisatsioon, mille rahastusest tuleb rohkem kui 20% välismaalt, registreerima end välisagendina või maksma kopsaka trahvi. Väidetav välisagentsus aga annab riigile õiguse pidevaks kontrollimiseks ja piiramiseks (osaliselt toimub see praegugi). „Läänemeelsus“, „läänelikud valitsusvälised organisatsioonid“ ja „lääne rahastus“ on kohmakad formaalsed väljendid, millega märgitakse ära sisuliselt demokraatlikud vabaühendused. Venemaal tõi selle seaduse vastuvõtmine kaasa oluliste inimõigustega tegelevate vabaühenduste sulgemise või tugevdatud järelevalve ja järjepideva ahistamise ning muidugi ajakirjandusvabaduse veelgi jõulisema piiramise. Gruusias oleks nn Vene seaduse vastuvõtmine, nagu selle nimetuski osutab, tähendanud lisaks kõigele sellele ka kindlat pöördumist Euroopa Liidu kursilt Venemaa suunas. Eelnõu võeti kiiresti tagasi ja pandi hoiule, aga pinged jäid õhku. Nii kevadel kui nüüd, sügisel, on parlamendi ees toimunud protestid, kus lehvitatakse Gruusia, Euroopa Liidu, NATO ja kirjaga „#freesaakashvili“ lippe. Olukorras, kus Gruusia Unistus on Mihheili täielikult tühistanud, ei kõnele seesuguse kirjaga lipp niivõrd Saakašvili- või tema poliitika lembusest, Gruusia lipp marurahvuslusest või USA ja ELi lipud suutmatusest iseseisva riigina toimida, vaid kõik need koos kõrvuti lehvimas räägivad elementaarsest demokraatia- ja vabaduseihast.

    Bathumis Apollo kinos kümneks sekundiks ekraani hõivanud hoiatussõnum viitab aga juba varem alguse saanud sündmustele Gruusia filmielus. 18. märtsil 2022 vallandas kultuuriminister Thea Tsulukiani Gruusia filmikeskuse juhi ja Thbilisi filmifestivali asutaja ja juhi Gaga Tšheidze. Tsulukiani on staažikas minister: tema esialgu justiitsministrina, alates 2021. aastast kultuuriministrina tegutsemise aega seostatakse teenekate riigiteenistujate meelevaldsete vallandamiste ja nende asendamisega erakonnale ustavate tegelastega. Samasugune puhastustöö on juba läbi viidud ka Gruusia rahvusmuuseumis ja Gruusia riiklikus raamatukeskuses. Filmikeskuse juhi Tšheidze vallandamise ametlikuks põhjuseks toodi korruptsioon Thbilisi filmifestivali rahastamisel, aga seda alles vastulausena Goethe instituudi kahtlustusele, et põhjuseks võib olla Tšheidze avalikult väljendatud toetus Ukrainale1.

    2023. aasta juunis määras kultuuriministeerium filmikeskust ümber organiseerides selle uueks juhiks Koba Hubunaia, kes on töötanud mitmetel justiitsministeeriumiga seotud töökohtadel, kuid kellel puudub täielikult seos kunsti- või filmimaailmaga. See oli paljudele filmitegijatele viimane piisk valitsuse tegudega täidetud karikas. Protesti märgiks algatati sama aasta augustis ministeeriumi ning filmikeskuse vastane boikott, millega on oktoobri alguseks ühinenud peaaegu 450 valdkonnas tegutsevat isikut. Veebis ringlevas kirjas väidavad nad, et valitseva erakondlikult kallutatud filmi- ja kultuuripoliitika puhul ei ole kaasatud erialaeksperte, ja süüdistavad valitsusametnikke tsensuuris. Protesti märgiks lubavad allakirjutanud, et ei osale filmikeskuse korraldatavatel konkurssidel ega projektides ning keelduvad kuulumast komisjonidesse, kuna nad ei soovi panustada „protsessidesse, mis viivad Gruusia filmikunsti, kultuuri ja teaduse hävitamiseni“. Sealjuures nõuavad boikotis osalejad süsteemset muutust, seda just filmikeskuse juhataja valimise osas: seda ei peaks oma suva järgi otsustama minister üksi, vaid see peaks olema läbipaistev ja avalik protsess, kus osalevad valdkonna esindajad. Nad usuvad, et vaid sellistel, s.o demokraatlikel tingimustel suudab filmikeskus tagada sõna-, väljendus- ja loomevabaduse2.

    Poliitika, poeesia ja publik

    Hoolimata sellest, et Venemaa tegevus on filmitegijatele vastumeelne, leiab nende linateostest tihti empaatiat Nõukogude nostalgia või praeguste populistlike parteide mõju all tegutsevate inimeste vastu. Ka Thbilisi festivali „Cinédoc“ rahvusvahelise žürii peaauhind läks Nikoloz Bežanišvili täispikale dokumentaalfilmile „Kirdetuuled“3, kus jälgitakse viimaste stalinistlike erakondade hääbumist diktaatori sünnilinnas Goris. Filmi juhatavad sisse teleuudiste kaadrid Stalini kuuemeetrise pronksist monumendi mahavõtmisest 2010. aastal. Nagu Tallinna pronkssõdur võeti seegi kuju maha ilma avaliku aruteluta, ette teatamata, keset ööd ja politsei kaitse all. „Kirdetuulte“ peategelane ei ole aga niivõrd diktaator, vaid kaks pensionäridest koosnevat erakonda, mis üritavad kõigest hoolimata tema mälestust ülal hoida, alustades kuju taastamiseks vajalike allkirjade korjamisega, vaieldes üksteisega ideoloogiliste küsimuste üle ja lõpetades Putini-vastastel marssidel meeleheitliku rahvale suunatud kutsega Venemaaga head suhted taastada. Filmi viimased kaadrid, kus selgub protagonistide edasine saatus – mõlemad erakonna juhid surevad 2022. aasta alguses ja kaks pensionärist peategelast Robinzon ja Makvala kaovad (Robinzon naasis kodukülla, Makvala surnukeha leiti mõne kuu pärast kuristikust) – viitaks justkui stalinismi luigelaulule nii ametlikul kui isiklikul tasandil, aga kes teab. Poliitiline rahulolematus ja pidev ideoloogiate põrkumine on üks Euroopa ja Aasia, lääne ja ida piiril oleva riigi pärisosi ja kui žürii esinaine luges ette võitja valiku põhjendust ja mainis sealjuures kaalukana „ajastu lõpu“ kajastamist, kahisesid saalis ka pealkirjad „Võlumägi“4 ja „Naeratav Gruusia“5.

    Seansi alguses ilmub ekraanile musta, valge ja punasekirju gruusia- ja ingliskeelne hoiatus: „Gruusia filmikunst on ohus! Boikott röövitud Gruusia Filmifondile!“

    Luka Beradze debüütfilmi „Naeratav Gruusia“ lugu ja tegelased on kahtlemata hea leid. Film on pilguheit võimumängude tõttu kannatada saanud lihtinimeste ellu, kuid kurbmängu asemel on kannatajate suhtumine värskendavalt eluterve, meelitades publikult välja poolüllatunud-poolšokeeritud naeru. „Naeratav Gruusia“ oli Mihheil Saakašvili 2011. aasta lõpul valitsuse valimiste eel algatatud programm6, mille raames lubati sotsiaalselt kehvas seisus vanemaealistele inimestele tasuta hambaravi. Samanimelise filmi keskmes on need, enamasti maapiirkondades elavad naised, kelle hambad jõuti välja tõmmata, kuid kes jäidki oma proteese ootama, sest Saakašvili kaotas 2012. aasta oktoobris valimistel ja uuel valitsusel olid uued prioriteedid7. Kui külla saabub võttegrupp eesotsas tarmuka naisajakirjanikuga, kes otsib oma iganädalasse saatesse abivajajat, kellele hambad kinkida, aetakse too minema. Hambutu naise abikaasa on läbi hammustanud, et televisioon otsib vaid järgmist klouni, kelle arvel meelt lahutada. Neile, kellele ei ole paralleel populistliku poliitikuga piisavalt veenev, mängitakse ette järgmine episood järgmises majas, kus ajakirjanik ei varja oma pettumust vanadaamis, kelle proteesid vajavad vaid väljavahetamist.

    Aga just „Võlumäe“ lõpust jääb kõlama tabav mõte Gruusia kohta: „Tulevik on kindel, aga minevik on ettearvamatu.“ Nii „Võlumägi“ kui ka „Hotell Metallurg“8 leiavad aset NSV Liidu langusega oma hiilgeaja minetanud kuurortlinnades ja räägivad ühiskonna valupunktidest, millest üldiselt vaikitakse, ning inimestest, keda selle valusa vaikuse sees väntsutatakse. Need on filmid, mis dokumenteerivad seda, mis on kohe kadumas: Abastumani tuberkuloosihaigla, kus filmiti „Võlumägi“ aastatel 2014–2019, lammutati 2019, et asendada see Bidžina Ivanišvili erahäärberiga. Hotell Metallurgi ähvardab sama saatus, sest seesama Ivanišvili9 on lubanud rajada Tskaltubo eelmise sajandi alguses ehitatud paarikümne sanatooriumikompleksi asemele moodsad luksushotellid. Khuthaisist kõigest kümne kilomeetri kaugusel Tskaltuboga seostub Gruusia hästi varjatud sünge saladus: pärast Abhaasia sõda 1992–1993 majutati linna tühjaks jäänud sanatooriumidesse „ajutise“ lahendusena 10 000 – 12 000 sisepõgenikku, kellest 2000–600010 elab senini seal. Kokku on Gruusias eri andmetel üle 250 000 registreeritud sise­põgeniku. Küünilisemad leiavad, et neile normaalsete tingimuste loomine tähendaks Gruusia puhul allaandmist: esiteks kaob lootus, et põgenikud kunagi oma koju saavad naasta, ja seega tunnistataks lõplikult okupeeritud alad kaotatuks. Hüüdlauset „Venemaa on okupant!“ võis Thbilisis avalikult (nii seintel kui ka suveniiridel) näha aastaid enne Vene-Ukraina sõda, selle juurde käis tihti ka täpsustus „Gruusia on 20% okupeeritud!“. Gruusia täies ulatuses taastamine on siiski utoopia: vaevalt et abhaasid, kellel on kodusõda värskelt meeles, Gruusiaga ühineda tahavad. Venemaa, keda küll kahtlustatakse 1990ndatel peetud kodusõja agiteerimises, võib tõesti osutuda neutraalsemaks liitlaseks.

    Anna Dziapšipa on filmis „Autoportree mööda piirijoont“11 äärmiselt isiklikult kujutanud just seda küsitava staatusega Abhaasiat. Režissöör on sündinud Thbilisis ja tema ema on grusiinlanna, kuid abhaasist isa tõttu on ta aastaid pidanud tundma võõristust – seda juba oma perekonnanime pärast. Esialgu seostus see veel tema jalgpallikuulsusest vanaisaga, kuid moondus aja möödudes enamasti valesti hääldatud, kirjutatud ja tõlgendatud sisepõgeniku pitseriks. Mälestustest leevendust otsides tahab Dziapšipa Abhaasias üles otsida vanaisa maja, mida ta mäletab kolmekeelset perekonda ühendanud sõlmpunktina oma lapsepõlvest. Gruusia kodanikele on aga Abhaasiasse minek keelatud ja seega pidi ta appi võtma arhiivimaterjalid, et nende abil aja- ja ruumipiirid ületada ning võimatute stsenaariumidega mängida. Loodusdokumentalistikast laenatud kaadritega toob Dziapšipa mängu ämbliku metafoori: ühele on kootud võrk kodu, teisele lõks. Filmitegemine annab küll võimaluse mälestustesse naasta ja lõhestunud identiteeti parandada, aga helgetest mälestustest võib saada ohtlik relv geopoliitilises olukorras, kus kodu ja identiteedi küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Lõpuks ei leia ka filmitegija mahajäetud hoonest midagi peale pleekinud seinte ja tolmuste tubade, rahu, unustuse ja ebaselguse – puhas retke ilu.

    Vaadates nimekirja koostööpartneritest ja riikidest, kes on valmis Gruusia dokumentaalfilmidele õla alla panema ja on seda juba teinud, kumab tunneli lõpus siiski valgus. Kuigi riigile ei saa hetkel lootma jääda, pakuvad Thbilisi „Cinédoc“ ja regionaalne visuaalmeedia platvorm Chai Khana filmitegijatele mentorlusprogramme ning erasponsorid, MTÜd ja võõrriikide saatkonnad ka rahastust. 2022. aasta novembris loodi Gruusia dokumentaalfilmiühendus ehk DOCA Georgia, mis hoolitseb filmitootmise sõltumatuse, läbipaistvuse ja ligipääsetavuse ning selle eest, et dokumentaalfilmid oleksid avalikkusele kättesaadavad, kuigi riigis on üks kommertskinokett ja ei ühtegi sõltumatut kino. 2023. aastal esilinastus rahvusvahelistel juhtivatel filmifestivalidel viis täispikka Gruusia dokumentaalfilmi ja kõiki neid sai septembri lõpus Bathumis näha ka kodupublik, hoolimata keerukast poliitilisest olukorrast ja kidurast rahastusest. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja märgata neid kullatükke lähipiirkonna filmisündmustel.

    1 Luiza Mchedlishvili. ‘Georgian cinema is in danger’: filmmakers take on the culture ministry – OC Media 22. VIII 2023.

    ‘Georgian cinema is in danger’: filmmakers take on the culture ministry

    2 Boikoti täistekst gruusia keeles https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSc8QZ18l5YkLGE-zC88DJLxJaSojFw5iu6CkkT0pn8gSUhq8Q/viewform

    3 „Agdgoma“, Nikoloz Bežanišvili, 2022.

    4 „Džadosnuri Mta“, Mariam Tšatšia, Nik Voigt, 2023.

    5 „Gimiliani Sakartvelo“, Luka Beradze, 2023.

    6 Battling poverty through pearly whites – Democracy & Freedom Watch 22. XII 2011.

    Battling poverty through pearly whites

    7 ‘Smiling Georgia’ canceled, some elderly left toothless, – Democracy & Freedom Watch 9. X 2013. https://dfwatch.net/smiling-georgia-canceled-some-elderly-left-toothless-22546-23222

    8 „Sastumro Metalurgi“, Giorgi Varsimašvili, Jeanne Nouchi, 2023.

    9 Ivanišviliga seotud kurioosumitest on Eesti filmipublikule teada ka tema dendroloogiapark, seda tänu Salomé Jashi dokumentaalfilmile „Aia taltsutamine“ („Taming the Garden“, 2021), mis linastus filmi valmimisaastal PÖFFi programmis. Euroopa filmiauhinnale nomineeritud ja „Sundance’il” kiidetud filmi näitamine keelati Thbilisi Kinomajas pärast esimest linastust. Gruusia filmiakadeemia president Mindia Esadze põhjendas seda filmi vastuolulisuse ja ühiskonna poliitilise polariseerimise ohuga. Reaktsioonina sellele ja valitsuse samalaadsele kriitikale ning tundes muret kunsti sõltumatuse pärast Gruusias, esitasid mitmed rahvusvahelised organisatsioonid 2023. aasta juunis avaliku kirja, kus väljendavad solidaarsust Jashile ja teistele Gruusia kultuuri- ja kunstitegelastele. https://humanrightshouse.org/statements/georgian-authorities-must-guarantee-freedom-of-artistic-expression/.

    10 Kõnekalt suur vahemik osutab, et riigi abiga on lugu kehv: keegi ei tea, kui palju põgenikke seal praegu elab.

    11 „Avtoportreti Zgvarze“, Anna Dziapšipa, 2023.

  • Lühikursus Kalevipoegadest algajatele

    ANNELI SARO

    Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri „Varamiehet/Varumehed“, autor Andra Teede, dramatiseerijad Aino Kivi ja Andra Teede, tõlkija Varja Arola, lavastaja Aino Kivi, lava- ja kostüümikunstnik Karmo Mende, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Rene Topolev, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Paula Siimes ja Kersti Heinloo, salvestistes Christopher Rajaveer, Gert Raudsep ja Inga Salurand. Esietendus 6. V Soome Rahvusteatri suures saalis ja 16. IX Eesti Draamateatri suures saalis.

    Kalevipoeg sai eesti keeles uue tähenduse üldnimetusena Soomes lühiajaliselt töötavate Eesti meeste (ja miks mitte ka naiste) kohta Kanal 2-s aastatel 2011–2013 jooksnud sarja „Kalevipojad“ järgi. Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöölavastuses „Varumehed“ ongi laval Kalevipojad, täpsemalt Helsingis juhuotsi tegevad Eesti mehed (sellist töövõtuviisi nimetatakse ametlikult kergettevõtluseks).

    Ent videosalvestiste vahendusel on teemaderingi laiendatud Soome kolinud eestlastele ja pendelrändajatele laiemalt. Huvitav ja valus teema. Võib isegi öelda, et omaette peatükk Eesti ajaloos, sest alates Euroopa Liiduga liitumisest 2004. aastal hakkas Soomes elavate eestlaste arv jõudsalt kasvama, ulatudes 2018. aasta ametlikel andmetel 50 000ni. Kui lisada sellele ka pendelrändajad, siis on arvatud, et see arv võiks küündida isegi 100 000ni.

    Dialoog kui nõrgim lüli. „Varumehed“ koosneb neljast komponendist: a) dialoogidest, b) lavaruumist ja tegevuslikest sõnatutest stseenidest, mis ruumi aktualiseerivad, c) monoloogidest videos ja elavas esituses ning d) lavakujundusele kuvatavast rändestatistikast ning näitlejate repliikidest kahes keeles. Enne kui nendel komponentidel lähemalt peatun, pean ütlema, et need neli osist ei haaku kunstiliselt üksteisega kuigi hästi: nad küll rikastavad üksteist, aga seejuures ka killustavad vaataja tähelepanu ja meeleolu.

    Lavastuse kõige nõrgem komponent on dialoog, mida peavad neli varumeest (Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Heikki Pitkänen ja Antti Pääkkönen) omavahel ja teiste, episoodiliste tegelastega. See keskendub peamiselt vennasrahvaste kohta käivate stereotüüpide ja naljade tutvustamisele. Naljad on kohati humoorikad (Eesti Draamateatri publik naeris mõõdukalt), aga üldjoontes üsna kulunud, kuuludes Eesti-Soome kultuuri­suhetes algajate tasemele: soomlased on aeglased ja napisõnalised, eestlased on vargad ning Eesti meestel on veidrad nimed, nagu Rivo (ropp, rõve) või Kalju (kiilaspea) jne.

    Helsingis juhuotsi tegevaid varumehi kehastavad Antti Pääkkönen, Heikki Pitkänen, Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk.

    Kui vastab tõele, mida lavastaja kavalehel väidab, et eestlased Soomes on nähtamatu vähemus (mida ma Soomes elanud inimesena ei usu), siis võisid need stereotüübid ja naljad Soome Rahvusteatri publikut ehk tõesti üllatada. Kuid dialoogi peamine nõrkus seisneb siiski selles, et see ei lase tegelastel end eriti avada ega pole ka kuigi tegevuslik. Kui räägitakse, siis tegelaste vahel ega ruumis üldisemalt suurt midagi ei juhtu, kuigi näitlejad tõesti püüavad stseenidele elu sisse puhuda.

    Dialoogid vahelduvad tegevuslike stseenidega, kus mehed hakkavad tööd tegema – ehitama või lammutama. Need stseenid tõstavad suurde plaani lava­kujunduse (Karmo Mende). Lava on kole ja kõle: metallist tellingud ja piirdeaiad, suured presentkanga palakad tellingutelt alla rippumas ning puidust kauba­alused ja kastid, millest mehed endale auto ja korteri ehitavad. Keskkond on kujundatud teadlikult ebaesteetiliseks ja kõledaks, sisuliselt mittekohaks ehk varumeeste kohaks. Ka siis, kui mehed lähevad metsa langetama, jäädakse lavakujunduses stiilseks ning lavale tuuakse kaks Sibeliuse monumenti, mille torusid mehed hakkavad läbi saagima.

    Tehtud eestlaste perspektiivist. „Varumeeste“ kõige tuumakama osa moodustavad monoloogid, mis põhinevad Andra Teede tehtud intervjuudel, on isikupäraselt detailsed ja sügavad, ent seejuures nii ränderühmade kui ka -põhjuste osas piisavalt üldistavad. Kui dialoogid on valdavalt humoorikad, siis monoloogid on traagilised, pillutades vaatajaid emotsioonide skaalal paremalt vasakule ja siis jälle tagasi.

    Oma loo räägivad nii mehed kui ka naised, mõned videos, mõned elavas esituses. Videos teeb mitmeplaanilise valuliku rolli Gert Raudsep laevakaptenina, kes on juba lapsena emaga Soome kolinud ning end illegaalse immi­grandi staatusest tippspetsialistiks üles töötanud. Christopher Rajaveere geist müüja on Soome emigreerunud, sest Eestis kiusati teda seksuaalse identiteedi pärast. Viimasena saab sõna eesti meditsiiniõde, Soomes sanitarina töötav naine (Paula Siimes), kelle lugu on kõige tasakaalustatum: kurb, kuid analüütiline ja hoiakult optimistlik. Monoloogid natuke laiendavad stereotüüpset ettekujutust Soomes elavast eestlasest – suurema palga pärast välimaale kolinud lihttöölisest. Huvitava lahendusena räägivad Soomes kauem elanud tegelased, sh Eesti näitlejate loodud persoonid lavastuses soome keeles, olgu põhjuseks siis soov oma päritolu varjata ja/või superintegreerujatena omandatud täiuslik mimikri.

    Aga nagu öeldud, lavastuses on ka neljas kiht: lavakujundusele kuvatav rändestatistika ja näitlejate repliigid kahes keeles. Eesti ja Soome vahelist rändlust puudutav statistika, teatriloost tuntud brechtilik eepilise teatri võte, loob tegelaste humoorikatele dialoogidele ja valulikele monoloogidele laiema ja objektiivsema tausta. See huvitab kindlasti analüütilisemat vaatajat, kuid peab arvestama, et tõmbab ära tähelepanu ka lavategevuselt ning võõritab emotsionaalselt. Sama kehtib ka tõlke kohta, kuid see tundub paratamatu.

    Nii et kokkuvõttes saab öelda, et „Varumeeste“ kude on tihe ja põimitud oskuslikult eri tüüpi materjalidest, kuid pooleteise tunni jooksul ei jõua vaatajad teemasse eriti süveneda, eriti kui tuleb pidevalt balansseerida eri meediumide, keelte ja meeleolude vahel. Üks estofiilist sõber küll mainis, et lavastus on tehtud eestlaste perspektiivist ning see on oma aususes soomlastele kohati ebamugav. Kardan, et kokkuvõttes mõjus see paljudele siiski nagu üks lõbus jant – ja see kindlasti ei olnud autorite eesmärk.

    Lahtisest uksest sissemurdmine. Lavastus „Varumehed“ asetub kahte laiemasse konteksti – teaduslikku ja kultuurilisse – ning see ei ole teinud autorite ülesannet just kergemaks. Eesti ja Soome vahelist rännet ja hargmaisust on viimastel aastakümnetel mõlema riigi teadlased üsna põhjalikult uurinud. Kõige põhjalikuma ülevaate sellest annab kogumik „Mobiilsus, ränne ja hargmaised kontaktid Eesti ja Soome vahel“*.

    Eesti immigrantide elu Soomes kajastab lisaks eelnimetatud sarjale „Kalevipojad“ ka näiteks Moonika Siimetsa dokumentaalfilm „Kaks tundi õnneni“ (2022), rääkimata massi­meediast või paljude eestlaste isiklikest või perekondlikest kogemustest. Seega, eestlastele on see teema rohkem või vähem tuttav. Vabandusena võib öelda, et Andra Teede ja Aino Kivi hakkasid „Varumeeste“ projekti ette valmistama juba 2018. aastal, kuid viis aastat hiljem mõjub see lavastus siiski juba lahtisest uksest sissemurdmisena. Vähemalt Eestis.

    Eesti Kalevipoegade lugu kiputakse eri teostes kujutama rõhutatult mustades toonides. Need mustad toonid on muidugi olemas, aga vaheldumisi valgetega ehk materiaalsete ja mitte­materiaalsete hüvedega, mida välismaal töötamine inimestele annab. See, et pendelränne Eesti ja Soome vahel on vähenemas, pole seotud mitte ainult Soome majanduse jahtumise või tugevnenud pereväärtustega, vaid ka pendeldamisest tulenevate hüvede vähenemisega.

    Ka selle tõdemuse peale võib nii nutta (Soomes ei saa enam sama töö eest kolm korda rohkem palka) kui ka naerda (elutingimused Eestis on paranenud). Siin on minu meelest järelemõtlemise koht, kas tahame Soomes töötavaid eestlasi siduda ainult Eesti traumanarra­tiiviga või ka Eesti edulooga. Soomeski on levinud tõdemus, millele ka „Varumehed“ delikaatselt viitas, et eestlastest superintegreerujate asemel tulevad uued varumehed, ehitajad, koristajad ja sanitarid Soome keeleliselt ja kultuuriliselt märksa kaugematest kohtadest, nagu Lähis-Ida ja Aasia.

    Teatriloolises perspektiivis tasub veel ära märkida, et näitlejate ja lauljate ränne Eesti ja Soome vahel algas juba 1910. aastatel. Kui üldjuhul oli tegemist teatritegelaste üksikute külalisesinemistega, siis Soome näitleja ja lavastaja Hilma Rantanen töötas aastatel 1912–1916 Estonias koguni kaks ja pool hooaega, mängides sõnalavastustes eesti keeles.

    1930. aastatel hakati aga vahetama juba lavastajaid, lavastusi või siis peaosatäitjaid, kui kahes teatris mängiti üheaegselt samal tekstil põhinevaid lavastusi. Nii tekkisid kakskeelsed etendused, kus soomlased mängisid soome ja eestlased eesti keeles. Nalja olevat palju saanud.

    XXI sajandil on kakskeelseid lavastusi soome näitlejate osavõtul teinud nii Von Krahli teater, Rakvere teater kui ka Tartu Uus teater. Sümpaatne, et selle traditsiooni on nüüd üle võtnud mõlema riigi esindusteatrid, sest värskendavalt mõjub see igal juhul.

    * Mobiilsus, ränne ja hargmaised kontaktid Eesti ja Soome vahel. Toimetajad Rolle Alho ja Kaja Kumer-Haukanõmm. Siirtolaisuusinstituutti, Turu 2020.

  • Gildemanni öised rändurid

    JOHANNA MÄNGEL

    Festival „ORF Musikprotokoll“ 5. – 8. X Austrias Grazis.

    Grazis peetud nüüdis- ja eksperimentaalse muusika festivali „ORF Musikprotokoll“ nimetatakse omamoodi laboriks, kus esitletakse publikule riske kartmata uusi muusikalisi kontseptsioone ja kunstisuundumusi kõikvõimalikes intrigeerivates vormides ja žanrides alates elektroonilisest muusikast ja heliinstallatsioonidest kuni improvisatsioonide, kammermuusika ja orkestriloominguni. Iga-aastase festivali üks peamisi ja küllap ka väärtuslikumaid väljundeid on heliloojatelt uudisloomingu tellimine. Selle festivali kava kureerimine võiks elevust pakkuda igale uuest muusikast vaimustunud ja kunstilisi piire kompavale fanaatikule. Riskialtid festivalimaratoni läbinud puutusid neil päevil muu hulgas kokku tsemendisegumasina, miniatuursete mängu­puude, ronimisrakmetes hõljuva pianisti, burdoonhelisid tekitava DIY-oreli, pommivarjendi ja öiste ränduritega.

    1968. aastal Emil Breisachi algatatud „Musikprotokolli“ korraldab igal aastal Austria ringhääling ORF, mille kaks raadiojaama, Österreich 1 ja Radio Steiermark, jäädvustasid tänavu lausa 25 festivaliüritust. Nüüdis- ja eksperimentaalsele muusikale ning interdistsiplinaarsele meediakunstile pühendatud programmis tõstab „Musikprotokoll“ rahvusvaheliselt esile muidugi ka Austria muusika positsiooni, näiteks olid kavas Grazi helilooja Beat Furreri looming ja seal tegutsev nüüdismuusika ansambel Schallfeld. Viimase uinutavast ja üheplaanilisest kavast enamat pakkus festivali avaõhtu, kus kaalukas sõna oli antud noortele.

    Teise maailmasõja aegu mäe sisemusse rajatud pommivarjendis, mis nüüd kannab nime Dom im Berg, sai festivali esimesel päeval kogeda kõige puhtamal ja imetlusväärsemal kujul ideaalset helikvaliteedi ja ruumi sümbioosi. Unustamatus helisfääris sai lihtsalt istuda, inspireeruda ja lasta muusikal iseeneses toimida. Hilisööni kestnud mammutkontserdilt jäid enim meelde elektronmuusika helilooja ja helikunstniku Heinali modulaarsüntesaatoril läbikomponeeritud ja minevikumuusikaga põimitud unistuslikud polüfooniamängud „Organa quadrupla“ ning Sabina & Nathan L.-i ülimasse eklektikasse kalduv audiovisuaalne etteaste „Island No.16“, kus muusika muundus ja sulandus ühtaegu orgaaniliselt ja nurgeliselt piltidesse, tekitas vasturääkivusi, küsimusi, müra ja ilu.

    Austria nüüdismuusika tippansambel Klangforum Wien esitas nelja teose hulgas Madli Marje Gildemanni 11 minuti pikkuse teose „Nocturnal Migrants“ ehk „Öised rändurid“, mis on inspireeritud öise eluviisiga lindudest.

    Jättes siinkohal kõrvale teistsuguseid küsimusi tekitanud ronimisrakmetes üheksa klaveri vahel lendleva ja pingpongipalle loopiva pianisti, öised performatiivsed kohvikukohtumised, Amina Hocine’i DIY-oreli vibreerivad burdoonhelid ja Viini ORF Raadio sümfooniaorkestri liigpikkade orkestrivormidega kontserdi, tahan jagada rõõmu eesti helilooja Madli Marje Gildemanni uudisteose esiettekande üle.

    6. oktoobri õhtul andis Helmut Listi saalis kontserdi Austria nüüdismuusika tippansambel Klangforum Wien. Mammutkontserdil ettekandele tulnud nelja teose hulgas oli Madli Marje Gildemanni 11 minuti pikkune teos „Nocturnal Mi­grants“ ehk „Öised rändurid“, mis on inspireeritud öise eluviisiga lindudest. Heliloojale kangastunud dramaatiline stseen linnatuledes ja üle ookeani lendavast ning majakavalguse käes ekslevast hullunult tiirlevast linnuparvest loob heliliste väljendusvõimaluste jaoks huvitava dramaturgia.

    2022. aasta kevadel esindas Palermos rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Eestit Madli Marje Gildemanni kammerorkestrile loodud teos „Transpiration“. Teos pälvis noortekategoorias II koha ning muu hulgas ka Austria ringhäälingu tähelepanu, millega kaasnes uudisteose tellimus ansamblile Klangforum Wien.

    Festivali „Musikprotokoll“ tänavune teema oli seotud sõnapaariga „interconnected / interdependent“ (ee omavahel ühendatud / vastastikku sõltuvad). Looja­natuurid olid sellest tõukuvalt enim seoseid leidnud oma päritolu, juurte ning möödunud aegade muusikavormidega, kuid peamiselt loodusega. Madli Marje Gildemanni senine looming on mõjutatud loodusest ja bioloogilistest protsessidest ning võimalik, et eesti heliloojalt oodatigi „Musikprotokolli“ esiettekandest jätku tema tsüklile „Three Studies on Plant Biology“, mille iga osa kujutab üht bioloogilist protsessi taimedes – näiteks „Trans­piration“ transpiratsiooni ehk taimaurumist. Uues teoses „Nocturnal Migrants“ on aga autor julgenud katsetada midagi uut ning tõlkinud muusika keelde veidi teistsugused protsessid.

    Gildemann ei kujuta oma teoses rahumeelset linnulaulu või suurte tiibadega aeglaselt päikeseloojangusse liuglevaid olendeid. Algustaktidest peale keskendub muusikaline materjal kiiretele liikumistele ja seeläbi selgele kujutluspildile pimedas liikuvatest linnu­parvedest. Oma teekonnal kalduvad nad ilmselt teelt kõrvale, sest mitmesuguste dünaamiliste liikumiste sees on palju rahutust ja pingestatud, ärevaid hetki. Avahetkedel kuuldavatest pehmetest kõladest arenevad kiiresti välja teravamad metalsed toonid. Sametiselt tumedate ja tihedate helipilvede vahel moodustub midagi salapärast, ent kuna kiire liikumine muudkui hõreneb ja pakseneb, siis ei ole võimalik kinni püüda, mis see „miski“ on. Põnevaid kõlakombinatsioone loovad pisikeste puidust pesulõksudega ettevalmistatud klaver ning keelpillide lõpuni allaandmatu hulljulge tremolo. Eriliselt köitvalt resoneerivad omavahel madal kontrabassiregister ja löökpillid. Kõlabalansi poolest mõjuvad need teose üldpildis siiski tagasihoidlikult ning neid on paremini kuulda siis, kui kahe löökpillimängija tegevust laval jälgida. Kummaline küll, aga ka muidu habras dirigent Lin Liao kehastus tiivuliseks mustaks linnuks, kes püüdis otsekui parvi liigutada.

    Igal juhul püsib muusikateose üld­tonaalsus lõpuni tumedana, visates kohati sisse üksikuid, justkui peene pintsliga maalitud hõbedasi sähvatusi. Liikumine ei peatu ning väikeseid muutusi täis helikobar liigub kokkuhoidva pilvena otsekui kuulajale lähemale. Lainetav vormikaar toetab selles helikeskkonnas kulgeva materjali pingestatud seisundit ja hoiab kuulaja tähelepanu esimesest taktist viimaseni. Vormilt võrdlemisi klassikaline, suurematele ja väiksematele dramaatilistele lainetustele üles ehitatud teose traagiline kulminatsioon leiab aset umbes viimase veerandi peal. Kõige meeldejäävam ongi lõpuosa, kus toimub mingil teistsugusel tasandil liikumine. Võib-olla kaugenes linnuparv kuulajast, jättes maha vaevu aimatavad tiivalöögid või lihtsalt selle kirjeldamatu „miski“.

    Linnupelgliku inimesena usaldasin end tol õhtul Madli Marje Gildemanni loominguliste instinktide kätte ja tundsin, et tema heliline kujutelm mõjus mulle. Partituuris tehtud valikud toetasid autori peas kujunenud kõlalist nägemust vahest rohkemgi kui teiste sel õhtul kavas olnud autorite puhul.

    Kriipima jääb ainult mõte, et see kõik oleks veelgi rohkem mõjule pääsenud rohkemate pillide abil suurema kõlamassiivi kaudu. Ja kuigi Gildemann kasutas talle ette antud ansambli ressursi maksimaalselt ära, süvenes iga järgneva ettekandega tunne, et ta oleks väärinud teiste kavas olnud heliloojatega vähemalt samaväärselt, kui mitte rohkemgi, võimalust kirjutada teos suuremale koosseisule, aga kuuldavasti sai ta piiratud rahaliste vahendite tõttu tellimuse kirjutada seitsmele mängijale (viiul, vioola, tšello, kontrabass, klaver, löökpillid).

    Esimene koostöö Austria parimaks peetud paindliku meelega nüüdismuusika ansambliga andis talle õnneks võimaluse teha intensiivset ja detailset tööd Viini ja Grazi proovisaalides. Kuulu järgi on see tema heliloojakarjääris esimene kord, kus talle anti ansambliga töötamiseks sedavõrd palju prooviaega. Esimest korda hakkas ta aru saama, kui vajalik see on. Ükski helilooja ei tohiks harjuda olukorraga, kus proov uhiuue teosega tähendab, et teos mängitakse paar korda läbi ja seejärel saab mängijatele anda ainult kiireid juhiseid. Iga kuulaja oleks teosele jäägitu pühendumise eest tänulik. Ilmselgelt oli Gildemann mõelnud ansamblile, kellele ta kirjutas. Soovin väga-väga, et teisedki kollektiivid selle teose üles leiaksid.

    Kõik Klangforum Wieni kontserdil kõlanud neli teost olid mingil moel seotud loodusnähtustega. Kontserdi avapala, vahetult enne Gildemanni teost kõlanud norra helilooja ja 2022. aastal rostrumi võitnud Kristine Tjøgerseni teatraalse klaverikontserdi selgelt kuuldav inspiratsiooniallikas on olnud metsa akustika ja puujuurte suhtlusvõrgustik. Kahtlemata oli paeluv vaadata, kuidas klaveri sisemus muutus inimtegevuse kaudu ja värviliste miniatuursete mängu­puude abil kuusemetsa helimaastikuks. Põhjalik eeltöö metsa minekust, ümbritseva jälgimisest ja kuulatamisest, tähelepanekud helikeskkonna muutumisest päeval ja ööl olid kompositsioonis kuulda. Iiri autori Karen Poweri püüdlus luua oma uudisteoses looduse ja interpreetide dialoogiks nihestatud kogemuslik ruum jäi minu meelest realiseerimata. Õhtu lõpetanud Kanadas elava helilooja, kunstniku, kuraatori ja esseisti Sandeep Bhagwati improvisatsiooniline teos, kus püüti muusikud asetada mittehierarhilisesse ruumikorraldusse ja kus partituuri asemel anti juhiseid kõrvaklappide kaudu, jättis meie loomastunud loomusest põhjendamatu ja lohaka mulje.

    Madli Marje Gildemann oli avastanud komponeerimise teekonnal uusi nüansse, uurinud looduses muusikaliselt teistsuguseid nähtusi ja – mis peamine – kuulanud kriitiliselt oma sisehäält. Ta oli alustanud vaatlusest, avanud end ümbritsevale, jälginud lindude käitumist, selle kohta lugenud ja loonud siis helidest keskkonna, mis lubab kuulajal avastada helide kaudu seoseid, mida ta ehk looduses muidu ei näe ega taju. Tal õnnestus Grazi publikule näidata seda ainulaadset paljudesse eesti heliloojatesse kodeeritud seletamatut sidet loodusega.

    Üks minu ees istunud hallipäine mees hüüdis häbenemata juba enne Klangforum Wieni lavale jõudmist valjul häälel „braavo!“ ja tegi seda veel pärast Tjøgerseni ja Gildemanni loomingut, aga mitte rohkem. See mees tahtis hiljem teada saada, kus asub Eesti ja kas eesti heliloojal on oma loominguga plaat. Palju hiljem ööpimeduses viimast trammi oodates jalutas helilooja juurde teine mees, et öelda, et „Nocturnal Migrants“ oli tol õhtul kõige paremini läbikomponeeritud teos. Küllap tal oli õigus.

  • Kas katusel on tuvi või varblane?

    LIIS KOLLE

    Saaks ta juba rutem valmis, siis näeks, mis asi see õieti on, arvasid inimesed, ja aitasid, millega said.

          Andrus Kivirähk, „Liblikas“

    Praegusest tuntuimast juurdeehitusest kuuleb lähinädalatel kindlasti veel mitme kandi pealt, seega esitan siin­kohal Estonias töötanud ooperilavastaja ning seal hea hulga etendusi jälginu vaate ning lisan võrdluseks pisut mujal nähtut.

    Harjumusel on jõud. Paljude uuenduste paremus saab väljaspool tegijate kitsast ringi seisjale mõistetavaks alles neid kogedes. Enne tundub õhulossijutt luuleline, skeemid ja arvutused liiga keerulised. Lavastajana n-ö müün teatrile maha oma idee ja saan vastu usalduse, et esietenduse päeval kehastub see laval. Kui keegi kogu aeg sekkuks ja kokku­leppeid muudaks, ei saaks lavastus valmis. Nii nagu muusikateatrikunst on väga kompleksne ja nõuab iga tegija koordineeritud panust, nii eeldab ka muusikateatriks mõeldud hoone (ümber)sünd kõigi asjaosaliste ühist tahet ja pingutust ning nende, kes täidavad valminud maja lõpuks oma ande, oskuste ja kirega, kompetentsuse usaldamist.

    Kui rahvusooperi peadirektor rõhutab järjepidevalt juurdeehituse vajalikkust ja estoonlased on mõttega päri, siis mitte seetõttu, et oldaks täiesti uue hoone vastu või soovitaks tingimata ehitada bastionivööndisse koos kõigi sellest tulenevate probleemidega. Tuleb endale aru anda reaalsetest või vähemalt viimase ajani reaalse(ma)na näivatest võimalustest. Seetõttu väärib Ott Maateni kindla kursi hoidmine tunnustust, kuna mitme plaani paralleelne tutvustamine ei annaks ühiskonnale selget sõnumit. Nüüd, pärast ühiskomisjoni töö tulemuste esitlemist, tundub aga kõik jälle lahtine ning paneb küsima, kas näiteks minu põlvkond jõuab tänapäeva nõuetele vastava lava ja ooperiväärilise akustikaga vaatesaali ära oodata.

    Tore, et komisjon jõudis aastase konstruktiivse töö käigus vähemalt üksteise seisukohtade mõistmiseni. Pressikonverentsil esitleti mahtude visualiseeringuid, millest suurima, L-variandiga, Tallinna linn kindlasti ei nõustu. Kuigi selle puhul säiliks praegune Estonia hoone kõige täielikumalt, julgen soovitada patsiendi ellujäämise nimel kaaluda kompromissi ning aukartusest ülesaamist, seega üht integreeritud M-variantidest. Õnnestunud arhitektuurilahenduse korral ei mõjuks juurdeehitus Estonia kõrvale ehitatud võõrkehana, vaid kasvaks vanast majast välja ja sellega kokku. Pärnu maantee poolne fassaad on ju pärastsõjaaegse ülesehituse käigus suletud ega suhtle enam pärast poodide ja restoranide kadumist linnaga. Juurde­ehituse üks tähtsaid kaasfunktsioone olekski ooperimaja taasavanemine ning see, aga ka ümbruse liiklusplaneering võiks olla üks argumente, et eelistada üht kahest M-variandist. Ent kõige tähtsam on muidugi luua juurde võidetud alal optimaalsed tingimused etenduste andmiseks ja nautimiseks.

    Suure osa tänapäeva Estonia lavaajast võtab ehitamine. Teatris ei räägita enam ammu lavapiltidest – stangede peal rippuvatest maalitud kangastest –, vaid lavaarhitektuurist, kolmemõõtmelistest ehitistest, mis võivad olla väga keerukad, mitmekorruselised, liikuvad, kuid peavad olema ühtlasi turvalised. Kujundus koosneb hulgast juppidest, mida tuleb nii proovideks kui ka etendusteks ikka-jälle lahti ja kokku monteerida: see võtab tublisti tööaega ning kulutab detaile. Lahendus oleks lavaga samade mõõtudega proovisaal, kuhu saab kujunduse püsivalt üles ehitada. Tänapäevastes ooperimajades on selleks kasutada ka külglava, mille saab helikindla seinaga lavast eraldada. Nii saab etenduseks kujunduse ühes tükis lavale sõidutada – lihtne, eks! Midagi sellist praeguses Estonias pole, ent mahupiltidel on külg- ja tagalava kenasti välja toodud.

    Otsustamaks, kas rekonstrueerida praegune saal või ehitada uus (variant M2), peaks kaasama teatritehnika spetsialiste, akustikuid jm asjatundjaid, ent kui ruumi peaks n-ö üle jääma, saaks teatrile lisada väikese saali, mille puudumise tõttu pole seni olnud head võimalust teha intiimsemaid ja eksperimentaalsemaid lavastusi. Mõeldav oleks kasutada seda ühtlasi proovisaalina. Praegune suurim prooviruum kammersaal ei täida hästi kumbagi funktsiooni ja sobib eelkõige orkestri harjutusruumiks. Kui töösse peaks siiski minema L-variant ja vana saal alles jääma, lisaksin selle kosilaste nimekirja peale külalisteatrite ja Draama­teatri ka EMTA ooperistuudio, millel on võimekus ja vajadus täismõõdulisi lavastusi välja tuua, ent pole ruumi, kus seda teha.

    Muidugi on tore unistada Oslo jäämäega sarnanevast imepärasest mereäärsest objektist. Kindlasti naudiksid praegu laguneva linnahalli otsas turnijad päikeseloojanguid ka selle katusel – aga kuidas sinna jõuda? Üksikuks hundiks jäänud linnahalli (ja nüüd ka ERMi) olukorra põhjal saab öelda, et see mereäärne objekt peaks olema oma ümbruskonnaga seotud. Oslo ooperi­maja on suurejoonelise kultuuri- ja vaba aja veetmise ala osa ning sinna saab pearaudteejaamast jala viie minutiga. Kui Tallinna linnal on samalaadsed plaanid, siis oleks tore nendest lähemalt kuulda, samuti muust linna panusest ooperimaja kerkimiseks just mere äärde. Tallinna Sadamat tuleb muusikateatri­sõbralikkuse eest tunnustada, aga enne ettevõtte krundile ehitama asumist oleks ehk huvitav lugeda minu kirjutist ühe reederi ooperimaja ehitamise kohta (TMK 2017, nr 9).

    Kesklinnast kaugele jäävate kruntide variandi puhul toon Frankfurdi Ooperi näite. Selle hoone südalinnas koos kõrval oleva draamateatriga vajab hädasti saneerimist, ent uue kompleksi ehitamine tuleb odavam. Kaaluti asukohta kesklinnast kaugemal, kuid pikaaegne intendant Bernd Loebe, kelle juhtimisel on viimastel aastatel järjest võidetud Saksamaa parima ooperimaja tiitel, rõhutab, et ooperiteater peab asuma kohas, kus inimesed käivad, ja nad peavad tundma end seal alati oodatuna. Ka Frankfurdi teatrihooned on osaliselt arhitektuurimälestisena arvel ning ainulaadse pilvefuajee sobitamine uusehitisega keerukas ülesanne. Tuleb hoolega mõelda, kust jookseb ajaloo ja tänapäeva kultuurivajaduste piir.

Sirp