Ohu tunnistamisest selle tõrjumise vajaduse mõistmiseni on jõutud samm-sammult. 1998. aastal toimus Rootsis UNESCO maailmakonverents, kus käsitleti kultuuride mitmekesisust ja omapära, kuid eelkõige analüüsiti nende mõju majanduslikule arengule. Leiti, et kuigi kultuuride omapära võib mõnikord pidurdada moodsat majandust, on kultuuride paljusus kokkuvõttes siiski arengu suureks rikastajaks. Konverentsi deklaratsioon sisaldas soovituse, et kultuuride omapäraga seotud kaupu ja teemasid tuleks käsitleda erinevalt muudest kaupadest ning vihjati ka sellele, et kultuuride paljusus vääriks kaitset. 2000. aastal deklareeris Euroopa Nõukogu, et kultuurilist mitmekesisust tuleb toetada ja edendada. 2001. aastal sõnastati UNESCO kultuurilise mitmekesisuse kaitsevajaduse ülddeklaratsioon ning samasisuline avaldus võeti vastu ka ÜRO peaassambleel.
UNESCO 32. peakonverentsil 2003. aastal pääses maksvusele seisukoht, et ilusatest avaldustest ei piisa, vaid on vaja asuda õiguslikult siduva rahvusvahelise konventsiooni loomisele. Skepsist sellise konventsiooni vajaduse suhtes väljendas ainult USA, kes oli äsja UNESCOga taasühinenud, kuid konverents kohustas konsensuslikult peadirektorit järgmiseks peakonverentsiks ette valmistama konventsiooni projekti.
Konverentside-vahelisel ajal koostasid peadirektori poolt määratud 15 eksperti, kes esindasid erinevaid riike ja regioone, konventsiooni kavandi, mida tutvustati mitmele rahvusvahelisele organisatsioonile (WTO, UNCTAD, WIPO) ning seda arutati ja täiendati valitsustevahelistel koosolekutel ja laiemas ekspertide ringis. Projekti ettevalmistamises osales ka EV kultuuriministeerium.
Miks on konventsiooni sünnilugu olnud nii pikk ja keeruline? Ilmselt sellepärast, et konventsioon püüab tasakaalustada erinevaid ja osalt vastandlikke väärtusi. Lihtne on valida hea ja halva vahel, aga hoopis raskem on teha otsuseid, kui ühe väärtuse toetamine võib tähendada teise nõrgendamist. Ideoloogiad püüavad kehtestada väärtuste hierarhiaid ja näiteks põhjendada, miks vabadus on tähtsam kui võrdsus, või ka vastupidi – võrdsus on tähtsam kui vabadus.
Nimetatud konventsiooni üheks ideoloogiliseks teemaks võib pidada üksikisiku vajaduste ning õiguste ja mõne inimrühma (näiteks omapärase kultuuriga rahvuse) õiguste ning huvide tasakaalu leidmist. Pole ime, et multikultuurse USA seisukoht siin erines nende (ja enamiku) riikide omast, kes on kultuuriliselt ja keeleliselt rohkem määratletud. Konventsiooni vastuvõtmise põhjenduseks on esitatud rida argumente. Kultuurilist mitmekesisust peetakse inimkonna olemuslikuks tunnuseks, see on rikkus, mis pakub inimestele palju valikuid ning eneseteostuse võimalusi ning on seetõttu igasuguse arengu peamine allikas. Kultuuride mitmekesisust ei vaadelda aga enam ainult või isegi mitte peamiselt majandusliku arengu toetajana, vaid eelkõige sotsiaalse jätkusuutlikkuse kindlustajana. Õigusega rõhutati, et ainult majanduslikust edust ei piisa (isegi mitte koos looduskeskkonna jätkusuutlikkuse tagamisega), sest otsustavaks võib hoopis saada sotsiaalne jätkusuutlikkus. Näiteks on Eestis madal sündimus või rahva võõrdumine oma riigist hoopis tõsisemad probleemid kui majanduskasvu näitajad.
Konventsiooni pooldajad rõhutavad, et oma kultuuri (sealhulgas keele) ohustatuks pidamine võib tekitada inimestes ebakindlust ja masendust, võib viia eetilise kriisi ja nihilismini, aga olla ka sõgeda fundamentalismi taimelavaks. UNESCO peadirektor K. Matsuura ütles, et rahvusvaheline julgeolek on tänapäeval lahutamatu kultuuride dialoogist. Tõelise dialoogi eeldusteks on kaasvestlejast lugupidamine, aga ka selle võimaluse tunnustamine, et partneril võib rohkem õigus olla kui minul.
Väga mõjuka kõne pidas peakonverentsil Saksamaa LV president Horst Köhler, öeldes muu hulgas: “Iga elav kultuur saab jõudu paljudelt inimestelt ja annab omakorda paljudele jõudu. Kultuur loob kodumaa ja identiteedi, annab teadmise, kust ollakse pärit ja kuhu kuulutakse. Kultuur annab eneseteadvuse ja aitab orienteeruda globaliseeruvas keskkonnas /…/. Kultuurid elavad suhtlusest ja ka vahetusest teiste kultuuridega, kuid vahetus on väärtuslik ainult siis, kui üksteist respekteeritakse /…/. kultuuri erosioon toob kaasa arvutu hulga inimeste juuretustumise ja vähendab nende võimalusi väärikalt elada.”
Konventsiooni eesmärk on kaitsta ja edendada kultuuride eneseväljenduse mitmekesisust, julgustada dialooge, tagada laiem, kuid tasakaalustatud kultuurivahetus ja kultuuride vastastikune respekt. Nende ülevate, kuid suhteliselt üldsõnaliste eesmärkide saavutamiseks on tähtsad kaks põhimõtet. Esiteks tunnistatakse, et kultuurialane tegevus, kultuurikaubad ja -teenused on erilise, kahetise, kultuurilise ja majandusliku iseloomuga. Neil ei ole ainult kommertslik väärtus, vaid sellest sõltumatult edastavad nad identiteete, vaimseid väärtusi ja tähendusi. Teiseks on riikidel suveräänne õigus rakendada kultuuripoliitilisi, sealhulgas finantsilisi meetmeid kultuuri mitmekesisuse kaitseks ja edendamiseks.
Ootuspäraselt oli viimati mainitud põhimõtete vastu USA, kelle haridusminister Margaret Spelling tõi esile kaks peamist argumenti: esiteks nägi ta konventsioonis ohtu ideede vaba leviku põhimõttele, teiseks andis aga mõista, et USA tahaks käsitleda kultuurikaupu tavaliste kaupadena, mille kohta peaks kehtima kõik WTO reeglid. Kahtlemata oleks WTO reeglite rakendamine kultuurikaupadele majanduslikult kasulik eelkõige USA-le, sest on ju massikultuur, eriti audiovisuaalne looming, üks USA peamisi ekspordivaldkondi, kus ta ületab käibelt kõiki teisi riike.
Kuna mitte ainult Euroopa Liidu liikmed, vaid peaaegu kõigi riikide esindajad toetasid konventsiooni, lisas USA välisministeerium oma kiiruga koostatud ringkirjas veel argumendi, et konventsioon võimaldab riikidel teostada kultuuripoliitikat, mis piirab indiviidide valikuvabadust kultuuriküsimustes. Tõepoolest, on mitmeid riike, kes seda teevad: näiteks Iraan, kus lubatakse näidata ainult selliseid välismaa filme, mille sõnum on koraaniga kooskõlas – kuid selline poliitika pole kindlasti lubatud konventsiooniga, mis nõuab avatust teistele kultuuridele ning tunnistab, et ideede vaba levik tugevdab kultuuride mitmekesisust. Õigusega lisasid sõnavõtjad, et vabadust pole vaja ainult kultuuritoodete müüjatele, vaid ka kõigile neile, kes otsivad kultuurist vastuseid oma küsimustele. President H. Köhleri arvates kaitseb konventsioon “eneseteadlike kultuuride partnerlust, mis välistab nii kultuuriimperialismi kui ka katsed ennast võõraste mõjude eest kapseldada ning inimestelt kultuuripakkumiste vahel valimise võimalused ära võtta”. Konventsiooni poolt hääletasid peaaegu kõik UNESCO liikmesriigid, vastu olid ainult USA ja Iisrael.
Kokkuvõttes võib öelda, et konventsiooni järgi ei tule mitte kõike võõrast tõrjuda, vaid osata hinnata ja edendada seda, mis oma.
Seda tasub meeles pidada ka keelepoliitikas, näiteks vaidluses, mis äsja vallandus Eestis doktoriõppe keele üle. Paar nädalat tagasi ründas TLÜ professor Toomas Liiv Sirbi veergudel Tartu ülikooli, mida ta süüdistas üleminekus ingliskeelsele õppele ja võrdles seda omaaegse venestamisega. Raske on uskuda, et TLÜ doktoriõppes ei loeta ingliskeelset teaduslikku kirjandust, ei korraldata mõnikord rahvusvahelisi seminare, ei kutsuta välismaalt õppejõude ega mõnede väitekirjade oponente. Igatahes Tartu ülikoolis, kus doktoriõppe keeleks pole mitte inglise, vaid eesti ja inglise, rakendatakse viimast seoses selliste õppevormidega. Eesti teaduskeele arendamisega tegelevad mitmete erialade esindajad. Luuakse uusi termineid ja kirjutatakse eesti keeles teaduse uusimatest saavutustest (ajakirjad Akadeemia, Eesti Loodus, Horisont jt). Näiteks füüsikud on avaldanud suurepärased artiklite kogud universumi ehituse kohta.
Samal ajal ei taha ma sugugi öelda, et eesti keel pole ohustatud. Inglise keel on väge prestiižikas ega levi m
uidugi mitte ainult teadlaste hulgas, kuid just neil on tihti inglise keele kaudu kõige lihtsam oma erialast arengut kindlustada. Postimees püüdis minu seisukohti vastandada keeleteadlaste omadega ja pani minu artiklile eksitava pealkirja (vt Postimees 23. IX 2005). Olen nõus professor Mati Hindi murega ja nõustun, et eesti teaduskeele hääbumine võib olla eesti keele köögikeeleks mandumise algus. Ütlesin ka Pariisis oma sõnavõtus: “Eesti mäletab oma ajalugu ja teab ohtusid, mis ähvardavad kultuurilist identiteeti. Keeleline mitmekesisus on kultuurilise mitmekesisuse oluline tingimus ning seetõttu muretseme kõigi keelte pärast, mida ähvardab kadumine. Neist keeltest, milles suudetakse anda igal tasemel kõrgharidust, on eesti keel üks väiksemaid maailmas. Tunnistades suurte keelte väärtust rahvusvahelises teaduses, kommunikatsioonis ja koostöös, peame ometi tähtsaks kindlustada oma väikese keele jätkusuutlikkus”.
Küsimus on aga – mida teha? Oht on tõsine, aga seda ei saa kõrvaldada inglise keelele piirangute seadmisega, vaid oma keele toetamisega, nii moraalsete kui rahaliste vahenditega. Ühe maailmakeele kõrval tuleks rohkem õppida teisi suuri keeli. Väikerahva haritlasele on see kohustus, aga ka eelis. Keeleteadlased on loonud väärtusliku programmi “Eesti keele strateegia”. Haridus- ja teadusministeeriumis on valmimas kava eesti keele tugevdamiseks kõrghariduses. Peamiste meetmetena on kavandatud eesti oskuskeele õpetamise laiendamine teistele erialadele ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine või tõlkimine. Kuni aga neis programmides kavandatud meetmeid pole ellu viidud, oht mitte ainult ei püsi, vaid süveneb.
