Toeta
Otsi

ulme

  • Eesti süü on iseseisvumises

    Mart Helme

    Süükompleksi õhutava leeri ühe esindaja, ekspeaminister Tiit Vähi sõnul ei saa me Venemaad ära keelata. See tähendavat aga, et peame otsima võimalusi temaga normaalselt läbi saada. Retsept, mida ta pakub, on vana ja oma läbikukkumiste poolest ära proovitud – järeleandmised. Nii olevat Eesti pool teinud vea, kui lisas piirilepingule oma Tartu rahulepingul põhinevat riiklikku järjepidevust kinnitava preambula. Ning hoopis rumal olevat olnud praegu Tõnismäe kuju kallale minek.

    Paraku ei räägi Vähi ja tema mõttekaaslased sellest, et piirilepingule preambula lisamise surus meile peale Venemaa jäik positsioon piiriläbirääkimistel, ja seda nii keeldumise näol lepingu sissejuhatavas osas rahvusvahelise tava kohaselt varasemad vastavasisulised dokumendid üles lugeda kui ka kategoorilistes nõudmistes muuta piirijoone kulgemist maastikul ka seal, kus see rahumeeli Tartu rahu järgne olla võinuks (Peipsi- ja Lämmijärv). Viimase nõudmise mõte oli kommentaaridetagi selge: Tartu rahu järgset piiri ei tohtinud kusagil alles jääda, et saaks piirilepingu allkirjastamise järel Tartu rahulepingu ja kõik sellest tuleneva ka formaaljuriidiliselt üle parda heita. Pole siis midagi imestada, et kui Eesti riigikogu endale kindlaks jäi ja preambula lisamisega keeldus Moskva salakavala plaaniga kaasa minemast, võttis Venemaa oma allkirja piirilepingult tagasi.

    Selle asemel, et riigikogus vastu võetud preambula pärast kaevata ja omasid süüdistada, tuleks hoopis rõõmu tunda, et Venemaa plaan meid uue, N Liidu lagunemise järel sündinud riigina käsitleda läbi ei läinud. Sest just see takistab suuresti Moskva absoluutselt vaba ja massiivset survet Eestile ka kodakondsuse ja keele küsimuses, okupatsiooniga seotust rääkimata.

    Mis puutub Tõnismäesse, siis siin on asi lausa veider. Pärast märatsemisi Tallinnas on liberaalidel ühtäkki meelest läinud, millest kõik siis ikkagi algas. Algas aga sellest, et aasta-aastalt eskaleerus Tõnismäel Eesti riigi (ja rahvuse) vastaste demonstratsioonide korraldamine. Vaevalt, et keegi neist, kes praegu räägivad “dialoogist” nendel mais ja septembris toimunud üritustel osales. Seega ei tea nad ka, kui räige Eesti-vastasusega esinesid seal tavaliste suurvene deržimorda’de kõrval muuhulgas ka Vene saatkonna esindajad, suursaadik kaasa arvatud. Kas keegi märkas Tõnismäel trallivate inimeste hulgas dialoogivalmidust, kui Jüri Böhm möödunud aastal Eesti lipuga nn “leinajate” hulka läks? Kahjuks mitte. Selle asemel tungisid “lojaalsed” Eesti Vabariigi elanikud talle kätega kallale. Ka möödunud nädala rahutuste ajal ei näinud me kuigi palju leina ja austust Teises maailmasõjas langenute vastu. Me nägime seal viha ja raevu Eesti ja eestlaste vastu. Just nimelt ka eestlaste vastu. Pole mõtet endale poliitkorrektselt valetada. Meie peamine viga suhtlemisel Venemaa ja venelastega on 1991. aastast saadik olnud nimelt selles, et me saime iseseisvaks. Kuritegu missugune!

    Leida selle taustal selgitusi ja õigustusi märatsemises osalenutele on enesepettus, mis tagab selle, et järgmise analoogilise kriisi puhul oleme taas halvasti ette valmistatud ja küsime endalt uuesti ülinaiivselt: aga mida me valesti tegime? Vastus sellele küsimusele nii siis kui tulevikus on kahjuks lihtne: me pole oma riigist ja rahvusest ikka veel loobunud.

    Nüüd müütidest ja valejäreldustest, mida meie vasakpoolne intelligents süütundest õhetades levitab. Kõigepealt juba mainitud dialoog eestlaste ja venelaste vahel. (Muide, kallid eestlased, me ei ole oma kodumaal kogukond!) Dialoogi saab pidada, kui seda soovivad mõlemad pooled. Kellega oleks pidanud dialoogi pidama antud juhul? Notšnoi Dozori või Konstitutsioonierakonnaga, kes ei esinda Eestis õieti mitte kedagi ja on te Vene saatkonna marionetid. Venemaa dialoogi pidada aga ei taha, nagu oleme tõdenud viimase kuueteistkümne aasta jooksul. Vastasel korral käiks kahe naaberriigi vahel vilgas diplomaatiline läbikäimine, oleks sõlmitud soliidne kahepoolsete lepingute pakett ega toimuks lakkamatuid Eesti riigi vastu suunatud aktsioone. Tiit Vähi jutt normaalsetest suhetest 1990. aastate teisel poolel tundub usutavana üksnes praegusel taustal.

    Absurdne on ette kujutada ka, et hakkame pidama dialoogi vandaalide ja Eesti lipu rüvetajatega. Me võime ju proovida. Proovige, lugupeetud kultuuritegelased! Kui te juba veerand tunni pärast tappa ei saa, siis on teil küll hästi läinud. Muide, küsige politseist, kui palju süstlaid Tõnismäelt pärast märulit kokku korjati. Võib-olla teete dialoogi edendamiseks mõnele laksu välja?

    Teine müüt on see, et oleme süüdi, kuna oleme lasknud venelastel elada Venemaa infoväljas. Seegi tarkus ei maksa mitte midagi, sest esiteks poleks meil piisavalt kvalifitseeritud ja eestimeelset personali, et oma infovõrgustikku püsti panna, ja teiseks on Vene infoväli sedavõrd vängelt impeeriumimeelseks muutunud siiski alles viimasel kolmel-neljal aastal.

    Vene infoväljast märksa Eesti-vaenulikum on tegelikult siinne, Eestis produtseeritav venekeelne meedia. Ja süüdistada võime ennast pigem selles, et me sellel räuskamisel takistamatult kesta oleme lasknud ning rahvusliku vaenu õhutamist lihtsalt kinni pole pannud. Samuti on meie viga, et oleme lasknud Eesti-vastasel propagandal õitseda venekeelsetes koolides. Usutavasti asub uus haridusminister selle probleemiga aktiivselt tegelema.

    Ja lõpetuseks venelastest üldse. Esiteks. Demograafiliselt on meil eestivenelaste näol tegemist hääbuva ja marginaliseeruva grupiga. Väita, et nad jäävad meie kõrvale elama igavesti, on nonsenss. Ei jää, kui neid Venemaalt juurde ei tule. Meile millegi pärast ei räägita, et Eesti rahvastiku kahanemisest annavad lõviosa siinsed venelased. Kümmekonna aasta pärast on nende praegu ligi kolmandikuni ulatuv osa rahvastikust kahanenud juba paarikümnele protsendile ja kahanemistempo kiireneb. Arvestatava osa elanikkonnast moodustavad nad siis veel vaid Tallinnas ja mõnes Ida-Virumaa linnas. Muide, Ida-Virumaa ise on väljaspool linnu praegugi täiesti tavaline Eesti maakond, kus üle kaheksakümne protsendi elanikest on eestlased! Me ei saa küll Venemaad, mida kümne aasta pärast samuti ootab ees demograafiline kollaps, ära keelata, aga meil pole absoluutselt mingit vajadust sellele õhust tühjaks jooksvale kolossile ja tema siinsele viiendale kolonnile järeleandmisi teha.

    Teiseks. Kui suur on siis praeguste rahutuste puhul olnud see venelaste hulk, kes on aktiivselt Eesti riigi vastases tegevuses kaasa löönud? Tühine. Üheksakümmend viis protsenti Eesti venelastest on käitunud sarnaselt eestlastega vaoshoitult ega ole konflikti otsinud. Kuigi ka nende seas on kindlasti palju neid, kes nurisevad ja kiruvad, annavad nad samas endale pragmaatiliselt aru, et igasuguseid našiste ja Molodaja Gvardijaid pole jõudsalt heaoluriiklusele pürgivasse Eestisse vaja.

    Järeldused eelöeldust on selged. Ei enesepiitsutamisele, ei tarbetule lepituspoliitikale, ei Eesti-vastast kihutustööd tegevale vene meediale ning jah dialoogile, kui on, kellega seda arendada. Kõige olulisem on aga säilitada külma närvi ja käituda enesekindla, oma jõudu ja õigust tunnetava riigi ning rahvusena. Venelased, muide, oskavad seda hinnata.

  • Fašist Lendas Üle – juba sel reedel galeriis METROPOL

    Ville Karel

    FAŠIST LENDAS ÜLE
    Kapitalismiohvrite mälestusnäitus
    KVALITEEDIKONTROLL
    Kunsti eri
     
    05.10.-25.10.2012 Galeriis Metropol.
     
    Pidulik avamine koos šõuprogrammiga 05.10. kell 18:00
     
    Legendaarsed punkkunstnikud on tagasi! Seekord konkreetse sõnumiga.
    Aastal 2000 loodud neokommunistlik kunstirühmitus taasühines seoses Euroopa Stabiilsusmehanismi loomisega.
     
    Postiljon, Salvest, Kariibimerepiraat ja Mr. Performance kutsuvad teid kunsti värviküllasesse maailma, kus jagatakse nii pikki paisid kui ka ähvardavaid sõrmevibutusi. Aastad on läinud aga meie oleme jäänud oma aadetele truuks. Jääge ka teie.
     
    GALERII METROPOL
    Vana Kalamaja 46
    Tallinn
    Eesti

  • Gavin Bryarsi sugestiivne kõlamaailm

    Nele-Eva Steinfeld

    Inspireerituna koostööst Kaspars Putniņšiga on Bryars RAMile pühendanud kuus teost, mis kontserdil ka ette kanti. Meeskooriteosed „Lauda 31” ja „Lauda 32”, mis põhinevad keskaegsetel itaalia vaimulikel lauludel (lauda), on kirjutatud 2006. aastal. Vaatamata lauda algsele ühehäälsusele on Bryars lisanud väga austavalt algmaterjali suhtudes sellele hääli. Sündinud muusika kõlas RAMi esituses peenelt ja sisukalt. Iga sekundintervalli vahetus võimaldas kuulajal siseneda sootuks uude harmoonia kaudu avanevasse kõlaruumi.

    Gavin Bryars, keda mitmete stiilitunnuste tõttu pole otseselt võimalik tembeldada ei minimalistiks, avangardistiks ega kellekski kolmandaks, lausa naudib muusika puhtust ning akordilist ja intervallilist ilu. Tema muusika on rahulik ja vaimne ning sellel on võime haarata kuulajat sugestiivsesse kõlamaailma, kus igal üksikul helil on väärtus. Kummaline on see, et Bryarsi teosed tekitavad kergesti visuaalseid assotsiatsioone. Ehk põhjendab seda tema sügav huvi visuaalse kunsti vastu ning ka asjaolu, et helilooja on teinud hulgaliselt koostööd koreograafide ning tantsijatega.

    Väga huvitav on Bryarsi tekstide valik. Sageli on need pisut müstilise sisuga. Muusikaga ühendudes on tulemuseks sisekaemuslikud teosed nagu šoti luuletaja Edwin Morgani poeemidele loodud „Silva Caledonia” (2006) ning esiettekandele tulnud „Memento” (2008) ja „Kutse” (2008). Helilooja on neid teoseid luues ja pühendades arvestanud RAMi kõlaliste võimalustega, liikudes kohati äärmuslikult kõrgetes ja madalates registrites. Koor sai sellega kenasti hakkama, iga teose esitus oli viimistletud. Näib, et Putniņšile on olulisemad just koori kõlaline paindlikkus ning erinev tämbrikasutus. Selletaolise paleti võimaldas kogu kontserdi kava, mis sisaldas enamjaolt suurte kontrastideta sisemiselt väga tihedat ja põhjendatud loomingut, kus muusika ja tekst on ilusas vastavuses.

    Kontserdile lisas põnevust solist Daniel Nix (1984), kes soleeris kontrabassikontserdis „Hüvastijätt Peterburiga” ning teoses „Ian Brochis”, mis on pühendatud lauljale Ian McNabile. Nix on väljapaistev kontrabassimängija, maailmakuulsa Gary Karri õpilane. Tema esitatud Bryarsi kontrabassikontsert, mis ei vasta oma ebavirtuoossuse ja lühikese soolokadentsi poolest kaugeltki väljakujunenud instrumentaalkontserdi žanritraditsioonile, oli mängitud suure tundlikkuse ja sooja intoneerimisega. Kontserdižanri puhul on ebatavaline koori kasutamine, mida Bryars edukalt teeb, kirjutades kontrabassikontserdis „Hüvastijätt Peterburiga” koorile partii Nestor Kukolniku tekstile Glinka samanimelisest laulutsüklist.

    Bryarsi teosed ei pürgi raskepärasuse ja keerukuse poole, samuti puuduvad suured efektid ja kontrastid. Pigem on muusika aeglane ja kõlaliselt ning sisuliselt rafineeritud. Kõikides teostes oli tunda detailset läbitöötatust ja virtuoosset mõttevalitsemist. Teadlikkusele lisandub ka tugev ilutunnetus, mis teeb teosed nauditavaks nii professionaalile kui lihtsale muusikahuvilisele.

     

  • Sajand on põlisuse mõõt

    Kaarel Tarand

    Teiseks, kuna minu ülesanne oli vanadest ajalehtedest leida üles kogu ilmastikku puudutav info, siis lugesin erilise hoolega kohalike kirjasaatjate teateid kihelkondadest. Ühe seaduspärasusena koorus välja see, et korralik kirjaoskaja taluperemees või koolmeister pidas teatamise vääriliseks põhiliselt asju, mis olid nii erakordsed, et “ka kõige vanemad inimesed ei mäletanud” midagi samasugust. Tähendab, uudisekünnise ületamiseks pidi sündmus olema era- või ainukordne saja aasta või kolme inimpõlve mõõtkavas. Sellega võrreldes on tänapäevane uudisekünnis ikka peaaegu olematuks kulunud. Olgu näiteks kas või vägivallatsemine aprilli lõpu Tallinnas. Kõige vanemad inimesed mäletavad veel väga hästi öid Tallinnas, kui korraga hävis 40% linna elamispinnast, hukkus sadu inimesi pommirahes või kadus tuhandeid küüdirongidesse. Haru­kordsete sündmuste sajandi edetabelis jääb värskelt toimunu tipust väga kaugele.

    Elava mälu ajapiir kehtib aga märksa üldisemaltki kui ainult sündmuste erakordsuse mõõdupuuna. Kolme inimpõlve, 100 aastat või vanimate elusolijate mälu võib asendada ka sõnaga “põlisus”. Esmaspäeval asutatav põlistallinlaste kogu näiteks on seadnud küll oma liikmetele pisut madalama piiri, põlislinlaseks loetakse põhikirja järgi need, kelle sugu on Tallinnas elanud ja tegutsenud juba enne 17. juunit 1940. Ka Eesti põlistalunikud loevad põlistaludeks enne sõda eksisteerinud talusid ja rehkendavad, et praegu on teovõimelisi talusid alles ainult 2% 139 000st. Loomulikult ei saanud neid kõiki põliseks pidada aastal 1939, sest umbes 50 000 talu olid ju uued asunikutalud. Toona hinnati põlistaluks seda, mis oli priiks ostetud hiljemalt ärkamisajal (kommunistid tituleerisid selle rahva hiljem hallparuniteks).

    Aga sajand põlisuse mõõtühikuna sobib nii Eestis kui tuntuimas ja suurimas immigrantide ühiskonnas USAs ühtviisi hästi. Põlisrahvas (mitte segi ajada põlisrahvusega) on kõik need, kelle suguvõsas pole elus ühtki, kes ei oleks siin sündinud. Seega kuuluvad põlisrahva hulka igal juhul vanausuliste venelaste järeltulijad. Kõik, kes ei ole põlised, on immigrandid. Igasugune püüd liigitada elanikke nn kogukondadeks, on algusest otsani väär. Mis imeloom saaks olla “eesti kogukond”, mõiste, mida kasutavad kahetsusväärselt paljud ja paraku ka Sirbi veergudel? Kui jaotus põliselanikud-immigrandid hõlmab 100% elanikkonnast, siis etnilise tunnuse järgi kogukondadesse jaotamine jätab suure osa elanikest määramata staatusega isikuteks. Millisesse nn kogukonda võiksid näiteks kuuluda segaperede lapsed? On ebakorrektne kasutada jaotusi, mille summa pole 100% või mille osa “muud või määramata” ajab statistilise vea suureks.

    Lähimineviku tausta mõistmiseks ei ole vaja midagi ekstra uurima hakata. Kui me ei räägi vene kogukonnast, vaid immigrantidest, piisab vajalike otsuste langetamiseks sellest teadmisest, mis üle maailma immigrantide käitumist uurides juba on saadud. USA sotsioloogide Portese ja Rumbaut’ mõni aasta tagasi lõpule viidud ja enam kui 5000 immigrantide last hõlmanud uuringu üks põhijäreldusi kõlab nii: mida tõhusam on assimileerimine (ameeriklased kasutavad seda mõistet igasuguse valehäbita), seda suurem on laste depressioon, kuid seda kindlamini saavutavad nad täiskasvanuna kõrge sotsiaalse staatuse. Päritolumaa kommete järgimine peres ja vähene assimileerumine jätab lapse küll ilma stressist, kuid teeb temast kogu eluks ka sotsiaalselt abitu ja seega tervele ühiskonnale kuluka ülalpeetava (kui mitte kurjategija). Nende kahe võimaluse vahel peab valima ka Eesti oma assimileerimispoliitikas. Mina olen igatahes per aspera ad astra printsiibi poolt. Põlistel on igal pool ja alati immigrantide assimileerimise kohustus. Ja väikese vihjena valitsusele: Tõnissoni meeste tee on ka XXI sajandil parim.

     

  • Skulptor Tiiu Kirsipuu V Pekingi Rahvusvahelisel Kunstibiennaalil 2012

    EKL

    Eesti osavõtja V Pekingi Rahvusvahelisest Kunstibiennaalist 2012 ”Global Ecological Crisis” /Ülemaailmne ökoloogiline kriis/ on skulptor Tiiu Kirsipuu.
     
    Ökoloogia, looduslike ressursside kriis ja keskkonna kaitse (Ecology, natural resource crisis and environment-protection) kui biennaali märksõnad, keskkonnateema laiemalt, olid kriteeriumiks biennaaliekspositsiooni koostamisel.
     
    Hiina žürii valis biennaali põhiekspositsiooni koosseisu Tiiu Kirsipuu installatsiooni „Hommage to Mother Rice“ /   (3 patja- installatsioon eksponeeritud põrandal, ´a  1 m x 1m x 45 cm,  riisipõldude fotod trükitud kangale, 2011).
     
    Pekingi Biennaal toimub 28. september – 22. oktoober 2012 Hiina Riiklikus Kunstimuuseumis Pekingis. Näituse avamine leidis aset 28. septembril.
     
    Suurüritusest võtab osa 261 kunstnikku ligi 500 tööga 84 maalt. Osalejamaade arv on iga biennaaliga kasvanud – 2003. aastal toimunud esimesest Pekingi Biennaalist võttis osa vaid 45 riiki.
     
    2005. aastal osutus Eesti esitatud kandidaatidest Hiina kuraatorite poolt väljavalituks Jaan Toomik, Leo Lapin, Anne Daniela Rodgers/Paul Rodgers; 2008. aastal Jüri Kask ning 2010.a. Kaido Ole.
     
    Biennaali ametlik koduleht: www.bjbiennale.com.cn

  • Viis aastat toetamist

    Tiiu Levald

    Kontserdi põnevushetked olid muidugi meie säravate pianistide kuulamise võimalus ühel õhtul: Mihkel Poll oma võluvas verisulises nooruses ning sealjuures juba hea tervikutaju ja meeleolude edastamisega Tšaikovski „Mõtiskluses”; romantiline Ralf Taal, kellelt kõlas enesestmõistetava elegantsi ja pillitajuga Liszti „Õhtused harmooniad”, ning viimasena pillikäsitluse absoluutne suverään – Ivari Ilja ja Eduard Tubina „Ballaad Mart Saare teemale”. Tema võime viia kuulaja enesega kaasa esimeste bassikäikudes algava sugestiivse teemaga, siis jahmatada kõlamassiividega teema lahtikerimisel kulminatsiooni ja anda klaarselgelt kuulda harmoonilised lahendid kire vaibumisel – see on kordumatu elamus!

    Väga meeldiv oli kohtumine puhkpillimängijate uue generatsiooniga. Flötist Oksana Sinkova on kasvanud kõrvu paitava kõlaga muusikuks, ta meenutab oma romantilise ja väga nüansirikka fraseerimisega meie hulgast ebaõiglaselt vara lahkunud Jaan Õuna. Nauding oli kuulata Mendelssohni „Kontsertpala nr 1” kahele klarnetile ja klaverile. Toomas Vavilov ja Madis Kari olid oma pilli kõlakultuuris absoluutselt identsed ja romantiline ajastu toodi kuulajani kargelt, Kairi Vavilov oli klaveril ergas partner.

    Suure esinemispraktikaga meistritelt nagu trio Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa, Mari Tampere ja Peeter Paemurru, Tallinna Keelpillikvartett ning klaveriduo Kai Ratassepp ja Mati Mikalai tuli ettekandele vastavalt Räätsa Trio op. 7, Elleri „Kodumaine viis” ja Griegi „Kaks norra tantsu”.

    Lauljatelt sai kuulda Rossini ja Mozarti muusikat. Väga kõlavas ning heas vormis oli meie tänase päeva üks mehisemaid baritone Aare Saal. Juba Piia Paemurru väga särtsakas sissejuhatus klaverilt võeti laulja poolt üle elegantse kerguse ja väga intensiivse tooni kontsentratsiooniga. Tõesti suur rõõm oli kuulda üle hulga aja selle omas ajas Tiit Kuusiku poolt ülipopulaarseks lauldud aaria väga kvaliteetset esitust. Helen Lokuta ja Ralf Taali esitatud Rossini „Tuhkatriinu” nimiosalise aaria oli särav oma karakteri ja kõrgregistriga. Ning ei saa mainimata jätta Lokuta head maitset mitte ainult musitseerimisel, tema riietus on alati nii individuaalne ja glamuurne.

    Samad sõnad kehtivad ka Kädy Plaasi kohta – silm puhkab siredatel ja graatsilistel olenditel. Plaas on end juba palju suutnud kuulajate ees tõestada ja see, et ta tuli haigena siiski lavale ning päästis väga heamaitselise musitseerimisega vähemalt Zerlina ja Don Giovanni dueti (partneriks Aare Saal), oli muidugi kangelaslik, kuid kindlasti mitte järgimist väärt tegu. Laulja „pill” on tema hääl ning seda suurt väärtust, mida temale looduselt antud on, tuleb hoida ja kaitsta. Kuulsin ära jäänud Gilda aariat Verdi „Rigolettost” alles hiljuti Kädy Plaasi magistrieksamil ning jään põnevusega ootama, millal meie rahvusooperi laval teda selles rollis kuulda saab – esitus oli tehniliselt üks täiuslikumaid, mida siiani kuulnud olen. Kinnitus Pille Lille võimekusele oli tema prima vista demonstratsioon: nimelt asendas ta haigestunud Plaasi duetis Mozarti „Võluflöödist” ja tegi seda võluva kergusega.

    Õhtu lõpetasid kaks põnevat kooslust: tšellokvartett C-Jam, kus Pärt Tarvasele lisaks kolm Laine Leichteri kasvandikku, ja saksofonikvartett SaxEst, mille eesotsas on Virgo Veldi. Esimeselt kuulsime Queeni „Bohemian Rhapsody’t” ning teiselt Iturralde „Pecquena Czarda’t”. Mõlemad ansamblid särasid oma eripäras ja nooruse võluva uljusega pandi mahukale galakontserdile ka vaimukas punkt.

     

  • Meile kõlvaku vaid parim

    Kaarel Tarand

    Igal juhul tuleks ülikooli peahoone ette varakult jalgrattahoidla asemele jalapakud valmis seada, kuhu siis ilmarahvale vaatamiseks saaks välja panna need valimiskogu liikmed, kes ülimõjuva põhjuseta rektori valimisel osalemata jätavad. Praegu on nii, et ka iga kehv või keskpärane rektor on ülikoolile parem kui rektorita oleku jätkumine. Veel parem oleks, kui akadeemiline pere leiaks endas jõudu valitavale rektorile, olgu ta siis see, teine või kolmas, tõeliselt suureks (võib-olla koguni ülikooli päästjaks) saamisel igakülgset abi osutada.

    Milles päästmine ja pääsemine peaks seisnema? Eeskätt nõudmises ja arusaamas, et eestlastele ja meie rahvuskultuurile kõlbab ainult parim. Üks maailmas üldtunnustatud näitaja, mille alusel ülikoole võrreldakse, on üliõpilaste ning õppe- ja teaduspersonali suhtarv. Tartu ülikoolis oli see näitaja ametikohti arvesse võttes möödunud aastal 12,6, aga kuna 923st õppejõukohast oli tegelikult täidetud 796 ning 583st teadurikohast 471, siis reaalne vahekord oli 15:1. Võrdluseks valik maailma parematest ja meile lähedastest: Massachusettsi tehnoloogiainstituut – 6,1, Cambridge – 3,5, Yale – 3,6, Oxford – 4,1, Helsingi – 5, Moskva – 5,2, Lund – 7,3. Kus näitaja läheb üle 10, on asi juba hapu, ehkki selliseid ülikoole on maailmas hoopis rohkem kui neid, kus 4:1 ideaalvahekorraga hakkama saadakse. 10 kanti jääb näiteks Berliini Humboldti ülikooli ja Praha Karli ülikooli näitaja.

    Et võrdlusele ei saaks ette heita kontekstist väljakistust, siis tsiteerin üht ELi memo Bologna protsessi kohta 10. maist 2007:

    “Tudengite-õppejõudude suhtarv erineb riigiti kuni 3 korda. Mõnes riigis (Slovakkia, Soome, Rootsi ja Island) on keskmiselt 10 üliõpilast õppejõu kohta, sama näitaja tõuseb Kreekas ja Sloveenias üle 25.

    Üldiselt on kulutused üliõpilase kohta madalamad riikides, kus tudengite-õppejõudude suhtarv on suurem, ja vice versa. Siiski on nende kahe elemendi omavaheline suhe tugevalt seotud akadeemilise personali palkadega; see võib seletada fakti, et mõni riik kulutab tudengi kohta rohkem kui teised, kuigi tudengite-õppejõudude suhe on sama.

    Kolm riiki (Bulgaaria, Leedu ja Slovakkia) erinevad sellest tendentsist oma väikese tudengite-õppejõudude suhtarvuga (vähem kui 15), kuid ühtlasi ka väikseimate õppekuludega Euroopas aastal 2004. Teisalt, Ühendkuningriigis, kus õppekulud on Euroopa kõrgeimate hulgas, oli tudengite-õppejõudude suhtarv üle 18.”

    Eeltoodud statistikas pole mõistagi arvesse võetud mitte tippülikoolide, vaid kogu kõrghariduse, sh rakenduskõrgkoolid, näitajad. Tartu ülikool oma praeguse näitajaga on konkurentsikõlbmatu. Järelikult on rektori töö suhtarvu muuta. Selleks on kaks võimalust. Arvestades pealekasvavate põlvkondade suurusega tegelikult siiski üks – vähendada üliõpilaste hulka. Me ju ei lepi riigina mis tahes pingeridades vähema kui esikümne kohaga. Miks peaksime oma ainsasse täismahulisse ülikooli globaalses konkurentsis teistmoodi suhtuma?

    Ja siis veel muidugi raha. Asjatu on selle puuduse üle kaevelda ajalehtedes, veel asjatum kurta omavahel akadeemia seinte vahel. Abiks oleks näiteks keeldumine osutada riigile teenust kolm korda alla omahinna. Tähendab, üldstreik. Aga sellegi juhtimiseks on rektorit vaja.

  • Aapo Pukk maalib ja imestab inimese üle

    Rahvusraamatukogu

    Tuntud portreekunstnik Aapo Pukk avab ühe oma 50. sünnipäevale pühendatud näitustest „Ennäe inimest” 3. oktoobril kell 17 Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis ja fuajeegaleriis. Samas näitusel maalib Valli Lember-Bogatkina Aapo Puki portree avatud seansil 10. oktoobril kell 15.
     
    Näitus „Ennäe inimest“ hõlmab Aapo Puki viimase kümnendi portreeloomingut. „Esitlen modelle, kellele olen teinud ettepaneku poseerida, lihtsalt seetõttu, et olen tundnud erilist tõmmet need isiksused ajast välja tuua. Olen saanud maalida hulkuri värvikat elukogemust ja ühiskonna tipus seisjate viljakat vitaalsust. Olen kätkenud neisse maalidesse oma aukartuse elu ees – ecce homo!“ on öelnud kunstnik.
     
    Traditsioonilised meetodid ja tehnikad on Aapo Pukki köitnud läbi aastakümnete, portreekunstnik kujunes temast just viimasel paarikümnel aastal vabas Eestis. Viis aastat töötas kunstnik Californias ja naases Eestisse aasta tagasi. Tema õlimaaliportreed lähtuvad traditsioonilisest modernismist ja püüdlevad psühholoogilise täpsuse poole. Ühe seansiga valminud pastellportreed on käsitletavad etüüdide või visanditena.
     
    Aapo Pukk lõpetas Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna 1986. aastal.
    Ta kuulub 1999. aastast ühingusse Portrait Society of America (PSOA), on California Kunstiühingu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige.
    2011. aasta tõi eriauhinna Firenze nüüdisaegse kunsti biennaalilt, 2012. aastal hinnati tema teos “Kooritüdruk” teise koha vääriliseks. PSOA iga-aastasel ühingu liikmetele korraldatud võistlusel tunnustati kunstnikku aukirjaga maali “Scum ja Star” eest.
    2011 aastal International Artist Magazine’i korraldatud võistlusel “Inimesed ja figuurid” peaauhinna saanud portreed “Harmony isaga” saab näha ka näitusel „Ennäe inimest“.
     
    Näitus on avatud 24. oktoobrini.

  • Kes pääseb marjamaale, kes jääb karjamaale?

    Igor Garšnek

    Samas ilmnevad reformikast kultuuriministri idees kaks anakronistlikku mõttemalli, mis mõjuvad, paraku, tuttavana nõukogude ajast. Esimene on põhimõte, et „teeme ära, eks pärast vaatame, mis välja tuleb”. Kuigi kultuuriministril pole neid 55 miljonit, mida väljavalitutele kompensatsiooniks tagasi maksta, pole lisaeelarvetki, kust seda võtta, pole välja töötatud kriteeriume, mille alusel tagasi maksta, ning otsustajaid, kellele ja kui palju maksta. Aga mis siis – teeme ära, eks pärast vaatame!, Mäletatavasti laskis Nikita Hruštšov tundraaladele maisi külvata ning pärast imestas, et „nõukogudevastane mais” kasvada ei tahtnud.

    Teine sovetiajast pärit mall jaotas kultuuri kahte lehte: üks oli n-ö tõsine, süvakultuur (vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik) ning teine meelelahutuskultuur. Ehk muusikutel vene keeli muzõka serjoznaja ja muzõka estradnaja. Ning viimati nimetatu oli loomulikult midagi üsna labast ja alaväärtuslikku (kui tegemist polnud just Dunajevski või Aleksandrovi estraadilauludega).

    Ma ei taha sellega öelda, et muusikakultuuri mõeldav jaotus väärt- ja meelelahutusmuusikaks peaks olema juba ette üdini vale. Kui räägime näiteks Veljo Tormise loomingust, siis ei peaks vist kellelgi tekkima kahtlust, et peame silmas meie (ja maailma) väärtkultuuri. Ning kui sinna kõrvale peaks n-ö must-valgel printsiibil võrdluseks panema suvalises pulmas „Valgeid roose” fonogrammilt markeeriva süldibändi, siis ilmselt on ka selge, et väärtkultuurist me seekord ei räägi.

    Ent maailm meie ümber pole paraku nii lihtsalt must-valge. Kui väärtkultuuri ja kommertsliku meelahutusmuusika vahel jooksebki kuskil mingi eraldusjoon, siis pole esiteks üksüheselt teada, kustkohast see täpselt jookseb. Ja teiseks on ka selgusetu, kes või milline instants selle joone peaks tõmbama. Ja mis kriteeriumitest lähtudes? Kui näiteks Rein Rannap mängib Estonia kontserdisaalis Liszti klaverisonaati, siis on ilmselt tegemist väärtmuusika sündmusega. Aga kui Rannap improviseerib sealsamas Ruja lugude teemadel? Või kui ta mängib Liszti sonaati näiteks ööklubis Bonnie & Clyde, kas muudab siis too koht Liszti sonaadi automaatselt meelelahutuseks? Kui rock on kommerts ja jazz on süva, siis kuhu jazzrock peaks kuuluma? Niimoodi võib küsima jäädagi, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ning kui mõni kultuuriametnik peaks millegipärast arvama, et õigeid vastuseid teab vaid tema, siis on see pigem nutu- kui naeruväärne.

    Aivar Mäe eelmainitud arvamuseavalduses on mitmeid huvitavaid (ja kindlasti õigeidki) seisukohti, mis lubavad ka huvitavaid järeldusi teha. Nii ütleb Mäe: „Ühetaoline maksustamine annab vähemasti võimaluse ministeeriumi ja nõunike kaudu teostada poliitikat, otsustada, kes saab toetust ja kes mitte.” Sellest võiks välja lugeda, et maksustamine (mitte kultuurielu edendamine) on eesmärk omaette ning käibemaksu tagasiarvutamine ongi kultuuripoliitika teostamine. Aga kes on ikkagi need, kes toetust saaksid? Aivar Mäe arvamuse kohaselt „võib minna nii, et ühel aastal toetame „Õllesummerit”, teisel aastal teatreid ja kolmandal hoopis kontserttegevust”. Paraku ongi selline variant väga tõenäoline, et raha läheb (kui üldse läheb!), kuhu jumal juhatab. Ainult et kui niisugust „kultuuriministeeriumi ruletti” peab keegi kultuuripoliitika teostamiseks, siis jääb üle talle soovitada veel ka „vene ruletti”. Samas ütleb Aivar Mäe väga õigesti, et „möödaniku mõtteviis on veel päris elujõuline, mistõttu mida vähem erisusi, seda parem Eestile”. Ent kultuuriminister ju tahabki (ilmselt möödaniku mõtteviisist tingituna) neid erisusi juurde tekitada.

    Üks asi paistab olevat selge (samal seisukohal on ka Aivar Mäe): erinevalt teatrist on kontserttegevus väga laialivalguv mõiste, kuna sinna alla mahuvad oratooriumide ettekanded, jazziõhtud, muusikalised performance’id, laulupeod… ja mis kõik veel. Sellest johtuvalt peaks olema selge seegi, et pea võimatu on välja töötada vähegi objektiivseid kriteeriume, kellele kontserttegevuse vallas präänikut anda ja kellele mitte, keda lasta maksusoodustuse marjamaale ning keda jätta karjamaale. Rääkimata sellest, kui palju muusikutevahelisi hõõrumisi ja intriige sellised „kuidas jumal juhatab” stiilis toetused endaga kaasa toovad.

    Viimane aeg on rääkida ka 18% käibemaksuga seonduvast piletihinna tõusust ning sellega seonduvast kontsertide külastatavusest. Mis seal salata: teatrid (kellele momendil justkui präänikut pakutakse) paistavad praegu olema mõnevõrra paremas seisus kui kontserdikorraldajad. Vähemalt Tallinna Linnateater ja Draamateater vaatajate puuduse üle ei kurda. Aga mida arvata kontsertide hinnatõusu tagajärgedest, kui hiljutise barokifestivali avakontserdil oli esinejaid laval rohkem kui publikut saalis ning ühel kammerkontserdil Kadrioru lossis oli vaid seitse (!) kuulajat! Kas mõni nn kultuuri-aparatšik on ka sellele mõelnud? Kahtlen sügavalt.

    On üldteada tõsiasi, et kultuur areneb kõige paremini ja viljakamalt stabiilsuse tingimustes; siinkohal on selle all silmas peetud järjepidevust ning materiaalseid garantiisid. Kontserdikorralduse puhul tähendab see mingeidki vettpidavaid ühiskondlikke kokkuleppeid, aga mitte olukorda, et täna nii, homme naa ja ülehomme tont teab, kuidas. Minule on igatahes arusaamatu, kes võidavad ühtlasest 18% käibemaksustamisest ja sellele järgnevast ebaühtlasest 13% tagasimaksmisest tegelikult, peale kultuuriministeeriumi nõunike, kes mõttetut tööd juurde saavad.

    Vägisi tikub pähe mõte, et mõned riigiametnikud saavad meie maksumaksjalt palka justkui selle eest, et nuputada välja, kuidas teha teiste inimeste elu võimalikult ebakindlaks ja ebamugavaks.

     

  • Aitab sotsiaalpartnerlusest

    Kaarel Tarand

    Jah, meil on ettevõtlusesse soojalt suhtuv riik. Ettevõtjaist kui riikluse alustaladest on aastaid ülivõrdes rääkinud ka poliitikud ja mitte sugugi ainult need, kelle erakonnad on konkreetseilt ettevõtjailt toetussummasid küsinud ja saanud. Tööandja, töökohtade looja on justkui pooljumal, kelleta tänamatuid palgasaajaid-närukaelu olemaski poleks. Või kui oleks, siis vireleksid nad kirjeldamatus vaesuses.

    Riigivõimu ja ettevõtluse “sotsiaalpartnerluse” mängureeglid, mis kehtivad tänaseni, põlistati 1999. aastal. Üks osa neist nägi ette seda, et ettevõtlustipud saavad koha riigiettevõtete nõukogudes. Ja saidki. Toona käsitleti seda positiivse sammuna, oskusteabe lisandumisena. Aga küsigem, kas avalik võim ikka sai, mida tahtis? Või sai ta ainult selle, mille oli juba enne saanud ehk sponsorraha valimiskampaaniaks? Ja riski kallutatud otsuste näol tulevikuks.

    Miks peaks inimene, kellel juba on oma ettevõtted, kippuma juhtima veel mõnd talle mitte kuuluvat, võõrast ettevõtet? Kas altruismist? Kaugeltki mitte. Informatsioon on see, mis maksab. Võtame näiteks Eesti Energia kui seni suurima riigile kuuluva ettevõtte. End selle kontserni nõukokku lobistanud ettevõtja vaated firmale võib jagada kaheks. Esiteks, suur ettevõte korraldab suuri hankeid, see tähendab, pakub tööd paljudele teistele ettevõtetele, nii tootjatele, ehitajatele, teenindajatele kui teistele. Turvameesteni välja. Kui sul on firma strateegilisest arengukavast, investeerimis- ja hankeplaanist varem ja konkurentidega võrreldes täpsem ettekujutus, saad teha ka konkursil parima pakkumise, seega kindlustada oma firmadele töö ja endale kasumi. Kõik on täiesti legaalne.

    Teine ja olulisem punkt aga on ettevõtte tulevik. See, et ka Eesti peab oma elektrituru liberaliseerima, teisisõnu lubama konkurentsi elektritootmises, on teada juba mitu aastat. Eesti erakapital (mis himustas riigilt energiaettevõtet osta juba aastal 1997) on valmis energiasektorisse investeerima. Eelis uute jaamade planeerimisel on kahtlemata neil, kes tunnevad paremini ülekandevõrke ja tarbimist, aga samuti raha liikumise eripära elektriäris. Ja, mis tähtsaim, tegelikke hindu. Kui näiteks Eesti Energia viimases nõukogus tegutsenud Urmas Sõõrumaa või Toomas Luman leiavad end paari aasta pärast ühtäkki elektrijaama omaniku rollis, on kõik jälle legaalne. Vaevalt et neil põhjendusi napib selle kohta, miks nad äriala vahetasid. Aga õiglase konkurentsi tagamist rangelt silmas pidades ei tohiks riigimonopoli seisundist vabaneval tegevusalal ühtedele rahaomanikele teiste ees eeliseid võimaldada. Samadel põhjustel saab kahtluse alla seada ettevõtjate (kellel on mitmekülgseid huvisid) tegutsemise ükskõik millise riigiettevõtte nõukogus.

    Nii, nagu ettevõtjad end neisse nõukogudesse aastaid tagasi sisse lobistasid, tuleb nad sealt nüüd ka välja lobistada, et vabale konkurentsile mitte kahju tekitada. Ja samas tõsta nende nõukogude vastutusvõimet. Poliitik ettevõtte nõukogus peab vähemasti nelja aastagi tagant oma mandaati valijate juures uuendamas käima, ettevõtja mitte kunagi. Parim oleks mõistagi, kui riigile kuuluvate ettevõtete strateegiline juhtimine nõukogudes oleks antud avaliku teenistuse ametnike kätte. Poliitikute osaks oleks õigusruumi loomine parlamendis ning arengukavade kehtestamine, ametnike rolliks juhatuse tegevuse strateegiline suunamine ning kontroll. Ettevõtjatele jääks õnn olla ausas mängus õiglaselt ehk teistega võrdselt koheldud. Iga muu toimimisviis on kallim.

Sirp