Toeta
Otsi

Ukraina

  • Piirialase sündroomiga piiririik

    ANDERS HÄRM

    Smuuli bareljeefi ümber toimunud ühiskondlik-poliitilises lainetuses ei ole kerge jätta sellele diagnoosi panemata. Ja seekord ei jäta ka. Tõepoolest, olen seda hinnangut kaalunud juba pikemat aega. Vaadates Eesti ühiskonna arengut viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul, viitavad nähud pikemat aega sündroomile, mille vasteks on psühholoogias piirialane isiksushäire (ingl borderline syndrome). Selles mõttes on kaklus bareljeefi ümber sündroomi järjekordne sümptom.

    Piirialase isiksushäire all kannatavat inimest iseloomustab patoloogiline suhe objektiga, mis tähendab, et ta ei ole võimeline integreerima „head“ ja „halba“, erinevaid uskumusi üheks objektipildiks. Erinevalt n-ö normaalsest inimesest on tal välja kujunemata ning ärevushäirete all kannatav ego, mis ei suuda ühendada tema mentaalset maailma ja seda domineerivad assotsiatsioonid, mis asuvad väljaspool ratsionaalset mõtteviisi.1

    Slavoj Žižek kirjeldab seda nii: näiteks kui borderliner peab kedagi nii „halvaks“ kui ka „heaks“, lahendab ta selle dihhotoomia lihtsa jaotusega: mõne aja on objekt „hea“ ning seejärel muutub „halvaks“, kusjuures see ei tekita temas vastuolu, kuna subjekti ego ei ole piisavalt integreeritud. Ta võib omada mitmeid vastuolulisi libidinaalseid arvamusi, mida väljendatakse üksteise järel. Žižek toob seda sorti objektisuhte näiteks n-ö väikese inimese suhtumise poliitikasse: ühel hetkel on poliitika suur asi, mis tekitab patriootlikke tundeid, siis jälle räpane ja roojane väli, kus valitsevad korruptsioon ja intriigid. Ja ta ei tee katsetki neid positsioone integreerida.2

    Millegipärast on paljude meelest täiesti võimatu, et Smuul võiks olla ühtaegu nii hea kui ka halb, nii suurepärane kirjanik kui ka endine stalinist, nii tore inimene kui ka parteisõdur, nii kirjanike kui ka küüditajate abistaja. Ehk teisisõnu: Smuul ei saa olla vastuoluline ja kompleksne isiksus, nagu valdav enamus meist on, vaid üksnes kas üdini hea või üdini halb.3 Eile vaatasin Facebooki: üks postitas Majakovski lapsepõlvepildi, mille peale teine karjatas kohe „Punane täi!“. Tunnen neid mõlemaid. Esimest ei ole põhjust kahtlustada Vene propagandas vms ja teist lausrumaluses, kuigi viimase reaktsioon täpselt selline paistab. Meenutagem, et Majakovski „Kuulake!“ Peeter Volkonski ja ROSTA Akende esituses oli meil 1987. aastal võimas poliitiline hümn võitluses Nõukogude korra vastu, mille ohvriks Majakovski ise samuti langes.

    Johannes Vares Barbarus on kindlasti kas geniaalne luuletaja või „punane täi“, sest ei ole ju ometi võimalik olla korraga valesid valikuid teinud kodanlust põlgav arst ja juunikommunist ning võimas luuletaja, üks olulisemaid eesti moderniste. Isegi enesetapp ei lunasta. Või võtame Konstantin Pätsi ja tema monumendi: Päts ei saa kuidagi olla korraga ülioluline sajandialguse poliitika­tegelane ning Eesti riigi asutaja ja autokraatliku režiimi juht, vapside liikumise hävitaja (jah, see on tema positiivne ja õige otsus), kes pidi keerulisel hetkel võtma vastu keerulisi otsuseid ja otsustas valesti. Või mine tea, äkki on olemas see ligi miljon inimest, kes veel eesti keelt kõnelevad üksnes tänu sellele, et ta lähtus rahva ja keele säilimise ideest riiki ohvriks tuues. Igal juhul on tegemist kompleksse ja vastuolulise isikuga. See ei puuduta üksnes inimesi, vaid ka n-ö elutuid objekte. Võtame Nõukogude mälestusmärgid: Maarjamäe memoriaal ei saa olla korraga imposantne maa­kunsti­teos, geniaalne skulpturaalne vorm ja problemaatiliste ajaloosündmuste monument. (Kummaline on see, et kõik need lõputu ohvri- ja kannatusnarratiivi viljelejad tahavad alati ise midagi hävitada ja lõhkuda.) Näiteid justkui võimatutest objektipiltidest võiks tuua veel ja veel.

    Kui ma mainisin, et selline ühiskondlik piirialane häire on midagi, mida olen täheldanud juba pikemat aega, siis soovitan soojalt ERRi portaalist üle lugeda nt 2018. aastal Toomas Sildami tehtud intervjuu Mart Helmega.4 On alles üle-eelmise parlamendikoosseisu aeg ja EKRE pole veel võimule tulnud. See algab Helme ühelt poolt justkui adekvaatse enesehinnanguga, et EKRE-l on parlamendis seitse kohta ja et seega see justkui väga oluline jõud ei ole, ning jätkab armulikult, et ei panekski NO99 teatri näitlejaid seina äärde, kui võimule tuleks, vaid võtaks neil lihtsalt raha ära. Seejärel kütab Helme ennast juba täiesti psühhootilisse ekstaasi ning leiab juba, et eriteenistused ehk „süvariik“, nagu ta neid nimetab, hoidsid valimisi oma kontrolli alla ning hoolitsesid selle eest, et ta sai presidendivalimistel üksnes 16 häält. Need väited panevad lõpuks ka kogenud ajakirjaniku sügavalt ohkama. Vähene häälesaak käib Helme nartsissistliku ego pihta, nii et ta asub seda põhjendama paranoilise kujutelmaga süvariigist. Tegelikult on küsimus palju tõsisem: EKRE puhul on tegemist niisiis parteiga, kes osaleb parlamentaarses poliitikas, kuigi selle füürer on ometi veendunud, et asju ei otsusta mitte parlament, riik ja valitsus, vaid süvariik! Retoorika jätkus isegi pärast seda, kui nad olid võimule saanud. Tekib küsimus, miks nad siis üleüldse parlamentaarses töös osalevad. Eesmärk saab olla ju üksnes küüniline: võtta välja raha ja palk – sest midagi ei ole ju võimalik niikuinii reaalselt korda saata, kui kõige üle otsustab süvariik. Eks ekspluateerita seda väikse inimese suhet poliitikaga EKREski: riik on justkui püha ja puutumatu, mille keele ja kultuuri kaitseks ollakse valmis kõik andma, ja siis jälle läbinisti mädasoo, mida juhib liberastlik süvariik. Või siis ei pane nad seda vastuolu ise tähelegi, mis iseenesest korreleerub samuti borderline’i sündroomiga.

    Piirialase isiksushäire üheks korrelaadiks on patoloogiline nartsissism, mida Žižek tõlgendab kui nõrga välja kujunemata ego reaktsiooni, kus isik jääb poolele teele psühhoosi ja normaalse Ego vahel.5 Kompensatsiooniks moodustub integreeriv patoloogiline suur Ego, mis koosneb kolmest elemendist: a) reaalne Ego – subjekt tajub ennast tõelise ja erilise subjektina, b) ideaalne Ego – ideaalne enesepilt, mida subjekt väärtustab, ning c) ideaalne objekt – ideaalne teine, keda patoloogiline nartsissist näeb iseenda minapildi laiendusena. Teine on taandatav kirjeldatavatele omadustele, eriti nendele, mis vastavad tema nartsissistlikele vajadustele. Nagu ütleb Žižek, vastab patoloogiline nartsissist küsimusele „Miks sa mind armastad?“ loeteluga koos põhjuste detailse kirjeldusega. Ja kui objekt kaotab mõne neist omadustest, siis kaotab ta ka libidinaalse staatuse. Patoloogilise nartsissisti loogika võtab kõige paremini kokku remark: „Mu kihlatu ei jää kohtingule kunagi hiljaks, sest siis ei oleks ta enam mu kihlatu!“ Iga viga ja eksimust ei nähta mitte ühe episoodina, vaid sümboolse korra kokkukukkumise väljendusena. Kihlatu on taandatud positiivsete omaduste loeteluks, mis samal hetkel, kui too lõpuks ikkagi hilineb, kaotab kogu oma staatuse ühel hoobil. Siinkohal on ehk paslik meenutada nt Tiit Ojasoo juhtumit, kui Ojasoo sai nuuti sõna otseses mõttes nii paremalt kui vasakult. Parempoolsed olid kindlasti õnnelikud, et kõrge lennuga lavastaja ning moraalimajakas, kelle kunsti nad ei mõistnud, jäi vahele ebamoraalse teoga; radikaalsed feministid nõudsid aga Ojasoo tühistamist Me Too liikumise laineharjal, justkui oleks Ojasoo Harvey Weinsteini või R. Kelley mastaapi kurjategija. Ühest isoleeritud vägivallaepisoodist, kus ohver soovis lepitusmenetlust ja mille raames Ojasoo endale korduvalt tuhka pähe raputas ning vabandas, ei piisanud paljudele. Vaja oli verd, sest lemmiklavastaja ei saa ju kunagi milleski eksida.6 Ja kui ta eksis, siis on kõik –seda eksimust ei ole võimalik integreerida tema objektipilti. (Andestada ju võiks, unustama ilmtingimata ei peaks.) Õnneks ei olnud tema saatus lõplik: ta lavastab edasi nii siin kui ka sealpool piiri. Tendents, et kompleksseid ja vastu­olulisi isikuid ja nähtusi ei käsitleta kogu nende keerukuses, on aga äärmiselt ohtlik.

    Piirialase isiksushäirega inimene on ebastabiilne, äärmuslikult ja põhjendamatult tundlik, moonutatud minapildiga. Nagu ütleb Žižek, oli 1940. ja 1950. aastatel, kui sündroom avastati, tegemist justkui võimatu kohtumisega psühhoosi-neuroosi teljel: ühelt poolt sai selgeks, et tegu pole psühhoosi juhtumitega (need indiviidid suutsid jätkuvalt osaleda ühiskonnaelus, vahel isegi väga edukalt, ja funktsioneerisid üleüldiselt väga hästi), ja ilmselgelt ei saanud neid seostada ka reaalsuskao või hullusega tavatähenduses. Need polnud ka hüsteerilise või obsessiivse neuroosi juhtumid, kuna patsientidel ilmnesid ilmselged psühhoosi sümptomid: paranoilised ideed, neurootilist repressiooni asendavad palju primitiivsemad kaitsemehhanismid (mustvalge ehk kõik-või-ei-midagi-mõtteviis, reaalsuse teatud aspektide eitamine jne) ja eriti patoloogiliselt aktsentueeritud nartsissism.7 Piirialase isiksushäirega inimesed lõpetavad statistiliselt sageli enesetapuga. Mis aga juhtub, kui selle häire all kannatab terve kultuur?

    Loe ka Anders Härmi „Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt“

    1 Veel võib piirialase isiksusehäire kohta lugeda siit: https://www.lundbeck.com/ee/patients/psychiatry/borderline-personality-disorder (vaadatud 27.04.2023)

    2 Slavoj Žižek, „Pathological Narcissus“ as a Socially Mandatory Form of Subjectivity, Borderline Syndrome. Energies of Defense, Manifesta III kataloog, Lubljana: Cankarjev Dom Ljubljana, 2000, lk. 234-255

    3 Kusjuures siinkohal ma ei süüdistagi niivõrd Smuuli bareljeefi eemaldamise algatanud Mait Vaiku, kuigi see mõte on mulle veider. Tema enda sõnul ei olnud eesmärgiks Smuuli tühistamine kirjanikuna, kuigi enamvähem sellena see välja kukkus, vaid üksnes stalinist-Smuuli bareljeefi eemaldamist, samas kui kirjanik-Smuul võiks alles jääda. Kas siis ei oleks võimalik mõelda sellest kui mälestusmärgist kirjanik-Smuulile?

    4 Toomas Sildam. Mart Helme: EKRE on valmis valitsusse minema, ERR, 24.01.2018 https://www.err.ee/676927/mart-helme-ekre-on-valmis-valitsusse-minema (vaadatud 27.04)

    5 Slavoj Žižek. Samas

    6 Eksimuse suurus ja mastaap ei olnud olulised, selles ülesköetud kontekstis mõõdeti vägistajaid, süsteemseid ahistajaid, onu Heinosid ja paari lolli märkuse tegijaid ühe mõõdupuuga. Võib piisata ka heidetud pilgust. Kellelgi tekkinud ebamugavustunne võis ja võib jätkuvalt olla piisav argument kellegi tühistamiseks.

    7 Slavoj Žižek. Samas

  • ,

    Miks kirjanikud tänaval ei ole?

    KADRI TAPERSON

    Minu lapsepõlves oli sõnal suur jõud. Neil oli selge tähendus ja tagajärg. „Ah, ta on üks keskmist sorti kultuurikiibitseja,“ ütles ema omaaegse muuseumi­direktori kohta, kui ma varateismelisena kellegi kohta küsimuse esitasin; „Mis ma ikka luuletan, kui Viiding on olemas,“ lasi sõnaosav sõber kõrvad lonti, sest luuletajate latt oli tollal nii kõrgel.

    Eluks ajaks sai selgeks, et keskmine ei tohi olla. Mõneti aitas mustvalget mõtlemist kinnistada ka lugemine, sest kirjanike majas kasvasidki lapsed raamatu­riiulite vahel ja enamik neist luges ka ohtralt. Varases eas, läbisegi ja valimatult lugemine on tegelikult muidugi hea –avardab maailmapilti, õpetab seoseid looma ja mõtlema, aga ajab asju sassi ka. Sinisilmne headusesse uskumine tuleb ka sealtsamast.

    Just Stop Oil aktivistid

    „Meie oleme Lenini lapsed,“ laulsin ma sisu peale mõtlemata oma palju­kannatanud literaatidest vanemate kohkumuseks veel enne Harju tänavale kolimist, sest lasteaiaharidus lõi väärtus­hinnangud korraks täiesti segi. Ehkki tollal polnud kombeks emotsioone omada, on mul vanemate pikaksveninud näod igavesti meeles.

    Raamatuid lugeval lapsel on ellu­jäämiseks draamat vaja. Kirjanike majas seda vahel ka sai. Aknast nägi, kuidas Niguliste torn põles ja majast korjati pärast fotokad ära. Ja tänavatäis noori liikus Tammsaare parki noorterahutustele, miilitsaautod kannul. Mõtlen, et okupatsioonivõimud olid päris kavalad, et kõik enam-vähem kombekalt käituvad kirjatsurad ühte majja koondas, neid valikuliselt pealt kuulas ja aeg-ajalt hoiatavalt näppu viibutas. Hoolimata teadmisest (mis nii üldine polnudki), et elame okupeeritud riigis, käitusid kõik ikkagi enam-vähem alalhoidlikult kui just „40 kiri“ välja arvata, mis üksvahe koridorides tiirles.

    Kuulun nende hulka, kes arvavad, et bareljeefide kangutamise asemel võiks teha midagi muud, midagi suuremat, nagu Tiit Ojasoo kusagil ütles. Smuul on ammu surnud, kas te ei tea? Nende hulka, kes arvavad, et kui mingisugunegi seosteloomise oskus on olemas, siis tuleb sekkuda, kui kellelegi liiga tehakse. Tõepoolest, ehk võiks protestida loomeinimeste sotsiaalsete garantiide poolt? See ei oleks ju ainult iseendale mõtlemine ja mugavus, vaid kõikide sotsiaalsete õiguste eest seismine.

    Aga aktivism pole üldse moes. Pigem on see vanema põlvkonna jaoks midagi pioneeride tegevuse sarnast. Kunagi oli loomeliitude pleenum ja iseseisvuse taastamisel oli kirjanikel suur roll, mõni läks ju riigikokku ka. Praegu pole loomeinimesi tänavatel üldse näha, nagu ei olekski asju, mis on absoluutselt valesti. Aga on ju. Noorte vaimne tervis ja koduvägivald ja kliimamuutused ja teiste liikide õigused jne. Me ei kujuta loomade kannatuste ulatust ettegi, aga kirjanike majast tuleb paremal juhul meeldetuletusi, et karusnaha kandmine on ju ometi traditsioon ja neid tuleb hoida. Eetiliselt mõtleva põlvkonna ees on Harju tänava maja luugid kinni tõmmatud.

    Enamikule kirjaoskajatele on tänaste noorte inimeste ärevus arusaamatuks jäänud. Ajakirjanik Toomas Mattsoni ühismeedialeheküljel läksid inimesed päris kurjaks, kui soovitasin ühe jutuvada kestel korraks mõelda, miks JSO (Just Stop Oil) aktivistid maalidele värvi viskasid (ja veel kord: maale ei kahjustatud). Probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ongi vaja vastuolulisi liigutusi teha, millega siis veel inimesed ükskõiksest olekust välja saab? Ainult kirjutamisega ei saa ju.

    Noortel on ilma värvi loopimatagi üldse ülearu keeruline. Pole lihtne käia reedeti kliimastreigil ja siis kodus kuulda, kuidas omal ajal küll nii ei tehtud. Noortest südametunnistusega veganitest on vahel lausa kahju. „Küll ta sellest välja kasvab,“ ütleb isa ja vanaema üritab lillkapsa vahele natuke hakkliha toppida. Kõige keerulisemad on muidugi need olukorrad, mil lugupidamine vanema põlvkonna vastu lausa kaob. Nii võib juhtuda näiteks ülikoolis, kus õppejõud ei ole kriitilise mõtlemisega ja kogu tema tarkus kaob hõike „Aga taimedel on ka tunded!“ kajades noorema põlvkonna jaoks lihtsalt ära.

    Mitmes nädalavahetuse ülevaatlikus raadiosaates jutustati juba mitmendat korda nimeta ja näota aktivistidest, kes sõitvat ühelt meeleavalduselt teisele valimatult kõige vastu protestides. Aimar Ventsel kirjutas ERRi uudisteportaalis ka: „Nad käisid omal ajal Tallinnas Õismäel hõberemmelga mahavõtmise vastu meelt avaldamas ja viisid autokaravanis makse Lätti“. Tõesti või? Praegu võib iga algatust riigile ohtlikuks nimetada, kuna on sõda. Ja selles on tõtt, ohtliku naaberriigi rõõmuks pole tõesti mõistlik autonoomiat taga ajada, aga kas me siis keerame kodanikuühiskonna mõneks ajaks kinni? Kinnitame nimekirja, mille vastu protestida tohib ja kuidas täpselt? „Küsi endalt, mille vastu, kelle konfliktile sa lihakeha lähed tegema?“ küsis ajakirjanik värvikalt raadiosaates, selgitades, et pole ju mõtet sõdida asja vastu, mis sind ennast ei puuduta. Aga mille vastu siis tohib? See on minu arvates ka ebaõiglane, et alati tuleks lahendustele orienteeritud olla. Kujutage ette, kui karusloomafarmide vastased oleksid peaaegu et provokatsioonile allunud ja pakkunud farmipidajatele välja uued tegevusalad. Siis oleks küll palju nalja saanud, sest noored ei tunne ju maaelu ja põllumajandust ja ei tea, kust toitki tuleb jne.

    Natuke hulle on ju alati ja igal pool, loomaõiguslaste seas on näiteks üks mees, kes aeg-ajalt tõrvikurongkäikudele ära eksib ja pärast omadele selgitab, et talle lihtsalt meeldib trummi taguda. Aga las taob siis, harjuge ära, selline see demokraatia on.

    Eelmisel nädalal rääkis loodusemees Tiit Leito Hiiumaal Kassari rahvamajas sellest, et väärtushinnanguid tuleb muuta, muidu loodust ei hoia. Leito on palju ebamugavam looduskaitsja kui meditatiivse mõjuga Fred Jüssi, keda rahvas armastab. Tema juba hinnanguid ei anna ja muutustele ei õhuta. Rahutud, otseütlejad, muretsevad, muutustele kutsuvad ja hüvedest loobumist soovitavad kaitsjad rahvalemmikuks ei saa. Ehkki just vähem tarbimine on ilmselt ainuke asi, mis üldse aitab.

    „Miks nad aru ei saa?“ kõlab aktivistide hulgas liigagi tihti peaaegu et retoorilise küsimusena. Sotsiaalse õigluse eest võitlevad (oh missugune tugev sõna, no kas peab nii emotsionaalne olema) aktivistid ei oota süsteemsete muutuste tuge niivõrd järjest rohkem toimetuleku­raskustes rabelevatelt inimestelt, kellel on keeruline kaugemale vaadata, vaid laia silmaringiga, paljulugenud ja üleõppinud loomeinimestelt, keda ei tohiks kammitseda mugavus ja ametiau, vaid kes lõpuks ometi võiksid kasutada oma sõna ja vabadust millegi elumuutva jaoks.

  • Parandamatu kihk kõrgepingeliinil kõndida

    LIIS RULL

    Kuigi nii mõnedki kirkad aprillikuised kontserdielamused avanesid senitundmatul näol, olgu tegu täiesti värskelt valminud või kevade tuules uue palge saanud muusikaga, pakkusid samavõrra hargnevat mõtteainest ka juba varasemates tõlgendustes pikemat aega teisenenud teosed.

    Mis juhtub, kui kokku saavad kaks XX sajandi tõelist stiilisegude sõlmpunkti ehk punk ja džäss? Võimaluse vastuseid otsida pakkus Ühendkuningriigi bändi WorldService Project kontsert aprillikuu esimesel päeval klubis Philly Joe’s.

    Punk on oma plahvatuslikust sünni­hetkest saadik olnud minu arvates kahtlemata üks kõrgema energiatasemega muusikažanre. Kui ansambli uut albumit tutvustavates palades võis leida praeguseks välja kujunenud postpungile iseloomulikke retki meloodilisematele radadele ning pungile mõneti paradoksaalselt omast hümnilikkust, siis nii-öelda ürgse pungi vaimu hoidis ülal hoopis bändiliikmete füüsiline kohalolu laval: liigutustes kajastus alaline rigiidsus, mis ei lasknud publikul unustada kahe žanri vastuolulisust. Postpunki on lähiaastail läbimõeldud ja paljukihiliste džässimõjutustega edukalt vürtsitanud ka näiteks sellised maailmanimed nagu Black Country, New Road ja Black Midi. WorldService Projecti puhtinstrumentaalsete vahenditega edastatud ühiskondlikud kommentaarid kandsid aga maailma praeguses olukorras õnnestunult mitmetahulist piiride ületamise soovi – sama kõlas vahemärkustes ka bändi liikmete huulilt.

    Esiettekannetest tulvil Eesti muusika päevade sümfooniakontserdi tipphetk oli festivalitellimusena valminud Evelin Seppari klarnetikontsert „Kraft“, kus astus solistina üles ERSO klarnetirühma kontsertmeister Soo-Young Lee (ERSOt dirigeeris Normunds Šnē).

    Ülestõusmispühade ajal publikuni jõudnud ERSO ja Eesti Kontserdi suurprojekt koondas lavale muljetavaldava hulga muusikuid, et esitada Giuseppe Verdi seitsmeosaline kontrastiküllane rahupalve lahkunud hingedele. „Reekviemi“ on autori loomingus ülekaaluka ooperižanri foonil saatnud aegade­ülene arutelu, kas tegu on ooperliku teosega või tuleks seesugust seost iga hinna eest vältida. Surnumissa sisulise jõulisuse tõttu tekib paralleel kergesti. Ent kuivõrd tegu on siiski üldinimliku, mitte tegelastepõhise dramatismiga, jäi Vanemuise kontserdisaalis pärast teose kuulamist minu kõrvus enam kajama terviku sümfooniline mõõde. Religiooni ambivalentselt suhtuva helilooja puhul kerkib teatraalsus küll rohkem esile, ent kuna see on ühe hinge konfliktidest räsitud teekonna kajastamise teenistuses, mõjub teos veenvalt ka rangelt teoloogilise rõhuasetuseta.

    Mitme koori lauljatest kokku pandud koor (Eesti Rahvusmeeskoor, Vanemuise ooperikoori ja Voces Tallinna naishääled ning vabakutselised naislauljad) toimis tasakaalustatud ja ühtse organismina: veel viimases osas „Libera me“ sai publik rõõmu tunda polüfoonilise arenduse kooriliinide selguse üle. ERSO Risto Joosti käe all mängis välja nii faktuuri laiaulatuslikkuse kui ka Verdile iseloomulikud orkestratsiooninüansid. Kuigi niivõrd tohutu teose puhul oli iga vokaalsoolo oodatud sündmus, väärib eraldi esiletõstmist metsosopran Monika-Evelin Liiv, kelle esitust kroonis nauditav tekstitunne(ta)tus, nüansseeritus ning veenvus tunderegistrites ja värvipaletis, samuti oli ta alati vääriline ansamblipartner teistele solistidele.

    Kas klišeesid tuleks kunstis õigupoolest karta ja kahetseda või tohib neisse ehk ka kiinduda? Vaiko Epliku kaheteistkümnenda albumi „Klišeed“ kohta saab öelda, et see mitte üksnes ei flirdi tuttavlikult magusate leierdustega, vaid hoiab neid juba alguses südame ligi, puistates klišeesid oma 40minutilisel teekonnal teadja muigega kõikjale. Albumi materjal on autorile iseloomulik, Eplik ja ansambel Eliit esitasid neid publikule esimest korda. See tekitas huvitava olukorra, kus uusi (ent juba nii tuttavaid!) lugusid mängides oli alguses tajutav teatav rabedus – kontsert algaski samas võtmes instrumentaalpalaga „Algajad“. Tundus, et Tartu Uues teatris uute lugude saatel tagasihoidlikult kaasa õõtsunud publik oli värske albumi roosamannakarva suhkruvatilaadses pilves hõljumisega küllaltki päri, seega jäi esitluskontserti saatma tasase kulgemise meeleolu. Kui laulu „Kamoon Uno“ avasõnades laulab Eplik, et tema ainus täitumatu soov on, et „kõigil meist võiks olla hea igal pool“, ei saa ju kedagi vabalt valitud pastelses eskapismis süüdistada –kes teab, mil armastus lõpuks maailma päästabki.

    Kui Vaiko Epliku plaat on juba ilmavalgust näinud, siis sel aastal tasub põnevusega oodata 2020. aastal alguse saanud Theodor Singi ja Momir Novakovići duo esikalbumit. Akordion ja tšello ei kohtu Eesti muusikas sugugi esimest korda: Tartu kontserdil „Rhythms of Doubt“ kõlanud paladest on 2020. aastal valiku helikandjale talletanud ka Andreas Lend ja Allar Jakobi. Singi ja Novakovići duo puhul väärib aga mainimist tõsiasi, et peaaegu kõigi kõlanud lugude seaded pärinevad akordionist Momir Novakovićilt. Repertuaari valitud haruldus, esimene osa Schuberti a-moll sonaadist, mis on kirjutatud klaverile ja nüüdseks unustuse hõlma vajunud arpeggione’le, oli kahe pilli tämbrite köitev kokkusulamispunkt. Kuna klassikaline akordion on laiema publiku silmis siiani pill, mis peab end justkui tõestama, et üldse n-ö jalg kontserdisaali ukse vahele saada, oli kõiki otsekui muigvel mässumeelsuse ja mängulisuse hetki (sealhulgas ka Piazzolla „Unustuse“ laia kaarega rubato’s mängitud meloodialiini) rõõm kuulata. See ei tähenda aga, et duo suhtuks esitatavasse materjali kuidagi üleolevalt, vaid vastupidi – lavalt peegeldus kuulajateni hingestatud teadlikkus esitatavast.

    Kuivõrd Grigorjeva „Palve“ („Molitva“) on Singile tuttav juba esitusest koos Eesti Rahvusmeeskooriga, kerkis üles küsimus, mida erilist pakub esituspartnerina akordion. Akordion näitas end tšello sügavhapra ning imeliselt tabatud paluva tooni kõrval kammerliku ja paindliku kaaslasena. Seesugune suhe ilmestas kogu kontserti: duos jäi mõlemale poolele alati ruumi, samal ajal avaldus ka see, kuidas pillid registrite poolest teineteist täiendasid.

    Juba rohkem kui veerand sajandit Šveitsis elanud lauljatar ja helilooja Ingrid Lukas tõi koos bändiga kevadisele „Jazzkaarele“ Tartusse kaasa kosmopoliitse maiguga džässi, ent kõige mõjuvamana tõusis kontserdil esitatu seast esile siiski oma juurte juurde pöördumine –eesti regilaulu imelised folktronica-töötlused. Lukas segas regilaulu kordusmotiivides peituva loitsuliku sügavuse esmalt kergelt björkiliku vokaaliga, ent jõudis palade arenduses teatavast naiivsusest intensiivse mantralikkuseni. Omaette imetlusväärne oli kuulda, kuidas bändi ülejäänud naisvokalistid suutsid regilaulule omast maneeri suurepäraselt tabada ja esitada. Kolme lauljatari vokaal võimaldas avarduda ka paljukihilisel harmoonial.

    Kui pärast aasta alguses murdlainena publikut raputanud „Macbethi“ nägemist tundsin kipitavat kahjutunnet, et Lepo Sumera sümfooniline muusika kõlab kontserdisaalides pigem harva, siis Eesti muusika päevade ERSO kontsert täitis kahtlemata ühe mu südame­soovi. Sumera kuuenda sümfoonia tõlgendusega käib kaasas paratamatu postuumsuse pitser, kuid endalegi üllatuseks leidsin ka peaaegu kõigis teistes kõlanud teostes (Maria Rostovtseva „Calcium Cooke 1959“, Santa Ratniece „Oreool“, Evelin Seppari „Kraft“ klarnetile ja orkestrile ning Tatjana Kozlova-Johannese „Tumedad tiivad“ löökpillidele ja orkestrile) mõningaid (meele)olustikulisi sarnasusi ning ärevuse ja pingestatuse allhoovustega sarnast mõtteliini. Kõige selgemini väljendus see siiski kuuendas sümfoonias: kui teisi teoseid ilmestab ajutine fragmentaarsus, siis Sumera punutud pinevus­kangas võivad üksikud niidid suurest pingest järele anda, ent tervikuna on see katkematu. Sumera viimaseks jäänud sümfooniasse on kirjutatud samalaadne äreveksistentsiaalse rahutuse tunnetus nagu vaid mõnda aega varem valminud tšellokontserti.

    Esiettekannetest tulvil kontserdi tipphetk oli festivalitellimusena valminud Evelin Seppari klarnetikontsert „Kraft“ (’võimsus’ või ’jõud’). Teose suurimat sisendusjõudu kätkeb solisti­partii – see on tajuda juba kõlapildi algustumeduse varjudest esile kerkides. Lõpu lähenedes asus solist aga pingete haripunkti jõudmisele järgnenud lööklainest toibununa taas kõigepealt tasakaalu otsima. Faktuuri muutlikkusest hoolimata kehastas solist Soo-Young Lee otsekui alati kindlas suunas liikuvat teejuhti, kuigi neljaosalise kontserdi kõikehõlmaval teekonnal sai temagi muu hulgas läbi elada piinatud huiletena mällu sööbinud afekti­seisundeid. Kõikehõlmavus pole siinkohal sugugi superlatiivne määratlus, sest esimene ettekanne oli nii jäägitult endassehaarav ja detailiküllane, et mõtted keerlesid veel pikalt teose ümber. ERSO klarnetirühma kontsertmeister Soo-Young Lee, keda silmas pidades klarnetikontsert on kirjutatud, lummas üdini dünaamilise esitusega – sellisest mängustiilist oleks keeruline mitte inspireeruda. Iseäranis sümpaatsed olid hetked, mil orkestri –eriti selle klarneti­rühma – ja solisti vahel leidis aset tundlik vastastikune peegeldamine.

    Tagasivaates tundub aprillikuu võtvat justkui klassikalise arendusega vormi: see algas efektse ekspositsiooniga, mis otsis vahepealsetes rännakutes oma paiguti killustunud olemusele kinnitust, kuni jõudis lõpuks justkui pingest särisevaid elektriliine oma haardesse suruva kulminatsioonini. Kuigi otsisin seekord just piiriseisunditeni viivat ja istmeservale sundivat elamust, saab sellelt teekonnalt kaasa võtta tõdemuse, et ka (meisterlikke!) klišeesid ei tasu mõtlematult maha kanda.

  • Lima, karvad ja pisarad

    STELLA MÕTTUS

    Maria Kapajeva näitus „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Vana-Võromaa Kultuurikojas kuni 7. V, Jaanus Eensalu näitus Võru Linnagaleriis 10. III – 1. V, Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi „Naisteta küla“ Võru Liiva-ATEs 4. II – 2. IV, Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ Kogo galeriis kuni 20. V, Tanel Veenre näitus „EX POST“ Draakoni galeriis 6. – 29. IV, Kadri Liis Räägu näitus „Exopoiesis“ Hobusepeas 5. – 30. IV, Keiu Krikmanni ja Darja Popolitova kureeritud näitus „Loomulikult see ei ole nii“ tarbekunsti-ja disainimuuseumis kuni 11. VI, Diāna Tamane „Meri, see oledki sina“ Tallinna Linnagaleriis kuni 4. VI.

    Kultuuritöötaja paradoks on, et ta ei jõua kunagi ühelegi näitusele, mille korraldamise juures ta ise ei ole olnud. Võib-olla lahtioleku viimase päeva viimasel tunnil, aga seda ka heal juhul. Sellepärast oli huvitav ühe kuu jooksul külastada võimalikult palju näitusi. Endalegi üllatuseks jõudsin käia kolmes linnas rohkem kui kümnel näitusel.

    Ausalt öeldes ei olnud küll midagi, mis mind oleks sügavalt liigutanud ja veel kolm nädalat hiljem argimõtteid segaks. Aga ärge saage valesti aru, huvitavat oli palju ning enamasti lahkusin muiates.

    Et mu eesmärk oli aprillikuu näitustest kokkuvõte teha, märkasin, et olin olnud külastuste suhtes valiv. Kaalukausile jäid kaua tehtud ja keerulised projektid. Nendest üks oli Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Vana-Võromaa kultuurikojas, mis koosnes saali täitvatest pisikestest vanadest eestlaste fotodest, mille Kapajeva aastaid tagasi ühe ameeriklase käest oli eBay kaudu ostnud. Doktoritöö raames on kõik need fotod üksipulgi läbi uuritud, näotuvastussüsteemist läbi lastud ning muuseumide kogudest lisamaterjali juurde otsitud. Tore oli näha, et pärast Kumu projektiruumi on näitus hoogu juurde saanud ja mõnelegi tekstile on lisatud Võru seoseid, mis kindlasti siinseid elanikke puudutab.

    Võru Linnagaleriid külastades tuli meelde, kuidas mõni aeg tagasi rääkisin sealse direktoriga ühest vanast DeStudio näitusest, mis omal ajal oli furoori tekitanud. Privaatseid kehaosi meenutavad fotod võeti vanemate töötajate nõudmisel maha ning mõnda aega teati Võru kultuurimaja kui paika, kus näitusi tsenseeritakse. Sellepärast kerkisid pähe küsimärgid, kui nüüd nokupilte täis näitusel ringi kõndisin. Ma ei tea, kuidas Jaanus Eensalu sellega hakkama sai, arvestades, et abielude registreerimine oli linnavalitsuse ruumidest kultuurimajja ümber tõstetud.

    Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi „Naisteta küla“ näitusele jõudsingi täpselt viimasel päeval. Liiva-ATEsse sisse astudes sattusin ukrainlaste värviteraapia töötuppa, mis mind juba enne keldrigaleriisse jõudmist õigele lainele seadistas. See tunne, mis mind valdab iga kord, kui päikeselise ilmaga koeraga rahulikus piirkonnas jalutan ja ilusaid maju imetledes järsku varjumispaiga oranž-sinist silti märkan, valdas mind ka näitusel. Midagi, mis nagu puuga pähe lööb ja klombi kurku tekitab.

    Kristina Õllek on „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ toonud Kogo galeriisse vahelduseks midagi hüperteaduslikku, faktiküllast, aga ka eksperimentaalset, sest soola või limaga tööd osutavad autoritehnika keerukusele. Näituse idee paneb kahtluse alla kõik, mis merebioloogias praegu toimub ning mõtestab ümber ka kunstniku rolli. Keskkonnaprobleemidest rääkimiseks ei pea olema teadlane. Küll aga õpetaja, aktivist, streikija, kunstnik või keegi teine, et hääl teadusringkonnast kaugemale kostaks.

    Tallinnas Draakoni galeriis ootas mind Tanel Veenre väljapanek ja näitusesaalis tõusid mul korraga kuklakarvad püsti. Nimelt oli minuga samal ajal galeriis ringi uudistanud paarike postamentidelt nupud üles leidnud ning näppisid neid seal usinalt. Nupuvajutusest pääsesid valla orelivilede läbilõikavad helid, mis näitusesaalis vastu kajasid. See raputas mind täielikult ning sööstsin välgukiirusel näituseteksti lugema. Mis asi see on? Miks need nii koledat häält teevad? Aa … geniaalne!

    Kadri Liis Räägu näituse „Exopoiesis“ tööd minu vaimusilmas nälkjate kombel mööda seinu ja põrandaid venimas, limaseid radu maha jättes. Anna Mari Liivrand

    Paar sammueemal Hobusepeas sattusin alternatiivsesse universumi. Tundsin ennast nagu laps kommipoes. Tahaks ju neid silikoonist (?) vorme, mis veidi stressipalle või silikoonrindu meenutavad, näpuga torkida. Austusest kunstniku vastu ning eeldades, et kõik teised seda niikuinii salaja teevad, võitlesin oma esmaste instinktidega. Naljakal moel hakkasid kõik Kadri Liis Räägu näituse „Exopoiesis“ tööd minu vaimusilmas nälkjate kombel mööda seinu ja põrandaid venima, limaseid radu maha jättes. Eks väljamõeldud maailmadega tegelevad pea kõik kunstnikud, tuues näitusesaali fantaasia ilminguid, aga Hobusepea näituse puhul ma ei mõelnud sellele. Ma ei arvustanud kunstniku idee headust, vaid sulasin sellega ühte.

    Tarbekunsti- ja disainimuuseumis küll enam Jaanus Samma projekti ega ka midagi muud alumisel korrusel väljas ei olnud, aga see andis võimaluse püsiekspositsiooni ruumid läbi käia, uue projekti „Kas sul on see kodus?“ üle mõtiskleda ning kilumustriga diivanil jalga puhata. Veidi ka mõtteid koondada, sest projektiruumis äsja avatud Keiu Krikmanni ja Darja Popolitova kureeritud näitus „Loomulikult see ei ole nii“ pani mind mõtlema näituste koostamisvõimaluste üle. Nagu ka juba mujalt olin kuulnud, siis eyecandy ja eyecandy only, ja ma nõustusin. Liiga palju suuri sõnu liiga väikese näituse jaoks, kuigi mõtted on head ja tegijad ägedad.

    Sama armas oli Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud Diāna Tamane „Meri, see oledki sina“. 2022. aastal neli suurt isikunäitust korraldanud Tamane on nüüd juhtme seinast välja tõmmanud ja tagasi primitiivsete loomeprotsesside juurde pöördunud. Kui ei teaks, et Tamane on üle töötanud ja loominguliselt tühjaks pigistatud, võiks näitust vaadata kui külmkapijoonistuste või vesivärvipintslite pesemise paberite kogumikku. Aga mulle räägib see loo puhkusest, pausist, endaga aus olemisest ja kriisiga tegelemisest. Kuigi ma ei  ole kindel, kas jälle ühe näituse planeerimine ja teostamine sellele kaasa aitas.

    Aitäh, tunnen ennast jälle inimese moodi! Mõned ägedad üllatused ja nimed (Kadri Liis Rääk), kellel tuleb silm peal hoida, siiski olid. Imelikul kombel näen näituste vahel ühisjooni vähe, aga see on väga värskendav. Tehniliselt küljelt paistab trendikas kasutada lima ning karvu tööde peal või sees. Arvan, et kohtun nendega peagi jälle.

     

     

     

     

     

     

     

  • Apteeker Melchior. Viimne reliikvia

    JOHANNES LÕHMUS

    Kui Indrek Hargla raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“1 põhinev mängufilm ligi aasta tagasi esilinastus, vajasid kinod pärast pikka koroonaaegset virelemist seda ekraniseeringut nagu õhku. Just Elmo Nüganeni lavastatud Melchiori-triloogia pidi publiku tagasi saalidesse meelitama. Selle ootuse täitsid filmitegijad eeskujulikult, sest vaatajaid on jagunud nii suurtele kinokettidele kui ka väiksematele väärtkinodele, lisaks suurele arvule kooliõpilastele, keda on järjepanu XV sajandi esimesel poolel Tallinna vanalinnas aset leidvaid mõrvalugusid vaatama viidud. Täpsest vaatajaarvust ja võimalikest rekorditest pole siin mõtet pikemalt kirjutada, kuna oskusliku turunduse abiga on filmi avalike suhete osakond ilmselt ära kasutanud kõik võimalused, et Melchiori-filmide sõnumit maksimaalselt võimendada. Triloogia saavutused meie filminduses on kenasti dokumenteeritud ja huvilistele vabalt leitavad. Igatahes on apteeker Melchior Wakenstede oma vanalinna tuuridega märkimisväärselt turgutanud Eesti filmielu.

    Apteeker Melchior (Märten Metsaviir) ja Keterlyn (Maarja Johanna Mägi), kodumaise krimitriloogia armastajapaar.      Kaader filmist „Apteeker Melchior.

    Statistilistest ja turunduslikest kordaminekutest märksa huvitavam on pärast esimese osa linastumist ilmunud filmiajakirjanike käsitlustest2 inspireerituna kõrvutada põhjalikumalt Melchiori-filme „Viimse reliikviaga“3. Esmalt vajab selgitamist, miks on selline võrdlus ebaaus mõlema võrreldava suhtes. Teiseks on nende kahe filmi loomise vahel ka palju sarnaseid jooni, mis väärivad väljatoomist ning õigustavad ehk teatavate paralleelide tõmbamist. Ning kolmandaks peitub subjektiivne tõde ilmselt Elmo Nüganeni ja Grigori Kromanovi filmide sisulises erinevuses ja selles, kuidas üks neist on 53 aastat pärast esilinastumist jätkuvalt kõigi aegade suursuguseim Eesti seiklusfilm ning ülejäänud kolm saavad aja jooksul loodetavasti esimeseks ambitsioonikaks teetähiseks mõrvamüsteeriumi krimižanri aina oskuslikumal edasiarendamisel. Ilmselt võib suurte vastuväideteta tõdeda, et kuigi need kaks keskajal aset leidvat filmimaailma on üles ehitatud eri vundamendile, on need kõige ambitsioonikamad filmiprojektid, mida meie filmitegijad eestlaste originaalloo põhjal emmal-kummal sajandil on teinud.

    Kolm ebatasasust

    Ei ole midagi halba kahe erineva autori loodud kunstiteose võrdlemises, sest iga töö peaks ju kõnelema iseenda eest ning millegi loomine sünnitab ka põhjuse loodut kõrvutada sellega, mida on varem tehtud. Eriti arvestades, et keskajafilme tehakse meil haruharva. Samuti ei tohi mööda vaadata „Viimse reliikvia“ ja Melchiori-filmide kontekstist, sest majanduslikud proportsioonid on tugevalt vanema filmi poole kaldu. „Viimne reliikvia“ sündis Nõukogude Eestis ja rahastus tuli otse NSV Liidu pealinnast Moskvast, mis tähendas, et iga projekt pidi läbima tohutu pika ametkondade ja institutsioonide kadalipu, enne kui üldse sai midagi tegema hakata. Institutsioonide heakskiit tähendas aga suhteliselt häid rahalisi võimalusi (tavaliselt ka dublaaži kõigi liiduvabariikide keeltesse) ning ligipääsu tohutule kinoturule – 1970. aastal, kui esilinastus „Viimne reliikvia“, elas NSV Liidus üle 240 miljoni inimese ehk ligi 7% kogu maailma toonasest rahvastikust –, kus nõukogude „vennasrahvaste“ toodetud filmid olid ilmselges soosingus. Nende võimaluste avanemiseks tuli filmitegemises minna Moskvaga kompromissile või võim üle kavaldada.

    „Viimse reliikvia“ toimetaja Lennart Meri ja Tallinnfilmi stuudio peatoimetaja Lembit Remmelgas suutsid koos stsenarist Arvo Valtoni ja režissöör Gri­gori Kromanoviga saada filmile üle kahe korra rohkem raha kui toona tavaks. Sulev Teinemaa on „Viimse reliikvia“ eelarveks märkinud 750 000 rubla4), mis on Jaan Ruusi keskmise palga põhjal tehtud arvutuskäigu järgi5 tänapäeva vääringus umbes 8,4 miljonit eurot. Sellega sai teha suurejoonelise mõõga ja mantli žanris seiklusloo väga eriilmelistes võttepaikades, suurte massivõtete ja võitlusstseenidega, kus millegagi tagasi ei hoita. Imekombel õnnestuski kõik sedavõrd, et esimesel aastal käis „Viimset reliikviat“ Eesti kinodes vaatamas 772 000 vaatajat ja üle kogu Nõukogude Liidu 44,9 miljonit inimest6, filmist kirjutatakse siiamaani iga natukese aja tagant artikleid ja teos polegi hakanud veel ajale jalgu jääma. Pigem tekib iga kümnendiga juurde kihte, mida selles tempokas filmis on märgatud.

    Melchiori-triloogia kolme filmi koondeelarve 6 miljonit7 ei ületa isegi läbi aegade kalleima Eesti Vabariigi täispika filmi „Kapten Morten lollide laeval“8 eelarvet – 7,2 miljonit eurot. Niisugune võrdlus „Viimse reliikviaga“ on karjuvalt ebaaus, kuna filmid pidid toime tulema täiesti erinevates rahalistes kategooriates ja Melchiori filmitegijate võimalused keskaegset vaatemängu pakkuda olid piiratud.

    Filmid on ebavõrdsed ka žanrilt. Melchiori-film on pigem kammerlik kriminull, kus püütakse võtta viimast keskaegse Tallinna siseruumidest ja hoovidest. Pinget püütakse luua ühele peategelasele keskendudes, kelle teele paisatakse mõrvu, salasepitsusi ja hulgaliselt kõrvaltegelasi. Iga osa alguspunkt on kellegi mõrv, teemat arendatakse kobarais karaktereid tutvustades ning paljusid neist ka hukates, ja lõpplahenduseks on alati mõrvari paljastamine ilma liigse keskendumiseta tõendusmaterjalile. „Viimne reliikvia“ on aga klassikaline tugevate romantiliste elementidega seiklusfilm, kus toimub pahade ja heade kõrgete panustega mõõduvõtt. Taustal hargneb lahti kahe peategelase armulugu ja kõik see toimub ülimalt tempokalt, üsnagi vägivaldselt ja tugeva humoorika alatooniga. Nende kahe filmimaailma sisuline taotlus on täiesti erinev, kuigi vormiliselt on eesmärk sama – pakkuda vaatajale kvaliteetset meelelahutust.

    Kolmandaks loob ebatasasuse ka filmi tegevuspaigaks valitud ajastu. „Viimne reliikvia“ on tehtud Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“8 ainetel. Sündmustik areneb Liivi sõja ajal XVI sajandil, umbes 1570. aastatel. Filmi õhkkond on väga sõjakas, aga vabadust ihkav ning tegelasi ümbritsev ja nende keskkonnaga kaasnev konflikt on vaatajale väga selgelt tajutav. See on sajand, millele on tänapäeva ajalooõpikutes pühendatud terve peatükk. Apteeker Melchior aga askeldab XV sajandi esimesel veerandil, mida on samas ajalooõpikus lakooniliselt kirjeldatud ajana, mil „hakati enam-vähem regulaarselt maapäevi korraldama“9. See on Jüriöö ülestõusu ja katkuepideemiate vahepealne aeg, kui ajastuomane vastasseis puudub ning filmitegijatel tuleb see ise välja mõelda.

    Kolm ja rohkemgi sarnasust

    Nende kahe filmimaailma lavastajate Elmo Nüganeni ja Grigori Kromanovi taustsüsteemides on teatavat sarnasust. Mõlemad on hariduselt näitlejad, Nüganen õppis Tallinnas ja Kromanov Moskvas ning kumbki neist pole näitlejana nii tunnustatud kui lavastajana kinos või teatris. Kui Nüganeni puhul on ilmselt ülekaalus teatritööd, siis Kromanov oli ennekõike filmirežissöör. Mõlema filmograafias on peaaegu eranditult kassahitid, mis on alati olnud aasta vaadatuimate filmide edetabelis. Nii Nüganen kui Kromanov valivad mastaapseid ja suursuguseid filme, mida väikese Eesti filmitootmine saab endale lubada umbes kord kümne aasta jooksul. Nad mõlemad on justkui äravalitud, kelle filmid meelitavad alati massid kinno.

    Nüganeni ja Kromanovi seob veel ka see, et kumbki ei olnud esimene valik. Enne kui produtsendid Kristian Taska, Esko Rips, Diana Mikita, Armin Karu, Tanel Tatter ja Veiko Esken hakkasid koostöös Indrek Harglaga apteeker Melchiorist filme tegema, pidi selle ülesande enda peale võtma Peeter Urbla nii režissööri kui ka produtsendina. Tema tootmisfirmal Exitfilm oli Eesti filmi instituudist 2016. aastaks olemas isegi kinnituskiri tootmistoetusele. Enne Kromanovi oli „Viimse reliikvia“ režissööri kohta pakutud nii Kaljo Kiisale kui ka Jüri Müürile, kes mõlemad sellest loobusid.

    Samuti väärib märkimist mõlema projekti ambitsioonikus, kuna väga suurelt on ette võetud žanr, milles varasemad kogemused puuduvad. Tuleb tunnustada produtsentide ja lavastajate julgust teha midagi esimest korda. Enne „Viimset reliikviat“ ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud ajaloolist romantilist seiklusfilmi ja enne Melchiori-triloogiat ei olnud meie filmitegijad kohaliku originaalloo ainetel püüdnud nii suurejooneliselt lahendada mõrvu ja müsteeriume ega ka teha triloogiat korraga. Vahet pole, kas need filmid meeldivad või mitte, siinset filmindust rikastavad nad juba puhtalt oma olemasoluga ning loovad väärtusliku kogemusepagasi, mille najal edaspidi teisiti, paremini, omapärasemalt neis žanrites lahendusi otsida ja lugusid jutustada.

    Lisaks on loomulikult sarnaseid jooni tegelaste välimuses. Vaata kõrvuti näiteks „Timuka tütre“10 kardinal Niderit (Markus Luik) ja „Viimse reliikvia“ vend Johannest (Rolan Bõkov) ja kui hästi on õnnestunud ajastukohase keskkonna loomine, malemängu ja pühameeste mõttetöö sidumine või võimalikult rohke lihtsasti mõistetava huumori loosse põimimine. Rääkimata sellest, et mõlemad filmid on dubleeritud võõrkeelde miljoneid võõramaalasi silmas pidades, on suuremal või vähemal määral inspireeritud kirjandusteostest ega ole vahetult pärast linastumist olnud oma meelelahutuslike elementide tõttu kriitikute lemmikud.

    Erinevus rikastab

    „Viimne reliikvia“ töötab tänu elementidele, mille puudumine pärsib apteeker Melchiori mõjuvust ja kaasahaaravust – duellid, tagaajamised valgetel hobustel, hea ja kurja võitlus kõrgetele panustele, unustamatu armastuslugu, suursugused massistseenid ja meeldejäävad kõrvaltegelased, kes ei vaja nimepidi tutvustamist, vaid keda avatakse tegevuse, liikumise ja vastasseisude kaudu.

    Kuna Melchiori-filme turundatakse otsekui täiesti uue kvaliteedi toojana kohalikku meelelahutuslikku filmikunsti, tekitatakse ootus, mis jääb täitmata – lootus, et mingil imepärasel viisil on vanalinna müüride vahele veelgi osavamalt ära mahutatud kõik need elemendid, rääkimata Tõnu ja Uno Naissoo muusikast ja Paul-Eerik Rummo laulusõnadest, mis väljendavad ka filmi vabadusepüüdlust Nõukogude Liidu repressiivsetes tingimustes.

    Kõik senised kolm Melchiori-filmi on olnud hoopis teisest puust. Kuna ma ei ole Indrek Hargla teoseid lugenud, siis ei oska ka öelda, kui palju on filmide jaoks tema raamatute süžeed muudetud, kuid osutamine kui XXI sajandi „Viimsele reliikviale“ või professionaalse turundusega ootuste kõrgele kruvimine ei ole nende filmide nautimisele kindlasti kaasa aidanud. Samal ajal on see taktika olnud ilmselt määrava tähtsusega, nii et esimest kaht triloogia filmi jõudis kinno vaatama kokku üle 200 000 inimese.

    Kõigist kolmest Melchiori-filmist paistab läbi, et kui kirjanduslikult on siinse peategelase sisemaailma võimalik väga rikkalikult edasi anda, on filmis probleemiks see, et Melchior põhiliselt jälgib, mis tema ümber juhtub ise sündmustesse sekkumata.

    Veelgi keerulisemaks teeb kaasaelamise see, et filmisündmustele tähenduslikkuse andmise – kas mingisuguse põneva tausta avamise või olulise kõrvaltegelase müstifitseerimise, kas või kirgliku armastusloo – asemel otsustatakse vaataja mõrvade ja kõrvaltegelastega üle ujutada. Anonüümsetele surmadele kinoekraanil on raske kaasa tunda, kui need toimuvad sagedusega kord kümne minuti tagant, toomata kaasa muud tempo- või õhkkonnamuutust peale selle, et Alo Kõrve kohtuhärra hakkab kiiremini naljadega pommitama.

    Kolmanda filmi ajaks on laipade ümber tiirlemine juba sedavõrd automatiseeritud, et isegi kogu filmiseeria kõige sümpaatsema tegelase täiesti külmavereline tapmine ei too kaasa mitte mingisugust meeleolumuutust, kuigi see peaks olema oma tähenduselt sündmus, mis vallandab 1423. aasta Tallinnas tormi, mida ei ole enam võimalik apteegiukse taha sulgeda ja mis võiks mõjutada kogu filmiseeriat. Kahjuks jääb Elmo Nüganeni kolme esimest apteeker Melchiori filmi ilmestama arvamus, et tegelaste jaoks ei olnud siin mängus ülemäära palju. Keskkond, mis oli meisterlikult kujundatud ja ilus vaadata, ei reageerinud nendele võigastele Tallinna linnamüüri vahel aset leidnud sündmustele märgatava tooni- või meeleolumuutusega.

    Lõpetuseks

    Loodan, et Melchiori suurprojekti tegijad jätkavad püüdlemist põnevuse poole ka edaspidi. Eriti nüüd, kui neil on esimese kolme filmi kogemused varasalves ja loodetavasti ka tulusad välislepingud keskaegse Tallinna kõikvõimalikel välisplatvormidel tutvustamiseks taskus. Need on filmid, mis aitasid paljudel Eesti kinodel rasked ajad üle elada ja näitasid meie filmikunstnike head taset 600 aastat vana maailma usutaval loomisel ning võimekate produtsentide suutlikkust niivõrd kompleksne maailm publiku ette tuua. Melchior on karakterina sümpaatse ja heatahtliku mehe võrdkuju, kes loodetavasti võitleb stsenaariumis välja endale rohkem sisukat tegevust. Ning nüüd, kui Tallinna vanalinna (ja meie teisi keskaegseid kindlusi) on kolm filmi järjest erinevate, juba tuttavate nurkade alt näidatud, on ehk tulevikus sellevõrra rohkem aega keskaegse linna kui salapärase käikude ja lõksudega keskkonna ärakasutamiseks, et linnamüüride vahel aset leidvad kuritööd leiaksid käänulisemaid lahendusi.

    Sellest hoolimata, et kolm esimest Melchiori-filmi ei suutnud pakkuda suurt meelelahutuslikku elamust, loodan, et krimižanr leiab meie filmikunstis võimaluse edasi areneda ja leida väljundi kas järgmiste Indrek Hargla teoste ekraniseeringutena või mõne stsenaristi originaalloominguna. Nagu ütles kino piletimüüja enne seanssi: ega kõik peagi tingimata tume ja elumuutev olema. Eks näis, kuhu see žanr Eestis 50 aasta pärast omadega välja jõudnud on.

    1 Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. Varrak 2010.

    2 Kaspar Viilup, „Apteeker Melchiorist“ võib vabalt saada uue aja „Viimne reliikvia“. Kultuur.err.ee, 12. IV 2022; Hendrik Alla. Hei, Melchior, vala õige mulle üks tõhus apteegimõõt! – Postimees 15. IV 2022.

    3 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

    4 Sulev Teinemaa, „Viimne reliikvia“ 30 aastat hiljem. Teater. Muusika. Kino 2/2001. Lk 68.

    5 Eesti film 1991–1999. F-Seitse OÜ, 2000. https://www.efis.ee/et/varamu/artiklitekogu/kino-ja-raha-eesti-vabariigis

    6 Paavo Kangur, „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha“. Lk 9.

    7 Hendrik Alla, Apteeker Melchior on kutsutud maailma terveks ravima. – Postimees 16. IV 2022.

    8 „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, Riho Unt, Henry Nicholson, 2018.

    8 Eduard Bornhöhe, Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad, 1893.

    9 A. Kriiska; A. Mäesalu; A. Selart; I. Põltsam-Jürjo; P. Piirimäe. Eesti ajaloo õpik gümnaasiumile, I osa. Esiajast Rootsi aja alguseni. Ptk 2.7. ja Ptk 3.1.–3.7.

    10 „Apteeker Melchior. Timuka tütar“, Elmo Nüganen, 2023.

  • Põranda alt, impressionistlikult

    KAUR RIISMAA

    Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“, autor Fjodor Dostojevski, tõlkijad Andres Ehin ja Lembe Hiedel, autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Rainer Sarnet, kunstnik Laura Pählapuu, valguskujundaja Emil Kallas, koreograaf Tiina Mölder, laulude seadja Andre Maaker. Mängivad Rain Simmul, Indrek Sammul ja Hele Kõrve. Esietendus 30. III Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

    Põrandaalune petab oma lõputu eneseanalüüsiga vaataja või lugeja ära. Tundub, et tegemist on inimesega, kes ongi võimeline mitmekülgselt ja loogikale tuginedes ennast lahkama: Dostojevski on meile esitanud iseseisva tegelase. Võib jääda märkamata, et põrandaalune suudab ennast lahata ainult suhtes millegi või kellegi muuga. Ta vajab kolleegide põlglikke pilke, tal on vaja, et keegi aina tema suunas sülitaks. Põranda­alune on Zverkovi ärasaatmisel võimeline kolm tundi laua ja kamina vahet käima, kuni peapöörituseni, ainult et näidata: ma olen üle.

    Ja just seda põrandaalune pole. Ta ei ole kunagi üle, ta asub moraalselt samal pulgal inimestega, kellega ta ennast võrdleb. See on põrandaaluse mõistatuse võti (või üks võtmeid) ning aitab seletada, kuidas inimene korraga ennast niimoodi põlgab ja nõnda ülespuhutult teiste peale alla vaatab (kes soovib, võib märgata mõtteliselt riimumas kollaseid kindaid ja kollast plekki põrandaaluse pükstel). Sügaval sisimas põrandaalune mõistab, et ta ei ole vaba, et ta toitub teistest inimestest nagu parasiit – karm, kõrgmägede puhta õhuga filosoofiüksindus ei saa iial tema omaks, filosofeerigu vennike kaua tahes. Teiste inimeste vabadus ajab põrandaaluse raevu: kui tema duellikutset isegi ei märgata, kui inimesed Nevskil temast lihtsalt läbi kõnnivad, või kui keegi sureb „triumfeeriva südametunnistusega“ ainuüksi, kuna tema elu spetsialiteediks jäi Lafite’i veinide tundmine.

    Rain Simmul toob oma mängus esile inimese ning just see on see, mida põrandaaluse enese sõnade põhjal teha ei tohiks: inimesel ei ole ratsionaalset väärtust, teda pole mõtet pjedestaalile või troonile tõsta, sest järgmisel hetkel sooritab ta midagi kõlvatut.

    „Kõlvatule“ elule järgneb üksindus, unistamine, üleoleku totaalsus, mis ei ole analüütiline või abstraktne: „.. ma pühitsen võitu kõigi üle; kõik lamavad muidugi põrmus mu jalge ees ja on sunnitud vabatahtlikult tunnistama kogu mu vaimutäiust, mina aga annan neile andeks.“ Siin põrandaalune lausa kõrgub inimkonna kohal, ta ei kujunda mitte üksikisikute, vaid tervete tsivilisatsioonide ja religioonide saatusi. Ta on unistanud end seesuguse õnne tippu, et peab Jeesuse kombel minema inimesi lunastama. Ainult et põrandaalune pole ristisurmaks võimeline. Möödub nädal, ta on unustanud oma päritolu ning aeleb pahe kõige iharamas ja kleepuvamas mülkas (ise muidugi seda kõike, peamiselt aga iseennast, põlastades).

    Põrandaalune süüdistab ennast võõrdumises elavast maailmast – ja just seda ta ei suuda. Tema tigedus pole auahne: tal on vaja teisi inimesi, et inimesena toimida, omada inimesena mingeidki piirjooni. Sellisena on ta oma äärmises egoismis ja täielikus enesepõlguses väga lähedane moodsale, ühismeedia ajastu inimesele.

    Kujutlege: ühel päeval tuleb teil pähe geniaalne kommentaar mõne laiemat kõneainet pakkunud sündmuse kohta. Või õnnestub teha foto, mis kindlasti ja täiesti ilma naljata väärib teistele inimestele näitamist. Postitate oma foto või teksti ühismeediasse ja jääte ootama. Panete brauseris akna või telefonis rakenduse kinni. Siis teete uuesti lahti, loete üle, veendute, et kirjavigu ei ole, vaimustute uuesti oma teravmeelsusest. Aga laike ei tule. Üksikud. Ja juba hiilibki teie pähe mõte: kõigil teistel on päris elu, kauged reisid, ilusad ja andekad lapsed, meeldiv töö ja karjäär. Teised inimesed ei pea käima ühismeedias laike kerjamas! Neil on paremat teha, kui telo rullida.

    Alles hetke eest pidasite oma tähelepanekut geniaalseks, ennast teistest märksa targemaks, läbinägelikumaks. See on see üksindus, millesse inimene ennast ühismeedias mõistab: enese­imetlus, enese eksponeerimine ja põlgus enese vastu, mis muundub depressiooniks, ärevushäireks ja milleks kõigeks. Ühismeedias on meil põrandaaluse läbitungiv, üdini tundlik pilk: me näeme inimeste tubadesse, nende ellu, märkame plekki vaibal või auku sokis muidu nii armsal jõulufotol. Mõtlete ikka ja jälle: miks on mul ometi sellise inimese tunnustust vaja? Tal on augud sokkides, minu sokid on igatahes aukudeta! Aga ahastate, kui seda laiki või südant ei tule.

    Ühes intervjuus Rainer Sarnet sellest ka räägib: „.. põhiteema on üksindus, üksinda olemine, see, et sa isoleerid teised inimesed enda ümbert ära, sest sa ei ole võimeline suhtlema teise inimesega. Sellel on nii psühholoogilised kui ka ideoloogilised aspektid.“* Viga oleks „Ülestähendustes ..“ näha (ainult) vene autori vene rahvuse teemal kirjutatud teksti: igal ajastul on oma ootamatu viis Dostojevski teksti mõni tahk ette keerata.

    Kuidas seesugust inimest mängida? Soojusega, avatusega. Ehk on nii kõige õigem Rain Simmuli mängu iseloomustada. Isegi kõige tigedamatel hetkedel ei isoleeri ta põrandaalust täielikult, vaid jätab pilgu või žestiga ukse publikule lahti. Tema meeleheide pole pööratud sissepoole, vaid järgib teksti loogikat: nagu põrandaalune pöördub publiku poole, pöördub ka Simmul publikusse.

    Põrandaaluse saatuseks ei ole oma märkmeid trükitud kujul näha (nagu ka paskvilli Otetšestvennõje Zapiskis), Simmul annab aga talle õiguse kõnelda ja olla täpselt nii jäle või õilis, kui ta seda soovib. See on õigus hinnanguteta, kriitikata, tähelepanelik ja toetav. Tunnen ennast saalis istudes väljavalituna: justkui oleks see etendus ainukene kord, kui põrandaalune kõnelda võib. Pärast aga – surm, unustus, sõnatus, mäletamatus.

    Seejuures: miks teda hellitada? Kellele on niisugune inimene ise kasulik, toetav ja tähelepanelik? Põrandaalune pole võimeline ühekski tundeks, mis johtub ainult temast endast ja mitte teistest inimestest. Ta on see tüüp, kes tsiteerib ühismeedias ja ajalehekommentaariumis põhiseadust segiläbi ilmutusraamatuga, nõuab maapealset paradiisi, kus poleks homosid, naisi, lapsi, autosid, abielu, seksi, valesid erakondi, presidenti … Aga ka nn tundlik lugeja, kes nopib vanade kirjandusteoste lausetest välja sõnu „paks“, „isa“, „ema“ või „neeger“, on täpselt seesama inimtüüp.

    Miks siis hellitada? Hukka mõista oleks ju mõistlik. Ükski olend ei taha olla ligi millelegi või kellelegi, mis või kes on ebameeldiv. Instinkt ütleb: mine eemale, eraldu, põgene või ründa. Aga, nagu põrandaalune arutleb, inimene ei ole mõistlik, ratsionaalne. Simmulgi ei ole, Sarnet ka ei ole: nad, vastupidi, loovad kahes vaatuses nagu mingi valekuninga tseremoonia, lasevad orjal särada (teades muidugi, et juba homme peab valekuningas surema). Mõistlikkusega pole põrandaaluse puhul midagi teha, temale ei saa ligineda tegelast pelgalt analüüsides, uurides, mida tegelane tahab ja mida ta vajab.

    Simmul toob oma mängus (eriti esimeses vaatuses) esile inimese ning just see on see, mida põrandaaluse enese sõnade põhjal teha ei tohiks: inimesel ei ole ratsionaalset väärtust, teda pole mõtet pjedestaalile või troonile tõsta, sest järgmisel hetkel sooritab ta midagi kõlvatut. Ei ole lootustki. Utoopiad ei saa teoks. Me kuseme ennast Platoni pidulaua taga täis samasuguse iseenesestmõistetavusega nagu ülistame Bachi muusikat või Rembrandti maale.

    Simmuli mängus on usk irratsionaalsuse kiuste, usuakti absurdsuse kiuste. Tema tegelane „ihkab tahtlikult kõige hukatuslikumat jama, kõige ebaökonoomsemat rumalust – ainuüksi selleks, et lisandada kogu sellele positiivsele mõistlikkusele omalt poolt hukatuslikku fantastilist elementi“.

    Hoidudes metafüüsikast, aga siiski arvesse võttes, et teater on olemuslikult kaduv – ükski õhtu ei kordu –, tundub, et siin nullivad kaks hukatust teineteist ära. Rolli kaduvuses põrandaalusele isetult andudes muutub põrandaluse egoismi ja enesepõlguse paradoks kehtetuks. Näitleja tõuseb kõrgemale sellest, mis oleks pelgalt roll repliikide ja remarkidega, ning sooritab mängu asemel absurdse teo – ta armastab oma inimest. Must Pierrot’ kostüüm toetab seda õilsat ja täiesti kasutut püüdlust. Simmuli põrandaalune ei ole klaveriklahv, olgugi et muutub selleks kohe pärast etenduse lõppu.

    Indrek Sammuli puhul tuleb meelde muidugi terve hulk Dostojevski-rolle, aga siinses kontekstis tahab meenuda hoopis narodnik Sergei Voinitsev („Pianoola ehk mehaaniline klaver“), avarapilguline, kuid täiesti kasutu noormees, ja tema naine Sofja Jegorovna, kes tunnevad, et peavad minema vabaks lastud pärisorjadega ühes kündma, heina tegema, talunaiste lastele lutte jagama.

    Tšernõševski romaani „Mida teha?“ lugenud noored vene romantikud unistasid Moskvas ja Peterburis (ja oma mõisate salongides) „rahva sekka minekust“. Lihtne venelane oli nende silmis õilsa hingega, tulevikurahvas, vaja oli neid ainult natukene harida, õpetada lugemist, panna nad kenasti riidesse ning siis pidi Venemaal tulema niisugune põli, mida Siinai mäelt näha lasti. 1861. aasta talurahvaseaduse järel, kui Venemaal kaotati pärisorjus, segunesid noorte unistajate peades evangeeliumid apokalüptiliste piltidega lähenevast revolutsioonist. Varem öeldi kellegi kohta, et tal on „tuhat hinge“, nüüd hakati rääkima vene inimesest, kelle hing on puhas: ta on õilis metslane, kes päästab Venemaa lääne nihilismist.

    Usk talupoja sügavasse kõlbelisusse ei tärganud mitte teadmistest ja tähelepanekutest – teoreetikud istusid ikka oma tudengikorterites (Tšernõševski istus Peeter Pauli kindluses) –, vaid eelkõige iseenda moraalilagedusest: kui mina end kaardilauas lagedaks mängin ning jommis peaga lõbumajas aelen, siis vene talupoeg kindlasti niisugune ei ole. Tema on puhas! Peab olema, kuskil ju peab puhtus ka olema! Sellisel vene idealismil on pohmellivesised silmad ja igavene lubadus, et „homme ma muutun!“.

    Tunnen etendusel, et Indrek Sammuli tõsine, sissepoole pööratud ja oma juhmuses julm Apollon on mõtteline vastus Sammuli paarikümne aasta tagusele rollile, nagu „Ülestähendused“ on kirjutatud vastuseks Tšernõševski utoopiale. „Oh, mu vaene, vaene Venemaa“ ohkab Sammuli Serge. Sammuli Apollon, külast pärit ja rumalusest tige „timukas“, põrnitseb isandat, kuni too palga välja maksab: „.. mul ei ole teilt midagi andeks paluda.“ Sammul nagu ei mängigi teenrit, vaid isandat, ja ülimalt hoolikas, oma seisust hindav teener muutubki isanda isandaks. Kutse-eetikast pidav teener, kel ei sobi ilmuda isanda ette määrdunud kuue või kammimata peaga, vaatab ülalt alla oma käskijale, kui see viinast lehkavana neljakäpukil koju saabub, olgu või sünni poolest krahv. Sammuli mängus on sisisevat brutaalsust ja äärmist elegantsi, millega tema sõrmed hoiavad nõelast ja sellele niidi taha ajavad.

    Hele Kõrve Liza on mõistatuslik ja ligipääsmatu, aga ta on mõistatuslik ja ligipääsmatu lihtsalt sellepärast, et põrandaalune kogu aeg viriseb ja ahastab. Täpselt nagu Dostojevski laseb Lizat põrandaalusel näha: „.. ma olin sedavõrd harjunud kõike mõtlema ja kujutlema raamatute põhjal ning nägema maailma nõnda, nagu ma ta ise oma unistustes kokku olin pannud .. Tuli ilmsiks see, et minu poolt solvatud ja purustatud Liza taipas palju rohkem, kui ma kujutlesin.“

    Eriti ilus on romaanis stseen, kus põrandaalune jutustab kogu Liza saatuse sünnist surmani ja veel mõnda aega pärast surmagi ära. Süüdates küünla, näeb ja taipab ta, et mitte miski sellest pole tõsi. Sein põrandaaluse ja Liza vahel püsib ka lavastuses, ehkki teisel põhjusel. Hele Kõrve esitatud laul alguses on parema sõna puudumisel (võtan teadlikult riski kõlada banaalselt) …kummituslik. Aga laul on esitatud publikule ja asetab niimoodi Liza loost väljapoole, mis takistab mul kaasa elamast Liza ja põrandaaluse kui tegelaste dünaamikale.

    Nii Sammul kui ka Kõrve esitavad mitmeid tegelasi, mõni neist ere ja näiteks Sammuli narr varjutab kõik muu, aga Kõrve justkui kehastab kõike seda, mis on maailmas ilusat ja mida põranda­alune igatseb, ent mis talle alati kättesaamatuks jääb. Sest põrandaalune näeb inimesi raamatute vahendusel.

    Kõrve ilmumine ja mäng tuletab meelde esimest korda, kui ma „Üles­tähendusi“ lugesin ja avastasin lause: „.. all avanes kääksatades raske klaasuks, mis tänavale viis, ja kukkus siis [Liza järel] raske mürtsuga jälle kinni.“ Mina olin olnud raamatust ära tehtud ja uskusin, et põrandaalune elab põranda all, kuskil keldrikorrusel.

    *Kaisa Potisepp, Rainer Sarnet: „Ülestähendusi põranda alt“ on justkui tsaariaegne performance. – ERRi kultuuriportaal 30. III 2023.

  • Volbrisabat viimases tööstusrajoonis

    MART KALVET

    Alternatiivroki festival „Aprillikivi“ 28. ja 29. IV Paavli kultuurivabrikus.

    Tartus sündinud ja kasvanud, ent oma ainulaadse atmosfääri edukalt Tallinna kolinud festival „Aprillikivi“ toimus tänavu kaheksandat korda. Psühhedeelse telje ümber sumisevat metal’it, punki, indie rock’i ning elektroonilist tantsu- ja seisundimuusikat serveerinud volbripidu kohanes uue asenduskoduga Paavli kultuurivabrikus kiiresti, pakkudes eksperimentaalsust ja voolude lõimimist hindavale melomaanile kahe õhtu jagu avastamisrõõmu.

    Aadressi Paavli 7a otsides oli raske mitte lasta mõtetel libiseda samasse vakku äsja Müürilehes ilmunud Aleksander Tsapovi mõtisklusega teemal, mis saab siis, kui Tallinnast saavad viimaks otsa kultuurilokaalidele tegutsemiseks sobilikud endised tööstusrajatised.* Enam-vähem esimese külastajana uue asutise territooriumile sisenedes mu meeleolu siiski kerkis, sest tundsin, et olen tunnistajaks olulisele verstapostile siinse alt-kulti ajaloos.

    Multiinstrumentalist Villem Epliku ühemeheprojektina alustanud Borm Bubu esikalbum „Code Brown“ oli pälvinud nii publiku kui ka kriitikute soosiva tähelepanu. Publiku ootused said pilgeni ja üle selle täietud, sest all-stars-kollektiivi esinemine kujunes tõeliselt lummavaks.

    Värske krohvi lõhn, heliproovijärgne-kontserdieelne võimalustest tiine ootus, hoovipealsesse suitsunurka viimaseid soojenduslampe paigaldavate tehnikute asjatundlik toimetamine – ja juba hakkaski saalist kostma kohaliku alternatiivmuusika kiviküllast põldu kündva kahemehebändi Truckthor (Margus „Kusti“ Gustavson bassil ja vokaal, Maik Grüner trummidel ja vokaal) katselise, ajuti krautrock’i ja rasket bluusi järgiv, ajuti metalsesse mürra tüüriv, alati reibas bassi- ja trummivalang. Instrumendivaliku, koosseisu väiksuse ja kaasakiskuvuse poolest sobitub Truckthor kenasti ühte ritta teiste eesti raskemuusikaduodega nagu varajasem ÖÄK või hilisem Talbot, ent on ometi täiesti oma näoga. Otsides mingisuguseid võrdlusi siiski leiab, nt festivali külastanud promootor Turust leidis sarnasust soome brutaalpunkbändiga Black Magic Six.

    Järgmisena üles astunud Rats Will Feast oli „Aprillikivi“ festivali valinud üheks peatuspaigaks turneel, mis oli ilmselt kestnud juba mõnda aega, kuna lauljal oli hääl üsna ära. Laval see õnneks kõrva ei torganud: noored soomlased said laitmatult hakkama sedasorti progressiivse hardcore’i esitamisega, mida on kunstiliste pretensioonidega post-black metal’ist keeruline eristada, kui pole näha, kas bassimees hüppab (RWFi oma hüppas), või teada, et bänd müüb pusasid loosungiga „We are forced to live in a world of clichés“.

    Põgus paus enne järgmist esinejat oli täidetud peamiselt publiku eleva suminaga, kuna põnevus oli suur. Multiinstrumentalist Villem Epliku (laval kitarr ja vokaal) ühemeheprojektina alustanud Borm Bubu 2022. aasta septembris ilmunud esikalbum „Code Brown“ oli pälvinud nii publiku kui ka kriitikute soosiva tähelepanu, mistõttu uudis, et kontsertkoosseisus teevad kaasa kodumaise proge- ja jazz rock’i posterboy Jakob Juhkam (kitarr), tunnustatud trummar Kiina Vargo (Zahir, ex-Death­cats) ning imetlusväärne bassivõlur Alex Svart (Hukk, Deceitome), tekitas palju spekulatsioone. Elevuseks oli põhjust: publiku ootused said pilgeni ja üle selle täietud, sest all-stars-kollektiivi esinemine kujunes tõeliselt lummavaks. Peamiselt mulluse albumi materjalist koosnev kava kõlas elavas esituses veenvamaltki kui vinüülilt ning kõik küsimused stiilis „kas nad selle koha ka veatult ära mängivad?“ said vastuseks kindla kinnituse. Ainus tõrvatilk, mis lausmõnu-meepotti veidi rikkus, on kahtlus, et see esinemine kujuneb elust suuremaks sündmuseks, kus osalemist väitvaid inimesi on kümne aasta pärast sada korda rohkem kui tegelikult kohal viibis. Usun ka, et lavalt esitatud mõistatusele, millise teise bändi lugu esitati viimasena, oskas oma teadmiste põhjal vastata kohal viibinuist vaid mõni üksik (mina seda ära ei arvanud, pidin artistilt küsima).

    Borm Bubu muusikast on raske kirjutada ülivõrreteta, ometi on alati hea meel, kui mõni ülivõrretele pretendeeriv artist oma pretensiooni välja kannab: tehku ta seda mis tahes formaadis, kas või black-math-stoner-doom-grunge-indie-punk-metal’ina, mida võtab vahelduseks rikastada räppimise ja joigumisega …

    Järgmisena esinenud tööstus­metalne Mehhiko duo EGGVN (liikmed varjavad oma isikut poliitilise ja usulise tagakiusamise tõttu) ei jätnud oma klassikaliselt põrgulikust suunitlusest mingit kahtlust juba alates avataktidest, mida ilmestasid asteekide nn surmavile kurjakuulutavad huiked. Muljetavaldavates sikumaskides anonüümsete härrade jõuline, algupärase 1990. aastate industrial metal’i juurtest inspiratsiooni ammutav mürakanonaad meenutas kohati Eestiski esinenud kaasmaalaste Hocico stiili, ent mõjus sellest terake värskemana (võimalik, et tänu üdini professionaalsetele heli- ja valgustehnikutele, kes tegid kogu festivali vältel väsimatult nii esinejatega kui ka oma­vahel hiilgavat koostööd).

    Esimesele festivaliõhtule tõmbas samblase joone alla südaööl alustanud ambient-ühemeheprojekt Tont, keda nägin elavas esituses esimest korda. Tondi (Siim Kuusemäe) tume keskkonna- ja seisundimuusika eristub paljudest trafaretsematest sama žanri artistidest mingisuguse erilise paigavaimuga. Tema heliteosed mõjuvad koduselt inimestele, kes naudivad Eestimaa põlislooduse varjulisemaid soppe, neis ürgpaikades lehvivat võimsat, kodust ja samal ajal veidi heidutavat või pentsikut meeleolu. Väga meeldiv helikunst, mille tekitatud mälestuste ja tunnete hoovuses läbi öise Tallinna koju triivida!

    Teisel päeval langetatud otsus juba enam-vähem väravate avanemise ajaks end platsi vedada tasus ära, kuna jättis aega suhtluseks vanade ja uute tuttavatega ning Pedigree muljetavaldavas rõivakollektsioonis sobramiseks (ma ei tee nalja: Pedigreel oli pakkuda rohkem merch’i kui ülejäänud artistidel kokku, mis tõenäoliselt ütleb midagi murelikku nüüdisaegse tuuribändimajanduse kohta).

    Juba varasematel aastakäikudel kujunenud veendumus, et „Aprillikivi“ pole lihtsalt üks poolpõrandaalune bändi­maraton, vaid hoolikalt kureeritud kultuuriüritus, sai veelgi kinnitust, kui teist festivalipäeva asus avama selleks ilmselt kõige sobivam – see tähendab, heas mõttes kõige üllatavam – kollektiiv Kumara. Ansambli nimi pole seotud vene narkoslängiga, nagu esmalt arvasin, vaid viitab esinejate kinnitusel hinduismi traditsioonis figureerivatele Brahma peast sündinud igavestele lastele. Võin kinnitada, et sama kõrgelennuline kui nimi on ka bändi muusika – tugeva rituaalielemendiga psühhedeelne sludge-, doom-, stoner- ja/või desert-rock, millesarnast on üle maailma sõelutud juba aastakümneid ja millest seetõttu on raske mingeid uudseid teri leida. Kumara aga leidis: esinemine „Aprillikivil“ lubab kinnitada, et sellel noorel bändil on läbilöögiks piisavalt nii särtsu, annet kui ka isikupära. Jääb vaid soovida tuult tiibadesse.

    Demonstreerimaks, et ka fusion-rock’il on heavy’ga söödav ühisosa, paiskus järgmiseks lavale kari kuratlikke korüfeesid – alati võitlusvalmis boheemlaste pataljon Phlox. Ehkki olen nende tegemisi jälginud peaaegu algusest peale (bänd tähistas äsja 23 aasta möödumist esimesest kontserdist), ei väsi üllatamast, et nii nõudlikku žanrit nagu improvisatsiooniline power-jazz on võimalik viljelda sellise hooletu elegantsi ja enesestmõistetava filigraansusega nagu Phlox seda teeb. Bänd demonstreeris jahmatavalt meisterlikku kokkumängu koosseisus Kalle Klein (saksofon), Kristo Roots (kitarr), Raivo Prooso (bass), Pearu Helenurm (klahvpillid), Harald Soosalu (trummid) ja Liis Lutsoja (viiul) nii dünaamiliselt, et rabavamad pursked paladest nagu „Mahlad“ või „Kurehirm“ veel päevi ajuti ootamatult meenusid ja tuju heaks tegid. Kael valutab siiamaani.

    Ka Pedigree paigutamine kavas Phloxi järele mõjus korraldaja hästi läbi mõeldud lükkena, sest ehkki nad on žanrilt teineteisest mägede kaugusel, on mõlemad ühtviisi omanäolised, intensiivsed ja formatiivsed rühmitused, mille kiiluvesi moodustab osa Eesti (ja mitte ainult Eesti) nüüdis-alternatiiv-plejaadist. Seekord koosseisus Holden „Bonne“ Laamann vokaalil ja kitarril, Karlis Kütt bassil ning Art Kleintan trummidel (pluss külalisesinejana ühe pala teisel bassil esitanud Andreas „Huns“ Johandi) lava ajalooliselt olulise industrial-müramölluga täitnud Pedigree tähistab tänavu 30. tegutsemisaastat – ja „Aprillikivil“ kõlanud hiilgav retrospektiiv kinnitas, et seda, mida tähistada, on kuhjaga!

    Minu arvates kujunes festivali suurimaks üllatajaks veel üks legendaarne blast from the past – mullu pikast talve­unest virgunud ja oivalise EP üllitanud kodumaine alternatiivrokisaurus Shelton San. Mulle alati pigem sirgjoonelise ja lihtsakoelise kui pretensioonika ja tüsilikuna paistnud Shelton San on lammutanud indie-maigulist mürarokki väsimatu Valter Nõmme (kitarr, vokaal) tüürimisel teha juba üle 20 aasta, üllitades selle aja jooksul suhteliselt vähe materjali (peamiselt kaks albumit ja EPd). Võin julgelt kinnitada, et too heliline maailmavärin – hingepõhjani vapustav ja kehaliselt rutjuv orkestreeritud müra laviin –, mis mind Valteri, Andreas Johandi (bass) ja Raul Ilvesti (trummid) esitusel 29. aprilli hilisõhtul Paavli kultuurivabrikus tabas, on kõige parem Shelton Sani kontsert, mida olen kogenud. Südamesse teeb pesa lootus, et see ei jää viimaseks.

    Pean möönma, et pärast nii põhjalikku survepesu ei olnud vaim enam kuigi valmis järgmiseks põrmustavaks elamuseks, mistõttu tõik, et festivali­õhtut kinni ja ööd lahti keerama oli tellitud suhteliselt leebekõlaline intellektuaalroki, metalcore’i ja kinganinade põrnitsemise muusika kokteil noorelt ja näljaselt kollektiivilt N0ir, tundus õiglane. Kuna bändile publikut jagus, võisin rahumeeli enne lõppu mantlit otsima siirduda rahulolevas teadmises, et ka rühmitused, mille stiil pole minu maitse, kõlavad „Aprillikivil“ nii profilt, inspireerivalt ja lootustandvalt, et Eesti alternatiivse rokkmuusika tulevik on kindlates kätes.

    Kaheksas „Aprillikivi“ oli suisa fantastiline sündmus: kaks päeva maitsekalt järjestatud, ülevoolavalt produtseeritud ja millegi erilise ootuses kõrbevate muusikasõprade hingi kosutavat pillerkaari, tõelist nõiasabatit või vähemalt seni aasta parimat muusikaüritust. Võib-olla saab just selline eksklusiivsus, pürgimus fantastika ja erilisuse poole kunagi niisuguste pühendumusega loodud, ent mitte kunagi päriselt ots otsaga kokku tulevatele nišiürituste sarjadele komistuskiviks. Kunagi, kui Tallinn saab nii valmis, et siia ei ole järele jäänud ühtegi loovusesädemete lõkkele puhumiseks sobivat vana vabrikut, kunagi, kui oleme jõudnud Euroopa viie kõige väikekodanlikuma ja igavama pealinna hulka, kunagi, kui isemõtleva elektri­auto rataste all hukkub viimase ise­majandava bändiprooviruumi haldur –kunagi saabub päev, mil keegi ei jaksa enam korraldada selliseid festivale nagu „Aprillikivi“. See on kindel. Aga ma väga loodan, et see päev ei saabu niipea.

    * Aleksander Tsapov, Päevakommentaar: iga peo lõpuboss on segumasin. – Müürileht 27. IV 2023.

  • Žanrifilmide stigma on surnud ja maha maetud

    MARTA BAŁAGA

    Päris raske on keskenduda, kui ilma peata surnu sealsamas ringi uitab.

    Surnukeha õõtsub reipalt ringi, et ühineda seejärel „Kalevala“ Väinämöisega, kes paistab, otse vastupidi, võrdlemisi morn. Hiljem ajab peatut taga üks poolkõdunenud hull ärritavalt väikese mootorsaega, kuigi – halloo! – pea on ju juba läinud. Olukord meenutab jaburat hetke tänavuselt Oscari-galalt, kui Jimmy Kimmel hüüdis: „Kokaiinikaru, jäta Malala rahule!“

    Festivalid nagu tänavu 18aastaseks, aga õnneks mitte täiskasvanuks saanud HÕFF mõjuvad tihti justkui palavikulise unenäona. See, mida sa näed, ei peagi olema mõistetav, küll aga nauditav. Tualette valvavad kombitsad, aeglasel pärastlõunal tukub keegi LazyBoy toolis ja ühe restorani „HÕFFi eri“ sisaldab chorizo’t, sest ilmselt on chorizo midagi eriti õudset.

    Ukraina toetuseks korraldatud oksjonil on pakkumisel papagoikuju ja Kieślowski filmi plakat. Avamise ajal on laval rühm peast segi tunduvaid lapsi, kes saadavad lauluga peast segi tunduvat bändi – ja ega ei teagi, milleks see kõik, sest nad häälitsevad eesti keeles ja saevad laval puid.

    Anniki (Eve Kivi) hoidmas naiselikku joont keset takuseid habemeid HÕFFi avafilmis „Sampo“.

    Aga okei. Kui liiga täpseid selgitusi soovite, siis pole see lihtsalt teie jaoks.

    Mul pole ka vähimatki aimu, miks on avafilmiks valitud „Sampo“1, 1959. aasta Nõukogude-Soome fantaasiafilm ahnusest, kanneldest ja kurtvast liivast. Igal juhul olen ma selle valikuga väga rahul: ilmselt on see üks kõige lõbusamaid filme, mida näinud olen, kuigi surnud luigega stseen teeb ka pisut murelikuks. Mul on kahtlus, et tol ajal lõi keegi selle luige stseeni tarvis päriselt uimaseks.

    Festivali juht Helmut Jänes kinnitab mulle, et veterannäitlejanna Eve Kivi, kes filmi sisse juhatas, polnud üldse solvunud sellest, et inimesed naeravad. Meenub vestlus Greg Sesteroga, Marki osatäitjaga juhuslikult siin festivalilgi linastuvas Tommy Wiseau filmis „Tuba“2: „Filmi võib ju teha, aga selle eest niimoodi tunnustatud saada … Loomulikult on see teistel põhjustel, kui loodad, aga aastaid on mööda läinud ja inimesed vaatavad „Tuba“ ikka.“

    Just. Ühel hetkel ei jää üle muud kui naer vastu võtta. Ka juba seetõttu, et üritusel nagu HÕFF ei ole naer iialgi õel. Ei jää muljet, et tegemist on kardetud lugupidamatu reaktsiooniga, millega vaatajaskond avalikult teost pilkab. Pigem kõlab selles naerus meil-on-tuju-laes-ja-just-avasin-õlle-tunne. Või vaata-seda-soomlast-raiumas-end-läbi-natsivägistajatest-tunne filmis „Sisu“3. Tabad end naermast, sest miski on jabur, rumal või uskumatult vägivaldne – ja jumal tänatud, sellepärast selliseid filme ju üldse vaadataksegi. Või ütleb Sam Neill kinoekraanilt järgmisel hetkel, et „autojuhti ei tohi kunagi kartulikrõpsudega loopida“ filmis „Hullumeelsuse lõugade vahel“4. Kell on üks öösel ja hotellini on ikka sama palju maad kui enne.

    Jalmari Helanderi erakordne „Sisu“ sai lõpuks valitud lausa publiku lemmikuks, kuigi mäletan linastuselt ka üht kodanikku pead raputamas, kuna ühes stseenis mindi ilmselt liiga kaugele. On okei teha filmi mehest, kes „keeldub suremast“, ei allu uputamisele ega poomisele, opereerib vajadusel iseennast ning suudab alati-alati ära päästa oma koera, aga mõned reeglid pole murdmiseks.

    Niels Bourgonje „Kinni“5 võitis parima lühifilmi Hõbedase Méliés’ auhinna, Rain Rannu „Lapsmasin“ (2023) nimetati parimaks eesti filmiks (ma ei mõista, miks) ja Tanel Toomi „Viimane vahipost“ (2023) parimaks ulmefilmiks (ma peaaegu mõistan, miks).

    Jänes toob aga välja ka teise mõtte, väites, et tänapäeva õudusfilmid on „niikuinii komöödia piirimail“. Enamik lavastajaid ei hooli suuremat oma publiku korralikust hirmutamisest, see pole enam prioriteet, välja arvatud sellised nimed nagu Jordan Peele või Ari Aster, väidab ta.

    See võib ka tõsi olla, aga ma ei naera kindlasti samamoodi siis, kui neid filme üksi vaatan. Hiljuti käisin kinos vaatamas filmi „Karje VI“.6 Publik oli rahulik. Keegi ei naernud ülemäära valjult, jooksnud ringi ega käskinud Kummitusnäol ära hajuda. Nad vaatasid filmi ja läksid siis ära. Minu eelmine kogemus „Karje“-sarjaga kinos oli aastal 2000. Inimesed karjusid, popkorn lendas ja liikusid kuulujutud ühes vahekäigus puhkenud löömast. See on üks mu kõigi aegade kõige armsamaid kinokülastusi.

    HÕFFil on endiselt nagu 2000. aastal. Need festivalid, need imepisikesed, alahinnatud sündmused uksel tervitavate hiigelsuurte ämblikega, tõestavad, et see „filmielamus“, mida kogu filmitööstus juba taga leinab, on endiselt elus. Et see elamuse osa tähendabki päriselt midagi.

    Sellistel üritustel pole ka totakat pretensioonikust. Režissöörid ei ütle, et tahavad „esitada küsimusi, mitte anda vastuseid“, ja keegi ei nimeta kedagi „maestroks“, kui just ei olda liiga tihti külastanud festivali sponsori Jamesoni baari. Siinsed lavastajad on harjunud olema teisejärgulises rollis ja näitama oma filme publikule, kes kannab metal-särke, mitte õhtukleite.

    See ei tähenda, et nad ei võta oma filme tõsiselt. Võtavad küll. Aga peategelase (väärastunud) motivatsiooni üle arutleda on palju parem siis, kui samas filmis uputatakse keegi välikäimlasse. Just nagu võrratus leedu rapperis „Mõtlik“7. Aga võib-olla ongi asjad põhjalikult muutumas ja tulevikus pole need tegijad enam teisejärgulised.

    „Žanrifilmide stigma on kadunud,“ ütleb mulle „Mõtliku“ lavastaja Jonas Trukanas. „Me teame, et õudukad ei piirdu enam lihtsalt „Paranähtuste“ või Freddy Kruegeri filmisarjadega8. Need on vormiks, mille sisse saab valada ükskõik millise loo. Õudusžanr võimaldab loo ulatust laiendada ja piire ületada, sest kõik tuleb mängu panna, muidu asi ei tööta.“

    Tõsi. Pärast kõiki neid Oscareid filmile „Kõik, kõikjal ja korraga“9, pärast seda, kui sellised staarid nagu Joaquin Phoenix võtavad järjekorda, et teha filme nagu „Kõik Beau hirmud“10, „Medusa Deluxe“ või kaunilt segane Technicolor-luupainaja „Pearl“11, jõuavad enne HÕFFi linale peentes paikades nagu Locarno ja Veneetsia, on kummaline filmikunst tõesti nautimas oma eduhetke.

    „Käes on küllaltki huvitav aeg,“ ütleb Trukanas, „meile kõigile.“

    Isegi peatule surnukehale, kes kulgeb oma teed.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Sampo“, Aleksandr Ptuško, 1959.

    2 „The Room“, Tommy Wiseau, 2003.

    3 „Sisu“, Jalmari Helander, 2022.

    4 „In the Mouth of Madness“, John Carpenter, 1994.

    5 „Shut“, Niels Bourgonje, 2021.

    6 „Scream VI“, Matt Bettinelli-Olpin, Tyler Gillett, 2023.

    7 „Pensive“, Jonas Trukanas, 2022.

    8 „Paranormal Activity“; „A Nightmare on Elm Street“.

    9 „Everything Everywhere All at Once“, Daniel Scheinert, Daniel Kwan, 2022.

    10 „Beau is Afraid“, Ari Aster, 2023.

    11 „Medusa Deluxe“, Thomas Hardiman, 2022; „Pearl“, Ti West, 2022.

  • Sõnadest, mida tuleb enda sees hoida

    KÄRT HELLERMA

    Minial on armusuhe äiaga? Milles küsimus. Õde saab poolvennaga lapse? Pole probleemi. Poeg lööb uhmriga maha ema vägistaja? Paras talle, jõhkardile. Minia seab äiale üles surmalõksu? Tal ju oligi aeg minna…

    Kõik see juhtub rootslanna Lina Nordquisti raamatus „Järgnen sulle“, mille süžee on ehitatud üles kahe­plaanilisena, kahe naise, Unni ja Kåra vahelduvate häälte kaudu. Kåra on Unni lapselapse Dagi naine, Unni ja Armodi poja Roari minia. See on keeruline suhtemuster, kuhu kirjanik lugeja paiskab, aga lugejale allahindlust ta ei tee ja miks peakski.

    Niisiis, naised räägivad. Pole tähtsusetu, et Unni osa on üles ehitatud kirjana oma pojale Roarile, mis lisab tema sisekõnele intiimsust. Raamatu kolmandaks, siduvaks peategelaseks võikski olla Roar: Unni poeg ja Kåra äi, kellega Kåral on salasuhe.

    Romaani pealkiri „Järgnen sulle“ tõukub Unni mehe Armodi sõnadest, kes lubas Unnile järgneda kõikjal, kuhu see ka läheb, ning oma lubadusest ei tagane ta surmani, sest armastab Unnit väga. Unni põgeneb oma vangistajate käest Norrast Rootsi, sest Norras oli teda tahetud panna vangi, õieti hullumajja – sest ta aitas hädas olevaid naisi, see tähendab, tegi tungaltera ja muude talle teada olevate vahendite abil ebaseaduslikke aborte. Rootsis leiavad Unni ja Armod endale väikese eluaseme, aga peavad selle eest maaomanikule renti tasuma. Kui Armod metsatööl männi all surma saab, jääb võlg Unni kanda.

    Saladused ja vaikus nende ümber

    Romaani peamiseks märksõnaks võib pidada saladusi – saladused on seal justkui elu ise, seesama tavaline elu, sest avameelsus oleks mõeldamatu, liiga hirmus. Saladuste võrgustik katab kogu teksti. Vaikimisega varjatakse vägivalda, salatakse tapmist, vaikitakse intsestist. „Paljudel juhtudel peitubki lahendus vaikimises,“ mõtiskleb Kåra. „Kui inimesel on kohustus vaikida, siis ei tohi midagi öelda“ (lk 239). Ka lugeja paisatakse keset saladuste keerist. Romaan tundub olevat nagu suur mõistatus, mis keerdub iseenese ümber. Võib juhtuda, et raamat hakkab avanema alles teisel lugemisel, nagu minuga läks. Siis paistsid sõlmkohad läbi ja paljastus tihe, läbimõeldud kompositsioon.

    Rootsi kirjaniku Lina Nordquisti sulest on ilmunud kaks romaani. Enne ilukirjanduse juurde jõudmist oli Nordquist tegev teadlasena: ta on õppinud farmaatsiat ning kaitses 2007. aastal Uppsala ülikoolis meditsiinidoktori kraadi. Alates 2018. aastast on Nordquist Rootsi parlamendi liige.

    Mida teevad mehed Lina Nordquisti romaanis – sel ajal kui peategelastest naised lausa vanguvad saladuste koorma all? Nemad muudkui surevad: Unni mees Armod saab puu alla jäädes surma, Bricke­ni ja Roari poeg Dag hukkub mootor­rattaõnnetuses, Unni poeg Roar kukub jahionni redelist alla. Kahe viimase õnnetuse taga on psüühiliselt ebastabiilse Kåra käsi. Tema torkis Dagi mootorratta kumme ja sättis redelipulga nii, et see katki läheks. Ühesõnaga, minia mõrvab äia pärast seda, kui äi on jäänud dementseks („See õhuke, särav niit, mis teda veel elus hoiab, on nüüd pingul, purunemas“, lk 358) ja Kåra leiab, et äial on aeg surra. Nii võib seda mõrva defineerida ka teisest vaate­punktist: see on otsekui kaas­tundeakt ehk abistatud eutanaasia.

    Nagu öeldud, suhteseosed ses romaanis pole lihtsate killast – minial on suhe äiaga, äi ise on abielus oma poolõega, kusjuures abielludes ta seda ei teadnud. Kas ta lõpukski seda teada saab, on mõistatus, mis jääbki lahenduseta. Õde Bricken küll aimas, et tema mees Roar on tema poolvend, aga vaikis sellest kahtlusest. Oli ju ema Unni andnud ta päris väiksena ära, sest ei jaksanud teda toita ja lootis, et laps pääseb niimoodi näljasurmast.

    Unni nendib pärast Armodi surma: „On võimatu peita end surnute taha, et pääseda elavate eest hoolitsemisest“ (lk 163).

    See tähendab, et tal on valida: kas lasta end koos lastega oma elukohast välja ajada või tasuda maaomanikule arve. Raha aga pole – nii käibki maaomanik Unnit regulaarselt vägistamas ja tema lapsi peksmas. Naine annab alla, sest ei taha, et teda koos lastega kodust välja aetaks. Lisaks laastavale suhtele maaomanikuga on pere igapäevane kaaslane nälg. Nälja kirjeldused on sugestiivsed, eriti need, kus Unni kirjeldab, kuidas nad puukooreleotisi joovad, sammalt söövad, põlgamata ära ka linnupoegi ja uruhiiri, tuvisid ja oravaid. Pealekauba tuleb Unnil ka endale korra aborti teha. Pole siis ime, et Unni pärast järjekordset vägistamisepisoodi nendib, et „põrgu on igapäevaelust vaid mõne hetke kaugusel“ (lk 206).

    Väljahingav mets

    Arvatavasti pakub see raamat vastukaalu kõigile neile psühhoteraapilistele teooriatele, mis sunnivad inimesi konfliktide lahendamiseks üksteisega rääkima. Ei, rääkimine ei aita, möönab see romaan, rääkimine võib pigem kõik jubedad saladused ja keelatud suhted pinnale tuua ja lahti neist ikkagi ei saa. Hoidke oma kõige kohutavamad saladused endale, kõlab romaani juhtnöör, nende jagamine võib asja vaid hullemaks teha. Kui sa oled tapnud, siis vaiki – sest kui veab, ei saa sellest keegi kunagi teada. See käib otsesõnu Unni ja Roari kohta, keda sidus mitte ainult see, et nad olid ema ja poeg, vaid ka ühiselt sooritatud mõrv.

    „Igal kodul on oma saladused,“ ütleb Bricken lõpus Kårale, vihjates sellele, et ta aimas, et on Roari poolõde. „Seda ei pea alati välja ütlema. Meie teadsime, Kåra. Meie Roariga teadsime. Me ei rääkinud sellest isegi teineteisega, aga me teadsime“ (lk 379). Natuke varem on Unni mõtisklenud: „Mul polnud enam sama palju hingetõmbeid jäänud nagu varem, kuid mul olid – on – sõnad, mida pean enda sees hoidma“ (lk 370).

    Lisaks sõnadele, mida ei öelda, on raamatus tähtis osa ajal. Ajal, mis pürgib igavikuks, aga selleks ometi ei saa. Ütleb ju Bricken Kårale pärast Roari surma: „Ainus, mida me teame, on see, et mitte midagi ega mitte kedagi ei saa hoida igavesti. Meie, inimesed, ei tule teatud asjadega toime“ (lk 132).

    Ajamõõde on lähiseoses puude ja metsa motiiviga, millel on romaanis samuti tähtis koht. Mets on hingestatud olevus: „Mets pidas hinge kinni ja jätkas siis pikalt väljahingamisega“ (lk 362). Metsa arusaam ajast on teistsugune kui inimesel: „Kuused vaatasid meid ja kogu meie eluaeg oli nende jaoks vaid üks silmapilk“ (lk 315). Mets on Unni jaoks võrdpilt elu tsüklilisuse kohta: „Puud langetasid lehti ilma vastu hakkamata. Nad võtsid riidest lahti, päris alasti. Ei kartnud lehtedel minna lasta. Nad teadsid ju, et see polegi lõpp, vaid hoopis uue algus“ (lk 352).

    Üks põnevamaid tegelasi romaanis on Kåra ovtšarka, kujutluslik koer, kellelt naine rasketel hetkedel tuge otsib. „Üks vaevatud, külmunud inimene ühel planeedil kaugel ilmaruumis,“ ütleb Kåra enda kohta pärast Roari metsa­töödel tabanud õnnetust. Kas tõesti pole ühtki rohtu üksinduse ja enesehaletsuse vastu? Selgub, et on: „Lootsin saada soojust ovtšarkalt oma jalge vastas“ (lk 297).

    Peitusemäng tõega

    „Järgnen sulle“ on karm raamat, aga lugeda on kogu aeg huvitav. Kirjanikul on esimesest reast peale süžeeniidid kõvasti pihus. Antiiktragöödiat meenutav sisu läheb ilma pikemata käima, sest lugeja paisatakse kohe olukorda, kus olulised sündmused on juba aset leidnud ja neile vaid vihjatakse. Vihjed kuhjuvad, moodustades pikapeale arusaadava mustri. Poolik pusle läheb seda kindlamini paika, mida enam lõpu poole jõutakse. Pusle on hästi koostatud, aga kergelt tükikeste paika saamine ei lähe. Siiski koorub lõpuks välja sünge, aga katartiline tervik.

    Mind paelus eriti raamatu stiil – just seetõttu, et pea kõigi lausete ja tekstilõikude taga on hiiglakogus õhku. See muudab kõik stiililised üksused – nii laused kui ka lausekatked tähendamissõnade sarnaseks. Mõni lause koosneb ainult ühest sõnast, mõni lause on sihilikult jäetud interpunktsioonita – või siis on korratud mitu korda ühte sõna. See annab loitsulise mõõtme, lisab jõulisust. Kindlasti tuleb kiita ka tõlkijat, kes on teinud head tööd.

    Romaanis on palju hirme, saladusi, vägivalda – ja palju sünget vaikust, nagu tihti Põhjamaade romaaniklassikas. Lühikesed klaarid laused kasvavad vaikusest välja nagu miniatuursed skulptuurid, andes kokkuvõttes romaanile sügava eepilise mõõtme. Lausete vahel on palju pingsat plahvatusohtlikku õhku. Nii õnn kui ka õnnetus on võimendatud viimse piirini. Tavaline elu muutub suureks metafooriks – nii nagu see heades teostes tihti juhtub.

    Mille poole siis romaanis lõppude lõpuks püüeldakse, kas tõe või tõe varjamise poole? Ma ei tea, ma ei saanudki sellest aru. Võib-olla on seda kõige õigem pidada peitusemänguks tõega? Või on see raamat hoopis moraalist, mis jääb kõigile romaanitegelastele kättesaamatuks, igaühele omal kombel? Sellele vihjab näiteks Kåra järeldus: „Otsekui liivatera kinga sees hõõrus moraalne vaakum mu nahka“ (lk 273).

    Moraalse vaakumi mõiste on oluline. Samuti tõde, tõe mõiste. Leiab ju Unni: „On asju, mida isegi need, keda kõige rohkem armastatakse, mitte kunagi ei saa. Üks niisugune asi võib olla tõde“ (lk 168). Kui armastus võib olla inimesele kättesaadav, siis tõega on teine lugu – kas nii? Ilmselt on õigus Kåral, kui ta ütleb: „Iga inimene peab tegema ainult kahte asja. Surema ja langetama valikuid“ (lk 190). Kui see ka pole kogu tõde, siis suur osa sellest kindlasti.

    Lina Nordquist on üks festivali „Prima vista“ külalisi. Temaga saab kohtuda 12. mail Tartu linnaraamatukogu saalis.

  • Salasuitsuruum 

    Mart Kalvet, Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingu LUNEST juhatuse liige  
    Mart Kalvet

    Gonsiori tänava algusse ERKI keldrisse 1997. aastal (vist – täpset daatumit ei mäleta enam keegi) asutatud internetikohvik-öölokaal Enter sai kiiresti teiseks koduks kirevale kambale alternatiivkultuuri kummardajatele. Sellest hämarast, hubasest muusika- ja kunstiurkast sai alguse, käis läbi või kasvas välja terve plejaad põnevaid peosarju („Beats From the Vault“, „Masinaruum“, „Vibe“, „Tune In“, „Relektro“) ja elektroonilise muusika DJsid (4-got-10, QBA, Ivõl, Out-Or, TOSHA, L-Eazy). Enteris oli alati ruumi vähe, aga rõõmu palju. Seal valitses salliv, omaksvõttev õhustik, kus iga siseneja hakkas end peagi tundma nagu salaseltsis. 

    Salaseltsidel, teadagi, on oma salajased hierarhiad. Mitte igal külastajal polnud näiteks juurdepääsu võtmele, mis avas kardinaga varjatud plekkukse, mis omakorda avanes ERKI sepikoja esisesse varjulisse, enamasti inimtühja ja pimedasse koridorisoppi, mille mustaks võõbatud seinale oli keegi (ma ei tea siiamaani, kes ja miks – toonased tudengid tekitasid sageli spontaanseid taieseid, vahel ise loomingulist palangut järgmisel hommikul mäletamata) pimeduses helendava värviga kirjutanud mõistatusliku sõnumi „SÜNDMUSED SEISAVAD PAIGAL“.  

    Et tungida seisvate sündmuste tunnelisse – seda backstage’iks nimetada olnuks alp ja suitsuruume toona ju polnudki – ning seal taimsete abivahendite toel sündmuste käivitamise rituaale läbi viia, pidi tundma baaripidajat või olema klubis artistina esinenud või hängima lootusrikkalt kaasas mõne vana olijaga.  

    Hilisemas rokkmuusikuelus sain teada, et selliseid vahvaid salasoppe leidub igas alternatiivkultuuritemplis. Lihtne on fantaseerida, kuidas need moodustavad otsekui ülemaailmse salakäikude võrgustiku, kus kontrakultuuri revolutsionäärid hiilivad peavoolule vastu ja sellest mööda nagu krüptoproletaarlased Marietta Šaginjani ulmesopakas „Mess-mend“. Neisse sattudes tunnen alati, et need ongi minu kohad – peidupaigad selle maailma igava halluse eest, grotid, alkoovid ja pinutagused peatumiseks, mõtlemiseks, vennastumiseks, vaimsete akude laadimiseks. Neis olen ma kodus.  

     

     

     

Sirp