Toeta
Otsi

Ukraina

  • Eetiline vaakum Eesti sotsiaalteadustes

    ANU MASSO, MAI BEILMANN

    Avalikkuses on kõneks olnud teaduse ja kõrghariduse alarahastamine, mis kõige valusamalt puudutab humanitaar- ja sotsiaalteaduste ressursivaesemaid erialasid. Viimastel aastatel on kujunenud ning viimase aasta jooksul kulmineerunud aga uus ressursipuudus, mis puudutab teiste erialade kõrval humanitaar- ja sotsiaalteadusi eriti valusalt – see on valdkondliku eetikakomitee puudumine. Tegemist on raske teemaga, mis mitte ainult ei takista teadlastel oma töö tegemist ja ühiskonna teenimise missiooni täitmist, vaid võib viia ka ühiskonna kohta käivate teadmiste loomise tsenseerimise ja monopoliseerimiseni teadusbürokraatia poolt.

    Eestis on mitu institutsionaalset ja regionaalset eetikakomiteed, kes uuringuis ette tulevatele eetilistele dilemmadele/küsitavustele tähelepanu juhivad ning uuringute eetilisi aspekte hindavad. Eesti on rikas selle poolest, et meil on pühendunud, suurepärase kompetentsiga oma ala tippeksperdid, kes eetikakomiteedes vabatahtlikult töötavad, hoolimata sellest, et puudub rahastus, mis eetikakomiteede tegevust toetaks ja tagaks komiteede tegevuse järjepidevuse. Need eetikakomiteed on loonud kõrged standardid ja traditsioonid, mis tagavad Eesti teaduse kõrge taseme.

    Käesoleva artikli peamine sõnum on, et peale institutsionaalsete (nt Tallinna ülikooli eetikakomitee) ja piirkondlike komiteede (nt tervise arengu instituudi eetikakomitee) on hädavajalik luua eraldi humanitaar- ja sotsiaalteaduste kompetentsiga eetikakomitee, mille liikmetel oleks teoreetiline ja metodoloogiline ettevalmistus hindamaks väga laia sisulise ja andmealase spektriga sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte. Täpselt nagu meditsiiniuuringutes, sõltub ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes uuringu eetilisuse hindamine kasutatud uurimismeetoditest ja tehnikatest ning uuringu asjakohasus uurimisküsimuse ja probleemi sõnastamisest tulenevalt valdkonnas väljakujunenud rangetest teadustöö tegemise põhimõtetest ning tuginedes uuritaval teemal varem korraldatud uuringute tulemustele. Sellise hinnangu andmiseks vajaliku kompetentsi saavutamiseks on vaja aastatepikkust valdkondlike teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamist.

    Põhjusi humanitaar- ja sotsiaal­teaduste eetikakomitee loomiseks

    Interdistsiplinaarse humanitaar- ja sotsiaalteadusliku kompetentsiga eetikakomitee (nimetagem seda edaspidi sotsiaalteaduste eetikakomiteeks) loomine on vajalik mitmel põhjusel. Ruumi kokkuhoiu huvides peatume tähtsamatel.

    Esiteks, ligi 90% maailma andmetest on loodud viimastel aastatel inimeste rutiinse digitaalse tegevuse käigus. Sotsiaal- ja humanitaarteadustele on nimetatud digiandmed oluline ressurss globaalsete riskide ja katsumuste hindamisel. Teisalt on need andmed loonud uue sotsiaalse reaalsuse: nii võivad diskrimineerivad või kallutatud otsused, mida andmete põhjal loodud masinõppealgoritmid teevad, suurendada sotsiaalset ebavõrdsust ja ebaõiglust.

    Illustratsioon raamatust „Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht“.

    See, et sotsiaalteadlased kasutavad ühiskonna uurimisel üha rohkem ise andmete kogumise asemel ja kõrval andmeid, mida digimaailma on endast maha jäetud ühismeedia postituste, mobiiltelefonide kõnetoimingute jms, tähendab aga, et sotsiaalteadlaste käsutuses on aina mitmekesisem valik andmestikke, mille kasutamise eetilisus vajab eetikakomitee hinnangut. Seetõttu tuleb sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkondades uurimistööd tehes üha enam ette olukordi, kus enne uuringut on vaja eetikakomitee hinnangut. Ka uus valmiv teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (TAKS) valmib praeguse andmemitmekesisuse taustal, mistõttu paljudel juhtudel ei pruugi eetikakomitee hinnangu taotlemine olla enam soovitus, vaid uurimistöö kohustuslik osa. Sotsiaalse reaalsuse andmestumise ja üha mitmekesisemaid andmeallikaid kasutavate uuringute tõttu on viimastel aastatel juhtivad ülikoolid loonud eraldi eetikakomitee, kes hindab sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte.

    Teiseks on koos elu andmestumisega muutunud viisid, kuidas sotsiaalteaduslikke uuringuid läbi viiakse ja avaldatakse. Üha enam tippajakirju nõuavad avaldamise eeltingimusena, et uuring on läbinud riigi või ülikooli erialase eetikakomitee hindamise. Kui ülikoolis, piirkonnas või riigis niisugune komitee puudub või mingil põhjusel uuringut ei hinda, seab see teadlased ebasoodsasse seisu. Tagajärjeks on olukord, kus pole võimalik oma kõrgel tasemel uuringu tulemusi avalikkusele tutvustada. Ajakiri, mida erialased andmebaasid (nt Scopus) ei tsiteeri, ei pruugi avaldamise eeltingimusena eetikakomitee hinnangut küsida, samal ajal ei pruugi need olla nii kõrgete teaduslike standarditega, et tagatud oleks põhjalik eelretsenseerimine. Samuti võivad tagasihoidlikumas ajakirjas ilmunud teadustöö tulemused nii kolleegide silmis kui ka teadustulemuste administratiivsel hindamisel (nt projektitaotluste hindamisel, atesteerimisel) olla väiksema kaaluga.

    Kolmandaks, sotsiaal- ja humanitaarteadustel on omad metodoloogilised eripärad. Hoolimata üha suurenevast interdistsiplinaarsusest on kõigil valdkondadel oma teoreetilised, metodoloogilised, sisulised tavad ja standardid uurimistöö tegemiseks ja sellest tulenevalt on võimalik koguda tõepärast infot ning teha järeldusi ühiskonnas toimuvate protsesside kohta. Tuleb arvestada, et kui sotsiaalteadlased kasutavad ühiskonna uurimisel üha rohkem andmeid, mis digimaailma on maha jäetud, toob see kaasa täiesti uusi metodoloogilisi käsitlusi, mille eetilisust või ebaeetilisust valdkonnaväliselt ei pruugita osata hinnata. Sotsiaalteaduslike uurimismeetodite arengust seoses ühiskonna andmestumisega on kirjutatud näiteks hiljuti ilmunud Anu Masso, Katrin Tiidenbergi ja Andra Siibaku toimetatud raamatus „Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht“ (Tallinna ülikooli kirjastus 2020). Lahenduseks pole kindlasti see, kui praeguste inim­uuringute eetikakomiteede, mis koosnevad peamiselt meditsiini taustaga ekspertidest, juurde loodaks täiendav sotsiaal- ja humanitaarteaduslik kompetents. Eesti väiksuse ja ressursipuuduse tingimustes pole kindlasti otstarbekas, et eri valdkondade esindajad peaksid läbima täiendava erialase ettevalmistuse hindamaks teise eriala uuringute eetilisi aspekte või osalema tunde kestvatel eetikakomiteede koosolekutel, kus hinnatakse sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte, mis tulenevad konkreetse distsipliini metodoloogilisest eripärast.

    Mis saab ilma sotsiaalteaduste eetikakomiteeta?

    Sotsiaalteadusliku eetikakomitee loomata jätmisel võivad olla karmid tagajärjed nii üksikutele uurijatele, uurimisrühmadele kui ka distsipliinidele. Järgnevad näited on fiktiivsed ega ole seotud ühegi konkreetse uurimisprojekti, isiku ega eetikakomiteega.

    Näide 1. Sügisel uurimistööd alustav doktorant X soovib koguda kolm miljonit Twitteri postitust, et meelestatuse analüüsimeetodit kasutades võrrelda ühismeedia kasutajate hoiakuid sisserände suhtes. Eetikakomitee hinnangul on niisugusel juhul tegemist avalike andmetega, mistõttu eetikakomitee luba pole vaja taotleda. See hinnang on aga vastuolus valdkonna erialaste organisatsioonide (nt Rahvusvaheline Internetiuurijate Assotsiatsioon) põhimõtetega, mille kohaselt ühismeedia suurandmeanalüüsi korral ei pruugi uuritavad olla teadlikud, et ühismeedia postitused on avalikud ja uuringutes kasutatavad. Samuti teostab eetikakomitee uurija uurimisprojekti tausta kohta täiendava info otsingu Googleʼi kaudu, selle asemel et uurija käest otse vajalikku teavet küsida. Tagajärjeks võib olla kahju tekitamine nii uuritavatele kui ka uurijatele – esimesel juhul võib näiteks haavata veebikeskkonnas aktiivselt rassistlike eelarvamuste vastu võitlevat aktivisti, teisel juhul võib saada kahjustatud uurija maine ja privaatsus. Erialane eetikakomitee oskab pöörata tähelepanu vastuoludele, mis on kätketud ühismeediast andmete kogumisse, sest hoolimata postituste avalikkusest ei pruugita puuduliku andme- ja digikirjaoskuse tõttu olla teadlik enda kohta kogutavatest andmetest. Samuti saab erialane eetikakomitee soovitada viise andmete eetiliseks kogumiseks ja uuritavate kaitsmiseks olukordades, kus otsest nõusolekut pole uuritavatelt võimalik küsida. Sotsiaal- ja humanitaarteadusliku kompetentsiga eetikakomitee saab ka pakkuda suurt tuge ülikoolidele, uurijatele ning teistele erialastele eetikakomiteedele ja erialaliitudele seoses andme- ja digikirjaoskusega ning eetiliste tavadega toimimaks tehnoloogiast, meediast ja andmest küllastunud keskkonnas.

    Näide 2. Tihedas konkurentsis, kus edukad on vaid kuus projekti sajast, on rahastuse saanud rahvusvaheline projekt #Warrobots. Projekti eesmärk on välja selgitada mehitamata süsteemide sõjas kasutamise sotsiaalsed probleemid ja riskid ning selleks on vaja läbi viia süvaintervjuud ekspertidega, kes neid lahendusi välja töötavad, ja ka inimestega, keda andmesubjektina need lahendused võivad puudutada. Tundmata sotsiaalteaduslike uuringute eripära, võtab eetikakomitee seisukoha, et tähtis on vaid nende tehnoloogiate arendamine, mitte aga ühiskonda tabanud tagajärgede ja riskide uurimine, mistõttu uurimisprojektile antav hinnang on tervikuna negatiivne. Samuti soovib eetikakomitee, et uurijad esitaksid uuringu eetiliste andmete hindamiseks struktureeritud intervjuu kava, mis sisaldaks kõiki uuritavatele esitatavaid küsimusi sõna-sõnalt, mis on aga vastuolus plaanitava uuringu metodoloogiliste põhimõtetega. Tagajärjeks on see, et loobutakse uuringust, mille abil oleks hinnatud mehitamata tehnoloogiate arendamise ja kasutamise riske. Ohuks võib olla ka see, kui uuring siiski toimub, aga uuritakse vaid tehnoloogia arendamisest huvitatud eksperte, kelle seisukohti on varem kajastatud ja uuritud, mistõttu on formaliseeritud, küsimustiku vormis uuringu teostamine võimalik. Kui võrrelda n-ö lihtkodanikega, siis nende arvamusi pole varem keegi küsinud ja seetõttu on ainuke võimalus avatud küsimused ja poolstruktureeritud intervjuud. Kokkuvõttes teenib arendatav tehnoloogia küll selle tehnoloogia rahastaja majanduslikke või seda arendava riigi poliitilisi huve, kahjustab nõrgemas positsioonis olevate ühiskonnarühmade huve ja ohustab nende elusid.

    Näide 3. Kolleegid maailma tipp­ülikoolist X on kutsunud Eesti teadlase osalema rahvusvahelises projektis. Kuna projektis kogutakse süvaintervjuu meetodil andmeid tundlikult sihtrühmalt (lapsed), on vaja küsida uuringuluba eetikakomiteelt. Projektis osalemine võimaldaks võrdlevalt analüüsida Eesti laste arusaamu, ohutaju ja suhet tehisintellektiga. Teave on hädavajalik seoses riigi üha laiema masinõppe lahenduste kasutamisega eluprobleemide lahendamisel, samal ajal puudub teave, millised on uute põlvkondade, kelle elu nendest lahendustest sõltub, riskid ja võimalused. Tegemist on juba rahastatud, kiiret andmekogumist nõudva projektiga, sotsiaalteaduslike uuringute seisukohalt standardse süvaintervjuu meetodiga. Eetikakomitee loa saamiseks kirjutavad Eesti uurijad eetikakomiteele mitte üksnes 20leheküljelise taotluse, vaid tõlgivad ka rahvusvahelise projekti raames kirjutatud taotluse eesti keelde, kuna komitee menetleb taotlust vaid eesti keeles. Seejärel leiavad Eesti uurijad end olukorrast, kus riiklik ja institutsionaalne komitee ei suuda mitme kuu jooksul omavahel kokku leppida, milline komitee peaks seda uurimisprojekti hindama. Raskused otsustamaks, milline komitee peaks milliseid uuringuid hindama tuleneb muuhulgas ka sellest, et määratlus, mis on inimuuring, mis on isikuandmed, milline on tundlik teema ja tundlik sihtrühm, pole sageli väga üheselt selge, mistõttu sotsiaalteaduslike uuringute ja andmete eripära mittetundvad eetikakomitee liikmed seisavad sageli keerulise ülesande ees. Teiste projektis osalevate riikide uurijad on saanud oma projektile oma riigis toimiva sotsiaal- ja humanitaarteadusliku erialase eetikakomitee hinnangu n-ö kiirmenetluse käigus – projekti on hinnatud jooksvalt ja uurijad ei ole pidanud ootama kord kuus toimuvat komitee koosolekut. Kui Eesti uurijate projekt on jõudnud eetikakomiteesse, seisavad nad silmitsi olukorraga, kus standardsele sotsiaalteaduslikule uuringule hinnangu saamiseks peab taotlus läbima eetikakomitee koosoleku, kus kümme eri distsipliinide esindajat peavad omavahel selle uuringu eetiliste aspektide osas konsensusele jõudma. Arusaadavalt on eri distsipliinide esindajatel erinevate teoreetiliste, metodoloogiste ja praktiliste kogemuste ning arusaamade tõttu väga raske konsensusele jõuda. Uurijale oleks lahendus kasutada JOKK-skeemi, kus hinnatakse vaid uuringu andmekaitseaspekte, esitatakse artikkel nõrgemasse ajakirja või jäetakse eetikakomitee hinnang küsimata, mis ei ole eriala elujõu ja tippteaduse rahvusvahelisuse tagamiseks korrektne lahendus. Seetõttu peab uurija valitseva eetikakomiteede vaakumi tingimustes, kus puudub erialane eetikakomitee (erinevalt teistest projektis osalevatest partnerriikidest), koostööst loobuma, mis jätab edasisele koostööle projektis osalenud tippülikooliga piinliku varjundi.

    Eetikakomitee kui rahvusteaduste elujõu tagaja

    Nimetatud põhjustel peame väga tähtsaks luua uus interdistsiplinaarse kompetentsiga humanitaar- ja sotsiaalteaduste eetikakomitee, mis võimaldaks jätkata humanitaar- ja sotsiaalteaduslike uurimistööde tegemist Eestis. Uue komitee loomisel on vaja tagada liikmete temaatiliste, distsiplinaarsete ja metodoloogiliste teadmiste ja oskuste mitmekesisus, mis vastaks sotsiaalsele mitmekesisusele, mida teadlased uurivad. Sellisesse komiteesse peaks kuuluma liikmeid psühholoogia, sotsioloogia, majandusteaduste, digihumanitaaria, ajaloo, inimgeograafia, riigiteaduste jt valdkondadestst.

    Sotsiaalteadusliku eetikakomitee loomise eesmärk pole kindlasti ühegi olemasoleva tugeva kompetentsiga, pikkade traditsioonidega, toimiva eetikakomitee dubleerimine. Sotsiaalteadusliku kompetentsi olemasolu on ka edaspidi vaja teistes eetikakomiteedes (nt Tartu ülikooli ja tervise arengu instituudi inimuuringute eetikakomitee) seoses üha suurema interdistsiplinaarsusega, mis tuleb esile ka meditsiiniuuringutes, näiteks meditsiinisotsioloogilised uuringud õendus- ja hooldusabi valdkonnas. Samuti on tähtis jätkata juba loodud ja tugevate institutsionaalsete eetikakomiteede tööd (Tallinna ülikooli eetikakomitee, Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise eetika komisjon), kus tegeldakse ülikoolile eriomaste teemadega. Institutsionaalse eetikakomitee olemasolu Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli juures on hädavajalik tingimustes, kus rahvusvahelise praktika ning Eesti ülikoolide konkurentsikeelu tingimustes pole uurijal võimalik või lubatud minna oma originaalse uurimisideega teise institutsiooni, näiteks enne uuringu avaldamist valdkonna tippajakirjas. Samuti jääb institutsionaalsetele eetikakomiteedele alles tähtis täiendav funktsioon – olla lähtuvalt oma ülikooli huvide tulipunktis olevatest teemadest nende valdkondade eetikateemaline eestkõneleja avalikkuses, näiteks nagu arendatavate tehnoloogiate ühiskondlike mõjude ja tulemuste hindamine tehnikaülikoolis. Need üksikud näited aga ei kata seda tungivat vajadust, mis on sotsiaal- ja humanitaarteadustes tekkinud erialase eetikakomitee järele.

    Humanitaar- ja sotsiaalteadused on omandanud Eestis rahvusteaduse mõõtme, nagu seisab riigi teaduspreemiate tänavuses tutvustuses. Rahvusteaduste elujõu tagamine eeldab peale rahastamise ka erialase eetikakomitee tagatud institutsionaalset legitiimsust.

    Anu Masso on Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi kaasprofessor. Mai Beilmann on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kaasprofessor. Mõlemad on Eesti Sotsioloogide Liidu juhatuse liikmed.

  • Kriiside keerises

    ANU REALO

    Viimasel ajal räägitakse väga palju kriisist, ajad on ärevad. Peaminister Kaja Kallas teeb enne „Aktuaalset Kaamerat“ Eesti rahva poole erakorralise pöördumise, kus ta reipal toonil teatab, et Eesti on kaitstud ja jääb kaitstuks, ning palub keerulistel aegadel rahulikuks jääda.1 Sel viimasel näib aga olevat soovitule vastupidine mõju: järgnevatel päevadel ei räägita ajakirjanduses muust kui sellest, kuidas pöördumine suurendab ühiskonnas veelgi ärevust ja ebakindlust.2

    Juba mõnda aega näib, et elame kestvas kriisiolukorras, kus pole enam päris selge, millal üks kriis algab ja teine lõpeb. COVID-19 pandeemia tõi kaasa üleilmse tervisekriisi, mille tagajärjel on WHO andmetel surnud üle 6,5 miljoni3 või ÜRO andmetel lausa üle 10 miljoni inimese, kui võtta arvesse ka liigsuremus.4 Pandeemia külvas hirmu, suurendas üksildust ja sotsiaalset isolatsiooni5 ning põhjustas selle sajandi seni kõige järsuma majanduslanguse.6 Esimest korda mõõtmiste ajaloos langes üleilmne inimarengu indeks, mis võtab kokku tervise, hariduse ja jõukuse, kahel aastal järjest, nii 2020. kui ka 2021. aastal, sealjuures leidis langus aset 90% riikides, mille kohta indeksit arvutatakse.7 Optimistliku prognoosi järgi võtab inimarengu taastumine vähemalt viis aastat, kuid tõenäoliselt kauem. Pandeemia polnud läbi, kui Venemaa jõhker rünnak Ukrainale tekitas Euroopas tõsise julgeoleku- ja rändekriisi, millelaadset pole nähtud alates Teise maailmasõja päevist – ÜRO pagulaste ülemvoliniku büroo hinnangul on sõja tõttu Ukrainast lahkunud ligikaudu 7,4 miljonit inimest.8 Sõjast ajendatud geopoliitilised pinged on kaasa toonud tuumarünnaku ähvardused, millele viitas ka peaminister oma erakorralises pöördumises, samuti energiakriisi ning taevani kerkivad elektri- ja gaasihinnad.

    Nii on meil tervisekriis, majanduskriis, julgeolekukriis, rändekriis, energiakriis ja tõenäoliselt veel mõni kriis, millele on raske nime anda. Jagatakse õpetussõnu, kuidas kriisiks valmistuda ning kriisiolukorras käituda. Kõigi eelloetletud kriiside taustal ägab maailm jätkuvalt kliima- ja keskkonnakriisis, mille otsene tunnistus on sel suvel Euroopat (sh Eestit) tabanud erakordselt pikk kuumalaine. Kriisist on saanud argipäev, asjade normaalne seis ning korraga käib nii palju paralleelseid kriise, et on isegi raske öelda, milline neist on praegu kõige tõsisem. Winston Churchillile omistatud populaarne väljend „head kriisi ei tohi raisku lasta“ on tasapisi hakanud kuluma ning tundub selles olukorras lausa kohatuna.

    Mure toimetuleku pärast

    Tänavu suvel korraldatud Eurobaromeetri uuringus9 ei küsitud otseselt kriisi kohta, kuid paluti Euroopa elanikel hinnata, mida nad peavad kõige suuremaks probleemiks, millega nende riik praegu silmitsi seisab. Eesti elanike arvates oli see üldine elukalliduse ja hinnatõus (64%, Euroopa Liidu (EL) keskmine 54%), energiavarustatus (46%, ELi keskmine 22%) ja rahvusvaheline olukord (23%, ELi keskmine 12%). Vaid 6% Eesti elanikest (ELi keskmine 14%) pidas tervist ja 2% keskkonna ja kliimamuutust (ELi keskmine 15%) kõige olulisemaks probleemiks, millega Eesti riik peab praegu tegelema.

    ERM, Päästeamet ja Naiskodukaitse kutsuvad uue näituse loomise jaoks saatma lugusid kriisis hakkama saamisest. ERM ootab lugusid kuni 31. oktoobrini veebisaidi rahvalood.ee kaudu elektrooniliselt või kohapeal.

    Nende andmete põhjal võib arvata, et tervisekriis on Eesti inimeste arvates praeguseks möödas ning keskkonna- ja kliimateemad on hinnatõusu taustal vajunud täiesti teisejärguliseks. Inimesi kõnetab ja paneb muretsema nende majanduslik olukord ja toimetulek. Eelnimetatud uuringu järgi arvas 36% Eesti elanikest, et nende majanduslik olukord on halvenenud, see näitaja on kõrgem nii ELi riikide keskmisest (27%) kui ka Eestis kevadtalvel 2021–2022 korraldatud küsitluse tulemustest (23%). Need näitajad ei üllata muidugi kedagi, kui mõelda, et Eesti inflatsioonimäär oli augustis (25%) Euroopa suurim ja peaaegu kolm korda kõrgem kui ELi keskmine10 ning rahvusvahelise valuutafondi andmetel puudutab elukalliduse tõus eriti teravalt just vaesemat osa Eesti elanikkonnast.

    Majanduslik kitsikus ja vaesus, eriti lapsepõlves, on üks olulisemaid vaimse ja füüsilise tervise probleemide põhjustajaid kogu inimese elukaare jooksul.11 Pidev stress ja mure igapäevase toimetuleku pärast „sööb ära“ suurema osa inimeste kognitiivsest ressursist, mistõttu väheneb nende suutlikkus tegeleda muude ülesannete ja asjadega, sh oma elujärje parandamisega.12 Majanduslikel raskustel on ka laiem ühiskondlik mõju. Pärast 2008. aasta majanduskriisi tehtud uuringud näitasid, et inimeste majandusliku olukorra halvenemine tõi kogu Euroopas kaasa kodaniku­aktiivsuse languse ning see omakorda murendas ühiskondade sotsiaalset sidusust.13,14 Siin võib tõmmata paralleeli USA poliitikateadlase ja maailma väärtuste uuringu (World Values Survey) asutaja Ronald Ingleharti väärtuste muutumise teooriaga, mille kohaselt saab väärtusnihe materiaalset ja füüsilist kindlustunnet rõhutavatelt väärtustelt eneseväljenduslikkust ja elukvaliteeti rõhutavate väärtuste poole toimuda alles teatud majandusliku kindlustatuse tingimustes, kui inimeste aeg ja energia ei lähe enam igapäevase toimetuleku ja ellujäämise tagamisele.15

    Turvatunne ohus

    ÜRO viimane inimarengu aruanne (2021/2022)16 ja aasta alguses ilmunud turvalisuse eriaruanne17 manavad maailma praegusest seisust ja tulevikust üsna nukra pildi. Maailma väärtuste uuringu viimaste voorude andmete põhjal arvutatud tajutud turvatunde indeks näitab, et kuus vastajat seitsmest üle kogu maailma tundsid ennast keskmiselt või väga ebaturvaliselt juba enne COVID-19 pandeemia, Ukraina sõja ja majanduskriisi algust. Tajutud turvatunde indeks põhineb ÜRO peaassamblees 2012. aastal heaks kiidetud ideel, mille järgi peaks kõikidel inimestel olema tagatud nende baasvajaduste katmine, füüsiline turvatunne ja inimväärikus.18 Indeks kombineerib mitmesuguseid tunnuseid, mis mõõdavad ebakindluse eri tahke, sh sõjaline, kuritegevuse või muu vägivalla oht ja sotsiaalmajanduslik ebakindlus (ebapiisav sissetulek, oht kaotada töö, toidu või ravimite nappus jpm). ÜRO turvalisuse eriaruande järgi tunnevad inimesed ennast kõige turvalisemalt Hollandis, Rootsis, Uus-Meremaal, Saksamaal ja Sloveenias; tajutud turvatunne on madalaim Haitil, Peruus, Zimbabwes, Rwandas ja Mehhikos. Eesti paikneb 71 riigi võrdluses 26. kohal (mida kõrgem koht, seda suurem turvatunne), kuid tasub märkida, et Eesti elanike tajutud turvatunne on uuringus osalenud Euroopa riikide seas üks madalamaid.

    Turvatunne on väga tugevalt seotud üldise usaldusega: madala tajutud turvatundega inimestel on kolm korda väiksem tõenäosus teisi inimesi usaldada ning see seos on eriti tugev kõrge inimarenguga riikides.19 Üldist usaldust on peetud ühiskonna sotsiaalse sidususe ja demokraatliku toimimise aluseks,20 mistõttu pole üllatav, et usaldus on omakorda tugevas seoses sellega, kuivõrd suurena tajutakse ühiskonnas lõhesid või tõkkeid. Samal ajal pole päris selge, kas ühiskondade suurem lõhestumine viib üldise usalduse kadumiseni või suurendab madal üldine usaldus teiste inimeste vastu ühiskonnas tajutud vastandumist.21

    Kriis on tavaline

    Kuigi praegune kriisiolukord tundub erakordne, on oluline meeles pidada, et kriisides, ebakindluses ja kannatustes ei ole midagi uut. Inimkonna ajalugu on pikk veriste sõdade, epideemiate ja kannatuste lugu. Aastatel 1918-1919 suri maailmas Hispaania gripi tõttu hinnanguliselt 50 miljonit inimest22 ehk viis korda enam kui praeguseks COVID-19 pandeemia tõttu. ÜRO andmetel elab praegu ligi 1,2 miljardit inimest konfliktist mõjutatud piirkonnas. Isegi kui väidetakse, et elame inimajaloo kõige rahumeelsemal ajastul,23 on vägivaldsete konfliktide hulk alates 1990. aastate algusest paralleelselt inimarengu kasvuga kindlal tõusuteel.24 Intuitsioonivastase seose ühe seletusena nähakse siseriiklike pingete, ühiskondliku polariseerumise ja tajutud ebavõrdsuse kasvu.25

    Hoolimata sõdadest, pandeemiatest ja muudest loodus- või inimtekkelistest katastroofidest – või just nende tõttu – on inimkond näidanud üles hämmastavat võimet kohaneda ning keerulistes oludes hakkama saada – isegi juhul, kui raskused kestavad pikka aega. Öeldakse, et aeg parandab haavad ning seda kinnitab ka afektiivse kohanemise teooria,26 mille järgi inimeste emotsionaalsed reaktsioonid mis tahes neile olulistele sündmustele nõrgenevad aja möödudes. Teooria järgi kogevad inimesed tugevaid tundeid nende sündmuste või juhtumiste tagajärjel, mis on neile olulised, kuid mida nad ei suuda hästi mõista või seletada. Juhtunuga kohanetakse emotsionaalselt, kui inimesed suudavad selle endale ära seletada või lahti mõtestada, ning sedakaudu muutub see erakordne, kõiki nende meeli ja mõtteid köitev sündmus igapäevaseks ja rutiinseks olukorraks.

    Hea näide on siinkohal COVID-19 pandeemia. See oli uudne, ootamatu ja hirmutav – nähtamatu tappev viirus varitses iga nurga taga – ning puudutas isiklikult iga inimest või tema lähedasi ning tekitas seetõttu pandeemia algul väga tugevaid negatiivseid emotsioone. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel tõusis üleilmne ärevuse ja depressiooni levimus COVID-19 pandeemia esimese aasta jooksul 25% võrra.27 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring näitas, et stressi tekitas muuhulgas infosegadus, puudust tunti selgest kommunikatsioonist.28 Samal ajal USAs kogutud andmed näitavad, et tänavu augusti alguses oli depressiivsete sümptomite käes kannatavate vastajate osakaal ligikaudu sama suur kui enne pandeemia puhkemist 2020. aasta alguses, aga pandeemia esimese aasta juulis ja detsembris oli see märkimisväärselt kõrgem.29 Teine USAs tehtud uuring näitab, et depressiooni ja ärevuse tase hakkas juba pandeemia kümnendal nädalal tasapisi langema. Depressiooni taseme langus oli otseses seoses sellega, kuivõrd hästi informeeritult ennast pandeemia asjus tunti.30 Niisiis, nagu teooria ütleb: inimesed püüdsid pandeemiat ja sellega seonduvat mõista ja seletada ning kui see neil õnnestus, vähenesid ka nende negatiivsed emotsioonid.

    Emotsionaalse kohanemise varjukülg, kui nii võib üldse öelda, on selles, et inimesed harjuvad kõigega, isegi sõjaga, eriti siis, kui see neid otseselt ei puuduta. Paljud mu sõbrad Ühendkuningriigis rääkisid, kuidas nad Ukraina sõja puhkedes mitu nädalat peaaegu ei maganud ning jälgisid Twitteris paaniliselt uudiseid. Kõikjal koguti enneolematu kiirusega ja kogustes humanitaarabi ja annetusi – vaid kaks nädalat pärast sõja algust oli Ühendkuningriigis annetustena kogutud üle miljoni naela.31 Enam kui seitse kuud pärast sõja algust jäävad aga sõjauudised Ukrainast sageli muude siseriiklike sündmuste varju, olgu selleks uue peaministri valimine, kuninganna Elizabeth II surm või majanduskriis. Just seda meeleolu tajudes on Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi oma mitmes hiljutises kõnes palunud eurooplastel iga hinna eest vältida kolme asja: seda, et nad sõjaga harjuksid, sõja unustaksid või – mis veelgi hullem – sõjale teadlikult ja tahtlikult selja pööraksid.

    Koos saame rasketest aegadest üle

    Eesti keele õigekeelsussõnaraamat ütleb, et kriis on „raske olukord, järsk häire, haiguse pöördepunkt, ohtlik seisund“.32 Kõigi nende määratluste ühisosa on see, et tegemist on olukorraga, mis potentsiaalselt kahjustab inimeste heaolu ja suure tõenäosusega põhjustab stressi. Stress on loomulik füüsiline reaktsioon, mis tekib olukorras, kus inimene tunneb, et ei suuda oma tegemiste või kohustustega hakkama saada, olgu selleks töö, pereelu, majanduslik olukord või midagi muud, mis häirib tema heaolu. Mõõdukas kogus stressi on hea ja ellujäämiseks lausa hädavajalik, sest stressihormoonid sunnivad inimest tegutsema ja ohuolukorrale adekvaatselt reageerima. Kui organism muutub aga võimalike ohustiimulite suhtes liiga tundlikuks või kui stressoreid on liiga palju, saab stress inimesele ohtlikuks ja võib tema tervist märkimisväärselt kahjustada. Püsivas kriisiolukorras elamine, olgu selleks vaesus, epideemia, sõjaline konflikt või õnnetu abielu, võib kaasa tuua kroonilise stressi, mille tagajärjel võivad tekkida tõsised füüsilise tervise probleemid ja vaimse tervise häired.33

    See, kuidas eri inimesed kriisiolukorras käituvad ja reageerivad, sõltub paljuski nende resilientsusest ehk säile­nõtkusest. Mõned inimesed suudavad pärast stressirohket või traumaatilist kogemust oma eluga enam-vähem normaalselt edasi minna, teised aga mitte. Võimet või suutlikkust raskete ja proovilepanevate elukogemustega edukalt ja paindlikult kohaneda nimetataksegi säilenõtkuseks, mis iseenesest ei ole midagi muud kui kombinatsioon mitmesugustest peamistest isiksuse seadumustest.34 Säilenõtkeid inimesi iseloomustab kõrgem emotsionaalne stabiilsus, kalduvus kogeda positiivseid emotsioone, sotsiaalne aktiivsus, parem enesekontroll ja kõrgem saavutusmotivatsioon.

    Hoolimata sellest, et säilenõtkuse kasvatamise ja arendamise programmid on äärmiselt laialt levinud, ei ole teadlaste sõnul siiski lõplikult selge, kas ja kuivõrd tõhusad need on.35 Küll on aga leitud, et säilenõtkus on sotsiaalse toetusega tugevalt seotud – keerulistes olukordades saavad paremini hakkama need, kellel on teiste tugi.36 Arvukad uuringud on näidanud, et tähenduslikud inimsuhted ja teiste toetus on äärmiselt tähtsad, et hoida nii head vaimset kui ka füüsilist tervist. Ka õnneuuringutest on hästi teada, et eluga on rohkem rahul need, kes suhtlevad oma perekonna ja sõpradega sageli ja saavad nendega hästi läbi.37 Seega, parim viis säilenõtkust kasvatada on investeerida headesse ja tugevatesse suhetesse, mis tulevad kasuks igal ajal, aga eriti praegusel kriisiajal. Isegi kui majandus- ja energiakriis lähiaastail leeveneb, ei ole loota julgeoleku- ega kliima- ja keskkonnakriisi kiiret lahenemist. Seega jätkub pidev kriisiolukord tõenäoliselt üsna pikka aega, mistõttu sama tõsiselt kui üleskutset varuda küünlaid ja tikke, tuleks võtta peaministri meeldetuletust, et koos saame rasketest aegadest üle.

    Anu Realo on Warwicki ülikooli professor, Tartu ülikooli külalisprofessor, Eesti teaduste akadeemia ja Academia Europaea liige.

    1 Kaja Kallas: Eesti on kaitstud ja jääb kaitstuks. – ERR 22. IX 2022.

    2 Parlamendierakondade esimehed kritiseerisid Kallase erakorralist pöördumist. – ERR 23. IX 2022.

    3 WHO Coronavirus (COVID-19) Dashboard. https://covid19.who.int/

    4 2021/22 Human Development Report. https://report.hdr.undp.org/

    5 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium, Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, Tallinn, Tartu 2022.

    6 COVID-19 to Plunge Global Economy into Worst Recession since World War II. – World Bank 8. VI 2020.

    7 2021/22 Human Development Report. 

    8 Refugees from Ukraine recorded across Europe. Operational Data Portal. 

    9 Standard Eurobarometer 97 – Summer 2022. 

    10 Ott Tammik, Estonia Takes On EU’s Fastest Inflation Rate in Budget Deal. – Bloomberg 16. IX 2022.

    11 H. Luke Shaefer, Adrienne Lapidos, Reid Wilson, Sandra Danziger, Association of income and adversity in childhood with adult health and well-being. – Social Service Review 2018, nr 92, lk 69–92.

    12 Anandi Mani, Sendhil Mullainathan, Eldar Shafir, Jiaying Zhao, Poverty impedes cognitive function. – Science 2013, nr 341(6149), lk 976–980.

    13 Pirmin Bundi, Markus Freitag, Economic hardship and social capital in Europe: A comparative analysis of 27 democracies. – European Journal of Political Research 2020, nr 59, lk 290–311.

    14 Sarah Cameron, Civic engagement in times of economic crisis: A cross-national comparative study of voluntary association membership. – European Political Science Review 2021, nr 13(3), lk 265–283.

    15 Ronald Inglehart, Culture shift in advanced industrial societies. Princeton University Press, Princeton 1990.

    16 2021/22 Human Development Report.

    17 United Nations Development Programme, 2022 Special Report on Human Security. New York 2022. 

    18 UN General Assembly Resolutions and Debates, and Reports of the Secretary-General on Human Security.

    19 United Nations Development Programme, 2022 Special Report on Human Security. New York 2022.

    20 Mai Beilmann, Anu Realo, Õppides usaldama: Üldine usaldus Eestis aastatel 1990–2016. Akadeemia 2018, nr 30, lk 979–1009.

    21 Amber Hye-Yon Lee, Social trust in polarized times: How perceptions of political polarization affect Americans’ trust in each other. – Political Behaviour 2022, nr 44, lk 1533–1554.

    22 Jeffery K. Taubenberger, David M. Morens, 1918 Influenza: the mother of all pandemics. – Emerging Infectious Diseases 2006, nr 12, lk 15–22.

    23 Steven Pinker, The better angels of our nature. Penguin, New York 2012.

    24 A New Era of Conflict and Violence. United Nations 75. 

    25 United Nations Development Programme, 2022 Special Report on Human Security. New York 2022. 

    26 Timothy D. Wilson, Daniel T. Gilbert, Explaining away: A model of affective adaptation. – Perspectives on Psychological Science 2008, nr 3, lk 370–386.

    27 Alison Brunier, COVID-19 pandemic triggers 25% increase in prevalence of anxiety and depression world­wide. – WHO 2. III 2022. 

    28 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, Tallinn, Tartu 2022.

    29 Percentage of respondents in the U.S. who reported symptoms of depressive disorder in the last seven days or two weeks from April 2020 to August 2022*. 

    30 Anastasia Shuster, Madeline O’Brien, Yi Luo, Laura A. Berner, Ofer Perl, Matthew Heflin, Kaustubh Kulkarni, Dongil Chung, Soojung Na, Vincenzo G. Fiore, Xiaosi Gu, Emotional adaptation during a crisis: decline in anxiety and depression after the initial weeks of COVID-19 in the United States. – Translational Psychiatry 2021, nr 11(1), lk 435.

    31 Press Association, Ukraine aid appeal tops £100m in UK. – Guardian 7. III 2022.

    32 ÕS 2018. 

    33 Stress effects on the body. – American Psychological Association 1. XI 2018. 

    34 Atsushi Oshioa, Kanako Takub, Mari Hiranoc, Gul Saeedd, Resilience and Big Five personality traits: A meta-analysis. – Personality and Individual Differences 2018, nr 127, lk 54–60.

    35 Sadhbh Joyce, Fiona Shand, Joseph Tighe et al., Road to resilience: A systematic review and meta-analysis of resilience training programmes and interventions. – BMJ Open 2018.

    36 Fatih Ozbay, Douglas C. Johnson, Eleni Dimoulas, C. A. Morgan, Dennis Charney, Steven Southwick, Social support and resilience to stress: From neurobiology to clinical practice. – Psychiatry 2007, nr 4, lk 35–40.

    37 Julia M. Rohrer, David Richter, Martin Brümmer, Gert G. Wagner, Stefan C. Schmukle, Successfully striving for happiness: Socially engaged pursuits predict increases in life satisfaction. – Psychological Science 2018, nr 29(8), lk 1291–1298.

  • Hea ülevaade, vähe filmi

    PILLERIIN RAUDAM

    Dokumentaalfilm „Keelemässaja. Mati Hint“ (Kopli Kinokompanii, Eesti 2022, 60 min). Režissöör Annika Koppel, operaator Madis Reimund, helilooja Tõnu Kõrvits, helirežissöör Timo Kiirend, produtsent Anneli Ahven.

    „Keelemässaja. Mati Hint“ harutab lahti keeleteadlase, esseisti ja õppejõu Mati Hindi osa Eesti kultuuri- ja taasiseseisvumisloos. Ajakirjanik ja filmikriitik Annika Koppel teeb 2019. aastal surnud Hindi elutööst kokkuvõtte, ent põikab sealjuures aeg-ajalt ka teeneka teadlase eraellu ning on püüdnud ekraanile tuua tema pehmemat poolt.

    Tunnipikkuses kokkuvõttes Hindi elust ja tööst toetutakse peamiselt intervjuudele, ent sekka mahub ka Hindist filmitud videomaterjali ja arhiivikaadreid. Oma mälestusi jagavad pereliikmed, kolleegid ja kunagised õpilased, teiste hulgas näiteks keeleteadlane Jüri Viikberg, endine poliitik Edgar Savisaar ning lastekirjanik Jaanus Vaiksoo, kes on olnud Hindi üliõpilane. Eesti kultuuri­lukku jälje jätnud inimeste ekraanile toomine, nende tehtu meenutamine ja nooremale publikule küllap ka tutvustamine on igati tänuväärne ettevõtmine. Niinimetatud isikufilmid on eesti dokumentaalfilmi viimaste aastate peamine suund. Selle taga võib olla mitu põhjust, üheks peamiseks tõsiasi, et mida rohkem on projekt Eesti ja meie ajalooga seotud, seda lihtsam on saada filmile rahastust. Teisalt on konkreetse isiku subjektiks seadmine sageli justkui lihtsam kui loo või sündmuse dokumentaalfilmi püüdmine.

    Annika Koppel on oma debüütfilmis kokku pannud suure hulga videomaterjali, intervjuusid Mati Hindist ning loonud keeleteadlasest igati informatiivse, isegi aupakliku pildi. Tugeva rõhu asetus kommentaaridele on aga dokumentaalfilmis libe tee – seetõttu jääb Koppeli filmile tervikuna külge reportaaži või kultuuriseriaali osa maik. Tund aega täidab oma eesmärgi teabe edasiandmisel, kuid puudu jääb filmilikest võtetest. Näiteks selge kasvamine algusest lõpuni, metafoorid-sümbolid, mis loo osi ühendaks või informatsiooni edastamine mingil muul moel kui lihtsalt suuliselt. Tõenäoliselt seetõttu jääb film spetsiifilise publiku silmadele määratuks. Laiema vaatajaskonna püüdmiseks on vaja enamat kui sõnalised meenutused.

    Annika Koppel on oma debüütfilmis kokku pannud suure hulga videomaterjali, intervjuusid Mati Hindist ning loonud keeleteadlasest igati informatiivse, isegi aupakliku pildi.

    Mälestustest kerkib esile Mati Hindi karm, impulsiivne ja otsekohene olek. Hindi üks kuulsamaid ütlusi „jätke igasugune lootus!“ iseloomustab hästi muljet, mis vaatajale temast tekib. Filmitegijatel on õnnestunud pääseda Hindi akadeemilise fassaadi taha. Kirjandusteadlane Rein Veidemann tõdeb, et Hint, kes liivi keelt väga armastas, nägi liivlaste kadumist pealt ning see jättis temasse sügava jälje. Kaadrid Hindist kirjeldamas oma armastust liivi ja lõunaeesti keele vastu on tundelised ja soojad. Hindi silmadest vaatab vastu pehme olek, kui ta siiralt, kogu hingest valutab südant talle kallite keelte püsimajäämise pärast. Peale kultuurilookäsitluse saab tähelepanu ka Hindi pereelu. Abikaasa Juta Hindiga meenutatakse nende poja traagilist surma. Emotsionaalsed killud Hindi elust aitavad tema elutööd paremini mõista ning näha kõige paremas mõttes tavalist inimest suurte tegude taga.

    Jaanus Vaiksoo võtab Hindi fenomeni filmis tabavalt kokku: Hint oli oma üliõpilastele sama, kes lavakunstikooli lendudele Voldemar Panso. Hint, kes armastas rõhutada, et keel on pidevas muutumises, saavutas poliitikuna laia kõlapinna perestroika ajal (sellest ajast pärineb Vikerkaares ilmunud tuntud artikkel „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta“*). Ajaloosündmusi ilmestavad arhiivikaadrid Balti ketist, Rahvarindest. Hindi eluajal filmitud videomaterjal on reportaažilik. Kaadreid iseloomustavad võõristavad ja vähese sügavusega kompositsioonid, lame valgus ning justkui tehniliselt viimistlemata pilt. Muu materjal tugineb klassikalistele üldplaanidele, mis loole palju juurde ei anna, aga ei tõmba ka vaatajat loost välja.

    Kuna Hint jättis märgi maha õppejõuna, on südantsoojendav filmi lõpp, kus Rõngu surnuaias Hindi haua juures saavad juhuslikult kokku perekonnaliikmed ning Hindi esimese kursuse vilistlased, kes lõpetasid 1980. aastal. Viimane stseen paistab tervikust eriti selgelt välja oma spontaansuse ja siirusega. Ilmselgelt on tegijatel lihtsalt vedanud, ent selliste lavastamata stseenide kirkus ja emotsionaalne laeng eristabki dokumentaalfilmi klassikalisest telereportaažist. Paraku üks selline stseen intervjuude ja katteplaanide vahel tervikut päästa ei jaksa.

    Nutikas valik on poetada filmi vältel ekraanile Hindi tsitaate. Need toovad vaatajale lähemale Hindi oleku ja iseloomu, millega ekraanil rääkivad isikud tema eluajal kokku puutusid. Näiteks „haigutama ei ole mõtet ülikooli tulla“ või „Eesti mõte on nagu elu mõte, ei saa elada seda otsimata“ võtavad kokku Hindile loomuomase akadeemilise nõudlikkuse kui ka keskendunult eesti asja ajamise.

    „Keelemässaja. Mati Hint“ täidab oma eesmärgi Mati Hindi elu ja pärandi kokkuvõttena. Koppel ei keskendu ainuüksi Hindi akadeemilistele ja poliitilistele saavutustele, vaid kareda ja konkreetse fassaadi taga on märgatud inimest, keda juhtis puhas armastus keelte vastu. Hoolimata igati ammendavast ja eeskujulikust ülevaatest, mille publik kinosaalis saab, jääb dokumentaalfilm sisu, ülesehituse ja visuaali poolest alla keskmise teleepisoodiks. Vaatamis­kogemusest jääb külge uudisloo maik, mis tõenäoliselt rahvast kinosaali ei too.

    * Mati Hint, Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta. Vikerkaar 1987, nr 6.

  • Pimestav valgustus

    OTT PUUMEISTER

    Selle iseendasse suletud, kao ja plekita erootika võrdpildiks on oma saba hammustav madu. See on inimliku täiuse lagipunkt, mida on ääretult raske kätte võita, veel raskem aga säilitada.

    Michel Tournier

    Ma tean, kust mina pärit olen – aga kust kõik te zombid pärit olete? [—] Teid ei ole tegelikult üldse olemas. Ei ole kedagi peale minu [—], üksi siin pimedas. Igatsen teid hirmsasti!

    Robert A. Heinlein

    1.

    Max Horkheimeri ja Theodor Adorno „Valgustuse dialektika“ (edaspidi VD) on veider raamat. Ühest küljest ei anna ta ennast kuidagi kätte, ei vannu alla lugeja katsetele leida sealt tavapärasele filosoofilisele teosele kohaseid loogilisi, süsteemseid argumente. See on konarlik ja labürintlik, aga ka ennast kordav: ühte ja sama topeltteesi – „juba müüt on Valgustus; Valgustus pöördub tagasi mütoloogiaks“ (lk 17) – lausutakse aina üle ja üle. Seega tõepoolest labürint, milles saab liikuda ainult ekseldes: ma olen siin juba olnud – aga kus ma olen?

    Teisal on raamat täis aga lauseid, mis esinevad täieõiguslike loosungitena ehk sellena, mille vastu VD oma labürintlikkusega astub. Raamatu põhiseisukohad saabki esitada lööklausetena: „Valgustusel on asjadega samasugune suhe nagu diktaatoril rahvaga. Ta tunneb neid niivõrd, kuivõrd ta nendega manipuleerida suudab“ (lk 28), „Animism hingestas asja, industrialism muudab hinged asjadeks“ (lk 51), „Tsivilisatsioon on ühiskonna võit looduse üle – võit, mis muudab kõik pelgaks looduseks“ (lk 239) – ja nõnda edasi. Õigupoolest võtab vastuseisu loosunglikkusele kokku lööklause „Vaimu tõeline ülesanne on võidelda asjastumise vastu“ (lk 16).

    Tõsi, võib-olla peaks neid loosungeid nimetama hoopis aforismideks, filosoofiliste fragmentide pisimaks elemendiks, ja nõnda rõhutama nende peenust ja sügavust. Kuid need on suunatud hoopis millelegi muule kui mingi (üldistatud) (elu)tarkuse haaramine. Aforismidel on tihtipeale komme panna mõttetöö seisma: on taibatud, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld – edasi ei pea mõtlema. VD lööklausetel on teine otstarve, sama mis poliitilistel loosungitel: need kutsuvad tegutsema, otsustama, koonduma, vastu seisma. Kui vaimu tõeline ülesanne on võidelda asjastumise vastu, siis tuleb võitlusse astuda. Kui industrialism asjastab hinged, tuleb töötada teist­suguse elukorralduse nimel.

    Aga kuidas seista vastu loosunglikkusele, kasutades ise loosungeid? See on VD põhimine töövõte: tuvastada, kuidas miski oma vastandiks üle läheb, kuidas valgustus pimendab, kuidas ratsionaalsus surmab mõtte, kuidas moraaliseadus lubab vägivallatseda. Miks mitte siis üritada vaenlase tööriistu enese heaks tööle panna? Kuid seda ei saa teha lihtsalt või lihtsaid loosungeid taastootes. Et loosungeid enese eesmärgi nimel rakendada, on just nimelt vaja, et VD oleks labürint, kus loosungid mitte ei näita kätte sirgjoonelist teed, vaid sunnivad mõtlema: kas ma ikka lähen õiges suunas, kuidas ma siia sain, kuhu pöörata? Kui fašistide ja natside loosungid lubavad lahendusi eluprobleemidele teistsugususe hävitamise läbi, siis VD küll ütleb, et industrialismi vastu tuleb võidelda, kuid jätab õhku küsimuse, kuidas seda teha. Lühidalt, VD loosungid on üleskutse mõtlema hakata, seisatada ja kaaluda, kuidas ja kellega edasi.

    Nii juhib loosung enese vastandi, mõtlemise juurde. Ja hägustab ühtlasi piiri teooria ja praktika vahel: üleskutse tegutsemisele sunnib asetama end probleemi ette; teoreetiline probleemiasetus on aga alati suunatud ühiselu praktilise korralduse ja korratuse mõtestamisele. Nagu Horkheimer on teisal öelnud: „Igatsus selle järele, et ülekohus, millega on iseloomustatav maailm, ei pea püsima jääma. Et ülekohus ärgu olgu viimane sõna. See igatsus kuulub tõeliselt mõtleva inimese juurde.“1 Mõtlemine suunatakse ülekohtu vastu. Teooria on praktika ehk sekkumine kehtivasse asjakorda: „Teooria aineks ei ole hüve, vaid pahe. [—] Tõde saab väljendada ainult ühel viisil: mõttena, mis eitab ülekohut“ (lk 279).

    2.

    Ainult siis, kui arvatakse, et mõtlemine on midagi asjakorrast eraldiseisvat, miski, mida asjadele rakendada, et neid edukamalt hallata ja need tõhusamalt tööle panna, saab tekkida illusioon, et asjad on lihtsad, et maailm allub inimlooma korraldustele probleemideta. Ja paradoksaalselt ainult siis pannakse olemine ja mõtlemine kokku langema: maailm järgib loogikaseadusi. Just see viga tehti valgustusega. Ehkki valgustus „kõige avaramas tähenduses – kui mõtlemise areng – on alati seadnud eesmärgiks inimeste vabastamise hirmust ja nende muutmise peremeesteks“ (lk 21), on selle eesmärgi täideviimiseks valitud kogu mitteinimliku allutamine: „Olemist nähakse töötlemise ja haldamise aspektist“ (lk 110).

    Säärasel suhtel on loomulikult traagilised tagajärjed sellele, kuidas mõistetakse mõtlemist: „Mõtlemine, nagu Valgustus sellest aru saab, tähendab ühtse teadusliku korra kehtestamist ja faktilise teadmise tuletamist printsiipidest, milleks võidakse pidada meelevaldselt kehtestatud aksioome, kaasasündinud ideid või kõige kõrgema taseme abstraktsioone. Kõige üldisemaid suhteid selle korra sees loovad ja määratlevad loogikaseadused. Ühtsus seisneb osade kooskõlas. Vastuoluseadus on süsteem in nuce“ (lk 107).

    „Sa pead valitsevat võimu ebaõiglaseks – kas sa tahad siis, et võimu polekski, vaid et valitseks kaos“ (lk 303)? George Cruikshanki karikatuur „Mõistuse ajastu“ (1819).

    Mõtlemise eesmärk on allutada maailm loogikaseadustele, mis arvatakse toimivat vastuoludeta süsteemina, ning määrata selle süsteemi elementidele identiteet, positsioon, mis nad lõpuks maailma asjadena kehtestab. Nii teostatakse mõlema osapoole taandamine: nii allutavat mõtlemist kui ka allutatud loodust hakatakse mõistma loogilisena, arvutatavana: „Asju, mida ei saa välja arvutada või mille kasulikkust näidata, peab Valgustus kahtlaseks“ (lk 25). Nüüd saab mõlemat käsitada „loodusena“, mille käitumist on võimalik ennustada, mille olemust on võimalik paika panna – mida on võimalik kontrolli all hoida. Seda tähendabki hingede asjastamine: „Teadmise eesmärgiks pole mõisted ega kujundid, pole arusaamise rõõm, vaid meetod, kaasinimeste töö ekspluateerimine, kapital“ (lk 23); „Kõigest – ka üksikisikust, saati siis loomast – saab korratav, asendatav protsess, järjekordne näide süsteemi abstraktsetest mudelitest“ (lk 110).

    Taandades selle, millest mõeldakse, loogiliseks tehteks, taandub mõtlemine isegi arvutusmasinaks ja arvutatavaks protsessiks: ta asjastub. Looduse denatureerimine ja inimese dehumaniseerimine on üks ja sama protsess. See on see kuulus maailma vabastamine lummusest, kus ei jääks alles enam muud kui ärakasutatav materjal, vormitav mateeria: eneseidentsus. „Maailma vabastamine lummusest tähendab animismi väljajuurimist“ (lk 23) – selle tulemuseks on, et isegi hingedel ei ole enam hinge … Positivistlik psühholoogia on võimeline kõik tundesööstud ära kaardistama, kehaline distsipliin kõik liigutused õigeks seadma. Ajutegevuski taandatakse arvutiks, ühiselu isikliku huvi „ratsionaalseks“ tagaajamiseks.

    Valgustuslik ratsionaalsus on seega kõigest üks väga spetsiifiline ajalooline mõtlemise vorm: identifitseeriv, arvutuslik, haldav. Selle teostajaks postuleeritakse abstraktne „ise“ – samamoodi asjastatav ja osadeks lahti võetav mudel, mis eeldatakse kõigil inimestel olevat ühine. Aga ka see abstraktsus on ajalooline nähtus, „identne, eesmärgi­pärane, mehelik karakter“ (lk 57). Tõhus mõtlemine ei saa jääda puht loogiliseks süsteemiks, tal on vaja vastavat tegelast, kes teda rakendaks ja ellu viiks. Haldava mõtlemise karakteriks on muidugi mees – valitseja, suverään, „loogilist“ mõtlemist valdav tegelane. Loogiliselt mõelda saab ainult mehelikult …

    Valgustuslik ratsionaalsus on lahutamatult seotud võimuga: instrumentaalne, mehelik, allutav, tugev. Võimutaotlust varjatakse aga üldisuse, abstraktsusega, väidetava ühisusega – terve mõistusega. Mõelda nii nagu kõik teised tähendab mõelda loogiliselt, tähendab mõelda mehelikult, tähendab mõelda tunneteta … Tundub ju tõepoolest kõige neutraalsem viis mõtelda! Üldise ehk tervemõistuslikuna taandub mõtlemine „üksmeele jaluleseadmise vahendiks“ (lk 60). See on muidugi loogiliselt kooskõlaline: vastuoludeta süsteemist saab ja peab sündima ainult konsensus (siin tunneme kenasti ära igasugused (neo)liberalismi kui ideoloogiavaba valitsemisvormi kiitvad ajaloo lõpu kuulutused).

    Valgustuslik ratsionaalsus on ajalooline nähtus, seega ei tähenda selle ratsionaalsuse küsimuse alla seadmine sugugi mõtlemisvastasust: „Ma ei ole mõistuse vastane, kuid ma tahan mõista vormi, mille ta on omandanud“ (lk 304). Aga et see partikulaarne vorm esineb üldisusena, ühisusena, neutraalsuse endana, võimaldab mõtlemise kui valitsemise vormi esindajatel alati nähvata: „Sa pead valitsevat võimu ebaõiglaseks – kas sa tahad siis, et võimu polekski, vaid et valitseks kaos“ (lk 303)?

    3.

    Tuleb aga mõista, et see alternatiiv võimu ja kaose vahel on valgustuse dialektika enese tekitatud. Kontrolliva ratsionaalsuse eesmärgiks on kontrolli all hoitav sätestada reegleid järgiva, seadustatud süsteemina, tervikuna, milles on võimalik määrata elementide suhted ja positsioonid ning neid vastavalt vajadusele suunata. See ratsionaalsus aga ei töötaks sekunditki tegelikult võimu ja vägivalda rakendamata. „Teist“, „võõrast“, „loodust“ on vaja alatasa ohjes hoida, et ta ikka meie tahtmise järgi tegutseks ja toimiks. On vaja hallata, koostata plaane, teostada ehitus- ja kaevandustöid, koloniseerida ja hävitada rahvaid …

    Loodus, see väidetavalt loogiline vastuoludeta süsteem, mida valitsevad universaalsed seadused, toimib ratsionaalselt ainult siis, kui tema peal võimu rakendada. Selgub, et „ratsionaalsus“, „korrastus“, „reeglipära“ ei olegi niivõrd loomulikud maailma omadused … Kaos on ses kontekstis ainult see, mis pageb ratsionaalsusena esineva võimu rakenduse alt ehk ei allu kontrollile. Kaos on see, mis hakkab vastu ja ähvardab teistsuguse – ebaratsionaalse korrastusega. Kuna süsteemne kooskõla on võimu rakenduse tulemus, spetsiifilise strateegia elluviimise järelm, mis asendab tegeliku maailma toimimise reegli­pärase (loogika)süsteemiga, jääb kaos alati pinna alla pulbitsema.

    Taandanud maailma lihtsakoeliseks protsessiks, mida on võimalik läbinisti tundma ja manipuleerima õppida, on ratsionaalsuse-võimu kaksikrakend loonud simulaakrumi, mis ei saa tõrgeteta toimimiseks lubada väljaspoolset ootamatust – õigemini, ei saa lubada enam üldse väljaspoolsust: „Inimene arvab end vabanevat hirmust alles siis, kui ei ole jäänud enam midagi tundmatut. See asjaolu sillutabki teed demütologiseerimisele, Valgustusele, mis võrdsustab elavat elutuga, nii nagu müüt võrdsustas elutut elavaga. Valgustus on radikaliseerunud müütiline hirm. Positivismi puhas immanentsus, tema ülim saadus ei ole muud kui teatav universaalne tabu. Enam ei tohi midagi olla väljaspool, sest ainuüksi kujutlus väljaspoolsusest põhjustab hirmu“ (lk 36). Inimese „täiskasvamine“ – see Kanti valgustuslik unistus – on ta lahutanud tegelikkusest, sulgenud oma mulli, mis võib iga hetk lõhkeda. Jällegi paradoksaalsel kombel on inimese „vabastamine“ heitnud ta täielikult looduse meelevalda (nagu enamik VD analüüsikäike, on ka see pea 80 aastat hiljem hoopis päevakajalisemaks muutunud, mitte iganenud; sama aktuaalne on muidugi ka antisemitismi analüüs: ratsionaalsuse poolt tähelepanuta jäetud afektide töölerakendamine poliitilistel eesmärkidel; ja muidugi ka Kanti ühtelugemine Sade’iga).

    Valgustuse müüt on, et inimene saab kõike kontrolli all hoides vabaks, „täiskasvanuks“. Õigupoolest allutab ta iseend aina jäigemale kontrollile ning avab sedakaudu tee ekspluateerimisele ja asjastamisele. Inimene muutub ka ise osaks simulaakrumist ja hakkab ise­ennast hävitama. Et aga tundmatute – ja kontrollimatute – jõudude allutamine reeglipärasusele on omane juba müüdile, siis ei saa vaba inimese illusiooni pidada puhtalt valgustusaja leiutiseks. Valgustuslik ratsionaalsus viis selle tahte äärmusesse ja muutis ta ulmaks. Kuna müüdis on valgustuslik alge – kontrollile allutamise tahe – olemas, ei ole niisama lihtne valgustusest lahti öelda, hakata teistmoodi mõtlema ja tegutsema. Valgustus on ühtaegu väga spetsiifiline ajalooline nähtus ja üleajalooline või arheoloogiline kihistus, mis eri vormides aina edasi kestab ning annab jõudu ikka veel mõtlemist pimestavale ratsionaalsuse-võimu kaksikmonstrumile.

    Kuidas siis teha vahet? Kas on üldse mingisugune piir müüdi ja valgustuse vahel? Kas need ei ole mitte sama asi – inimlik kontrollile allutamise tahe, mis lihtsalt jõuab valgustuses oma loogilise lõpuni? Kas teisiti ei saanudki minna? Pidi tsivilisatsioon arenema niikaugele, et hakkab ainult iseennast armastama ja hävitama?

    4.

    Nii nagu on ekslik väita, et teadmine on võim, oleks sama ekslik öelda, et müüt on valgustus. Tõsi, teadmine võtab valgustuses säärase vormi, mis vajab tõhusaks toimimiseks võimu abikätt ning mis samal ajal võimukasutuse legitimeerib. Aga identiteedi omistamine – „teadmine on võim“ – ähvardab vaiba alla pühkida struktuurse vägivalla ja ekspluateerimise, võimu teostamise tajumatuks muuta: võim muutub diskursuseks, üheks kõnelemisviisiks teiste seas; võimusuhetest saab kõigest tähenduste mäng. Rääkida teadmise ja võimu paarikust ei ole sama, mis kõnelda nende samasusest (seda teadis hästi ka selle paari ilmselt tuntuim mõtestaja Michel Foucault). Samamoodi tuleb silmas pidada, et müüt ja valgustus pole identsed,2 sest ainult nii on neid võimalik endast välja viia.

    Ainult selline valgustus, mis pole müüdiga identne, saab müüti „tagasi langeda“. Ehkki müüdis taotletakse juba kontrolli tundmatu üle (valgustuslikkus), ei saavutatud ega taotletud sellega kunagi absoluutset, täiuslikku kontrolli, täpset manipuleeritavust. Müüt jäi ähmaseks, mitmetimõistetavaks, paradoksaalseks, teisisõnu eluliseks ja elusaks. Seetõttu seda valgustuses niivõrd kardetaksegi: „Valgustusele omane müütiline õudus tuleneb hirmust müüdi ees. Valgustus näeb müüti mitte ainult ähmase tähendusega mõistetes ja sõnades, nagu ekslikult arvab semantiline keelekriitika, vaid igas inimlikus eluavalduses, millel ei ole kohta valgustusliku eesmärgi, s.t enesealalhoiu kontekstis“ (lk 52). Valgustuse subjekt on ennast kasvatav „ise“, kelle peamine eesmärk on püsida enesesamase ja -küllasena. Kummalisel kombel on ta nõnda vastandatud elule, eluavaldustele, mis võivad alati eksi minna, muidugi ka surma saada. Ennast kasvatav „ise“ ei tohi surra: ta peab aina täiustuma. Elu on veider, pulbitsev, pidevalt teisenev – seda viimast eriti ei saa valgustus lubada: saa iseendaks!

    Müüdis säilib väljaspoolsus ehk eluveidrus, ootamatus, väljaarvutamatus. Kui valgustus kardab müüti, siis seepärast, et ta kardab elu pulbitsemist, kontrollimatust. Valgustus on eluvastane ehk asjastav. Müüdis alal hoitud kontrollimatus ja ootamatus lähendab teda sellele tegelikkusele, mille valgustus lubas ära taltsutada, muutes ta tumma mateeriana kaasosaliseks simulaakrumis – loodusele. Selgub – küll ähmaselt –, et müüt on tegelikkusele ehk väljaspoolsusele hoopis lähemal kui valgustuslik ratsionaalsus. See illusioon, mille Valgustus on loodusest loonud – kooskõlaline reeglistik –, ähvardab mõraneda tegeliku, müütilise – ennustamatu, üllatava, eksliku, leiutava, petliku, veiderdava, trikitava – looduse sissetungi tõttu.

    Ometi ei tohi nüüd väita, et müüt on tegelikkus, ei tohi omistada identsust, dialektika peab jätkuma – saaks vaid sellest umbsest peeglitoast lõpuks välja! Igatsen teist hirmsasti!

    1 Max Horkheimer, Kaob see, mida me nimetame mõtteks. Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. – Looming, 1990, nr 10, lk 1398–1409.

    2 Vt Adorno puhul Hasso Krull, Tume inimeselaps ja tema poliitika. Rmt: Theodor W. Adorno, Valik esseid kirjandusest. – Loomingu Raamatukogu 2019, nr 32–34, lk 139–153.

  • Värskus ja uutmoodi vana

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Pandeemiajärgne Eesti muusikaelu on nii külluslik, et ka parima tahtmise juures ei jõua kõike huvipakkuvat kuulama minna. Erand ei olnud ka septembrikuu, kus nii mõnigi kord tuli kaaluda, mida valida. Kõige rohkem valmistas kõrgetasemeliste ettekannete kõrval rõõmu nende mitmekesisus. Klassikalise muusika publiku pärast on muretsetud juba aastakümneid, ometigi ei ole see liik veel välja surnud, kuigi keskmine vanus on jätkuvalt kõrge. Samuti on see kuulajaskond üsna konservatiivne ning muutused selles vallas üsna visad tulema. Siiski ilmub järjest enam muusikavaldkonda neid, kes üritavad sügavale juurdunud traditsioone lõhkuda ning meelitavad kuulajaid uute ideede ja kontserdipaikadega. Enamasti on need lahendused mõeldud noorema publiku enda poole võitmiseks.

    Hea sellekohane näide oli kontsert „Stereo Is King!“ klubis Hall, kus astusid koos üles ERSO kammerkoosseisud ja DJ Ivo Naries. Räämas koht oma pimedate soppide, baarileti ja saalis hõljuva suitsuvinega oli rahvast pilgeni täis ning usun, et elamuse said kõik. Kava koosnes minimalistlikus stiilis teostest, need sidus katkematuks muusikaks DJ kohapeal loodud heli. Oli meeldiv taas kuulda Steve Reichi „Drummingut“, sel korral siiski ainult esimest osa ja elektronmuusikaga seotult. Õhtu põnevaim teos oli aga Theodor Singi ette kantud Jakob TV „Grab It!“, mis on algselt kirjutatud boombox’ile ja saksofonile, hiljem aga seatud ka teistele pillidele, sh tšellole. Loole annab põhja ja rütmi vangidelt salvestatud tekst (ei ole vist raske arvata, millised sõnad olid ülekaalus), mida soolopill jäljendab. Lisatud oli vaimukas video, mille autorit ma kahjuks kavalehelt ei leidnudki.

    Tavapäratule esinemisviisile rõhusid Läänemere Filharmoonikud Kristjan Järvi juhatusel, kelle kontserdi „Meresillad“ lööklause oli „Püsti ja peast!“. Õhtu keskmes oli küll klassikalise muusika kullafondist pärit teos, Kristjan Järvi tehtud Pjotr Tšaikovski „Pähklipureja“ arranžeering, kuid ettekandeviis – kogu kava mängiti peast ja püsti seistes – oli üsna tavatu. Järvi tantsisklev ja ülienergiline dirigeerimine kandus üle ka muusikutele, kellest julgemad tegid õhtu jooksul nii mõnegi tantsusammu.

    Üks kuu tippsündmusi oli Erkki-Sven Tüüri kümnenda sümfoonia esiettekanne, mille tegi teoks Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel. Selleks et publik teaks, mis ees ootamas, tutvustas helilooja enne esitust lühidalt oma teost ning orkester mängis ette olulisemad teemad. Selline võte on väga teretulnud, sest uudisteose kuulamine on nagu reis teadmatusse ning sageli saab alles teisel-kolmandal korral selgema ülevaate, millega tegu.

    Iris Oja sai Yxus Ensemble’i koosseisus Kuldar Singi „Surma ja sünni laule“ esitades taas hakkama vapustava sooritusega. Muusikapäeval tunnustati teda ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga erakordsete nüüdismuusika ettekannete eest.

    Tallinna Kammerorkester oli Arvo Pärdi keskuse hooaja avakontserdile kaasanud mitte just kõige traditsioonilisema soolopilli, nimelt trombooni, mida mängis Hollandi virtuoos Jörgen van Rijen. Septembrikuu jooksul õnnestus kolmel korral kuulata Arvo Pärdi „Fratrest“: viiulil, tšellol ja sel kontserdil ka tromboonil. Kindlasti on see kõige erilisem „Fratres“, mida olen iial kuulnud. Van Rijeni mängutehnika on inimvõimete piiri peal, aga enam kui tehniline üleolek mõjus soolopartii sisuline lahendus – poleks uskunud, et trombooniga saab luua sellise polüfoonilise faktuuri. Peale selle hullutas van Rijen nii publikut kui ka orkestrit lisapalana kõlanud mitmehäälse soolobluusiga.

    Üsna uus formaat on Eesti Kontserdi korraldatavad öökontserdid, kus intiimse õhustiku tagab lisaks hilisele kellaajale ja muusikavalikule teadlik suunatus väiksemale publikule. Septembrikuine öökontsert oli pühendatud Kuldar Singi 80. sünniaastapäevale ning seal kõlas üks helilooja väljapaistvamaid teoseid „Surma ja sünni laulud“ Federico García Lorca tekstile. Tegemist on omanäolise ja äärmiselt ekspressiivse laulu­tsükliga, mis on kirjutatud 1986. aastal Leili Tammelile. Seda teost on ette kantud kahetsusväärselt vähe. Nüüd sai see viga parandatud ning hilisõhtusel publikul oli võimalus kogeda täiesti fantastilist esitust Yxus Ensemble’ilt koosseisus Iris Oja, Mihkel Peäske, Tarmo Johannes, Kirill Ogorodnikov ja Leho Karin. Iris Oja sai taas hakkama vapustava sooritusega, ületades isegi oma erakordse paari aasta taguse Arnold Schönbergi „Pierrot lunaire’i“ ettekande. On äärmiselt hea meel, et Iris Oja viimaste aastate töö leidis muusikapäeval tunnustust kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga.

    50. tegevusaastat tähistas üks meie vanemaid muusikakollektiive Hortus Musicus, kes on oma värske ja avatud lähenemisviisiga eri muusikastiilidele kindlasti laiendanud klassikalise, eriti aga vanamuusika austajate ringi. Ansambel annab siiamaani korra­päraselt, peaaegu iga nädal kontserdi, kus kõlab teoseid keskajast täna­päevani. Estonia kontserdisaalis antud sünnipäeva­kontsert oli läbilõige nende praegustest kavadest ja võib öelda, et väsimuse märke, hoolimata soliidsest east, veel näha ei ole.

    Tänu traditsioonile ei oska septembrikuud enam Pärdi päevadeta ette kujutadagi. Sel korral oli kontserte eriti rohkesti, peale Tallinna Hiiumaast Narvani. On saanud tavaks, et Pärdi päevade kontserdid Jaani kirikus on publikule hästi nähtavad lookleva järjekorra tõttu Vabaduse väljakul. Sel korral sellist publikuhuvi ei olnud. Võib-olla oli põhjus kontsertide rohkuses, aga võimalik, et oma süü on ka inimeste ostujõu vähenemises inflatsiooni tõttu. Siiski olid kõik kontserdid äärmiselt kõrgetasemelised, kuid kõige sügavama mulje jättis Eesti Filharmoonia Kammerkoori esinemine Peter Phillipsi juhatusel Rapla kirikus. Vaheldumisi olid kavas Pärdi ja renessansiaja heliloojate teosed. Kui Pärt kõlas oma tuntud headuses, siis renessanssmuusika tõlgendused olid midagi erakordset: filigraanselt välja töötatud hääleliinid, muusika vaba ja loomulik voolamine ning kõike seda Rapla kiriku suurepärases akustikas ja väikelinna vaikuses.

    Samasugust vaikust ei saanud nautida Voces Tallinn oma kontserdil Jaani kirikus, mis on tuntud oma läbikostvate seinte poolest. Sel korral tekitas aga lausa eriolukorra kirikust möödunud Kuku klubi kolimise puhul peetud pasunate ja trummidega rongkäik. Sellise fooni taustal kõlasid siis Cyrillus Kreegi Taaveti laulud Pärt Uusbergi juhatusel. Tegu on mõningate kaunimate teostega eesti koorimuusikas, mida kuulamast ei väsi. Väga meeldis Pärt Uusbergi tõlgendus: tähelepanu oli pööratud horisontaalsele liikumisele ja kõik kõlas seetõttu hästi sujuvalt ja pehmelt. Kontserdi teine pool koosnes Uusbergi enda loodud Taaveti lauludest, kus eristus selgelt kaks eri stiili. 2010. aastal valminud lauludes on tunda sarnasust helilooja hitiga „Muusika“, 2021. aasta kirjutatud palad on aga mitmekesisema faktuuriga ja tehniliselt meisterlikult kirjutatud. Seal on palju kasutatud väikseid lauljate rühmi ning muusikalised motiivid liiguvad sujuvalt ühelt rühmalt teisele. Voces Tallinna tegevuse ümber on praegu palju salapära: kavadelt loeb välja, et peadirigenti kooril ei ole ja esinetakse vaid külalisdirigentide juhatusel. Tundub, et selline tegutsemine on mõjunud koori tasemele: koosseis on pidevas muutuses ning sel korral oli täiendust toodud Eesti Rahvusmeeskoorist. Häälerühmad on ebaühtlased, aldirühma kaunile sumedale kõlavärvile vastandus hoopis metalsem soprani­rühm, kellel oli pealegi intonatsiooni­probleeme.

    Kauni kontserdi „Oma laul“, kus kõlas vaid kooriliikmete omalooming, andis Eesti Noorte Segakoor Silja Uhsi juhatusel, kätt said proovida ka alles õppivad dirigendid Brenda Pärtel ja Elizabeth Tähe. Noorte heliloojate looming oli sümpaatne, ehkki liigagi traditsiooniline: valitsesid heakõlaline helikeel ning lüürilised tekstid. Kõige omanäolisem oli juba kogenud laulukirjutaja Patrik Sebastian Undi „Rõõm“, hea leid oli ka veeklaasidega saade Brenda Pärtli laulus „Sina oled lumi“. Kuna koor ei tegutse pidevalt, vaid kokku saadakse ainult koorilaagrites, andis see ennast tunda teatud kohmetuses ja jäigas olekus ning häälerühmade ebakindlates sisseastumistes. Ent nagu paljudele praegustele noortekooridele omane, koosneb seegi koor väga hea häälematerjaliga lauljatest, kes sobituvad kõlaliselt hästi kokku.

  • Orpheus Estonias

    AARE TOOL

    Jacques Offenbachi koomiline ooper „Orphée aux enfers“ ehk „Orpheus põrgus“ 30. IX (esietendus) ja 2. X rahvusooperis Estonia. Lavastaja Liis Kolle, muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, dirigendid Jaan Ots ja Kaspar Mänd, dekoratsioonikunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Reili Evart, valguskunstnik Rene Liivamägi, koreograaf Dmitri Hartšenko. Osades Heldur Harry Põlda või Oliver Kuusik (Orpheus), Kristel Pärtna või Elina Netšajeva (Eurydike), Reigo Tamm või Mati Turi (Aristaios/Pluto), Juuli Lill või Annaliisa Pillak (Avalik Arvamus), Janne Ševtšenko, Carol Männamets või Kadri Nirgi (Cupido), Helen Lokuta või Karis Trass (Venus), Heli Veskus või Kadri Kõrvek (Diana), Tamar Nugis või Rauno Elp (Jupiter), René Soom või Aare Kodasma (Mercurius), Maria Leppoja või Merit Kraav (Minerva), Mart Madiste või Mehis Tiits (John Styx), Aule Urb või Triin Ella (Juno), Mart Laur või Tambet Kikas (Mars). Rahvusooper Estonia koor ja orkester.

    Jacques Offenbachi loomingu õnnetuseks kleepuvad käibefraasid sellele nagu kärbsepaberile. Laurence Senelick on selgitanud monograafias „Jacques Offenbach ja nüüdiskultuuri sünd“, et Offenbachi muusika mõistmisel lähevad asjad käest ära juba alates palast, mida ometi arvatakse kõige paremini tuntavat: selleks on lõpmatuseni käiatud kankaan koomilisest ooperist „Orpheus põrgus“. See tants, mis omaaegse Moulin Rouge’i ülemeeliku tunnusviisina on imbunud popkultuuri, pole aga le cancan, vaid „põrgulik“ galopp (galop infernal).1

    Kerge on olnud tekkima kujutlus Offenbachist kui Napoleon III ajastu prantsuse ühiskonna lõbujanulise dekadentsi eestkõnelejast, kelle nime lausumisest piisab, et šampanjapudelitel iseenesest korgid pealt lendavad. Sellega mõneti vastuolus, kuid samavõrd levinud on tõlgendus, mille järgi Offenbach oli poliitilisi vihjeid käisest puistav ühiskonnakriitik ja satiirik – n-ö edukas autsaider, keda kannustas sisemine distantsitunne. Vahest kõige tähtsam on aga endale jätta meelde see, millele Senelick osutab raamatu lõpus: Offenbachi muusikateater on väärt, et võtta seda tõsiselt.

    Rahvusooperi Estonia mängukavva lisandunud „Orpheus põrgus“ on žanrilooliselt mõneti keerukam juhtum, kui võiks arvata selle kohta tarvitatava sõna „operett“ järgi. 1858. aastal tuli see Pariisis lavale kui opéra bouffon ehk koomiline ooper, balletistseenidega täiendatud 1874. aasta versiooni on kirjeldatud mõistega opéra féerie. Féerie, mille võiks tõlkida kui haldjamängu, oli XIX sajandi prantsuse teatris omaette nähtus, milles üleloomulik või muinasjutusüžee andis ajendi visuaalseks vaatemängulisuseks käsikäes moraalitseva näpuvibutamisega. Sageli sisaldab haldjamäng metamorfoosistseeni, kus kujutatakse lavatehnikat uljalt kasutades tegelase muundumist võlujõul. Offenbachi teos on haldjamängude paroodia: Orpheus ja Eurydike ilmuvad kui tülpinud abielupaar, Eurydikele ligi tikkuv Jupiter moondub aga kreeka müütide parimaid tavasid järgides kärbseks.

    „Orpheus põrgus“ nõuab lavastajalt ja esitajatelt kolme omadust: stiilitunnet, stiilitunnet ja veel kord stiilitunnet. Muidugi ka maitset. Mitte just tingimata head maitset, aga niisugust, mis annab loole lavasärtsu. Üks asi, mida „Orpheus põrgus“ kindlasti ei vaja, on liigne peene­tundelisus algteksti suhtes. Kõnedialoogid võiksid olla lavastajale tema arusaama realiseerimisel töövahend, mitte ette määratud paratamatus. Põhimõte on siin väga lihtne: kui teost esitatakse eesti keelde tõlgituna, siis kõnedialoogide ajakohastamine ei ole ainult valiku­võimalus, vaid žanriomane kohustus. Keegi ei viitsi kuulata XIX sajandi lohisevat loengut abielutruudusest. Teatrikülastajat huvitavad enne talve hoopis muud teemad, näiteks kodutarbija elektri hind.

    Välgunooli ja koduelektrit käsutab peajumal Jupiter. Jupiter (Rauno Elp, tema selja taga Elina Netšajeva Eurydikena) pole Estonia lavastuses mitte üksnes eksoskeletiga porikärbes, vaid peale selle ka David Bowie, kel on üle otsaesise võõbatud välgunool nagu albumil „Aladdin Sane“ ja T-särgil ilutseb must viisnurk („Blackstar“).

    Välgunooli ja koduelektrit käsutab peajumal Jupiter. Lavastaja Liis Kolle, dekoratsioonikunstnik Jaagup Roomet ja kostüümikunstnik Reili Evart on Offenbachi niigi juba mitmekihilisele teosele veel mõned kihid juurde kleepinud. Niisiis pole Jupiter (Tamar Nugis või Rauno Elp) Estonia lavastuses mitte üksnes eksoskeletiga porikärbes, vaid peale selle ka David Bowie, kel on üle otsaesise võõbatud välgunool nagu albumil „Aladdin Sane“ ja T-särgil ilutseb must viisnurk („Blackstar“). Mõistate? Niisugune vihjemäng viitab justkui algmaterjali loomuomasele defitsiidile, mis vajab korvamist väljastpoolt imporditud lisatähendusega. Seejuures jäävad vihjed popkultuurile, mis Estonia lavastuses on laiali laotatud nagu Peipsi sibulad sügislaadal, lavastuse muudest aspektidest lahutatuna omaette mullistuseks.

    Lavastusidee on just nii mõjus või mõjutu kui osatäitjad, kes selle teoks teevad. „Orpheust“ esitatakse Estonias kahe isesuguse solistide koosseisuga. 30. IX etenduses jäi paiguti mulje, nagu leiaks laval aset frivoolne seltskonnamäng, kus osatäitjate näitlejatüübid, rollid ja lavastaja soovid on meelega nii segamini aetud, et isegi Odysseus ei suudaks selles sasipuntras selgust luua. Nii oli solistitrupi üks nooremaid liikmeid Heldur Harry Põlda seatud kõrvuti Kristel Pärtnaga kehastama kuhtunud abielupaari Orpheus-Eurydike ja Reigo Tamm stambilikult saatanlikku Aristaiost/Plutot, samal ajal kui staažikad estoonlased Janne Ševtšenko, Helen Lokuta ja Heli Veskus esitasid vastavalt lapseohtu Cupidot ning poptähtedeks teisendatud Venust ja Dianat. Ajakirja Estoonlane sügisnumbrist võib lugeda, et Pluto tegelaskuju on kostümeeritud veidi nagu Jimi Hendrix. Eeldada, et ainuüksi kostüüm teeb Pluto osatäitjatest Reigo Tammest või Mati Turist laval Hendrixi, on küll sama hea kui pidada igaüht, kes kannab saapaid, Saabastega Kassiks. Need taotlused tuleb siis võtta lihtsalt teadmiseks, jättes loogikaküsimused maha teispoole põrguväravat.

    Kreeka jumalate soosingut sai osaks märksa heldemalt külalissolistidega etendusele (2. X), kus Elina Netšajeva mängis välja oma virilavõitu esteedist kaasat (Oliver Kuusik) ühtaegu vihkava ja igatseva Eurydike teatraalse ahastuse. Muusikaliselt on „Orpheus põrgus“ just Eurydike vokaalne väljanäitus, kus Pärtna ja Netšajeva said koloratuuridega Olümpose tipust veidi lumeräitsakaid alla raputada. Oliver Kuusikule Hiiu kannel kätte pista oli väärt mõte, mistõttu ka Põlda esitatud variandis laval mängitud viiuli õige koht olgu põrgu­katlas.

    Usutagu või mitte, kuid „Orpheuse“ ülemeeliku pealispinna all peitub lüüriline tuum (Eurydike surmastseenis „Surm, kutsun sind, mind kaasa vii“), mida peaks püüdma igati esile tuua.

    Esimese vaatuse lavakujundus, mille põhielemendiks on heinasaod, tuleneb sõnaselgelt libretost. Lavastuses on püütud suhestuda rahvusromantilise kitšiga, mida kannab endas eriti deus ex machina’na sündmustikku suunav Avalik Arvamus (Juuli Lill või Annaliisa Pillak), rahvarõivaseelikut ja tanu kandev androgüünne, aga mitte just sümboolne ega isegi koomiline tegelaskuju. Põlvega kubemesse nalja jagus inimheinakuhjade tantsunumbris. „Orpheus põrgus“ on 1874. aasta versioonis ooper-ballett, mistõttu varieteenumbrite asemel saanuks siin tuua lavastusse veidi klassikalise balleti vaimus prantsuspärast finessi. Pealegi on olümposlaste vanamoodsa menueti ja XIX sajandi galopi vastandus Offenbachi partituuri üks võtmekujundeid, mida Gangnam-stiilis koreograafiaga üle kirjutada on tarbetu.

    Kui Estonia lavastus jätab külmaks, siis mis võiks olla alternatiiv? Hea lähte­punkt Offenbachi teosega tutvumisel on videosalvestis 1997. aastal Lyonis esitatud lavastusest (lavastaja Laurent Pelly, Orpheuse ja Eurydike rollis Yann Beuron ja Natalie Dessay), mida iseloomustab libretost välja kasvanud võrdlemisi minimalistlik visuaalne lahendus. Teine vaatus, kus libretos on märk­sõnaks „uni“ (Cupido: „Teised magavad, eks magan ka!“), on Lyoni lavastuses kujundatud kummitusliku padjamaailmana. Valge värv sümboliseerib seal ühtaegu nii Olümpose pilvist kõrgust kui ka mustvalget allilma ja jumalate eristust.

    Estonia lavastuse seest siiruviirulises, pealt kullakarvalises teises vaatuses on mitu iseenesest viljakat mõtte­liini: olümposlaste tõusiklik klants ja mure avaliku arvamuse pärast, seosed vaktsiini­vastastega mässustseenis („Ambroosia on mürk!“). Punastes toonides ja muidu lohisev kolmas vaatus ootuspäraselt elavnes mõneti „Kärbseduetis“. Estonia kärbes pole naiste peale nii maias nagu eelnimetatud Laurent Pelly lavastuses, aga see-eest on varustatud isetehtud lennu­masinaga. Kahju, et Eurydiket moosiv leidur-kärbes ei tunne kodumaist kirjandusklassikat, sest muidu võinuks ta öelda nagu Jaan Tatikas: „Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõidu­riista teha, millega ühel hoobil maa pääl, vees ja õhus võib sõita.“2 Neljanda vaatuse põrgu on kabareekujutelmi taas tootes kujundatud ööklubina, aga sellise kombeka ja malbena, kuhu lubatakse ilma külastaja vanust küsimata.

    Estonia krooniliselt poole vinnaga operetilavastuste üle võib küll nina kirtsutada, kuid tõsi on, et õigupoolest asub see žanr teispool head ja kurja. Kes kord juba tuleb kaema ülemöödunud sajandi nalja, küllap see ise teab, millesse end mässib. Ei tasu siis kurta nagu heast elust lolliks läinud olümposlased, et „ambroosia on liiga magus“. Liis Kolle lavastatud „Orpheus põrgus“ jääb lõksu kahe maailma vahele: ühelt poolt napib selles (ükskõik kui kujuteldavat) offenbachilikku stiilipuhtust, teisalt on see visuaalse vihjekülluse kiuste liiga kammitsetud, et olla režiiteater. Justkui vaataja narrimiseks on heidetud õhku hulk omaette kõnekaid detaile, mida aga keegi ei vaevu kinni püüdma. Ja ometi – kusagil kaugel, nörritavate puuduste varjus paistaks justkui midagi meeldejäävat …

    1 Laurence Senelick, Jacques Offenbach and the Making of Modern Culture. Cambridge University Press, 2017, lk I.

    2 Eduard Bornhöhe, Tallinna narrid ja narrikesed. 1892, lk 7.

  • ,

    Katarina Kotselaineni ja Kalle Kotselaineni näitus KEHAKUMA II A-Galerii SEIFis

    KEHAKUMA II / BODY GLOW II

    Katarina Kotselainen ja Kalle Kotselainen

    A-Galerii SEIFIS

    07.10–01.11.2022

    Reedel, 7. oktoobril kell 18:00 avavad õde-vend Katarina Kotselainen ja Kalle Kotselainen A-Galerii SEIFis näituse KEHAKUMA II. Näitus püsib avatuna 11. novembrini.

    KEHAKUMA II on näitus keha ja ehte suhtest kandja ning vaatajaga. Kehakuma on midagi, mis on kandjale endale füüsiliselt lähedal, ning ka see, mida ta sellega soovib öelda teistele enda ümber. Ühe jaoks on ehe ligimeelitamiseks: kutsub oma leebe olemusega lähenema ja täpsemalt vaatama, teise jaoks, oma ogalise olekuga, hoopis eemale tõrjumiseks.

    Näituse jaoks on inspiratsiooni ammutatud shibarist (jaapani sidumiskunst) ja antiikajastu maskidest.

    Kunstnikud Katarina ja Kalle Kotselainen on valinud enesele sobiva teostuse; sepistamine, kohrutamine, email ja filigraan.

    Katarina Kotselainen on õppinud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas ja osalenud näitustel üle maailma alates 2001. Tema töid on erakollektsioonides Eestis, Soomes ja USA’s. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2008.

    Kalle Kotselainen on disaininud ja valmistanud väärismetallidest ehteid üle kümne aasta. Lõpetas 2019. a. Vana-Vigala TTK Sepa eriala. Tema töid on Kalevipoja muuseumis Kääpal ja Saatse Seto muuseumis. Ta on ka Tuletuul OÜ asutaja.

    Sündmus kodulehel

    A-Galerii

    Hobusepea 2, 10133 Tallinn

    E-R 10-18, L 11-16

    Mob 372 5105036
    www.agalerii.ee

  • Viimane, viimasem, kõige viimasem

    VILJA KIISLER

    Kas poolteist aastat on piisav aeg, et harjuda surmaga? Ei tea. Sellest minekust räägiti palju. Sest Afanasjev oli kõigest 41, alles keset elu, ja nagu postuumselt avaldatud teosed näitavad, ka keset loomist. Sellest minekust räägiti palju, enamast ometi vaikiti. Kurbusest, teadmatusest küllap, ja soovimatusest teha meediasündmust surmast, mis selleks ikkagi sai.

    Nüüd on kõik teisiti. Teos on lõpetatud, lõplik. Kirjandusteadlased saavad hakata Afanasjevi loomingut jagama varaseks ja küpseks perioodiks, luuleks ja proosaks, eritleda peateose, välja joonistada teoste omavahelised seosed ning arutleda selle üle, missuguseks kirjanikuks oleks Afanasjev võinud kujuneda elu teises pooles. Seda viimast nad võib-olla siiski ei tee. Kirjandusteadlased on harjunud sellega, et kirjanikud on surnud. Ajaloos leidub nooremaltki lahkunuid. Pikapeale saab surm faktiks ning koguteos fikseeritud ja süstematiseeritud kogumiks. Afanasjevi viimane, viimasem ja kõige viimasem teos on nüüdseks välja antud. Võib-olla on kuskil veel midagi, aga sellest pole esiti midagi teada, ja kui ka midagi peaks leitama, on siiski vähetõenäoline, et see midagi muudab. Nii ütleb kirjanduse ajaloo kogemus.

    Serva peal, kuristiku äärel

    Postuumsed „Tuulevaiksed aastad“ ja „Rail Baltic“ asuvad koguteose suhtes serva peal, kuristiku äärel. Kumbki neist lisab uue nüansi Afanasjevi niigi ülimalt mitmekesisesse loomingusse. Kumbki ei ole väljapaistev tipp või kirjanduslik suursaavutus. Mõlemas on aimata lõpetamatust, lõpetamise ja vormistamise on väljaandjad ja toimetajad enda peale võtnud. „Tuulevaiksete“ tervik paistab olevat toimetajate loodud. Lugupidamine traagiliselt lahkunud autori suhtes on olnud suur, nii mõnegi teksti oleks võinud südamerahus välja jätta. Ehk eksin, aga mulle näib koguni, et kõik tekstid ei olnud isegi avaldamiseks mõeldud. „Rail Balticut“ on Jan Kaus sättinud meisterlikult, s.t märkamatult ning nähtavaks jättes põhilise – see ei ole üldsegi romaan, millena seda retseptsioonis on juba käsitletud.

    „Rail Baltic“ on näidend. Ma ei arva muidugi, et Jan Kaus oleks pidanud materjalile andma vormi, mida autor mingil põhjusel ei valinud, küll aga olen üsna kindel, et kõige paremini sobib see tekst lavale ning laseb end ka suhteliselt väikese vaevaga filmistsenaariumiks vormistada. Sest loomu poolest on see näidend. Jant, mis on jagamata vaatusteks, küll aga juba liigendatud piltideks. Nii lavale kui ka kinolinale toojate ülesandeks jääb algatuseks otsustada, mida teha jutustaja Ülle Katzenbachiga. Kuna ta on värvikalt karakteriseeritud nagu kõik teisedki tegelased, pääseb ta eeldatavasti lavalaudadele. Filmiga on keerulisem. Kui läheb nii nagu Kiviräha „Rehepapiga“, et filmis on kunsti märksa rohkem kui raamatus, siis ei ole midagi ette teada. Ammugi pole ette teada, kas Rainer Sarnet võiks „Rail Balticus“ näha seda potentsiaali, mida ta nägi „Rehepapis“ „Novembri“ loomiseks. „Rehepapp“ on hea, „November“ on geniaalne. „Rail Baltic“ on hea, väga hea lavastus ja ehk geniaalnegi film on võimalik.

    Võrdluse Kiviräha ja Urmas Vadiga mängib Afanasjev ise kohe alguses kätte, õigupoolest ilmaasjata, sest nõnda on tõlgendamise võti ette antud. No ja siis lähebki kohe tegelaste üleslugemiseks, nagu näidendis ikka käib. Tegelaste iseloomustuste juurde tuleb lugemise käigus mitu korda tagasi pöörata, sest esiteks, teose põhiosas näidatakse tegelasi peaaegu ainult dialoogi ja tegevuse kaudu, teiseks, iseloomustused on täpsed ja lustakad. Sander Schults, lastekirjanik, lootusetu juhtum. Tema naine Meeri, kraabitud teflon, püüab heljuda ja hõllanduda. Leili Karpov, küla põliselanik, elujõuline lollpea. Kuuno Karpov, arhetüüpne eesti mees, mis siis, et vene nimega. Või siis sellised iseloomustused: mineeritud, aga sütik niiske. Nagu nüri nuga läbi või. Liiga kaua rinnaga toidetud. Joodeldaks, kui oskaks. Tahaks joosta, aga ei tea, mis suunas.

    Nagu tublis näidendis ikka, on selleski tekstis jäetud ruumi kujutlusvõimele. Kuigi sündmuste keskmes laiutab ludvigsanderlik peategelane, on teisteski karakterites ehedat koomilist elujõudu. Kelmitants on jant, jant on näidend, mu meelest teab autor ise seda täpselt. Keset raamatut leidub näiteks selline koht, „kus elunäidendis, kuid vist ka laval, esitatakse monoloog. Kui keegi oleks kuulanud, kõlanuks see nõnda“. Järgneva monoloogi viskaksin ma lavastajana joonelt üle parda, aga arusaadavalt saab ühest tublist jandist mitut sorti lavastusi teha. Tehtagu, sest eesti teater armastab jante. „Rail Balticus“ naerdakse eestlase enese üle, tema ahnuse ja lolluse üle, seegi meeldib meile. Saame muretult südamest naerda, sest eks lollid ole alati teised, no näiteks naabrid. Lavastus oleks kindla peale minek.

    Nõudlikkus ja rahulolematus

    Igatahes tõendab Afanasjev selle kõige viimasema teosega, et ta mõistab jante teha. Ja „Tuulepealsete aastatega“, et ta võib kirjutada kenasid lüürilisi armastusluuletusi. Oli tal tarvis seda tõestada, üldse midagi tõestada? Ma ei tea. Aga vist oli. Mingi lõhe peidab end algusest peale ta (luule)loomingus, mingi kuristik, mis on kogu aeg lahti isegi siis, kui selle servale ei satuta. Afanasjev oli enda suhtes ülimalt nõudlik autor ja võib-olla ei saavutanud ta enda meelest loojana seda, mille poole püüdles, ei olnud kunagi täiesti rahul, ei kiitnud end ise küllalt – kuigi teised kiitsid ju küll. Pole mõtet hakata siinkohal kõiki neid auhindu üles lugema, mis ta elu jooksul sai, nimetama tunnustusi, mida pälvis. Neid oli palju, need olid kaalukad.

    Vahur Afanasjev heidab Eestisse kavandatava raudteetrassi kaudu pilgu eestlaste eluolule ja ambitsioonidele. Pildil hetk festivalilt „Eesti kirjanik“ (2015).

    Ometi leidis Afanasjev, et kirjandus, see muusadest julmim, ei ole talle iialgi naeratanud. Luuletuse „Kirjandus, muusadest julmim“ on toimetajad paigutanud „Tuulevaiksete“ keskpaika ja see laiutab seal nagu lahtine haav, omal moel tühistades kogu leppimise ja helguse, mida on tulvil teised selle kogu tekstid. See ei ole võib-olla isegi nii tohutult hea luuletus, ent jääb meeles veritsema, see on viimne Afanasjevi blogis, lehed trükkisid seda pärast autori surma üksteise võidu, seda meenutati ja toodi ette. Ometi, kui seda lugeda nüüd, teatava distantsiga, on kõik ikka sama. Haav ei parane, kuristik on lahti, see valusalt isiklik pihtimus laieneb ikka justkui hinnanguks omaenese loomingule, elatud elu kokkuvõtteks. Aga kuidas see üldse oleks, kui kirjandus, see muusadest julmim, naerataks? Kui kirjandus ise on see muusa, siis ei saagi ta ju naeratada. Levinud arusaama kohaselt leitakse inspiratsiooniks tarvilikud muusad elust – või miks mitte ka kirjandusteostest –, aga kui kirjandus ise, kirjandus kui niisugune osutub muusaks, siis on asi ju täitsa lootusetu.

    Afanasjevi ambitsioonid olid muidugi ka väga suured. Eriti proosas. „Serafimat ja Bogdani“ kirjutades lõi ta teadlikult maailmakirjandust, kindlasti mõtles ta tõlkimisele, seda reedavad need jubedad joonealused, mis suuremalt jaolt võiksid olemata olla. Autor ei pea tingimata selle pärast muretsema, kas, kuidas ja millest tulevad põlved aru saavad! Las kirjutavad joonealuseid märkusi, järelsõnu ja tausta­teadmist loovat materjali teised. Afanasjev näis justkui arvavat, et ainult tema ise suudab seda, see oli viga. Ah, kui palju kordi olen ma „Serafimat ja Bog­dani“ lugedes kirunud toimetajat, kes ei teinud oma tööd! Kui palju neid trükke on juba välja antud, saaks ju sättida, aga ei, see on ikka tegemata.

    Lugemine on ju andumine. Kuna suuremalt jaolt on see suurromaan ju suur õnnestumine ja paljud kohad on ka stiililt nauditavad, siis andud – pahaaimamatult, täiesti, annad end ära, viskud teose võimusesse, ja siis – appi, võeh, väkk, mingi täielik sobimatus, labasus. Ma ei räägi isegi lohisevatest kohtadest või näpuvigadest, minu etteheited on peamiselt morfoloogilised. Tean küll, et osastavas on lubatud „eestlaseid”, aga andumuse seisundis olen valmis kallale minema igaühele, kes niimoodi käänab. Jah, see on ebaõiglane, aga ei maksa ju loota, et andumuses petetud või solvatud lugeja on õiglane. Nende joonealuste eest tahaksin ka kellegi vastutusele võtta. Võtaksin toimetaja. Ma tahtsin seda raamatut armastada, ma nii tahtsin! Soovisin nii väga, et suur romaan oleks elujõuline, et seda osataks teha. Pingutasin omalt poolt, lugesin mitu korda. Kahtlustasin koguni, et äkki on A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ aegade jooksul lihtsalt heaks loetud. „Serafimat ja Bogdani“ ma Tammsaare vääriliseks lugeda ei suutnud.

    Hea luuletaja, kelle peateoseks peetakse romaani

    Toimetajad on Afanasjevi loomingus üldse olulised. Pärast „Serafima ja Bogdaniga“ seotud üleelamisi hakkasin ka Afanasjevi luulekogusid selle pilguga vaatama, et kes on toimetaja. See oli huvitav ekskursioon. Luule toimetajad on Afanasjevil kõik head ja prominentsed. Doris Kareva, Kaur Riismaa, fs, Kajar Pruul, kivisildnik. Muidugi ei või ma teada, mida üks või teine toimetaja tegi või ei teinud ja küllap on vajadus eri käsikirjade puhul midagi teha või tegemata jätta olnud isesugune. Võin lihtsalt öelda, et mulle on kõige armsamad „Katedraal Emajões“ ja „Kuidas peab elama“.

    Aga näiteks romaanil „Õitsengu äärel“ ei leia ma toimetaja nime üldse kuskilt ja seda on lugedes tunda ka. Põnev on, hea raamat, aga keegi oleks pidanud Afanasjevile ütlema, et maailmakirjanduse loomine ei käi nii, et paned eesti keeli kirjutades juba ise osa lauseid inglises kirja. No misasi see „mammakoinija“ on? Küll tõlkija tuleks motherfucker’i peale ka mõne teise, eesti keeli loomulikult mõjuva sõna vastena. Maailmakirjanduse loomine kindla ambitsiooniga seda teha ei tule välja, see ei taga tingimata tõlkimist. „Õitsengu äärel“ pole seniajani inglise keelde jõudnud, nagu ka mitte näiteks Nikolai Baturini „Kentaur“, mis on sisu, haarde ja ilmselt ka ambitsiooni poolest Afanasjevi ulmeraamatuga kõrvutatav, võrreldavaid kaheldava väärtusega stiili­pingutusi ma Baturinil siiski ei mäleta.

    Kahtlustan, et tulevastes akadeemilistes kirjanduslugudes tehakse „Serafimast ja Bogdanist“ Afanasjevi peateos. Sinna ei saa ilmselt midagi parata. Suur on suur on suur. Mulle tundub ikkagi, et võib-olla on Afanasjev eelkõige ja peamiselt luuletaja. Väga hea luuletaja ja alles teises järjekorras romaanikirjanik. Ja noh, lõpuks siis ka näitekirjanik, kuigi senini pole „Rail Balticut“ näidendiks peetud. Hakatagu. Ja toodagu lavale.

  • Õnnis on see luule

    MÄRT VÄLJATAGA

    Ikka ja jälle on leidunud neid, kes püüavad tuletada sügavat ja saatuslikku mõtet tõsiasjast, et „õhtumaa“ kunstkirjanduse alguses seisab sõna „viha“, mēnin – millega hakkab ju pihta „Ilias“. Homerosega võrreldes lubab eesti kirjanduse algus õnnelikumat saatust, sest selle avafraasina seisab „Kui õnnis …“. Selline on muidugi ka Taaveti laulude avasõna: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele“ ja see kordub veel mitmes psalmis. (Ps 40: „Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale“; Ps 84: „Õnnis on inimene, kes sinu peale loodab“; Ps 112: „Õnnis on mees, kes kardab Issandat“ jne.)

    Sääraseid õnnistusvormeleid – „Wohl dem Mann“, „Happy the man“ – nimetavad asjatundjad makarismideks. Makarismid ei tule ainult piiblist – neid leidub klassikalises luuleski. Ka Horatiuse oodi (III.29) read „õnnelik ja vägev on see, kes saab päeva lõpul öelda „Elasin““ on jätnud hilisemale luulele varieerimiseks ühe viljaka makaristliku vormeli.

    Seega võiks pisut ebausklikus vaimus unistada, et eesti kirjanduse algus „õndsuse“ vaimust, värsiga: „Kui önnis on se Mees / ke Issa pehle lohtap“ oli hea enne. Parem alustada oma olemist õndsalt kui vihaselt. Aga tõenäoliselt on see siiski juhus, et esimene teadaolevalt säilinud eesti kunstluuletus on Reiner Brockmanni 1637. aastal kirjutatud pulma­laul ning et ilmalik originaalluule edestab kiriklikku ja tõlkelist. Leidub ka uskujaid sellesse, et eestikeelne riimilis-meetriline kunstluule tekkis lausa sajand varem kirikulauluna, sest kiitvaid märkusi õnnestunud laulutõlgetest esineb mitmes allikas. Aga ühtegi näidet nende kohta säilinud pole. See-eest on meil elegantne aleksandriinides pulmalaul, milles jõutakse esimese värsi taevaisa juurest ruttu pruudi isa ja temalt oodatava kaasavara juurde ning sealt edasi juba pulmavoodisse sugu tegema.

    Tõenäoliselt on juhus, et esimene teadaolevalt säilinud eesti kunstluuletus on Reiner Brockmanni 1637. aastal kirjutatud pulmalaul ning et ilmalik originaalluule edestab kiriklikku ja tõlkelist.

    Eesti kunstluule või -värss võinuks vabalt sündida luterlikust või ka katoliku koraalist, kuid valis sünnižanriks juhuluule. Selle üle, kui lähedal või kaugel tollane kirikulaul ja juhuluule teineteisest seisavad, vaieldakse. Pealtnäha paistavad need žanrid vastandlikud: üks pürib igavikku, kiitma loojat ja kutsuma meeleparandusele ning peaks olema lauldav; teine on mõeldud maise elu verstapostide ja tähtsate sündmuste tähistamiseks ning peaks olema etteloetav. Tegelikkuses aga ei tarvitse vahe kuigi järsk olla, sest usulises kultuuris kujutavad inimese ajaliku eluloo tähised endast ühe igavese suure loo uut läbimängu. Samm psalmist frivoolse pulmanaljani võib olla lühike.

    ***

    Paistab, et „juhuluule“ sõna on hakanud viimastel kümnenditel selle uurijatele ebamugavust valmistama – küllap hirmust, et analoogselt „juhutöö“ või „juhuseksiga“ kleepub sellele alahindav maik. Arvan, et mure on asjatu ning uute ebamugavate analoogide tõttu ei tarvitse vanu termineid veel ümber teha. Gelegenheitsdichtung, occasional poetry – mingi elujuhtumi puhuks kirjutatud luule – on juurdunud nimega vana ja väärikas žanr. Goethe olevat selle lausa kõrgeimaks luuleliigiks kuulutanud (kuigi pidas vist silmas mõneti teistsugust tähendust: hetkemeeleolu tabamist luules).

    Tõsi, juhuluule pole Eestis oma rootsiaegset hiilgust hiljem enam saavutanud. Erand on Gustav Suits, kelle pühendusluuletused – Estonia teatrile, Tartu ülikoolile, Irboska ohvritele – kuuluvad meie luule tippu. Hilisemal ajal on püsiväärtuslikku juhuluulet kirjutanud ka Ain Kaalep. Mäletan, kuidas eelmise presidendi ajal pöörduti kirjanike liidu poole sooviga saada luuletus üheks Eesti ja Soome riikluse aastapäeva ürituseks. Aga kes sellist enam kirjutada mõistab? Õnneks võttis juhuluuletööotsa teha Karl Martin Sinijärv ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Kui W. H. Auden püüdis pärast W. B. Yeatsi surma formuleerida oma eelkäija saavutusi, millest on hilisematel luuletajatel kasu olnud, mainis ta ühena ära just juhuluule kui tõsise žanri elluäratamist. USA demokraatidest presidendid on ametisse nimetamise tseremooniaks ikka ja jälle tellinud juhupoeesiat, ning kuigi tulemused on olnud kord säravamad, kord tuhmimad, on need vähemalt luule olemasolu avalikkusele teadvustanud.

    Renessansi humanism aga tähtsustas haridust, pidas luuletamisoskust hariduse lahutamatuks osaks ning soovis, et juhuluule käiks inimese igapäeva­elu juurde. Marju Lepajõe on toonase ideaali iseloomustamiseks laenanud Martin Opitzi sõnu: „Ühtegi raamatut, pulma ega matust ei tehta poeetideta; ja justkui keegi ei saaks üksinda surra, maetakse meie luuletused koos nendega. Meid tahetakse iga kausi ja kannu peale…“ Iga sündmus nõudis luulet ja nõudlus sünnitas pakkumise.

    Tollessamas artiklis „Reiner Brockmanni värsside vältimatusest“ (KK 2009, nr 10) juhib Lepajõe tähelepanu vastuolule Brockmanni ja üldse rootsiaegse juhuluule retseptsioonis. Ühelt poolt on viimasel veerandsajandil tehtud suuri edusamme nähtuse ajaloolis-filoloogilisel või antikvaarsel läbivalgustamisel (Martin Klöker, Kristi Viiding, Katre Kaju jpt). Teiselt poolt ei ole seda ikka osatud eesti kirjanduslukku integreerida. Üldkäsitlustes pole alavääristavad epiteedid ja tühifraasid „juhuluule“ ümbert kusagile kadunud. Väljapääsuteena soovitas Lepajõe süveneda tolleaegsesse humanistlik-protestantlikku tausta, mis muutis eesti­keelse juhuluule tekkimise „vältimatuks“: „Brockmanni eestikeelseid luuletusi võiks näha humanismi inimkäsituse ja variatio-ülistuse loomuliku jätkuna: nende mõte on neis enestes – talitseda ühe keele silbid ja sõnad lauluks, et ülistada kunste ja õppida tundma Jumala loometööd.“ Variatio-ülistus tähendab siin humanistide rõõmu ja tänu Jumala loomingu mitmekesisuse üle. Kuna issanda rikkalikku loomaaeda kuulus ka eesti keel, tuli kiita ja tarvitada sedagi.

    Eesti juhuluule oli üks paljudest võsudest saksa- ja ladinakeelsest humanistlikust luulest ja sellel omakorda oli küllap tihe seos lõunapoolsema luulega. See andis ette teatavad tüübiraamid, milles sai avalduda üksikluuletajate individuaalsus, aga neli sajandit hiljem on tavalugejatel seda juba raske tabada. Ei teagi, kui palju on välja selgitatud seda, millises osas koosneb XVII eesti luule juba ette antud vormelitest, rahvusvahelistest valmistükkidest, mida autorid on enam-vähem oma tahtmist mööda kombineerinud. Igatahes mõttearenduste, lause ja vormi poolest on rootsiaegne luule ärkamisaegsest sageli keerukam.

    Oma essees igatses Marju Lepajõe suure, Juri Tõnjanovi laadis strukturalistliku luuleloo järele, mis kirjeldaks eesti luule kui organismi evolutsiooni. Ta spekuleeris: „Praegune luule on XVII sajandi luulele peaaegu vastandlik. Tollase jõulise koondava vertikaalsuse on asendanud kohati isegi täielik hajusus, ent eksistentsiaalne mõõde on mõlemal, ühel ühtviisi, teisel teistviisi. … Kumbki pool saab tähenduse teisest ning vormiajalugu saaks kõik küljed ühte struktuuri hõlmata, näidata kõigi vormide vältimatust.“

    Kui samas spekulatiivses vaimus küsida, kuidas eesti luule toonane algus ja praegune ots omavahel riimuvad, torkab pähe üks paralleel. Küllap kõige noorem end eesti luulesse sisseseadnud kirjutaja on Triin Paja. Tema looming on kõike muud kui juhuluule, sest päevasündmused figureerivad selle taustal ainult väga kauge kajana. Aga samamoodi nagu Brockmann lähtub ka Paja rahvusvahelisest taustast, teatava internatsionaalse modernismi konventsioonidest. Enne eesti keeles avaldamist esines ta n-ö rahvusvahelises stiilis ingliskeelsete luuletustega mitmes prestiižikas veebi- ja paberajakirjas.

    ***

    Jaak Urmet/Wimberg on haaranud rootsi­aegse luule eesti luulelukku lõimimisel sarvist hoopis omamoodi võttega. Ka tema soovib vana luulet välja päästa antikvaarsest huviringist, nii et see hakkaks kaasa kõlama laiemas luuleloos. Selle nimel on ta tõlkinud enam-vähem kogu tollase ilmaliku korpuse tänapäeva eesti keelde. Korpuse piirid, nagu Urmet eessõnas ka rõhutab, jäävad paratamatult mõnevõrra uduseks – seda eristuste ilmalik/kiriklik, algupärane/tõlkeline, aga ka kunstiline/folkloorne ähmasuse tõttu.

    See on põnev ja väga kiiduväärne eksperiment, sest filoloogilise ettevalmistuseta lugejale jääb toonane luule kaunis ligipääsmatuks. Peamine põhjus on kirja­viisis, aga kui luuletused ka tänapäeva kirjaviisi ümber kirjutada, jäävad segama nelja sajandiga muutunud sõnatähendused ja grammatika. Ja kui luuletused tänapäevasteks transkribeerida (umbes nii: „Kui õnnis on see mees, ke isa peale loodab / (ke kõiges paigas on) ning õnne järel ootab, / kumb Jumal ise toob, kumb Jumal annab neile, / ke hästi käivad eel, oo ristirahvas, teile!“ jne), seletada lahti hämarad sõnad („ke“, „kumb“) ja grammatilised konstruktsioonid, siis pole ikkagi kindel, kas üldse või kui paljudele oleks selline kommenteeritud väljaanne tänapäeval luulena loetav ja nauditav.

    XX sajandi editeerijad on kippunud varasemat luulet lugemike ja antoloogiate tarvis ülearugi kohendama. Kas toimetaja ikka tohib panna Kristjan Jaaku „igavikku endale otsima“? Tõsi, koolipoisid hakkaksid ju „omale igavuse“ otsimise ning „ilusa haisuga mirdikese“ üle lolli nalja viskama. Kuid viisakam oleks ikkagi piirduda kirjaviisi moderniseerimisega ning jätta sõnad asendamata. Lõpuks aga oleneb kõik tekstist ja selle otstarbest: vana värsi suupärastamisest laiatarbekoorilauludes tõenäoliselt ei pääse.

    Wimberg pole aga hakanud vanu tekste redigeerima-moderniseerima, vaid on need „transpoetiseerinud“, see tähendab, tõlkinud. Ja ta on seda teinud meisterlikult. Säilitatud on originaalide meetrum, mõnel juhul on seda ka silutud. Riimid on aga tulnud ligikaudu kolmandikul juhtudest ümber vahetada. Muutunud on sõnavara ja süntaks. Wimbergi poeetika on üldjoontes post­arbujalik: täpsed täisriimid, selge ja reljeefne väljendus. Aga postarbujalikkus ristatuna XVII sajandiga annab sageli tulemuseks pigem midagi vahepealset, s.t hilisärkamisaegset. Võib-olla selleks, et lõimida XVII sajandi luule XXI sajandisse, võinuks eksperimenteerida hoopis nüüdisaegsema poeetikaga, s.t vabavärsiga? See on õigupoolest probleem, mis seisab praegu igasuguse vormilise luule tõlkija ees. Kui vormiline (riimilis-ekvimeetriline) tõlge võis 1980. aastatel veel mõjuda elava luulena ja sellesse sulanduda, sest tollal kirjutasid sellist luulet kaasaegsedki, siis praegu on tõlkeluulest (laulusõnade ja lasteluule kõrval) saanud pigem vormilise luule viimane pelgupaik. Riimluule seisund praeguses kirjanduspildis sarnaneb natuke juhuluule seisundiga kirjandusloos – see on justkui võõrkeha.

    Wimbergi eksperiment on väga tänuväärne. Õnne korral võib see ka ehitada silla eesti luule algusest tänapäeva. Võib-olla näiteks Brockmanni „Oda esthonica jambico-trochaica“ hakkabki tulevastes koolilugemikes seisma paralleelselt algkujul ja Wimbergi tõlkes. Aga raamatu väärtus ei piirdu ainult Wimbergi tõlgetega. Ta on osanud endale appi värvata asjatundliku abiväe: toimetaja Aira Võsa, tõlkija Kärri Sõelsepa, konsultandi Kristi Viidingu jt. Nõnda on raamatust võimalik lugeda paralleelselt Wimbergi „transpoetiseeringutega“ kõikide algtekstide kvaliteetseid transkriptsioone, aga ka Andreas Sandhageni matusekõnet Brockmannile, mille mõttekäigud ei jää oma labürintjalt peenuselt maha John Donne’i omadest. Nõnda on ühtede kaante vahele saanud õigupoolest mitu raamatut, millest igaühel võib olla oma otstarve.

  • Kuu aega eesti muusikat

    GREGOR KULLA

    Usedomi muusikafestival 17. IX – 8. X Usedomi saarel Saksamaal ja Poolas. Eesti muusika eri. Intendant Thomas Hummel, dramaturg Jan Brachmann, aupatroon Kurt Masur.

    Esimesse kontserdipaika oli hotellist 26 kilomeetrit. Tuletan meelde, et olin kuurortsaarel, kus ühissõidukid pole liiklemiseks just kõige levinum võimalus ning takso on tapvalt kallis. Mõtlesin võtta laenu­ratta, kuid pilt minust Karl Joonas Alamaa loodud mürkrohelise miniseeliku ja volangidega pintsakuga maanteeserval higistamas laapas mõtte meelelt. Hetk hiljem helistas mulle kalliks osutunud pressi­esindaja, kes mind iga päev saart mööda ringi sõidutas ja mulle selle möödanikust kõneles. Võluva Usedomi põneva ajaloo jätan mõne muu teksti tarbeks ja võtan analüüsida festivalil kõlanu ja nähtu.

    1999. aastast on Usedomi muusikafestival kehtestanud end Läänemere poodiumina: igal aastal on keskmes üks Läänemere piirkonna riik oma muusika ja muusikutega. Kolmenädalase programmiga on Usedomi muusikafestival üks suuremaid temaatilisi muusikafestivale maailmas. Saarel asuvas Peenemünde Kraft­werki saalis dirigeeris oma kolm viimast kontserti festivali aupatroon Kurt Masur. XX Usedomi muusikafestivalil astusid üles New Yorgi Filharmoonikud ühes Jaap van Zwedeni, Anne-Sophie Mutteri, Thomas Hampsoni ja Jan Lisieckiga. Usedomi festivalil on osalenud ka Krzysztof Penderecki, Christoph von Dohnányi, Esa-Pekka Salonen, Alan Gilbert, Andris Nelsons, Christoph Eschenbach ja meie Järvid. 2008. aastal asutati festivali tarbeks ka nüüdseks juba rahvusvahelise tuntuse saavutanud Läänemere Filharmoonikud, mida juhatab Kristjan Järvi ning mille hiljuti Estonia kontserdisaalis esitatud kava sisustas ka tänavuse festivali avakontserdi.

    Minust kaugel, Karlshageni külalistemajas, astusid üles värsked kaasad Hans Christian Aavik ja Karolina Aavik. Kavas olid Heino Elleri „Männid“, Eduard Tubina „Süit eesti tantsuviisidest“ ja capriccio nr 1 ning Eduard Oja „Aeliita süit“. Kontserdi teise poole sisustasid Richard Straussi allegretto E-Duur TrV 295, laulud op. 41 nr 1 TrV 195 „Wiegenlied“ ja „Waldseligkeit“ op. 49 nr 1 TrV 204 ning sonaat Es-Duur op. 18 TrV 151. Aavikute duo on flamboyant ja paistis kväär. Mis mõttes kväär? See on eesti keeles üsna uus ja võõras sõna, mis võetud inglise keelest (queer) ja tähendab iseenesest midagi päris mõistetavat: kummaline, veider, ebatavaline, -normaalne. Läänes on selle sõnaga väärkoheldud lesbisid ja geisid, kuid nüüdseks on see sedavõrd keeruka ja tähendusrikka tähendusloomega, et selle avamiseks kirjutatakse mahukaid köiteid.

    Karlshageni külalistemajas astusid üles värsked kaasad Hans Christian Aavik (üks äsjaseid Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaate võiduka osalemise eest Carl Nielseni nimelisel konkursil) ja Karolina Aavik. Ennekõike mängisid kaks isikupärast solisti, kelle koosloome tulemus pole mitte üksnes harmooniline ansambel, vaid kolmanda mõõtmena joonistus välja ka omapärade ristumispunkt.

    Kui paljuski mõistetakse sugu muusikas (sh ka kväärlust muusikas) seksuaalsuse kaudu1, astun mina sammu edasi (või tagasi) ning püüan niisuguse mõistmise minetada. Selles tekstis ei tähenda „kväärlus“ gei või lesbi olemist, vaid n-ö normaalsuse küsimuse alla seadmist. Sellele pole lollikindlaid kriteeriume peale valmisoleku otsida normaalsusele vastupanu – teadvustades, et meie endi teod ja mõtted on need, mis panevad sellele aluse.2 Seega mõjutab kväärlus meie minevikumõistmist, et asetada meid pisut teistsugusesse ühiskonda. Asetan rõhu mitmekülgsusele ja kalevi alla pandud või peidetud küsimustele, mida nähakse pealiskaudselt ehk millegi võõra, üldistatult ja negatiivses võtmes ebatavalisena, samuti sellele, kas ja kuidas seda tehakse või kuidas püütakse n-ö probleemi lahendada.

    Vaatasin nii Aavikute duot kui ka järgmisi kontserte just selle pilguga ning pean seda lähenemisviisi tänapäevase loomingulise tegevuse mõtestamise nurga­kiviks. Tegu võiks olla sooliselt, s.o ka loominguliselt hierarhilise suhtega, mida võib Aavikute kammeransambli puhul pealtnäha täheldada. Küll ei ilmnenud nende kehakeeles, interpretatsioonis ega ka suhtes publiku või teineteisega ühtegi n-ö ühiskondlikult määratud hierarhilist seost. Karolina kehakeel oli jõuline ja julge ning püüdis sama palju tähelepanu kui Hans Christiani oma. Nende koostoimet ei määranud pianisti ja viiuldaja suhe, vaid see moodustas terviku, mis andis aimu mõlema tõlgenduslikest taotlustest. See polnud ühtlustatud ega taandatud, Karolina ei sõltunud Hansust ega vastupidi: nende suhtes väljendus nii visuaalselt kui ka kõlaliselt vastastikune austus. Ennekõike mängisid kaks isikupärast solisti, kelle koosloome tulemus pole mitte üksnes harmooniline ansambel, vaid kolmanda mõõtmena joonistus välja ka omapärade ristumispunkt, mis paistis mulle kväärina. Hans Christian tutvustas teoseid ja Jan Brachmann tõlkis tema jutu saksa keelde – nõnda loodi publiku ja esineja vahel sild, mille all ei vulisenud kuulaja peas vaid isiklik vaimumahl, vaid mahlaoja hargnes ning lubas mõtestada ka esinejate sõnastatud taotlusi ja valikuid. Publik võis ja sai neile avalikult reageerida, andes nii aimu ka kollektiivsest mõistmisest.

    Kontserdilt pealkirjaga „Junger Meister der Violine“ ehk „Noor viiulimeister“ kostis enim kõrvu Oja „Aeliita süit“, mille tõlgendus tõendas, et esitajad on teose sisust teadlikud. Aavikute interpretatsioon oli ebamaine, kauge ning justkui käeulatusest väljas. „Iidne laul“ mõjus kui virtuoossete pretensioonideta udune mõtisklus, mis juhatas sisse „Magri haua“. See kõlas kui hämar ja pingeline protsess, mis ei jõua selles osas kulminatsioonini, vaid üksnes pulbitseb ja võtab pressitud suuna „Magatsitlite tantsus“. Viimases osas väljutakse kaemusest ning seistakse silmitsi millegagi, millele ei osata avali reageerida.

    On palju kaudseid tõendeid, et Minona von Stackelberg (sünd 8. IV 1813, ema Ungari krahvinna Josephine von Brunswick) oli Ludwig van Beethoveni tütar. Tema ametlik isa oli edumeelne reformipedagoog, eesti talurahvahariduse pioneeri ja pühendunud pietisti Johann Heinrich Pestalozzi õpilane, baltisaksa parun Christoph von Stackelberg. Minona kasvas üles Tallinnas, kuid pärast isa surma suundus ta koos õe Mariega elama ema sugulase juurde Transilvaaniasse. Pärast Marie ja Transilvaania tädi surma viis Ungari aadlisuguvõsa Bánffy Minona Viini oma seltskonnadaamiks. Kui Minona ema õde Therese von Brunswick suri, sai ta tädi pärandvarast dokumente, sh hulganisti kirglikke armastuskirju Beethovenilt Josephinele. Minona, kes olevat olnud noorena väga andekas pianist, nagu kirjeldas üks Christoph von Stackelbergi õpilastest, suri 21. II 1897 üksiku, vallalise ja lastetuna.3 Jüri Reinvere Minonast kirjutatud samanimeline ooper esietendus 2020. aastal Regensburgi teatris. Ooperi libreto põhineb tema enda Tartu arhiivis tehtud uurimistööl. Nii juurdlesid järgmisel päeval Beethoveni salongiks nimetatud vestlusringis Jan Brachmanni juhtimisel Reinvere ja Bonni Beethoveni maja direktor Malte Boecker Minona elukaare ja tema päritolu üle. Arutelu illustreerisid nii äsja esinenud Aavikute duo kui ka järgmisel päeval üles astunud Mirjam Mesaku ja Ewa Danilewska ansambli helinäited.

    Minu kuurortvisiidi lõpetasid Mirjam Mesak ja tema kolleeg Ewa Danilewska Baieri riigiooperist. Kontsert „Herbstsonnen­lieder“ ehk „Sügispäikeselaulud“ leidis aset Benzis asuvas väidetavalt ilusaimas Usedomi kirikus, kus kõlas rahvuslikus toonis kava: Frédéric Chopini masurkad op. 24 ning Sergei Rahmaninovi, Ester Mägi ja Eduard Tubina laulud. Kontsert oli selge ülesehitusega ja enesekindel. Kontrastiks oli Mirjami ja Ewa loodud üdini habras ja efektita atmosfäär, milles oli kuulajana mugav olla. Ewa Danilewska on aukartust tekitav pehme mängustiiliga pianist, aga ka muidu imetabane karakter, kellelt on keeruline pilku eemale juhtida. Tema miimika on niivõrd erakordne ja läbinähtav, et sellega ühes märkad end pingist lahti laskvat ja vitraažipeegeldusest naeratavat. Chopini masurkasid mängis ta kergleva stiihiaga, mis viskas mind õhku, kuid puhus kohe kaugele. Mirjami hääl on saksaliku siidisuse ning dünaamika eestlasliku ranguse ja treenitusega. Mirjam on igati intellektuaalne laulja: laval ei olnud tegu ooperilaulja, vaid suurepärase näitlejaga, kes haaras mind nii oma oleku, tõlgenduse kui ka võimekusega.

    Festival oli massiivne, üllatavalt ülevaatlik ning pretensioonitu. Eesti kõlamaailma oli esitletud võimalikult mitme­külgselt ning seda kohtab meie puhul harva: esindatud oli klassikaline, nüüdis-, pärimus- ja džässmuusika. Kavade moodustamisel võinuks enam silmas pidada nii kõlalist kui ka soolist mitmekülgsust, kuid see on kriitika ennekõike interpreetidele, mitte festivali korraldajatele, sest festivaliprogrammi koostamisel oli soolist esindatust silmas peetud küll. Usedomi muusikafestival on harukordne ettevõtmine ainulisel saarel.

    1 Nt Fred Maus, Classical Concert Music and Queer Listening. – Transposition 2013, nr 3. 10.4000/ transposition.148.

    2 Kathy Rudy, Queer theory and feminism. – Women’s Studies 2000, nr 29 (2), lk 195–216. https://doi.org/10.1080/00497878.2000.9979308

    3 Jan Brachmann, Usedomi muusikafestivali kavaraamat.

Sirp