Ukraina

Ülikoolides algas tudengite vastuvõtmine ja ka vapustavate teadete saabumine sellelt rindelt. Erialade populaarsuses peegeldub kasvava sugupõlve maailmapilt, ettekujutus meie oma riigist ja tervest maailmast. Tulevikust eriti. Tallinna ülikoolis on populaarseim eriala juba selgunud, kolmapäevase seisuga oli kõige rohkem sooviavaldusi, tervelt 230 antud haldusjuhtimise õppimiseks. Pole ka ime, sest eriala tutvustuses tõotab õppeasutus haldusjuhtimise õppijatele helget tulevikku ja kindlat leiba. “Lõpetanud töötavad nõunikena, ekspertidena avalikus ja kolmandas sektoris, teaduritena ülikoolides ja teadusinstituutides. Eesti saamisega EL täisliikmeks on avardunud võimalused töötada ametnikena, konsultantidena või nõunikena ka EL institutsioonides ning teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.”

Vaevalt Tartu ülikoolis, kus vastuvõtt alles algas, olukord teistsuguseks kujuneb. Tartu sotsiaalteadlased avavad haldusjuhtimise (ja avaliku halduse) vastupandamatuid perspektiive pealinna kolleegidest põhjalikumalt, kirjutades, et “tänapäeva bürokratiseerunud maailmas on teadmised haldusjuhtimisest võtmeks, mille abil mõista ja analüüsida maailma ning selle konkreetsete probleemide olemust”. Teisal seletatakse, et “avaliku halduse eriala on kombinatsioon teoreetilistest teadmistest ja praktilistest oskustest, kuna ta käsitleb riiki üldisest aspektist ning samas tegeleb ka protsesside ja üksikjuhtumite detailse käsitlusega”. Muljetavaldav! Selline tutvustus peaks ju lahtise peaga noorele mõjuma tõelise kärbsepaberina.

Heitsin pilgu ka nende tühjade sõnade taha lootuses, et ehk selgub mullegi, lihtsameelsele, milles avaldub tänapäeva maailma bürokratiseerumine (ilmselt midagi sellist, mida maailm varem ei tundnud) ning millised võiksid olla riigi üldised aspektid. Samuti üritasin teada saada, mida sisaldab kolmeaastase kursuse läbinud tulevase nõuniku ja eksperdi teadmistepagas. Valdavalt tituleeritakse kohustuslikud ained kas sissejuhatusteks või alusteks. Teisisõnu on need ülevaatlikud, mitte süvakäsitlused. Kolmas ja ausaim iseloomustus oleks nende puhul pealiskaudsus. Kuidas pealiskaudsetele teadmistele toetudes tarka nõu anda või lausa eksperdina töötada, jääb vähemasti mulle endistviisi saladuseks.

Aga kui kord Tartus on kindlaks tehtud, et tänapäeva maailm on bürokratiseerunud, siis on see sotsiaalteaduslik fakt, milles pole sünnis kahelda. Ent millise maailmaga võrreldes? Kas eilse või XIX sajandi omaga? Ja kas vajadus koolitada bürokratiseerunud maailmas edukalt hakkama saavaid inimesi viitab paratamatusele, et bürokraatia vohamist pole võimalik ohjeldada? Meie poliitilises retoorikas igatahes on aastaid olnud raudne koht väidetel, et Eestis ehitatakse “õhukest riiki”, rajatakse efektiivne (see tähendab bürokraatiavaene) avalik haldus ja lähtutakse eeskätt ja ainult kodaniku huvidest ja mugavusest avalike teenuste pakkumisel. Minu kogemuste järgi on täpselt nii läinud ka tegudes, mitte ainult sõnades. Harva tuleb ju inimesel üldse riigi või omavalitsusega asjaajamist ette, aga kui tuleb (näiteks dokumendivahetusel või tulu deklareerimisel), siis on see tehtud imelihtsaks, kui võrrelda ükskõik millise ajajärgu ja riigikorraga Eesti ajaloos. Milleks siis meile lisabürokraate, lubage küsida. Mida muud kui aina täiendavat bürokraatiat oskavad bürokraadieluks ettevalmistuse saanud noored toota?

Eelmisel aastatuhandel arvati siinmail, et võti maailma mõistmiseks on keeled, matemaatika nende hulgas. Samuti sisaldasid mitte ainult suurkooli, vaid ka üldhariduskooli ainekavad kujutelma, mille järgi maailma mõistmiseks vältimatud tööriistad on teadmised looduse üldistest seaduspärasustest, isakeste Darwini, Einsteini jpt õpetused ning Sokratese näidatud viis küsida ja kahelda. Prügikasti see kõik, vanad võtmed on roostes ja uusi lukke ei ava!

Nelja ainepunkti jagu teadmisi parteidest ja parteisüsteemidest või teist samapalju poliitilistest ideoloogiatest ei maksa sentigi näiteks planeerimisülesannete lahendamisel, mis moodustavad lõviosa omavalitsusorganite tööst. Sama vähe on riigi-, keskkonna- või kultuuriväärtuste kaitse korraldamisel abi režiimi siirete alastest teadmistest. Üle jääbki ainult parteitöö. Ja siis me imestame, miks on nii paljud parteilased lihtsates asjades nii juhmid.

Päästke ennast, armsad tudengihakatised, enne kui hilja, veel jõuate oma dokumendid mujale viia. Ärge määrake end õnnetusse, mis tuleneb ekslikele lootustele rajatud tarbetute teadmiste omandamisest tarvilike asemel ja millest te nutikate inimestena hiljem ise aru saate. Lisaks loodan, et vähemasti kultuuriministeeriumisse ei pääse kunagi tööle ükski haldusjuht, kellele kultuurielu probleemide lahendused kangastuvad ainult läbi võrdleva avaliku halduse prisma.

16aastane Hella (Ella) Murrik Tartus.

 FOTO RAAMATUST “ÕRNROOSA”, ERKKI TUOMIOJA ERAKOGU

 

Ma ei osanud aimatagi, et minu 30 aasta tagusel kaubal, kui vahetasin 1970ndate aastate keskel Tallinna sõitval laeval oma eestlasest tuttava laeval kohatud toonase Helsingin Sanomate kunstikriitiku, praeguse Espoo kunstimuuseumi juhi Markku Valkose “kodueestlase” vastu, võiks olla tagajärgi tänase päevani. Valkose vahetuskaup kunstiajaloolase ja režissööri Peeter Urbla vastu oli toimetaja Mari Tarand. Ka Valkonen kauples kasudega, sest graafikabiennaali saagile lisaks sündis tutvus ka Leiside kunstnikepaariga ning meid öise rituaali käigus oma kunstiteoloogiasse pühitsenud Tõnis Vindiga.

Ma ei tea, kui tuleohtliku materjaliga tegelesin, kui hiljem saatsin kullerite vahendusel Eestisse kilode kaupa kopeeritud soome rahvusteaduslikke teoseid. Aga ise jäin kohe samal korral tollis vahele, kuna polnud deklaratsioonis Vindi graafilist lehte maininud. Minu väärtus haritud tollitöötaja silmis tõusis kohe, kui põhjendasin oma eksimust teadmatusega selle kohta, et ka kunstnikelt saadud kingitused vajavad riigist väljaveo luba.

Esimesel külaskäigul Tarandite juurde sattusime Markku Valkosega arutama, kuidas Mari ema, hiljem ka märkimisväärse Soome auhinnaga pärjatud Linda Viiding tõlgiks Maiju Lassila näidendis “Mimmi Paavaliina” kehvakesele peigmehekandidaadile antud hinnangut ”hänellä ei ole jullit jällillään”. Linda ei pidanud soome külaliste olematut eesti keele oskust tõlkimisabist keeldumisel piisavaks ettekäändeks, iseäranis et aimas väljendis assotsiatsioone soomekeelse rahvapärase seksuaalterminoloogiaga.

Järgnenud aastakümne jooksul tuli Linda Viidingul ette muidki tõlkeprobleeme, valdavalt olid need siiski pigem poliitilise loomuga. Soomes Hella Wuolijoeks muutunud Eesti Häme tütre Hella Murriku elu kõik keerdkäigud nimelt ei sobinud enam nõukogude mõtlemislaadis arenenud kodumaa väärtusskaalale. Kuid tõlkija sissekirjutusega varustatud Wuolijoe eestikeelsete näidendite ja mälestuste köited täitsid raamaturiiuleid ka Soome lahe põhjakaldal juba 1980ndate keskel.

Veel kümme aastat hiljem algas minu isiklik müttamine Wuolijoe jälgedel Eestis. Ka paljudele soomlastele oli vana ülikoolilinn nõukogude ajal suletuks jäänud, kuid nüüd sai mälestusteraamat “Koolitüdrukuna Tartus” käegakatsutava sisu.

Lindalt laulva revolutsiooni sügisel 1988 saadud “Koolitüdrukuna Tartus” andis lisatuge, kui seiklesin nüüd juba mõnevõrra eesti keele oskajana fotoaparaadiga mööda Tartut, üritades leida Hella Murriku tugipunkte tema koolilinnas. Ajalugu ja sõda olid nii mõnegi elukoha ning muu elupagasit pakkunud paiga maa pealt pühkinud, kuid ega Hella enda antud koordinaadidki liiga selged olnud. Näiteks: “Jaaksonid elasid Tähtvere tänavas, pargist allpool vana linnamüüri läheduses väikeses puumajas, mis oli nende oma.”

Kord Tartus käies helistasin Eesti kirjandusmuuseumi uurijale Sirje Oleskile, et küsida, kas ehk muuseumis võiks leiduda täpsemaid andmeid. Olesk ütles, et ka nemad võivad ainult oletusi teha. Leppisime siis lihtsalt kokku, et nüüdsest alates on õige maja see, mille ma Tähtveres ära pildistan.

Soomes elab Hella Wuolijoki omaette mõistena veel suurima publikumenu aegadest nooremategi teatritegijate põlvkondade seas. Hella Murriku elu lugu tuntakse soome keeles kirjutatud mälestuste järgi.

Seetõttu pidin hämmingus kulme kergitama, kui rahvahariduskeskuse eesti keele kursuse õpperetkel mõned aastad tagasi Toomemäel Hella Wuolijoe ja tema koolipõlve seostest tähetorniga kõnelema hakates selgus, et meile Tartut tutvustav giid polnud daamist kuulnudki. Gustav II Adolfi ausamba juures ülikooli taga olime veetnud pika ja pühaliku hetke, kuid Hella Wuolijoke kolmanda aastatuhande giidi jaoks enam ei eksisteerinud.

Võib-olla oli suletus Tartus oma töö teinud – ka omaaegne Yleisradio peadirektor Erkki Raatikainen tavatses oma kolleegi Enn Anupõldu tituleerida “Lõuna-Eesti televisiooni peadirektoriks”. Põhjas on asjad teisiti: Tallinna Harju tänava kirjanike maja suurest raamatupoest lootusetult suureks antikvariaadiks ümber kasvanud kaupluse näidendiriiulil on Wuolijoe “Näidendid” kerkinud vaid kümne sentimeetri kaugusele Tšehhovist. Hinnas aga seljatab Hella Anton Pavlovitši puhtalt. Samas majas elanud Linda Viidingu tõlgitud näidendite hind on valuutavahetuse käigus kerkinud kahelt rublalt 140 kroonini. Tšehhovi näidendid saab kätte saja krooniga.

Juhani Tervapää / Hella Wuolijoki päästis 1930-40ndatel oma Niskamäe seeriaga mitu Soome teatrit majanduslikust kitsikusest. Nende abil võrdlevad noored soome lavastajad oma võimeid praegugi. Valentin Vaala ja Edvin Laine filmidena moodustavad näidendid tänaseni osa soome mõttemaailmast. Raadio programmiski on ikka veel saatetüüpe, mis pärit ajast, mil Wuolijoki Yleisradiot juhtis.

Rahvusteatri näitleja Vilho Siivola abilisena olen ise kirjutanud üles Siivola mälestusi Hellast “Töömees Rantase” kuuldemängusarja autorina ning elu lõpuhetkede särasilmse patsiendina haiglas, kaalumas filmiõiguste müügi küsimusi. Teatrikriitikul pole võimalik olnud ligi 40 aastat pika karjääri kestel hoiduda komistamast Hella Wuolijoe vanamoodsalt või siis uuenduslikumalt vormistatud lavatoodangule. Lavastajate nimekirjas on kõik suured kangelased Edvin Lainest ja Jouko Turkkast Kaisa Korhose ja uue sugupõlve Mikko Roihani.

Et minu poliitilisse tutvusringkonda kuulus juba aastakümneid tagasi Hella Wuolijoe tütrepoeg Erkki Tuomioja, kasutas ta mind sõpruskonna teatrikriitikuna kõhklematult ära. Helsingi linnateatris lavastatud Turkka Niskamäe-nägemusest pidi saama arvustuse ka tema toimetatud patsifistliku Sadankomitea häälekandjasse Ydin. (Soome 100 komitee oli 1963. aastal briti filosoofi Bertrand Russelli ideede alusel rajatud rahuliikumise organisatsioon, mille aktiviste Vietnami sõja vastaste aktsioonide ja kaitseväeteenistusest keeldumise propaganda eest hiljem rohkesti kohtu alla anti. Erkki Tuomiojale määrati riigivastaste üleskutsete levitamise eest aasta ja 2 kuud vanglakaristust. Hiljem kõrgem kohus need karistused tühistas või amnesteeris president Kekkonen süüdimõistetud. –Tlk.)

Vahel on Hella jalajälgedes lausa joosta tulnud, nagu tänavu suvel Tallinnas. Raamatu, mille Tuomioja oma vanaema Hellast ja vanatädi Salmest kirjutas, esitluskohaks minu andmetel valitud rahvusraamatukogu kangastus mõttes vaistlikult nõukogude aja arhitektoonika viimase jõudemonstratsioonina, tõelise Babüloni müürina. Jõudsin oma reisikotte tagauste kaudu sinna müüri sisse tassides kiruda Eesti politseid, kes harrastab Soome välisministri üheainsa raamatu pärast sedavõrd suurejoonelisi manöövreid. Hiljem selgus, et raamatukoguesise sulgemisel olid siiski olulisemad põhjused.

Veel hullemat vatti sai mu pagas, kui seda Babüloni müürilt Kaarli kirikust mööda ning üle Vabaduse väljaku õigesse, vanasse ja auväärsesse linnaraamatukokku lohistasin. Ka selle raamatukogu turvareeglid olid viimase korraga võrreldes karmistunud. Kui esitlusele lõpuks sisse sadasin, sain ka istekoha, mille sõnavõtuks tõusnud välisminister nagu tellitult minu jaoks vabastas. Muu eesti ja soome publik polnud eelarvamuste küüsi langenud ning oli arvukalt kohe õigesse kohta pärale jõudnud.

Suupistete, karastusjookide ja peene seltskonna nautimise järel ning kui Erkki Tuomioja oli teinud kümneid sissekirjutusi oma raamatu ”Õrnroosa” tiitellehele, hääletas ka väike soomlaste seltskond end välisministri käsutusse antud auto peale. Hella Murriku lapsepõlvelinnas Valgas ootas ees seinatahvli avamine ja Wuolijoele pühendatud seminar. Kui juba kord oldi Eesti ja Läti piiril, said naaberriikide ministrid lüüa sama hoobiga veel ühe kärbse, pidades nõu ELi põhjadimensiooni tähe all.

Pääsedes lõpuks Eesti reedesesse surmahõnguli
sse liiklusesse asus matkaseltskond arutama, millises jaamas “Professor Martensi lahkumise” Hella Wuolijoe sarnane naine 1909. aastal esimese klassi vagunisse astuski. See ei olnud Valga ega Tartu, vaid hoopis Pikksaare, teadis rääkida romaani tõlkija ja Tuglase seltsi tegevjuht Juhani Salokannel.

Romaani professor Martens on juuraharidusega tõusik, keda küll kasutatakse rahvusvaheliste kriiside lepitajana, kuid kes ei näe oma enesekindluse pimeduses maailma tegelikku olukorda ega oma rolli selles. Tema kupeesse siseneb niisiis aatelisusest pakatav noor eesti proua, kes on Helsingi magister ja teab mis veel, mis paiskab auväärse professori hämmingusse.

Meie auto eesistmel istunud isikut ei võinud pidada Martensi-sarnaseks tõusikdiplomaadiks. Juba lapsena oli ta saanud lihvi Londoni kõrgseltskonnas ja kui võitis 14aastaselt ühes välispoliitika-alases mälumängul peaauhinna, teatas tagasihoidlikult, et oma isaga võrreldes ei tea ta suurt midagi. Nüüdki keskendus ta lugemisele, et nii Kirjavinkkejä vihikusse kogunevad kommentaarid ja järeldused tuttavatele traditsiooniliseks jõulutervituseks saata (mulgi on neid vihke juba viis tükki). Ministri seljatagune seltskond sai aga vabalt arutada, mida saaks ette võtta, et vihmaussid ka edaspidi välisministri vanaemalt päritud Tuusula talus maad kobestaksid ega langeks patuste tiivuliste saagiks.

Välisminister oli aga juba ainuüksi ametikohustuste tõttu valvas. Selle järelduse võis teha kas või tema muhelemise põhjal siis, kui eestlasest autojuht otsustas pisut nalja teha verbide “sõita” ja “helistada” (soome k soittaa) ainetel – tagapingil kerkinud küsimuse järel, kas Eestis tohib sõidu ajal mobiiliga helistada.

Pole ime, et Krossi romaani õiged kohanimed seltskonnale kohe meelde ei tulnud, sest need Eesti paigad on sattunud nii paljudele ajaloo, keelte ja piiride ristteedele, et kohanimedki on kaup ühekordseks kasutamiseks. Salokannel oli Pärnu–Valga kitsarööpmelise raudtee peatusi uurides selgeks saanud, et Pikksaare nimi ühel saksakeelsel kaardil oli Piksari. Omuli aga on eesti keeles Hummuli, Ergme Härgmäe jne. Ajas sageli kohta vahetanud piir Eesti ja Läti vahel andis riikidele juunis ettekäände korraldada ka Valga-Valka pidustused, mis vähemasti tivoli suunalt õige kaugele kajasid.

Valga oli omal ajal tähtis raudteesõlm. Porfessor Martens pidi kitsarööpmelist mööda Pärnust sinna sõitma, et pääseda Peterburi–Varssavi raudteed mööda edasi Venemaa pealinna. Peterburisse oli teel ka Pikksaarelt rongile tulnud noor romaani magister. Raudtee tõttu on Valgas tänaseni nõukogude pärandina suur hulk vene elanikke. Raudtee ja piir on Valga tunnusmärgid.

Peterburi–Varssavi raudteed mööda reisisid venelased XIX sajandil Euroopasse. Ja sedasama tegid nad ka XX sajandil. Varssavist saadi edasi Riviera kasiinodesse või suplema Baden-Badenisse. Uuel sajandil on Valga hotell otsustanud napsata turisti juba poolel teel ja selle Eesti väikelinnas ise ära vannitada. Valge uhke hotelli ajalugu ulatub tagasi tsaariaega, kuid selle ees hästi hoolitsetud murul kappavad plastiklaamad esindavad küll puhast tänapäeva, mitte vanaaegse põõsalõikamiskunsti meistriteoseid.

Kui olin oma kaamera, raamatud ja muu kraami liftitu hotelli kolmandale korrusele vinnanud, sain kinnitust juba pigem ehitud kui praktilises fuajees tärganud kahtlusele, et arhitekt oli 1912. aastast pärinevat hotellile täiesti uue olemuse loonud.

Eesti sisearhitektide kujutlusvõime ei küüni arusaamani, et mõned reisijad teevad oma tubades tööd – lambi, telefoni ja hotelli tutvustuse kõrvale ei mahtunud lauale enam mitte midagi. Seltskonda kuulunud teatriteaduse professor kiitis õhtusel jalutuskäigul suure vannitoa laia pudelivalikut, milles olid ka lastele omad šampoonid. Geneetiline kriitik seevastu aga nurises, et lühinägelikule polnud saadaval suurendusklaasi, mille abil kümmekonna eri värvi pudeli sisemine olemus kindlaks teha. Pealegi, kus neid lapsi selle šampooniga olekski pestud!

Professor pidas pikantseks ka seda, et vannitoas polnud seinakontakti pardli või lokitangide jaoks. Ise ei suutnud ma kuidagi pikantseks pidada seda, et mina või keegi muu peaks koristama juuksekarvu toa põrandalt – kus oma vähestesse karvadesse mingidki lained pidin saama. See on muidugi ainult kadedusest sündinud kiusujutt, aga kõik mu kaks juuksekarva kuivasid ära enne, kui jõudsin vannitoa seinale kinnitatud juuksekuivatajani, mille kõrval sirutas end maast laeni kuldse servaga peegel. Kahjuks ei võinud peenes kraanikausis veega pritsida, sest selle ühel serval laiutas too pudelikorv ning teisel serval kuhi rätte olematu teise toaelaniku tarvis.

Õnneks ei olnud mullivanni serval tegelikkuses roosilehti, mis hotelli reklaambukleti piltidelt vastu vaatasid. Need oleksid võinud ummistada äravooluaugu veel hullemini kui see ilma roosilehtedetagi ummistus. Selle asemel oleks kangesti igatsenud säravatele kahhelseintele mõne meetri kauguselegi üht nagi, kuhu rätik käeulatusse riputada. Dušieesriiegi oleks asjakohane olnud.

Terasauke täis vann ei ahvatlenud tehnikas tuhmi kriitikuhinge esmakordselt elus mulle proovima. Ka duši all käimine nõudis töölähetusel olijalt juba küllalt aega. Sügavas mullivannis mõnuledes oleks kangema seljaga vanniline hukkunud nende igalt poolt turritavate torude vahel. Halva õnne korral aga oleks võinud oma puhta ihuga lihtsalt vannipõhjale saatust ootama jääda.

Ohutuse mõttes tuli istuda vanni kaugema nurga peal. Aga seal jäi kraan selja taha ja torkis valusalt ristluude vahele. Päeva võimlemisharjutused said küll korraga ära tehtud, upitades end kord kraani, kord pooleteise meetri kõrgusel kõlkunud seebialuse suunas.

Ma ei olnud tellinud mullivanniga hotellituba. Sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei teadnud niisuguste olemasolust kuskil maailmas. Mika Waltari ütles, et maailm vajab ka “kaunist tühisust”. Waltari rääkis Beatlesi poiste juustest, mina aga kas või neist roosilehtedest ja pisipudelipundist.

Alles järgmisel hommikul selgus, et kaunis tühisus oli ka kallis. Piirilinna hotell oli välja mõelnud aukudeta süsteemi. Tuba ilma sauna, mullivanni ja lisavoodita oli sadu kroone odavam kui koos nendega. Kuna igas kahekümnest toast oli vähemalt üks neist luksuselementidest, ei pääsenud ööbiv külaline korralikust kukrukergendusest, hoolimata sellest, kas ta mulle, leili või und lisavoodis võttis või mitte.

Kuna reisiseltskonna õhtuni kestev programm algas hommikul, soovisid esimesed tasuda kohe pärast hommikusööki ja alles seejärel oma kraam toast ära tuua. Ehitud ja ebapraktilise retseptsioonilaua taga istunud neiuke asus kohe arvuti kasutamist õppima, milles teda selja tagant juhendas teine samasugune. Kümneminutilise ponnistuse järel suutiski ta juba küsida, kas “see Erk-ki Tuoomi…” maksab kogu arve.

Taibanud, et mitte, algas uus nuputagumine. Nüüd oli veel vaja seostada igaühe eelmise õhtu toiduarve toakasutuse arvega, nagu ettekandjaga oli kokku lepitud. Rehkendamist hõlbustas asjaolu, et me polnud metsseaprae lisaks magustoitu söönud, kuna “köök oli kinni”. Hotelli restoran võis endale keset tööpäeva sulgemise luksust lubada, sest tubade lisavarustuse abil saab teenida mitu korda rohkem köögis mässamatagi. Minagi tagusin 550-le kroonile lisaks veel 450 mullide eest, mida polnud tellinud ega millega mullitanud.

Tõsi, rahast vabanemine võttis mõnevõrra aega, sest kõigepealt tuli selgeks teha, kus täpselt on Soome suursaadik Eestis oma öö veetnud. Retseptsiooni arvates oli ta ööbinud autojuhtide toas. Need omakorda aga olid majutatud kaheinimesetuppa, kus oli ka kolmas voodi; ja filmimeest polnud üldse olemaski, olgugi et Peter von Bagh jõudis segaduse selgitamist oodates vähemasti kilo jagu hotelli maiustusi otse tüdrukute silme all põske pista.

Kui kell hakkas ähvardavalt lähenema hetkele, mil välisminister pidi avama mälestustahvli oma vanaema iidse kodumaja seinal ni
ng maksesegadusele ei paistnud lõppu tulevat, tegin vastuvõtus sellekohase märkuse. “Te olete siin valel ajal. Praegu ei ole üldse check-out-time!” Mis me selle vastu saime!

Issanda teed on imelikud. 28. juunil, kui parasjagu kirjutan ülevaadet oma reisist Eestisse, pudeneb postist teade Valga hotellist: “09.06.06 – 10.06.06 Hotel M. offered accomondation for Hilkka Marjetta Eklund, Kristiina… By our mistake was the bills made for wrong name (T. K.). Now we corrected the names. We do apologize… Please note that above named quests paid for accomondation by there own creditcard.”

Tõsi ta on. Arvel, mille hotellist sain, on selle maksjaks märgitud mulle täiesti tundmatu T. K. Paistab, et see inimene on raha väljaandmisel õige hooletu. Aga see toob ellu pinget vähemasti ajani, mil Visa oma kaardiarve saadab. On põnev näha, kelle kuludesse sõit lõpuks läheb.

Hommik oli kaunis. Valga muuseumis jõime veel tassikese kohvi ja olime Hella Wuolijoe seminariks valmis. Soome välisminister Erkki Toumioja kõneles üksikasjalikult oma värske raamatu ainetel Hella ja Salme Murriku elukeerdudest ning arutles, millised alad on veel läbi uurimata. Kindlasti pole uuritud KGB arhiive, kuhu ka Soome välisministril veel juurdepääsu ei ole.

Kõverdteid pidi Wuolijoe hõimu kuuluv Kristiina Koskivaara rääkis eesti keeles Wuolijoest ja Marlebäckist (Wuolijoele kuulunud mõis Lõuna-Soomes. – Tlk.). Elav filmiajalugu Peter von Bagh pidas soomlastelegi põneva ettekande Wuolijoe loomingust filmijutustuse kujul. Pärast kohvipausi, kui helivõimendus korda saadi, nägime ja kuulsime ka näiteid filmikatketest.

Seminari tähtsaimaks esinejaks tõusis siiski tõlk. Sujuvalt tõlkis ta kommunistid sotsiaaldemokraatideks ega jäänud hätta muudeski raskustes. Kurve sirgeks ajades hoolitses ta selles eest, et soomlased ja eestlased istusid justkui kahel eri seminaril, kui nad just mõlemat keelt ei osanud.

Linda Viidingu tõlgitud kogumikuga “Näidendid” tutvumine oleks võinud tõlgiprouale olla oluliseks abiks, et taibata, kellest ja millest seminaril üldse jutt käis. Tõsi, maksimaalselt rahuldava eksamihinde saaks ka Soome Eesti Instituudi juhataja, kel oli õnn aidata tõlki filmi-dvd-de tõlkimisel. Tema enda ettekanne 15aasta vanusest instituudist lõi mulje sellest kui mingist lasteaiast. Minu isiklik mulje instituudi tegevusest on hoopis teistsugune.

Et tõlk oskas mõnevõrra ka soome keelt, oleks ta võinud ettevalmistustöös kasutada kas või ka seminaril kohal olnud professor Pirkko Koski raamatut Wuolijoest “Kaikessa mukana”. Eesti keeles oleks asjast aimu saanud näidendite tõlkekogumikku ja Valga seminarilegi Wuolijoest kui kirjanikust esitluse kirjutanud Oskar Kruusi tekstidest. Kruus oli kohal “Õrnroosa” esitlusel Tallinnas, kuid Valka kahjuks tulla ei saanud.

Välisminister saatjaskonnaga tegi kõrvalepõike Taagepera kirikusse ja kalmistule ning saabus Tallinna, kuhu olid Brüsselist jõudnud ka Wuolijoe eestindaja tütar ja väimees. Kuuldes minu aruannet toimunust, tõdesid nad: “Linda poleks sel puhul vakka olnud!” Poleks olnud ka juba 30 aastat tagasi.

 

Vilde kahe daamiga, 1930.  vilde muuseumi arhiiv

 

Eduard Vilde looming käis ühte jalga XIX ja XX sajandi vahetuse Euroopa ja Skandinaavia maade kirjandussuundumustega. Ta teoste n-ö karkassiks teisel loominguperioodil oli sotsialistlik ideestik, usk võrdsemasse ja inimväärsemasse ühiskonnakorraldusse, kui valitses tollases kapitaliseeruvas Venemaa lääneprovintsis. Kõrvutades Vilde linnaainelisi novelle ja jutustusi ajaloolise triloogiaga ning romaaniga “Mäeküla piimamees” (1916), ilmneb lõhe linna- ja maaelu kujutuses. Baltisaksa aadel mõjutas märksa rohkem talurahva olukorda kui linnades elavate käsitööliste oma, kes said endale juba XIX sajandi teisel poolel lubada mingeidki kodanikuvabadusi. Kuigi maal oli teoorjus asendatud raharendiga, säilis sageli traditsiooniline repressiooniaparaat: ihunuhtlus ja külatüdrukute sundimine härrade sohinaisteks mõisasse tööle värbamise ettekäändel. Pärimusena on teateid ka nn esimese öö õigusest. Vilde novaatorlikkus seisneb muu hulgas selles, et ta tõi esimesena avalikkuse ette tollase kirjanduse tabuteema – mõisnike kuriteod eesti naiste vastu.

Üheks korduvaks naisekujuks Vilde loomingus ongi naine kui ohver. Need on traagilise saatusega, enamasti vaesuses virelevad ja mõisnike ihade või prostitutsiooni küüsi langevad naised. Enim esineb neid Vilde ajalooainelistes romaanides. Huntaugu Miina, Kiisa Elts, Leena Paju ja Rosalie Kalm esindavad XIX sajandi tüüpilist lihtsat külaneiut. Parunite seksuaalse vägivalla eest neil pääsu ei ole, kõrgemalt poolt abi otsides kogevad nad juriidilist kaitsetust. Et kirjanik toetus ajaloolise triloogia loomisel nii kunagiste sündmuste asjaosalistelt saadud suulisele materjalile kui ka arhivaalidele, käsikirjalistele memuaaridele ja ajaloolaste teostele, võib alamkihi naiste kallal vägivallatsemist pidada tõepäraseks.

 

 

Hariduse läbi isiksuseks

Kui Vilde teoste tegevuspaik kandub sajandilõpu linnaolustikku, muutub ka naisekujutus. Naised ei ole enam mehe pilgule ja tegutsemisele allutatud objekti rollis, vaid hakkavad kõnelema subjektidena – Vilde justkui avastanuks naises iseseisva teadvusega inimese. Ta asetas naise võrdväärsena mehe kõrvale, viimasega ka vaimselt suhtlema.

Taotlus hariduse ja töö toel iseseisvuda peegeldab kahtlemata sajandivahetuse üldist urbaniseerumisprotsessi. Uueks põnevaks tegelaseks saabki haridust taotlev linnanaine, kes üritab ka ise endale ülalpidamist teenida.¹ Vilde modelleerib seda naisetüüpi alates jutustustest “Astla vastu” (1898) ja “Koidu ajal” (1904) kuni draamadeni “Tabamata ime” (1912) ja “Pisuhänd” (1913) ning psühholoogilise romaanini “Mäeküla piimamees” (1916). Hariduse ja iseteadvuse saavutamine on neil naistel (Hedvig Lintrop, Stella Riesemann, Mari Prillup, Eeva Marland, Lilli Ellert, Laura Vestman) osa isiksuseks küpsemise protsessist. Enim idealiseerituna tõuseb esile prantslanna Juliette Marchand, autori humaansete vaadete väljendaja.

Esimesed kirjanduslikud katsetused välja arvatud, ei ole Vilde naistegelased enamasti unistushetkedel sulepeast välja imetud kunstlikud konstruktid, vaid hoopis elusamad tegutsejad. Hedvig Lintrop, Stella Riesemann ja Prillupi Mari väitlevad meestega kui võrdne võrdsega ega mahu enam hästi alistatud sugupoole kategooriasse. Ka on neil tarmukust end lahti raputada baltisaksa konservatiivsest naisemudelist ning otsida endale avaramaid tegevusvälju. Enamasti on naistegelasi kujutatud arengus, nad küpsevad nii nagu eluski, ettenägematute elujuhtumite, suhete ja kon­fliktide ning neist saadud kogemuste läbi. Vilde tüüpiline naiskarakter on väga noor, enamasti 20ndates aastates, vallaline ja lastetu, ema ja poja suhe on siiski põhjalikult ette võetud näiteks romaanis “Lunastus” (1911).

Vilde kui realisti puhul tekib küsimus, kas teoste loomisajal olid tal silme ees lisaks välismaalt saadud kogemustele ja kirjanduslikele eeskujudele ka kirjandusvälised mudelid, kohalikud prototüübid.

XIX sajandi viimasel kümnendil ei saanud naised veel siinmail ülikoolis õppida; küll aga hakati neid vabakuulajatena loengutele lubama alates 1906. aastast. Mitukümmend noort andekat naist läks sajandivahetusel õppima Peterburi, Berni, Zürichi, Pariisi või Helsingi ülikoolidesse ja kõrgematesse koolidesse. Kuna kohalik baltisaksa ühiskond oli tagurlik ja konservatiivne, on Vilde mässulisi noori naisemantsipante peetud oma ajast ees olevaks, ebareaalseks, koguni tulnukalikuks (Viitol 2006: lk 56). Samas võib oletada, et Puškini tütarlaste gümnaasiumi abituriendid Alma Ostra, Lilli Ibrus, Alma Ani jt noored radikaalid ei jäänud sotsiaaldemokraatia eest võideldes julguse ja iseteadlikkuse poolest alla Hedvigile ja Stellale. “Naisõiguslasi” ja “Tabamata imet” kirjutades on Vilde silme ees hoidnud oma elukaaslast Linda Jürmanni, omaaegset veendunud naisõiguslast.

“Mäeküla piimamehes” teeb Mari läbi isiksuse kiire arengu, tõuseb tollasest arenematust külaühiskonnast kõrgemale ning jätab selle seljataha. Selgub, et alandavast olukorrast välja rabeleval naisel pole toetuda kellelegi peale iseenda. Mari kui kõige keerulisem ja huvitavam naisekuju kehastab Vilde naiseideaali küpse mehena. Elulise ja tõepärase karakterina võlgneb Mari kindlasti biheiviorismile, millel põhineb inimkujutuse varasemast süvenenum käsitlus ses romaanis.

Prillupi Mari on võrreldav Henrik Ibseni draama “Nukumaja”/“Nora” (1879) kangelanna Noraga. Teatavasti oligi Ibsen üks Vilde suuri autoriteete ja lemmikuid. Alljärgnevast võrdlusest selgub, et kuna “Mäeküla piimamees” sisaldab “Nukumaja” elemente mitmel tasandil, võiks Ibseni näidendit pidada “Mäeküla piimamehe” kirjanduslikuks alustekstiks Eestis.

Mõlemas teoses käivitab intriigi üks salapärane leping: “Nukumajas” on Nora andnud allkirja advokaat Krogstadi võlakirjale ja saanud vastu suurema summa raha, mida on olnud kiiresti vaja, et sõita Capri saarele oma haiget meest turgutama. “Mäeküla piimamehes” lähevad asjad dramaatiliseks pärast Mari “piimalepingule” allakirjutamist.

Sarnane on suhtekolmnurk: Mari on seotud Prillupi ja Kremeriga, Nora Torvaldi ja doktor Rankiga.

Nii Mari kui Nora on lapsnaised, keda kohtab sajandivahetuse lääne-euroopa kirjanduses sageli. Mehed ei pea neid täiemõõdulisteks vastutusvõimelisteks isikuteks, vaid lapse ja täiskasvanu vahepealseteks olendeiks. Tõnu räägib, et tal olevat nüüd kahe lapse asemel kolm, Helmer pöördub Nora poole väljenditega “Sa väike abitu olend”, “Laps peab oma tahtmist saama” jne.2 Sageli kutsutakse naisi ka hellitavalt linnu- ja loomanimedega: Helmer Norat laululinnuks, lõoks, tuviks jne. Mäeküla mõisnik Kremer meeliskleb Marist (kui on teda enne käpuli põrandat pesemas uurinud) järgmiselt: “…oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud!”.3 Ka Tõnu mõtleb Marist (ja lastest) loomavõrdluste abil: “Kui nad nii kolmekesi tulid, hullerdades nagu kolm vallatut varssa – nagu sälg kahe varsaga – midagi pahvatas tuppa ja põue, mis endise ära pühkis.”

Sarnane on mõlemas teoses ka lapsnaiselik mäng. Nora kehastub Napoli kaluritüdrukuks ja tantsib külalistele tarantellat, kui vaja, igapäevaselt aga siristab linnukesena, kudrutab tuvikesena, mossitab lapsena, lahutades abikaasa meelt tõsise pangatöö vahelduseks. Näitlemine ongi tema põhiroll Torvaldi majas – hetkeni, kui ta enam ei saa. Mari võlub eriti mõisnikku oma mängulise, ebakonventsionaalse käitumisega. “Ta mängib mul toas kui laps – kõiksugu mõtteid on tal peas…,” mainib Kremer Tõnule. 

Teose käigus selgub, et mõlema naise lapselikkus on vaid etendatav roll, fassaad, mille taga peitub keegi teine. Nii Mari kui Nora siseelu on varjatud, nad ilmutavad oma tõsist mina üksnes otsustavatel hetkedel, nende käitumismotiive mehed e
i mõista.

Nora on mõistatus nii oma abikaasa, dr Ranki kui ka lõpuks Krogstadi jaoks. Draama lõpplahendus (Nora lahkumisotsus) on Torvaldile arusaamatu, ta ei oska kuidagi Nora käitumist põhjendada. Ta pressib naiselt küll seletuse välja, kuid ei taipa ikkagi, mis on see “ime”, mida Nora lootis, kuid mis jäi sündimata. Ka Mari ootab imet – parema elujärje mullast võrsuvat imelille, mida ei tule. Ja ka Marist ei saa keegi aru. Kõigepealt ei mõista Tõnu naise vastuseisu piimalepingule, siis aga tema iseseisvat kokkulepet mõisnikuga lepingu suhtes. “Ma tahan teada soada, mis sul sees on! … Inimeselaps, miks sa mulle nõnna tegid?” karjub Tõnu. Mehe eestkoste all noorik osutub ühtäkki kellekski teiseks: tugevaks ja suureks, mõistetamatuks ja salapäraseks. Kui Mari teose lõpul keeldub Kremeri pakutavast priist linnakorterist, eelistades linnas olla varblane, mitte kanaarilind, on vanahärra arusaamatuses. Tema mõistus on selleks korraks otsas nagu Torvaldilgi. Samamoodi nõutuks on Mari kuju võtnud ka mitmed meeskriitikud. Mari karakter olevat mõistatuslik ja vastuoksuslik; tema sisemaailma ja käitumismotiive ei õnnestuvat lahti mõtestada; ta käitumine tunduvat paiguti “lausa ebanormaalne”, kokkuvõttes aga “häbiväärne ja hukkamõistetav” (Käosaar 1955: lk 195-196). Villem Alttoa väitel on Maris kõige rohkem neid ebamääraseid, rangelt defineerimatuid iseloomujooni, mida tavatsetakse viia üldnimetaja “naiselikkus” alla; ta toimimistes, mõttekäikudes ja impulssides ei ole kõik asjalikult põhjendatav (Alttoa 1965: lk 184-185). Nii on Mari tõlgendatud peaaegu müstiliselt mõistatuslikuks naisekujuks.

Meeste allakäik mõlemas teoses. Tõnu on mõneti Krogstadi teisik, kes samuti loodab ebaausal teel rikkaks saada. Kuid oma naise vastu suunatud raevus sarnaneb Tõnu rohkem Helmeriga, kes Nora ära tõukab: “…see, kes oli mu rõõm ja uhkus – silmakirjateener, valetaja – hullem, hullem – kurjategija! [—] Ja nii haletsemisväärselt pean ma alla vajuma ja põhja minema ühe kergemeelse naise pärast!” Tõnugi leiab õiguse olevat Mari põlata kui hoora, kui kõige madalamat olendit; “…ähib välja vihmasesse pimedikku – eemale sellest jõledast, sellest rüvetatust”.

Ühtelangev on ka teoste sõnum: vaimselt ja moraalselt ahistavaks muutunud keskkonnast tuleb lahkuda. Minna ära, et saada selleks, kelleks tahetakse saada. Et mõlemas teoses on lahkujaks naine, viitab nii Ibseni kui Vilde naisõiguslikele tõekspidamistele. Mõlemad olid jõudnud veendumusele, et naisel on õigus oma individuaalsusele ja kodanikuõigustele. Nora keeldus olemast igavesti nukk, Mari tegi sisuliselt sama. Võib resümeerida, et rahvusliku realismi näidisteoseks peetud romaani naiskarakter on tegelikult eesti Nora.

 

 

 

Kirjandus

Alttoa, Villem 1965. Eduard Vilde. Lühimonograafia. Eesti Raamat, Tallinn. Käosaar, Juhan 1955. Eduard Vilde romaan “Mäeküla piimamees”. – E. Vilde, Teosed. Mäeküla piimamees. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

M ä e l o, Helmi 1999. Eesti naine läbi aegade. Teine, täiendatud trükk. Varrak, Tallinn.

Viitol, Livia 2006. Tulnukad ajamasinast: Eduard Vilde naisõiguslased ja J. Randvere “Ruth”. – J. Randvere Ruth 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris. Koost M. Hinrikus. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn.

 

 

Viited

¹ H. Mäelo andmeil oli naisharitlaste hulk XX sajandi algul arvukas, kuid nad ei leidnud enamasti kodumaal tööd, kuna igasugused kutsealad olid naistele suletud. 1903. aastal olevat rahvahariduse ministeerium siiski andnud naistele loa töötada vallakooli õpetajana. Haritud eesti naiste põhiliseks ametiks oli kodukooliõpetaja Venemaal, kus vajati saksa keelt õpetavaid bonnesid. Pärast I maailmasõda avanes naistele ka trammikonduktori koht, samuti raudtee kantselei, telegraaf, telefon, pangad ja üldse avalikud asutused (Mäelo 1991: lk 70, 72, 85).

2 “Nukumajale” on viidatud väljaande järgi: Ibsen, H., Näidendid I. Tõlk Henrik Sepamaa. Eesti Raamat, Tallinn 1978.

3 “Mäeküla piimamehele” on viidatud väljaande järgi: Vilde, E., Teosed. Mäeküla piimamees. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.

Vana Toomas tõugatakse troonilt.

 

Turundust käsitleb ühiskond majanduselu normaalse osana, aga niipea, kui oma brändi, tunnuslauset või logo hakkab tegema avalik võim, saab see tagantjärele kõvasti nahutada. Sest tausta teadmata on lihtne kiviga visata: selle raha eest nii väike asi, mille igaüks oskab teha. Tallinn valmistub saama Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011 ja linna turundus kõige sellest tulenevaga on taas päevakorras. Et argumenteerimata kriitikat ennetada: milles seisneb töö, kui tulemuseks üks lihtlause ja sõna, mida me kõik juba teame? On see teaduslik, kunstiline, loominguline protsess või lihtsalt õpikust võetud skeem, mis universaalselt töötab, ent mille ümber on loodud kunstlik salapära?

 

ANTS LUSTI, Tallinnale 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnana identiteedikont­sept­sioo­ni välja töötava Identity OÜ tegevjuht: Protsess on palju laiem mingi logo ja hüüatuse genereerimisest ja hõlmab mitmeid analüüsi-, abstraheerimis- ja testimismeetodeid, ees­märgiks Tallinnale isikupärase positsiooni leidmine nn kontseptuaalse sihtgrupi teadvuses. Oluline on defineerida ka, milline linnakeskkond toetab kõige paremini kultuuripakkumist kasvatavat loomemajandust, mis omakorda toetab kultuurivahetuse ja sellega seotud turisminduse arengut. Tallinna kuvandi roll on tekitada siiatulekusoovi.

Merkantiilne plaan on antud juhul teisejärguline. Riigi ja linna brändi liigselt kaubastades või tootebrändi reeglite järgi tehes on risk sattuda odavuse ja ebasündsuse sohu. See ei tohi riivata kohalike elanike, sealhulgas kultuuriinimeste sisetunnet.

 

Mis laadi materjal eeltööna läbi analüüsitakse?

Kõigepealt käisime läbi kõik selle, mida on teinud kõik senised Euroopa kultuuripealinnad, milliste sõnumitega nad on üritanud kultuurituristi mõjutada. Valdavalt on nad rääkinud kultuurist, kultuuripärandist, arhitektuurilisest omapärast, kunstist, ajaloost, siis natuke vähem tulevikust, muusikast jne. Need on levinuimad motiivid, mille kordamine meid ei aita. Õpikutõdede juurde tulles, üks kindlamaid reegleid turunduses on: eristu või sure!

 

Me ei saa ju eristuda väitega, et meil pole linnas arhitektuuri, pole ajalugu ega kultuuri?

Jah, kuid ainult neid esile tuues on väga raske pildile juba paarisaja seal olija kõrvale pääseda. Aga see on asja üks pool. Teiselt poolt tuleb uurida, milline on Tallinnas meie praegune turist ja milliseks me tahame, et ta kujuneks aastaks 2011. Ja kuidas seda saavutada, et tuleksid just need õiged. Praegune profiil on meie soovidega võrreldes väga kreenis.

Edasi, kui meil on ambitsioon kutsuda siia teistsuguseid inimesi, siis on oluline mõelda, milliseks meie linnakeskkond viie aastaga kujuneb, kuidas on arenenud linn, kultuurikeskkond, loomemajandus – ühesõnaga, mida saame aastal 2011 reaalselt pakkuda.

 

Kas turistide analüüsimisel selgus ka midagi sellist, mille oleme tänaseni ise tegemata või pakkumata jätnud, et turist on meie professionaalse kultuuri vastu leige?

Kõrgkultuur on senises pakkumises üsna katmata valdkond. Tegime analüüsi Eesti, Läti, Leedu ning Soome ja Rootsi ning nende pealinnade kuvandist Kesk-Euroopast vaadatuna. Uurisime, millega seoses üldse Tallinna ja Eesti ning ümbruskonna konkurentide kohta infot otsitakse.

Tuleb välja, et Tallinna sihtmärgina otsitakse enam-vähem sama palju kui Eestit. Vilnius võrreldes Leeduga on otsitavuselt väga nõrk. Tallinn võrdluses Riiaga on täiesti konkurentsivõimeline ja isegi tugevam kui Helsingi. Maana on aga Soome väga tugev ning Läti ja Eesti kaugel maas. Rootsi aga tõmbab magnetina endale kogu Põhjala tähelepanu, Rootsiga seondub kõik see, mis inimeste arvates on positiivset mõistes nordic – arhitektuur, disain, talispordialad jne.

Kontentanalüüs Eesti päringute osas aga näitas – ja siin pole vahet, kas otsitakse Eestit või Tallinna –, et peamine otsingumotiiv viimastel kuudel on olnud kinnisvara. Siis tuleb tükk tühja maad ning seejärel kõik, mis puudutab ööelu ja seksi. Selles osas pole Tallinnal, Riial ja Vilniusel erilist vahet. Aga drastiline on vahe Helsingi ja Stockholmiga, kus neid teemasid pildil pole, huvi on oluliselt kultuursem, mitmeplaanilisem, teemadeks ülikoolid, ajalugu, haridus, sport, vaba aeg, rahvusroad.

Meid otsitakse väga kitsalt ja majanduslik-sotsiaalse aktuaalsuse järgi. Laiem kultuuripilt puudub täielikult. Järeldus: ükskõik, kuidas tänaseni tööd on tehtud, kohale on sellest jõudnud väga vähe.

Kas sellest järeldub, et kui tahame linna külalistena näha kultuurihuvilisi inimesi, siis seni kasutatud kanaleid pidi me nendeni ei jõuagi?

Püüdsime luua võimalikult täpse pildi inimestest, keda me siia viie aasta pärast ootame. Me ei taha, et siia tuldaks ainult odavaid oste tegema ja tarbima ihulikku ning ostma üles kinnisvara.

 

Milline peab välja nägema uus sihtrühm?

Me ei kehtestanud vanusepiire, mida tavaliselt tehakse, vaid skaala jäi 25 – 65 eluaasta vahele. Peamiselt. Oluline on, et külaline oleks aktiivse ellusuhtumisega, kultuurihuviga. Fookuses on esmakordselt tulija, kes saab esimese süvakontakti meie maa ja kultuuriga. Me tahame, et ta veedaks siin rohkem kui kaks ööd, kulutaks vähemalt samapalju kui keskmine turist, kuid sellest pool läheks kultuurivaldkonda. Ta tuleb lähi- ja võtmeturgudelt ja riikidest, millel on Tallinnaga otseühendus.

Tahame, et tuldaks igal ajal, mitte ainult suvel, mis tekitab ülesande osata kultuuris aasta läbi toimuvat serveerida. Tahame, et lisaks Tallinnale jõutaks ka teistesse sihtpunktidesse Eestis. Peamine motiiv, miks tulla, ongi see, et tegu on uue ja huvitava sihtkohaga, millega kaasneb kõrgelt teadvustatud kultuurihuvi. Tulija peab olema innovaator, otsija ja avastaja. Ta on tõenäoliselt kõigis Euroopa olulistes linnades käinud. Me peame endale teadvustama, et Tallinn ei kuulu ega hakka kuuluma selliste turismi sihtkohtade hulka nagu London, Pariis või Rooma, kus peab ära käima. Kahjuks. Niisiis peame Tallinna nii välja mängima, et ta alternatiivina kõnetaks seda inimtüüpi.

Nagu igal väikelinnal puudub Tallinnal võime end pidevalt ja jõuliselt Euroopas kommunikeerida. Aga linna eesmärk on suurem kui korraldada üks tore kultuuriaasta kenade üritustega. Me tahame seda üritust kasutades saavutada oma muid eesmärke, saada Tallinn Euroopas pildile, kultuuripealinna tiitel on vaid vahend.

 

Tuleme tagasi loomingulise aluse juurde. Kui me ei saa õhku müüa ja pettuse peale minna, siis jäävad järele tegelikud eeldused, Tallinna konkurentsieelised. Millised need on?

Alustagem sellest, et edukas turundus pole mingi umbluu ja lõpuks on väga tähtis inimfaktor, see, et linlased ise tunnetaksid ja usuksid sellesse, millisena linna välja pakutakse. Siin loeb nii kohalik kui ka turisti arvamus, mida mõlemat uurisime – et kuidas siinset atmosfääri tajutakse.

Töötasime välja rea positsioneeringuid, lähtudes sellest, kuidas me tahaksime, et Tallinn inimeste kõrvade vahel teistest eristuvana teadvustuks. Neid siis katsetasime nii oma inimeste kui ka turistide peal ning hankisime tagasisidet võtmeturgudelt, sealhulgas ekspertarvamusi.

Kõige olulisemana tuleb Tallinnas välja vanalinna atmosfäär, õdusus, hubasus, ajas tagasi minek, salapära, esoteerilisus – mis aga ei ole pelk keskaeg, vaid õhustik. Seda kinnitasid nii tallinlased kui turistid. Kusjuures turistidele on see suur üllatus, sest eelarvamused on väga tugevad sovetihõngu osas. Et Tallinn on modernne, sovetihõnguta, euroopalik ja kaasaegne. Sealhulgas turvaline. Üldistatud tagasiside on see, et Tallinn on hubane ja kompaktne, väike, ent rikkalik, korraga vana ja modernne. Lihtne ja siiras, ent samas salapärane. Ja kuulub igal juhul Euroopa kultuuriruumi.

 

Kohalikud peavad igal juhul ka uskuma seda, mida me maailmale pakume. K
ui kohalikud sedasama ei räägi, siis jääb oluline osa võimalustest kasutamata või hakkab reklaam iseenda vastu töötama.

Tegime tallinlastele kontrollküsimuse. Küsisime, milline on see kriitiline tegur Tallinnas, mille kõrvaldamisel Tallinn ei oleks enam Tallinn, see, mis ta täna on. Pakkumisi oli laulukaarest mereni, aga lõpuks jõutakse ikka vanalinna või linnasüdameni. Sihtrühma silmadega asja vaadates paistab täpselt samuti.

Edasi on küsimus, kuidas seda vana serveerida. Vana ja uue kooskõla, keskaegne olustik, linnake roheluses jne võiksid olla teemad. Lihtne ju. Aga keskaja kohta ütleb tagasiside mujalt: ärge öelge mulle “keskaeg”, see on katk, surm, pimedus ja allasurutus. See ei tekita positiivseid emotsioone. Samas, keskaeg pakub eurooplastele suurt huvi, aga serveerige seda kuidagi positiivsel viisil.

Väljamängu variante on alguses hästi palju, kas võtta mõni teos, päranditükk, võlusõna vmt. Ja neist tuleb karmilt kõrvale heita kõik see, mis pole Tallinnale igiomane, mis pole usutav ega lähe sihtgrupile korda.

Lõpuks jäi sõelale kaks: keskaegsele linnakeskkonnale ehitatud muinasjututeema ning vana ja uue kooskõla. See viimane on tegelikult väga kena, see, mida me ise tahame – et säiliks vana, millele me kogu aeg uut ja innovaatilist peale ehitame. Paraku on see meie soovmõtlemine, sest turistile pole see magnet. Ta ei tule siia tasuta wifi pärast või GSM-telefoniga rääkima.

Kultuurituristi baasvajaduste juurde tulles – tullakse kogema midagi tundmatut, põnevuse pärast. Siin on midagi väikest ja “arusaamatut”. Infotehnoloogia pole elamus, see on liiga lihtne ja tavaline, mis hävitab muinasjutulisust. Ja siit järeldus: Tallinna saab tõsta eristaatusesse väitega, et see ongi muinasjutt.

 

Välismaalaste teadmatus üritatakse nii vooruseks pöörata. Aga mis see muinasjutt on? Meil on vanalinn hästi säilinud, aga põhjendus on vilets. Piinlik ju öelda, et me ainult vaesuse tõttu jätsime uue ja uhkema linna ehitamata.

Jah, me peame pigem ütlema, et oma suurest tarkusest oleme suutnud vana head muinasjuttu alles hoida ja edasi arendada nii, et kõigil on võimalus sellest osa saada, slogan’ina “Never Ending Fairytale”. See on orienteeritud argielu rutiinist ja toimetuleku askeldustest põgenemise motiivile. Seda Tallinn pakubki.

Muuseas, kõrvalepõikena, kui mõned aastad tagasi tegutses Brand Estonia töörühm, siis tehti üsna süsteemne eeltöö, mille tulemus tekitas kõva poleemikat. Tallinna puhul oleks mõistlik tehtud eeltööd mitte ignoreerida, samuti Tallinna ettevõtlusametis tehtut. Oluline on kokku leppida, kuidas terviklikult ja järjepidevalt tegutseda.

Kui vaatame, milliseid logosid Tallinnale viimaste aastate jooksul on tehtud, siis paistab see tõelise peo ja pillerkaarina katku ajal. Lubada endale luksust saata välja väga palju mitmesuguseid signaale, märke, lauseid on väga madala tuntusega linna puhul väga jabur. Seda ei tee ka suured linnad, kellel võimsust jagub. Väikese kommunikatsioon peab olema aga veel hoopis fokuseeritum, mitte koosnema igal aastal vahetuvatest hüüatustest.

 

Nüüd jõudsimegi juba peaaegu lõppu, lendlauseni välja.

Mida me sellelt tahame? See peab olema põnevust tekitav, püsiv, piisavalt aktiivne, endast huvituma panev. Seal peab olema tegevust. Kümnetest väljamõeldutest jõudsime lõpuks selleni, mida juba nimetasin: “Never Ending Fairytale”. Sellel on ka oma tugev loogiline alus, eriti, kuna jõudsime järeldusele, et uut märki pole vaja, vaid tüpograafiline linnanime lahendus ongi juba ise märk. Ära saab kasutada Tallinna nime, milles kaks topeltkonsonanti, eripära. Tundmatut sõna serveerides ei tohi panna sinna liiga palju lisaelemente, mis sõna jõu ära söövad. Nii lisasimegi ainult sõnale “Tallinn” kolm punkti, mis tähistab lõpetamatust. Nappide vahenditega antakse siis edasi ka kõige tugevam ja tuntum legend Tallinna kohta. Osavad ameerika müügimehed oleksid selle varanduse juba ammu rahaks teinud, meil on see jäänud kuidagi lahti rääkimata ja kasutamata. Nimelt legend Ülemiste Vanakesest ehk sellest, miks Tallinn kunagi valmis ei saa.

Vaatame seda nüüd turunduse ja positsioneeringu seisukohalt. Me räägime muinasjutust, mis kunagi otsa ei saa. See on siin elava, lapsi kasvatava ja tööd tegeva inimese jaoks natuke imelik. Mis muinasjutt see ikka nii väga on?! Aga see legend on linnakodanikke siduv. Linn ei saa kunagi valmis, see tähendab, et kogu aeg peab midagi tegema, parandama ja juurde looma. Veel annab legendile lisaväärtust see, et see ei ole ju õhust võetud, ajaloos ongi Ülemiste järv suurveega üle kallaste alla linna peale tulnud.

 

Kuidas meie unistuste sihtrühmadele see legend kohale peab jõudma ja kultuurihuvi tekitama?

Ülemiste Vanake on ikka rohkem kohalike asi. Esialgu. Väljast tulijad vajavad vahest suuremat motiivi. Aga mingis dramatiseeritud võtmes saab seda linnas kinnistada ka välismaalastele arusaadavalt. Ta võiks ju olla sümbol ja sündmus, mis aitab linnal areneda ja mitte otsa saada. See kõik on välja arendamata.

 

Tõepoolest, meil on teada, mida teeb vanake ühel päeval aastas. Tekib küsimus, mida teeb vanake ülejäänud 364 päeva aastas. Selle kohta meil legende pole. Aga miks ei võiks neid tasahilju tekitama hakata?!

See on juba lugu, millest veel rääkida ei saa. Ei tohi ju inimestele filmi sisu enne filmi vaatamist ära jutustada.

 

 

Kui Ago-Endrik Kergel valmis 1981. aastal hiilgav telelavastus Eduard Vilde suurepärasest näidendist ?Pisuhänd?, olin ma 10 aastat vana. Tõsi, ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui ma kõnealust telelavastust esimest korda nägin. Muidugimõista on see lavastus võõras vähestele, võimsa näitlejaansambli töö vajutas kogu ettevõtmisele peaaegu et igavikulisuse pitseri.

Kuid kummaline on see, et kui keegi mainib Kerge ?Pisuhänna? versiooni, tõuseb mu silme ette Urmas Kibuspuu mängitud Tiit Piibeleht. Nojah, Kibuspuus (nagu ka Ludvig Sanderit mänginud Jüri Krjukovis ja vana Vestmanni mänginud Aarne Ükskülas) kehastub eesti näitleja eriline staatus ja saatus. Kuid miks just Piibeleht/Kibuspuu, mitte Sander/Krjukov või näiteks Laura/Elle Kull? Kas siin pole tegemist mitte ainult Urmas Kibuspuu näitlejameisterlikkusega, vaid ka sellega, kuhu see meisterlikkus Vilde teksti mõjul suunatud sai?

5. märtsi Postimehe Eduard Vilde 140. juubelile pühendatud pidulikke sõnavõtte ühendab üks teema. Nimelt kutsub Livia Viitol oma artiklis ?Eduard Vilde ja avatud Alpide unelm? juubilari ?eesti kirjanduse esimeseks eurooplaseks?. Rein Veidemann kirjutab oma kolumnis ?Igihaljas Vilde?, et oma näidenditega juurutas Vilde ?euroopaliku draamaklassika traditsiooni.?

Kui hakata mõtlema mõiste ?euroopa kirjandus? või ?euroopalik kirjandus? peale, meenub isiklikult mulle Milan Kundera kuulus määratlus ?Cervantese pärandus?. Kuigi Kundera peab siin silmas romaani?anrit, romaani kui teatud kirjutusvormi elujõudu ja võtmelisust Euroopa kultuuris ? ja seda jõudu ja võtmelisust esindas ning esindab siiani kindlasti ka Eduard Vilde ?, siis minu jaoks asub mõiste ?Cervantese pärand? kese kusagil mujal. See asub teatud kujutusviisis, teatud viisis jutustada inimestele inimestest lugusid. Sama hästi võiks seda nimetada näiteks ?Shakespeare?i pärandiks?, aga siin, Eestis, võiks sellist kirjutust nimetada kindlasti ka ?Vilde pärandiks?.

Ning kui minna täpsemaks, õige täpseks, siis just Tiit Piibeleht oli üks esimesi või ehk lausa esimene kirjanduslik kuju, kes tekitas minus armastuse karakteri vastu. Sest kes on selle Cervantese pärandi keskne tegelane? Don Quijote. Kuid milline on don Quijote? Vastuoluline. Ta on naeruväärne, koomiline, kuid mingil kummalisel kombel oma siiruses, ülluses ja südameheaduses ka vastupandamatult armastusväärne. Ta on hull, kuid mitte kuri. Ta on veider, kuid siiras. Ühesõnaga: ta pole lihtne. Nagu pole lihtne ka Hamlet või Adrian Leverkühn või vürst Mõ?kin. Keegi nimetatuist ei anna me elule vastuseid, vaid pigem viitavad nad oma olemuse ja tegevusega elu paratamatule jõujoonele: elu keerulisusele, või väljendudes vana Vestmani sõnadega, sellele, et kuskil, teisisõnu, igas inimeses, võib ?mõni uus vigur varjul? olla.

Ning selles osas järgib ja esindab Tiit Piibeleht euroopaliku kirjanduse traditsiooni, olles oma samaaegselt veidras ja peegeldavas olemuses osa Cervantese pärandist. Ta pole lihtne tegelane, ta pole tüüp. Ta on küll koomiline, hammustades oma päevalilleseemneid ja viljeledes Vilde sõnutsi  ?murdesegust lakoonilist kõnet? ning kandes ühes jalas musta ja teises punast sokki. Kuid ta pole ometi kerglane vennike, naljanumber, vaid julge ja kaval mees; mees, kellel jagub kuraasi ja jonni. See väljendub juba Piibelehe huumorimeeles, tuletagem kas või meelde üht dialoogi:

SANDER: Lugu on aga nüüd nii (summutatud häälel) ? ja selles sisaldub kõik ?, et mul sest romaanist veel ridagi pole kirjutatud ? mitte ainust kriimu rida!

PIIBELEHT: Kohe nu riäkse siss jäivä?

SANDER: Tähendab, mul on hea patsakas käsikirja juba valmis ? nii paks! ? aga see, vennas ? see koosneb mõtteta ja sidemeta lausetest.

PIIBELEHT (hammustades): To läheks jo sümbolistliku romaani pähe.

Nagu teada, selgub lisaks sellele, et Tiit Piibeleht, mitte eriti edukas, kuid ilmselgelt andekas kirjanik, osutub sitkeks ja kangeks ärimeheks, peaaegu et väljapressijaks, makjavellilikuks rüütliks! Selles suhtes pean mina just Tiit Piibelehte ?Pisuhänna? keskseks tegelaseks, kuna ta väljub etteantud loogikast, ta kasvab suuremaks mõttelisest ruumist, mis ta ümber ehitatud; ta hakkab elama oma elu, lüües justkui ninanipsu mitte ainult oma vastasmängijatele näidendis, vaid isegi oma loojale. Kogu eesti kirjandusele. Hajameelne luuletaja ja karm ärihai; veider välimus ja terav mõistus ? need asjad ei taha käia ühte inimesse kokku, loetagu kas või kaasaegset eesti proosat. Vaevu leiab uue sajandi proosast tegelaskuju, kelle mastaabid ja sügavused, kelle vaimustav vastuolulisus ja ootamatus jõuaksid võrdsele tasemele Eduard Vilde Tiit Piibelehega.

Jutu algusse tagasi. Ma ei tea, mis võlus tõsisest kirjandusest mitte eriti huvitunud väikest poissi ?Pisuhänna? 1981. aasta telelavastuse juures. Võib-olla tõesti head näitlejad, vaimukas dialoog; näidendi olemuslik elujaatus, päikseline iroonia. Praegu aga meeldib mulle mõelda, et Tiit Piibeleht.

5. märtsi Postimehes kirjutatakse lisaks Eduard Vildele ka Berk Vaherist, keda üks noor kriitik võrdleb Goethega. Veel on Berk Vaherit viimasel ajal võrreldud Paolo Coelhoga, James Joyce?iga ja Friedebert Tuglasega. See viis mind Vaheri põlvkonnakaaslasena mõttele, et kui ma kunagi kirjanikuks saades üldse soovin saada kellegagi võrreldud, siis just Eduard Vildega, sest ega Tiit Piibeleht pole ju ainuke Cervantese pärandi kandja ja kehastaja vanameistri loomingus. Kuid ta on kindlasti kõige armsam.

 

Teksti aluseks on kõne Eduard Vilde muuseumis kirjaniku 140. sünniaastapäeva tähistamisel.