Uno Liivaku

 

Klassikute hulgas on Eduard Vilde saatus meil erandlik. Kirjanik Vildest tehti Nõukogude ajal kõigi rõhutute kaitsja, sotsialistliku realismi kanoniseeritud pühak, kes ühena vähestest varasematest sulemeestest paljastas halastamatult klassivastuolusid. Sotsiaaldemokraat Vilde bolševikevastased ütlused vaikiti maha, kuigi,Vilde oli alati korrektne ning mingit laussõimu endale ei lubanudki.

Sotsiaaldemokraatia algus Maarjamaal on hämar, enamlus Eestis ei ulatunud ajas tagasi isegi mitte 1905. aasta revolutsioonini. Sotsialism hakkas võrseid ajama siis, kui Vilde kuulas Berliini Reichstagis Wilhelm Liebknechti ja August Bebeli kõnesid. Seega kohtame juba 1891. aasta Berliinis Vildet veendunud sotsialistina. Nende aegade sotsialism oli intelligentide ja õpetajate pärusmaa. Kõik see, mis algas osisega “sots-”, oli kahtlane, sest näiteks vene rahvas mäletas väga hästi, et Aleksander II olid tapnud anarhistid.

Sotsialism oli saksakeelse ringkonna pärusmaa ning kelle haridus gümnaasiumi omast allapoole, sel polnud temaga mingit pistmist. Ilus on pidada sotsialismi maaletoojaks Vildet. Ent võib arvata, et madalamatesse rahvakihtidesse hakkas see kiiremini jõudma hoopis Mihkel Martna tegevuse läbi. Äsjane äriteenija Martna käis juba 1891. aastal Tartus ringi, keelatud kirjandus kaenla all. Martna liikus revolutsiooniliste läti ja juudi tudengitega Riiga, kus nuuskurid ta Jānis Rainise juhitud ajalehe Dienas Lapa juures 1897. aastal paljastasid.

“Sotsialism on Vilde ja Martna salakaup, kuuevoodri vahel sisse mugeldud,” kõneles Konstantin Päts ühe tööliste lehe teatel Tallinna raekojas tõenäoliselt 1917. aasta 21. – 23. oktoobri paiku, demokraatia viimastel päevadel.

Sotsialismi alguspäevade poliitilist kirjandust ja lendlauseid on meil metoodilise järjekindlusega uuritud, kuid veelgi põnevam on seda teha ilukirjanduse abil. Kuidas sotsialistidest nende algusaegadel aru saadi, näitab mõnes Gorki teoses korduv motiiv, kuidas lihtne mees ähvardab halastamatult läbi peksta sotsialistliku sofisti, kui see talle “seda tööliste õpetust ei õpeta”. Liigsed suupruukijad lõpetasidki “tööliste õpetusega” halvasti, näiteks mäletab ajalugu ikka veel seda mehist nahatäit, mille seltsimees Stalin 1907. aastal Londoni dokitööliste käest sai.

Et sotsiaaldemokraatidel oli sajandi viimasel kümnendil tsaaritapja imago, siis oli ka Vilde sellega tagasihoidlikum. Tema klassipositsioon avaldus romaanides “Külmale maale” ja “Raudsed käed”, sotsialistlikke artikleid me tema selle perioodi pärandist ei leia. Ka Pätsu Teataja, kus Vilde töötas, oli vähemalt 1905. aasta oktoobripäevadeni apoliitiline. Kuid selle apoliitilisuse taga oli tsaarivõimu jaoks midagi veel kohutavamat, nimelt püüd rahvast harida selle määrani, mida ta ei tohiks teada. Näiteks sedagi, et hääletamine seisusekvootide järgi ei ole euroopalik, pigem on see omane orjade ühiskonnale. “Meil on kõik orjad ülevalt alla!” kordas Lenin nördinult.

Balti parunile olid Vilde ja teised föderalistid 1905. aastal ühed kardetavamad tegelased. Rahvusautonoomia taotlemine tulevases Venemaa föderatsioonis etniliste piiride alusel ja oma parlamendiga tähendas rüütelkonna privileegide kaotamist. Demokraatia tingimustes oleks talude rendilepingud kohtutes ja mõisates raudkappidest välja toodud ja põhjalikult ümber vaadatud. See oleks tähendanud mõisasakste valitsemise lõppu.

1917. aastal saabus Vilde auavalduste saatel isamaale tagasi ja esitas ühes teiste sotsiaaldemokraatidega täpselt samad nõudmised. Olud olid aga vahepeal põhjalikult muutunud. “Sarmaatia lagendikel laiutav korratus” ähvardas väikerahvaid enda alla matta, enamlased aga soodustasid seda. Vilde astus enamlaste vastu välja.

Nimelt kirjutas ta 1917. aasta 6. detsembri Sotsialdemokradis: “Enamlus on truuks jäänud oma esialgsele taktikale: olla ainult pimedamate hulkade instinktiliste tarviduste vastutajaks. Kuid see näitab ainult, et meil loovad jõud lühikesel revolutsioni kestvusel veel oma ülesannete kõrgusel areneda ei ole suutnud” (“Revolutsion ja panilik hirm revolutsioni ees”). Loovateks jõududeks pidas kirjanik vägivallatuid jõude.

Sotsialdemokraat Vildet oli vaja ka üsna konkreetseteks ülesanneteks. Näiteks konfiskeerisid päev enne 1917. aasta jõuluõhtut neli punakaartlast ajalehe Sotsialdemokrat pangas hoiul olnud paberilao (200 puuda “laia paberit”). Nad tegid seda tööliste nõukogu ja sõja-revolutsioonikomitee otsusel, mis keelas peita liigseid paberivarusid. ““Sotsialdemokradi” paberi äravõtmine on enamlaste poolt ainult üks lüli pikas vägivallategude ahelas, mida on korda saatnud partei, kes oma võimu püssitikkude abil maksma pani… Vaja oli meie parteil keel suust lõigata, et oma häältepüüdmisel võitlust vähem oleks,” kõneles Vilde Tallinna linnavolikogu liikmena raekoja aknast 1918. aasta 5. jaanuaril volikogu koosoleku lõpuajal kokku tulnud töölisrahvale. Kommentaariks olgu aga lisatud, et vägivallatempude partei siiski ei sulgenud oma lühikesel valitsemisajal 25. X 1917 kuni 23. II 1918 ESDTP lehte Sotsialdemokrat, küll aga tegid Saksa okupandid maale jõudes seda otsekohe.

Vilde allkiri seisab Sotsialdemokratlise Partei valimis-märgukirja all valimistel Asutavasse Kogusse 1917: “Revolutsionis peavad kõik kaasa rühmama; muidu lainetavad meist sündmused üle nagu maru. Pidage meeles: iga äraandmata hääl suurendab nende jõudu, kes ajaloovankrit tagasi kisuvad. Iga kõrvalejäänud seltsimees lahendab ruumi meie klassi ning rahva vaenlastele.”

70aastase kommunismini pürgimise kogemuse toel on kaasaegsed vasakpoolsed nii mõnegi asja ümber hinnanud. Oktoobripöörde eelõhtul toimunud sotside koosolekul Vilde nõustus Nikolai Köstneri nõuandega “tööstuse kapitalistid esialgu puutumata jätta”. Tänapäeval ei saaks seesugusest armulikkusest juttugi olla, sest varandusi üldse ei eksproprieerita ja tööandjat töövõtjaks ei degradeerita.

Elaks Vilde kaasajal, siis hääletaks ta astmelist tulumaksu taotleva erakonna poolt. “Maks olgu progressivne,” kõlas sotside programmis.

Vilde artiklid ja suulised seisukohavõtud põhjustasid parteikaaslaste seas huumorit, mida tänapäevalgi poliitika tegemisel ette tuleb. Saabunud 1917. aastal Taanist tagasi, sattus Vilde kommunistide sõimualuseks. Enamlased väitsid nimelt, et Eduard polegi õige seisja töölishuvide eest, kõige agaram Vilde süüdistaja oportunismis oli keegi enamlane Otto Münther, endine majaomanik. Münther ütles, et hoopis tema ise on võitleja rahva õnne eest, sest sundis 1906. aastal Saraatovis vene papi pidama hingepalvet kuulsa leitnant Schmidti mälestuseks. Muuga ei olnud Müntheril kiidelda. Kohe pärast Tallinna saabumist vastas Eduard Vilde talle aga teravalt Tallinna Teatajas: “Ilmaaegu otsisid seltsimeeste silmad 1905. aasta kuumal võitlusväljal Müntherit taga.” Vilde lisas, et sel aastal oli O. M. pugenud vene papi selja taha.

Küll olid armsad need päevad, mil Vilde ja Martna tõstsid tööliste vanad võitluslipud, kui tasumise äike sähvis Tallinna puukvartalite kohal ning “Wabadus! Sarnadus! Wennastus!” oli kõikide õilsaim püüdmine! Aga ajad said teiseks ja seltsimeeste silmile ladestus sõmer liiv, vaikisid laulud, lagunesid salakorterid, roostetasid hektograafid ja trükikojad, kuivasid revolutsionäärineidude rindu ehtinud punased nelgid. Varna riputati tööliskomiteede nahkjopid, tehaste turbiinid jäid seisma ja Grand Marina ees peetud kõned mattusid arhiivivaikusse. Ainult Vilde sõna jäi.

Servajoonistus 13. sajandi käsikirjast.

 

Rahvajutu-uurija Richard Viidalepp kirjutas 1931. aastal Koeru kihelkonnas üles järgmise legendi, mis sarnaneb mitmete teiste pärimustekstidega Eesti Rahvaluule Arhiivis: “Sedasi on kirjas – räägivad, et mihklipäeval on taevas sõda old, siis visatud muist ingleid taevast alla ja kurat ka. See ju kirjas üleval ka, et see old Jumala pühamaks ingliks. Taht veel Jumalast ülemaks saada. Siis Jumal viskas ta taevast maha. See kis vette kukkus, sest sai veealjas, kis metsa kukkus, sest sai metsaljas, kis väljale, sest väljaaljas.”

Ettekujutus, et loodust valitsevad haldjad on sündinud langenud inglitest, on levinud terves Euroopas, kus ristiusu õpetuse valguses sai metsikust loodusest deemonlike jõudude asupaik. Eesti rahvaluules on peaingel Miikaeli ehk Mihklit peetud mässuliste inglite pealikuks, kes taevast välja kihutati. Kristliku õpetuse vaatepunktist on selline arvamus küll rumal eksitus, sest just Miikael peaks olema taevaste väehulkade juht, kes nurjas Luciferi vastuhaku. Kuid institutsionaalselt korraldatud religioon pole kunagi suutnud folkloorseid kujutelmi vormida endale päris meelepäraseks. Võiduka peaingli Miikaeli samastamine õnnetu kuradiga on eesti folklooris sedavõrd tuntud, et see kummaline asendus pidi toimuma juba sajandite eest. Ristiusu legendi ümberkujundamine kinnitab sedagi, et osa vaimulikust pärimusest on Eestis levinud pika aja vältel ilma kiriku sekkumise ja kontrollita, sest vastasel korral oleks Miikael jäänud peaingliks. Luteri kiriku jaoks oli suur osa rahvapärimusest väärtusetu ja mõttetu, sest enamasti oli see kas “papistlik” ebausk või muu tobedus, mida vanakurat olevat pori peale sirgeldanud. Just nõnda on XIX sajandil mitmel pool iseloomustatud regivärsilist laulu.

Eelnenud arutlused puudutavad paljus rahvaluule dateerimisprobleeme, mille lahendamiseks ei ole absoluutset täpsust tagavaid meetodeid. Kui varased üleskirjutused puuduvad, pole lihtne tõestada, millisesse ajajärku tuleks üks või teine laul, jutt või usukujutelm paigutada. Kõige kindlam on neid mõtestada oma üleskirjutamisaja kontekstis. Ometi on eesti folkloristika oma tekkeaegadest peale püüdnud kokkurullitud pärimuskudesid laiali laotada selliselt, et see kangas kataks kogu ajalise telje Muinas-Eestini välja. Eelistatud ja imetletud on vanemat, eriti ristiusueelset “vanavara”, mille all kunagi mõisteti ka laule, jutte ja muud sõnalist pärimust. Ometi pole päris õige võrrelda rahvaluulet väärisasjade ja muinasesemetega, mida on põlvest põlve edasi pärandatud. Asjad kuluvad, kuid jäävad samaks. Sõnadest kokku seatud rahvaluulet aga luuakse üha uuesti. Regilaulude merest leitud mõõk pole arheoloogiliste leidude sõjariist, nõmme noormehe hõbesõrmust ei leia me ühestki muinashauast. Kuigi kujundid ja süžeed võivad kesta läbi aja, sünnitab sõnakunst üha uusi tähendusi. Ühe või teise jutu, uskumuse või kombe sidumine mõne kindla ajastuga on sageli vaieldav.

Eesti rahvausundi uurijad on toonitanud seda, et muinasusundi kaitsehaldjad on sulanud kokku katoliku pühakutega. Näiteks Pühast Jürist (Georgius) on eesti folklooris saanud kariloomade kaitsja ja huntide peremees, keda karjused loitsude ja palvetega meelitavad, et tema soosingut ära teenida. Niisiis on seda uskumuskompleksi tõlgendatud katoliikluse ja paganluse sünkretisminähtusena. Siinkohal on aga ununenud viimastel sajanditel tugevnenud luterlikud hoiakud. Kui lähtuda XIX sajandi eestlase vaatepunktist, paistab Püha Jüri hoopis teistsugune. Ta on metsa pagendatud pühak, kes on oma õndsa taevaliku seisundi kaotanud otsekui langenud ingel ja peab nüüd padrikus koos huntidega maad jagama. Püha Antoniust on uurijad sidunud majahaldjas Tõnniga, kelle puust või vahast kujukest hoiti vastavas vakas. Mõnikord nimetati seda tondivakaks, mis annab tunnistust pühaku demoniseerimisest. Tõnni vakka pandi toidukraami ja tema poole pöörduti palvetega, näiteks: “Tõnn, isake, Tõnn, emake, ära vaeva meie loomi…” Mõnes teates on Tõnn varavedaja kratiga kokku sulanud. Vaevalt küll, et kõik need uskumused ja tavad tuleks viia tagasi katoliiklikku aega. Pigem iseloomustavad need näited XIX sajandi luterlikku rahvausundit, kus pühakutel polnud enam ammu väärilist kohta. Tõnn pole mitte Püha Antonius, vaid pigem luterlikus keskkonnas nõrkenud pühaku lagunev astraallaip, kelles muinsuseotsijad nägid ristiusueelset kodu kaitsevaimu.

XIX sajandi folkloori on mõtet uurida omas ajas. Ometi võime uskuda prantsuse medievisti Claude Lecouteux’d, kelle tööd puudutavad muu hulgas eesti rahvausundit. Lecouteux on rahvaluulet võrrelnud palimpsestiga, mitmeid kordi ülekirjutatud käsikirjaga. Kust siis otsida eesti rahvaluule keskaegseid kihte? Kindlaid leide tõotab Eestis ja rahvusvaheliselt laialt levinud folkloor, sest suulises kultuuris kulgeb pärimuse levik aegamööda. Tähelepanu väärib see osa rahvaluulest, mille kohta on varaseid ülestähendusi teistelt Euroopa maadelt. Sellised on paljud hoiatuslood kuradist ja naljandid tema pihta, rändmuistendid peidetud varandustest ja loodushaldjatest, näiteks näkist valge hobuse kujul või öistest nõiduslikest pidudest kuskil metsikus looduses. Keskaja pärand ei koosne ainult süžeedest, motiividest, uskumustest ja kommetest, vaid ka sellistest suurtest vormidest, mida nimetame žanrideks ja mille kujunemine suulises kultuuris on kestnud sajandeid. Ilmselt juba keskajal levisid Eestis kristlikud legendid, valmilaadsed loomajutud ning imemuinasjutud nagu klassikaline “Lohetapja” ja võib-olla isegi “Punamütsike”, mille esimene üleskirjutus Euroopas on XI sajandi ladinakeelne tekst. Juba enne ristiusu tulekut sai siinmail alguse regilaulu traditsioon, mis arenes ka järgmistel sajanditel. Kindlasti on paljud regilaulud siin kõlanud juba keskajal. Keskaja pärandi hulka kuuluvad näiteks Veljo Tormise “Eesti ballaadide” laulud. Regivärss pole aga homogeenne žanr, vaid pigem poeetiline keel, kujundite ja vormelite varamu lauliku mälus, mille toel on sündinud terve hulk laulužanre.

Kui uurime kaugetest aegadest alguse saanud folkloori ülestähendusi, lisame palimpsestile uue kirja, mis visandub meie teadvuses ja salvestub uurimisloos. Iga pühendunu võib saada meediumiks, kelle võimuses on mõista enne meid elanud sugupõlvede tundeid ja mõtteid, rännata koos teomehega põrgusse või sõtkuda koos kadunud vennaga sõjateed. Mõnikord polegi tähtis, millise ajastu jutuvestja või laulik meid seejuures käekõrval talutab.

 

Tallinnas 5. VIII 2006 konverentsil “Keskaegne Läänemere ruum: oma ja võõras” peetud ettekande kokkuvõte.

Igor Tišini projektist “Partisani liikumine”.  1997. 2x repro

 

 

Foto Artur Klinovi  projektist “Горад СОНца”. 2006.

 

Vanasti käis rong nimega Tšaika Tallinnast Minskisse. Seda rongi kasutasid eelkõige ülikoolis õppivad Tallinnast pärit tudengid, ülikool oli tollal ainult Tartus, aga sellega oli hõlbus ka Vilniusesse sõita. Rong jõudis pärale küll kella üheksa paiku õhtul, kuid ikka leidus sõpru või sõprade sõpru või mõne kõrgkooli ühiselamu, kus sai ööbida. Rongi lõppjaama Minskisse millegipärast ei kiputud. Minsk tundus kuidagi võõras, Teine, kuid mitte ka nii võõras, et sealne eksootika või suurlinnalikkus oleks ahvatlenud. Nagu see oli Peterburi (Leningradi) või Moskva puhul, kus alati toimus midagi huvitavat kultuurivallas või kus olid raamatukogud sellise kirjandusega, millest Tallinnas-Tartus võis ainult unistada. Või nagu see oli Kiievi, Odessa või Krimmi puhul, kuhu sõideti puhkama. Minsk oli üle miljoni elanikuga (praegu on neid juba ligi kaks miljonit) suurlinn nõuka, Tšaika ajal. Minskis toimus ilmselt ka siis midagi sellist, mis oleks olnud tähelepanemist väärt.

Valgevene akadeemikust maalikunstniku Mihhail Savitski figuraalsed kompositsioonid partisanivõitluse teemadel, iseäranis kui jätta kõrvale totalitaristlik paatos, kõnelevad sügavast inimlikust valust, mida saab väljendada ainult siis, kui see on ise läbi elatud. Praegu Pärnu uue kunsti muuseumis eksponeeritud vanameistri näitus “Mihhail Savitski maailm. Must ingel” või õigemini kaks maali, üks otseselt Tšernobõli katastroofi seeriast, teine kaudsemalt inimlikele väärtustele toetuv sama teemat lahkav maal, ning Mark Soosaare hiljaaegu kunstnikuga tehtud vestluse videosalvestus mõjuvad praeguses kontekstis sootuks teisiti kui kaks- või kolmkümmend aastat tagasi. Mihhail Savitski oma kannatused, natsilaagri aeg on pannud ta tõsiselt mõtlema oma rahva saatuse üle II maailmasõja päevil, aga ka hiljem. Sügavat ülevust õhkub tema kunstist, aga ka temast endast. Kuid traagikaga manipuleerimisega, selle muutmisega ametliku kunsti firmamärgiks kipub kaasnema ka midagi negatiivset. Praeguses Minski kunstielus on Mihhail Savitski igasuguse teist laadi mõtlemisviisi ning kunstiväljenduse tulihingeline vihkaja. Tema kibestumine olevat nii võimas, et teda kardetakse isegi Valgevene võimukoridorides. Sellest, et  vanameistrit ärritavad kontseptuaalse kunsti võtmes praeguse identiteedi käsitlused, võib täiesti aru saada, kuid see, et juudi rahvus ja kultuur tema hukkamõistu on pälvinud, on kummaline.

Aga ilmselt iseloomustab ambivalentsus praegust Valgevenet kõige paremini. Möödunud kevadel oli Kiievi kaasaja kunsti keskuses valgevene kunsti näitus “Бaлота Empire” (“Soo impeerium”). Olga Kovalenko kureeritud näitus hõlmas nelja praeguses valgevene kunstipildis väljapaistvat tegijat Ruslan Vaškevitšit, Segei Voitšenkot, Vladimir Tseslerit ja Artur Klinovit ning mõtiskles Valgevene identiteedi üle – nii praeguse olukorra kui ka Valgevene, in-between-land’i üle üldisemat.

Näituse pealkirja keeltesegadus, valgevene ning inglise keele kummastav sümbioos, on just see, mis hakkas Minski tänavatel eelkõige silma. Ma pole varem kohanud, kuid võib-olla on see ka minu enda vähese kogemuse tõttu, sellist semantilist segadust. Minski tänavatel/väljakutel on säilinud nõukogudeaegsed ideoloogilised ajatud loosungid nagu “Rahva kangelastegu ei unustata”. Ja just sellises šriftis, nagu see tollal aastakümnete vältel vankumatult kombeks oli. Kõik tänavasildid, metroopeatuste nimed, arhitektuurimälestise või muu staatuse märgistused on valgevene keeles, kuid metroo- ja bussipeatusi teadustatakse ainult vene keeles. Valgevene/vene, rahvuslikule/nõukogulikule semantikale on viimastel aastatel lisandunud inglise/ vene segakeelne reklaam. Just seesama, mida näeb iga päev meie või Soome või Ameerika või Itaalia reklaamides. Nii võib Vabariigi palee ees näha korraga kolme omavahel täielikult haakumatut sümboolikat: rahva-kangelasteo loosungit, “Палаца Рэспублікї” silti ja poolpaljate kaunite neidudega hügieenisidemete reklaami (kolm korda kolm meetrit), veidi eemal lisandub sellele ka MacDonald’si kutsuv reklaam. Seda kõike näeb linna esindustänaval või õigemini linna kiirena läbival tõeliselt suursugusel Iseseisvuse prospekti Oktoobri väljakul, kust mõni samm edasi algab kaunilt restaureeritud tilluke vanalinn, aga teisel pool tuleb vastu Lenini tänav (ja Lenini monument), mis omakorda ristub Kirovi tänavaga. Mõne aja pärast võib see semantiline puder omandada veelgi võimsamad mõõtmed, sest Minski koolides, esialgu küll eksperimendi korras ainult paaris, on esimene võõrkeel hiina keel, isegi enne valgevene keelt. Valgevenekeelseid koole on vaid kolm.

“Soo impeeriumi” projektis lähtus Olga Kovalenko Valgevene identiteedi avamisel “soo” ja “partisani” kujundist. Soo on väliselt ahvatlevalt kaunis, näiliselt rahulik ja vaikne, kuid väikegi eksisamm tähendab hukku. Soo on kummaline, isegi müstiline substants. Soosse võimatu midagi rajada, soo ei salli midagi võõrast. Sood on võimalik hävitada (mõelgem sookuivatamiste peale), kuid “kroonilise apaatia” (nagu väljendab Olga Kovalenko kataloogi eessõnas) hävitamisel võivad olla saatuslikud tagajärjed. Soos saavad elada ainult kohalikud, partisanid, kes tunnevad iga mättakest ja rajakest. Partisanlus kui eluviis (elukutse?) viitab ajutisusele, seda juhtub ainult piirsituatsioonis. Valgevene ajaloos on piirsituatsioon vaat et alatine fenomen. Ikka on Valgevene territooriumil peetud nii-öelda võõraid sõdu, kuhu on valgevenelasi püütud kaasa haarata. Võõrast sõjast on saanud kõrvale jääda ainult partisanina. Igavest partisani varitseb vaenuväe kõrval veelgi suurem oht, et talle hakkabki partisanielu meeldima. Soo- ja partisanikujund on valgevene kunstis ja kirjanduses olnud läbi aegade kasutusel. Sookujund kui midagi, mis on tõeliselt oma,  ent võõrale võimule ohutu. Partisanikujund on aga alles viimasel ajal päris omaks saanud.

Tänased sooinimesed (või “Inimesed soos”, nagu oli ka Ivan Meleži 1960ndate populaarse romaani pealkiri), kelle geneetilises mälus kaigub kauaaegse geopoliitika, sõdade ja sotsiokultuuriliste draamade kaja, kes on peaaegu kaotanud oma emakeele, kujutavad endast ratsionaalsele analüüsile allumatut fataalse ebaloogilisuse substraati. Vahest ainult kunstnikud on võimelised šifreerima Euroopa geograafilise keskpunkti valge laigu mõistatust, peegeldama Valgevene kollektiivset teadvust. Nii kirjutab “Soo impeeriumi” kataloogis Olga Kovalenko. Valgevene etniline genees on siiani suur mõistatus, balti, slaavi ja jumal teab mis rahvaste segu. Nõukogude ametlik Valgevene ajaloo versioon oli üles ehitatud kultuuri- ja intellektuaalse provintsi imagole. Vaatamata postsovetliku Valgevene segastele aegadele, poliitilise ja kultuurilise arengu vastuoludele, tõusudele ja mõõnadele, poliitilise ladviku soovidele, semantilisele segadusele tänavapildis pole huvi rahvusliku identiteedi vastu raugenud.

“Soo impeeriumi” kunstnikud (muide Ruslan Vaškevitši, Sergei Voitšenko ja Vladimir Tsesleri tööd olid suvel väljas Pärnu “Mehe ja naise” näitusel) lähenevad enesemääratlemisele irooniliselt, ekskurssidega nii nende oma ajalukku kui ka maailma kunsti. Artur Klinovi kantav “Partisani boutique” oli suur nõukoguliku, aga ka igasuguse totalitaristliku atribuutika ja tarbijaühiskonna ahvatlevate toodete segu, sealt võis soodsa hinna eest omandada või vahetada just seda kaupa (kunsti osa), mida hing ihkas. Klinovi projektis “Magus elu heintes” oli partisanlik ajutine el
ukorraldus ühendatud heaoluühiskonna näiliselt igaveste väärtustega, lisatud veel pisut siiani paikapidavaid argielu stereotüüpe. Tsesleri ja Voitšenko “Mikolka lokomotiivid” iseloomustavad suurepäraselt partisani ambivalentset eluhoiakut: suurejoonelise metafüüsilisuse ja ülima ettevaatlikkuse absurdne sümbioos. Vaškevitši kunst on kõige enam metafooridele üles ehitatud, väga vingetele ja lõikavatele, kuigi pealtnäha mõnikord isegi  liialt psühhoanalüütilisesse alateadvusesse kaevuvatesse kujunditesse. Kunstniku ühe viimase näituse lakoonilised must-valged maalid tekitasid Minski kunstielus tõelise hämmingu, sest Vaškevitš oli eiranud kõiki seni maali iseloomustanud reegleid, tema Buratino/Pinocchio loo arendus oli taas vahedalt vaimukas ja teravalt valus.

Kui soo ja partisani kujund iseloomustavad valgevene olemust üldiselt, siis pärast II maailmasõda kindla programmi järgi üles ehitatud Minski metafooriks sobib ideaalselt Artur Klinovi “Горад СОНца” ehk “Unistuste päikese linn”, nagu ta ise on seda tõlkinud. Tervikuna planeeritud, Leningradi, Valgevene ja Moskva arhitektide ühistööna valminud Minski kesklinn annab silmab ette vaat et Peterburilegi. Ülimastaapsed väljakud, sirged puiesteed ja tänavad, ülevate detailidega kaunistatud ehitused, stalinistliku klassitsismi pärl. Ka uusrajoonid, iseäranis, mida praegu ehitatakse, on üsna samas ülevas stiilis läbi viidud. Linn kui ülevuse metafoor. Kuid kui päris aus olla, siis Minski kesklinnas ei ole halb olla, hoonete üliinimlik mastaap ei tekita alaväärsustunnet. Linn on inimesi täis, iseäranis noori, kes on trendikalt riides ja üldiselt rõõmsameelsed. Joodikuid ja asotsiaalse linnapildis ei kohta (äärelinnas nägin paari joodikut, kuid selle kohta, et äärelinna bussijaamas müüdi viina juba vara hommikul, oli seda vähevõitu). Minsk on ka puhas: laupäeva varahommikul olid kojamehed usinasti platsis. Nii et kord on majas.

Mikrorajoonid kerkivad, aga korterihinnad on taevasse tõusnud ja selleks, et saada madalaprotsendilist laenu, tuleb kannatlikult järjekorras seista. Kerkivad ka spordirajatised, sest sport, eelkõige uisusport on riiklik prioriteet. “Sport i mir, eto naš kumir”, on noorte kunstnike üks meelisnalju. President ise oli televisioonis deklareerinud, et tegelge uisutamisega, kui raha ei jagu, siis sööge vähem. Presidendi korralduste ja seadustega tundub kõik olevat reguleeritud: on presidendi stipendiumid, seadused, raudteeliikluse korraldus.

Artur Klinov annab välja ka valgevene- ja ingliskeelset nüüdiskultuuri ajakirja Partisan. President Partisani ei rahasta. Ajakirja Partisani võiks vaadata kui omamoodi topeltmetafoori, soo- ja päikeselinna elaniku sümbioosi, kui oskust olla, tegutseda ja ellu jääda. Enamgi veel, küll läbi metafoori, aga siiski piisavalt kõlavalt oma sõnum välja öelda.

Valgevenes ei ole ainult neli mainimist väärt kunstnikku. Neid on tuhandeid, sajad neist on head, kümned väga head. Suur osa vahest ei haaku oma kunstis praeguse ajaga või teevad seda peidetult või loovad traditsioonilises laadis. “Soo impeeriumi” kunstnikud on ennast ka väljaspool Valgevenet tõestanud neljakümneaastased staarid, heas vormis ja võitlusvalmid. Samasugused on ka Brüsselis elav Igor Tišin, Igor Savtšenko (osales Saaremaa biennaalil 1995. a), Sergei Kožemjakin, Vladimir Parfjonok, Olga Sazõkina, Andrei Dureiko, Tatjana Radsivilko, Vladimir Katšan jpt. Aga peale on kasvanud sama vinged noored, keda Minskis võib kohata peatänava Podzemka galeriis. Just neil tasub silma peal hoida. Ilmselt saab nende kunsti Tallinnas näha aprillis.

Valgevene kultuur elab, ja eelkõige tänu just sellistele inimestele, kes tahavad midagi ära teha, just nii nagu Tallinna Valgevene konsul Aleksandr Ostrovski ja sekretär Julia Andrejeva.

Tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer: Kõigepealt kardan ma, et need andmed või kuuldused on ekslikud. Otse vastupidi, kasutame tingimata toimetajaid. Mujal maailmas on küll selline praktika, et tõlkija vastutab ise oma teksti eest, Eestis seda päris kindlasti rakendada ei saa. Ja ma ei tea, kas see on päris õigustatud isegi tugevate tõlkijate puhul. Need kolleegid, kellega mina olen rääkinud, tahavad kõik, et nende töö vaataks keegi üle teise pilguga, sest töösse süvenedes oma vigu enam ei märka. Ideaalis peaks toimetaja olema võimeline tõlkija vead üles leidma ? ja mitte ainult õigekeelsuse suhtes, vaid ka kohad, kus tõlkija pole originaaltekstist õigesti aru saanud.

Raamatuid ilmub praegu ju tohutult palju. Kummast on tööturul suurem puudus, kas tõlkijaist või toimetajaist?

Õigem oleks vist öelda, et puudus on väga headest tõlkijatest ja väga headest toimetajatest. Mõlemad ametid nõuavad aega, õppimist ja süvenemist. Praegune kiire aeg seda ei soosi.

Kust leiate heal tasemel tõlkijaid? Kas pedagoogikaülikooli tõlkekeskus on Var­rakule tõlkijaid andnud?

Ma usun, et mitte oluliselt. Võib-olla mõne tõlkija puhul me lihtsalt ei tea, et ta on pedagoogikaülikooli tõlkekeskuses õppinud.

Eesti Kirjastuste Liit on välja kuulutanud aprilli lõppu jääva tõlkeseminari ?Uus ja vana tekst?, otsitakse tõlkijaid ja toimetajaid. Kas Varrak loodab sealt täiendust?

Ei, olen ise ka selle organiseerimisega seotud ning võin seepärast öelda, et see pole mõeldud mitte niivõrd uute tõlkijate leidmiseks, kuivõrd algajate tõlkijate täiendusõppeks.

Kuuldavasti peavad kõik tõlketöö taotlejad Varrakule proovitöö tegema? Kas ka tõlkijatena nime teinud inimesed?

Tõlkijana nime teinud inimesed muidugi ei pea proovitööd tegema. Lia Rajandilt, Mati Sirklilt ja nii edasi ei ole keegi ka Varrakus proovitööd küsinud. Samal ajal aga näiteks kunagi just proovitööga alustanud Triin Tael on praegu üheks paremaks nooreks tõlkijaks kujunenud. Ma ei arva ka, et proovitöös oleks midagi solvavat või erakordset. Ma tegin ise kunagi proovitöö nii Eesti Raamatule kui ka Loomingu Raamatukogule ja kuulasin ära kõik, mis mulle nende kohta öeldi. Tõlkija peab olema kogu aeg valmis õppima, juba ainuüksi sellepärast, et iga raamat on erinev, iga raamat on omaette maailm. Praegune kiirustamine õppimist ja süvenemist ei soosi ning tihtipeale peetakse üleliigseks isegi Silveti sõnaraamatu avamist. Paraku on seda kohe näha ka tõlke kvaliteedist. Varrakul on aga aastatega kujunenud oma tõlkijate ring ning minu meelest need inimesed on küll valmis igavesti õppima.

Kui toimetaja peab originaali mõistma samavõrd kui tõlkija ja tõlkija pole oma ülesannete kõrgusel olnud, mida peab siis toimetaja tegema? Asja huvides oleks ju hea, kui ta paremat stilistilist lahendust nähes selle ka kirja paneks, kuid nii tasustamise kui ka siiski ju eetika seisukohast ei tohiks ta liiga hoogu minna. Ühelt poolt tikuks ta tõlkija tööd tegema, teiselt poolt võib tõlkija võõrad suled ehteks saada. Kuidas on lood tõlkija-toimetaja tööpanuse vahekorraga, seda nii tasustamise kui pärgamise poole pealt?

Hea toimetaja enamasti mõistab seda piiri, millest toimetamisel üle minna ei tohi. Piir on ilmselt seal, kus toimetaja hakkab peale suruma oma maitset, siis võib olla juba tegemist ületoimetamisega. Igast raamatust on võimalik teha mitu korrektset tõlget, selles mõttes on tõlkimine tõesti loominguline tegevus. Igas tõlkes on alati ka mingi osa tõlkijat. Eesti keele sõnad valib ikkagi tõlkija. Paremad stilistilised lahendused peaks ta aga kindlasti kirja panema. Eesmärgiks on ju saada võimalikult originaalitruu heas eesti keeles tõlge, mitte aga see, et näidata tõlkija küündimatust. Ma usun, et kõigis kirjastustes on tekkinud olukordi, kus juba olemasolev tõlge tuleb üle tõlkida, sest midagi muud ei jää üle. Seda tehakse tavaliselt siis, kui on ilmselge, et tõlke tagasiandmisest tõlkijale pole mingit kasu. Mõnel puhul on toimetaja seejärel tiitellehele kaastõlkijaks vormistatud ning ka tasustamine on vastav. Ja eks tasustamine on ka vastav toimetamise mahule.

Väärt praktika. Enamasti sõlmitakse leping enne töö alustamist ja muutma seda ei hakata. Kuid on ju meil tõlkijaauhinnadki olemas. Kas need on läinud alati õigele inimesele? Kuidas üldse eraldada tõlkija ja toimetaja tööd? Kas ei peaks tõlkijaid tunnustama käsikirja alusel, mitte toimetaja käe alt tulnud raamatu ilmudes?

Minu teada on preemiad läinud seniajani siiski tõlgetele, mis seda väärivad, sest tõlkijate-toimetajate ring Eestis on piiratud ja üldiselt teatakse ka eri tõlgete tagamaid. Pikemaks ajaks jäävad siiski tõlkima inimesed, kelle töid pole vaja ümber kirjutada. Mis aga puutub vahetegemisse, siis lugeja ootab ju lõpptulemust ? heas tõlkes raamatut. Toimetaja-tõlkija töö eraldamisest saab vahest siiski rääkida just preemiate kontekstis. Ja eesti paremate tõlkijate puhul võiks neile anda preemiad südamerahus ka ilma toimetamiseta.

Kahjuks ei ole siiski kõik tõlkijad tipptõlkijad. Just lastekirjanduse puhul tundub asi olevat nii mõnigi kord sama hull kui telereklaamide tekstiga. Mitmed lapsevanemad ja lasteaiakasvatajad on kurtnud, et ei saa lapsele raamatut ette lugeda, vaid peavad ise lauseid moodustama, et loetu eestikeelne oleks. Lasteraamatu tõlge peaks olema ju iseäranis hea. Kuidas selliste raamatute levikut tõrjuda?

Selliste raamatute levikut peaksid ikkagi tõrjuma eelkõige kirjastajad, nemad saavad kvaliteeti kontrollida. Võib-olla oleks siiski ka hea, kui ilmuks rohkem tõlkekriitikat. Lugeja tavaliselt ju ei tea, mis teda raamatu kaante vahel ootab. Kuigi ma olen juba mõnest raamatupoest kuulnud, et osa ostjaid vaatab tõlkija nime ja see saab sageli otsustavaks.

Kui raamatupoes tõlkekirjanduse seas ringi vaadata, milline on üldpilt? Kas juhuslikku tõlkeraamatut avades on mulje positiivne, tõlketase selline, et kutsub lugema?

Üldpilt on halb. Juhuslikku tõlkeraamatut avades satub haruharva ilusa tõlke peale, aga siis on tavaliselt ka tõlkija nimi juba tuttav. Paraku sagedamini juhtub nii, et eestikeelse teksti võib peaaegu sõna-sõnalt inglise keelde tagasi tõlkida, kaasa arvatud idioomid ja fraseoloogilised väljendid. Tihtipeale on üldse väga raske aru saada, mida ühe või teise lausega öelda on tahetud.

On elukutselisel tõlkijal ka tõlketeooriast abi? Torop teeb Tartus selles suunas tõsist tööd. Või on see rohkem keeleteaduse rida? Kas tõlkimine on õpitav?

Ma usun, et tõlkida on võimalik hästi ka ilma tõlketeooriat valdamata. Mis puutub tõlkimise õppimisse, siis teatud piirini on see võimalik. On võimalik õppida põhjalikult mõlemat keelt, nii seda, millest tõlgitakse, kui ka eesti keelt. On võimalik õppida vältima elementaarseid vigu. Samal ajal on tõlkimiseks vaja veel muudki. Kindlasti keeletaju, väljendusoskust, laia kultuuritausta, tahtmist õppida surmani ning empaatiavõimet, võimet astuda kellegi teise loodud maailma, mitte aga tahtmist seda maailma oma ettekujutuse kohaselt väänata. Tõlkimist on sageli võrreldud mingi muusikariista mängimisega. Ühe muusiku käe all hakkab muusikapala elama, teise esituses on tegemist tuima läbimängimisega. Eks tõlkimine on tõesti natuke sellega võrreldav ning, mis teha, ka kõige suurem õppimine ei korva muusikalise kuulmise puudumist.

 

Pruunseelikud olid kindlad, et naised peavad uhkusega naisteks jääma

XX sajandi alguse Eestis võitlesid kõik kõigi vastu ja isekeskis: sotsialistid kapitalistidega, rahvuslased sotsialistidega, edumeelsed alalhoidlikega, eestlased omavahel, venelastega sakste vastu ja sakstega venelaste vastu ning naised ja mehed nii üksteise vastu kui omavahel. Aeg oli põnev. Ajaloolase jaoks kogunevad aga kõik need jõujooned tänuväärselt ühte juhtumisse, nn pruunseelikute skandaali, mis puhkes 1905. aastal Tartus.

Nimelt avaldas tollal 36aastane Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson alatult laimava anonüümse juhtkirja, kus ta süüdistas 19-20 aastasi Tartu Pu?kini gümnaasiumi õpilasi ?metsik-abielusse astumises võõraste ollustega? ning sellele järgnenud ?enneaegses kohmetuses? ja nii mõneski ?kunstlikus sündmuses?. Selles kõiges olevat omakorda süüdi naisterahva vabastamise ja ?vaba-armastuse vool?. Tartu oli tollal Eesti tähtsaim linn, Postimees Eesti mõjukaim ajaleht, Pu?kini gümnaasium Eesti ainus poistegümnaasiumidega võrdsustatud ilmaliku õppekavaga tütarlaste kõrgem kool , mille vormiriietusse kuulus pruun seelik. ?Vabaarmastus? oli aga uusim moeasi, mida seostati eelkõige sotsialistliku ilmavaatega ning võõraste olluste vene üliõpilastega, kelle kihutuskoosolekutel eesti tüdrukud osalesid. Tõnissoni eesmärk oli eesti naisi revolutsioonilisest tegevusest eemale peletada. Pruunseelikute loost olen pikemalt kirjutanud artiklis ?Eesti naised, moraal ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest? (Vikerkaar 1996, 11/12, lk 95 ? 102). Lisan siinkohal veel mõned pildikesed, mis viitavad tolle aja meeleoludele.

Loopre mõisa rendiveski pidajate tütar Lilli Ibrus saabus Pu?kini gümnaasiumi 1903. aastal. Oma sõbranna Alma Ani käest kuulis ta inimestest, ?kes nurisevad vene valitsuse ja Jumalast ja inimestest seatud korra vastu?. ?Minu silmis kujunesid need mingiks kangelasilmega muinasjutu-olenditeks, kes valmis tooma ohvriks oma elu, et luua maa peal õiglasemat, paremat korda,? mäletab Ibrus. Temast sai sotsialistliku ajalehe Uudised ümber koondunud ringkonnas aktiivne tegelane, kes maailmaparandamise ja naisküsimuse kõrval pühendus majandusteadusele (läks hiljem õppima Moskva Kõrgemasse Kaubandusinstituuti). 1905. aasta kohta räägib ta: ?Ei mäleta, kes oli mulle Uudiste kontorisse andnud hoiule revolvri. Selle võtsin nüüd igaks juhuks maale [st koju] kaasa. Läbi metsa sõites lasksin nii mõnegi hea paugu, sest see oli nii kooskõlas tolle äreva aja meeleoluga.?

Alma Ani kirjeldab aga 1905. aasta jaanituld Sulustveres, kus tule äärde kogunenud rahvahulgale ?ilmus [tulevane majandusteadlane Nikolai] Köstner, lipp käes, müstiliselt metsast ja kõneles, muuhulgas 8-tunnisest tööpäevast. Inimesed kuulasid hinge kinni pidades, see oli sealsetes oludes midagi väga ebaharilikku ja erakordset. Lahkudes kadus Köstner metsa, nagu tulnudki. Mõned noormehed asusid teda seepeale ?energiliselt jälgima, arvatavasti uudishimust?, oletab Ani. ?Köstneril õnnestus aga pääseda, jättes saagiks lipu, mis hiljem viidi Põltsamaa politseisse.?

19aastane Alma Ostra oli 1905. aastal juba karastunud revolutsionäär. Tema oli ka ainus, kes pruunseelikute afääri tõttu koolist lahkus, suundudes otseteed eestlaste esindajana Riiga VSDTP parteitööle. 1907. aastal valiti ta esindajaks sotsiaaldemokraatide kongressile Londonis, kuid pärast seda loobus poliitilisest tegevusest, kuna ?liikumine oli muutunud enamliseks ja mul kadus huvi selle vastu?. Selle asemel siirdus ta Peterburi edasi õppima.

Enamlastest rääkides ei saa mööda Ida Põderist. Põder tegutses 1905. aasta revolutsiooni ajal koos Eduard Sõrmusega Peterburis, kus nende ülesandeks oli muuseas Kroonlinna partei liikmete varustamine sõjariistade ja pommidega. Ferdinand Kull kirjutab: ?Eriti Põder andus sellele ülesandele kogu oma ülekeeva temperamendiga. . /—/ Teda sai siis igale poole: ta võis ööd läbi vahetpidamata suitsetada, vähemlastega vaielda, marksismi teoreetilisi põhimõtteid refereerida, kõige süütuma näoga otse sandarmide nina all pommide sumadaniga jalutada ja kõigele lisaks veel ? flirtida. /— / Kes teda tol ajajärgul tundis, oli veendunud, et ka tema heameelega valmis oli oma elu rahva eest ohverdama, ega seda sugugi mingiks vägiteoks poleks arvanud.? 

Revolutsioonilise eluviisi juurde kuulus vangisistumine. Alma Ani meenutab, et Riia vanglas olid puhtad ruumid, naistejaoskonna ülem intelligentne ja sõbralik, naabervangiks tulevase Läti seimi esimehe Kalniņ?i õde, ja kui mõne aja pärast ka Lilli Ibrus vanglasse ilmus, möödus aeg veelgi mugavamalt. ?Üldiselt on jäänud sellest vangla-ajast head mälestused,? kirjutab ta 1932. aastal. Alma Ostra kirjutab oma asumise kohta Tobolski kandis 1906. aastal : ?Toidu saamine oli hõlpus, hinnad muinasjutuliselt madalad, aega veetsime lugemisega. Sügiseks olime kõik põgenenud.?

Kui revolutsioonituhin ning sellele järgnenud repressioonid vaibusid, võttis elu teise ilme. Marta Lepp, kes 1905. aastal 16. X Lausmanni heinamaa veresaunas neli kuulihaava sai, kuid sellest hoolimata õhtuni koosolekul vastu pidas, kirjeldab meeleolusid 1910. aastal Tartus: ?Tuttavatest seltsimeestest tabasin Jüri Vilmsi. Ei mäleta, kas ta oli veel milleski ?kahtlane?, vaba tagatise vastu, või olid tema sidemed põrandaaluste sotsiaaldemokraatidega juba lõplikult likvideeritud. /—/ Tol korral oli ta huvitatud oma isikliku elu korraldamisest. Sangaste-Vastsemõisa Obersti vanem tütar oli tema silmapiirile sattunud, seepärast keerles tema jutt rohkem Obersti tütre kui revolutsiooni juures. Ei jätnud ta mainimata, et tema loodetav mõrsja olevat eesti jõuka mõisaomaniku tütar, intelligentne ja lihtne seejuures /—/? Ja Tallinnas olnud veel mingi sõpruskond, mida võis nimetada tolleaegseks revolutsiooniliseks rühmaks. ?Aga tolles Tallinna rühmas polnud tunda seda ägedat protesti vaimu, see armastas koos mõnuleda, liugu lasta, väikselt suksutada (*flirtida ? M.L.).?

Paar aastat hiljem kirjutab endine pruunseelik Johanna Sild ajakirjas ?Naisterahva töö ja elu?, et  ?on teada, et naisterahvad teised inimesed on, mõtlevad, tunnevad ja toimivad teisiti. Naised ei pea meesteks muutuma, vaid suurima uhkusega naisteks jääma. /…/ Meie ei taha nagu inglannad demonstreerida ja aknaid lõhkuda, vaid nagu sakslannad vaikselt, loovat tööd tehes, alt ülesse.?  Jaan Kangro-Pool on sama meelt: naine peab eelkõige naiseks jääma, sest tema ülesanne on kodu ilustada. Paraku polevat Eesti iluvallas suutnud Euroopast midagi omandada. ?Siin toimetatakse pea täiesti ilma maitseta. Ei tunta tarvidustki ilusama järele ? kui süda puhas, pole muud tarviski. Kui keegi maitserikkalt riides naine vastu tuleb, on see ikka juut või venelane. /—/ Terve õhkkond on Eestis niisugune, et häämeelega millestki ilusamast kuuldagi ei taha. Lepitakse talupoegliku keskpärasusega. Oldagu pealegi sotsialselt demokrat, aga vaimliselt peab aristokrat olema. /—/ Mood on see, mis hoiab inimestes igaviku algjõudusid pingul. Ainult läbi erotilise ülemeelikuse mindakse elu ja ilu mõtte juurde ? see  sexsuaal-müstiline arvamus võetagu eesti elus arvesse!?