Toeta
Otsi

Ukraina

  • Millal saab esemest kunstiteos?

    HOLGER RAJAVEE

    Pallase skulptuuriosakonna ühisnäitus „Asja armastajad“ Pallase galeriis kuni 26. XI. Kuraator Eeva-Ruth Niitvägi, graafiline disainer Kert Elliot Mägi, kunstnikud Helli Aas, Aleksandra Ivask, Greete Jalast, Raigo Kannike, Gertrud Kinna, Viktor Kiss, Olger Lehtsaar, Helene Lüüsi, Karmen Macachor, Aurora Mikk, Kert Elliot Mägi, Eeva Ruth Niitvägi, Tõru-Tõnn Parts, Andi Poolak, Lotta Karoliina Räsänen, S. Tsäko, Andreas Tukmann, Carmen Ööbik, Rasmus Eist, Dmitri Gorbušin, Rauno Thomas Moss ja Tõnis Paberit.

    Galeriis on eksponeeritud kahekümne kaheksa Pallase kooli skulptuuriosakonnaga otse või kaudu seotud kunstniku teosed. Nagu on seletuskirjas öelnud näituse kuraator Eeva Ruth Niitvägi, ei ole külastajal vaja otsida kunstiteoseid, vaid skulptori maailmataju, kunstniku valitud asjade seisundit enne, kui neist saab artefakt. Kas see tähendab potentsiaalsete olmeesemete kaost enne kunstilist korda?

    Valiku põhjus on hämar, kuid kindlasti ei ole tegemist suvalise kolaga. Selle sedastusega tuleb nõustuda: ainuüksi asjaolus, et üks või teine objekt on kunstivälisest ruumist teisaldatud galeriisse, peitub teadlik valik, autori subjektiivne suva. Kas seda saab nimetada kolaks või mitte, on juba vaataja vastuvõtu küsimus. Kunstihuviline, kes on huvitatud nüüdiskunsti ilmingutest ja kursis XX sajandi vältel toimunud kunstiarenguga, on ammu karastunud selliste eksperimentidega ning teab, et galerii, muusemi või muu näitusepaiga läve ületades kohtub ta kunstistatud esemete keskkonnaga, koosnegu see nii kummalistest või tavalistest objektidest kui tahes.

    Teoste hulk ja lähenemisnurk on Pallase galeriis barokselt külluslik – biomorfismist pühakirjani. Nagu sagedasti ülevaatenäituste puhul nii on ka seekord tunda koostaja dilemma, mida võtta ning mida jätta. Taieste hulk võimaldanuks teha ka kaheosalise näituse ning anda nii igale unikaalsele objektile rohkem hingamisruumi põhimõttel „vähem on parem“. Kui aga mõelda, et kuraator on soovinud uurida eseme teose-eelset etappi, siis see toimib ning kummastaval kombel loksub paika ka mõte, et asjadest hoolitakse rohkem kui inimestest ja ideedest (kuraator ei ole ilmselt seda sellisena küll mõelnud). Näituse väljanägemine ei ole manifesteeriv, nagu see kipub praegu tavaks olema. Kuraator on pigem konstateerinud katastroofikuulutuseta asjade olemasolu selle paljususes, soovinud vaadata asja, näha selles esteetilist ja huvitavat ning leida selle kaudu üles erakordne ümbritsevas.

    Rauno Thomas Moss. Isa Brown oli siin, 2022

    „Asja armastajad“ on kahtlemata näitus, mis sobitub hästi visuaalkultuuri või/ja pilditeaduse konteksti, seal käsitletakse pildipööret selle kõigis ilmingutes. Kas igasugusel esemel on, olgu selleks siis kahemõõtmeline piltkujutis või kolme­mõõtmeline ese, iseseisev, universaalne vägi? Kas ese käitub esteetikat irriteeriva entiteedina, kui tõsta see argielu materiaalsuse vormiesteetika süsteemist kunstilise idee-esteetika taustsüsteemi? Näitus väärib õppuritele ja ka huvilistele visuaalkultuuri aineasjatundja teema­kohast loengut või arutelu.

    Kõige nauditavama osa moodustavad grupeeritud esemete kogumid, mis viivad mõtted kunsti- ehk kurioosumikambritele (kunstkammer/wunderkammer), XVI sajandist pärit nähtusele, mida võib pidada praeguste samasugusel viisil koostatud näituste kaugeks eelkäijaks.

    Rühmanäituse orgaaniliseks osaks on ka Rasmus Eisti isikunäitus „Ruum/Space“, mis pakub peep-show projektsiooni meetodil (seegi on algusejuurtega XVI sajandis) vaatajaile nägemuse miniatuursest universumist, kus kohtuvad teadus ja kunst. Just pisiesemete kooslustes peegeldub kõige enam kas siis ühe autori või grupiteosena valminud taiese mängulisus, heatahtlik kontekstuaalne huumor. Igas objektis on midagi, mis on kunstnikule silma jäänud, sundinud uuesti ja uuesti vaatama. Teoste kaaskirjas korduvad väited, mida võib nimetada intiim­esteetikaks, nagu pärinemine lapse­põlvest, mälestusväärtus jms. Mõnigi kord jääb vaid üle imestada, kui täpselt avavad nüüdiskunsti probleeme palju varasema aja kunstikirjutiste mõtteavaldused. Abee Jean-Baptiste Du Bos on kirjutanud 1719. aastal teoses „Kriitilisi mõtisklusi luule- ja maalikunstist“: „Kuna tõelistel tundmustel, mis pakuvad hingele kõige eredamaid aistinguid, on niivõrd ebameeldivad tagajärjed, sest vähestele õnnehetkedele, mida nauditakse, järgneb terve rida kurbi päevi, kas ei võiks siis kunst hoida meist eemal paljud kirgedega kaasnevad masendavad tagajärjed, ent säilitada nendega kaasnevad naudingud? Kas ei võiks kunst luua nii-öelda uue loomusega olevusi? Kas ei võiks luua kunstiesemeid, mis ergutavad meis kunstlikke kirgi ja suudavad vallata meid hetkel, mil neid tajume, kuid ei tekita hiljem piinu ja kannatusi?“*

    Ja ikkagi kipub kummitama mõte kunstiloo keerdkäikudest, seda ka selle näituse puhul. Mis oleks juhtunud, kui 1914. aastal ei oleks tulnud Marcel Duchampil mõttesse osta pudelite kuivatusrest ja nimetada see ready-made’iks? Mis oleks edasi saanud, kui Grand Central Palace’i kunstinõukogu 1917. aastal vastu võetud otsus, et Duchampi näitusele toodud pissuaar (pealkirjastatud „Purskkaevuna“) ei ole kunst, oleks jäänud jõusse ja selle üle ei oleks mitte kunagi enam arutletud? Milline oleks kunstipilt praegu, kui valmiseseme kontsepti poleks modernismi ajal ülepea kunstinähtusena aktsepteeritud? Jääb üle vaid oletada …

    * Jean-Baptiste Du Bos, Réflexions critiques sur la poésie et sur la peinture. Premiere partie. Jean Mariette, Paris 1719, lk 23-24.

  • Uus portreefilmide konkurss on avatud

    Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga ootab portreefilmide konkursile uusi ideid. Projektide esitamise tähtaeg on 31. jaanuar 2023.

    Portreelugude uus konkurss ootab ideid filmideks, mis peegeldavad Eesti kultuurilukku ja ühiskondlikku ruumi jälje jätnud inimesi, olgu tegemist laialt tuntud korüfeede või noorte talentidega, kelle märgilisus võib teinekord piirneda ühe kitsa valdkonnaga. Oodatud on ettepanekud spordist teaduseni, meelelahutusest kultuuri alternatiivaladeni.

    Konkursile oodatakse nii klassikalise portreefilmi kui ka žanrite piire kompavaid ideid. Sama oluline nagu on portreteeritava isiksus, on ka loo jutustamise viis ja vorm. Valmivad filmid võivad peegeldada inimese elukaart nii täies pikkuses või keskenduda hoopis märgilistele peatükkidele. 2023. aastal töösse minevad linateosed peaksid valmima aasta-pooleteise jooksul.

    ETV ja ETV2 peatoimetaja Urmas Oru sõnul on portreefilm üks parimaid võimalusi Eesti kultuuriloo jäädvustamiseks: “Näeme, kuidas seni valminud portreefilmid on oma jälje jätnud publikule, kas siis liigutanud või raputanud. Ka uus konkurss annab loodetavasti tõuke filmideks, mis jäävad ajas kestma ning toimivad ka aastaid hiljem vaadates.”

    Kokku jagatakse toetust neljale filmile, eelarve ühe filmi kohta on tõusnud 42 000 euroni.

    Konkursil võivad kandideerida kõik Eestis asutatud juriidilised isikud, kelle põhitegevusala on filmide tootmine. Esitada tuleb järgmised dokumendid:
    – peategelase valik ning põhjendus (1 lk)
    – režissööri suhe portreteeritavasse (1 lk)
    – filmi teema, kontseptsioon ja visuaalne nägemus (1–2 lk)
    – stsenaarne plaan ehk treatment (3–5 lk)
    – tootmise eelarve
    – režissööri ja produtsendi CV
    – projekti võimalik loominguline meeskond (operaator, monteerija, helilooja, toimetaja jne)
    – peategelase või tema esindaja kirjalik nõusolek filmis osalemiseks
    Konkursitöid oodatakse aadressile portreefilm@err.ee hiljemalt 31. jaanuariks 2023.

    Ideid hindab ERR-i, EFI ja Kultuurkapitali esindajatest ning sõltumatust kultuurivaldkonna eksperdist koosnev žürii. Arvesse võetakse nii valmiva filmi ideed, sisu kui ka teostatavust. Žürii valib välja neli ideed. Portreefilmi pikkus on 55–58 minutit. Uusi filme esitletakse esmalt kinos ning seejärel jõuavad need ERR-i telekanalite ekraanile.

    Dokumentaalfilmide tootmist rahastavad Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

    Varasemaid portreefilme näeb Jupiteri lehel https://jupiter.err.ee/portreefilmid

  • ,

    Kumu kunstimuuseum toob Eestisse ühe Baltikumi põnevaima erakogu

    Adrian Paci. Tema. 2019. Kunstikogu Vitols Contemporary, Riia
    Adrian Paci. Tema. 2019. Kunstikogu Vitols Contemporary, Riia

    18. novembril avatakse Kumu kunstimuuseumi näitus „Mälu arheoloogid“, mis on esimene teemapõhine sissevaade Baltimaade ühte huvitavamasse kaasaegse kunsti kogusse Vitols Contemporary. Kogu loojaid ja näitusele kaasatud autoreid on käsitatud mälu arheoloogidena, kes kaevavad isikliku ja kollektiivse mälu eri kihtides, tuues esile oleviku ja mineviku põimingud.

    Kunstikogu Vitols Contemporary tõuseb Baltimaade kontekstis esile oma selge ja mõtestatud fookusega. Kogu omanikud Irina ja Māris Vītols on alates 2000. aastatest kollektsioneerinud Ida- ja Kesk-Euroopa nüüdiskunsti. Lätist pärit kogujate tähelepanu keskmes on selle kultuuriliselt väga mitmekesise regiooni poliitilised ja sotsiaalsed muutused pärast Berliini müüri langemist. Kollektsiooni kuulub ligi 1000 teost enam kui 150 autorilt. Näitusel on väljas teoseid Lätist, Rumeeniast, Poolast, Venemaalt, Tšehhist, Leedust, Eestist, Gruusiast, Slovakkiast, Albaaniast ja Ukrainast ning enamik neist on valminud viimase 20 aasta jooksul.
    „Näitusele valitud autorid on ammutanud inspiratsiooni isiklikust mälust, perekonnaarhiivist, kohalikust elust ja kultuurist, keskkonnast, sotsiaalsest dünaamikast ja (kunsti)ajaloost. Poeetilises väljenduses esile toodud suhe mineviku kihistustesse viitab sellele, et mäletamine ei ole kunagi neutraalne. Põlvkondade- ja regiooniülesed dialoogid ärgitavad tajuma mälu mitmekülgset toimimist, selle sotsiaalset mõju, samuti aja ja narratiivide vahelisi tinglikke ning keerukaid seoseid,“ kommenteerib näituse kuraator Eda Tuulberg.

    Näitusega kaasnevad raamat ja audiogiid. Eesti- ja ingliskeelne audiogiid avab kõigi eksponeeritud teoste tausta ja seotust mälu teemaga. Ingliskeelsest raamatust saab lugeda intervjuud Irina ja Māris Vītolsiga, Maarja Kangro novelli ja Tanel Randeri esseed ning see sisaldab ka näitusel eksponeeritud teoste kataloogi.
    1. detsembril kell 18 toimub kuraatoriekskursiooni raames kunstnik Goshka Macuga teosega kaasnev performance, mida esitavad Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäel.

    Näituse kuraator on Eda Tuulberg, väljapaneku on kujundanud Anna Škodenko, näituse koordinaator on Tiiu Saadoja. Näituse ja raamatu graafilise disaini on loonud Viktor Gurov.
    Näitus on Kumu kaasaegse kunsti galeriis avatud 9. aprillini 2023.

    Kunstnikud: Viktor Alimpijev, Vladimir Arhipov, Jānis Avotiņš, Matei Bejenaru, Blue Noses Group, Vajiko Chachkhiani, Kristaps Ģelzis, Dmitri Gutov, Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė, Rasa Jansone, Jānis Kalmīte, Alice Kask, Vendula Knopová, Eva Kot’átková, Leonards Laganovskis, Goshka Macuga, Inga Meldere, Rustam Mirzoev, Deimantas Narkevičius, Mircea Nicolae, Lucia Nimcová, Adrian Paci, Ievgen Petrov, Joanna Piotrowska, Tõnis Saadoja, Krišs Salmanis, Monika Sosnowska, Antanas Sutkus, Olga Tšernõševa, Artur Żmijewski

    Koostööpartnerid: Riia Kaasaegse Kunsti Keskus, Läti Kultuuriprojektide Assotsiatsioon
    Toetajad: Gemoss, Temnikova & Kasela

  • Sel reedel Sirbis

    „Maaülikool saab uue rektori,“ Margus Maidla vestlus professor Ülle Jaakmaga
    Meie riigi maaeluliste teaduste, sh metsamajanduse, maamajanduse ja inseneeria, vastavat haridust ja kompetentsi kõrgel hoidnud Eesti maaülikool (EMÜ) valis 28. oktoobril uue rektori. Selleks sai viimased kümme aastat teadusprorektori ametit pidanud koduloomade füsioloogia professor Ülle Jaakma. Rektori ametiaeg algab 1. jaanuarist 2023 ja kestab viis aastat.

    UNO LIIVAKU: Tõlkimise raudreeglitest
    Kõrgema astme raudreegli võib sõnastada nii: inglise keel on eesti keele suhtes ülimuslik, peremeeskeel, eeskujukeel, jäljendamiskeel, mispärast tõlgete eesmärk ei ole eesti keelt põlistada, vaid on inglistada.

    ILZE TĀLBERGA: Eesti ja läti tõlkijate seminar
    Kui inglise keele oskajaid leidub iga nurga peal, siis läti ja eesti keele oskajaid tuleb tikutulega otsida. Tegelikult on mõlema keele kõnelejaid palju.
    5. novembril kogunes 23 eesti ja läti tõlkijat Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledžisse esimesele ühisseminarile. Osalejate seas oli nii ilukirjanduse kui ka tarbetekstide ja muude tekstide vahendajaid, kes tõlgivad kas läti-eesti, eesti-läti või mõlemal suunal. Oli neid, kes on tõlkinud juba aastaid, aga neidki, kes tõlkimisoskust alles omandamas.

    ARTI HILPUS: Läti edusammudest läänemeresoome maana
    Üha enam mõistetakse, et tänapäeva läti rahva kujunemisel on liivlastel olnud märkimisväärne osa, mille uurimist peab riik toetama ja väärtustama.
    Tänasel Läti iseseisvuspäeval on põhjust tunnustusega meelde tuletada, kuidas eestlaste lähima hõimurahva liivlaste keel ja kultuur teevad Lätis viimastel aastatel läbi uut tõusu. Liivi entusiastide tegevus pälvib riigilt varasemast rohkem toetust ning liivlaste osa läti rahvuse kujunemisel on rahva teadvusse jõudnud. Eesti ja Läti akadeemilise koostöö ja hõimu-uuringute edenemine on hea uudis ajal, mil suhtluse ette Venemaal asuvate soome-ugri rahvastega on langemas uus raudne eesriie.

    „Ilma objektil töötamata … see on ikka jama“
    Kunstiajaloolasel ja kultuuriloolasel Kaur Alttoal ilmus hiljaaegu monumentaalne kogumik „Kirikud, kabelid, kloostrid. Kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist“. Intervjuus Tiina-Mall Kreemile ja Juhan Kreemile  räägib ta oma elukäigust, elutööst ja huvidest.  

    JÜRI SAAR: Inimese eluruumi ajalisest ja ruumilisest mõõtmest
    Arengu- ehk ajaimmuunsetes ühiskondades domineerib veendumus, et kõige tähtsam on kontroll materiaalsete ressursside üle, mis saadakse sõjalise jõu ja territoriaalsete vallutuste abil.
    Inimkeskkond ehk inimese elukeskkond eeldab selle kujundajat ja tunnetajat, nõuab inimese aktiivset kohalolu. Suur osa elukeskkonnast on loodud inimkätega, lisaks sellele, et inimliik on hõivanud ka kogu talle kättesaadava looduskeskkonna. Korrektselt väljendades: maakera ei olnud tervikuna enne maadeavastamist, üleilmastumist inimkeskkond, oikumeen, vaid oli üksnes osa universumist, füüsiline reaalsus, mis tuli alles inimeste poolt füüsiliselt ja mentaalselt hõivata. Kogu Maad katvat sotsiaalset ruumi kui sellist ei olnud, sest kusagil kulgesid paralleelselt looduslikud protsessid, mis jäid paljuski tundmatuks, arusaamatuks ja hirmutavaks.

    BRIGITTA DAVIDJANTS: Kas venekeelne popkultuur Eestis on vaid paralleelajalugu?
    Vene muusikud on hakanud üha enam eesti publikut enda poole võitma ning üha vähem on publiku ja muusikute meelest tähtis rahvus.
    Kui hakkasin uurima kohalikku popmuusikat, jooksis inimeste jutust punase niidina läbi: eesti ja vene popmuusikaelu on olnud nii nõukogude ajal kui ka taasiseseisvuse esimesel kümnendil täiesti lahus, mingeid kokkupuutepunkte ega midagi ühist ei ole neil olnud. Aga mida sügavamale ma kaevusin, seda enam hakkas mulle tunduma, et see jutt ei pea lõpuni paika. Jah, tõepoolest on eri keelerühmad tegutsenud eraldi, aga lõpuks on inimesed elanud ju kõrvuti samas linnaruumis ning huvitunud samalaadsetest asjadest – muu hulgas muusikast.

    RAGNE KÕUTS-KLEMM: Integratsiooniootus
    Kogu venekeelse uudismeedia suhtes kehtib ootus, et aidatakse integreerida vene elanikkonda eesti ühiskonda.
    Kultuuriministeerium andis lõppeval aastal erameediale poolteist miljonit, et tugevdada venekeelset ajakirjandust ja seeläbi kujundada kvaliteetsemat inforuumi. Järgmisel aastal on plaanis toetada venekeelse kvaliteetmeedia viimist venekeelse elanikkonnani veel miljoniga. Väga õige. Sellised projektid peavadki olema pikaajalised.

    TRISTAN PRIIMÄGI: Saladuse kaudu selguseni
    Krzysztof Zanussi: „Vaimsus on ilmselt midagi sellist, kui lastakse endale ligi mõte, et selle nähtava ja kombatava maailma taga on midagi muud.“
    Tänavu sai Pimedate Ööde filmifestivali ühe elutöö preemia poola lavastaja Krzysztof Zanussi. Festivali programmis linastub ka tema viimane film „Ideaalne number“i, mis on 84aastase autori uus intrigeeriv mõtisklus füüsi(ka)listel ja metafüüsilistel teemadel. „Kui mul on valida, kas uskuda, et pärast surma on midagi, või seda, et pärast surma ei ole mitte midagi, eelistan uskuda, et midagi siiski on,“ ütles ta filmi ühe keskse teema selgituseks enne esilinastust.

    ANDREI LIIMETS: Ajastuõudusega valede vastu
    Ben Parker: „Vaatajal võib olla mõnevõrra keeruline, kui pole kellelegi kaasa elada, sest kõik on justkui halvad, aga ma ei tahtnud, et ükski Vene sõdur oleks filmis kangelane.“
    PÖFFil linastunud ning kohe kinolevisse jõudev film „Matmine“i viib Teise maailmasõja lõpupäevadesse. Eestis filmitud õuduspõnevikus peab rühm Vene sõdureid tooma Berliinist ära Hitleri surnukeha, kuid teekonnal läbi sõjast laastatud Euroopa ähvardavad neid mitmed välis- ja siseohud. Filmist räägib lähemalt lavastaja Ben Parker.

    ANNI MÜÜRIPEAL, SANDER PALING: 15 minuti linn algab taskupargist
    Tallinna abilinnapea Madle Lippus: „Tänaval on turvalisem, kui tänavaruum on liigendatud ja liiklus rahustatud, liiklejad aga panevad üksteist tähele ja arvestavad teistega.“
    Tallinnas linnaplaneerimise eest vastutav abilinnapea Madle Lippus on juhtinud pealinna linnaruumi paremaks ja inimkesksemaks korraldamist terve aasta. Millised on detailid ja milline strateegia, millised edulood ja millised lootused, rääkis abilinnapea Sirbile novembri alguses.

    Arvustamisel
    Maarja Pärtna luulekogu „Elav linn“
    Michio Kaku raamat „Inimkonna tulevik“
    festival „Sound Plasma“
    TUMA ja EMA Balti muusika päevadel Kaunases
    LIX Veneetsia kunstibiennaal
    Veneetsia kunstibiennaali Läti väljapanek „Vee müük jõe ääres“
    Pallase skulptuuriosakonna ühisnäitus „Asja armastajad“
    Vanemuise „Kolm pikka naist“ ja „Võrsed“
    rahvusvaheline noore vaataja teatri festival „Naks“

  • Kokkuvõttevõistluse TUUM võitjad selgunud

    Üheteistkümnes kokkuvõttevõistlus TUUM 21. ja 22. oktoobril tõi kokku 189 tööd. Nende seas oli 142 üksiküritajat ja 47 võistkonda, kokku 258 osalejat. Noorim osaleja on oma vanuseks märkinud 12, vanim 54.
    Selle aasta võitja on Kristjan Tehu. Teine auhind läheb Kristina Ruderile ja kolm võrdset kolmandat auhinda saavad Katre Talviste, Anu Lutsepp ja Loviisa Mänd. Parima kooliõpilase auhinna vääris Johanna Saare Hugo Treffneri gümnaasiumist.
    25 parima hulka mahtusid veel üksikvõistlejad Elise Belov, Gaila Järvsalu, Hendrik Pajur, Kaur Kivilaan, Leena Karin Toots, Liisa Tafenau, Liisa-Lotte Hein, Marie Loog, Marie Udam, Martin Jänes, Merili Carola Kriisa, Märt Lillestik, Nele Karolin Teiva, Rasmus Kuningas, Saale Kivi, Triinu Aru, Ville Markus Varik ning kaks võistkonda: Anita Viineloo, Doris Keernik ja Kea Rael Kukk ning Gerda Õunapuu ja Annmari Meriste.
    „Rõõmu tegi tänavu see, et oli palju tugevaid töid ja osales palju kooliõpilasi. Eriti tuleb kiita Treffneri gümnaasiumi ja Saue riigigümnaasiumi,“ ütles žürii esimees Tiit Hennoste.
    Esimene auhind on 300 eurot, teine auhind 150 eurot ja kolmas auhind 100 eurot. Parima kooliõpilase eriauhind on 50 eurot. Kakskümmend viis parimat saavad kokkuvõtjate tippu kuulumist kinnitava diplomi ja iga osavõtja väljaprinditava osavõtutunnistuse.
    Kokkuvõetavaks tekstiks oli tänavu helilooja ja kolumnisti Jüri Reinvere essee „Arvamusruum on muutunud tõeliseks miiniväljaks“. Töid hindasid Tiit Hennoste (žürii esimees), Martin Ehala, Külli Habicht ja Jüri Valge.
    TUUMA korraldasid Eesti Keele Instituut ja Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut koos Emakeele Seltsiga. Rahaliselt toetas Haridus- ja Teadusministeerium.

  • ,

    Sõjamuuseumis avatakse suur näitus Eesti riigikaitse ajaloost

    Eesti sõjamuuseumis Viimsi mõisas avatakse kaitseväe 104. aastapäeval, homme, kolmapäeval 16. novembril kell 16 uus püsinäitus „OMA VÄGI. Eesti riigikaitse 1920-1940 ja alates 1991“.

    Eestil on tulnud riigikaitse üles ehitada kahel korral. 1918. aastal pidi noor riik hakkama kohe oma iseseisvust relvaga kaitsma Vabadussõjas. 1940. aastal katkestas Nõukogude okupatsioon Eesti riigikaitse arengu, nii et 1991. aastal tuli taas alustada nullist. Näitus käsitleb neid kahte perioodi eri teemade võtmes paralleelselt: kuidas oli „enne“ ehk enne ilmasõda ja „nüüd“ ehk pärast taasiseseisvumist.

    Näituse kuraator Sandra Niinepuu ütles, et kahe erineva ajastu ühte ruumi mahutamine oli omaette väljakutse. „Võrdlev lähenemine on huvitav, sest siis märkad, kuidas vormiliselt on küll palju muutunud, kuid oma olemuselt on nii riigikaitse aluspõhimõtted kui sõdurielu jäänud ikka samasuguseks,“ ütles Niinepuu. „Näiteks jookseb vitriini kõrval, kuhu on pandud välja kaitseväelase varustus aastal 2022, filmilõik aastast 1992, kus kaitseväelase varustust tutvustab Kalevi üksik-jalaväepataljoni 1. kompanii ülem ja pataljoni staabiülema kohusetäitja nooremleitnant Riho Terras, hilisem kaitseväe juhataja,“ selgitas ta.

    Näitus annab ülevaate ajateenistuse ja reservväe arengust ja olemusest, vormidest, varustusest ja relvastusest, sõjalisest haridusest ja väljaõppest, koostööst liitlastega, Eesti kaitsetööstusest ning muidugi sõdurielust. Unustatud ei ole musta peatükki Eesti riigikaitse ajaloos: Nõukogude okupatsiooni ja kaitseväe likvideerimist, mis lõppes paljude Eesti ohvitseride jaoks vangistuse ja surmaga Siberis.

    Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi uue Eesti riigikaitse ajaloost rääkiva püsinäituse „OMA VÄGI. Eesti riigikaitse 1920-1940 ja alates 1991“ pidulik avamine toimub kaitseväe 104. aastapäeval, kolmapäeval 16. novembril kell 16 sõjamuuseumi peamajas Viimsi mõisas. Õhtu avalöögi annab Eesti sõjaväeorkester. Lugusid sõduritest ja kindralitest vestab Ivan Orav. Oma osalemisest avamisel on teatanud kaitseminister Hanno Pevkur ja kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem.

    Näitus jääb püsivalt avatuks sõjamuuseumi lahtiolekuaegadel kolmapäevast pühapäevani kell 11-18. Olete oodatud!

  • ,

    Ehtekunstnik Tõnis Malkovi näitus “Ehitud aeg” Hop galeriis

    Tõnis Malkov
    EHITUD AEG
    18.11.- 13.12.2022

    Alates 18. oktoobrist on HOP galeriis avatud ehtekunstnik Tõnis Malkovi näitust „Ehitud aeg“.

    Ehtekunstnik Tõnis Malkov hakkas kellasepanduse vastu huvi tundma eelkõige ajanäitajate köitvalt keerulise mehaanika tõttu. Oma esimesi kelli restaureerides sisenes kunstnik maailma, mis oli niivõrd tehniline ja reegleid- ning täpsustjärgiv, et mõneks ajaks oli kunstnik loomingulise osa oma elust justkui seljatanud. Kellad ja kellaosad, mis Malkovi käe all järjest töökorras taaskantavateks ajanäitajateks said, hakkasid aga kunstnikuga kõnelema. Olles läbinud kellaga omamoodi operatsiooni ning hoolega puudutanud iga viimsetki imetillukest mehhanismiosa, ärkas kell elule. Esimene vaikne tik-tak, mille äsjaärganud ajanäitaja kuuldavale tõi, pani tõdema, et kell on ehe, millel süda lööb. Ta lööb ajaga samas rütmis ning mida tervem ja tugevam on süda, seda täpsemalt ta lööb.

    Mehaanilistele vintaažkelladele restaureerimis- ja parandustöid tehes jõudis kunstnikuni ka mitmeid kestata kellamehhanisme, mis sahtlisse seisma jäid. Need nukrad südamikud ootasid, et taas kuuetatud saada ja asuda väärikalt näitama aega; ressurssi, mis on piiratud ja garanteerimatu ning seeläbi inimesele kõige hinnalisem. Pidades silmas nõnda aupaklikku ja olulist funktsiooni tekkis kunstnikus soov aega ehtida ja tähistada väärismaterjalides vorme luues. Kellakorpuste loomisel juhindus kunstnik mõttest, et aeg on paljuski meie enda kujundada. Võime luua meeldejäävaid hetki, teha ootamatuid kannapöördeid või käia lihtsalt turvalist rada pidi. Lõpuks saab elatud elu meie enda nägu ja kui me vaataks tagasi oldud ajale, raamiks see nägu sekundeid ja minuteid, tunde ja päevi, mida omasime. Selliselt mõeldes, meeldis kunstnikule valminud kellale peale vaadata ja kujutleda, milline inimene just seda kella kanda oleks võinud.

    Tõnis Malkov on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala 2008 a. Tema töid on eksponeeritud mitmetel näitustel Eestis ja välismaal ning ta on tuntud miniatuurse ehteseeria, “Ehted Inimestele” loojana. Lisaks tegutseb kunstnik ka visualiseerijana ning vanade käekellade restaureerimisega. Tema ehteid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Igikelts Studio.
    Tänud: Sameliina Paurson.
    Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
    Foto: autor

    HOP galerii
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    N–T 11.00–18.00
    hopgalerii.ee

  • Betti Alveri auhinna kandidaadid 2022

    Selgunud on Betti Alveri kirjandusauhinna tänavused kandidaadid. Auhinna pälvib kahe hingedepäeva vahel luule- või proosavallas ilmunud parima debüütteose autor.

    Sanna Kartau, „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (Tuum)
    Gert Kiiler, „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees)
    Juta Kivimäe, „Suur tuba“ (Varrak)
    Riste Lehari, „Kafe“ (Tuum)
    Janika Läänemets, „Vihma ja kurbuse maja“ (Kultuurileht)
    Reijo Roos, „kured kotkad kajakad“ (Näo Kirik)
    Joonas Veelmaa, „Alaska“ (Puänt)

    Debüüdiauhinna laureaat kuulutatakse välja 23. novembril, Betti Alveri sünniaastapäeval. Žüriisse kuulusid Aliis Aalmann, Kai Aareleid, Mairi Laurik, Kaupo Meiel ja Joosep Vesselov.

  • ,

    Kadi Kurema näitus „Kodumaastiku aasta“ galeriis „Kunstiaken“

    Tallinna vanalinnas tegutseva tarbekunstigalerii traditsioonilisel aknanäitusel on kuni 9. detsembrini väljas graafik Kadi Kurema „Kodumaastiku aasta“.

    Kadi Kurema ise ütleb, see on pisigraafiline ülestähendus paarist möödunud aastast, püüd illustreerida elu maal läbi lapse ja pererahva vaatevinkli. „Need on olnud aastad, mil tuli pageda kaasaegsete murede eest ja leida varjupaik vanas heas kodumaises looduses. Õnn on, kui on, kuhu pageda.“

    Kadi Kurema (1963) on graafik, raamatuillustraator ja õppejõud. Kunstiaken on rõõmus, et see on Kadi Kuremal juba kaheksas aknanäitus.

    Näitus Kunstiaknas (Vene 20) on avatud 4.11.-9.12.2022.

    Tarbekunstigalerii Kunstiaken tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid. Samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat.

    Kunstiakna näituse aknal on toimunud ligi 100 näitust.

    Kunstiaken – Penelope pood OÜ

    Vene 20, 10123 Tallinn

    www.kunstiaken.ee

    www.Facebook.com/kunstiaken

     

  • ,

    Täna algas PÖFF

    Täna õhtul avatakse pidulikult 26. Pimedate Ööde filmifestival.

    Kell 18 Alexela kontserdimajas algaval tseremoonial kuulutatakse välja teine PÖFFi elutööauhind ja Bruno O´Ya noore näitleja stipendiumi laureaat. Õhtut juhib Tambet Tuisk.

    Festivali avafilm on Iisraeli režissööri Leon Prudovsky draamakomöödia „Minu naaber Adolf”, milles holokausti üle elanud juut hakkab kahtlustama, et tema uus naaber on Adolf Hitler. Film juhatab ühtlasi sisse PÖFFi tänavuse külalisriigi Iisraeli fookusprogrammi. Kohal on režissöör ja üks peaosatäitjatest David Hayman.

    Kokku on 11.–27. novembrini toimuva festivali kavas 232 pikka ja 230 lühikest filmi 75 riigist. 20 000 euro suurusele peaauhinnale kandideerib 23 filmi. Žürii tööd juhatab Kuldkaru võitja ja Oscarile kandideerinud ungarlanna Ildikó Enyedi. Viies võistlus- ja 13 eriprogrammis on 78 maailma- ja 48 rahvusvahelist esilinastust – rohkem kui kunagi varem.

    Festival võõrustab ligemale 1500 külalist 60 riigist.

    PÖFFiga samal ajal leiavad aset noorte- ja lastefilmide festival Just Film, lühifilmide ja animatsiooni festival PÖFF Shorts, Ida-Virumaal toimuv festival Kinoff ja filmitööstusüritus Industry@Tallinn & Baltic Event.

    „Tuleb tunnistada, et ka meie polnud sel aastal kaugel, et öelda teile head aega – oli oht, et 26. PÖFF jääb vähemalt A-kategooria festivalina viimaseks,” kirjutab PÖFFi juht Tiina Lokk festivali kataloogi eessõnas. „Tänu vabariigi valitsuse toetusele terendab meile aga tunneli lõpus valgus – ehk oleme järgmisel aastal finantsiliselt rohkem kaitstud kui kunagi varem. Aga sinna tuleb jõuda. Ja sinna saame jõuda ainult koos teiega. Palun, hea rahvas, hea filmivaataja ja PÖFFi sõber, tule tagasi kinno ja aita sellega PÖFFi. Me ootame Sind väga!”

    Pimedate Ööde festivali esitlevad Elisa, Nordic Hotel Forum ja Toyota. Festivali suursponsorid on Forus, National Geographic, Postimees ja Cramo.

    Vaata festivali kava: https://poff.ee/.

Sirp