Vana teater on emotsionaalne ja meloodiline. Proovid on ratsionaalsed ja eesmärgipärased, aga laval puudutatakse vaataja hingekeeli ja pannakse hullu. Uus teater paneb proovides hullu, on emotsionaalne ja meloodiline, ent laval ratsionaalne ja eesmärgipärane.
Vahel tehakse ka institutsionaalsetes teatrimajades trupile ettepanek, et anname teile aja, ruumi ja inimesed ning laseme hullu panna. Trupile ei seata tingimusi ega eesmärke, käed on vabad, tehke mis tahate. Asutaksegi õhinal tööle – muidugi ainult need, kes tahavad. Proovid on emotsionaalsed, tulvil vaidlusi. Õhtud venivad pikaks, igaüks võtab sõna. Näitlejad käratavad lavastajale, et ära sega – kui meil on proov, siis las ma proovin. Keegi pole kindel, milline lahendus on parim. Veelgi enam, keegi pole selget sihti seadnudki.
Vanas teatris on selline asi lubamatu. Proovis võib proovida ainult seda, mis viib lavastuse eesmärgile lähemale, otsitakse toimivaid asju. Oi-oi, kui palju on kurdetud, et tänapäeva lavastajad tulevad proovi tühjade kätega ega tea ise ka, mida nad tahavad. Vene teatris töötades sai mulle selgeks, et klassikalises teatris on lavastaja see, kes teab. Kui aga julged öelda, et ma ei tea, aga küll ma ära tunnen, siis on su autoriteet kohe põrmu tallatud. Koostöö lõpeb, kuna lolliga pole mõtet proovi teha. Nii nagu vana teatri kuulsates kaklusstseenides hoiavad näitlejad jõudu kokku. Jõudu küll kasutatakse, aga ei kulutata. Nad plahvatavad hiljem, siis kui publik juba saalis.
Uues teatris näeb laval aga pidevalt higiseid ja hingeldavaid kehi. Hingeldamine ei ole hea tava, näitavat nõrkust ja materjalile allajäämist. Järelikult ei ole neil, paganatel, ei materjali ega oskusi sellega tegeleda. Seejuures, kui keegi hakkab rääkima tavast, siis räägib ta kindlasti vanast asjast, sest uuel ei ole veel tavasid. Inimeste harjumused, mida ekslikult kipume tõeks nimetama, moodustavadki kokku tava ja traditsiooni.
Kui ääristada sõnapaar „hullu panema“ jutumärkidega, siis räägib see mõjust, mis jõuab vaatajani. Näib, nagu tegelane oleks vihane, mis sest, et ta ei vehi agressiivselt kätega. Eriti mõjust just siis, kui ta ei vehi kätega. Näivus ongi teatris paganama tähtis. Teatris on näivus tõde. Traditsioonilisele vaatajale uue teatri higi ei näi, vaid on. Viga! Räpane prooviprotsess on lavale toodud. Oma kogemusest nad teavad, et kui kaevata kraavi, siis higi lihtsalt tuleb. Higi ja hingeldamine on tüütud kõrvalnähtused, mida tuleks varjata.
Uues teatris, kus füüsis ja keha on teadvustatud, ei ole higi kaasuv nähtus, seda tekitatakse metoodiliselt, seda tahetakse. Päriselu paralleeli tõmmates mõtleb vaataja, et oot-oot, kas siis tõesti on ükstakama, kas kaevata kraavi, visata sõnnikut või treenida keha jõusaalis, peaasi, et higi jookseks. Milleks? Ma ei saa aru, mida nad teevad, ma ei mõista motiive. Ta teab omast kogemusest, et higi ei saa ju olla ometi peamine sõnum. Igal juhul ei näi see teatrina. Ja siinkohal tegeleb nii uus kui ka vana sama fenomeniga: näivusega.
Kunagi ütlesin ühe uue teatri tegija kohta, et ta pani hullu, tegi midagi, mida ta päris elus ei teeks. Vastuvaidleja väitis, et nii see küll ei olnud, sotsiaalseid tabusid ei murtud, aga siiruse žestina toimis küll. Tõsi, see ainult näis mulle nii. Kuna näivus ongi teatri tõde, siis võib sama hästi öelda, et ta tegi teatrit ja tegi seda usutavalt, sest ma ei suutnud uskuda, et ta päris elus nii teeks.
Näib, et minu arutluse käigus on mu algne hüpotees muutunud. Peab ütlema hoopis täpsemalt, et vana teatri proovides ollakse mõistlikud, aga laval näib, et pannakse hullu. Uue teatri proovides pannakse hullu ja laval näidakse mõistlikud.
Seega ei ole asi etenduses ega ka vaatajas, sest mõlemal puhul on tegemist näivusega. Uue ja vana teatri erinevus joonistub välja proovides. Iseenesest ei ole mõistlikkus ega ka hullu panemine hea ega halb. Alati sõltub, kuidas paned ja miks paned. Uues teatris on proovid tulised ja emotsionaalsed, kuna seal otsitakse tundmatut, ollakse siiras, seega nõrk, sageli lollakas, hoitakse võimalused viimase hetkeni lahti. Kõik selle nimel, et laval näida tark. Vana aga seevastu teeb kõik selleks, et olla proovis tark ja laval näida loll.
René Eespere autorikontsert „Kitarrimaagia“ 3. VIII teaduste akadeemia saalis. Heli Ernits (inglissarv), Arete Kerge (sopran), Katariina Maria Kits (viiul), Vahur Kubja (kitarr), Kirill Ogorodnikov (kitarr), Pipilota Neostus (flööt) ja Valle-Rasmus Roots (tšello).
René Eespere hiljutine autorikontsert „Kitarrimaagia“ näitas kujukalt, et publikurohket autoriõhtut on võimalik korraldada ka ilma juubelipidustuste või aunimetuse pälvimiseta. Seitsme noore interpreedi siiras mängurõõm kõnealusel kontserdil oligi ehk selleks esituslikuks aumärgiks, mis lisas Eespere kammerteoste ettekandele lisaväärtuse ning ka siin-ja-praegu-tunde. Nagu pidu sinus eneses, kuid ilma ametliku paatoseta.
Iga autorikontsert on tahes-tahtmata omamoodi tagasivaade helilooja senisele loometeele ning sel muusikaõhtul oli teejuhiks René Eespere ise, kes iga esitatava helitöö eel rääkis publikule oma muhedal humoorikal kombel selle saamisloost ja oopuse isiklikest tagamaadest.
Siinkohal tasub vaadata ka koondpilti ning tsiteerida kavabukletist loetud Evi Arujärve üldistust René Eespere loomingulise käekirja kohta: „Sageli jäävad tema teostest kõlama eksistentsiaalsed teemad – Eespere muusika mõtiskleb olemise saladuse ja elu põhiväärtuste üle.“ Seda kindlasti just nendes helitöödes (ka kontserdil kõlanutes), mille ühiseks emotsionaalseks märksõnaks võiks olla maailmavalu. Kas rohkem või vähem filosoofilises võtmes.
Kuigi muusikaõhtu oli nimetatud „Kitarrimaagiaks“, rääkis René Eespere kuulajatele, et ta ise ei oskavatki kitarri mängida. Sellegipoolest tunnistas René, et kammerlikke miniatuure on ta kõige rohkem kirjutanud just kitarriga koosseisudele.
Omal ajal aitasid sellisele valikule kaasa niisugused klassikalist stiili valdavad kitarristid nagu Heiki Mätlik ja Tiit Peterson, kes hakkasid temalt ka lugusid tellima. Hiljem aga juba mitmed Euroopa ja Lõuna-Ameerika kitarristid, kellega kunstiline koostöö samuti klappis. Ometi selles, et Eespere ise kitarri ei mängi ja on sellest hoolimata oodatud kitarrimuusika autor – ega siin erilist vastuolu olegi. Sest ega näiteks orkestrimuusika kirjutamiseks ei pea ju ka ise dirigent olema või koorilaulude komponeerimiseks koorijuht.
Nüüd siis „Kitarrimaagia“ kontserdist lähemalt. Alustuseks aga seitsmest noorest interpreedist, kes publiku ette astusid. Mõne nimi neist on avalikkusele pisut rohkem, mõni pisut vähem tuttav, kuid ühisjooneks on see, et kõik seitse on alles oma professionaalse muusikutee paljutõotavas alguses.
Muusikaõhtul oli teejuhiks René Eespere ise, kes iga esitatava helitöö eel rääkis publikule oma muhedal humoorikal kombel selle saamisloost ja oopuse isiklikest tagamaadest.
Kui „Kitarrimaagia“ muusikaõhtul kahest kitarristist lühidalt rääkida, siis Kirill Ogorodnikov oli EMTAs bakalaureuseõppes Heiki Mätliku juhendamisel ning magistrikraadi sai ta Kölni muusikakõrgkoolis professor Gerhard Reichenbachi kitarriklassis. Vahur Kubja on lõpetanud oma magistriõppe Nino Rota nimelises Monopoli konservatooriumis Massimo Felici käe all.
Kontserdi kavas oli Eesperel üheksa kitarriga kammerteost – varieeruvalt kas siis duo- või triokoosseisule koos selliste instrumentidega nagu inglissarv (Heli Ernits), viiul (Katariina Maria Kits), flööt (Pipilota Neostus) või tšello (Valle-Rasmus Toots). Üks lugu oli komponeeritud ka vokaalsolistile (sopran Arete Kerge).
Natuke kronoloogiat samuti. Varaseim kõlanud helitöödest, „Trivium“, pärineb aastast 1991 ja värskeim, esiettekandeline „Tactus solus” valmis Eesperel alles tänavu. Nii et loominguline ülevaade täpselt kolmekümne aasta lõikes.
Uudisteose „Tactus solus“ inglissarvele ja kitarrile esmaesituses jäid kõlama minoorsed-melanhoolsed meeleolud, kus muusika kulgemine vaheldub väljamõõdetult mõtlike pausidega. Ilus muusika ja interpreetide (Ernits-Ogorodnikov) hingestatud koosfraseerimine andsid elamuse, mida võikski iseloomustada väljendiga „melanhoolne maailmavalu“.
Eesti esiettekandes kõlas ka „Duo viatores“ (2017) tšellole ja kitarrile. Tšellol võis siin kõrges registris aimata neobarokseid intonatsioone, samas sai kuulda ka minimalistlikke kordusmotiive. Muusika motoorne liikumine koos rohkete katkestuste-pausidega andis kõlatervikule kokkuvõttes mingi muutuvuse-püsituse allteksti – põnevad kujundid tekivad ja kaovad kui miraaž. Rohkest muusikalisest materjalist koorus lõpuks välja barokkaarialaadne tšellokantileen. Muusikalise mõttemänguna huvitav idee, seda lugu tahaks mõni teine kordki kuulata!
Kahe kitarri duole kirjutatud „Ante diem“ (2013) kõlas nii artikulatsiooni kui fraseerimise mõttes väga kõlaühtse kitarriansamblina. Minoorses laadis (kuid ilma maailmavaluta) ja elavas tempos kulgevasse muusikasse oli kohati pikitud elektriseerivalt äkilisi fortissimo-aktsente. Need ilmusid sama ettearvamatult ja prognoosimatult kui fataalne „must luik” Nassim Nicholas Talebi katastroofifilosoofias.
Teiste teostega võrreldes ettearvamatult mõjus „Epigramm VI” (2005) sopranile, flöödile ja kitarrile. Ainus vokaalsolistiga lugu sel kontserdil, mis loodud Ovidiuse tekstile. Kirjutatud kunagise kontserdisarja „Ooper raekojas“ tellimusel, pidi Eespere siin arvestama ooperi spetsiifikaga. Ning sopran Arete Kerge esituses oligi küllaga seda ooperlikku dramatismi, mida me tavaliselt oleme harjunud kuulma XIX sajandi bel canto lavateostes. Muusikalist teatraalsust jagus siin kahisevate ülepuhumiste näol ka flöödile. Nii et mõttemängu ja muusikalise mimikrina põnev helitöö seegi.
Maailmavalu tunnetusega kammerteoste hulgas on kindlasti eriti tähendusrikas „Trivium“ (1991) flöödile, viiulile ja kitarrile. Kuuldud valikust ajaliselt küll varaseim, ent oma aimatavalt isiklikult suhtelt ehk kõige mõttetihedam. Flöödi-viiuli polüfoonilised mõttearendused kulgevad siin kitarri harmoonia-figuratsioonide saatel alguses eleegiliselt minoorses atmosfääris. Ent muusika ühtne kulgemine on siiski pikkamööda arenev, üha intensiivistuv protsess, mis lõpus suubub koguni pulseerivas rütmis traagikani.
Lõpetuseks tuleb lisada, et nn muusikalise maailmavalu kõrval on René Eespere käekirjale sama omane ka mänglevus. Olgu siis kirglike rütmidega, nagu sai kuulda kontserdi avateoses „Modus vivendi“ (1998), või siis quasi-deemonlike viiulifiguratsioonidega „Matbethis“ (2010). Või siis inglissarve-kitarri duos „Respectus“ (2016), kus passaažid ja vahelduvad taktimõõdud lendlevad sama kiirelt nagu lühikesed motiividki.
Lõpuks mainin veel ära oma subjektiivse arvamuse, et kuuldud „Kitarrimaagia“ kava mõjus kokkuvõttes kui René Eespere muusikaline päevaraamat läbi aastakümnete.
Kontsert „Prantsuse sonaadid“ sarjast „Suveklassika Kadriorus“ 5. VIII. Hans Christian Aavik (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) ja Karolina Žukova (klaver).
Jälle on kätte jõudnud aeg, kus kultuur liigitub mitteelutähtsate valdkondade hulka ning on vaja hakata pead murdma, kas ja kuidas üritusi korraldada. Müts maha kõigi ees, kes suudavad nende kinni-lahti- ja tõendiga-tõendita-piirangute rägastikus midagi organiseerida. Loodetavasti vajame sellist regulatsiooni lühikest aega ning normaalne kultuurielu taastub peagi.
Kui nüüd tagasi vaadata suhteliselt napile peaaegu et piiranguteta suveperioodile, siis vähemalt muusikasündmuste kohta võib küll öelda, et need olid kui paisu tagant valla pääsenud, niivõrd palju oli suuremaid ja väiksemaid, traditsioonidega ja esmakordseid festivale ja üksikkontserte. Pandeemiaeelsetel aastatel suutsin külastatud kontsertide kõrval omada ülevaadet ka sellest, millised kontserdid jäid kuulmata, sel suvel olen aga järje sootuks kaotanud. Näib võimatu, et kõikidele üritustele jätkuks publikut. Ometi – oma kogemusele toetudes – on olukord vastupidine, nii täis saale nagu sel suvel ei mäletagi varasematest aastatest.
Viimseni oli välja müüdud ka noorte solistide – Triinu Piirsalu, Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova – kontsert „Prantsuse sonaadid“ sarjas „Suveklassika Kadriorus“. Kontserdi pealkiri tundus esmapilgul ühtaegu nii lihtsustav kui ka natuke lihtsameelne, võrdlusena võiks mõelda näiteks kontserdile pealkirjaga „Saksa sonaadid“ või „Austria sonaadid“, mis tekitaks teatava hämmelduse. Sonaat seostub ennekõike klassitsismi- või romantismiajastuga, mil eri maade heliloojate helikeel oli suhteliselt universaalne, ning ka prantsuse selle aja tuntuimate heliloojate – César Francki, Camille Saint-Saënsi, Vincent d´Indy jt – sonaadid ei tõuse erilise prantsuspärasusega esile, vaid paigutuvad üldlevinud euroopalikku traditsiooni. Seda ei saa aga öelda kavas olnud Claude Debussy ja Maurice Raveli sonaatide kohta, mis hoolimata oma neutraalsest pealkirjast ja vihjest klassikalisele ülesehitusele sisaldavad nende loojatele ainuomast helikeelt ja vaba vormikäsitlust ning neis on tõesti midagi üdini prantslaslikku. Selle vaatenurga alt kontserdi pealkirjale lähenedes muutus asi palju mõistetavamaks. Kolmas kõlanud teos, Eugène Ysaÿe sonaat kahele viiulile, jäi kuhugi keskteele, seal oli palju üsna tava- (või kesk)pärast muusikat, sekka siiski ka midagi äratuntavalt prantslaslikku.
Karolina Žukova, Hans Christian Aavik ja Triinu Piirsalu.
Viiuldaja Triinu Piirsalule oli eelmine aasta väga edukas. Kõigepealt II koht „Klassikatähtede“ saates, kus ta jäi silma kui erakordselt küps mängija, kelle tugevaimaks küljeks on hea tehnika ja väga kaunis ning pehme kõla. Selle kõrval ei saa jätta märkimata ka Piirsalu mitmekülgsust, talle ei valmista raskusi klassikaliselt muusikalt teistele stiilidele ümber lülituda. Tema head mängu tunnustati ka 2020. aasta Eesti keelpillimängijate konkursil, kus ta pälvis III koha. Kadrioru lossis ettekandele tulnud Debussy sonaat viiulile ja klaverile on väga sobiv Triinu Piirsalu muusikunatuurile, siin on nii palju võimalusi näidata erinevaid kõlavärve ja tehnilisi võtteid. Eriti muljet avaldav oli pilli madal register, mis kõlas mahlakalt, aga ühtlasi soojalt, kontrastina sellele oli kõrge register äärmiselt intensiivne. Tehnilist mitmekülgsust lisasid flažoletid ja kuivad pizzicato’d. Helilooja on sonaadi esimesse osasse kirjutanud sisse ka mitmeid eriliselt hõrke glissando’sid, mis Triinu Piirsalu esituses tõusid esile kirglikkuse, aga ka peenetundelisusega. Viiuldajale võrdväärseks partneriks oli pianist Karolina Žukova. Tõeline debussylikkus avaldubki selle sonaadi puhul just impressionistlikus (sõna, mida Debussy ise ei armastanud, aga mis on tema muusika kirjeldamisel siiski juurdunud) klaveripartiis – nii harmoonias kui ka vetevulinat meenutavates passaažides.
Eesti keelpillimängijate konkursi võitja Hans Christian Aaviku ja Karoliina Žukova esituses kõlas Raveli sonaat viiulile ja klaverile nr 2, mis on kuulsaks saanud just tänu oma teisele osale, blues’ile. Raveli sonaat on esile kutsunud kahetisi arvamusi – kindlameelsed klassikalise muusika austajad sellist kergema stiiliga flirtimist ei salli, teised näevad siin aga geniaalset crossover’it, kus viiulilt kõlav blues on ühendatud klaveripartii värvika harmooniaga. Ise kuulun teise rühma ja tegemist on ühe mu lemmikteosega, nii et ootasin põnevusega selle ettekannet. Enne teose ettekandmist tutvustas Aavik end kui suurt džässisõpra ja seda oli tunda ka tema mängus, kolmanda osa lõpuks oli ta kui paadunud džässimehe kehastus. Sonaadi teise osa ettekanne on omamoodi pähkel – ehkki kõik noodid on ju kirja pandud, saab tõelise elamuse siis, kui mängitakse justkui improviseerides, mida noored muusikud ka tegid. Aaviku ja Žukova esituses olid tabatud kõik selle sonaadi võtmesõnad: õrnus, kirglikkus, salapära, aga ka džässilik vabadus. Vaid klaveripedaali kasutamine oleks vajanud paremat viimistlust, eriti esimese osa algul oli palju „paksu“ pedaali, mis harmooniaid määris.
Viimasena esitasid viiulisolistid Eugène Ysaÿe sonaadi kahele viiulile, mille kohta märgitakse sageli ära, et teost esitatakse harva. Ühe põhjusena tuuakse ära selle raskus – siin on palju topeltnoote, polüfooniat, paiguti kõlavad kaks viiulit nagu terve keelpillikvartett. Interpreetide poolt vaadatuna see ilmselt nii ongi, kuulajat hakkab see aga väsitama. Tegemist on väga intensiivse teosega, kus on vaid üksikud rahunemismomendid. Kõike on justkui liiga palju, kuigi seal on ka väga põnevaid ja kauneid kohti. Mis puutub interpretatsiooni, siis siin ei ole esitajatele küll midagi ette heita. Tehniliselt olid nad teosest üle, samuti oli hea nende omavaheline koosmäng ja teineteisemõistmine.
Kuulates järjestikku Triinu Piirsalu ja Hans Christian Aaviku mängu, võib öelda, et tehniliselt on mõlemad väga tugevad, kuid Hans Christian Aavikul on enam esinemisvabadust ja emotsionaalsust. Aga Triinu Piirsalul on ka mõni aasta vähem esinemiskogemust, nii et arvata võib, et oma andekuse ja arenemisvõime juures on ta paari aasta pärast selle vahemaa tasa teinud.
Michel Houellebecqi 2015. aastal ilmunud düstoopilise „Alistumise“ üks kandvaid teemasid on Prantsusmaa 2022. aasta presidendivalimised. Selles võtavad mõõtu Islamiliidu liider Mohammed Ben Abbes ja Rahvusrinde Marine Le Pen. Abbes võidab valimised ning hakkab Prantsusmaa ilmalikku ühiskonda ümber korraldama. Ta võtab vastu uusi seadusi, näiteks koraan saab koolisüsteemi aluseks ning lubatakse polügaamsed suhted.
Kuigi houellebecqilikku islami pealetungi pole prantsuse ühiskonnas toimunud, on olukord aasta enne presidendivalimisi ärev. Üks peamisi kandidaate on küll Le Pen, kuid tema rivaaliks on tagasi kandideeriv En marche!’i juht Emmanuel Macron. Viimane oli oma presidentuuri mesinädalail liberaalne ning pigem vasakpoolne poliitik, kuid julgeoleku, immigratsiooni ja Prantsuse moslemikogukonna küsimustes on ta teinud järsu parempöörde. Le Pen on säranud ksenofoobsuse ja islamivastasusega juba varem.
Mõlema poliitiku retoorika keerleb üha enam ümber ilmalikkuse. Marcel Gauchet’ sõnul on „ilmalikkus üks ärevuse koldeid äreval Prantsusmaal“.1 Religioonist väljumise protsess toimus (ning toimub siiani) pea kõikides lääneriikides. Jean Bauberot osutab aga erinevusele Prantsusmaa laïcité ning mujal aset leidnud sekulariseerumise vahel. Protestantlikes riikides oli sekulariseerumine pigem kultuuriline muundumine, mis väljendus riigi ja kiriku sümbioosses arengus. Prantsusmaa ilmalikkus kandis aga algusest peale pisut sõjakamat varjundit – riik püüdis õõnestada katoliku kiriku institutsioone ning kindlustada seeläbi oma autoriteeti ja demokraatlikke vabadusi.2Laïcité’d nähti vabadusvõitlusena kiriku vastu.
Võitlusvaimu kannab Prantsuse laïcité tänaseni. Euroopa ilmalikkuse traditsiooni on vorminud Gauchet’ järgi konflikt religioonidega, mille sees või ümber on ta pidanud end määratlema. Vabariik on muutunud, kuid veel rohkem on muutunud tema vastand – miski, mille suhtes ta end defineerib. Idee on arusaadav üksnes koos tema vastandiga ning ilmalikkuse idee ei vastanda end juba ammu katoliku kirikule. Tänaseks on debatt sekulaarsuse ümber suunatud eelkõige islami vastu. Seda ilustab tõik, et juulis heaks kiidetud separatismivastased seadused kandsid algselt Gérald Darmanini eestkostel nime „Seaduseelnõu ilmalikkuse ja vabariiklike põhimõtete tugevdamiseks“.
Islami stigmatiseerimine
Laïcité’st on Prantsusmaal saanud sedastav ja keelav maksiim, kuidas inimesed peaksid usku praktiseerima. Ilmalikkuse protsess toimub vaikimisi ja loomulikuna, samal ajal kui religioossed inimesed peavad oma uskumisviisi üha enam põhjendama. Seda on mõjutanud asjaolu, et viimaste kümnendite jooksul on moslemid hakanud Prantsusmaa rahvastikus suuremat rolli mängima. Gauchet väidab, et religioossed inimesed (nagu paljud teised kogukonnadki) püüdlevad avalikku tunnustamist, sest kogukonna eesmärk ei ole elada täiesti endasse sulgununa. Riigi poliitika tõttab aga hoopis vastupidisel kursil – islami avalikku kohalolekut piiratakse religiooni erasfääri lükkamise kaudu.3 Probleem seisneb selles, kust algab era- ja kust avalik sfäär ning kuidas nende vahele piiri tõmmata. Eriti tugevalt kerkib see esile seoses naiste õigustega, mis saavad seaduste valguses enim lüüa.
Sekularism on liikunud oma varasemast neutraalsusetaotlusest (mille eesmärk on kõigi usuvabaduste tagamine) ideoloogilisse sfääri, kuna riik on hakanud religiooni enda vaatevinklist defineerima. Macron sõnas oktoobris, et „islam on kriisis üle kogu maailma“, mistõttu vajab see „valgustust“.4 Sellega viitas ta Euroopas läbi tehtud valgustusajale, kust pärinevad praeguse Prantsusmaa identiteedikomponendid, sh ilmalikkus. Tänavu vastu võetud seadused, mis mh takistavad uute mošeede ehitamist, koduõpet ja taas naiste riietumisvabadust, ilustavad Macroni valgustusmissiooni.
Prantsusmaa senist poliitikat toetab sekulaarses Euroopas levinud seisukoht, mille järgi on religioon sallimatu, illiberaalne ning sellisena ähvardamas demokraatlikke vabadusi, kui see peaks hakkama avalikku poliitikat haldama. Eesmärk on vastandada ilmalikke eurooplasi religioossele „teisele“, milleks on kujunenud islam. Väites, et religioon on olemuselt sallimatu, ei mõtle Euroopa riigid endale, vaid religioonile, mille nad on suutnud juba minevikus maha jätta, või „teisele“ ehk islamile. Seda sõnades vihjavad Euroopa riigid, et „religioonist väljumise protsessiga“ on valgustatud ja modernsed eurooplased maha matnud ka oma sallimatuse.5 Seesugune vaatepunkt on levinud hoolimata asjaolust, et Eric Hobsbawmi ristitud lühike Euroopa sajand, mis vältas aastatel 1914–1989, oli üks verisemaid ja vägivaldsemaid inimkonna ajaloos. Ükski neist konfliktidest ei põhinenud religioossel fanatismil – pigem ajendasid sõdima modernsed sekulaarsed ideoloogiad.
Väidetav modernsus ja vabadus on saanud sekulaarse ideoloogia ning selle loomuliku laienemise aluseks. Religioossed inimesed, kes on pimestatud usu kütkeist, pole läbinud valgustust, osutas Macron oma kõnes. Seega on sekulaarse ideoloogia üks põhialuseid samal ajal ka tema põhiprobleem: see asub religiooni olemust ja tegevusvälja – seda, kuidas religioossed inimesed peaksid elama – väljastpoolt defineerima. Keelamine võib soovitud õiguste laienemise asemel neid hoopis kärpida. Kas pealesurutud vabadused ikka on vabadused?
Naiste vabaduste laienemine või piiramine?
Prantsuse ilmalikkuse diskursus on tihedalt seotud soolise võrdõiguslikkuse probleemiga. Naiste õiguste küsimust kasutavad oma argumentatsioonis nii ilmalikkuse pooldajad kui ka vastased. Pooldajate vaatepunkt lähtub taas eeldusest, et sekulaarsed eurooplased on ratsionaalsed ja vabad, religioosne teine aga irratsionaalne ja dogmaatiline. Kui koolis lubatakse kanda pearätte kui naiste rõhumise sümboleid, toetab riik justkui patriarhaalset hierarhiat. See läheb omakorda vastuollu Prantsuse koolide ülesandega edendada võrdsust.
Eurooplased annavad mosleminaistele näiteks hidžaabi keelustamisega võimaluse astuda välja rõhuvast süsteemist: olla autonoomne, võrdne ja emantsipeerunud osa ühiskonnast.6 Vähe pööratakse aga tähelepanu küsimusele, mida teatud riietuse kandmine üldse usklikele tähendab.
Arvatavasti peavad paljud mosleminaised kandma religioosset riietust vastu tahtmist ning traditsiooni hüvanguks. Ent on naisi, kes teevad seda religioossest või kultuurilisest identiteedist lähtudes ning seega vabast tahtest. Seda vabadust keelustades näitavad eurooplased välja, et tegu on tavaga, mida Euroopas ei aktsepteerita. See on justkui tagurpidi kolonisatsioon – eurooplased eeldavad, et usklikud inimesed tahavad elada elu, mis on defineeritud Euroopa vabaduse ja ratsionaalsuse järgi. Integratsioon on visa tulema, kui riik tõrjub kõrvale kogukonna identiteedikomponente. Stanfordi ülikooli 2019. aasta raportist7 selgus, et pearättide keeld Prantsusmaal ei ole parandanud moslemi naiste sotsiaalset ja majanduslikku integratsiooni, vaid seda pärssinud. Alates eelmise sajandi viimasest kümnendist, mil toimusid konfliktid moslemi õpilaste ja haridusasutuste vahel, on moslemid hakanud üha enam oma erakoole rajama, mis takistab integratsiooni.
Religioossed sümbolid, sh riided, on kõige enam piiratud avalikes koolides kui ilmalikes ruumides par excellence. Riigi hallatav ilmalik kool on olnud religioonisõja tallermaaks juba konflikti algusest saati. Riik toetus kaasajal valgustusaja juhtlausele sapere aude! ehk ole söakas kasutama enda aru. Vanemlik kasvatus pidi koolidest lahkuma koos ancien régime’iga: koole nähti sest ajast vabaduse, emantsipatsiooni ja võrdsuse vahenditena.
Vanemlik kasvatus pole kuhugi kadunud: katoliku kiriku institutsiooni asemel on selleks nüüd riik. Riigi ülalt alla antavad suunised, millised religioossed sümbolid ja riided sobivad ilmalikku kooli ja millised mitte, näitavad selgelt, et ajalooline sõda kestab koolides edasi. Selle asemel, et õppida koolis tundma Prantsusmaa kodanike kultuuriliselt ja religioosselt eriilmelisi taustu ning seeläbi endast erinevate inimeste vastu sümpaatiat arendada, loob Prantsuse riigikool lastele viljaka pinnase religioosseks diskrimineerimiseks.
Prantsusmaa seisab probleemi ees, kuidas võidelda terrorismi ning noorte radikaliseerumisega. Tundub, et nii nagu viimastel aastakümnetel võetud meetmed ei ole olukorda parandanud, ei tee seda ka tänavu heaks kiidetud seadused. Macron lükkab separatismiprobleemi riigi kaelast religiooni olemuse kaela. Väites, et valgustada tuleb religiooni, ei pea ta tegelema ksenofoobia ja islamofoobia väljajuurimisega, mis tegelikult moslemite võõrandumist soodustavad. Senised debatid ning tänavused seadused ei murra stereotüüpe, vaid taasloovad neid. Prantsusmaa õhkkond ümber vaidlusküsimuse on niigi emotsionaalne ning täis vastandumist. Selle asemel, et tulla vastu vaid valgete mittemoslemite soovidele, võiks Macron oma poliitilised meetmed ja sõnavõtud enne moslemikogukonnaga läbi rääkida.
Mittereligioossetel eurooplastel, sh Macronil, on raske mõista, et religioon ei ole lihtsalt uskumis-, vaid eluviis: viis, kuidas suheldakse, süüakse või korraldatakse elurütmi. Kriisis ei ole islam, nagu väidab riigipea, vaid selle tõlgendusviisid ja tajumine (absoluutset) sekularismi taotlevas riigis. Kriisis on poliitika, mille järgi integreerida maailma kõige usuleigemasse piirkonda – Euroopasse – inimesi, kes tulevad maailma kõige usklikumast piirkonnast ehk Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Kindlasti ei mõista kõik usklikud ilmalikku eluolu, kuid riigi ülesanne on need kaks äärmust omavahel kokku tuua. Riik peab seega võtma suuna, kuidas saavutada islamiga modus vivendi, mitte otsima tonti religioonist endast.
Selleks et kõigil oleks ilmalikus riigis usu- ja mõttevabadus (mis ongi ilmalikkuse üks eesmärke), peaks riik olema neutraalne selle suhtes, kas ja kuidas inimesed usuvad. Selline (passiivne) ilmalikkus on omane näiteks USA-le. Prantsusmaal on debatt väljunud usuvabaduse ning kiriku ja riigi lahusoleku piiridest. Eriti praeguse valimiskampaania ajal püüavad mõlemad kandidaadid olla meelepärased parempoolsetele valijatele.
Riigi ja kiriku tugevnemine käivad käsikäes ning radikaalne sekularism võib fundamentalismi hoopis juurde tekitada. Poliitikud on vabaduste eest võideldes jätnud märkamata, et teatud vabaduste järjepidev suurendamine piirab teisi. Prantsusmaa teab, kes on see näiline Koljat, kelle vastu ta võitleb. Ta on ise selle enda jaoks loonud ning seega on mugav endale mängureegleid seada.
1 Marcel Gauchet, Religioonist demokraatias. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 35-36, lk 5.
2 Nathalie Caron, Laïcité and Secular attitudes in France. Secularism and Secularity. Contemporary International Perspectives. Ed B.A Kosmin, A., Keysar. Lk 115.
3 Jose Casanova, The Secular and Secularisms. Social Research, 76(4) 2009, lk 1050.
6 Amélie Barras, Secularism in France. The Oxford Handbook of Secularism (Ed P. Zuckerman, J. R. Shook). Oxford University Press, 2017.
7 Aala Abdelgadiri, Vasiliki Fouka, Political Secularism and Muslim Integration in the West: Assessing the Effects of the French Headscarf Ban. American Political Science Review 2019, lk 114.
Kinoteatri ja Nargeni festivali „Bäng“, autor Marius von Mayenburg, dramaturg ja tõlkija Paavo Piik, lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Henrik Kalmet, Martin Mill, Maarja Mitt-Pichen, Aarne Soro, Teele Pärn ja Mikk Jürjens. Esietendus 18. VII Naissaarel Omari küünis.
Bäng! Trump on lauda löödud ja maailm saab jälle korda, sest kord peab olema nagu vanasti, siis kui naised lasid ennast kägistada ega hakanud ise esimesena sündima, hambad suus, ning kui igaüks teadis – või tehti see talle teatavaks gaasiga – oma kohta ja sedagi, kes on võrdseim võrdsete seas ning mamma põlle alla peitumisest polnud mingit tolku. Kui veerisid viimasest lausest vaevata välja viited Donald Trumpile, natsiideoloogiale, Angela Merkelile ja Shakespeare’ile, siis viib Marius von Mayenburgi näidend „Bäng“ ja väikese viibega ka Priit Võigemasti lavastus su vilkale vallutusretkele virila vähemuse valitsetud maailma kukutamiseks. Kui sa aga said eelmist lauset lugedes v-tähe mürgituse, siis ära heitu: Mayenburg kasutab alliteratsiooni siiski mõõdukalt ning näidendi tõlkija Paavo Piik on leidnud neile monstrumlausetele nutikad eestikeelsed vasted.
„Bäng“ on reaktsiooniline, ehk isegi šokist sündinud näidend, mis kirjutatud Donald Trumpi ajaloolise võidu järel. Et just Ameerika Ühendriikide eelmine president on peategelase Ralf Bängi prototüüp, tehakse selgeks nii suurmehelt laenatud tsitaatide tegelaskõnesse pikkimise kui ka tema eluseikade kasutamisega (ennekõike inspireeris autorit Trumpi tegevus „Miss Universumi“ korraldajana).
Sellegipoolest pole Ralf Bäng, kes kägistab emaüsas oma kaksikõe, ühe mehe peegelpilt, vaid ajastuülene despoodi koondkuju, kes nagu Richard III tuleb ilmale, hambad suus. Nii on vähemalt väidetud Shakespeare’i näidendis „Kuningas Henry VI. III osa“, kus toona veel Gloucesteri hertsog tunnistab endale pandud süüd: „On õige see, mis Henry minust rääkis, / sest tihti kuulsin ema ütlevat, / et ilmale ma tulin, jalad ees; / kuid kas mul polnud põhjust rutata, / et tappa need, kes riisusid meilt võimu? / Lõi ämmamoor käed kokku, tõusis kisa: / „Oh Jeesus, halasta, tal hambad suus on!“ / Ja olidki; see oli kindel märk, / et õrisen ja hammustan kui koer“ (Georg Meri tõlge). Kui Shakespeare’il on Richardi jõhkrus kujundlikult seotud tema moondunud kehaga, mis justkui ei andnudki mehele muud võimalust, kui nõuda õigust vägivallaga, siis „Bängis“ minnakse teist teed, jättes peategelase etenduse lõpuni mähkmeisse.
Võigemasti ja kunstnik Illimar Vihmari koostöö tulemusena on „Bäng“ tõepoolest omamoodi diskreetselt näkku lajatav vaatepilt. Kuna teoses kantakse kogu tegevus üle ka televaatajatele, siis on lavale loodud nullruum, mida eri värvusega toonitakse, tähenduslik: ka tõsielusarjades on tõde alati moonutatud ehk kui ikkagi läbipekstud naise sinikad on juba tuhmunud, siis saab need järelproduktsioonis juurde joonistada. Kostüümides on aga kasutatud sadomasohhistlike toimingute tavapärased riietusesemeid, mis rõhutavad veelgi tegelaste (ja maailma) edevust ja põhimõttelagedust neid samal ajal naeruvääristades. Ülikõva!
Ralf Bäng (Henrik Kalmet) pole veel sündinud, vaid jälgib eemalt, kuidas isa (Martin Mill) emal (Maarja Mitt-Pichen) kõhu suureks pumpab.
Selline lähenemine, kus pakutav on näiliselt üheselt tõlgendatav, kannab ka näitlejatöid. Selles mõttes on „Bäng“ tõepoolest tüüpiline saksa teater, et enamik teksti antakse otse publikusse ja lugu jutustatakse teadlikult just neile. Henrik Kalmet peategelasena juhibki mängu justkui järjekordset püstijalukomöödia etteastet, nõudes vaatajaga flirtides viimaselt enese imetlemist ning sülitades pjedestaalile tõstetud uhkusega poliitkorrektsusele. Kuigi von Mayenburgi tekst ei näe Ralf Bängile ette arengukaart, mõistes ta sünnist saati purema ja mähkmeisse, hoidub Kalmet liiasest karikeerimisest. Nii on laval lihast ja luust inimene, kes lihtsalt järgib oma põhimõtteid – ja see on õudsemgi kui klounaad (ka päriselus).
Ühest rollist saavad läbivalt kinni hoida ka Ralfikese vanemad ehk Maarja Mitt-Pichen ja Martin Mill. Oma lapse suhtes ülehoolitsevate ja veapimedatena ning kahtlemata ühiskonna paremikku kuuluvatena – võtab ju ema oma koju vastu kõik vägivalla all kannatavad naised, kellele on keldrisse lausa asemed tehtud, et isa saaks samal ajal ajada eetilist ettevõtlust – pakub see paar eneseiroonilist äratundmist ehk neilegi publikust, kes juba etenduse alguseks mõnusa surina kõhtu napsutanud, tähistamaks oma teenitud linnaluba ja puhkust vanemlusest.
Martin Milli kehastatud isa Bäng pole siiski eriline napsutaja, pigemini mõjub ta oma vestikese ja längus õlgadega kodukootud ja ettehoolitsevana ehk siis sots mis sots (võiks mõni irvhammas mühatada). Milli ette kanda on ka üüratupikad alliteratsiooni kasutavad laused, mis teenivad publikult soorituse eest täiesti teenitult vaimustunud reaktsioone, kuigi kohati jäi lausete mõtte ja sõnumi edasiandmine seetõttu konarlikuks. Päriselt ei tulnud välja – ja see on pigem lavastaja valikute tulem – ka perepea (khm) äritegevuse ehk köögimasinate müümine kui torge Saksa (või laiemalt arenenud riikide) relvatööstuse pihta (ise varustame ja siis pahandame, et igal pool maailmas ei valitsegi demokraatia).
Mulle tundub, et lavastuse kõige keerulisem roll on aga Mitt-Pichenil ja seda taas lavastaja valikute tõttu. Von Mayenburgi näidendid on küll päevakajalised kus iganes neid lavastatakse, aga seejuures on need ka tugevalt ankurdatud Saksamaa ajalukku ja hetkeolukorda. Seega peab lavastaja otsustama, mil määral ta saab näidendi autori kodumaakonteksti abstraheerida. Ma pole kindel, kas enamik publikust nägi Ralfi emas kumamas mamma Merkelit, kes, kinnitades: „Me saame hakkama!“, avas Saksamaa piirid pagulastele, ning kas vaataja ikka haistis Bängide perekonna keldris II maailmasõja ohvrite kirbet lehka.
„Bängi“ sõnumi mõistmiseks on see äratundmine aga vajalik, sest von Mayenburgi huvitab just küsimus, kelle süül Ralf Bäng sündis (autorile võimalik vastus ilmsesti ei meeldi, aga eks ole seegi aus tõdemus). Selle üle vaidlevad ka kaks tegelast: ema Bäng, kes Ralfi oma üsas kandis, ja dr Bauer, kes mehe ilmale toob. Tasub tähele panna, et just dr Bauer (lavastuses kehastab teda muude rollide kõrval Teele Pärn) on see, kes Ralfi elu alustab ja ka lõpetab (enda arvates), ning ainus tegelane, kelle esitajalt rollimask maha tiritakse ehk keda näitleja enda nimega kõnetatakse. Ühtpidi on dr Bauer nagu Ralfi poolt üsas tapetud kaksikõe (loe: naiste võimu) reinkarnatsioon, kuid teistpidi ka halastamatu tõdemus, et meie kõik, igaüks siin maailmas, oleme peitunud mugavalt maski taha ja teeskleme, et meist ei sõltu ju midagi.
Seega douzepoints Kinoteatrile ja Nargeni festivalile, et nad suutsid pahaaimamatu publiku meelitada väikesele väljasõidule väikesaarele ning panna nad silmitsi küsimustega, mille üle taamal kohisevate lainete embust nautiv vaataja polnud ehk valmiski arutama. Kindlasti põhjendab see ka valitud lavastusvõtted, kuigi siin-seal saanuks von Mayenburgi mõtterännakud täpsemaks mängida. Sellegipoolest soovitan – kui veel võimalust pakutakse – võtta sõit Naissaarele ette, sest „Bäng“ on nauditav ja vajalik lavastus. Seda enam, et kogu trupp hingab selgelt ühes rütmis ning ka Teele Pärna ja Aarne Soro mitmed rollisutsakad on üks ägedam kui teine (no näiteks Soro kõigi poolt jalge alla trambitud, kuid siiski uhke õde Mechthild, Pärna lausa vihastavalt abitu koduvägivalla ohver Uschi või tema peaaegu ükskõikselt seksapiilne lapsehoidja). Eks igaüks otsustab ise, kas Shakespeare’il oli õigus, kui ta lasi Richardil väita: „Mul pole vendi – neile ma ei sarnle“, või on uued Ralfid, sünnist saati hambad suus, juba meie seas.
Võim ja sugu. Feministlikus linnas on ruumi hapratele kehadele
PIRET KARRO
Tallinnas on tavaline, et kõnniteid pikivad lambipostid, liiklusmärgid või puud. Kui seal lapsevankriga jalutada või ratastoolis sõita, peab liikleja pidevalt lahendama küsimust, kuidas üldse edasi liikuda – kas põigata autoteele? Ka teetööd on üldjuhul korraldatud nii, et jalakäija peab seiklema üle tolmuse kiviklibu ja igal sammul nuputama, kuidas tema teekond on täpselt ette nähtud. Ratastoolis liikleja võib teetöödest mööda saamisest vaid unistada. Vahel on see keskkond lausa vaenulik hapra keha vastu, mida ei ümbritse auto kaitsev kest.1
Miks peaks vaatama liiklust võimu ja soo vaatepunktist? Jalakäijate ja ühistranspordi kasutajate seas on keskmiselt rohkem naisi kui mehi. Samuti on naiste trajektoorid mitmekesisemad, kuna vastavalt standardsele kodutööde jaotusele lähevad mehed hommikul tööle ja tulevad õhtul koju, naised aga on päeva jooksul viinud ka lapsed lasteaeda või kooli, käinud poes, toonud riided keemilisest puhastusest jne. Küllap on need mustrid muutumas. See tähendab aga, et kui linnaruum pole turvaline, seab see naised veel haavatavamasse seisukorda kui muidu. Võimujooned saavad selgemaks, kui vaatleme neid ka teistel vektoritel: piiratud liikumisvõimega inimesed on näiteks Tallinnas avalikest ruumidest ja ühiskonnaelust suuresti ära lõigatud, kuna neil lihtsalt pole võimalik kohale tulla.
Mark Raidpere. Tallinn 2002. Värvifoto, 2002. Eesti Kunstimuuseum
Meie kõigi kehad on haprad. Miks aga on meie linnaruum nii vaenulik inimkeha vastu? Bussi- ja rongipeatustes lõõskab päike, mööda teed rullivad tolmutornaadod, bussid sõidavad teeületajatele kanda, rääkimata hukkunud jalgratturitest ja alati süü jalakäija kaela veeretamisest.2 Tallinna linnaplaneerijad on aastakümneid kõrvale jätnud jalakäijad, ratastoolis liiklejad, lapsevankrid, vanad inimesed, kes tahaksid vahel varjus jalga puhata. Minu silmis on siin seos meil valitseva matšokultuuriga, kus isiklik auto on kohustuslik mehelikkuse, aga ka jõukuse, n-ö õige elu marker. Kui auto omamist ei seostataks „õigeks meheks“ olemisega, poleks ka linnu nende järgi kujundatud. Nüüd aga on selle tendentsi tulemusel otsustavatel kohtadel mehed, kes liiklevad ainult isikliku autoga ja teevad otsuseid vaid sellest vaatepunktist. Autojõmmid kujundavad linnaruumi ainult autojõmmidele, jättes kõik teised meetrilaiusele teepervele autodevoo tolmu kätte. Küsimus on muu hulgas ka selles, kas kõigile inimestele on tagatud väärikas elu.
Asjade soolise nurga alt analüüsimise eesmärk ei ole näpuga näidata, et ühes või teises on süüdi mehed või naised. Ajendiks on hoopis mõtestada, mil moel on kindlad viisid, kuidas me mehelikkust ja naiselikkust näeme ja taasloome, läbi põimunud teiste ühiskonnaelu valdkondadega. Autoga sõitu nähakse „meheks olemise“ olulise osana, nagu ka näiteks lihasöömist. Sellel on tagajärjed: meeste tarbimisharjumused toodavad rohkem süsinikuheidet kui naiste omad,3 mõjutades nii tugevamini kliimamuutusi. Ent neid ei mõjuta ainult üksikisikute käitumine, vaid kogu meie ühiskonna ja majanduse ülesehitus. Patriarhaalsete võimusuhete tõttu on mehed eesotsas tööstusharudes, mis on suurimad eluskeskkonna ruunajad: fossiilkütuste tootmine, auto-, sõja-, metsatööstus jpm.4 Ka infotehnoloogia, krüptorahade äri (mille ainus käegakatsutav osa on süsinikuühendite mass, mida serverid emiteerivad) ja näiteks miljardäride viimane hobi, võidusõit kosmosesse. Peale selle, et mehed on peamised kasusaajad, nähakse neid, meie ökosüsteemidele väga kurnavaid valdkondi, mehelikult uhkete tegevustena. Nii tekib nõiaring, kus teatud sooline tüpaaž taastoodab ressursside ebavõrdsust.
Autode arvu kahandamise esimene eesmärk on inimkehale mõnusam linnaruum ja selle eesmärk omakorda on inimtekkeliste kliimamuutuste leevendamine. Et sinna jõuda, peame muu hulgas ümber hindama selle, mida väärtustame mehelikkusena. Soolisus on pidevas muutumises – piisab vaid vaadata mõnda Louis XVI portreed, et seda mõista.
Feministlikust seisukohast tuleks linnaplaneerimisel silmas pidada, et avalik ruum oleks ligipääsetav igasuguse võimekusega kehadele – et kõnniteedel saaks läbivalt liikuda ratastooli ja lapsevankriga, et oleks piisavalt pinke-puhkekohti ja puhtaid avalikke WCsid ning et linnatänav oleks turvaline ka öösel pärast pidu koju jalutavale tüdrukule. Kliimamuutusi silmas pidades ei saa ilmselt enam kaua eirata asjaolu, et autokasutust tuleb linnas piirata ja selle asemele rajada läbimõeldud jalgrattataristu. Õnneks Euroopas seda tehakse – ootan pikisilmi, et ka Eesti järele jõuaks. Mu isiklik lemmiklinn oleks selline, kus on palju looduslikult mitmekesiseid parke, võsa, rohelust, mere- või jõekaldaid, vaikust ja varju, kus jalutada, istuda, ameleda ja uneleda.
1 Loe nt Peeter Kormašov, Arhitekt Johan Tali: kahe kümnendi jooksul muutuvad autod linnades erandiks. – Eesti Päevaleht 29. VI 2021; https://epl.delfi.ee/artikkel/93864655/arhitekt-johan-tali-kahe-kumnendi-jooksul-muutuvad-autod-linnades-erandiks
2 Vaata Tallinna linnaruumi kitsaskohti ja võimalikke paremaid lahendusi: https://www.instagram.com/mitte_tallinn/
3 Rootsi uuringus vaadeldi üksi elavate meeste ja naiste harjumusi, sh bensiinitarbimist, lihasöömist jne. Audrey Nakagawa, Men’s Consumer Habits Cause More Climate Emissions Than Women’s, Study Finds. – EcoWatch 21. VII 2021; https://www.ecowatch.com/men-higher-climate-emissions-2653883542.html
4 Marion Pajumets, Kas ökoloogiline maskuliinsus päästaks planeedi? – Feministeerium 29. IX 2020; https://feministeerium.ee/kas-okoloogiline-maskuliinsus-paastaks-planeedi/
Veel üks mõttetu kunstiarvustus näitusele, mida vaatama ei jõuta
ALEKSANDER METSAMÄRT
Näitus „Kunstiturg, elu ja surm“ Kogo galeriis kuni 14. VIII, kuraator Helene Bosecker, kunstnikud Marko Mäetamm, Alexei Gordin ja Kennet Lekko.
Alexei Gordini näitus „Kuidas see juhtuda sai?“ Artdepoos kuni 29. VIII.
Insulaarsetest, aktantide eripalgelistest agendadest tingitud kunstituru hüsteerilis-neurootiline minapilt on sama palju kunstielu patoloogia kui keeruline kunstikeel, mis peletab lugejat kas mägede poole või vaikivasse aupaklikkusse. „Kunstiturg, elu ja surm“ tegelebki teemaga, mis esmapilgul kõnetab väheseid, kuid pakub kaasaegse kunsti maailmas äärmiselt võluva piiluaugu endasse. Mõtted kunstiloomest, autentsusest, minapildist ja kunstituru idiosünkraasiast on elegantselt sõnastatud: tegu pole veel ühe institutsioonikriitilise kabepartiiga, vaid näitus mängib enesekindlalt mitmeplaanilist malet.
Kogo galerii pakub selliste ideede sõnastamiseks hea pinnase. Pisike ruum sobib näitusele vaimustavalt hästi. Kuigi kunstituru teemade illustreerimiseks passib igasugune valge kuubi laadne tuba, kus rippuvatel teostel on paelaga kaelas hinnasildike, on see Kogos välja mängitud kahe mõõtme kaudu. On tunda respekti peenemaitselise tegevuse vastu kaasaegse kunsti väljal – küllap mõnes kommertsgaleriis oleks näitus mõjunud sama kohatult nagu tädi Maali reivil. Ja on väga armsal viisil esitletud ühel galerii neljast seinast kompositsiooni, mis sisaldab galeristi pabereid, kunstiraamatuid, pappkarbis lõunat jms kui tervikut, millele elu ise on andnud võluva sisendi.
Ühte ruumi koondatud näitus on saanud endale väärika metafoorse kuldraami ning oli rõõm näha, et ka tervik ei jäänud lahjaks. Kureerimine on olnud lihtne ja mõjus. Alexei Gordin on saanud vasakpoolse, Kennet Lekko parempoolse ning Marko Mäetamm oma videoteosele otsaseina. Galeriipõrand ühes Mäetamme seinaga on võõbatud mustaks ja nii tekib selge jaotus kunstnike loomingu vahel – must avitamas viisakalt kunstnikku, kes on näitusel väljas ainult ühe teosega.
Quite grand, old man. Ääristatuna Lekko ja Gordini maalidest mõjub Mäetamme video eriti vanameisterlikult. „They say …“ koosneb kahekümnest ekraanil vormuvast tekstist-joonistusest, mis itkevad, kuis kunstnik on loonud uusi teoseid, millest paljud on hästi müünud. Aga siis on alati see üks, mille eest saab publikult võtta – on see siis liiga kontseptuaalne, suur või lihtsalt kehv! Hüpnootilisest kordusest moodustub video, kus avaldub klassikaline mäetammelik elulis-humoorikas mõte kunstniku, tema teoste, publiku ja kunstiloome kohta.
Lekko ja Gordini teosed mõjuvad seevastu märksa dramaatilisemalt. Küllap ongi mulje Mäetamme vanameisterlikkusest tingitud kontrastist kahe noorema kunstniku hüsteerilisema eneseväljendusega. Kuigi kõik kolm kaalutlevad tõenäoliselt enne pintsli kätte võtmist, ei ole Lekko ega Gordini puhul tunda olukorraga rahu tegemist samal määral kui Mäetamme puhul, kuid tervikpildis annab tema video kahe noorema kunstniku loomingu vahel meeldivalt ajatu perspektiivi. Noorte kunstnike eneseotsingud ja „kas see ongi kõik, mis on?“ tundest tiivustatud teosed on küll üks võimalik rakurss näitamaks kunstimaailma kõige dramaatilisemaid külgi, ent Mäetamm pakub näitusele – teose ranget formaati seejuures hiilgavalt ära kasutades – laiema haarde.
Ma ei soovi mingilgi moel väita, et Lekko ja Gordin jäävad Mäetammele alla. Pigem valitsevad noored kunstnikud näituseruumi vanemast kolleegist pareminigi. Nende erksavärvilised ja väljakujunenud kunstikeeles loodud teosed liidavad fatalistlik-küünilise huumori elu nukrusega. Mõlemad eri viisil, ent sarnase lõppeesmärgiga: panna äng, nali ja „nojah“ kõndima käsikäes.
Ängistus. LOL. Kennet Lekko on esindatud valikuga sarjast „See piinlik hetk“. Popilikud ja digipassiivsusest kantud teosed on vististi enim meie aja lapsed, mängides meemilike käibefraaside ja popkultuuris läbimõeldud mõtetega. Üldiselt heljub teoste kohal tugev lootusetuse hõng. Sädeluse ja poolvisandlike tervikpiltide taustal kehastuvad hirmud, mida tunneb kunstnik, kes on piisavalt vana, et heita kõrvale idealistlikud illusioonid, ent piisavalt noor, et neid südames mitte hüljata. Sellest dialektikast vormitud teosed mõjuvad halastamatult vaheda võllahuumorina, aga ka ennast haletseva nutuna kell neli varahommikul – näituse kontekstis nende kahe seisundi vahel pidevalt võnkudes. Lekkol oleks Sisyphosena põrgus suur tulevik.
Tänu maalitehnilisele meisterlikkusele on Lekko rohkem kui emotsionaalsete lainete looja. Popilikke maale lähemalt silmitsema jäänud vaataja peas tekib seoste, tehnikate, materjalide ja faktuuride tõlgendamise masinavärk, mis lisab saadud naudingule sügavust. Kuigi esmapilgul mõjub Lekko visioon näitusel lihtsaimana, pakuvad tema teosed enim tehniliste otsuste lahtimõtestamise rõõmu. Teisisõnu, naudingut maalikunsti austajatele. Minu südame võitis pisike teos „Suffering“, kus on kujutatud mustjal sädeleval taustal iPhone’i laadimise animatsiooni. Kui teosele lähemale astusin, paljastus eri tehnikates peale kantud akrüülvärvide alt mustale taustale tekkinud õrn kraklee. Detail, mis mõjub nagu sidrunimahl salatis või efektiivselt kasutatud suled pikas eelmängus. See kõditab vaatajas tekkivat interpreteerimisakti, sunnib liikuma tundelt konkreetsusele ja sealt omakorda tagasi tundele. Lekko kärtsuv-mürtsuv visuaalne keel peidab endas filigraanseid maaliliselt sõnastatud mõtteid.
Kõverpeegel. Näitusel tõusis enim esile Alexei Gordin. Omamoodi ka loomulik, sest oma teostes – väljapaneku narratiivseimad ja ühtlasi konkreetseimad – on ta kõige otsesemalt võtnud sihikule kunstimaailma. Tinglikult asetuvad nii Lekko kui ka Mäetamm Gordini vormistatud konteksti, mis on ennasttäis, ülbe ja kaunis ebameeldiv. Kunstimaailm, mis peegeldub tema maalidelt, on jõudnud oma trööstitusse argipäeva. Näitused mahajäetud hoonetes, mida keegi üles ei leia ega viitsi otsida, nurka kusemine kui protestivorm, halastamatu enese ekspluateerimine ja „lahedate laste klubi“, kus sind, vaest plebeid, omaks ei võeta – see on skeene, millele kunstnik meie pilgu pöörab.
Meeleolu päästab küll Gordini popnaivistlik kunstikeel, mis esmapilgul mahendab teemad naljaks. Seisan teose ees, vaatan sellele otsa, muigan natuke, jään mõtlema ja siis küsin endalt: „Oot, kas me tõesti olemegi sellised?“ Nagu ülejäänud kahe kunstniku teoste puhul, on tõsised mõtted peidetud huumori vahele, kuid Gordini eripära on oskus luua vaatajas meeldivat alandlikkust: ehk peaks oma käitumist ja suhtumist veidi parandama ja kontrollima? Võib-olla lahkub keegi meist tema maalide eest natuke parema inimesena.
Kunstimaailmas, millest näitus ju kõnelebki, ei saa jätta mainimata, et Tallinnas Artdepoo galeriis on Gordinil avatud ka institutsioonikriitiline isikunäitus, kus ta samuti toob kaasaegse kunsti skeenest mängleva kergusega välja eri tahke ja kriitilisi vaatenurki, jäädes oma kunstnikukeelele ja huumorisoonele lõpuni truuks. Kuigi grupinäitust arvustades on veidi kohatu rääkida ühe kunstniku isikunäitusest teises linnas, ei saa jätta Gordinit kiitmata sama teema eripalgelise käsitluse eest ajaliselt sedavõrd lähestikku toimunud väljapanekute puhul.
Näitusega „Kunstiturg, elu ja surm“ tõestatakse, et kunst tekstina on kunstimaailmast rääkimiseks kordades parem meedium kui funktsionääride diskussioonid, mõtteavaldused ja arvustused. Väike nali on seegi, et arvustuse ilmumise ajaks jääb Kogo galerii näitusevahetuseni vaid kaks päeva. Kes on Tartus ja pole seda veel näinud, vaadake kindlasti!
Neile, kes on kaugemal ja enam kuidagi ei jõua, jääb vaid see lühike arvustus. Näituse vaimus: mõttetu tekst, mida keegi kunagi ei loe.
Mathura vastne luulekogu „Lahusolek“ kutsub lugeja vaimsele rännakule, mida raamistavad siiski maine ruum ning kindel lähe ja suue. Lugeja reisiseltsiliseks saab tekstide (kujuteldav) autor, teejuht, kes ridu ja rändu kindla käega suunab ning vahel oma isikust vargsi märku annab. Üheskoos pööratakse pilk inimese ja maailma suhtele. Dünaamiline rännak joonistub välja mitmetasandilises ja allegoorilises lüürikas.
Mathura põimib vaimse rännaku geograafilisega ning annab argisele üleloomuliku tähtsuse ja tähenduse.
Rännu alguspunktiks on üdini lohutu luuletsükkel „Lahusolek“. Tsüklis pannakse paika luulekogu keskne probleem, rännaku impulss: kaotatud usk, purunenud suhe Hoidjaga. Hoidja tähendus sõltub lugejast, temas võib näha ainujumalat, loodusjõude, läbipõimunud valgust ja pimedust … Üks on aga kindel – Hoidja on turvatunde ja tasakaalu allikas. Usu purunemise killud tõmbavad peopesad ja hinge marraskile, raamatu mõttelises esimeses pooles kirjutatakse üheks vaimne ja füüsiline piin: „pettumuse vermet hõõrun pihkudelt“ (lk 12), „kratsin kõhkvel krobelisi vihmapilvi“ (lk 18). Kaotusvalu paneb märkama, kui lihtsalt vajub Hoidjata inimene ebaõiglusesse nii enese, teiste kui ka kodukeskkonna vastu. Nagu ütlevad Shakespeare’i sõnad „Lahusoleku“ avatsükli motos: „Põrguhaud on tühi ja kuradid on siin.“ Ent ebaõigluse tunnistamine ei piirdu täheldava kõrvalpilguga: rännakul pannakse lugeja kerjuseid peksma, Nankingi veresauna jälgedel kõndima. Parteilaste pidulikult õhtusöögilt tänavale astudes vaadatakse ühtäkki otsa tänavalapsele, „ja küsida saab ainult, miks on ühe inimese silmis tuhat aastat täis / veel enne, kui ta ise saanud viis“ (lk 62).
Niivõrd tumedad noodid Mathura varasemat loomingut üldiselt ei iseloomusta. Kui olla eelmisi luulekogusid kas või sirvinud, võib eri teoste vahel märgata kontrasti juba kujunduses. Enamiku eelnevate kogude (sise)kaaned kirendavad kuldselt, ent „Lahusoleku“ jäiselt tumesinised toonid kannavad sama valu, mida sõnadki. Illustratsioonid koonduvad kimpudena omamoodi tsüklitesse nagu luuletusedki ning pakuvad tekstiga harmooniliselt rikkalikku mõtisklusmaterjali. Raamatu keskpaigas naaseb piltidele tuttav koloriit: Kairi Orgusaare maalidel voolab sinise sekka kuldkollane. Mõni luuletus, mõni rännusamm edasi tilgub kuldset rahu ka teksti, tekib lootus, et usk pole jäädavalt kadunud: „Oled see sina? [—] Вера“ (lk 65).
Pärast vaevalist rännakut, mis lõpeb „üksildasel päeval Qinghai mägedes“, usk tõepoolest taastub: „ka su lagunemisest / võib kord sündida // see ilu“ (lk 64). Ja ehkki killud jäävad kildudeks, ei tee need enam haiget. Kildudes nähakse taas tervikut, vastandite tasakaalu. Rännaku lõpp-punkt on kaugemal, ent seda ei tarvitse siin ümber jutustada. Pole ju võimalik pärale jõuda rännakut ette võtmata.
Ja miks mitte sellele teekonnale asuda? Esmapilgul võib „Lahusoleku“ raskemeelne rohkesõnalisus pelutada. Tunnistan, et luulekogu alguses tabasid mind kohanemisraskused ning sama võib juhtuda teistegi lugejatega, kes on harjunud lugema nappe tekstitükke. Rännaku jutukas teejuht tekitab trotsi ja tunde, et lugeja võetakse käekõrvale, lubamata tal iseseisvalt sõnadevahelisi seoseid avastada. Ent üsna kiirelt selgub, et „Lahusoleku“ nähtamatus sõnaseadjas ei tasu näha grafomaanilist despooti, vaid pigem hoolivat teejuhti. Teksti nautimiseks tuleb sõnaseadjat usaldada.
Mathura luuletused koosnevad pea eranditult täislausetest. Need laused on küll luuleridadeks murtud, ent reavahetused ei muuda lauseosi iseseisvaks – siirete asemel mängitakse fraasirõhkudega. Haruharvad sõna- ja veel vähesemad fraasikordused muudavad luulekogu rütmi aeglaseks kulgemiseks. Rikkalik sõnavara omakorda pingestab luuleilma, sunnib luuletusi ikka ja jälle üle lugema, pöörates igale sõnale ja tema seostele teistega eraldi tähelepanu: „Miinuskraadid nagu naasev hirm või meeleheide, / vaev olla iseenesele vähene ja võõras – / heitlaps, kelle silmis põleb kahetsuse tuli / ja kes lõhub oma lihtsameelsust kildudeks“ (lk 12). Nõnda hoiab tekst kogu aeg ohje enda käes, ei lase enesest kõrvale kalduda, ei anna ruumi väikse tekstiosa mitmetähenduslikkuse üle mõtiskleda, vaid nõuab, et tervikpilti silmas peetaks. Lugeja peab rännakul pidevalt kohal olema ja mitte end uitama unustama.
Sellest kirjeldusest võib jääda mulje, et „Lahusoleku“ pikaldaselt kulgev mõtisklus on vaid eluvõõras vaimne veste. Ent eluvõõrusest on asi kaugel, selles peitubki üks luulekogu suurimaid väärtusi. Esiteks on luuletuste teekond lisaks vaimsele ka puhtfüüsiline, viies lugeja maailma eri paikadesse. Raamatu lõpust leiab lausa nimistu linnadest, kus viibides „Lahusolek“ kirjutati. Ent ka luuletused kujutavad eri kohti: Stockholm, India linnad, Hongkong … Vaimse otsingu vertikaalne telg kujuneb horisontaalsel teljel liikudes.
Teiseks kasutatakse luulekogus tabavalt elulist metafoorikat. Sõnasõnalisel tasandil asetatakse lugeja argistesse ja/või poliitilistesse situatsioonidesse („Krae üleval, umbusklikuna jalutan / Nankingi talve, / ainus, mida mõistan, brändinimed“, lk 45) või looduskeskkonda („Mäletan, kui istusin kord metsa vilus / allikal, vihmast läbimärg / ja ometigi janune“, lk 42) – pildilistesse füüsilistesse olukordadesse. Ning siis arenevad need hetked allegoorilisteks. Võõrkeelses Nankingis kõndides pole luuletajal (!) „… ühtki sõna, / millega end mõistetavaks teha“ (lk 45). Allikal istuja kannatuse tähendust aitab avada üks hilisem luuletus, kus öeldakse: „Minu pühamu on vesi“ (lk 80). Kõige eredamalt avaldub tasandite põimimine, vertikaal- ja horisontaaltelje külgnemine luulekogu avatsükli viimases osas, mis algab kohtumisest jalgpallur Zlatan Ibrahimovićiga hotelli hommikusöögilauas ja lõpeb hoiatavate nootidega: „Isegi turvameest pole ligi, / mõtlen ma, võiksin üksi kogu mängu ära otsustada. / „Sinu päralt au ja hiilgus – mees, kas sa ikka tead, / kes sa oled?“ // „Lahusolek. Ainult lahusolek,“ vaikib ta“ (lk 17).
Rännak läbib niisiis eri geograafilisi punkte, annab edasi globaalset elutunnetust, killustunud ühtsust. Midagi sarnast iseloomustab ka luulekogu kompositsiooni: kõik tekstid on ühtaegu iseseisvad ja ometi nagu üks pikk poeem. Hilisemad luuletused sunnivad varasemaid üle lugema, nagu öeldud – kui pühamu on vesi, saavad uue varjundi varasemate luuletuste vihmapilved ja meri. Ja vastupidi, varasemad tekstid annavad võtme järgmiste lugemiseks. Näiteks väikese värvulise pessa peidetud käomunade keerukas sümbol, turvatunde hapruse võrdpilt, ilmutab end pärast esmamainimist veel mitmel eri moel. Sealjuures kannavad luuletused end ka iseseisvalt välja, mida napisõnalisemalt, seda jõulisemalt. Näiteks mõtteline kolmik „Pikaleveninud vaikus“, „Siisike“ ja „Metsvint“ meenutab ajatuid mõistujutte, iidseid tarkuseteri.
Mathura „Lahusolek“ on tihe, nii tihe, et jätab vaevu ruumi iseseisvateks mõttevälgatusteks – ent siiski jätab. Vaevarikkalt välja arenev metafoorne maailm põimib vaimse rännaku geograafilisega, annab argisele üleloomuliku tähtsuse ja tähenduse. Ning sisaldab suurepärast lüürikat, sellist, mis jääb kõrvus kumisema ja kutsub mõtisklema ka pärast lugemist. Näiteks käisid minuga nädalaid kaasas read luulekogu tagakaanel: „Mida kaugemal ma ilmakärast olen, seda lähemal tõepärale ma näin.“ Ent kui nüüd põimida vaimse kirjandusanalüüsi lõppu väike olmeline noot, siis ehk on „Lahusoleku“ lugemiskogemus veelgi parem, kui seda veidi edasi lükata. See luule sobib ennemini sügisesse kui suvekuumusesse.
Viimasel ajal räägitakse palju meditsiinilisest vabadusest ja vabadusest oma keha üle otsustada, samuti vabadusest arvamust avaldada ja vabadusest saada kuulatud. Praegu suunab riik vaktsineerimist ühtedelt vabaduse võtmise ja teistele vabaduse andmisega. Vaktsineerimine on seotud otsusega olla vaba, mittevaktsineerimine annab aga vabaduse tunda end survestatult.
Kogu selles tohuvabohus on palju sõnu, aga vähe kuulajaid. Lihtne on seletada seisukohti inimesele, kes on sinuga ühel meelel, teisiti mõtlejatega debateerides on tulemuseks tihtilugu punased näod ja vahutavad suunurgad.
Vastaspoolte väiteid kuulates jään nõutuks ning pean tunnistama, et mõistmine on raske tulema. Tõepoolest, peameedia infoväli on kõikuv ning uued uuringud toovad pidevalt infot, mis eelnevale vastu räägib. Seetõttu on ka mõistetav otsus usaldada hoopis infokanaleid, mis aastakümneid raiuvad ühte ja sama: ravimifirmade rikastumine, inimkonna jälgimine mikrokiipidega, halva energia levitamine jne.
Argumentidest arusaamine näib eeldavat põhjalikku uurimustööd alternatiivallikates.
Ometi peab tunnistama, et inimesed on üksteist häirimata elanud paralleelsetes infoväljades juba pikalt, nakkushaigus on aga toonud ilmsiks vajaduse end üksteisele selgeks teha.
Oluliseks sõnumiks pean siinkohal ühisosale keskendumist ja õlg õla kõrval olemise tunde säilitamist. Neis vaidlustes ei tohiks saada ega jääda vaenlasteks, oluline on vältida meie ja nende vastandamist, sest siis lõpeb suhtlus ja mõistmine.
Ühtsustunnet tundsin näiteks Viljandi folgil Naised Köögis kontserdil, kus vaktsiiniarvamuste lahingus nii ühel kui ka teisel pool seisjad koos rõõmsalt õõtsusid ning laulsid kaasa fraasi: „Kel antikehad on, see lehvib täies mastis, kel antikehi pole, kui Joala istub kastis. Las teab, las teab terve ilm, kel antikehad on ja kellel ei!” Meil on vabadus jääda sõpradeks.
RUA tänavakunsti festival 14.–19. juunini Ida-Virumaa linnades: Kohtla-Järvel, Jõhvis, Tudulinnas, Kiviõlis ja Vokal. Kuraatorid ja korraldajad Salme Kulmar, Ita Puusepp, Anastasia Gavrina ja Krislin Virkus
Osalenud kunstnikud ja nende teoste aadressid:
Robin Nõgisto (Eesti) – Maleva 25, Kohtla-Järve Izak One (Tšiili/Eesti) – Tudulinna lastekodu, Tudulinna Regina-Mareta Soonsein (Eesti) – Estonia pst 16 a, Kohtla-Järve Sulevyo (Eesti) – Ahtme mnt 55, Kohtla-Järve Piiritus (Eesti) – Toome pst 20, Kohtla-Järve Juha Liede (Soome) – Järveküla tee 44, Kohtla-Järve Sodacats (Eesti) – Kooli 2, Kiviõli Maria-Liisa Leonidov (Eesti) – elektrikapid, Kohtla-Järve, Jõhvi Maria Sambuko (Eesti) – Grossi pood, Voka alevik Jeroo (Saksamaa) – Jõhvi Vene Põhikool
Teosed jäävad üles, kuni keegi nad üle maalib või hooned lammutatakse.
Ida-Virumaa kuulub piirkondade hulka, mida linnaehituslikus mõttes võib käsitleda kaheneva ääremaana. Nende elavdamisest on viimasel ajal pikalt räägitud, ka näiteks selle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon „Plats! Väärikas kahanemine. Kaheksa linna“ käsitleb just seda teemat. Paviljoni autorite sõnul on rahvastiku kahanemise põhjused globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kohatunnetuse ja -identiteedi tugevdamisele.1 Järgnevas artiklis annan ülevaate Rural Urban Art’i (RUA, tõlkes äärealade linnakunst) tänavakunsti festivalist ning analüüsin, kuidas festivalil on potentsiaal tugevdada linnaruumi ning luua kohaidentiteeti.
Ida-Virumaa üle arutletakse üha enam: tuntakse muret töökohtade kadumise, elanikkonna vähenemise ning eesti keele oskamatuse pärast. See on tõsi, et Kohtla-Järvel, Ahtmes, Jõhvis ja Narvas laiutavad paneelmajade read, mis vastupidiselt teistele Eesti piirkondadele on renoveerimata. Ahtme tänavaid ääristavad uhked stalinistlikud hooned, mille rõdudel ja katustel kasvavad põdrakanep ja kased.
Retk Ida-Virumaale on nagu ajas tagasiminek 2000ndate alguse lapsepõlve: tänavanimed on veel kakskeelsed ja bussijuht ulatab reisijale algelise graafilise disainiga paberpileti. Avalik kunst peaaegu puudub, on mõned monumendid, paar haruldast Stalini-aegset hirve ringteedel ning mõni üksik nn protsendikunsti teos.
Kõike eelnevat silmas pidades on eriti tänuväärne, et pole ootama jäädud riiklikku tuge piirkonna edendamiseks, vaid arengusse panustavad kodanikuühendused, nende hulgas ka RUA eestvedajad Ita Puusepp ja Salme Kulmar.
RUA toimub neljandat aastat, esimene kord väisati Põlvamaad, seejärel Jõgevamaad ja nüüd juba teist korda Ida-Virumaad. Kahe aasta jooksul on tänavakunstnikud Eestist, Soomest, Saksamaalt ja Tšiilist loonud Ida-Virumaa tühjadele pindadele 19 seinamaalingut. Kahe aasta jooksul on Ida-Virumaa saanud juurde palju maalinguid, mis lisavad linnaruumi särtsu ja rõõmu. Need on kui sõõm värsket õhku, mida muutuste ootuste taustale on väga vaja. Kohalike kommentaarid on Kohtla-Järve elanikke koondavas Facebooki grupis ülistavad, väljendatakse tänulikkust millegi toimumise üle või öeldakse heakskiitvalt „Prosto super!“2
Selle aasta festival toimus 14.–19. juunini, mil kümme tänavakunstnikku täitsid maalidega seinu Voka alevis, Tudulinnas, Jõhvis, Kohtla-Järvel ning Kiviõlis. Lisaks seinte katmisele toimus ka noortele suunatud kolmepäevane linnalaager, kus tutvuti tänavakunstiga ning maaliti ühiselt üle garaaži sein.
Miks seinamaalingud?
RUA eesmärk on lihtne: tuua värve ja professionaalset tänavakunsti maapiirkondadesse ja väikelinnadesse. Tänavakunsti laias ampluaas keskendutakse festivalil pealmiselt seinamaalingutele ehk mural’itele. Sel aastal harrastati ka grafitit ehk fondikunsti. Sulevyo kattis oma teosega Ahtme paneelmajade vahelise elektrialajaama.
Tellitud seinamaalingud on avalikkuses tekitanud palju arutelusid. Ühest küljest pole tegu traditsioonilises mõttes tänavakunsti kui süsteemivastase aktiga, mis leiab aset ööpimeduses ja salaja. Vastupidi, kunstnik töötab päise päeva ajal, sponsitud värvidega ning linnaarhitekti ja majaomaniku kooskõlastusega. Teisest küljest pole tegu ka institutsionaalse kunstiga, tänavakunstnikel on harva kunstiülikooli kraad ning teostatava maali kavand on eelkõige allkirjade vahetamise, mitte sügavam kunsti objekt. Lõpptulemus ei ole tänava- või nüüdiskunstile omaselt provokatiivne, vaid ilus, kõigile arusaadav positiivsust kiirgav teos.
Sageli kutsutakse seinamaalinguid ka supergraafikaks, kuid siinkohal ei tohiks žanri segi ajada nõukogude ajal Eesti või 1920. aastate Mehhiko seinamaalidega. Toona oli supergraafika riiklik propagandavahend. Muraalmaali žanr, mida näeme enda ümber praegu, on pärit aga hoopis chicano’de3 traditsioonist Põhja-Ameerikast. 1970. aastatel katsid Ameerikas elavad lõuna-ameeriklased majaseinu suurte värviliste piltidega, nii selleks, et avaldada austust oma juurtele, kui ka selleks, et näidata ebavõrdsust ameeriklaste ja ladina-ameeriklaste vahel.
Muralism on seega n-ö inimestelt inimesele kunstivorm, kus on au sees hea joonistusoskus ja värvitunnetus ning kergelt haaratav sisu. Kunstimaailma esindajatele võivad lihtsalt ilusad pildid linnaruumis pinnuks silmas olla, sest need ei ole nüüdisaegse kunstiga harjunud maitsele piisavalt mitmetähenduslikud, leitakse, et need rikuvad linnapildi ühtsust, kuid sellegipoolest täidavad seinamaalingud tühimiku, mis meie avalikus ruumis jätkuvalt kunsti vallas valitseb.
Meil on küll protsendikunst, mis on edukalt levinud ka väiksemate linnade avalikku ruumi, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et kuigi tegu on professionaalide loodud teostega, mille on välja valinud professionaalidest koosnev žürii, ei ole need alati kõrgkunsti šedöövrid.4 Eesmärk on pigem olnud sõbraliku linnaruumi loomine ning kunstimaitse kasvatamine. Tänavakunstnike loodud maalingud pole levinud arvamuse kohaselt sisutud, vastupidi, tihti kannavad nad endas südantsoojendavat lugu. Järgnevalt annan ülevaate sel aastal RUA festivali käigus loodud teostest.
Tudulinna
Tudulinna sisenejaid tervitavad funktsionalistlik Eugen Sachariase projekteeritud kivikirik, XVIII sajandist pärit lagunenud puukirik ning XIX sajandi Hollandi stiilis tuuleveski. Need kõnelevad kunagisest õitsengust. Kohaliku poe müüja sõnutsi on Covid-19 aeg olnud raske: paljud poe ees kangema kraami kummutajad on kahjuks manala teed läinud ning see annab tunda ka poe käibes. Sarnaselt teiste Eesti väikealevitega ei ole eluolu just kiita.
Kurvad mõtted kadusid aga kohe, kui jõudsin Tudulinna asenduskodusse, kus töötas Tšiili päritolu Eestis elav kunstnik Izak One. Mind tervitasid kohalikud lapsed ja koer, kes entusiastlikult Izaku tegemisi jälgisid. Seinale oli spreidega maalitud istuv kuldsete juustega tüdruk ning kaksteist neiu poole tormavat hurdakoera. Töö kõneleb koertest ja ühtekuuluvusest: tüdruk on haiget saanud ning koerad pakuvad talle tuge. See maal jutustab loo sellest, et kui karjas on keegi nõrgem, siis teised aitavad. Izak ise ei eelista oma loomingule taustalugusid rääkida, nii jääb igale ruumi luua oma lugu. Jääb vaid ette kujutada, kuidas tõlgendavad seda asenduskodu elanikud.
Voka
Voka on alevik, kuhu võib sattuda teel Toilasse. Paiga endist hiilgust märgib vaid lagunenud klassitsistlik mõis koos tahvliga, et kunagi tegutses selles Kingstoni hertsoginna, Dorchesteri markkrahvinna paruness Elisabeth isiklikult. Läbisõidul võib alevik jääda aga märkamatuks nullkohaks. Nüüd autoga Toila poole kurvi võttes jääb silma silikaattellistest Grossi pood, mida ehivad kaks üleelusuurust oranži rebast ja lillas kleidis raamatut lugev muinasjutuline tüdruk. Teose autor on Narvast pärit maalikunstik Maria Sambuko. Seinamaalingul on maamärgi potentsiaali. Kui jõudsin Toilas hostelisse, küsiti kohe: „Kas te meie rebaseid juba nägite?“ Kui paar päeva hiljem kohtasin Jõhvis üht noormeest, kes lausus, et on pärit tundmatust alevist nimega Voka, oli minu kord särada ja küsida: „Kas see on see koht, kus poe peal on rebased?“
Jõhvi
Jõhvi on suurem keskus ning seal käib elu kaubanduskeskustes, restoranides ja poodides täie hooga. Jõhvi on miljöö mõttes mitmekihiline, seal on nii vanu pärleid kui ka uut arhitektuuri ja linnaplaneerimise lahendusi.
Jõhvi linna tutvustasid mulle juhuslikult möödunud kohalikud poisid. Käisime uudistamas Jõhvi vene põhikoolile maalitud Saksa tänavakunstniku Jeroo teost. Jeroo karjäär sai alguse aastal 1993, kokku on ta joonistanud ligi tuhat teost üle maailma. Tema maalid seovad geomeetria, galaktika ja looduse sümbolirohketeks piltideks, mille tähenduse üle saab kaua juurelda. Poistega keskööl maali silmitsedes mõtlesime välja, et sinine püramiid, mis tuleb kera seest, seisab justkui katapuldil, mis on valmis püramiidi kaugele lennutama. Sinine püramiid võib olla vihje nii Sinimägedele kui ka ahermäele, aga ka Ida-Virumaa sümbolitele ning katapult märkida võimalikku hüppelist arengut.
Ahtme
Enim oli festivali mõju tunda just Ahtmes, Kohtla-Järve linnaosas, mis omal ajal oli üks viiest põlevkivi kaevandamise asumist. Linna tiitlit kandis Ahtme aastatel 1953–1960 ning 1991–1993. Seal asus üks suuremaid põlevkivikaevandusi ning Ahtme soojuselektrijaam. Ahtmes avalduvad kõik Ida-Virumaa probleemid. See oli kunagi esinduslik töölisalevik, nüüd stalinistlike lagunevate hoonete ning 90 protsendi ulatuses venekeelse elanikkonnaga paik.
Endiselt viitavad vanad baaride ja juuksuriäride sildid paneelmajade keldrites kunagi kihanud elule. Linnaosa tundub praegu trööstitu ja kunstivaene ning sel aastal loodud teosed elavdavad linnapilti oluliselt, lisavad nõukogude aja kulunud roosa-halli-rohelisele kirevamaid värve ja kujundeid. Võib loota, et loodud seinamaalingud inspireerivad praegu Ahtmes elavaid noori.
Ainuüksi Robin Nõgisto5 maal Grossi poe kõrval asuval putkal muudab Ahtme üleüldist ajast ja arust ruumimuljet nooruslikumaks ja võimalusterohkemaks. Nõgisto teos on psühhedeelsetes värvides seinamaal, kus joonistuvad reipalt välja omapärased karakterid: suurte silmadega vuntsimees, kelle peas istub lind, kelle silmadest omakorda kiirgab välja laser. Maali all ääres hõljuvad lustakad vaarikad ning silmadega püramiid, mille otsas on reivikultuuri tähistav kollane smaili ehk naerunägu. Taustal hõljuvad pilved, südamed, tuleleegid ja äikesenooled. Pildi ees seismine tõstab vaataja korraks kõrgemale argipäevast, viib unenägude- ja fantaasiamaailma, kus kõik on võimalik.
Mural annab visiooni võimalikust tuleviku-Ahtmest, kus võiksid toimuda alternatiivmuusika festivalid, sest tööstuslikul tehiskeskkonnal on berliinlik potentsiaal olla midagi enamat kui kahanev kunagine tööstusasula elamurajoon.
Kohtla-Järve
Väga kõnekalt mõjus Soome kunstniku Juha Liede teos Kohtla-Järvel. Garaaži seinale on maalitud suured sõnad „Lenda kõrgelt“ ning illustratsioon kujutab kaht linnupoega, kes oksal istudes üksteiselt tuge otsides teineteisele otsa vaatavad. Tegemist on taas kord südant soojendava pildiga, mis kutsub kohalikke noori turvaliselt oksalt tundmatusse ja kõrgele lendama. Nad meenutavad Banksy üht kõige kuulsamat šabloonikunsti teost „Tüdruk õhupalliga“, mis kannab mõtet, et alati on lootust lennata, olenemata sellest, kust pärit ollakse.
Nooruse jõud
Nooruse jõud tundub olevat Ida-Virumaa uute teoste ühine nimetaja. Need on maalid, mis on tehtud kohalikele, et neid inspireerida, et anda jõudu unistada. Tähelepanuta jäänud paikadele polegi vahel muud vaja, kui seda, et keegi neid märkaks, tuleks ja korraldaks, tooks uue ja värske hingamise.
Korraks võib ju küsida, et kui muu avaliku kunsti tellimiseks korraldatakse võistlusi ja kutsutakse kokku žüriisid, siis miks festivalil loodav kunst nii kergesti linnaruumis koha leiab. Tegemist on omamoodi rahvakunstiga või täpsemalt öeldes rahvale loodud kunstiga. Ehk võikski korra keskenduda kunstiprofessionaalide oluliseks peetava asemel sellele, mida rahvas tahab? Kas väikelinnadesse edasi jäämiseks on vaja ultramoodsat linnaväljakut või rõõmsaks tegevaid rebaseid toidupoel? Ehk mõlemat?
RUA neli tegutsemisaastat on kindlasti asja ette läinud. Muutunud on nii Põlvamaa, Jõgevamaa kui ka Ida-Virumaa linnade ruumipilt. Eesti väikelinnad, mis lausa janunevad kunsti järele, on saanud värvi täis seinu ja lustakaid elektrikappe, mis loovad iseloomu ja kohaidentiteeti ning toimivad kui uued maamärgid. Festival annab maalide ja töötubade kaudu ka inspiratsiooni ja lootust kohalikele noortele; Ida-Virumaa isetekkeline tänavakunst on pigem tagasihoidlik, siin-seal mõned teemaviited või karakterid. Eks ole näha, kas see žanr areneb edasi. Festivali teoste otsimisel geopeitusena on turismiatraktsiooni potentsiaal. Mis muud kui suund itta!
Robin Nõgisto maal Grossi poe kõrval asuval putkal muudab Ahtme üleüldist ajast ja arust ruumimuljet nooruslikumaks ja võimalusterohkemaks.Maria Sambuko seinamaal Voka alevis on asula uus maamärk, mis ei jää kellelgi märkamata.Saksa tänavakunstniku Jeroo teos Jõhvi vene põhikooli seinal seob geomeetria, galaktika ja looduse sümbolirohkeks pildiks.
3 Chicano’deks kutsuti 1960. ja 1970. aastatel noori ladinaameeriklasi, kes elasid Põhja-Ameerikas.
4 Kerly Ritval, Disainkunst Eesti protsendikunstis 2011–2019. Bakalaureusetöö. Juhendaja Ingrid Ruudi, retsensent Gregor Taul. Eesti Kunstiakadeemia 2020.
5 Kuni 26. IX saab Nõgisto töid vaadelda ka Tamara Luugi kureeritud näitusel „Pildirahvas“ Tallinna linnagaleriis.
