Toeta
Otsi

ükssarvik

  • Raha ei ole III

    VAHUR LUHTSALU

    Algus 15. IX Sirbis

    Pöördume algse teema juurde tagasi ja otsime vastust sellele, kuidas mõnel riigil on raha ja ka püsiv kasv inimarengus, kuid teistel seda kas pole, kasv jääb kesiseks või toimub lausa tagasiminek.

    Kõrvutame Eestit ja Islandit – väikeriiki, kus elab pea kaks korda vähem inimesi kui Harju maakonnas, kuigi pindalalt ületab Island Eestit üle kahe korra – aastatel 2000–2010 ja 2011–2020, mis langeb ajajärku, mil Eestis võeti 2011. aasta jaanuaris kasutusele euro.

    Islandi ja Eesti SKT, eksport ja elanike arv[1]

    Islandi aastane sisemajanduse kogutoodang (SKT) oli 2011. aastal 15,22 miljardit USA dollarit, mis kasvas 2020. aastaks 21,55 miljardile dollarile, kasv 41,59%. Iga-aastasi SKT kogumahte kokku lüües saame 199,48 miljardit USA dollarit kümne aasta jooksul, mis teeb keskmiseks aastaseks SKT tasemeks 19,95 miljardit dollarit. Islandi ekspordimaht on kõikunud 6,33 miljardi dollari (2011) ja 5,21 miljardi dollari (2020) vahel. Ekspordimahtusid kokku lüües saame 58,90 miljardit USA dollarit ja keskmiseks ekspordimahuks sel perioodil 5,89 miljardit dollarit aastas. Eksport, peamiselt alumiinium, kala- ja kalatooted, moodustas Islandi SKTst 29,52%, mis, nagu hiljem näeme, on Eestiga võrreldes suhteliselt tagasihoidlik ekspordi osakaal SKTst.

    Eesti SKT paisus 23,21 miljardilt dollarilt (2011) 31,37 miljardile dollarile 2020. aasta lõpuks, kasv 35,15%. Kümne aasta SKT maht kokku oli 264,93 miljardit USA dollarit, mis teeb kümne aasta lõikes aasta keskmiseks SKTks 26,49 miljardit dollarit. Samal perioodil eksportis Eesti kokku 170,50 miljardi dollari väärtuses kaupu, mis teeb keskmiseks aastaseks ekspordimahuks 17,05 miljardit dollarit. Keskmine ekspordimaht tol perioodil moodustas keskmisest SKTst 64,36%.

    Kuigi Islandi SKT, ekspordi maht ja ekspordi osakaal SKTst on Eestist märksa väiksem, siis inimese kohta arvestatuna on Islandil Eesti ees märkimisväärne edumaa, kuna Island on Eestist ligi neli korda väiksem riik.

    Kui jälgida Eesti ekspordi aegrida alates 2011. aastast, siis kõige enam kasvas eksport rahalistes mahtudes sel aastal, kui võtsime kasutusele euro, 13,1 miljardilt USA dollarilt 2010. aastal 19,2 miljardile 2011. aastal, mis teeb ekspordi kasvuks enam kui 46%. 2011. aasta ekspordirekordi suutsime ületada alles kümme aastat hiljem, 2021. aastal. Siis eksportisime kaupu 21,9 miljardi dollari väärtuses. Võrreldes kümne aasta taguse tippmargiga õnnestus ekspordi rahalist mahtu kasvatada vaid 14,06%. See asjaolu peaks väga hästi ilmestama, kui kerge või raske on eksporti suurendada, üldjuhul ei kasva eksport kordades, vaid kahekohalistes protsentides, kui hästi läheb.

    Väärib esiletoomist, et 2000. aastal, veel enne Euroopa Liiduga liitumist, Eesti krooni ajal, eksportisime ELi riikidesse 77% toonase ekspordi kogumahust.[2]  Oleme juba pea 20 aastat ELi ja enam kui kümme aastat euroala täieõiguslik liige, kuid meie eksport ELi on võrreldes 2000. aastaga hoopis vähemas, 2022. aasta seisuga suundus 70% ekspordist Euroopa Liidu turule,[3] mis tähendab, et hoolimata sellest, et euroraha teeb kaubavahetuse ELiga tehniliselt hõlpsamaks, ei ole me suutnud hiiglasliku ELi siseturu pakutavaid võimalusi täielikult ära kasutada.

     

    Riik

    SKT

    2011–2020 aastane keskmine, miljardit USD

    Ekspordi maht

    2011–2020 aastane keskmine, miljardit USD

    		 Inimeste arv 2010, 2015, 2020. aastate rahvaarvu keskmine

    SKT inimese kohta

    2011–2020 keskmine, USD

    Eksport inimese kohta

    2011–2020 keskmine, USD
    Island 19,95 5,89 338 687 58 904 17 391
    Eesti 26,49 17,05 1 325 212 19 989 12 866

    Islandi ja Eesti inimareng ning keskpankade bilansid

    Kui Island on riikide arvestuses oma positsiooni inimarengus kümne aastaga 2011–2021 parandanud 13 asetuse võrra, tõustes 16. kohalt 3. kohale, siis Eesti on samal ajaperioodil kahe koha võrra langenud: 29. kohalt 31. kohale.

    Omalaadne déjà-vu. Kui Eesti 1991. aastal iseseisvus ja 1992. aastal tuli käibele Eesti kroon, tegime mitmesugustel põhjustel (erastamine, majanduse ümberorienteerumine põhjanaabrite ja Euroopa Liiduga kauplemisele jne) vähikäiku inimarengus ja saavutasime 1990. aasta taseme ehk 33. koha taas alles 2004. aastaks, mil väikese eduga tuli 32. koht.

    Näib, et sarnaselt rublade kroonide vastu vahetamisega ei ole me pärast kroonide vahetamist maailmaraha euro vastu suutnud uut maksevahendit kiiresti omaks võtta ja enda kasuks tööle rakendada. Õnneks pole tagasiminek inimarengus perioodil 2011–2021 olnud nii ulatuslik, nagu kogesime seda 1990ndate alguses, aga seisak ja ka väike tagasiminek tekitavad mõnevõrra muret.

    Kui Island emiteerib oma valuutat, Islandi krooni, siis Eesti Pank on üks osanikest Euroopa Keskpangas. Kui kõrvutada Islandi Keskpanga ja Euroopa Keskpanga / Eesti Panga bilanssi näeme kaht täiesti vastupidist trendi. Kui Euroopa Keskpanga / Eesti Panga bilanss kasvas ajavahemikus 2011–2020 ligi kuus korda ehk umbes 550%, siis Islandi Keskpanga bilanss on samal perioodil vähenenud ligi 40%. Samal ajal parandas Island 2014. aastaks oma kohta maailma inimarengu asetuses 16. kohalt kolmandale nelja aastaga, jäädes pendeldama 2. ja 3. koha vahel, kuid Eesti libises kümne aasta kokkuvõttes 29. kohalt 31. kohale.

    Võrdluseks: vahemikus 2000–2010 kasvas Eesti Panga bilanss märksa mõõdukamalt, vaid umbes 100% või isegi vähem, kuid inimarengus toimus taasiseseisvumisaja kõige silmanähtavam edasiminek. Tõusime 39. kohalt 2000. aastal 30. kohale 2010. aastaks. Samal ajal aga kasvas Islandi Keskpanga bilanss enam kui 900% ja Island kukkus inimarengu pingereas 15. kohalt 19. kohale, kuid inimarengu edetabeli asetusest suurema tähelepanu ja kõlapinna pälvis 2008. aastal alanud maailma finantskriis, mis tõi väikeses saareriigis kaasa rahva pahameele ja tänavameeleavaldused ning ulatusliku, pea kümne aasta pikkuse kriminaaljuurdluse Islandi pangandusvaldkonna juhtide ja juhtivtöötajate seas, mis päädis 36 inimese süüdimõistmise ja vangistamisega.[4]

    Jääb mulje, et aegadel, mil keskpanga bilanss kasvab jõudsalt, teeb inimarengu indeks vähikäiku. Näha on ka vastu­pidine tendents. Aegadel, mil keskpanga bilansi kasv on suhteliselt tagasihoidlik või lausa väheneb (näiteks Islandis aastatel 2010– 2020 või Eestis aastatel 2000–2010), paraneb jõudsalt riigi inimarengu positsioon. Keskpanga bilansi suurenemine ei oleks probleemiks, kui riiki iseloomustab kõrge juhtimiskultuur ja pidev inimkapitali areng ning lisanduv raha õnnestuks investeerida kõrge lisand­väärtusega kaupu tootvasse eksportivasse tööstusesse. Nagu aga näitab meie kogemus pärast euro kasutuselevõttu, ei olnud me selleks arenguks valmis ning Euroopa Keskpanga ja nüüdseks euro­alasse kuuluva Eesti Panga bilansi oluline suurenemine võrreldes euro kasutuselevõtule eelnenud perioodiga tõi meie riigi puhul kaasa hoopis paigalseisu ja aeglase libisemise allapoole inimarengu asetuses. Islandi puhul tundub aga, et jälgiti hoolikalt, kui palju ollakse võimelised käibel olevat raha uute tööstuste ja infrastruktuuri rajamisse neelama ning tehti jooksvalt vastavaid korrektuure ka keskpanga tasandil. Islandi keskpanga bilansi vähendamine perioodil 2011–2020 tõi kaasa positiivse arengu ja riigi tuntava tõusu inimarengu järjestuses maailma esikolmikusse. Seda vaatamata sellele, et Islandil on kõrgharitud inimesi protsentuaalselt vähem kui Eestis ja ka nende parim kõrgkool, Islandi ülikool, jääb meie tippülikoolist, Tartu ülikoolist rahvusvahelises võrdluses kaugele maha.

    Island on oma positsiooni inimarengu indeksis kümne aastaga (2011–2021) parandanud 13 asetuse võrra, tõustes 16. kohalt 3. kohale. Pildil Reykjavík.

    Kokkuvõte

    Järgnevalt lühike kokkuvõtte kirjapandust, korrates üle tähtsama.

    – Eesti inimarengu tempo. Eesti on 31 aasta jooksul pärast taasiseseisvumist parandanud oma asetust inimarengu indeksis 33. kohalt 31. kohale. Parimaks tulemuseks on jäänud 27. koht 2012. aastal, aasta pärast euro kasutuselevõttu. Enamaks pole ambitsiooni jätkunud ja tundub et ka teadlikkusest, informeeritusest jääb puudu selles vallas. Oleme kaotanud palju aega ja see tuleb jõuliselt tagasi võtta eesseisvatel aastatel, et me ei oleks aastal 2030 samas kohas või isegi viletsamas seisus kui täna.

    – Paratamatu rahvastiku vähenemine? Eesti elanikkond kahanes 1990ndate alguse 1,571 miljonilt 1,331 miljonile 2021. aasta seisuga ehk enam kui 15% ja on viimasel ajal kasvanud mõnevõrra peamiselt Ukraina sõjapõgenike arvel. Mismoodi mõjutavad nad meie heaolu, riigi majanduse käekäiku ja ka meie edasist inimarengut, näitab tulevik.

    – Kõrghariduse roll Eesti inimarengus. Riikidel, mis asuvad maailmas väga kõrgetel kohtadel inimarengu arvestuses, on kõrgkoolid, mis kuuluvad maailma parima 100–200 sekka ja mis täidavad tähtsat kohta riigi konkurentsivõime ja majandusedu kindlustamisel. Väikeriigid nagu Island ja ka Eesti ei saa sellist luksust reeglina endale lubada. Õnneks pole ülikooli koht maailma kõrghariduse edetabelites väikeriigi puhul siiski määravaks asjaoluks väga kõrge inimarenguga riikide tippliigasse jõudmiseks, nagu näitab edukate väikeriikide kogemus, mistõttu pole väga suur traagika, kui meie ülikoolid libisevad tahapoole ühes või teises maailma edetabelis. Edetabelikoht ei saa ülikoolide taseme või ka muude arengute hindamise puhul olla eesmärk omaette, vaid ennekõike üks paljudest indikaatoritest strateegiliste eesmärkide saavutamisel.

    – Tehnoloogiline võimekus. Vaatamata sellele, et asume Euroopa Liidus, on meie tehnoloogiline ekspertiis tagasihoidlik ja jääb maha paljudest Euroopa, aga ka Aasia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika riikidest. Lisaks pole me suutnud täielikult ära kasutada hiiglasliku EL siseturu poolt pakutavaid võimalusi oma toodete, teenuste turustamiseks.

    – Keskpanga bilanss ja inimareng. Ja viimaks, kuid mitte vähemtähtis – on silmnähtav, et eksisteerib seos keskpanga bilansi ning riigi majandus- ja inimarengu vahel, mis vajab sügavamat uurimist. Kas Eesti Pank ja Euroopa Keskpank ja teisalt ka riigi juhtkond tajuvad oma rolli ja vastutust inimarengu oluliste mõjutajatena, edasiviijatena Eestis ja Euroopas?

    Meie ühiskonna edasine jõudmine põhjanaabri Soome või Singapuri arengutasandile, rääkimata veel kõrgemate eesmärkide seadmisest, nõuab peale senise tegevuse ausa hindamise ja ümber­mõtestamise ka uute teadmiste omandamist ja julgust – ennekõike eksperimenteerimisjulgust, võttes mõõdukalt riske ja hinnates jooksvalt saadud tulemusi. Muudatusi ei saa ellu viia poole vinnaga, loosunglikult, see peab olema pidev töö.

    Selleks vajame rohkelt laia silmaringiga koostöövõimelisi inimesi, kel on ka vajalikud liidriomadused. Neid pole Eestis ega ka mujal paraku mitte kunagi piisavalt, mistõttu peab toimuma pidev talentide ja ideede jaht nii kohapeal kui ka välismaal, sõelumaks välja sobivaid ideid riigi arengu heaks ja inimesi, kes tahavad ja suudavad neid ideid teostada.

    Praegu on õhus palju usaldamatust ja see, et Toompeal koalitsioon ei usalda opositsiooni ja vastupidi, on vaid jäämäe tipp. Selleks et eri vaatenurgad riigi arengus mõjule pääseksid, et otsused oleksid hästi läbi kaalutud ja langetatud parimate saadaolevate teadmiste ja kogemuste pinnalt, on vaja luua koostööd ja sotsiaalset harmooniat võimaldav atmosfäär, dialoogi- ja koostöövõime. Kui sellist õhkkonda ja konstruktiivset töömeeleolu luua ei suudeta, siis usaldamatus laieneb ja võib juhtuda, et riigi esinduskogu ja moodustatud valitsus lasevad taas käest hinnalise aja meie kõigi jaoks vajalikeks muudatusteks.

    Loe Vahur Luhtsalu, „Raha ei ole. I osa“ Eesti ja valitud riikide inimarengust aastatel 1990–2021 ja mida sellest õppida 15. IX Sirbist.

    Loe Vahur Luhtsalu „Raha ei ole. II osa“ inimarengu ning kõrghariduse, tipptehnoloogia ja riigi ekspordivõime vahelistest seostest 22. IX Sirbist.

    [1] Islandi ja Eesti sisemajanduse kogutoodangu näitajad ja keskpankade bilansid 2000–2010, 2011–2020.

    Islandi ja Eesti ekspordinäitajad 2011–2020.

    [2] Eesti ekspordipoliitika põhialuste heakskiitmine. Riigikogu 14. XI 2001. Kaupade ekspordi põhinäitajad 

    [3] Toomas Pott, Merili Nael, 2022. aastal Eesti kaubavahetus kasvas, puudujääk oli 3,3 miljardit. – ERR 9. II 2023.

    [4] Kristinn Ingi Jónsson, 36 people for a total of 96 years in prison in the collapse cases. – Vísir.is 7. II 2018.

     

  • ,

    Kultuuriloo unustatud naised

    PIRET PÕLDVER

    Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusest – naiste kirjutatud kirjandusest. Eriti sellest, mida nad võisid kirjutada sel ajal, kui nad meie arvates ei kirjutanud midagi. Kuidas oleks olnud XIX sajandil teha midagi, mida keegi ei vaja ega ole kunagi mult küsinud? Keegi küll ei küsi, aga ma panen ikka selle kirja, mis tuleb, sest kui mul juba on vahendid – kirjaoskus, paber, sulepea, tekst minu sees –, siis on kirjutamata jätta veelgi raskem. Laste särgid on auklikud, supp keeb üle, teises toas vaagub hinge pahur esivanem …, aga mina kirjutan, sest just tekst, kuhu on võimalik paigutada tasandeid, mis on argi­hämus vaevu aimatavad, on ehk viimane õlekõrs, mis aitab mul sohu tõmbavas olmes üldse iseendaks jääda.

    Hiljuti ilmus naiste proosast rääkiv Keele ja Kirjanduse number, mis keskendus XIX sajandi lõpu ja XX alguse autoritele. Ei mäletagi, et oleksin mõnd teadusajakirja niisuguse innuga lugenud. Olen sama teemaga viimasel ajal lähemalt kokku puutunud, nimelt osalenud paar aastat naiskirjanduse lugemisgrupis, kuid nüüd neid artikleid lugedes tabas mind ootamatult kolm arusaama, mille toel unustatud kirjandust mõtestada.

    Esiteks. Kõik tekstid ei peagi olema säravad pärlid. Kui tutvusime lugemisgrupis unustatud teostega, lootsin kogu aeg leida midagi erakordset. Selliseid tekste tõesti ka on, näiteks Leida Kibuvitsa „Rahusõit“ ja Aino Kalda „Hundimõrsja“ tõepoolest rabasid, kuid paljud käsitletud teosed on siiski raskesti ligipääsetavad või kunstiliselt harjumatud, ning ligi tikkus mõte, kas neist üldse peabki nii väga üldse rääkima. Las olla ununenud. Lugedes nüüd aga kirjandusteadlaste põhjalikust arhiivitööst ja teooriatesse süvenemisest sündinud käsitlusi, kus sama teemat hoopis uudselt mõtestatakse, taipasin äkki, et küsimus ei olegi ainult unustatud tekstides, vaid kirjandusloos üleüldiselt – võib-olla isegi kultuuriloos. Ka ses teemanumbris on lähtutud küsimusest: kus on meie kultuuriloos naised? Midagi need naised ju pidid noil sajanditel tegema peale sokkide lappimise – ja on pimetähn selle koha peal, et nad ka kirjutasid. Selgub, et kirjutavaid naisi oli noil aegadel päris palju, ent see teadmine on meie kultuuriloos läinud kaduma. Mulle on hakanud tunduma, et võib-olla polegi niivõrd oluline lugeda iga teksti ja leida pärle, kuivõrd kirjutada kultuurilukku uuesti sisse terved põlvkonnad naisi, kellele loomine on olnud tähtis. Oluline on teada seda asjaolu ning osata leida tekste, tõmmata paralleele, asetada need dialoogi nii tol ajal kirjutanud meeste kui ka tänapäeva autorite kirjandusega. Iga teksti ei peagi lugema, kuid neid võiks teada. Sest tegelikult ei ole paljud lugenud ka olulisi meeste kirjutatud tekste, näiteks „Kalevipoega“ või piiblit, kuid me teame, et need on olemas, ja vajadusel saab neisse pilgu heita, neid tsiteerida, neist rääkida. Siiani ei ole saanud rääkida, võib-olla isegi mõelda väga paljude XIX sajandi naiste teostest, aga nüüd on see uks avanenud ja võimalus olemas.

    Üks esimesi eesti naiskirjanikke Elisabeth Aspe, kelle peateoseks peetakse eesti haritlase kujunemist käsitlevat jutustust „Ennosaare Ain“. Jutustus ilmus esmakordselt 1888. aastal ajalehe Olevik lisalehes ning 1910. aastal ka raamatuna.

    Teiseks. Hea kirjandus on maitse asi rohkem, kui aimame. Lugejale meeldivad tekstid, millega ta on harjunud. Üldiselt oleme siin kultuuris harjunud tekstidega, mis on narratiivsed: jutustatakse lugu, kus sündmus järgneb sündmusele ning mis lõpeb lahendusega. Vanu tekste uurides selgub, et XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naised kirjutasid teistmoodi kui mehed – ja harjunud ollakse meeste tekstidega. Seepärast võib esmajoones näida naiste tekstide esteetika võõritav, teistsugune, see ei anna ennast kergelt kätte. Võib tekkida tunne, et mulle ei meeldi, ei viitsi, ei huvita, see ei paku midagi. Küsimus on aga laiem. Küsimus on selles, et oleme harjunud teatud viisil kirjutatud ja üles ehitatud lugudega ning on ebamugav ja harjumatu võtta vastu teistsuguseid tekste. Ka teise kultuuriruumi tekste võib olla keeruline haarata (soovitan lugeda näiteks sarja „Saja rahva lood“), kuid omas ruumis on need hinnatud kas siis teema, teksti ülesehituse või millegi kolmanda pärast. Isegi nii elementaarne asi nagu lõpupuänt on konstrueeritud nõue. See, et vanad tekstid ei paku tänapäeva lugejale lugemisnaudingut, ütleb rohkem tänapäeva lugeja kui omaaegsete tekstide kohta.

    Ja kolmandaks. Nagu öeldud, on XIX sajandil kirjutatud naiste tekstid raskesti ligipääsetavad. Lood edenevad sageli konarlikult, teemad võivad jääda kaugeks, detailid äratada võõristust, laused mõjuda raskepärasena – ja seepärast on lihtne lajatada, et tegu on kehva kirjandusega. Sellel, miks see nii on, on mõjusad põhjused. Kirjutamine pole mingi jumalik sähvatus või taevast antud and – võib muidugi olla ka seda –, kuid kirjutamine on eelkõige areng, käsitöö, aja ja energia pühendamine, oskuste omandamine, eneseusk ja veendumus, et see, mida teen, on õige. XIX sajandi kirjutaval naisel puudus neist eeldustest suurem osa ja see omakorda tingis selle, et naise tekst oligi teistsugune, teistel teemadel, teistsuguste kunstiliste võtetega, võib-olla ka teistsugusele lugejale kirjutatud. Selles mõttes, jah, naised kindlasti kirjutasidki teistmoodi, aga küsimus pole olemuslik. See ei tähenda, et naised ise ja nende tekstid on juba eos teistsugused, vaid kultuuris on naised ja mehed asetatud erinevasse olukorda, ootused neile on erinevad, nähtamatud pilgud, hoiakud, vastuvõtt on erinevad, ja sellest tulenevalt kukub ka see, mida kumbki teeb, välja erinev.

    Ja nii on mulle üha selgemaks saanud, et olulised pole pärlid, vaid kultuuri­lugu.

  • Piilun põõsas

    INDREK GRIGOR, Tartu kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja
    Indrek Grigor

    29. oktoobrist on Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud Tšehhi kunstniku Barbora Kleinhamplová ja Chicago domina Mistress Velveti koostöös loodud video „Vastupandamatu“. Sissejuhatuseks piisab ilmselt sellest, et Mistress Velvet kogus omajagu tuntust sellega, et sundis oma valgetest meestest orje lugema mustanahaliste kirjutatud feministlikku teooriat.

    Nägin Kleinhamplová videot 2021. aastal Prahas Futura galeriis. Nii väga tahaksin öelda, et otsuse töö Tartusse tuua tingis teema päevakajalisus, kuid ennekõike olin siiski võlutud erakordselt heast kunstiteosest. Mind vaevab siiani absurdne küsimus, kas teose eksponeerimine pelgalt põhjusel, et see on hea kunst, on eetiline ja põhjendatud. Probleem kerkib tõdemusest, et ma ei näe võimalust, kuidas USA rassismiküsimust eesti kultuuriruumi transponeerida.

    Kleinhamplová sõnul võlus teda Mistress Velveti juures idee BDSMist kui meetodist, mille abil üksikisiku tasandil laiendatakse sotsiaalset seisundit. Anarhistlikud praktikad on pälvinud mu poolehoiu küsimusteta, ent kahtlustan, et enamik näituse külastajaid ei mõtle nii kaugele. Videot kogetakse parimal juhul kui sissevaadet Ameerika kultuuriruumi. Mind tabab aga hirm, kas ma ei eksotiseeri Mistress Velvetit. Kaitseksin end selle etteheite eest väitega, et Ameerika kultuur, sealjuures ka selle spetsiifiline rassiprobleem, on niivõrd koloniaalne, et seda on pea võimatu eksootilisena esitleda. Ometi vaevab mind video kandva BDSM-motiivi seksuaalse iseloomu tõttu tunne, et olen sellest videost lummatud vuajeristliku naudingu tõttu. See on aga visuaalkunsti puhul absurdne probleem. Kunsti võib tõepoolest vaadata ka analüütiliselt ja pedagoogiliselt ning muudel sugugi mitte vähem perverssetel viisidel, aga kui rääkida visuaalse kunsti nautimisest, siis on vuajerism selle möödapääsmatu osa.

  • Postkaarte Läänemere tähistaevast

    LIIS RULL

    VI rahvusvaheline Läänemere koorikonkurss (International Baltic Sea Choir Competition ehk IBSCC) 22. – 24. IX Jūrmalas.

    Hilissuvehõngu ja varasügiseste vihmavalingute vahel kõikunud Jūrmala võõrustas sedapuhku kuuendat korda rahvusvahelist Läänemere koorikonkurssi, kus kuuldud koorimuusika tulevärk pakkus peotäie põnevust, ent andis paiguti vastuvõtuläve ületanud kõlakülluse kõrval põhjust otsida ka sootuks tüünemaid toone.

    Konkursil oli esindatud kümme koori: kaks võõrustajariigist Lätist, valik koore Põhjamaadelt ning veidi kaugemalt Euroopast, kõige kaugemad võistlejad suisa Indoneesiast. Lõunanaabrite konkursile on alati jõudnud ka mõni Eesti koor ning seekordki sai õppereisi raames festivalil käinud Eesti Kammerkooride Liidu delegatsioon Jūrmalas omadele palavalt kaasa elada, kuna võistlustulle astus lõpuks kõigis kolmes voorus kammerkoor Encore (dirigent Karin Tuul). Kuigi väliskonkursil on raske kaasmaalaste koori suhtes objektiivseks jääda, olgu kohe mainitud, et Encore’i konkursikava oli kõigi voorude lõikes üks paremini läbi mõeldud tervikuid: ei koor ega dirigent tundnud kordagi vajadust endast välja minna või hakata toore helinivooga Dzintari kontserdisaali katust kuulaja pea kohalt kergitama. Kõigest sellest kohe pikemalt.

    Kohustuslik pala (Rihards Dubra „Hail, O Star of the Ocean“ ehk „Ole tervitatud, oo ookeanitäht“) oli sel korral õigupoolest tagasivaade ürituse alguspäevile: helilooja kirjutas selle 2016. aastal peetud esimese konkursi tarbeks. Laulu, mille interpretatsioonivalikud asetsesid oodatust palju laiemal skaalal, üks põhiküsimusi on värskuse säilitamine valgusrikkaks kulminatsiooniks ning selle eeldused omakorda on sobiva tempo valimine ja haripunktide piisav ettevalmistus. Kiirema tempo valinud kooride otsust võib küll mõista kandvuse aspektist mõne kollektiivi suurust silmas pidades, ent mitu koori libastus liigse tormakusega ning säravast ülistuslaulust sai meeleheitlik, otsekui pea kaotanu kombel tõtlemine. Pala lõpus kõlab kolmekordse kinnitusena „amen“. See, kas jumalaema ülistav laul lõpetada üksnes harmooniaülesandest tuttava kolme viisakalt, ent pärast lehekülgede­pikkust intensiivistumist ilmetult vormistatud akordiga või panna need kandma endas ka juba eelneva kolme minuti jooksul loodud tähendust, lahenes samuti kooriti erinevalt.

    Rahvusvahelisel Läänemere koorikonkursil Jūrmalas ainsa Eesti koorina osalenud kammerkoor Encore Karin Tuule juhatusel saavutas seal neljanda koha.

    Kohustuslik voor annab kõigile osalejatele selgelt piiritletud ja objektiveerimist võimaldava raamistiku. See koosneb mõistagi kohustuslikust palast ning seekord tuli esitada ka romantismiajastu teos, üks pärast 2000. aastat loodud pala ja veel ühehäälne lugu. Kui kohustusliku vooru valikud olid oma nõutavas eripalgelisuses valdavalt köitvad, siis vabakava ülesehitamine oli paljudele osutunud komistuskiviks. Näis, et kohustuslike palade ja võimaliku grand prix’ repertuaari vahel oli vabakava koostamine justkui unarusse jäänud, kuna vähemalt esimeste kooride puhul tekkis tunne, et teise konkursivooru lõpuks on nad iseenda kõlailma(d) vaat et täielikult ammendanud, või kuulusid kõik vabavooru lood pettumust tekitavalt üheülbalisse iseloomukategooriasse.

    Kaardipakk löödi vabakava esitustega seega korralikult segi. Esimese vooru üks kindlaid favoriite ning muidu meie vaatenurgast tavatult füüsilise (ent orgaanilise!) kaasaelamisega endast sooja mulje loonud Indoneesia koor Gratia mõjus nüüd ootamatult vihaselt, minetades osa esialgsest sümpaatiast. Järgmisel päeval võitjaks pärjatud Oslo ülikooli naisüliõpilaste lauluselts paistis aga olevat unustanud vähemalt mezzoforte’st vaiksemad dünaamilised väljendusvahendid. Teise vooru üks meeldejäävamaid esitusi oli hoopis konkursil suhteliselt halli alasse paigutunud Saksa kammerkoor Alumni Heidelberg, kes oli seni panustanud kodumaisele romantismile kui oma ilmselgele trumbile, ent julges nüüd ainsa koorina vabas voorus tõepoolest oma piiridest kaugemale astuda. Muidu ositi tülpimust tekitanud ja ühepalgelisusega varjutatud kavade keskel mõjus see nagu sõõm värsket õhku: olgugi et kõik tehniliselt ei õnnestunud, jäi koori sügav siirus sellegipoolest meelde.

    Ühel hetkel hakkas lõpmatuna näiv forsseeritud helimassiiviga lajatamine väsitama, kuivõrd tundus, et iga järgmine lugu peab olema tingimata eelmisest veel kraadi võrra kangem. Konkursil, kus kõik koorid on juba niigi head, ei piisa enam kaugeltki teineteise ülelaulmise efektist valjudes klastrites, vaid suurepärase koori võiks headest eristada hoopistükkis väljakantud ja nüansirikka piano põhjal. Üksnes tehnilisest keerukusest sädemeid pilduvate lauludega ei saavutata sageli materjali valdamisest hoolimata ka hädavajalikku isiklikku puudut(at)ust, vaid laulmisest saab mõneti steriilne ja kalkuleeritud tegevus – paratamatult on ka välismaise žüriiliikme kirjutatud teose esitamine teatava laenguga valik. Olemuslikult kollektiivile lähemal paiknenud palade korral olid aga ühtmoodi endasse haaravad nii indoneeslaste loitsivalt viirukisuitsune pala (Bagus S. Utomo hinduistliku hümni seade „Gayatri“), Encore’i Mart Saare tõlgendused ja ka norrakate nõtke kõrvalepõige kodumaa mägede vahele (Torbjørn Dyrudi ja Idunn Vindspolli „Med en bukett“ ehk „Kimbukesega“).

    Tähelepanu jäi mitmel korral pidama koreograafiaga lugudele – konkursil taotletavat üllatuslikkust ja efektsust silmas pidades igati asjakohane valik. Ma ei saanud peast mõtet, et mis tahes liigutuste, kuid keerukamate liikumiskombinatsioonidega lugude puhul kindlasti – eriti konkursil – on täiesti hädavajalik koreograafi kõrvalpilk. Dirigent ei peagi olema liikumisjooniste kujundaja ja ühtlustaja, vaid suunama tähelepanu eeskätt vokaalile ja pala muusikalisele kujundamisele, ent lohakas ja ebaühtlane koreograafia riivas Jūrmalas mitmel puhul silma. Konkursikavas on arvel kõik detailid: vokaalselt ideaalse soorituse korral võib pealtnäha tühisena näiv suvalisel moel plaksutamine jätta lõpuks suhu mõru maitse ning maksma minna mitu pügalat koori üldmuljest. Samuti tasub koreograafiat kavasse põimida siis, kui vokaalne võimekus seda tõesti laulukvaliteedis järeleandmiseta lubab. End grand prix’ vooru laulnud Läti segakoorist Austrums hakkas lausa kahju, kui niigi alaliselt rohkem toetust tahtnud hääled muutusid üha kitsamaks, ent mahtu polnud enam kuskilt juurde anda.

    Ehk olen sellest vorminud juba suvisest paradigmamuutjast „Barbie“ järelkaja, kuid konkursi üldvõidu, grand prix’ ning parima kohustusliku loo ja dirigendipreemiad pälvinud Oslo ülikooli naisüliõpilaste lauluselts võis lavale ilmuda küll eri varjunditega roosa­manna karva kleitides, ent kui vähemalt 50-liikmeline koor laulma asus, ei paistnud kõlamassiiv kohati enam saali mahtuvat. Otsustavas grand prix’ voorus leidis koor üles ka kaua oodatud piano-nüansi ning seejärel võis tõesti loota, et võit on üksnes vormistamise küsimus. Tegu oli ka märgilise hetkega, kuivõrd naiskoor pärjati seni selgelt segakoore eelistanud konkursil võitjaks esimest korda ning võimsalt. Oli puhas rõõm jälgida dirigent Marit Tøndel Bodsberg Weyde žeste ja koorile mõeldud ilmeid ning sealt omakorda publikusse peegelduvat. Pingelises konkursiolukorras andis ta sageli koorilauljatele märku, kuidas ennast füüsiliselt vabastada, ning kuna repertuaarist oldi selgelt üle, olid dirigendil haruldaselt musikaalsed tööriistad, millelt ei saanud nende sundimatus voolavuses pilku.

    Läänemere koorikonkurss toob kõrge kvaliteediga koorimuusika vaat et koju kätte ja võimaldab kiiresti südamesse pugevas mereäärses linnas näha ambitsioonikat rahvusvahelist pilti ilma kaasuvate kodumaiste kompleksideta (mõelgem siinkohal Eesti kontekstis hetkeks Tallinna konkursile). Kui paljud koorikonkursid korraldatakse sageli konkurss-festivalidena, kus põimitakse võistlusmomendiga õpitube, loenguid ja ohtralt kontserte, siis Jūrmala konkursi formaat on meeldivalt kontsentreeritud ning ometi üheks nädalavahetuseks muljetega enam kui küllastav. Loodetavasti leiab edaspidi veel rohkem huvilisi ka Eestist võimaluse seda omal käel väisata, sest koorilaulus on asju, mis ei saa Läänemere koorikonkursi korraldajate eeskujulikust otseülekandest ja ajakohasest infovoolust hoolimata ekraani vahendusel kunagi päris sama sügavalt sütitada.

  • Kellega jagame maastikku?

    MADLI PESTI

    Rimini Protokolli ja Théâtre Vidy-Lausanne’i „Jagatud maastikud“ („Shared Landscapes“), kontseptsiooni autorid ja kuraatorid Stefan Kaegi ja Caroline Barneaud. Berliner Festspielega koostöös antud etendused 19. VIII – 10. IX Berliini lähistel Hangelsbergi metsas.

    Kuum suvelõpp. Pool tundi rongisõitu Berliinist. Peatume Hangelsbergi ajaloolises, XIX sajandi vahvärk-stiilis rongijaamas. Kõnnime metsa, kus meile antakse kõrvaklapid ja piirkonna kaart. Umbes 150 osavõtjat jagatakse kolme rühma. Hangelsbergi metsahariduskeskuse ümbruses männimetsas ja puisniidul toimuvad 35minutilised performance’id. Kõnnime mööda metsaradu varajasest lõunast päikseloojanguni, kulub seitse tundi ja 12 000 sammu. See on lavastus „Jagatud maastikud“ („Shared Landscapes“), Rimini Protokolli värkseim töö.

    Lavastaja Stefan Kaegi koostöös kunstilise kuraatori Caroline Barneaud’ga (Théâtre Vidy-Lausanne) kutsusid kampa seitse rahvusvahelist kunstnike seltskonda. Suurejooneline eurotoetusega kunstiprojekt sai alguse suvel Lausanne’ist ja Avignonist ning liigub uuel aastal veel viiele Euroopa linnalähedasele maastikule Sloveeniast Portugalini. Publik saab osa seitsmest performance’ist, mida kontseptsioonina seob maastiku mitmekülgne kogemine ning audiomeedium. Rännak vabas õhus koosneb kuuldemängust, koosloomekoreograafiast, metsakontserdist, teadusloengutest, VR-videost, heli- ja visuaalsetest installatsioonidest. Osalejal tuleb nii lugeda, kuulata kui ka liikuda.

    Nii sisult kui ka vormilt perfektne ja teravalt poliitiline oli türgi-belgia kunstniku Begüm Erciyase ja saksa režissööri-lavastaja Daniel Kötteri poliitilist maastikku mõtestav VR-video. Metsateede ristumiskohta oli asetatud paarkümmend kiivrit, millel VR-prillid.

    Mets kui peategelane. Mängupaigaks valitud Hangelsbergi mitmekesine mets on huvitava ajalooga. Seda peetakse linna ja maa piiriks ning metsa on mõjutanud inimtegevus. Etteruttavalt võib öelda, et metsa valik ja kogu lavastuse kontseptsioon haakusid omavahel orgaaniliselt, sest kogetud kunstitööd käsitlesidki looduse ja inimese kooseksisteerimist, selle võimalikkust või võimatust.

    Osa Hangelsbergi metsast on olnud puisniit, kus kasvavaid 300aastasi võimsaid tammi oli võimalik ise katsuda. Ajalooliselt põnev inimtegevus Hangels­bergi metsas toimus tihedas männikus, kus alates Esimesest maailmasõjast kuni 1990. aastateni koguti männivaiku. Vanadel männitüvedel oli näha tuttavaid diagonaalmustreid, mis osutasidki vaigukogumisele.

    Alustuseks leban lehtmetsa all kuivanud tammelehtedel. Maastik täitub inimestega. Imestan, et sündmusel osalema on lastud nii suur hulk rahvast, kuid tegelikult hajutakse mitmekesise metsamaastiku sisse ära. Pruun mulla ja lehtede pind on krõbisevalt kuiv. Pilk eksleb veel erkrohelistel lehtedel ja valgusmängul, mida pakub halastamatult kuum päike. Inimesed, maastik, sääsed ja teatriootus – kodune Eesti suveteatri tunne.

    Kõrvaklappides algab Stefan Kaegi komponeeritud kuuldemäng ehk dokumentaalne vestlus Hangelsbergi metsavahi, Brasiilia lauljanna, meteoroloogi, psühhoanalüütiku ja ühe uudishimuliku lapse vahel. Saksamaal elav brasiil­lanna räägib, et pikniku kui nähtusega tutvus ta alles Saksamaale kolides, sest Brasiilias ei lähe keegi metsa või aasale lihtsalt istuma – maapinnal lebada on ohtlik. Skorpionid ja maod!

    Uudishimulik laps küsib: „Kas inimene on looduse osa?“ Metsavaht arutlebki inimese võimu üle selles konkreetses metsas ning räägib ka metsaloomade küttimise vajalikkusest. Kuuldav dialoog on informatiivne ja haakub ka Eesti metsadiskussiooniga. Kaegi poleks aga Rimini Protokolli lavastaja, kui teda huvitaks vaid intellektuaalne mõttemäng. Vestlus on lindistatud samas sega­metsas, kus me kuivanud tamme- ja vahtralehtedel lebame. Kõrvaklappides pinisevad sääsed ja kukub suur puu. Auditiivne kogemus tekitab füüsilise aistingu. Alguses kõik me vehkisime lindistatud sääski kõrva juurest minema. Vastuolu kuuldava-nähtava ja kogetava vahel on päeva edenedes „Jagatud maastikke“ ühendav.

    Poliitiline maastik ja keha. Kõik seitse performatiivset kunstitööd on erisuguse mõjuga ja kasutavad mitmekesiseid meediume. Portugali kunstnikeduo Sofia Diase ja Vitor Rorize koosloome­koreograafia liikus ehk õrnalt esoteerika suunas: viiekümne liikmega rühma suunati kõrvaklappide abil segametsas eri viisil liikuma, suhtlema nii omavahel kui ka puude ja okstega. Koreograafiline sekkumine metsas – miks ka mitte.

    Nii sisult kui ka vormilt perfektne ja teravalt poliitiline oli türgi-belgia kunstniku Begüm Erciyase ja saksa režissööri-lavastaja Daniel Kötteri poliitilist maastikku mõtestav VR-video. Kötteri multimeediumlikku, samuti virtuaalreaalsust kasutavat lavastust „Maastikud ja kehad“ said Eesti vaatajad näha aasta tagasi septembris Tartus ERMis ja Viimsi Artiumis.* Kötter jätkabki maastike ja kehade temaatikaga. Teda huvitab, kuidas poliitilised (ja/või majanduslikud) otsused mõjutavad maastikke ning kuidas panna kunstiteose (installatsiooni, filmi, lavastuse) külastaja muutusi füüsiliselt tajuma ja kogema. Sarnaselt Eestis näidatud teosega kasutab Kötter ka seekord VR-videot ja paberilt teksti lugemist.

    Metsateede ristumiskohas asetseb maas paarkümmend kiivrit, millel VR-prillid. Loen hiljem, et need sirged teed tehti männivaigu väljavedamiseks: taas inimese sekkumine loodusesse majanduslikel eesmärkidel. Panen pähe kiivri ja prillid. Näen sedasama metsateede ristmikku. Inimtühja. Hetke pärast hakkan justkui kasvama. Kasvan puude pikkuseks. Tõusen puudest kõrgemale – ahaa, ma näen droonivideot. Mu näole puhub tuuleke: kiivri külge on kinnitatud väikesed tiivikud. Tõusen rahulikult metsamassiivi kohale. Saan vaadata igas suunas: paistab vaid ühesugune mets. Aeglaselt, väga rahulikult maandun tagasi maapinnale.

    Kunstilisi helisid ja elamuslikku meeleolu pakkus USA helilooja Ari Benjamin Meyersi kompositsioon puhkpillidele. Mängupaikade vahel lonkides võis näiteks tabada põõsas sahistava trombonisti.

    Muidugi, VR-kogemus on veel harjumatu: keha jääb maale, aga kogu närvisüsteem on kindel, et ma hõljusin puude kohal. Performatiivse installatsiooni teise osana loeme brošüüri. Istume madalatel pinkidel, igaühel oma brošüür. Metsast kostab (lindistatud) koera­hääli ja kaevanduse müra. Brošüüris kõneldakse Armeenia ja Aserbaidžaani piiril asuvast külast, mille kõrvale tehti kaevandus. Näeme fotosid maastiku muutumisest. Poliitika ja majandus kui hävingu käivitajad.

    Itaalia koreograafid Chiara Bersani ja Marco D’Agostin huvituvad poliitilisest kehast. Nad küsivad, kes saavad loodusest ja meie tänasest elamusest osa. Kes jagavad maastikku? Noor naisterahvas ratastoolis (Carolin Hartmann) meiega samamoodi kunstisündmusest osa ei saa. Kui kõrvaklappides räägitakse meile esimesest füüsilise puudega astronaudist John McFallist, siis Hartmann sõidab ratastooliga vaevaliselt liivasel pinnal manööverdades meie ette ja vaatab taevasse. Peagi oleme kutsutud kummastavale piknikule ruudulise piknikuteki, tee ja küpsistega. Sõbralik suhtlus etendajaga on oodatud.

    Teadusloengud. Nagu ikka, on Rimini Protokolli lavastused harivad ja informatiivsed. Ühel metsalagendikul sõidab publiku poole traktor. Traktorist, muide, kuulab traktoris audioraamatuid, näiteks Karl Marxi „Kapitali“ või George Orwelli „1984“. Ühiselt kuulame kreeka eepost. Peagi saame teada, et traktorist toodab eksklusiivset hobuste sööta kõrge kvaliteediga heinast. Viis miljonit eurot maksvad hobused saavad tema sõnutsi valida saja heinamaitse vahel.

    Põnev on kuulata ka kohe samas heinamaal loengut pidavat teadlast, kes oma doktoriuurimuse tegi drosofiilide ehk äädikakärbeste häältest, s.t nende omavahelisest suhtluskeelest. Teadlase praegune uurimisteema on aga põldlõokeste keel, mida ta meile natuke ka esitab. (Selle osa lavastusest on kokku pannud prantsuse režissöör Émilie Rousset.) Looduse helid ja putukate-lindude hääled seovadki kogu lavastusprojekti tervikuks.

    Kunstilisi helisid ja elamuslikku meeleolu pakub USA helilooja Ari Benjamin Meyersi kompositsioon puhkpillidele. Mängupaikade vahel lonkides tabab silm samblal lebava saksofonisti, männi taha peituva tuubamängija, põõsas sahistava trombonisti. Pillide mõtlik kõla täidab puisniidu ja männiku, aasa ja soo.

    Ehk võib „Jagatud maastikke“ käsitleda kui oodi looduslikule mitmekesisusele. Et Lääne-Euroopa loodusest kaugenenud kunstiinimesed (kes moodustavad teose peamise publiku) saaksid tunda põgusat kontakti loodusega, mõelda inimtegevusele ja emakese Maa süüdistuskõnele. Sest viimane installatiivne teos, mis seob taas kokku looduse ja inimese, just seda on (autorid hispaania kunstnikud Tanya Beyeler ja Pablo Gisbert grupist El Conde de Torrefiel).

    Installatsioon on põnevalt üles ehitatud: lagedal amfiteaterlikul maastikul võtab meid vastu must ristkülik, kuhu kuvatakse tekst, taustal kõlab järjest intensiivistuv müra. Läbi teksti kõneleb meiega maastik, emake Maa, Jumal, Teadus või Loodus – nagu ta ise ennast mitmete nimedega nimetab. See on ehk veidi naiivne ja paatoslik kõne Looduselt: kuidas inimene on temast lahkunud ehitades piire ja aedu, peitudes looduse eest, luues religiooni. „Ma ei ole enam teie jagatud maastik. Sa tahad mind taltsutada. Olen su hirm. Te olete mulle kui putukad. Ma ei taha teilt midagi. Jään siia teiega või teieta. Ma ei vaja teid,“ teatab Loodus oma kõnes süüdistavalt.

    Kokkuvõttes ei jää siiski kõlama mitte niivõrd süüdistuskõne, kuivõrd kogemus metsast kui peategelasest, päevast, mida kogesime metsaga. Kuraator Caroline Barneaud’ sõnutsi räägitakse „Jagatud maastikes“ inimese ja looduse kooselust ning seejuures osutab ta paradoksile, et tegelikult on ju inimene osa loodusest. Tegijate eesmärk on pakkuda kunstilisi sekkumisi koos metsaga. Kunstiliselt oli „Jagatud maastikke“ ühendav võte vastuolu kuuldava-nähtava ja füüsiliselt kogetava vahel ning mitmekesine auditiivse meediumi kasutamine. Kunstiteosed tervikuna ei olnud seejuures liiga näpuga näitavad ega kogu päev ülemäära läbi komponeeritud, siiski leidus ühisnimetajaid ja kujundeid, mis kogemuse tervikuks sidusid.

    * Vt Hanno Soans, Seest on õõnes … Kurjuse kardiogramm Möbiuse lehel. – Sirp 30. IX 2022.

  • Toimetajaauhind Terje Kuusikule

    PILLE-RIIN LARM

    Selgunud on Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna tänavune laureaat. Auhinna on pälvinud Terje Kuusik.

    Terje Kuusikut peetakse Eesti üheks professionaalsemaks toimetajaks, kindlasti on ta ka üks staažikamaid. Hariduselt on ta Tartu ülikooli lõpetanud inglise filoloog. Aastatel 1973–2011 oli Kuusik Loomingu Raamatukogu toimetaja ning on jätkanud toimetajatööd eri kirjastuste tarvis ka pensionipõlves. Ta on toimetanud mitusada raamatut, nii algupärandeid kui ka tõlkeid: tema töölauale on jõudnud peale inglise keele saksa, itaalia, prantsuse, hispaania, soome, rootsi, vene, rumeenia, ungari, uuskreeka, poola, portugali, provansi, türgi, jidiši, hiina, ladina ja sanskriti keelest tõlgitud teosed. Olgu toodud vaid mõned näited: „Carmina Burana“, „Valik upanišade“, Francis Baconi „Uus Atlantis“, Novalise „Aforisme ja fragmente“, Giacomo Leopardi „Mõtted“, Anne Brontë „Agnes Grey“, Kate Chopini „Virgumine“, Oscar Wilde’i „Õnnelik prints“, Hermann Hesse „Supelsaks“, Virginia Woolfi „Oma tuba“, Franz Kafka „Kiri isale“, Mihhail Bulgakovi „Koera süda“, Walter Benjamini „Ühesuunaline tänav“, Mircea Eliade „Kogemata avastatud tõdedest“, Dido Sotiriu „Verega joodetud maa“, Iris Murdochi „Kell“, Andonis Samarakise „Viga“, V. S. Naipauli „Sissid“, Norman Manea „Huligaani tagasitulek“, John Banville’i „Meri“, Michel Houellebecqi „Võitlusvälja laienemine“ ja Olga Tokarczuki „Maailma kõige inetum naisterahvas“. Terje Kuusiku silmapaistva panusena tõlkekirjandusse tuuakse ühtlasi esile temaga koostööd teinud tõlkijate koolitamine.

    Edvin ja Lembe Hiedeli auhinnaga tunnustataksegi pikaajalise töö eest toimetajaid, kelle panus eestikeelse kirjavara keeletaseme hoidmisse on hindamatu. Auhinda annavad välja Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Keeletoimetajate Liit, toetab Eesti Kultuurkapital. Tänavu antakse auhind välja üheksandat korda: varem on selle pälvinud Maiga Varik, Triin Kaalep, Anu Saluäär-Kall, Linda Targo, Asta Põldmäe, Kajar Pruul, Mart Orav ja Krista Mõisnik.

    Edvin ja Lembe Hiedeli toimetaja­auhind antakse Terje Kuusikule üle homme, 30. septembril rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel Tallinnas Maarjamäe lossis.

    Terje Kuusik oli aastakümneid Loomingu Raamatukogu toimetaja. Foto on tehtud 17. I 2007 Tallinna Kirjanike Majas Loomingu Raamatukogu 50. aastapäeva tähistamisel. Vasakult: ajakirja toimetuse endine juht Jüri Ojamaa ja pikaaegne toimetaja Edvin Hiedel, toonane toimetaja Anu Saluäär, endine peatoimetaja Agu Sisask ja toonane toimetaja Terje Kuusik. Tema taga seisavad Mihkel Mutt, kes oli toona ajakirja Looming peatoimetaja, ja Toomas Haug, kes toimetab Loomingut tänini.

     

  • Silvi Liiva 22. I 1941 – 24. IX 2023

    Lahkunud on graafik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Silvi Liiva. See on valus kaotus Eesti graafikute perele ja kunsti­avalikkusele.

    Silvi Luikoja (Liiva) sündis 22. jaanuaril 1941 Värskas taluperes. Sõda ja sõjajärgset viletsust kogenud tütarlaps jõudis imeväärse arengukaarega läbi Tartu Kunstikooli (1958–1963) ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (1963–1969) eesti kunsti tippu.

    Tema diplomitöö üks osa oli Paul Éluardi luulekogu „Veel enne kostma peab“ (Jaan Krossi tõlkes) illustreerimine ja kujundamine. Raamat ilmus 1969. aastal kirjastuselt Eesti Raamat. Tolle aja kohta oli täiesti tavatu, et kunstiülikooli lõputöö niivõrd laia kõlapinna saavutab, toona olid raamatute trükiarvud ülisuured. Prantsuse sotsialistist luuletaja, sürrealist Paul Éluardi tõlke valge köite kaanekujundus ja kuus illustratsiooni tõid eesti kunsti sürrealismi, mis jäi aastateks Silvi Liiva loomingusse (nt ofordid „Jeanne d’Arc“ ja „Palve“, 1970, „Suur suvi“ ja „Maja“, 1971). Järgnes samas laadis kujunduse ja illustratsioonidega Fjodor Dostojevski „Valged ööd“ (1971). Muidugi avaldus sürrealism ka teiste eesti kunstnike teostes, ent Silvi Liiva ei liitunud ühegi rühmitusega, vaid otsis oma karmi ja lihtsat tõde. Sõbra ja eakaaslase Marju Mutsu (1941–1980) kaunis sarnasest loomelaadist, mis ülistab noorust, elujanu ja spontaansust, eristas Liivat suurem kalduvus groteski, milleni Mutsu jõudis oma lühikese elu lõpuaastatel.

    Jäädes eranditult truuks mustvalgele väljendusviisile ja kombineerides klassikalisi graafikatehnikaid, oskas Silvi Liiva luua ka võimsaid pannoosid, mille ekspressiivsus vahendab eksistentsi suuri poolusi, valgust ja pimedust (nt „Täppide vägi“ I–IV, 1996–1997, „Õhtul“ I–III, 2009). Ta ei kaldunud seejuures keerulistesse mõttekäikudesse, vaid saavutas eesmärgi küll pingelise tööga, siiski vaatajat liialt koormamata, lastes saavutatul lihtsalt mõjuda. Liiva hilisemast loomingust kaob inimfiguur peaaegu täielikult.

    Valge, õrnade joontega ja musta, võimsalt ekspressiivse perioodi vahele mahuvad veel 1980. – 1990. aastate ängistatud, kössitõmbunud, mustad inimkujud (nt „Põud“, 1988, „Äng“, 1989, „Siseneja“, 1991, „Vastutuult“, 1994). Silvi Liiva loomingut on võimalik vaadata Kumus kuni 5. XI avatud kümne naisgraafiku loomingu näitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“, nõnda kunstnikku igavikuteele saates. Ehk ongi praeguselt Kumu näituselt kõige enam meeldesööbiv naist ja kaht last kujutav Silvi Liiva leht „Tormiöö“ (1986, segatehnika). See sügava katastroofitunnetusega teos on samal ajal ülistus naiselikule võimele tulla läbi, otsekui pilliroog painduda, kuid mitte murduda.

    Oma graafikateostega püsis Silvi Liiva ligi viiskümmend aastat eesti kunsti eesliinil, pidevalt muutudes ja endaks jäädes. Ta esines Tallinna graafika­triennaalidel ja saavutas ka rahvus­vahelise tuntuse paljudel suurtel graafika­näitustel Poolas, Jaapanis, Hispaanias jm. 1969–1974 töötas Liiva kirjastuses Eesti Raamat kunstitoimetajana, 1978–1987 oli kunstiakadeemia õppejõud, ent peamiselt tegutses ta vabakutselise graafikuna. Korduvalt andsid kolleegid ja kriitikud talle kunstnike liidu ja vabagraafikute ühenduse aastapreemiaid. Silvi Liiva oli südamlik, avatud suhtleja ning kaunis, elegantne daam.

    Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele. Kolleegid, õpilased ja lähedased jäävad mäletama tundliku südamega inimest, kelle hingemaastikesse ja avarasse loomingusse mahtus ära suur osa maailma valust.

    Silvi Liiva ärasaatmine toimub laupäeval, 30. IX kell 10.30 Tallinna Jaani kirikus.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Vabagraafikute Ühendus

    Eesti Kunstimuuseum

    Tartu Kunstimuuseum

    Kultuuriministeerium

  • Helvi Jürisson 5. X 1928 – 16. IX 2023

    Helvi Jürisson kuulus literaatide põlvkonda, kellele oli ja on esmatähtis vorminõtkus ja pürgimine täiusliku keelekasutuse poole. Aastate möödumine avaldus Helvi Jürissoni teostes ülenemise, mitte raugemisena, nagu tõestab ilmekalt tema 2013. aastal ilmunud koondkogu „Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998–2012“. Märkimisväärselt meisterlik oli Helvi Jürisson ka tõlkijana, vahendades eesti keelde bulgaaria, prantsuse, vene ja valgevene luulet.

    Helvi Jürissoni lastele kirjutatu, mille põhjal eesti lugeja teda ehk kõige rohkem tunneb ja hindab, jõudis lugejateni arstitöö kõrvalt. Paremik sellest on koondatud 2018. aastal ilmunud valikkogusse „Mida tähed räägivad“.

    Jürissoni tuntuim, ühiskonnas enim võnkeid tekitanud (laste)luuletus on kindlasti „Mägra maja“ (1970), kus vihjatakse loomaallegooria toel omaaegsele poliitilisele olukorrale. Ent see, ajakirja Pioneer oktoobrinumbri müügilt eemaldamiseni viinud luuletus pole kirjanikul ainus, milles tegelasteks loomad-linnud. Nii osutavad üsna mitmed tema luuletused ja värssjutud („Karu-memme lasteaed“, „Rähn rätsepaks“ jt) loomade kaudu inimloomuse ebakohtadele, teistes on ta püüdnud avada just looma vaatepunkti („Jänese protestilaul“, „Metsareinu laul küla peal käimisest“, „Hundi itkulaul kuu poole“ jpt). Vahel on luuletaja eksinud ka taevastele radadele, pajatades käegakatsutavatest ilmastikunähtustest, aga ka avaramast ilmaruumist ja tähtedest. Legendaarne pildiraamat „Sputnikute nääriöö“ (1967, illustraator Olev Soans) sai tõuke Jürissoni astronoomiahuvist ning tõi valgusvihku uusaastaööd tähistavad tehiskaaslased ja valveastronoom Ploomi. Oma erilise värsi- ja pildikeelega võitis teos kõigi väikeste kosmosehuviliste südamed.

    Proosalugudeski armastas Jürisson muinasjutulikku allegooriat ja mõistujuttu. „Putukajuttudes“ on kirjanik toonud keskmesse ühed kõige väiksemad elusolendid ning näidanud ilmekalt, et keha väiksus ei pea tingimata tähendama vaimu nõrkust. Sama tõdemus koorub ka jutukogust „Peegliplika“, kuhu autor koondas omaelulooliste sugemetega palad.

    Katkend Helvi Jürisson luuletusest „Kodukaku laul hämaruse saabudes“:

    Hämaruse valgus,
    pimeduse päev –
    mina kõiki märkan,
    keegi mind ei näe.

    Juba varje lehvib
    suisa lagedal,
    mina nende hulgas
    lendan metsa all.

    Lendan varivaikselt
    oma pesapuult,
    tammeleht vaid tunneb
    minu tiivatuult.

    Ühiskonnatundlikuna jälgis Jürisson muretseva tähelepanuga demokraatia seisu Eestis. Oli tähtis, kuidas sellega on. Temas elas usk, et nimelt vaimsus aitab nagu kooskõlastatud tegevusjõud heas sümfooniaorkestris ära ajada kogu inimkonna asjad nii, et kaob mõistmatus ja vaen. Ta otsis kõikjal hinge ja hingestatust, kirjanikuna oli talle oluline kontakt omaenese hingega igal eluhetkel ning see väljendub tema loomingus. Talle oli tähtsaim sõna elusus. Läbini luuletaja olles ja pühendunult töötades värsitehniliste võimalustega eesti keeles võis ta eelistada „elutuks voolitud luuletusele siiski ilusat, iseeneslikult üle vormikonaruste luulena vulisevat proosat“. Ja muidugi vabavärssi.

    Kõigel elaval on õigus elule, oli Helvi Jürissoni veendumus. „Puud minu elu loos“ on viimases valikkogus mahukas poeetiline kataloog luuletajale tähendanud puudest. „Puud jäävad .. ja nad ei lähe ära“ – seda teab kõige paremini see, kelle saatus on lõputu lahusolek lootusest loobumata. Aga kõige vapustavama sõnastuse leiame, kui luuletaja kirjutab koduloomadest, keda ühel päeval enam ei kallistata, kellele ei suudeta silma vaadata, kel pole enam isegi kodu, kui „tuleb toiduks minna“.

    Helvi Jürissonist hoovas pidulikkust, ilu, vaoshoitud daamilikku boheemlust, suured pruunid silmad põnevil selle ees, mis elul kindlasti veel pidi varuks olema. „Luule on ülim hinge­priius.“ Kindlasti. Uhke on selline elu. Leevendagu see meie kurbust.

    Eesti Kirjanike Liit

    Eesti Lastekirjanduse Keskus

    Kultuuriministeerium

  • ,

    Leis, Tabaka ja Rožanskaitė loovad Kumus viljakaid dialooge

    Kollaaž teostest: Malle Leis. Naine läheb ära. 1970. Eesti Kunstimuuseum; Marija Teresė Rožanskaitė. Röntgeniteraapia. 1977. Leedu Rahvuslik Kunstimuuseum; Maija Tabaka. Skulptorite Valda Blunava ja Arta Dumpe kaksikportree. 1971. Läti Rahvuslik Kunstimuuseum

    29. septembrist Kumu kunstimuuseumis avanev näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ toob kokku kolme mõjuka Balti naiskunstniku, Malle Leisi (1940–2017), Maija Tabaka (1939) ja Marija Teresė Rožanskaitė (1933–2007) 1970.–1980. aastate loomingu.

    Leis, Tabaka ja Rožanskaitė olid nõukogudeaegses Eestis, Lätis ja Leedus erandlikud kunstnikud, kes eemaldusid tollase kunstimaailma reeglitest. Nende loomingut iseloomustavad nii tavapärasest erinev eneseesitlus kui ka oma keskkonna ja kunstnikuks olemise originaalsed peegeldused. Nad tegutsesid samal ajal ja nende teosed loovad viljaka dialoogi, olemata siiski ülemäära sarnased. Omal ajal nad teadaolevalt kokku ei puutunud ning kohtuvad oma teoste kaudu sel näitusel esmakordselt.

    „Leisi varased poolabstraktsed kujundid esitavad väljakutse optilisele tajule, samas kui kompositsioonid taimedest ja inimestest kosmilises ruumis õõnestavad eluvormide hierarhiaid. Tabaka on tuntud suurte ekspressiivsete maalidega, mis on sageli inspireeritud filmilikust kujutusviisist. Rožanskaitė astub raamidest välja nii otseses kui ka metafoorses tähenduses, avades oma assamblaažide sisemise ruumi. Teatud viisil on Malle Leis see, kes kõiki kolme koos hoiab: tema varane looming on lähedane Rožanskaitėle, hilisemad maalid Tabakale,” räägib kuraator Anu Allas.

    „Pealkiri „Raamist lahti“ osutab piiridele, mida kõik kolm kunstnikku oma teostes ületasid, aga ka uuele tõlgendushorisondile, mille nad üksteisele loovad. Lisaks võib kõigi kunstnike loomingus leida terve hulga pildilt välja astuvaid või vaatajale selga pööravaid (nais)peategelasi, kes loovad lahkumise ja uuele territooriumile liikumise visuaalseid metafoore. Teisalt mängivad kunstnikud sageli mitmest raamist koosneva struktuuriga, mis kõigutab arusaama stabiilsest ja ühemõttelisest reaalsusest,“ lisab kuraator Laima Kreivytė.

    Näitus on osa Kumu kunstimuuseumi algatatud Balti kunstiajaloo uurimissuunast, mille eesmärk on avardada Eesti, Läti ja Leedu rahvuslike kunstiajalugude piire ning luua nende vahel dialoogi. Samuti jätkab näitus Kumu kunstimuuseumi programmi, mis keskendub kõigist ajaloolistest perioodidest pärit naiskunstnike esiletoomisele. Sellesse programmi kuulub ka Kumu kunstimuuseumis veel 5. novembrini avatud näitus „Läbi su silmaterade musta kuru“, mis vaatleb sama perioodi Eesti naisgraafikute loomingut.

    Näitusega kaasnevad publiku- ja haridusprogrammid. Laupäeval, 30. septembril kell 15 toimub näitusel kuraatoriekskursioon koos Anu Allasega.

    Rohkem kui 120 teosega näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ on Kumu 3. korrusel avatud kuni 25. veebruarini 2024. Edasi liigub näitus Vytautas Kasiulise kunstimuuseumisse Vilniuses.

    Kuraatorid: Anu Allas, Laima Kreivytė

    Näituse kujundus: Anna Škodenko

    Graafiline disain: Tuuli Aule

    Koordinaatorid: Tiiu Saadoja, Anastassia Langinen

    Teosed kogudest: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Narva Muuseum, Viinistu Kunstimuuseum, Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Läti Kunstnike Liit, Zuzeum, Läti Kunstiakadeemia, Leedu Rahvuslik Kunstimuuseum, MO Muuseum, Lewbeni Kunstifond, Tartle’i Kunstikeskus, erakogud

    Toetaja: Eesti Kultuurkapital

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Jaanus Samma

    Soovunelmate esiisad. Margaret Tali vestles Jaanus Sammaga
    Jaanus Samma: „Kui vaadata eesti rahvuslikku enesekuvandit, siis on see paraku väga mehekeskne. Just nimelt kalevipojad ja viikingid ongi meie soovunelmate esiisad.“
    Jaanus Samma näitus „Raudmehed“ EKKMis kuni 15. X, kuraator Krist Gruijthuijsen.
    Jaanus Samma on ajalooga tegelenud juba pikemat aega seda omalt poolt kväärides ja rikastades lugude ja sümbolitega. Uue näitusega „Raudmehed“ liigub ta kvääriajaloo juurest edasi mehelikkuse teema ja müütide juurde, muutes talle omase peene ja tabava, ent ometi sooja huumoriga kvääri mehelikkuse vahetuks osaks. Näitus toob esile kvääri avaldumisi seal, kus seda mõnikord oodata ei oska ning avab näitusele hoolega valitud mehelikkuse müütide kaudu patriarhaalsuse avaldumisi ning seda, kuidas müütide taha vaatamine võimaldab avada mehelikkuse haavatavust ning kohatist õõnsust. Selline dekonstrueerimispüüe on päevakajaline, kui mõelda, kuidas meie idanaaber jätkab koloniaalsõda Ukrainas

    INDREK GRIGOR: Kogutud teos. Jaanus Samma kuraatorlikel ainetel
    Olenemata sellest, et ülevaatenäituse formaat, kus raam sulgeb teose iseendasse, on peaaegu asendunud arusaamaga näitusest kui installatiivsest keskkonnast, näib mulle, et kuraatorid mõtlevad liigagi harva näitusest kui millestki, millel on sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte. Sellel on tõenäoliselt ka väga lihtne põhjus: inimesi, kes peavad nagu mina dokumentaalse jutustusena üles ehitatud näitust kõige täiuslikuma näitusekogemuse mudeliks, ei ole tõenäoliselt ülearu palju. Lugeja võib siinkohal kulmu kergitades küsida, kas meil siis ajaloomuuseume vähe on. Ei, seda mitte, aga ükskõiksus, et mitte öelda hoolimatus faktide või vähemalt kaanoni suhtes ehk fiktsionaalsus, mis iseloomustab kunstilist jutustust, on üldajaloo traditsioonist välja kasvavates ekspositsioonides üldjuhul puudu.

    TÕNIS SAARTS: Viisteist aastat XXI sajandi algusest ehk Autoritaarse sajandi koidik
    2008. aasta sündmused võisid saada autoritaarse sajandi sümboolseks stardipauguks.
    Ajaloo kulgu ja suuri ühiskondlikke muutusi saab mõtestada ka nõnda, et igal uusaja sajandil on olnud läbiv leitmotiiv või tuumvastuolu. Inspireerituna Briti ajaloolasest Eric Hobsbawmisti võib öelda, et XIX sajand ei alanud mitte 1800ndal, vaid 1789. aastal, sest järgnev sajand tegeleski peaasjalikult Prantsuse revolutsioonist sündinud uute ühiskondlik-poliitiliste vastuolude ja pingete silumisega. XX sajandi avapaugud aga kõlasid juulis 1914 Sarajevos, sest Esimese maailmasõja trauma viis totalitaarsete süsteemide tekkeni, Teise maailmasõjani ja sealt edasi külma sõjani, jõudes alles 1991. aastal teatud lahenduseni.

    ÜLO MATTHEUS: Ukraina sõda, Krimm ja Musta mere must maagia
    Putin, kellele meeldib end kõrvutada Peeter Suurega, on saavutanud tollega võrreldes täpselt vastupidise tulemuse.
    Krimmis, mitte kaugel Feodossijast, on maagiline mägi Karadag (türgi keeles Must mägi), mis paikneb samanimelisel looduskaitsealal. Idaslaavi folkloori kohaselt on see paik, kuhu on kätketud Surematu Kaštšei surm. Nagu pajatab muinasjutt, on Kaštšei surm peidus nõela otsas, nõel omakorda munas, muna pardis, part jäneses, jänes kirstus ja kirst tamme otsas Mustal mäel.

    40 aastat kõigi aegade parimat Soome filmikunsti. Tristan Priimägi vestles Timo Salmineniga
    21. septembril Artise kinos alanud seitsme filmiga Aki Kaurismäe retrospektiivi avaüritusel oli erikülaliseks tema ihuoperaator Timo Salminen, kes on üles võtnud kõik tema filmid algusest peale, umbes 30 tööd täispikkadest filmidest kuni viieminutiste vinjettideni. Nende koostöö algas mõlema filmikarjääri alguses ja on kestnud seniaja, kogu professionaalse tegevuse vältel.

    MERLE KARRO-KALBERG: Toetav ruumikunst
    Arhitektide uurimisrühm 1 + X katsetab, kuidas siduda põhust ehitamise traditsioon moodsate tehases toomise võimalustega.
    Arhitektuuris otsitakse praegu viise, kuidas ehitussektorit tugevdada ja heitmete hulka vähendada. Üks võimalus on taas au sisse tõsta traditsioonilised ehitusvõtted. Näiteks põhust ehitamine. Selge on see, et käsitsi ja põlve otsas ehitamine on aeganõudev. Ehitustööstuses ei anna see märkimisväärset säästu. Kuidas aga siduda traditsioonid ja moodsad tehases tootmise võimalused? Seda uurib kunstiakadeemia rüppe loodud uurimisrühm 1 + X. Rühma kuuluvad arhitektid Triinu Amboja, Aneth Traumann, Roosmarii Kukk, Valerii Krinberg, Liispet Viira ja inseneriharidusega Rasmus Meema.

    HELI ALLIK: Tõlkimise suurim saladus
    Kuidas toppida universum läbi nõelasilma ja see teisel pool erinevana, aga siiski samana laiali laotada? Kuidas ehitada jälle üles nähtamatud katedraalid?
    „On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse (u 347‒419/420 pKr), tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril .. langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“

    ANNELIIS LEPP: Elujõuline ja üllatav illustratsioon
    Edgar Valteri nimelise illustratsiooniauhinna laureaat Piret Raud võlub kentsakate tegelaskujude ja ootamatute vaatenurkadega.
    Iga kahe aasta järel tähistatakse Edgar Valteri sünnipäeva 21. septembril talle pühendatud illustratsiooniauhinna väljakuulutamisega. Auhinna kutsus 2019. aastal eesmärgiga väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut ellu Eesti Lastekirjanduse Keskus. On kahju, et see on Eesti ainus raamatuillustraatorite auhind, kuid seda suurem on taas heameel raamatuillustraatorite loomingule tähelepanu pööramise üle.

    Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind

    MARGUS MAIDLA: Innovatsiooni ja teadmussiirde ümarlauaarutelu ehk Süvatehnoloogiliste iduettevõtetega maailma vallutama
    II osa
    Sirp kutsus innovatsiooni ja teadmussiirde teemalisele ümarlauavestlusele Eesti maaülikooli rektori ja koduloomade füsioloogia professori Ülle Jaakma, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professori Veronika Zadini, ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) rakendusuuringute programmi arendusjuhi Kaupo Reede ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteaduri Andi Hektori, kes on ka süvatehnoloogia iduettevõtte GScan juhatuse esimees.

    VAHUR LUHTSALU: Raha ei ole III. Kuhu kaovad raha, aeg ja inimareng?
    Pöördume algse teema juurde tagasi ja otsime vastust sellele, kuidas mõnel riigil on raha ja ka püsiv kasv inimarengus, kuid teistel seda kas pole, kasv jääb kesiseks või toimub lausa tagasiminek.
    Kõrvutame Eestit ja Islandit – väikeriiki, kus elab pea kaks korda vähem inimesi kui Harju maakonnas, kuigi pindalalt ületab Island Eestit üle kahe korra – aastatel 2000–2010 ja 2011–2020, mis langeb ajajärku, mil Eestis võeti 2011. aasta jaanuaris kasutusele euro.

    PIRET PÕLDVER: Millest mõtled? Kultuuriloo unustatud naised
    Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusest – naiste kirjutatud kirjandusest. Eriti sellest, mida nad võisid kirjutada sel ajal, kui nad meie arvates ei kirjutanud midagi. Kuidas oleks olnud XIX sajandil teha midagi, mida keegi ei vaja ega ole kunagi mult küsinud? Keegi küll ei küsi, aga ma panen ikka selle kirja, mis tuleb, sest kui mul juba on vahendid – kirjaoskus, paber, sulepea, tekst minu sees –, siis on kirjutamata jätta veelgi raskem. Laste särgid on auklikud, supp keeb üle, teises toas vaagub hinge pahur esivanem …, aga mina kirjutan, sest just tekst, kuhu on võimalik paigutada tasandeid, mis on argihämus vaevu aimatavad, on ehk viimane õlekõrs, mis aitab mul sohu tõmbavas olmes üldse iseendaks jääda.

    Arvustamisel
    Jaanus Samma näitus „Raudmehed“
    Veerenni kvartali park
    Claude Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande“ Eesti esmalavastus
    kontsert „URR-39: Kaija Saariaho (1952–2023)“
    VI rahvusvaheline Läänemere koorikonkurss
    Tallinna Linnateatri „Lear“
    Rimini Protokolli ja Théâtre Vidy-Lausanne’i „Jagatud maastikud“
    mängufilm „Tume paradiis“

    Esiküljel Jaanus Samma. Foto Piia Ruber

Sirp