ulme

Algirdas Julien Greimas

Soome semiootik Eero Tarasti maalib oma seiklusromaanis “Professor Amfortase saladus” pildi Americana-nimelisest tulevikuriigist, mille semiogüüniline, s.t naiselikel väärtustel ja märgiteaduse fundamentalismil põhinev ühiskonnakorraldus toetub suuresti kellegi Grimaldase õpetustele. Tarasti kirjeldatud semiootiline absoluut on küll ilmne irooniline hüperbool, mõeldud karikeerima selle eriala või maailmavaate liiga innustunud apologeete, aga ka asjaarmastajaid, kes kipuvad semiootika mõistet selle moekuse pärast liig- ja väärtarvitama. Ent mõistatusliku Grimaldase esinemine säärase ideoloogia vaimse esiisana ei tundugi eriti paroodiline ning pole kindlasti mitte juhuslik, sest selle tegelaskuju prototüüp on Algirdas Julien Greimas, üks XX sajandi semiootikat enim mõjutanud teadlasi.

Käesoleval aastal on vähemalt üks hea põhjus, miks seda meest mäletada, mälestada ja laiemale ringkonnale tutvustada: 1917. aasta 9. märtsil sündinud Algirdas Julien Greimasel on 90. sünniaastapäev. Selle aastanumbri sisse mahub veel mitu soliidset semiootika tähtpäeva, mis saavad (või on juba saanud) väärikalt ära märgitud: Tartu semiootikakoolkonna rajaja Juri Lotmani 85. ja sama koolkonna tuntud esindaja Zara Mintsi 80. sünniaastapäev, millega seoses toimus nädal aega tagasi traditsiooniline rahvusvaheline Lotmani seminar ja avati mitu näitust ning mis päädib sügisel Lotmani monumendi avamisega; lingvistika ja semiootika ühte ajajärku hindamatult panustanud Ferdinand de Saussure’i 150. sünniaastapäev, mis kõigi ootuste kohaselt toob veel selle aasta lõpus eesti keele- ja kultuuriruumi kaalukat lisalugemist; ning Eesti institutsionaliseeritud semiootikale aluse pannud, semiootikat kui nähtust silmas pidades paradoksaalselt noore Tartu ülikooli semiootika osakonna (algul semiootika õppetooli) 15. sünnipäev.

Oleks kahju, kui kõigi nende tähtpäevade reas jääks kas või ühegi artikliga märkimata Greimase oma. Tõsi, Greimas pole Eesti humanitaariale kaugeltki nii lähedane kui Lotman või kogu maailma mastaabis nii palju uuritud kui Saussure või nii krestomaatiline kui mõlemad viimati mainitud, ent Pariisi semiootikakoolkonna keskse figuurina on ta aidanud ehitada maja tervele semiootikaajastule, mõjutades nõnda ka Eesti semiootikaõpetust. Mainimata ei saa jätta ka selle ilmakuulsa teadlase päritolu, mis asetab ta maailmakaardil üsna meie lähedale – Leedusse. Leedu Juliusest sai Julien alles Prantsusmaal. Eeskuju pakub tema oskus olla eurooplane, aga jääda ka leedulaseks (ärgu keegi nüüd valesti mõistku, meie puhul loomulikult eestlaseks): silmanähtava osa oma küpsemast teadusmõttest pühendas Greimas just Leedu mütoloogia uurimisele ja tutvustamisele maailmas (“Jumalatest ja inimestest”, “Rahvusliku mälu otsinguil”).

Greimase meenutamise formaalne põhjus, nägusalt ümmargune ja teiste omasugustega lähestikku sattunud tähtpäev, annab hea ettekäände sisulisemale tagasivaatele, mis puudutab Greimase isiku kõrval ka semiootikat, mida ta oma eluajal esindas ja oma pärandi kaudu seniajani esindab. Lingvisti haridusega, täpsemalt leksikoloogist Greimase ja tema rajatud Pariisi koolkonna semiootika oli keeleteaduse pinnalt võrsunud strukturalistlik märgiteooria, tuntud ka kui semioloogia, mille eeskujud olid Saussure’i, Louis Hjelmslevi, Roman Jakobsoni, Claude Lévi-Straussi ja Vladimir Proppi töödes. Suuna otseseks alusepanijaks peetakse Saussure’i, kuid selle hoolikaimalt sõnastatud ja kompleksseim väljund on kahtlemata just Greimase “Semiootika: keeleteooria seletav sõnastik” (“Sémiotique: Dictionnaire raisonné de la théorie du langage”, kaasautor Joseph Courtés). See on seniajani üks sisukamaid semiootikateaduse entsüklopeediaid, kuigi ei kata tänapäeval enam kaugeltki kogu märgiteaduse tegevusulatust.

Nagu kõigile strukturalistliku suuna esindajatele Saussure’ist alates, pannakse ka Greimasele kõige enam süüks püüdu vaadelda kultuurinähtusi analoogselt keele kui ideaalse märgisüsteemiga, laiendada keele struktuuri kõigile muudele kultuurilistele fenomenidele nagu kino, teater, rõivastus jms. Näiteks püüti tuvastada, eeskujuks loomuliku inimkeele foneemid, vähimaid tähendust loovaid üksusi teistes märgisüsteemides: müütides müteemid, kulinaarias gusteemid (ingl gust – maitsmismeel), riietuses vesteemid (ingl vest – rõivas) jne. Ka Greimase narratoloogia oli keelekeskne, narratiivne grammatika kui diskursuse süntaktilise analüüsi katse, ja tema väitekiri käsitles “moe sõnavara”. Viimati mainitud lähenemist, muide, viljeles ka Greimase kolleeg ja õpilane Roland Barthes oma teoses “Moe süsteem”.

Keel kui universaalne metodoloogiline eeskuju ärritab paljusid semiootikuid, kes leiavad, et kõigi kultuurinähtuste allutamine strukturalistliku keeleuurimise meetoditele on vähetulemuslik ning võib olla adekvaatne vaid väga suurel üldistustasandil. Ja loomulikult on kiusatus väita, et keelekeskse lähenemise taga on eelkõige lingvisti taustaga semiootikute omakasupüüdlik soov mitte lahti öelda neile juba tuttavast ja seetõttu ka mugavast kõnepruugist. Samas tuleb tunnistada, et keelemudeli kasutamine on mitmel juhul kultuuri uurimist stimuleerinud, andes väga huvitavaid tulemusi. Lisaks pakub keel kui alusmudel tervikliku käsitluse, mille baasil saab omavahel võrrelda kõige erinevamaid kultuurifenomene. Pealegi – midagi selle asemele pakkuda polegi nii kerge. Keeleanaloogia elujõulisust näitab ka asjaolu, et seda rakendatakse aktiivselt praegugi, isegi bioloogias ja geneetikas.

Palju kritiseeritud keelekeskse lähenemise kõrval ja sellega seoses on Greimase semiootika nõrgimaks kohaks inimesekesksus, kitsas antropotsentrism, mis, nagu vastanduvate semiootikavoolude valguses on selgeks saanud, ei kasuta ära kaugeltki kogu märgiteaduse potentsiaali, vaid surub selle üsna ahtasse raami. Semiootik John Deely kirjeldab praegu aset leidvat paradigmanihet: semiootika laieneb lingvistikast ja inimtekkelistest märgisüsteemidest väljapoole, “haaramaks enda alla ka bioloogiliste vormide maailma ja õigupoolest evolutsioonilist arengut üldse”. Temaga nõustuvad paljud kriitikud, kes on nüüdseks juba peaaegu pool sajandit püüdnud semiootikat tagasi juurte juurde tuua (Vana-Kreekas oli semiootika eelkõige loomulike/looduslike, mitte keeleliste/tehislike märkide uurimine).

Nii näibki, et semiootika seisab teelahkmel: ühel pool greimaslik keele- ja inimkeskne semiootika, mis on juurdunud eelkõige Euroopas, eriti romaani aladel; teisel pool ulatuslik “globaalsemiootika” projekt, mis laiendab märgilise toimimise sfääri kogu looma- ja taimeriigile ning kaugemalegi, asetades ühtlasi ümber semiootika alguspunktid. Ent kas pole kahe lähenemise vastuolu üksnes näiline? Üks on kitsam ja teine laiem, kuid kas just nõnda ei sobitu need teineteisega kõige paremini? Ühe seisukohad erinevad mitmeti teise omadest. Kuid kas just see ei toeta semiootikale omast vaatenurkade paljususe printsiipi?

Laiem semiootika seab tugeva kriitikaga kahtluse alla greimasliku traditsiooni paljud aspektid, kuid toob välja ka selle tugevamad küljed: ühe eelis on kogu semiootika potentsiaali jõustamine, teise oma aga juba välja kujunenud tugev teoreetiline ja praktiline baas, mis sellest, et üsna piiratud valdkonnas. Greimase meetodid on jõudnud isegi rakendussemiootikasse selle sõna kõige otsesemas mõttes: avameelselt semiootikat kasutavad turundus- ja konsultatsiooniettevõtted (Semiotic Solutions, Space Doctors, Allen & Allen Semiotics) eelistavad strukturaalsemiootilist lähenemist. Sestap tasub semiootika teelahkmel seistes pöörata sinna, kust paistab uus, võrratult võimalusterohkem semiootika, ent võtta kaasa ka strukturalistliku märgiteaduse pagas, mis väärib aktiivset meelespidamist ja pole, ma usun, veel oma viimast sõna öelnud.

Eestlasena on mul hea meel, et eesti keelel on olemas korralik arendamisstrateegia, ja võrukesena tunnen heameelt, et selles on proovitud tegelda ka minu emakeelega. Samas kurvastab teadmine, et Eesti kõrgeima ja soliidseima keelealase kogu, Eesti keelenõukogu koostatud arengudokumendis ei valitse võru keele suhtes mitte soosiv ja tunnustav, vaid kahtlev ja hirmunud vaim. Eesmärgid ja ülesanded, mis strateegia piirkondlike erikujude peatükis välja tuuakse, on iseenesest muidugi õiged ja vajalikud. Püstitatu esituslaad on aga vastuoluline ja töötab sellisena nende samade eesmärkide ja ülesannete vastu.

Esiteks on strateegias hoolega välditud seal käsitletud keelte ja murrete nimetusi. Nende asemel räägitakse väga kõrgel üldistusastmel eesti keele piirkondlikest erikujudest, täpsustades vaid, et silmas peetakse eesti keele murdeid ja neist lähtuvaid keelekujusid. Murrete osas järgneb nending, et enim erinevad põhjaeesti ja lõunaeesti murded ning et põhjaeesti murrete alusel ja lõunaeesti murrete toel on kujunenud tänapäeva eesti kirjakeel.

Mida kujutavad endast eesti keele murretest lähtuvad keelekujud, seda ei täpsustata, kuid aimata võib, et silmas peetakse võru (kirja- ja üld)keelt, mida pole peetud võimalikuks tunnustada keelena ega ka pidada eesti keele murdeks ning millele seetõttu on leiutatud omaette keeruline seletus: eesti keele piirkondlik erikuju, mis on eesti keele murdest lähtuv keelekuju.

Strateegia tekstis väljendub soov ühtse eesti keele alla piirkondlike erikujudena ära mahutada nii iidsed hõimukeeled põhjaeesti ja lõunaeesti keel kogu oma hiljutises murdekirevuses kui ka Eesti tänapäevane keeleline reaalsus, kus põhjaeesti murded (v.a Kihnu) on peaaegu täielikult taandunud eesti kirjakeele ees, lõunaeesti hõimukeel aga püsib ja areneb põhiliselt võru (kirja- ja üld)keele näol, kuid sellele lisaks ka eraldi setu ja mulgi keelena.

Strateegiliselt nõustutakse eesti murrete hääbumisega

Ajalooliste põhjaeesti ja lõunaeesti keele murrete ning tänapäeva eesti ja võru keele näitamine ühe ja ühtse eesti keele erikujudena võib tunduda Eesti riigi ja ühiskonna seisukohalt vajaliku ja ainuvõimalikuna. Eesti on ju niigi väike ja peab seepärast olema ühtne ega tohi mingil juhul killustuda. Sellest näib järelduvat, et Eestis tasub, saab ja tohib hoida elava ja areneva keelena ainult eesti kirjakeelt. Seda väljendabki eesti keele arendamise strateegias püstitatud eesmärk: luua tingimused eesti keele piirkondlike erikujude kasutamiseks ja säilitamiseks kultuuriväärtusena, eesti kirjakeele arendamise ühe allikana ja kohaliku eesti identiteedi kandjana.

Ma ei usu, et eesti keele arendamise strateegia kokkupanijad oleksid eesti murrete saatuse vastu ükskõiksed, kuid ometi tähendab selliselt sõnastatud strateegiline eesmärk leppimist eesti murrete elavast kasutusest hääbumisega – ei soovita ju luua tingimusi murrete kasutamiseks elava keelena. Ja miks peakski neid hoidma elavana? Kultuuriväärtust, arendamisallikat ja identiteedikandjat on ehk hoopis kindlam ja ohutum hoida muuseumi või kultuurimaja seinte vahel. Ja kuidas saakski eesti murdeid (saarte, lääne, kesk, ida, ranna, Alutaguse) hoida elavate ja arendatavate tänapäevaste keeltena, kui nende elavast kasutusest on säilinud vaid vähesed riismed eesti keele piirkondlike aktsentide näol.

Selle kõigega võiks väikeste mööndustega nõus olla ja leppida kui kurva tõsiasjaga, sest eesti keele murded (peale kihnlaste keele, mida on viimasel ajal arendama asutud) on tõesti elavast pruugist sama hästi kui kadunud, elades siiski edasi eesti kirjakeeles, mille aluseks nad on. Kuidagimoodi ei saa aga leppida sellega, et eesti keele arendamise strateegias pannakse eesti keele kaduvate murretega kokku ka lõunaeesti keel.

Võru keel pole jäänud murde- ja kultuuriharrastuseks

Lõunaeesti keele olukord on hoopis teine ja vajab täiesti teistsugust lähenemist kui (põhja)eesti murrete oma. Seda nii lõunaeestlaste erineva kultuuritausta ja keelelise eneseteadvuse tõttu kui ka seetõttu, et lõunaeesti keelt on ka puht lingvistiliselt tihti käsitletud pigem omaette läänemeresoome keelena kui eesti keele murdena.

Eraldi strateegilist käsitlemist ei vaja mitte ainult eesti keele murded ja lõunaeesti keel, vaid kindlasti ka lõunaeesti keelte ja murrete olukord. Lõunaeesti keelt võib võrrelda saami keelega, mis tegelikult koosneb mitmest keelest ja murdest. Lõunaeesti keele sisesed keelelised erinevused pole muidugi nii suured kui saami keeltel, kuid erinevused keelte või murrete olukorras on sama olulised.

Tartu- ja Võrumaal kasutusel olnud vana lõunaeesti kirjakeele aluseks olev Tartumaa keel on tagasi langenud murde tasemele ja on tänapäeval pea sama kurvas seisus kui põhjaeesti murded. Mulgimaa oma keelele annab pisut rohkem säilimislootust mulgi keele ja kultuuri liikumine, mis on siiani siiski jäänud murde- ja kultuuriharrastuse tasemele.

Põhjaeesti murretest ning lõunaeesti Tartu- ja Mulgimaa keelest hoopis teistsuguseks on kujunenud võru keele käekäik. Traditsiooniline keelepruuk on Võru- ja Setumaal erinenud eesti kirjakeelest palju rohkem ja see on säilinud palju paremini kui üheski teises Eesti osas. Kui ülejäänud Eestis on kohalik keelepruuk rahulikult ja vastupanuta peaaegu täielikult eesti kirjakeelega kokku sulanud, siis Võrumaal on oma keele kaitseks sündinud tugev regionaalne liikumine, mille peaeesmärgiks on säilitada ja arendada võru keelt elava keelena. Oma keele hävingust päästmiseks on loodud võru kirjakeel, mida kasutatakse juba üle kümne aasta väga mitmetel elualadel kooliõpikuist arvutiprogrammide ja teadusartikliteni. Setude samalaadne liikumine hõlmab rohkem kultuuritraditsiooni. Eraldi setu kirjakeelt pole välja arendatud, kuid pole võimatu, et seda tulevikus tehakse, sest erinevalt keeleteadlastest peab nii Setumaa kui Võrumaa rahvas setu keelt omaette keeleks.

Niisiis on võrukeste keel tänapäeval ainuke lõunaeesti keelepruuk, mis on murdekeele tasemelt arenenud moodsaks kirjakeeleks. Muidugi ei saa selle arengutaset võrrelda eesti kirjakeele omaga ja ka nende ülesanded kattuvad ainult osaliselt. Tähtis on mõista, et võru kirjakeel on praegu Eestis peale eesti kirjakeele ainus omamaise päritoluga kaasaegne kirjakeel, jäädes samas piirkondlikuks keeleks. Võru keelt ei taheta eesti keele asemele, vaid seda soovitakse arendada lisaväärtusena eesti keele kõrval, mitte ohustades, vaid toetades eesti kirjakeele positsiooni riigi- ja rahvuskeelena.

Võru keel ei saa kuidagimoodi ohustada eesti keelt, küll aga on võru keel ise üha enam ohustatud eesti keele poolt. Keelevahetusprotsess on viinud olukorrani, kus võrukeste vanem ja keskmine sugupõlv on veel võru ja eesti kakskeelsed, kuid noorem põlvkond on oma esivanemate keelt juba lõplikult kaotamas.

Projektipõhisusega ei päästa võru kirjakeelt

Sellises olukorras ei saa leppida ainult lihtsustatud projektipõhise lähenemisega, mida pakuvad nii eesti keele arendamise strateegia kui ka riiklik programm “Lõunaeesti keel ja kultuur”. Kui ollakse tõsiselt mures isegi nii tugeva ja hästi arenenud keele pärast nagu eesti keel, siis peaks olema arusaadav, et võrreldamatult ohustatum ja keerulisemas olukorras, kuid siiski elav ja arenev võru keel vajab põhjalikult läbimõeldud hoolt ning kindlat ja piisavat tuge palju rohkem.

On selge, et soov säilitada eesti kirjakeele kõrval elavana ja arenevana veel mõni maakeel on kõige reaalsem lõunaeesti ja eelkõige võru keelt silmas pidades. Kuid selleks on vaja, et Võrumaal oleks võru keel enamikul elualadest ligilähedaselt sama hea, aus ja kindel tööriist kui eesti keel. Pole vaja võrukeelset sõjaväge, mikrobioloogiat ega tuludeklaratsiooni. Pole ka vaja kolme võrukeelset tele- ja
raadiokanalit ja mitut päevalehte. Küll aga on kiiresti vaja võrukeelseid või tugeva võru keele kallakuga lasteaedu ja koole, võrukeelseid lasteraamatuid ja multifilme, romaane, mängufilme, võrukeelset teatrit ja laulupidusid. On vaja võrukeelseid arvutiprogramme ja entsüklopeediat, võrukeelset päeva- või nädalalehte ja klantsajakirja ning igapäevaseid võrukeelseid uudiste- ja lastesaateid nii raadios kui teles. On vaja, et eesti ühiskonna juhid julgeksid viimaks tunnistada ja tunnustada seda, mis on avalikus sõnas juba ammu kõlanud ja omaks võetud: peale eesti keele on Eestis olemas ka võru keel. On vaja mõista, et võru keelt tuleb kohelda ja hoida kui tõsiselt ohustatud, kuid elavat ja hea tulevikulootusega keelt, mitte samal tasemel aktsentideks tasandunud murretega.

Eesti keele arendamise strateegia elluviimise vahearuandes nenditakse, et Eesti avalikkuses esineb jätkuvalt kahetist suhtumist piirkondlikesse keelekujudesse ning kogu problemaatika sidumist lõunaeesti murrete emantsipatsiooni küsimusega. See on õige tähelepanek. Suhtumine peabki olema kahetine. Eesti murdeid ei saa arendada samal tasemel kui võru keelt. Olukord, valmisolek ja vajadused on täiesti erinevad. Eesti murrete kasutust tuleb toetada kultuuriväärtuse ja kirjakeele arendamisallikana, nagu eesti keele arendamise strateegias kirjas. Lõunaeesti keele emantsipatsioon vajab aga lisaks eraldi üha suuremat tuge ja hoolt ning väga sügavat strateegilist käsitlemist kas Eesti keelestrateegia omaette põhjalikus osas või eraldi lõunaeesti keele strateegia raames, mis peaks saama samasuguse seadusliku jõu ja kindla rahalise toe, nagu seda loodetakse eesti keele arendamise strateegiale.

Lõpuks tahan rõhutada, et selles kirjutises ei väljenda ma ühegi asutuse ega seltsi ametlikku ideoloogiat, vaid ainult omaenda mõtteid. Oma karmis hinnangus murrete olukorrale lähtun praeguseks välja kujunenud keelelisest ja sotsiolingvistilisest reaalsusest, kuid ma ei taha mingil juhul kellegi headele püüdlustele kätt ette panna. Ma olen veendunud, et tänapäevases maailmas püsimajäämiseks peab keelel olema moodne kirjakeel, mida kasutatakse paljudel elualadel ja arendatakse kogu aeg vastavalt uutele vajadustele edasi. Usun, et Eestis võiks vanade murrete põhjalt tõusta võru keelele lisaks nii mõnigi moodne piirkondlik kirjakeel, olgu see siis setu, mulgi, kihnu või mõni muu maakeel, kuid see ei saa sündida pelgast kultuuri- või murdeharrastusest, vaid ainult rahva väga tugeva tahtmise, riigi kindla toe ja paljude inimeste aastatepikkuse järjekindla töö viljana.

Kui lahkusin Niedi Püha Markuse kirikust, pidin leidma mingi teise koha, kus saaksin kunstiga edasi tegelda. Lõpuks leidsin Frankfurdi keskvaksali. Nii lõin enda jaoks Maini-äärse Frankfurdi keskvaksali kunstijaama (Kunst Station Frankfurt (Main) Hbf). Kahe aasta jooksul kureerisin Sophie Taeuber-Arpi, Hans Arpi, Donald Baechleri ja paljude teiste kunstnike näitusi. Siis kutsuti mind Kölni ja seal jätkasin sama nimetuse all: Kunst Station Sankt Peter Köln.

Kas on tõsi, et lahkute Kölni Püha Peteri kirikust?

See on tõsi, sest kirikuõpetaja amet on liiga kurnavaks muutunud. Mu oma viga: liiga palju ekstsesse. Lahkun järgmise aasta lõpul. Mul on vaja rohkem aega kunstiga tegelemiseks: ennast arendada, kirjutada, õpetada, suhelda kunstnikega. Olen seotud kunstiprogrammiga Iraagi Kurdistani piirkonnas. Loome rahvusvahelist sotsiaalse kunsti projekti “Pärast sõda ja araabia maade okupatsiooni lõppemist”. Sinna on haaratud tudengid üle kogu maailma.

On juba üsna igapäevane, et õpilane ropendab ja sõimab õpetajat. Eliitkoolides toimub seesama mis mujal: lõhutakse prügikaste ja prill-laudu, soditakse seintele roppusi, lokkab ülbitsemine, kiusamine ja koolivägivald. Viimastel aastatel on juhtunud hullematki. Koolipoiss sõitis sodiks isa auto, iseenda ja oma sõbrad. Leiti poisi vägivallatunnustega surnukeha, mõrvariks osutus poisi klassikaaslane. Tüdrukud alandasid ja peksid jõhkralt klassikaaslast. Teismelised tapsid eriti julmal viisil kassi. Noorte omailmas on käärimas halvaendelised protsessid. Seda äratundmist võimendavad uued eesti filmid. Rasmus Merivoo kultusfilmiks kujunenud “Tulnukas” (üle poole miljoni külastuse Internetis!) on täis noorukite kujuteldamatut ropendamist. Ilmar Raagi “Klass” lõpeb tapatalgutega, millega maksavad klassikaaslastele kätte kaks koolivägivalla ohvrit. Välja arvatud lõpp põhineb film tõestisündinud lugudel.

Juba lüüakse ka häirekella. Näiteks Uku haridusfoorumi listis: “Kas peame ootama, millal karistamatusetundes kümblev puberteet annab õpetajale nuga või tapab kaasõpilase? Kardan, et sellised pretsedendid võivad olla üsna lähedal!” Või Juku-Kalle Raid: “…oleme vaid kukesammu võrra maas kapitalistlikest riikidest, kus igas rajoonis leidub mõni tubli teismeline, kes kannab sukasääres revolvrit ning mingil ettearvamatul hetkel terve posu koolikaaslasi parematele jahimaadele saadab” (ÕL 10. III). Paraku just nii juhtus neil päevil Virginia tehnikaülikoolis, nagu teame.  

Pedagoogid on nõutud ja tunnevad end abituna. “Kas on kool meie seaduseruumis üks väga eriline koht, kus naisterahva ropp sõimamine on aktsepteeritav?” küsib üks kirjutaja haridusfoorumi listis. “Ka mulle jääb mulje, et õpetajaid võib koolis alandada ja sõimata ning see polegi kuritegu,” resoneerib teenekas koolimees. Kord juhtus, et õpetaja närvid ei pidanud vastu ja ta lõi õpilast. Kohus määras õpetajale alandava karistuse: 30 tundi ühiskasulikku tööd. Õpetajaskond tundis süüdimõistetule kaasa ja juhtum äratas nördimust ka väljaspool kooli. Igor Gräzin kirjutas Õpetajate Lehes (2. II) “Kui … õpetaja, tema isiku ja väärikuse vastu sooritatu saab ühiskonnas heakskiidu, pole meil õigust küsida, miks ei lähe meie ühiskond sinna, kuhu tahaks.”

Paar aastat tagasi korraldatud küsitlus, kus osales 3838 VII, IX ja XII õpilast 65 Eesti koolist (ilmumas raamatus “Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis”), näitas, et tervelt kaks kolmandikku tundis end pidevalt või sageli väsinuna. Õpilasi, kellele õppetöö koormus oli liiga suur, oli 70%. Tugevalt üle poole (61%) õpilastest arvas, et koolis on vähemalt üks õpetaja, kes teda ei salli, kolmandik leidis, et koolis pole ühtki õpetajat, keda saaks täielikult usaldada. Distants õpetajaga on suur: oma lootusi jagu saada õpiraskustest sidus õpetajaga vaid 12%. Õpilastel oli koolile otseseid etteheiteid: ligi pool õpilaskonnast väitis, et enamik õpetajaid ei õpeta oma ainet huvitavalt, ja leidis, et koolis ollakse vanameelsed ega kaasajastata õpetamisviise, veerand õpilaskonnast kurtis, et tundides on kära ja korralagedus ja et tunnis ei saa rahulikult töötada. Kokkuvõttes on kool kolmandikule õpilastest igav ja vastumeelne, koht, kuhu ei taheta minna. Kool on õpilaste arvates orienteeritud ennekõike saavutustele. Õpilaste vägivaldsust silmas pidades teeb murelikuks, et hoolivus, sallivus ja head inimestevahelised suhted leiavad koolis väärtustamist vaid umbes poole arvates. Paistab, et õpilaste silmis on kool ennekõike õppeedukust tootev masin, kus lihtviisiline inimlikkus on rohkem igaühe eraasi.  

Seda silmas pidades võib karta, et õpetajad püüavad õpilaste vägivaldsust sageli ignoreerida. Hirmutav on aga see, et tervelt kaks kolmandikku küsitletuist teatas, et on ise viimase kuue kalendrikuu jooksul kedagi narrinud või kiusanud, neid, kes enda sõnutsi olid kedagi peksnud või tugevalt löönud, oli ligi kümnendik (9%). Näib, et vägivald on kujunenud omaette toimetulekustrateegiaks: nii saab demonstreerida oma üleolekut ning näida ja tunda end võitjana. On üsna usutav, et ka vägisõnade pruukimine aitab üle saada sellest, et elatakse pidevas hirmus, kuidas ennast maksma panna. Ropendamine “…sisaldab vaieldamatult kunstilise loomingu elemente ja toob sisse mängulise elemendi, mis psühholoogiliselt oluliselt kergendab üliraskete olukordade läbielamist”, põimib Juri Lotman oma sõjamälestustesse eesliinile sõitmisest filoloogilise mõtiskluse (Akadeemia 2007, nr 3, lk 466).

Küllalt suur hulk õpilasi leevendab koolistressi mõnuainete abil: veerand õpilastest tunnistas, et leiab akadeemilise ebaedu korral lohutust alkoholist, umbes sama palju suitsetab. Narkootikumide tarbimist tunnistas pisut üle 3% õpilastest. Uurimuse andmetel ei tunne umbes pool õpilastest, kui õppimises on midagi viltu läinud, end autonoomsena ja kuhugi kuuluvana. Agressiivsus on üks selle ilminguid. Nii polegi ime, et olukorras, kus väärtuseline aluspõhi õõtsub ning mureneb, õpetaja tundub olevat kauge, külm ja ebausaldatav, ei oska kooliõpilased leida viisi, kuidas oma noore eluga tsiviliseeritud kombel hakkama saada.

“Me räägime enamjaolt sama keelt, mida inimesed kodudes, koolides, tänaval või tööl. Me räägime reaalsetest sündmustest, kohtadest ja nimedest. Me oleme meie endi peegeldus uudishimulikus silmas,” kirjutab “Eesti räpptekstide kogumiku” saatesõnas toimetaja Tommyboy. Kogumikule eessõna kirjutanud Jürgen Rooste ei saa jätta ütlemata, et autorite (kõik meessoost!) “ortograafiakultuuri iseloomustab nördimapanev kaos”. Ja  Kivisildnik nendib järelsõnas, et “käsitöö on nõrk. Näha on, et raamatud jäid õigel ajal lugemata”. (Selles on tal arvatavasti õigus: nimetatud uuringu andmeil ei loe ilma sunduseta 38% poistest ja 21% tütarlastest.)

Kindlasti ei esinda räpplaulikud kogu noorsugu. Ent koolivägivalla kontekstis on tähtis just nende enesetunne, kes ei kuulu õpetajale meelepäraste normõpilaste sekka. Millest siis kõnelevad need ühiskonna õigekirjast mittehoolivad noored mehed? Muidugi armastusest tüdruku vastu. Nagu noored mehed kõikidel aegadel. Vastamata armastusest. Petetud armastusest: “ma unistan, et mu muremeel ei kasvaks / ma unistan, et üks tütarlaps mu tunnetele vastaks” (Wst); “Ma tahan sind näha, kuid sa mind mitte/MIKS SA MIND EI ARMASTA” (MC S’ Poom); “Mäletad, kui mu  käed olid otsast lõpuni kipsis / Ei hoolind sa must vaid panid üle linna litsi / miks nii? Kas ma polnud küllalt hea su kaunilt maitsestatud elus… Jou, ma süütan küünla, se’n mu helluse sümbol” (Wild Disease).

Räägivad sõprusest: “on hea / kui on koht kus saab vaikselt olla / ning sõbrad, kellega / aega parajaks teen” (Tommyboy); “…ma pole iial ennast pidand paremaks / ja ennast hinnates ei vaata teisi liiga kadedalt / ma püüan saavutada miskit omas elemendis / mitte profitasemel, vaid nii, et omastele meeldiks / kuid kiirabi nähes võpatan ma lõpmata / sest kardan, et on äkki juhtund miskit mõne sõbraga” (Wst). Nad unistavad usaldussuhetest, kuid tihti asjatult: “ …ma olen see kes ei saa kunagi teistelt inimestelt tuge / … alati kuulan mina teid ja hiljem lähen oma haavu lakkuma / ja armastust lootma jääb mul iga eilne” (MC S’ Poom).

Noorte suhtes ühiskonda on aga protesti: “Üksikud ja murtud unistused / kaubakeskuste ukse ees, ummikutes / sisse – välja- sisse-välja / ostame naudingut, sisimas olles näljas” (T-Drop, suurtähtedega); “…säästa, kindlusta, tarbi, osta, müü, vaheta pinguta” (Reket);“olen raha ohver – ori – masin teiste käsutada / sest iga kord kui lasen lõdvaks mobiilihelin mind tülitab / see on rahariigi hümn – puhkepäeva matuselaul” (Scalbere); “Ärge proovige must teha meediastaari ja / Kuulsust, olen agulist ja puudust ma pagunist / Või ordenist ei tunne… (G Enka); “…vaid kodanikke ja sõdal
asi me riik vajab / mina siia ei sobi sest kumbagi ei taha… / Minult röövitud vabadus, alles on lootus / seepärast keeldun käibemaksu tootmast… (Ahmed); “tõde ja õiglus – tõde ja võitlus / tänapäev ja omandiõigus… mida suurem seda varakam / üleolevam, alatum – suurus võrdub jultumus” (Põhjamaade Hirm); “Ma tahan tuusikut infovabasse tsooni… / Suhtekorralduse traditsioon… / Büdzetis avaldub sõnumi võimsus… Töönarkomaanid teie jaoks südameatakid on juba loetud ja valmis / mina – heh ma tsillin ja hängan niisama..” (Kozy).

Ometigi hõõgub räpiridade vahel elueesmärgi ja pühendumise igatsus: kui teaks “…ainuõiget suunda / sinna poole ma rühiks, võitleks, maadleks tõusulainetega” ja “…ma müüsin ennast / headusele orjaks / see et ma olen elukooli viieline ei kergenda antud ülesande kee- / rukust…” (P2TS); “Kas jääda paigale / ja passida? / Või liikuda edasi / ja mõttevilju tassida / eesmärgi poole? / kui puudub sihtmärk on see sinu jaoks sitt värk” (Stupid F &Hash).

Peale jääb siiski pettumus: “…naised kuulavad kassaaparaati, jõmmid yxteist /- keegi ei kuula muusika / imelik, kuidas neiud sulavad noormeeste ylbuses (Chalice); “Miks küll asjad on nii nagu nad tegelt ei ole / Miks küll see mis olema peab ilus ju tegelt on kole / Nii palju kui vaid mäletan on kõigis viha sees / Kõiki maha tappes näidata kes on see kõvem mees / Miks on valesid nii palju mis kõik viivad rappa / Miks nii tihti õilsad saavad kohe tappa / MIKS? Väljapääs näib peituvat põgenemises: “…ma leidsin ammu… fantaasiates on parim koht end peita – / võid mõelda veidrusi, kuid nemad Sind ei kohtle veidralt (mkm)” (WST). Või: “…seega põgene vaba laps sest see on ainus võimalus / enne kui ka sinu nimi on rahapuusse sisse lõigatud” (Scabere); “Teadmatus mind hirmutab, mees / MIKS? Tahan teada mis ootab meid ees… / ma leian, et ma pole sündinud õiges kohas / ma tunnen et see pole õige koht kus ma asun,” esitatakse päring (Stupid F & JOC).

Mida kostate, lastevanemad, pedagoogid, psühholoogid ja treenerid, pankurid ja jahimehed,  politseinikud ja poliitikud? Kerge on hukka mõista. Raha ja konkurents, kinnisvaraarendus ja maadevahetus, poliitilised kokku- ja lahkumängud, koolidesse sisseastumiseksamid, pingeread jne, kõik toredad ja tarvilikud asjad. Ent siiski – tiibadeta jäetud noorsugu on kurb, kuri ja metsik.

Karistus üksi ei aita. Tõenäoliselt.  

Esietendusel kummardasime, saime lilled. Ja siis tuli Liisu ja kinkis mulle lille. Igal etendusel kinkisime teineteisele lille. See ei olnud mingi näitemäng, vaid see oli meile mõlemale vajalik.

Ma pole elus ei näitleja, ei inimesena niisugust asja teinud ja kas ma teengi enam. See, kuidas me seal kinoliidu konverentsisaalis Liisuga proove tehes kogu aeg istusime, oli pööraselt huvitav.”

Nii rääkis veel mõni aeg tagasi Kaljo Kiisk Lindau raamatu jaoks Ugalas 1984. aastal lavale jõudnud “Džinnimängust”, mis oli temale üle pika aja olulisim lavatöö ja Lisl Lindaule jäi viimaseks.

Käisin “Džinnimängu” vaatamas palju kordi ja alati läksin etendusele väikese ärevusega: mis tunded täna laval on? Sest tõesti, iga kord nägin laval geniaalset improvisatsiooni või nagu Kaljo Kiisk ise on öelnud, oli iga etendus neile endale absoluutselt uudis.

“Vaadake, sümfoonias peab ära mängitud saama, ütleme do-re-mi. Sümfoonia ilu algab aga sellest, kuidas helilooja selleni jõuab, do-re-mi-fa, noh, kõik nii nagu teada, aga võib minna dieesidega, bemollidega, võib käia edasi, võib käia tagasi, võib selle pisikese maa – do-re-mi – teha selliseks… Niisuguse vahemaa jätsime teadlikult endale vabaks. Mul oli iga etendus ühtlasi ka proov. Oleks olnud ka neljasajas etendus, ikka oleks ka see olnud proov, sest mina ei teadnud, mismoodi ma lõpetan teise vaatuse, mismoodi ma lõpetan esimese vaatuse, mismoodi ma lõpetan kolmanda džinni…”

Mul on kahju, et Kaljo Kiisk  ei saanud 2. septembril tulla Liisu Lindau 100. sünnipäevapeole Tallinna Linnateatris. Aga eile ütles mu kümneaastane poeg, kui olime saanud kurva teate: “Võib-olla tahtsid nad omavahel nii väga kohtuda ja juttu ajada. Nüüd on see ju võimalik.”

Aitäh, Kaljo!