Toeta
Otsi

ulme

  • Mitte levitada

    Mari Laanemets

    Sõnum oli ajastuspetsiifiliselt terav: kritiseeriti masselamuehitust, arhitekti taandamist inseneriks, otsiti aga ka võimalusi linnakeskkonna rekonstrueerimiseks ja organiseerimiseks, nähes ühe vahendina kaasaegset kunsti. Olulisel kohal oli arhitektuuriinstitutsiooni kriitika, samuti arhitektuuri väljendusviis, arhitektuurijooniste esteetika ja arhitektuuri sümboolne roll.

    Viimase kümmekonna aasta ehitusbuum on toonud arhitektuuri taas avalike diskussioonide keskpunkti. Toonased eksperimendid ja sekkumised, mis olid suunatud arhitektuuri kontseptuaalsete ja esteetiliste võimaluste laiendamisele, nende utoopiad ja radikaalne kriitika modernistliku arhitektuuri ja linnaplaneerimise aadressil on kõnekad ka täna, andes võimaluse taaselustada diskussiooni arhitektuuri kontseptuaalsete vahendite üle.

    1970. ja 1980. alguse eksperimentaalset arhitektuuripraktikat  käsitlev näitus „Keskkonnad, objektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985” avatakse Eesti arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos reedel, 27. VI kell 16.

    Näha saab Ülevi Eljandi, Ignar Fjuki, Veljo Kaasiku, Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapini, Avo-Himm Looveere, Kristin-Mari Looveere, Marika Lõokese, Jüri Okase, Jaan Olliku, Ain Padriku, Toomas Reinu, Andres Ringo, Sirje Runge, Harry Šeini, Tõnis Vindi ja Matti Õunapuu töid. Näituse kuraatorid on Andres Kurg ja Mari Laanemets.

     

     

  • Võrdlev brändiuuring:

    Andreas Trossek

     

    Elame päev-päevalt üha suuremate ja suurenevate näivuste maailmas, mis kujundavad paradoksaalselt seda enam meie igapäevast realiteeti. Ei tarvitsegi tegelikult lugeda lugematuid reklaamiteoreetikuid, Baudrillard’i, Debord’i või teisi iseenda tarkusesse surnud manalamehi, mõistmaks, et isik taandub tema imidži ja toode oma brändi ees. Ka trükiajakirjanduses on nimi tähtsam kui artikkel, mille juurde see trükitakse, ja poliitikaski pole asi otsustatud enne, kui otsustusprotsessi sekkub Suur Juht – isik, kes kujundab erakonna avalikku kuvandit kõige otsesemalt. Toompeal Rüütelkonna hoone kohamälust tihkes õhustikus peaaegu et märkamatult lahti rullunud rahvusvahelist ekspositsiooni noorte kunstnike biennaali „Tagajärjed ja ettepanekud”, mille on kureerinud kutsutud kuraatorid Rael Artel ja Anneli Porri ning koordineerinud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, võiks siinkohal seepärast võtta niisamuti ühe brändina, mängult näiteks. Katsugem mõelda kaasa, kas või pedagoogilise õppetunni huvides: kas see bränd on olnud edukas või mitte?

    Tõde ilmneb sageli võrdluste kaudu. 2007 aasta Tallinna noorte kunstnike biennaal, ehk lühendatult NKB oli osa inimeste peas (te teate nagunii, kes te olete, ei hakka nimeliselt välja tooma) elanud süütukese platoonilise ideena juba mõnda aega. Paljud kohalikku kunstielu kujundavad institutsioonid, alates üksikutest kuraatoritest kuni tegusamate galeriideni, on tänaseks päevaks tulnud välja üritustega, mis joonistavad ajalooperspektiivi arvesse võttes kusagile kahe tuhandendate aastate keskpaika järjekordse noorkunstnike peaküttimise laineharja.2

    Küsimus, kes palli veerema pani, pole lõpuks nii tähtis. Jooksvas kunstikriitikas on igatahes juba välja toodud tõik, et vaevalt olnuks 2007. aasta kevadel sellisel kujul toimunud Tallinna Kunstihoones näitust „Uus laine. 21. sajandi eesti kunstnikud” (ja sellele vastanduvat Non Grata koolkonna väljapanekut kultuuritehases Polymer), kui poleks olnud teada fakti, et sama aasta sügisel tuleb nagunii Tallinnas „vist mingi suurem noorkunsti väljapanek”. (Ja muidugi võiks lisada, et vaevalt olnuks need näitused just säärased, kui 2005. aastal ei oleks ilmunud intervjuuraamatut „22+. Noored Eesti kunstnikud”, aga see läheks juba liigseks tingivas kõneviisis heietamiseks.)3 Igatahes, NKB kui bränd jõudis tekitada teatava kihina kohaliku nüüdiskunsti veeklaasis paljalt oma toimumise faktiga.

    Nüüd ühest teisest kurikuulsast brändist. Ülemöödunud aasta kevadel ilmusid Tallinna ja Tartu tänavatele plakatid, millel ilutses senitundmatu grafitilaadne sümbol (nn rottkoer) ning tähekombinatsioon NPNK. Pärast mõnepäevast avalikkuses vallandunud vassimist skvotterluse jms alternatiivse noortepärase retoorikaga selgus siiski, et tegemist oli vaid ühe Eesti juhtiva kommertspanga uue toote, noortepanga reklaamidega. Panga turundustrikk, mis põhines ülimalt küünilisel imagoloogilisel kaaperdamisstrateegial („räägime noortega noorte keeles, isegi kui enamik neist ei tea grafitist ega skvottimisest ööd ega mütsi ja kommunitaarsusest kuulevad heal juhul Sutropi eetikaloengus”), pälvis enamasti inimeste negatiivse hinnangu, ent kokkuvõttes kinnitati meediale, et kampaania oli olnud panga jaoks ikkagi üle ootuste edukas ja lõpptoode kogus jõudsalt kliente. Kuidas sel tootel on nüüdseks läinud, on siinkohal ebaoluline; antud juhul võrdlen NKB-d ja NPNK-d vaid kui tootekuvandeid avalikus ruumis.

    Kõigepealt sarnasused. Mõlemad ettevõtmised on olnud n-ö massitasandil suuresti populaarteaduslikud ja rajatud importimisloogikale: jõudumööda on tutvustatud subkultuurilisi mõisteid, kontseptsioone ja ideoloogiaid eluviiside ning ellusuhtumiste kohta, mida näiteks Hollandi nooruk teab tõenäoliselt une pealt, aga mida alati skeptiline eestlasevõsu kipub esmakohtumisel pigem võõrastama. Mõlemad ettevõtmised on ka algselt n-ö korrumpeerunud, sest alginitsiatiiv pole tulnud rohujuuretasandilt, vaid show kohal hõljunud huvigruppidelt.4 Ja mõlemad ettevõtmised on olnud ka edukad, kuigi selle hinnangu suhtelisuse üle võib vaielda, sest ennekõike on mängukategooriad olnud avalikkuses erisugused (pangandus ja kunstimaailm).

    Nüüd peamised erinevused. Esiteks on NKB-d saatnud vähemasti Eesti kirjutavas pressis ülimalt loid vastukaja, mida ei saanud kuidagi väita NPNK juhtumi kohta. Lisaks Sirbile ja Kunstiteaduslikele Uurimustele, mis avaldasid NKB paralleelprojekti „Public Preparation” korraldajate Airi Triisbergi ja Rael Arteli omavahelisi vestlusi, on seni üldise pressihuvi leiguse foonil erandiks olnud Eesti Päevaleht, kus hämaraks jäänud põhjustel ilmus (millegipärast Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Johannes Saare nime all) vaid NKB pressiteade ja mõni aeg hiljem Ants Juske napp kriitikutekst, aga ei muud.5 Eesti Ekspress on samamoodi suutnud ajaga sammu pidada ja ühte-teist biennaaliinfot avalikkusele edastada. Postimehest ei ole paraku palju rääkida, kunstitoimetaja (või vähemalt kunstiteadlikuma kultuuritoimetaja) puudumine asutuse struktuuris annab selle päevalehe kultuurikülgedel pidevalt endast märku: tore, kui üldse mingi kunstilugu vahetevahel ilmub. Hea küll, kui kultuurikülgedele NKB-laadsed „kahtlased” alternatiivsevõitu kuvandiga asjad ei mahu, siis NKBga kaasnevad popid märksõnad nagu „noortekeskne” ja „rahvusvaheline” (loe: osalevad kunstnikud rohkem kui kolmekümnest riigist) peaksid igasugust uudisväärtuse-põhist toimetajaloogikat arvesse võttes automaatselt tagama natuke suurema lehepinna kui seda on paarilauseline BNSist võetud uudisnupp eragalerii korrapärase oksjoniteate järel, aga ju siis ei ole lihtsalt kirjutajaid kusagilt võtta.6 Tänuväärset tähelepanu on NKB-le ootuspäraselt pühendanud ka erialaväljaanded kunst.ee ja ingliskeelne Estonian Art, mis kummatigi kvalifitseeruvad üleüldisel meediamaastikul spetsiifilisteks nišitoodeteks.

    Edasi. Vastandlikele hõivatud meediamahtudele lisaks iseloomustab NKB-d ja NPNK-d üsnagi erinev siiruseaste: kui pangareklaami näol oli tegu niivõrd silmakirjaliku aktiga, et isegi märgatav osa toote sihtgrupist tülgastust tundis, siis kõnealuse kunstiürituse puhul on kuraatorid ja kunstnikud töötanud silmanähtavalt vastavalt isiklikele tõekspidamistele ning võimetele ja tulemuseks on selgelt „aus toode”. Ent siit koorub välja ka üks põhimõtteline erinevus NKB ja NPNK vahel: kui viimane kujundas aktiivselt iseendale tarbijat makrotasandil (s.t massimeedia kaasabil), siis esmamainitu suudab seda foucault’likku ja mõneti pahelist „teadmiste produktsiooni” viljeleda vaid mikrotasandil, jäädes ühtlasi võlgu selle sõnumi ehk statement’i, mis tema „tarbijal” aitaks iseennast defineerida. Pank kujutas turunduskampaaniat välja töötades ilmselt üsnagi hästi ette seda inimest, kes talle hiljem tulu sisse hakkab tooma, aga paljudel kunstiüritustel ei suudeta tihtipeale manifesteerida muud kui „toote” värskust, jättes statistilise keskmise tarbija kuivale: kaup on parem, sest ta on uus, ja kõik. Mis jääb tabamatuks ja hajusaks, on ideoloogia, õieti kahtlus mingi selgelt määratletava ideoloogilise platvormi valikulise ärakasutamise ja täieliku puudumise vahepeal. Kogu näitusepaari semiootiline tuum on alles konstrueerimisel. Kui uskuda kuraatoreid, immitseb kogu väljapanekust uute odavlennufirmade palju reisinud põlvkonna kriitiliselt kosmopoliitset maailmatunnetust, mis ei üritagi varjata oma seniste või tulevaste tõekspidamiste paindlikkust. Brand making in progress.

    Paradoksaalselt võib seega NKB osutuda õnnestunud brändiks just tänu sellele, et on suutnud piisavalt palju hargneda, pihustuda ja iseenda eeldatavast keskmest eemalduda. Muu hulgas kindlustab selle masina liikumise NKB paralleelprojekti „Public Preparation” jätkumine. Niisiis. Kogu üritusele – rahvusvahelisele noorkunsti suurnäitusele, mille toimumispaik on Tallinn ja aastaarv 2007 – on tulnud pigem imagoloogiliselt kasu
    ks see, et asjale pole Eesti avalikkuses olulist tähelepanu jagatud, mis võimaldab pikemas perspektiivis selle uudsust kohalikus kontekstis veelgi forsseerida (loe: teie ei mõistnud meid, sest olime ajast ees ja rääkisime juba tulevikukeeles). Ära jääb ka kogu see ajude nivelleerimine ja blamaaž, mis kaasneb laiatarbemeedias iga vähegi keerulisema või vastuokslikuma nähtuse kajastamisel. Asjad saavad küpseda omas mahlas, rohi saab rohelisem ja saak tuleb parem. Ja nii edasi ja muu selletaoline. Otsi kokku tõmmates. NKB võib õnnestuda brändina seal, kus NPNK põrus, ja ainuüksi seetõttu, et inimesed on olnud tsipakene ausamad kui kaasaja kapitalimaailmas üldjoontes tavaks.

     

    1 Priit Pullerits, Andke Britneyt! – Postimees 16. X 2007.

    2 Tõdemus on seda ilmsem, et Eesti Kunstimuuseum on keskendunud oma lähikuude tegevuses üha tarmukamalt XX sajandi poliitiliste traumade lahtisõlmimisele, s.t tegeldakse aktiivselt etappide ja probleemidega, mis on juba surmkindlalt ajalooks saanud, ja defineeritakse seeläbi otsapidi ka olevikukunsti.

    3 Vt Maria-Kristiina Soomre, Positsioonisõja aeg. – Sirp 18. V 2007.

    4 Tõsi, NKB puhul ei ole selles midagi halba. Otse vastupidi – kõik lähikunstiajaloo genereerimismehhanismidega tuttavad inimesed teavad vägagi hästi, kui oluline teema on institutsioonikriitika, mis võimaldab freelancer’itel end vajadusel tulusalt positsioneerida innovatiivsete rebel’itena.

    5 Vrd Johannes Saar, Noore kunsti biennaal jätab vastused õhku. – Eesti Päevaleht 27. IX 2007  ja Ants Juske, Tallinna biennaalilt ei leia vastust, mis on noortekunst. – Eesti Päevaleht  8. X 2007. Sellegipoolest liigitub Eesti Päevaleht kunstihuvilise lugeja silmis positiivseks näiteks, sest vähemalt Kumu näitused on enamasti korralikult kajastatud, nii et siinkohal suur tänu tegijatele.

    6 See on nüüd küll vaid jõuetu ja tegelikult asjassepuutumatu iroonia Eesti meedia mängureeglite suhtes, aga ilmselt oleks aidanud see, kui mõni NKB kunstnik oleks olnud kas „kohaliku popstaari Ameerikas elanud poisssõber” või „Britney antifännklubi president” vms. Siis oleks ehk teave NKBst pääsenud vähemalt noortekülgedelegi…

     

     

     

  • Rahvusvaheline muusikapidu kevadises Tallinnas

    KADRI HUNT

    Rõõmu teeb, et noortele muusikutele ulatasid käe ka tunnustatud maali- ja tarbekunstnikud, väärtustades nende saavutusi oma töödega. Poleks ju korraldajatel olnud võimalusi osta auhindu sellistelt meistritelt nagu Valli Lember-Bogatkina, Epp-Maria Kokamägi, Aapo Pukk või Tauno Kangro.

    Epp-Maria Kokamägi: ?Tore, et ?Noor muusik? on leidnud endale partneriks kunstnikud. Olen varemgi aidanud lasteüritusi väärtustada ja teen seda ka edaspidi rõõmuga.?

    Tauno Kangro: ?Kuna suund on õige, toetan kindlasti ka edaspidi. Lõppkontsert oli tõeliselt soliidne, väärikas ja väga hea tasemega.?

    ?Noore muusiku? rahvusvahelisse ?üriisse kuulus ka eesti interpreete ja õpetajaid. Millised on muljed ja hinnangud?

    T?elloeriala ?ürii liige Toomas Velmet: ?Konkursi korraldusel pole kuhugi areneda, see on ammu tipptasemel. Vapustasid üksikud tipud. Seekord oli konkursi kõige eredam anne Zandra Lied Haga Norrast (noorem rühm, I koht). Ka vanemas rühmas esikoha saanud Matvei Andrejev oli tasemel.?

    Eesti t?ellistidest olid edukamad vanema vanuserühma mängijad: Silvia Ilves sai teise ja Markus Altrov kolmanda koha, mõlema õpetaja on Mart Laas.

    Mare Teearu viiuli?üriist: ?Oli ääretult ilusaid hetki, näiteks norralasi kuulates (Guro Kleven Hagen, noorema grupi I koht ja Amelie Lied Haga, vanema grupi II koht). Eestlased on natuke liiga arad, ettevaatlikud. Lätlased seavad endale raskemaid ja julgemaid eesmärke ning saavutavad edu?. Venemaa noortest viiuldajatest paistis silma Olga Artjugina (grupp B, III koht). Viiulieriala eestlased auhinnakohtadele ei pretendeerinud.

    Ülle Sisa (klaver): ?Vanusegrupiti oli tase erinev. Seekord osutus noorem vanuseaste sedavõrd ühtlaselt tugevaks, et andsime selles rühmas välja kaks teist ja kolm kolmandat kohta. Rõõmustas, et tallinlaste kõrvale on tõusnud Narva ja Tartu (Joonatan Jürgenson, grupp B, I koht, õp. Kadri Leivategija). ?üriilaua taga olid mul nauditavamad hetked need, kus tark õpetajatöö lasi fookusesse tõusta mängija individuaalsusel ja loomulikkusel. Eriliselt tahaks ?ürii nimel tänada Pärnu Linnaorkestrit Toomas Vavilovi juhatusel, kes oli väga paindlik, koostööaldis ja soliste toetav.? Klaverieriala nooremas vanuseastmes tuli võitjaks Visa Sippola Soomest.

    Konkursist osavõtt nõuab palju tööd ja keskendumist mitte ainult õpilaselt, vaid ka pedagoogilt, kes temaga konkursile läheb. Kas asi ikka on seda vaeva väärt?

    Esikoha pälvinud Joonatan Jürgensoni õpetaja Kadri Leivategija: ?Joonatan on perspektiivikas õpilane ja see kohustab õpetajat pidevaks intensiivseks tööks. Meil on plaanis üks konkurss aastas. Andekatele lastele on see oluline õppevorm?. Vestlusringis õpetajatega pidasid pedagoogid väärtuslikuks ka tohutut informatsioonihulka, mille rahvusvaheline konkurss meile koju kätte toob. Selgus, et paljud õpetajad kasutavad möödunud konkursside videosalvestusi tundides õppematerjalina. Seekord, kahjuks küll, teleülekannet ei tehtud ja laureaatide kontserti uuesti üle vaadata ei saa. ?Noore muusiku? paremaid eestlasest osavõtjaid on võimalus kuulda 2005. aasta jaanuaris, kui nad esinevad koos kammerorkestriga Tallinnas, Tartus ja Pärnus (Eesti Kontserdi eripreemia).

    Alates 2002. aastast on konkurss ?Noor muusik? Euroopa Noorte Muusikakonkursside Liidu (EMCY) liige. Seekord oli vaatlejana kohal EMCY president Hans Peter Pairott.

    H. P. Pairott: ?Tallinnasse oli tulnud palju suure andega tulevikulootusi, kes viivad siit kaasa kõige soojemad muljed ja kasuliku kogemuse koostööst orkestriga. Esimesel võimalusel kutsume teie konkursi vanemate gruppide võitjad esinema Saksamaale.

    Korralduse osas torkas silma läbiviimise täpsus ja äärmiselt soe lapsesõbralik õhkkond. Euroopa lastekonkursside korraldajatel on teilt palju õppida. Kavatsen eelseisvatel EMCY konkurssidel üheks preemiaks välja panna osavõtuõiguse ?Noorest muusikust? Tallinnas. Mind hämmastab, et sellise haarde ja tasemega konkursi puhul ei kohanud ma ainsatki meedia esindajat.?

    Kahjuks ei hämmasta selline meediahuvi puudumine Eesti kultuuriavalikkust enam ammu mitte. Kaheteistkümne riigi noorte muusikute ja paljude Eesti loomeinimeste ühine pidu ei ületanud ei suuremate päevalehtede ega ka telekanalite uudiskünnist.

    MTÜ Noor Muusik aga on oma tegevust kavandades juba 2006. aastas. Jätkuvas koostöös Eesti Kontserdiga valmistatakse ette kontserdisarja ?Noored virtuoosid?, kus esinevad kõigi viie toimunud konkursi säravamad laureaadid.

  • Kihnu jõulupuu Uue Kunsti Muuseumis

    Uue Kunsti Muuseum

    Jõulukuu esimesel laupäeval avanevad Uue Kunsti Muuseumi uksed Kihnu jõulupuule, mis teatavasti pole kuusk. Milline puu saare metsast linna jõuab ning kuidas ta päev-päeva järel kaunimaks muutub, seda saavad kõik huvilised näha Kihnu kultuuripäevadel, mis kestavad kuni 9.detsembrini. Igal päeval on oma teema, oma eeskõnelejad ning eeslauljad. Kõik huvilised on teretulnud vaatama, maitsma ja ka ostma kihnlaste meistritöid. Lisaks naiste käsitööle, kihnu leivale, kalale, hoidistele ja Kihnu-ainelistele raamatutele saab kaasa elada ka filmidele elust Kihnus ning Manijal.

    KIHNU JÕULUPUU pole mitte üksnes väike jõuluturg Pärnu linnas, vaid ka tõsine koolituba neile, kes armastavad rahvuslikku käsitööd. Üheksa päeva jooksul avaneb võimalus parimate Kihnu ja Manija käsitöömeistrite käe all õppida kihnu naiste njaputüed, laulda kihnu regilaule ning seada tantsusamme koos saarerahvaga.
    Õpitoad algavad kindlal tunniajal ja kestavad seni, kuni jagub õpilasi.

    KIHNU JÕULUPUU on lahti vaatamiseks ja jõulukinkide ostmiseks iga päev 9 – 19.00.

    Laupäev, 1. detsember
    Kihnu Kultuuriruumi päev
    12.00 Kihnu jõulupuu avamine viiuliõpetaja Kuraga Mari ning tema õpilaste pillimängu saatel.
    PAELAPUNUMINE
    13.00 Erinevate kirjadega säärepaelte punumist õpetab Pärdü-Juagu Annika
    15.00 Mark Soosaare dokfilm „Kihnu naine“ (1973)
    17.00 Meelis Muhu dokfilm „Kihnu kosjad“ (2007)

    Pühapäev, 2. detsember
    Urga Elly päev
    TROI NING SEEP
    12.00 Meeste kampsuni ehk troi kudumine ning huulevõide valmistamine koos Ellyga.
    Urga Elly on andekas käsitöömeister, kes armastab rahvakunsti alates kudumitest kuni omavalmistatud seepideni välja.
    15.00 Mark Soosaare dokfilmid „Jaan Oad“ (1982) ja „Vaarao sõjavägi“ (1974)
    16.00 Advenditule toomine Pärnu suurelt jõulupuult.
    17.00 Meelis Muhu dokfilm „Kihnu pulm“ (2007)

    Esmaspäev, 3. detsember
    Manija päev
    NAHA PARKIMINE ning MANIJA LINNURIIK
    13.00 Kasõ Svea tutvustab oma nahaparkimise kogemusi ning pastlategu kodustes oludes Manijal.
    15.00 Kasõ Margi slaidikava Manijas pesitsevatest lindudest ja dokfilm „Kihnu ljõnnuaabets“
    17.00 Mark Soosaare dokfilm „Meretagused“ (2012)

    Teisipäev, 4. detsember
    Ärmä Roosi päev
    KIHNU KIRJAD ning PÄRLITEGA KINDAD
    12 -18.00 Kihnu kudumitesse peidetud kirju õpetab lugema rahvusvaheliselt tunnustatud Kihnu käsitöömeister Ärmä Roosi, mitme käsitööraamatu autor. Roosilt saab ka õppida pärlitega kinnaste kudumist.
    17.00 Ingrid Rüütli dokfilm „Kihnu naise hommik“ (1991), Ingrid Rüütli ja Priit Hummeli telesaade „Hoia Kihnu saare randa“ (1991), Virve Kiple ja Maimu Põldoja telesaade „Teeme ise“ (1982)

    Kolmapäev, 5. detsember
    Lohu Anneli päev
    KUDRUSED
    12.00 Mitmendat põlve tubli käsitöömeister Lohu Anneli õpetab koos tütre Loviisaga kihnupäraste kudruste tegemist.
    17.00 Mark Soosaare lühifilm „Pulmad mõnõlõ, pidu kõikõlõ“ (1985) ning dokfilm „Kihnu mees“ (1985).

    Neljapäev, 6.detsember
    Mandrikihnlaste päev
    MOODSAD RAHVALAULUD
    14.00 Järsumäe Virve pereansambel, kelle liikmed elavad maismaal, tutvustab armastatud rahvalauliku uusi lugusid. Loodetavasti osaleb ka Kihnu Virve ise.
    ÜLALISTUMINE
    16.00 Kihnlaste traditsiooniline neljapäeva-õhtune ülaljõstmine. Valmistame koos jõuluehteid, ehime lõplikult Kihnu jõulupuu, aga õpime ka vanu kihnu tantse ning laule. Kutsume osa võtma kõiki, keda huvitab kihnu folkloor. Soovitav on kõigil vardad kaasa võtta!
    Eeslauljad on Roberti Marta ning Helmi.
    18.00 Mark Soosaare dokfilmid „Mängutoos Manilaiul“ (1985) ja „Kihnu Kristjan“ (1992)

    Reede, 7.detsember
    Kihnu muuseumi päev
    REGILAUL JA VÖÖ
    12.00 Regilaulu õpitoas on eeslauljaks ansambli „Kihnumua“ kauaaegne juht Niidu Katrin.
    14.00 Kihnu muuseumi töötajad õpetavad näputööd. Pärna Veronika jagab oskusi kihnu vöö ja troi kudumiseks, Noodi Maie on meister kinnaste ning sukkade alal.
    16.00 Ingrid Rüütli ja Priit Hummeli telesaade „Hoia Kihnu saare randa“ (1991)
    Kohtumine saate autori Ingrid Rüütliga. Teemaks kihnu kultuuri saatus.

    Laupäev, 8.detsember
    Manija päev
    MANIJA TAIMETEE, LEIB ning KAPÕTAD
    12.00 Taimeteed keedab, leivategemist õpetab ning meeste sokke ehk kapõti koob Tooma Vilma.
    14.00 Vaiko Eduri dokfilmid “Riigipüha“ (2005) ja „Kihnu Virve“ (2009),
    15.00 Mark Soosaare dokfilmid „Kihnu naenõ, tutt peos“ (2008) ja „Meretagused“ (2012)
    17.00 Mark Soosaare telesaade „Manija väike laulupidu“ (1987)

    Pühapäev, 9.detsember
    Kihnu käsitöö- ja filmipäev
    ROOSIMINE
    12.00 Randli Leida õpetab kinda roosimist ning teisi kihnu kudumisvõtteid.
    KIHNU KINOLINAL
    Kihnu kultuur elab edasi ekraanil
    14.00 Mark Soosaare loodusfilmid lastele „Kosklad“ (1985) ja „Kihnu ljõnnuaabets“ (2012)
    15.00 Mark Soosaare uue lastefilmi „Rasmus ning kormonaudid“ (2012) maailma esilinastus.
    Kohtumine filmi osatäitjatega.
    16.00 Meelis Muhu „Kihnu kosjad“ (2007)
    17.00 Meelis Muhu „Kihnu pulmad“(2007)

  • Narva-Jõesuu kaudu Washingtoni

    Tarmo Teder

    Kinobuss andis juba eile Tallinna Politseipargis gaasi ja veeres Hiiumale. Täna Kõrgessaare seansiga algav tavapärane suvetuur saab sisse uue hoo. Sedakorda siis juba kaheksas ringreis toob maarahvani ruumilise kino ehk stereoskoopilised filmid, mis on eesti rahvale üsna tundmatud. Kuid neid filme, mille vaatamiseks jagatakse publikule spetsiaalsed prillid, on meil tehtud juba 1977. aastast, mil Elbert Tuganov tegi maailma esimese ruumilise nukufilmi „Suveniir”. Sellele lisaks näidatakse Kõrgessaare-Leisi-Pürksi-Võhma-Tootsi-Lelle etappidel Heino Parsi „Kui mehed laulavad” (1979), Tuganovi „Õunkimmelit” (1981), Andrus Tenusaare „Mirjami piknikku” (2007) ja Mait Laasi sügavalt inimlikku ja naljakat dokfilmi „Aja meistrid”, mis portreteerib meie nukufilmi suurmeistreid Parsi ja Tuganovit.

    Omedu, Võõpsu ja Lääniste filmisõber võib aga vaadata seksi ju surmaga seonduvat linakunsti: Marianne Kõrveri „Amatöörid” näitab pornofilmi võtetele sattunud poissi, Kristiina Davidjantsi „Veresidemed” kujutab kirge ja ahnust armukolmnurga pöörises, Tanel Toomi „Teine tulemine” on kulgeva seisundiga luuleline sõjafilm, Priit Pääsukese „Must Peeter” toob mängu valgete abielu häiriva neegri. Ja 5. augustil on Meremäel Eesti uue täispika mängufilmi esilinastus, mis on üldse esimene setukeelne film maailmas. Režissöör Ain Mäeots on valmis saanud „Taarka”, mis põhineb Kauksi Ülle samanimelisel näidendil ja jutustab loo setu leelotajast Taarkast.

    Peale 3D anima- ja mängufilmide on tänavu kavas ka viimase aja eesti väärt dokfilme: Agne Nelgi „Lotmani maailm”, Jaanis Valgu „Meeste tee lauluni”, Arbo Tammiksaare „Fritsud ja blondiinid”, Kaupo Kruusiaugu „Mängija”, Meelis Muhu „Aljoša”.

    Kolme-nelja aastaga on kujunenud Kinobussist institutsioon, mille haare ja tegutsemisviis järjest laieneb, filmidessante on tehtud ka välismaale. Meenutame, et aastal 2003 tiirutati Rootsis, 2004 Lätis, 2005 ja 2006 Soomes, tänavu mais ka Saksamaal. Ent juba kohe algusest peale ei rõhutud mitte üksnes inimestele maakohtadesse filmide nina ette viimisele, vaid ka laiemale missioonile. Kinobussi vaimne ja kunstiline juht Mikk Rand hakkas kohe esimese tuuri ajal rõhuma koolitusele, verinoorte filmitegijate innustamisele ja õpetamisele. Niisiis oldi filmikunsti ja -tootmise misjonärid juba päris algusest peale ning Ranna sõnul on õpikodade ja -viiside metoodika pidev tulelhoidmine Kinobussi arengu üks raudvara.

    Nüüd on asi niikaugel, et minnakse ka Ameerikasse. Oktoobris on Kinobuss kutsutud Washingtoni, kus peetakse Euroopa kultuuri päevi. Jänkid pole loomulikult mitte nii väga huvitatud mingi Eesti filmidest, vaid siin seoses Kinobussiga juurdunud filmikoolituse metoodikast – kuidas marakratte filmi juurde paeluda ja neile filmitegemise ja -õpetuse alused huvitavaks teha. Võib liialdamata loota, et Mikk Rand õpetab oma entusiastlike poiste ja tüdrukutega Ameerika filmipedagoogidele, kuidas filmitegemist õpetada. Rannal on kirjutamisel ka vastav õpik.

    Enne seda aga liitub Kinobuss Narva-Jõesuus 9. – 12. augustini rändava filmi- ja keskkonnafestivaliga „Moving Baltic Sea”, mis vaatleb filmi ja kultuuri keskkonna ning keskkonda omakorda filmi ja kultuuri kaudu. Kinobuss peab selle raames maha 48tunnise filmitegemise võistluse „Jookse ja filmi!”. Kahe ööpäeva jooksul tuleb valmis teha film või animatsioon ideest kuni teostuseni. Osalevad Kinobussis filmitegemise õpetust saanud noored üle Eesti, teemad avatakse otse enne „starti”, eelregistreerimine 7. augustini.

    Niikaua, kuni viimane põlvepikkune poisike salvestab oma iPodiga filmikunsti loomise õhinas või kleebib-sätib-sirgeldab animafilmijupi tarbeks, pole eesti filmikunst alla andnud.

    ‘

     

     

  • Tavatu juhtum

    Reet Varblane

    Kuidas see juhtus, et tollastelt noortelt radikaalsetelt loojatelt telliti  Valgevenesse selline projekt? Valgevenel oli nõukogude ajal selline kummaline, vahepealne positsioon. Moskva ja Leningrad olid tähtsad, ka Ukraina, iseäranis pealinn Kiiev, aga ka Lvov, Krimm ning Odessa olid olulised paigad, kus tuli käia, ka Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariigid. Baltimaadest rääkimata. Valgevene kippus jääma Leedu ja Ukraina vahele, kuhu ei Vilniusest ega ka Kiievist nagu eriti asja ei olnud.

     

    Toomas Rein: Valgevenest ei teadnud ma tollal midagi, üks liiduvabariik teiste seas. Kuid lasteaiaprojektiga oli asi lihtne: 1976. aastal oli valmis saanud Pärnu KEKi lasteaed, see tekitas mitmel pool suurt huvi. Valgevene kolhoos Rassvet oli oma aja üks eesrindlikumaid, nn näidisettevõte nagu meie Kirovi-nimeline kalurikolhoos. Nad olid hästi rikkad ning peaaegu kõik hooned, mida ühel suurel majandil vaja, olid olemas, puudu oli vaid lasteaed. Üleliidulise ehituskomitee aseesimees oli Valgevenest pärit, tema oligi kolhoosi esimehele nõu andnud, et võibolla saavad ka nemad Eestist projekti. 1980. aastal tuligi kolhoosi peainsener Gennadi Misjul mulle koju – olin haige. Algul ta kauples Pärnu projekti: kas ka nemad ei saaks seda kasutada? Mina ei olnud sellega nõus: Pärnu KEK oli selle eest maksnud, valgevenelased võivad uue tellida. Ma võin ju palju parema teha. Misjul läks tagasi ning õige pea sain kirja, et kolhoos oligi mind usaldanud. Siis sõitsin kohapeale, tutvusin oludega. Kartsin, et see on tüüpiline vene kolhoos: suur majand, mis näeb välja nagu suurlinna mikrorajoon üheksakordsete majade ning trolliteedega. Mõtlesin, et esimees on nupuga soniga tümakas. Kuid see hirm kadus, sest suurem osa sealsetest elamutest olid eramud, ümbrus oli korras. Esimees oli ka täiesti normaalne inimene: ta kandis tirooli kaabut, sulega. Kui teda esimest korda nägin, siis oli ta ametis värvusmonumendi ehitamise juhtimisega. Ta jättis igati eurooplase mulje. Mind võeti ülihästi vastu. Esimees Vassili Starovoitov hiljem jutu sees ütles, et tema meelest on kõige parem süsteem Rootsi sotsiaaldemokraatia. Rassvetis olid ameerika tudengid stažeerimas käinud – nii et igati näidisvärk. Esimees oli väga heas vahekorras tollase Valgevene kompartei sekretäri Mašeroviga.

    Projekti tegime täies mahus kõigi eriosade ja suure brigaadiga (10 inimest) poole aastaga valmis: 1981. andsime üle ja 1987. aastal sai kompleks valmis.

    Leonhard Lapin: Minul olid suhted ainult Balti liiduvabariikide ning Gruusia ja Armeenia kolleegidega. Kuid siin pole midagi imestada: vaatamata sellele, et Nõukogude Liit oli suletud süsteem, telliti häid projekte igast liiduvabariigist ning kaugemaltki. Venemaale projekteerisid õige mitmed sloveenia arhitektid.

    Helle Gans: Pärnu KEKi lasteaia pildid olid üleliidulises arhitektuuriajakirjas avaldatud.  

     

    Kas neil oli ka soovi teie tööd kontrollida, oma ideid ja arusaamu peale suruda?

    T. R.: Vastupidi, meile anti täiesti vabad käed. Esimehel oli ainult üks tingimus: et oleks ilus.

     

    Kas see, et oleks ilus, ei võinud tähendada nende spetsiifilist maitset?

    T. R.: Eks teise rahva jaoks projekteerida on alati keeruline: et säiliks enda käekiri ja et see haakuks selle rahva maitsega.

    L. L.: Enne meid oli sinna projekteerinud  NSVLi rahvaarhitekt Zaborski. Mees nagu meie Mart Port. Ta on projekteerinud ka Minski lennujaama. Sealsesse kolhoosi oli ta projekteerinud kõik suuremad hooned. Ta oli juba vana, kuigi hiljem projekteeris  veel ka uue keskusehoone. Lasteaia tarvis tahtsid nad midagi moodsamat. Zaborski tegi nõukogude klassitsismi. Mind rabas ka see, et sealses kolhoosis oli kasutatud marmorgraniiti, mida Eestis oli võimatu kätte saada.

    T. R.: Kui mulle öeldi, et saame absoluutselt vabad käed, siis küsisin Starovoitovilt, kas marmorit saab kasutada. Mõtlesin, et kompan võimalusi. Tema küsis vastu: millist? Et nad saavad kolmest kohast: Kondopogast, Uuralist ja Ukrainast. Ma ei osanud midagi öelda. Pärast, kui hoone oli juba valmis, tegi ta mulle ettepaneku, et katame vundamendi sokli ka marmoriga. Leidsin, et seda pole küll vaja.

    L. L.: Kui Tallinna Vabaduse väljaku tunnel taheti katta marmoriga, siis saadi nii vilets marmor, et seda oli võimatu kasutada. Valgevenes oli aga igati korralik marmor.

    T. R.: Siseseinad kaeti kunstmarmoriga, aga see nägi ka väga hea välja.

     

    Nii et teile anti vabad käed, tagati kõik materjalid ning isegi ehitati igati kvaliteetselt? Oli see võimalik?

    L. L. Laste mänguväljak teostati küll kvaliteetselt. Eestis oli selline tase võimalik ainult väga tähtsate objektide juures.

    T. R.: Lasteaiakompleksi ehitati küll kaua. See polnud ka kerge ehitus: seal oli palju sellist, mida nad polnud varem näinud. Helle Gans mõtles ühe uuenduse juba Pärnus välja. Lasteaia normid olid väga jäigad: rühmaruum  ja magamisruum pidid mõlemad olema 50 ruutmeetrit. Magamisruumis paiknesid voodid. Sõimegrupis oli 20 last, lasteaiarühmas 25 last. Magati pärast lõunat ainult tund aega, kuid voodid võtsid kogu ruumi enda alla. Helle Gans tuli selle peale, et jätta ära mängu- ja magamisruumi sein. Pikkupidi ei saanud ruume asetada, sest mänguruum  pidi olema lõuna suunas, et jätkuks valgust. See eeldas, et ühte neist ruumidest tuli ülevalt läbi lae valgustada. Aga et ruumi rohkem saada, siis projekteeris Helle Gans puidust platvormi, kust käisid voodid siinidega välja: 12 voodit ette välja, 12 voodit sai ülevalt alla keerata. Kui magamisaega ei olnud, moodustasid voodid ühtse mänguplatvormi. Nii võitsime mängimiseks 50 ruutmeetri asemel 100 ruutmeetrit.

    H. G.: Kuna ruumid olid tavapärasest suuremad, siis sain ka mänguruume uutmoodi sisustada. Lähtusin mängulisusest: nii tekkisid mängimis-ronimistasandid erinevatel kõrgustel.

     

    Kuidas  valgevenelased sellesse uuendusse suhtusid?

    T. R.: Nad ei oleks ise selle peale tulnud, kuid me olime juba Pärnus katsetanud. Nii nad meid usaldasid. Kolhoosil oli oma puidutöökoda, väga hea töökoda, kuid nad tegid teist laadi tööd: puukaunistusi, nikerdust. Aga nad omandasid kiiresti, mida vaja.

    Lasteaia juures oli veel teisigi nippe: hoone sisse jäi akendeta ruume, iseäranis sanitaarsõlmedes: sinna otsustasime panna valguskuplid, see hoidis seinapinna vabana.

    H. G.: Et lastele on valgust vaja, siis kasutasin heledaid toone. Ka kunstmarmor oli hele: eristada võis ainult faktuuri ja joonist. Mööbli valikul läksin värvi peale. Pärnu KEKis kasutasin  seinal vikerkaare motiivi. Kuna Valgevene lasteaed kandis Vikerkaare (Vjaselka) nime, siis kordasin seal sama motiivi.

    T. R.: Lasteaed sai nime võistluse tulemusena: nimekonkursi võitsid kolhoosi raamatupidamise naised. Mulle nimi meeldis. Sissepääsu juures kasutasime seda motiivi veel kord.

    L. L.: Kui praegu tehakse Eestis lasteaedu, siis arhitektuur võib veel olla unikaalne, kuid sisekujunduses lähtutakse standardmööblist: kõik valitakse kataloogidest. Ma ei saa selliseid sisekujundajaid eriti tõsiselt võtta. Võtame või Viru hotelli originaalsisekujunduse ja selle, mis on praegu. Ei kannata mingit võrdlust.

    T. R.: Valgevenes oli see sada protsenti unikaalne.

     

    Kui suur see lasteaed oli?

    T. R.: Kokku oli 280 kohta: 4 lastesõime ja 8 lasteaiarühma. Sõim asus esimesel korrusel, kus oli ka suur köögiplokk. Vene normid köögi ja laopindade jaoks olid hiiglaslikud. Lisaks sellele paiknes seal ka isolaator haigetele lastele. Ning suur saal, mis mahutab kõik lapsed. Selle alla oli projekteeritud ujula.

    H. G.: Kõiki ruume ühendas sisegalerii. See oli tõesti vägev. Ruumi maht võimaldas kasutada erinevaid valgusrežiime. Seda muidugi võimaluste piires, sest valgustite valik oli tol ajal väga kasin.

     

    Helle Gans, kas sealne puutöökoda tegi just seda, mi
    da ootasite?

    H. G.:  Jäin tehtuga igati rahule. Neil oli korralik puidutöökoda. Algul läks veenmist muidugi vaja.

    L. L.: Eks me lasime teha väga uhke maketi ka. Igaks juhuks, et pärast ei oleks arusaamatusi. Makett ei tahtnud sõiduauto pakiruumi mahtuda. Aga see on ka rahvusvaheline tava, et tähtsate ehituste puhul tehakse korralik makett.

    T. R.: Valgustid ajasime välja Estoplastist.

    L. L.: Sisekujundus mõjus Valgevene keskkonnas ulmelisena, just nagu kosmoselaev.

     

    Ülemisele korrusele jäid siis lasteaia ruumid. Mis veel?

    T. R.: Sisse pääses maja otsast, sest mänguruumid pidid jääma lõunavalgusesse. Sissepääsu sai projekteerida läbi kahe korruse ulatuva passaažina. Seal sai eksponeerida laste töid. Sõimeplokkide juurde planeerisime nii-öelda välised hajumisruumid, kust edasi sai minna mänguväljakutele. Lasteaia ruumidest pääses treppidest alla hajumisväljakutele ja sealt õue. See jagas lapsed laiali, nii et ei tekkinud trügimisi ega ummikuid. 280 last jagati kolme tsooni vahel.

    L. L.: Passaaž mõjus uhkelt, pakkus omaette elamuse. Klassitsistlik  joon jooksis  kogu projektist läbi, sest kolhoosi varasemad hooned olid selles laadis tehtud. See polnud sugugi halb. Siis hakkas arhitektuuris levima postmodernistlik mõtlemine. 1980ndate algul läks klassitsism uuesti moodi. Me tegime täpselt kooskõlas rahvusvahelise arhitektuuriga. See oli haruldane võimalus ühendada seda, mis juba oli, sellega, mis oli õhus.

     

    Kuidas lasteaia töötajad, kasvatajad ja lapsevanemad, loomulikult ka lapsed lasteaiaga rahule jäid?

    T. R.: Mäletan, kui käisime kolhoosi esimehe Starovoitoviga asja arutamas – varustaja oli sinna tellinud punased vaibad. Ütlesin, et seda küll ei tohi olla, sest meil on marmorpõrandad. Otsekohe koristati vaibad ära. I korrusel olid mänguväljakute pool katusealused, kus võis halva ilmaga õues mängida. Lasteaia juhataja ei olnud rahul, et tuul tõmbab, et äkki võiks kinni ehitada. Mina leidsin, et suvel on need väga mõnusad. Starovoitov reageeris, et väga õige, et polegi vaja kasvatada lastest pupujukusid. Jälle saime õiguse. Kõik asjad tehti just nii, nagu olime mõelnud.

     

    Kui nüüd mänguväljakute juurde minna, siis projekteeris Leonhard Lapin tavapäraste kiikede-liivakastide-ronimisredelite asemel keerulise struktuuriga terviku.  

    L. L.: Pärnu lasteaia mänguväljakud projekteeris Sirje Runge, aga tema oli siis pühendunud kunstile. Et aga mina olin tollal tema kõrval olnud, oli mulgi kogemusi. Eks seepärast tegi Toomas Rein mulle ettepaneku. Valgevenes polnud vaja projekteerida  mitte ainult mänguväljakud vaid ka park. Ma olin siis juba ka pargiarhitektuuriga tegelnud. Nii sain neid kogemusi seal realiseerida.

    Kolhoos soovis paviljone. Loomulikult ei tahtnud ma teha eraldi putkasid, vaid luua ühtse terviku, kus oleksid ühendatud eriplaanid ja -võimalused. Peamine ühenduslüli oli amfiteater.

     

    Kui suured need mänguväljakud on?

    T. R.: Need võisid olla 70 x 70 meetrit. Amfiteatri kuju järgib väga hästi ka hoone tagant minevat poolkaart. Amfiteater on ideaalne paik suvisteks vabaõhuüritusteks, talvel uisuväljakuks. Lapsed saavad riietusruumides uisud jalga panna ja siis liuväljale suunduda. Amfiteater pakub tuhat võimalust.

    L. L.: Ronimisredeleid oli kahte tüüpi: metallist ja puidust. Puidustruktuurid sai lasta taas teha kohalikus puidutöökojas. Ka kiiged, ronimisköied jms oli lahendatud ühtse tervikuna. Kuna tegemist oli pargi ja mänguväljaku sümbioosiga, siis pidin valima ka taimed, puud-põõsad. Kunstiakadeemias oli mu õpetaja Aleksander Niine, kes oli saanud hariduse Saksamaal ja Inglismaal. Temalt oli ilmunud väga hea haljastuse käsiraamat, mida käisid tollal ka soomlased Tallinnas ostmas. Tahtsin, et see park oleks nagu prantsuse pargid: osa taimi hakkab õitsema kevadel, osa suvel, osa varasügisel. Kuna ma ei teadnud taimede venekeelseid nimetusi, siis andsin need ladina keeles, kuna see on universaalne. Nii et ka haljastus oli igati läbi mõeldud.

    R. T.: Väljaku servades olid tornid, kuhu lapsed said ronida. Lastele on ju põnevust vaja.

    L. L.: Eks nii mänguväljaku kui ka interjööri puhul tuleb ajas tagasi minna, lapseks muutuda, et teaks, mis pakub huvi, mis on igav.

    H. G.: Ruumide tasapinnadki pakkusid mitmeteks tegevusteks võimalusi: seal sai joonistada, mängida jne.

    T. R.: Lähtusime küll Pärnu kogemusest, kuid Valgevenes pidi olema midagi, mis on just neile omane, mis on slaavipärane. Eestis me ei tahtnud kasutada keraamilisi plaate, aga seal kasutasime osaliselt pruune keraamilisi plaate. Need olid valgevene plaadid.

    L. L.: Samal ajal mõjus kogu kompleks lummuslikult. Valgevenelasedki leidsid niiviisi. Ümberringi oli ju ikkagi külaelu, haljastus oli küll olemas, kuid nii terviklikult kui meie kompleks polnud ümbrus läbi mõeldud.

     

    Lasteaiakompleks pälvis ju mitu tolle aja mõistes auväärt preemiat.

    T. R.: 1987. aastal saadi NSVLi arhitektide liidu preemia. Veel pälviti üleliiduline ametiühingupreemia. See oli just tollal, kui Siim Kallas oli Eesti ametiühingute esimees. Eestist said siis ametiühingute preemia veel Jaan Kross ja Merle Karusoo. Valgevene kolhoosile oli see  väga tähtis. Arhitektide liidu preemia oli ka meile, tegijatele, igati oluline.

    L. L.: Järgmine etapp oli pansionaat ning kultuuri- ja puhkepark. Pargi projekti andsin arhitektuurimuuseumi, liiga suur, et kodus säilitada. Park oli ette nähtud lasteaia ja kultuuripalee vahele haljastuse ja kõikvõimalike objektidega. Et klassitsism oli just taas moodi läinud, siis panin ka mina täie rauaga. Materjalidena kasutasin marmorit ja punast tellist. Olin ette näinud nii templeid, kolonnaade, skulptuure. Kui see oleks täielikult ellu viidud, siis oleks see olnud tollases rahvusvahelises kontekstis kõva sõna.

    T. R.: Ka pansionaadi puhul tegime maketi, reaalselt valmis vundament, kuid siis ajad muutusid ning sinnapaika  see jäi.

     

    Pärnu KEKi lasteaiast ajendatult tellisid ka kirgiisid teilt lasteaia sisekujunduse. Kas võib väita, et kui mingi objekt äratas positiivses mõttes tähelepanu, siis midagi analoogset taheti saada mitmel pool üle Nõukogude Liidu?

    H. G.: See pakkus ka meile endile loomingulist rahuldust.

    L. L.: Klassitsistliku laadi edasiarendus, tõlgendamine pakkus mulle juba selle tõttu huvi, et siis, kui mina õppisin, oli see põlatud stiil, aga klassitsism on ju Euroopa kultuuri alustalasid. Ma sain tollal modernismiihalusest ning klassitsismikompleksist üle.

     

    Kui nüüd, kakskümmend aastat hiljem, vaadata fotosid, siis tundub, et lasteaed, väikeste kummaliste lisandustega küll, on hästi säilinud.

    L. L.: Võrreldes Pärnuga, kus kõik on lagunenud, on  Valgevenes suhtutud asjasse pieteeditundeliselt. Eestis lastakse kõigel lihtsalt laguneda.

    T. R.: Kogu ehituskunstiline süsteem oli nii võimas, et mõned lisandused, paar puulõikes karukest, ei suuda nüüd küll seda lõhkuda. Peaasi, et hoone on säilinud.

    L. L.: Elu on avaram kui arhitektuur. Kohaliku maitsega lisandused on loomulikud. Ressursside puudumine aitab arhitektuuril säilida. Valgevenes pole ressursse ning seetõttu säilivad ka head hooned. Meie oleme jõudnud kapitalismi: raha jätkub ka lammutamiseks ning seetõttu kipume ka väärtuslikku kaotama.  

     

  • Stiililiselt avatud Fragile

    MIRJAM TALLY

    Paljutähendusliku pealkirjaga CD ?Saad? on sellelt koosseisult juba kolmas, ilmunud muusikute endi initsiatiivil, ilma plaadifirma vahenduseta. Lisaks pillimeestest põhituumikule Robert Jürjendalile ja Arvo Urbile osalevad mõnedes lugudes veel Riho Sibul ja Tõnis Leemets. Kontsertidel esineb trio kolmeliikmelisena, omapärase detailina on lisatud maalimine. Kunstnik Tõnu Talve lisab ettevalmistatud, valdavalt merevaatelistele lõuenditele kohapeal veel detaile juurde, kasutades sageli ka grafitikunstist tuttavaid aerosoolvärve. Tulemuseks on ometi üsnagi pastelsed hoonetega maastikud, kunsti ja muusika sümbioos, mis toimib.

    Rock ja proge on esimesed kindlad stiiliseosed, mis kõrva hakkavad. Selles muusikas on elujõudu. Kaheteistsekundiline avalugu ?Saadus? jätab kiirendusega kerimisefektiga ka otsad lahti. Saad või saadus. Mõtle, mida tahad. Pala ?Sushi 2003? jätkab ?sushide seeriat?: oli ju ka ühel varasematest plaatidest ?Sushi 2000?. Aastad mööduvad, teema jääb, ehkki muutuvates vormides. Muusikaline temaatiline sarnasus siiski nii selgelt ei meenu. Põrgatused kitarrikeeltele loovad ehk tõesti mõne idamaise näppepilli assotsiatsioone, tagaplaanil e-bow?ga udumaastikud ning minoorne tiksumine. Orientaalne hingus on muusikal juures. Loo ?Ülevane? teema on ka kusagilt Fragile varasemast kõlamaailmast kõrva jäänud, erineb siin ehk detailides siiski varasemast.

    ?Äädikakärbeste tants? on õige pisut äraspidine, lüürilisele selgekõlalisele kitarrifaktuurile kinnitub pisut karvasema sound?iga meloodia. Samuti lüüriline, ehk ka uniselt kleepuv. Midagi kevadisest kärbsest, kui tahta otsida piltlikke seoseid. ?Miss Understanding?u? teema algus on vist Weekend Guitar Trio ideedevaramust, mis aga õige kohe leiab võõramad uduvärvid juurde, pöördudes kord teema kordamise, kord rockilikus improviseerimises heljumise poole. ?Nothing To Declare? on mürtsuga lugu, kus kitarr jääb korduvuse peale ka vahel lihtsalt uitlema. Konkreetsete teemade juurest kiputakse aga ?ära?, kaamoslikumale rännakule. Lõpp pikalt ühe noodi venitamisega, mis viimaks lõheneb, järele jääb nagu morselik signaal.

    ?Hingab siiski? algus on vaevaliselt hingitsev staatiline kõlamaastik (hingamise moodi möringi muusikasse sisse toodud), millest löökpillijoonis kasvab vahepeal ekstaatilisemaks trummelduseks, lõpp suubub jälle algsesse olekusse. ?Fragile marss II?: ähmaste perkussiivsete sound?idega faktuurile kasvab peale veidi (kitarri)maisem kiht. Plaadi lõpp jääb samuti avatuks, lõpetamata lõpuga muusikaks nagu alguski.

    CD ?Saad? on neile kuulajaile, kes otsivad muusikas ka stiililist avatust, ?rock? ja ?proge? on märksõnad, millest avaramalt edasi liigutakse.

    Albumit ?Saad? esitleti Von Krahli teatri baaris 26. IV.

  • Stina Murakas-Kasemägi maalinäitus

    Haus Galerii

    Teisipäeval, 4. detsembril kell 17.00 avab maalikunstnik Stina Murakas-Kasemägi Haus Galeriis oma isiknäituse „Maailmad maailmade sees“.
     
    Murakas-Kasemägi käekirja iseloomustab ühtaegu sügavalt meditatiivne ning samas julgelt spontaanne, vaba ja voolav loominguline eneseväljendus. Tema teosed on tundlikud, värvikad ja mitmekihilised nii maalitehniliselt kui ka sisuliselt. Seekordse väljapaneku läbivaks ideeks on küsimus inimese elufilosoofia ning teda ümbritseva reaalsuse omavahelisest suhtest kui pidevalt jätkuvast loomingulisest protsessist:
     
    „Maal on nagu elu – sa võid lisada kihte, palju-palju kihte ja kõike kogu aeg muuta. Hea on teada,et sa võid kõike muuta: paremaks, täiuslikumaks, tundlikumaks, tihedamaks, hõredamaks, heledamaks, tumedamaks, värvilisemaks, voolavamaks, rõõmsamaks.
    Mulle meeldib, kui on koos jõuline ja õrn, külm ja soe, sinine ja punane, ja hästi palju heledust, valgust, soojust.
    Mulle meeldib, kui palju erinevaid asju sobib kokku ja erinevad inimesed sobivad kokku. Nii tekivadki uued maailmad – väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, vahel natuke segased ja kaootilised ja salapärased, ilusad ja harmoonilised.
    Need maailmad on kõik minu sees ja ükski pole vähem oluline. Nad sünnivad ja kaovad, saavad kokku, et luua uusi maailmu. Lõputu mänguväli…
    Mulle meeldib, et oleme ise oma maailma(de) loojad. Reaalsusi ehk maailmu on palju. Väga palju. Ja mina olen looja. Me kõik oleme. Meil on valik, millises maailmas soovime elada ja kuidas soovime seda luua,“ ütleb autor.
     
    Stina Murakas-Kasemägi (1967) omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti erialal, näitustel esineb alates 2002. aastast. Tegutseb vabakutselise kunstnikuna.
     
    Näitus jääb avatuks kuni 18. jaanuarini 2013
    E–R 10–18, L 11–16.

  • Tallinna XXII Rahvusvaheline Orelifestival

    Andres Uibo

    Eraldi tahan välja tuua Arvo Pärdi autorikontserdi Tartus, Pärnus ja Tallinnas Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ühe hinnatuma inglise orelikunstniku Christopher Bowers-Broadbenti kaastegevusel ning Paul Hillieri dirigeerimisel. Teenitult on just neid peetud maailmas Arvo Pärdi loomingu parimateks interpreetideks, mida kajastab ka 2007. aastal võidetud Grammy auhind heliplaadi „Da pacem” eest. Ettekandele tulevad seekord nii tuntumad teosed „Da pacem’i” kavast kui ka uuemad lood, värskeim teos on „Morning Star”, mis kõlab Eestis esmakordselt.

    Tänavune orelimuusikapidu on koondatud kolme Eesti linna: Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse. Kontsertidele sekundeerib esmakordselt festivali ajaloos kolm oreleid tutvustavat reisi Saaremaale Valjala kirikusse, Ida-Virumaale Iisakusse, ning Lõuna-Eestisse Valga linna. Eestimaa on rikas orelimeistrite ajalooliste orelite poolest. Siin kohtame selliste meistrite nagu Ladegast, Voit & Söhne, Walcker, Sauer, Kessler, Müllverstedt ja paljude teise suurepäraseid oreleid. Avastagem siis enda jaoks need väärtused ja nautigem orelite kaunist ja iseomast kõla.

    Ühegi teise instrumendi kohta ei öelda, et „klaver või viiul mängib”. Neid pille mängitakse. Küll aga ütleme orelimängu kohta, kui kuuleme kirikust mööda minnes orelihelisid: OREL MÄNGIB!

     

     

  • Hea graafika-aasta

    Vappu Thurlow

    Ave Teeääre ja Kertu Ehala. Ajupesu.

    2007. Segatehnika. teet malsroos

     

    Graafikute otsekui üksmeelselt vallandunud tööhoog avaldub tulemuste kõrges tasemes.

     

    Näitus “Eduard Wiiralti kunstiauhind 2007” rahvusraamatukogus kuni 30. III.

     

    Võõrsil rännates ja siis tagasi Tallinna naastes vaatan mõnikord endale kui kadunud pojale: tekib piinav ebamugavustunne meie ühise võimetuse pärast hinnata küllalt kõrgelt omapärast ja kõrgetasemelist eesti kultuuri. Mõnede rahvaste pillav jõukus ja nende loojaisikute sellest tulenev vabadus ning vaimustunud töötahe sunnivad mind ennast maailmas tundma mitte niivõrd ühe väga väikese, kuivõrd sellise rahva esindajana, kelle õnn on maha jätnud.

    Eesti graafika jaoks on 2007 aga hea aasta. Viiralti preemia väljaandmine on ilus ja uhke; tänavuaastased laureaadid Silvi Liiva (elutöö preemia) ja Ave Teeääre ning Kertu Ehala (noortepreemia) võib-olla parimad võimalikest kandidaatidest. Graafikute otsekui üksmeelselt vallandunud tööhoog avaldub ka tulemuste kõrges tasemes, Viiralti näitusežürii ei jätnud välja ühtegi kohale toodud piltidest.

    Suurem osa eesti graafikuist vaatab maailmale ikka südame, mitte mõistusega. Vaid paar kontseptualisti on sotsiaalselt teravad, vähemasti mõrkjad: Urmas Viik ja Lembe Ruben. Ka Urmas Vaino, kes kasutab keelelisi vihjeid, kuid pigem huumoriga: metafüüsiline vaal, kes vaatab oma väikese, kahtlustava silmaga. Siis veel Tõnis Kenkmaa statement: minu Paradiis on papist ja plastikust pluss kujuteldavad palmid – ent see teema kuulub juba formuleeritud unistuste juurde (vt allpool).

    Enamik graafikuid lähtub oma nägemusest, tajudes ümbritsevat reaalsust kui tervikut enda seisukohalt, oma kindlakskujunenud meetodi järgi. Võib-olla põhjustab seda tuntud eesti individualism ja jonn iseendaks jääda; mul isiklikult pole midagi selle vastu, sest teosed on kõrgel tasemel.

    Reaalsusetaju võib tundlikumate juures vabalt alata oma kehast. Sellest lähtuvad Eveli Varik, Mati Veermets, Tiiu Pirsko ja nii mõnedki teised. Eveli Varik naudib oma digitrükkides keha ennast. Kõik me alustame sellest, jõudes aegade jooksul rõõmust kannatuseni; mida kõike seesama keha meile kinkida ei jõua: et kiusata, karastada ja kasvatada vaimu. Mati Veermetsa sportlikud jumalused kõnelevad kehast teisiti: seda kontrollitakse ja sellelt nõutakse, kuid tundlikud taustad viitavad tollegi karastatud masinavärgi haavatavusele. Ent haavatavaim kõigist on Marko Nautrase paber kui nahk, millele näpuga vajutades jälje võib jätta.

    Peeter Ulas asub kusagil orgaanilise ja kosmoloogilise piiril, ta on loobunud kunagistest suurejoonelistest maastikunägemustest. On ikka armastanud suuri ebasümmeetrilisi kujundeid, neid on alati olnud ka raske iseloomustada; tahaks öelda: kopsupildid. Eelnenuist erineb suuresti Urmo Rausi kehateema ülilakooniline kommentaar.

    Kehast lähtuvad emotsioonid, mida oleme igapäevases elus talitsema sunnitud. Kunstnikul on ateljees vabadus need vallale lasta, tunded võivad edukalt suunata tema loovat kätt. Silvi Liiva loomingut on läbinud ja praegu kindlasti taas ühe oma kulminatsioonidest saavutanud (Ülle Marksi tabava väljenduse järgi) “lõputu igatsus valguse järele”. Abstraktne kunst väljendab väga selgelt seda, et unistused pole oma algses olekus konkreetsed; nad on vaid seletamatu ihalus millegi järele. Olen mõelnud, et kuni me pole veel jõudnud reaalsuselt neile nime laenata, jäljendades ahnelt teisi inimesi, on unistused iseenesest palju köitvamad. Ave Teeääre ja Kertu Ehala pildilgi on vaid unistuste kardinad, mitte nood ise. Sügavtrükijoon annab noorte laureaatide töödele vaimset sügavust, kõrgtrüki värviline pind lisab trendikust – võib-olla viiski preemiani mõlema pooluse tasakaalustatus.

    Maie Helm on teinud pöörde abstraktsuse poole, kuid ei ole kaotanud oma kaubamärki, kerget melanhooliat, mis helkis varem lemmikloomade pilgus, nüüd talvepiltide nukruses. Tundetooniga, rohkem kui tunde endaga, väljendavad ennast ka Feliks Sarv – värviotsing must-valges – ja Mare Vint: siluett, must-valge; hoolimata sellest, et pildil on kahvatud värvid. Kelli Valku vaevavad mõtted, mis kirjutavad ennast väikeste sammudega päevikulehtedele. Reti Saks on ettearvamatu: jutustab üht lugu, siis jääb äkki poolelt sõnalt vait ja lubab vaatajal kuulata seda ootamatult tekkinud vaikust. Maria-Kristiina Ulas peidab end mustade maskitaoliste nägude taha.

    Virge Jõekalda graveeritud õied on keha metafoor, nende lõõmamine on tugev sümbol: armastus. Külliki Järvila kõneleb muinasjuttude keeles, mis kasutavad kehakeskset mudelit. Seesama puudutab ka Aili Mittalit, kes jutustab küll piiblilegende, aga mõtleb muidugi inimest tema korporaalse kannatuse ja imedeootusega.

    Loomulikem viis reaalsust tajuda algab maastikust me ümber. Vive Tolli pöördumine eheda loodusmotiivi poole tuletab meelde seda, et paljud loojad lähevad küpsesse ikka jõudes tänulikult looduse rahustavasse rüppe. Kadi Kurema lihtsalt armastab kuurortlinna, selle avaraid sügisesi randu, mille tühjuses pääseb arhitektuuri ilu kõige paremini mõjule. Oliver Laas näeb palju vaeva peenikeste gravüüride teostamisega. Enno Ootsing on oma tõlgendustes mõistatuslikum; ta töötleb aupakliku sisseelamisega õilsat materjali. Marje Üksise teosed pole küll puhtakujulised maastikud, kuid nende mõõde on maastikuline; fragmendid omandavad tänu jõulisele esitusele universaalse tähendusrikkuse.

    Naima Neidre elab jätkuvalt salapärastes veealustes valdades. Sirje Eelma paneb kokku pitsilisi maastikke. Vello Vinna omad on konstruktiivsemad, kuid mitte vähem õhulised. Eve Eesmaa töödes on põhjamaist kargust; need on inspireeritud millestki, mis on kunstnikule väga oma… Inga Heamägi toob reisidelt seljakoti välitaskus paljutki kaasa: seal on kuivatatud alpikanne, Rooma vaateid jpm. Tõnis Laanemaa ei väsi unistamast naisest kui loodusega kokkukuuluvast olendist. Loit Jõekalda usub maastiku püsivusse ja kinnitab, et kunagi oli rahvas, kes trükkis päevavalgusega graafikat.

    Jaanus Samma kirjatud litritega kangas fetišeerib vahemeresinist vett kui midagi kättesaamatut, niisamuti nagu Tõnis Kenkmaa paradiisinägemus. Asjata!

    Loodus me ümber on liikumine ja protsessid. Ülle Marks analüüsib hääbumist: lõigutud artišokk kuivab tund-tunnilt, minut-minutilt. Leo Lapin ja Raul Meel jälgivad samalaadset: kõik kasvab või kahaneb, koguneb, vaatab tagasi, alustab uuesti. Maret Olveti jaoks algab kasvamine keskelt ja levib kiiljate vormidena üle kogu välja. Evi Tihemets organiseerib vaimselt pingestatud fragmente, mis moodustavad religioosseid süsteeme. Avo Keerendi kompositsiooniprintsiip on saavutanud pollockliku stabiilsuse: liikumine ei peatu, ei alga ega lõpe; see toimib sõltumatult ümbritseva maailma saamatuist, kohmakaist olemiskatseist.

    Jäävad veel Jaak Visnap ja Kadri Alesma, kes organiseerivad elu ennast, korraldavad, naeratus huulil; kelle käte all iga ettevõtmine lendab, kaasa arvatud pildid, mis tulevad kergelt. Loodetavasti kasvab ja kosub ka litograafiatöökoda; selle teokssaamine tundub praegu ühena eesti graafika eluliinidest. Jõudu neile kõigile!

Sirp