(vt Sirp 21. X ja 4. XI.)
Jätkan heameelega diskussiooni kolleeg Jüri Soolepiga Eesti Kunstiakadeemiast. Teen seda ilmselt samal ajendil, mis temagi: meie mõlema huvides on arutleda arhitektuuri olemuse, tähenduste ja toimimise üle, sest seda on seni väljaspool kooliseinu tehtud vähe. Seda enam, et käes on aeg, mil meedia kubiseb arhitektuurisõnumitest, olles aktiivselt asunud ehitatud/ehitatavat keskkonda vahendama. See sunnib ka arhitektuuriga seotud institutsioone – olgu need siis arhitektuuriõpetajad, kunstiteadlased, planeerijad ja projekteerijad, arhitektide liit – enese ideid ja tegevust intensiivsemalt reflekteerima.
Fenomenoloogia lummus
Ütlen kohe ära, et olen paljude Jüri Soolepi mõtteavaldustega nõus. Imponeerib tema sarkastiline täpsus arhitektuuri toimimise mehhanismide kirjeldamisel kaasaja Eestis ning üleskutse demütologiseerida arhitektikutse. Ei saa aga jätta ka tähelepanuta Soolepi läbi kahe Sirbi numbri ilmunud käsitluses peituvaid sisemisi vastuolusid, millel kavatsengi peatuda.
Jüri Soolepi arhitekuurikäsitlus toetub põhiosas fenomenoloogilisele koolkonnale, mille tuntumad esindajad on Martin Heidegger, Maurice Merleau-Ponty, Hans Gadamer, Gaston Bachelard, ka Dalibor Vesely, keda Soolep oma artiklis pikalt tsiteerib. Koolkonna põhiseisukoht on, et inimese osa maailmas on “end mõistvalt iseendale vahendada, tehes seda erinevate representatsioonide kaudu” (Gadamer). Muude representatsioonide kõrval käsitletakse arhitektuuri ühe olulisemana: ehitades ehitab inimene nii ennast kui maailma, seda ühtlasi tõlgendades (Heidegger). Representatsioonid on meile vahendatud keeles, võimaldavad keelelist tõlgitsust.
Kõik nimetatud autorid on avaldanud suurepäraseid tekste, mida iseoloomustab psühholoogiline ja poeetiline sugestiivsus; kahtlemata kuuluvad need filosoofilise hermeneutika teosed ühtlasi ka maailma kirjandusklassika paremikku. Fenomenolooge võib kritiseerida (ja seda ongi tehtud) nende ahistorismi pärast ehk siis fenomenoloogias käsitletakse representatsioonide olemust n-ö ajaüleselt, “põhimõtteliselt”. Hans Gadamer näiteks, kes küll kirjutab “histoorilisest hermeneutikast” ja “kohasusest” (“Esteetika ja hermeneutika” rmt-s “Hermeneutika universaalsus”, Ilmamaa, Tallinn 2002, lk 228), ei jõua samas oma esteetilise representatsiooni retseptsiooni selgitamisega kuigi kaugele, sest et selle abil ei ole võimalik selgitada näiteks seda, miks on eri aegadel kunstiteoseks peetud erinevaid teoseid ja miks kõik teoseks nimetatavad objektid ei paku esteetilist elamust kõigile ühtmoodi. Esteetiline peitub fenomenoloogide jaoks ikka a priori pigem kunstiteoses eneses kui vaataja silmis.
On ka – siinkirjutaja meelest avaram – võimalus arhitektuuri ja kunsti seletamiseks. Selles diskursuses, mille tüvitekstidest võiks nimetada Michel Foucault’, Roland Barthes’i, Pierre Bourdieu’, Henri Lefebvre’i omi, käsitletakse mõlemat sotsiaalse praktikana. Arhitektuur on sotsiaalne praktika, mis sünnib (representatsioone luues) ja mida tõlgendatakse konkreetses sotsio-kultuurilises keskkonnas ning mida määratlevad nii teatud tüüpi traditsioonid kui ka neile n-ö kinnituvad või neist “põrkuvad” kaasaja poliitilised, sotsiaalsed, kultuurilised, psühholoogilised, soolised jmt ideoloogiad ja teod, õieti nende omavaheline võrgustik. See võrgustik on aja ja ruumi teljel pidevas muutuses nii erinevate tegurite hierarhilise suhte kui ka üksikute väljade (Bourdieu) omavaheliste suhete aspektist vaadatuna. Võrgustik on selles mõttes totaalne, et sellest kui sotsiaalsest väljast ei jää midagi väljapoole.
Mida arhitektuur väljendab?
Käsitledes arhitektuuri ja selle ideestiku muutumist sotsiaalse välja teooria valgusel, panemegi tähele Jüri Soolepi artiklis peituvaid küsitavusi. Kõigepealt arhitektuuriajalooline aspekt, mille vildakusel ei tasuks peatuda, kui see ei osutuks Soolepi loos sedavõrd oluliseks argumendiks. Jüri Soolep visandab laia arhitektuuriteoreetilise kaare aegade hämarusest kaasaega. Kui Daidalose aegu käsitleti ehitamist maagilise tegevusena, siis Vitruvius olevat arhitektuuriloome taandanud “arvuliseks proportsiooniks ehituse osade vahel ning seejärel techne’ks Platoni mõttes”. Soolepi toonist jääb mulje, et selline “ratsionaalsus” oli põhimõtteliselt halb. Edasi on ajas suur tühimik, et siis XVIII sajandi kohta väita, Dalibor Veselyle toetudes, et just siis algas arhitektuurses representatsioonis suuremat sorti, kaasaega välja ulatuv kriis, mis seisnes selles, et “sümboolne representatsioon kasvas üle instrumentaalseks” (seega taas – “ratsionaalseks”). Selle põhjuseks olla mõiste karakter (pr k caractère) ülevõtmine kirjanduse ja poeesia vallast. Caractère’ist olevat saanud esteetiline kategooria, milles põhitähelepanu on pööratud esitlusviisile ja arhitektuur kaotas sellega oma “eetilise aluspinna”.
Jaksamata ruumipuudusel pikemalt peatuda Daidalosel ja Vitruviusel, on mu meelest tegemist ka XVIII sajandil toimunud arhitektuuriarusaamade muutuse väga lihtsustatud tõlgendusega. Caractère’i mõiste kasutuselevõtt tähistas tegelikult ahitektuuriteoreetikute (kasutusele võttis selle Germain Boffrand 1745. aastal ilmunud traktaadis) reageerimist muutunud ühiskonnale, kus tähelepanu raskuspunkt nihkub asjade olemuselt nende vastuvõtule ehk kommunikatsioonile teose ja vaataja vahel. See omakorda peegeldab veelgi üldisemat valgustuse protsessi, mis seisnes veendumuses, et subjekt/vaataja/kasutaja on tähtis. Loomulikult ei saa sellist püüdlust pidada ebaeetiliseks. Mida kaotas arhitektuur sellega oma “olemusest”, kuidas lõigati sellega läbi senine traditsioon (nagu Soolep näib arvavat), kui caractère’i peeti funktsiooni, st arhitektuuri sisu väljendajaks? Ühiskonnas “õhus oleva” esitlemine arhitektuuri keeles, arhitektuurse representatsiooni kaudu, st ühtlasi – arhitektuuri jätkuv sõltumine ja reageering ühiskonnas toimuvale – ei kadunud kusagile. Nii nagu ei kadunud see taotlus ka XIX sajandi historitsismis, mil arhitektuuri keel (stiil) modifitseerus vastavalt juba uutele ühiskondlikult kaalukatele ideedele, eelkõige rahvusajaloo ja rahvusriigi kontseptsioonile. On muidugi selge, et nimetatud ideoloogiate olulisteks generaatoriteks olid ühiskonnas liidripositsioonil paiknevad huvigrupid, kes aga ei seisnud siiski väljaspool ühiskonda.
XIX sajandi lõpul, XX sajandi algul mõtestati aja telg arhitektuuriteooriates ümber. Industrialiseerimise ja urbaniseerumise buumi keskel sõnastati uue aspekti, Zeitgeist’i nõue, mille kohaselt pidi arhitektuur väljendama mitte pelgalt funktsiooni ja ajalugu, vaid oma aega (uus tootmisviis ja tehnoloogiad), mh eluviisi muutusest tingitud uusi struktuure ja funktsioone. Funktsionalistid – kui mõelda näiteks Gropiusele või Le Corbusier’le – pidasid “ajavaimu” “kehastamist” ühtlasi arhitektuuri eetiliseks kohustuseks ning sõnastasid selgesti juba varem õhus olnud idee: arhitektuur mitte üksnes ei väljenda, vaid ka mõjutab ühiskonda. Arhitekt tõsteti neis kirjutistes protsessi keskseks tegelaseks. Tegelemine “uue linna” ja eksistentsiks minimaalse korteri probleemistikuga viitas samas ühemõtteliselt kaasaminekule ühiskonnas horisontaalteljel kiirelt leviva sotsiaaldemokraatliku ideoloogiaga.
XX sajandi teisel poolel, kui hoogustus nii kapitalistiliku majandussüsteemi kui ka demokraatia areng, reageeris sellele ka arhitektuuriteooria/arhitektuur. Esimese funktsionalistide põlvkonna universalismiunelm – mõte sellest, et on võimalik kõiki rahuldav globaalne arhitektuurikeel – hakkas kokku varisema, sest see ei vastanud areneva demokraatia tegelikule, mitmekülgsust ja erinevusi tun
nustavatele arusaamadele. Postmodernistlikus Lääne kultuuriruumis on modernismijastul võimendatud, arhitekti ja arhitektuuri kõikvõimsust desillusioneeriv protsess käimas juba pea pool sajandit.
Müüt ja selle kinnistamine?
Oma artiklis kutsub Jüri Soolep ka Eestis omaks võtma, et senine müüt, milles arhitekti positsioon ühiskonnas linnade ehitamisel ja majade kavandamisel on keskne, enam ei kehti. Nagu juba öeldud, on tema analüüs sellest, kuidas kaasaegses Eestis planeerimine-projekteerimine toimib ja kuidas positsioneerub selles protsessis arhitekt, põhjalik ja täpne. Siiski – ja siit ka vastuolulisus – jääb paratamatult mulje, nagu oleks arhitektid/arhitektuur just nüüd lõplikult “instrumentaliseeritud” ja seetõttu on tegu arhitektikutse ja arhitektuuri langusperioodi apogeega. Arhitektuur on alati olnud ühiskonna “instrument”, muutunud on vaid ideed, mida instrumentaliseeritakse.
Jüri Soolep puudutab lühidalt ka edasisi arengustsenaariume. Ka neis ilmneb vastuolulisus. Näiteks lühike lööklause “Loodan, et edaspidi saab oluliseks linnakodaniku reaktsioon. Niikaua kui puudub kodanike linn, ei aita talent, loovtööstus ega teised maagilised mantrad, ükskõik kui kaua neid ka ei korrata ” kummutatakse allpool teisega: “… kuid üldine tendents viib aeglaselt kultuurikihi õhenemisele. Sellist kultuuri lamestumist näeme nii poliitikas, ajakirjanduses kui ka kirjanduses”.
Mu meelest väljendub siin traditsiooniline modernistlik elitism, mis on tegelikult “kodanikku” alahindav ja degradeeriv. “Kodanike kultuur” kõige üldisemalt pole seega justkui kultuurina käsitletav. Endiselt on arhitekt see, kelle pädevusse “kõigele vaatamata kuulub … sügavapõhjaliste müütiliste maailmade edasikandmine ja nende maailmade tähenduste toomine igapäeva ellu”. Ainult arhitekt teab, missugune on “hea ruum”. Majas ilmunud artiklis (mille paatoseks polnud sugugi Soolepi järeldatud: “linnaehituse kehva seisundi põhjuseks on planeerimise eelistamine mahulisele arhitektuurile”) kirjutasin muuhulgas sellestki, et arhitekte kasvatatakse paljuski “müüdiloojateks”, rõhutamata, et ka arhitekt on muu hulgas kodanik, kes peaks töötama teiste kodanike huvides.
Arhitekt ja ühiskond
Minu arvates jääb seetõttu Soolepi jutust seega lõpuks siiski kõlama, et ühiskond pole ikka veel tõusnud arhitekti tasemele, ja et arhitektil endal pole praegu võimalik ühiskonna (kodanike) ootustele vastata, vaid tuleb oodata, kuni ühiskond paraneb.
Esimese mõtte kehtivusel pole ilmselt mõtet pikemalt peatuda, küll aga teisel. Jürgen Habermas ja Theodor Adorno on kirjeldanud (Lääne) ühiskonna muutmise meetodit praegusel ajastul pideva avaliku kriitilise refleksiooniprotsessina, millel on potentsiaal muutusi genereerida. Soolepi artikli võib selle põhiosas paigutada samalaadse tegevuse hulka, seda siiski taas mööndustega. Arhitekti ühiskonnast (osalt) välja jättes võtab ta arhitektilt ühtlasi kohustuse eetilisi otsustusi teha, eeldades, et selleks puuduvad võimalused. Mina arvan, et võimalusi on. Võime ja julgus eetilisteks otsustusteks antakse kaasa koolist, sest õppimisprotsessi käigus edastatakse teatud väärtushinnangud. Neid on mu arvates võimalik õpetada ja ses mõttes ei nõustu ma Soolepiga, kes väidab, nagu poleks arhitektuuri võimalik õpetada “institutsionaalselt ja normatiivselt”. Eetika tegeleb igal juhul kultuurinormidega ja neisse suhtestudes ongi õpetamisviis “hermeneutilise ja seejärel (minugi poolest – K. K.) poeetilise kallakuga”. Väärtushinnangute raamistik ja hierarhiad sõltuvad omakorda paljuski sellest, kuidas arhitekti ja arhitektuuri selle (ajaloolises ja kaasaegses) olemises tõlgendatakse. Siinkirjutaja veendumuse kohaselt peaks tõlgendamine lähtuma eeldusest, et nii arhitektuuriga tegelejad kui ka sellest kirjutajad olid ja on mõtlejad ja tegutsejad sotsiaalsel väljal, millel adaptsiooni- ja refleksiooniprotsess käivad käsikäes. Arhitekti positsiooni minevikus ja tänapäeval ei tohiks ei üle- ega alahinnata, vaid tunnistada nii selle vältimatut seost tegelikkusega kui ka võimet ise tegelikkust mõjutada. Tõlgenduse adekvaatsusest oleneb, missugune on kriitilise mõtlemise horisont, millelt endale parendamissihte seatakse.
Teine probleem on vähem filosoofiline. Siinkirjutaja arvates kerkib Eestis liiga palju arhitektuurselt nõrku maju ja see ei ole ainult kinnisvaraarendajate süü, vaid ka arhitekti kutseoskuste probleem. (See järeldus on nii tunnetuslik kui kogemuslik ja tugineb majade ja avaliku ruumi vaatlusel; muidugi on see minu isiklik arvamus, millele olen siiski kinnitust saanud vestlustes mitme Eesti tipparhitektiga). Mitte tipparhitekt, vaid sel alal tegutsejate enamus (arhitekte on Eestis ca 400) aga määrabki lõppkokkuvõttes keskkonna üldilme ja seepärast tuleb ilmselt nuputada, kuidas neid paremini õpetada. Põhimõtteline järeldus seisneb minu arvates selles, et ükskõik kuipalju me kontseptuaalset poolt ka ei tähtsustaks, osutub see sõnakõlksuks, kui see ei realiseeru ehitatud keskkonnas. Olen arvamusel, et arhitektuuri puhul on mõtlemise ja teo (projekti, ehitamise) eraldamine kurjast (Soolep: “… ning alles seejärel lülitatakse ta – arhitektuuri humanitaarvaldkonda kuuluv meetod – positivistlikust metodoloogiast tulenevale mõttesuunale, mida toetab empiiriline rakendusteadus”). Mõlemat loomeprotsessi alguses vahetult seostamata, st ideed vajaduste ja võimalustega (ratsionaalselt!) kaalumata, pole hea arhitektuuri sünd võimalik; tulemus võib osutuda pigem naeruväärseks.
Kuid väärtushinnangute juurde tagasi. Nende üle diskuteerimises ja põhilises kokkuleppimises on arhitektide/arhitektuuri võimalus. Üks arutlusobjekte võiks olla näiteks see, kas eetika ja ettevõtlus, millega tegeleb ka arhitekt, ikka on ühildamatud. Pole ilmselt ka juhuslik, et väärtushinnangute probleem arhitektuuridiskussioonis just praegu üles kerkib. Kuulatagu Eesti ühiskonda!
