Aldolf von Harnack on võib-olla sakslaste jaoks kõige tuntum tartlane – tihti juhtub nii, et kui mõni sakslane esimest korda Tartusse konverentsile tuleb, siis uurib ta kohe, kus on Harnacki maja ja temale pandud mälestustahvel (need on Rüütli tänaval Jaani kiriku taga). Eestlastele aga ei tähenda Harnacki nimi suurt midagi. Aldolf von Harnack sündis Tartus 1851. aastal, lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna ja jätkas oma õpinguid Saksamaal. Esimese maailmasõja eelõhtul omistas Saksa keiser Wilhelm II talle pärandatava aadlitiitli. Selle ajajärgu tegelikkus kumab läbi kogu raamatust ning kõigepealt võiks Harnacki elulugu soovitada lugeda nendele, keda huvitab Saksamaa eluolu wilhelmiinlikul perioodil.
Lugedes saab järjest selgemaks Harnacki olulisus sakslaste jaoks, tõuseb esile tema tegevus nüüdse Max Plancki Ühingu rajamisel ja XX sajandi Saksamaa teadus- ja hariduspoliitika kujundamisel, sest tema paika pandud suunad ja nende tagajärjed mõjutasid Saksamaad pikka aega, võib-olla isegi tänapäevani. Harnacki elulooraamatu on koostanud ja kirjutanud tema tütar Agnes von Zahn-Harnack ja vahest selle tõttu saame väga palju teada Harnacki isiku ja tema sõprade, tema administratiivsete kohustuste, ametivaidluste, puhkusereiside ja harjumuste, tema majade ja isegi laste tervise kohta. See ei ole vähimgi etteheide. Just kirjutaja isikliku lähedalolu tõttu sigineb raamatusse veel üks huvitav nüanss. Nimelt on raamat esimest korda välja antud 1936. aastal, kui Saksamaal on võimule tulnud Hitler ning teosest õhkub (võib-olla aga kujutan seda lihtsalt ette) teatavat ettevaatlikkust kujunenud poliitilise olukorra ja vahest ka teatavat apologeetikat Harnacki suhtes, valmistudes juba eos võimalike süüdistuste vastu. Harnack oli ju tuntud uuendusmeelsete vaadete poolest, olles tänapäevase liberaalkristluse üks mõjukamaid isikuid ning sellisena tegev ka poliitikas, kus ta endale rohkesti kriitikuid leidis.
Ikka ja jälle tabasin aga end mõttelt, et Harnack kui teoloog tuleb raamatus küllalt häguselt välja. Mitmel puhul tekkis küsimus, mida siiski Harnack detailselt lahti kirjutatud vaidlustes ise arvas. Me saame küll täpselt teada, kes vaidlesid, mis ameteid nad pidasid, kuidas kujunesid leerid ja üldjoontes esitatakse ka probleemi sisu, aga ikka ja jälle jääb Harnacki positsiooni avamine kõige põnevama koha pealt pooleli. Kasutu selline ülesehitus muidugi ei ole – tekkis tahtmine uuesti kätte võtta Harnacki „Kristluse olemus“ (mille Anne Burghardt on väga kenasti eesti keelde tõlkinud).
Kui on huvi Harnacki kui teoloogi vastu, siis oleks mõttekas alustada just viimati mainitud raamatust. See põhineb 16 loengul, mille ta pidas Berliini ülikoolis 1899/1900. aasta talvesemestril ja mida käis kuulamas korraga üle 600 üliõpilase kõigist teaduskondadest. Need loengud põhjustasid juba omal ajal tema vastasleeri teravat kriitikat ja on mitmeti relevantsed tänapäevaste teoloogiliste diskussioonide juures, ka meil Eestis. Seda on nähtud liberaalsete ja konservatiivsete vaadete vastuoluna, kuid Harnacki ajal oli küsimus suuresti ajalooliste uuringute aktsepteerimise või mitteaktsepteerimise vahel ning toonased arutelud ei puudutanud kuigivõrd neid küsimusi, mida praegu tajutakse liberaalse või konservatiivse hoiakuna.
Mis puutub Harnacki seosesse Eestiga, siis näib, et vähemalt Harnacki laste silmis sulasid siinsed mittesaksa rahvad omavahel kokku ning nendele oma isa kodumaa kuigivõrd oluline ei olnud. Aldolf von Harnack ise nimetab ennast „Balti patrioodiks” (lk 491) ja olevat armastanud rõhutada, et tema metsik loomus tuleneb sellest, et teda imetas kunagi eesti amm (lk 17) ning ka mitmelt poolt mujalt kumab läbi, et Harnack hoidis ennast Baltimaades toimuvaga kursis ning mõtles siinsetele oludele, külastades Tartut ja muretsedes kohaliku hariduse pärast. Iseloomulik siinjuures on see, kuidas ta ennustas siinsete rahvaste käekäiku pärast iseseisvumist – ta võrdleb Eesti ja Läti olukorda Rooma impeeriumi olukorraga, kus keel ja asjaajamine võisid ju olla ladina omad, aga kultuur oli ikkagi kreeka oma. Teatud mõttes on isegi meelitav, kui sind võrreldakse ladinlastega.
Raamatus käsitletakse umbes saja aasta tagust aega ning selle perioodi ja meie ajaga on viimasel ajal just kriiside puhul mitmeid paralleele toodud (viimati näiteks eesti humanitaaria aastakonverentsil Liisi Keeduse plenaarettekandes). Harnack sai väga hästi aru, et ta tegutses kriiside ajal ning vaatas omakorda tagasi saja aasta vanusele võrdlusmaterjalile – Wilhelm von Humboldti ideedele toetudes nõustus Harnack seisukohaga, et „materiaalsete ja poliitiliste jõudude murrangu aegadel [—] on kõlbelise uuenemise teel esimene ja kõige vajalikum samm süvendada kultuurielu vaimsust“ (lk 513). Meil on Harnackilt ikka veel õppida.
Kuidas rahvad saaksid üksteist austades rahumeelselt koos elada?
HEIDI RIFK
Ajaloomuuseumi uue näituse tegijad on püstitanud küsimuse, kas see, mida siiani on Eesti ajaloos ja kultuuris võõraks peetud, pole mitte üsna omane ehk oma. Kes olid/on need rahvakillud, kes on eestlastega kõrvu sel maal elanud? On nad omad või võõrad? Nii nagu Eesti ajaloo diskursuses sageli kasutatud kujundiga „meie ja nemad“, „omad ja võõrad“, seab ka see näitus kahtluse alla ühe rahvuse keskse ajalookäsitluse ning annab vaatajale ainest mõelda märksa kirjumast Eesti ühiskonnast. Ei, näitus pole sugugi multikultuurilisuse ja globaliseerumise ühekülgne kiidukõne. Kuraatorite Timo Aava ja Krista Sarve eesmärk on olnud pigem mitmerahvuselise ühiskonna (mida ju kõik ühiskonnad ongi) korralduse ning eri kultuuride kooseksisteerimise kohta küsimusi tõstatada, mitte anda lihtsaid, mustvalgeid vastuseid.
See, et just ajaloomuuseum võttis ette teha näituse Eesti kultuuriomavalitsusest, ju ei üllata. Kunagise baltisaksa provintsiaalmuuseumi järelkäijana on tal peaaegu et moraalne kohustus käsitleda varsti saja-aastaseks saavat ja Eesti riigile tollal suure rahvusvahelise tunnustuse toonud kultuuriautonoomia ideed ja praktilist teostust. Näitusele lisab väärtust, et selle taga on põhjalik teadustöö. Nimelt on Timo Aava, üks kuraatoritest, käsitlenud hiljuti Viini ülikoolis kaitstud dissertatsioonis mitteterritoriaalset autonoomiat ideedeajaloolisest perspektiivist.1
Mitmerahvuselise Eesti näitus Maarjamäe lossis ei alga mitte 1925. aastaga, mil kultuuriomavalitsuse seadus Eestis vastu võeti, vaid hulk aega sellest varem, nimelt sisemiselt podisevast Austria-Ungari impeeriumist ning sellest, kuidas kultuuriautonoomia põhimõte üldse eesti rahvuslikult mõtlevate poliitikuteni jõudis. Näitus on jaotatud kolmeks teemaks eri ruumi osades: esiteks kultuuriautonoomia idee sünd Euroopas ja selle vastukaja Eestis, teiseks kultuuriomavalitsuse seaduse vastuvõtmine ja praktiline elluviimine ning lõpuks sakslaste ja juutide kui kultuuriomavalitsuse rakendajate haridus- ja kultuurielu 1920. ja 1930ndate Eestis.
Kuigi hindan kõrgelt näituse ideed ja teostust, tabab minu esimene, pigem marginaalne kriitikanool tutvustusteksti pihta näitust alustava esemekapi kõrval. Nelja suurema etnilise vähemuse ehk sakslaste, rootslaste, venelaste ja juutide Eesti alale asumise lugu oleks võinud palju suurema tähelepanu all olla. Näib, nagu eeldanuksid näituse tegijad, et külastajale on niigi ilmselge, millal näiteks mainiti esimest korda siinsetes ürikutes juudi nime või millal ja miks hakkasid rootslased asustama Eesti rannikualasid ja saari.
Ajaloomuusueumi näitus „Oma või võõras. Mitmerahvuseline Eesti”.
Näituse esimeses osas arutletakse ideetasandil: kus sündis mitteterritoriaalse autonoomia mõte, milliseid probleeme pidi see lahendama, kuidas debateerisid selle üle eestlased? Kultuuri- ehk mitteterritoriaalses autonoomias nägid ühes riigis elavate rahvaste rahumeelse kooseksisteerimise lahendust Austria sotsiaaldemokraadid Otto Bauer (1881–1938) ja Karl Renner (1870–1950). XIX ja XX sajandi vahetusel ägas Austria-Ungari impeerium oma paljude rahvusrühmade vaheliste konfliktide käes ning vaja oli leida lahendus, mis rahuldaks vähemuste soovi end kultuuriliselt teostada, ent hoiaks impeeriumi koos. Baueri ja Renneri ideedest said innustust ka ärksamad eestlased, kes otsisid suveräänset teed Vene impeeriumis. Revolutsioon Venemaal ja maailmasõja lõpp avasid aga eestlastele hoopis teistsugused võimalused.
Siiski ei unustanud eesti juhtivad poliitikud kultuuriautonoomiat, vaid panid selle kirja oma riigi sünnidokumentidesse. Juba 1918. aasta manifestis Eestimaa rahvastele (pangem tähele sõnastust!) antakse lubadus kindlustada vabariigi piirides elavate rahvusvähemuste, s.o venelaste, sakslaste, rootslaste, juutide jt rahvuskultuurilise autonoomia õigused. Eestlased, kes olid veel üsna hiljuti kannatanud Vene impeeriumi ja kohaliku baltisaksa eliidi võimu all (1905. aasta revolutsiooni sündmused olid ju veel värskelt meeles), mõtlesid aktiivselt sellele, kuidas oma tulevases riigis rahvuste küsimus arukamalt lahendada. Ka kutsuti 1918. aasta Ajutise Valitsuse koosseisu Vene, Saksa ja Rootsi rahvusasjade ministrid ning esimene, 1920. aasta põhiseadus oli rahvusvahelises pildis ainulaadne: seal olid üsna üksikasjalikult lahti kirjutatud vähemuste õigused ja nende tagamine kultuuriautonoomia raamides. Seejuures meenutagem Euroopa konteksti, kas või seda, kuidas Balkani riikides samal ajal vähemusrahvuste küsimust lahendati, nt rahvaste ümberasustamine Thessaloníkis või noortürklaste marurahvuslik poliitika endise Osmanite impeeriumi aladel.
Tagasi näitusesaali. Seejärel suunatakse külastaja 1920ndate keskpaiga aega ja ruumi, mil kultuuriomavalitsuse seadus vastu võeti. Esimesele kahele ruumiosale lisavad pidulikkust tuppa toodud kased – võeti ju vastu riigi rahvastevahelisi suhteid oluliselt mõjutanud seadus. Riigikogus käis tuline arutelu, kas Võnnu all võidetud iidsetele vaenlastele, baltisakslastele, on ikka tarvis nõnda laialdast kultuuriautonoomiat? Kostis hääli, et sakslased võivad hakata kultuuriautonoomia raamides looma väikest suletud oma riigikest Eesti Vabariigi sees. Arutleti ka võimalike võitude üle, kui anda vähemusrahvastele laialdased õigused oma kultuuri ja emakeelse hariduse tagamiseks.
Sellegipoolest kaalusid pooltargumendid kahtlused üles ning kultuuriautonoomia seadus võeti peaaegu kuus aastat pärast Asutava Kogu kokkutulekut 12. veebruaril 1925. aastal vastu. On väidetud, mis viga oli eestlastel vähemustele eriõigusi tagada, kui põhirahvusena moodustasid nad ligi 90% kogu rahvastikust. Sellel väitel on mõnevõrra alust küll, sest nagu rahvastikuteadlane Kalev Katus on kinnitanud: mida ühtsem ja tugevam on põlisrahvastik, seda edukamalt põlistuvad ehk lõimuvad vähemused ühiskonda.2 Ajaloost on näiteid küll, kuidas mitmest suurest rahvusrühmast koosnevad riigid ei suudagi lõpuks rahumeelselt toimida, näiteks oli tšehhidel suuri raskusi Sudeedimaal sakslaste lõimimisega.3
Oli muidki tegureid, mis mõjutasid kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmist, kuid peamine on see, et ühelt poolt tegid baltisakslased eesotsas Ewald Ammende (1893–1936) ja Werner Hasselblattiga (1890–1958) edukat lobitööd ning teiselt poolt toetas plaani eesti poliitikute soov vastu tulla. Verstapostiks võib siin pidada saksa partei esindajate ja Jaan Tõnissoni kui „kõige suurema autonoomiaseaduse vastase“ kompromissi, mille järgi kultuuriomavalitsuse võim piirdus vaid oma rahvusrühma kultuuri- ja haridusküsimustega (millele nimetuski viitab).4 Seeläbi oli maandatud risk, et kultuuriomavalitsuse kaudu võiks mõni vähemusrühm oma poliitilisi eesmärke täitma hakata (halvimal juhul irredentismi kalduda). Juba aprillis esitasid baltisakslased valitsusele avalduse kultuuriomavalitsuse ellukutsumiseks.5 1926. aastal asutasid Eestimaa juudid sakslaste sõiduvees oma kultuuriomavalitsuse.6 Sakslased ja juudid olidki ainsad, kes seda seadust rakendasid.
Ka venelastel ja rootslastel oleks olnud õigus kultuuriautonoomiale, sest seadus nägi ette, et kultuuriomavalitsuse võib asutada rahvusrühm, kui inimesi on vähemalt 3000. Põhjusi, miks nad selleni ei jõudnud, näitusel ei mainita. Arusaadavalt on näituse kese kultuuriomavalitsus ja seda rakendanud rahvusrühmad, kuigi seetõttu ei saa teada, kas sakslastel ja juutidel oli oma kultuuri säilitamiseks ja rahvusrühmana ellujäämiseks kultuuriautonoomiat rohkem vaja kui teistel (elasid nad ju erinevalt rootslastest ja vanausulistest venelastest hajutatult üle riigi)? Või olid vaid nemad võimelised kultuuriomavalitsust asutama ja üleval pidama (kui pidada silmas rahvusrühmasisest distsipliini ja liikmete võimekust kultuurimaksu tasuda)?7
Historiograafias on Saksa Kultuuromavalitsus küllaltki palju tähelepanu leidnud8, kuid juutide vaatenurka on märksa vähem käsitletud. Varju on jäänud ka teadmine, kui kõrgelt juudid kultuuriautonoomiat tegelikult hindasid: tänu väljenduseks lisati Eesti Vabariik juutide „Kuldsesse raamatusse“. Ka asutati Tartu ülikooli juurde 1934. aastal judaistika õppetool ja näituselt võib leida Albert Einsteini ülikooli rektorile saadetud toetuskirja, kus ta tunnustab seda kui eeskujulikku rahvusliku tolerantsuse näidet.
Sellegipoolest muutusid 1930ndate natsionalismi lainel valjemaks kultuuriautonoomiat kritiseerivad hääled. Autoritaarne võim Eestis seadis mõningaid piiranguid vähemustele, nt rahvusliku enesemääramise piiramise ja uue keeleseadusega. Viimase näiteks on näitusel välja pandud Juudi Kultuuromavalitsuse pitsatid, mille kujunduse muutus 1920. – 1930. aastatel väljendab sümboolselt riigi vähemuspoliitikat. Kuraatorid ei jäta saladuseks kultuuriautonoomia ühe häälekama eestkõneleja Werner Hasselblatti hilisemat natsionaalsotsialismimeelsust ega koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Kõigele vaatamata jäi Konstantin Päts, kes oli 1918. aastal vabariigi ühe loojana seisnud mitmerahvuselise Eesti eest, lõpuni kindlaks oma vähemuspoliitikale ning kultuuriomavalitsused tegutsesid kui parlamentarismi oaasid edasi kuni Nõukogude okupatsioonini.
Näituse lõpus siseneb külastaja privaatsesse salongilikult kujundatud linnakodaniku koju, mille seinu kaunistavad siinsete juudi ja saksa kunstnike tööd ning kohvilaual lebavad juudi kirjanike raamatud – viide vähemuste suurele panusele Eesti kultuuri. Siin saab tutvuda vähemuste koolielu korraldusega, mis oligi kultuuriomavalitsuse tähtsaim ülesanne, ning kuulata Eesti juutide ja sakslaste mälestusi nooruspõlvest ja kooliajast, näiteks sellest, kuidas pidi tulevane kunstnik Siima Škop juudi tüdrukuna koolis enda eest seisma.
Rännakul läbi suurte lennukate ideede, praktilise poliitika ja sügavalt isiklike lugude saab külastaja kirju, mitmekesise ja vastuolulise pildi Eesti ühiskonnast kahe suure sõja vahel. Sakslaste, juutide ja eestlaste vaatenurkade toel on näituse tegijatel edukalt õnnestunud tuua sugugi mitte lihtne ja üheselt mõistetav teema näitusesaali. Olen veendunud, et arutelu, kuidas eri rahvad saaksid rahumeelselt ja üksteist austades elada riigis, mida nad kõik oma koduks peavad, on taas päevakohane. Praegused sõjad Euroopas ja Lähis-Idas sunnivad jälle rahvastevahelise vaenu ja konfliktide maandamiseks leidma vähemuspoliitikas uusi (või vanu ja juba järele proovitud?) lahendusi.
1 Timo Aava, Minorities and the State. Non-Territorial Autonomy in Estonia in the Late Tsarist and Interwar Periods. Dissertatsioon. Viin, 2023.
2 Kalev Katus, Rahvus ja rahvusvähemus. Rmt: Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koost ja toim Jüri Viikberg. Eesti Entsüklopeedikirjastus, 1999, lk 404.
3 Vt nt Philipp Ther, The Dark Side of Nation-States. Ethnic Cleansing in Modern Europe. Inglise keelde tlk C. Kreutzmüller. Berghahn Books, New York, Oxford 2016.
4 Soome ajaloolane on eritlenud Eesti kultuuriautonoomia sündi. Vt Kari Alenius, The Birth of Cultural Autonomy in Estonia: How, Why, and for Whom? – Journal of Baltic Studies 2007, kd XXXVIII, nr 4, lk 445–462.
5 Vt eesti ajaloolase põhjalikku käsitlust: Kaido Laurits, Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Monograafia ja allikad. Rahvusarhiiv, 2008, lk 290.
6 Anton Weiss-Wendt, Thanks to the Germans! Jewish cultural autonomy in interwar Estonia. – East European Jewish Affairs 2008, kd XXXVIII, nr 1, lk 89–104.
7 Kultuurautonoomia käsitlust Eesti rootslaste vaatenurgast vt Mart Kuldkepp, The Estonian Swedish National Minority and the Estonian Cultural Autonomy Law of 1925. – Nationalities Papers 2022, kd L, nr 5, lk 923–941.
8 Vt nt David J. Smith ja John Hiden, Ethnic Diversity and the Nation State. National cultural autonomy revisited. Routledge, London, New York 2012; David J. Smith, Estonia: A Model for Inter-War Europe? –
Thea Gvetadze ja Diana Tamane ühisnäitus „Ruum mitmele“ Tartu Kunstimajas
Reedel, 24. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluv Thea Gvetadze ja Diana Tamane ühisnäitus „Ruum mitmele“. Näituse kuraator on Inga Lāce. Laupäeval, 25. mail kell 14.00 toimub näitusel vestlus kunstnike ja kuraatoriga.
Näitus kutsub vaataja dialoogile kunstnikega. Tuues kokku erinevaid meediume nagu video, fotograafia, maal, tekstiil ja installatsioon, punuvad autorid keeruka narratiivide lõime, milles sisalduvad isiklikud kogemused, perekondlikud suhted ja intiimsed elukaemused.
„Ruum mitmele“ on kui kunstnike praeguste minade päevapilt: see on omamoodi autoportree, kuid ühendab kunstnike enda lood ka teiste naiste jutustustega vastupanust ja ellujäämisest. Selle tulemusena tekib ühisteks kokkusaamisteks sobilik ruum, milles saame lasta oma kehadel lõõgastuda ja kus meil jääb aega mõtisklemiseks.
Thea ja Diana kohtusid Thbilisis, kui Diana viibis seal residentuuris. Kuraator Inga Lāce nendega koheselt kokkupuutepunkti. Riias sündinud Diana elab ja töötab Tartus ning tal on selle linna ja Kunstimajaga pikaaegne suhe. Kuigi Thea on sündinud Riias, kus tema vanemad omal ajal õppisid, ja kuigi ta osales 2016. aastal ka ühel Tartu Kunstimuuseumi näitusel, on praegune väljapanek tema esimeseks suuremaks ülesastumiseks Baltikumis. Seega on kahe autori kohtumine segu erinevatest minemistest ja tulemistest: teemad, mis on meie regiooni elulugudes pidevalt esil.
“Näituse ettevalmistamise ajal on jätkunud ja süvenenud mitmed poliitilised kataklüsmid, mis on mõlemat kunstnikku ja nende keskkonda mõjutanud: Venemaa sissetung Ukrainasse kestab kolmandat aastat, Gazas toimub katastroofiline genotsiid ning Gruusias surutakse vägivaldselt alla venemeelse seaduse vastaseid proteste. Seetõttu saavad näitusesaalidest ka ruumid, kuhu loodame mahutada nii palju naisi, mehi ja lugusid, nii palju külalisi, rändajaid ja liikuvaid kehi, nii palju patju ja unistusi, nagu on turvalisemaks tulevikuks tarvis,“ selgitab kuraator Inga Lāce.
Diana Tamane (s 1986) elab ja töötab Tartus. Ta õppis fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA) ja Brüsselis LUCA Kunstikoolis (MA). Tema eelmised isikunäitused on „Meri, see oledki sina“ Tallinna Linnagaleriis (2023), „Flower Smuggler“ Kahani Kunstiruumis Viinis (2022), „Poolarmastus“ Tartu Kunstimuuseumis (2022), „Puudutuse tüpoloogia“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2022), „Sama taeva all“ Kogo galeriis (2022), „Typology of Touch“ S.M.A.K.-i De Verenigingis Gentis (2020) ja „Commissions“ ISSP galeriis Riias (2018).
Thea Gvetadze (s 1971) elab ja töötab Gruusias Thbilisis. Tema eelmiste isikunäituste hulgas on „Iris Iberica“ (2022) ja „Subtropical Ushguli“ (2019) galeriis LC Queisser Thbilisis (2022), „The Gvetadze – Becoming Thea Merlani“ Antwerpeni Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2018) ja „Zeda Tsinsvla“ galeriis Nectar Thbilisis (2017).
Inga Lāce (s 1986) on Almatõ Kunstimuuseumi peakuraator. Teda huvitavad migratsioon ja regioonide vahelised seosed, sõpruspoliitika pärand ja rahvusvaheline solidaarsus. Ta esindas New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi mõttekojas C-MAP Ida-Euroopat (2020–2023), on olnud alates 2012. aastast Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse kuraator ning kureeris 2019. aasta Veneetsia Biennaalil Läti paviljonis.
Tiim
Graafiline disainer: Vahram Muradyan
Keraamikanõustaja: Eva Krivonogova
Heli: Katya Chitova, Vahram Muradyan
Tõlge: Peeter Talvistu
Keeletoimetus: Richard Adang, Anti Saar
Meeskond: Siim Asmer, Mona Kapper, Viktor Kiss, Elika Kiilo-Kulpsoo, Urmo Teekivi
Eriline tänu: Tamriko Gabunia ja Ingel Vaikla
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 30. juunini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
23Reedel, 24. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Tea Lemberpuu isikunäitus „Ollamise mäng”.
Näitus on pendeldamine kontrolli ja mängulisuse vahelises pingeväljas. Rangelt võttes on see küll maalinäitus, aga tegelikult on see pigem midagi muud: võib-olla kaasamise või siis koostöö või õieti koosmängu näitus, mille kesksed eksponaadid on ehk isegi usaldus, lahtilaskmine ja muutumine kui sellised.
Näitusel on eksponeeritud valik kunstniku varasemaid teoseid; meelevaldne assortii maale vahemikust 2016–2023. Selle näituse jaoks on kunstnik palunud teistel (seejuures pigem kunstivälja välistel) inimestel oma teoseid töödelda; üle värvida, katki lõigata, läbi õmmelda, lihvida, kraapida, augustada ja nõnda edasi.
Viimasest kujunes omamoodi kolmeetapiline usalduse protsess: autori lahtilaskmine oma teostest, näituse kaasloojate kimbatus ja ind teostesse „sekkumisel” ning viimaks muundatud teoste vastu võtmine ja eksponeerimine. Ühest küljest on see kõik üks kontrolli loovutamise žest, oma loomingulise tööprotsessi üleandmine kellelegi teisele – ning sellega seonduvalt hirmu ületamine ja usalduse piiride kompimine. Teisalt on see ka kindlate parameetrite ja reeglitega eksperiment, mille piirid sätestab piltide valim, nende ümbertöötamiseks lubatud tehnikad, katses osalejate kooslus ja lõppeks ka tagastatud teoste asetus näituseruumis.
Tea Lemberpuu (s 1980) on lõpetanud maalikunsti eriala Eesti Kunstiakadeemias (BA), kus hetkel õpib kaasaegse kunsti magistrantuuris. Talle on omistatud EKA noore kunstniku preemia. Lemberpuu on Tartu Kunstnike Liidu liige.
Graafiline disain: Karola Ainsar
Näituse kaasloojad: Kadri Aua, Margus Kangur, Triin Kask, Grete Kungla, Keiu Käära, Sander Lillemäe, Andrius Matšenas, Kaitel Männikust, Piret Pall, Ene Pedason, Kairi Rebane, Age Rosenberg, Urmas Rosenberg, Märt Samma, Dmitri Sarle, Gloria Soobik, Stella Timmer, Aliis Vene, Hindrek Vou
Näituse tekst: Tõnis Jürgens
Näituse heli: Kristiina Kraus, Indrek Tammoja
Kunstnik tänab: Ruutu10, Martin Junna, Karolina Tiigimäe, Tiit Sibul
Eriline tänu: Kairi Rebane, Ulvi Haagensen
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 30. juunini.
27. mail ja 12. juunil kell 18.00 toimuvad näitusel Martin Junna (improteater Ruutu10) töötoad “Tule saada sisemine kriitik puhkusele!”.
Avamisele sõidab buss Tallinnast. Lisainfo kunstimaja Facebooki lehel.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Martin Rästa kureeritud „Kaose Kogudus 101” Tartu Kunstimajas
Reedel, 24. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis näitus „Kaose Kogudus 101”. Näituse kuraator on Martin Rästa.
Näitusega tähistatakse Kaose Koguduse ehk ainuigavikuliselt kaduva ja ilmuva muutumatult muutuva mõõtmatu tunnistajate 101. juubelit. „Kaose Kogudus 101“ on spontaanselt muutuv ruum, mille täidab kaose piiritu voog. Sarnased praktikad olid ka Kaose Koguduse 2019. aasta näituse („Kaose Kogudus. Retrospektiiv“ Kogo galeriis) aluseks.
„Praktikas juhindub kogudus ülimast teadmisest – kõik loomingulised protsessid on kaost pühitsevad rituaalid. Väljudes aktsepteeritud eneseväljenduse piiridest ning vältides ootuspäraseid sünkroonsusi, on koguduse liikmed vabad end piiranguteta teostama. Loobudes staatilisest autorikuvandist ning kõikidest kontseptuaalsetest konstruktsioonidest, dekonstrueerivad koguduse liikmed nii autori kui näituse tähendused. Ühtlasi täitub 2024. aastal sürrealismi manifesti sõnastamisest 100 aastat, mis pole absoluutselt oluline,“ kommenteerib näitust ning olulist juubelit näituse kuraator.
Näitust toetavad Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Musterprint, Aparaaditehas ja Baas Disain.
Näitus jääb avatuks 30. juunini.
24. mail kell 18.00 toimub monumentaalgalerii ees Kaose Festival, kus esinevad Luulur, Brainof Adams, Rooluulend, moondur. Kiwanoid, Gringo Fakes, Huku Masin, DJ Paul, Lepasson jpt.
Avamisele sõidab buss Tallinnast. Lisainfo kunstimaja Facebooki lehel.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
„Tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab“. Pille-Riin Larm vestles Ave Taavetiga Ave Taaveti meelest on kõige suurem kompliment, kui lugejad ütlevad, et mõni ta pilt või lugu on neil tuju rõõmsaks teinud.
Mitmekülgne Ave Taavet on valmis saanud kolmanda raamatu, jutukogu „Kasukas“ (Puänt). Nii nagu Ave ise, on tore ja omapärane ka meie kohtumispaik: Nõo. Ave Taavet sealt pärit siiski ei ole, vaid on siin hoopis sõpradega pikka nädalavahetust veetmas. Nagu ta ise selgitab: „Sirelid õitsevad, rabarber on valmis ja vesi järves soe – on aeg pealinnast lõunasse liikuda!“
Turvaline paik ebaturvalistele teemadele. Merle Karro-Kalberg vestles Kristi Paatsi ja Risto Lehistega
Mai alguses tunnustati viis aastat tagasi loodud Kalamaja muuseumi Euroopa muuseumide aastaauhinnaga Silletto, mida antakse välja kogukonna osaluse ja kaasamise eest. Auhinnatseremoonial toodi välja, et Kalamaja muuseum on väike kogukonnamuuseum, mis annab piirkonna elanikele jõu: kuulab, võimestab ja hoolib.
Mis on kogukonnamuuseum, kuidas kogukonda kasvatada ning rahvast muuseumi tuua? Sellest räägivad lähemalt Kalamaja muuseumi direktor Kristi Paatsi ning Tartu Linnaajaloo Muuseumide direktor Risto Lehiste, kelle eestvedamisel avatakse eeloleval suvel näitus „Meie Tartu“, mis sünnib linnaelanike kaasabil ning jutustab Tartu ja selle linnaosade lugusid tänapäeva tartlaste silme läbi.
SILVIA SÄINAST: Luban üht, aga teen teist Tallinna linna rohealgatustel on sageli puudu selged suunised ja eesmärgid, mis tekitaksid ühtse infovälja ja motiveeriksid kodanikke.
Avaliku võimu ja linnaelanike vaheline suhtlus on oluline vahend teadlikkuse tõstmisel, probleemidele tähelepanu juhtimisel ning linnaelanike, ettevõtete ja linnavalitsuse koostöö ergutamisel. Tallinnas on see suhtlus jäänud nõrgaks ning vajab hoolikat läbimõtlemist ja tugevat panust, et saavutada olulisi muutusi, muu hulgas ka linna keskkonnapoliitikas.
Kommunikatsiooni tõhusus sõltub suurel määral selgusest, läbipaistvusest ja kaasamisest. Tallinna linna rohealgatustel on sageli puudu selged suunised ja eesmärgid, mis võiksid tekitada ühtse infovälja ja motiveerida kodanikke linnaruumi- ja keskkonnaalaseid muutusi ja ettevõtmisi toetama.
KARIN PAULUS: Kas kohanemine või alistumine?
Arutelul „Monumendi uued raamid – Tehumardi“ esitletud lahendused sündisid muinsuskaitse ja konserveerimise ning installatsiooni ja skulptuuri osakonna teadusprojekti käigus. Luubi alla võeti sellega vastuoluline pärand, mida soovitatakse siiski säilitada.
AIJA SAKOVA: Võtta sõna ja rääkida teadusest – miks ja kuidas?
Sellest et teadus ja teadlased peavad olema näoga ühiskonna ja majanduse poole, on räägitud juba pikka aega. Seda rõhutavad riiklikud strateegiad „Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035“ ehk TAIE 2035 ning teaduskommunikatsiooni strateegia 2020–2035 „Eesti teab“. Ülikoolid omakorda astuvad samme teadlaste ühiskonna poole suunamiseks. Tallinna ülikoolis näiteks rakendatakse 2025. aasta sügistest atesteerimiste mudel, kus teadlase töö hindamisel on teadus- ja õppetöö kõrval ka teadmussiirde alane tegevus, sh ettevõtluskoostöö ning ühiskondliku mõjuga tegevused nagu poliitikakujunduses osalemine ja meediaesinemised.
MARGUS MAIDLA: Käes on füüsika (erialavaliku) aeg
Ernest Rutherford, keda tuntakse tuumafüüsika isana, on öelnud kuulsa lause: „Kõik teadused peale füüsika on vaid margikogumine.“ See võib esmapilgul paista ülbe ja üleolev, kuid peegeldab tabavalt füüsika tähtsust teaduste hierarhias.
HELLE METSLANG, TIIT HENNOSTE, ANNIKA VIHT, KÜLLI HABICHT, PIRE TERAS: Tuhat lehekülge eesti grammatikat
Milleks veel üks eesti keele grammatika? Tõepoolest, milleks? On ju eesti keele grammatikaid alates Heinrich Stahlist ilmunud omajagu. Siiski on enamik neist olnud normatiivsed ja/või kooligrammatikad. Suuri teaduslikke kirjeldavaid grammatikaid on ainult kolm: kõigepealt F. J. Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache“ (1875, ee 2011), siis „Eesti keele grammatika“ (EKG, 1993, 1995) ning nüüd „Eesti grammatika“.
Peame Iisraeli kuristiku servalt tagasi tõmbama. Eneken Laanes vestles Omer Bartoviga
Omer Bartov on Iisraelis sündinud holokausti ja genotsiidi ajaloolane, Browni ülikooli professor. Pika karjääri jooksul on Bartov uurinud Saksa Wehrmacht’i kuritegusid, Saksamaa totaalse sõja ja genotsiidi seosed ning rahvuste vahelisi suhteid Ida-Euroopa piirialadel. Praegu on Bartov USAs üks mõjukamaid uurijaid, kes juhib tähelepanu kohutavatele tagajärgedele, mida Iisraeli sõjaline tegevus Hamasi vastu on toonud Gaza tsiviilelanikele.
MARJU HIMMA: Kas tehisaru asendab ajakirjaniku?
Tehnooptimismi praegune tuhin keerleb sõnumi ümber, et tehisaru (ingl artificial intelligence, AI) võtab ära suure osa inimeste tööst ning mõni amet, näiteks ajakirjaniku oma, võib sootuks kaduda. Suure tõenäosusega tehisaru ajakirjanikku asendama ei hakka – jah, selleks on võimalus, kuid takistused tehisaru juurutamisel on märksa suuremad.
Arvustamisel
Ave Taaveti „Kasukas“
Värske Rõhu erinumber „Kuidas kirjutada headust?“
Sigrún Pálsdóttiri „Salakamber“
Marju Kõivupuu „Inimese lahkumine“
Agnes von Zahn-Harnacki „Adolf von Harnack“
Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert
ERSO hooaja lõppkontsert sarjas „Maestro“
Eesti Sinfonietta hooaja lõppkontsert „Värviline vaikus“
näitused: Brenda Purtsaku „Sünnitus“ ning Brenda Purtsaku ja Lisette Lepiku „Sissepääs mitte igaühele“ ja „Tung“
näitus „Igavesti õites“
näitus „Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti“
Tartu Uue teatri „Tundmatute asjade mets“
lavastus „Varjupaik Ouroboros“
Endla teatri „Lillemüüjatel hakkas külm“ ning „Rocco ja tema vennad“
2 × lühidokumentaalfilmide kogumik „Metsik lõuna“
mängufilm „Tulnukas II“
Jaan Elkeni eepilised maalimaastikud Vabaduse galeriis
Reedel, 24. mail kell 17.00 avab maalikunstnik Jaan Elken Vabaduse galeriis isikunäituse „Teel“. Näitus jääb avatuks kuni 19. maini, 2024.
Jaan Elken:
„Näitus „Teel“ jätkab 2019. aastal üheaegselt Hobusepea ja Draakoni galeriides toimunud kaksiknäitusel „Taevas ja maa” eksponeeritud eepiliste maastike suunda. Olen kunstnikuna teel nii ülekantud kui otseses tähenduses. Pintslit hoidva lahtise käega maalitud pastoosse maalilaadi puhul võib pildipinnalt haaratav olla sama ehe kui pihtimuslikud päevikuread. Kunstniku mõttekäigud ja uperpallid füüsilise värviga on vägagi tundlik materjal, mis minu jaoks maalikunsti konkurentsitult huvitavaimaks kunstiliigiks teeb. Ekspressiivse maalikunstniku lõuendi pindadel toimuvaid draamasid jt privaatseid kihte kaitseb publiku kirjaoskamatus. Siin pole abi ka pealkirjadest – autobrändide nime-loitse sa ju samuti ei usu?
2024. aasta jaanuaris olid galeriis Allee eksponeeritud paar minu suureformaadilist tööd, kus vaatepunkt oli droonilt või koguni planeetidevahelisest ruumist. Vabaduse galerii näitusel olen võtnud vabaduse liikuda ka ajateljel – nii on näiteks 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee poolt uputatud Punase risti transpordilaeva Moerot kujutava teosega. Tuhandeid sõjapõgenikke merepõhja viinud tragöödia on osa minu lapsepõlves vanematelt kuuldust. Olen pikalt elanud Lasnamäel ja venestatud/venestunud Tallinn on korduvalt jõudnud ka minu loomingusse – kui 1984. aastal olen maalinud päikeseloojangut metafüüsilises Lasnamäe tunnelis, siis nüüd olen tollase, kolmemeetrise küljepikkusega panoraamvaate orienteerinud itta, aastasse 3024. Lagunevad kivikõrbed on mind varemgi inspireerinud. Lagunemise poetiseerimises, sisemise ning välise vahelise ühisosa otsimises, väljub võitjana alati loodus, selles pole kahtlustki.
Lääne traditsioonidele vastavalt koosneb universum neljast arhetüübist: maa, õhk, vesi, tuli. Kui märkasin, et nende kõlavate ja palju mahutavate mõistete alla liigitub kõik, millega ma maalikunstis hetkel tegelen – vulkaanipurskest (või geneesist) kuni apokalüptilise viimsepäevani, andis see kindlustunde, et olen õigel teel. Ja ma ei pea valima looduse ja tehisliku vahel, sest kõik on loodus, või kvantfüüsika järgi – kõik on sisuliselt virtuaalreaalsus, keeruliselt korrastatud energiaväljades ekslevad osakesed. Maalides olen loobunud konkreetsetest, hakitud nootidest (esemelisusest), helistikud (tonaalsused) on muutunud voolavaks, tagasi on tulnud segatud värvid ja komplitseeritud akordid.“
Jaan Elken (snd 1954) on maalikunstnik, kunstikriitik (avaldanud üle paarisaja kunstikriitilise ja kunstipoliitilise artikli), kuraator ja kunstipedagoog. 1970. aastatel hüperrealistlikus laadis alustanud kunstnik on praeguseks kujunenud abstraktse suuna üheks olulisemaks esindajaks Eesti maalikunstis.
Elkenil on olnud üle 70 isiknäituse, sealhulgas Evald Okase Muuseumis Haapsalus (2019), Pärnu Uue Kunsti Muusumis (2009, 2014), Tallinna Kunstihoones (2005), Tartu Kunstimuuseumis (2005), Adamson-Ericu Muuseumis (2000) ning isiknäitused Berliinis, Kiievis, Riias, Uppsalas, Oulus, Tamperes ja mujal.
Aastatel 1997–2018 oli Elken Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi maalikunsti õppetooli professor (kuni selle õppesuuna sulgemiseni) ning on 2018. aastast Tartu Ülikooli Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna emeriitprofessor. Eesti Kunstnike Liitu (EKL) kuulub Elken alates 1981. aastast. Aastatel 1998–1999 oli ta EKLi asepresident ja 1999–2013 EKLi president.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Vabaduse galeriid toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko
Fotomuuseum avab keha teema-aasta näitusega “Sugu ja lugu”
mail avab Fotomuuseum keha teema-aasta uue näitusega “Sugu ja lugu”
Neljapäeval, 23. mail avatakse Fotomuuseumi keha teema-aasta esimene näitus, mis keskendub inimkeha kujutamisele Eesti fotoajaloos. Näitus “Sugu ja lugu” pakub teoseid alates fotoportreedest kuni aktifotodeni, ajatelg ulatub fotograafia algusest Eestis kuni digiajastu tulekuni.
Näitusel “Sugu ja lugu” on esiplaanil akti- ja portreefotod, mille keskmes on keha. Leidub ka teoseid, kus keha kaudu väljendub eelkõige sümboolne tähendus või emotsioon. Aktifoto ajaloo jooksul on muutunud nii kunstilised konventsioonid, tehnilised võimalused, moraalinormid kui ka kultuuriline ja poliitiline kontekst. Esmakordselt Eesti kunstiloos on välja toodud ajalooline pornograafiline foto, mis eksisteerib iseseisva žanrina fotograafia algusaegadest.
Harjumuspäraste portreede kõrval võib näitusel näha 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse fotosid, kus inimest on näidatud ebatraditsioonilises rollis või tegevuses. On pilte karnevali- ja kväärikultuurist ning privaatsetest intiimpraktikatest. Hilisnõukogude aja romantiseeritud naisakti kõrval näeb tollaseid vormieksperimente ja ka avalikkusele tundmatuid aktifotosid. Esindatud on fotokunst 1990. aastatest, mil kerkis esile uus, sageli piireületav kehakäsitlus – ilustamata aktid, seksuaalvähemused, vanade inimeste kehad ja ebatüüpilised soorollid.
Näitusele välja pandud fotod on pärit peamiselt Fotomuuseumi, aga ka teiste mäluasutuste ja eraisikute kollektsioonidest. Üle poole fotodest on avalikult eksponeeritud esmakordselt. Uurimistöö jooksul avastati mitu aaret, mis muudavad meie fotoajalugu. Näiteks haruldane originaalfoto Eesti oma pornofotograafilt Ned de Baggolt 1930. aastaist või nõukogude ajast pärinev eratarbeks valmistatud amatöörpornograafiline album. Ajaloo prügikastist sai päästetud vähetuntud autori Einar Tiitsi (1963-2016) värvikas ja originaalne looming.
Salatrepi galeriis on samal ajal näitusega Merilis Roosalu ja Relika Kala koostatud väljapanek “Suvitajad” 1930. aastate rannakultuuri harrastajatest. Fotomuuseumi siseõues eksponeeritakse aga Anna Stina Treumundi (1982–2017) fotoseeriat leidnegatiividest.
Näituse kuraator on Annika Haas, kunstnik-kujundaja Katri Haarde. Olulist rolli mängivad näitusel tekstid, mille autorid on kunstiteadlane Katrin Kivimaa, soolise võrdsuse ekspert Mari-Liis Sepper, folklorist Andreas Kalkun ja Annika Haas.
Näitust toetab Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks kuni 2026. aasta jaanuari lõpuni.
Elo Viiding on piirilkõndija nii elus kui ka kunstis: küll käsitleb ta oma teostes teemasid, mida teised ei ole märganud, küll põimib eri kunstialasid, küll ületab riigipiire või astub üles piirilinnades. Reklaamitrummi tagumine on Elo Viidingule seejuures võõras. Tema praegustest tegemistest ülevaate saamiseks tuli mul pisut vaeva näha ning ikka jäi osa märkamata, aktiivset loojat ennast tuli aga kõnelema lausa keelitada. Viimaks on see vestluski sündinud sõna otseses mõttes piiril, kirjavahetusena Eesti ja Soome vahel seilates. Aitäh, Elo!
Autor ei tohi lahustuda oma tekstikangasse, vaid peab selles püsima teatavas valvelolekus otsekui võõrkeha, leiab Elo Viiding.
Teid on jutuajamiseks raske tabada. Palun rääkige, mis teoksil.
Äsja sai Valgas ja Tartus esmaettekande minu ja helilooja Olli Kortekangase teos, kantaat „Piir“, mis mõeldud esitamiseks piirilinnades. Seda esitavad soome ooperilaulja Ville Rusanen, kitarrist Tiit Peterson, flötist Neeme Punder ja mina. Esiettekanded läksid täissaalile ja said väga hea vastukaja. Kantaadi ellukutsuja ja meie omavahelise koostöö algataja on SUVI-säätiö esinaine Jaana Vasama ning selle lavalejõudmise korraldasid ja seda toetasid Tuglase selts, „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ ja Soome instituut. Kantaat annab edasi piiril olemise ja selle ületamise kogemuse (nii halva kui ka hea) ning seda nii inimlikul ja sotsiaalsel kui ka poliitilisel tasandil.
Meie koostöö on olnud erakordselt huvitav, minu puhul mitmeid piire nihutav, ning see jätkub. Olen kirjutanud teksti erinevaid kihistusi ja karaktereid ja kannan need ka ise ette, nagu vaja, ning mul on ka au laulda koos Ville Rusasega – ta on võrratu ja täpne lavapartner. Kantaadi „Piir“ järgmised ettekanded on Itaalia-Sloveenia piirilinnas Gorizias / Nova Goricas ja Soomes, läbirääkimised käivad. Kindlasti saab „Piiri“ kuulda veel ka siinsetel lavadel.
Kas teie kalender on kogu aeg sedavõrd tihedalt täis kirjutatud või on see nii vaid ajuti?
See on nii juba mõnda aega, sest olen seotud erinevate esinemistega nii Soomes kui ka Eestis ja graafik on tihe. Tänu sellele, et repertuaari mul jagub, ei istu ma tööta ja tellimusi aina tuleb: mul on teatriharidus, suudan ise endale tekste kirjutada ja neid ka lavalt ilma peamikrofonita ette kanda.
Näiteks olen eesti keelde tõlkinud soome uuema luule esindajate Sanna Karlströmi, Risto Oikarise, Petra Vallila jt tekste. Esitasin neid kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Majas koos näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku Mart Aasaga 15. mail.
Jaanipäeval etendub Kökari saarel Assisi pühakute teemaline teatritükk Miira Sippola juhtimisel, kus ka minul ja mu tekstidel on oma osa ja mille on rootsi keelde tõlkinud Peeter Puide. Eelmisel aastapoolel olin Soome tuuril, Helsingi, Turu ja Kainuu raamatumessil, seoses oma tõlkevalimiku „Tuhannelle äänelle“ ehk „Tuhandele häälele“ ilmumisega (Parkko, 2023, tõlkija Katja Meriluoto). Raamatutuur jätkub selle aasta teises pooles. Esitan seal muu hulgas ka oma performance’i „Lase luuletajat“.
Tegelen ka muusikaga: teen koostööd Kaido Sussi, Kristiina Killo ja Madis Mälgandiga. Sellest ettevõtmisest saab rohkem kuulda sügisel. Olen otsapidi seotud ka kujutava kunstiga. Septembris avatakse Kastellaanimaja galeriis maalikunstnik Santa Zukkeri ja minu uus ühisnäitus – jätk 2021. aastal Põhjala tehases toimunud näitusele „Vastukaja“, millest ilmus ka raamat. Lähtun selles ainult Santa maalidest ja rõhutan, et see ei ole luulekogu! Tegemist on maali- ja luule ühisnäitusega, mis on sellisel kujul Eestis esimest korda.
Mulle meeldib liikuda kunstialade piiridel, kuiv tekst ei paku mulle enam nii palju pinget. Muidugi olen ma vanamoeline selles, mis puutub kunstiteose seletamisse kunstniku enda poolt – kunstiteos peaks mõjuma ja kõnetama kohapeal –, ja ma ei arva, et kilomeetritepikkused selgitavad promolood seda kuidagi mõjusamaks muudaksid. Aeg muidugi nõuab kunsti tõlkimist ja äraseletamist ajakirjanduslikku keelde, et seda levitada ametlike kultuuritarbimise kanalite kaudu. Kuid iga liigne lõualõks vähendab kunsti mõju.
Märgite äsja ilmunud esseistikaraamatus „Kirjanik kõneleb minuga“, et küsite igalt oma intervjueeritavalt, kuidas temast sai kirjanik. Kuidas teist sai kirjanik?
Autor tähendab mulle tugevalt subjektset loojat, kes ei lahustu kergesti tekstikangasse, vaid püsib selles oma teatavas valvelolekus otsekui võõrkeha.
Tänavune kevad on olnud teile kirjanduslikult väga viljakas: peale esseistikaraamatu ilmus ka luulekogu „Ellujäämisrežiim“, lisaks novell „Tõmban!“ Loomingu märtsinumbris … Ja, oo, on see alles novell! Realistlik vaade varateismelise tüdruku mõttemaailma. Kange ja vaimukas kraam.
Tänan teid vastukaja ja heade sõnade eest.
Sama kange ja vaimukas kui „Tõmban!“ on lasteaia söögitädi päevaraamat „Inimese moodi“, mis ilmus Loomingu septembrinumbris. Mõlemad jutud äratavad soovi lugeda lisa ja võikski arvata, et olete novellisoonel, aga oh ei, mainite intervjuus Igor Kotjuhile, et kirjutate praegu hoopis eneseabiõpikut.
Need novellid on pärit minu uuest pühendusnovellide kogust „Suurte hingede kannul“, mis ilmub sellel aastal kirjastuselt EKSA.
Ikka tuletatakse aeg-ajalt meelde tõsiasja, et kirjandus võib anda hääle neile, kel seda ei ole või keda ei taheta kuulda. Pöörate oma loomingus mõnigi kord tähelepanu alatasustatud ametite pidajatele, olgu tegu siis söögitädi või kojanaise või … luuletajaga.
See on mulle orgaaniline ja omane, ühiskond sellisena ei eksisteeriks, kui ei oleks lasteaednikke ja teisi hooletöö tegijaid. Ma olen alati madalapalgaliste ja hooletöö tegijate poolel ja mul on olnud loovinimesena, kes on pidanud alati oma elu vähemalt pool aastat ette planeerima, nendega palju ühist; nende elutunnetus on mulle lähedasem kui kõrgepalgaliste inimeste oma – viimased ilmutavad kahjuks esimeste suhtes sageli põhjendamatut üleolekut. Söögitädi palk on 600 eurot kätte, aga ilma temata ei saaks ükski kõrgepalgaline lapsevanem oma päeva muretult alustada! Kirjaniku kohus on olla ka päriselt sotsiaalselt tundlik, eetiline ja empaatiline, mitte kirjutada jaburusi või eluliselt ja sisuliselt läbi tunnetamata edevaid manifeste.
Viimasel ajal on palju räägitud naissoost kirjanike vähesest nähtavusest ja ebapiisavast tunnustamisest. Kuidas teie meelest sellega on?
Eestis on tegelikult nii, et tunnustuse saamiseks pead sa kuidagi kirjanduskehandisse sobituma ja ikkagi püüdma (õigetele) inimestele (lugejatele) meeldida, siin kehtib tugev kommuunivaim. Minu kõige suurem tunnustust oli, kui kunagine kirjanike liidu esimees tuli mulle siira õhinaga edastama, et keegi prantsuse diiva ei olevat aru saanud, miks minu luulet üldse tõlkida on vaja. See tema edastatud arusaamatus oli mulle otsekui intellektuaalne kingitus! Selles kunstitunnetuse aktis või ühismeeles olid mõlemad, nii nais- kui meespool, võrdselt esindatud, ent mina sain aru, et ma olen õigel teel.
Noorele andekale inimesele soovitaksin siiski kasutada ka muid andeid, kui neid on, ja õppida juurde muid asju. Aga ega andest ei piisa, peab olema külma närvi ja suutma oma rida ajada, tööd teha ja ennast distsiplineerida ka siis, kui tunned pettumust, et sind tahetakse nivelleerida. Kellegi originaalse hääle tunnustamine saab alguse pisiasjadest: pean häirivaks seda, kui minu pikaajalise tekstikogemuse juures soovib keegi suhteliselt uus tulija võimukalt mu tekste „eestikeelsemaks“ (siia sobiks kaplinskilik küsimärk) toimetama hakata. Ma ei saa nendest trohheilistest normidest aru; minu meelest peab keeletoimetaja olema musikaalne ja tajuma teksti rütmi. Kui seda oskust ei ole, ei peaks ta luuletekstidega jahmerdama.
Tänavu täitub 15 aastat teile osaks saanud väga erilisest tunnustusest: aastal 2009 andis Ave Alavainu teile üle Betti Alveri käevõru, mis pärandatakse naisluuletajalt naisluuletajale. Tõdesite toona, et Alveri käevõru võib sümboliseerida luulet – on ju seegi „mis võib vahel olla nagu külm ja raske metall randmel, mis tundub ebamugav või millest esmase mõju järel vabaneda sooviks“. Tõdesite, et käevõru julgustab teid külma metalli ka kirjanduses mitte pelgama, vaid märkama ja ära tundma. Tundub, et just nii ongi läinud.
Ave Alavainule olen ma tänulik. Ja kuigi mul ei ole kunagi olnud soovi ennast võõraste sulgede ja käevõrudega ehtida, saan ma tema žestist aru: ta ei oleks pidanud seda ehet üldse edasi kinkima, aga ta pani aluse omamoodi kirjanduspreemiale.
Mina tajusin seda teatava anarhismi aktina peavoolukirjanduse- ja auhindade suhtes, mulle oli see otsekui Woodstocki vaimus (ja A. A. esindas seda parimal moel!) bling– või piraatkirjanduspreemia, copycat-Alver: arbujaliku teksti loomine ongi raske, aga kunagi pole mõtet tahta olla kellegi moodi või kirjutada kellegi teise vaimus. Inspireerumine ja mõjutused on muidugi teine asi.
Reedel, 24. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluv Thea Gvetadze ja Diana Tamane ühisnäitus „Ruum mitmele“. Näituse kuraator on Inga Lāce. Laupäeval, 25. mail kell 14.00 toimub näitusel vestlus kunstnike ja kuraatoriga.
Reedel, 24. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis näitus „Kaose Kogudus 101”. Näituse kuraator on Martin Rästa.
