Toeta
Otsi

ulme

  • Cardiffis inspiratsiooni otsimas

    Evi Aruj?

    Konverentsi teemad ulatusid infokeskuste igapäevaelust (eelarvekujundus, töökorraldus, juhtimisprobleemid, tehnoloogia) missiooniaruteludeni, kus täpsustati IAMICi tegevusstrateegiat kultuuripoliitika ja globaalsete majandustrendide kontekstis. Kõneks oli majanduslik toimetulek, negatiivsed ja positiivsed töökogemused, veebitehnoloogia, koostööprogrammid, muusikaliikide tutvustamise eripära, nüüdismuusika ja haridussüsteemi suhted, helilooja enesereklaam jne. Lisaks üldkogu suletud aruteludele oli konverentsikavas hulk kuulajatele avatud ettekandeid „väljastpoolt” esinejatelt. Kõige teravamalt jäid kõlama tulevikku vaatavad ja infokeskuste tegevusfilosoofiat puudutavad teemad.

     

    E-kontserdist statistikani

    „Vana” muusikatööstuse allakäiku ja digitaalmeedia arengut silmas pidades oli konverentsi tähtsaimaks teemaks tehnoloogia areng ja muusika(info) levitamise uued võimalused. Selle raames näitas tulevikutrendi soome helilooja ja veebilehe kunstilise juhi Ilmari Mäenpää tutvustatud veebikontserdisaali projekt (E-Concerthouse.com, alustatud 2007, täiustatud 2008), mis võimaldab vahendada arhiveeritud ja otseülekandes kontserte ning sisaldab ka (tasuta allalaetava, vaadeldava ja kuulatava materjaliga) digitaalset noodikogu. Levinud piraatluse taustal on oluline projekti täielik legaalsus: see toimib koostöös Soome heliloojate autorikaitse ühinguga (Teosto) ja on sajaprotsendiselt lepingutega kaetud.

    Teine oluline teema oli statistika. Seoses loomemajanduse teema üleskerkimisega paljudel maadel (ka Eestis) tekkinud ootus, et muusikakultuuri „sisu” vahendamise kõrval peaks infokeskuste töö hulka kuuluma ka muusikavaldkonna täieliku, süstematiseeritud, samuti majanduslikku külge hõlmava andmestiku kogumine. Õpetlik oli flaami (Belgia) külalise Roel Vanhoecki ettekanne, millega ta tutvustas sellise info kogumise online-projekti ning sellega seotud raskusi (allikate rohkus, kodeerimise ja tõlgendamise, isikuandmete ja ärisaladuse kaitse probleemid). Põhjalikult vaeti konverentsil infokeskuste tööprofiili. IAMICi sihtide sõnastust kujundas tõsiasi, et kaugeltki kõigil keskustel ei ole raha ega tööjõudu, et katta peale klassika ja nüüdismuusika ka jazz- ja folkmuusikat, rääkimata popmuusikast, mille puhul on alati õhus ka üldhuvi ja kommertsiaalsete huvide konflikt.

     

    Nende keeles

    Kõikjal määravad infokeskuste tegevushaarde ja sihid riiklik kultuuripoliitika ning majanduslik võimekus, aga väga suurel määral ka traditsioonid ja mingi üldine mentaalsus suhtumises kultuuriküsimustesse. Üks üllatavamaid muljeid oli, et suurtele erinevustele vaatamata tunnetavad MIKid üsna ühtmoodi maailmas jõudu koguvaid põhimõttelisi muutusi. Ka rikaste riikide (Rootsi, Soome, Kanada, USA) esindajad kõnelesid murega sellest, et muusikakultuuri iseväärtuse, l’art pour l’art põhimõtte, mille sisuks on muusika mõjul kultiveeritav olemis- ja tunnetusviis, on välja vahetanud eriti suurte rahanumbrite palavikuline lugemine. Üsna varjamatult kannab sedasama „hulgifilosoofiat” ka loomemajanduse kontseptsioon, mis praegu kõikjal kultuuripoliitika tulipunktis ning võimaldab väga erinevaid tõlgendusi ja lahendusi.

    Viimasel loengupäeval andis IAMICi ja selle liikmete tegevusest ülevaate Jan Ford, mitmeid muusikainstitutsioone juhtinud inimene, Briti kultuuripoliitika ekspert. Tema jutust koorus välja üldsuundumus: kui postsotsialistlikes riikides mõjutab kultuuripoliitikat ja sedakaudu ka infokeskuste tegevust veel üsna tugevasti rahvuslikul identiteedil põhinev, kohati isegi „martüroloogiline” (Poola MIKi kohta tarvitatud väljend) väärtussüsteem, siis arenenud riikides on suurim mõjutaja üha suurem kommertsiaalse ideoloogia surve ja (koos sellega) tehnoloogia areng, millel on vähemasti kaubanduslikust ja kommunikatiivsest küljest positiivseid külgi.

    Fordi jutust jäi kõlama mõni üsna tuttav juhtmõte. Esiteks: tuleb kainelt kohaneda tõsiasjaga, et ka muusikamaailma mõjutavad globaliseerumine, kultuuride segunemine, tehnoloogia areng ja kommertsiaalne surve. Teiseks: et ellu jääda ja missiooni täita, tuleb õppida kõnelema „nende keeles”. See viimane väljend oli vägagi lõbustav, meenutades võõra ideoloogia raames „oma asja ajamist” eelmise riigikorra ajal. Järgnenud arutelu oli kirglik, pakkudes muu hulgas välja ka loosungi, et pealetungiva kommertsi kiuste tuleb jõuliselt hoopis elitaarsuse väärtust rõhutada.

     

    Muusikamuljeid

    Cardiff pakkus ka muusikaelamusi. Sissejuhatuseks tutvustas Walesi muusika- ja teatrikolledži juhtivteadur Lyn Davies Cardiffi etnograafiamuuseumis (Museum of Welsh Life) peetud loengus kõmri muusikat. Muuseas, ta tegi seda ülimalt patriootlikus vaimus. Kokkutuleku eelviimasel päeval anti Penarthis, Püha Augustinuse kirikus IAMICi tavapärane aastakontsert, kus seekord kõlas koorimuusika. Omavahel öeldes, kontserdi kava Taani, Rootsi, USA, Uus-Meremaa, Poola, Slovakkia, Kanada, Šoti ja Walesi heliloojate muusikaga ei hiilanud erilise originaalsusega ei esituslikus ega ka materjali mõttes. Ilmselt määras tulemuse ka esinenud kooride – Swansea Bach Choir ja Cantemus Chamber Choir Wales – suhteliselt tagasihoidlik tase.

    Konverentsikavas oli ka parajasti toimuva Vale of Glamorgan Festival’i (6.–12. IX) üks kontserte Llandaffi katedraalis, kus esines BBC National Orhestra of Wales, dirigendiks Michal Dworzyński. Orkestri soe ja elastne, koloriidiüllatustega kõlapilt pakkus omaette naudingut. Kuulda olid kuulsa poolaka Henryk Górecki arhailise koloriidiga „Kolm tantsu” ja kaks instrumentaalkontserti: noore uelsi helilooja Guto Puw Oboekontsert (solist David Cowley) ja Piers Hellawelli „Agricolas“ (maailmaesiettekanne, solist Robert Plane) klarnetile ja orkestrile – mõlemas prooviti läbi „uuskeerukuse” inimsõbralikumaid variante ja mõlemad olid perfektselt esitatud kontsertteosed. Viimasena pakkus nalja poola helilooja Pawel Szymański „Quasi una sinfonietta”, teadlikult eklektiline, vaimukalt stiiliajaloo registritel mängiv teos.

    Sama festivali (kahjuks mitte IAMICi konverentsi) kavas oli ka  ansambli Vox Clamantis kontsert Püha Augustinuse kirikus Helena Tulve, Arvo Pärdi, Tõnis Kaumanni ja Toivo Tulevi loominguga. Vastuvõtt oli väga soe, omavahel öeldes – Vox Clamantise kontserdil oli kunstilist elaani märksa enam kui Walesi sümfooniaorkestri esteetiliselt nauditava, kuid lühikese kuiva aplausiga lõppenud etteaste puhul. Eesti muusikas on omapära ja veetlust, mis saab kaugemal olles eriti ilmsiks.

     

     

     

    Tulevikku vaadates

    Cardiffi konverents oli inspireeriv, andes rohkesti teadmisi infokeskuste olukorra, erinevuste, ühiste probleemide ja lahendusteede kohta. Tõsi, tublisti kärbib seda inspiratsiooni tõsiasi, et 13 aastat tagasi 15 süvamuusika organisatsiooni poolt asutatud ning klassika ja nüüdismuusika tutvustamisele pühendunud Eesti Muusika Infokeskus püsib visalt IAMICi liikmete eelarvenimekirja viimastel ridadel. Muidugi ei saa seda nimekirja mehaaniliselt tõlgendada, suhtarvud annavad helgema pildi. Samas tähendavad absoluutarvud siiski väga konkreetseid, s.t üsna piiratud võimalusi. On ju selge, et kui kõrgharidusega töötaja palk moodustab vaid kaks kolmandikku keskmisest, on see tugev tegevuspidur.

    Aga tegevusväli on avar. EMIKi sihiks on juba algusaegadest peale olnud interpreetide lehekülje avamine. Praegu on see realiseerumas, kuid üldise finantskriisi tõttu ohus. Et eesti muusika tutvustamisel ja levitamisel maailma tsunftikaaslastega sammu pidada, peaks EMIKi tulevikukavades klassika ja nüüdismuusika kõrval koha leidma ka teiste muusikaliikide esindamine, muusikaelu statistilise üldplaani loomine ja noodikirjastamine, rääkimata digitaalse meedia kasutamise võimaluste avardamisest. Cardiffi konverents andis uuendusteks rohkesti ideid.

    Kõigi tulevikuplaanide garantiiks on siiski EMIKi
    üldpositsiooni muutmine: ebamääraste volituste ja ebakindla finantseerimisega „missioonitööle” peaks andma kindlama aluse lisafinantseerimise allikad, autoriõigusega seotud täpsed juriidilised volitused ja suurem koostöö heliloojate, interpreetide, fonogrammitootjate ning teiste kultuuriinstitutsioonidega.

     

     

  • Ajalookirjutuse vastupanuta kohanemine

    Rein Ruutsoo

    Jaak Alliku ärgitava kommentaarita poleks seda õnnetut raamatut kõneks võtnudki, aga ilmselt oleme olukorras, mis avaliku diskussioonita ei parane. Pealegi, telliskiviga “Kohanemine ja vastupanu” jõudis lõpule Karjahärma ja Sirgu triloogia Eesti eliidi kujunemisest kahel viimasel sajandil (esimesed osad olid “Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917”, 1997 ja “Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940”, 2001). Pinna kõikumine autorite jalge all on iga järgmise köitega üha märgatavam. Viimane köide on ilmne ebaõnnestumine. Selle põhjuseks on eelkõige metodoloogiline nõrkus – haritlaskonda ja eliiti puudutava teoreetilise kirjanduse ja muudes riikides tehtu täielik ignoreerimine, mis annab igas järgmises raamatus üha enam tunda. Lisaks veel “arenenud sotsialismi” uurimisega kaasnevad probleemid ja lõpuks teadustöö elementaarsete alusprintsiipide eiramine.

    Minu arvamus ei peaks tulema ootamatusena. Edastasin kord Tunas ilmunud Väino Sirgu kirjutatud osa kohta oma arvamuse toimetusele, kuna oli selge, et ei kirjutaja ega mitte-ajaloolastest toimetus  oska eristada professionaalset ja mitteprofessionaalset tegevust. Edasised ilmunud kirjatööd jätkasid aga samas vaimus – kehva üliõpilasreferaadi formaadis. Mitmeti peegeldab eesti ajaloo kirjutamise tase tõsiasja, et nn eelretsenseeritavate ajakirjade põhimõtted, mis vastutustundlikul toimetamisel oleks uurijale suuresti abiks, pole meil veel vähemalt täiel määral (ütleme nii) rakendunud.

     

    “Arenenud sotsialismi” uurimise väljavaated

    Karjahärma-Sirgu ühistöölise sarja tasemelangusel on vähemalt kaks põhjust. Esimene seondub Eesti ajaloo uurimise objektiivse seisuga. Kõige paremini on uuritud XIX ja XX sajandi vahetus (ka Karjahärmal mitmeid häid alusuuringuid). Kehvemini tunneme Eesti Vabariigi aega ja napilt on alusuuringuid nõukogude perioodi kohta. Viimane puudus on jätnud tõsise jälje ka suurteosele, Eesti ajaloo VI köite kultuuripeatükkidele. Teiseks, mida edasi, seda keerulisemaks muutub ka uurimisobjekt. Kui XIX ja XX sajandi vahetusele järgnev mahub hästi näiteks moderniseerumise võtmesse, siis “arenenud sotsialism” on postkommunistlikes maades jätkuvalt tõsine väljakutse. Need ühiskonnad on “läbipaistmatud”: telefonipoliitika salastatud, statistika enamasti võltsitud, kodanikuühiskond võrgustunud ja sotsiaalsed suhted ning kultuur mitmekihiliselt semiotiseerunud. Seega tuleb ära teha tohutu töö juba selle aja kohta leiduva andmestiku “korrastamisel”, s.t selle usaldusväärsuse tekitamisel, allikakriitikal. See aga tähendab, et väga suure kaalu omandab juba kontseptualiseeriv tegevus, mis rajaneb sotsioloogiale, antropoloogiale, semiootikale jne. Poliitilise võitluse mõju aga on tuntav: kuni silmapiiril on keegi, kellele võib külge kleepida “endise” sildi, pole lootust, et perioodi käsitlemisel kaaluvad uurimuslikud eesmärgid ajaloolaste ja poliitikute hulgas üles parteilised huvid – valimiste võitmiseks näidatakse, keda vaja, kollaborandi ja rahvuse reeturina.

    Sellest vaatenurgast jään kaunis pessimistlikuks. Juba korra hästi kohanenud ajaloolased sulanduvad taas püüdlikult uue “ideoloogilise tellimusega”, mis peegeldub juba raamatute pealkirjade fraasideski, “kultuurigenotsiid” näiteks. Kohanemise ja vastupanu dilemma sünnib uuesti. Nõukogude aja viletsam pool taastub – “võitlev” fraseoloogia asendab taas uurimuslikku süvenemist. Kõlavate pealkirjade all, nüüd turumajanduse, omariikluse jne viljastavates tingimustes, võiks vahel ka tõsist uurimistööd teha. Või on see kohanemisoskus kaduma läinud?

    Kogu häda algab tõsiasjast, et uurimuses on käega löödud elementaarsetele teadustööle seatavaile tingimustele. Lohiseva-lobiseva “ajaloolise sissejuhatuse” asemel peaks ju alustama sellega, milleta ei pääse vähemalt Tallinna ülikoolis eelkaitsmisest edasi riigiteaduste osakonna magistritöö: sõnastama selgelt töö eesmärgid, formuleerima peamised probleemid, konkreetsed uurimisülesanded jne. Seejärel tuleks süstematiseerida põhimõisted (haritlased, intelligents, nomenklatuur, eliit jne), sh mõisted, mida süsteem ise kasutas, ja lisada nende analüütiline käsitlus, mis võimaldab näiteks võltsitud statistikat ümber arvutada, s.t uudsel viisil süstematiseerida. Kuid nagu juba Allik osutas, ei tunne eliiti uurinud autorid, uskumatu (!), mõiste “nomenklatuur” sisu! Selle ignoreerimisest, et uurimistöö algab teoreetilise sissejuhatusega, johtub seegi, et “uue klassi” ja üldse nomenklatuuri lähem käsitlus muutub probleemiks alles seoses nn sulaga, sest raamatu “Uus klass” kirjutas Milovan Ðjilas alles 1957. aastal. Kuid nähtus, s.t nomenkatuurne eliit on süsteemiomane nähtus.

    Allikakriitika, s.t statistika usaldusväärsuse kohta on siin-seal raamatu keskel arutlusi. Näiteks seoses partei sotsiaalse koosseisu analüüsiga. Kuid kogu statistilise materjali usaldusväärsuse uurimiseta ja arvude kommentaarita pole nõukogude aja arvustik kasutatav. Teame ju, et see oli pokazuuha-ühiskond. Historiograafia on üks võtteid, kuidas oma mõtteid korrastada ja eelkäijatelt õppida. Ka seda pole. Õpiks ehk lääne ja naabrite uurimiskogemusest? Kogu raamatus ei leidu ühtegi võrdleva lähenemise alget, s.t paralleele näiteks Läti-Leeduga, mis on ju kvaliteetuurimise A ja O. Mida pole, seda pole. Aeg-ajalt, näiteks sissejuhatuses, markeeritakse arutlusi Habermasi ja Bourdieu’ nimega – mis pole muud kui teada-tuntud pokazuuha! Mingit nende metodoloogiliselt väärtuslike teadlaste ideede rakendust pole näha! Seda kõike on piinlik kirja panna, aga juba raamatu esimesed leheküljed – historiograafia asemel odavavõitu antikommunismi ja selle “kriitika” publitsistlik segu – ennustavad halba.

    Selle kinnituseks raamatule tüüpilise fraseerimise stiilinäide: “Süsteemikriitikutest, sovetoloogidest ja demokraatia jutlustajatest, kes üksteist üle trumpavad, pole puudust, kuid vähe on seletusi. Just seletus on ajaloo kõige haavatavam koht” (lk 17). Mis aga järgneb, on just seda laadi jutlustava ja ületrumpava teksti lõputu ketramine ilma tõsiste “seletusteta”, kui selle sõna all mitte lihtsalt narratiivi mõista (mida autorid väga olulise termini “seletuse” all mõtlevad, seda ei saagi teada, reeglina ajaloolased “seletusi” selle standardteaduslikus mõttes ega ka Marxi mõttes ei annagi).

     

    Mõttetu ja vigane faktoloogia

    Valesid väiteid, puudulikke ekspertiise jne või lausa rumalusi võiks loetleda lehekülgede kaupa. Mõned näited suvaliselt valitud viielt leheküljelt raamatu keskelt. “Loodusteadustes langesid ideoloogilised pidurid 60. aastatel suuresti ära” (lk 231). Mõned kivipäised lõssenkistid küll veel toimetasid, aga “suuresti” langesid pidurid juba 50ndate keskel. “Stalini ajal polnud esteetika kategoorial mingit tähendust (lk 231). Mis “kategooria” see on? Ei tea, aga arutlustel ilu üle oli kunsti saatust määrav roll. “Nüüdki püüdis valitsev klikk ilu valdkonda monopoliseerida” (lk 232). “Diskussioon sotsrealismi üle Moskvas kulges raskelt” ja “Dogmaatikute vastupanu ületades jõuti üsna lähedale ametlikult põlualuse revisionisti R. Garaudy “piirideta realismile” (lk 232). On vist olulisem, et seda laadi arutelud toimusid ju ka Eestis ja Jaak Kangilaski jõudis siin Garaudy ideid isegi trükis tutvustada! “Sõjajärgseil aastail tehti paljudele Eestisse jäänud haritlastele ja (riigi) teenistujatele, kelle ankeet seda esmapilgul lubas, ettepanek parteisse astuda” (lk 235). Riigiteenistujaid nomenklatuurriigis muidugi tollal polnud! Ja väide ise on ekslik: kuni 1949. aastani keelati nn Saksa ajal Eestis viibinute parteisse võtmine (selle taha jäi kinni ülikooli rektori Alfred Koorti parteisse astumine, mida toetas isiklikult Nikolai Karotamm!

    Akadeemilise teose viie (!) lehekülje kohta on küsitavusi märkimisväärselt palju. Kõigist neist viga
    stest, millest mõni on lihtsalt kurb-naljakas, veidratest väidetest, viletsatest formuleeringutest (“sagedased riiklikud matused ja üleriiklik lein andsid tunnistust teravast võimukriisist Kremli müüride taga” – lk 279) kumab läbi kurb tõsiasi, et raamatu tohutu bibliograafia on petlik. Tegelikult ei valda autorid ainet – ei orienteeru elementaarselt alustrajavates kultuurilistes ja poliitilistes arengutes ja protsessides, mis kujundasid kultuurielu Eestis, kõnelemata sellest, mis toimus maailmas. Need aga moodustavad toimunu, inimeste valikute jne “seletava” konteksti.

    Nii kinnitatakse, et pagulaste noorem põlvkond, nagu ka Taagepera, olevat leppinud tegelikkusega, s.t Eesti sovetiseeritusega (sama väidetakse ka kodueestlaste noorema põlvkonna kohta). Taagepera arutlused EKPsse astumise mõistlikkuse üle ja “autonomiseerimise” kavad pole aga ainult pagulaskonna probleem või mingi grupi allaandmise tulemus, vaid liituvad nn konvergentsiteooria ja arengunägemuse kontekstiga. N Liit ja kommunism olid selleks ajaks “tulnud, et jääda”. Mõistmaks 60-70ndate protsesse on oluline teada, et mitte alati pole NSV Liitu käsitletud “kurjuse impeeriumina”, mille häving oli vaid aja küsimus. “Süsteeme” käsitles terve poliitikute ja kremnoloogide armee lihtsalt moderniseeruvate ühiskondade üksteisele lähenevate ja kokkusulavate versioonidena! Selles kontekstis omandab ka “leppimine”, “kollaboratsionism” ja kõik muu Karjahärmale-Sirgule nii armas, lisatähendusi. Eesti pagulased pidid olema targemad sellest, mida sisendas ligi 10 000 sovetoloogi!

    Maailmas sel perioodil toimunu fooniks seadmise katsed on halenaljakad. Analüütilist mõõtkava, mis lõppude lõpuks defineeris ka nõukogude riigi hukutsüklid, ei vaadelda. Karjahärma-Sirgu lugemushorisondi mõõdupuuks kujunevad mõned harvad jutuks tulevad kurbtraagilised lood näiteks Reichist, kes kogunud seksuaalenergiat kastidesse ja surnud 1957 aastal Pennsylvanias vanglas (kuupäev on veel puudu!), või selgitus, et Althusser, pealegi vana kommunist, kägistas oma naise (lk 271). Väited viimase lojaalsusest (?) juba surnud Stalinile on enam kui kaheldavad, samuti väide, et Marcusel polnud marksismi-leninismi suhtes kindlat seisukohta. Nimetatud on aga kõik mitte mingid tolad, vaid filosoofia ja sotsiaalteaduste absoluutsed suurkujud. Uurijale oleks peamine selgitada, millised ideed Eesti vaimuelu mõjutasid. Kas või näiteks Marcuse ja Garaudy mõju sedastamine olnuks oluline, kõnelemata Frommist, Parsonsist või isegi Althusserist, kui juba nad kõneks võtta.

     

    Klišeed uurimise asemel

    Nõukogude perioodi kohta raamatus uut analüütilist teavet ei leidu, uurimuslikke tulemusi pole. Lõputu refereerimise kõrval jutustatakse ümber ideoloogilisi klišeesid, selle asemel et mõnda nähtust ka ikka uurida. Piirdugem ühe näitega: “Kollaborantide koolitamine ja n-ö sotsialismi ehitajate viienda kolonni formeerimine tagalas oli ettenägelik ja pika perspektiiviga plaan. Sama eesmärki teenis ka rahvusväeosade moodustamine Punaarmee koosseisus. Rahvuse ja haritlaskonna lõhestamine nõrgendas eestlaste vastupanu sovetiseerimisele” (lk 193). See lause on copy-paste-tehnikaga “laenatud” ühest teisest raamatust (Karjahärm, Luts, “Kultuurigenotsiid Eestis”, 2005, lk 55). Erinevalt halvast ajakirjandusest peaksid ajaloolased argumenteerima. Mingeid ajaloolisi vaatlusi, analüüse jne selle kohta, mis rolli siis need “kollaborandid” ja viies kolonn Eestisse tulnult ikkagi täitsid, nii võimsale, ideoloogiliselt korrektsele ja kogu põlvkonda poliitiliselt maha kandvale üldistusele loomulikult ei järgne. Kogu “viienda kolonni” retoorika ei rajane mitte reaalse olukorra, võimaluste ja tagalast tulnute tegevuse uurimisel, vaid poliitilistel eeldustel, et tagalast saabusid eesti rahva vaenlased, et terav konflikt kindlustab “õigete” võidu ja avalik vastandumine Stalini päikese all teeninuks kõige paremini arengu huve, s.t arutleb konfliktipõhise laada-antikommunismi keeles. Varjatud alusväide on, et Eestile olnuks parim, kui tagala-eestlased (Kruus, Semper jt) hukkunuksid külmas-näljas ja sõjajärgse Eesti eliit koosnenuks vaid Saksa okupatsiooni üle elanud põliseliidi jäänustest ja liidu-eestlastest, kes teinuks tee lahti tekkinud tühimikku täitvaile mitte-eestlastele. Arvan, et sel juhul me 1991. aastal poleks enam tõusnud.

    Samalaadse väärtusega on autorite teada-tuntud rõõm Sinimägede verepulma varjus mere taha kaduda jõudnute üle. Võib ka teisiti arvata. “Enese eestlaseks tunnistamine tähendab samal ajal kodumaa põlistest õigustest kinni pidamist, tähendab kinni pidamist isade poolt pärandatud ja viljeldud maakamarast. Selle põlise seaduse, omast maast kinni pidamise seaduse vastu oleme meie põgenikud eksinud. (…). Pole kangelastegu oma maad maha jätta. Põgenike pidamine julgemaks ja uhkemaks osaks eesti rahvast on nende nähes, kes kodumaale jäid või pidid jääma, ebaõiglane. Kodumaa püsib vaid siis, kui seda keegi ülal peab ja meie jaoks säilitab”. Nii kirjutas 1946. aastal “kollaboratsionistidest” Tiefi valitsuse kokkupaneku taga seisnud ja hiljem pagulasvõitlust juhtinud Eerik Laid. Saksamaalt 1946. aastal naasnud akadeemik Harald Kerese mõte, et “meid päästis Krimmi tatarlaste saatusest Eesti Korpus, aga tõenäoliselt ka varjumine kommunistliku argoo taha”, on ehk veidi kategooriline, aga üsna lähedal tõele ja seda mitmes mõttes. Igatahes maksab selle üle mõtelda.

    Kokkuvõtete tegemisel ja mingitele loogilistele järeldustele jõudmisel on autorid pea ületamatute vastuolude ees, nagu vaatab vastu saba ja sarvedeta osast “Lõpetuseks”. Ühelt poolt on nn peajoone seatud ideoloogilised raamid, antikommunistlik dogmatism, mille vastu kardetakse “punaprofessori” tiitli hirmus eksida (või millest ei suudeta kontseptuaalselt üle olla), ja teiselt poolt ikkagi tõsiasjad, millest räägib ka Allik. Võimatus sellest vastuolust välja tulla saab nähtavaks siis, kui Nõukogude režiimi hinnates jõutakse ühildamatute järeldusteni: “Nõukogude võim ei sallinud haritlaskonna vähimatki opositsioonivaimu” ja surus seda “haiglaselt” maha (lk 753). “Võim ei tahtnud ega saanud-suutnud… sekkuda” repressiivpoliitikat hukkamõistvasse teatritegemisse (lk 760).

    Peagi ollakse nii tänasele ajalookirjutusele väga tavalises “paradokside lõksus”, millele on tüüpiline jõudmine arutluse faasi “paradoksaalne…kuid” (lk 761). See on klassikaline n-ö nõukogudekriitilise diskursuse “vaesuse tunnistus”. Selle sisuks on sama õnnetult abitu seisund kui see, milles olid nõukogude ajaloolased, kes sarnastel ideoloogilistel põhjustel ei saanud Eesti Vabariigis (olemuslikult) midagi head leida!! Teiste sõnadega, Karjahärm ja Sirk on tegelikult silmitsi sama probleemiga kui omaaegsed Eesti Vabariigi ajaloolased-paljastajad, kes moodustasid lauseid nagu: “Kodanluse verisele diktatuurile, imperialismi röövpoliitikale, rahva halastamatule ekspluateerimisele jne vaatamata tegi Eesti kultuur aastail 1920–1940 “edusamme” jne” (mäletate ju küll, kuidas see käis). Nüüd siirdutakse üksteist välistavate vastandite raamides toiminud dogmade maailmast (marksism-leninism) enam-vähem sama dogmaatiliselt konstrueeritud dihhotoomiliste (mitte dialektiliste – jumal hoidku) vastandite manihheistlikku maailma. Kui on partei võim, siis pole demokraatia lõhnagi, kui on marksism, siis pole haisugi mõtlemisvabadusest, kui nõukogude režiim, siis ainult “inimvaenulik” jne. Kui elati “kurjuse impeeriumis”, siis saavad inimeste valikud diktatuuri valguses paista vaid reetmise, kollaboratsiooni jms valguses. Aga kui selle aastakümneid kestnud “reetmise”, “kaasajooksikluse”, “mahamüümise” jne tulemuseks on väärtuslikud romaanid, kaunid luuletused, võimas teadus, suurepärane teater? Karjahärm ja Sirk löövadki lõpuks käega ja leiavad, et ega vahe isegi reetmise ja passiivse vastupanu vahel polegi nii selge (lk 761). Sellega ma
    enam nõus pole, kuid seda laadi allaandmine on kõikesöövas raamatus paratamatu.

    Kuid probleem jääb: kuidas ikkagi oli võimalik, et eesti kultuur ja keel tulid täitsa eluvõimelisena välja olukorras, kus “Eesti vabadusliikumises domineerisid individuaalsed ja passiivsed vastupanu vormid, mis püüdsid nõukogude tegelikkust ignoreerida” (lk 761)? Kui “kodanlisel ajal” oli kõik hea võimalik tänu EKP põrandaalusele kangelaslikule tööle ja töölisklassi võitlusele, siis nüüd loodi rahvuslike reeturite (EKP, Rahvarinne) kõrvale selle oma ekvivalent – metsavennad, dissidendid, pagulased jne, kes ei unustanud hetkekski minevikku ja võitlesid vaibumatult rahva parema tuleviku eest. Nad esindasid “eesti rahva” müstilist (“paremat/progressiivsemat osa”), kes vaatamata “partei diktatuurile”, “KGB terrorile”, “Moskva kägistamisele” jne tõid meile tagasi Eesti Vabariigi. Karjahärm ja Sirk peaksid kogu eelneva paljastusdiskursuse järgimise alusel, kui olla loogiline, just sellise tulemuseni jõudma. Nõukogude režiim oli ju kommunistlik okupatsioon! Kuid nad saavad isegi aru, et ENSV olemuslik mahakriipsutamine sotsiaalkultuurilise substantsina poleks veenev, nagu polnud ka Eesti Vabariigi panuse eitamine nõukogude ajal. See oleks lihtsalt “vulgaarne hegeliaanlus”. (“Õiged” ideed on reaalsemad kui “halb” mateeria.)

     

     

     

    Paradokside lõksus

    Ja nii hakkavad ühel hetkel siginema mõttekäigud nagu “nõukogulikele ebakohtadele ja deformatsioonidele ning režiimile lõivumaksmistele vaatamata oli Eestis taasiseseisvumisel arvestatav teadus- ja hariduspotentsiaal nii institutsioonide kui inimeste mõttes” (lk 759)”. Režiimi olemusliku kurjuse asemel käib nüüd jutt ebakohtadest, n-ö “üksikutest puudustest” ja, nagu “jumal masinast”, on platsis paradoks. “Paradoksaalne, kuid tõsiasi, et rahvusliku ja antikommunistliku revolutsiooni etteotsa tõusid komparteisse kuulunud intellektuaalid” jne (lk 761), s.t kollaborandid! Saulustest saavad Paulused!

    Tegelikult on Karjahärm ja Sirk oma raamatu kirjutamisel lõksus, mille on konstrueerinud laada-antikommunistlik ajalooideoloogia. Võimalus, millel rajaneb läänes juba paarkümmend aastat edukas kommunismi uurimine (mitte Eestis), on mittetotalitaristlik ühiskonnakäsitlus – loobumine manihheismist. Reagan lammutas selle toel muuseas impeeriumi. Selleks oli vaja tunnistada, et kuigi N Liit on “patoloogiliselt moderniseerunud”, on ta ikkagi moderniseerunud maa (Karjahärm ja Sirk kahtlevad ka selles, lk 761); et ehkki süsteemid on vastandlikud, on neil ka “jagatud väärtusi”, st NSVL pole “kurjuse impeerium” ja NLKP peasekretär Gorbatšov (Vaino) pole “suur Saatan”.

    Nii-öelda stiihiliste materialistidena kordavad autorid eri variantides läänest laenatud fraasi, et “poststalinistliku aja riigi- ja parteijuhid mõistsid, et vanaviisi pole võimalik edasi elada ja et diktatuuri ei saa rajada üksnes hirmule ja massiterrorile tuginedes” (lk 230). Kuidas nii – paadunud stalinistid ja järsku “mõistsid”? Aga miks siis ei saa endisel viisil valitseda? See on ju uurimisprobleem, mida võinuks ka Eestis lähemalt vaadata! Kuidas võimaldas nõukogude ideoloogia üldse stalinistlikust valitsemisvormist loobuda? Või äkki polnudki see alusdoktriini osa? Neid ja paljusid muid küsimusi, mida autorid ei esita, on arutatud paremas kirjanduses, mis on loobunud “suure Saatana”, “kurjuse impeeriumi” jne retoorikast.

    Karjahärma ja Sirgu raamat on tegelikult meie aja sündroom. Sellega seoses tehtud mitmed tähelepanekud kehtivad üsna suure osa kirjanduse kohta, kus käsitletud nn nõukogude perioodi. Eesti ajaloo kirjutamine pole veel väljunud ei kommunistlikust ega postkommunistlikust traumaatilisest perioodist.

     

  • Tallinna Joonistustriennaal Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Teisipäeval, 07.08.2012 kell 17.00 avatakse Draakoni galeriis Tallinna Joonistustriennaali näitus “MANU PROPRIA”.

    Näitusel MANU PROPRIA on kümme osalejat: Jüri Arrak, Mikk Freiberg, Tarmo Roosimölder, Mare Vint (Eesti), Ciprian Ciuclea (Rumeenia), Mattias Fagerholm (Rootsi), Jaak Poom (Rootsi/Eesti), Amanda Robins (Austraalia), Glory Tacheenie Campoy (USA), Sarah Lüdemann (Saksamaa).

    Eriilmeliste joonistuste valikus on eelmisel, 2009. aastal toimunud joonistustriennaalil diplomiga tunnustatud kunstnikud. Manu Propria diplomisaajaid oli kokku 21, teiste tunnustatud kunstnike joonistusi eksponeerime teistes galeriides. Mare Vint jätkab lõuendile joonistatud visioonidega. Jüri Arrak esitab ühel joonistusel pangatšeki originaali, meenutusena kunstniku isa poolt emale tehtud pangaülekandest poja sündimise puhul. Tarmo Roosimölder kujutab lugusid krunditud puuplankudel. Amanda Robins on saatnud näitusele töömahukad joonistused salapärastest võrkudest. Ciprian Ciuclea esitab kontseptuaalse projekti kirjelduse. Rootsis elava Eesti arhitekti Jaak Poomi keerukates joonistustes näeme mõjutusi Kesk-Ameerikas säilinud müüridest ja müütidest. Navajo indiaanlane Glory Tacheenie Campoy on sulatanud käsitsi valmistatud paberisse värvikaid pärimusi. Mattias Fagerholmi grafiidijoonistustes on peidus mõtisklusi ja fantaasiaid. Mikk Freiberg loob nappide ja tundlike aktsentidega veenvaid kujundeid. Draakoni galerii joonistuste vahele sobitub ootamatult Sarah Lüdemanni video dialoogidega, mis erinevaid käekirju ja kontseptsioone omal kombel ühendab.

    Kahtlemata tuleks kümne kunstniku nägemusi vaadelda üksteisest sõltumatult, kuid süvenedes moodustuvad näitusel uued seosed.

    Loit Jõekalda

    Näitus jääb avatuks 18. augustini 2012.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.

  • Kas uus Lied-duo?

    Tiiu Levald

    Mihkel Polli nimi on kuulama kutsunud juba tema poisikesepõlve esinemistest peale, rääkimata konkursivõitudest Itaalias, peapreemiast meie „Con brio’l”, Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi I preemiast ja Tubina eripreemiast 2006. aastal. Ja sama aasta detsembris I preemia Ferroli rahvusvahelisel pianistide konkursil Hispaanias. Polli repertuaar on noorusest hoolimata hämmastava diapasooniga – Bachist Ligetini.

    Kolmekümneaastase, väsimatut õnnelootust täis Schumanni 16 lauluga tsükli on autor pealkirjastanud „Laulud klaveriga”. Selle märkusega on ta kinnitanud oma 1843. aastal väljendatud mõtet: lauluhäälele pole küllaldane olla vaid ta ise, sest ei suuda üksi täita interpretatsiooni mõtet. Seega on Schumanni muusikas Lied’i partnerid teineteisest eriti tihedas sõltuvuses ja ka sellel õhtul oli rõõm kogeda, et jällegi on tekkinud kooslus, keda tahaks kindlasti ka edaspidi koos musitseerimas kuulda.

    Juba esimesest laulust „See oli lahkel lehekuul…” võlusid Kuusiku ja Polli kõlakultuur! See oli oma diskreetse ja malbe mažoorsusega kaasakiskuv ning kui sellele järgnes koosminek, kus laulja ei peljanud olla lüüriline, õrn ja samas üldsegi mitte maneeritsevalt melanhoolne, siis jäid vaid jälgima heitlike tunnete ja vahelduvate meeleolude kulgu. Tsükkel on küllaltki komplitseeritud just oma tundelüürika varjundite leidmise aspektist. Kerge on libastuda ja minna haledalt sentimentaalseks. Kui Oliver Kuusikul on tõesti väga lüüriline ja koloratuuridele aldis hääl, siis selle tsükli puhul sai kogeda, et tal on ka väga kandev ja tuumakas esimese oktaavi kõla ja temas kui kunstnikus on tugev annus jõulist temperamenti ning energiat. Näiteks lauludes „Im Rhein…”, „Ich grolle nicht…”, „Ein Jüngling lieht ein Mädchen” ja eriti „Die alten, bösen Lieder…” saime kuulda mehist valu ja hingepiina.

    Mihkel Polli klaveripuudutuses on õhku, see annab kõikjal hingamisruumi ja, mis peamine, ta on intensiivne ja aktiivne osaleja, kuid mitte eales diktaator. Tema kätest ja mõtlemisest sõltus ju kogu muusikalise materjali vormimine tervikuks, kuid mitte kuskil ei kuulnud laulja kõla matmist. Kogu tsükli võlu on just selles tervikus, mis moodustub esimese laulu mažoorse atmosfääri ja viimase loo väga raskeid eelaimdusi kuulutava, ootamatult kardinaalse helitõu muutuse ühinemisel: kurb c-moll läheb järelmängus üle Des-duuri, kujuneks nagu eluring, kus looja sellel hetkel on.

    Võtta Schumanni kõrvale Duparci viis laulu oli väga hea idee, sest ka need laulud on kirjutatud 20–30aastaselt ja vaid paarkümmend aastat pärast Schumanni lahkumist. Ning kui Wagner oli 16aastase noorukina võlutud suurepärasest lauljannast Wilhelmine Schröder-Devrientist, kellele tegelikult oligi loodud Schumanni „Poeedi elu”, siis Duparci looming sai väga suurt inspiratsiooni Wagneri loomingust. Käis ta ju korduvalt kuulamas etendusi Bayreuthis.

    Kõnealusel õhtul kuulsime laule „Le Manoir de Rosamonde”, „Testament”, „Extase”, „La vie anterieure” ja „Chanson triste”. Kõigi lugude puhul oli selgelt kuulda kahte iseloomulikku joont: pika kulgemisega wagnerlikku teemajoonist ja sõna kõla tähtsuse ilmnemist. See on juba teesillutus Debussy stiilile vokaalloomingus.

    Laulja puhul sai järjekordselt kuulda imelisi moduleerimisi kõla kvaliteedis, prantsuse keeles ilmnesid tenori hääles väga sümpaatsed lopsakad värvingud – traagika avarus ja klaar kõla. „Extase” jäi meelde äärmiselt hea terviku kujundamise poolest just pianisti poolt ning mõjusaim mulje jäi „La vie anterieur’i” lõputult kulgevast fraasist ja kaunist poeesia kõlast (Baudelaire). Ning jällegi hurmas Mihkel Polli äärmine hilisromantiline, eel-impressionistlik hõrk ning läbipaistev värvikus.

    Oliver Kuusiku kunstnikunatuurile paistis selle helilooja mõttelaad ja helikeel äärmiselt sobivat – ta ei häbene olla avatud ning lüürik selle sõna parimas tähenduses.

     

  • Tulge tagasi elu eeslavale!

     

    Lubage mul sissejuhatuseks öelda teile – tere tulemast Kadriorgu! – ja ühtlasi soovida kõigile head Eesti iseseisvuse taastamise päeva. Just nimelt iseseisvuse taastamisest me ju täna räägime.

    Paraku kirjutab kalender, et täna on “Eesti taasiseseisvumispäev”. Me võime ju küsida, et mis seal vahet? Tollases Ülemnõukogus 20. augustil 1991. aastal kinnitatud Eesti riiklik iseseisvus on ju ajalooline fakt.

    Keelekasutus ja grammatika on meie mõtlemise peegel. Aga kas tõesti me mõtleme poole sajandi vältel igatsetud vabaduse tagasitulekule kui umbisikulisele, teiste poolt tehtule? Sõna “taasiseseisvumine” aga just seda ütleb. “Iseseisvuse taastamine” on seevastu aktiivne, meie endi sihipärane tegevus. Nagu see ju tegelikult ka oli.

    Täna 16 aastat tagasi avanes Eesti rahva ees uus tee. Samal ajal märkis see ühe väga pika ja kannatusterohke poolsajandi lõppu.

    Me oleme harjunud rääkima, et Eestis ei valatud iseseisvust taastades tilkagi verd. Aga see pole ju nii. Eesti sai uuesti vabaks, makstes selle eest enam kui 50 aasta vältel kümnete ja kümnete tuhandete elude ning purustatud saatustega.

    Kommunistlik režiim nõudis ainuüksi Eestis sadu tuhandeid ohvreid tapetute, vangistatute, küüditatute, põgenike ja tagakiusatutena. Küsigem, kas ka metsavennad ei olnud osa iseseisvuse taastamise protsessist? Kas 1980. aastal võõrvõimule vastu hakanud kooliõpilased polnud iseseisvuse taastajad? Ilmselt oluliselt enamgi, kui mõni ordenikandja.

    Tänapäeval oleme seda unustamas. Ja mitte ainult. Meil lausa soovitatakse unustada, nagu lugesime aasta-kaks tagasi retsensioonist filmile “Tõrjutud mälestused”, kus kriitik küsib: miks üldse peaksid küüditatud, kannatanud mäletama? Miks peaksid nad olema oma mälestuste pantvangid? Parem unustada, mitte rääkida.

    Aga põhjust, miks me iialgi ei tohi unustada, lugesime äsja Sirbist, Eesti inkorporeerimise aastapäeva nädala numbrist. See kõlas kui kaudne ja nõukogulik vastus Marie Underi luuletusele “Jõulutervitus 1941”.

    Sirbist saame teada, et 53 000 küüditatust tuli elusalt tagasi koguni 40 000 ehk lausa 75 protsenti. Ja neist paljud jätkasid oma loomingulist teed ja, ennäe!, pälvisid koguni riiklikke autasusid.

    Tõepoolest, Jaan Krossil ja Artur Alliksaarel õnnestus laagrist naasta. Kahjuks jäi Heiti Talvik tolle õnnetu 25 protsendi hulka. Ja millise protsendi hulka soovitatakse meil arvata 41. aasta juulis mõrvatud Jüri Parijõgi?

    Aga eriti häirib mind järjekordne katse maalida meie minevik mingiks paratamatuseks, millest oleks parem mitte rääkida. Sest mõne kirjamehe arust tegelikult polnud ju elul Nõukogude Liidus väga vigagi, kohati oli see parem kui täna Eestis. Kõik, kes okupatsiooniajal elasid, olid võrdsed – kagebiidid, karjeristid, nuhid ja muinsuskaitse inspektorid.

    Totalitarismi kurjusele vastuhakkajate eeskuju ja nende kannatuste meenutamine aitas eesti rahval endaks jääda ja riikliku iseseisvuse taastada. Ma arvan, et kommunismiohvrid väärivad seetõttu esinduslikku mälestussammast. Mitte ainult Ameerika Ühendriikide vaid ka Eesti Vabariigi pealinnas.

    Selleks, et me ei alluks üleskutseile tõrjuda mälestusi ja ajalugu, on meil kommunismiohvrite mälestusmärgi kõrval vaja ka mälu ja kunsti. Primo Levi ja Elie Wiesel ei unustanud oma minevikku. Nad saavutasid oma loominguga, et ka mitte keegi mitte kunagi seda ei unusta.

    Head sõbrad.

    20. august 1991 ja sellele järgnenu poleks saanud sündida teisitimõtlejateta, niinimetet dissidentideta. Nende tuntuimast väljaastumisest Hirvepargis möödub mõne päeva pärast juba 20 aastat. Mõned läksid Hirveparki, käterätt varrukas ja hambahari taskus. Neil oli küüditamise ja represseerimise kogemus olemas. Nad olid valmis teiseks, mõnel juhul ka kolmandaks teekonnaks Siberisse. Enn Tarto, Mart Nikluse, Lagle Pareki ja teiste saatus polnud mitte unustamiseks soovitet ajalugu, vaid reaalsus.

    20. august 1991 ei oleks saanud sündida ilma Rahvarinde ja Kodanike Komiteedeta ega nende kahe rahvaliikumise juhtide kompromissita. Selle kokkuleppe poolt hääletades täitsid tolleaegse Ülemnõukogu liikmed oma kohuse Eesti riigi ja rahva ees.

    See oli iseenesestmõistetav. See samm lihtsalt tuli astuda. Sest Eesti rahvas nõudis seda.

     

     

    Head sõbrad, loomeliitude esindajad.

    Okupatsioonirežiimi all elanud Eesti rahvas vajas äratust. Ja neiks äratajaiks ei olnud ega saanudki olla Eesti NSV võimumehed. Teisitimõtlejate hääled olid aga sunnitud vaikima.

    Ometi olid Eestis inimesed, kes hoidsid kindlana rahva meelt, kes õhutasid meid ühiselt laulma ja oma õigust nõudma.

    Need olid inimesed, kes kandsid meilt võetud iseseisvuse ideed ja hoidsid alles meile omaseid väärtushinnanguid. Kirjasõnas ja pildis, teatrilaval ja muusikas ja laulukaare all. Paljuski areldi, varjatult ja ridade vahel. Justkui muudest asjadest jutustades. Aga rahvas sai aru ja sai sellest tuge.

    Kuni 1988. aasta aprillis tulid loomingulised liidud kokku ja ütlesid lõpuks otse. Ütlesid, nagu luuletaja Hando Runnel, et Nõukogude Liit on koloniaalimpeerium. Ütlesid, nagu kunstnik Heinz Valk, et poolikut iseseisvust pole olemas.

    Vaimsete juhtide üleskutsele polnud punavõimul enam midagi vastu panna. Peale toore sõjalise jõu, mille viimaste ähvarduste saatel sai Eesti 16 aastat tagasi augustis taas vabaks.

    Teie, Eesti kultuuriinimesed, olite elu eeslaval, olite äratajad. Aga, nagu teame, olete sealt taandunud. Te ei osale häälekalt iseseisvuse “isaduse” tuvastamises. Te ei rõhuta oma keskset, ehk isegi otsustavat rolli meie omariikluse taastamisel. Paljudele teie seast oli see lihtsalt seni tehtu jätkamine, varasemast aktiivsemal ja nähtavamal viisil.

    Aitäh teile selle eest ning jätkugu teil püsivust rahva vaimu värske hoida.

    Siit ka minu üleskutse noortele loomeinimestele. Meie vabadus, meie kuulumine Euroopasse ja osalemine maailmakultuuris ei tähenda, et saaksime sulguda vaid iseenda murede, huvide ja mõnude kitsasse torni. Oma kodanikuvabadusi, eriti aga loomingulist sõltumatust tuleb igal päeval, igal hetkel kaitsta. Kombata ja ületada ette antud piire, sest ainult nii on võimalik luua.

    Nii, nagu loojad aitasid kodanikena ja isiksustena piire tajudes ja neid ületades taastada Eesti riiki.

    Selle eest sügav kummardus teile, loomeinimestele, ja kõigile, kes sellele kaasa aitasid.

     

     

  • Augustikuu üritused Sagritsa muuseumis Karepal

    Teet Veispak

    Neljapäeval, 9. augustil kell 19.00
    Mängitakse Heino Mikiveri absurdinäidendeid  „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades” ning „Othello ehk Veneetsia maur”
    Lavastajad: Leonhard Lapin ja Tiit Alte
    Osades: Marit Laast, Ervin Lember, Jaan Mägi, Ülle Orgmets, Alari Preis, Uno Trumm, Hillar Wimberg

    Laupäeval, 11. augustil kell 16.00
    Performance´i- ja installatsiooniõhtu „Vaikus”
    Osalevad: Siim-Tanel Annus, Ants Juske, Kai Kaljo, Toomas Kall, Leonhard Lapin, Jüri Ojaver, Alex Plutser-Sarno, Fideelia-Signe Roots, Ilja Sundelevitš, Jaan Toomik, HannesVarblane, Valeri Vinogradov.
    Kuraator: Teet Veispak

    Neljapäeval, 16. augustil kell 19.00
    Mängitakse Heino Mikiveri absurdinäidendeid „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades” „Othello ehk Veneetsia maur”
    Lavastajad: Leonhard Lapin ja Tiit Alte
    Osades: Marit Laast, Ervin Lember, Jaan Mägi, Ülle Orgmets, Alari Preis, Uno Trumm, Hillar Wimberg

    Reedel, 17. augustil kell 20.00
    Suvelõpukontsert. Laulavad Bonzo ja Marge

    Ateljees on väljapanek Richard Sagritsa 1950ndate aastate õlimaalidest; elutoas väike valik seni eksponeerimata akvarellidest.

    Septembri lõpuni jääb avatuks ka skulptorite Art Allmägi ja Jass Kaselaane ühisnäitus „Eesti lood”.

    Lisainfo:  53 8788 97

  • Kas kinnitada turvavöö või pingutada püksirihma?

    Kersti Kaljulaid

    Leidub palju teoreetikuid, kes väidavad, et tegelikult ei ole olemas ühtegi juhtumit, mida saaks kahtlusteta pidada majandusmullist väljumiseks pehme maandumise abil. Tegemist on niisiis akadeemilises mõttes määratlemata mõistega, mida tavaliselt kasutatakse tulevikust kõneldes siis, kui kõneleja saab isegi aru, et endine lend ei saa jätkuda. See on laiatarbemüüt, mis peab aitama ära hoida paanikat majanduslike olude halvenemise olukorras, kuna rõõmsat meelt säilitamata ei ole võimalik langusest toibuda, küll aga saab paanika abil langust edukalt süvendada.

    Kumbki käitumisjoonis – leevendamine või süvendamine – võib olla kellelegi kasulik. Vastavalt arendatakse ka jutuotsi. Nii Eesti ettevõtjad kui riiki esindavad arvajad on üksmeelselt võtnud kasutusele pehme maandumise loitsu. Kui uskuda, et pehme maandumine on pigem retooriline kujund kui konkreetse ja mõõdetava olukorra kirjeldus, siis ei ole meil tarvis analüüsida, kui pehme Eesti majanduse praegune maandumine on või kui järsk kasvupidurdus on üldse veel pehme. Pigem on huvitav mõelda selle üle, mida soovitakse selle jutuga saavutada või ära hoida.

    Pankadele ja kinnisvarasektorile sobib paanika puudumine. Pangalaenu peavad maksma nii kodulaenu kliendid kui kinnisvara arendajad. Tagatise väärtuse langemine või arendusprojektide müügi märgatav pidurdumine suurendab halbade laenude osakaalu. Jaekaubandusel ei ole samuti midagi võita sellest, kui inimesed hakkavad hullude päevade asemel mustadele päevadele mõtlema.

    Teiste sektoritega on asi keerulisem. Negatiivsed ootused oleks enamikule neist just kasulikud. See tooks kaasa palgatõusuootuste kahanemise. Lisaks palgatõusuvastasele vaktsineerimisele saab häälestada riiki ka tööjõuturu avamise suunas. Kasv saab jätkuda, kui leidub neid, kes praeguse tehnoloogilise taseme juures võimalikku palgataset taluvad ning Ida-Euroopa on neid tegelikult täis – heureka, struktuurseid muudatusi saab edasi lükata!

    Riik on mõneti sarnases seisus väiksema tehnoloogilise nutiga ettevõtjaga – kiire eelarve kasv on tõenäoliselt võimaldanud kasvada efektiivsust tõstmata. Suur raha juurdevool toob paratamatult kaasa selle absorbeerimisega seotud probleeme. See väide pole mõeldud süüdistusena, vaid nendinguna. Kui aega nupukate lahenduste väljamõtlemiseks on vähe ja raha palju, siis ongi vastav käitumine ratsionaalne ja loomulik. Kuid ka nüüd, mil olukord on muutumas, moodustavad avaliku sektori sõnumite hulgas enamuse need, mis suruvad pigem riske alla ja ootusi üles. Sisemaised lausujad on praegu oluliselt optimistlikumad välisanalüütikutest, sest me keegi pole valmis senise olukorra inventuuriks.

    Plaanis ei tundu olevat ametnike arvu ülevaatamist. Plaanis ei tundu olevat sisenõudluse alandamist näiteks ehitussektorisse suunatavate tellimuste vähendamise kaudu. Riigil ei tundu praegu olevat ei maksu-, haridus- ega teaduspoliitilisi, ilmselt ka mitte majanduspoliitilisi, sh energiapoliitilisi plaane, mis realiseerumise korral asendaksid meie edu kulunud alused uutega. Plaan on kuidagi välja vedada, loota veel mõnda aega väliste täiendavate negatiivsete šokkide puudumisele ja seniste edutegurite kestmisele. Meie senisteks eduteguriteks on madalad palgad, meiesuguse väikese siirderiigi kohta odav laenuraha ja kodumaiselt kontrollitava hinnaga suhteliselt odava energia oluline osakaal energiabilansis. Pikemaajalist mõju omab senise edu alustest vaid vaba pääs Euroopa turgudele ning see edutegur on praegu õnneks ka tugevnev – majanduskasv  Euroopas kiireneb.

    Mis laadi võiksid olla need ideed, mida justkui pole? Kiirema kasvu piirajaks on kahtlemata vähene tootlikkus. Kuid abstraktsena esitatud tootlikkuse kasvatamise soovitus on samasugune manamine kui kõnelemine pehmest maandumisest. Suures võrrandis on kõik ülilihtne: kogu rahvas on juba tööle pandud, puudu on vaid tehnoloogia, mis selle töö ka väärtustada lubaks. Kui püüda niisuguse võrrandi põhjal koostada käitumisjuhis majandusministrile, mis võimaldaks jätkata kiiret kasvu ilma tööjõu sissevooluta, läheb asi keeruliseks. Võiks ju öelda, et las toetab tehnoloogiasektorit ennast ja muidugi tehnoloogiasiiret muudesse sektoritesse. Sellel ideel on jumet, kui saame tõestada, et mõni nutikas äriidee on jäänud pangalaenu puudumise taha. Kuid laenuturg, nagu me teame, on meil rikkalik. Võiks ka öelda, et las majandusminister toetab eksporti. Kuid me asume suurel piiranguteta ühisturul nagunii, 2004. aastal avanenud võimalusi pole kindlasti veel ammendatud.

    Ei ole mõtet häbeneda seda, et suurt ideed parajasti ei ole. Võime ausalt välja öelda, et ei ole, ja teha selle asemel asju, mida me oskame – näiteks hoiame riigieelarve ülejäägis. Vajadusel võiks seda teha isegi maksukärpeid ära jättes. Senise edu ja kulukate lubaduste järellainetuses ongi kõige raskem saavutada seda, et me ei kasutaks meile täna vägagi kättesaadavat (laenu)raha rumalasti. Raha on lihtne tarvitada ideede puudumise maskeerimiseks ja eduloo venitamiseks. Pole mõtet lasta eelarvet defitsiiti, et seeläbi nõudlust säilitada, isegi kui on valus mõnest väljaöeldud lubadusest loobuda. Praegu on meil veel täistööhõive ja defitsiidis eelarve lisab jõudu juurde vaid inflatsioonile ja impordile. Neljarealise Tartu maantee asemel saame selleks mõeldud raha eest lõpuks vaid ühesuunalise tee.

    Pole mõtet püüda jõuga ettevõtlust arendada avalike eelarvesüstidega mis tahes fondide vahendusel. Turud rahastavad täna ise kõik, mis ei puuduta kulla alkeemilist tootmist ja igiliikuri leiutamist. Need sektorid, kes on vastava turusurve all, s.t eksportijad, tõstavad ka efektiivsust ehk arendavad tehnoloogiat nagunii palkadega võrreldavas tempos – niisiis pole siingi riigi abi vaja (Hansabank Marketsi makromajanduse ülevaade, mai 2007). Pikaajaline probleem tundub asuvat hoopis haridusministri tööpõllul ja sinna raha külvamine tundub olevat vähem buratinolik ettevõtmine. Mis muu saab lahendada olukorra, kus jõukus ja seetõttu ka vajadus teenuste ja toodete järele areneb, kuid iga järgmine aastakäik, mis ülikoolist väljub, suudab neid teenuseid ja tooteid vähem pakkuda ja nelja-viie aasta pärast hakkab kiiresti vähenema ka tööturule sisenejate arv? Kui eksportivas sektoris kasvavad palgad ja tootlikkus täna käsikäes (tihti vähem efektiivsete ettevõtete kadumise hinnaga), aga sissepoole orienteeritud majandusvaldkonnad ei peagi tootlikkust tõstma, sest karm nõudlus veab üles hinnad ja lubab ära tõsta ka palgad, siis on põhjust kahtlustada, et meie hädad, sh inflatsioon, on ikkagi meie endi tekitatud ja ka meie endi lahendada. Kõigi aegade jõukaim eestlane vajab suuremas koguses kodumaist teenust ja toodet. Kes talle seda pakkuma peaks – täna ja 20 aasta pärast?

     

     

  • KÕLAKODA – STRADIVARI SALADUST UURIVAD KEEMIKUD, FÜÜSIKUD JA MATEMAATIKUD

    Tiit K?ler, EPL/teadus.ee

    Keele võnkumine on ühtpidi justkui lihtne asi, aga teistpidi võib sellega hulluks ajada üsna paljud füüsikatudengid. Kõik need keele võrrandid, mis kirjeldavad toonide ja harmoonikute omavahelist suhet. Ja kõike seda eeldusel, et protsessid on lineaarsed. Mida need tegeliku keele puhul ometi ei ole.

    Kuid siiski saadakse keele toimimisest üldjoontes aru, mida ei saa öelda aga kõlakoja kohta. See tähendab keelpilli kõlakasti kohta. Ei viiuli ega klaveri ega teiste nende sugulaste puhul.

    Ometi on viiuleid ehitatud vähemasti 450 aastat, kui Andrea Amatist pihta hakata. Noh, ja kui inimene ka ei mõista seda, kuidas on võimalik mängida säherdust pilli, kus puuduvad märgid, kuhu näpud mõne noodi tõmbamiseks panna, siis Stradivari nime on ta kuulnud ikka. Kui mitte muidu, siis seoses mõne oksjoniga, kus mõni tolle salapärase meistri pill hirmkallilt maha müüdud.

     

    Traditsiooni jõud

     

    Üheks Stradivari viiuli saladuseks on peetud kasutatud puidu keemilist töötlemist. Kas see ikka nii oli, on viimastel aastatel uurinud USA Texase ülikooli teadlane Joseph Nadyavari ja ta kolleegid. Nad mõõtsid tuumamagnet-resonantsi meetodiga ja infrapunaspektroskoopiaga Stradivari ja teise kuulsa viiulimeistri Guarneri del Gesu valmistatud viiulite küljest võetud puutükikesi ning võrdlesid nende omadusi värske ja töötlemata Bosnia vahtraga. Tulemused näitavad, et suurte meistrite kasutatud puu oli kindlasti keemiliselt töödeldud.

    Kuulsatest mänguriistadest kasutati mõõtmisteks vahtratükikesi, mis olid üle jäänud nende restaureerimise  käigus. Uurimise all olid Stradivari 1717. aasta viiul, Guarneri del Gesu 1741. aasta viiul, Grand-Bernandeli 1840. aastatel Pariisis valmistatud vioola ja Hanry Jay 1769. aastal Londonis valmistatud vioola. Võrdluseks kasutati ka Bosnia ja Kesk-Euroopa uusi kõlapuid.

    Kõige rohkem erinesid teistest itaalia klassikute viiulid. Teadlased jõudsid järeldusele, et puidu töötlemisel olid kasutatud oksüdeerimist ja hüdrolüüsi ehk siis vee eemaldamist. Kuid seda oli tehtud puidu säilitamise huvides, nii nagu traditsiooniliselt oli ikka tehtud. Võib-olla muutis see ka puidu mehaanilisi ja akustilisi omadusi. Ehk on oma osa ka lakil, millega kõlakast kaeti. Kuid kuidas ka asja ei uurita, vägisi tullakse mõttele, et Stradivari sattus puidu soodsa töötlemise meetoditele juhuslikult, mitte tahtsi. Õieti kasutas ta täpselt samu nippe, mida tema elukohas oli puidu säilitamiseks kasutatud ammusest ajast. Ta vaid sattus olema õigel ajal õiges kohas.

    Teadlased kasutavad viiulite saladuse avastamiseks ka muid kõrgtehnoloogilisi meetodeid peale keemia. Püütakse uurida, millise panuse annavad helisse pilli osad. Näiteks jagatakse viiuli pind mõõtmispunktideks – vaadatakse, kuidas viiuli pind võngub. Väike arvutiga juhitav haamrike koputab viiuli roobile, viiul on aga ümbritsetud 13 mikrofoniga. Võnkeid registreeritakse igas punktis kolme laserikiirega.

    Seejärel ehitatakse arvutimudel. Selgus, et tähtsaimad on võnkumised üles-alla, mitte kõrvale. Lained levivad piki kõlakasti puud, too hakkab vibreerima, sõrmistikki mängib siin kaasa. Iga noot või sagedus tekitab unikaalse helivälja.

    Saksa viiulivalmistaja Martin Schleske kasutas oma pillide ehitamiseks võrdluspillina “Schreiberi” stradivaariust aastast 1712, see mängib praegu Freiburgi sümfooniaorkestris.

    Kuid julgetakse proovida ka uusi materjale. Schleske kasutab viiuleid ehitades grafiitfiibreid, mis loovad võimaluse tugevamateks helideks. Laevaehitaja Douglas Martin aga ehitab viiuleid, materjalideks sünteetiline vaht, süsinikfiiber  ja balsapuu.

     

    Keelpill nanopianistidele

     

    Kui teil oleks mõnenanomeetrise läbimõõduga näpud, saaksite mängida maailma pisimat klaverit. Nimelt on Delfti tehnoloogiaülikooli teadlased edukalt valmistanud ja häälestanud maailma pisima klaverikeele. Keeled tehti süsinikust valmistatud nanotorudest, mille läbimõõt on umbes kaks nanomeetrit. Keelte pikkus on üks mikromeeter, see tähendab umbes tuhat korda läbimõõdust suurem. Tavalise ühemillimeetrise kitarrikeele puhul tähendaks see meetripikkust keelt. Nii et proportsioonid on paigas. Nanotorud ühendati elektroodidega ja asetati ränioksiidist kihile. Seejärel graveeriti ränioksiidkiht osaliselt happega, nii et keele­kesed jäid rippuma.

    Ränioksiidi alla asub ränikiht, millele rakendatakse tugev ja sageduselt vahelduv vool, mis jääb nanotorud võnkuma. Suurimaks võnkeamplituudiks mõõdeti 8 nanomeetrit.

    Kui voolu sagedus läheneb keele omasagedusele, hakkab see ägedamalt võnkuma. Sellised sagedused on kümnete megahertside piirkonnas, mis tähendab, et inimkõrv neid ei kuule – kõrv on liiga suur. Kui muuta rakendatud voolu tugevust ja sagedust, saab keeli häälestada nagu häälestatakse kitarrikeeli neid pingutades.

    Delfti teadlased on ka arendanud mudeli, mis ennustab, kuidas nanotorud võnkuma hakkavad. Selliste keelte peal küll muusikat mängida ei saa, ent nende abil saaks ehitada näiteks üliväikese massi mõõtja. Et nanotorud on väga kerged, saab näiteks neile riputatud viirus neile parajaks koormuseks ja selle mass seega mõõdetavaks. Torukesi võiks ka kasutada GSM-süsteemide vibraatorites, mis oleksid siis nanokeeltele omamoodi kõlakojaks.

     

  • Reklaamifirma avab pop-up galerii noorte kunstnike töödega

    Anastassia Dratšova

    Internetireklaami firma smartAD seintel võib alates 13. augustist näha väljapaistvamate Eesti noorte kunstnike töid.

    Ettevõte avab 13.augustil oma bürooseintel väljapaneku 20 Eesti noorte kunstnike töödest, et näitusmüügi kaudu aidata kaasa Eesti kaasaegse kunsti populariseerimisele. Näituse PopUP kuraator on Kristel Laur.

    “Noore firmana mäletame, kui keeruline on alustamine ning õigete klientide leidmine. Sellest tuleneb ka meie soov viia andekaid noori tegijaid kokku Eesti tuntumate reklaamitegijatega, innustades sedasi firmasid rohkem investeerima loovsektorisse või andes keskmiselt jõukamale reklaamirahvale ideid kunsti abil ümbritseva keskkonna muutmiseks,” rääkis idee autor ja smartADi tegevjuht Meelis Vill.

    “See on tänuväärt ettevõtmine, mis suurendab kohalike kunstnike loomingu kasutamist lõpptoodete disainimisel. Loodetavasti aitab smartADi ettevõtmine kaasa kohalike ettevõtete ja kunstnike vahelise koostöö ja usalduse kasvamisele,” usub Annika Maiori kunstnikunimega Okeiko.

    Teiste seas on väljapanekul võimalik näha Iris Münteli, Pia Pikkori, Kristi Tammiku, Mirjam Mölder-Mikfelti, Mihkel Reha, Grisli Soppe, Inna Fleišeri, Kärt Koosapoja ja Okeiko töid.

    Kõiki näitusel eksponeeritud töid on võimalik osta; tulevikus plaanitakse luua ka veebigalerii kunstnike loominguga.

    PopUP näitus jääb avatuks oktoobri lõpuni Lutheri Kvartalis, aadressil Vana-Lõuna 39a-2 (lahti tööpäeviti 10:00-16:00).

    smartAD on 2007.aastal loodud Eesti internetireklaamiga tegelev ettevõte, mis tänaseks tegutseb kõigis Balti riikides. 2012.aastal mpaigutasid Eesti IT-arvamusliidrid raadiosaate Restart küsitluses smartADi aasta perspektiivikaimate start-up’ide hulka.

  • Kommunismi viimane ohe

    Mart Laar

    Esimesel pilgul on sellist pahameelt raske mõista. Sirk ja Karjahärm ei ründa oma raamatus õieti kedagi, vaid üritavad oma teemale läheneda võimalikult rahulikult ja emotsioonivabalt. Allikule ja Ruutsoole on pigem probleem see, et autorid nimetavad asju nende õigete nimedega. Okupatsioon on nende jaoks okupatsioon, kaasajooksikud on kaasajooksikud ja kohanejad on kohanejad. Kui keegi ootas autoritelt eesti kommunistide “vabadusvõitluse” ülistamist või nende õigeksmõistmist, siis pidi ta selles lootuses pettuma. Pigem on nad lähtunud president Toomas Hendrik Ilvese poolt 23. augustil Hirvepargis korratud Jossif Brodski mõttest: “Üheparteisüsteemis parteisse astumine eeldab igal juhul üle keskmise ebaausust.”

    See ongi Allikul ja Ruutsool kopsu üle maksa ajanud. Ei hakkakski nende rünnakule reageerima, kui selles sedavõrd selgelt ei ilmneks mitmed tänases Eestis üha uuesti ning uuesti esitatavad väited kauni elu kohta Nõukogude Eestis ning inimesi tabanud erakordse viletsuse kohta oma iseseisvuse taastanud Eestis. Seetõttu on mõttekas nimetatud väited Alliku-Ruutsoo lahingpaari väljaastumisest välja sõeluda ning ehedal kujul lugeja ette tuua.

     

    Vigaste väidete tulevärk

    Esimene neist on kinnitus, et Eesti pole olnud okupeeritud maa. Eesti okupeerimist 1940-1941 küll tunnustatakse, 1944. aastal polevat okupatsiooni aga olnud, sest Punaarmee koosseisus hõivas Eesti ka Eesti Laskurkorpus ning järgnenud aastatel teostati võimu Eestis paljuski eestlaste kätega. Kollaborantide ja kaasajooksikute olemasolu pole kuskil maailmas teinud okupatsiooni olematuks, vaid olnud pigem selle lahutamatu koostisosa. Ning alati on kaastööd võõra võimuga põhjendatud väitega, et “kui mina kui kohalik inimene koostööle ei läheks, saadetaks minu asemele keegi teine ning olukord läheks veelgi hullemaks”. Need väited pole okupatsiooni lõppemise järel ühegi maa kohtuorganeid veennud. Okupatsioon jääb okupatsiooniks ka siis, kui selle teostamisel rakendatakse kohalikke elanikke.

    Teine, eeltoodust tulenev väide on kinnitus, et võitlus nõukogude süsteemi vastu polnud mitte ainult mõttetu, vaid lausa kahjulik. Sest kui Eesti polnud okupeeritud, polnud ju millegi vastu võitlemiseks alust. Eriti kahjulik olevat olnud vastupanu Sinimägedes (Allik). Just tänu sellele olevat Eestisse toodud sedavõrd palju muulasi, sest “loodus tühja kohta ei salli”. Nii see kindlasti pole. Leedu kaotas sõjajärgses vastupanuliikumises vaata et rohkemgi mehi, muulaste suhtelist väikest osakaalu seal mõjutasid aga teised tegurid, millest edaspidi. Kui üldse mingi tegevus Moskvat mõjutada võis, siis polnud see mitte alistumine või kohanemine, vaid just vastupanu. Soome päästis vaid tänu sellele oma iseseisvuse, Eestile tagas see aga mittetunnustuspoliitika jätkumise näol Moskva silmis teatava eristaatuse, mis võis mõnel hetkel Eestile suuremat vabadust pakkuda.

    kVastupanu jätkumine toetas lääneriike võitluses “kurjuse impeeriumi” vastu, selleta oleks läänel selle võitmine raskeks kujunenud. Erinevalt Ruutsoo arvamusest oli just Reagani “kurjuse impeeriumi” loosung see, mis aitas NSV Liidu lammutamisele efektiivseimal kombel kaasa. Kui seda poleks püstitatud, Nõukogude impeeriumi nurka surutud ning majanduslikult ruineeritud, oleks Eesti iseseisvuse taastamine olnud võimatu. Ikestatud rahvaste aktiivse osavõtuta, kommunistlikule süsteemile osutatud vastupanuta oleks Läänel ka külma sõja võitmine võimatuks osutunud. Ajalugu pole üheselt ette määratud, alati on mitu võimalust. Tagantjärele on loomulikult lihtne tark olla ning öelda, kes käitus targalt ja kes mitte. Sündmuste keskel olles pole aga võimalik teada, kas tegevust saadab edu või mitte. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aastal polnud realistlikum Tiefi valitsuse tegevusest 1944. aastal või Laulvast revolutsioonist aastal 1988. Kui me ise poleks üritanudki oma saatust enda kätte võtta, oleksime maailmakaardilt praeguseks kadunud.

    Kolmandaks kinnitatakse, et Sinimägede vastupanu oli juba selles mõttes kahjulik, et seetõttu said sedavõrd paljud haritlased võimaluse maalt põgeneda. Nõukogude võimu eest põgenemine oli aga vale, õigesti tegid need, kes Eestisse jäid. Tegelikkuses oleks see tähendanud veel vähemalt mitmekümne tuhande inimese lisamist Siberisse lähetatud eestlaste nimekirja. Kas Allik ja Ruutsoo usuvad, et see saatus poleks Marie Underit, August Gailitit, Karl Ristikivi, Kalju Lepikut ja paljusid teisi oodanud? Kuni 1950. aastate keskpaigani ilmus paguluses rohkem kirjanduse algupärandeid kui Nõukogude Eestis. 70 000-liikmelise kogukonna kohta on see uskumatu saavutus. Elu paguluses polnud meelakkumine, see, et suudeti kõrgtasemel kultuurielu üleval hoida ning ka paguluses mittetunnustuspoliitika püsimise eest võidelda, on tõeliselt tähelepanuväärne saavutus. Selleta oleks Eesti eristaatus Moskva silmis kadunud, mille tagajärjed oleksid ilmselt olnud Eestile tõeliselt katastroofilised.  

    Väidetakse ka, et tegelikult polnudki nõukogude repressioonid kuigivõrd tugevad. Jaak Allik ütleb otse välja, et enamik küüditatutest pöördus ju kokkuvõttes kodumaale tagasi. Nii küünilise seisukohaga võib vaid kommunist esineda. Jätan siin üles lugemata need eesti kultuuri suurkujud, kes oma elu või tervise Siberisse jätsid, kuid see, et teised punase terrori üle elasid, ei näita mingil kombel kommunistliku süsteemi humaansust. Kümneid tuhandeid eestlasi Siberisse saatnud kommunistide eesmärk polnud sugugi see, et nad seal ellu jääksid ja kodumaale tagasi pöörduksid. See juhtus ikka mitte tänu ENSV võimuorganitele, vaid pigem nende kiuste. Stalini surmale järgnenud nõukogude süsteemi kriisi ning sellest tulenenud järeleandmisi polnud 25+5 karistust kandvatele inimestele tegelikult ette nähtud. Võib vaid kahetseda, et erinevalt 1980. aastate lõpust ei suutnud Lääs tollal kasutada võimalust saata kommunism ajaloo prügikasti.

     

    Kommunist kui “päästja”

    Neljandaks kinnitatakse, et Eesti jäi püsima vaid tänu Eesti Laskurkorpusele ning komparteisse astunud eestlastele. Võrdlus teiste nõukogude liiduvabariikidega ei kinnita mingil kombel seda väidet. Moskva poliitika lähtus siin teistest kriteeriumidest kui laskurkorpuse olemasolu – pigem päästis Balti riigid lääneriikide mittetunnustuspoliitikast ning relvastatud vastupanuliikumisest tulenev eristaatus. 1953. aastal oleks see võinud Beria reformide ajal viia koguni Baltikumile teatava eristaatuse andmiseni, mis Beria võimult kõrvaldamise tõttu paraku toimumata jäi. Allik annab mõista, et just põhirahvusest kommunistid hoidsid mõnes liiduvabariigis ära suurema muulaste sissevoolu. Leedu kompartei ajalugu seda küll ei tõenda. Muulaste väiksem sissevool Leetu II maailmasõja järel oli pigem tingitud selle kõrval asuva tühja Kaliningradi oblasti tõmbest vene kolonistidele, kes partisanisõjast kohutatuna pigem seal endale elukoha leidsid. Suurt rolli mängis siin ka katoliiklike leedulaste suurem sündimus. Leedulaste aktiivsem astumine komparteisse algas samal ajal kui teistes Balti riikides, erilist vahet kohalikus poliitikas see kaasa ei toonud. Lätis viis kompartei “lätistumine” aga hoopis uute repressioonideni ning sisserände kiirenemiseni. Kui Ruutsoo vihjab, et Sirk ja Karjahärm näiksid nagu soovivat, et Eesti kultuuritegelased oleksid ENSV teenistusse astumise asemel Siberis surnud, siis on see alatu süüdistus. Midagi sellist pole raamatust võimalik välja lugeda. Samuti ei saa ka väita, nagu oleks Eesti iseseisvus taastatud just tänu neile komparteisse astunud tegelastele.

    Nii Allik kui Ruutsoo korrutavad lõputult Rein Taagepera omaaegset üleskutset eestlastele komparteisse astuda. Mis seal salata, selline rumal mõte käis minulgi kunagi ühel hetkel peast läbi. Õnneks tuli mõistus õigel ajal tagasi. Kui kuni Praha kevadeni komparteisse astujaid võis tõesti kannustada idealistlik soov seda “seestpoolt mu
    uta”, siis selle lämmatamise järel tõukas enamikku komparteisse astujatest lihtne omakasu. Sest selleks ajaks pidanuks igaühele selge olema, et mitte sina ei muuda komparteid, vaid kompartei pigem sind. Komparteisse astumisest võis teatud hetkel olla raske keelduda, seal tehtav karjäär oli aga kindlalt vabatahtlik.

    Viiendaks väidetakse, et eestlastest komparteilaste toel polnud elul Eesti NSVs väga vigagi, haridus ja tervishoid olid tasuta, elatustase kõrgem kui mujal N Liidus. Pigem polnud siin tegemist kohalike komparteilaste erilise tarkuse, vaid Moskva otsusega kasutada eristaatuses liiduvabariike omalaadse vitriinina. Mis aga puutub suhteliselt kõrgemasse elustandardisse, siis sellel oli oma hind, alates looduse suurest saastatusest ning lõpetades majanduse täielikust sõltuvusest N Liidu odavast toorainest. Maailmast jäi Eesti samal ajal aga üha rohkem maha. Kui 1939. aastal oli Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse arengu poolest Soomega peaaegu võrdne, siis 50 okupatsiooniaastaga oli vahe kasvanud mäekõrguseks. Ning seda mitte ainult majanduse vaid ka sotsiaalalal, kultuurielus jne. Mis kasu on tasuta tervishoiust, kui Soomega võrreldes oli keskmine eluiga jäänud väiksemaks ning laste suremus oli võrreldamatult suurem. Samas vaimus võiks näiteid lõputult tuua. Tööd tehti Soome lahe mõlemal kaldal, tulemusi andis see esialgu peamiselt põhjakaldal.

     

    Miks ja millal elu halvaks läks?

    Kuuendaks sisendatakse, et nõukogude perioodiga võrreldes on elu iseseisvuse taastanud Eestis pigem halvemaks läinud. Eesti NSV ajal Eestit vaevanud probleeme pole suudetud lahendada, juurde on aga tulnud arvukalt uusi, nagu sotsiaalne ebavõrdsus, AIDS, kõrge kuritegevuse tase jne. Tegelikult pole Eesti tänaste probleemide aluseks mitte iseseisvuse taastamine või selle järel tehtud vead majandus- või sotsiaalpoliitikas, vaid aastakümneid kommunistliku süsteemi poolt tekitatud, kuid hoolikalt peidetud probleemid. Käsumajanduse kokkuvarisemine tõi totalitaarse riigi uhke fassaadi taga valitseva kaose lihtsalt esile. Doteeritud odavale toorainele tuginev majandusmudel polnud kaasaja maailmas lihtsalt enam jätkusuutlik. Selle tulemusel varises kommunistliku süsteemi lõpuaastatel majandus ja sotsiaalne võrgustik kokku, langes inimeste elatustase.

    Samad protsessid toimusid ka teistes kommunismi ikkest vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti olukord oli Ida- ja Kesk-Euroopa riikide omast raskemgi. Esiteks puudusid siin needki väikesed vabadused, mis olid olnud lubatud nn satelliitriikidele, teiseks said siin majandusreformid alata mitu aastat hiljem. See vahe läks Eestile kalliks maksma. Kui Kesk- ja Ida-Euroopas jäi majanduse langus 10–15% piirimaile, siis Eestis langes see eri hinnangutel 25–30%. Tööstustoodangu vähenemisega kaasnes põllumajandusliku tootmise järsk langus, mis oli eriti kiire aastatel 1990–1992. Ainuüksi lihatoodang langes neil aastatel 182 500 tonnilt 107 900 tonnile. Probleemiks oli kiirenev inflatsioon. Langes inimeste elatustase, mis tegi läbi suurima kukkumise 1991. aastal ning 1992. aasta esimesel poolel. See mõjus omakorda katastroofiliselt sündimusele, mis tegi läbi eriti järsu languse aastatel 1990-1991. Eriti raskeks läks olukord 1992. aasta alguses, mil seoses hindade liberaliseerimisega Venemaal ja Eestile kütuse eest kehtestatud maailmaturu hindadega kasvas inflatsioon saja protsendini kuus.

    Isiklikus tarbimises tõusid eluasemekulud seetõttu 1992. aastaks perede eelarves kohati 50 protsendini. Samal ajal süvenes sotsiaalne ebavõrdsus. Ühiskonnas tekkis uus privilegeeritud klass – tihtipeale endise nomenklatuuri seast pärinevad valuutaomanikud, kes said kaupu osta arvukatest valuutapoodidest. See tõi kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse hüppelise kasvu, viies Eestis GINI koefitsiendi 1992.-1993. aastaks kõrgeimale tasemele pärast iseseisvuse taastamist. Palgapäevade hilinemine päevade ja isegi nädalate kaupa oli 1992. aasta esimesel poolaastal tavaline. Pensionärid seisid terveid päevi pensionisabades.

    Seega, 1992. aasta suveks oli Eesti majanduslikult ja sotsiaalselt kokku varisenud. Elatustaseme järsk langus ning elanike vaesumine, põllumajanduse kokkuvarisemine, sündimuse järsk vähenemine ja teised negatiivsed tendentsid ei tulenenud seega veel mitte alanud reformidest, vaid nõukogude süsteemi ning kommunistliku majandusmudeli täielikust pankrotist. 1992. aastal võimutüüri juurde jõudnud uuendusmeelsete poliitikute ülesandeks jäi maa tekkinud kaosest välja viia. Selleks polnud muud võimalust kui asuda otsustavate uuenduste teele. Kindlasti tehti ka selle juures vigu, kuid Eesti on ometi hakkama saanud paremini kui ükski teine postkommunistlik riik. Iseseisvuse “hinnast” on sellel taustal vale rääkida. Iseseisvuse taastamise käigus ilmsiks tulnu ja inimestele reformide eel ja ajal raskusi põhjustanu tuleb liita viiskümmend aastat kestnud kommunistliku süsteemi hinnale. See ei tähenda, et inimesed poleks ka sellel ajal kohusetundlikult töötanud, kuid nende potentsiaal jäi kommunistliku süsteemi tõttu paraku realiseerimata.

     

    Vaim eksituste vangis

    Eeltoodud väited tulenevad kokkuvõtlikult kahest põhilisest eksiarvamusest. Esimese kohaselt leitakse, et tegelikult pole kommunismi-ideedel viga midagi, neid on lihtsalt alati halvasti ellu viidud. See pole nii. Kommunism on natsismi kombel juba olemuselt inimloomusele vastukäiv mõtteviis, see on suunatud inimväärikuse hävitamisele ega saagi seetõttu muul kombel püsida kui vägivalla ning mingi ühiskonnaosa hävitamise kujul. Kommunism ei saagi lõpetada muul kombel kui halvasti. Mida kauem ta püsib, seda hullemad on tagajärjed. Kommunismi pole ka võimalik reformida: see toob kaasa kas selle kokkuvarisemise või olemusliku muundumise.

    Teise esimesest teataval määral tuleneva arvamuse kohaselt leitakse, et kommunistliku või natsistliku süsteemiga on rahvastel ja inimestel võimalik ratsionaalselt suhestuda. Andes neile järele, loobudes vastupanust ja kohanedes on võimalik saavutada süsteemilt teatavaid järeleandmisi, muuta see inimlikumaks. Paraku pole see nii. Totalitarism ei toimi ratsionaalselt, sest ta teab, et irratsionaalne vägivald on ratsionaalsest alati efektiivsem. Seetõttu polnud sellel, mida arvasid ühest või teisest asjast kohalikud kommunistlikud tegelased – oli see küüditamine või eestlaste muutmine vähemusrahvuseks oma kodumaal – suurt tähtsust. Sest kokkuvõttes ei julgenud neist keegi süsteemile vastu astuda. Nii saatsid omad, eesti kommunistid kümneid tuhandeid naisi-lapsi-vanureid Siberisse surema. Ning kui Lääs poleks võitnud külma sõda ning surunud “kurjuse impeeriumi” nurka, oleks muulaste sisseränne meid enda alla matnud. Ainus, mis vastupidise tulemuse lähenemisele kaasa aitas, oli vastupanu.

    Sirk ja Karjahärm on raamatule pannud üsna tabava pealkirja – “Kohanemine ja vastupanu”. Tihtipeale polnudki need ju vastandlikud mõisted, vaid käisid käsikäes. Nii nagu polnud kommunistlikust parteist väljajäämise näol automaatselt tegemist vastupanuga, ei saa ka sinna kuulumist alati lugeda kaasajooksuks okupatsioonivõimuga. Oluline on pigem küsida, miks käitus üks või teine inimene just nii, mida ta endale sihiks seadis. Ajaloolaste ülesanne pole üldse kedagi hukka või õigeks mõista, vaid mõista. Sirgu ja Karjahärmi raamatus üritatakse seda teha, Allik ja Ruutsoo on oma kriitikas aga tegelenud kommunismi õigeksmõistmisega. See on aga umbes sama lootusetu üritus kui unistus “inimnäolisest kommunismist”.

     

     

Sirp