Kaks kolmandikku suvest on möödas, kolmandik alles. Ka kunstisuvest. Loodetavasti ka „Kunstisuvest“, sest selle üldnimetuse alla koondatud kunstiüritused on leidnud viimastel aastatel koha suvepealinnas Pärnus.
Teatrikriitikud on võtnud igal kevadel lausa kohustuse hekseldada teatrisuve programm üksipulgi läbi. Küllalt sageli on jäänud kostma kriitika, et teatrisuvel on taas tehtud järeleandmisi (oletatava) publiku maitsele. Et vaid mõni lavastus võiks pakkuda teatrigurmaanidele ehk siis erudeeritumale publikule tõsis(ema)t elamust. Omatulu tahab teenimist.
Kunstis seda muret ei ole, sest üldjuhul suvistel üritustel pileteid ei müüda ja rahalist omatulu taga ei aeta. Sümboolset küll. Ei saa öelda, et suvi on kunstivaene, sest kunstiasutustes – muuseumid, galeriid, artist-run-spaces – käib ka suvel elu edasi. Programm on, nagu ikka, muuseumides on laste suvelaagrid, aga ei midagi ülemäärast, et suvist publikut püüda.
On nii mõnedki ajale vastu pidanud, traditsiooniks saanud suvenäitused, nagu näiteks Pärnu uue kunsti muuseumi „Mees ja naine“ või Kohila keraamikasümpoosion. Nüüd on nende sekka jõudnud ka Peipsi-äärne Voronja galerii. Sellest reast ei saa välja jätta väsimatuid nongratalasi eesotsas Al Paldrokiga: küll on nad jõudnud korraldada Tartus Peeter Alliku graafikafestivali, „Diverse Universe’i“ või „In graafikat“ Pärnus, püstitada etnofööniksi Illiku laiu elamusfestivalil, korraldada Pärnu loovlinnaku residentuurielu ja avada galerii. Peeter Talvistu läheb oma kuraatoriprojektiga taas Valka, kus seekord mõtisklevad noored naiskunstnikud Karin Lutsu autoportreede kaudu naiskunstniku koha üle ühiskonnas. Õige varsti avab Viinistul teist korda uksed ka „Biotoopia“, aga ehk saab seegi interdistsiplinaarne üritus järjepidevate (kunsti)sündmuste ritta.
Kogu aeg toimub midagi, mõnikord üritused kattuvad, nii et ei teagi, mida valida, aga kunstisuve sündmust, kuhu koguneks kunstitöötajaid, kunstnikke, kuraatoreid ja kriitikuid vanusele ja esteetilistele eelistustele vaatamata, ei ole. Puudu on midagi sellist, nagu omal ajal olid Saaremaa biennaal või tegevuskunstifestival Rakveres, Viinistul või Haapsalus.
On ka paradokside aeg: kõigile on selge, et koostööta ellu ei jää, kuid (kunsti)elu pihustumine on paratamatu. Just nii, nagu Rakvere „KanaNaha“ korraldaja ja Kalame muuseumi endine kuraator Teet Veispak kunagi ütles: „Ma teengi seda kõike endale ja oma seitsmele sõbrale.“ Või oli neid sõpru kuus või kuusteist. Avamistele või ka performance’itele kogunevad nüüd ainult asjaosalised ja nende sõbrad.
On jäänud üks suursündmus, mis koondab kõikvõimalikke kunstitöötajaid, ükskõik kui vanad nad ka on või mida kunstis hindavad. See on Veneetsia biennaal. Seal tuleb ära käia: kes avamisele ei saanud, leiab suve või sügise jooksul soodsa võimaluse. Siis on, millest rääkida.
Hea seegi, kuigi igatsen siiski meie oma Saaremaa biennaali või Haapsalu „Seanahka“, ka siis, kui tean, et aega tagasi ei pööra. Päris nostalgiasse pole vaja ka langeda, sest uus aeg toob kaasa uued võimalused: Tartuffi filmifestivali programmi kuulub ka Voronja galerii külastamine. Filmi- ja kunstisõbrad ühinegu!
Suured ajaloosündmused avaldavad tavaliselt mõju argielu eri aspektidele. Varsti juba pool aastat vältav sõda Ukrainas on läbinud mitu suhtumistasandit (šokist väsimuseni) ning muu hulgas kutsunud esile muudatusi kultuuris. Meie laiuskraadidel tõotavad tulla suured ja ulatuslikud muudatused, mille jälg võib olla sügavam kui koroonavapustus.
Venemaa sissetung Ukrainasse, magalate öised pommitamised, vaestest piirkondadest saadetud sõdurite toorus ja ahnus tsiviilelanike ja nende vara suhtes – maailm on toime pandud jubeduste pärast korduvalt võpatanud. On kõlanud ka selle sõja rohked interpretatsioonid ja hinnangud: poliitilised, majanduslikud, ajaloolis-ideoloogilised. Venemaa võimude põhjendus on igal juhul agressiivse iseloomuga.
Vene dissidentlik kirjanik Dmitri Bõkov (2010. aastal „Prima vistal“ esineja ja alates eelmisest aastast ühe New Yorgi eraülikooli õppejõud) ja Oleksi Arestovitš (endine sõjaväelane, psühholoog ja Ukraina presidendi nõunik) jõudsid omavahelises vestluses järeldusele, et Ukrainas toimuv sõda on sümboolsel tasandi käsitletav kui arhailise ja modernse vastasseis, mineviku ja tuleviku võitlus.1 Siit joonistus välja kollektiivse lääne (k.a Eesti) identiteet, mis osutus üldjoontes ühtseks, tugevaks, ühesugustel väärtustel põhinevaks. Toodud dihhotoomias mõistis lääs valjul häälel hukka Venemaa sissetungi iseseisva Ukraina territooriumile, toetades tänapäeva vaba maailma väärtusi. Euroopas ja mujal toimusid suured sõjavastased demonstratsioonid.
***
Vene sõda Ukrainas tõstatab mitmeid küsimusi meedia, keele ja kultuuri tasandil. Venemaa kõrged ametnikud kasutavad ukrainlaste ja Ukraina kohta selliseid sõnu nagu „ukraina nats“, „ukraina natsionalist“, „demilitariseerimine“, „denatsifikatsioon“. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kasutab oma videopöördumistes kaasmaalaste poole vastase iseloomustamiseks selliseid sõnu nagu „vaenlane“, „okupant“. See on mõlema poole ametlik kõnepruuk.
Erinevad retoorilised konstruktsioonid: üks markeerib rahvust, teine mitte. Venemaa keelekasutus vihjab sellele, et kõik ukrainlased on natsid (täpsustamata, mida see tähendab). Ukraina president väldib järjekindlalt kõigist venelastest vaenlase tegemist. Ta sõnavalik jutustab vaikimisi näiteks järgmist: sissetungija on vaenlane, agressor on vaenlane, aga rahvus iseenesest ei ole vaenlane.
Ja kuidas saada aru sõnast „denatsifikatsioon“? Kas see on Venemaa võimude arvates natsidest vabastamine, ühe rahvusidentiteedi hävitamine või on mõistel mingi muu selgitus? Suheldes Eestis sõjapõgenikega Ukraina eri piirkondadest, lihttöölistest õppejõududeni, ukrainakeelsete ja venekeelsetega, on kerge jõuda järeldusele, et „denatsifikatsioon“ tegeleb just identiteedi ja informatsiooniga. Miks muidu on okupeeritud aladel põhimõttelise tähtsusega meediateema, et elanikel oleksid kättesaadavad vaid võõrvõimu kesksed kanalid.
Peaaegu kõik Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna venekeelsed laureaadid ja nominendid on üheselt mõistnud hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu ning sõna või teoga aidanud ukrainlasi. Larissa Joonas palus e-ajakirjal Uued Pilved avaldada oma sõjavastased luuletused lausa sissetungi esimesel päeval, 24. veebruaril ja need ka avaldati.
***
Jätkakem keele ja identiteedi teemadega. Üks mõiste ja kaks tõlget: vene keel, русский язык (vene keeles), російська мова (ukraina keeles).
Ehk ukraina keeles, kui tõlkida sõna-sõnalt, me ei kirjutaks „vene keel“, vaid kirjutaksime „Vene keel“, s.t Venemaal kasutatav keel. Teised ukrainakeelsed näited siia juurde: російська література, російська філологія, естонська російськомовна література (või російськомовна література Естонії).
Nagu näha, võtab artikkel aina spetsiifilisema pöörde, ent antud juhul see on vajalik, et mõista Eesti venekeelse kirjanduse ainulaadset olemust. Võrdle: російська література vs. естонська російськомовна література. Võrdle: українська літератураvs. українська російськомовна література.
Siit edasi järgmine samm. Kuidas väljendub kuuluvus teatud riigile selle riigi loojate valikutes? Olen ligi 15 aastat tähelepanelikult jälginud-lugenud ukraina kirjandust, ukraina ja vene keeles. Ukrainakeelsed kirjanikud-luuletajad on reeglina oma riigi patrioodid. Aga venekeelsed? Irina Evsa (snd 1956) elas märtsini Harkivis, kuid oli sunnitud linnast põgenema. Praegu vahendab tema avalik Facebooki-profiil2 sõjauudiseid endisest kodulinnast ja teistest Ukraina kohtadest. Tuntud ja tunnustatud luuletaja loodab, et tema autoriteet ja elu jooksul kogutud sümboolne kapital aitavad Venemaal asuvatel lugejatel mõista, et Ukrainas käib tõeline täiemahuline sõda, millega kaasnevad rohked surmad ja purustused. Muidu leebe oleku ja tundliku natuuriga autor ei pelga praegu kopeerimast niisuguseid Telegrami-uudiseid, kus agressori kohta on kasutatud räigemaid sõnu, nt „orkid“, „rašistid“ (sõna „fašist“ põhjal antud nimetus – I. K.) jne.
Veel üks oluline Ukraina venekeelne luuletaja, Hersonis sündinud ja Kiievis elav Aleksandr Kabanov (snd 1968) ütleb oma intervjuudes Vene vägede kohta „vaenlane“ ja „okupant“ ning ülistab Ukraina armeed. Hersonis elavad tal sugulased ning ta avaldab lootust, et linn varsti „deokupeeritakse“.
Üldiselt mõistavad ukrainlased praegu eriti selgelt, et praeguse sõja proloog toimus 2014. aastal. Näiteks hakkas venekeelne luuletaja Boriss Hersonski (snd 1950), kes elas tollal Odessas ja paikneb praegu Itaalias, juba siis kirjutama ka ukraina keeles. Samasuguse valiku tegi noorema põlvkonna luuletaja Ija Kiva (snd 1984), kes esines tänavu kevadel festivalil „HeadRead“. Ija lugu on dramaatiline: 2014. aastal ta põgenes Donetskist Kiievisse, veebruaris 2022 ründas sama vaenlane pealinna, mistõttu tuli uuesti põgeneda, uueks elukohaks sai Lviv.
Ja loomulikult kirjanik Andrei Kurkov, venekeelne ukrainlane, veel üks festivali „HeadRead“ osaleja (2016), PEN-Ukraine kauaaegne president. Pikki aastaid on ta ukrainlaste nimel kõnelnud rahvusvahelisel areenil, kui teemaks on sõnavabadus ja selle piiramine.
***
Sõda Ukrainas (just nii, mitte „Ukraina sõda“!) on näidanud ühtlasi erinevust Eesti venekeelse kirjanduse ja Venemaa kirjanduselu vahel. Seesugune näide: 24. veebruaril oli venekeelne Facebook tulvil sõjavastastest postitustest. Šokk, hämming, eitus. Mis juhtus aga juba paari nädala pärast? Venemaal elavad autorid kustutasid oma postitused, sest alates märtsi algusest on sellised sõnumid keelatud ja karistatavad.3 Mitmed ja mitmed autorid ja humanitaarteadlased lahkusid Venemaalt USAsse, Saksamaale, Gruusiasse, Lätti, mõni kolis ka Eestisse.
Süütunne. Rohked Venemaa kultuuritegelased kirjutasid süütundest ukrainlaste ees. Kultuur ei hoidnud ära sõda, kirjandus ei hoidnud ära sõda, luule ei hoidnud ära sõda. Ei Puškin ega Tolstoi, ei Dostojevski ega Ahmatova teinud seda.
Ja Eesti venekeelne kirjandus? Küsisin endalt ja kolleegidelt, kas nad tunnevad midagi selletaolist. Vastus oli eitav. Jah, oleme lugenud samu teoseid, kuid meie ei vastuta naaberriigi võimude otsuste eest. Nagu me ei vastutaks ka Soome või Läti valitsuse otsuste eest. Selles seisneb erinevus mõistete російська література ja естонська російськомовна література vahel. Ning muide see eristab Eestis sündinud venekeelseid kultuuritegelasi siia hilisemal ajal emigreerunud teadlastest ja kunstnikest.
***
Eesti venekeelset kirjandust võib nendel traagilistel sõjapäevadel kõrvutada kõige enam Läti venekeelse kirjandusega. Mida teevad sealsed kirjanikest kolleegid? Osalevad sõjavastastel aktsioonidel, kirjutavad alla rahupetitsioonidele, koguvad raha ukrainlastest abivajajatele, töötavad vabatahtlikena, kirjutavad sõjavastaseid tekste jne.
Väike näide: aprilli alguses esitles Riia luuletaja Sergei Timofejev Kanuti gildi saalis oma eestikeelset valikkogu „Tulemasinaid täis tasku“ (Tuum 2021), autoriga vestles teose tõlkija Aare Pilv. Raamatu müügist saadud tulu oli autori palvel ja kirjastuse nõusolekul suunatud täielikult annetusena Ukraina kultuurikeskusele. Artur Punte, Jelena Glazova, Dmitri Kuzmin ja mitmed teised on teinud ja teevad palju, et nende hüüd „Stop war!“ ja kaastunne ukrainlastele oleks võimalikult tulemuslik.
Umbes samamoodi reageeris suurele tragöödiale meie enda venekeelne kirjarahvas. Larissa Joonas palus e-ajakirjal Uued Pilved (oblaka.ee) avaldada oma sõjavastased luuletused lausa sissetungi esimesel päeval, 24. veebruaril ja need ka avaldati.4 Mõni päev hiljem, 27. veebruaril kirjutas Andrei Ivanov alla sõjavastasele petitsioonile, mille algatajaks oli PEN International.5 Sama dokumendi allkirjastas ka P. I. Filimonov, kes 11. märtsil esines kirjandusüritusel Paides ning sellel õhtul müüdud raamatute müügist saadud tulu suunati täielikult esimestele linna saabunud põgenikele.6 1. aprillil toimus Tallinna Kirjanike Majas heategevusmüük, millega koguti raha Ukraina kultuurikeskusele – seal osales koos teiste kirjanikega Jelena Skulskaja.7 Aprilli lõpus avaldas Nikolai Karajev oma avalikus Facebooki-profiilis luuletuse „На независимость Украины 2022.0“8 – sisu ja vormi poolest võimas vastus Brodski vastuolulisele luuletusele, kus lüüriline kangelane vaatleb iseseisvat Ukrainat üleoleva pilguga.
Peaaegu kõik Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna venekeelsed laureaadid ja nominendid, kunagised või praegused, on üheselt mõistnud hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu ning sõna või teoga aidanud ukrainlasi.
***
Samal ajal võib täheldada, et sõda Ukrainas on polariseerinud Eesti venekeelset kogukonda ja näitab kitsaskohti meie integratsioonipoliitikas.
Ühest küljest leidis 26. veebruaril Vabaduse väljakul aset Eesti ajaloo suurim meeleavaldus: ligi 30 000 inimest tulid kokku, et avaldada toetust Ukrainale. Selle ürituse korraldas Eesti vene taustaga ühiskonnategelane Sergei Metlev.9
Teisest küljest hakati sama kiiresti, kohe Ukrainas vallandunud sõja esimestel päevadel blogides ja mitmesugustes seltskondades arendama spekulatsioone meie venekeelsete inimeste kohta. Et kas nendega kaasneb mingi oht? Kuidas nad käituvad sõjalise konflikti korral? Ja kes tuli rahustama rahvast? Kas kultuurilise mitmekesisuse või integratsiooni spetsialist? Ei. Kulutulena hakkas ühismeedias levima 28. veebruaril avaldatud artikkel „Peame venelasi toetama nagu ei kunagi varem“.10 Autor oli märgitud järgmiselt: Oliver Lomp, Sweep. agentuuri juht ja vabakutseline ajakirjanik.
Oliver Lomp tunneb põhjalikult jalgpalli ning tal on hea keeletaju (esines kalamburistina festivalil „HeadRead“). Loomulikult toob ta eeskujuks Konstantin Vassiljevi ega süvene integratsioonipoliitika dokumentidesse. Pean Oliverist lugu, oleme väikestviisi tuttavadki – saan aru, et see artikkel oli karje, siiras kodanikualgatus.
Siiski täpsustan siinjuures, miks väljend „Eesti venekeelne inimene“ on etem kui näiteks „meie venelased“. Nõukogude Eestisse tuli omal ajal inimesi paljudest liiduvabariikidest ja neil oli erinev etniline taust. Nende ühiskeeleks sai vene keel. Tõsi küll, venelasi oli nende seas kõige enam, ent oli ka ukrainlasi ja valgevenelasi, grusiine ja kasahhe, puhta- ja segaverelisi. Kui öelda „Eesti venekeelne inimene“ saab sellega tähistada erineva päritoluga isikuid. Kui markeerida sõnaga „venelane“ oleks see vaid osa muukeelsest kogukonnast. See on üks põhjustest, miks mina üritan vältida väljendeid nagu „eestivenelane“ (kes see on?) või „eestivene kirjandus“ (mis see on?).
***
Olen meie venekeelse kirjanduse üks autoritest ja ühtlasi selle järjepidev uurija-tutvustaja. Kümne aasta eest kirjutasin artikli, mille pealkirjas esitasin ettevaatliku küsimuse: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?“.11
Paari aasta tagune magistritöö oli juba konkreetsema sõnastusega: „Andrei Ivanovi teoste retseptsioon ja Eesti venekeelse kirjanduse identiteedi kujunemine“.12
Selle aasta 16. märtsil esinesin Jõhvis kultuuriministeeriumi korraldatud üritusel ettekandega „Kirjandus ja ühine kultuuriruum“.13 Sõja kolmas nädal, ärev aeg, emotsioonid. Rääkisin sellest, kuidas Eesti kirjandusüldsus reageeris sõja puhkemisele: Loomingu Ukraina-eri, Sirp ukrainakeelse kaanega „Я – українець!“, autorite sõjavastased tekstid.
Rääkisin ka Eesti venekeelsete kirjanike solidaarsusest ukrainlastega. Sellest, kuidas meie venekeelne kirjandus võib uues olukorras olla tähtsaks meediumiks või vahendajaks ukraina põgenike ja siinsete rahvusgruppide vahel. Tõlkida tuleb ju mõlemas suunas, nii lauseid kui ka kultuurilisi iseärasusi. Tõsi ta on: kõik minu kolleegid reeglina oskavad eesti keelt, olgu nad e-ajakirja Uued Pilved autorid või mu bändi FSK (Faershtein/Siltšenko/Kotjuh) liikmed.
Arendades toonast ettekannet edasi, tundub mulle, et siia tulnud ukrainlastest võivad sirguda andekad prosaistid ja luuletajad. See omakorda tähendab, et võib tekkida Eesti ukrainakeelne kirjandus (kui neid on palju) või Eesti slaavikeelsed kirjandused (kui neid on mõni üksik). Algus sai rajatud 2020. aastal, kui Uutes Pilvedes ilmus esimene ukrainakeelne luulevalik, autoriks Katja Novak.14
***
Nii nagu venekeelne kirjandus võib kuuluda Eestile, nii ka vene keel ise võib kuuluda Eestile. Keel on kõigi oma, ükski valitseja ei saa seda omale tasku pista. Venemaal on keelatud kasutada praeguste sündmuste kohta sõna „sõda“ (война), peab piirduma mõistega „sõjaline erioperatsioon“ (специальная военная операция). Eesti venekeelsed autorid kasutavad läbivalt sõna „sõda“.
Venemaa keelab ka lugemast teatud tekste, meediasõnumeid ja ilukirjandust. Keeld puudutab Venemaa-siseseid infoallikaid, aga ka välismaal asuvaid väljaandeid. Eestit puudutab see näiteks järgmiselt: sõja teisel päeval sulges Venemaa tehnilise järelevalve amet ligipääsu ERRi venekeelsele portaalile.15 Viis kuud hiljem tabas sama saatus Äripäeva sõsarlehte Delovõje Vedomosti.16
Juulist on Venemaal blokeeritud ka Iisraelis ilmuv värske e-ajakiri ROAR (roar-review.com, Russian Oppositional Arts Review, „Вестник оппозиционной русскоязычной культуры“),17 kus avaldatakse sõjavastast ilukirjandust ja kunsti. See väljaanne on rahvusvahelise haardega, autoriteks venekeelsed tunnustatud loojad üle maailma, kaasa arvatud Eestist.
***
Mida nende sündmuste valguses arvata Eesti venekeelsest kirjandusest? Jah, meie venekeelsed kirjanikud on osa Eesti kirjandussüsteemist, ent ühtlasi justkui eraldi, nagu omaette saar. Seda nii formaalsel kui ka isiklikul tasandil.
Näide 1. Valitsuse tasemel ei ole tehtud otsust Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaliseerimise suunas. Meediast võib lugeda vahel uudisnuppe „Looming otsib peatoimetajat“ või „Ajakiri Värske Rõhk otsib peatoimetajat“.18 See tähendab, et mõlemas väljaandes on toimetus, mida juhib peatoimetaja. Samas me ei leia meediast ühtegi kuulutust, kus otsitakse peatoimetajat venekeelsele väljaandele. Miks? Sest Eestis ei ole ühtegi selletaolist väljaannet. Viimane riigi toel ilmuv ajakiri lõpetas oma tegevuse nullindate keskel – see oli ajakiri Raduga (2006). Eesti venekeelne kirjandus on ilma riigi toetuseta hätta jäänud.
Näide 2. Siinsed venekeelsed kirjanikud esinevad sageli eesti keeles, olgu siis saalides või meedia vahendusel. Ent vahel teevad nad seda emakeeles või kahes keeles kas omaette üritusel või mõne festivali programmi osas. Ja kui siis on nähtud vaeva venekeelsele esinemisele eestikeelse tõlke korraldamisega, aga saalis istub ikkagi ainult venekeelne publik, on kurb ja mahajäetud tunne. Kohe tuleb meelde ütlus, et integratsioon on kahesuunaline tee. Olen mitu korda olnud sellises olukorras.
Eesti venekeelsed kirjanikud mõtlevad juba ammu: „Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!“ Kas Virumaa vastab samaga?
1 Videovestlus on avaldatud 19. IV 2022 ning praeguseks on seda vaadanud ligi 1,5 miljonit inimest. Vt youtube.com/watch?v=HXJwhPAug9k
XXIX Haapsalu vanamuusikafestival 28. – 31. VII, kunstiline juht Toomas Siitan.
Olen Sirbi veergudel kirjutanud mitmel korral Haapsalu vanamuusikafestivalist ja järjest keerulisem on leida originaalset ja löövat algust oma kirjatükile. Otsustasin siis sel korral alustada lihtsa statement’iga: Haapsalu vanamuusikafestival on tore festival. Lihtsakoeline hinnang, aga suur oli rõõm, kui avastasin, et ka korraldajad peavad festivali toredaks, ega nad muidu ei oleks kirjutanud kava viimasele leheküljele niimoodi: „Kas soovid anda oma panuse, et järgmised festivalid oleksid veel toredamad?“ Mida selleks tegema peab, võib iga huviline ise kavalehelt välja uurida.
Seda sündmust toredaks tegevaid elemente on rohkesti. Paljudele muusikasõpradele on neli festivalipäeva Haapsalus üheks suve kõrghetkeks, mida nauditakse täiel rinnal, eriti kui ilm seda soosib. Populaarsed on festivalipassid ning kohalik majutus on hinnas, sest kalli kütuse ajal on järjest vähem neid, kes õhtul linnast lahkuda soovivad. Välja on kujunenud kindel rütm: pärastlõunane kontsert Jaani kirikus ja õhtune toomkirikus. Sinna vahele jääb paraja pikkusega hingetõmbepaus, mida täita koogi ja kohviga Müüriääre kohvikus. See on siiski vaid üks külg festivalist, kõik saab ikkagi alguse muusikast. Aastast aastasse on esinejate latti aina kõrgemale tõstetud ja ei mäleta, et oleks olnud ühtegi lati mahaajamist, rääkimata selle alt läbijooksmist. Nii ongi Haapsalu festival justkui kvaliteedimärk, mille korraldajate valikuid võib vaat et pimesi usaldada ja kerge südamega igale kontserdile minna.
Just nii oli ka sel korral. Kõik kontserdid olid äärmiselt kõrge tasemega, kuid kaks neist olid lausa harukordsed. Prantsuse klavessinist Jean Rondeau jättis juba eelmisel festivalil vapustava mulje, seetõttu oli rõõm suur, kui selgus, et ta on ka selleaastaste esinejate hulgas. Kavalehelt võis lugeda, et ajaleht Washington Post on kirjeldanud teda kui „üht kõige loomulikumat esinejat tänapäevase klassikalise muusika areenil“. Selle iseloomustusega saab vaid nõustuda, lisaks lubab loomulik olemine ka tema isikupäral ja erilisusel esile tõusta. Ta läheb jäägitult muusikasse ning tema musitseerimise kergus ja iseenesestmõistetavus, aga ka tehniline üleolek, on ainulaadsed. Sel aastal on ta kevadest saadik tuuritanud Euroopas Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonidega“ ning need kõlasid ka Jaani kirikus pehme ja kauni kõlaga klavessiinil. „Goldbergi variatsioonid“ on üks keerulisemaid klahvpilliteoseid üldse, kestab umbes poolteist tundi ning keskpärase esituse korral võib selle kuulamine osutuda üsna piinarikkaks. Rondeaul aga algas pärast lühikest sissejuhatavat improvisatsiooni teekond, mis oli täidetud muusikaga, kus iga noot, iga liin ja iga nüanss oli tähendusrikas ning läbi mõeldud. Rondeau on kinnitanud, et ta jätkab tööd „Goldbergi variatsioonidega“ nii kaua kui ta elab ja need ei saa tema jaoks kunagi valmis, siit ilmselt ka tema interpretatsiooni värskus.
Bachi „Goldbergi variatsioonid“ Jean Rondeau esituses viisid kuulaja muusikalisele teekonnale, kus iga noot, iga liin ja iga nüanss oli tähendusrikas ning läbi mõeldud.
Võrdväärse elamuse Rondeauga pakkus inglise vanamuusikaansambel Tenebrae Consort Nigel Shorti juhatusel. Kava koosnes inglise renessansspolüfooniast ja keskaegsest liturgialaulust. Haapsalus esinenud koosseis moodustus vaid viiest lauljast, kellega aeg-ajalt liitus ka Nigel Short. Tegemist oli huvitava ja suurepäraselt kokku kõlava kooslusega – igast meeshäälerühmast üks või kaks lauljat, lisaks üks alt. Ja milline hääl oli imekauni tämbriga aldilauljal Martha McLorinanil – tavapärasest aldist eristas teda suur hääleulatus, seda just ülemise registri osas. Oli kuulajate õnn, et Tenebrae kavas kõlas inglise renessanssmuusika, mis on tolleaegsest mandril loodud polüfooniast palju laulvam ja pehmem, ning see tundus olevat ansamblile üdini omane, eriti kui lauldi inglise keeles. Ansambli fantastilise kõlamaailma tekkel oli oma osa kindlasti ka toomkiriku akustikal, mis oli neile justkui loodud – paraja pikkusega kaja, nii et ükski sõna ega muusikaliin ei läinud kaduma, kuid kõlas nagu mingitest kõrgematest sfääridest.
Ei möödu ühtegi Haapsalu festivali ilma Toomas Siitani juhatatud suurvormita. Kui viimastel aastatel on kõlanud Händeli oratooriumid ja Johann Sebastian Bachi „Matteuse passioon“, siis sel aastal tulid ettekandele pikkuselt tunduvalt tagasihoidlikumad teosed – Bachi motetid ja kantaadid, mis aga oma muusikaliselt materjalilt ja sügavuselt kindlasti tagasihoidlike hulka ei kuulu. Nii nagu varasematelgi aastatel, oli festivali jaoks loodud orkester, mis sel korral hämmastas oma nüansirikkuse, kõlavärvide, dünaamilise skaala ja intonatsioonilise puhtusega. Kindlasti oli oma roll siin soomlasest kontsertmeistril Aira Maria Lehtipuul, kelle põhjalik ettevalmistustöö orkestriga lõi eeldused suurepärasele ettekandele, samuti sai nautida ka tema hingestatud soolosid. Oma tavapärases headuses (ja natuke rohkemgi) esitas soolokantaadi „Ich habe genung“ sopran Maria Valdmaa, eriliselt nauditavaks muutis selle ettekande aga dialoog pehmekõlalise traversflöödiga, mida mängis hiilgavalt Lisa Kawasaki. Kooripartiid olid sel korral Voces Tallinna kanda ning suures plaanis jättis koor hea mulje. Kuulsin koori ka paar nädalat tagasi esitamas barokksuurvorme, siis jäi mulje, et kooril on vaid üks valjuseaste – forte, nüüd aga oli tulemuseks palju detailsem ja dünaamikarikkam esitus, kus selgelt joonistusid välja erinevad polüfoonilised kihid. Probleemseks osutus aga sopranirühm, nii oma ühetaolise ja üsna nüansivaese tooniga kui ka intonatsioonilise ebatäpsusega.
Aira Maria Lehtipuu, Maria Valdmaa ja Lisa Kawasaki astusid üles veel teiselgi kontserdil – koos Saale Fischeri ja Villu Vihermäega ansambli Floridante koosseisus. Esinejad olid kokku pannud imeilusa ja hästi läbimõeldud kava, kus põhirõhk oli Georg Philipp Telemanni „Pariisi kvartettidel“ ja Georg Friedrich Händeli „Saksa aariatel“, sekka ka prantsuse barokkmuusikat. Huvitav leid oli „Saksa aariad“, mis erinevad Händeli ülejäänud loomingust – neis ei ole tema muusikale üldiselt omaseid suuri ja ülevaid tundeid ega rohkeid virtuoosseid kaunistusi, vaid on palju intiimsemad ja lihtsamad nii sisult kui ka muusikaliselt. Maria Valdmaa siiras ja vahetu, ülimalt kerge ja puhas esitus oli hingematvalt ilus.
Veel üks maailmanimi selleaastasel festivalil oli Lars Ulrik Mortenseni juhitav Concerto Copenhagen, kelle ettekandes kõlasid Joseph Haydni kolm tormi ja tungi perioodi sümfooniat: nr 43 Es-duur „Merkuur“, nr 44 e-moll „Leinasümfoonia“ ja nr 47 G-duur „Palindroom“. Hoolimata tuntusest ei kõla Haydni muusika kontserdilavadel sugugi sageli, ja kui see ka juhtub, siis valikus on ikka need mõned kõige kuulsamad sümfooniad. Seetõttu oli väga värskendav kuulda vähemtuntud teoseid ja veel niivõrd suurepärases esituses. Eriti sügava mulje jättis „Leinasümfoonia“, mille ainsat mažoorset osa – imeilusat Adagio’t – lootis Haydn kuulda oma matuseteenistusel (läks siiski teisti ja mängiti hoopis Mozarti reekviemi). Concerto Copenhagen ei ole arvuliselt suur – üheksaliikmeline keelpillirühm, lisaks kaks naturaalsarve, kaks oboed ja fagott –, kuid kõlajõud on neil kui suurel orkestril, ilmselt aitas siin kaasa ka toomkiriku akustika.
Läbilõike Viini klassikute keelpillikvartetiloomingust esitas M4GNET koosseisus Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja. Kui Haydni ja Beethoveni kvartetid kõlasid natuke kammitsetult ja liiga „korralikult“, siis Mozarti kvarteti nr 15 d-moll KV 421 esitus oli täiesti teisest puust ning pakkus tõelise elamuse. Huvitav oli jälgida ansambli kaht erineva interpreedinatuuriga viiuldajat – Robert Traksmanni äärmiselt ekspressiivne mäng kõrvuti Katariina Maria Kitse tunduvalt introvertsema ja malbema mängustiiliga. Midagi sellesarnast sai kogeda ka gambakontserdil, kus duos André Lislevand ja Johanna Randvere esindas esimene jõulisemat ja emotsionaalsemat poolt, teine aga intiimsemat ja tasakaalustavat jõudu. Aga siit on vaid väike samm soostereotüüpide libedale teele, nii et pigem võib seda pidada täiesti juhuslikuks kokkusattumuseks. Gambaduo kontserdi üheks põnevamaks jooneks oli aga Anna-Liisa Elleri kandlel mängitud basso continuo partii, mis andis solistidele täiesti uudse, kohati peaaegu klahvpillilikult kõlava põhja.
Pärast seda, kui olin kirjutanud komi animismist kui jahinduse külge klammerduvast,1 sain Komimaalt raevukat tagasisidet. Sealne etnoloog Valeri Šarapov ütles, et tegelikult on komi animism põllumajanduslik ja jälgitav eeskätt rahvakalendris. Võtan siis selle väite uuesti ette ja püüan oma vaimsete võimete piires arutleda, milline on komi animismi põld.
Komi põllumajanduse väljakujunemine
Õpetlased on ammu harjunud mõistma metsa kui komi kultuuri alget. XIX sajandist alates on komi eluolu kirjeldused täis müstilise sinise metsa hingust. Aga milline on ikkagi olnud põllumajanduse osatähtsus komi ajaloos ja usundis?
Maaviljelusele üleminek oli komidel pikk ja vastuoluline protsess, sest nende praegune asuala ei ole põllumajanduse arenguks kuigi soodne.2 Varasel rauaajal VIII–III saj eKr tegeleti Kama jõe piirkonnas juba algelise kõplapõllundusega, alepõllundus levis komide ja udmurtide esivanemate seas laialdasemalt meie ajaarvamise esimese aastatuhande keskpaiku. Pisut varem hakkas arenema loomakasvatus, mis oli alguse saanud juba enne meie ajaarvamise algust. VIII–XIII sajandil kujunes välja kolmeosaline tulundusmudel, kus küttimisel, kalastamisel ja põlluharimisel oli võrdväärne osakaal. Künnipõllundus levis Kama ja Ežva jõe ääres XII sajandil. Kolmeväljasüsteem hakkas kujunema XV sajandil, aga see nõudis põhjapoolsetel aladel väga palju tööd ja väetise jaoks kariloomi, tehes põllunduse problemaatiliseks. Sellest ajast hakkabki Kama ja Ežva põlluharimine eri rada pidi arenema, kujuneb välja udmurtide ja komide agraarkultuse erinevus.
Põllumajanduse arenedes kasvas rahvaarv, aga kui XVI–XVII sajandil tabas piirkonda väike jääaeg, ei osutunud kolmeosaline tulundusmudel enam kohaseks, sest see ei taganud tasakaalu ökoloogiliste ressursside ja permi rahvaste arenguvajaduste vahel. Elatusvahendite hankimise viisid vajasid põhjalikku muudatust. Udmurdid vastasid sellele väljakutsele põllumajanduse moderniseerimisega, komid aga uute alade hõivamisega põhjas ja idas, säilitades seeläbi kolmeosalise majandusmudeli, milles põlluharimine kaotas mõnevõrra oma senisest tähtsusest. Et komide kolmeosaline tulundusstrateegia osutus uutes oludes tõhusaks, jäi see püsima kuni XX sajandi alguseni.
Tänapäeval küntakse aiamaad motoriseeritud adraga.
Et hinnata komi usundi agraarset tausta, tuleb otsustada, kuhu paigutada permi rahvastele omane animismi kujunemine. Permi usundi omapära allikana võib käsitleda ka põllumajandust. Aga kas komi usundis on mingi tähendusrikas kogum põliseid põllumajandusalaseid teadmisi, uskumusi ja rituaale või tuleb komi agraarse maailmapildi mõistmiseks ikkagi pöörduda udmurtide poole, nagu soovitas Ivar Paulson3?
Tavad ja uskumused põlluharijate kalendris
Ilmneb, et kalendri konserveerivat funktsiooni on märgatud juba ammu. Kuigi kirikukalender mõjus komi ajatajule rängalt, ei kinnitunud kõik aja olekutega ühendatud animistlikud teadmised täpsete kristlike tähtpäevade külge. Umbkaudseid seoseid on komide teadmistes omajagu.
Komi etnoloog Nikolai Konakov toob esile, et komid rakendasid laialdaselt kalendaarseid endeid, mis sidusid aastaaegu ning looma- ja taimeriigi nähtusi. Sügise järgi hinnati saabuvat kevadet ja vastupidi. Arvati näiteks, et kui püsiva lumikatte tekkimine viibis, ei sulanud lumi ka kevadel korraga ära ning pikad jääpurikad ja rähni katkematu toksimine tähendasid pikka kevadet. Kevade järgi sai ennustada ka suve. Näiteks, kui kured saabusid lumisel ajal, pidi suvi tulema põuane, kui pärast lume sulamist, siis vihmane.
Hiliskevadiste märkide järgi ennustasid komid nii üldist kui ka konkreetset põlluharimise kulgu. Nii võis pungade puhkemise ja puude lehtemineku, putukate (liblikate, mesilaste, sääskede, kihulaste, parmude) väljailmumise ja lendamise iseloomu ning kägude saabumise järgi ennustada, kas tuleb saagikas aasta, kas õnnestub varasem või hilisem külv või kas antud aastal valmib hästi rukis või oder. Sügise poole võis rukki valmimist aga ette näha murakate, pohlade, kuuse- ja männikäbide küpsemise järgi.
Jääminek on komidel liikuv tähtpäev, mütoloogiline sündmus, mille ajast ja iseloomust sõltus põlluharijatel nii mõndagi. Jäämineku järgi sai ennustada sellele lähemaid aegu ja kogu järgnevat aastat. Kui enne jää murdumist oli äikest, jääminek aeglane või tekkis kaldale rüsijää, eeldasid komid rasket kevadet, suve või kogu järgnevat aastat. Lahkuva jää kõrguse järgi ennustati aga kevadiste üleujutuste taset. Kui jää hakkas lagunema soodsal nädalapäeval, oli tulemas hea lüpsiaasta. Pärast jääminekut püütud esimese haugi maksa järgi ennustati suvist ilma ja külviaegu.
Sügisel keskendus komide tähelepanu aga lehtede langemisele, rändlindude lahkumisele ja lumikatte tekkimisele. Kui lumi sadas maha enne lehtede langemist ja maa külmumist, tuli raske, haigusrohke aasta. Lindude ränne tähendas külmade ja lume saabumist, parvede lennukõrgus osutas talvise lume paksusele. Veekogude jääkatte tekkimise asjaolud panid paika järgmise aasta teravilja saagikuse.
Kalendriga reguleerimata looduse seaduspärasid tundsid komid hästi. Polnud puudust ka sellistest teadmistest, kus looduse stiihia oli kooskõlastatud kirikuga. Võtame kas või käo, kellel oli lubatud kukkuda ainult nigulapäevast iljapäevani. Kirikukalendri abil põllusaagi prognoosimiseks oli komidel mitmeid nippe. Näiteks võis viljasaagi prognoosimiseks jälgida jõuluajal puudele tekkiva jääkirmetise või lume kohevust. Jõuluaegne pakane tähendas vihmast suve, talvise pööripäeva vihm suvist öökülma ja ikaldust. Kevadisel jüripäeval aga ennustati ööseks õue jäetud märja kangatüki järgi viljasaaki (kui kangas oli hommikuks külmunud, oli oodata ikaldust). Arvati ka, et kui keegi enne iljapäeva vilistab või pasunat puhub, võtab öökülm viljasaagi ära.
Komi kalendris oli aastane tulundustegevuse tsükkel kohandatud kirikupühadega. Ideaalis pidi kari esimest korda välja lastama jüripäeval, aga tavaliselt see ei õnnestunud ja siis rihiti see nigulapäevale, põhja pool veelgi hilisemasse aega.
Nigulapäeva peeti sobivaimaks kevadkülvi alustamise päevaks, varase kevade puhul eelistati isegi jeremijapäeva, halval aastal võis külviga alustada veel konstantini- ja jelenapäeval. Ent külv võis olla tehtud juba mitu päeva enne jeremijapäeva, kui ilm seda soosis. Niitmine algas prokopipäevast või peetripäevast. Iljapäevaks pidi hein tehtud olema, aga võis ka hiljem lõpetada. Iljapäevast algas saagikoristus, mis lõpetati rukkimaarjapäevaks. Jumalaema kaitse ja eestkoste päevast hakati leivavilja peksma, lina ja kanepit töötlema ning hobused toodi lauta.
Konakovi väitel oli komidel täpne ajaarvamine olemas juba enne kristlust. Detailne kalender kujunes seoses põlluharimisega. Hiljem haakis ristiusk end selle vana kalendri külge. Küttidele, kaluritele ega põhjapõdrakasvatajatele ei olnud see päevade lugemine oluline.
Kalendaarsed taiad
Põllutöid võib ennustada või kalendrisse sättida, aga kindlam märk animismist on rituaalide püsimine. Põllumajanduslikke kalendririitusi oli komidel XIX sajandil veel terve hulk. Püüan neist anda põgusa ülevaate.4
Suurel neljapäeval või jüripäeval tõmmati kariloomadelt karvatuustid ja maeti lauta (või vahetasid perenaised neid omavahel, et loomadele sisse sööta), et loomad oleksid rahulikud ja püsiksid koos. Laudas suitsutati kanarbikku, et kurjad vaimud eemal ja loomad terved hoida.
Jüripäeva eel puhastati kari lähema kiriku juures preestri palvete ja kadakasuitsuga. Ülejäänud kadakaoksad viidi koju laudaukse alla. Perenaised lõid laudast väljuvaid loomi urbepäevast jäänud pajuokstega, tossutasid kadakaokstega, andsid tüki leiba vaikse nädala neljapäeva soolaga ja tegid vaiguga loomade külgedele kaitsvaid ristimärke. Viimasena laudast väljunud lehma sõra alt võeti „märk“ (peotäis liiva) ja visati loomadele selga, hüüdes, et Kristus on üles tõusnud. Karjane kõndis sel päeval püha Jüri ikooniga ümber karja. Siis pidid lehmad karjamaal koos püsima.
Teiseks ilmekaks näiteks on viljakoristuse algus. Iljapäevani valvas rukkipõllu vaim pölöznitša põldu. Viljakoristuse alguses toimus jön petködöm (komi keeles ’ohaka väljaviimine’). Põllult võeti kaasa kõige suurem ohakas, mindi tee peale, ise seejuures itkedes, ning istutati taim jälle maha. Teised umbrohud pidid seepeale põllult ise lahkuma. Ohakad võidi ka kimpu seada ja jõe äärde viia, tee peal kimbule vitsa andes.
Esimene vihk tehti väiksem ja jäeti põllule koristustööde lõpuni. Viimased rukkikõrred jäeti aga lõikamata, anniks põlluisandale. Viimast vihku köites lugesid naised viljakusloitse, vihk riputati viljaaita ja hoiti seal külvi alguseni. Viljakoristuse lõpetuseks keedeti rituaalset kruubiputru, mida mõnel pool õnnistati sirbiga. Putru söödi ühiselt põllu peal, jättes osa toidust ka esivanematele.
Oli mitu kalendritähtpäeva või muud põhjust, mis panid komid koduloomi ohverdama. XIX sajandil olid õigeusu vaimulikud mures komide seas vohanud ohverdustseremooniate pärast. Vologda kubermangu statistikakomitee ametnik Klavdii Popov on samal ajal väitnud, et loomade ohverdamine ei olnud komi paganluse, vaid oli kristliku ülepingutuse ilming: „… leivavilja külvamisel, loomade karjamaale laskmisel või mingite ühiskondlike hädaolukordade puhul ohverdab kogu rahvas kodulooma. Enne ohverdamist keedetakse ühine õlu. Loom tapetakse ja keedetakse kiriku juures. Liha jagatakse kolmeks osaks, millest üks müüakse maha, saadud raha antakse aga kirikule, teine annetatakse kirikuteenrite heaks, kolmas jagatakse pärast õnnistamist kohalviibijate vahel ning süüakse kohapeal ära, ilma leivata. Puudujatele saadetakse nende osa koju. Toidujääkide ja puljongiga kostitatakse kerjuseid. Kondid ja mittesöödavad osad maetakse maha, et need loomade saagiks ei langeks.“5
Iljapäeval olid veiseohverdused eriti rikkalikud. Paljudes külades püsis see rituaal kuni XX sajandi alguseni. Hilisem maailmakuulus sotsioloog Pitirim Sorokin käsitles 1910. aastal lõikuse-eelseid ja -järgseid kollektiivseid loomaohvrdusi kui relikte komi esivanemate või kaitsevaimude kultusest, mis on hiljem omandanud „kirikliku iseloomu“.6
1858. aastal kirjutas Mihhail Kossarev iljapäevast Nošuli külas.7 Hommikul seadsid komid pidulikud rõivad korda ja kui kirikukell lõi, siirduti liturgiale. Viimane kui üks asetas Ill’a ikooni ette küünla. Rahvas kuulas jumalateenistust ja palvetas usinalt. Aga enne lõppu hakkasid kõik mehed välisukse poole trügima. Kossarevi küsimise peale selgitas kogudusevanem: „Kiirustavad, sest on vaja kariloomad tappa ja liha keeta. Naised jäävad ju siia. Aga tuleb ka oma jumalateenistus läbi viia!“ Nähes Kossarevi mõistmatust, seletas taat täpsemalt:
„Meil on põllumaad väga vähe ja see pole eriti viljakas. Aga kariloomadele sööta jätkub. Kellel loomapidamine ei edene, see lubab prohvet Ill’ale koos kõigi õigeusklike kristlastega pühade ajal ohverdada esimesena sündinud pullvasika. Siis annab Issand karjale järelkasvu. Täna tõid viis-kuus meest igaüks vasika, vahel on ka rohkem. Nii saavad preestrid sissetuleku ja kirikukassa täitub …“
Preestrile olid ette nähtud tagajalad, keel ja neerud, esijalad jäeti diakonile ja kirikuteenritele. Nahk ja pekk müüdi maha ning saadud summa anti kirikukassasse. Ülejäänu keedeti jõe ääres suurtes kateldes, tassiti kiriku juurde ja kallati ohvrikünadesse. Preester katkestas jumalateenistuse, tuli koos abilistega õue ja õnnistas ohvritoitu. Seejärel asus rahvas sealsamas ohvriliha sööma. Einet saatis nügimine, võitlus suuremate lihakäntsakate pärast, kisa ja kära. Komide arust oli lärm vajalik ohverdusrituaali edukaks sooritamiseks.
Sellesarnaseid iljapäeva riitusi viidi läbi paljudes paikades Komimaal. Ežva jõe ääres külas nimega Pal ohverdati pull, esimest korda tiine mullikas, oinad ja uted. Voldinos toodi iljapäeval kabelisse lõhe- ja oinapäid, metsiseid, et Ill’a kaitseks haiguste eest.
Mainin veel üht põnevat riitust. Ussimaarjapäeval ohverdati Višera jõe ääres Bogorodski külas koduloomi. Muistendi kohaselt ilmutas end sel päeval Jumalaema ikoon, mille tõttu otsustati korraldada kiriku juures ohverdustseremoonia. Ohverduse ajaks jooksis metsast välja põhjapõder, pakkudes end ohvriloomaks. Niimoodi toimus see igal aastal. Hiljem põhjapõder enam ei tulnud ja seetõttu hakati koduloomi ohverdama.
Põllumajanduslike uskumuste ja rituaalide hulk on väga suur. Ennustused näitavad komide keskkonnateadmiste süsteemsust, ent animismi elujõulisuse seisukohast on olulisemad taiad. Eriti kõnekad on ohverdusriitused, mis näitavad, et veel mitte väga ammu olid põllumajandusega seotud animistlikud meeleolud komide seas tugevad.
Seda ei märgata aga seetõttu, et küttimise pidamine komi animismi aluseks on väga levinud. Komi põllumajanduslik animism on meieni kandunud koos õigeusuga. Ristiusk kandis loodususu arusaamu edasi ja see on eriti märgatav kiriku soositud suurte taigade puhul.
Sajandite eest oli põllumajandusel komide elus suurem tähtsus. Väikese jääaja ränne muutis selle teisejärguliseks. Nõukogude aeg mõjus põllumajandusele rängalt ja viimase põntsu pani agrosektorile sotsialismijärgne vaba turg. Areng lõppes XXI sajandi alguses Komimaal enam-vähem kogu tootmisvaldkonna väljasuremisega. Tänapäeval on rahval raske end põlluharijana ette kujutada.
Aga kui arutletakse komi usundi hüpoteetilise algkuju üle, siis tuleb põllumajandus ikkagi arvesse. Komide eluviisi muutumine viimase aastatuhande jooksul ei luba algsete uskumuste kohta palju tõsikindlat öelda. Jaht ja põlluharimine on mõlemad komi usundi kujunemisel mõjukad, aga põllumajandus jääb siiski varju. Agroanimismi tihe seos kiriku kombetalitustega ei lase sel ilmekalt esile tulla.
1 Art Leete, Komid ja arktiline animism. – Sirp 17. VI 2022.
2 Komi põllumajanduse arengu kohta vt Вера Белицер, Очерки по этнографии народов коми ХIХ – начало ХХ в. Москва 1958.
Зырянский мир. Очерки о традиционной культуре коми народа. Николай Д. Конаков (сост.). Сыктывкар 2004.
3 Ivar Paulson, Outline of Permian Folk Religion. – Journal of the Folklore Institute 1965, 2(2), lk 148–179.
4 Komi kalendrikombestiku kohta vt Николай Конаков, От Святок до Сочельника: Коми традиционные календарные обряды. Сыктывкар 1993.
Irina Iljina, Nikolai Konakov, Pavel Limerov, Juri Šabajev, Valeri Šarapov, Oleg Uljašev, Andrei Vlassov, Komi mütoloogia. Tartu 2015.
5 Клавдий Попов, Зыряне и Зырянский край. Москва 1874.
6 Питирим Сорокин, Этнографические этюды. Сыктывкар 1999.
7 Михаил С. Косарев, Ильин день в с. Ношульском. – Русский Дневник 65. Санкт-Петербург 1859.
Üks suviseid uudiseid, mida meie ajakirjandus vist ei registreerinudki, oli Fieldsi medalite jagamine juuli alguses Rahvusvahelise Matemaatikaühingu (IMU) kongressil Helsingis. Kongress pidanuks toimuma Peterburis, aga Vene-Ukraina sõja tõttu koliti see internetti ning auhinnatseremoonia toimus Helsingis. Aktus kestis neli tundi ning veel aastavahetusel kavas olnud Putini asemel pidas kõne matemaatika tähtsusest hoopis president Sauli Niinistö.
Fieldsi medaleid jagatakse 1936. aastast alates iga nelja aasta tagant kuni neljale alla 40aastasele matemaatikule. Et just see auhind on kujunenud matemaatika Nobeliks, vihjaks justkui sellele, et matemaatilisi hiilgesaavutusi vanematelt ei oodatagi. Sellise eelarvamuse vastu on sõditud, kuid tõesti on suur osa viimase kolmveerandsajandi matemaatikatähtedest jõudnud nooruses Fieldsi medalini.
Tavainimesele on nüüdismatemaatika nagu linnulaul – kaunis ja ligitõmbav ning tekitab pingsal kuulamisel vahel ka mulje, nagu saaks selle sõnumist aru. IMU ja teadusajakirjanikud on teinud palju, et matemaatikat kui inimvaimu kauneimat avaldust publikule allaneelatavaks pakendada. Eks auhinnadki teeni seda eesmärki – anda üldsusele ettekujutust, millega valdkonnas tegeletakse ja kes on seal suured nimed. Mõistagi kaasneb matemaatikaauhindadega samasugune sportlikkus ja meelevaldsus nagu kirjanduspreemiategagi.
Viimasel kolmel korral on medalistidest tehtud lühivideod, mis püüavad teadlikult näidata matemaatikuid normaalsete inimestena. Hullude geeniuste (või nende müüdi) aeg näib olevat möödas. Selgi korral rõhutati iga laureaadi puhul perekonda ja hobisid, näidati lapsi või lapseootel naist; kujutati neid matkamas, sportimas ja söömas. Suure osa Fieldsi medalite PR-tööst on endale võtnud võrguajakirjad Plus Magazine! ja Quanta. Viimane on välja arendanud erilise žanri teadlaste portreteerimiseks, kus ideede lahtiseletamine vaheldub anekdootidega isiklikust elust. Saame teada, et korealane June Huh jättis ülikooli pooleli, et hakata luuletajaks, kuid alles matemaatikale pühendumine aitas tal vabaneda enesekesksusest ja tahtejõu ülehindamisest. Prantslane Hugo Duminil-Copin minevat oma kabinetis mataprobleeme arutades mõnikord nii hoogu, et terve korrus rõkkab karjumisest. Inglase James Maynardiga seoses räägitakse, kuidas ta mudilasgeeniusena psühholoogitädidel juhtmed kokku ajas.
Tänavustest laureaatidest pälvis vist kõige rohkem tähelepanu ukrainlanna Marõna Vjazovska, alles teine naislaureaat auhinna ajaloos. Kindlasti polnud tegu otsusega, mis järginuks mingit matemaatikavälist konjunktuuri, nagu ehk mõni küünik kahtlustada võiks. Auhinnaotsus oli tehtud enne Vene rünnaku algust ja ühismeedia ennustused hindasid tema šansse kõrgeks juba ammu.
Mille eest medalid anti? Seda peaks lahti seletama keegi numbrioskajam nagu Juhan Aru neil veergudel kaheksa aastat tagasi. (Vjazovska on praegu tema kolleeg Lausanne’is). Öeldagu ainult seda, et June Huh tegeleb kombinatoorika ja geomeetriaga, Duminil-Copin tõenäosusteooria ja statistikaga ning James Maynard algarvude jaotumisega. Pealiskaudselt oleks Vjazovska teemat ehk kõige hõlpsam kirjeldada nii: ta on teinud läbimurdelisi avastusi kerade pakkimise alal, probleemi kallal, kuidas toppida karpi kõige rohkem kuule – ainult et tema kuulid ja karbid on 8- ja 24-mõõtmelised. (Quanta portreeloos tögab füüsikust abikaasa Marõnat, et tollele ei paku kolmemõõtmelises maailmas juhilubade tegemine piisavalt pinget.)
Vjazovska intervjuudes leidub huvitavalt alalhoidlikke mõtteid haridusest: kas ikka tasub matemaatika õppekavu nii sagedasti muuta? „See, mis mulle muret teeb, on arvamus, nagu me enam loogikat ja teadmisi ei vajaks. Et selleks pole enam aega. Masinõpe teeb kõik meie eest ära ja me hakkame vaatama ainult kristallkuuli ja esitama küsimusi,“ kurdab Vjazovska. Tubli patrioodina pole Vjazovska jätnud kasutamata võimalust, et tõmmata maailma tähelepanu tema kodumaad tabanud õudustele. Auhinnakõnes mälestas ta Julia Ždanovskat, 21aastaselt 8. märtsil Harkivis Vene mürsust hukkunud matemaatikut.
Kui kohtuvad statistika ja poliitika, on kohe ka õhus oht, et sünnivad valed järeldused ja mõõtmistulemustes juba peidus olevad hävingu eod jäävad märkamata, vältimatud otsused langetamata. Statistikaameti äsja avaldatud 2021. aasta rahvaloenduse andmed Eesti elanike haridustaseme kohta võrdluses varasemate rahvaloendustega on just seda sorti libe pind.
Esmapilgul paistab kõik kaunis. Suurstrateegiasse „Eesti 2035“ ning sellest lähtuvasse haridusvaldkonna arengukavasse kirja pandud suhtarvulised eesmärgid on käeulatuses. Kõrgharidusega inimeste osakaal suureneb, põhiharidusega inimeste oma aga väheneb, teatab statistikaamet. Tööealise elanikkonna seas on kõrgharituid koguni 41,2%.
Kuid kas see trend on ikka püsiv? Esiteks paneb selles kahtlema laialt teada fakt, et Eesti kõrgharidussüsteem oma praeguses mahus on finantsilise kokkukukkumise äärel ning rahastuse suurendamine on esialgu veel vaid lubadus koalitsioonilepingus, mis kehtib teatavasti ainult märtsivalimisteni. Ja kui valimiste järel ka uuesti kokku lepitakse, siis ütleb näiteks 2018. aastal kõigi erakondade (v.a EKRE) allkirjad saanud teadusleppe kibe kogemus, et teele võib ilmuda üha uusi ootamatuid asjaolusid, mis asendavad lubaduse täitmise poliitilisele ja rahandustehnilisele iluvõimlemisele toetuva jutuvahuga.
Teiseks vaatab statistikast vastu tõsiasi, et põhiharidusega inimeste osakaal on võrreldes 2000. aastaga praeguseks kahanenud eeskätt kalendrilise paratamatuse, mitte aga haridussüsteemi pideva paranemise tõttu. Sajandivahetusel oli eakate vanuserühmades (75 ja vanemad) põhiharidusega inimeste osakaal 65–80%. Neist inimestest vaid üksikuid õnnestus nüüd taas üle lugeda, sest loendajate haare teispoolsusesse ei ulatu. Eakate vanuserühmades on sõja eel, ajal ja vahetult järel vähe koolis käinud inimesed asendunud järgmise põlvkonnaga, kus põhiharidusega inimeste osakaal jääb vahemikku 25–50%. Juba järgmisel rahvaloendusel nende pealt enam sama statistilist kasu ei lõika. Põhiharidusega inimeste osakaal on kõige väiksem (6–8%) vanuserühmas 50–65 aastat, kuhu kuulujad käisid koolis ENSVs kehtinud kohustusliku keskhariduse nõude aastatel. Nooremates vanuserühmades on neid, kes põhiharidusest kaugemale ei jõua, taas 13–20% ning siin ei ole elukestva õppe loosungitest ega PISA testi saavutustest positiivseks muutuseks erilist abi olnud.
Eesti Naiste Liidu juhatus 1920-1922; keskel istub Marie Reisik. Toona oli elu ilus, nüüd oleks neil haritud kaasasid keeruline leida.
Teisisõnu on hariduslik kihistumine väikseim keskealiste hulgas ja kasvab nooruse suunas, sest statistiline grupp „kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil“ on stagneerunud, sellele tasemele jõudnute osakaal on enam-vähem sama (42–45%) terves vanusevahemikus 30–65 aastat. Seega on põhihariduse või vähemaga piirdujate arv söönud keskmikke ehk keskharidusega või selle baasil kutseharidusega inimeste hulka. Kas ja kuidas see võib olla seotud muutustega majanduse struktuuris või turul pakutava töö iseloomuga, ei julge siinkohal eriuuringuid tundmata oletada.
Ka kõrgharidusega grupi sees ei pruugi kõik olla nii ilus ja kestlik, kui optimist loodab. Tööealiste vanuserühmas (rahvaloenduse metoodika järgi vanuses 25–64 aastat) on kõrgharidusega isikuid kokku 300 000. Doktorikraadini on jõudnud 6800 inimest, magistreid on 148 000. Peaaegu sama palju on seega rühmas inimesi, kelle puhul kõrgharidusest saab rääkida vaid tinglikult. Statistikas on doktorite ja magistritega ühte gruppi pandud ka bakalaureused ning rakenduskõrghariduse või keskhariduse baasil keskerihariduse omandanud. Bakalaureuse tasemega (tõenäoliselt) piirdunuid on kokku 89 000 ja see on kõrgharidussüsteemis toimunud muutuste ehk Bologna deklaratsioonis sõnastatu kiire ja innuka rakendamise tagajärg.
Võib-olla on liialdus gümnaasiumi taseme haridusele kolmeaastase sisult endistviisi üldharidusliku programmi pakkumist kõrghariduse pähe nimetada noorte inimeste aastaid väldanud petmiseks, kuid nii palju kui tööandjatelt kuulda, tähendab bakalaureus tööturul pahatihti ebapiisavaid teadmisi-oskusi, kuid suuremaid nõudmisi sissetulekule. Riigi hariduspoliitikute ees seisab seega küsimus, kui mõistlik on bakalaureuste tootmist üldse lubada, kui on teada, et kolmandik neist magistriõppes jätkata ei taha või ei ole selleks suutelised, ning pealegi ei ole Bologna deklaratsioon mingi pühakiri.
Sihtimata ei tohi jätta ka haridusest endistviisi vastu vaatava soolise tasakaalustamatuse probleemi. Statistikaamet nendib: „Eestis omandavad naised kõrgharidust märksa agaramalt kui mehed. Nii on see olnud ka varasemate loenduste andmetel. Vanuses 25–64 on kõrgharidusega 52,7% naistest ja 33,7% meestest. Eelmise loenduse vastavad näitajad olid 47% ja 30%.“ 2000. aasta rahvaloenduse vastavad näitajad olid 37 ja 26%. Toona pidi hariduslikult võrdväärsest partnerist suu puhtaks pühkima 55 000 naist, nüüd aga juba 66 000. Eeldades, et haridusel on ühiskonnas väärtus, on hariduse soolise tasakaalustamatuse paratamatu tagajärg, et naised võtavad järk-järgult kanda aina suurema koorma ühiskonna juhtimisel. Küllap on sellel positiivne mõju ühiskonna rahumeelsusele, aga kas ka peamiselt vanemate meeste sõnastatud rahvastikupoliitiliste eesmärkide poole püüdlemisel? Ja kas haritud naised on intellektuaalsete partnerite defitsiidi käes ka eraelus õnnelikud?
Eriti nn rahvuskonservatiivide meelehärmiks tehti rahvaloendusel kindlaks, et kõrgharidusega 25–64-aastaste naiste keskmine laste arv ühe naise kohta oli 1,55. Keskharidusega naistel oli sama näitaja 1,72 ning põhi- või madalama haridusega naistel koguni 2,05. Kui A ei või jääda B-ta, siis oleks loogiline oodata, et vähemasti EKRE ja Isamaa, kus häälekalt nõutakse sündimuse kasvu, alustaksid ka aktiivset kampaaniat ja näitaksid üles seadusandlikku initsiatiivi noorte naiste ülikoolist eemale tõrjumiseks. Selleks oleks veel teinegi põhjus. Nimelt kasvab Eestis kiiresti kõrgharidusega sisserändajate hulk ja konservatiiv võib hakata kahtlustama, et haritud naine kipub partnerina kohalikule matsile eelistama haritud võõramaalast.
Probleemi teisest otsast vaadates peaks lõpuks ometi leidma mõistliku vastuse küsimustele, kuidas tuua rohkem noori mehi ülikooli ja mis on valesti madalamates kooliastmetes, et poisid on seal tüdrukutest kehvemad või väiksema õpimotivatsiooniga. Sel teemal on jauratud peaaegu sama kaua kui üldhariduskooli eestistamise üle, aga vastust, plaani ja tulemust ei ole.
Rahvaloenduse haridusstatistikast peaksid kiireid järeldusi tegema ka kõigi erakondade regionaalpoliitikud. Loendusandmete järgi eelistavad kõrgharidusega inimesed linnalisi elupiirkondi, eriti loomulikult Tartut, Tallinna ja selle lähiümbrust, kus kõrgharidusega inimeste osakaal tööealises elanikkonnas ületab 50%, maapiirkondades aga küünib see napilt 30%ni. Kuni endiselt kehtib vankumatu seos elanikkonna haridustaseme ja tema võime vahel tekitada majanduskasvu, luua lisandväärtust, siis kuidas paistab rahvaloenduse andmete valguses maapiirkondade majandusarengu perspektiiv? Ja mis neil haritud inimestel viga on, et nad sugugi ei kipu alaliselt maale elama ja töötama minema? Kas koalitsioonilepingusse kirja pandud lubadus, et „regionaalse ebavõrdsuse leevendamiseks arvestame Euroopa Liidu raha suunamisel Eesti maapiirkondade ning nende konkurentsivõime ja tööhõive suurendamise vajadustega“, on senise trendi muutmiseks üldse töötav instrument?
Küsimused kõrghariduse, sealhulgas selle hankimiseks tehtud kulu, ja sissetuleku seoste kohta jäävad mõneks järgmiseks korraks. Valitsuse arusaamad sellest (vähemasti avaliku sektori haritud tööjõu asjus) aga ilmuvad juba peatselt järgmise aasta riigieelarve eelnõusse.
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise I kursuse varjualune „Kino“. Autor Alis Mäesalu, projekteerisid Alis Mäesalu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Madis Arp Keerd. Ehitasid Aiko Liisa Olek, Anabel Ainso, Anu Alver, Anneli Virts, Arabella Aabrams, Frank Kuresaar, Fred-Eric Pavel, Hugo Georg Kalaus, Karl Robin Timm, Karmo Viherpuu, Kristian Tigane, Laura Haki, Laura Venelaine, Liisalota Kroon, Rasmus Roosileht, Triinu Lamp. Kursuseprojekti juhendasid Ott Alver ja Alvin Järving arhitektuuribüroost Arhitekt Must, puutöökojas suunas tudengeid Ragnar Kekkonen ning konstruktsioonidega aitas Andres Lehtla.
Tartu kesklinnas suleti küll koroonapandeemia järel ja mõjul kaks kino, kuid juuli lõpus avati nende asemel kolm. Kunstiakadeemia esimese kursuse arhitektuuritudengid ehitasid Emajõe kaldale endise Kaunase restorani kõrvale Holmi parki väikevormid-varjualused. Emajõe avamisest linnale on omajagu räägitud, nüüd on jõgi ja selle ümbrus otsekoheselt välja kadreeritud. Rambivalgusse on asetatud kolm vaikelu: jõgi, taevas ja linnavalgustus.
Emajõgi on Tartu sümbol, kuid linnapildis seda nii kerge märgata polegi. Kesklinnas ääristavad jõe mõlemat kallast hämarad pargid, Kaarsilla ja turu vahelise ala melu toidavad suviti töötavad välikohvikud-baarid. Mööda kaldaid on promenaadi kavandatud pikalt, kuid siiani pole selleks jätkunud poliitilist tahet, tähelepanu ega raha. Ehk ongi see hea, sest vahepealsed lahendused ja ajutise iseloomuga paviljonid, varjualused ning kohvikud jätavad rohkem ruumi elule ja unistamisele, tulevik pole veel lõplikult betooni kuju võtnud.
Mööda kehale harjumatult kõrgeid betoonplokke saab nüüd ronida paviljonide ehk kaamerate sisse, olla seal omaette, ära lõigatud ümbritsevast ja nagu sõnab tudengite üks juhendaja arhitekt Alvin Järving, oled sunnitud istuma klassikalise igava Eesti filmi kaadri ees, kus suurema osa ajast midagi ei juhtu, kuid mille detailid suunavad su enda sisse vaatama.
Varjualustest moodustub külake, uus maamärk, mis tõmbab tartlasi ehk ka rohkem teisele poole jõge.
Esimese varjualuse kaader asetab rambivalgusesse jõe. Teine on klassikaline vaade taevasse ja viitab sellele, et me kõik oleme ilmselt selili murul taevas pilvi vaadanud. Kolmas kaader sündis soovist pakkuda elamust ka pimedal ajal, seega on kolmandas kaadris tänavavalgustuslamp. Suvisel ajal on näha, kuidas liblikad selle ümber lendavad, päeval leiavad lambikuplil istekoha linnud. „Kino“ toob välja väikesed detailid ja üllatusmomendid, mida muidu ehk niisama lihtsalt ei märkagi.
Varjualused rajati õhtupäikesele avatud kaldale, ebamäärase iseloomuga rohealale, kuhu linlased suviti ilusa ilmaga piknikku pidama kogunevad, veidi unustatud olemusega kaldapromenaadi kõrvale. Selline akupunktuurne linnaruumi loomise meetod, kus valitud objektid asetatakse väga täpselt kaalutletud asukohta, aitab jõeäärset ruumi elavdada, eksperimentaalne ruumiteos loob uusi elamusi ja tegevust, mida kesklinna vasakkallas hädasti vajab. Paviljon-kinodest moodustub omaette kobar, külake, uus maamärk, mis on nähtav ka kaubamaja sihilt ja mis tõmbab ehk tartlasi ka rohkem teisele poole jõge.
Ülesanne
Varjualuse disainiülesanne on vana, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekavas juba 1990. aastatest, ehitama hakati 2006. aastal. Alguses püstitati väikevormid Lahemaale Pedaspeale, seejärel Tallinna avalikku ruumi, nüüd toimetavad esimese kursuse tudengid juba teist aastat järjest kaks nädalat jutti varahommikust hilisõhtuni Tartus. Varjualuse ülesanne on aastate jooksul jäänud suuresti samaks: ruum tugineb looja tekstilisele manifestile, on selle materiaalne väljund. Nii on hea neid omavahel võrrelda, välja joonistub, kui erinevad on arhitekti kui looja autoripositsioonid.
Kaks aastat järjest on tudengitele ette antud materjali hulk olnud ühesugune: sada betoonplokki ja kilomeeter prussi. Sama materjalikogusega peavad hakkama saama ka järgmised tudengid, kes lähiaastatel suvepraktikal Tartusse varjualuse kavandavad ja valmis ehitavad.
Eelmisel aastal kerkis betoonist ja prussidest Uueturu pargi linnaniidu servale paviljon „Nurk“. Naljaga pooleks võib öelda, et sel aastal sai sama raha eest kolm korda rohkem ehk samast materjalikogusest kerkis kolm mängulist ja tugevast kontseptsioonist kantud ruumi. Arhitekt Alvin Järving sõnab, et ülesandepüstitus näitab väga hästi, milliseks ruumiks on ühte ja sama materjali võimalik vormida, ning annab ettekujutuse, kui laialt arhitekt mõtleb ja kui erinevalt on võimalik üht ülesannet lahendada. Sel aastal teostatakse üheskoos varem operaatoriks õppinud ja operaatorina töötava Alis Mäesalu ideed.
Mäesalu ütleb, et varjualuse vorm on alguse saanud jõest, mida polnud võimalik eirata. Oli üsna selge, et ruum pidi olema jõega seotud: „Tahtsin leida koha, kus oleks vaevu märgatav liikumine, et tekiks huvi paigale jääda ja jälgida, et tekiks igavus, mis viiks omakorda rohkem iseendani ja oma mõtete märkamiseni.“ Ta peab oluliseks anda ka linnas inimestele võimalus tunda, kuidas aeg seisab. „Kino“ on kui eksperiment, mis pakub äratundmist neile, kes on harjunud igavlema, ja esitab väljakutse neile, kes molutamist väga ei harrasta.
Keha järgi
Mäesalu leiab, et varjualuse ülesanne on väga põnev ja piisavalt abstraktne, ruumi toetamine tekstile ehk looja manifestile kandis läbi õppeaasta. Varjualune „Kino“ sai alguse rahu, vaikuse ja sakraalsuse otsimisest linnas, Mäesalu soovis luua koha, kus saab olla omaette ja rännata iseendas. Lähteülesandena kirjutatud tekst oleks võinud saada mis tahes vormi, kuid operaator tulevases arhitektis hakkas linnas otsima kaadreid, mis tekstiga sobiksid. Parimate vaikelude leidmiseks valmistati raamid, millega katsetati, kas vaatesuund on õige ja kaader parim. Oma osa mängib ülesande lahenduses ka asukoht. Nii saavad lõpuks kokku tekst, vorm ja kontekst. Kaadrid on hoolikalt välja valitud, korduvalt käidi kohapeal järele proovimas ja vaatamas, vajaduse korral nihutati varjualuse asukohti. 3D-mudelis on võimalik projekteerida vaid arhitektuurilist väikevormi, tegelikku konteksti on seal keeruline tajuda, eriti peenete nüansside puhul. Näiteks vaadet taevale ja tuules kõikuvale puuoksale saab kadreerida vaid kohapeal.
Tudengite juhendaja arhitekt Ott Alver sõnab, et „Kino“ on nii mitut pidi tõlgendatav ja rikkalik, kolmel varjualusel on teatav sarnasus inimesega. Sellel on (betoonist) keha ja (puidust) pea. Ülemine ja alumine osa räägivad eri keelt ning täiendavad üksteist. Ott Alver ja Alvin Järving leiavad, et tegu on kõige paremas mõttes bauhausiliku1 tööga. Varjualuse jalus tuleneb puhtalt betoonplokkide vormist, see on kaine, selge ja funktsionaalne, seal pole midagi ilustatut. Väikevormi päis ehk nokk või pea, kuidas keegi näeb, täidab samuti ausalt seda funktsiooni, mis talle on antud.
Alver ütleb, et varjualuse ülesandega uuritakse ka keha ja ruumi suhet, vaadatakse, kui suur on inimene ja kui palju ta üldse ruumi vajab. „Kino“ puhul tuleb väga hästi välja, et see on tehtud keha järgi, ruumis saab olla nii mitmel viisil: lihtsalt istuda ja välja vaadata, püsti seista või istmetel lebotada. Lõpptulemuse kohta ütleb varjualuse idee autor Alis Mäesalu, et see on täpselt see, mida ta tahtis, aga veel natukene rohkemgi.
„Kino“ on üsna otsene viide paviljoni idee autori esimesele kutsumusele. „Tunnet pole võimalik ette projekteerida ja see on arhitektuuri puhul väga võluv, kuidas ikkagi juhused hakkavad lõpptulemust määrama, nagu filmiski. Tegelemine ruumi, valguse ja inimestega ruumis on ka operaatori töö,“ tõmbab Mäesalu paralleele. Ta ütleb: „Film on efemeerne, arhitektuur konkreetsem. Me oleme jõudnud keskkonnamuutuste olukorda, mille on tinginud pikaajaline silmade kinni pigistamine. Arhitektuur on kompleksne valdkond, kus saab midagi teha paremaks. Mind paelub selle praktiline pool, tahan enam mõelda keskkonnale, kus elame, mis materjale kasutada, millest ehitada, kas üldse ehitada.“
Varjualused teeb atraktiivseks just nende eksperimentaalsus. Need on ruumid, mida igapäevaelus naljalt ei looda, mida riigihangetega ei hangita ja mis ehitamise ja projekteerimise sisseharjunud tavadele ei allu. Otsimine ja katsetamine näitavad kätte ruumi võime üllatada, panna mõtlema, olla mänguline ja loov. Sellist ruumi, eriti avalikku, võiks olla palju rohkem.
Logelemise kiituseks ja igavlemise vajadusest on kirjutanud nii psühholoogid kui ka kirjanikud. Mihkel Muttki on näiteks öelnud, et molutamine ei pikenda eluiga, küll aga parandab elu kvaliteeti. Nüüd on kesklinnas avatud kolm kinosaali, kus pakutakse võimalust väärtuslikku igavust tunda, oleskleda, õppida tundma linnaruumi detaile ja süveneda iseendasse – veeta kvaliteetaega.
„Kino“ toob rambivalgusesse kolm linnamaastiku kaadrit: jõe, taeva ja tänavavalgustuse.
* Bauhaus (ametlikult Staatliches Bauhaus) on 1919–1933 aastatel tegutsenud kunstikool Saksamaal. Bauhausis loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid ühendav jõud oli arhitektuur. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesandest (funktsioonist). Seega esindas Bauhaus funktsionalistlikku mõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises. (Vikipeedia)
Näitus „Frank Ockenfels 3. Endasse vaadates“ Fotografiskas kuni 9. X.
Totter tunnistada, aga kui kuulsin, et Frank Ockenfelsi näitus Tallinna Fotografiskasse jõuab, hüppasin suurest õnnest arvuti tagant püsti. Sellega kaasnes ka heakskiiduhüüatus, mis suure tõenäosusega trükimusta ei kannata. Õnnetunne liikus saja punkti skaalal kusagile saja kahekümne viie lähedale. Selline tunne valdas mind viimati 2018. aastal Berliinis, kui külastasin biennaali ja puhtjuhuslikult avastasin, et C/O Berlinis on väljas näitus „Irving Penn: Centennial“.
Arvate, et üledramatiseeritud reaktsioon, aga uskuge mind, ei ole. Osakest sellest näitusest olen oodanud kolmteist aastat. Tervet näitust natukene üle aasta. Nii et põhjust rõõmustamiseks oli küllaga.
Teha ainult seda, mis endale meeldib
Alustan siis (peaaegu) algusest. 2009. aastal sattusin lugema Rob Haggarti intervjuud Frank Ockenfelsiga.1 Loomulikult teadsin ma teda kui fotograafi, kes oli juba tollal, vähemalt minu silmis, vallutanud muusika- ja filmitööstusega kaasas käiva fotograafia. Peaaegu iga vähegi huvitavam fotoseeria muusikutega, mis mulle näppu sattus, oli Ockenfelsi tehtud. Sama lugu oli (reklaam)-fotodega, mis filmide ning telesarjadega kaasas käisid. „Halvale teele“ („Breaking Bad“), „Pöörased“ („Mad Men“) ja „Grey anatoomia“ olid tollal veel igati aktuaalsed. Juba siis sügasin ma neid pilte vaadates kukalt ja mõtlesin, kuidas pagan on võimalik teha täiesti omanäolisi fotoseeriaid muusikutega ning siis kameeleonina libiseda telemaailma ja teha sarjale reklaamfotod sellisena, nagu oleksid need sõna otseses mõttes sarjast võetud filmikaadrid. Perfektne olustiku, meeleolu ja visuaali tabamine.
Siinkohal ei hakka kogu intervjuud ümber jutustama, aga mulle oli ääretult oluline tema vaade fotograafiale. Tema soovimatus olla tuntud ainult ühe stiiliga ja teha seda, mida kõik teised teevad. Tema soov oli tegeleda vaid sellega, mis talle endale meeldis – koos riskidega, mis sellega kaasnesid. Rida rea haaval on artiklist näha tema areng sinnamaani, kus ta oli 2009. aastal (ja suuresti on ta endale truuks jäänud tänapäevani).
Frank Ockenfels 3. Iggy, 2003. Fahey ja Kleini galerii loal.
Samuti jätsid mulle tollal kustumatu mulje tema portreeseeriad ning fotopäevikute skaneeringud. Algaja fotograafina sügasin taas kukalt ja vaatasin: ahhaa, ka nii võib! Ja mitte ainult ei või, vaid on ka huvitav. Loomulikult oli tegemist artikliga, mis toetas tema tollal avatavat näitust Clark Oshini galeriis. Väljapanek koosneski fotopäeviku lehtedest ja David Bowie seeriatest. Sel ajal oli mul vaid võimalus õhata: jah, tore oleks seda kunagi näha …
See intervjuu jäi mind saatma aastateks ja saadab praeguseni.
Kerides nüüd aega edasi, siis ärevaks muutusin umbes aasta tagasi, kui Santa Monica kolledži fotograafiaosakond postitas Youtube’i video Frank Ockenfelsi vestlusest Henry Rollinsiga.2 Ja üllatus-üllatus, juba alguses mainis Ockenfels, et kohe-kohe on tulemas näitus Stockholmi Fotografiskas. Muuseas, tema vestluse osa oligi suuresti just nimelt sellest näitusest: ta käis slaid slaidi haaval näituse läbi. See oli hetk, kui ma mõnuledes vaatasin sama fotopäeviku lehekülgede väljatrükke, portreeseeriaid ja tabasin enese järsku arusaamalt, et oot, kui juba Rootsi, siis äkki … äkki tõesti …
Ockenfels ja ka näitus tulidki. Hüppasin rõõmust. Ja ma läksin ega pidanud pettuma.
Hoiduge originaalsuse lõksust
Tõepoolest, näitusel on väljas kõik, millest tema puhul vähegi unistada oskaks. Fotod on imelised. Nii nagu ikka ei suuda arvutiekraanil nähtu edasi anda seda tunnet, mis tekib näitusesaalis. On Bowie, on Nirvana, on Moby. Ka needsamad fotopäevikute lehed on suures väljatrükis olemas. Aga on midagi veel … on Frank Ockenfels ise.
„Endasse vaadates“ on ääretult tabav pealkiri. Ockenfels lasebki täiesti vabalt endasse vaadata.
Hollywoodi ja muusikastaaride vahel on ka fotod temast endast ja pojast. Ongi Ockenfelsi maailm kogu tervikus. Kõik on vaataja ette laotatud. Mis mind eriti õnnelikus tegi, on muuseas see, et vaataja ees on ka kogu tema arenguprotsess ja töömeetodid. Ma ei pea siinkohal silmas vitriini šabloonide ja väljalõigetega, kuigi see ajas mul kergelt käed sügelema. Siinkohal pean silmas seda, et teostena on väljas ka katsetused. Täiesti rahulikult saab näitusesaalis süveneda sellesse, kuidas mõni tema idee on läbi aastate arenenud. Tahtmatult tekib tunne, et vaataja on omapärases vestluses Ockenfelsiga. Enamik küsimusi saab vastuse, täpsemalt, küsimusi väga ei tekigi. Talle omase põhjalikkusega võtab ta vaatajal käest kinni ja jalutab temaga läbi näituse.
Mis otseselt Ockenfelsi maailma puutub, siis näitusel on üks sein, kus on eksponeeritud üle neljasaja 4 × 5 formaadis foto. See on sein, mille ees vähemalt minul kulus kõige kauem aega. Seal on väljas peaaegu kõik, keda ta kunagi pildistanud on. Sõna otseses mõttes Ockenfelsi maailm, kus on esindatud ka need inimesed, keda suurtelt fotodelt näitusesaalis näha ei ole.
Väljas on ilusad pildid, head portreed, huvitav tehnikate kasutamine, kuid see pole Frank Ockenfelsi puhul kõige tähtsam. Läbi aegade on häid portreefotograafe ennegi olnud, fotokollaaž pole samuti midagi uut ja ka fotopäeviku formaat on nii mõnelegi juba lapsepõlvest tuttav. Kes ei oleks fotosid lõikunud ja kaustikusse kleepinud? Igasugused tušiga katsetused ja värvidega piserdamised on tuttavad juba algkoolist, kui mitte lasteaiast. Mis siis Ockenfelsis ometi nii originaalset on?
Frank Ockenfels 3. DB ja mannekeen, 2000. Fahey ja Kleini galerii loal.
Ja nüüd ma tõusen vaikselt püsti ja teen sügava kummarduse näitusesaalis eksponeeritud videole. See on mõnusalt lühike, nii et jaksan seda nautida ja see annab vastuse mu küsimusele. Siinkohal tsitaat videost: „Meie elu praeguses hetkes püüab igaüks nii väga olla originaalne. Ja minu meelest on see viga.“
Maailma parim, aga ka pagana ohtlik mõte, kui see võtta kasutusse Ockenfelsi näitust nägemata.
Parim seetõttu, et tal on õigus. Tihtipeale jäädakse kinni (kaasa arvatud mina ise) sellesse originaalsuse lõksu. Soov kindla peale kellestki eristuda, hirm enda või kellegi teise tegemisi korrata. Kui mitu korda oleme mõelnud millegi tegemisele, kuid sellest loobunud ainult seetõttu, et seda on keegi juba enne teinud? Kui tihti ajame suures originaalsusejanus asja ülemäära keeruliseks, lisades eristumise tuhinas üha uusi ja uusi detaile?
Olgem ausad, fotograafiavaldkonnas on tänapäeval raske leida midagi, mida keegi juba enne ei oleks teinud. Vanade või katkiste objektiivide kasutamine? Tehtud. Mõnest inimesest pildi tegemine? Tehtud. Mingisugust sorti valguse kasutamine? Suure tõenäosusega samuti tehtud. Kui sellest hirmust üle saada, siis võib avastada, et isegi vanu tehnikaid kasutades ja oma tegemistes lihtsaks jäädes võib saavutada imelisi tulemusi.
Ohtlik on see tsitaat aga sellepärast, et keegi võib võtta seda täiesti vastupidiselt Ockenfelsi loogikale ja leida, et õige ongi kopeerida ennast (või kedagi teist) kuni surmani. Kui tihti võib näha fotograafe või kunstnikke, kes kunagi tegid midagi isikupärast ning nüüd toodavad seda ikka ja jälle, igavesti, olles juba ammu kaotanud isikupära.
Tasub anda endale võimalus olla ebaoriginaalne, et olla originaalne. Annan aru, et see on paradoksaalne lause, kuid selles on oma loogika.
Ockenfels on minu silmis selle ideaalne näide. Ebaoriginaalsete tehnikatega on ta saavutanud midagi täiesti originaalset, ühtset stiili omamata on ta saavutanud äratuntava ockenfelsiliku stiili.
Muuseas, rubriiki, kuidas igal juhul olla originaalne, kuulub ka püüd olla igal juhul perfektne. Korduvalt kuuleb jutte sellest, kuidas foto peab olema tehniliselt perfektne. Terav. Fookuses. Ega ikka ei pea küll! Ockenfels tõestab seda oivaliselt: suurepärane portree võib olla fookusest väljas, seal võib olla mõnigi kehaosa liikumise tõttu udune. Film võib olla aegunud või ka, näiteks polaroidi puhul, liialt vara lahti rebitud. Objektiivi võib täiesti vabalt valgus just niimoodi sisse särada, et see tapab kontrasti ja tekitab peegeldusi, ning mis peamine, objektiiv ei pea teps mitte olema terav. Täiesti edukalt saab suurepärase portree ka maru pehme, modifitseeritud või suisa katkise objektiiviga. Perfektne on enamasti igav!
Ockenfels on igati väärt, et talle natukenegi oma ajast pühendada. Ja kellel aega rohkem, siis väga soovitan lugeda läbi eespool mainitud intervjuu ja vaadata Youtube’i videot. Luban, et te ei kahetse.
Näitus „Mees ja naine: unenägu“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 28. VIII, kunstnikud Jüri Arrak, Jaak Arro, Merike Estna, Rūta Jusionytė (Leedu), Erki Kannus, Eve Kruuse, Leonhard Lapin (1947–2022), Johanna Mudist, Lemming Nagel (1948–2016), Odd Nerdrum (Norra), Rafal Olbinski (Poola-USA), Alina Orav, Jaan Paavle (1940–2010), Pusa, Christoffer Relander (Soome), Mykolas Sauka (Leedu, Šarūnas Sauka (Leedu), Francisco Sepulveda (Tšiili), Marina Škarupa (Ukraina), Berit Talpsepp-Jaanisoo, Anatoli Varvarov (Ukraina) ja Anton Vill.
Pärnu uue kunsti muuseumi suvenäitus „Mees ja naine“ on traditsiooniliselt serveeritud aktivõtmes, mis on juba iseenesest polaarne lähtepunkt. Alastuses on alati midagi intiimset ja privaatset, millega seatakse piire enda ja teiste vahele ning väljendatakse valmisolekut läheduse jagamiseks. Samas on aga tegu ka naturaalsuse kategooriaga, kus ei tunta piiri mõistet ja millega tähistatakse seda, mille poolest oleme nagunii lähedased ehk eristamatud, universaalsuse väikesed kehastused. Alastust käsitletakse tihti ka seksuaalse signaali või isegi vulgaarsusena, kuid seksuaalne signaal ega ka vulgaarsus ei ole alastusele reserveeritud sotsiaalne kommunikatsioon: kehakeeles kõneldakse ka lahti riietumata ja sobimatuks käitumiseks piisab lünkadest emotsionaalses intelligentsuses.
Meisterlikkuse lakmuspaber
Küll aga täiendab alastuse vastuolulist sümboolsust selle vormilis-tehniline funktsioon. Kujutavas kunstis, sõltumata meediumist, on aktižanri valdamine meisterlikkuse lakmuspaber, mille elementaarseks aluseks on omakorda loendamatu hulk tunde anatoomilist joonistamist ehk nn vana hea akadeemilise kunstihariduse raudvara. Kes ei suuda tabada lihaseid, luid ja kõõluseid, aimata nende vahel vibreerivaid närve ja tukslevaid sooni, ei suuda veenvalt esitada ka seda masinavärki katvat nahapinda, selle sära või tuhmust, pingsust või lõtvust, rääkimata sellest, et tõlgendada sellest lähtuvalt modelli siseilma. Kahtlemata on akt vahend, millega pühendada oode nii inimlikule ilule kui ka inetusele, kuid kui see piirdub sõna otseses ja kaudses mõttes pinnapealse objektistamisega, on tulemuseks lamedavõitu lauluke, kus viisist mööda ehk proportsioonist väljas pole mitte üksnes keha, vaid ka hing ja vaim.
Šarūnas Sauka (Leedu) maaliga demonstreeritakse, mis juhtub siis, kui „Vastik teismeline laenab naabrite auto“.
See omakorda ei tähenda, et ideaalne akt on üksnes puhas lihastemäng või et proportsionaalsus oleks eesmärk omaette, kui mõelda kas või klišeelikult Picasso „Avignoni neidude“ peale. Kuid ka materjali stiliseerimine ja nihestamine eeldab, et esmalt on seda tundma õpitud; kõverpeegel on ikkagi peegel, lihtsalt kõver. Sellises tehnilises perspektiivis võib tõdeda, et käesoleval näitusel drastiliste painutuste ega moonutustega ei tegeleta, laad on pigem klassikaline. Merike Estna hüperrealistlikus võtmes poolakti saadavad küll üleelusuuruses koolibrid, kuid need on ikkagi nagu bioloogiaõpiku fotodelt. Anton Villi meesratsaniku lõhkirebitud kõhus peitub sündimata laps, kuid võigast stseeni õilistab selle akademistlik laad. Rafal Olbinski (Poola) muusade juustest võib küll tõusta leeke ja langeda vihma, kuid need teeb veetlevalt usutavaks sürrealistidele omane juuksekarva lõhkiajamine ehk detailitruudus. Rūta Jusionytė (Leedu) naiiv-ekspressionistlikel maalidel läbisegi väänlevad inimloomad ja lihtsalt loomad on küll kohati omavahel ka kehaosi vahetanud, kuid kuna muinasjuturaamatud on selliseid elukaid täis, ei ole siingi välisel vaatlusel justkui midagi uudiskünnist ületavat.
Ambivalentsus ja sürreaalne tuum
Peegli teeb siin kõveraks mitte niivõrd vorm, kuivõrd sisu – näituse alapealkirjas nimetatud uni või unenägu, mida kõige üldisemas tähenduses võib mõista lihtsalt kui magamist ja teadvuse muutunud seisundit, spetsiifilisemalt võttes samuti kui nihestatud reaalsust või koguni teisele orbiidile suundumist. Päise päeva ajal teadlikult veedetud hetkedel kogutud materjalist ehitatakse öö varjus alateadvuse keerdkäikudes üles uusi tähendusi, esitatakse küsimusi ja saadakse vastuseid, külastatakse paradiise, põrguid ja teisi teadvusi, elatakse läbi realiseerumata unistusi, lastakse hirmudel luusid painata, töödeldakse läbi minevikku ning – kui selleks silmi on antud – nähakse läbi olevikku ja ette tulevikku. Uni, mis ei eelda magama jäämist, on seegi, kui päevast päeva ehitada üles ja uskuda oma võltsi enesekuvandit, millel ei pruugi reaalsusega palju pistmist olla. Jättes siinkohal laskumata heietustesse selle üle, mis reaalsus üldse on, saab siiski möönda, et piiri vedamine une ja ilmsiolu vahel võib osutuda sama komplitseerituks, kui eristada üksikut üldisest üksnes alastuse kriteeriumi alusel.
Kui eelloetletud nelik moodustab näituse peasaalis justkui sissejuhatava raamistiku, siis selle kese koosneb võimsast kolmikust, mis jõuab lähemale ka uneilma ambivalentsele ja sürreaalsele tuumale. Berit Talpsepp-Jaanisoo kuldses segatehnikas skulptuuris „Kleopatra“ ehk lõgismao peaga lopsakas naisekehas on materialiseerunud inimese ja looma ühinemine elusuuruses, suursuguselt ja kurjakuulutavalt. Mykolas Sauka (Leedu) polüestervaigust ja fiiberklaasist skulptuuritrio „Kazimieras, Antanas, Spartakas“ – kängus ja kõhnad mehikesed – sekundeerib sellele jõuetuse ja armetusega. See on efektne viis, kuidas anda edasi materjalide eripära vastandamise baasilt. Selline viis aitab võimendada ka üldmuljet ja mõjujõudu. Nende teoste taga altarina kõrguva Šarūnas Sauka (Leedu) maaliga demonstreeritakse, mis juhtub siis, kui „Vastik teismeline laenab naabrite auto“: pidu ja pillerkaar, ahvatlevad puuviljad ja kreemitordid, ojadena voolav alkohol ja kehasekreedid, villis vulvad ja seaninaga lapsenäod, Jeesus Kristusest ja tema pruudiparaadist rääkimata. Õndsad on need, kes pole pidanud sellistel ööreisidel käima?
Pole juhus, et näitusekülastuse ajal oli mul käsil J. G. Ballardi „Unenägude täisühing“, mida kogu eelkirjeldatu ideaalselt illustreerib. Ballardi peategelane Blake ei laena küll autot, kuid ärandab lennuki ja jääb õnnetuse järel lõksu enda loodud linna, kus ta ei tee vahet unel ja ärkvelolekul ega saa aru, on ta elus või surnud. Paganlikuks jumaluseks peetuna januneb tema näljane nahk rohkema kui elu järele, ta teeb vägistamis- ja lämmatamiskatseid, ravib imeväel väeteid ja vigaseid, lendab koos roiskuvate kondoritega ja hiilgavate aaradega, ujub hõbedaste vikerforellidega ja kuldsete karpkaladega, külvab seemnepurskest erkrohelisi aasasid surevate puude alla keset orhideesid ja magnooliaid, istutab oma elupäästjast südamedaami üska kärbsepüünise, paaritub tema emaga ja hirvedega ja šimpansidega ning heidab ühte üldse kõige liikuvaga, et kõik üheks olendiks kokku sulatada. „Ma võtsin nad kõik endasse ja muutusin kimääriks, kõigi nende olendite korrutiseks, kes läbi mu keha värava kõrgemasse maailma läksid. [—] Tundsin end lahustumas nende ühinevate ja lahknevate vormide seas, põksudes ühise pulsiga selle suure linnu lõputute kodadega südames, mille osad me kõik olime.“
Liikideülene ühekssaamine, elava ja surnu sulandumine keset psühhedeelseid värve ja lopsakaid vorme on peasaalis selgelt tajutav ja ei saa öelda, et see oleks tingimata õudne ja õõvastav. Seda enam, et väljajuhatava raami moodustavad siin sümpaatselt minimalistlikud ja dekoratiivsed antiaktid ehk Francisco Sepulveda (Tšiili) mustrilistesse ürpidesse rõivastatud daamid ja Christoffer Relanderi (Soome) taimornamentidega kaetud fotoportreed, sekka Jaan Paavle ja Johanna Mudisti sinikollased rahumeelsed figuratiivsed maalid. Ballardi Blake’il ei olnud moraalseid dilemmasid, kellelgi teisel polnud tema puhul ka seda laadi ootusi ning samasugune hinnanguvaba õhustik valitseb ka peasaalis. Kui ärkvelolekul ja unel üldse kuidagi vahet teha, siis muu hulgas just selle järgi, kui varmalt oleme valmis iseend ja teisi nahutama selle eest, mida me teeme või ütleme rohkem või vähem teadlikult, võrreldes sellega, kui pahaaimamatult suhtume alateadvuse hoovustesse, kus toimub enamasti küll tungide turvaline maandus, kuid kus võivad peituda ka kõige kavalamad küünised.
Uni on tugev metafoor
„Elame maailmas, kus õudusunenäod on muutunud reaalsuseks,“ sedastab ka näituse saalitekst, viidates otsapidi käesolevale sõjale ja justkui unustades, et sõda on ju kuskil alati konstantselt kellegi argipäev ja kellegi luupainaja. Kuna see nüüd aga on juhtumisi käsil just meie regioonis ja tõstab tuhast meie isiklikud kogemused, siis on tõenäoliselt iga sotsiaalselt vastutustundliku ja ajakohasena näida sooviva näituse kontseptuaalses tööriistakohvris mõnda aega meeldetuletav sedelike „seo kuidagi sõjaga“, just nagu veel viimati oli seal „seo kuidagi koroonaga“. Olen ilmselt korraga naiivne ja nahaalne, kui leian, et selline sedelimajandus võib mõnel puhul tuua kaasa rohkem kahju kui kasu, eriti siis, kui tegu on otsitud seostega. Kui näituse märksõna „uni“ oli väidetavalt paigas juba enne sõja algust, siis sellest piisanukski, seda enam, et näitus kannab sõjatagi kenasti välja.
Kas Marina Škarupa (Ukraina) oli autorina näituse nimekirja lisatud enne või pärast sõda, pole täpselt teada, kuid kindlasti vastandub ta tehnilises kontekstis figuraalsuse klassikalisematele käsitlustele. Kui välja arvata tema otsest tulistamist kujutav ettekuulutav ja kummituslik stseen – juba aastast 2010, UKM kollektsioonist –, siis teised Škarupa maalid eristuvad just lahustumuslikkuse poolest, motiivide piirid pole selgelt tajutavad, pinnad pole nii intensiivselt kaetud. Kübeke kummituslikkust lisab siia saali ka Lemming Nageli müstiline naiseportree vikerkaare taustal – väidetavalt Marju Kuut, kes hiljuti lendaski teisele poole vikerkaart. Selle värvigammaga haakub omakorda Pusa lillelapselik lilleseade. Anatoli Varvarovi (Ukraina) sinikollane õhulendur kordab eelmise saali rahumeelseid meeleolusid ning Leonhard Lapini ammuse ümbertöötlusega tundmatu autori hoolikalt maalitud häärberist tõstetakse taas üles reaalse ja mittereaalse suhte küsimus. Pole ilmselt võimalik koostada aktinäitust Jüri Arrakuta, nii et temagi on kohal, lisaks mõned maalikunstnike liidu äsjasel näitusel juba nähtud teosed.
Segaste ambitsioonidega popurriile selles saalis pannakse konkreetsem ja veenvam punkti JaakArro paarisaktiga paadis, sügavkollasega segatud umbraga, kus on põimunud joobumus ja ahastus, lahus- ja koosolek. Samas toonis ja võtmes peegelduvad sellele vastu Odd Nerdrumi (Norra) õrnad, ent intensiivsed litod sünnist ja armastusest, kust õhkub korraga maalähedust ja ebamaisust, uneilma sumedat hälli, mida võib vabalt võrrelda Klimti „Filosoofiaga“. Nerdrum ise peab oma eeskujudeks muu hulgas Rembrandti ja Caravaggiot ning seegi on aimatav. Tema poeg Bork, isateemalise dokumentaalfilmi autor, arutleb eeskujude teemal ka näituse kataloogis: „Tänapäeval oodatakse sinult originaalsust ja eneseväljendust; jäljendamine on rangelt keelatud. Aga mis juhtuks, kui nõuaksime kõigilt pilootidelt, et nad käituksid kui kaasaegsed kunstnikud? Lasta neil lennukit omal viisil juhtida või olla lendu tõustes „loovad“ ja „spontaansed“? Lennuki taevas hoidmiseks on vaja palju teadmisi ja sama kehtib maalimise kohta.“
Nerdrum juuniori hüpotees on igati õigustatud, arvestades seda, mida äsja ise selgitasin aktižanri valdamise kohta. Ballard pakub tema küsimusele ka ühe vastusevariandi, kui tema peategelane, Londoni lennujaama luululine puhastusteenindaja varastab valveta angaarist lennuki ja sellega Thamesi põhja põrutab. Mis sellele järgnes, sellest sai juba eespool räägitud. Nii et ilmselt juhtub Nerdrumi teoorias just midagi sellist, nagu juhtus ka Sauka stseenis naabrite auto laenanud vastikust teismelisest, tulemuseks segu Wiiralti „Põrgust“ ja Boschi „Maiste naudingute aiast“, mõlemad kõrgelt hinnatud teosed. On see siis nüüd inetus, mille vastu võidelda iluga, kurjus, mille vastu võidelda armastusega, hulluks läinud maailm, mille eest hoiatada, nagu käesolev näitus püüab teha? Või on see kõigest üks võimalik reaalsus, mille suhtes peaksime küll valvsad olema, kuid samas selle sarjamise ja salgamise asemel laskuma pisut sügavamale, umbrohujuure tasandile, et jälile saada ummistunud küünisekanalitele? Reis ühisele universaalsele uneorbiidile võib anda sellele vastuse.
Näitus „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. VIII. Kuraator Triin Ojari. Kataloogi on koostanud Karin Paulus ja Triin Ojari, ruumi kujundas Raul Kalvo, graafiliselt kujundas Jan Tomson, konsultandid Kristel Ausing, Emil Urbel ja Jan Skolimowski.
„Mis puudutab loomingut, siis looming sünnib tühjusest. Lugu on selles, et kui sa oled noor, sa arvad, et oled ise selle ande omanik. Tegelikult, mida vanemaks saad, seda rohkem sa näed, et see on sulle antud. Ja kui sa seda antut ei kasuta, kui sa ei loo, siis sult võetakse see üldse ära.“
Leo Lapin filmis „Leonhard Lapin. Protsess“
Seda näitust ei oleks pidanud üldse olema. Mitte sellepärast, et kuuekümnenda sünnipäevani jõudnud arhitektide aastakümnete pikkust tegevust ei tohiks kokku võtta, aga mingit juubelinäitust poleks Andres Siim (1962–2020) ja Hanno Kreis (1962–2011) kindlasti teinud, mingi hinna eest. Vähemalt mitte sellistena, nagu me neid mäletame.
Hanno lahkus nii, et ei saanud viiekümneseks, Andres ei saanud kuuekümneseks. See kõik on ebareaalne, mõistetamatu ja kurb.
Kahe üdini andeka looja küps keskiga oleks pidanud olema, nagu arhitektidel sageli, kõige viljakam. Oleks aeg noppida elutöö vilju ja parimad ehitised alles valmivad. Hanno ja Andrese särav lend algas võimsalt, kuid lõpuks jäi büroo tööd kokku tõmbama ainult kaaslane Kristel Ausing. See ei pidanud niimoodi minema. Keegi kolleegidest ja sõpradest poleks uskunud, kui selline sünge ennustus oleks tehtud kolmkümmend aastat tagasi. Siis, kui Siim ja Kreis võitsid ühe arhitektuurikonkursi teise järel.
Nende esimesi osalemisi noorte arhitektide installatsiooni- ja arhitektuurinäitusel (1988) kandis arrogantset pealkirja „21. sajandi arhitektid“. Siinkirjutaja kirjutas artikli Noorte Häälde. Otsisin selle hiljuti üles. Artikli lõpulauseks olin kirja pannud: „21. sajandi arhitektid on nad niikuinii.“1
Kuuekümnendate põlvkond
Kas ja kuidas jõuti XXI sajandi arhitektuurilukku? Kuhu siis arhitektuuribüroo Siim & Kreis looming lugematute edukate konkursitöödega, mõnede säravate hoonete ja õnnetult paljude ehitamata jäänud majadega paigutub? Muuseumi kuraatorite ja teadlaste eesmärk ükskõik millise näituse puhul on leida uurimuslik aspekt ning paigutada näitus ajastu ja eriala konteksti. Arhitektuurimuuseumis räägitaksegi sellest, miks ühe lähiaja arhitektuuribüroo katkenud käekäik muuseumi sedavõrd huvitas, et tulemusena valmis tihe, põhjalik ja sisukas näitus.
1994. aastal valmis Nissani keskuse hoone (arhitektid Andres Siim ja Hanno Kreis), mis pälvis samal aastal ka kultuurkapitali aastapreemia.
Põhjuseks, peale mälestamise ja mäletamise, ongi arhitektuuribüroo ise. Arhitektuuristuudio Siim & Kreis tegutses Lauteri tänavas. Kui selle tegevus lõppes, jäi kõik nii, nagu 2020. aasta varakevadel oli. Andres Siimu lahkumise järel tekkis stuudios ajakapsel. Kogu looming ja sellega kaasnev oli jäänud arvutisse, lauale, sahtlitesse ja riiulitele. Projektid mappides ja paberirullides, fotod ja slaidid karpides ja ketastel, kirjavahetus … Arhitektide elutöö oli justkui näituse valmismaterjal. Teiseks pakub muuseumile huvi aeg, kuhu Siimu & Kreisi looming paigutub. Alates XX sajandi lõpukümnenditest on see üks väga huvitav ajajärk.
Sünniaasta loeb, ja aeg, millesse loovisik sünnib, loeb. 1960. aastatel sündinuid, kes alustasid oma karjääri põlvkonnakaaslase Mart Laari peaministriks saamise ajal, ühiskonna üleminekul turumajandusse, kirjeldasid sotsioloogid kui võitjate põlvkonda. Kui esimesi kuuekümnendate alguse sünniaastaga tegijaid meenutada, kuuluvad sinna peale Andres Siimu ja Hanno Kreisi arhitektid ja sisearhitektid Emil Urbel, Ülo Peil, Peeter Pere, Urmas Muru, Kalle Vellevoog, Taso Mähar, Tea Tammelaan, Tüüne-Kristin Vaikla, Eero Jürgenson, Uko Künnap … Loomulikult ka sama aastakäigu teised kunstnikud Jaan Toomik, Siim Tanel Annus, Kaido Ole, Kai Kaljo, Liina Siib, Mall Nukke, Peeter Laurits, Raul Rajangu … Rühm T oli kunstis midagi sellesarnast nagu noorte arhitektide sõpruskond, ühendas teiste loomealade – kirjandus, muusika – tegijaid ja sel oli tugev platvorm. 1960. aastate alguse põlvkonda kuuluvad ka muusikud Erkki-Sven Tüür ja Alo Mattiisen, Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky. See oli happening’ide, performance’ite ja installatsioonide aeg, rahvusromantismi ja punkliikumise aeg, arhitektuuris toimus liikumine kunstilisest postmodernismist ratsionaalse minimalistliku neomodernismini.
Loomulikult oli ka laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise aeg.
1989. aastal toimus lauluväljakul noortenäitus „Ma pole kunagi käinud New Yorgis“. Mitmedki noored olid selleks ajaks küll New Yorgis käinud, oli ju alanud palavikuline reisimise aeg. 1988. aastal tegi ajalugu toona vaid 26aastane Andres Siim, kelle kutsusid Los Angelese West Coast Gateway arhitektuurikonkursi meeskonda Vilen Künnapu ja Ain Padrik. 150 töö hulgas saavutati teine koht. Kui varasem, „võitleva postmodernismi“ põlvkond (Tallinna koolkond ja Andres Alveri, Tiit Trummali eakaaslased) olid Põhjamaades ja läänes tähelepanu pälvinud, tundus ka noortele pärast Helsingis esinemisi, et kõik teed on lahti.
Vilen Künnapu, kes Andres Siimus andekat arhitekti märkas, kirjeldab filmis „Leonhard Lapin. Protsess“2 Nõukogude aja KuKu klubi: „Anne oli kapital. Kui ilmus mõni uus nägu, küsiti kohe, kes ta on, on ta andekas. See tehti täpselt selgeks, kui ta oli andekas, oli ta kuningas. Ta võis teha mis tahtis. Sest see oli väärtus, mida hinnati. Sissetulek, see oli kõigil nii, et tuli-läks.“
Eelmise põlvkonna manifestid, massarhitektuuri ja ehitusbürokraatide vastased sõnumid olid kõik juba minevik, arhitektuurielu uuendamine oli juba toimunud, arhitektide liit sõltumatu. Ega loomeliit ja ideoloogiad seda arhitektide sõpruskonda suurt ei huvitanud, neile piisas neist endist. Kindlasti olid nad visionäärid, kuid mitte ühiskondlikus plaanis, vaid oma arhitektimõttelt. Ei olnud nad mingid manifesti-inimesed, kaugel sellest, ühiskondlikele avaldustele ja laulva revolutsiooni massiüritustele sai nende poolt osaks pigem aasimine, vaimukused ja skeptilisus. Eesti Televisiooni sarjas „Eesti arhitektide põlvkonnad“ tehtud filmis „Konkursimehed“,3 mida näeb ka näitusel, tunnistab arhitekt Ülo Peil: „Oma tööde käigus me eemaldusime sellest (= rahvuslikkusest).“
Siiski, omalaadseks 1980ndate lõpuaastate manifestiks võib pidada Siimu ja Kreisi esimest suuremat saavutust, võitu Paul Kerese mälestusmärgi konkursil 1987. aastal (büsti skulptor Ekke Väli). Monument valmis paraku alles 1991. aastal ja võib praegu paljude meelest olla tagasihoidlik mälestustähis, kuid 35 aastat tagasi oli see saavutus, millega noored tegid tunnustatud skulptorite põlvkonnale ära. Sellele põlvkonnale, kes oli aastaid nautinud suuri tellimusi, kes olid oma kavanditesse kuhjanud pronksist kujusid, hiiglaslikke malenuppe ja massiivseid malelaudu (loodetavasti on need konkursitööd kusagil alles); neile, kelle eest nõudis tollane kunstnike liidu esimees valju häälega, et Maarjamäe memoriaali teise järgu väljaehitamisele ei tohi teha takistusi. Noorte arhitektide noor Paul Keres oli sõnadeta manifest minimalismile, esteetikale, elegantsile. See oli nagu sõõm värsket õhku ilmselt ka otsuse teinud žürii jaoks.
Rapidograafid, tušiballoonid ja kalkarullid
Kui Siim ja Kreis 1985. aastal arhitektikutse olid saanud, oli nende ainsaks tööväljundiks suured riiklikud projekteerimiskombinaadid. „Noortele anti alguseks ikka igavamad tööd,“ meenutab Ülo Peil filmis. Kontorilaua tagant võis ka poolest päevast ateljeesse minna, arhitektuurikonkursse oli palju ja noored aina võitsid. Vanematel arhitektidel jäi üle vaid pead vangutada ja leppida.
Selles olukorras oligi võistlustest osavõtmine ainus oma loomingu väljund. Ja kuna iga konkursitegemine nõudis ressurssi ja raha, tuli töösse suhtuda täie tõsidusega, sest iga preemia võimaldas jälle natuke aega hakkama saada. Nii osalesid sõbrad Siim, Kreis ja Ausing (vahel koos, vahel eraldi) pea 70 arhitektuurikonkursil ja peaaegu pooltel kordadel said ka preemia.
Siimu & Kreisi kollaažid käsitsi tehtud joonestustest ja kokku kleebitud fotodetailidest on arhitektuurihuvilisele pärlid. Pildil Port Arturi kaubamaja kavand aastast 1995.
Kui parajasti konkursiprojekti kallal ei töötatud, elati seltsielu. Andres Siim lisab samas filmis: „Ideed, see eeter, mis on õhus ja kohavahetus – need sunnivad distantseeruma ja vaatama kogu seda materiaalset maailma kõrvalt.“ See kõrvaltvaatamine oli neile omane. Nad olid oma põlvkonna flanöörid – fenomen, mida kirjeldab näiteks kunstiteadlane Mari Laanemets –, kes oma käitumisega lõid tahtmatult või tahtlikult korratust vastukaaluks „kontrollitule ja sunniviisilisele“.4 Põnevam oli sõpradega uidata ja ringi rännata, Nõukogude ajal hääletusreisidega läbi Baltimaade, Valgevene ja Ukraina Musta mere äärde või Kesk-Aasiasse mägimatkama. Ägedaim reisielamus oli 1988. aastal kolmenädalane Põhja-Korea reis, mille tuusikuid jagav arhitektide liit teiste soovijate puudusel eraldas noortesektsioonile (normaalsed arhitektid tahtsid ju Prantsusmaale või vähemalt Soome). Neil reisidel juhtus uskumatuid asju ja elati läbi kõikvõimalikke seiklusi ja sekeldusi. Peaasi, et ei elaks peavoolus. Justkui mingi kest moodustus selle suhtes, mis väljastpoolt tuli.
Andres Siim ütles (ikka samas „Konkursimeeste“ filmis): „Tundus, et läbilöök läheb aina tõusvas joones. Ega me ei teadnud ümbritsevast maailmast suurt midagi ja … ega see olegi meie elukutse juures nii oluline, et nui neljaks kuhugi jõuda või läbi lüüa. See on rohkem seisundi küsimus. Kui sa ise oma töödega rahul oled, siis oledki läbi löönud, vähemalt enda jaoks.“
Intervjuud võeti üles tookord pooleli oleva, 1994. aastal valminud Nissani keskuse seinte vahel. See, varastes kolmekümnendates Siimu ja Kreisi esimene päris maja oli suur saavutus ja on uskumatult vägev hoone. Nissani keskus on see praegugi, omanik on väga kenasti sellega ümber käinud ja hoone on ajale suurepäraselt vastu pidanud.
Põlvkonnakaaslastelt ilmus samal ajal Tõnu Õnnepalu „Piiririik“, Erkki-Sven Tüür kirjutas „Reekviemi“ ja Elmo Nüganen naerutas rahvast „Armastusega kolme apelsini vastu“.
See põlvkond on arhitektidest viimane, kelle lauasahtlid olid veel täis rapidograafe ja tušiballoone ja laud kaetud kalkarullidega. Kui kunstnikest paljud ei soovinudki pintslilt ja graveerimisnõelalt multimeediakunstile üle minna, siis arhitektidel arvutiprojekteerimisele üleminekul valikut ei olnud. CAD ja BIM tuli kas omandada ise oma väikebüroos, mida enamik ju tollal oli, või arendada oma stuudio nii kaugele, et tehnilise töö jaoks saaks valida nooremaid väljaõppinud arhitekte-tehnikuid. See põlvkond jäi oma büroode alustamisel ju just sellesse tühimikku, kus majandus oli üheksakümnendate madalseisus, arhitektidel tööd peaaegu ei olnud, tellijaid polnud ning kontakte tuli hakata üsna algusest looma.
Sellest üleminekuperioodist pärit tööd näitusel – kollaažid käsitsi tehtud joonestustest ja kokku kleebitud fotodetailidest – on arhitektuurihuvilisele pärlid. Kui tavaliselt paigutasid arhitektid projektide ja konkursitööde ilupiltidele võimalikult ilusate inimeste kujutisi, siis Andres Siim ei põrganud tagasi ja sulandas projekteeritava hoone 1990. aastate argikeskkonda. Tema ei väsinud huvist ebatäiuslikkuse vastu ja selle läbi kunsti loomisest.
Põlvkondade vahetus
Ainult et ühel hetkel oli justkui sein ees. Mingi roll on siin taas põlvkondadel. On analüüsitud, et võitjate põlvkond jäi üsna pea noorematele alla.5 Tekkisid uued konkursivõitjate bürood eesotsas juba noorematega, näiteks Salto, Koko, KTA, Arhitekt 11 jt, suured ja edukad kommertsfirmad. Arhitektuuri tähenduski oli muutunud. Kui võrrelda kunstnikega, on areng olnud sarnane. 1990/2000. aastate vahetusel võisid Eesti kunstnikud tunda ennast peaaegu et rahvusvahelise kunsti keskpunktis, esimesed õnnestumised videokunstis pälvisid elavat tähelepanu, lääne kuraatorid käisid Baltimaade kunstnikega tutvumas, neid kutsuti suurnäitustele esinema … kuni tuli tõdeda, et kuraatorite huvi jätkus selle ajani, kui Eestist sai igav Euroopa Liidu väikeriik, mitte enam nende diskursusesse põnevalt sobiv postsovetlik eksootika. 2000. aastate keskpaigast on kõik muutunud ja läbimurre rahvusvahelisele areenile toimub sootuks teistmoodi.
2000. aastate keskpaigast on Andres Siimu, Kristel Ausingu ja tollal büroos töötanud Jan Skolimowski loomingus kõige rohkem kahju Tallinna Linnateatri uue hoone mitteteostumisest. Hiilgav konkursivõit 2003. aastal andis nii palju tööd ja lootust, 2005. aastal valmis detailplaneering ja alustati tehnilise projektiga, uuendatud teatrihoone avamine pidi toimuma 2010. aastal. Uus, praegustele vajadustele vastav projekt valmib paraku juba uute arhitektide käe all.
Väikebürooks Siim & Kreis jäigi. Nii kohtab ka Andres Siimu ja Kristel Ausingu viimast suurt objekti, Lubja tänava kohtumaja, hoopis rahvusvahelise arhitektuuri- ja inseneribüroo Novarc Group ASi portfoolios. Nii suuri asju pole kahe-kolme inimese büroos võimalik teha.
Linnateatri arhitektuurivõistluse võistlustöö märgusõna oli „Veepealne osa“. Arhitektuurimuuseumi näitus tõestab, et kuigi Andres Siimu, Hanno Kreisi ja Kristel Ausingu loomingus – nagu kõikide arhitektide töös – on veealune osa määratult suurem, on n-ö vee peal arhitektuurilukku kindlalt kuuluvaid teoseid ja ehitisi. On Hanno Kreisi mälestuseks loodud perekond Kreisi fond, mille eesmärk on märgata neid loojaid, kes ei järgi nn eduka arhitektuuri klišeed. Järgmisel aastal saab selle fondi preemia juba kümnes laureaat. Võimalik, et saabub hetk, kui laureaadi meelest on Hanno Kreis ja Andres Siim ammu ajalooks saanud arhitektid. Arhitektuurimuuseumi näitus on suurepärane, sellega kaasneb sisukas ja põhjalik kataloog, mis jääb ka Eesti XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse arhitektuuriajaloo allikaks.
Ja Nissani keskuse hoone võiks võtta muinsuskaitse alla.
1 Piret Lindpere, Pretensioonideta keldrinäitus ehk 12 aastat enne sajandivahetust. – Noorte Hääl 13. III 1988.
2 „Leonhard Lapin. Protsess“. Margit Mutso, 2020.
3 Saate stsenarist oli arhitektide põlvkonnakaaslane ja sõber Mart Kalm, režissöör Eno Leies. ETV 1994.
4 Mari Laanemets, Pilk sotsialistliku linna tühermaadele ja tagahoovidesse. – Kunstiteaduslikke uurimusi 2005, lk 163.
5 Vahur Koorits, Võitjate põlvkonnast sai kaotajate põlvkond. – Eesti Päevaleht 21. VII 2019.
