Maailma loomisest ei piisa, loodut peab ka nimetada saama. Kui uus ilming tuleb võõrsilt, siis see kodustatakse. Oskuskeeletundjad vahendavad erilist ja uut, et kiirelt muutuv ülimalt spetsiifiline keskkond ei jääks arusaamatuks. See võib kaasa tuua mõistmatuse – siis võõristuse ja vaenulikkuse. Seega on strateegiliselt tähtis olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist. XIX sajandi teisel poolel kirjeldas Humboldt oma teoses „Kosmos“ ära terve maailma, samal ajal alustasid ärkamisaegsed kirjamehed tööd ka eestikeelse terminivaraga. Järjepidev oskussõnaloome lubas iseseisvunud Eestis luua omakeelse ülikooli ja teha omakeelset teadust.
1918. aastast kuni Nõukogude perioodi alguseni oli terminikomisjonide keeleline ekspert Johannes Voldemar Veski, kelle kindlad printsiibid terminitöös tagasid eesti teaduskeele küllaldase ühtluse. Nii vastses Eesti vabariigis kui ka Nõukogude võimu ajal oli erialasõnastike väljaandmisel üheks põhimõtteks keeleline normatiivsus: sõnavara töödeldi keelekorralduslikult, lähtudes keelenormist. Eestikeelsed terminid valiti sihiteadlikult, kuid oskussõnavara töötlemise aluseks ei olnud siiski mõistesüsteem. Termineid võib koguda ka kirjandusallikatest ja soovitada tõlkevasteid, kuid sellised keelekogud ei ole keeleliselt töödeldud ega korrasta valdkondlikku sõnavara ja mõistesüsteemi.
Ülikoolis seni terminiõpetuse traditsioon puudub. Terminoloogia eksperte on Eestis praegu vahest mõne käe sõrmede jagu, nii et ses ühiskonnale vastastikuse mõistmise ja teabelevi tagamiseks vajalikus valdkonnas tuleb rääkida kultuurikatkestusest. Olukord on siiski teadvustatud: 2008. aastal alustas HTM terminiloome toetamisega, EKIs ehitatakse üles avalikku terminibaasi ja tehakse teadusuuringuid, aastatel 2001–2015 tegutses Eesti Terminoloogia Ühing, oma panuse on lisanud Eesti Rakenduslingvistika Ühing.
Terminoloogiaalase teoreetilise ettevalmistuse puudumine on soodustanud kirjeldavate lihtsõnaliste tõlkesõnakogude koostamist ja levikut ning valdkondliku mõistelise segaduse laienemist. Terminitöö kvaliteet on ebaühtlane, ent alusteadmisteta terminikasutaja hindab kogudest leitud terminite kvaliteedi heauskselt heaks. See ei toeta aga õpinguid ega omakeelse teaduse arengut. Lähtekeele – Eestis praegu enamasti inglise keele – lai kasutusala põhjustab nn sihtkeelepimeduse ehk omakeelne vaste püütakse teha lähtekeelega võimalikult sarnane. Sobiva uue termini leidmine on kahjuks pigem õnnelik juhus.
Eestis töötab praegu üle saja terminikomisjoni, seega on sel tegevusel ja järelikult ka oskuskeelel nii kõlapinda kui ka tulevikku. Tähtis on edendada terminitöö kvaliteeti, arvestades tegijate hulga ja nende vähese teoreetilise ettevalmistusega. Järjepidevat kindlust vajavad kolm aspekti: terminitöö, selle õpetus ning terminihalduskeskkond. On hea, kui spetsialistid eelistavad terminitööd teha komisjonis, mitte üksi. Keeleekspert komisjoni põhiliikmena peab olema iseenesestmõistetav standard. Kui jõutakse arusaamani, et terminiloome on eriti tõhus komisjonide koostöös, ning terminipäringutele vastajad kujundavad kompetentse ja tegusa otsustajate ringi, tagatakse kvaliteetsed omakeelsed vasted. Mõistepõhise sõnumi vahendamiseni jõudmiseks on vaja terminiteaduse professuuri vähemalt ühes ülikoolis või EKIs. Õppejõududele tuleb aga kõigi kõrgharidusastmete õppetöös tagada terminispetsialisti tugi, n-ö terminivari.
EKI avalik terminihaldussüsteem Ekilex on mõistepõhise ülesehitusega ja eeldab terminoloogia põhiteadmisi, nt kuidas koostada definitsiooni või allikaviiteid. EKI terminoloogid seiravad komisjonide kirjeid tehniliselt ning nõustavad ja koolitavad komisjone, kuid terminibaasis kohtab siiski veel ebaühtlust. Ekilexist on aga saamas uutele komisjonidele pidevalt muutuv tööriist, mis eeldab kasutajatelt peale oma eriala ja terminitöö teadmiste ka digipaindlikkust, terminibaasi kasutaja ootab aga keskkonnalt jõudsamat tehnoloogilist arengut ja rohkemate erialainimeste kaasamist terminitöösse.
Terminiteaduse alusteadmisi tuleb järjepidevalt jagada, et leviks mõistepõhine lähenemine ning oskussõnad kirjeldaksid maailma süsteemselt ning ilmneks asjade, nähtuste ja valdkondade vahelised seosed. Nii toetab oskuskeel maailma ja üksteise mõistmist. Sel juhul tõlgenduvad ka Euroopa Liidu õigusaktid eri keeltes tähenduslikult üheselt ja neid on võimalik õigesti kohaldada. Oskuskeele registris väljendab teadlane oma terminitihedat teadusmõtet, kus koonduvad tervikuks sisu ja selle keeleline rüü. Kindlasti peab saama seda teha eesti keeles ka tulevikus. Oleme metsarahvas, paneme mõistepuud kasvama.
Artikkel põhineb 27. I 2023 terminipäevaku ettekandel.
Meie aeg justkui ei julgusta mõtlema lootusest ja õnnest. Ukraina sõja kõikehõlmav kohalolu vangistab me tegemised ja mõtted segasesse ja ahistavasse olevikku ilma tulevikuhorisondita, mis võiks toimida õnnelubaduse ning lootuseallikana. Ja selles ei ole tegelikult midagi uut, kuna praegust sajandit on algusest peale iseloomustanud terav hädaolukorratunnetus, millest on saanud inimese olemise alaline kaaslane. Elame kriiside ajastul: terrorikriis, majanduskriis, pagulaskriis, pandeemiakriis ja sõda koos üha süveneva keskkonnakriisiga, mis kipub kujutlustes võtma maailmalõpu apokalüptilist kuju. Meie noori painavat „ökoängistus“ ja nagu tegelikkusest ei piisaks, toidavad fantaasiat ka lugematutest raamatutest, filmidest, videomängudest jmspärinevad katastroofilised nägemused.
Ma ei ole ilmselt ainus, kes on kriiside kuhjumisel sageli kogenud võimetust. Püüd võtta aeg maha ja luua toimuva mõistmiseks sellega distants nurjub pidevalt üha uute kriisilainetuste pärast, mis nõuavad aktiivset sekkumist. Tegus sukeldumine kriisidesse kiirustab aga mõtlemist tagant, hägustab seda ja õõnestab võimet toimuvat adekvaatselt mõista. Kuidas siis mõtestada kriisi ja kuidas selles elada?
Saksa ajaloolane Reinhart Koselleck on kriisi mõiste teket ja arengut rekonstrueerides1jõudnudjäreldusele, et lääne kultuuriloos on kriis järjest minetanud oma kunagist seotust subjektiivse otsusega, mis langetatakse mitme alternatiivi vahel. See seos oli oluline mõiste algses tähenduses Vana-Kreeka meditsiinis: kreekakeelne κρίσις tuleb verbist χρινω (krinō),mis tähendab eraldada, valida, otsustada. Meie kollektiivses kujutluses, väidab Koselleck, ei tähista kriis enam ajaloolisi pöördehetki, mil inimeste valik võib kujundada tulevikku ühes või teises suunas. Kriisiks nimetatakse pigem katastroofilist sündmust või protsessi, mida inimene kuidagi mõjutada ei saa ja millel on hukutavad tagajärjed.
Niisuguste meeleolude taustal ilmus möödunud aasta detsembris Tallinna ülikooli kirjastuse sarjas „Bibliotheca mediaevalis“ Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ kolmanda osa „Paradiis“ eestindus. Sellega jõudis lõpule Dante poeemi eesti tõlke avaldamise umbes 15 aastat tagasi alustatud protsess: „Põrgu“ ja „Purgatooriumi“ eestindus ilmus vastavalt 2011. ja 2016. aastal. Kui Sirp palus täistõlke valmimise puhul mult Dante teosele „arvustust“, jäin kõigepealt mõtlema, kas „Jumalikku komöödiat“ on veel üldse võimalik tänapäeval nii nagu mõnd teist raamatut „arvustada“ ja kui on, siis kuidas. Ehkki Dante monumentaalne poeem on kriitikule ammendamatu aines – autor ise pakkus keskaja eksegeetilise traditsiooni vaimus oma teosele neli tõlgendustasandit: sõnasõnaline, moraalne, allegooriline ja spirituaalne2 –, on üsna raske pärast maailmakirjanduse kaanoni tuumikusse kuuluva poeemi seitse sajandit väldanud tõlgendamist kirjutada selle kohta midagi uut ja huvitavat. Üks lahendus oleks piirduda hinnanguga „Jumaliku komöödia“ eestindusele ehk tõlkele ja sellele lisatud uutele kommentaaridele. Ehkki see on ka kindlasti vajalik – selle juurde tulen põgusalt „arvustuse“ lõpus tagasi –, ei ole tõlke ja kommentaaride kvaliteet ilmselt põhjus, miks potentsiaalne lugeja otsustaks lõpuks „Jumaliku komöödia“ ette võtta.
Kimbatuses meenus mulle ühtäkki raamat pealkirjaga „Dante teraapia“. Olen seda korduvalt silmanud Milanos oma lapsepõlvekodus isa raamatukogu riiulil, kuid pole siiani jõudnud seda lugeda. Mõeldes nüüd selle raamatu pealkirjale ja praegusele kriiside ajastule, otsustasin arvustamise asemel läheneda Dante poeemile kui omapärasele kriisiteraapiale. „Jumalik komöödia“ pakub meile lugematute muude väärtuste hulgas ka sügava refleksiooni kriisi olemuse üle ning tundelise, meelelise, eksistentsiaalse, ajaloolise ja eshatoloogilise teekonna kriisist väljumiseks.
Dante ajastu kobarkriis ja sellest johtuv äng
Dante alustas „Jumaliku komöödia“ kirjutamist aastal 1307 ja lõpetas selle otse enne oma surma aastal 1321. Kogu selle aja rändas ta poliitilise pagulasena mööda Põhja-Itaalia linnade õukondi. Enne seda oli ta intensiivselt osalenud oma sünnilinna Firenze vaimses ja poliitilises elus, tegutsenud mõne kuu linna kõrgemas valitsusorganis, oma linna eest sõdinud ning seda diplomaadina teeninud. Firenze poliitikas esindas ta valgete gvelfide leeri, mis kaitses linna sõltumatust ja soovis sel otstarbel parandada suhteid Saksa keisririigi ülikutega. Tema vastasleeri esindajad ehk paavstile toetuvad mustad gvelfid ajasid võimule pääsedes Dante linnast välja ja pagulusse.
Dante aega võib pidada samasuguseks kobarkriisiajastuks kui meie sajandit. Käis halastamatu keisri ja paavsti võimuvõitlus, kusjuures vahel kasutasid Itaalia linnad seda ära, kuid vahel langesid ka selle ohvriks. Kirik, nagu Dante ei väsi „Jumalikus komöödias“ kaebamast, oli sisemiselt lõhestunud ja korrumpeerunud. See kõik kulmineerus vaid paar aastat pärast seda, kui Dante oli asunud kirjutama oma poeemi, paavstide nn Avignoni vangipõlvega.3 Toonases kriisis nägi Dante ühtlasi ka eshatoloogilist kriisi ehk antikristuse tegevuse märke.
Kultuuriliselt ja filosoofiliselt on keskaja suletud maailm „Jumaliku komöödia“ kirjapanemise ajal hakanud mõranema, inimese keskne koht Jumala korda peegeldavas universumis on vaikselt kõikuma löönud, kuid humanistlik maailmavaade pole veel astunud selle asemele. Lastbut not least, ladina keel ja selles kirjutatud luule ei täida enam oma funktsioone, kuid uus sellega konkureeriv väljendusvahend pole veel välja arenenud. Itaalia rahvakeeltes kirjutatud armastus- ja religioosse luule repertuaar on piiratud ja tugevalt regionaalne.4
Isiklikus plaanis lisandub sellele kõigele Dante puhul pagulase seisund. Kümme aastat varem (1290) oli ta kogenud traumat, mille põhjustas Beatrice surm.5 Dante väljendab nüüd teda valdavat tunnet selgesõnaliselt poeemi esimeses kolmes tertsiinis:
Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa,
sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.
Kui õudne oli, öelda on mul raske,
see metsik mets ja tihe oksaräga;
ja mõelda sellest hirmus on veel nüüdki
ning vaevalt hullem taluda näib surma.
Kuid et sest heast, mis seal ma leidsin, vesta,
pean jutustama muustki, mida nägin.
„Põrgu“, I, 1–9
„Just meie maise elu poolel rajal / end äkki leidsin keset sünget metsa, / sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.“ Gustave Doré illustratsioon Dante „Jumaliku komöödia“ 1857. aasta väljaandes.
Avastamegi siin, et kobarkriis avaldub isiklikus plaanis kõigepealt eksistentsiaalse tunnetusena, eksiminekuna: süngus (originaalis „pimedus“), hirm, ängistav läbipääsmatus. Eksinuna on Dante oma painete metsas üksi, ehkki teeb juba poeemi esimeses reas meievormiga selgeks, et ei räägi ainult enda, vaid ka kõigi teiste kriisist. Kolmanda tertsiini viimasest kahest reast saame seejuures teada, et Dantet ootab lõpus midagi „head“, kuid sellest rääkimiseks on oluline jutustada ka raskest teekonnast, mis sinna viib. Tegu on omaette katsumusega inimesele, kes on „õigelt teelt eksi läinud“ ja alles otsib kogetud õuduste sõnastamiseks julgust ja vahendit. Nagu Dante XXVII laulus hiljem sügaval põrgus selgitab:
Kes suudaks kas või sidumata kõnes
ja juttu korrateski kirjeldada
seal siis mu nähtud verd ja hirmsaid haavu!
Keel kellel tahes kahtlemata keelduks,
sest meie vaim ja meel ja sõnavara
on jõuetud, et hõlmata nii palju.
„Põrgu“, XXVIII, 1–6
Kriis avaldub siin kognitiivse, aistingulise ja väljendusliku võimetusena: inimene ei suuda kogetut üksi vastu võtta ega sellele tähendust anda ning seetõttu ei suuda ta kogemust ka väljendada. Dante ei ole aga oma kaotsiolekus siiski üksi: teda on valmis kriisist välja aitama ja selleks vajalikul teekonnal juhtima Vana-Rooma poeet Vergilius, kelle vari elutseb paganate eelpõrgus, ja armastatud Beatrice, kelle vaim rõõmustab koos õndsatega paradiisis. Dante teraapias on see kriisi eksistentsiaalsete tagajärgedega toimetuleku esimene samm – üksi ei saa, vaid ainult nende abiga, kes meist hoolivad. Selleks et inimeses, kes on omadega põhjas, käivituksid otsingud, on vaja välist tõuget ja toetust. Vergilius ja Beatrice pole seejuures juhuslikud abistajad. Vergilius on „Jumalikus komöödias“ mõistuse ja Beatrice teoloogia allegooria, mida võib tõlgendada ka kolme kristliku vooruse kehastusena: usk, lootus ja armastus. Vergilius ja Beatrice selgitavad kõhklevale Dantele, miks on tal kriisist pääsemiseks vaja väisata lausa kolme teispoolsuse maailma. Tänu usaldussuhtele oma lähimatega hakkab vaikselt taastuma ka Dante maailma vastu kadunud usaldus. Mõistuse, usu, lootuse ja armastuse toel õpib Dante aistinguliselt, tundeliselt, kognitiivselt ja väljenduslikult mõistma oma hirme ning nendega silmitsi seisma („Põrgu“), toetuma oma kogemuse, mälestuste ja tunnete helgemale poolele ja unustama nende tumedama poole („Purgatoorium“) ning viimaks nägema maailma valgust ja laskma sellest kiirgaval armastusel ennast läbida („Paradiis“).
Põrgu ehk Vaata oma hirmudele silma
„Jumalik komöödia“ algab inimese kaotsisolekuga kaasnevast umbmäärasest, kuid kõikehõlmavast hirmust. Kriisi küüsi langenud inimene peab kõigepealt õppima hirmuga toime tulema. Selleks tuleb Dantel kogu sünge mets läbi käia ning sealjuures oma hirmu eri tahke tundma ja mõistma õppida. Põrgusse laskumine kehastabki seda teekonda, kuna põrgu on elu ööpool, meie tumedamate mõtete ja ängide sügavaim sopistus. Seepärast on Dante põrgu kõigepealt pimedus, segadus ja valu. Esimene aistinguline kontakt sellega põhjustab peategelases sügava ahastuse ja hämmelduse:
Siin kostis ohkeid, ulgumist ja karjeid,
siin oli õhk nii tähtedeta, pime,
et esiotsa tuli nutt mul peale.
Siin kuuldus mitmeid keeli, vihakisa,
kimedat kõnet, õudseid valuoigeid,
muid hirmsaid hääli, käteplaksatusi.
Kõik kokku oli kole lärm, see keerles
siin ajatus ja mustas õhuruumis
just nagu liiv, mis tuulispasas tuiskab.
Ja mina, uimasena hirmu pärast
siis küsisin: „Mis on see, mis ma kuulen? ..“
„Põrgu“, III, 22–32
Vergiliuse ehk mõistuse kindlakäelise abiga peab Dante õppima talle põrgu pimeduses ilmuvaid ja õudusfilmi meenutavaid hirmsaid pilte vaatama seni, kuni on tarvis, et mõista kogu kannatuse ja valu põhjusi, õppides samal ajal kontrollima oma lennukat kujutlusvõimet ja tugevamaid tundeid. See pole lihtne: Dante puhkeb pidevalt nutma, tunneb vastikust ja õudust, minestab korduvalt, võtab Vergiliusel käest kinni, poeb peitu tema selja taha ja hüppab talle sülle. Dante toetamiseks vahetab Vergilius pidevalt rolli: ta on kõigepealt õpetaja (maestro), kuid siis ka isa, ema ning keegi, keda meie nimetaksime psühhoterapeudiks.
Oma hirmudega toimetulemisel on Dantel mõistagi abiks ka raam, mille pakkusid talle keskaja kristlus ja kirik ning mida „Jumalikus komöödias“ kehastab Beatrice. Ehkki põrguasukate piinad äratavad peategelase hinges vahel sügavat kaastunnet, on kannatusel ja valul kristlikus maailmapildis siiski oma kindel koht, eriti kui tegu on õiglase karistusega pattude eest. Raamide olulisust kriisidega toimetulekuks käsitleb Dante „Põrgu“ XXVI laulus, kus Odysseus jutustab talle oma „hullust lennust“ ja hukust. Seesugust episoodi Homerose eeposes ei ole, kuid see esineb mõnes Odysseuse müüdi Dantele tuttavas versioonis. Nimelt tunneb Troojast Ithakasse tagasi jõudnud vana kangelane rahutust ja kibelust uuesti merele minna, võtta oma meestega ette enneolematu teekond läbi „väina, kus Herakles on püsti pannud piiri, et kaugemale tungida ei tohi“ („Põrgu“ XXVI, 107-108). Tegemist on Gibraltari väinaga, millest väljaspool asub Dante kosmoloogias suur Ookean, selle keskel aga purgatooriumi mägi. See ruum on inimestele keelatud ning üleastumine keelust põhjustabki Odysseuse ja tema kaaslaste laevahuku. Vähe sellest, Odysseus ei rikkunud teekonda ette võttes mitte ainult geograafilisi ja kosmoloogilisi, vaid ka moraalseid piire, sest hülgas oma perekonna:
.. ei austus vana isa vastu, mõte
mu armsast pojast, ei ka abikaasast,
et Penelopet rõõmustama peaksin,
siis suutnud summutada tulist iha,
mis kihutas mind uurima maailma
ning inimeste voorusi ja patte.
„Põrgu“, XXVI, 94–99
Odysseus on, nagu Vergilius teda nimetab, „eksisõitja“, kelle piiritu teadmisjanu paneb ta rikkuma inimese sise- ja välismaailmale seatud raame. Odysseus läheb seetõttu lõplikult eksi. Kadunud Dante, vastupidi, toetub piiridele ja raamidele, et leida uuesti oma teed. Ilmselt eristab just piiride kogemust korrastav ja tegevust suunav funktsioon Dantet kõige eredamalt tänapäeva inimestest, kes on peale Odysseuse piiritu modernsuse veel ka Ivan Karamazovi kahtluse ja Nietzsche nihilismi lapsed. Tõlgendavad raamistikud ja ka teatud vaimualandlikkus on vajalikud siiski meilegi, et õppida oma hirmudele kõhklemata silma vaatama, nii nagu Vergilius õpetab Dantet seda põrgus tegema. Ka Odysseuse „tuline iha“ on selles perspektiivis tunne, mis vajab taltsutamist nii mõnegi puhul. 6
Vergiliuse viimane õppetund Dantele on põrgus see, et õppinud oma hirmusid tundma ja kontrolli all hoidma, tuleb õppida neist ka lahti laskma, selmet jääda lummatult jõllitama:
Vergilius ent ütles „Mis sa vaatad?
Ja miks su pilku paeluvad veel ikka
seal all need kurvad köndistatud varjud?
[—] napp on aeg, mis meile veel on jäetud,
kuid küll veel näha, mis sul nägemata.“
„Põrgu“, XXIX, 4–12
See on vajalik hoiatus tänapäevalgi, kui kiputakse meedia vahendusel kriiside õudustest joobuma ja neist sõltuvusse langema. Dante teraapias on oluline mitte seisma jääda, vaid edasi liikuda. Jõudnud põrgu põhja, hakkab Dante oma sügavast masendusest välja ronima, läbides esialgu raskelt, kuid siis järjest kiiremini ja kergemini tõusva teekonna, mis viib ta purgatooriumi kaudu paradiisi.
Purgatoorium ehk Puhasta oma tunded ja lükka halvad kogemused kõrvale
Arusaam, et eksistentsiaalsest kriisist väljumiseks vajavad inimesed teatud sorti puhastumist, on üldlevinud mitmesuguses enesehoolepraktikas, olgu see siis usuline või muusugune, vana või tänapäevane. Purgatoorium ongi, nagu sõna ütleb, puhastumise koht. Põrgus pidi Dante silmitsi seisma elu ööpoolega ja õppima selle põhjustatud intensiivseid negatiivseid tundeid mõistuse abil kontrolli all hoidma. Purgatooriumis õpib ta kõigepealt oma tunnetes eristama helgemat poolt tumedamast ehk siis oma tundeid puhastama.
Ses mõttes ei ole juhuslik, et just „Purgatooriumi“ keskosas arutletakse kahe laulu vältel (XVII–XVIII) „Jumaliku komöödia“ ja kogu Dante poeetika tähtsaima tunde ehk armastuse ja selle kahetisuse üle. Armastus on nimelt see kõige võimsam tunne, „mis võib teisse / mis tahes voorust külvata, kuid samas mis tahes nuhtlusväärset teguviisi“ (XVII, 103–105). Purgatooriumi hinged ei ole suutnud vältida „võltsi näoga armastust“. Patud, millest nad puhastuvad, ongi seotud kolme tüüpi vale armastuse valimisega: valele objektile suunatud armastuse patud (kõrkus, kadedus, viha), leige armastuse patt (hingeloidus) ja mõõdutu armastuse patud (ihnsus, ahnus, pillamine, aplus, himurus).
Nendest pattudest puhastumine tähendab Dante kriisist väljumise teekonnal õige tundelise tasakaalu leidmist: kuidas armastada, ilma et see tekitaks endale ängi ja teistele kahju? See on osa maailma ja iseenese vastu usalduse taastamise protsessist. Heledus seejuures muudkui kasvab: väljunud põrgu tähtedeta pimedusest ja harjunud purgatooriumi uduga, valmistub Dante taevase paradiisi valguse apoteoosiks.
Enne tuleb aga lõpuni viia puhastumise protsess. Purgatooriumi mäe tipus leiab Dante Eedeni aia ehk maise paradiisi, mis on lääne kultuuriloo üks võimsamaid õnneseisundi kujundeid. Vergilius selgitab Dantele, et seal lõpeb „tarkuse ja kunsti“ osa ehk Vana-Rooma poeedi juhtimisel läbitud teekond peategelase tervenemise protsessis:
.. nüüd olgu sul oma süda juhiks.
Sul läbitud on järsud kitsad rajad.
Näe, vaata, sulle näkku paistab päike,
ja näe ka rohtu, lilli, puid ja põõsaid,
mida see maa siin võrsutab ja toidab. [—]
Ja minult märki ega sõna enam
sa ära oota; vaba, aus ja terve
on vaim sul, temal juhtida end lase.
„Purgatoorium“, XXVII, 131–141
Tundeliselt puhastunud ja turgutatud, on Dante vaim nüüd tõeliselt valmis vabaduseks. Eedenis, ütlemata kaunis looduslikus paigas, ei tunne oma teekonnal esimest korda üksi viibiv Dante enam mitte ängi, vaid rõõmu, lastes end hellitada ümbruse ilul ja rahul:
Mind valdas soov ses pühas, eluvärskes,
tihedas salus, kus noort päevavalgust
mahendas haljus, veidi ringi uita.
Ma jätsin kõhklemata seljataha
siis järsaku ja läksin jalutama
tasasel maal, mis hoovas hõrku lõhna.
Ning mahedat ja ühtlast tuulehingust
ma tundsin puudutavat oma laupa
nii kergelt nagu õhu pehmet paitust.
Ja lehed sellest värisedes tasa
kõik pöörasid end sinnapoole, kuhu
esimest varju heidab püha mägi,
ent mitte oma asendit nii muutes,
ei linnukestel puude ladvus laulmist
seepärast oleks katkestada tulnud:
ei, hommikule tervitusi rõõmsalt
nad lõõritasid, peidus okastikus,
mis nende laulu sahinaga saatis ..
„Purgatoorium“, XXVIII, 1–18
Idüllilise looduse vaimu kosutav ja taastav funktsioon pole meilegi võõras. Dantel tuleb aga Eedeni aias ette võtta veel üks tähtis samm, enne kui saab tõusta taevasse paradiisi. Ta peab end nimelt kastma Lethesse ehk unustuse jõkke ja jooma selle vett. Niiviisi unustab Dante kõik oma patud. Olles edukalt läbinud nii põrgu kui ka purgatooriumi kriisiteraapia, ei ole Dantel nimelt enam vaja mõelda õudustele, millega tal tuli silmitsi seista ja millest ta õppis ka lahti laskma. See erineb suurel määral praegusest läänemaisest arusaamast, et nii kollektiivseid kui ka omaenda traumaatilisi kogemusi tuleb igavesti mäletada ja läbi töötada – hoidmaks ära nende kordumist. Dante osutab, et unustamine või vähemalt oskus mineviku halb kogemus otsustavalt kõrvale lükata on edasiliikumiseks hoopis parem viis.
Paradiis ehk Märka maailma ilu ja koge seeläbi õndsust
Edasiliikumine tähendab nüüd Dantele kiiret tõusu läbi taevasfääride paradiisi ehk empüüreumi. Tema saatjaks on siin juba Beatrice: nagu Vergilius Dantega hüvasti jättes ütles, on talle nüüd juhiks ta oma süda. Dante ei ole pelgalt oma kriisist jagu saanud, vaid hakkab mõistma, mida tähendab täisväärtuslik ehk õnnis elu. Nagu ta juba „Purgatooriumis“ märkis: õndsad on need, „kel süda puhas“, kes on „vaimus alandlikud“ ja „halastajad“, „õndsad on rahunõudjad, kelle sees pole viha“.
Dante peabki viimaks õppima seda õndsust nägema, harjudes järk-järgult pimestava valgusega, millest paradiis on tehtud. See ei ole kerge ülesanne: nagu liigagi hästi teada, on õudust ja õelust enda ümber enamasti lihtsam märgata kui ilu, valgust ja õndsust. Isegi Dante paradiisi õndsad ei suuta vahel sarjamata jätta maise kiriku ja selle juhtide korruptsiooni. Dantet juhib aga armastatud Beatrice, kelle silmad ja naeratus muutuvad paradiisi tõustes järjest ilusamaks ja säravamaks. See on jumaliku alge ehk armastuse mõju, mis maailma ja inimesed läbib ning liikuma paneb ning mille nägema õppimine on Dante teekonna viimane ülesanne:
Mis nägin ma, see oli, nagu naeraks
kõik laotused, nii et mul vaimustusest
nii kõrv kui silm jõid enda lausa purju.
Oo rõõmu! tõesti võrratumat lusti!
oo täiuslikku armastust ja rahu!
oo ihast vaba jäävat külluslikkust!
„Paradiis“, XXVII, 4–9
Naermine, rõõm, lust, küllus, rahu ja lausa enda purjujoomine võtavad siin kuuel real kokku selle õndsuse, mida Dante on õppinud nägema ja märkama:
Niiviisi selgubki, et õndsus seisneb
just nägemises, millest tõugatuna
saab alguse ka armastuse vägi ..
„Paradiis“, XXVIII, 109–111
Märgatut tuleb aga ka väljendada ja jagada, kuna õndsus sellest ei vähene, vaid, vastupidi, võimendub. Dante kirjutab enda kohta kaunilt:
.. Olen üks, kes märkab,
kui puudutab mind armastuse hingus,
ja sõnadesse seab, mis sees mul kõlab.
„Purgatoorium“, XXIV, 52–54
Kui praeguse kriisidest räsitud maailma suures pildis on Dante imeilusana kirjeldatud „laotuse naeru“ raske näha ja ära tunda, tuleb otsida lähemalt, õppida märkama ja võimendama neid väikseid rõõmu-, lusti-, naeru-, rahu- ja armastusehetki, mis ometi täidavad ka meie argipäeva.
Niisiis, Dante teraapia on aistinguline, tundeline ja kognitiivne kriisist väljumise ja uuenemise teekond. Dante minategelane jõuab teadmatusest nägemiseni, pimedusest valgusesse ning hirmust rõõmu ja lustini. Ehkki Dante teekonnal on ka moraalne, kultuuriline, ajalooline ja eshatoloogiline mõõde – uuenema ei pea mitte ainult individuaalne hing, vaid ka keel, poliitiline süsteem, inimkond ja maailm –, on selle kõige aluseks ikkagi eksistentsiaalne tasand, mille puhul tuleb peategelasel kobarkriisiajastule vaatamata kõigepealt leida omaenda sisemine tasakaal ja rahu. „Jumaliku komöödia“ eksistentsiaalne teekond viib Dante sünge metsa ängist paradiisi valguse õndsuseni.
Ehkki üksikisiku panus sõja lõpetamisse või kliima soojenemise peatamisse on kaduvväike, on kõigil siiski võimalik tõhustada oma eksistentsiaalset toimetulekut kriisidega, andes panuse oma lähiümbruse ja -kondsete igapäevase ängi vähendamisse ja õndsuse suurendamisse. „Jumalik komöödia“ pakub selleks väärtuslikud abivahendid.
„Jumalik komöödia“ kui sündmus Eesti kultuuriloos
Lõpetuseks mõni sõna ka „Jumaliku komöödia“ eestinduse tähtsusest. Oma erakordselt keeruka vormi, sisu ning rikkalike kujundite tõttu on Dante poeemi tõlkimist peetud üheks raskemaks keele- ja luuleteoks üleüldse. Tõlkijatelt nõuab see suurepärast orienteerumist nii keskaja kui ka antiikkultuuris, samuti ajaloos, filosoofias ja teoloogias, teose sajanditepikkuse tõlgendustraditsiooni head tundmist ning luulekeele meisterlikku valdamist. „Jumaliku komöödia“ õnnestunud tõlget peetakse seetõttu sihtkeele ja -kultuuri küpsuse märgiks.
Dante teos on ilmunud rohkem kui 50 keeles. Euroopa suuremate rahvasteni on „Jumalik komöödia“ jõudnud XV sajandist peale tõlkena isegi korduvalt, teose tõlkijad ja kommenteerijad on aga sageli olnud oma aja tunnustatud kultuuritegelased. Dante teose mõju lääne kirjanduse ja kultuuri ajaloole pole seetõttu võimalik üle hinnata. Näiteks Venemaal on Dantes end ära tundnud võimude kiusatud luuletajad, nagu Mandelštam, Ahmatova ja Brodski.
„Jumaliku komöödia“ eestindamise lugu sai alguse 1910. aastal, kui Noor-Eesti ajakirja kolmandas numbris ilmus Villem Grünthal-Ridala tõlkes „Põrgu“ avalaul. Hiljem on ilmunud üksikute laulude eestindused Johannes Semperi, Uku Masingu, Ivar Grünthali, Aleksander Kurtna ja Harald Rajametsa vahendusel. Ülar Ploomi ja Ilmar Vene tõlgitud ja kommenteeritud „Paradiisi“ ilmumisega on „Jumalik komöödia“ viimaks eesti lugejale emakeeles tervenisti kättesaadav.
Rajamets, Ploom ja Vene on suutnud luua ligipääsetava teksti, mis ei sunni lugejat sisu mõistmiseks igal real kommentaaride poole pöörduma. See pole Dante teose tõlkimise puhul sugugi enesestmõistetav. Ehkki selle nimel on loobutud Dante värsisüsteemist, on luulevorm siiski säilitatud eesti kultuurile omasema värsimõõdu ehk enamasti jambilise üksteistsilbiku abil. Dante keele kujundlikkus on seejuures tõlkes säilinud ning eesti keeles huvitavalt ja leidlikult edasi antud.
Esiletõstmist väärivad ka põhjalikud ja originaalsed kommentaarid ning eessõnad, millega Ülar Ploom on varustanud „Põrgu“ ja „Purgatooriumi“ ning „Paradiisi“ eestinduse. Need on väga väärtuslik lisa Dante kommenteerimise ja tõlgendamise sajandipikkusse traditsiooni. Väga õnnestunud on ka pikad laulude kokkuvõtted, mis võimaldavad lugejal saada põhjaliku ja selge ülevaate kõikide laulude sisust.
Dante loomingu rahvusvaheliselt tunnustatud uurija Ülar Ploom on olnud „Jumaliku komöödia“ tõlke avaldamise 15 aastat kestnud protsessi väsimatu eestvedaja. Tuleb olla tänulik, et meie teadusringkonnas, kus väärtustatakse eelkõige kiire valmimistsükliga ja rahvusvahelistes väljaannetes avaldatud teadusartikleid, leidub siiski veel teadlasi, kes pühenduvad süvenenult maailma kirjanduse ja mõtteloo oluliste autorite ja teoste uurimise ja vahendamise aega nõudvale tööle.
„Jumaliku komöödia“ eestindamise lõpuleviimine on väga tähtis sündmus Eesti kultuuriloos. See pakub praegustele ja tulevastele eesti lugejate põlvkondadele hindamatu võimaluse tutvuda lähemalt inimkonna ühe kõrgeima vaimusünnitisega. Isegi 700 aastat pärast valmimist ei ole see lakanud kõnetamast: ei loeta ju Dante poeemi pelgalt kirjandus- ja kultuuriloo huvilistena, vaid kõigepealt ikka inimestena, kes oma olemuse mõistatusele lahendust otsivad.
Dante „Jumaliku komöödia“ paradiisi skeem
1 Reinhart Koselleck, Crisis. – Journal of the History of Ideas 2006, kd 67, nr 2.
2 Dante seletab seda oma filosoofilises traktaadis „Pidusöök“.
3 Suurepärase portree maalib Dante ajastu kobarkriisist Umberto Eco oma detektiiviromaanis „Roosi nimi“.
4 Dante pühendas luulekeele küsimusele terve ladinakeelse traktaadi „Devulgari eloquentia“.
5 Armastusest Beatrice vastu ja tema surmast jutustab Dante luules ja proosas oma autobiograafilises teoses „Uus elu“ (tlk Rein Raud, 2012). Dante kantsoon Beatrice surmast on avaldatud Johannes Semperi tõlkes 1924. aasta Loomingus (nr 7, lk 481-482).
6 Vt nt Juri Lotman, The journey of Ulysses in Dante’s „Divine Comedy“. Rmt: TheUniverse of themind. Asemiotic theory of culture. Indiana University Press, 2000, lk 177–184; Юрий Лотман, Заметки о художественном пространстве. – Труды по знаковым системам 1986, nr 19, lk 25–43, https://dspace.ut.ee/handle/10062/25250
Siinsete Venemaast huvitatute rõõmuks on nende lugemislauale jõudnud veel üks värske tõlge. Autor Orlando Figes (sünd 1959) on tuntud Inglise ajaloolane ja kirjanik, kelle sulest on kokku ilmunud üheksa Venemaa ja Euroopa ajaloo teemalist raamatut. Eesti keeles on nüüdseks kättesaadavad kuus, mille hulgast ehk kõige menukam on olnud „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“ (originaal 2002), mille esimene trükk (ee 2003) ka siinmail kiiresti läbi müüdi ning paari aasta eest (2021) anti välja ka teine trükk.
Raamatu „Lugu Venemaast“ originaal ilmus aastal 2022, mis tähendab, et käsikiri valmis märksa varem. Seega ei kajastu seal Ukrainas 24. veebruaril 2022 alanud saatuslik täiemahuline kallaletung, mis muutis väga paljut. Nüüdseks on läänemaailm kaotanud Venemaa puhul suure osa oma heatahtlikkusest ja mõistmisvalmidusest. Nii ei maksa ka Figese teost vaadeldes olla ülearu karm, sest hinnangutes Venemaale ollakse praegu suurel määral mõjutatud aasta aega kestnud Vene-Ukraina sõjast ja seal kremli heakskiidul korda saadetud jubedustest.
Figese arvates analüüsitakse nüüdisaegse Venemaa poliitikat liigagi sageli selle riigi minevikku tundmata. Venemaa valitsejatele on aga ajaloo ideologiseerimine, ajaloo kasutamine inimeste mobiliseerimiseks tema hinnangul tavapärane meede. Taipamaks, mida Putin tegelikult tähendab Venemaale ja laiemale maailmale, peame mõistma, kuidas seondub tema võimulolek Venemaa pika ajaloo mustritega (lk 19). Ivan Julmast Peeter Suureni, Katariina Suurest Nikolai Teiseni, Leninist Putinini on Venemaa valitsejad kasutanud mineviku müüte iseenda huvides. Mõnikord lipuna, et liita inimesed kaitseks välisvaenlaste vastu, teinekord taevase aumärgina kindlustamaks Moskva positsiooni kristliku maailma päästjana, küllalt sageli mõlemat korraga.
Sissejuhatuses püstitab autor mõned uurimisküsimused, millele otsib oma teoses vastust. Esiteks, kuidas ikkagi seletada Venemaa määratut suurust ja geograafilist paiknemist eri maailmajagudes? Sellest tulenevalt on valitsejate n-ö mure olnud algusest peale, kuidas kaitsta üha kaugemale ulatuva impeeriumi piire (lk 19). Teiseks, milles seisneb Venemaa riigivõimu püha olemus, nii et valitsejad on olnud rahvale tõe ja õigluse (pravda, lk 20) allikas ja kutsutud kaitsma kogu maailma ebatõe, vale ja valskuse (krivda) eest (lk 187-188). Figes nõustub põhimõtteliselt sellega, et Venemaa suurus tingib despootide võimuletuleku ja despoodid kehastavad Venemaal jumalikku võimu. Kuid just sedasama müüti on ka väljaspool Venemaad liiga sageli tõe pähe võetud ning lubatud Venemaa võimuritel kontrollimatult laamendada, arvestamata teiste riikide, rahvaste huvide-soovidega.
Figes autorina, kelles on ühendatud uurija-teadlane ja kirjanik, pole haruldane nähtus. Nii mõnigi kirjutaja on tunnistanud, et on „väljaõppelt teadlane, kuid kutsumuselt kirjanik“, kuigi ka niisugune seltskond pole homogeenne. Näiteks filmivallas saab filmitootjad jaotada kaheks. Ühed orienteeruvad tugevale, terviklikule mängufilmile (varem „kunstiline film“), kus üks umbes poolteist tundi kestev teos on nagu omaette maailm. Veel mõni aeg tagasi käsitletigi üksnes selliseid filme filmikunstina ja n-ö suured režissöörid ainult selliseid filme tegidki. Ühel hetkel ilmusid konkurentidena välja seriaalid, mida näidatakse ja vaadatakse ennekõike TVs, erinevalt mängufilmidest, mis linastuvad esmalt kinos ning jõuavad alles hiljem telekanalite kavva. Sama sisu, aines jaotatakse nende puhul ära suure hulga osade vahel, kõige tähtsam on suutlikkus hoida vaataja teleri ees, et müüa reklaami.
Kirjutajad võib jaotada samuti kaheks grupiks: ühed tahavad ühe teosega öelda ära kõik, mis neil öelda on. Teist tüüpi kirjutajad käituvad ainesega kokkuhoidlikult ja loovad selle baasil palju väikseid teoseid. Figes kuulub n-ö seriaaliautorite koolkonda ja tema aineseks on Venemaa ajalugu. Ta on kirjutanud tähelepanuväärse hulga Venemaad käsitlevaid teoseid, millest mõned on olnud kõrgema lennuga, s.t saanud suurema tunnustuse osaliseks, ja teised vähem tuntud.
Konkurents Venemaa ekspertideks pürgijate hulgas on juba ammu tihe ning tiheneb üha. 2010. aastal postitas Figes Amazoni online’is pseudonüümi all mitu arvustust, kus kritiseeris teiste Briti ajaloolaste (nt Robert Service1) Venemaa-teemalisi raamatuid ja kiitis üles enda omi. Esmalt ta eitas raevukalt oma autorsust ja ähvardas seda laadi kahtlustuste esitajaid õiguslike meetmetega. Figese advokaat avaldas seejärel seisukoha, et hoopis Figese abikaasa oli kirjutiste autor, kuid hiljem võttis Figes täieliku vastutuse ja nõustus hüvitama kahe rünnatud autori menetluskulud, kuna need hagesid teda laimu (libel) eest.2
Venemaa on suur ja pika ajalooga maa, sealne rahvas värvikas ja sel teemal kirjutades saab leiva lauale, edu korral võib isegi hästi ära elada. Ainult ettevaatlik peab olema, sest nagu venelased ise ütlevad: „Vostok delo tonkoje.“ Venemaa teemaga tuleb peenetundeliselt ümber käia, sest aines annab pidevalt tagasisidet, kuivõrd rahul või rahulolematu ollakse autori lähenemisega. Mingis mõttes on iga Venemaale pühendunud välismaalasest autor nagu Venemaale lähetatud diplomaat, kes peab suhestuma selle maaga, säilitades osavalt sõltumatu positsiooni. Mõni Venemaaga tegeleja kaldub olema russofoob, teine jälle russofiil, kolmas jääb kusagile vahepeale. Mõni eelistab tegeleda Venemaa kultuuripärandi ja üldse pehmete teemadega, teine jälle KGB ja muude jõuametkondadega.
Krimmi sõjale pühendatud „Venemaa loo“ osas langeb Figese positsioon kokku Venemaa praeguste valitsejate arusaamadega. Autori arvates käitusid lääneliitlased Türgit toetama minnes mitte üksnes kristlaste huvide vastaselt, vaid ka Venemaa suhtes ülekohtuselt ja rikkusid Püha Liidu (1815) kokkuleppeid, mille järgi suurriigid üksteist ei alanda. Roger Fenton, „Surma varju org“.
Kas Figese hoiakuid, arusaamu Venemaa suhtes saab kuidagi raamistada? Minu hinnangul ei kuulu Figes Venemaa jumaldajate ega vihkajate leeri, vaid esindab pigem vaherühma. Nagu Figes ühes oma intervjuus on tunnistanud, on tal Venemaaga väga lähedane „armastuse ja vihkamise suhe“, kus plussmärk emotsiooni ees võib kiiresti asenduda miinusmärgiga. Ta pidas vajalikuks rõhutada, et ei ole „Putini kutt“, vaid soovib pigem Putinit mõista. Figese käsitluses on Venemaa impeerium ja kõik seda sorti riiklikud moodustised käituvad ühtemoodi: võta, mis võtta annab, ja hoia naabrid nõrgad. Seega: hunt on elukas, kes murrab lambaid, nii on kord asjad seatud. Saksa keeles nimetatakse seda seltskonda, kuhu Figes võiks kuuluda, Russland-Versteher’iteks.
Niisugust lähenemist ei saa kuidagi paigutada erapooletu ehk sine ira et studio vaatluse alla. Ka kõnealuses Venemaa ajaloole pühendatud raamatus kohtab häirivalt palju ratsionaliseerimist, kui autor võtab kriitikata omaks Venemaa valitsejate õigustused, põhjendused siseriiklike või välismaale suunatud aktsioonide kohta ilma neist distantseerumata.
Värvika näitena võib siinkohal tuua Krimmi sõjale pühendatud osa „Venemaa loos“ lehekülgedel 138–141, kus autori positsioon langeb täielikult kokku ka Venemaa praeguste valitsejate arusaamadega. Ilmselt pole põhjust kahelda Figese teadmiste hulgas selle sõja kohta, sest aastal 2010 avaldas ta eraldi raamatu pealkirjaga „Krimm. Viimane ristikäik“.3 Juba pealkirja järgi on tegemist muslimite ja õigeusklike ususõjaga. Autori arvates käitusid lääneliitlased Türgit toetama minnes mitte üksnes kristlaste huvide vastaselt, vaid ka Venemaa suhtes ülekohtuselt ja rikkusid Püha Liidu (1815) kokkuleppeid, mille järgi suurriigid üksteist ei alanda. Figes esitab ilma vähimagi kriitikata venelaste tollaseid väiteid nende missioonist miljonite õigeusklike kaitsmisel türklaste eest (lk 140), kuigi ilmselgelt oli tegemist Venemaa järjekordse imperiaalse püüdega hakata „haiget meest ehk Osmani impeeriumi“ tükkideks jagama, mida varjati õõnsate loosungitega. Teatavasti lõppes Krimmi sõda venelastele täieliku kaotusega, tuues esile totaalse sõjalise ja majandusliku mahajäämuse läänest.
Paralleelid praeguse Vene-Ukraina sõjaga on seega ilmsed. 2013. aasta lõpul avaldas Figes USA välispoliitikaajakirjas Foreign Affairs pika artikli Ukraina teemadel.4 Tema arvates oleks olnud referendum Ukraina välispoliitika edaspidiseks määramiseks ja riigi võimalik tükeldamine eelisalternatiiv kodusõjale ja Venemaa sõjalisele interventsioonile. Praegu tema seisukohad sedavõrd jäigad enam ei ole, kuid korra kirjutatut ei saa teha olematuks.
Kogu oma ligi 40 aastat kestnud akadeemilise karjääri lõpuni 2022. aastal, mil Figes läks pensionile Londoni ülikooli professori positsioonilt, oli ta seotud Venemaa teemaga. Tema esimene reis Nõukogude Liitu õppimaks vene keelt toimus 1983. aastal ja 1984. läks ta Briti Nõukogu vahetusüliõpilasena õppima Moskva ülikooli. Sellest visiidist said alguse kolm aastat kestnud kraadiõpingud, mil ta kogus Nõukogude Liidu arhiivides materjali Venemaa talurahva olukorra kohta XIX sajandil.
Doktoritöö „Kesk-Volga talupojad Venemaa kodusõjas“ kaitses ta Cambridge’i ülikoolis 1980. teisel poolel. Uurimistööd oli ta teinud peamiselt Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiivis, kus tollal oli Figese sõnutsi läänemaailmast pärit uurijate jaoks eraldi uurimissaal. Figes nagu teisedki välismaised uurijad tohtisid tellida ainult neid säilikuid, millele oli viidatud Nõukogude Liidu teadlaste publikatsioonides. Kuigi valvati kiivalt, et ei tekiks kontakte Nõukogude Liidu uurijatega, õnnestus autoril saada suitsunurgas välismaiseid sigarette maksevahendina kasutades hulgaliselt põnevaid viiteid materjali tellimiseks.5
Jutt illegaalsest tegevusest ühes NSVL juhtivas arhiivis (Центральный государственный архив Октябрьской революции, высших органов государственной власти и органов государственного управления) kõlab üksjagu naiivselt, seda eriti nende inimeste puhul, kes tolleaegsete arhiivide salastatuse režiimidest natukenegi midagi teavad. On väga raske aru saada, kas Figes mängib naiivset või ta oligi tollal bolševike maal niisugune välismaalane, kes tema ümber toimuvast suurt ei taibanud. Küll ta võiks sel juhul olla üllatunud, kui saaks lugeda mõne tollase mõnusa suitsetamiskaaslase ettekandeid kompetentsetele organitele nende omavaheliste tema meelest privaatsete jutuajamiste kohta.
Teist korda viibis Figes pikemalt Venemaal juba Nõukogude Liidu lagunemise järgsel ajal, mil ta kogus arhiividest materjali suurteose „Sosistajad“6 jaoks. „Sosistajad“ on suulise ajaloo meetodi varal valminud klassikaline teaduslik uurimus, mille puhul sündmustes osalenud esitavad uurijale oma mälestused ja meenutused. Aastatel 2004–2008 tegi ta igal aastal viis-kuus uurimisreisi Venemaale kontakteerumaks sealsete kolleegidega eelkõige Memoriaalist (Pamjatist) ja intervjueerimaks Stalini perioodi üleelanuid. Ta kasutas kaheksakümne inimese intervjuusid ja isiklikke arhiive, mille inimesed olid valmis uurijate käsutusse andma. Ilmselgelt on tegemist kõige põhjalikuma ja väärtuslikuma uuringuga Figese teadustöös.
Selle raamatu vene keelde tõlkimisel ilmnes aga hulgaliselt probleeme nii seoses eksimisega faktide vastu kui ka ajaloolase ja kirjaniku rolli liigse segunemise pärast.7 Lisaks on Figes silmahakkavalt naiivne, kui kirjeldab enda tollast tööd inimestega, mil projekt liikus edasi suusõnal sedamööda, kuidas leitud kontaktisikud olid oma sõpradele tema tööst rääkinud.8 Tekib tugev kahtlus köögilaua taga toimunud jutuajamiste kahepoolses siiruses, sest räägiti valulistest sündmustest, mis olid toimunud vene inimeste endi ja nende lähedastega. Võõraid inimesi ei usaldata, eriti kui tegemist on välismaalastega. Selline suhtumine kuulub venelaste sajandite jooksul välja kujunenud ellujäämisstrateegiasse ning seda ei tohi kunagi arvesse võtmata jätta. Kui aga surve ülaltpoolt kasvab, sulguvad seda laadi kooslused võõrastele täielikult ning small talk’i erivormina räägitakse võõrastele üksnes ebaolulisi asju, pidades meeles, et jutuajamiste sisu võib saada avalikuks ja rääkijale ohtlikuks. Ohtlikuks võib saada isegi jutuajamise toimumise fakt.
Autor on viibinud Venemaal pikka aega ja tunneb kindlasti sealset olustikku üsna hästi, kuid üksnes niipalju, kui seda välisel vaatlejal üldse on võimalik mõista. Kohati tekkis mul raamatut lugedes kahtlus, kas Figes oskab üldse vene keelt piisavalt hästi. Üks selline koht vaadeldavas raamatus oli lk 100, kus autor kirjeldades tsaar Peeter Suure prassinguid, kus osalejatele jagatud tiitlite hulgas oli ka „arhidiakon Idinah…“. Seda sorti väljend mustvalgel kirjapanduna on vene keeles väga-väga ropp, tekitab lausa tõrget, ning selle kasutamist välditakse veidigi viisakamas seltskonnas, kui vähegi võimalik. Figes viitab küll algallikana siinkohal ühele teisele Venemaast palju kirjutanud autorile (Simon Sebag Montefiore), kuid see ei muuda asja.
Teine küsitav venekeelne väljend on „krugovaja poruka“, mille autor on ära toonud kuuel korral tähenduses „kollektiivne vastutus“ (lk 55 jt). „Kollektiivne vastutus“ ja „ringkäendus“ ei ole aga sünonüümid. Tegelikult tähendas Nõukogude ajal laialt levinud ringkäendus põhimõtet, mille järgi nomenklatuuri hulka kuuluvaid isikuid kaitsti teatava piirini kui omasid ja ainult väga tõsised kuriteod tõid kaasa parteist väljaheitmise ja inimese põhjalaskmise. Ringkäendust peeti ka ametnike-bürokraatide omamoodi vandenõuks edumeelsete kommunistide vastu, kes olevat soovinud siiralt Nõukogude Liidu eluolu parandada. Imelik, et Figes seda ei tea.
Figese üldjäreldus, et Venemaa on kogu oma ajaloo vältel kasutanud ajalookäsitlust relvana parajasti võimul valitseja relvaarsenalis, peab muidugi paika. Selle juures pole ta aga näinud jõustruktuuride, organite erilist rolli Venemaa saatuse kujundamisel, justkui oleksid valitsejad saanud oma ambitsioone ellu viia lihtsalt niisama, ilma mingit vahendit kasutamata. Venemaal on läbi aegade toimitud viisil, kus piltlikult öeldes on ikoon ühes käes ja kirves teises.9 Nii näiteks peatub Figes Ivan Julma valitsemisaja opritšnikute institutsiooni loomisel ja tegevusel kuuel leheküljel (lk 73–78). Nimetada opritšnikuid Ivan Julma erasõjaväeks XVI sajandil sarnaselt näiteks Prigožini Wagneriga XXI sajandil, on ikka väga kummaline.
Tema baasjäreldus, mille järgi opritšnina aastal 1570 tsaari käsul likvideeriti ja seda ei mainitud enam kunagi tsaari kuuldes (lk 75) jääb õhku rippuma, sest Figes justkui ei märka, et Ivan Julm pani aluse erilisele Venemaa jõuametkonnale, repressioonivõimekale institutsioonile, mis on järjepidevalt tegutsenud, ulatudes välja tänapäevani. Mõni lehekülg hiljem toob Figes küll ära Stalini pahandamise selle üle, et Eisensteini filmi teises osas (1946) on kujutatud opritšnikuid kui „mingit kõige hullemat saasta, degenerante“, ja et ta pidas 1947. aasta ühel hilisõhtul Eisensteinile pika loengu Venemaa ajaloost, kus jõudis järeldusele, et Ivan Julm oleks pidanud hävitama rohkem feodaalide suguvõsasid hoidmaks ära smuta’t ehk kodusõda (lk 76-77). Loogiline baasjäreldus opritšnina püsivusest Venemaa võimu teostamisel jääb Figese poolt paraku tegemata.
Leheküljel 233 nimetab Figes KGBd siseministeeriumist välja kasvanud julgeolekuorganiks ja leheküljel 241 väidab, et KGB nimetas end ise ümber Föderaalseks Vastuluureteenistuseks, mis muudeti hiljem Föderaalseks Julgeolekuteenistuseks ehk FSBks, kus töötajaskond jäi samaks. Kes natukenegi Venemaa eriteenistuste valdkonda tunneb, ei lepi kindlasti seda laadi lihtsustava ja pealiskaudse käsitlusega KGB tekkimise, kadumise ja sisu osas. Jeltsini-aegsed eriteenistuste reformid olid suunatud eeskätt sellele, et vähendada kõikvõimsa KGB mõjukust. Senine ühtne organisatsioon jaotati neljaks: FSB ehk Föderaalne Julgeolekuteenistus (pidi tegelema vastuluurega), SVR ehk Välisluureteenistus, FSO ehk Föderaalne Turvateenistus ja FAPS ehk Föderaalne Valitsusside ja Informatsiooni Agentuur. President Putini valitsemisajal on taas aset leidnud julgeolekuga tegelevate ametkondade koondamine keskse juhtimise alla.10
Kui tulla tagasi mängufilmi ja telesarja žanrierinevuste juurde, siis kõige rohkem erineb just lõpp. Just lõpp on see, mis määrab üldmulje teosest (finis coronat opus) ning seriaalidel jääb lõpp enamasti nõrgaks. Küllalt sageli on see taotluslik, sest võimaliku järje nimel võib olla kasulik jätta otsad lahti. Mängufilm kui terviklik teos endale lõpu puudumist lubada enamasti ei saa. Fidese raamatu „Lugu Venemaast“ puhul ongi kõige nõrgem just lõpp, sest siin paistavad kontsentreeritult välja kogu raamatu nõrkused.
Esiteks kiirustamine. Nagu autor on tunnistanud, läks raamat trükki 20. aprillil 2022 (lk 266), ilmselt seetõttu, et kasutada ärilistel eesmärkidel ära Venemaa vastu hüppeliselt kasvanud huvi. Teiseks erineb lõpuosa eelmistest stiililt: erinevalt varasemast ettevaatlikkusest hinnangute andmisel annab autor neid lõpus robinal. Nii et minul tekkis lugedes pidevalt tahtmine autorilt küsida: „Kust sa seda tead?“. Näiteks väidab Figes enesekindlalt, et „Venelaste võit on mingis mõttes selle sõja kõige tõenäolisem lõpptulemus, kui pidada silmas Kremli käsutuses olevaid ressursse“ (lk 269). Praegu võiks väita täpselt vastupidist, sest Ukraina ressursid koos 54 nn Ramsteini koalitsiooni kuuluva riigiga ületavad Venemaa omi mitmeid kordi.
Või samal leheküljel esitatud väide, mille järgi „on Putin valmis sõda eskaleerima ja vajadusel kasutama tuumarelva, sest tema arvates tõmbub NATO tagasi, vältimaks otsest konfrontatsiooni Venemaaga“ (lk 269). Oma ühes hiljutises intervjuus on julgenud Figes aga kindlas kõneviisis väita, et Krimm ongi see punane joon, mida rünnaku vastu kaitstes kasutab Putin tuumarelva, korrates sel viisil üks ühele kremli jutupunkti. Nüüdseks on teada, et punaseid jooni, mille ületamisel pidi maailma tabama apokalüpsis, pole enam võimalik kokku lugedagi. Seda laadi tuumamalakaga vehkimine pole Moskva kremlile andnud enam ühtegi plusspunkti just tänu sellele, et läänemaailma otsustajad on jõudnud konsensusele tuumaähvarduste ignoreerimise osas, kuid see ei tähenda üldsegi mitte selleks valmisoleku vähenemist, pigem vastupidi. Tuumaähvardus kujutas endast enne hoiaku muutust efektiivset hübriidsõja meedet, mille tõhususe tagasid muu hulgas nn Venemaa mõistjad, kes aitasid veenda nii lääne avalikkust kui ka otsustajaid ähvarduste tõsiduses.
Ühes hiljutises intervjuus küsiti Figeselt, mida võiks tema arvates tema uus raamat „Lugu Venemaast“ saavutada. Ta küll kahtles, kas seda loevad paljud inimesed Venemaal, kuid lootis siiski, et see võib muuta lääne lugejate arusaamu Venemaa ajaloost, samuti sellest, kuidas venelased mõistavad oma minevikku. Ta on kriitiline Briti ülikoolide lähenemise suhtes Venemaa ajaloole, kuna venelasi hinnatakse lääne standarditest lähtuvalt. Tema veendumuse kohaselt ei saa lääs pärast sõja lõppemist vältida Venemaaga läbikäimist, ent see eeldab ajaloo paremat tundmist otsustajate poolt.11
Figes on hea, kergelt ekstsentriliste kalduvustega kirjamees ja uurija-teadlase vaade jääb tema puhul ilmselgelt tagaplaanile. Päris kokkuvõtteks võib nõustuda autoriga, et „Venemaa tulevik on ebakindel“, kuid mitte tema optimismiga, mille järgi see impeerium võib avastada enda jaoks demokraatia, kuna ka varem „oleks Venemaa võinud asuda demokraatlikumale teele“ (lk 270). Oleks on ajaloos üks hästi paha poiss. Senikaua, kuni demokraatiat nimetatakse Venemaal dermokratija’ks (dermo ’pask’; lk 242) ja jätkub kollektiivne Ukraina ründamise õigustamine, pole demokraatiasuunaliste muutuste prognoosimiseks sellel maal põhjust.
1 Robert Service on Oxfordi ülikooli ajaloolane, kes on pühendunud eelkõige kommunismi ja Venemaa repressiivorganite tegevusele. Eesti keeles on ilmunud tema „Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu“ (2010, Varrak).
2 Orlando Figes to pay fake Amazon review damages. – BBC News 17. VII 2010. https://www.bbc.com/news/uk-10670407
3 Orlando Figes, Crimea: The Last Crusade. Allen Lane, 2010.
4 Orlando Figes, Is There One Ukraine? – Foreign Affairs 16. XII 2013. https://www.foreignaffairs.com/articles/russia-fsu/2013-12-16/there-one-ukraine
5 Orlando Figes, How history caught up with my Russian academic friends. – Financial Times 2. IX 2022. https://www.ft.com/content/6153f76e-eb8c-494b-8f81-123617f5dddb
6 Orlando Figes, Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal. Varrak, 2010.
7 Orlando Figes, Peter Reddway and Stephen F. Cohen. Exchange: Orlando Figes & The Whisperers. – The Nation 13. VI 2012. https://www.thenation.com/article/archive/exchange-orlando-figes-whisperers/
8 Orlando Figes, Sosistajad, lk 700–702.
9 James H. Billington, The Icon and the Axe. An Interpretative History of Russian Culture. Vintage Books, 1970.
10 Leonid Mletšin, KGB kirjutamata ajalugu, Helios, 2018, lk 284–286.
11 Orlando Figes, How history caught up with my Russian academic friends. – Financial Times 2. IX 2022. https://www.ft.com/content/6153f76e-eb8c-494b-8f81-123617f5dddb
Olulisim kõigepealt: pühapäeva ööl lugematuid filmifänne üle maailma üleval hoidnud Ameerika Filmiakadeemia auhindade üleandmisel ei virutatud tänavu laval kellelegi vastu vahtimist. Kordagi ei kuulutatud võitjana välja vale filmi. Isegi ühegi esineja nime ei väänatud teda sisse juhatades lootusetult võõraks. Kõik oli ettearvatav, turvaline ja viisakas, vaat et igavgi. Ehk siis täpselt see, mida akadeemia pärast viimaste aastate lõputuid fopaasid ja skandaale oma tõsiseltvõetavuse huvides vajas.
Korraldajate rõõmuks tähendas järgmiseks päevaks kokku loetud 18,7 miljonit vaatajat viimase kolme aasta kõige paremat tulemust. Paraku on see samal ajal ka kolmas kõige väiksem vaatajaskond telereitingute kogumise algusest saati. 1990ndate kõrgajaga võrreldes mitu korda kukkunud vaatajaarvust on saanud akadeemia kinnisidee. Vaadatavuse suurendamiseks on pingutatud, näiteks laiendatud parima filmi kandidaatide arvu viielt kümnele, et anda ruumi suurtele kassahittidele nagu tänavused „Top Gun. Maverick“ ja „Avatar. Vee olemus“1, või siis katsetatud publiku valitavate kategooriatega, mis viis mullu haudvaikuseni saalis pärast seda, kui „Välgu liitumine Kiiruse Väega“2 oli välja hüütud, kui „Aasta kõige rõkkamapaneva filmihetke“ laureaat.
Kõikuv publikumenu ja kassatulemuste sabas sörkimine on tõstatanud tõsise küsimuse, milline on filmimaailmas Oscarite ja üleüldse auhindade roll. Vähemalt sama skandaalne väikevend Kuldgloobus kadus ju suurest mängust aastaga, ilma et keegi oleks taibanud taga nutta.
Õhtu üheks suureks võitjaks kujunes Saksamaa sõjafilm „Läänerindel muutuseta“, mis lisas rahvusvahelise filmi preemiale auhinnad operaatoritöö, heliriba ja kunstnikutöö eest. Pildil peategelane Paul Bäumer (Felix Kammerer).
Kui 1920. aastate lõpus loodi Oscarid Hollywoodi toodangule tähelepanu tõmbamiseks ning ligi sajandi olid need vägev visiitkaart ja suurema menu garantii, siis nüüd marginaliseerub auhindade roll samal põhjusel mis kriitikutegi oma. Inforuum on killustunud, ent ühtlasi kõigile ligipääsetav, igaüks saab hinnata ja arvustada, igaühel on ligipääs teiste hinnetele ja arvustustele, nagu ka suuremale osale filmitööstuse värskeimatest töödest. Üha mugavam ja kindlamgi on usaldada Netflixi algoritmi soovitust, mitte IMDb skoori, rääkimata siis mingisuguse akadeemia hinnangust.
Kui lisada siia voogedastuse võidukäik ja seda kiirendanud pandeemia, on vaatajaid kinno tuua üha keerulisem. Vähese järele jäänud tähelepanu ahmivad endale truu vaatajaskonna leidnud, järgesid vorpivad frantsiisid ja röögatute eelarvetega vaatemängud. Ülejäänutel tuleb kiirelt muutuvas keskkonnas enese pärast võidelda, mille tagajärjel kõrbevad paraku nõudlikumad filmid nagu Sarah Polley „Naised räägivad“, Todd Fieldi hiilgav „Tár“ (mille mittejõudmist Eesti ekraanidele võib pidada aasta leviprohmakaks) ning isegi vanameister Steven Spielbergi „Fabelmanid“3. Seega, miks peaks laiemat publikut huvitama gaala, kus jagatakse auhindu filmide vahel, mida peaaegu keegi näinud ei ole.
Akadeemia paaniline reaktsioon oma mõju kadumisele on olnud kassahittide häälekas esiletõstmine, mis aga juba eos on ülimalt problemaatiline valik. Olgu hinnang Marvelile, Na’videle ja Tom Cruise’ile milline iganes, kogu meelelahutusliku väärtuse juures on küllap ka suurematel austajatel raske pidada neid filme aasta parimateks, kunstiliselt väärtuslikemateks, ajas püsivamateks. Müügist teenitud (sajad) miljonid on preemia, mida pole mõtet dubleerida, sama hästi võiks välja anda enim teeninud filmi Oscari. Palju õnne, James Cameron!
Kogu kinosüsteemi segaduse ja Oscarite identiteedikriisi tingimustes on eriti sümboolne, et tänavuseks suurimaks võitjaks osutus „Kõik kõikjal ja korraga“4, mis viis koju suurima hulga auhindu 2013. aasta „Gravitatsioonist“5 saati: parima filmi ja lavastaja kuldmehikese, lisaks kolm näitlejapreemiat (Michelle Yeoh, Ke Huy Quan, Jamie Lee Curtis) ja tunnustuse originaalstsenaariumi ning montaaži eest.
Kuidas selle väikese tuumaplahvatuse fenomeni seletada? Esiteks, vorm. „Kõik kõikjal ja korraga“ on hullumeelne žanrifilm lavastajatelt, kelle eelmine linalugu „Taskunoamees“6 räägib peeretavast ja paadina kasutatavast laibast. B-kategooria meelelahutusega flirtiv sürrealistliku huumoriga ulme, millesarnased akadeemia enne oma liikmeskonna laiendamist varakult välja praakis. Kireprojekt, mille umbes 20miljoniline eelarve kahvatub enam kui kümnekordselt samuti multiversumi ideega lustivate hiljutiste koomiksifilmide kõrval.
Selliste linalugude päralt on olnud kõiksugused alternatiivsed, sõltumatule filmikunstile keskendunud auhinnatseremooniad, mitte aga filmitööstuse kõige pidulikum esindusgaala. „Kõik kõikjal ja korraga“ võitis aga nii nišist kui peavoolust peaaegu kõik, mida võita andis. Nüüdseks on väidetavalt tegemist kõigi aegade kõige enam auhindu võitnud filmiga. Lisaks osutus Danielite looming ka korralikuks kassahitiks, Ameerika viimaste aastate huvitavaimate filmide taga seisva tootja A24 seni enim sisse toonud tooteks.
Teiseks, sisu. Danielite film töötab mitmel tasandil, rääkides loo universumi päästmisest ja kurjuse alistamisest, aga ka peresuhetest, Aasia ja Ameerika kultuuride põrkumisest, ärevusest ja depressioonist ning infokülluse alla mattumisest maailmas, kus nutitelefoni teel tababki igaüht kõik, kõikjal ja korraga. Seda keerulisem on valida lõputust voost välja seda, mis on tähenduslik ja väärtuslik.
Sümboolne on ka Oscarite muutumine Ameerika tööstuse jõudemonstratsioonist kogu maailma filmipeoks. Kui Bong Joon-ho „Parasiit“7 2020. aastal olulisimad Oscarid Lõuna-Koreasse viis, oli tegemist justkui pika protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on varem vaid võõrfilmi kategoorias esitatud muu maailma filmid valgunud üha enam ka kõigisse teistesse kategooriatesse. Näiteks suurejoonelise telugukeelse märuli „RRR“8 hitt „Naatu naatu“ on esimene India toodangust pärit lugu, mis esitati parima filmilaulu Oscarile ning teenitud kombel tuli kohe ka täistabamus.
Õhtu teiseks suureks võitjaks kujunes aga Saksamaa sõjafilm „Läänerindel muutuseta“9, mis lisas rahvusvahelise filmi preemiale auhinnad operaatoritöö, heliriba ja kunstnikutöö eest.
„Läänerindel muutuseta“ võidukäik on mõnevõrra irooniline mitmes mõttes. Esiteks on tegu justkui „Kõik kõikjal ja korraga“ vastandiga – suur, vana Hollywoodi meenutav sõjafilm, millelaadseid on akadeemia läbi aegade armastanud. Teiseks on Erich Maria Remarque’i romaani ekraniseeringu taga Netflix – voogedastusturu senine suverään, kes on püüdnud palavikuliselt tabada ka kõrgeimat institutsionaalset tunnustust, kuid jäänud seni kõigi oma esindusteostega lati alla. Mullu tuli hoopis pealt vaadata, kuidas esimese voogedastajana viis ihaldatud parima filmi preemia koju konkurent Apple TV+ väikese uusversioonist draamaga „CODA“10.
Kolmandaks oli just tänavu, kui on palju räägitud turu küllastumisest ja voogedastushiidude peo lõpust, mis sunnib „sisule“ kulutatud hiiglaslikke summasid kokku tõmbama, Netflixile ka Oscarite jagamisel seni ilmselt parim aasta. Lisaks „Läänerindel muutuseta“ muljetavaldavale saldole jäi ettevõtte arvele ka parima animatsiooni preemia „Guillermo del Toro Pinocchio“ ning lühidokumentaali auhind „Elevandisosistajate“11 eest.
Eelnev tähendab, et Oscaritele eelnenud kuudel eri hetkedel favoriitideks peetud „Fabelmanide“, „Tári“ ja „Inisherini hingede“12 arvele jäi 22 nominatsiooni peale ümmargune null. Kohatu oleks siiski rääkida kaotajatest, sest säärane konkurents ilmestab vaid hiilgavat filmiaastat – igaüks mainituist võinuks riisuda mõnel muul aastal koore ning näiteks üks aasta vapustavamaid teoseid „Päikesepõletus“13 lõpetas vaid ühe nominatsiooniga.
1 „Top Gun: Maverick“, Joseph Kosinski, 2022; „Avatar: The Way of Water“, James Cameron, 2022.
Paar aastat tagasi püstitas Jarmo Kauge ühes intervjuus küsimuse, kas häbitunne võib maailma päästa.1 See on jäänud mind kummitama: iga kord poes kilekotti võttes või sellest loobudes, reisil lennuhäbi trotsides või üha enam sõitmata jättes, kasutatud asjade poes sobrades ja end mõttes siunates, miks sellele nii palju aega raisata, kui kõik vajaliku võib saada lähimast kaubanduskeskusest. Kas üritan omast arust maailma päästa? Mis see aitab, kui kõik teised kulutavad ikka, nagu homset polekski?
Taipasin, et ma ei ole selle kummitava küsimusega sugugi üksi, kui üks kolleeg küsis kohvinurgas nagu muu seas, kas ka mulle tundub, et oleme läbimas väga põhimõttelist pööret oma suhtumises esemetesse, kuidagi seoses uusmaterialismi ja rohepöördega. Jah, just täpselt selline tunne ongi, juba mitu aastat ja väga tugevalt. Väga lühidalt võib selle muutuse kokku võtta nii: senise uhkustunde asemel on uued asjad hakanud seostuma häbiga, aga taas- ja jätkuv kasutus on saanud vaesuse asemel kestlikkuse märgiks.
Seda põhimõttelist suurt pööret on raske märgata, kuna see ei väljendu eriti mitte milleski. Neil, kes on selle läbi teinud, ei ole ette näidata midagi uut ega silmapaistvat: ei edevaid riideid, autot, eksootilisi puhkusepilte ega uut mööblitki. Pööre, nimetagem seda sisemiseks rohepöördeks, ilmutab end väga vargsi paljude inimeste valikutes ja ütlustes, mis veel kümme aastat tagasi oleksid paistnud kummalised, aga nüüd on saanud valdavaks – vähemalt selles ühiskonna osas, millega kokku puutun. Toon mõned näited, et see väga suur, ent nähtamatu pööre tuleks rohkem päevavalgele.
Asju parandatakse taas
Ühe koosolekulaua taga tuli linnavalitsuse prouadega (kõigil head ja väga head töökohad) jutuks, et üle pika aja nõelutakse taas sokke. Täpsemalt: üks neist teatas, et on jälle oma sokke parandama hakanud, ja küsis üle laua, kas teised ka. Vastuseks kostis üldine heakskiitev mõmin (ikkagi eestlased). Võib-olla kõik seda ei tee, aga igatahes valitses selge üksmeel selles, et hea toon on jätta endast seltskonnas mulje kui agarast sokinõelujast. Üks prouadest lisas, et laseb rõivaid parandada ja kohandada, isegi kui see on kallis, näiteks maksis ta mõne riideeseme kitsamaks õmblemise eest üle 300 euro. Selle raha eest saanuks juba mitu uut rõivast, aga kui sisemine rohepööre on läbitud, ei ole sel tähtsust, kuna uues väärtussüsteemis on iga parandatud asi põhimõtteliselt parem kui uus.
Nõelutud sokid pole enam vaesuse tunnusmärk, vaid näitavad teadlikkust ning keskkonnasäästlikku mõtteviisi. Fotol Kondase keskuse näitus „Pikem suhe“. Elmo Riig / Sakala / Scanpix
Parandamist-restaureerimist õpetatakse paljudel koolitustel, kuid viimasel ajal on eriti esile tõusnud sellised, kus parandamist käsitletakse kintsugi või teraapia mõiste kaudu. See seab parandamise hoopis teise valgusse kui seni: tüütu töö, mida pidi oma asjade korrastamiseks tegema, kui ei olnud raha uusi osta, on nüüd palju auväärsem tegevus.
Kintsugi analoogia võimaldab vaadelda mis tahes parandatud asja, isegi nõelutud sokke ja kindaid, väärindatuna – nii nagu Jaapanis kuldse lakiga kokkuliimitud nõusid. Paranduskohta ei pea häbenema ega peitma, see võib olla julgelt nähtaval kui märk aeganõudvast käsitööst, mida on esemesse pikema eluea andmiseks panustatud.
Parandamiskoolitus võib toimida sarnaselt teiste tegevusteraapiatega, aga miks mitte ka ökoärevust leevendava teraapiana, mille peamine eesmärk pole parandatud ese, vaid rahustav teadmine, et osaleja on keskkonnakriisi pidurdamiseks oma kätega natukenegi midagi ära teinud. „Et oleks kas või paar asja prügimäel vähem,“ põhjendas oma tegevust Naked Islandi töökojas kintsugi-koolituse läbiviija. Parandatud asi on saanud väärtuseks, kuna tänu parandamisele on jäänud mõni asi prügimäele viimata ja mõni uus asi ostmata.
Varem sellist väärtuskategooriat ei olnud: vana eseme või ehitise puhul oleme rääkinud selle kasutusväärtusest ja mittekasutusväärtusest, mis hõlmab kõikvõimalikke kultuuripärandi, identiteedi ja mäluga seotud väärtusi. Parandamisega lisandub asja muudele väärtustele uudne ökoeetiline kihistus, mis aitab leevendada „ängi, mis tuleneb sellest, et käitud küll [—] kapitalistliku moraali raamistikus, kuid hinges pitsitab miski, mis ütleb, et uue kohvimasina ostmine pole õige“.2 Sellesama ängi summutamiseks, mis tekib teadmiste ja tarbimisharjumuste vahelisest dissonantsist, pakkusid Kadarik Tüür Arhitektid näitusel „Majad, mida me vajame“ irooniliselt välja maa-aluse prügitempli, „kus pärast rituaalset jäätmete äratoomist on inimene puhastunud ja võib südamerahuga minna Viru keskusesse uute teksade järele“.3 Parandamine toimib nagu rituaal selles fiktiivses prügitemplis, mis aitab leevendada häbitunnet kõikide nende ostetud ja prügimäele saadetud kohvimasinate ja teksade pärast.
Taaskasutus on normaalne
Populaarseimad tegevused, mida turistid sihtkohas teevad, olevat jalutamine, kohvikutes ja poodides käimine. Oma lähema sõpruskonna pealt vaadates peaksin täpsustama, et poodides käimine tähendab peamiselt taaskasutuskaupluste väisamist. Tõesti ei mäleta kordagi, et oleksin sõbrannadega mõnda uute riiete poodi külastanud, küll aga tuleb igas külastatavas linnas tingimata otsida üles kohalikud kaltsukad ja korraldada üks korralik aaretejaht. Küsimus ei ole seejuures sugugi rahas – kohvikutes-baarides, spaades ja külaliskorterites kulutame korralikult ja mingi häbitundeta, sest kohalikku majandust tuleb ju toetada, eriti viimaste aastate koroonapiirangute vaheliste pauside ajal.
Taaskasutuspoodidest ostetud riided on normaalsus ka palju nooremate seas. Üks bakalaureusetudeng jagas, kuidas alati, kui tema tutvuskonnas hakatakse rääkima, kust mõni ese pärineb ja vastad näiteks, et Liivalaia uskast4, siis kõik vestluses olijad elavnevad ja hakkavad muljetama, mida nad samast kohast on leidnud, või kurtma, et nendel ei ole selles kohas kunagi õnne olnud. Ja kui kellelgi sattusid jalas olema kiirmoeketist ostetud uued püksid, tunnistas ta häbitundega, kuidas tõesti on teinud kuradiga diili ostes need H&Mist ega suuda ise ka uskuda, et ta seda tegi. Kusjuures sokkide nõelumine, mis 40+ prouadele oli midagi taasavastuslikku, on nendele 20+ noortele tavapärane, lihtsalt alati on nii tehtud.
Koos uute asjade staatuse muutumisega on läbi saanud ka aeg, mil igaks tähtpäevaks tuli viia kingiks mõni uus ese. Viimasel ajal on enamiku sünnipäevalaste palve külalistele: ärge te mingil juhul kingitusi tooge – kui, siis toitu-jooki või ümbrik. Mul õnnestus isegi läinud jõulud veeta asjavabalt, kuna nii lähemad sõbrad kui ka sugulased loobusid esimest korda ja spontaanselt üksteisele uute asjade kinkimisest. Sõpraderingis kingiti eranditult kasutatud või kodus üle olevaid asju, näiteks taaskasutuspoest leitud pusa ja kodus seisma jäänud korv, aastate jooksul kogunenud avamata meepurgid ja raamatu topelteksemplar. Sugulaste ringis moondusid jõulukingitused nooremate initsiatiivil toidupakkideks. Mõned toidupakid olid samuti varjamatult teisel ringil, näiteks võis pakist leida doktorivorsti lati, mis oli nädal varem olnud ühe sugulase doktorantuuri lõpetamise kingituse osa. Ja miks mitte – selge see, et ka endal üle jäänud toit tuleb teistele sokutada, mitte ära visata.
Raiskamist on valus vaadata
Kui uute esemete ja muude keskkonnaressursside raiskamine on liikunud kategooriast „ihaldusväärne ja tore, minu tegutsemisvabaduse osa“ kategooriasse „halb, püüan seda vältida“, hakkab igasuguse raiskamine tekitama siirast soovi see lõpetada.
Olen seda tähele pannud eriti endast nooremate juures. Näiteks kui lasin pärast jõulupidu nõusid pestes kuumal kraaniveel pikalt ja suure survega joosta (suure poti leotamiseks, aga see ei paistnud kraanikausist välja), sekkus üks noorem sugulane. Veearve ei olnud selles majas tema maksta, nii et asi ei olnud kindlasti rahas. Ta lihtsalt ei suutnud pealt vaadata, kuidas soe vesi lihtsalt niisama kraanist alla jookseb, ütles, et seda on valus vaadata. Samasugust valu vee raiskamise pärast kirjeldas ka bakalaureusetudeng: „Olen korduvalt oma emaga tõsiselt tülli läinud, sest ta laseb terve aeg nõusid pestes veel lihtsalt joosta. Eriti rõve on Ameerika filmides see, kuidas hambapesu ajal vesi jookseb, me vahel kodus kerime edasi neid hetki.“ Põlvkondadevaheline veekasutuse erinevus paistab silma ka spordiklubi duširuumis: vanemad prouad kõnnivad vahel rahulikult duši alt minema ja jätavad vee ladinal jooksma, seejärel astub kiirel sammul ligi mõni noorem ning keerab kraani kinni. Mingit rahalist kokkuhoidu sellega ei saavuta, see on lihtsalt intuitiivne käitumine, et lõpetada olukord, mida on ebameeldiv pealt vaadata.
Mis tasub end ära
Hiljuti viisin kolme euro eest ostetud seeliku 23 euro eest parandusse. Nii odava asja parandamine ei tasu ära, mõistlikum on osta uus – olnuks pöörde-eelne reaktsioon sellisele tegevusele. Seades eesmärgiks ressursside raiskamise vältimise muutub see loogika aga täielikult. Eseme parandamisele kuluvat raha tuleb kõrvutada mitte ainult analoogse eseme hinnaga, vaid ka taaskasutuspoodidest uue sarnase asja otsimisele kuluva teadmata pika ajaga ja liita sellele ühe väikese parandatava vea pärast korraliku asja prügimäele saatmise häbitunne. Selle valemi järgi arvutades tasub parandamine ja taaskasutus end peaaegu alati ära.
Hiljuti pidasime huvitava vestluse eespool korduvalt mainitud tudengi ja ühe kogenud keskkonnaspetsialistiga ehitusmaterjalide taaskasutuse teemal. Noorele, kelle omailmas on taaskasutuspoed, sokinõelumine ja veekraani võimalikult kiiresti kinni keeramine normaalne ja intuitiivne tegevus, näis iseenesestmõistetav, et ka igasugune ehitusmaterjali taaskasutamine on põhjendatud ainuüksi sellega, et selle võrra saab jätta uue materjali tootmata ja kasutatava ehitusmaterjali teede täiteks purustamata. Kogenud spetsialist püstitas aga küsimuse, mis tingimustel see end ära tasub, et tegu poleks lihtsalt taaskasutusega taaskasutuse pärast. Huvitav, kas argument „et ei peaks oma uut maja häbenema nagu kiirmoeketi pükse“ sobiks?
Häbitundest ühiskondliku hukkamõistuni
Ökoloog Tuul Sepp avaldas sellesama „Majad, mida me vajame“ näituse kogumikus artikli sellest, kuidas iga liik loob endale instinktiivselt elamiseks võimalikult mugava ökoniši. Inimkond on selles erakordselt osav ning igal põlvkonnal on järjest keerulisem tajuda, milline oleks keskkond, kui seda ei mõjutaks inimese nišiloome. Selle asemel võtab iga põlvkond algseisuks sellise keskkonna, millesse sünnib ja nihutab selle piire muudkui edasi. Agressiivne nišiloome ei ole looduses midagi erakordset: liigid, mis seda liiga agaralt teevad, hävitavad oma elupaiga ja liiguvad mujale edasi või surevad välja. Evolutsioon ei ole pannud nišiloomele pähe päitseid, mis takistaksid sellega üle piiri minemast, selle käigus võivad elusolendid vabalt keskkonnaressursse üle tarbida ja seetõttu ise hävida. Inimese nišiloome (endale hästi mugava pesa ehitamine betoonist ja terasest, kütte- ja jahutussüsteemidest, mootortranspordivahenditest, kiirmoest, ühekordsetest plastpakendtest jne) hõlmab kogu planeeti ja minna pole meil siit kuhugi. Sepp kirjeldas inimkonna kaht tulevikustsenaariumi niimoodi: järgides oma primitiivseid instinkte kaotame enamiku toimivatest ökosüsteemidest, kus me ise elada saame, või murrame välja liigikitsa silmaringiga loomakese käitumisest ning „rakendades üha paremaid teaduslikke teadmisi, muudame põllumajanduse ja loodusressursside kasutamise tõhusamaks, mõistes samal ajal hukka instinkti tarbida üha rohkem ja rohkem“.5
Ilmselt just see tänapäeva külluseajastul tarbetu ületarbimisinstinkti hukkamõistmine ongi toimumas või juba toimunud, vähemalt teatavates ringkondades. Kindlasti ei pretendeeri need mõned näited esindama kogu ühiskonda, aga kuna sisemise rohepöörde märke on näha nii nooremate kui vanemate seas, nii sõprade, kolleegide kui sugulaste ringis, paistab, et see on juba üsna laialt levinud. Järeldada võib sellest kõigest ehk nii palju, et nõelutud sokke ei ole enam vaja häbeneda. Pigem vastupidi.
1 Merle Karro-Kalberg, Kas häbitunne päästab maailma? – Sirp 2. VII 2021.
2 Karola Jaakson, Alternatiivse doxa võimalikkusest. – Sirp 16. XII 2022.
3 Kadarik Tüür Arhitektid, Prügitempel. – Majad, mida me vajame, Eesti Arhitektuurimuuseum 2021.
4 Uska ehk uuskasutuskeskus – toim.
5 Tuul Sepp, Kodu evolutsioon. – Jarmo Kauge, Majad, mida me vajame, Eesti Arhitektuurimuuseum 2021.
Tantsuks süvaökoloogiaga on Arne Næssi elu nimetanud üks tema sõber. Ka „Elufilosoofia“ eessõnas on Toomas Trapido kirjeldanud Næssi kui erakordset inimest, kes tegeles elu jooksul paljude asjadega, mis kokku moodustavad ikkagi terviku: Næss oli filosoofiaprofessor, aga ka vägivallatuse eestkõneleja, kes muu hulgas toetus Gandhi filosoofiale, samuti ka mägironija, õpikute autor, otsest tegevust (direct action) pooldav aktivist ja süvaökoloogia liikumise rajaja. Kõneks olev raamat on aga kaitsekõne tunnetele ja tundetarkusele.
Tunded ja mõistus
1998. aastal ilmunud teos ei ole tüüpiline filosoofiline käsitlus. „Püüdsin kirjutada väikese raamatu, mis käsitleks ainult mõnda mulle isiklikult tähtsat elufilosoofilist teemat, mille peamine lähtekoht ja fookus on tunded,“ on autor oma teost iseloomustanud. Næssile tähendab tarkus ettenägelikkust, võimet väärtusi tähtsuse järgi reastada, arenenud arutlemisoskust, aga ilma tunneteta tarkus ei toimi. „Meil tuleb alati siduda ühte tunne ja mõistus“, „paljud tunded ei ole moes, teised on lausa kohustuslikud“, „kui pole tunnet, pole ka liikumist“ ja „tänapäeva ühiskonnas on tunnetel ärevusttekitavalt madal maine,“ neid ja muid tõdemusi võib raamatust rõõmsa äratundmisega leida.
Spinoza rõõmufilosoofiat hindav filosoof on justkui ise oma õpetuse näide, sest kõikidel tema tegemistel näib olevat rõõmus ja heasoovlik alatoon, milles on teatavat lapselikkust. „Ma ei ole filosoof, vaid elan filosoofiat,“ on öelnud Næss, kes kirjutas sedagi, et tunnete küpsemine algab alles umbes 25ndast eluaastast ja elukunst ise saab täie jõu alles kuuekümnendates. Næss arvab, et inimesed ajavad suuruse ja vägevuse segamini, ei oska enam väikesi asju suurelt teha ja need tõdemused pluss raamatu lõpus kirja pandud rahuloluvalem teevad „Elufilosoofiast“ justkui kõige paremas mõttes eneseabiõpiku mõtlevale inimesele, kes liigset pinnapealsust ei talu.
See jõgi olen mina ise
Eelkõige on Næss tuntud muidugi kui süvaökoloogilise liikumise rajaja.
Süvaökoloogilises liikumises osalejaid ühendab mõte ja tunne, et kõigil osalejatel on iseväärtus. Ka mäel ja jõel. Hasso Krull on kirjutanud, et lameökoloogiline liikumine on Næssi järgi olemuselt inimkeskne: inimesed asuvad selle järgi loodusest kõrgemal ja loodust väärtustatakse ainult sedavõrd, kuivõrd temast on inimestele kasu.1 Seevastu süvaökoloogia ei lahuta inimest tema loomulikust keskkonnast. Næss ja George Session sõnastasid ka kaheksapunktilise platvormi, kus põhilised süvaökoloogilised ideed on esitatud väga kokkusurutud vormis. Platvormi järgi on nii inimlik kui mitteinimlik elu Maal väärtuslik ja mitteinimlike eluvormide väärtus ei sõltu sellest, kui kasulikud on need inimesele. Programmis ei ole tundeid eriti rõhutatud, aga nii konkreetne see platvorm ei ole, kui on kümmekond aastat hiljem sündinud Soome süvaökoloogil Pentti Linkolal, kes pani kirja täpsed nõuded, mida kodanik võib teha ja mida mitte.
Eestist ei ole Põhjamaade-sarnast aktivisti väga võtta, mõtlejat ehk küll. Meenub Jaan Kaplinski, kes küll ei ole end Næssi kombel vajaduse korral mäe külge aheldanud,2 aga räägib kasinusest ja leiab, et oluline on iga hinna eest säilitada ja lastele edasi anda kõik põhilised vanad talupojaoskused. Peab olema kaev, kust saab ämbriga vett võtta ja piisavalt maad, mida harida. Kaplinski leiab sarnaselt süvaökoloogidega, et me oleme tegelikult kohanenud selle eluga, mida elasime paarsada tuhat aastat tagasi ja just sellist elu inimesele vaja ongi. Ta rõhutab, et ole sellejuures üldse pessimistlik, rasked ajad on vaja üle elada.3
Næss ütleb, et ta on pessimist küll lühikese ajahorisondi osas, sest XXI sajandil tuleb üle elada väga rasked ajad, aga pikema perioodi vaatepunktist ikkagi optimist.
Kõiki kolme täiesti eriilmelist mõtlejat seob seegi, et nad on mõjutanud paljusid aktiviste, kirjutajaid, filosoofe, liikumisi. Norra dokumentaalfilmide režissöör ja aktivist Ola Waagen ütleb, et Arne Næssi süvaökoloogia käsitlus on inspireerinud nii tema enda arusaamu keskkonnast kui ka Norra keskkonnakaitseliikumist tervikuna. Kui Waagen esimest korda selle valdkonnaga kokku puutus, olid Næssi mõtted just sellised, mis tema omadega kokku kõlasid.
Unistustemaa
Ka islandlastel on oma kirjanikust aktivist olemas. Andri Snær Magnason esines hiljuti Müürilehe festivalil ja tema viimane teos „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust“ („Um tímann og vatnið“) on tõlgitud ka eesti keelde (Postimehe Kirjastus, 2022). Seda raamatut võib pidada mõtteliseks järjeks 2006. aastal ilmunud „Unistuste maale“4 („Draumalandið“), mis pälvis erakordselt suurt tähelepanu nii Islandis kui rahvusvaheliselt. Raamat räägib protsessidest, mis on viinud Islandi looduse hävitamiseni, eelkõige Kárahnjúkari hüdroelektrijaama ehitamisest. Magnason kirjutab kirega, põnevalt, iroonilise huumoriga ja kõigest hoolimata positiivsel toonil. „Suurepärane lugemismaterjal,“ kirjutab üks paljudest kiitjatest Goodreadsi platvormil, „mõnedel lehekülgedel on autori karjeid lausa kuulda“. Magnason on öelnud, et ta põles raamatut kirjutades läbi ja imestanud, miks ta oskas tollal näha ainult kohalikku probleemi, mitte niivõrd seda, mis toimub maailmamere ja kogu planeediga.5
Autori läbipõlemine kõlab aktivistile iseloomulikult nagu ka tema kirjeldused tüütutest kohtumistest inimestega, kes talle iseenda keskkonnakäitumist kirjeldavad. See tuleb ilmselt väga tuttav ette näiteks neile veganitele, kellele pea kõik lähi- ja kaugemad kontaktid kirjeldavad oma toitumisharjumusi justkui heakskiitu või andeksandi oodates. Kohalike sündmuste kirjeldamisest hoolimata on Magnasoni raamat üks äratuskelladest, kus globaalse ökokatastroofi toimumine on selgelt ja ilustamata välja öeldud. Suurkorporatsioonide huvides ehitatud tammidest huvitavamgi on lugeda, kuidas selliste loodust kahjustavate ja tegelikult mittevajalike otsusteni jõuakse. Autor kirjeldab, kuidas inimesed elavad justkui erinevas reaalsuses (väga asjakohane meie poliitilise polariseerituse ajal), kuidas haridus kaugeneb elust ja kuidas noored elavad eelkõige tänu tehnoloogiale püsivas kontaktis ainult oma põlvkonnaga. „The now is the new eternity“ („olevik on uus igavik“) on vist kõige tabavam kirjeldus sellest, mis inimestega toimub ja kuidas on tekkinud massiapaatsus, mis mõjutab ka neid, kes üritavad maailma kõigest hoolimata parandada. Snæril sobib Næssi raamatule pühendatud kirjutises pikemalt peatuda küll, sest ta jõuab, nimetamata end süvaökoloogiks ja õigupoolest ka ise eeskuju näitamata, samasse kohta välja. „Kas meil on ikka majanduskasvu tarvis?“ ja „Miks me ei näe ajalehtede esikülgedel pealkirju nagu „Jõhkra majanduskasvu kaasatoodud ohud järgmisel aastal““? Hirmsasti tahaksin, et meilgi oleks selliseid aktiviste, kirjanikest superstaare nagu Snær, kes liigselt noomimata ja koomilist teravust säilitades oskaksid ja jaksaksid kõige tähtsamast kirjutada ja rääkida.
Keskkonnaliikumise aktivistid on ju aastaid rääkinud, et praegune keskkonnapoliitika ei vii edasi ja tammub paigal. Tegema ja muutma peab palju rohkem, paremal juhul on keskkonnapoliitika kliimasoojenemise teadvustanud ja protsessi natuke pidurdanud, aga üldse mitte piisavalt. Næss ja tema järgijad rõhutavad, et ega muud varianti peale süvaökoloogilise suhtumise meil polegi. Inimesel peab olema ümbritseva maailmaga spirituaalne, intellektuaalne ja ka füüsiline kontakt, sest kui me loodusest eraldume, siis hakkavad inimene ja kogu ühiskond tundma soovi kontrolli ja võimu järele. Loodusega kooskõlas elades peaksime seda tahtma, see võiks olla inimese loomulik elulaad, mitte moraalne kohustus. Nii jääks Maa alles ja kõik oleksid õnnelikumad ja rikkamad.
1 Hasso Krull, Elusus ja süvaökoloogia. – Sirp 3. IX 2009.
2 Dokumentaalfilm Jan van Boeckel, The Call of the Mountain: Arne Naess and the Deep Ecology Movement. 1997.
3 Epp Petrone, Jaan Kaplinski seni avaldamata intervjuu: „Ökokatastroof tuleb järsku, mitte aegamööda“. – Eesti Ekspress 11. VIII 2021.
Juhime evolutsiooni, aga kuhu? Lugu sellest, kuidas inimene loodusele vastu hakkas ja haledalt läbi kukkus
KURMO KONSA
Murest looduse pärast kumab kusagilt kaugelt läbi ka uhkus inimese jõu ja võimsuse üle. Seda ei ole küll kombeks tunnistada, aga nii see ometigi on. Lõpuks on ju inimesed need, kes loodusele „appi lähevad“, metsad ja rannad sodist puhtaks teevad ja korduvkasutusega topsidest latet joovad. Ei pea vist mainimagi, et loodusel on sellest ükskõik. Loodus lükkab hõlpsasti kõrvale kõik katsed teda alistada, tema üle valitseda või isegi tema eest hoiduda. Põhjus on väga lihtne: ka inimene on looduse osa ja allub looduse seadustele. Inimesed võivad üksteist ninapidi vedada, aga mitte loodust. Ei tasu ka unustada, et loodus on halastamatu, mitte inimlikus mõttes, vaid selles, et loodusseadused ei hooli kellegi arvamusest ja tunnetest. Milline on maailm siis, kui paigutada inimene tema õigele bioloogilisele kohale?
Meid on küll palju, aga oleme üksi
Kui vaadata inimest koos kõikide Maal elavate elusolenditega, siis selgub tõsiasi, et inimesi on küll arvult palju, aga ollakse üsna üksi. Kuidas seda mõista? Inimene on bioloogiline olend liiginimega Homo sapiens sapiens, nüüdisinimene ehk pärisinimene. Tegemist on perekonda inimene (Homo) kuuluva alamliigiga. Teiseks, nüüd juba väljasurnud liigiks selles perekonnas oli Homo neanderthalensis, neandertallane ehk neandertali inimene. Lähimate sugulasliikide arvukusega ei saa samuti kiidelda. Inimlaste ehk hominiidide (Hominidae) sugukonda kuuluvad peale inimese veel orangutanid, gorillad ja šimpansid.
Kõikide elusorganismide liikide arvu Maal ei tea täpselt keegi. Isegi teadlaste hinnangud kõiguvad ühest-kahest miljonist 100 miljonini. Kõige realistlikumad hinnangud jäävad vahemikku 5–20 miljonit.1 Taimeliike on praeguseks teada 320 000 ja loomaliike 1,5 miljonit, kuid uusi liike kirjeldatakse juurde kiirusega u 10 000 liiki aastas. Loomulikult sureb ka osa liike välja, enne kui keegi neid kirjeldada jõuab. Seeneliike on teada 148 000, seejuures avastamata seeneliike on ilmselt veel miljoneid. Kõige enam elutseb Maal aga bakteriliike, kellest me jällegi tunneme vaid murdosa. Bakteriliike võib olla isegi kuni triljon. Viiruste kohta on raske midagi täpsemat arvata, aga pakutud on arve sadades miljonites.
Hästi, vaatame siis hoopiski isendite hulka ja biomassi. Inimeste arv on muidugi väga suur, 2022. aasta novembris kerkis see arvestuslikult üle 8 miljardi. Inimeste biomass on 105 miljonit tonni – suur kogus küll, kuid see moodustab kõigest 0,01% Maa elustiku biomassist. Inimene koos kariloomadega moodustab 96% kõikide imetajate biomassist.
Kõik liigid sõltuvad üksteisest, kuid inimese puhul on see sõltuvus võrreldes paljude teiste elusolenditega veelgi suurem.
Need on suured arvud, aga vaadakem nüüd, kes siis tegelikult Maal valitsevad. Kõik loomad – sealhulgas imetajad, inimene kaasa arvatud; linnud, kalad, putukad moodustavad kõigest 0,37% kogu Maal olevast biomassist. Suurema osa biomassist moodustavad seega taimed, bakterid, seened ja bakterite sarnased ainuraksed mikroorganismid arhed. Maa suveräänseteks valitsejateks võib lugeda taimi, kes moodustavad kogu biomassist 82%, neile järgnevad bakterid, kelle arvele langeb 13% biomassist. See on täiesti mõistetav, kuna taimed ja autotroofsed bakterid on peamised orgaaniliste ühendite valmistajad. Nemad moodustavad toiduahelais esimese lüli ehk siis valmistavad orgaanilise aine, mida kõik ülejäänud organismid tarbivad. Suur osa organismidest elab maismaal (86%), ookeanide arvele langeb vaid 1%. Suur osa bakteritest elab aga hoopiski peitununa sügavale maapinda.
Loomadest moodustavad inimesed samuti vaid täiesti tühise osa. Maa valitsejateks on ilmselgelt lülijalgsed, ennekõike putukad, kes moodustavad kõikidest loomaliikidest 75%.
Järeldus on ilmne: nii isendite arvult kui ka biomassilt ei ole inimesed kaugeltki maailma valitsejad. Inimkond on tühine osa kogu elusmaailmast. Sedasama ei saa muidugi öelda meie tegude kohta.
„Suurte tegude“ tallermaa
Nii nagu laulis kunagises multifilmis Aatomik: „Olen ise väikene, olen väike, kuid mu jõud on suur,“ on ka inimkond harukordne just oma tegevuse poolest. Tõsi on see, et kõik elusolendid mõjutavad keskkonda, kus nad elavad. Tuletagem meelde näiteks korallpolüüpe, Suure Vallrahu „autoreid“. Siiski on inimene erilisel kohal võrreldes teiste organismidega just keskkonna muutmise ulatuse aspektist. Inimliik on võimeline mõjutama ökosüsteeme äärmiselt suurel määral kuni nende täieliku hävitamiseni välja.
Inimese levimisega üle maakera on kaasnenud märkimisväärne mõju ümbritsevale keskkonnale. Võib öelda, et inimkond on väga võimas keskkonnafaktor, mis on määrava tähtsusega kõikide Maal asuvate ökosüsteemide suhtes. Seejuures pole inimese ajalooline mõju sugugi uus nähtus. Ka oma arengu varastel etappidel muutsid inimesed märkimisväärselt ökoloogilist keskkonda, kogudes söödavaid taime- ja loomaliike, põletades metsi ja rohumaid, et luua kasutatavatele taimeliikidele soodsamaid tingimusi. Inimene on muutnud keskkonda nii kohalikul, regionaalsel kui ka üleilmsel tasandil juba vähemalt viimase 50 000 aasta kestel. Globaalselt peetakse esimeseks olulisemaks nn megafauna hävitamist inimeste poolt. Megafaunaks kutsutakse Austraalias, Ameerikas ja ka muudes maailma piirkondades elanud hiigelsuuri loomi, nt laisikud, äikeselind, hiigel-kängurud, mammutid, piisonid, karvased ninasarvikud jt. Nende väljasuremise põhjustes ei ole teadlased ühel meelel, aga inimeste osalust selles peetakse tõenäoliseks. Hinnatakse, et ajavahemikul 52 000 kuni 9000 aastat eKr kadus üle 178 suurimetajate liigi.2 Teisalt on leitud, et juba 200 000 aastat tagasi muutsid inimeste tekitatud tulekahjud taimestikku suures ulatuses.
Koos põllumajanduse arenguga hakkas inimese mõju järjest suurenema. Viimase 5000 aastaga on inimtegevuse mõjul vähenenud kogu Maa elustiku biomass poole võrra, peamiselt metsaalade raadamise ja põllumaaks muutmise teel. Just põllumajandus kujundab keskkonda üha enam ümber. Tänapäeval moodustavad 60% kõikidest imetajatest koduloomad, peamiselt veised ja sead. Lugu pole teistmoodi ka lindude puhul, neist 70% on tehistingimustes peetavad kodulinnud. Põllumajanduse ja loodusliku keskkonna muutmine on viimase 5000 aasta jooksul vähendanud biomassi hulka 50% võrra.3
Inimene korraldab ümber aineringeid
Märksa enam kui mõju loomaliikide arvukusele ja levikule näitab inimtegevuse ulatust toime keemiliste elementide ringetele ja maapinna ümberkujundamine. Inimese tegevus mõjutab suurel määral peamisi keemilisi tsükleid, millest sõltuvad kõik Maa ökosüsteemid. Inimene kasutab üle poole kogu planeedil fotosünteesi tulemusena moodustuvast orgaanilisest ainest (primaarproduktsioonist).4 Inimmõju Maa süsinikuringele on alates XVIII sajandist järjest enam kasvanud ning ulatus 2021. aastal 36,3 miljardi tonnini.5 Sellise koguse süsiniku lisandumise tagajärjel süsinikdioksiidi sisaldus atmosfääris suureneb ning kuna süsinikdioksiid on üks kasvuhoonegaasidest, kaasneb sellega Maa kliima soojenemine. Praegune süsinikdioksiidi sisaldus atmosfääris võib olla 20 miljoni aasta suurim.
Põhjapoolkeral on XX sajand olnud viimase 1000 aasta jooksul kõige soojem. Maa keskmise temperatuuri tõus mõjutab vahetult ka inimest, kuigi selle mõju täpne hindamine on jällegi keerukas. Kuumalained ja ebatavalised kliimanähtused tekitavad otsese ohu inimeste elule ja tervisele. Keskkonnatingimuste pikemaajaline ja püsiv muutumine ei pruugi olla nii hirmuäratav ja kohe silmatorkav, aga see kujundab ümber kogu eluslooduse geograafilise jaotuse Maal.
Inimene on asustanud kõikvõimalikud elukeskkonnad ja lühiajaliselt isegi ookeanisügavused ning lähikosmose. Juba esiajaloolised kütid ja korilased hõivasid peale sobivamate elupaikade ka vägagi äärmuslike keskkonnatingimustega Arktika jääväljad ning Austraalia ja Lõuna-Aafrika kõrbed. Ekstreemsetes tingimustes ellujäämiseks kasutab inimene tänapäeval tehnika abi. Hoolimata tehnoloogilistest edusammudest mõjutavad siiski kõiki endiselt ka keskkonnatingimused. Üheks võimaluseks, kuidas hinnata keskkonnatingimuste mõju inimesele, on kasutada ökoloogilise niši mõistet. Ökoloogiline nišš ongi mingi populatsiooni püsimiseks vajalike keskkonnategurite olemasolu. Kui võtta arvesse vaid temperatuuri ja sademeid, siis võib seda ka nimetada klimatoloogiliseks nišiks.
Küsimusele, milline on inimese klimaatiline nišš, polegi kerge vastata. Kui alustada sellest, mis on selge, siis on näha, et külmades piirkondades, kus keskmine temperatuur on alla null °C, elab vähem kui 1% inimkonnast. Samuti elab vähe inimesi aladel, kus on kuiv (aastane keskmine sademete hulk alla 400 mm). Võrdluseks võib tuua Eesti, kus aasta sademete summa ulatub 550 mm rannikul ja saartel 750 mm Lääne- ja Kesk-Eestis. Suurem osa inimpopulatsioonist elab temperatuurivahemikus 0–30 °C. Siiski elab suurem osa inimesi soojemates piirkondades, kus temperatuur on vahemikus 20–30 °C. Kui vaadata inimeste arvu ruutkilomeetri kohta, siis see on keskmiselt suurem mõõdukama temperatuuriga aladel.6 Piirkonnad, kus keskmine temperatuur on üle 30 °C, ei ole inimestele jällegi väga sobivad. Loomulikult on inimeste ökoloogiline nišš ajaloo jooksul muutunud. Kui inimliik Aafrikas välja kujunes, siis sõltus neile sobiv temperatuurivahemik esialgu vaid organismi füsioloogiast. Mõnus temperatuur oli ilmselt vahemikus 21–27 °C. Selline soojavõitu olemine meeldib meile praegugi.
Peale tule, riietuse ja varjualuste kasutuselevõttu said inimesed hakkama juba peaaegu igasugustes keskkonnatingimustes. Kindlasti ei tohi unustada ka vee kandmiseks sobivate nõude olemasolu, mis tegi võimalikuks inimeste asumise kuivadesse piirkondadesse. Ilmselt oligi inimeste klimaatiline nišš kõige laiem just püügimajanduse ajal. Koos põllumajanduse levikuga, mis algas umbes 10 000 aastat tagasi, hakkas inimese klimaatiline nišš jällegi kokku tõmbuma. Inimeste arv kasvas just sellistes piirkondades, mis olid sobivad taime- ja loomakasvatuseks. Põllumajanduseks kõige sobivamad tingimused valitsevad just parasvöötmes.
Mis saab siis, kui kliima muutub? Sellisel juhul on elusorganismidel kaks võimalust. Kas kohaneda muutuvate oludega või liikuda sinna, kus kliimatingimused on jäänud endiseks. Inimene tegutseb samamoodi kui kõik teisedki elusolendid. Mingi osa kohaneb muutuvate oludega ja mingi hulk rändab sobivatesse piirkondadesse. Võimalikku migratsiooni on püütud ka modelleerida, kuid need tulemused on väga esialgsed.
Kas inimene on kerge saak?
Kuidas teised elusorganismid inimest ära kasutavad? Kuigi ohuolukordades võivad inimesi rünnata paljud loomad, on inimene otseseks saagiks küllaltki vähesetele kiskjatele. Otseste inimsööjate hulka võib lugeda lõvid, tiigrid, leopardid, jääkarud, suured krokodillid, Komodo varaanid ja hüäänid. Inimeste arv, kes lihtlabaselt nahka pistetakse, ei ole siiski väga suur. Selle kohta on raske andmeid leida, kuid näiteks lõvid tapavad aastas 50–250 inimest. Ilmselt kõige enam söövad inimesi ära krokodillid, Aafrikas sureb igal aastal krokodillirünnakute tagajärjel ligikaudu 1000 inimest. Hoopis suuremas ulatuses kasutavad inimest ära mitmesugused parasiidid ja haigustekitajad.
Keskkonna tehislikustumine on muutnud ka haiguste iseloomu ja levikut. Inimese tihe kokkupuude kodu- ja metsloomadega annab võimaluse zoonootilistele haigustele, mida põhjustavad teistelt liikidelt inimesele üle kanduvad patogeenid. Inimhaiguste ajaloole tuginedes võib küllaltki kindlalt väita, et selline haigustekitajate levik loomadelt inimestele on pigemini reegel kui erand. Uute looduslike piirkondade hõivamine ja inimeste kokkupuuted loomadega on olnud paljude haiguste inimestele ülekandumise põhjuseks. Tänapäeval teadaolevatest haigustest on ligikaudu 60% just sellise päritoluga. Veislastelt on inimesed saanud leetrid, tuberkuloosi, Siberi katku ja rõuged; sigadelt ja veelindudelt pärinevad gripp ja läkaköha; lindudelt malaaria, koerlastelt marutõbi, hirvlastelt Lyme’i tõbi (borrelioos), ahvidelt HIV. Koroonaviiruse täpne allikas ei ole teada, kuid suure tõenäosusega on selleks nahkhiired.
Inimestele kõige ohtlikumad mikroobid ongi enamasti just need, mis põhjustavad zoonootilisi haigusi. Igal aastal registreeritakse umbes 15 uut patogeenset mikroorganismi.7 Viimase paarikümne aasta jooksul on toimunud laiaulatuslikke kas siis uute või taas ilmunud viiruste põhjustatud epideemiaid. Näiteks võib tuua ägeda respiratoorse sündroomi (SARS) viiruse, linnugripi viiruse, respiratoorse sündroomiga Lähis-Ida koroonaviiruse, Ebola ja muidugi SARS-CoV-2, mis põhjustas COVID-19 pandeemia.
Vaid ligikaudu vähem kui 1% bakteritest põhjustab inimestele haigusi ja bakterite vastu on õnneks olemas antibiootikumid. Esimese antibiootikumi avastas Alexander Fleming 1928. aastal. Tegemist oli penitsilliiniga – ainega, mida eritavad hallitusseened oma konkurentide, bakterite, hävitamiseks. Laiemasse kasutusse jõudsid antibiootikumid 1940. aastatel ning see mõjutas kardinaalselt nakkushaiguste ja haavanakkuste ravi. Senised surmavad haigused muutusid ühtäkki lihtsalt ravitavaks. Bakterinakkuste korral on tänapäeval peamised probleemid seotud antibiootikumidele resistentsete bakteritüvede ilmumisega. Antibiootikumidele resistentsete bakterite tõttu suri 2019. aastal 4,95 miljonit inimest. Tegemist on juba praegu ülimalt tõsise probleemiga, millele kiireid lahendusi ei ole.8 Selle põhjuseks on aga jällegi inimene ise, kes kiirendab märkimisväärselt bakterite evolutsiooni.
Seened põhjustavad aastas kuni miljardi inimese nakatumise ja ligikaudu 1,6 miljoni inimese surma. Andmed on muidugi ligikaudsed, kuna seennakkusi on küllaltki keeruline diagnoosida. Samuti on inimestele patogeensete seente täpsem uurimine alles lapsekingades. Ilmsesti on seened just see organismirühm, kust võib välja ilmuda üks või ka mitu vägagi ohtlikku haigustekitajat. Tuntud 150 000 seeneliigist põhjustavad inimesel haigusi umbes 200 liiki.9 Samal ajal on avastamise ootel veel mõned miljonid seeneliigid ja nende hulgas olevate patogeenide hulk on teadmata.10 Seente esiletõus patogeenidena on seotud mitme asjaoluga. Ühelt poolt suureneb immuunprobleemidega inimeste hulk, osa neist põeb immuunsüsteemi kahjustavaid haigusi, näiteks aidsi, teised kasutavad loomulikku immuunsust mahasuruvaid ravimeid. Häired immuunsüsteemi töös avavad aga kohe tee seennakkustele. Teisalt mõjuvad keskkonnamuutused, nt keskmise temperatuuri tõus, soodsalt seente levikule. Seenevastaseid ravimeid on vähe ja seened kipuvad nende vastu resistentseks muutuma.
Nakkushaiguste puhangute ja uute patogeenide ilmumise sagedus on alates 1980. aastatest järjest kasvanud. Tõsi küll, tänu ennetus- ja ravimeetodite arengule on nakkushaigustest mõjutatud inimeste arv vähenenud. Zoonootiliste haiguste sagedus on samuti tõusuteel, kasvab ka üha uute seda tüüpi haigustekitajate arv.11 Lõppjäreldus on lohutu: uued pandeemiad tulevad igal juhul, sest levikukeskkond on lihtsalt nii hea.
Mida enam inimesed metsaalasid raadavad, kas siis selleks, et saada põllumaad, rajada kaevandusi või elamumaad, seda rohkem satuvad nad kontakti patogeene kandvate elusolenditega. Mida vähemaks jääb loomadel elupaiku, seda tihedamalt nad koonduvad ja seda suurem on tõenäosus uute haigustüvede tekkeks. Uuringud on näidanud, et kui bioloogiline mitmekesisus väheneb, siis jäävad ellu nimelt need loomad, kes kannavad inimestele ohtlikke haigustekitajaid.12 Kui metsade pindala väheneb 10%, siis samal ajal suureneb malaariahaigete arv 3,3 protsendi võrra, mis ei tundu esmapilgul väga suure tõusuna, kuid tähendab 7,4 miljonit inimest.13
Inimestel on selge suundumus koguneda järjest suurematesse gruppidesse. Praegu elab 56% ehk 4,4 miljardit inimest linnades ning linnade kasv jätkub. Tihedalt koos elavad inimhulgad on lausa ideaalne keskkond haigustekitajate levikuks. Teiseks nakkuste leviku soodustajaks on loomulikult reisimine. Transpordi arengu ja inimrühmade vaheliste kontaktide suurenemisega on alati kaasnenud ka haiguste levik.
Inimene kui evolutsiooni kiirendi
Inimese tegevus kiirendab suurel määral mitmete liikide, ennekõike haigustekitajate, põllumajanduskahjurite, inimkaaslejate ja kütitavate loomade evolutsioonilisi muutusi. Näited antibiootikumidega kohanevatest bakteritest ja insektitsiidide suhtes resistentsetest putukatest kinnitavad organismide bioevolutsiooni otsest sõltuvust inimtegevusest. Inimesest on saanud kõige mõjukam evolutsiooniline tegur Maal.
Inimesest tugevasti mõjutatud ökosüsteemides on organismide kiirenenud evolutsioon vägagi tavaline. Arvestades inimkonna mõju tugevnemist on selge, et inimese kiirendatud evolutsioon tekitab inimkonnale üha suuremaid probleeme ja need ei piirdu kaugeltki ainult haigustekitajate või biokahjustajatega. Nii näiteks vähendab intensiivne kalapüük kalade kasvukiirust ja peenema keha tõttu mahuvad nad läbi võrgusilmadest. Liikide ümberpaigutamine põhjustab nii ümberpaigutatavate liikide kiiret kohastumist uue keskkonnaga kui ka kohalike liikide evolutsiooni kiirenemist. Sellised inimese tekitatud evolutsioonilised muutused võivad ületada looduslikku evolutsioonikiirust suurusjärkude võrra.
Järeldus on jällegi lihtne: Maa ökoloogiline keskkond on juba muutunud ja muutub edaspidi kiirenevas tempos. Küsimus on selles, kas inimkond suudab kohaneda nende ülisuurte keskkonnamuutustega, mida ise esile kutsub. Inimene reageerib keskkonnamuutustele nagu kõik teisedki elusolendid, see tähendab, et inimene püüab keskkonda üha enam kontrollida, tehes seda tehnoloogia ja tehnika abil. Sellega kaasneb ka inimese eraldamine loodusest, inimese pidamine millekski muuks kui tavaliseks bioloogiliseks liigiks teiste hulgas.
Kuid inimese eriomased tunnused ei tee tema bioloogilist olemust olematuks. Kõik liigid sõltuvad üksteisest ning inimese puhul on see sõltuvus võrreldes paljude teiste elusolenditega veelgi suurem. Elu ja evolutsiooni seaduspära inimene muuta ei suuda, loodetavasti suudetakse muuta oma suhtumist ja käitumist.
1 Andy Purvis, How did IPBES Estimate ’1 Million Species At Risk of Extinction’ in #GlobalAssessment Report. – ipbes.net 22. V 2019.
2 Hannah Ritchie, Fiona Spooner, Max Roser, Biodiversity. Our world in data.
3 Vaclav Smil, Harvesting the Biosphere: The Human Impact. – Population and Development Review 2011, 37, 4, lk 613–636.
4 Rob Dunn, A natural history of the future. Basic Books, London 2021, lk 16.
5 IEA. Global energy review: CO2 emissions in 2021.
6 Chi Xu, Timothy A. Kohler, Timothy M. Lenton, Jens-Christian Svenning, Marten Scheffer, Future of the human climate niche. – Proc. Nat. Acad. Sci. 2020, 117, lk 11 350–11 355.
7 Bjørg Marit Andersen, Dangerous Microbes. Prevention and Control of Infections in Hospitals. Springer 2018, lk 1021–1028. doi:.
8 Tosin Thompson, The staggering death toll of drug-resistant bacteria. – Nature 31. I 2022.
9 Antonis Rokas, Evolution of the human pathogenic lifestyle in fungi. – Nat. Microbiol. 2022, 7, lk 607–619. 0
10 David L. Hawksworth, Robert Lücking, Fungal diversity revisited: 2.2 to 3.8 million species. – Microbiol. Spectr. 2017, 5, 4.
11 Katherine F. Smith, Michael Goldberg, Samantha Rosenthal, Lynn Carlson, Jane Chen, Cici Chen, Sohini Ramachandran, Global rise in human infectious disease outbreaks. – Journal of the Royal Society Interface 2014, 11, 101.
12 Felicia Keesinga, Richard S. Ostfeld, Impacts of biodiversity and biodiversity loss onzoonotic diseases. – PNAS 2021, 118, 17.
13 Andrew J. MacDonald, Erin A. Mordecai, Amazon deforestation drives malaria transmission, and malaria burden reduces forest clearing. – PNAS 2019, 116, 44, lk 22212–22218.
Looduse rööbastel ehk Rail Balticu tegelik hinnasilt
HELENA STREIMANN
Dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (Levila, Klaasmeri, Eesti2023, 93min), režissöör Marianne Kõrver, idee autorid Hanna Samoson, Daniel Vaarik ja Eero Epner, operaator Hanna Samoson, helilooja Janek Murd.
10. märtsist avanes Eesti kinopublikul viimaks võimalus vaadata teekonnafilmiks üle kasvanud dokumentaalfilmi, kus jälgitakse kunstniku ja matkaja Hanna Samosoni teekonda piki kaua oodatud Rail Balticu trassi Eestis.
Railbaltica.org kodulehe järgi on Rail Baltic „rohevööndi raudteetranspordi taristu projekt, mille eesmärk on integreerida Balti riigid Euroopa raudteevõrku.“1 Projektis lubatakse loodust säästval viisil vähendada kiirrongidega sõiduaega Varssavi, Vilniuse, Riia ja Tallinna vahel. Kuid Rail Baltic on andnud põhjust ka küsimusteks. Peale keskkonnaga seotud problemaatika on projekti saatnud mitmed vastuolud, nagu segadus lõppmaksumusega ja valmimise venimine. Seetõttu on nii mõnigi kord väljendatud kahtlust, kas projekt saab üldse kunagi tegelikkuseks.
Abiks režissöör Marianne Kõrver, hakkab Hanna Samoson 19. oktoobril 2020 sammuma mööda 213 kilomeetri pikkust Rail Balticu trassi koridori. Seljas on tal rakmed, mis võimaldavad kinnitada rinnale nutitelefoni ja GoPro kaamera, mis salvestavad kõik tema pilgu ees avaneva. Pilt kandub omakorda otse edasi Facebooki. Nii saab Hanna endale reaalajas saatjaks arvuka kaaskonna, võimaldades neil interaktiivselt osaleda uurimisretkel, mille käigus vaadeldakse, õpitakse tundma ja mõistma, milline on Rail Balticuga kaasnevate muutuste tegelik hind.
„Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on otseülekande töödeldud versioon, jutustus kõige olulisemast, mis Hannat sellel retkel ees ootas: tema ees laiuvatest maastikest ja teel kohatud inimestest ja loomadest, nii surnud kui ka elavatest. Filmi autorid tabasid juba ettevõtmist alustades ära lihtsa põhimõtte, mis on ajaproovile hästi vastu pidanud: inimesed vajavad lugusid, et nende kaudu ja nende abil probleeme lahti mõtestada ja oma järeldused teha. Kogu trassi läbimise ja nähtu filmimisega näidatakse Rail Balticut täiesti uuest perspektiivist, kusjuures saavad sõna ka loodus ja selle asukad.
Kuigi film koosneb spontaanselt filmitud kaadritest Hanna Samosoni ümbritsevast elust, on lummav, kuidas filmi käigus kujuneb välja ka sümboolne tasand ja temaatiline sidusus.
Üks selle inspireeriva projekti suuremaid õnnestumisi on see, et vaatajale näidatakse palju enamat kui ainult matkarada. Kuigi film koosneb spontaanselt filmitud kaadritest Hannat ümbritsevast elust, on lummav, kuidas filmi käigus kujuneb välja ka sümboolne tasand ja temaatiline sidusus. Sellel ekspeditsioonil puutumata loodusse uuritakse tänapäevast Eesti maaelu, äsja avastatud tehnoloogia võimalusi, inimeste suhet loodusega, meedia ja ajakirjanduse tegelikku olemust – ja isegi surma.
Lühikesed, aga seda tähelepanuväärsemad on kohtumised majaomanike, metsatööliste ja isegi ajakirjanikega. Need leiavad aset Hanna retkel paksudes metsades, avatud maastikel ning teekonnaga ristuvatel jõgedel. Need tsivilisatsiooni ootamatud, aga ausad pintslitõmbed moodustavad eestimaalaste praegusest südametunnistusest veenva antropoloogilise läbilõike. „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on lugu inimese suhtest oma keskkonnaga maailmas, kus elu linnades sunnib terveid rahvaid ja kultuure üha enam loodusest võõranduma.
Kuku Raadio taskuhäälingus „Kuku pärastlõuna“ rõhutab režissöör Marianne Kõrver, et teda pole kunagi ülemäära huvitanud filmis poliitiliste teemade kujutamine.2 Ka Hanna mainib intervjuus enne retkele asumist, et loodab oma otseülekandega julgustada inimesi arutlema laiemalt kui ainult projekti poolt või vastu. Tema nägemuses annab just visuaalne aspekt võimaluse reageerida värske pilguga sellele, millele vaatajad on tunnistajaks. Just siin demonstreerib filmi formaat potentsiaali minna sügavuti dokumentaalse sisuga ning selle üle mõtiskleda, esitades Rail Balticu lahtimõtestamise ja omaksvõtmise kohta küsimusi, mis ei piirdu ainult valikuga „ehitada või mitte“.
Ehkki Hanna rõhutab, et tema võttis ette kõigest erapooletu retke, et raudteetrassi näha ja tundma õppida, ei puudu filmis siiski ka mõningane poliitiline alltekst. Pole võimalik ignoreerida kogu filmi läbivat hoovust, mis näitab loodust müstilise ja kaunina. Hannat ümbritsevat keskkonda võib käsitleda kui ohvrit, kelle suhtes pole kuritegu veel toime pandud. Ja vaatamata sellele, kui suur on Hanna üle looduse võim, mis sunnib teda pidevalt otsima ja leidma hakkamasaamiseks uusi lahendusi, ei lase puudel leiduvad grafitid ning metsas kohatud Rail Balticu töölised unustada, et loodus on inimkonna elatustaseme nimel ohvriks toodud, ilma et loodusel oleks mingitki võimalust enda kaitsmiseks tehnoloogia ja poliitika eest.
Kõrver rõhutab, et oli eelkõige huvitatud sellest, kuidas käsitleda mõnda poliitilist teemat (nagu näiteks Rail Balticu rajamine) uudses ja kaasavas vormis. Võtnud kasutusele otseülekande, on tegijad andnud vormi abil sisule uue võlu: nimelt täpse aja- ja kohataju, mis kipub tänapäeva filmis arvukate katkestatud tegevusliinide tõttu sageli kaduma minema (näiteks kas või rongireisid). Otseülekande tõttu mõistab vaataja täielikult ja vahetult, mida tähendab Rail Balticu trassi läbimine, seejuures luuakse ka uudne tunnetus pingetest. Pikkade, vahejuhtumiteta matkade jooksul ei saa vaataja kordagi lahti tundest, et kohe toimub sündmuste käigus mingi ootamatu pööre. See kõik teeb sündmused emotsionaalselt veelgi mõjuvamaks.
Vormiga eksperimenteerimisega, nagu ka siin, kaasnevad alati kahtlused ja hirmud lõpptulemuse osas. Filmi tegijad andsid endale algusest peale aru, et selline projekt nõuab õnnestumiseks palju tööd. Lisaks suurele füüsilisele koormusele tuli lahendada ka mitmed tehnilised väljakutsed. Erinevalt segadusse ajavatest ja vastuolulistest poliitilistest küsimustest, mis ümbritsevad Rail Balticut, oli otseülekande eesmärk tagada pidev ja aus, lõikamata ja kallutamata visuaalse info voog. Ei tohi siiski unustada, et „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on otseülekande töödeldud versioon, mis tähendab, et mingi objektiivsuse kiht on läinud filmis pöördumatult kaduma. Siiski võib juba ainuüksi terve trassi rasketes keskkonnatingimustes läbimise otseülekannet pidada suurepäraseks saavutuseks.
Veelgi enam: projektiga, kus keskkond ise saab sõna oma loo jutustamiseks, on filmi tegijad murdnud välja omaenda kontrolli alt. Nende võim on taastunud alles filmi toimetamisel. Just selliste, tegijaid proovile panevate projektide tulemina sünnivad teedrajavad ja julged teosed, mis annavad võimaluse vaadata uuest küljest nii dokumentaalfilmi formaadile kui ka sellele, kuidas kasutada uuenevat tehnoloogiat meie ajastu lugude jutustamiseks.
Enne järelduste tegemist toob film esile selle, kui tähtis on lasta sündmustel tulla enda juurde just nii, nagu nad tulevad, oma kõige ehedamal, kõige lihtsamal kujul. Ainult siis sünnib selgus. Hoolimata sellest, kas Rail Baltic saab kunagi valmis või mitte, on „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ andnud Eesti Rail Balticu trassile ajaloos kindla aja ja koha. Seda salvestist sealt enam ei kustuta.
1 Rail Baltic – sajandi projekt. Rail Baltica, https://www.railbaltica.org/et/rail-baltica-sajandi-projekt/
2 Marianne Kõrver Ja Daniel Vaarik. Mida kujutab endast uus raudteefilm „Trail Baltic“. „Kuku pärastlõuna“ 9. III 2023.
Philadelphia politseimaja ja Ahmedabadi ülikooli kampus
RIIN ALATALU
Rahvusvahelistel muinsuskaitseorganisatsioonidel on mitmeid võimalusi, kuidas tegeleda ohustatud pärandiga. Maailmapärandi hulka arvatud paigad saab näiteks kanda ohustatud pärandi nimekirja eesmärgiga tõmmata probleemidele rahvusvahelist tähelepanu ja taotleda abi või hoopiski survestada mälestise haldajat likvideerima ohutegurid. Ohustatud pärandi nimekirja satuvad näiteks looduskatastroofidest või sõdadest ohustatud paigad. Värskeim näide on Odessa kandmine sellesse nimekirja tänavu jaanuaris. Arendussurvele vastu seista on väga keeruline: rahvusvahelised ettevõtted tahavad kaevandada looduskaitsealadel ja kõrghoonete arendajad kipuvad ehitama ajaloolisse südalinna.
Maailmapärandi nimekiri on üsna eksklusiivne, sest seal on ainult 1157 paika. Seda tuleb aga käsitleda kui muinsuskaitse minimudelit: kui juba esindusnimekirja kuuluvaga on probleeme, siis seda enam on muret muu väärtusliku pärandiga. Icomos kui üleilmne ekspertide organisatsioon annab pärandi probleemidele tähelepanu tõmbamiseks nn pärandihäiret (Heritage Alert). Pöördutakse nii asjaomaste instantside kui ka avalikkuse poole, enamasti koos teiste erialaühendustega. Seejuures peab haare olema võimalikult lai. Praegu on korraga sattunud ohtu kahe kuulsa Eestiga seotud ehitusmeistri pärand, üks Indias ja teine USAs.
Eelmise aasta jõulude ajal anti juba teist korda häiret Indias asuva Saaremaal sündinud arhitekti Louis Kahni projekteeritud Ahmedabadi ülikooli kampuse kaitseks ning äsja allkirjastasid nii Eesti arhitektuurimuuseum kui ka Icomosi Eesti komitee koos Docomomo ja teiste ekspertide ühendustega häireteate, mis vastustab plaani lammutada Pennsylvania politseimaja, mille ehituskonstruktsioonide autor on Eestist pärit ehitusinsener August Komendant.
Mõlemad ehitised on modernismipärandina märgilised, mõjutanud nii arhitektuuriliselt kui ka ehituslikult uuenduslikena maailma arhitektuurilugu.
Ahmedabadi ülikooli kampus
Lammutamisohus Ahmedabadi ülikooli kampuse teaduskondade ja auditooriumide hooned ning ühiselamud on osa IIMA (Indian Institute of Management Ahmedabad ehk India instituudi Ahmedabadi ettevõtlusülikool) Louis Kahni ja kuulsate India arhitektide Balkrishna Doshi (1927–2023) ja Anant Raje aastatel 1962–1974 rajatud ülikoolilinnakust. Doshi oli ka esimene India arhitekt, kes on saanud maineka Pritzkeri arhitektuuripreemia. India riikluse ülesehituse perioodil rajatud ülikool on jätkuvalt üks tunnustatumaid India kõrgkoole, mille vilistlased töötavad kõikjal maailmas.
Lammutamisohus Ahmedabadi ülikooli kampuse teaduskondade ja auditooriumide hooned ning ühiselamud on osa Louis Kahni ja kuulsate India arhitektide Balkrishna Doshi ja Anant Raje aastatel 1962–1974 rajatud ülikoolilinnakust.
Indiale märgilise ehitise projekteerinud Louis Kahni eesmärk oli ühendada moodsa ja riigi seisukohalt olulise sümbolehitise arhitektuuris rahvusvahelise modernismi võtted India traditsiooniga, kasutades Indiale iseloomulikku tellist. Nutikate konstruktsioonilahendustega lõi Kahn põneva valguse ja varjude mängu ning ruumielamuse.
IIMA nõukogu põhjendab hoonete lammutamist kulumisega, aga ka uute nõudmistega seismilise piirkonna hoonetele. Eksperdid väidavad, et hoonete konstruktsioonid vastavad igati väljakutsetele. Siinkohal tasub märkida, et pärandihäireteate valmistas ette Icomosi XX sajandi arhitektuuri teaduskomitee, kes peab põhjalikku faktikontrolli enne rahvusvahelises mastaabis häirekella löömist auasjaks.
Philadelphia politsei peakorter
Endine Philadelphia politsei peamaja (PPHQ), 1963. aastal valminud ekspressionistlik ühiskondlik hoone, on rahvusvaheliselt tunnustatud erakordne ehitis ennekõike arhitektide Geddesi, Brecheri, Quallsi ja Cunninghami büroo (GBQC Architects) ja ehitusinseneri August Komendandi koostöös rakendatud tervikliku ja säästliku betoonitoodete süsteemi tõttu. PPHQ rahvusvahelise keelega tipptasemel arhitektuur põhineb betooni eelvalutehnoloogial. Kandvad fassaadipaneelid ja vahelaepaneelid valmistati tehases ja osaliselt eelpingestati. Paneelide geomeetriat optimeeriti, et toota minimaalselt erikujulisi komponente. Ehitusplatsil tõsteti paneelid kraanaga paika ning seoti omavahel terasest järelpingestustrossidega üheks tarindiks. Betoonitehnoloogia imeks peetava hoone geomeetria tõttu hakati seda nimetama Roundhouse’iksehk Ümarmajaks.
1963. aastal valminud ekspressionistlik Philadelphia politsei peamaja on rahvusvaheliselt tunnustatud erakordne ehitis, mille arhitektid on Robert Geddes, Mel Brecher, George Qualls ja Warren Cunningham ning ehitusinsener August Komendant.
Politseimajaon rahvusvaheliselt tunnustatud kui Philadelphia kooli arhitektide üks olulisemaid töid, mis esindab kooli kolme põhimõtet: seostatus konteksti, sotsiaalse keskkonna analüüsi ja linnaplaneerimisega ning hoone käsitlemine keeruka masinana. Arvutieelne arhitekti-, inseneri- ja ehitajaerialade ülene koostöö PPHQ rajamisel ei olnud erandlik mitte ainult tollal, vaid on eeskujuks olnud ka digitaalse disaini ja ehitamise ajastul.
Politseimaja on oluline Philadelphia arhitektuuri- ja ka sotsiaalajaloos, ent ilmselt ei tekita ükski sealne hoone nii palju poleemikat kui see. See julgelt skulptuurne, struktuurilt väljendusrikas hoone on XX sajandi keskpaiga mitmekesise modernismi ilmekas näide.
Pool sajandit Philadelphia politseiosakonna peamajaks olnud hoonel on paraku ka negatiivne kuvand. Frank Rizzo, Philadelphia politseikomissari (1967–1971) ja linnapea (1972–1980) rassistliku politseitöö ja poliitika põhjustatud armid annavad end seniajani tunda ja häbistavad linlaste arvates nende linna.
Sotsiaalset ebaõiglust meenutava hoone kui arhitektuuriväärtuse kaitsmine on keeruline ülesanne ja seetõttu on ka hoone saatus lahtine. Eestis saab paralleeliks tuua näiteks Pagari tänava KGB maja ja Patarei. Philadelphia endisele politseimajale otsitakse aktiivselt uut funktsiooni, samuti loodetakse leida kontakt kogukonnaga.
Kahn ja Komendant
Kuressaares sündinud ja suuremalt jaolt USAs elanud Louis Kahni pärandit on rahvusvaheliselt tunnustatud USAs, Indias, Bangladeshis ja Iisraelis. Tema panus Yale’i, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT), Princetoni ja Pennsylvania ülikooli seob teda maailma arhitektide mitme põlvkonnaga.
August Komendant, Eestis sündinud ja 1944. aastani siin töötanud ehitusinsener, on kirjutanud oma pikast ja viljakast koostööst Kahniga raamatu „18 aastat arhitekti Louis I. Kahniga“, mis on avaldatud ka eesti keeles. Kolme aasta eest oli Rotermanni soolalaos väljas näitus „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“, eelmisel aastal kirjastas Eesti arhitektuurimuuseum aga samanimelise raamatu ning koostöös arhitektuurikirjastusega Birkhäuser ka ingliskeelse sõsarväljaande. Louis Kahni loomingut on Eestis saanud varem näha Arne Maasiku näitustel, 2017. aastal oli muu hulgas vaadata foto Ahmedabadi kompleksist.
Rahvusvahelised organisatsioonid on pöördunud nii riiklike kui ka kohalike otsustajate poole ettepanekuga vältida hoonete lammutamist ja tagada nende märgiliste hoonete säilimine, korraldatud on rahvusvaheline teavituskampaania.
Rahvusvahelise pärandi häirekella helistatakse siis, kui on vaja sekkuda kultuuripärandi kaitseks ja pöörata laiema avalikkuse tähelepanu pärandi tähtsusele.
Eva Mustonen kirjutab oma näitustele tihti ja palju tekste. Nende tekstide kõige mõistatuslikum osa on ilukirjanduslikud mälu- ja dialoogikatked. Ma ei mäleta, et ükski neist oleks olnud Mustoneni esimesel näitusel „Argipoeesia“ (2014) Tartu Kunstimaja väikeses saalis ega ka sellele järgnenud väljapanekul „Kinni“ Pallase galerii keldris (2015). Pallase galerii puhul küll mööndusega, et näituse lõpuks avaldas ta Facebookis loo „Kinni“. Aga seda ei olnud näitusel (vähemalt mina ei mäleta), ja isegi kui seda lugesin, olgu siis näitusel või pärast Facebookis, ei pööranud sellele tähelepanu. Nii sattusin Mustoneni ilukirjanduslike lugudega esimest korda teadlikult vastamisi Hopi galeriis tema kolmandal isikunäitusel „Paljulubav“ (2015).
Mis ta jooksis kiini vä? Kumu näituse „Sisse, sisse – uks on lahti!“(2019–2020) kataloogis räägib Mustonen Triin Tulgistele konfliktist oma isa ja ema käsitöö vahel. Isa oli „tüüpiline kuldsete kätega vanamees, kes oskas kõike“, ka ema tegi kõik, mis tal vaja, aga kuivõrd tulemus ei olnud alati esinduslik, siis vaadati sellele, mida ta tegi, viltu. Naine tegi, no jah, las siis olla, kui juba tegi. Eva pööras nalja tinglikult ümber ja rajas oma varasema loomingu šovinistliku pilgu efektile. Ta tegi seda erakordselt tõhusalt. Kunstniku kahelt esimeselt näituselt jäid ennekõike silma ja meelde tisleri vaatepunktist võimatult ühildatud detailid. Ent kui need arulagedalt kokku kruvitud asjad esmapilgul ka peletasid, siis nii, nagu keegi ei suuda ükskõikseks jääda absurdsete proportsioonidega kohmakate, suuresilmsete kutsikate suhtes, leidsid ka Mustoneni „väärakad“ kiiresti tee vaataja südamesse. Seda enam et kummastatud mööbli kõrval oli väljas ka korralikult teostatud tekstiilikunst. Mis põhiline, kõik oli maitsekalt tänapäeva kunstinäituse normide järgi kujundatud.
Hopi galerii näitusel „Paljulubav“ oli aga kõik järsku valesti. Tartu Kunstimajas pikale valgele tasapinnale ilusasti ritta laotud sõrmenöörid olid kuhjatud plekist kanduritega seina kinnitatud õhukesele riiulile. Ma ei mäletagi, et seal oleks olnud esimese kahe näitusega südamelähedaseks saanud naismööblit, muu tarbekunsti osas tundus Mustonen olevat üle saanud kammitsaist, mis pidurdasid teda tarbekunsti norme eiravalt teostamast. Näitusel olid valesti eksponeeritud valed asjad. Isegi kui mööblit ei olnud, siis tekstiilikunst pidi olema varasema kogemuse põhjal hästi teostatud.
Millegipärast tahan uskuda, et olin läinud näitusele mõttega, et pean arvustuse kirjutama. Kuid kõigepealt ei leidnud ma sealt seda, mida oleksin osanud ära tunda ja tagatipuks oli galerii aknalaual neljaleheküljeline brošüür (kaks kokkuvolditud A4-lehte), kuhu oli prinditud kaks lühikest dialoogi pealkirjadega „Paljulubav“ ja „Paberlennukid“. Nendega ei osanud ma kohe mitte midagi peale hakata. Ma ei suutnud leida ühtki viisi, kuidas Mustoneni novelle mulle südamelähedaseks saanud mööbliga seostada (nüüdseks peaks olema juba ilmne, et tekstiilikunsti ja tõenäoliselt ka kogu ülejäänud tarbekunstiga ei oska ma siiani midagi peale hakata). Ainus mõte, mis mu peas tekkis ning mis seal endiselt alles on ja tõenäoliselt igavesti olema saab, oli, et keset galeriid rippunud abstraktse koega vaibal on karjamaa, kus mullikad kiini jooksevad.
Eva Mustoneni installatsioon „Konnatiik“ festivalil „Uit“, 2021.
Mälestusi on liiga vähe. Tõenäoliselt mõtlesin need välja. Retsensioon jäi kirjutamata, aga A4-lehti, olen enesega korterist korterisse kaasa tassinud ennekõike teksti mõistatuslikkuse tõttu. Kavatsesin algselt seekordse „Kogutud teose“ essee pühendada Mustoneni mikseri otsa pistetud tolmuharjale, Tartu Kunstimaja alla kukkunud laele ning salaja ka ühele loole seoses Mustoneni esimese näitusega Tartu Kunstimajas, mida ma talle enesele purjus peaga rääkinud olen, aga artiklisse mingil juhul ei pistaks (vähemalt mitte lähikümnenditel). Kuid kui riiulist Mustoneni materjale välja õngitsesin, siis sain aru, et aeg on küps hoopis müsteerium, mis neid dialooge mu peas ümbritseb, lõpuks kuidagi ära korrastada. Natuke kahju on. Nii kestvaid mõistatusi ei kohta tihti. On autoreid, kelle kogu looming on täiesti arusaamatu, ja see ei häiri mind mitte üks raas. Kehitan õlgu ja lähen järgmisele näitusele. Mõistatused, mis aastaid peas vastuseta tallel püsivad, on aga harvad.
Mis see veel tähendab? Vastus on iseenesest ilus ja elegantne asi. Mul ei ole vastuse vastu midagi. Otse vastupidi, olen vastustesse palju rohkem kiindunud kui küsimustesse. Küsimus on ju pelk ettekääne vastusele. Õnneks ei ole ka sellest midagi katki, kui ilusa, elegantse vastuse, leidmine ebaõnnestub, küsimus jääb püsima ja selle lahtimõtestamise juurde tuleb ükskord naasta.
Kuidas sa paberlennukit teed? Mustoneni lugudes ei räägita argipäevast, tööst ega ilmast, vaid kirjeldatakse kujunditesse peidetult oma hirme, kusjuures kogemus piirdub kitsalt kirjeldaja enese tajuga. Lugude sündmuspaigad on unenäolised, avatud fantastilistele moonutustele. Näiteks jutustuses „Kinni“ on lõke ja vorstide praadimine ning seltskond, kes kavatseb vähki püüdma minna. Täiesti argine stseen, kus sündmused võiksid areneda ja arenevadki. Jutustaja läheb pissile, kummik jääb kraavimudasse kinni. Episoodi kirjeldatakse meile aga kui košmaari, kus kinni ei ole mitte kummik mudas, vaid jutustaja oma kujutlustes.
Kinniolemine on Mustoneni jutustustes sageli esinev kujund, millega ta kirjeldab kahevahel paiknemist. Juhuslik ei ole tõenäoliselt ka see, et jalg jäi kinni just kraavimudasse. Väikesed kinnikasvanud veekogud – kahepaiksete meelispaigad – on ta lugude sagedased sündmuspaigad. Mustonen näeb end ilmselt amfiibolendina või nagu ta ise ütleb, õngekorgina. (Teisal on ta näiteks õhupall või ka lilleõis maa ja taeva vahel.) Kuid lisaks mudale võib kinni olla ka „kinniste uste sees, voodrite vahel, lukuaugu südamikes“. Sürrealismi mõiste on kärme keelele tulema ja põhjendatult, ent mulle näib, et selle mõistega võtaksime lugudelt inimlikkuse, taandaksime eksistentsiaalse kogemuse stilistiliseks võtteks.
Mustoneni ruumile omane paindlikkus on, nagu autor ka ise möönab, iseloomulik laste reaalsusetajule. Dialoogis „Paberlennukid“ ütleb üks kõnelejatest: „[V]aata, väiksena sa ju kõrgust ei karda. Keegi võib … sind katusele viia ja sa jõllitad niisama ringi ega hoomagi, kus oled. Mitte mingit ruumitaju pole, kehatunnetust. Ei ole hirmu.“ Siit võib oletada, et realistlik ruum ja ühiskondlikud teemad puuduvad Mustoneni lugudes seetõttu, et neid ei saa kirjeldada lapse(põlve) aegruumis. Need ei ole ühildatavad.
Esimese asjana ehitasin pitsist kuudi. Nii nagu meeste ja naiste käsitööd, nii mõtestab Eva ka nomaadlust sooküsimuse kaudu: „Tahtsin teha midagi tüdrukutele, mis poleks suhkrust ja maasikavahust. Esimese asjana ehitasin pitsist kuudi.“ Maja ehitamine on teadupärast mehe elutöö, tüdrukutele sobivad telgid: „saladuslik, kotjas, mahutav. Katab tervenisti tekstiili, suust nabani, silmist jalani“, kirjutab Mustonen Kumu näitusel eksponeeritud kasvuhoonete juurde. Sealjuures on tähtis rõhutada, et pitsist maja ei ole kehvem, kui on päris maja. Mustoneni nomaadistaatusel ei ole pistmist sooga, asi ei ole selles, et ta oleks kodutu, et ta ei oskaks kodu ehitada, vaid selles, et tema aeg kulgeb talumatult aeglaselt: „Igal pool, kuhu vaatasin, vedelesid aastad lademetes“ (audio salvestus „Konnatiik“, 2021). Pidevalt valdab tunne, et midagi ei muutu, et oled kinni ja nii jääb ainsaks võimaluseks oma asukohta muuta, minna reisile. See toob hinge klaari tühjuse. Rändajale sobib aga koduks just telk, mitte maasse valatud vundamendiga maja.
Vesikuppude vahel puristab paar jõehobu. Mustonenil on silmapaistev huvi veekogude vastu. Selle kire kulminatsiooniks on linnafestivali „Uit“ raames Supilinna tiiki rajatud purdel audioraamatuna eksponeeritud jutustus „Konnatiik“. Veekogudes ei huvita Mustoneni aga mitte veealune maailm, selle läbipaistmatu mudase põhja ees on tal suisa hirm, vaid tiigis elavad kahepaiksed, näiteks vesikupud, anakondad ja jõehobud, kes elavad korraga nii siin kui seal. Tahan uskuda, et ei ole juhus, et kolm eri kontinendi asukat kohtuvad just Supilinna tiigis.
Võrdlemisi keeruline on tuvastada üksühest seost Mustoneni kirjutatud lugude ja tema kujutava kunsti teoste vahel. Intervjuudest jääb mulje, et erinevalt objektidest, mille loomeprotsess ei näi autorile alluvat, tunneb Mustonen end oma tekstide suhtes võrdlemisi enesekindlalt. Ta väidab – ma ei ole kindel, kui palju on selles irooniat, et tal on näitust tegema hakates väga täpne plaan paigas –, aga: „tegema hakates läheb loomulikult kõik persse … Enamasti suudan planeeritust midagi siiski päästa ja harilikult on see just tekstiline osa.“ (Intervjuu Peeter Talvistuga Tartu kunstimuuseumi näituse „Tiniseb võõras metsas“ kataloogis, 2016). Üks põhjusi, miks Mustoneni tekstid rajal püsivad ja kohe „täie ajuga üle välja ajama ei pane“, võib olla asjaolu, et erinevalt tarbekunsti žanrist, mille raames Mustonen palju ja teadlikult eksperimenteerib, on tema tekstid kirjanduslikult võrdlemisi traditsioonilised. Kuid peamine põhjus, miks need teineteisega kattuda ei taha, peitub asjaolus, et probleemide ring, millele nii üks kui ka teine ehitatud on, on võrdlemisi erinev. Kujutavas kunstis pöörab Mustonen peale vormimängude märkimisväärselt palju tähelepanu kunstispetsiifilistele, aga ka ühiskondlikele nähtustele, näiteks käsitöö soorollid, tekstiilikunst ja selle ajalugu. Novellid aga on vastupidi valdavalt sisekaemuslikud, seal ei üritata kaasa rääkida kirjanduse ühiskondliku rolli küsimustes. Autor näeb ise aga oma objekte ja tekste vaieldamatult ühe näituse lahutamatute osadena.
Mustoneniga on tehtud mitu suurepärast intervjuud, kus ta tõestab silmapaistvat võimet oma seisukohtade sõnastamisel. Huvitav, kas Mustoneni jutustused jäävad mõistatuslikuks ainult seetõttu, et nii isiklikel teemadel rääkimine on ebamugav ja seetõttu kriitikud, kes küsivad väga detailseid küsimusi kunstniku loomepraktika ja kutselise käekäigu kohta, ei julge pärida novellides kirjeldatud kogemuste järele? Kas on võimalik, et kimbatus, mis Mustoneni tekste mu peas ümbritseb, taandub sellele, et nende järele pärimine mingilgi sisulisemal kujul kui „millist rolli need mängivad?“ näib kohatu?
Paljulubav
Mis ta jooksis kiini vä?
Mis see veel tähendab?
Kiini?
Mhmh.
Mm, mai tea, nagu kinni?
Ei, kuule, see oli midagi mullikatega.
Mäh?
Kevadel, vaata, kui karjamaale lastakse. Või oli see satikate pärast? Jooksevad lolliks igatahes. Siis öeldakse, et mingi vitsakene siin ei aita, tuleb ikka korralik kepp võtta ja rooska anda, muidu jooksevad soolikad välja.
