Toeta
Otsi

universum

  • Mantas Kvedaravičius 28. VIII 1976 – 2. IV 2022

    Mõne päeva eest tuli vapustav uudis, et üks leedu andekamaid dokumentaliste Mantas Kvedaravičius on Ukrainas hukkunud. Ta ei jõudnud teha palju filme, dokke vaid kaks, kuid need on tehtud olulistel teemadel ja kahjuks mõneti ka prohvetlikud. Debüütfilm „Barzakh“ räägib Tšetšeenia sõja järgsetest inimröövidest ühes linnas kaduma läinud mehe loo kaudu. Tema teine dokumentaalfilm „Mariupol“ (2016) on aga olustikupilt pärast Vene sõdurite sissetungi Donbassi vaikselt küdenud sõjaootusest nüüdses kangelaslinnas.

    Kurb ja valus, et Kvedaravičiuse lõpp on justkui segu neist kahest filmist. Filmides „Mariupoli“ järge, nüüd siis juba sama linna vaenlase rünnaku all, kadus ta ühel päeval. Ametlik surmapõhjus – raketilöök linnast põgenevale autole – ei ole õige, sest Kvedaravičius läks nagu mees „Barzakhis“ lihtsalt kaduma. Selgus, et Vene sõdurid olid ta kinni võtnud, pannud mõneks ajaks kongi istuma, aga lasksid siis maha ja jätsid ta sinnasamma, kust ta rusude alt ka lõpuks 2. aprilli ööl leiti. Seega on tema surmakuupäev tegelikult teadmata.

    Uskumatu julgustükina toimetas Kvedaravičiuse abikaasa tema surnukeha läbi Donetski välja – anonüümselt, et mitte ohtu seada enda elu – ning jõudis Venemaa piiridest lõpuks välja, kuigi sel­leks ajaks oli Kvedaravičiuse surmateade juba avalik info ja tinakirste kontrolliti piiril eriti hoolsalt. 5. aprilli varahommikul kirjutas naine oma sõbrannale ja ukraina kontaktile: „Kõik … Lahkusin orkide maalt.“

    Mantas Kvedaravičius oli üks nii­sugune inimene ja filmitegija, kes ei sobinud eriti sellesse suhtlemise ja enese­reklaami rattasse, mis filmitööstust igasugustel turgudel ja festivalidel iseloomustama kipub. Mõnel kokkupuutel lühikese vestluse käigus temaga läks jutt kohe tõsistele teemadele, viisakused jäid vahele.

    Samuti oli värskendav temaga vesteldes vahepeal mõelda ja lause enne väljaütlemist läbi kaaluda erinevalt tööstuse standardist kogu eeter täis rääkida. Selline olemise viis iseloomustab ka tema suurepäraseid filme, mis vääriksid rohkem tähelepanu, sest ise nad seda endale ei tõmba – kõva häälega ei räägi ja moodsate teemadega ei esine –, vaid kulgevad omas kunstilis-unenäolises rütmis.

    Kvedaravičius tõi dokumentalistikasse avaramat maailmatunnetust. Tal oli Oxfordi ülikooli kultuuriantropoloogia magistrikraad, sotsiaalantropoloogia doktorikraad Cambridge’ist, kus kaitses väitekirja peakirjaga „Puudumise sõlmed. Surm, unistused ja seaduse piires kadumised Tšetšeenia terrorismivastases tsoonis“. Tšetšeenia teema käsitlemise eest „Barzakhis“ sai ta 2011. aastal Berliini filmifestivalil ka Amnesty Internationali auhinna. Samale auhinnale kandideerima esitati ka tema „Mariupol“ mõni aasta hiljem.

    Loodetavasti on ka Eesti publikul võimalik nende filmidega tutvust teha. Mida muud me üldse teha saaksimegi kui tagada, et ei unustataks Ukraina sõja ohvreid ega nende väärtuslikku loomingut – ja et saaksid karistatud sõjakuriteod.

    Puhka rahus, Mantas.

    Tristan Priimägi

  • Kellele on seda raamatut vaja?

    OLAF MERTELSMANN

    Vapside vandeselts. Kohtuliku juurdluse andmetel. Argo 2021. 160 lk.

    Ühelt pööningult avastati avaldamata käsikiri, mille autor on arvatavasti Eduard Laaman. Laamani autorsust pean üsnagi tõenäoliseks. Tegemist on vabadussõjalaste ajalooga, ülevaatega, mis põhineb kohtudokumentidel ja kaasaegsel ajakirjandusel. Vabadussõjalasi nimetatakse kogu tekstis lihtsalt vapsideks. Sellel raamatul on tervelt kaks eessõna, kuid puuduvad nii ajalooalane sissejuhatus kui ka käsikirja teaduslikud kommentaarid. Mitte kõigil lugejatel pole ülevaadet toonastest sündmustest ega ka tänapäeva ajolooteaduse teadmisi selle kohta. Teaduslikus sissejuhatuses nimetataks teksti aga nii, nagu see on kahjuks ära teeninud: tegemist on tendentsliku ja poleemilise arveteõiendamisega vabadussõjalastega, järgides Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi põhimõtteid, mille poolehoidja oli ka arvatav autor Laaman. See sunnib loomulikult küsima, miks on vaja sellist raamatut praegu üldse avaldada.

    Raamatu põhjaliku retsensiooni on avaldanud Postimehes Jaak Valge.1 Erinevatest poliitilistest veendumustest hoolimata oleme mõlemad professionaalsed ajaloolased ja respekteerime teineteise ajalooküsimusi puudutavaid arvamusi. Selle raamatu puhul olen Jaak Valge retsensiooniga suures osas nõus. Kui tahetakse vabadussõjalaste kohta midagi teada saada, siis tuleks pöörduda Rein Marandi, Andres Kasekambi ja just nimelt Jaak Valge publikatsioonide poole. Siinkohal retsenseeritav raamat ei anna aga mingeid uusi teadmisi. Pealkirjas mainitud kohtudokumentides käsitletakse 1936. aastal vabadussõjalaste juhtivate isikute vastu peetud kohtuprotsessi, kus määrati neile range karistus kavandatava riigipöördekatse eest.

    Laamanit iseloomustatakse eessõnades olulise ajakirjaniku, poliitiku, ajaloolase ja politoloogina (lk 9, 13), lisaks veel ka kui õppinud juristi – mees nagu orkester. Asi on aga selles, et ajaloolane, politoloog või kvaliteetse ajakirjanduse esindaja oleks lähenenud teemale hoopis teisiti, püüdnud jääda uuritavat objekti käsitledes võimalikult neutraalseks ja objektiivseks. Ta oleks esitanud oma teksti kaalutletult, arutledes poolt- ja vastuargumentide üle. Ta oleks küsinud, kui tähendusrikkad tema allikad üldse on. Kas parteilisest ajakirjandusest, eelkõige Wõitlusest, vabadussõjalaste häälekandjast, pärit artiklid saavad ikka argumentatsiooni toetada? Kas autoritaarse režiimi tingimustes vabadussõjalaste liikumise vastu peetud poliitilise protsessi dokumente saab üldse kasutada või on need liiga ühekülgsed? Retsenseeritava raamatu autor on aga poleemiline ja tendentslik. Selliseid kahtlusi ei ole tal olnud ja seepärast tuleks teda pidada pigem parteiliseks ajakirjanikuks või isegi autoritaarse režiimi propagandistiks.

    Et ei tekiks kahtlusi minu suhtumises vabadussõjalastesse, olgu siinkohal mainitud, et pean nende viimaste aastate ettevõtmisi paremradikaalseteks ja nad oleksid võinud Eestis kujutada endast ohtu demokraatiale. Rõhk on siinkohal tingival kõneviisil, sest objektiivselt nähtuna ei jõudnud nad kunagi demokraatia ähvardamiseni. Teel võib-olla riigi suurima partei poole tõmbas nende liikumisele teatavasti piduri peale tõeline riigipööre. Nagu inglise keeles öeldakse, seisab ruumis elevant, Konstantin Päts, kes viis ellu paljud neist asjust, mida retsenseeritavas tekstis vabadussõjalastele nende eesmärkidena ette heidetakse: demokraatia kõrvaldanud riigipöörde ning ühe partei võimu ehk füüreri põhimõtte kinnistamise. Putšis ja demokraatia lõpus ei kahtle tõenäoliselt keegi, sama kehtib ka ühe partei süsteemi kohta. Pätsi režiim polnud küll väga verine, kuid seda võib õigusega nimetada siiski diktatuuriks, ühe poliitiku ainuvõimuks. Vastaste ja kriitikute mahalaskmise asemel võeti nad vahi alla või saadeti Kihnu. Ühes paljude aastate eest ilmunud artiklis „Führer im Ausverkauf“ ehk „Füürerid lõpumüügis“ oli mul võimalus uurida Pätsi ja tema järeltulijate režiimi juhikultust.2 Pätsi juhikultus kui selline oli väga reaalne. Asjaolu, et Päts kasutas ka Itaalia fašismi elemente, olgu siinkohal mainitud vaid kõrvalmärkusena – see ei tee temast veel fašisti.

    Käsikirjas viiakse lugeja teadlikult eksiteele, kasutades kontekstist välja rebitud kärbitud tsitaate. Üks juhuslikult valitud näiteid (lk 27): „Meie näeme selles liikumises [vabadussõjalaste liikumine] esmaskordselt Eestis teaduslikku ärapööramist formaaldemokratiast … Meie näeme, et Lääne-Euroopast importeeritud demoliberaalne mõte on äraiganenud ka Eestis ja et rahvas temast ära on tüdinenud; me näeme teisi mõtteid asemele tungimas, mis meile on sümpaatsemad kui võõras liberalism (Aufstieg, 17.04.1932)“. Üks lehekülg eespool on saksakeelset nädalakirja Aufstieg nimetatud natsionaalsotsialistide häälekandjaks Eesti baltisakslaste seas. Lugeja mõtleb, ahjaa, siin kiidavad kohalikud baltisakslastest natsid vabadussõjalasi, mis tähendab, et ka nemad peavad fašismi või natsionaalsotsialismi poolehoidjad olema. Tsiteeritud lõik on õigesti tõlgitud, kuid eksitab selle kärpimine.

    Alljärgnevalt toon välja kõnealuse lõigu originaalteksti eestikeelse tõlke ja palun siinkohal juba ette vabandust baltisakslastest natside mõttekäigu eest. „Meie näeme selles liikumises [vabadussõjalaste liikumine] esmaskordselt Eestis teaduslikku ärapööramist formaaldemokratiast ja seega – kui ka veel teadvustamata – tagasipöördumist konservatiivse mõtteviisi juurde. Eesti rahva säärast kahe jalaga maa peal seisva konservatiivse maailmavaate, kohusetunde ja vastutuse, sakslastepoolse tagasihoidlikkuse ja üldkasulikkuse vastu võitlemise renessanssi ei pea meie mitte kooskõlas olevaks meie maailmavaatega ega ka poliitiliselt targaks valikuks. Me ei jäta siinkohal mingil juhul tähelepanuta asjaolu, et praegusel ajal on nii mõnigi Baltikumi saksluse positsioon Eestis kaasaegse süsteemiga seotud, sest meie oma organisatsioonid tuli tahestahtmata liberalistlikku riigisüsteemi juurutada ja seda asjaolu võtame ka korralikult arvesse – rebus sic stantibus võibolla vältimatult – me ei alahinda ka raskusi, mis kaasnevad nende küsimuste lahendamisega teistsuguses poliitilises keskkonnas, kuid meie näeme, et Lääne-Euroopast importeeritud demoliberaalne mõte on äraiganenud ka Eestis ja et rahvas temast ära on tüdinenud; me näeme teisi mõtteid asemele tungimas, mis meile on sümpaatsemad kui võõras liberalism (Aufstieg 17.04.1932).“ Ajakirjas Aufstieg nähakse vabadussõjalastes tagasipöördumist konservatiivsuse poole, mis oli toonase natsionaalsotsialismi vaatenurgast mitmest halvast valikust vähem halb, võrreldes liberalismi ja demokraatiaga, mistõttu pole vabadussõjalaste vastu vaja võidelda. Seega erineb kõnealuse tsitaadi mõte täiesti autori lühendatud versiooni omast: fašismi asemel puudutab see hoopistükkis konservatismi. See näide on vaid üheainsa pistelise kontrolli tulemus. Sama tehnikat kasutati muide nii nõukogude kui ka natsipropagandas. Teada on sääraseid näiteid ka külma sõja aegsetest valeinfo levitamise kampaaniatest, tänapäeval liigitatakse säärased võtted enamasti võltsuudiste valdkonda.

    Pärast oma avastust uurisin lähemalt ka mõlemat teist samal leheküljel esitatud Aufstiegist pärit allikat. Ühel juhul oli tsitaadi mõtet taas kärpimisega muudetud, teisel juhul oli tegemist küll korrektse tsitaadiga, kuid autori eelnev järeldus oli täiesti vale: „Vapsidega lootis Aufstieg (23.10.1932) baltisakslastel palju kergem olevat kokku leppida kui demokraatliste eestlastega. „Meie oleme veendunud, et ainult natsionalismilt natsionalismile saab ehitada silda, mis saab ühendama ühel kodumaal elavad rahvaid“. Terves tsiteeritud artiklis ei mainita vabadussõjalasi nimelt kordagi, isegi mitte vihjamisi. Tegelikult räägitakse seal prof Konstantin Koniku kirjast, kusjuures sel poliitikul ja arstil polnud vabadussõjalastega mitte midagi pistmist. Kontekstist tuleb välja, et tsiteeritud kohas on mõeldud natsionaalsotsialismi üleüldises mõttes, see tähendab, et tegemist on baltisakslaste võimalike partneritega Eesti natsionaalsotsialismi spektris ja üldsegi mitte vabadussõjalastega!

    Kolm katset, kolm tabamust: autor on allikatega ümber käinud äärmiselt vägivaldselt. Lugejana usaldan teda sama palju kui kasutatud autode müüjat või telefoniturundust. Publitsistikat on veel suhteliselt kerge kontrollida, kuid ulatuslike kohtutoimikute puhul on see palju keerulisem ja ajamahukam. Mul pole siiski mingit kahtlust, et lugeja teadlik eksitamine jätkub ka nende dokumentide puhul. Siinkohal võib ju vabanduseks tuua, et tegemist on lihtsalt hooletusega, nagu on teinud seda mõned tudengid, kui nad on tabatud petmiselt. Kuid ainuüksi neist kolmest kohast ühelainsal lehel piisab, et tõendada autori tahtlikku eksitamissoovi ja et tegemist pole vaid laiskuse või lohakusega.

    See autor tahab vastase vastu võidelda ega tunne mingit huvi faktide või tegelikkuse vastu. Võib ju olla, et üks või teine kirjeldus ja arutlus ongi õige või tabab tollaseid olusid, kuid arvestades autori teadlikku eksitavat arutluskäiku ja pidevat poleemikat pole sel tähtsust. Seda teksti ei saa usaldada. Eessõnas mainitakse, et käsikirja ei saanud omal ajal arvatavasti seepärast avaldada, et Pätsi režiim otsis vabadussõjalastega kompromissi (lk 13). Võimalik on siiski, et käsikiri oli avaldamiseks lihtsalt liiga halb: tegemist on ju vaid toormaterjali või mustandiga. Võib-olla oli aga tegemist lihtsalt ühe tellimustööga ja tellimuse esitaja kaotas hiljem selle vastu huvi.

    Seda raamatut pole tõesti mitte kellelegi vaja: tegemist pole väärtusliku ajaloodokumendiga, vaid parteilise ajakirjanduse ja autoritaarse režiimi propaganda seguga. Miks ei pannud seda tähele eessõnade autorid? Jaak Valge on olnud oma retsensioonis tõenäoliselt liigagi viisakas. Euroopas on piisavalt palju avaldamata käsikirju nii pööningutel kui ka kirjutuslauasahtlites, kuid mitte kõik ei pea trükisõnas ilmuma. Nagu juba eespool mainitud, ei tunne ma vabadussõjalaste vastu mingit sümpaatiat, kuid õiglustunne, objektiivsus ja neutraalsus peavad kehtima kõigi uuritavate objektide puhul. Kui autor on eksitanud lugejat teadlikult, siis ka reageerin vastavalt.

    1 Jaak Valge, Autoritaarvõimu hääl minevikust. – Postimees 6. XI 2021.

    2 Olaf Mertelsmann, Führer im Ausverkauf. Estland 1939–1945 // Benno Ennker, Heidi Hein-Kircher, Der Führer im Europa des 20. Jahrhunderts. Forschungen zu Kult und Herrschaft der Führer-Regime in Mittel-, Ost- und Südosteuropa. Analysen, Konzepte und Vergleich. Verlag Herder-Institut, Marburg 2010 (Tagungen zur Ostmitteleuropa-Forschung; 8), lk 234–252.

  • Aegumatud padjamärkmed

    KAIRI JETS

    2021. aasta oli jaapani kirjanduse tõlgete poolest erakordselt rikkalik: minu teada ilmus kuus ilukirjandusteost. Kaks raamatut on tõlkinud Alari Allik. Kui tema tõlgitud Yōko Ogawa „Kustunud mälestuste saar“ on teenimatult tagaplaanile jäänud, siis Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ on saanud igati teenitult tähelepanu osaliseks meedias, aga pälvinud ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjanduse tõlkeauhinna.

    „Padjamärkmed“ koosneb Heiani ajastu (794–1192) jaapani õuedaami Sei Shōnagoni (966–1025?) autobiograafilistest märkmetest sündmuste kohta õukonnas aastatel 993–1000 ning meeldivate ja ebameeldivate nähtuste, ajahetkede ja vaatepiltide loeteludest. Viimane on ühtlasi teose kõige ajalikum ja ajatum osa. Hinnangud inimloomusele ja tähelepanekud looduse ilu kohta on ajale suurepäraselt vastu pidanud, seevastu parimate turgude või nimekamate koskede loetelud pole tänapäeval kaugeltki nii huvitavad kui ehk vanasti. Tegu on väga mahuka teosega: vaid üksikuid illustratsioone sisaldavat tõlkeosa on üle 300 lehekülje, lisaks ligi 40 lehekülge kommentaare, järelsõna ja lisad. Kujundus on küllaltki minimalistlik, eriti värvide poolest, ning sobib suurepäraselt kokku tuhat aastat vana teose väärikuse ja jaapani klassikalise esteetikaga.

    Teose meediakajastustes on korduvalt rõhutatud „Padjamärkmete“ ja blogikirjanduse sarnasust, mis peab teatud määral muidugi paika: tegu on fragmentaarse ja olevikulise teosega, mis peegeldab ühe inimese subjektiivset maailmanägemist. Pikemalt ma sel teemal siiski ei peatuks. Seob ju selline tavaline žanr nagu päevik ühte nii blogid kui ka isiklikumad esseed, nii et veidi järele mõeldes ei tundu võrdlus ehk nii üllatav kui esmapilgul. Oleks vaid praeguste maailma rikkaima ühe protsendi inimeste hulgas nii läbinägelik blogija kui Shōnagon tuhat aastat tagasi!

    Miks on aga „Padjamärkmed“ ligi tuhat aastat jaapani ja maailma kirjanduskaanonis püsinud ja ka tänapäeva lugejale aktuaalne? Keskaja jaapani aristokraatia elas teiste seisustega võrreldes väga erinevat elu. Ei ole sugugi ootuspärane, et nii väheste inimeste kogemusi kajastav teos kõnetab endiselt üle aegade ja vahemaade ning on midagi enamat kui tolleaegse kõrgklassi igapäevaelu peegeldav infoallikas. Tähelepanelikumalt süvenedes võib teoses märgata toonast naiste kollektiivset mõjujõudu: see avaldus just esteetikas ja lubas maitsekaanoni kehtestamise kaudu meeldivaid inimesi jõustada ja ebameeldivaid tõrjuda, andes neile mingigi võimu maailma üle. Ometi ei piisa ka sellest teose aktuaalsuse seletamiseks.

    Sei Shōnagon Utagawa Kunisada pildil. Albumist „Toyokuni Nishiki-e shu“ (1863).

    Vestlustest, teiste hulgas tõlkijaga raamatu Tartu esitlusel, on koorunud kaks võimalikku põhjust. Esiteks oli Shōnagon lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja defineeris esimesena (või ühena esimestest) Heiani ajastul ja hiljemgi olulised esteetilised mõisted. Shōnagon lõi seosed, millest sai hilisematele jaapani autoritele peaaegu kohustuslik eeskuju. Teisisõnu oli Shōnagoni teene omamoodi kaanoni kehtestamine. See ei pruugi küll moodsas jaapani kultuuris enam vastuvaidlematu olla, aga kehtib siiski tänapäevani ning on üks jaapani kultuuri alustaladest. Teiseks oli Shōnagon terane jälgija, inimeste loomuse hea edasiandja ja oma kirjeldustes lausa meisterlik. Need omadused ei tulene pelgalt õigel ajal õiges kohas olemisest või tema kultuuri eripärast, vaid nende taga on ta enese erilisus ja töö.

    Kindlasti tuleb siinkohal kiita ka Alari Alliku tõlketööd: lähtutud on teose ja autori tõest ja stiilist. Niisugune eestindus teeb Shōnagonile rohkem au kui surmtõsine küünte ja hammastega igast tähenduse grammist kinnihoidmine. „Padjamärkmete“ keskse, nn okashi esteetika kergust on tunda terves teoses. Okashi on jaapani traditsiooniline esteetikakategooria, mis tähistab midagi veidrat ja naljakat, huvitavat, võluvat ja kaunist ning ka suurepärast ja elegantset. Alari Allik on selle tõlkinud olenevalt kontekstist sõnaga „armas“, „mõnus“ vmt. Tänu põhjalikule järelsõnale märkab lugeja teose lõpuosa autobiograafiliste lõikude lõbususe taga siiski elusündmuste traagikat. Elegantse ja voolava loetlemisega on autor maalinud kohati nappide vahenditega mõjukaid kujutluspilte, tema tähelepanekute stiil ümbritseva kohta on aga nii selge ja ühtlane, et samavõrra mõjukalt kerkib teosest esile Shōnagoni iseloom. Analüüsisin „Padjamärkmete“ kuulsa alguslõigu tõlget põhjalikumalt, võrreldes seda originaaliga, ning võin käe südamele panna ja öelda, et mul pole sellele mitte midagi ette heita. Ma ei oskaks seda kindlasti ise paremini tõlkida, ei praegu ega arvatavasti ka kahekümne aasta pärast.

    Kui millegi üle kurta, siis võinuks köitmisel raamatule lisada veel teise järjehoidjapaela, millega saanuks järge pidada ka teose lõppu paigutatud kommentaaridel. Kommentaare oleks võinud ka märksa rohkem olla ning need võinuks omavahel siduda (märkuselt märkusele viidata), et ei peaks ühe kommentaari juurest teisteni jõudmiseks teoses eespool paiknevaid lõike lappama (selleks oleks tarvis veel paari lisajärjehoidjat). Samuti oleks oodanud budistliku tausta veidi lihtsamat seletust, sest budistlikus sõnavaras enesestmõistetavat orienteerumist ei saa meie kultuuriruumis (veel) eeldada. Selliste sõnade nagu „bodhisattva“ ja „virgumine“ (kommentaar 38) või „dharma-kohtumine“ (kommentaar 75) tähendust oleks võinud pisut detailsemalt seletada. Ühelt poolt on arusaadav, et tõlkijale on need terminid liiga tuttavad, et neile märkustes ruumi kulutada. Teiselt poolt ei tohiks nii vana ja olulise teose puhul märkuste rohkust karta, need on lisaväärtus, eriti kui tekst ise on nii arusaadav ja voolav, nagu see Alari Alliku tõlkes on. Tõepoolest, märkusi oleks võinud isegi teist sama palju veel olla.

    Kultuuriministeeriumil tasuks kaaluda kirjanikupalga kõrval ka tõlkijapalga sisseseadmist, mis võimaldaks ehk olulisi ja mahukaid maailmakirjanduse teoseid tõlkijasõbralikumalt eestindada. Praegune „tasu töö valmimisel tükihinnast“ pole haruldastest keeltest tõlkimisel märgatavalt suurem kui suure hulga tõlkijate palju kiiremini edenevatest lähtekeeltest tehtud tõlgete puhul. Pealegi makstakse tasu alles siis, kui töö on valmis. Seni peab tõlkija ise hakkama saama, nii et tõlketööks vajaliku aja ja tähelepanu röövib muu tegevus, mis tegelikult leiva lauale toob (näiteks loengute pidamine vms). Eesti keele säilimise ja arengu seisukohalt on äärmiselt oluline, et võimalikult palju inimkultuuri tähtsaid tekste oleks ka meie keeles sõnastatud ja eesti keel selle võrra rikkalikum. See on igati väärt keskselt planeeritud tõlkestrateegiat.

    Kuna soovidel on kalduvus vahel ka täituda, siis on siinkohal paslik avaldada oma soovid tulevaste eestinduste osas. Veidi lihtsamatest tekstidest julgen loota XIX sajandi lõpu lühijutumeistri ja jaapani esimese silmapaistva moodsa naiskirjaniku Higuchi Ichiyo teoseid, natuke raskematest aga monogatari žanrisse kuuluvaid eepilisi proosapalu „Lugu Heikest“ või „Lugu Isest“. Kuigi Murasaki Shikibu „Lugu prints Genjist“ on kirjutatud samal ajal „Padjamärkmetega“ ja autor oli nagu Sei Shōnagongi keisrinna õuedaam, erinevad nende teoste žanr ja stiil siiski märgatavalt. Samuti on Murasaki teose keel nii arhailine ja omapärane, et „Lugu prints Genjist“ oli tavalisele jaapani lugejale peaaegu loetamatu juba sajand pärast kirjutamist – arusaadavalt on seda teost ka väga palju raskem tõlkida. Kui aga terve rehkenduse asemel saaks eesti keelde kas või osagi, näiteks esimese ja mõned muud ilmekamad peatükid, oleks tore. Eesti kultuurile oleks suur võit, kui saaksime omakeelsena lugeda teistki tuhat aastat ajahambale vastu pidanud jaapani kultuuri teksti.

  • Ornament on vaba

    KAI LOBJAKAS

    Näitus „Fookus. Rüiuvaibad“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 29. V. Kuraatorid Helen Adamson ja Kai Lobjakas, kujundaja Jaana Jüris, graafiline kujundaja Tuuli Aule ja teostaja Valge Kuup Studio.

    Rüiude näol on tegu reljeefse ja põneva nähtusega eesti tekstiilikunstis. See tehnika sai tugeva hoo sisse 1960. aastate alguses, mil ses vallas tegutses kunstnike kuldne nelik: Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg. Loomulikult on sellel buumil ka eel- ja järellugu. Rüiude kaudu rullub kõnekalt lahti üks peatükk eesti tekstiilikunsti ajaloos. Seetõttu oleme tarbekunsti- ja disainimuuseumis algatanud uue näituseformaadi, mis ei allu hästi arvustamisele, kuid suunab tähelepanu mõnele kaua varjus olnud või taasavastatud nähtusele muuseumi kogudes.

    Rüiu on ajalooga tehnika ja nähtus. Põhjamaises, eriti soome identiteedis on see niivõrd tähtis, et soomlaste ryijy kirjapilti ei muudeta isegi inglise keelde tõlgituna. Skandinaavias ulatub rüiude ajalugu XV sajandist kaugemalegi, ERMi kogudesse kuuluv vanim eesti rüiu on pärit 1906. aastast Vormsi saarelt. ETDMi kogusse kuulub ligi 80 unikaalset pikanarmalist unikaalset vaipa, millest on seekord eksponeeritud suurem osa.

    Muuseumi tekstiilikogu saatus on olnud kurb: Teise maailmasõja käigus sai pommitamisel pihta ja hävis kogule ajutist varju pakkunud hoone. Seega teame XX sajandi alguskümnendite professionaalsest tekstiilikunstist peamiselt mustvalgete fotode või reprode järgi. Originaalset on säilinud vähe, kuid kavandite järgi on hiljem vaipu taas kootud.

    Rüiu kui moodsuse märk. Seetõttu on eriline rõõm näituse mõttelise alguspunkti ehk kahe vaiba üle, mis pärinevad kunstnike Mari Adamsoni ja Adamson-Ericu kodust. Väljapaneku ettevalmistamise käigus õnnestus need kaks teost ka atribueerida. Selgus, et ühe, 1937. aastal valminud ja Adamsonide koduseinal rippunud tekstiili olid nad kavandanud koos, kudus Mari Adamson. See on tähenduslik tollase tekstiilikujunduse suurepärase näitena, kuid levinud geomeetrilise, selgeteks osadeks jaotatud pinna asemel on pastellrohekale taustale puistatud kunstnike eesnimede tähtedena vaadeldavad kujundid. Neid vaipu võib vaadata ka värskelt abiellunute ühisloomena, omamoodi moodsa lähenemisena pulmavaibale. Mõlema kunstniku hariduses oli oluline roll enesetäiendamisel Pariisis ja mitmel pool mujal Euroopas. See andis neile muu hulgas võimaluse olla kursis tollaste kunstisuundumustega. Mõlemad olid vaipadega esinenud ka siinsetel rakenduskunstnike ühenduse näitustel. Adamson-Eric pälvis 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel kuldmedali oma rüiuga sarnases tehnikas flossvaipade eest. Eesti kõrgema kunstihariduse keskuses, riigi kunsttööstuskoolis, vaipu ei kavandatud ega kootud, vaid keskenduti tikandile.

    Bruno Tomberg. Vaarao laev. Aafrika II, 1976, rüiu.

    Rüiud on olnud moodsuse märk 1930. ja ka 1960. aastatel. Just teise, sõjajärgse laine puhul saab rääkida võimalusest eristuda 1950ndate tekstiilikunstist, vastanduda piirangutele ja kohustuslikele võtetele, olla vabam, maalilisem ja abstraktsem.

    Pärast mõningast üleminekuperioodile omast rahvuslikule motiivistikule, täpsusele ja sümmeetrilisele ornamendile sundkeskendumist, mil rüiutehnikat kasutati pigem harva, hakati 1950. aastate lõpus liikuma üldistuse suunas. Raamitud piltide asemel, kus figuurid ja tegevustik on äratuntavad, on vaipadel kujutatu aina ähmasem ja abstraktsem.

    Moodne ornament on vaba. Nii kirjutas Ellen Hansen 1961. aastal rüiutehnikat ja selle võimalusi tutvustades.1 Kui nii tema enda kui ka kolleegide töödel olid kümnendi alguses veel äratuntavad loodusmotiivid või inimfiguurid, siis 1960. aastate teisel poolel komponeeriti juba julgelt ainult värvipindu ning eelistati moodsaid geomeetrilisi lahendusi.

    Suurte mustrikompositsioonide ja kontrastsete värvidega vaipade puhul arvestati ruumi suuruse, värvi ja sisustusega ning soleerimise asemel toetas rüiu interjööritervikut. Ühtlasi sai sellest isetegemiskultuuri osa. Ajakirjades, eriti Kunstis ja Kodus ning Nõukogude Naises, ilmus mitmeid, ka näitustel eksponeeritud Ellen Hanseni ja Mall Tombergi vaipade kavandeid ja tööjooniseid, aga ka Tamara Vaskova, Inge Nurm­oja, Peeter Kuutma ja Anu Raua omi.

    Aina hajusamad pildid on kümnendi tekstiilikunsti märkimisväärne osa ja need andsid tooni ka legendaarsetel tarbekunsti ülevaatenäitustel. Kui 1960. aastal Helsingi Taidehallis korraldatud Eesti NSV tarbekunstinäitusel oli eksponeeritud paar rüiut, nende seas Mall Tombergi lihtne mustvalge ainult joontest koosneval motiivistikul põhinev põrandavaip, siis 1964. aasta ülevaatenäitusel hõlmasid need peaaegu poole eksponeeritud tekstiilidest ja valik oli mitmekesine. Kindlasti oli oma osa ka rüiutehnika peaaegu katkematul populaarsusel Soomes. Meie kunstnikud puutusid rüiuga otseselt kokku kas või juba mainitud Helsingi näitusega seotud Soome reisil, samuti Tallinna Kunstihoones 1961. aastal toimunud Soome tööstusliku tarbekunsti näitusel.

    1960ndate lõpuks oldi rüiudest tüdinetud ja näitusearvustustes leidub juba ka teravamat kriitikat. Kriitikud kippusid seda tehnikat nimetama ühtlustavaks ja isikupära tasalülitavaks.2 Rüiuvaibast oli saanud midagi argist ja funktsionaalset. Mõnda aega oligi nähtud tarbekunsti ülesandena muuta kunst kättesaadavaks ja olla alus kvaliteetsele toodangule, tööstuskunstile. Kümnendi keskpaigas oli sellest ideest aga kaugenema hakatud ning tarbekunst oli muutumas elitaarseks näitusekunstiks. Nii liikus rüiutehnika mõttelises kunstihierarhias vaikselt allapoole.

    Gobelään rüiu asemele, üksikud kõrghetked. Järgmisel kümnendil rüiust peaaegu ei kõneldudki ja näitustele sattus see tehnika harva. 1974. aastal, kui tekstiilikunst oli peamiselt põimevaiba- ja gobeläänikeskne, kirjeldas Leesi Erm rüiut tehnikana küllaltki tingliku ja rüiuvaipa ainult narmastest koosneva ning seeläbi graafilise kujutuse osas piire seadvana võrdluses näiteks kunstnikule rohkem võimalusi pakkuva gobelääniga. Viimaseid oodati näitustele aina enam nii Eestis kui siit väljaspool. “3 Seda erilisem on aga Bruno Tombergi valik ja otsus kududa oma erakordsed välisreisimälestused vaipadeks ja just rüiutehnikas. Tekstiiliga oli ta ka varem tegelenud ja oma esimese rüiuga esinenud juba 1964. aasta tarbekunstinäitusel. 1970. aastatel valmis tal paar rüiut, kus ta on keskendunud ruudule kui geomeetrilisele kujundile ja mis haakuvad näituste sarja „Ruum ja vorm“ otsingute ja püüdlustega. Kümnendi teisel poolel kavandas Tomberg monumentaalse Aafrika sarja, jõulise geomeetrilise üldistuse uskumatult nüansirohkes värvigammas Egiptuse teemadel.

    Pärast pikemat pausi ilmus rüiu 1980. aastate teisel poolel näitusepilti tagasi Anna Gerretzi loomingu kaudu: tema pööras selle tehnika kasutamisel uue lehekülje nii kujunduslikult kui ka tehniliselt. Ta asus kavandeid looma varase põlvkonna arvutis Paintbrushi programmis ja kujutas Jõgeva teenindustööstuskombinaadis poolautomaattelgedel kootud mastaapsetel vaipadel enamasti abstraktseid vaikelusid. Loominguliselt eriti aktiivseks kujunes Gerretzile 1980ndate teine pool, mil oli valdkonnas rahutu aeg. Gerretzi abstraktsed kompositsioonid sobisid suurepäraselt värsket väljundit otsivasse konteksti, muu hulgas 1990. aastatel asutatud rühmituse ON tarbekunstipraktikale keskendunud otsingulisuses. Pärast Gerretzi panust on rüiutehnika kasutamises valitsenud aastakümneid vaikus.

    Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näituse eesmärk on tuletada meelde üks tähenduslik unustatud tehnika, näidata selle potentsiaali muuseumi kogusse kuuluvate teoste kaudu. Loodetavasti tekitab see huvi mõtestada rüiutehnika väljundeid ja võimalusi ka praegu. Miks mitte ärgitada vaatajat käeliste oskuste aina kasvava populaarsuse tuules võtma aega ja oma võimekus proovile panna. Võib vaadata läbi mõned ajakirjad, näiteks Kunsti ja Kodu numbrid, vaadata üle materjalivaru, võib-olla harutada üles mõni kudum ning äratada elule oma uinunud manuaalne võimekus. Kas või selleks, et soojustada kestlikult oma kodu, mõelda vahelduseks kätega.

    1 Ella Hansen, Kas ainult ristpiste? – Nõukogude Naine 1961, nr 11, lk 30.

    2 Helene Kuma, Mis suunas areneb Nõukogude Eesti tarbekunst? – Kunst 1964, nr 2, lk 3.

    3 Õhtu kunstniku ateljees. Leesi Erm. Küsib Martti Soosaar. – Eesti Raadio, 17. X 1974.

  • Ave Alavainu 4. X 1942 – 3. IV 2022

    Ave Alavainu oli eesti luuletaja ja prosaist, kultuurikorraldaja ja -ikoon! Tartus sündinud, Tallinnas kasvanud, koolis käinud, eesti filoloogiks õppinud, isepäi hiidlaseks hakanud.

    Põhjalikumalt räägib Alavainu meile oma loomingust luulekogumiku „Koondatud“ mõnusalt kärtsakas järelsõnas: oma noorpõlveraamatuid nimetab ta poolpõlglikult vihikuteks nõukogudeaegse viletsa kirjastamiskultuuri ja -kvaliteedi pärast. Uhkust hakkas ta tundma tõesti alles oma hilisemate raamatute üle – „Laulud laialilaotamiseks“ ning „Joonlaualaulud“ pakkusid ka kujunduslikke-kontseptuaalseid, Ave-väärilisi vigureid.

    Kokku saab Alavainu loomingut paraja elutöö jagu, kuigi üht-teist jäi tal veel plaanidesse – koos kujundaja-kunstniku Ilona Gurjanovaga tehtud vihkudele pidi järge tulema ning kindlasti oli Avel varuks veel mõni suurejoonelisem kirjandustegu. Et aga olulisem üles lugeda ja seeläbi ülelugemiseks käepärasemalt leitavaks teha: „Väga väike värsiraamat. Ühe aasta luulet“ (1973), „Mul on vaid sõnad“ (1977), „Veel üks võimalus“ (1982), „Kes meist on Napoleon? Autopatoloogiline romaan kirjades“ (1987), „Hiiumaal. 1. vihik, Luuletusi 1976–1992“ (1992), romaan „Prügimägi“ (1995), „Laulud laialilaotamiseks“ (2002), „Minekulaulud“ (2005), „Rong katusel. Valik proosat“ (2005), „Kohtumisest käevõruni. Kummardus Betti Alverile“ (2006), „Joonlaualaulud“ (2012), „Koondatud“ (2014), „50:50. Elueklektika“ (2016), „Kõrtsilaulud. Joomamehe põueraamat“ (2017) …

    1997. aastal lõi Alavainu Kärdlas Tiigi tänavas vanasse kohtumajja kultuurikeskuse, mis talle omase bravuuri ning energiaga kihama lõi. Hiljem korraldas ta seal luulefestivale, üks meeldejäävaim hetk oli vahest 9. IX 2009 (sellistel „maagilistel“ kuupäevadel – kuigi numeroloogiasse ega üldse millessegi väga metafüüsilisse Ave uskuma ei kippunud – pidas ta aastaid järjest festivale, kuni jaksu-tervist-tahtmist jätkus), mil Alavainu andis Elo Viidingule rituaalselt edasi Betti Alveri käevõru. Nimelt jättis Betti Alver Bütsantsist pärit käevõru, mille talle oli kinkinud Johannes Vares-Barbaruse abikaasa, testamendiga Ave Alavainule just selle mõttega, et too ehte omakorda edasi kingiks-pärandaks mõnele vägevale poetessile. Ave Vita! kultuurikeskusest sai 2016. aastal ametlikult noortemaja, noorte kultuuritegevus oli seal toimunud varemgi. Avel oli eriskummaline, aga oluline reegel, et „pahelisemad“ tegevused pidid toimuma üksnes tema magamistoas, voodi ümbruses …

    Alavainut märgati ka ametlikult: 1998. aastal Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiaga (MTÜ Ave Vita!), 2006. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga ning 2014 sai temast Hiiu valla aukodanik.

    Kui Avest lugusid otsida, siis viskab ette vaimuka nimistu: „Ave Alavainu: olen patune inimene“, „Ave Alavainu: olen ikka tubli naine olnud“, „Ave Alavainu: olen ennast ära suitsetanud, ära joonud ja ära elanud“, „Ave Alavainu: vana ja inetu naine otsib meest“. Samamoodi, uhkelt ja vägevalt ja vabalt (kuskil ütles Alavainu: vabadus on alati minuga olnud!) elanud meestest on saanud suured kultuuriheerosed. Alavainu pole vähemat väärt! Kuid kirjanduslood on olnud nõdrad tema kohta midagi olulikku ja põhjalikku ütlema. See viga peab saama parandatud, Alavainu on paljuski olnud korraga nii rahvalik, armastatud-loetud luuletaja (ta nõukogudeaegsete kogude kohta on ilmunud uudiseid stiilis „Alavainu uus luulekogu müüdi läbi kahe tunniga“), aga ka n-ö luuletajate luuletaja, paljudele õpetajaks-juhendajaks-sõbraks-eeskujuks-mõjutajaks.

    Sajanda sünnipäeva pidas Ave Alavainu mõtteliselt ette ära 2012. aastal. Ta on kahe suurepärase ja ägeda inimese – Kata-Riina Luide ja Peeter Nieleri – ema ja kaks korda abielus olnud, aga et ta ajakirjanikele ikka viskas, et oma abieludest ta ei räägi, siis tuleb seda traditsiooni austada ka järelehüüdes.

    Ave Alavainu oli viimane oma perekonnanime kandja Eestis ja tõenäoliselt ka kogu maailmas.

    Avest jääb meile igavene mälestus, tuli, loominguline palang ja põlemine! Peame teda vääriliselt meeles ning tunneme meile kõigile kaasa: on asendamatuid inimesi, on!

    Nii tühja päeva aastas polegi,
    mil mitte miskit juhtund polegi,
    kuid selleks esimeseks
    võib ju saada täna
    ja see võib saada tõeks
    just sinu pärast,
    kui sa ei tõtta seda päeva looma
    ja andi päeva-altarile tooma:

    kas oled täna juba armastust sa teeninud?
    kas oled armastuse ära teeninud?

    Ave Alavainu, „Laulud laialilaotamiseks“

    Jürgen Rooste

    Jürgen Rooste järelehüüdega ühineb
    Eesti Kirjanike Liit

  • ,

    Kai kunstikeskuse uus näitus tõstab esile tõusvad kunstitähed

    9. aprillist kuni 7. augustini on Kai kunstikeskuses avatud rahvusvaheline grupinäitus “ars viva 2022 – tajuvälja agendid”. Näitusel osalevad Saksamaa noori kunstitalente esile tõstva preemia ars viva* 2022. aasta laureaadid: Lewis Hammond, Tamina Amadyar ja Mooni Perry. Samuti on näitusele kaasatud kolm silmapaistvat Baltikumi kunstnikku: Laura Põld, Anastasia Sosunova ja Jānis Dzirnieks. Näituse kuraator on Maria Helen Känd. Kai näitusel rullub lahti poeetiline eksperiment kuue sama põlvkonna kunstniku loominguga, mis toob vaatajateni paeluvad ja eripalgelised teosed maalidest kuni videote ja installatsioonideni. Kujundlikult läheneb näitus kunstnikele kui agentidele, kes annavad teostega edasi olulisi kogemusi ja emotsioone. Nende agentide loomingu mõju ulatust ei piira riigipiirid ning nad ise väljendavad piiritut julgust, et vajadusel kas ühiskondlikele suundumustele vastanduda või jääda kaalutletult ambivalentseks nende väljendamisel. Kunstnike loomingu ühisosaks on neis leiduv arhetüüpsete sümbolite ja sürrealistlike elementide tundmuslik jõud ning teoste vormiline intensiivsus.Enamik näituse “ars viva 2022 – tajuvälja agendid” teostest jõuab publikuni esmakordselt: Laura Põld loob Kaisse kaks ainukordset kohaspetsiifilist installatsiooni. Afganistani juurtega Tamina Amadyarilt on väljas seeria uusi suuremõõtmelisi valguse ja värvi suhteid käsitlevaid maale. Jānis Dzirnieks esitleb värsket valikut digitaalsetest maalidest, millel moodustuvad grotesksed kujundid ja abstraktsed värviväljad. Eraldi kihistuse annab näitusele osalevate kunstnike mitmekesine kultuuriline taust: Mooni Perry seob videoteoses Taiwani kombestikku ja enda päritolumaa Korea luulet ühiskondlik-feministliku analüüsiga. Lewis Hammondi eksistentsi äärmuslikke seisundeid kujutavad maalid on mõjutatud üleskasvamise kogemusest mustanahalise mehena Suurbritannias ning praegusest elust gentrifitseeruvas linnas globaalsete kriiside ajal. Leedu üht olulisemat nüüdiskunstnikku Anastasia Sosunovat huvitab kogukondade teke – rahvajuttudele viidates ning sümbolitega mängides loob ta kaasaegse folkloori uusi vorme.Pühapäeval, 10. aprillil kell 14 toimub näitusel eestikeelne kuraatorituur.

    *ars viva on Kulturkreis der deutschen Wirtschaft’i väljaantav preemia, millega tunnustatakse igal aastal kolme silmapaistvat Saksamaal tegutsevat alla 35-aastast kujutavat kunstnikku. Varem on auhinnanäitused toimunud paljudes Euroopa kunstiinstitutsioonides, teiste seas Berni kunstimuuseumis (2018), Leipzigi kaasaegse kunsti galeriis (2019) ning Hannoveri kunstihoones (2020).Kulturkreis der deutschen Wirtschaft ehk Saksa Majanduse Kunsti- ja Kultuuriliit on kõige pikema ajalooga kunste toetav ja ettevõtteid koondav institutsioon Saksamaal. Alates 1951. aastast on see edendanud arhitektuuri, kujutava kunsti, kirjanduse ja muusika valla silmapaistvate autorite loomingut.Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kulturkreis der Deutschen Wirtschaft, HypoVereinsbank – Member of Unicredit, DHL Express Estonia, AS Vestman Energia, Läti Kultuurkapital, Nordic Culture Point, AkzoNobelTäname: Arcadia Missa Gallery, Galerie Guido W. Baudach, Hr Markus Krause, Elle Lepik, Kadri Räis, Cristopher Siniväli, Ingrid Allik, Ave Eiland, Keidi Jaakson, Kristjan Pütsep, Leelo-Mai Aunbaum, Ewelina Bialoszewska, Tiina Hallik

    Kai kunstikeskus on avatud K–P kell 12–18

  • Eum qui est aperiam labore illum in.

    Eum qui est aperiam labore illum in.

    Minus sit facere eveniet optio quaerat laborum. Cupiditate molestiae aspernatur nam debitis ratione natus. Dolor perferendis neque voluptate harum.

    Sint iure molestias iure sint neque explicabo. Quae voluptatum id recusandae accusantium eos expedita. Veniam non voluptatibus odio qui.

    Qui occaecati repudiandae quasi beatae et ipsam. Voluptatem rerum asperiores amet dolorem cum corporis iste voluptatem. Recusandae adipisci possimus pariatur omnis rerum perferendis error quia. Atque aliquam debitis consequatur sed officia.Unde nisi reiciendis voluptatem expedita doloribus et. Vel expedita commodi sit consequatur neque. Sed dolorem temporibus veniam aliquam libero. A et impedit officia eaque. Sit odio adipisci temporibus corporis non distinctio esse natus. Aut consectetur a occaecati dicta nihil. Eligendi dicta impedit et vel rerum cumque. Architecto ea dolores vitae iure. Est minima quaerat necessitatibus exercitationem et et distinctio. Et accusamus porro quos aut ab ipsam aspernatur. Tempore eos autem ut saepe cumque aliquid. Ut vitae deleniti eos aut explicabo alias.

  • ,

    Kontserdisarjas „Autoritund” jõuab lavale Tauno Aintsi „Helde puu“

    Tauno Aints

    9. aprillil kell 19 kõlab Noblessneri Valukojas esmakordselt elavas ettekandes Eesti noorema põlvkonna helilooja Tauno Aintsi „Helde puu”. See on südamlik lugu andmisest ja vastuvõtmisest, armastusest ja õnnelik olemisest, elust ja eluväärtustest.

    Shel Silversteini samanimelisest jutustusest inspireeritud teos räägib vanast puust, kes armastab üht väikest poissi nõnda, et kingib ära kõik, mis tal anda on. Hiljem, kui puust on alles känd, tuleb poiss tagasi. Nüüd juba vana ja väsinud mehena istub ta kännule ja mõtleb elule.

    Aints kirjutas „Helde puu“ 2011. aastal ning seda peetakse tema üheks väga oluliseks tööks. Sellele vaatamata ei ole teost avalikkuse ees rohkem esitatud kui vaid salvestusena kolmes Nargenfestivali etenduses. Esiettekanne toimub nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem kontserdil „Autoritund: Tauno Aints”.

    Teose toovad kuulajateni sopran Iris Oja ja Tallinna Kammerorkester dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel eksklusiivses kontserdisarjas „Autoritund“. Sari on pühendatud Eesti heliloojate loomingu tutvustamisele. Varem on samas sarjas toimunud Kristjan Randalu ja Arvo Pärdi kontserdid.

    Tauno Aintsi sõnul räägib „Helde puu“ inimlikkusest ja selle puudumisest ning elu valusatest paratamatustest. „See on lugu ülimast headusest, mis iseäranis praegu on päevakajaline,“ ütleb autor.

    Tallinna Kammerorkester Noblessneri valukojas

    Tauno Aints (s. 1975) on mitmekülgne helilooja. Ta on loonud  teatri- ja filmimuusikat, orkestri- ja kammermuusikat ning koori- ja lastelaule. Eesti muusikateatrite mängukavasse on tema loomingust  jõudnud ballette nagu näiteks  „Modigliani“ ja „Katariina I“, muusikal „Karlsson Katuselt“ ja ooper „Rehepapp”. Tema kirjutatud on kantaat „Aeg armastada“ ja 2019. aastal üldlaulupeo lõpulaul „Üksi pole keegi“. Samuti on ta teinud koostööd paljude Eesti artistidega, ansamblite Metsatölli, Kukerpillidega ning mänginud Genialistides. Heliloojana on ta õppinud Lepo Sumera ja Helena Tulve käe all.

    Kontserdisarja „Autoritund“  kunstiline juht on Tõnu Kaljuste.

    Kontserti korraldavad Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkester. Peatoetaja on Exmet, suurtoetajad DHL Express ja Nordnet ning Kultuuriministeerium ja Tallinna linn.

  • Sel reedel Sirbis

    Tõlkijate vennaskonna kümme aastaringi. Pille-Riin Larmi intervjuu Ilona Martsoniga
    Ilona Martson: „Tõlkija töö on eraku töö. Kuid kõik tõlkijad ei ole ometi sellised erakud nagu askeesi harrastanud püha Hieronymus! Aeg-ajalt on neil vaja ka üksteist näha.“
    Sel nädalal tähistab Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon esimest ümmargust sünnipäeva. Tõlkijate ühistest ettevõtmistest kümne aasta jooksul, aga ka raamatute eestindamisest ja maailmas toimuvast kõneleb sektsiooni esimees Ilona Martson.

    DANIELE MONTICELLI: Eesti kirjandus suurrahvaste tõlketurul – riskid ja võimalused
    Viimasel paaril kümnendil on kirjandusteadlased ja tõlkeuurijad kritiseerinud põhjapanevalt maailmakirjanduse mõistet, mille pakkus 1827. aastal välja Johann Wolfgang von Goethe, ja selle teisiti defineerinud. Varasemad kriitikud, nagu Edward Said, keskendusid mõiste laiendamisele, asendades Euroopa-keskse klassikute ja meistriteoste kaanoni palju laiema, üleilmastatud kaanoniga, mis sisaldab ka endiste koloniaalmaade kirjandust. Maailmakirjanduse mõistet laiendava sõnastuse leiame näiteks kirjandusteadlase David Damroschi 2003. aastal pakutud definitsioonis: „Maailmakirjandus hõlmab kõik kirjandusteosed, mis ringlevad väljaspool oma päritolukultuuri kas tõlkes või originaalis … Teos toimib maailmakirjanduse teosena ainult siis ja seal, kus ta on kohal mõnes kirjandussüsteemis väljaspool oma päritolukultuuri“.

    Vaata lisaks: UNESCO Index Translationum. Aastatel 1979–2019 maailmas avaldatud tõlgete arv

    RICARDO VICENTE: Dekonstrueerides diskrimineerimist
    Tartu ülikooli senati otsus keelduda uute Venemaa ja Valgevene üliõpilaste vastuvõtmisest on häbiväärne.
    Esmaspäeval, 7. märtsil toimunud erakorralisel koosolekul otsustas Tartu ülikooli (TÜ) senat, et ülikool ei võta enam vastu uusi Venemaa ega Valgevene kodanikest tudengeid peale nende, kellel on juba olemas Eesti või mõne muu Euroopa Liidu riigi elamisluba. Kaks nädalat hiljem kinnitas Tartu ülikooli nõukogu selle otsuse ja Tallinna tehnikaülikooli senat tegi samasuguse valiku. Nähtavasti on need esimesed ja ilmselt ainsad Euroopa ülikoolid, kus selline otsus on langetatud.

    KAAREL VANAMÖLDER: Akadeemiline vabadus sõjatules
    Meist ei tohi saada mugavuskaasosalised Venemaa kuritegudes. Naiivsus, ignorantsus ja ükskõiksus vastutusest ei vabasta.
    Iga uus päev lisab Ukrainas laipu – tapetud tsiviilelanikke ja langenud sõdureid. Surnud keeratakse kilekottidesse ja tekkidesse, laste kehad moonduvad kookonilaadseteks pampudeks. Kui on võimalik, veab ekskavaator maasse kraavi, millest saab massihaud. Kui kaevata ei saa, sest Vene väed pommitavad, jäävad surnukehad matmata, lebades poolpurustatud hoonete keldrites või lageda taeva all. Oma sõdurite jäänuseid Vene sõjavägi kokku ei korja ja matmiseks ära ei vii. Neid peavad auku ajama Ukraina võitlejad, kes on okupandid ise maha löönud, või siis Punane Rist. Venemaa jaoks on omad prügi. Tsiviilelanikke linnadest välja ei lasta, evakueerimiskoridorid on tule all.

    VALDEK LAUR: Disko, loitsud ja autoripositsioon
    Iga lause on kõikvõimsale robotjumalale suunatud loits, et too annaks kunstnikule teose. Mida parem on palve, seda originaalsem ja põnevam on teos.
    Pole olemas midagi tõeliselt originaalset – kõik on vaid töötluse ümbertöötlus. Samas kannab iga töötlus endas midagi uut. Generatiivse digitaalkunsti vallas lööb tantsu üks tont, kes on avanud täiesti uued väravad nii põrgusse kui taevasse. Selle tondi nimi on Disco Diffusion ning ta pole tulnud üksinda.
    Möödunud sügisel lõid protseduurilise ja generatiivse digikunsti foorumid kihama. Google Colabi programmeerimiskeskkonda hakkasid ilmuma käivitatavad koodilõigud, mis lõid lühikese sisestatud teksti põhjal täiesti uusi, põnevaid ja usutavaid visuaalseid objekte.

    Palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. Airi Triisberg intervjueeris Peep Petersoni
    Peep Peterson: „Ametiühingute tarvis on prekaarne töö nagu autojuhtimise pimeala. Me teame, et see on olemas, kuid me ei näe seda.“
    2021. aasta oktoobris sõlmisid Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit 2022. aasta alampalga osas üleriigilise kokkulepe. Selle tulemusena tõusis riiklik alampalk 70 euro võrra, nii et tänavu on alampalga brutokuumäär 654 eurot ja tunnimäär 3,86 eurot. Möödunud aastaga võrreldes tõusis alammäär 12%. Alampalga mõjul tõuseb järgmisel aastal sotsiaalmaksu miinimumkohustuse määr 654 euroni. Sellest sõltub vabakutseliste töötajate ligipääs sotsiaalkaitsele, see on ravikindlustusele, töötuskindlustusele ja pensionile.
    Peep Peterson on Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees. Sellele ametikohale valiti ta 2013. aastal ning järgmiseks ametiajaks tagasi aastal 2019.

    TRISTAN PRIIMÄGI: Ukraina ehitaja
    Režissöör Oleksandr Dovženko pidi Nõukogude süsteemis tegema moraalselt ja kunstiliselt küsitavaid samme, kuid oma karjääri käigus kinnistas ta maailma arusaama Ukrainast kui iseseisvast filmimaast.
    Koos sõjakoleduste ja arusaamise, kui pöördumatult on maailm muutunud, tõi Ukraina sõda kaasa ka kurva tõdemuse, kuivõrd ma ise, ja ilmselt veel paljud, on Ukraina identiteeti ja selle pikendusena ukraina kultuuri suhtunud kui millessegi derivatiivsesse. Raske on seda endale tunnistada, aga ukrainlaste pidamist ukrainlasteks ja ukrainapärase eristamist näiteks vene omast on olnud aeg-ajalt väga keeruline praktiseerida. Probleemist – ukraina kultuuri assimileerumisest vene omasse – on sügavalt teadlikud ka ukrainlased ise. Meenub Donbassi ründamise järgne Ukraina filmiinimeste vestlusring Tallinnas Ukraina filmipäevadel, kus riikliku filmiagentuuri juht Filipp Iljenko tõi paar groteskset näidet: „Praegu valitseb absurdne olukord, kus vaadatakse vene sõjafilme, aga ise pärast sõditakse nendega, keda just filmis nähti.“

    ÜLO MATTHEUS: Ukraina sõda ja müüdid
    Paljud teeviidad Ukrainas vahetati välja ja need näitasid okupantidele vaid ühte suunda, kuhu minna. See on nüüd juba osa ukraina folkloorist.
    Sõda sisaldab nii tapatalguid kui ka müüte, mis sõjategevust toidavad ja õigustavad. Putinlik propaganda on loonud müüdi Ukrainast kui banderalaste fašistlikust riigist, mis tuleb denatsifitseerida ja demilitariseerida. See kõik ei olevat seejuures sõda, vaid sõjaline erioperatsioon, kuid seda ei usu vabas maailmas keegi. Ukrainal on lihtsam, neid usutakse. Läänes usutakse, et tegemist on Venemaa sõjaga Ukraina riigi ja rahva vastu, okupatsiooniga, sõjakuritegudega, fašismiga Georgi lintide ja Vene lipu all. Vene sõdureist on saanud orkid, Mordori riigi kurjuse sõdalased.

    ÄLI-ANN KLOOREN: Valguse võlu
    Kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale.
    Kuidas kirjutada muusikakriitikat, kui olen alustanud päeva uudistega Butšast, Irpinist ja Mariupolist? Ilmselt on paljud, kes jälgivad sõjasündmusi, pidevalt küsimuse ees, kuidas anda praeguses olukorras oma igapäevastele tegemistele sisu ja mõte. Kuidas käia kontsertidel ja mitte tunda end iga kord süüdi, et meil on see võimalus, aga neil seal ei ole?

    DAMIANO CERRONE, JOHN HADAWAY: Millest me räägime, kui räägime kahanemisest?
    Mõni aasta tagasi loovutati rahandusministeeriumi haldusesse tosin Ida-Virumaa korterit pärast seda, kui Kohtla-Järve omavalitsus oli teatanud elanikele ja korteriühistutele, et nad võivad oma soovimatu kinnisvara riigile loovutada. Kuigi Eesti kahanemine pole enam uus teema, on mõttevahetused siiani tõukunud peamiselt üldisest statistikast ja kõhutundest. Nimetatud Kohtla-Järve juhtum tuli üllatusena kõigile, eriti veel ajal, mil üldine kinnisvaraturg oli heas seisus, kinnisvara hinnad tõusid ning laenu anti soodsatel tingimustel.

    Nutikas kohanemine kui sotsiaalne innovatsioon. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Kadri Leetmaad
    Värskelt on ilmunud OECD analüüs „Nutikas elanikkonna kahanemisega kohanemine. Valmistumine Eesti piirkondade demograafiliste muutuste vastu“. Aruandes on vaadeldud praegust Eesti olukorda ning antud eri valdkondades poliitikasoovitusi kohanemiseks seoses mitmetes piirkondades kahaneva ja vananeva rahvastikuga. Veebruaris arutati analüüsi tutvustaval seminaril muu hulgas ka selle üle, kas meil on piisavalt teadmisi ja vahendeid, et mõista piirkondade tühjenemise põhjusi ning kujundada elukeskkond kahanenud elanikkonnale vastavaks. Neil teemadel jagab oma mõtteid seminaril üles astunud Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskuse juhataja, inimgeograafia kaasprofessor Kadri Leetmaa.

    KRISTJAN MÄNNIGO, LAURI LIHTMAA: Kuidas leida üles tühjad eluruumid?
    Elanikkonna vähenemine ja vananemine ning sellest põhjustatud muudatused elukeskkonnas, sealhulgas majade ja korterite tühjaksjäämine, on kompleksne ja mitmekihiline nähtus. Ühest küljest on seda keeruline mõõta ja teisest küljest veelgi keerulisem strateegiliselt suunata. Kihte lisab asjaolu, et probleemi eri mõõtkavas või üldistusastmel käsitlemisel võib tulemus suuresti erineda. On äärmiselt oluline, kuidas kogu Eestis läheb, kuid ka üksiku maja puhul tuleb aru saada, millega tuleb rinda pista tühja hoone lähinaabritel. Asumites ja omavalitsustes ei saa jätta tähelepanuta, et elukoha atraktiivsuse kahanemises mängib rolli ka iga hoone kehv seisukord.

    RAGNE KÕUTS-KLEMM: On sõda vallutanud kõik me meeled
    See lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.
    Ajakirjandus hoiab sõjateemat püsivalt kõneainena päevakorras. Sündmuste ja protsesside pikaaegse kajastamise puhul on aga teada, et ühel hetkel väsivad sellest nii auditoorium – nemad kiiremini –, kui ka ajakirjandus ise. Ajakirjanduse väsimine toimub teematähelepanu tsüklite vormis – püsiva tähtsusega teemale sõidavad sisse põrutavamad, skandaalsemad sündmused. Ajakirjanduse väsimise hoiab ära ainult see, kui tegemist on äärmiselt harvaesineva ja mõjuka sündmusega. Sõda Ukrainas seda on. Paistab, et Eesti suuremad uudisportaalid ei ole veel väsinud.

    Arvustamisel
    Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“
    „Vapside vandeselts. Kohtuliku juurdluse andmetel“
    René Levolli „Automotokroonika. Tsaariaeg“
    videomängude muuseum „LVLup! WarpZone“ ja näitus „Näotus“ Narva kunstiresidentuuris
    näitused „Fookus. Rüiuvaibad“ ja Mara Ljutjuki „Unustamatud“
    Richard Wagneri muusikadraama „Tristan ja Isolde“ Vanemuises
    Flandria Sümfooniaorkestri kontsert
    Carl Orffi ooper „Kuu“ EMTAs
    Eesti Draamateatri „Vaimude tund Koidula tänavas“, Vaba Lava „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ ja Rakvere teatri „Algus“
    mängufilm „Hea boss“

  • ,

    Hop galeriis avatakse kolme klaasikunstniku näitus “Kõnelused klaasiga (tiiger on puhkusel)”

    EHRENSVÄRD / JÕGIS / OPPI

    Kõnelused klaasiga (tiiger on puhkusel)

    8.04.2022 – 4.05.2022

    Neljapäeval, 7. aprillil kell 17.30 avatakse HOP galeriis kolme klaasikunstniku Andra Jõgise, Kristiina Oppi ja Aleksandra Ehrensvärdi näitus ”Kõnelused klaasiga (tiiger on puhkusel)”.

    Ma ei suuda juba ammu rääkida sinust kui sellest, sest sa oled ju tema. Ma tunnen sind, tean su iseloomu, krutskeid ja käitumismustreid.

    Mõnikord ma kuulen kuidas keegi ütleb sulle, et sa oled külm… See viib mu alati sekundiks segadusse, kuni mulle meenub, et ega sa tõesti enamus inimestele oma tulist poolt ei näita. Mis sest, et minu kehal on nii mõnigi põletusjälg, mis räägib teist lugu.

    Ega vahel meie suhe väga tervislik ei tundu küll – sa kõrvetad, kriibid ja lõikad ning kui mul sust kõrini saab lõhun su väikesteks tükkideks, haamerdan peaaegu liivaks.

    Kuid pole hullu, tuleb jälle uus päev ja me istume kahekesi stuudios ja arutleme, et kus lõpped sina ja algan mina ja kuhu meie vahele see kunst veel ära mahub.

     Laste jaoks võib tükike paberit, kangast või mistahes materjali olla kui parim sõber, kellega nad suudavad koos veeta tunde mängides – neil on võime muuta elutu mateeria elavaks.

    Ka kunstnike, eriti materjalikesksete kunstnike, jaoks on see oskus vajalik: me veedame tunde ja aastaid oma stuudios kahekesi materjaliga, kes aja jooksul muutub meie jaoks elavaks kaaslaseks, vestlusparneriks ja lõpuks osaks meist endast.

    Näitusel “Kõnelused klaasiga (tiiger on puhkusel)” esitlevad kolm klaasikunstnikku oma loodud klaasist vestluskaaslasi, kelles vastavalt autori ja materjali suhtele on säilinud kas lapselik mängulust, humoorikus või hoopis melanhoolne nukrameelsus. Tööd lähtuvad eelkõige intuatiivsest mängulisusest ja materjalis peituvast animeeritusest.

     Andra Jõgis on vabakutseline klaasikunstnik ja luuletaja, kes alates 2020. aastast töötab Eesti Kunstiakadeemia klaasiosakonnas, kus ta ka 2014. aastal omandas magistrikraadi (disain ja rakenduskunst). Oma vabaloominguga osaleb ta regulaarselt näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Jõgise looming on enamasti narratiivne ning esile kerkivad elu argisust ja haprust käsitlevad teemad. Lisaks on Jõgis üks kolmest disainerist brändis MSK Glass, kus valmistatakse eelkõige kaasaegseid klaasist tarbevorme.

    Kristiina Oppi on vabakutseline klaasikunstnik ja -disainer, kes on omandanud magistrikraadi (disain ja rakenduskunst) Eesti Kunstiakadeemias 2017. aastal. Oma vabaloominguga on ta osalenud erinevatel näitustel üle kümne aasta. Oppi looming on enamasti lihtsale elegantsile suunatud, puhas ja funktsionaalne, kuid seejuures ka mänguline ja emotsionaalselt kütkestav. Lisaks loometegevusele töötab Oppi Tallinna Ülikooli muuseumis kuraator-koguhoidjana ja on üks kolmest disainerist brändis MSK Glass.

    Aleksandra Ehrensvärd on Eestist pärit klaasikunstnik, kes hetkel elab ja töötab Stockholmis, kus ta on üks Stockholms Glasbruk’i kaasasutaja. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas disaini- ja rakenduskunsti erialal. Aleksandra on oma loomingus pühendunud klaasipuhumisele ja tema tööd on peamiselt skulpturaalsed. Ehrensvärd on osalenud näitustel Eestis ja välismaal ning ka klaasipuhumise residentuurides Ameerikas ja Euroopas, sealhulgas ka mainekas Pilchucki klaasi residetuuris. Alates 2014. aastast on ta Eesti Klaasikunstnike Ühenduse liige ja üks kolmest disainerist brändis MSK Glass.

     Tänud: Tanel Oppi, Martin Ehrensvärd, Ando Nuude, Stockholms Glasbruk, EKA klaasiosakond.

     Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.

    HOP galerii

    Hobusepea 2, 10133 Tallinn

    N–T 11.00–18.00

    hopgalerii.ee

Sirp