4. kuni 7. maini toimus Eesti Rahva Muuseumis Euroopa aasta muuseumi auhinna (EMYA – European Museum of the Year Award) konverents, mis tipnes 2022. aasta parimatele Euroopa muuseumidele auhinna üleandmisega. Euroopa Muuseumifoorum (EMF) on auhinnanud innovatiivsemaid, ühiskondlikult aktiivsemaid, tundlikumaid ning põnevamaid muuseumiprojekte Euroopa aasta muuseumi auhinnaga alates 1977. aastast.
EMFi esimehe Jette Sandahliga rääkisime konverentsi järel muuseumide arengusuundadest. Intervjuu on ajendatud teemadest, mille Sandahl 3. mail ERMi aastakonverentsil „Relevance / Mõjukad muuseumid“ ettekandes esile tõstis.
Maailm on täis põnevaid muuseume ning igale maitsele leidub midagi. EMYA puhul on oluline ka ühiskonna kõnetamine. Kuidas peegeldub see välja antud auhindades?
Jette Sandahl: 2022. aastal nomineeriti EMYA-le 60 väga eriilmelist ja eri eesmärgi nimel tegutsevat muuseumi. Oleme üsna täpselt sõnastanud statuudi, kus rõhutame, et hindame just innovaatilisust muuseumimaastiku arendamisel, ühiskondlikku aktiivsust, kogude ümbermõtestamist ja publiku tundmist. Anname välja ka eriauhindu ühiskondliku aktiivsuse, inimõiguste toetamise, jätkusuutlikkuse, koostöö ja külastaja vajadustega arvestamise eest.
Pidime kohtuma ERMi aastakonverentsil kaks aastat tagasi ja arutama muuseumide muutunud rolli üle. COVID-19 tegi plaani korrektiivi. Juhtisid toona ICOMi töörühma, mis pidi muuseumi definitsiooni ümber sõnastama. Algul tundus, et muuseumimaastikku raputatakse omajagu: muuseumitegevuse keskmesse ei asetatud traditsiooniliselt kogusid, vaid esiplaanile tõsteti aktiivne ühiskondlik hoiak, mida muuseumiprofessionaalid ise oluliseks pidasid. Ometi jäid töörühma ettepanekud ja probleemipüstitused vaid arutelude käimatõmbajaks ning 2022. aastal pakutud definitsioon liigub turvalisse rööpasse.
Eks COVID-19 sundis muuseume järele mõtlema, kuidas nende tegevus ühiskonnas vastu kajab ja milline on nende roll, lisaks Brexit ja Ukraina sõda. Muutujaid on kogunenud liialt palju, et vanaviisi jätkata. Muuseumid on hästi kohanenud: seatud on uued eesmärgi, toimunud tohutu digipööre. Samal ajal on muuseumide valdkonnas teravalt esile kerkinud vajadus – küll minu meelest veidi hilinenult – mõelda oma ühiskondliku rolli ja tähtsuse peale. Vajatakse reflektsiooni, et aru saada, kus ollakse ja mida pakkuda suudetakse.
Muidugi on maailma muuseumid väga erinevad, nagu ka nende sotsiaalne, kultuuriline, poliitiline ja majanduslik kontekst, erineb seegi, mida neilt oodatakse. Iga muuseumi positsioon, eesmärk ja roll on aga meie enda seada. XXI sajandi muuseum ei saa olla enam ühiskonna passiivne peegel, vaid peab üha rohkem peegeldama ühiskonna mitmekesisust ja ka vastuolusid. Seega peavad muuseumid üha enam tegelema ajaloo kui vastupidiste jõudude võitlusega, mõistma valitsevatele mõttemaailmadele vastanduvaid liikumisi ning loobuma XX sajandi usust progressi, et maailm läheb aina paremaks ja meie oleme aina edukamad.
Muuseumid on ju enamasti just püüdnud vältida vastuolusid ja vastandamist.
Minu meelest tegelevad end neutraalsena esitlevad muuseumid enesepettusega. Muuseum peab olema ärgas, sõnastama huve ja seisukohti, mida nad toetavad või mille vastu seisavad. Muuseumid on ammu aru saanud, et nende sisu on publikule arusaadav vaid siis, kui mõistetakse nüüdisaegse inimese maailma ja talle olulisi teemasid. Sellele vastukaaluks on muuseumitöö muutunud viimaste aastakümnetega väga spetsiifiliseks ja keerukaks, eeldab professionaalsust ja uusi oskusi ning esitab keerukaid nõuded kogumisele, säilitamisele, eksponeerimisele ja pärandi vahendamisele.
XXI sajandi ühiskond vajab teistsugust muuseumi: me peame õppima mõtlema globaalselt, kuidas toime tulla erinevuste, vaatenurkade ja kontekstiga, kusjuures lisades turvalistele käsitlustele mõistlikus koguses nii optimismi ja lootust kui ka skeptitsismi, ahastust ja viha. Muuseumitöötajal on vaja oskusi ja julgust demokraatia toetamiseks, vaatenurkade paljususe avamiseks, lahkarvamuste austamiseks. Oluline on, et ei teeseldaks pidevat harmooniat ja konsensust.
Siit jõuame muuseumide tuleviku juurde. Millised ühiskondlikud trendid mõjutavad järgmistel kümnenditel ennekõike selle valdkonna arengut?
Muuseumide tulevik, nagu meie kõigi oma, on seotud globaalsete probleemidega, alates kliimamuutustest ja looduse hävimisest, ümberasustamisest ja massilisest rändest, sõdadest kuni rahvusvahelise, riikliku ja kohaliku ebavõrdsuseni. Ajalooline ja tänapäevane võimaluste, võimu ja rikkuse ebavõrdsus, lisaks klassi-, rassi- ja sooprobleemid – kõik need mured näivad pigem kasvavat kui kahanevat.
Ebavõrdsuse tõttu hukkub üha enam inimesi, koroonapandeemia võimendas seda tendentsi veelgi. Aprilli seisuga oli COVID-19 tõttu surnud 6,2 miljonit inimest, miljonid on kaotanud töö või on majandusraskustes, 99 protsendi sissetulek langes, kuid jõukamate jõukus on selle ajaga kahekordistunud. Muuseumid peaksid endalt küsima, kuidas toetada võrdsust ja võrdõiguslikkust, kui näiteks Kopenhaageni linnaosade elanike eluiga erineb juba seitse aastat.
Kasvanud on muuseumide roll teaduse vahendamisel ja identiteedi leidmisel, pakutakse tuge vaimselt ja emotsionaalselt rasketel hetkedel ühiskonnas hakkamasaamiseks.
Minu meelest on need kõige olulisemad teemad, mida muuseumid peavad jõulisemalt käsitlema.
EMYAga pärjatute seast paistab viimastel aastatel eriti silma teadust ja keskkonnateemasid käsitlevate muuseumide osakaal. Need on valdkonnad, millesse investeerimist peetakse oluliseks ja vajalikuks.
Muuseumid on keskkonnateemasid aktiivselt toetanud, alates hoonetest ja taristust kuni kommunikatsioonini. Aasta 2020 oli Euroopas temperatuuri mõttes palavaim, 2021. aasta suvi kõigi aegade kuumim. Metsatulekahjud on viimastel aastatel hävitanud tohutuid maa-alasid, lisaks vaesub põllumaa ja väheneb bioloogiline mitmekesisus.
Ma arvan, et muuseumid peaksid veel aktiivsemalt algatama kestlikkust puudutavaid arutelusid, käsitlema kitsaskohti ja pakkuma lahendusi. Peaksime aina kõvahäälsemalt välja ütlema, et antropotsentrism, inimeste ja ülejäänud looduse hierarhia, ei ole enam elujõuline maailmavaade ning et looduskeskkonnas toimuv on palju olulisem kui meie igapäevased mured.
Muuseumid peaksid üle vaatama ka oma lähenemise loodusele ja keskkonnale, mitte suhtuma sellesse kui objekti, vaid nägema selles subjekti, rääkima jätkusuutlikkusest kui koostööst, kooskasvamisest, teineteise täiendamisest, mitte kui ühest sõnast arengukavades. Peaksime õppima looduselt strateegiaid ja polüfooniat ning nägema inimest osana loodusest. Ehk suudame nii lasta lahti staatuse, tugevuse ja stabiilsuse kujunditest, mis on olnud nii kaua muuseumiinstitutsiooni kontseptsiooni osa. Võiksime endalt küsida, kuidas võiks võimupositsioonist lahtilaskmine mõjutada seda, mida peame säilitamisväärseks, või kuidas kujundame muuseumiruumi külastajatele. Arvan, et muuseumidele tähendab see tagasipöördumist juurte, oma inimeste ja suhtlemisvõrgustike juurde, nende juurde, kes sõltuvad muuseumist, kuid kes ühtlasi muuseumidele tuge ja jõudu annavad.
Muuseume eristavad teistest kultuuriasutustest kogud. Kas need on oma tähtsust kaotamas?
Kindlasti mitte, vastupidi! Kogud on olnud ja peavad ka edaspidi olema muuseumide olulisim osa. Ka Euroopa muuseumide auhinnagala toob igal aastal esile üha uusi lähenemisi ja vaatenurki kogudele. Kindlasti peavad muuseumid endalt aga küsima, mida kogud näitavad, kuidas on rassi, soo, klassi või kultuuri domineerimine kujundanud muuseumikogu olemust, seda alates kogumisviisidest kuni dokumenteerimise, tõlgendamise või eksponeerimiseni. Seega tuleb üha enam just kogude sisu kontekstualiseerida ja arendada: mõelda sellele, mida esemed meile räägivad ja kellest, kuidas peegeldavad minevikku. Kogudele tuleb uurimis- ja teadustööpõhiselt kontekst anda koos muuseumi ümber kujunenud kogukonna ja sotsiaalse võrgustikuga. Mida laiapõhjalisemalt seda teha, seda kõnekamaks muutuvad objektid.
Viimastel aastakümnetel on muuseumid vähem kogunud ja rohkem digimaterjali suunas liikunud. Kui muuseum aga ei kogu, ei uuri oma kogusid, ei esita ajastule kohaseid küsimusi, siis muutub institutsioon staatiliseks, külmutatud lugude ja esemete kambriks.
Ma usun, et autobiograafilised museaalid ja lood on võimsaimad vahendid, et rääkida isiklikke, emotsionaalseid lugusid – nii üksikisiku kui ühiskonna omi. Nende (taas) ülesleidmine on moodsa muuseumi olulisim roll.
Euroopa muuseume on viimasel kümnendil enam mõjutanud dekoloniseerimise teema, mida koloniaalajaloota riigid väga puutuda ei taha. Ka EMYA 2022. aasta Kenneth Hudsoni auhinna said neli Euroopa muuseumi juhti,1 kes on seisnud muuseumikogude dekoloniseerimise eest, julguse eest seista vastu valitsevale arvamusele.
Muuseumide kogud on vaid üks osa Euroopa kolonialismi ja imperialismi ajaloost, aga need on olulised ja nähtavad. Koloniaalkogud on meenutus ajast, mil valitsesid Euroopa ja lääs, see on aeg, mille üle ollakse uhked ning mille külge muuseumid ikka klammerduvad. Koloniseerimise teemadest on teised institutsioonid XX sajandi jooksul loobunud, aga meie mitte.
Tagastamise ja dekoloniseerimise arutelu on eelkõige seotud selliste kontseptsioonidega nagu õiglus ja õigus: kelle moraalne õigus, kelle seaduslik õigus ja kuidas me professionaalidena tajume oma vastutust ja suhteid nendega, kellele need museaalid on kuulunud. Dekoloniseerimise arutelu näitab muuseumide vastupanuvõimet ja paindlikkust teemal, milleks on oma privileegide kaotamine.
Mõni aasta tagasi lubas Prantsusmaa president Emmanuel Macron tagastada Aafrikale nende kogud. Sellele järgnes Euroopa muuseumidelt enesehaletsuslik kisa, et muuseumide vitriinid jäävad tühjaks. 1990. aastate lõpus töötasin Taani rahvusmuuseumis ja toona tagastasime Gröönimaa rahvusmuuseumile 35 000 inuittide museaali. Sellest ei juhtunud Kopenhaagenis mitte midagi: meie inuiti näituste vitriinid ei jäänud tühjaks, sest esemeid saab näitusele ju laenutada, kui selleks tekib vajadus.
Ma arvan, et suurte Euroopa muuseumide vastuseis museaalide tagastamisele, selle tegevuse ignoreerimine ja eitamine, aga ka passiiv-agressiivne tõkestamine kujutab endast ohtu muuseumidele kui muidu ühiskonna silmis usaldusväärsetele ja sidusust toetavatele institutsioonidele. Minu meelest ilmestab seda termin „teadmatuse epistemoloogia“, mis viitab süstemaatilisele ignorantsusele: mitte teada, mitte tahta mõista teisi seisukohti, ka valu ja kannatusi. Ainult selleks, et valgena sündinute privileege ja domineerimist toetada. Õnneks on Kanadas ja USAs see protsess jõudnud palju kaugemale ning ka direktorite või kuraatorite kultuuriline mitmekülgsus on tavapärane.
Tuleb aga tunnistada, et muuseumiprofessionaalid ei ole ju õppinud, kuidas vahendada demokraatiat või ühiskonna emotsionaalseid teemasid. Vajadus selle oskuse järele on kasvanud, seega tuleks sellest rääkida juba baashariduses. Muuseumid on viimastel aastakümnetel muutunud üha kaasavamaks, ehk suuremalgi määral kui teised kultuuriinstitutsioonid, nüüd peaks astuma veel sammu edasi. Globaalset eetikat ja koostööd ei saa aga arendada, kui neid oskusi juurde ei õpita.
* Wayne Modest, rahvuslikust maailma kultuuride muuseumist ja materiaalse kultuuri uurimiskeskusest Hollandis; Nanette Snoep, Rautenstrauch-Joesti muuseumist Saksamaal; Laura van Broekhoven, Pitt Riversi muuseumist Suurbritannias; Léontine Meijer-van Mensch Saksimaa riiklikust etnograafilisest kogust.
