Toeta
Otsi

ükssarvik

  • Kerge eine

    JOHANNA ROSS

    Ave Taaveti pildikogumik on pealkirjastatud leidlikult – nii leidlikult, et peast käib läbi, kas pole juba huumoriajakirjas Pikker omal ajal seda sõnamängu ära tehtud. Paari näpuliigutusega järele kontrollida paraku ei saa, sest millegipärast ei ole see hilisnõukogudeaegse elutunde kontsentraat veel digiteeritud. Aga just kuhugi sellesse aega ja vastavasse vaimsesse valmisolekusse lennutavad otsekohe viited konservile Turisti Eine ja karikatuurižanrile. Sidet vene suuna ja nõukogudeaegse traditsiooniga on varem märgata olnud ka Taaveti proosas,1 nüüd on justkui kapist päris välja tuldud.

    Muidugi ei ole karikatuur otseselt nõukogulik žanr. Häid karikaturiste on olnud mujal, on olnud varem, on olnud hiljem. Neid pole unustatud: äsja linastus animeeritud dokfilm „Gorikaturist“2 eesti karikaturistist Gorist, kelle hiilgeaeg oli 1920. ja 1930. aastatel, ning filmimuuseumis on üleval talle pühendatud näitus. Ometi on näiteks Veiko Märka kümmekond aastat tagasi eesti karikatuuri ajalugu kokku võttes kuulutanud žanri surma ja leidnud, et kui jätta kõrvale puhtpäevakajalised ajalehejoonistajad, siis „pärast taasiseseisvumist pole Eestis areenile astunud ühtegi nimetamisväärset karikaturisti“.3 Nähtavasti mõjus nõukogudeaegne hiidtiraažides trükimeedia, sealhulgas juba mainitud Pikker, koos üleüldise ridade vahelt lugemise kultuuriga žanrile eriti soodsalt. See on aga meile lähedane ja ehk seepärast kõige eredamalt meeles kihistus.

    Ka Taaveti raamatu koostaja Aro Velmet mainib saatesõnas4 Priit Pärna, 1980ndate Pikri ja Sojuzmultfilmi mõju. Lisada võiks veel prantslase Jean Effeli ja taanlase Herlup Bidstrupi – vasakpoolse taustaga, Nõukogude Liidus soositud välismaa karikaturistid, kelle kohalikus väljaandes suureformaadilisi raamatuid leidus ka paljudes Eesti kodudes. Kaude meenutavad Taaveti multikastiilis joonistatud armsad ja naljakad, ümaravormilised tegelased, sageli loomad, Effeli pilte küll.

    Raamatus puudub joonistustel rõhutatult igasugune kontekst: rääkimata ilmumise bibliograafiast või vahepealkirjadest, pildileheküljed pole isegi pagineeritud. Rütmi tekitavad ainult karikatuuride vahele poetatud kuus lühipala, mis sunnivad piltide vaatamise vahepeal lülituma teisele vastuvõturežiimile. Mina lappasin lugusid küll kaunis kärsitult. Vähemalt osa tekste jagab teemat mõne karikatuuriga, mis on ka raamatus ära toodud (sipelgate vaade inimestele, küllastunud kinnisvaraturg jm), ja eriti selles kõrvutuses mõjuvad pildid paremini: nad ütlevad sama mõtte ära kiiremalt ja vaimukamalt, seevastu tekstid jäävad venima, lüpsavad pikemalt üht ja sama nalja.

    Pildid on korraldatud lõtva temaatilisse järgnevusse, alustades kirjandusest ja lõpetades astroloogiaga. Vahele on pikitud niisama sõnamänge, näiteks lehitsetakse fotosünteesialbumit või pakub hüljes ajakirjale kaastööks hüljetone. Esile tõusevad ajakirjanduslikud teemad: päevakajalised probleemid, nagu kliimamuutus või rohepööre; moodne kunst ja kõrgkultuur; eestlus ja rahvuskultuuri säilitamise problemaatika jne. Osalt peegeldab see lihtsalt pilte avaldanud ajakirjandusväljaannete huvisid. Raamatu esitlusel pakkus autori ja koostaja vestlus põneva sissevaate koostööprotsessi ajakirjaga Vikerkaar: algul joonistas kunstnik pilte lihtsalt etteantud märksõnade järgi, hiljem hakkas läbi töötama samas ajakirjanumbris ilmuvaid tekste. Raamatus ei ole aga alati järjest need pildid, mis ilmusid kunagi üheskoos. Näiteks Vikerkaare igavuse teemanumbri (nr 10-11, 2018) illustratsioonid sellest, kuidas moodne kunst on igav ja kuidas igavlevad NASA teadlased taevasse roppe pilte joonistavad, leiduvad kogumikus vastavalt lehekülgedel 65 ja 149, tinglikult üks kunsti ja teine tehnika teemaplokis.

    Üks Ave Taaveti karikatuuride püsikõrvaltegelasi on kartul.

    See kõik annab märku, et raamatut on sihilikult tahetud kujundada iseseisvaks teoseks. Saatesõnas rõhutatakse ekstra: „Ave karikatuurid on teosed ka iseeneses, inspiratsiooniallika tundmine pole kohustuslik“. Ometi tuleb ikka ja jälle tahtmine üles otsida, missuguses ajakirjas või ajalehes üks või teine pilt on ilmunud – tuleb seda teravamalt, mida kuumema ja ideoloogiliselt kaalukama teemaga tegeldakse.

    Näiteks pilt, kus kaks ürgputukat arutavad, kuidas tulevikus tahaks põlevkiviks saada, viitab tulistele päevapoliitilistele küsimustele: põlevkivi kaevandamine, energiatööstuse tulevik, rohepööre. Kuid pilt ise on lihtsalt armas ja nunnu ega kommenteeri päeva­poliitikat mitte kuidagi. Sama lugu on siis, kui progressiivsed maailmamerekalad armastavad kudeda kilekottidesse või kui lehmad tunnevad kurbust, taibates, et neid saab taimevalguga asendada. Vahel riivab ka sõnamäng mõnda niisugust teemat, näiteks kommenteerivad mehed palgalõhet kui vägevat purakat või saadakse elus hakkama „võlg võla kõrval“. Vägisi tahaks ikkagi teada, missugused radikaalsed ja halastamatud arvamuslood prügireostuse, laenu­majanduse, toiduainetööstuse, soolise võrdõiguslikkuse, veganluse jne teemal neid pilte on raamistanud. Eriti arvestades, et Taaveti koostööpartneritelt Vikerkaarelt ja Müürilehelt (vähem Eesti Päevalehelt) võiks teatavat provokatiivsust oodata.

    Saatesõna pareerib küll ennetavalt ka kriitika, nagu oleksid Taaveti pildid liiga malbekesed, pakkudes oma tõlgenduse: kunstnikule on esiplaanil üldinimlik mõõde ja otsitakse inimlikku kontakti. Autor on ise väljendanud soovi oma piltides hoiduda solvamisest, ilmselt siis ka liigsest teravusest. Omamoodi on see tõesti tema trump. Juba varasemast mäletan ühe lemmikpildina seda, kus „EV 100“ sildiga pasteldes eestlase kõrval seisab raudrüüs ordurüütel sildiga „Orjaöö 700“. Pingutatult pidulikul juubeliaastal, mil kõikvõimalikud asutused, nähtused ja muud abstraktsed entiteedid korraga 100. aastapäeva tähistasid, mõjus pilt armsa ja pinget maandavana, ilmutades samal ajal rahvusliku diskursuse head tundmist.

    Väga isamaaline inimene võiks muidugi leida, et autor suhtub rahvusaatesse ikkagi liiga irooniliselt. Eriti ühte plokki koondatuna paistab küll, et ainult eesti meedia tarbimine või ainult kartuli söömine on üsna koomiline viis elada. Naeruks pannakse ka rahvuse püsimise probleem, kui kaks murumütsiga mehikest arutavad, kui palju võõraid elemente meie pisike kultuur veel ära mahutab: sushi ja kebabi võtame vastu, twerking äkki lihtsalt enam ei mahu? Seda aga raamistavad karikatuurid Tammsaarest ja Kristian Jaagust (rahvuskirjanduse sõprade meeleheaks võiks koguni öelda, et raamat peaaegu niihästi algab kui ka lõpeb Tammsaarega). Minu tajule jääb see kõik ühteviisi armsaks, omade vahel aasimiseks – ja sealjuures on need vist kogumiku kõige teravamad hinnangud. Ütlen „vist“, sest mõne karikatuuri juures jääb ilmumiskontekstist välja tõstetuna segaseks isegi nalja suund. Näiteks võidujooksjatega antiikvaasi pildiallkiri ütleb, et siin näeme „Esimesi kujutisi põgenikekriisist“ – kuhu see torge nüüd õieti sihitud on ja millise poliitilise vankri ette kõige paremini rakendub?

    Muidugi ei pea ju kunstnikul tingimata olema selget poliitilist programmi. Võib-olla töötabki siin (nõukogude) karikatuurižanri peale mängimine kogemata hoopis autori kahjuks, tekitades ootuse, et hakatakse teravalt piitsutama ühiskonna pahesid. Visuaalkultuur lokkab praegu täies väes ja ilus ning Taaveti pilte võib siduda ka mõne teise suunaga. Internet pakub mitmesuguseid teksti ja pilti kombineerivaid žanre. Eriti demokraatlik-folkloorne on näiteks nn pildimakro, internetimeemi alaliik, kus samale fotole lisatakse kord-korralt varieeruv tekst. Kuid hästi levib ka koomilise tekstiga täiendatud autori­joonistus – mingis mõttes täiesti traditsiooniline naljapilt või karikatuur, kuigi seda enamasti pigem nii ei nimetata. Eesti autoritest meenuvad näiteks Joonas Veelmaa (Pöial on jala Alaska) või tandem AW Stuff, ja nemad tegelevad paljuski just n-ö üldinimlikus võtmes olmeliste olukordade fikseerimisega. Suur osa Taaveti pilte sobib orgaaniliselt sellessegi traditsiooni ja sel taustal ei mõju need kuidagi hambutuna. Näitejuhtum: elegantse visuaaliga edasi antud askeet Arno, kes viiendal eraklusaastal kodustas oma habeme.

    Ise jään küll kindlasti ootama Taaveti järgmisi pilte ajalehtedes-ajakirjades, kus neil tekib päevakajaliste probleemlugudega minu silmale eriti hea sünergia.

    1 Ave Taaveti jutukogus „Valerahategija“ (2020) leidub hommage Tšehhovile, seal seikleb vene nimedega tegelasi ja sündmused võivad toimuda Moskvas või koguni Lermontovi-nimelises 32. lasteaias.

    2 „Gorikaturist“, Raimo Jõerand ja Meelis Arulepp, 2023.

    3 Veiko Märka, Eesti karikatuurilugu kümnes pildis. – Eesti Ekspress 1. IV 2010.

    4 Saatesõna on osaliselt ilmunud ka ajalehes Raamat ja Postimehe raamatuportaalis. Vt Aro Velmet, Ainulaadne Ave Taavet, kelle karikatuurid on teosed ka iseeneses. – Postimees 5. XII 2022, raamatud.postimees.ee/7663329/ainulaadne-ave-taavet-kelle-karikatuurid-on-teosed-ka-iseeneses.

  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid 2022

    PROOSA

    Mehis Heinsaar, „Kadunud hõim“ (Menu)

    Gert Kiiler, „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees)

    Lilli Luuk, „Kolhoosi miss“ (Saadjärve Kunstikeskus)

    Carolina Pihelgas, „Vaadates ööd“ (Kaksikhammas)

    Piret Raud, „Nimepanija“ (Tänapäev)

    Tõnis Tootsen, „Ahvide pasteet“ (Kaarnakivi Selts)

     

    LUULE

    Berit Kaschan, „Täna piisab vähesest“ (Puänt)

    Igor Kotjuh, „Sireenid ja sähvatused“ (Kite)

    Maarja-Liis Mölder, „Meesinine“ (Vihmakass ja Kakerdaja)

    Triin Paja, „Jõe matmine“ (Verb)

    Jürgen Rooste, „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“ (Näo Kirik)

    Wimberg, „Enne kui“ (J&U)

    Proosa- ja luuležüriisse kuuluvad Leena Kurvet-Käosaar (esimees), Doris Kareva, Siim Lill, Kaupo Meiel ja Karl-Martin Sinijärv.

     

    NÄITEKIRJANDUS

    Tiit Aleksejev, „Liivimaa reekviem“ (Looming 2020, nr 7)

    Piret Jaaks, „Sireenid ja teisi näidendeid“ (Fraas)

    Jaak Jõerüüt, „Lennart. Pöördtooli­aastad“ (Hea Lugu ja Eesti Päevaleht)

    Katariina Libe, „Võrsed“ (kogumik „Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistluse viis parimat“, Eesti Teatri Agentuur)

    Tiit Palu, „Medeia“ (kogumik „Näidendid“, Vanemuine)

    Jaan Undusk, „Suur Siberimaa“ (Eesti Draamateater)

    Näitekirjanduse žüriisse kuuluvad Riina Oruaas (esimees), Katrin Tegova ja Margus Mikomägi. Auhind antakse välja kolme aasta tagant.

     

    TÕLKEKIRJANDUS

    Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde

    Hendrik Lindepuu – tõlked poola keelest: Stefan Żeromski, „Õhus on kevadet“; Zbigniew Herbert, „Luuletused“; Olga Tokarczuk, „Ühe Raamatu otsijate teekond“; Olga Tokarczuk, „E. E.“ (Hendrik Lindepuu Kirjastus)

    Leenu Nigu – tõlge portugali keelest: Fernando Pessoa, „Rahutuse raamat“ (Salv)

    Harald Rajamets, Ilmar Vene ja Ülar Ploom – tõlge itaalia keelest: Dante Alighieri, „Jumalik komöödia. Paradiis“ (TLÜ Kirjastus)

    Anti Saar – tõlked prantsuse keelest: Marcel Proust, „Õitsvate neidude varjus“; Katrina Kalda, „Metsiku maailma melanhoolia“ (Varrak)

    Heete Sahkai – tõlge itaalia keelest: Carlo Levi, „Kristus jäi pidama Ebolis“ (Loomingu Raamatukogu)

    Heili Sepp – tõlge inglise keelest: Bernardine Evaristo, „Tüdruk, naine, keegi teine“ (Rahva Raamat)

    Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde

    Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė – tõlge leedu keelde: Ene Mihkelson, „Torn“ („Bokštas“, Lietuvos rašytojų sąjungos leidykla)

    Guntars Godiņš – tõlked läti keelde: Leelo Tungal, „Seltsimees laps“, II ja III osa („Biedrs bērns“, Latvijas Rakstnieku Savienība); Kairi Look, „Piia Präänik ja sõnasööbik“ („Pija Prjaņika un Vārdēdis“, Pētergailis)

    Merike Lepasaar Beecher – tõlge inglise keelde: Jaan Kross, „Kolme katku vahel“, III osa („A Book of Falsehoods. Between Three Plagues Volume III“, MacLehose Press)

    Consuelo Rubio Alcover – tõlked hispaania keelde: Paavo Matsin, „Gogoli disko“ („La discoteca de Gógol“, Ático de los Libros); A. H. Tammsaare, „Kõrboja peremees“ („La espesura“, greylock); Piret Jaaks, „Emme draakon“ („El dragón de mamá“, Siruela)

    Juhani Salokannel – tõlge soome keelde: A. H. Tammsaare, „Kõrboja peremees“ („Korpiojan isäntä“, Aviador)

    Danutė Sirijos Giraitė – tõlked leedu keelde: Jaan Kross, „Kolme katku vahel“, III osa („Žmonės be praeities“, Baltos lankos); Jaan Tätte, „Näidendid“ („Pjesės“, Lietuvos rašytojų sąjungos leidykla)

    Ilukirjanduse tõlkeauhinna žüriisse kuuluvad Kätlin Kaldmaa (esimees), Maarja Kangro ja Kaia Sisask.

    Mõttekirjanduse tõlge

    Reet Bender – Johann Gottfried Herder, „Torm ja tung. Valik varaseid kirjatöid“, tõlge saksa keelest (Ilmamaa)

    Tiiu Hallap – Alfred Ayer, „Keel, tõde ja loogika“, tõlge inglise keelest (Tartu Ülikooli Kirjastus)

    Hasso Krull – Philippe Descola, „Teispool loodust ja kultuuri“, tõlge prantsuse keelest (EKSA); Byung-Chul Han, „Läbipaistvusühiskond“, tõlge saksa keelest (Loomingu Raamatukogu)

    Piret Kuusk – Albert Einstein, „Eri- ja üldrelatiivsusteooriast (üldarusaada­valt)“, tõlge saksa keelest (Ilmamaa)

    Tiina Randus – Dean Buonomano, „Aju on ajamasin. Neuroteadus ja aja füüsika“, tõlge inglise keelest (Postimees)

    Kristi Viiding – Justus Lipsius, „Laimamisest. Meelekindlusest“, tõlge ladina keelest (Loomingu Raamatukogu)

    Mõttekirjanduse tõlkeauhinna žüriisse kuuluvad Bruno Mölder (esimees), Kristiina Ross ja Märt Väljataga.

     

    LASTEKIRJANDUS

    Maarja Kangro, „Ulguv rula“ (Nähtamatu Ahv)

    Kadri Kiho, „Endel ja Kati“ (Päike ja Pilv)

    Tiina Laanem, „Katariina kaaperdab kooli“ (Pegasus)

    Anti Saar, „Õudne lugu“ (Kolm Elu)

    Liis Sein, „Mona isepäine isa“ (Pegasus)

    Juhan Voolaid, „Kommikoletis“ (Kuuloom)

    Lastekirjanduse žüriisse kuuluvad Kätlin Vainola (esimees), Anne Kõrge ja Helin Puksand.

     

    ESSEISTIKA

    Jan Kaus, „Vaade“ (Sõnasilm)

    Aivar Kull, „August Gailit. Lahtiste allikate poole“ (Ilmamaa)

    Sirje Olesk, „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“ (Eesti Kirjanike Liit)

    Lauri Sommer, „Toome tuled“ (Menu)

    Maarja Undusk, „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“ (Tammerraamat)

     

    ARTIKLIAUHIND

    Mirjam Hinrikus, „Autentsuse probleemid: tõu(sik)rahvuslus, sün­teesid ja „Felix Ormusson““ (kogumik „Mäng ja melanhoolia“, UTKK)

    Tanar Kirs, „Juhan Liivi luulekäsitus essees „Ääremärkused““ (Keel ja Kirjandus, nr 10)

    Raili Marling, Eret Talviste, „Võõristusest läheduseni. Kehad ja meeled Emil Tode „Raadios““ (Keel ja Kirjandus, nr 5)

    Arne Merilai, „Kaplinski joon ja Rummo sädemed. Struktuurivõrdlus“ (Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 29)

    Ene-Reet Soovik, „Tuulest tulek. Jaan Kaplinski luule tuuline maailm“ (Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 29)

    Jaan Undusk, „Jää hingus. Juhan Smuuli tagaküljel“ (Tuna, nr 1)

    Artiklite ja esseistikaraamatute žüriisse kuuluvad Daniele Monticelli (esimees), Marin Laak ja Peeter Torop.

     

    VENEKEELSE AUTORI KIRJANDUSAUHIND

    Galina Balašova, „Персональная мифология 2“ / „Personaalne mütoloogia 2“ (Aleksandra)

    Andrei Ivanov, „Меланхолия сумерек“ / „Videviku melanhoolia“ (Avenarius)

    Manja Nork, „Пьеро одинаковые“ / „Ühesugused Pierrot’d“ (Aleksandra)

    Ilja Prozorov, „Шафали“ / „Šafali“ (Zvezda, nr 1); „На другом берегу“ / „Teisel kaldal“ (Neva, nr 1); „В обратный путь“ / „Tagasiteele“ (Neva, nr 12); „Утро для героя“ / „Hommik kangelasele“ (Novõi Svet, nr 4 (38))

    Olga Titova, „Лето балтийской жизни“ / „Baltikumi elu suvi“ (Dialoog)

    Nadežda Valk, „Мой круг земной“ / „Minu eluring“ (Dialoog)

    Venekeelse autori auhinna žüriisse kuuluvad Irina Belobrovtseva (esimees), Ülle Pärli ja Grigori Utgof.

     

    Aastaauhindade laureaadid kuulutatakse välja 14. märtsil 2023.

  • Eesti Kultuurkapitali peapreemiad

    Kultuurkapitali 2022. aasta peapreemiad
    (veel …)

  • Küüditatud sakslase päevik

    VALDUR OHMANN

    NSV Liidu sõda Saksamaaga lõppes 8. mail 1945. Veel enne kui sõjarelvad vaibusid, töötati 2. veebruaril 1945 välja NSV Liidu NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) direktiiv nr 1/2144, mis nägi ette saksa rahvusest elanike küüditamise Permi oblastisse. Direktiivi järgi kuulus Eestist väljasaatmisele 81 peret ehk 386 inimest, kelle hulgas oli lapsi kokku 59. Vastava korralduse saatis ENSV siseasjade rahvakomissarile Aleksander Resevile NSVL siseasjade rahvakomissari asetäitja Vassili Tšernov. Tšernovi käsk nägi ette, et väljasaatmine tuleb korraldada ühekorraga, ühes ešelonis. Nagu resolutsioonist ilmneb, saatis Resev selle täitmiseks oma asemikule Aleksei Ivanovile. Ivanov, kes kohalikke olusid ei tundnud ega teadnud midagi sakslaste olemasolust Eestis, suunas kirja 12. veebruaril edasi Arved Kalvole, kes oli ühtlasi miilitsavalitsuse ülem. Nii tekkis 16. veebruaril 1945 dokumendile veel üks resolutsioon, Kalvo päevakäsk oma asetäitjatele: „Selgitage välja, kus asuvad sakslased, ja kandke mulle ette.“

    Küüditamisoperatsioon algas kolmapäeval 15. augustil 1945. Koos vabatahtlikult kaasa läinud perekonnaliikmetega küüditati tol korral Eestist 407 inimest, kelle „süü“ seisnes selles, et nad olid sündinud sakslasena. See oli otseselt ühe rahvakillu vastu suunatud repressiivakt, ütleksin, et isegi haiglane kättemaksuaktsioon. Küüditatute kohta ei koostatud toimikuid nagu enamikul juhtudel varem ja hiljem, olgu see siis 1941. aasta juuniküüditamine või 1949. aasta märtsiküüditamine. Olid vaid küüditatute nimekirjad. Ent see ei jäänud ainukeseks rahvuse vastu pööratud repressiivaktiks.

    Ingerisoomlased oli järgmine rahvakild, kes langes 1947-1948. aastal stalinlike repressioonide ohvriks. Eks Soomelgi jätkus „jultumust“ Nõukogude Liidu vastu välja astuda nii Talvesõjas (1939-1940) kui ka Jätkusõjas (1941–1944). Soomlaste ja ingerlaste väljasaatmise kohta ei ole samuti säilinud toimiku kujul dokumente. Seda aktsiooni korraldasid militsionäärid, lüües passi üksnes kurikuulsa § 38, mille peale paigutati nad rongi peale, suunaga itta. Operatsioon tuli läbi viia hajutatult ja suurema kärata. Andmeid taoliste isikute väljasaatmise kohta on üksnes nende sihtkohtades Venemaa eri paigus. ENSV siseminister Aleksander Resev raporteeris 20. novembril 1947 EK(b)P Keskkomitee I sekretärile Nikolai Karotammele, et väljasaadetavate soomlaste ja ingerlaste hulk on 3790 inimest (RA, ERAF.1.5a.34, l. 58). Need on üks-üheselt mõistetavad ja konkreetse rahvuse vastu suunatud aktsioonid.

    Sellest ei ole või on vähe räägitud, et teisedki küüditamised olid sisuliselt suunatud rahvuse vastu. 1941. aasta juuniküüditamise puhul oli terve rida kategooriaid – riigivalitsejatest, politseinikest, majaomanikest kuni prostituutideni välja –, kes kuulusid väljasaatmisele Siberi avarustesse. Aga mis toimus tegelikkuses? Andrei Ždanovi lauamärkmikus on küüditamise-eelsest ajast vaid üks lühimärge: эстонцев в Сибирь, eestlased Siberisse. (Kultuur ja Elu 1998, nr 3. 1941. aasta küüditamise erinumber).

    1949. aasta märtsiküüditamise puhul oli ametlikult kaks kategooriat: kulakud ja natsionalistid ehk rahvuslased. Siberis koostati nende isikute kohta uued toimikud. Kulakud ja natsionalistid olid toimiku kaanelt kadunud. Oli vaid категория учёта – эстонцы, arvestuse kategooria – eestlased. Ei mingeid kulakuid ja natsionaliste, üksnes rahvus. Mõistagi kukkusid Eestist küüditatud lätlased lätlaste lahtrisse, poolakad poolakate lahtrisse, ukrainlased ukrainlaste hulka.

    Sakslaste küüditamisest ei ole palju materjali säilinud, mistõttu raamat „Surm peab ootama“ on igati teretulnud. Küüditatud sakslased olid asumisele saadetute seas üldse kõige väikesearvulisem rühm. Kui vaadata vanuselist koosseisu, siis seal oli ilmselt ka suhteliselt märkimisväärne hulk vanemaealisi. Georg Heitmann (sünd 1875) oli 70-le lähenev sakslane, kes võttis nõuks küüditamise esimesest päevast päevikut pidada. Ja seda tegi ta katkematult, kui välja arvata hetk, mil ta oli jalaluutraumaga voodisse aheldatud.

    Georg Heitmanni kohta koostatud kartoteegikaart KGB originaalkartoteegist

    Raamatu koostaja Olev Liivik arutleb selle üle, miks ei küüditatud sakslasi juba pärast sõja puhkemist 1941. aasta juunis ja enne saksa vägede kohalejõudmist Eestisse juulis-augustis. Ja tõdeb, et ju polnud Eestisse jäänud sakslaste kohta andmeid (lk 10). Mulle tundub, et siin on peidus laiem ja sügavam põhjus. 1939. aastal sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt (MRP). Saksamaa ja NSV Liit olid sellest hetkest käed löönud lepingupartnerid. Stalin ei uskunud kuni viimse hetkeni, et Saksamaaga tuleb hakata sõdima. Isegi mitte siis, kui NSV Liidu luure tippagent Richard Sorge andis Jaapanist teada ülimalt täpse aja, millal Saksamaa NSV Liitu ründab. Sellele järgnes mõningane peataolek ning siis oli aeg mõelda tagalasse evakueerimisele ja kõik ressursid sellele suunata. Seda peab küll tunnistama, et kuni sõja alguseni ei olnud aega mõeldagi Eestisse jäänud sakslastele. Teine asi oli sõja lõppedes. See oli juba ilmselge kättemaksuaktsioon sakslaste kui rahvuse vastu, kusjuures alatuist alatuim, sest need isikud ei läinud aastatel 1939–1941 kaasa Umsiedlung’iga – ei järginud Hitleri kutset naasta Saksamaale. Nad ei kasutanud ka 1944. aastal võimalust Saksamaale minna.

    Georg Heitmann üritab oma päevikus olla võimalikult täpne. See tuleneb asjaolust, et ta oli varem töötanud raamatupidajana. Georg Heitmann oli invaliid, sisuliselt ülalpeetava staatuses, nagu nimetati taolisi isikuid asumispaigas. Ta oli piiratud liikumisvõimega ja sõltus suuresti teistest küüditatutest. Esmapilgul tundus, et päevik oli enesevaatluseks või -monitooringuks, ümbruskonna fikseerimiseks. Põhiline on hommikuste ja päevaste temperatuuride mõõtmine, siseruumi temperatuuri ülesmärkimine. Olulisel kohal oli tema tervisliku seisundi kirjeldamine. Georg Heitmann kannatas seedetrakti häirete all. Et mõista, mida see asumispaiga oludes tähendas, annan edasi ühe tuntud inimese kirjelduse.

    Hindrek-Peeter Meri kirjeldab oma mälestusteraamatus „Tagasivaateid veerevast vagunist“ (2008): „Selles Venemaa piirkonnas ei peetud vähemalt tol ajal vajalikuks niisugust asutust nagu käimla ja igaüks pidi ihuhäda korral leidlikkust üles näitama. Hoovis oleks ju ruumi jätkunud, kuid seal peremehetsesid nälginud sead, kes olid ilmselt valmis koos minu essuga ka mind ennast nahka pistma. Selle vältimiseks leiutasin oma mooduse: ronisin aia ülemisele latile, võtsin mõlema käega aiaposti ümbert kinni ja asusin asjale.“

    Hindrek-Peeter Meri oli toona teismeline poiss, kellel vististi polnud probleem selliseid sundtrikke ette võtta. Georg Heitmann oli 70aastane vanainimene, kel tuli ilmastikutingimusi trotsides muul moel hakkama saada.

    Pilkases pimeduses, porises või jääst libedal hoovil, tuisus või vihmas, –30 °C pakases oma asja ajamiseks kohta otsida – see on kujuteldamatu. Ometi pidi ta sellega toime tulema, sest oli vaja ellu jääda.

    Kuid sellest ei piisanud. Georg Heitmann asus fikseerima ka neid kaaslasi, kellel ei õnnestunud ellu jääda. Nii on meile teada saanud, mis juhtus tuntud restauraatori ja kunstniku Lilly Waltheriga. Tema saatuse kohta ei ole arhiiviallikais andmeid, fikseeritud on üksnes tema asumisele saatmine 15. augustil 1945. Sama kehtib ka paljude teiste, eriti vanemapoolsete ja üksikute küüditatud sakslaste kohta.

    „Surm peab ootama“ – selle raamatu pealkirjal on sügav sisu. Asumisel tuli tõepoolest oma elu eest armutult seista. Kohalik võim oli küüditatutele ette näinud teatud hulga toiduaineid (leiba, kuiv­aineid). Paraku jagati neid ebaregulaarselt ja nälg käis majas üsna sagedasti. Kohe käivitus omavaheline toiduainete ost ja müük. Selleks läksid käiku küüditatute riided ja nende pagasi sisu. Peab tunnistama, et esmapilgul jäi arusaamatuks, miks on kõigi nende pampude desinfektsiooni juures Georg Heitmanni kirje: „Kleitidega läks pikalt aega“ (lk 36). Nimelt pakiti Tallinnas küüditamise ajal ka abikaasa riided, kuid kuna abikaasa polnud sakslane, siis oli tal võimalik kaasa minemisest keelduda. Edasistelt päeviku lehtedelt selgus, et kleidid ja abikaasa riided oli puhas kapital, mille eest sai osta toiduaineid ja muud eluks vajalikku. Georg Heitmannile oli abiks ka see, et tal jäid Eestisse pereliikmed, kes said talle võimaluste piires (oli sõjajärgne raske aeg) rahakaarte saata. Tõsi, nende kättesaamine oli omaette probleem, sest kilomeetrite kaugusel rahakaartide järel käimine ei olnud Georg Heitmannil võimalik – tuli sõltuda teistest.

    Peale nälja näpistas talviti külm. Oli päevi, kus toatemperatuur oli –2 või –3 °C. Ainult vanad mantlid ja müügist järele jäänud kodinad aitasid kõledaid öid üle elada.

    Kahjuks ei leia selgitust mitmetele asjadele, mis olid tol ajal arusaadavad, praegusel ajal aga tundmatud. Viimane peatus, päev enne Permi oblastisse jõudmist. Küüditatute ešelon seisis tunde. Georg Heitmann kirjeldab: „Ostsin pool liitrit ahjupiima ja jõin suure isuga koos leivaga selle ära. Imemaitsev!“ (lk 36). Mis on ahjupiim? Seda meile ei selgitata. Olen hakanud pärast Venemaa tungimist Ukrainasse ostma Ukraina tooteid. Nende seas on ka Ukraina ahjupiimamaitselisi vahvleid. Need on maitsvad, kuid mis on ahjupiim, oli jäänud saladuseks. Nüüd võtsin ette põhjaliku uuringu kuni tuttavate kokkadeni välja. Selget ja arusaadavat vastust ei tulnud. Lõpuks sain jälile, et tegemist on selgelt slaavi (ukraina, valgevene, vene) joogiga: lüpsilehma piim lükati vene ahju, kuumutati 80–90 °C ning seejärel jahutati. Saigi söögi kõrvale imemaitsev joogipoolis, nagu kirjeldas Georg Heitmann. Ahjupiim oli ka edaspidi, asumispaigas ostetav-müüdav toiduaine – muidugi, kui jagus raha või konverteeritavat vahetuskaupa ehk riidehilpe. Muide, Georg Heitmanni hinnang toidule päeviku lehekülgedel on peaaegu 170 korral „maitsev“ või „imemaitsev“. Vaid korra jäi meelde teistsugune hinnang: „pole maitsev“ (lk 434). Poolnäljas või näljas muutus iga suutäis maitsvaks või imemaitsvaks, olgu see või suvalisest materjalist kokku keeratud supilurr.

    Ootasin selgitust ka astmapaberossidele. Olnud ise aastakümneid tagasi suitsetaja, ei teadnud ma neist midagi. Minust aastaid vanematele suitsetajatele oli see samuti üllatav uudis. Tervisemuuseum aitab ses osas välja. 1833. aastal avastati ja 1867. aastal eraldati atropiin – belladonnas ja ogaõunas sisalduv aktiivaine, mis aitas lihastel lõõgastuda. 1879. aastaks jõudsid turule tööstuslikult toodetud astmasigaretid, mida hakati laialdaselt kasutama. 1956. aastal tulid turule esimesed inhalaatorid. Ajapikku mõisteti, et suitsetamine pigem ärritab astma kulgu ja on astma üks riskifaktoreid. Sellest hoolimata müüdi astmasigarette veel 1980ndatelgi.

    Kahjuks ei saa nõus olla koostaja joone­aluse viitega 227 (lk 253): „Riigisakslane (saksa k) ehk Saksa kodanik. Heitmann kasutab mõistet Reichs­deutsche mitte kodakondsuse, vaid päritolu kohta, lugedes Saksamaal sündinud ja üles kasvanud sakslased riigisakslaste hulka.“ Astun siin Georg Heitmanni poolele. Reichsdeutsche ehk riigisakslane oli 1871. aastast mõiste, mille järgi ta pidi olema sündinud ja kasvanud Saksamaal. Saksa kodakondsus tekkis alles 1913. aastal. Peale tuli Esimene maailmasõda ja Saksa kodakondsuse juurdumine võttis veel mõnda aega. Pool sajandit oli käibel arusaam, et riigisakslane oli sündinud ja kasvanud Saksamaal. See oli kriteerium, mitte aastakümneid hiljem juurde poogitud kodakondsus.

    Kui nüüd arvata, et Georg Heitmann oli lihtsakoeline mees, siis see on eksitav. Georg Heitmann oli võimeline peast tsiteerima Puškinit ja Goethet, niisama kui Schillerit ja Lermontovi. Ka ladinakeelseid väljendeid jagus päeviku ridade vahele.

    Georg Heitmanni arreteerimise ja Siberisse tagasi saatmise kohta on vähe andmeid. On vaid Georg Heitmanni arreteerimistoimik 1949. aastast. Ankeet­andmed sellest toimikust on koopiana ka raamatus, kuid kahjuks arhiiviviiteta (RA, ERAF.16sm.1.338). Tegemist on ligi 400 asumiselt põgenenu toimikuga. Küüditatud sakslasi, raamatust tuttavaid nimesid, paistis seal olema terve hulk.

    Rahvusarhiivis on säilitamisel Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) operatiivteatme kartoteek (originaalis оператино-справочная картотека, lühendatult ОСК). Tegemist on originaalkartoteegiga. Sellesse on koondatud poliitilistel põhjustel süüdimõistetud. Kartoteek on digitaliseeritud 2015. aastal. Üllatuslikult leidsin sellest kartoteegikaardi venepärase nimemoonutusega Georgi Geitmani kohta. Sellel on sõrmejälg ja kõrval stamp, kus kirjas, et daktüloskoopia võetakse arvelt maha 1965. aastal seoses vanusega. Senimaani tuli Georg Heitmanni käsitada kriminaalkurjategijana. Kartoteegikaardi teisel poolel on kirjas, et asumispaigalt põgenemise eest määrati talle NSVL Siseministeeriumi Erinõupidamise otsusega 3. juunil 1949. aastal 25 aastat vabadusekaotust. Esmalt viibis Georg Heitmann Tallinnas Patarei vanglas. Sealt saadeti ta 12. augustil 1949 Tjumeni oblastisse. Tema vangistuskohaks sai Tobolski vangla. 23. juunist 1955 on Georg Heitmanni kohta viimane kirje, et ta on vabastatud Permi oblasti kinnipidamiskohast vastavalt Permi oblastikohtu määrusele 9. novembrist 1954.

    Raamatut „Surm peab ootama“ ei söandaks soovitada öökapilugemiseks. Selle tulemusena võib juhtuda, et uni peab ootama. Kas seda raamatut on üldse vaja? Kahtlemata on. Tegemist on väga hea allikpublikatsiooniga. See materjal oleks hävinud. Tuletame meelde, et päevik on kirja pandud väga halvale happelisele paberile, mis õige pea hakkab närima pliiatsiga kirjutatud, niigi kohati nõrgalt nähtavat teksti. Halvimal juhul mõne, parimal juhul kümmekonna aasta pärast poleks Georg Heitmanni tekst loetav. Joonealused viited aitavad päeviku teksti paremini mõista. Eriti hinnatud on küüditatud sakslaste edasise saatuse väljaselgitamine, niivõrd kui see on tänapäeva oludes võimalik. Venemaa arhiividest pole enam võimalik infot juurde hankida. Olev Liivik on koostajana teinud tõsist tööd illustratsioonidega. Väga vajalik on asumispaiga külade kaart, kust tuleb selgekujulisemalt välja küüditatute liikumisareaal. Koostaja on näinud suurt vaeva, et leida Georg Heitmanni ümbritsenud isikute kohta fotosid. Sugulasi küsitledes on ta koondanud raamatuse märkimisväärse hulga fotosid erakogudest, kusjuures väga hea kvaliteediga. 1945. aastal küüditatud sakslaste nimekiri on esimest korda eraldiseisvana avaldatud. Ainuüksi sellel on märgiline tähtsus.

    Raamat Eestimaalt küüditatud sakslastest on meeldetuletus. Küüditamine kui nähtus ei ole paraku kadunud. Ka praegu kuuleme Ukraina laste küüditamisest Venemaale, teadmata kuhu. Uudistesse on jõudnud teated vangi langenud Ukraina sõdurite kallal toime pandud jõhkrustest ja toorutsemistest Venemaa vanglates.

    Jah, see raamat pole öökapilugemine. Pigem võiks seda nimetada äratuskellaks. Ükskõikseks ei jäta see mingil juhul.

  • Mikrotonaalse muusika pealinn Pärnu

    JOSEPH MONZO

    Pärnu nüüdismuusika päevad 21. – 29. I Pärnus ja Tallinnas.

    Mul oli õnn osaleda 21. kuni 29. jaanuarini Eesti Arnold Schönbergi Ühingu korraldatud Pärnu nüüdismuusika päevadel. See oli imeline mikrotonaalse muusika nädal: kuue pika päeva sisse mahtusid kuulamisõpe ja proovid, kogu laupäeva kestnud sümpoosion ning reedel ja laupäeval eri kavaga kontserdid. Lõpuks sidusime kaks kontserdikava kolmetunnise vaheajaga lõppkontserdi tarvis, mille andsime pühapäeval, 29. jaanuaril Tallinnas.

    Lugejad, kes ei ole kursis sünonüümidega „mikrotonaalne“ ja „ksenharmooniline“, võivad selle mõiste kohta palju teada saada minu veebisaitidelt Tonalsoft Encyclopedia (http://tonalsoft.com/enc) ja Xenharmonic Wiki (https://en.xen.wiki, ka saksa, hispaania ja jaapani keeles), samuti mitme Facebooki-grupi aruteludest. Need terminid osutavad muusikalistele häälestussüsteemidele, kus on kasutusel teistsugused helikõrgused, mitte tuntud võrdtempereeritud 12helisüsteemi omad (lühendiks „12-et“ või sagedamini „12edo“ – 12 equal divisions of the octave ’võrdselt 12 osaks jaotatud oktav’, ee 12vjo). 12edo on n-ö tavaline häälestus, mis on sisse ehitatud igasse standardsesse kitarri, klaverisse ja muusse klahvpilli ning see on ka enamiku orkestripuhkpillide aluseks.

    Üks häälestus põhineb helisageduste naturaalarvulistel suhetel, mis annab väga meeldivaid harmooniaid ilma n-ö tuiklemiseta, mida tempereeritud häälestustes alati leidub. Seda nimetatakse puhtaks häälestuseks (just intonation ehk JI).

    Tähtis on välja tuua, et 22edo ei kuulu puhaste häälestussüsteemide perekonda. Seega pakub see tegelikult kahte täistooni versiooni, samuti kahte erisugust pooltooni, kahte erisugust väikest tertsi, kahte erisugust suurt tertsi ning sama kehtib kõigi nende pöörd­intervallide (sekstide ja septimite) kohta. Niisiis toimib 22edo põhimõtteliselt teisiti, kui enamik muusikuid on harjunud, ja see avab tõesti uusi helimaailmu.

    Teised häälestused on tempereeritud, mis tähendab, et häälestus on eri määral reguleeritud, nii et nootidel võib olla mitu eri „tähendust“, mis esindavad eri suhtarve. Esimene temperatsioon oli lääne muusikas tuntud kui kesktoonhäälestus, sest JIs vajab diatoonilise helilaadi teine aste (s.t toonikast kõrgemal asuv heli) kahte erinevat täisarvude suhet, et olla põhiliste akordidega õigesti häälestatud. Kesktoonhäälestusega lahendati see probleem nõnda, et heli paigutati nende kahe keskele ja nii sai üks heli täita mõlema ülesannet.

    Joseph Monzo on USA mikrotonaalse muusika helilooja ja eri häälestussüsteemidele pühendunud teoreetik. Pildil esitab ta Lassi Kariga (kontrabassil) 27. I Pärnu keskraamatukogus oma teost „Soft Latin“.

    Peaaegu kogu Euroopa muusika tavarepertuaar umbes 1600. aastast kuni 1900. aastani põhineb vähemalt osaliselt kesktoonhäälestusel. Eri edo’dega (kõne all ei ole siin 12edo) on eksperimenteeritud juba 1500. aastatel: ka 19edo ja 31edo’ga, mis mõlemad (nagu ka 12edo) kuuluvad kesktoonhäälestuse perekonda. XX sajandi algul, kui mõned heliloojad hakkasid tundma, et 12edo võimalused on ammendunud, hakkasid paljud huvituma „veerandtoonide“ kasutamisest, mille puhul paigutatakse lihtsalt noot täpselt iga 12edo häälestuse noodi keskele. Umbes 1980. aastast hakkasid mõned heliloojad huvi tundma teiste edo’de vastu. Interneti tulekuga 1995. aasta paiku oli huvilistel palju lihtsam suhelda ja sellest ajast on tuntud suurt huvi igasuguse mikrotonaalse muusika teooria ja praktika vastu. Klahvpillide ehituse tõttu on sageli tulnud mikro­tonaalset häälestust piirata suurema terviku 12helilise alamhulgaga. Suure erandina võib kitarridel kasutada oktavi suuremaid jaotusi, mis on täielikud.

    Ühe häälestusena tekitas varakult huvi 22edo, mille puhul jaotatakse oktav 22 võrdseks osaks. Seega on see mõnevõrra sarnane veerandtoonsüsteemiga, kuid annab palju paremad ligikaudsed väärtused mõne naturaalarvude suhte puhul, mis kõlab JI häälestuses nii hästi.

    Kaks märkimisväärset varajast 22edo pooldajat olid 1960ndatest 1990ndateni Californias tegutsenud Ivor Darreg, kes tõenäoliselt komponeeris selles häälestuses esimesed päris palad, ja Bostonis elav Paul Erlich, kes kirjutas 1998. aastal selle kohta märkimisväärse artikli. Kolm aastat järjest on Pärnu nüüdismuusika päevadel pühendutud 22edo põhjalikule uurimisele.

    Esimesed kuus päeva võõrustas meid Pärnu Koidula gümnaasium, kus toimusid meie hommikused kõrvatreeningu töötoad ning pärastlõunased ja õhtused proovid. Kaks viimast päeva Pärnus pidasime sümpoosioni ja andsime kontserte moodsas Pärnu keskraamatu­kogus. Osalejaid oli Eestist ja välismaalt, näiteks mina ise San Diegost. Kontsertide mitmekesine kava sisaldas palasid a cappella koorile, koorile ja instrumentidele ning ainult instrumentidele, üks pala ka flöödile ja elektroonilistele helidele. Mitme teosega olid peale minu esindatud Andrus Kallastu, Hans-Gunter Lock, Juhani Nuorvala Soomest ja Praveen Venkataramana USAst, ühe teosega Chase Jordan, Neil Thornock, Jakob Elkin, Hans Straub, Ralph Lewis, Allen Wu ja Juuso Salonen. Reedesel kontserdil Pärnus mängis trio Leonora Palu (flöödid), Gonzalo Muruaga (22edo-kitarr, Soome) ja Lassi Kari (kontrabass, Soome), mõnes palas olid kasutusel kõik kolm ja teised olid kas soolo- või duo­palad.

    Sümpoosionil tegi Steven Weigl kõigepealt virtuaalse ettekande Indianast (USA), esitades kaalutlusi mõne tuntud 22edo-laulu ümberhäälestamiseks 12edo-süsteemi. Seejärel demonstreerisin mina oma mikrotonaalse muusika tarkvara Tonescape. Selle peamine omadus on häälestuse matemaatika modelleerimine ruumilise diagrammina, mida saab esitada eri geomeetriliste kujunditena ja reaalajas pöörata. Timo Tuhkanen Soomest rääkis kitarride refrettimisest ehk oktavi ümberjaotamisest teistsugusteks intervallideks. Kolm trio esinejat pidasid igaüks ettekande 22edo häälestuses mängimisest oma pillil: Leonora Palu flöödil, Gonzalo Muruaga kitarril ja Lassi Kari kontrabassil. Agustín Castilla-Ávila rõhutas oma loengus, et on nii visuaalkunstnik kui ka helilooja ja et talle meeldib saada inspiratsiooni värsketest ideedest, mis tekivad mikrotonaalsete häälestuste kasutamisel. Raamatukogu koridorides oli näitus tema visuaalteostest, mille teema oli peamiselt vaikuse kõla ja millest paljud olid loodud notatsioonitarkvaraga Sibelius.

    28. jaanuari õhtu kontserdi kavas olid vokaalteosed ja need, kus oli kasutatud keelpillikvartetti. Minu meelest olid kõige silmapaistvamad Juhani Nuorvala teosed: vaatamata uutmoodi kõlavale häälestusele olid mõned tema vokaalteosed komponeeritud nii veenvalt XII sajandi stiilis, et töötubade ajal ühte lauldes naljatasin, et see mees on parim tundmatu keskaja 22edo-helilooja! Nuorvala on tegelikult muidugi tuntud soome helilooja. Teine suurepärane teos oli Praveen Venkataramana „Väike serenaad“, üsna efektne teos kammerorkestrile. Kontserdi lõpetas veel üks Juhani Nuorvala teos: populaarse keskaegse teksti „L’homme armé“ ehk „Relvastatud mees“ kaasahaarav seade vokaal- ja instrumentaalansambli täiskoosseisule.

    Pärnu nüüdismuusika päevade konverentsid on traditsiooniliselt lõppenud pühapäeva hommikul hotell Victoria Café Grandis ümarlauaga, kus visatakse õhku ideid, mida võiks teha järgmisel aastal. Seekord pakkisime aga pärast arutelu kõik autodesse ja sõitsime Tallinna, et anda veel üks kontsert.

    Kokkuvõttes oli see suurepärane üritus: täielik sukeldumine 22edo’sse aitas tublisti sellel uuel territooriumil orienteerumiseks kõrva, häält ja sõrmi treenida.

    Tõlkinud Maria Mölder

  • Gavin Bryarsi muusika ei ole mind kunagi alt vedanud

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Eesti Kontserdi sarja „Avasta! Helilooja“ kontsert „Gavin Bryars 80“ 12. II Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, Pärnu Linnaorkester, Siret Lust (kontrabass), dirigent Mikk Üleoja. Kavas Gavin Bryarsi teosed.

    Olen olnud mõned aastad muusikaloo õpetaja ning aeg-ajalt küsivad õpilased, milline on minu lemmikteos. Kuigi ma tean, et sellele küsimusele ei ole ühest vastust – maailmas on nii palju head muusikat –, tuleb mul ometigi esimesena alati pähe Gavin Bryarsi „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet“ ehk „Jeesuse veri ei ole mind kunagi alt vedanud“. See 1971. aastal valminud lugu on iseenesest äärmiselt lihtne: teos põhineb ühe kodutu sisselauldud viisijupil, millest on saanud 26sekundiline loop ning see kordub kümneid ja kümneid kordi. Algversioonis on Bryars laulule lisanud delikaatse, lihtsa harmooniaga keel­pillisaate, aga on ka teine, hilisem variant, kus Tom Waits oma karuse häälega liitub kodutu lauluga ning tunduvalt tumedamates toonides instrumentaalsaatele on lisatud rohkem pille (orel, kellad, aga puuduvad viiulid). Just see teine versioon on minu lemmik: selles on midagi nii ilusat, nukrat ja hingeminevat ning see tuletab justkui meelde, et ka kõige süngematel hetkedel on ikka kuskil väike valguskiir.

    Gavin Bryarsi muusikukarjäär sai alguse kontrabassimängija ja improviseerijana džässkoosseisudes, heliloominguni jõudis ta mõnevõrra hiljem. Ilmselt oli oma mõju sel teekonnal ka John Cage’il, kelle juures algaja helilooja tegutses lühikest aega assistendina. Paar aastat enne Jeesuse-loo kirjutamist oli Bryarsil valminud teinegi tuntud pala „The Sinking of Titanic“ ehk „Titanicu uppumine“ määramata koosseisule ja eelsalvestatud lindile. Need kaks teost garanteerisid talle 1970. aastate alguses üleilmse tuntuse. Mõlema teose ülimenukad uussalvestised tõstsid aga 1990. aastatel Bryarsi üheks müügiedukamaks nüüdismuusika autoriks. Jeesuse ja Titanicu lugu on siiski üsna erandlikud võrreldes Bryarsi ülejäänud loominguga, kus valitsevad klassikalised žanrid: ooperid, balletid, instrumentaalkontserdid, keelpillikvartetid ning kammer- ja koorimuusika.

    Tänavu 16. jaanuaril sai helilooja 80aastaseks ning sel puhul korraldatakse aasta jooksul rida sünnipäevakontserte eri linnades, neist esimesed said teoks Pärnus ja Tallinnas. Siinsetel kontsertidel tulid ettekandele meeskoorilaulud ning kontrabassikontsert dirigent Mikk Üleoja juhatusel. Bryarsil, keda on alati tõmmanud põhjamaiste kultuuride poole, on Eestiga pikaajaline side. 2006. aastal sai alguse tema koostöö Eesti Rahvusmeeskooriga, kellele kirjutatud kuuest laulust kõlasid sel korral viis. Mõtteliselt võib need kooriteosed jaotada kolme gruppi: I ja III grupp on loodud šoti poeedi Edwin Morgani sonettide tekstile ning keskmisse ossa oli valitud kaks itaaliakeelset laulu XIII sajandi kogumikust „Laudario di Cortona“.

    Bryarsi muusika on üldiselt heakõlaline, voolav, mitte liiga keeruline, kohati lausa askeetlik. Sinna põikavad aga aeg-ajalt sisse ootamatud harmooniad ja meloodiakäänakud, mis jätavad mõnikord natuke kunstliku mulje, justkui helilooja oleks hakanud oma voolavas ja üsna loogilises helikeeles äkki kahtlema ja torganud igaks juhuks sekka ka midagi teravamat. Rahvusmeeskoori sügav ja mõtestatud sonettide esitus oli muljetavaldav, kuid just sellistel murdekohtadel oli tunda mõningat ebakindlust: ilmselt ei olnud äkilised harmoonia­muutused või meloodia kummalised käänakud koorile päris omaseks saanud. Need olid siiski vaid üksikud kõrvalekalded muidu heast üldmuljest. Eriti mõjuv oli viimase laulu „The Mirror“ ehk „Peegel“ ettekanne, kus lisasid omamoodi vürtsi lühikesed soololõigud Kuldar Schütsi ja Alo Rammo suurepärases esituses. Bryars on tunnistanud oma nõrkust n-ö vene basside (oktavistide) vastu ning ka Morgani sonettide bassipartii on üsna rahvusmeeskoori lauljate alumisel piiril, aga hakkama saadi.

    Erinevalt sonettidest on 2006. aastal loodud lauda’d – „Ogn’om canti“ ehk „Laulgem kõik“ ja „Onne homo“ ehk „Kiitkem me kõik“ – sellistest ootamatutest käikudest vabad ning jätsid seega terviklikuma mulje. Omamoodi põnevaks tegi need laulud ka kahe täiesti erineva ajastu helikeele vaheldumine: peaaegu et poplaululikud pehmed harmooniad lahenesid fraasi lõppudes üsna tühjalt kõlavatesse kvintidesse, mis viisid mõtted keskaja muusikale.

    Õhtu teises pooles kõlas kontsert „Farewell to St. Petersburg“ ehk „Hüvasti­jätt Peterburiga“ kontrabassile, koorile ja orkestrile (tekst Nestor Kukolnik), mille esitasid Siret Lust, Eesti Rahvusmeeskoor ja Pärnu Linnaorkester. Bryarsi instrumentaalmuusikat on olnud võimalik Tallinnas varemgi kuulata: 2016. aastal kandsid tema klaverikontserdi „Solway Canal“ ehk „Solway kanal“ ette Mihkel Poll ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Mikk Üleoja juhatusel. See teos on meelde jäänud oma meditatiivse ja voolava muusikaga, kus klaver ja orkester on suhteliselt läbipõimunud ning annavad koostoimes edasi vee voolamise ajatut kulgu. Üsna erandliku nähtusena on helilooja lisanud nii klaveri- kui ka kontrabassikontserdile meeskooripartii: esimeses on ta kasutanud kahte Edwin Morgani sonetti, teise tekst on aga võetud Mihhail Glinka laulutsüklist „Hüvastijätt Peterburiga“. Ei oska öelda, miks valis Bryars oma 2002. aastal valminud kontrabassikontserdile just sellised sõnad, kuid aastal 2023 on need äärmiselt aktuaalsed ning omandanud täiesti uue tähenduse.

    Kontrabassile kui soolopillile ei ole sugugi kerge kirjutada, sest selle tämber pigem sulandub instrumentidega kui tõuseb nende hulgast esile. Bryars pilli valdajana on osanud aga ära kasutada kontrabassi parimad ja efektsemad omadused, näiteks laulvad meloodiad väga madalas registris, forte’s pizzicato või glissando’d. Kontserdi orkestripartii, kus puuduvad viiulid, ei tungi esile ja on puhtalt taustamuusika rollis, aeg-ajalt siiski solisti justkui kommenteerides või lauseid lõpetades; selline orkestratsioon tagab soolopilli pideva esiplaanil oleku. Meeskooripartii on Bryarsile omaselt voolav ja annab pigem värvi kui sekkub otseselt teose arengusse. Oli meeldiv tõdeda, et Eestist on sirgunud niivõrd hea tasemega kontrabassimängija nagu praegu Londonis tegutsev Siret Lust. Tema esitus oli suurepärane: tehniliselt laitmatus ja kauni tooniga mängus oli rahu ja mõtlikkust, värvikalt kõlas üsna melanhoolse meeleoluga, kuid omajagu tehnilist osavust nõudev kadents.

  • Riiklikud teaduse aastapreemiad

    EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

    Riigi teaduspreemiate laureaadid 2023

    Aastatel 2019–2022 valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest anti välja kaheksa riigi teaduspreemiat, nn aastapreemiat.

    Püüdes mõista gravitatsiooni

    Luca Marzola ja Tomi Sebastian Koivisto

    Tomi Sebastian Koivisto, snd 1977, Tartu ülikool, füüsika instituut, teoreetilise füüsika kaasprofessor

    Luca Marzola, snd 1983, keemilise ja bioloogilise füüsika instituut, teadur

    Preemia täppisteaduste alal tööde tsükli „Füüsika metageomeetriline alus“ eest

    Looduse saladused on alati teadlasi inspireerinud. Terve sajandi vältel on püütud kokku sõlmida üldrelatiivsusteooriat ja kvantmehaanikat. Mõistliku lepituseni pole jõutud, kuigi mängu on toodud uued matemaatilised meetodid ja püstitatud arvukalt elegantseid hüpoteese. Pigem on seigeldud järjest võimsama matemaatika pakutavate võimaluste tihnikus, postuleerides järjest keerukamaid struktuure, mis omakorda tähendab vajadust lisada mudelisse üha uusi komponente, mida on peaaegu võimatu mõõta.

    Laureaadid püüdlevad gravitatsiooni kui looduse ühe sügavama saladuse spekulatsioonivaba ja kooskõlalise kirjelduse poole. Nad puhastavad maailma algkomponente peegeldavad võrrandid ja valemid tarbetust ballastist ja liigsetest tehnilistest komponentidest, loobudes olulise uuendusena hulgast põhjendamatutest eeldustest ja tuletades vastavate teooriate struktuuri süstemaatiliselt elementaarsetest aksioomidest. Sellise nn metageomeetrilise lähenemise puhul ei ole vaja üksikute objektide vahelisi kauguseid määratlevat meetrikat tuua sisse teooria alusena, vaid see ilmub alles võrrandite järelmina, energia ja impulss määratletakse elegantsel viisil (nagu vastavalt aja- ja ruuminihete hästi defineeritud laengud) ning tumeaine on igati loogiline geomeetriast tulenev efekt.

    Laureaatide minimalistlik lähenemisviis selle valdkonna tuumikule – Yang-Millsi teooriale – andis usaldusväärse aluse seni loodud teooriate süstematiseerimiseks ja võrdlemiseks, võimaldab vähesemate vahenditega seletada märksa rohkem tavamaailma füüsikalisi nähtusi ja suurusi kui nende kolleegide arutlused, laseb kirjeldada mitmeid seni käsiteldamatuid situatsioone ning aitab kavandada vaatlusi nõnda leitud interpretatsioonide kinnitamiseks.

    Rakuenergeetika meie tervise heaks

    Tuuli Käämbre

    Tuuli Käämbre, snd 1960, keemilise ja bioloogilise füüsika instituut, juhtivteadur, keemilise bioloogia laboratooriumi juhataja

    Preemia keemia ja molekulaarbioloogia alal tööde tsükli „Keemilise sideme energia tootmisest ja ülekande regulatsioonist mitokondrites patoloogiate korral“ eest

    Meie keha energiaga varustavad rakkude jõujaamad, mitokondrid, reageerivad ühena esimestest kohe, kui kudede füsioloogilised tingimused muutuvad või kui kehalt midagi nõutakse. Kui mitokondrid ei toimi piisavalt või kui toodetud energiast jääb vajaka seal, kus on seda rakkudes-kudedes enim tarvis, jääme haigeks või vananeme enneaegu.

    Laureaat analüüsib nende jõujaamade häirete seost haigusseisunditega. Kasvajarakud vajavad invasiooniks teistest kiiremat kasvu ja paljunemist. Selleks kulub palju energiat. Mitmete ainevahetuse häiretega seostuvate ehk metaboolsete haiguste nagu diabeedi või Wolframi sündroomi puhul on aga energiatootmine pärsitud. Kuigi siis mitokondrite arv kasvab, kaotavad koed paindlikkuse reageerida keha energeetilisele vajadusele.

    Kasvajate ravi teeb keeruliseks vähirakkude ainevahetuse kiire kohanemine koe hapnikusisaldusega ja oskus oma energiatootmist sobivalt sättida. Vähkkasvajad on energiaahned, ühtlasi eripalgelised, kiiresti muteeruvad ja paindlikud. Sealt ka võimalus vähiraviks: pärssida vähirakkude jagunemist nende energiamajanduse mõjutamise kaudu.

    Laureaadi rakendatud meetodid võimaldasid mõõta keemilise sideme energiaülekannet suisa üksikute molekulide tasemel. Kasutatud uudne protseduur tuvastab protsessi haaratud uued molekulid, võimaldab mõõta energia voogu läbi sellekohase võrgustiku üksikute lülide ning aduda seda kontrollivate mehhanismide hälbeid. Ühena vähestest maailmas kasutab laureaat patsientidelt (nt rinna- ja soolevähi) operatsiooni ajal kogutud koematerjali. Tulemused annavad võtme kasvajate ohjamiseks ning võimaldavad täita tühiku süsteemibioloogia ja meditsiini vahel personaalses meditsiinis, eriti onkoloogias.

    Molekulide mimikrilõks

    Vitali Sõritski

    Vitali Sõritski, snd 1971, Tallinna tehnikaülikool, inseneriteaduskond, materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituut, juhtivteadur

    Preemia tehnikateaduste alal tööde tsükli „Molekulaarselt jäljendatud polümeerid: kaasaegsed biomimeetilised sensormaterjalid meditsiiniliseks diagnostikaks ja keskkonnaseireks“ eest

    Laureaat ehitab polümeersetest materjalidest lõksusid, mis jäljendavad elutähtsate või ohtlike ainete molekulide kuju. Polümeeri pinnale täpselt vajalike molekulide jaoks sobivate pesade kujundamist kutsutakse molekulaarse jäljendamise tehnoloogiaks. Vahel saab sinna tekitada veel midagi liimitaolist ehk vaid sihtmolekulile sobivaid aatomitevahelisi sidemeid soodustavaid omadusi. Tehnoloogia sobib suhteliselt suurte molekulide jaoks nagu valgud, aga kõlbab ka kroonviiruse jaoks.

    Laureaat on õppinud seda tehnoloogiat kasutades looma sensoreid, mis oskavad ära tunda, kinni püüda ja isegi üle lugeda mitme olulise aine üksikuid molekule. Nende hulgas on nii elutähtsaid kui ka ohtlikke aineid – nii selliseid, mis saastavad keskkonda, kui ka selliseid, mida saab lõksustatuna viia inimese kehas vajalikku kohta.

    Loodud sensorid saavad hakkama näiteks selliste meie aju jaoks oluliste valkude nagu aju neurotroofse faktori elektrokeemiliste omaduste määramisega või dopamiini neurotroofse faktori äratundmisega. Mõlemad on iseloomulikud kurnavatele ja seni ravimatutele haigustele nagu Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi. Sama lootustandev on C-hepatiidi ühe valgu sensor või kroonviiruse valku ära tundev materjal vastava kiirtesti nurgakivina.

    Nõnda arendatud sensorid on asendamatud näiteks keskkonda sattunud antibiootikumide äärmiselt väikeste koguste seireks. Kuna need on odavad ja töökindlad, on oodata nende kiiret rakendamist nii keskkonna seisundi kohta kriitilise teabe saamiseks kui ka mitmete haiguste eeldiagnoosimiseks ja patsiendi seisundi jooksvaks hindamiseks.

    Mets on rohkem kui paljas mets

    Veiko Uri

    Veiko Uri, snd 1969, akadeemik, Eesti maaülikool, metsanduse ja inseneeria instituut, metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetool, professor

    Preemia põllumajandusteaduste alal tööde tsükli „Süsinikuringe majandatavates Eesti metsaökosüsteemides“ eest

    Põhjapoolkera metsad on olulised süsiniku talletajad ning seega kliimamuutuste leevendajad, samal ajal on metsade süsinikuringe tasakaal Eesti metsa- ja kliimapoliitikas põletav vaidlusküsimus. Laureaat vaatleb, milline on Eesti metsade roll süsinikuringluses eri majandusvõtete korral, ning küsib, millised on optimaalsed ja praktilised lahendused nende majandamiseks.

    Algupärastel ja töömahukatel andmetel põhinev analüüs katab peamisi Eesti metsandusele olulisi kooslusi ja vanuseklasse, hõlmates kogu ökosüsteemi, sh metsade alustaimestiku ja maa-aluse osa rolli süsinikuringes. Süsinikumudelite puhul on võtmetähtsusega saadud tulemus, et heterotroofne ehk mikroobipõhine mullahingamine ei sõltu metsa vanusest.

    Suur osa mulda lisandunud süsinikust pärineb maha kukkunud lehtedest, okastest jne. Selle nn varisevoo täpsustamine laseb tõhusamalt modelleerida mulla süsinikuvaru muutusi meie männikutes, kuusikutes ja kaasikutes.

    Lageraie mõju osutus arvatust väiksemaks ja lühiajalisemaks. Süsiniku sidumine taastub vähem kui kümne aastaga. Viljaka kasvukoha hall-lepiku raiesmikul võib aastane süsiniku emissioon mullast olla isegi märkimisväärselt väiksem kui kasvavas puistus. Põhjused on muutunud mullatingimused, rohu kiire kasv ning nobedasti sirguvad võrsed. Ka ei põhjusta leppade seotud lisalämmastik pärast raiet kahjulikke keskkonnamõjusid.

    Märksa selgemaks sai, kuidas kujundab süsiniku sidumist harvendusraie või kändude juurimine. Kõigil neil metsamajandusvõtetel on Eesti metsade tuleviku kujundamisel oma koht.

    Akadeemik Veiko Uri pälvis 2013. aastal riigi teaduspreemia – põllumajandusteaduste aastapreemia tööde tsükli „Produktsioon, süsiniku akumulatsioon ning lämmastikuringe kiirekasvulistes lehtpuupuistutes“ eest ning 2016. aastal Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi.

    Hoolitsedes kõige väetimate eest

    Tuuli Metsvaht ja Irja Lutsar

    Irja Lutsar, snd 1954, Tartu ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, meditsiinilise mikrobioloogia professor

    Tuuli Metsvaht, snd 1967, Tartu Ülikooli Kliinikum SA, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, lasteintensiivravi osakond, vanemarst-õppejõud; Tartu ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, laste intensiivravi ja farmakoteraapia professor

    Preemia arstiteaduse alal tööde tsükli „Vastsündinute sepsise interdistsiplinaarne käsitlus“ eest

    Vastsündinud on ühiskonna kõige väetimad, äärmiselt haavatav ja raskesti uuritav sihtrühm. Nende immuunsüsteem pole veel välja kujunenud ja võib seetõttu üle reageerida. Väikelaste rasked ja sageli surmavad (nagu sepsis) või veel täiseaski häirivate tagajärgedega nakkushaigused on üleilmne probleem. Nende parim ravi on nii ühiskonna kui ka üksikindiviidi vaates põhjapaneva tähtsusega.

    Oma valdkonna pioneeridena vaatlevad laureaadid vastsündinu sepsise kujunemise, ennetamise ja ravi paljusid aspekte. Prekliinilise ja kliinilise uurimise meetodeid kombineerides käsitlevad nad kogu protsessi alates haigustekitajate levikust, uute bakteriaalsete infektsioonide molekulaarsetest mehhanismidest ja lapse geneetilistest eelsoodumustest kuni nende ravimipõhise aitamise võimalusteni ja intensiivravi korraldamiseni.

    Vastsündinud imiku üks haavatavaid kohti on seedetrakt, mida saab tugevdada ema rinnapiima kaudu antava mikro­flooraga.

    Vastsündinute ja väikelaste antibakteriaalse ravi juhendid on ajalooliselt põhinenud väikesel arvul juhtumitel. Ekspertide seisukohad näiteks antibiootikumide ohutuse ja vajalike dooside kohta sageli lahknevad.

    Laureaadid on välja töötanud mitme ravimi optimaalsed annused vastsündinute ja väikelaste nakkushaiguste ravimiseks. Nende töö kaudu on jõutud kliinilistes tingimustes kontrollitud ravijuhenditeni, mis pakuvad tõenduspõhist efektiivset ravi, päästavad hulga vastalanud elusid ja väldivad või leevendavad läbipõetud nakkuste kaugtagajärgi.

    Irja Lutsar pälvis 1994. aastal riigi teaduspreemia, arstiteaduse aastapreemia tööde tsükli „Vastsündinu tervise mõjutamine mikrofloora kaudu“ eest kollektiivi liikmena ja 2010. aasta  tööde tsükli „Infektsioonide käsitlus omandatud immuunpuudulikkusega isikutel“ eest, 2013. aastal Eesti Punase Risti II klassi ja 2021. aastal I klassi teenetemärgi, 2014. aastal Tartu ülikooli suure ja 2019. aastal väikese medali, 2020. aastal Eesti teaduste akadeemia Karl Schlossmanni medali ning valiti 2021. aasta kodanikuks.

    Inimlikkusest loomades loomalikkuseni inimestes

    Tuul Sepp

    Tuul Sepp, snd 1984, Tartu ülikool, loodus- ja täppisteaduste valdkond, ökoloogia ja maateaduste instituut, loomaökoloogia kaasprofessor

    Preemia geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli „Inimtekkelised keskkonnamuutused ja vabalt elavate loomade tervis“ eest

    Laureaat keskendub tsivilisatsiooni mitmetahulise mõju mõõtmisele metsloomade ja kalade maailmas. Ta küsib, mille kaudu seda mõju adekvaatselt hinnata, kuidas muutusi teadvustada ning kas selle abil saaks parandada meie endi elu kvaliteeti. Haruldasel moel on ta osanud ühendada uute mõttemallide loomise ja põhjendamise tugeva töörühma käivitamise ja akadeemilise arvamusliidri rolliga.

    Meie võimekus mõõta vabalt elavate loomade reaktsiooni järjest käredamatele inimtekkelistele keskkonnamõjudele on üsna madal. Sageli märkame alles metsloomade arvukuse langust või populatsioonide kadumist. Peame signaale nägema varem.

    Tuul Sepp on loonud uudse uurimissuuna, arendades välja objektiivsed meetodid vabalt elavate loomade ja populatsioonide seisundi hindamiseks inimtegevuse mõjuväljas. Muutused vabalt elavate liikide käitumises ning loomade tervise ja heaolu uued mõõdikud lasevad prognoosida populatsioonide saatust ja vajadusel ka reageerida.

    Vähk on sageli inimtegevuse keskkonnamõjudest põhjustatud haigus. Vabalt elavatel loomadel ja kaladel arenenud vähivormide analüüs evolutsiooni­bioloogia kontekstis pakub uudseid võtmeid nii keskkonnategurite mõju mõõtmiseks kui ka inimeste kaitseks selle haiguse vastu. Peame teadma, miks üldse oleme vähihaigustele vastuvõtlikud ja milliseid kaitsemehhanisme rakendavad eri liigid vähi allasurumiseks.

    Laureaadi töö abil oskame nüüd paremini mõista vähi ja vähikaitsemehhanismide evolutsiooni ning rakendada muutuvas keskkonnas elavate metsloomade vähikaitse kohastumust ka inimeste vähivastases võitluses.

    Tuul Sepp on Eesti noorte teaduste akadeemia liige. Ta pälvis 2012. aastal üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi valdkonnaülese peapreemia, 2012. aastal Eesti teaduse populariseerimise peapreemia trükisõnalise populariseerimise kategoorias ja 2018. aastal II preemia audiovisuaalse ja elektroonilise meedia kategoorias ning 2020. aastal Vabariigi Presidendi noore teadlase preemia.

    Kõige kallim vara jaguneb ebaühtlaselt

    Rainer Reile, Mall Leinsalu, Aleksei Baburin

    Mall Leinsalu, snd 1958, Tervise arengu instituut, juhtivteadur; Söderntörni ülikool, Stockholm, rahvatervishoiu dotsent

    Rainer Reile, snd 1984, Tervise arengu instituut, epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja, vanemteadur

    Aleksei Baburin, snd 1965, Tartu ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, epidemioloogia nooremteadur; Tervise arengu instituut, teadur

    Preemia sotsiaalteaduste alal tööde tsükli „Ühiskondlike muutuste ja kriiside mõju tervisele ja tervise ebavõrdsusele“ eest

    Laureaadid vaatlevad elanikkonna tervist Eesti areneva ühiskonna paljude tegurite ühises mõjuväljas. Inimese tervist mõjutavad nii individuaalsed kui ka makrosotsiaalsed tegurid, käitumisest ja kultuurilistest eelistustest kuni tervishoiusüsteemi, majandusolude ja poliitikameetmeteni.

    See maastik annab pinnase ebavõrdsuse ja süstemaatiliste erinevuste tekkeks nii üksikute inimeste kui ühiskonnarühmade tervisenäitajate ja -käitumise vahel. Uurimistöös käsitletakse tervise ja surma pingelisi seoseid kõigi peamiste surmapõhjuste lõikes ja tervisekäitumise peamiste tahkude najal, suhtumisesest kroonviirusesse kuni suitsetamise ja enesetappudeni. Vaatlus läheb ajas tagasi kuni 30 aastat ja annab pildi tervisealase ebavõrdsuse muutustest ka ühiskonniti: Eestit võrreldakse Baltimaade ja Euroopa kui tervikuga, peegeldades sel moel tagasi meie oma ühiskonna arengut.

    Unikaalsed andmestikud on tööde tsüklis ühendatud range analüüsimeetodite valiku, andmete harmoniseerimise ja kasutamise, ning küsitlus-, registri- ja loendusandmestike ühildamisega. Selgub, et paradoksaalselt võib majanduskasv soodustada alkoholi tarbimist ja ülekaalulisust ning nõnda töötada vastu tervisenäitajate paranemisele ühiskonnas. Kummaline, et Põhjamaade heaoluriikide edu tervise ebavõrdsuse vähendamisel on Euroopa kehvemate seas. Üllatav, et mitmes Aasia riigis on füüsilist tööd tegevate meeste suremus, isegi vähki, väiksem kui kontoritöötajatest sookaaslastel.

    Poliitikameetmetega saab sellist arengut muuta. Meie inimeste tervis paraneks eelkõige vähendades suitsetamise, ülekaalulisuse ja vaesuse mõju ühiskonnas.

    Rainer Reile pälvis 2010. aastal üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi II preemia terviseuuringute valdkonnas magistriõppe üliõpilaste astmes; sama 2017. aastal doktoriõppe üliõpilaste astmes.

    Laveerides Merkuuri ja Marsi vahel

    Enn Küng

    Enn Küng, snd 1963, Tartu ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut, Eesti ajaloo (varauusaja ja uusaja) kaasprofessor

    Preemia humanitaarteaduste alal tööde tsükli „Tallinna ja Stockholmi keskvõimude poliitilised, sõjalised, õiguslikud ning majanduslikud suhted 16. sajandi teisest poolest kuni 17. sajandi alguseni“ eest

    Laureaat vaatleb Läänemere-äärsete riikide ajalugu tervikliku süsteemina, lisades poliitiliste olude, sõjanduse ja kaubanduse analüüsile laiema eluolulise raamistiku. Vanadele vabadustele tuginenud, kauplemisele orienteeritud hansalinna ja omas ajas moodsa Rootsi militaarriigi huvide ja arusaamade lahknemiste ajalugu vaatleb laureaat poeetiliselt nagu seiklemist kahe jumaluse, Mercuriuse ja Marsi vahel.

    „Vana hea“ Rootsi aeg ei olnudki lähemalt vaadates nii hea. Eesti oli vaenu­tegevuse ja kaubanduse ümberpaiknemise tõttu vaesunud ning Rootsile pigem kuluallikas.

    Hulk uudset materjali ilmestab, kui keerukad olid vaidlused Tallinna privileegide sõnastuse üle, kuidas keskvõim end kehtestas ja milliseks kujunesid linna arenguvõimalused Rootsi võimu all. Ajalugu kordub: juba siis ei täitunud Stockholmi lootus lõigata kasu sõjaolukorras hansakaubandusele antud privileegidest või kaubandustollidest. Venelased eelistasid oma sadamaid ja näiteks Narva kasutas oma võimaluse ära.

    Poliitilise ajaloo teeb elavaks õiguskorralduse, institutsioonide kujunemisloo ja isegi postiteenistuse ehk omaaegse sidekanali nüansirikas vaatlus, sealhulgas kulleritel põhineva varasema versiooni asendamine riikliku postiteenistusega.

    Enn Küngi erakordselt lai uurimuste spekter toetub Eesti ja meie naabermaade poliitilise ajaloo ja selle varasemate käsitluste põhjalikule tundmisele. Käibele toodud mahukas faktoloogia on asetatud laiemasse, nii kohalikku kui ka rahvusvahelisse konteksti, tänu millele on Ida-Baltimaad kindlalt jõudnud Euroopa varauusaja majanduskaardile.

     

  • Ajalooline hetk

    GREGOR KULLA

    Kontsert „Guiding Light IV“ ehk „Suunav valgus IV“ 7. II Kanuti gildi saalis. Autorid ning etendajad Artjom Astrov, Michaela Kisling ja Till Megerle, helirežissöör Andreas Harrer.

    Ligikaudu viiskümmend inimest istutasid end juhtmete, DJ-puldi, võimendi, mikrofonide ja kümnendatest pärit lameekraani ümber patjadele ja taburettidele. Projektijuht Siim Tõniste tuletas meelde, et teleka taha istudes ei näe, mis sealt tuleb.

    Kunstnike Michaela Kislingi, Till Megerle ja Artjom Astrovi „Guiding Light IV“ sai alguse kolmeosalisest videoseeriast. Neljas osa sündis umbes aasta tagasi Viini Kunstihoone ette­panekul ning on varasema videoseeria järg. Neljanda osa sisu oli videoseeriaga sama, ainult tegevus oli viidud lavale. Artjom Astrov selgitab saates „Kunsti­ministeerium“: „Me ise nimetasime seda kontserdiks, sest kontserdiformaat oli alguspunkt. Meie töös on läbiv joon see, et seda on raske paigutada ühte formaati. Inimesed küsisid pärast: „Oli see kontsert? Oli see performance?“ Mulle meeldib selline lähenemine.“*

    Kontserti kirjeldavas tekstis kasutavad kunstnikud aga sõna „süvahängimine“. Artjom seletab, et see on nende kalli sõbra ja kaasamõtleja Aziza Harmeli pakutud kirjeldus „Guiding Light’i“ loomeprotsessi kohta: „Me ei lähene koostööle ainult intellektuaalselt-teoreetiliselt, vaid sinna on sisse põimitud ka hängimine, nii et see võib kesta päevi, terve suve, isegi aastaid.“ Ta lisab veel, et keeruline on piiritleda, kust algab töö ja kust sõprus. Süvahängimise mõiste on kõige nende koos tehtava alus. „Võib-olla parim viis kirjeldada olekski öelda, et see on poolfiktiivne lugu bändist. Me oleme ise sellest bändist natuke väljaspool.“ Võtan oma teksti aluseks kaks suunda: kontserdi kui formaadi, mille keskmes on muusika, ning süvahängimise kui loomeprotsessi.

    Kontserdil „Guiding Light IV“ puudus selge ruumihierarhia publiku ja esinejate vahel: mõlemad olid samal tasapinnal, teineteisele lähedal ning seega osalesid kõik hängimises.

    Kontsert ja muusika. Kontserti, performance’it või mõnd muud esinemist vaadates ei mõtle ma kordagi, mis formaadis laval toimuv aset leiab: see ei oma tähtsust ega ole mulle väljaspool artiklite kirjutamist, kategoriseerimist, oluline. Ehk kõik meist on näinud maale või graafikat XVIII või XIX sajandi kodustest salongiõhtutest, kus külalistega koguneti klaveri ümber, et kuulda, mis naabri­tüdruk kirja on saanud. „Guiding Light IV“ viis tagasi aega, mil muusikaõhtud toimusid valitud seltskonnas, köögilaua taga – n-ö avaliku kontserdi eelsesse aega, mil plaksutamine, liikumatus ja säravad riided polnud üksnes tsiviliseeritust väljendav kombestik, vaid kavaluseta sentiment. Esmatähtis oli suhtlus, kontakt, mis eeldab julgust ja haavatavust, kipub aga tänapäevastel kontsertidel ununema. Vahest hirmust paista cringe, tunda piinlikkust? Julgust või oskust võib kõnealusel juhul ositi ehk põhjendada esitajate visuaalkunstitaustaga.

    Kanuti gildi saali suures saalis padjal istudes ning Michaelat, Tilli ja Artjomi vaadates-kuulates oli esiplaanil truudus ja ehedus. Mul ei tekkinud kordagi huvi analüüsida muusikalist ülesehitust (mida ma küll kohe teen), puhtust, oskuslikkust ega artistlikkust. Eeskätt tundsin kuulajana sõbralikku püüdu minuga midagi jagada, ilma et oleks üksteise taha peitu poetud. Kunstnikud olid omavahel suhtluses. Kui helirežissööril ununes heebel vinnastada, tuletati see meelde otsekui kompositsiooni osana ning suhtluses ümbritseva publikuga, kas või lihtsalt otsa vaadates, lauldes või kuulajate poole pilli mängides. Saalis valitses pretensioonitu õhkkond, mis ei püüdnud paista või kõlada kui kunst. Minu ja esitajate distants oli peaaegu olematu.

    Kui ma õigesti aru sain, esitati kokku kuus-seitse laulu. Tähelepanu haaras instrumentaalmuusika, mis kõlas nagu aeglane glitch, pealegi oli sõnu raske eristada. Kompositsiooniliselt olid teosed üles ehitatud kihtidena, samplitena, mistõttu oli helikude läbipaistev ja lihtsasti jälgitav. Võttena lisas põnevust muidu valdavalt tonaalse muusika n-ö rikkumine, à la struktuuri murdmine, selle kväärimine. Kindlasti ei leia ma, et igasugune dissonantside kasutamine on millegi murdmine. Kontserdil paistis, et nn ebakõlasid kasutati võttena – valdavalt püsiti helistikus. Seda võib põhjendada kunstnike sooviga võtta miski lahti niipea, kui see on saanud määratluse, säilitada kunstipraktikas kehatus, mis eeldab kehakat teadvustamist. Neil hetkedel meenutas muusika vertikaalselt džässi, kuid horisontaalselt säilitas oma sampellikkuse – vorm ei muutunud. Üldiselt paistis, et muusika oli fikseeritud: džässihetk või järgnev plokkflöödiduo eeldasid eri parameetrite kinnistamist.

    Süvahängimine. Kunstnike loomeprotsessi helk tuli puhtaimalt välja sõnadest. „People in the sun / people in the shade / friendship is serious / wind is on its own“. Samal ajal tuli telkust iPhone’iga filmitud video, kus kunstnikud vaatavad rohukõrrega päikesesse. Või kui Michaela laulis laulu „Musick“, mis kõlas kui inglise renessansi stilisatsioon (John Dowland). Või hoopis kui Artjom esitas oma sulest pärit nn räpiteoseid „Rainy Rainy“ ja „Gimme a Sip of Water!“, mis dialoogis inimestega päikese käes ja vanamuusikaviitega moodustasidki ennemini (süva)hängimise kui suure kunstilise terviku. Näen seda kui sõpradevahelist showing’ut, suhtlus- ja ajaveetmisviisi, mis on jõudnud sõnalisest kaugemale – mõtestatakse rohkemat kui sõnades võimalik. Eesmärk pole luua uut kompositsiooni, sest see juhtub nii või naa, vaid leida ühine soon, mida pidi tujusid või tundeid kanaldada, ja minu silmis ongi see suurem kui kunst. Õigemini see vist ongi see kunst.

    Kunstnikud olid lootnud, et liigutakse nendega koos saalis ringi, kuid funktsiooni puudumisel seesugune soov paratamatult kortsub. Kuid vabadus püsti tõusta ja kuhugi mujale istuda, lamada ja silmad sulgeda või tantsida, nii et laval toimuvale jaguks tähelepanu, oli tuntav. Vahest oli asi miljöös (hämar ja sume valgus, füüsiline lähedus, vaiksemapoolne repetiitne muusika) ning selge ruumihierarhia puudumises publiku ja esinejate vahel: mõlemad olid samal tasapinnal, teineteisele lähedal ning seega osalesid kõik hängimises (näiteks kui Till mulle näkku laulis/karjus). Oli tunne, et olen seal suures toas ning laman chaise lounge’il, tahtmist pidi veipides ja kaaskuulajaga armatsedes. Kui laenata terminit Satie vaimuvarast, toimis kunstnike muusika kõige paremas mõttes kui musique d’ameublement – XX sajandi esimese poole klassikaline muusika, mida pole tarvis (peale sõnade) eriti teadlikult kuulata.

    Kolme kunstniku koostoimes tõusis esile veel nende fluidsus. Ma ei tea, kas tegu on minu (tihti) äärmusse kalduva wokeness’iga, kuid ütlemata lootust­andev oli näha kolmest mehest ja ühest naisest koosnevat ansamblit, mis on soolises väljenduses niivõrd neutraalne. Nende teod ja olek ei olnud määratud sellega, mida nende sugu neile ette kirjutab. Valdavalt oldi tundlikud, hellad ning haavatavad, vajadusel ka järsud. Võrdlesin Michaelat, Tilli ja Artjomi teise kunstnikest koosneva ansambliga ants1, kes on laiemale kuulajaskonnale küll vist tundmatud. See on (taotluslikult) punk poistebänd, mis koosneb suures osas EKAga seotud inimestest ning kes andsid hiljuti akadeemias kontserdi. Olgugi et nad on inimestena armsad, hoolivad ja hellad, mõjuvad nad mulle koos musitseerides törts liiga maskuliinselt (maadlevad, punk-karjuvad, tekst on täis poisteslängi). Mõtlesin, miks nii on. Minu andmetel tahab ants1 olla woke jm nagu minagi, kuid kui poisid kokku tulevad, on kõik arusaamatult vali ja järsk ning vajaka jääb lähedusest. Seevastu Till, Artjom ja Michaela on ka kokku tulles woke’id. Kas põhjus on (päriselt ka) selles, et nende hulgas on üks naine, või milleski muus?

    Kunstnikest muusikutel on kutseliste muusikute ees alati üks eelis: neil on maitset ja neid on huvitav vaadata ning see hüvitab tihtilugu helikoe puudused. Sageli pole nad ka niivõrd ennast täis ja küünilised – need omadused tulenevad juba millestki sügavamast (nõukaaegsest muusikaharidusest). Kunstnike avatus tingib tihti ka loomingulisemaid, julgemaid ja põnevamaid lahendusi, siinkohal siis kontserdivormiga mängimine, selle avardamine. Ennast ei võeta vist lihtsalt liiga tõsiselt. Neil on väljakujunenud käekiri, mis hõlmab ka filosoofilisi ja poliitilisi vaateid, mis tähendab, et nende käsi on juba eos soe. Kas muusikutel läheks visuaalkunstis sama libedalt ja tabavalt? Jään pikisilmi ootama Kanuti residentuuris valmivat performance’it „Guiding Light V“, kus loodan kunstnikega veelgi lähemalt tutvuda ja kogeda veelgi süvamat hängi. Mind ennastki üllatab, kui värskendav oli näha laval habrast meest.

    * Nele Tiidelepp, Helikunstnik Artjom Astrov: oluline on toimuvat mõtestada. – ERRi kultuuriportaal 4. II 2023. https://kultuur.err.ee/1608874400/helikunstnik-artjom-astrov-oluline-on-toimuvat-motestada

  • Agul ahvatleb ja petab

    ENN LILLEMETS

    Näitus „Ammendamatu agul. Tartu puitarhitektuur kunstis“ Tartu kunstimuuseumis kuni 26. II.

    Näituse kuraatorid ning trükise koostajad ja toimetajad Brita Karin Arnover ja Joanna Hoffmann, kujundaja Aadam Kaarma, kunstnikud Adamson-Eric, Ellinor Aiki, Albert Anni, Peet Aren, Valve Janov, Andrus Johani, Albert Kesner, Elmar Kits, Linda Kits-Mägi, Alfred Kongo, Peeter Krosmann, Nikolai Kummits, Eduard Kutsar, Kaja Kärner, Marie Lekstein, Kaarel Liimand, Eduard Maaser, Marko Mäetamm, Ella Mätik, Aleksander Mülber, Villem Ormisson, Varmo Pirk, Ferdi Sannamees, Sashami, Kristel Sergo, Imat Suumann, Kristjan Teder, Ernst Tiido, Malev Toom, Albert Toomapoeg, Salome Trei, Lüüdia Vallimäe-Mark, Aleksander Vardi, Heldur Viires, Johannes Võerahansu ja Eduard Wiiralt.

    Kui kuulsin, et Tartu kunstimuuseum valmistab ette näitust aguli ja puumajade teemal, võttis see kohe kujutluse lokkama. Mis ahvatlev ja külluslik aines ning köitev teema! Eriti Tartu seisukohalt. Aga ka isiklikult puudutav, sest olen veerand sajandit oma elust Supilinna sisse hinganud, aga ka põhjalikumalt Karlovat kogenud ja nüüd juba hää mitu aastat Ülejõelt Puiestee tänavalt alla endise elu pääle vaadanud.

    Agul pole olnud loomeinimestele kõrvalejäetud kant ja patune äärelinn, vaid elamise keskpunkt: kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad on ikka asustanud odavaid üürikortereid ja neid tihti vahetanud. Eriti õppimise ajal, aga nii mõnigi hiljem ka ja nõnda läbi elu ja aegade. Nende akendest on avanenud kordumatud vaated ja lummavad perspektiivid, ent ka tegelik elu. Majades sees on aga meelte mällu talletunud iseomased lõhnad ja hääled, käigud, trepid, kojad ja koridorid.

    Paraja pettumuse tõi arusaamine, et väljapanek on surutud üksnes muuseumi kolmandale korrusele. Samasugune ahistuse tunne oli hiljuti seoses Ado Vabbe näitusega. Miks küll muuseum ei taha, ei söanda, ei julge võtta rohkem ruumi, vähemalt kaht korrust, kui on ometi ette teada, kui väärtuslik ja mahurikas on olemasolev aines ja kui harva tuleb ette võimalus seda inimestele näidata? Iseäranis seisus, kus Tartus puudub juba aastaid kunsti püsiekspositsioon.

    Agul. Mitmemõtteline. Näituseteosed on põhimiselt pärit Tartu ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest, üksikud ka erakogudest. Lõviosa kunstnikest on Pallase kooli kasvandikud ja õppejõud. Lisatud on praegusaegseid autoreid.

    Mõne kunstniku üle rõõmustan eriti. Võimaluse üle näha harva näidatavaid originaale ja sääljuures enam, kui ainult ühtainsat kunstniku teost korraga. Samuti selle üle, et ka nooremad inimesed nende töid näha saavad: Johannes Võerahansu, Albert Kesneri, Kaja Kärneri, Lüüdia Vallimäe-Margi, Valve Janovi, Aleksander Vardi omi. Hindamatu õppimisvõimalus neile, keda huvitab värvikeskne tahvelmaal. Erinevad pinnakatmisviisid, värvikihistused, kompositsiooni seadmine, valguse kinnipüüdmine, ruumi loomine.

    Viis Võerahansu maali aastaist 1946–1956 kõlavad justkui reekviem Tartule, hüvastijätt, mis läheb kätte üha romantilisemaks. Supilinna vaated, Peetri kiriku torn üle Emajõe terendamas, kord selgemalt, kord udusemalt. Vaataja ise on olnud ilmselt Lepiku tänaval, kus ta elas ühiselamus koos oma üliõpilastega Tartu Riiklikust Kunstiinstituudist. Kui instituut 1950. aastal ära Tallinna viidi, siis lasti mõne aasta jooksul osal üliõpilasist Tartus lõpetada ja ka Võerahansu õpetas seni Tartus edasi, Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi Tartu osakonna nime all. Tartusse jättis Võerahansu maha oma maaliloomingu tippaja. Ta sekundeerib oma maalidega edukalt Villem Ormissoni võrratule hilisimpressionistlikule sumbumusele „Tartu maastikus“ (1930).

    Ühe tähelepanuväärse maali Teise ilmasõja järgsest Supilinna sarjast kinkis Võerahansu lesk Erna Saar, mineval sügisel meie seast lahkunud klaverikunstnik ja -õppejõud, mõne aasta eest Heino Elleri muusikakoolile ja see kaunistab praegu kooli õpetajate tuba.

    Kui Aleksander Vardi puhul on ikka nauditud valgusküllast hilisimpressionismi, siis nüüd tuleb huvitavalt esile tema tumemeelne külg. Agulimotiivid aastaist 1927–1933 kõneleksid justkui meelemasendusest, mis tabas kunstnikku pääle aastaid Pariisis ning retke Lõuna-Prantsusmaale ja Korsikale, sattudes äkitselt kodumaisesse tõsiellu. Üksik punane aktsent rõhutab sügavikulist sinist, milles ometigi võib tajuda äsja kogetud sujuvamaid hoovusi.

    Eduard Wiiralti ulatuslik joonistuste sari EKMi kogust, päris Pallase kooli algusajast, on üllatav ja värske. Siia oleksin mõnuga lisanud Hilda Kamdroni agulijoonistuste sarja Teise ilmasõja ajast ja järelt Tartu linnaajaloo muuseumide kogust.

    Albert Kesner. Talvemaastik. Õli, lõuend, 1929.

    Albert Kesneri maale näeb haruharva ja neid ilmselt polegi liiga palju. Tema neli maali aastaist 1929–1937 on justkui meistri käes tardunud aeg. Isemoodi klaarid ja karged, inimtühjad agulimaastikud, vanade Madalmaade moel valgustatud, faktuuri ja pintslisabaga rõhutatud.

    Hilisemast ajast sekundeerib Kesnerile omal viisil Lüüdia Vallimäe-Mark, täiusetaotluses aga hoopis hingelisem. Vallimäe-Mark on neljas maalis aastaist 1967–1969 analüüsinud valgust ja varju, pindu ja vorme, vanade puumajade katuseid, mis avanesid kunstniku silmale uue kivimaja aknast Ülejõel, pärmivabriku kandis, Fortuuna ja Pärna tänava vahemikus, kuhu kunstnik kolis Tähtverest 1965. aastal.

    1960. aasta rühmitisest on näitusel esindatud Valve Janov, Kaja Kärner, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires. Lisanuksin midagi ka Silvia Jõgeverilt, kes keskendus Karlova kogemusega Päeva tänavale, kus ta aastakümneid elas.

    Kaja Kärner on dokumenteerinud Karlovat värvis ja meeleolus, öösel ja päeval, erinevail aastaaegadel. Üllatab „Sügishommiku“ (1977, õli lõuendil) maalilise segadusega. Lummavaid öövalgusi on kinni püüdnud ka Lüüdia Vallimäe-Mark ja Valve Janov. Ergastavalt ja vabastavalt mõjuvad Kaja Kärneri kaks abstrakti, „Äärelinn“ (1965, õli lõuendil) ja „Karlova motiiv“ (dateerimata, pliiats paberil), nendega haakub tinglikkuse astmelt Valve Janovi „Kuu ja Karlova“ (1962, pastell kartongil). Tinglikku keelde tõlgitud Karlovat tahtnuks enamgi näha.

    Miks puudub Maris Tuuling? Nüüdis­kunstnikest tunnen kõige valusamat puudust Maris Tuulingust, tema aguliolustiku ruumilistest stseenidest, kus tihti toimetavad ka inimesed. Ta mõistab valguse, pindade, mustritega luua õhustikku, hingeruumi. Seda kohtab praegu maalikunstis harva. Kujutan ette, et Tuuling oleks astunud põnevasse kahekõnne Kaja Kärneriga, oma õpetajaga Konrad Mäe ateljees. Tuulingu puudumine omakorda viitab olulisele tühikule muuseumikogudes. Muuseum on suuresti mööda vaadanud ega ole taibanud küllalt väärtustada uuspallaslikku nähtust Tartu kunstis, mis on taas tärganud ja nüüd juba aastakümneid siinses kunstikeskkonnas kaasa rääkinud.

    Uuspallaslasist on näitusel oma loominguga väljas Imat Suumann, väheseid, keda ka muuseum on tähele pannud. Suumann pigistab pool- ja veerandtoonidest välja viimase, liigub naudingu piiril. Seda subtiilset muusikalist suhet võiks võrrelda hilise Lembit Saartsi loomega. Uuspallaslasist on eredamate pindadega mänginud Peeter Krosmann, kusjuures eriti mõjuvalt sigineb tema värvipindade maailma kujundiloome „Kastani tänava õunapuudes“ (2021, õli lõuendil).

     

    Kujundus – kas sund või lahendus? Kõik mu oleksid mõjuvad üpris silmakirjalikult, teades, et käes on ainult üks korrus. Näituse kui terviku moodustavad kolm põhielementi: kunstiteosed, maalid ja graafika, siis linad-palakad peamiselt Johannes Pääsukese ülesvõtete suurendustega ja lõpuks haljast vineerist ehitatud vaheseinad ja kastid. Arvesse võttes ruumi nappust on üks neist selgelt ülearu ja see üks on haljas vineer. Materjalina ei lisa see midagi olemuslikku aguliteemale, kuigi annab kahtlemata võimaluse eksponeerida rohkem. Aga häirib ka tublisti hääst kunstist osasaamist. Palakad-linad fotosuurendustega on juba iseenesest niivõrd mahuline element, et vajab samuti avarust. On jäänud ära otsustamata, mis on olulisim ja tähenduslikem.

    Maalide kogemine nende mõjutäiuses on raskendatud, kui mitte võimatu. Pole võimalust astuda paar sammu tagasi, et haarata tervikut, kompositsiooni, sest kohe oled seljaga vastu teisi pilte ja vaheseina või lehvib palakas silme ees. Ja nii ei saagi kätte natuurikooli võlu: kuidas valgus ja vari mängib ning nüansid loovad uue maailma, värvimaailma, kujuneb atmosfäär.

    Püsiekspositsiooni puudumist Tartus ei korva miski. Hiljutised näitused tuletavad seda riburadamisi teravalt meelde. Näiteks „Talomuro ilmaruum“ Eesti Rahva Muuseumis, Enn Kunila kogu väljapanek „Värvide ilu“ säälsamas, Ado Vabbe väljapanek Tartu kunstimuuseumi kolmandal korrusel, Värnikute pere kunstikogu näitus Tartu linnamuuseumis. Ükski repro ega arvutiekraan ei asenda originaali mõju ja lumma ega peata kunstihariduse hõrenemist.

    Tänuväärt raamat. Alles jääb siiski 128 leheküljega tänuväärt trükis 57 repro ja ajalooliste ülesvõtetega. Aadam Kaarma kujundus on terviklik ja õnnestunud. Aga jah, see, mis töötab trükises, võib olla näituseruumides hoopis vastunäidustatud. Raamatus on kahvaturoosa tekstipõhi omal kohal, aga näitusesaalides lehvivate küllalt suurte etikettide intensiivsem roosa koormab, sekkub liialt toonitundlike maalide koloriiti.

    Mustvalges lahenduses ümbrispaberi sisse on osavalt peidetud näituse tunnusteos, Kaja Kärneri värviküllane Karlova motiiv „Õues“ (1988, õli lõuendil). Reprode valik ja järjestus on isuäratav, pakkudes kontraste ja kõrvutusi. Riskantne on suuremate teoste murdmine kahele leheküljele, mõni maal minetab nii tervikliku olemuse. Musternäide maalist, mis kindla pääle alati kaotab reprona oma sisemist sära ja värvirikkust, on suhteliselt palju reprodutseeritud Vardi „Linnavaade“ (1922, õli lõuendil). See on Pallase kooli algusaastate õpilastööde väheseid säilinud maalinäiteid, kus nooruke Vardi ilmutab end eheda Konrad Mäe jüngrina.

    Brita Karin Arnoveri põhiartikkel „Tartu agul enne ja nüüd, kunstis ja ilmsi“ on tuumakas ja valgustav – ta teab, millest kõneleb. Linnaarhitekti Tõnis Arjuse lugu „Mõtisklusi puitarhitektuuri tulevikust“ on ennekõike ladusalt paljulubav, kestliku arengu loosungina tõsiseltvõetav, aga paneb küsima, kuidas see klapib tegelikkusega. Kas või näiteks Tartu südalinna haljasala asemele kavandatava ja surutava kultuurikaubamajaga. Mehis Heinsaare risti­kiviliku hõllandusega lühijutt „Õhtu vanas majas“ on hää mahlakas leid: „Nägemus majast, mis on nagu inimene – inimmaja“ (kogust „Võlurite juures“, 2021). Siia kõrvale sobinuks midagi ka varasemast kirjandusest, pidades silmas, kuna on loodud enamus näituseteoseid. Olgu või mõni Peet Vallaku aguligrotesk.

    Lõpuks on tegijail aeg otsa saanud või tähelepanu raugenud ning tekkinud sellised asutusenimed nagu Eesti Rahvamuuseum (Eesti Rahva Muuseum) ja Tartu Linnamuuseumid (Tartu Linnaajaloo Muuseumid). Reprode pildistajaist on puudu Malev Toom. Võerahansu puhul kordub vale sünniaasta 1902. Peaks olema 1900, selle tegid aastate eest selgeks Tartu kunstimuuseumi oma töötajad. Valve Janovi maali „Vaade minu aknast. I“ (õli papil) manu on nii etiketile kui ka raamatusse märgitud „dateerimata“, ometi on teoselt selgesti loetav aasta 1961.

    Ei taha olla tähenärija, aga mõnikord sünnib nii mõnusaid asju, et ei suuda lihtsalt vastu panna. Trükiveakurat on olnud tõeline asjatundja, muidu ta poleks midagi selletaolist tekitanud (lk 7): „kui mainida Tartu aguleid neis elanud või nendega muidu lähedalt kokku puitunud inimestele, jätkub juttu kauemaks“. Olen end isegi mõnikord tundnud Tartu agulis nii kokku puitununa, et on lausa pakitsus minna end välja vihma või lörtsi kätte niisutama või koguni midagi kangemat manustama.

    Tegijad pole suutnud „Ammendamatu aguli“ puhul päriselt ära otsustada, mis on peamine, et anda siis sellele piisavalt õhku ja ruumi. Ja võtta vajadusel näiteks ette kaks muuseumikorrust ning viia mõtte- ja tajuruum tegelikku ruumi, selmet võidelda ruumipuudusega. Kas teosed on lihtsalt teema illustratsioon või on neil ka iseväärtus, millel lasta täies jõus kõlada? Tegijate „unistus teha põhjalik näitus“ (lk 7) jääb justkui poolele teele, otsad kokku sõlmimata. Tõsi, samas jätab see aguliuksed ja -aknad tulevikku avatuks, ammendamatuks.

  • Sel reedel Sirbis

    Sirbi vahel on Eesti Kultuurkapitali toetuste 2022. aasta IV jaotuse vihik.
    Ja järgmine Sirp ilmub 3. märtsil.

    MARJE INGEL: Kollaaž-portree Anne Ermist
    Anne Erm on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia. Sel puhul küsisin kuuelt inimeselt, missugused on olnud nende kokkupuuted Anne Ermiga ja kuidas kirjeldavad nad tema tegemiste mõju muusikavaldkonnale. Kogusin need muljed kokku, et visandada vastse laureaadi koondportree. Anne Ermi fenomeni määratlevad siinkohal kultuuriministeeriumi rahvusvahelistumise nõunik ja 2008. aastani eri rollides „Jazzkaare“ vabatahtlik olnud Madli-Liis Parts, ajakirjanik ja muusikaarmastaja Immo Mihkelson, Tampere kolme muusikafestivali pealik, Europe Jazz Networki juhatuse liige ja Anne sõber Minnakaisa Kuivalainen, „Jazzkaare“ produtsent-korraldusjuht Anu Luik ning kaks saksofonisti, heliloojat ja õppejõudu Siim Aimla ja Raul Sööt.

    ANDREAS TROSSEK: Rahvusvaheline laureaat Priit Pärn
    Kõigepealt tuli Priit Pärn Tapalt. Siis tuli ta Tartu ülikooli bioloogia erialalt. Siis tuli ta kaskadööriks legendaarse nn mõõga ja mantli filmi „Viimne reliikvia“i juurde (tegelaskujuks nimetu Mässaja). Siis mingil hetkel tuli tal karikaturistina trükiajakirjanduses silma paistmine aina paremini välja. Siis tuli ta Rein Raamatu kutsel Tallinnfilmi joonisfilmiosakonda tüübikunstnikuks. Seejärel tuli ta ära Tallinna Botaanikaaiast, kus töötas taimeökoloogina. Siis asus ta Tallinnfilmiga juba püsivasse töösuhtesse joonisfilmirežissööri ja -stsenaristina.

    PILLE-RIIN PURJE: Vaikuse valgus ja armastav naeratus
    Lavastaja Lembit Petersoni elutöö algus on Samuel Becketti „Godot’d oodates“ (Noorsooteater, 1976). Panso kooli VII lennu tudeng mõtles küll toona hoopis Molière’ile. Ta meenutab oma teise „Misantroobi“ lavastuse kavalehel: „Esmakordselt puutusin selle tekstiga kokku lavakunstikateedris, kus ühel semestril lavastasime katkendeid värssnäidendeist. [—] Tahtsin „Misantroobi“ võtta oma diplomitööks. Panso ütles: „Te juba tegite Molière’i.“ Vastasin, et meeldib, teeks nüüd terve näidendi. „Siis tehkegi eluaeg Molière’i!“ ei kiitnud ta oma äkilise naljaga minu valikut heaks. Lõpuks valisin Becketti „Godot’d oodates“. Kuid Molière jäi üheks minu lemmikautoriks …“

    Mees nagu arstiteaduse orkester
    Valgamaa poisist Mihkel Zilmerist on kujunenud mees nagu arstiteaduse orkester. Tema võime koondada eesliiniteadust ühes haruldase koostööoskuse, sõnaseadmise selguse ja innustava tegutsemisega on andnud tulemuseks nii arvukaid patente, häid õpikuid, palju populaarteaduslikke kirjutisi kui ka kogu ühiskonda kõnetavaid sõnumeid.

    Monumendid keele rikkusele
    Asta Õimus põimuvad keeleteadlase erakordne pühendumus ning eesti keele uuringute korraldaja süsteemsus ja vastutustunne. Tema panus eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisse läbi aegade koosneb nii keeleuuringute juhi tööst kui ka tervest müriaadist keelevara korrastavatest ja selle rikkust ilmestavatest suurteostest.

    Kohanimed kuuluvad kogukonnale. Tiina Laansalu vestles Peeter Pälliga
    Tänavuse Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna sai Peeter Päll järjepideva panuse eest eesti keele, kultuuri ja identiteedi kindlustamisse nimeuurija ja keelekorraldajana. Mitu kaalukat tööd on laureaadil ka veel pooleli.

    Oma eriala fänn. Kaie Kuldkepp vestles Kersti Lootusega
    Eesti maastikuarhitektuuri grand old lady Kersti Lootus pälvis hiljuti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia.

    + Riigi kultuuri ja teaduse aastapreemiad
    Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiad
    Eesti Kultuurkapitali valdkondlikud peapreemiad

    Vali nutt, liiga palju veini, rähn ja paar unenägu. Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakoviga vestles Tristan Priimägi
    Pärast tagasihoidlikku mullust aastakäiku on Eesti film tänavu alustanud mitme hea uudisega. Kui juba dokfilmi „Savusanna sõsarad“ „Sundance’i“ rahvusvahelisse dokumentaalfilmide võistlusprogrammi valituks osutumine oli meeldiv üllatus, siis veelgi enam tegi rõõmu nende sealne pretsedenditu auhinnavõit jaanuari lõpupäevil. Vaevalt jõudsime kalendris uue kuu ette keerata, kui selgus, et Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi värske lühianimatsioon „Eeva“ii on valitud võistlema Berliini filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammi, kahekümne lühifilmi hulka. On igati sobiv aeg küsida neilt nii „Eeva“ kui ka nende juba üle mitme filmi ulatuva loomingulise koostöö kohta.

    Tubane ümbermaailmareis kaheksa reisikaaslasega II. Jan Kaus „Hieronymuse“ sarjas 2022. aastal ilmunud raamatutest

    Pipratera praetud munal. Laura Linsi vestles Sille Pihlakuga
    Uuest aastast asus Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonna dekaani ametisse õppejõud ja arhitekt Sille Pihlak. Kunstiakadeemia noorim dekaan lubab avardada eriala piire, siinkohal räägib ta lähemalt õppimisest, õpetamisest ja arhitektuurist.

    EERO EPNER: Probleeme Eesti vanema maalikunsti ümber. Ääremärkusi I
    Olla perifeeriasse tõugatu või alistatu (siiski kaks eri asja). Olla ripats üle lauaserva ulatuva suure laudlina ääre küljes, isegi kui laudlina on hakanud tuhmuma. Olla see, mida psühholoogias kutsutakse „koolutatud teadvuse sündroomiks“ (mõtlesin selle ise välja). Korraga mõnuleda ja vaevelda mõjuängi ogalikus pesas. Umbes säärastesse paratamatustesse näib olevat mõistetud Eesti vanem kunstiajalugu.

    JAAN UNDUSK: Jaan Krossi ja Tiit Pagu kummaline juhtum
    Jaan Krossi lõpetamata jäänud värssromaani „Tiit Pagu“ lavastus Jaak Printsi käe all ja EMTA lavakunstikooli õpilaste esituses on kultuurikoridorides esile kutsunud elavaid vaidlusi. Põhiliselt on üles kerkinud kaks küsimust.

    ALAR MAAS: Lavale toodud „Tiit Pagu“
    Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakooli tegevuse tulemusel on rambivalgusse jõudnud Jaan Krossi värssromaan „Tiit Pagu“. Selle lavastuslik ning mänguline külg on nüüdseks juba leidnud arvustamist ning pälvinud küllap õigustatult pigem positiivse hinnangu. Seni pole aga arvustamise aineks olnud see, mida teosega õieti öelda on tahetud. Niisiis ideeline külg, mis avaneb eelkõige 1930. aastate Eesti ühiskondlike ja riiklike olude käsitluses. Kuna see periood Eesti ajaloost kujundab ka meie tänapäevast eneseteadvust, vajaks just see külg lavale toodud teoses eritlemist. Teose sõnum mainitud ajajärgust peaks pälvima erilist tähelepanu ka seetõttu, et see erineb järsult teose autori hilisemates teostes väljendatust.

    SILVER LUIK: Versailles’st Liivimaale
    Tuntud prantsuse maalikunstnik Élisabeth Vigée-Le Brun (1755–1842) koges oma tormilise elu jooksul kuninglike peade imetlust, aga ka segaste aegade ahastust ja üksildust. Portreeloominguga on ta kirjutatud maailmakunsti ajalukku. Vähem on aga teada tõsiasi, et ta on oma nime kirjutanud ka Eesti kunstilukku. Ise on ta sellest kirjutanud 1835. ja 1837. aastal avaldatud memuaarides.*

    LAURI LAANISTO: Zenoni vähem tuntud apooria ühest protsendist ja SKTst ehk Ülevaade teadusega seotud valimislubadustest
    Teadlased on ikka üks usaldav punt. Eelmiste, 2019. aasta riigikogu valimiste eel oli teaduse ja kõrghariduse valdkonnas kõike muud enda varju jättev teema teaduse rahastamise tõstmine ühe protsendini SKTst. See teema kippus lausa valdkonna piire ületama. Õigupoolest oli seesama protsenditeema juba 2015. aasta valimistel erakondade lubadustes läbivalt sees,i kuna strateegiadokumendis „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020“ oli see lävend juba sätestatud.ii

    MELE PESTI: Tuttava linna tuled. Kuressaare krutskid
    Eesti üks kõige suurlinlikumaid peatänavaid, kunagiste sakste kodadest ääristatud ja tänapäeva sakste lemmikrestoranidega pikitud allee, suubumas soliidsesse lossiparki. Linnus, üks Ida-Euroopa uhkemaid, mis ajaloo vintsutustes alati püsti jäänud, praegu võõrustamas korralikku ajaloomuuseumi. Kõrgkooli kolledž, populaarne ametikool, äge vabakontor, kaks kino ja teater, seitse spaad … Pole üldse nii vähe ühe pisikese riigi äärealal asuva 13 000 elanikuga linnakese kohta. Elanike arv on muide kogu saare lõikes lõpuks ometi kasvule pööranud.

    Arvustamisel
    „Surm peab ootama. Siberisse küüditatud eestisakslase Georg Heitmanni päevik aastatest 1945–1947“
    Ave Taaveti „Karikaturisti eine“
    Eesti Rahvusballeti „Korsaar“ ja Vanemuise „Šahrazad“
    näitus „Ammendamatu agul. Tartu puitarhitektuur kunstis“
    Pärnu nüüdismuusika päevad
    kontserdid: „Guiding Light IV“, Eesti Kontserdi „Gavin Bryars 80“ ning ERSO „Märkl ja Brahms“
    mängufilm „Päikesepõletus“

Sirp