Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Nukuteatrist saab Eesti Noorsooteater

    TAMBET KAUGEMA

    Uus hooaeg algab 31. juulil, kui lavastusega „Röövel Hotzenplotz“ minnakse kolm nädalat kestvale ringreisile üle Eesti. Samast kuupäevast ei kanna Nukuteater (ametlikus kirjapildis NUKU teater) enam ka senist nimetust, vaid on nüüd Eesti Noorsooteater. Teatri kunstilise juhi Mirko Rajase sõnul andsid põhjuse nimetust vahetada Nukuteatri kaks alustala: visuaalteater ja noor vaataja.

    Teatritel tuleb nimevahetust harva ette. Miks otsustati, et Nukuteater peab nüüdsest olema Eesti Noorsooteater?

    Teatri nimetuse muutmine on kindlasti erakordne sündmus. Tähtis on aga mõista: meie ei alusta otsast pihta, ei loo uut teatrit, mis hakkab eelmise teatri ruumides tegutsema, nagu näiteks Vanalinnastuudio asemele tuli teater NO99. Eesti Noorsooteater on ikka seesama Nukuteater, mis jõudnud oma arengus lihtsalt sinnamaale, et uus nimetus on möödapääsmatu. Juuli viimasel päeval ei alga selle teatri esimene, vaid ikka kuuekümne üheksas hooaeg.

    Mirko Rajas

    Olen töötanud Nukuteatris kümme aastat ning nimetuse vahetamise küsimus on olnud kogu aeg õhus: kas teatri nimetus ikka vastab sellele, mida sisuliselt teeme? Põhjuse seda vahetada andsid Nukuteatri kaks alustala: visuaalteater ja noor vaataja.

    Nukuteatri loomingulised otsingud on olnud juba pikemat aega seotud visuaalteatriga. See katusmõiste hõlmab mitmesugused lavastusliigid: nukuteatri, maskiteatri, füüsilise teatri, multimeediateatri, objektiteatri jm. Seega, Nukuteatri huviorbiidis ei olnud enam ammu üksnes nukulavastused, ehkki need jäävad endiselt olulisele kohale ka Eesti Noorsooteatri tegemistes, vaid kogu visuaalteater. See on nimevahetuse üks põhjusi.

    Teine, võib-olla veelgi tähtsam põhjus on seotud noore vaatajaga, kes on algusest peale olnud üks Nukuteatri alustalasid. Nukuteater on Eesti suurim sihtrühmapõhine teater. Teisedki teatrid, näiteks VAT-teater või Must Kast, teevad järjepidevalt noorele vaatajale lavastusi, ent Nukuteater on olnud selles vallas eestvedaja. Noor vaataja on olnud meiega kogu aeg ja jääb ka edaspidi. Kui kaob see fookus, siis on tegemist hoopis teistsuguse teatriga.

    Eesti Noorsooteatri nimetus kajastab kõige paremini meie teatri tegutsemise eesmärki ja jätab ühtlasi vormilisteks otsinguteks palju vabadust, kuna tegemist ei ole enam ammu ühe lavastusliigi põhise teatriga.

    Kas see toob endaga kaasa ka muutuse teatri kunstilises suunas?

    Ühest küljest on muidugi nii, et nimetus viiakse kooskõlla teatri praeguseks välja kujunenud sisuga. Kui tahta seda sündmust pisendada, siis võiks öelda, et tegemist on justkui formaalse sammuga. Ent eks teater pea arenema ka siis, kui nimetust ei muudeta. Nimetuse muutmine on vaid üks samm palju pikemal arenguteel.

    Mis aga puutub muutustesse, siis ütlesin juba kolm aastat tagasi, kui võtsin Taavi Tõnissonilt üle kunstilise juhi ameti, et Nukuteater ei vaja järske kannapöördeid, vaid oma kunsti ja loomingu pidevat mõtestamist – see tagab edasiliikumise ja arengu. Seega, tohutud muutused ees ei oota.

    Küll aga peab Eesti Noorsooteater käima kaasas oma vaatajaga. Repertuaaris on praegu piisavalt lavastusi väikelastele ja kooliealistele, kuid noortelavastuste osas on põud, nagu Eesti teatrites üldse. Neid tuleb kindlasti repertuaari juurde tuua, aga seda oleksime teinud ilma nimevahetusetagi. Seejuures ei tähenda noortelavastus sugugi alati seda, et tegemist on omaette žanriga. Piir noore vaataja ja täiskasvanu vahel on küllaltki hägune: noort teatrihuvilist võivad puudutada nii klassikalised materjalid kui ka vormieksperimendid, kui need on köitvalt ja ausalt tehtud.

    Kas uue nimetuse sarnasus Tallinna Linnateatri kunagise eelkäija Eesti Riikliku Noorsooteatriga ei või põhjustada teatriajaloolist segadust?

    Eks neist kahest teatrist kirjutajaile võib see pisut segadust ja peavalu valmistada, seda küll. Seejuures pole Noorsooteatri nimetus teatriajalooliselt ju lõpuni ühe identiteediga seotud. Kui näiteks Ugala oleks kümme aastat tagasi vahetanud oma nime mõne muu vastu ning mõni muu teater võtaks nüüd endale Ugala nime, siis oleks segadust palju rohkem. Noorsooteater on üle maailma levinud ikkagi peamiselt sihtrühmapõhise teatri nimetusena.

    Seda tuleb muidugi tunnistada, et paljudel inimestel seostub Noorsooteater Voldemar Panso 1965. aastal loodud teatriga, kus ta töötas küll vaid viis aastat. Tema järel on selle kunstilised juhid olnud Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Rudolf Allabert ning nüüd Elmo Nüganen, kelle ametiaja alguses, täpsemalt 1994. aastal, muudeti see teater Tallinna Linnateatriks. Tookordne Noorsooteater on jäänud inimeste mällu erksa kunstilise meelsuse tõttu. Kui palju seal eraldi noore vaatajaga tegeldi, on iseasi, algusaegadel võib-olla rohkem, kuid noori selle teatri lavastused toona kahtlemata köitsid.

    Oleme teatriajaloos tegelikult neljas teater, mis kandnud seda nime. Eesti esimene noorsooteater oli 1935. aastal loodud Draamastuudio Noorsooteater, mille eestvedaja oli Leo Kalmet. Selles teatris hakati tegema ka nukulavastusi, millele andis tõuke Plzeňi teatri ja selle juhi Josef Skupa külaskäik Tallinna. Leo Kalmet ja tema trupp nägid Skupa marionettnukulavastusi ning nende eeskujul asuti ka ise nukuteatrit tegema.

    Aastatel 1944 kuni 1948 tegutses Leo Martini juhtimisel Eesti NSV Riiklik Noorsooteater: kokku toodi välja 28 lavastust, sealhulgas 12 nukulavastust. 1948. aastal liideti teater taas Draamateatriga. 1952. aastal loodi Eesti Vabariiklik Nukuteater, mille trupi tuumiku moodustasid varasemate Noorsooteatrite nukutrupi näitlejad, peanäitejuhiks sai Ferdinand Veike. Nii et praegusel Nukuteatril ja tulevasel Eesti Noorsooteatril on oma eelkäijatega ajalooline side. Pealegi kandis Nukuteater aastatel 2006–2011 nimetust Eesti Nuku- ja Noorsooteater.

    Millist mõju on avaldanud Nukuteatrile mitu kuud kestnud eriolukorra põhjustatud paus? Kui palju esietendusi on tulnud ära jätta?

    Mitte nüüd seda, nagu vallanuks meid kõiki kohutav masendus, aga kahtlemata on olnud erakorralise olukorra meetmed rasked taluda. Kui hooaja teine pool lõigatakse päeva pealt lihtsalt läbi, siis mõjub see näitlejatele, kes on harjunud iga päev käima proovis ja andma etendusi, rängalt – töörütm sai lõhutud. Näitlejad on harjunud tegutsema ning seetõttu on praegune olukord, kui saab jälle proove teha, palju selgem ja meeldivam, vaatamata mõningasele teadmatusele, mis sügisel saab. Teisest küljest olid need pausikuud muidugi ka mõtete settimise, oma tegevuse mõtestamise ja analüüsimise aeg, aga eks seda võiks teha ka ilma kriisita.

    Kolme lavastuse esietendus tuli edasi lükata. Ära jäänud esietendus on teatrirahvale üks suuremaid lööke. Praegu käivad ettevalmistused, et tuua need lavastused järgmisel hooajal publiku ette. Selleks et kriis raisku ei läheks, kuulutas Nukuteater mais kooliõpilastele välja ideekonkursi „Loo uus teatrikeel!“, millega otsitakse võimalusi siduda teatri-, digi- ja multimeedia­lahendused uuel viisil, nii et publik saaks kogeda elusat teatrit ilma teatrisaali kokku tulemata. Samal eesmärgil on kohtutud ka loomingulise platvormi e–lektron tegijatega.

    Millised on Eesti Noorsooteatri suveplaanid? Millega tullakse publiku ette järgmisel hooajal?

    Sel suvel pidi Kernu mõisa küünis esietenduma suvelavastus „Kummituste suvi“, näidendi autor on Jaanika Juhanson ja lavastaja olen ma ise, ent segase olukorra ja piirangute tõttu tuli see järgmisele suvele edasi lükata. Juuli viimasel päeval minnakse aga eelmisel sügisel esietendunud lavastusega „Röövel Hotzenplotz“ kolm nädalat kestvale ringreisile üle Eesti. Kuivõrd selle lavaloo tegelasteks on rändtrupi näitlejad, siis on raske välja mõelda veelgi sobivamat lavastust, millega minna paikadesse, kuhu meie teater tavaliselt ei satu, ja inimeste juurde, kes käivad Tallinnas teatris harva.

    Septembri algul toob Leino Rei välja visuaalteatrilavastuse „Tagurpidi“, mis põhineb eesti animatsiooniklassiku Priit Pärna 1980. aastal ilmunud äraspidise loogika ja uperpallitava sõnamänguga koomiksiraamatul. Samuti septembri algul esietendub Christin Tauli ja Tiina Möldri lavastus „IRIKKIRI“, mille aluseks on hollandi kirjaniku Toon Tellegeni jutukogumik „Kõik on olemas“. Oktoobris on oodata Karl Sakritsa Betti Alveri luuletusele „Tulipunane vihmavari“ üles ehitatud samanimelist sõnadeta lavastust ning detsembris Ott Aardami autorilavastust „Jääpüük“.

    Hooaja teisel poolel esietendub Renate Keerdi autorilavastus, mina teen noortelavastuse „Miks me varastasime auto“ ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldma ühistööna valmib dokumentaallavastus „Teises toas“.

    Kuidas tundub, kas mitu kuud kestnud viirusepuhangu aeg oli ajutine või jätab see teatrile kui kunstiliigile pikaajalisema jälje? Kas teater on pärast seda teistsugune?

    Loodan, et see aeg tuli lihtsalt üle elada. Seejuures oli see teatriinimestele kindlasti ka oma tegevuse intensiivse mõtestamise periood. See olukord pani paljudel mõtte tööle: kes ma olen, miks ma olen ja mida ma teen, kui see kõik peaks kaua kestma? Eriolukord valitses siiski liiga lühikest aega, et teater oleks olnud sunnitud võtma päris uue vormi – selleks kulunuks aasta või rohkem.

    Mingid mõtted, kuidas näidata teatrit veebi vahendusel, hakkasid idanema küll, ja seda keerulisemal tasandil, mitte lihtsalt nii, et filmime lavastuse teatri­laval üles ja näitame seda kodus istuvale publikule veebi kaudu. Kui võtta seda arvesse juba lavastust tegema hakates, siis võivad sellised otsingud viia küll mõne uue väikevormi tekkimiseni, ent kogu teatri plahvatuslikku muutumist kuskilt ei paista. Pigem inimesed teadvustasid selle kriisi ajal, milles on teatri võlu ja miks ta on nii eriline.

    2017. aastal, kui asusid tööle Nukuteatri kunstilise juhina, ütlesid intervjuusid Sirbile,* et üks su peamisi eesmärke on tuua nukuteater kui lavastusliik lähemale noortele ja täiskasvanutele, kuid pakkuda sealjuures edaspidigi palju põnevat vaatamist ka väikelastele. On see eesmärk nende paari hooajaga täidetud? Kus on siin tasakaalupunkt?

    Arvan, et eesmärk pole veel täidetud. Tegemist on pikema teekonnaga ja teatri nimevahetus on üks samm sellel teel. Ühest küljest on oluline tuua noore vaataja ette teemad, mis teda puudutavad, ent noor vaataja on avatud, valmis võtma vastu ka väga erisuguses vormis lavastusi. Kõike seda visuaalteater pakubki.

    Eesti Noorsooteatri nimetus peaks julgustama noori tulema sellesse teatrisse täitsa omal algatusel. Tundub, et praegu jõuab märkimisväärne osa noorest publikust saali kas lapsevanema tõukel või kooli kaudu. Ja kui lasta noortel valida, millisesse teatrisse minna, siis võib juhtuda, et eelistatakse mõnda teist teatrit. Nukuteatri nimetus tekitab tihti isegi täiskasvanuis eelarvamusi, nukuteatrit peetakse väikelaste keskseks ning see kandub pelgusena üle ka noortele. Eesti Noorsooteatri nimetus annab tegijatele suurema vabaduse ning aitab sellega tuua noori vaatajaid visuaalteatrile lähemale.

    Eks eesmärgid muutu ajas ning vastavalt teatri arengule, trupile ja liikumistele selles tuleb eesmärke kogu aeg täiendada ja ümber mõtestada. Kolm aastat tagasi välja öeldud tõed ei pruugi praegu enam olla täpselt samamoodi sõnastatud, küll aga peavad aluspõhimõtted jääma ikka samaks.

    * Tambet Kaugema, Sissekäidud teeraja alguses. – Sirp 28. IV 2017.

  • ,

    Kui „kastanid“ õitsevad – hobukastanite lugu

    HELDUR SANDER

    Euroopa ühe omapärasema kasvatamise ajalooga on hobukastanite (Hippocastanaceae) sugukonda kuuluv harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum). Hobukastanid on suvehaljad puud vastakult asetsevate hõlmiste liitlehtedega, õied asuvad suurtes püstjates pööristes, vili on kupar ühe kuni kolme suure pähklikujulise seemnega. Rahvasuus on hobukastanid tuntud kui „kastanid“, aga meil külmahell ja harva kasvav Lõuna-Euroopast pärit harilik kastan (Castanea sativa), mis on tuntud oma söödavate viljade poolest, kuulub hoopis pöögiliste (Fagaceae) sugukonda.

    Hobukastanite perekonda on võetud 18 liiki ja viis hübriidi,1 põhiliselt on need looduslikult levinud Põhja-Ameerikas, üksikult Euroopas ja Ida-Aasias – Indias, Hiinas ja nende naabermaades ning Jaapanis. Need olid tuntud kui india (A. indica), hiina (A. chinensis) ja jaapani (A. turbinata) hobukastan, praeguseks on tänu Hiina botaanikutele seal kandis märksa enam liike eristatud. Liigid annavad ka hübriide, teada on ilusorte, mis erinevad lehtede värvuselt ja muudelt tunnustelt. Eestiski on hariliku hobukastani kõrval teisi kasvatatud, näiteks Tartu ülikooli botaanikaaias on 1821. aastast Põhja-Ameerikast pärit väikeseõieline hobukastan.

    Umbes 160 aastat tagasi olid olemas juba ka Põhja-Ameerika päritolu kaks liiki – kollane (Carl Linnél Aesculus floribus octandris) ja sile hobukastan, kaks Paawi hobukastani teisendit ja kolm hübriidi – karoliina, värd- ja marylandi hobukastan, lisaks veel hariliku ja Paawi hobukastani hübriid – punane hobukastan.2 Neid ongi kasvatatud aedades ja parkides, paarikümne aasta eest leidus Tallinnas neli liiki hobukastaneid, lisaks hariliku hobukastani kolm ilusorti, valgekirjute lehtedega „Albovariegata“ Hirvepargis ja helekollaste lehtega „Memmingeri“ ning täidisõieline „Plena“ Tammsaare pargis, lisaks veel rippuvate okstega „Pendula“.3 Praegugi kasvab punane hobukastan Russalka läheduses, viis siledat hobukastanit Kadriorus ja värd-hobukastan Hirvepargis ja Harjumäe nõlval Kiek in de Köki vastas. 2013. aasta seisuga kasvavad punane ja kolm siledat hobukastanit, kolm värd-hobukastanit, üks selle teisend var. purpurascens, ilmselt jaapani hobukastan ja viis nende ilusorti Tallinna botaanikaaias.4

    Harilikku hobukastanit kasvatakse rohkem kultuuris Euroopas, palju ka Põhja-Ameerikas, harva Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Jaapanis, Austraalia idarannikul jm. Põhjapoolseim kasvatamise koht on Norras 68º põhjalaiuskraadil ja ilmselt on see võimalik tänu Golfi hoovusele. Soomes kasvatatakse teda Põhjalahe kirdetipus 60º põhjalaiuskraadil, lõuna pool leidub hobukastanit Uus-Meremaa Lõunasaarel 46º lõunalaiuskaardil.5

    Kus on hariliku hobukastani kodu

    Tallinn on oma mereäärse asukoha ja linnakliimaga suurim hariliku hobukastani kasvupaik Eestis. Harilik hobukastan on Kunstihoone ees.

    Hariliku hobukastani kodumaa ja sissetoomise kohta on kohati erinevaid andmeid.6 XVI sajandil peeti hobukastanite kodumaaks Egiptust. Carl Linné kirjutab oma taimemaailma muutvas 1753. aasta raamatus hariliku hobukastani kohta: „Kasvatatakse enam Aasia põhjapoolsetes maades ja Euroopas alates 1550“ („Habitat in Asia sptentrionaliore, unde in Europam 1550.“). Esimesena leidis hobukastani loodusest inglise geoloog John Hawkins oma reisidel Kreekas Pindose mäeahelikus aastail 1795–1798. Kuid teated reisidest vajusid teadmatusse ja 1850. aastate teisel poolel tekkis arvamus, et hariliku hobukastani looduslik kodu on India ja Himaalaja. Praegu peetakse siiski tema kodumaaks Balkani poolsaart.

    Esimesed hobukastanid istutas arst ja botaanik Luca Ghini 1543. või 1544. aastal Itaalias Firenze teise vürsti Cosimo I deʼ Medici ajal rajatud Pisa ülikooli botaanikaaeda, millel oli oma 600 liigiga kõrge reputatsioon. Taimed korjas Ghini koos üliõpilastega Põhja-Itaaliast.

    Teisalt on hobukastanite sissetoomine ja kasvatamine seotud 1550. aastatel piirkonnas ülemvõimu saanud Osmani impeeriumi poliitilise ja majandusliku keskusega İstanbulis, kus paiknesid ka diplomaatilised esindused. Esimesed teated pärinevad Willem Quackelbeenilt (1527–1561), kes oli İstanbulis Madalmaade kirjaniku, taimetundja ja ravimtaimede kasutaja (herbalisti) ning diplomaadi Ogier Ghiselin (Augier Ghislain) de Busbecqi (1522–1592) arst. De Busbecq oli laialdaste huvidega ja vahendas näiteks Austria keisri Ferdinand I ja Türgi sultani Süleyman II omavahelisi suhteid.

    26. juulil 1557. aastal İstanbulist Prahasse arst Pier Andrea Mattiolile kirjutatud kirjas annab Quackelbeen teada, et puu, mis siin sageli leida, kannab teist nime „hobu“ (s.t hobu-kastan), seda kasutatakse hobuste ravis. Ühtlasi ilmneb, et puu ei olnud looduslikult İstanbulis ja selle ümbruses levinud. Oma 1557. aasta 4. detsembri vastukirjas Prahast İstanbuli esitab Mattioli mitmesuguseid küsimusi tundmatu puu kohta ja palub saata seemneid. Pärast kirja saatmist informeerib Mattioli Itaalia tollast filosoofia ja loodusteaduste professorit Bologna ülikoolis Ulisse Aldrovandit Quackelbeeni leitud suurte, viieharuliste lehtedega puust, mille viljad ei sarnane kastanite omadega. Aldrovandi organiseeris aastail 1551 ja 1554 mitu taimekogumise ekspeditsiooni herbaariumi koostamiseks, samuti oli ta 1568. aastal Bologna ülikool botaanikaaia rajaja. 1562. aastal avaldas Mattioli esimese trükitud hobukastani pildi „Uues rohuraamatus“ (Neuw Kreütterbuch, 1563), mis hiljem tõlgiti ladina ja saksa keelde. XVI sajandi kultuurtaimede botaaniku Charles de lʼÉcluseʼi (Carolus Clusius 1526–1609) andmeil toodi harilik hobukastan Põhja-Kreekast Viini 1575. aastal.

    Seega introdutseeriti hobukastaneid XVI sajandil Kesk- ja Lõuna-Euroopas mitmele poole. Hoolimata andmete erinevusest võis teda leiduda nii Firenze kuulsates eraaedades kui ka Pisa, Padova ja Bologna botaanikaaias, Viinis ja Prahas.

    Aga kuidas Tallinnas?

    Hiljuti tuli üllatus välja hoopis tollal vähetuntud Põhja-Euroopa linnast Revalist.7 Kalamaja linnajaos Jahu ja Väike-Patarei tänava piirkonnas avastati prügi ladestuskoht, kust arheoloogiliste uuringute lõpuks oli kogutud enam kui 30 000 väga mitmekesist leidu, võimalik et isegi 40 000. Hinnanguliselt 80–90% leidudest pärineb XV sajandist, leitud müntide järgi otsustades lõppes suurem prahivedu pärast 1485. aastat. Leidude seas on ka esemeid, mis on dateeritud XVI ja XVII sajandisse, kuid nähtub, et pärast 1500. aastat toodi prügi sinna episoodiliselt. Taimejäänuste seas leiti kolm hobukastani seemet, mis peaksid suure tõenäosusega olema XV sajandi II poolest. Ju võib see praht pärineda vanalinnas paiknenud Püha Miikaeli tsistertslaste nunnakloostrist, kuna nunnadel olid laialdased sidemed kogu Euroopas. Aga samuti XV sajandi algusest tegutsenud Raeapteegist ja muidugi rikaste linnakodanike kodudest. Kuid Euroopa hobukastanite introduktsioonist ei nähtu, et neid oleks Tallinna sisse toodud juba XV sajandil, sest see eeldaks kaubandussidemeid İstanbuliga. Kirikuõpetaja ja krooniku Balthasar Russowi (1536–1600) keerukal ajastul on samuti hobukastanite sissetoomine kahtlane, sellest puuduvad ka kirjalikud teated.

    Kollaste õitega värd-hobukastan Harjumäe nõlval Kiek in de Köki vastas.

    Küll on teada, et Tallinna vanades ürikutes kõneldakse ühest vanast hobukastanist, mis XVII sajandil oli kasvanud kunagise nunnakloostri kalmistul. See olevat istutatud juba enne 1630. aastat,8 seega kloostri tegutsemise ajal. Arvestades hobukastanite suurt haruldust võidi see istutada kellegi tähtsa isiku hauale. XVIII sajandi esimesel veerandil esines harilik hobukastan Tallinnas praegusel Kadrioru pargi maa-alal olnud von Drentelni suvemõisas. Kui Peeter I 1714. aastal endise raeliikme Hermann von Drentelni leselt Elisabethilt (snd Buchau) 1400 rubla eest9 suvemõisa omandas, oli selle juures pargis „kallitest väljamaa puudest“ 12 hobukastanit.10 Puude istutaja oli arvatavasti von Drenteln, kes oli 1662. aastast Tallinna rae ülemsekretärile Heinrich Fonnele (aadeldatuna Rosen­kron) kuulunud krundi hilisem omanik. Puud olid kasvatatud siinsest seemnest või toodud Hermann von Drentelni isa, Tallinna kaupmehe, raehärra ja bürgermeistri Thomas von Drentelni 1633. aastal rajatud kaubandus­firma poolt.

    XVIII sajandi esimesel poolel toodigi hobukastaneid kõige rohkem Tallinna Kadrioru parki.11 Esimene selline teade on 1720. aasta aprillist, mil Lübeckist laevaga Tallinna toodud hobukastanitest istutati Kadriorgu 40 puud, ülejäänud saadeti postihobusega Peterburi. 1731. aastal kasvas 52 hobukastanit pargi Ülemises aias ja 433 puud nn Kastaniaias. XVIII sajandil lõpul loeti hobukastan meil talvedele vastupidavaks puuliigiks, mida kasvatati üsna palju, puud kasvasid ka kõrgeks.

    Tallinn ongi oma mereäärse asukoha ja linnakliimaga12 suurim hariliku hobukastani kasvupaik Eestis. Suured istutustööd toimusid XIX sajandi teisel poolel, kui neist rajati Toompea tänava puiestee ja Toompuiestee ning istutati mujalegi. Kahes vanas linnajaos – Kalamajas ja Kadri­orus – kasvas 1980. aastatel 9305 puud (neist viljapuid 2200), hobukastaneid 692, olles seega levinuim võõramaine ilupuu meie looduslike arukaskede (817 puud) järel ja võrdväärne kodumaise harilike saartega (692 puud).13 Praeguseks on hobukastanid linnas küll taandunud ja võtnud pärnade järel teise koha.

    Eestis oli harilik hobukastan võõramaiste puude eluvormide seas aastatel 1952–1973 toimunud inventeerimise põhjal lehtpuudest ja põõsastest viiendal kohal hariliku sireli, suure läätspuu, hariliku ebajasmiini ja hariliku pihl­enela järel. Teda leiti 596 kasvupaigas 1607st.

    Aastakümme hiljem (1983–1989) oli hobukastan isegi neljandal kohal pihl­enela ees. Ühtlasi ilmnes, et suurem leidumus oli Lääne-Eestis, sealses 313 pargis ja aias leidus hobukastanit 198s (63,3 %), Ida-Eesti 675 registreerimiskohas 218 (32,3 %). Kokku oli uurimisobjekte 988.14

    Hobukastani kasvatamise iseärasused

    Ammust ajast on teada, et hobukastanid reageerivad meie kliimale erinevalt, sobivam on see liik rohkem Lääne-Eestile. Selgelt on seda mõistnud juba kodu- ja võõramaiste metsapuude kasvataja ja katsetaja, Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg, kes on kirjutanud, et ranniku poole on pakane pehmem, õhuniiskus suurem ja ka lumesadu rikkalikum kui riigi sisemuses, mistõttu kasvavad paljud puuliigid, mis sisemaal ei õitse.

    XX sajandil ilmnesid Kesk-Euroopas kliima- ja muudelgi põhjustel hariliku hobukastani lehtedel kahjustused, mida põhjustab 5 mm liblikas nimega hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella).15 Eestisse jõudis see kahjur, kelle päritolu kohta on mitu arvamust, 2007. aastal. Kreekast kogutud vanimate hobukastanite lehtede herbaareksemplaridelt on leitud hobukastani-keerukoi kaevandeid 1879. aastast, teaduslikult kirjeldati liblikas alles 1986. aastal ja perekonna teised liigid elavad hoopis Ameerikas, Ladina-Ameerikas ning Ida- ja Kagu-Aasias.

    Liblika levikuala laienemise üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et hobukastani Balkani poolsaare kasvupaigad on inimtegevuste tõttu teedega rikutud, mis on mõjutanud kahjuri käitumist ja soodustanud levikut. Siiski on ka teada, et ligi 90% neist koidest hukkub talve­külmade tõttu.

    1 The Plant List. A working list of all plant species. http://www.theplantlist.com/browse/A/Sapindaceae/Aesculus

    2 H. A. Dietrich, Acclimatisationsversuche im Norden, als Beitrag zur Landschaftsgärtnerei. – Mitt. der Kaiserlichen freien ökonomischen gesellschaft zu St. Peterburg 1854, 1, 49–64; 22, 181–215.

    H. A. Dietrich, Alphabetisch Geordnetes Verzeichniß der Zierbäume und Sträucher Welche in der Gärte der Provinz Ehstland etc. – Mitt. über die Wirksamkeit der Ehstländischen Gartenbau-Vereins zu Reval. Reval, 1865 2, 12–35.

    J. Klinge, Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland. Dorpat, Verlag von C. Mattiesen 1883.

    3 Heldur Sander, Tallinna silmapaistvamad puud ja nende kaitse. – Eesti dendrofloora uuringud III. Infotrükk, Tallinn 1998.

    Elo Luttsepp (toim.), Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Varrak Tallinn 2007, lk. 135-136.

    4 Index Plantarum. Eluskollektsioonide nimekiri. Osa 1. Kloostrimetsas paikneva puittaimede kollektsiooni nimekiri. Seis: detsember 2013. Tallinna Botaanika­aed 2014.

    5 Global Biodiversity Information Facility. Aesculus hippocastanum L. https://www.gbif.org/species/3189815

    Andres Mathiesen, Dendroloogia. Akadeemilise Metsa­seltsi kirjastus, Tartu 1934.

    6 Carl Linnaeus, Species Plantarum. 1753 Vol. 1. https://www.biodiversitylibrary.org/item/13829#page/356/mode/1up

    Duane Isely, One Hundred and One Botanists. Iowa State University Press, Ames 1994.

    H. Walter Lack 2000. Lilac and Horse Chestnut: Discovery and Rediscovery. – Curtis’s Botanical Magazine 2000 17(2).

    Gordon Campbell, Garden History. A Very Short Introduction. Oxford University Press 2019.

    https://en.wikipedia.org/wiki/Pietro_Andrea_Mattioli

    7 Erki Russow, Keiti Randoja, Rivo Bernotas, Andres Tvauri, Riina Rammo, Monika Reppo, Jaana Ratas, Juhan Kreem, Lembi Lõugas, A late medieval treasure trove of Tallinn Salvage excavations of the 15th-century landfill between the Jahu and Väike-Patarei streets. Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, Tallinn 2019.

    8 Rudolf Kenkmaa, Gustav Vilbaste, Tallinna bastionid ja haljasalad. Tallinn, Eesti Raamat 1965.

    9 Peter the Great House Museum. http://www.kadri­orupark.ee/park-eng/museums/peter-the-great-house-museum

    10 Jüri Keevallik, Kadrioru kroonika 1718–1727. Artiklite kogumikus (koost. Inge Teder) „Eesti Riiklik Kunstimuuseum“. Tallinn 1977.

    11 M. Lumiste, Lossi ja pargi rajamine. Kogumikus (koost. Heiki Tamm) „Kadriorg. Loss ja park“. Valgus, Tallinn 1988.

    Jüri Kuuskemaa, Kadrioru kroonika 1727–1733. Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum. Kogude teatmik. Artiklid 1979. Eesti NSV Kunstimuuseum, Tallinn 1980.

    12 Linnakliima huvilised saavad lugeda siit: Mait Sepp, Linnakliima ja -klimatoloogia. – Eesti Loodus, 2020, 6.

    13 Heldur Sander, Jüri Elliku, Tallinna Kalamaja, Kadrioru ja Mustamäe linnajao maakasutus ning puittaimestik. – Preprint TBA–13. Bit, Tallinn 1991.

    14 Heldur Sander, Jüri Elliku, U. Roht, Eesti parkide ja kollektsioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. Uurimusi Eesti loodusteaduste ajaloost, Eesti Looduseuurijate seltsi aastaraamat, Tartu 2008, vol 85.

    15 Raimond Kaev, Hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella) ning selle esinemine Tartus, Tallinnas ja Hiiumaal. Bakalaureusetöö. Eesti Maaülikool, 2017.

  • Nii et hurraa, Hollywood?

    LAURENCE BOYCE

    Minisari „Hollywood“ (Netflix, USA 2020, 7 osa, 347 min), autorid Ian Bernnan ja Ryan Murphy. Osades David Corenswet, Darren Criss, Laura Harrier, Dyman McDermott, Samara Weaving, Mira Sorvino jt

    Raiskame oma hindamatut aega unistustele, mille on sünnitanud kujutlusvõime, mida toidavad illusioonid, ja mis surevad tegelikkuse käe läbi.

    Judy Garland

    Hollywoodi on nimetatud Karralinnaks (Tinseltown) või La La Landiks, ennekõike on see aga dream factory – unistuste vabrik. Seda on Ameerika peavoolu filmitööstus olnud loomisest peale. See on koht, kust lastakse välja üks film teise järel. Neis filmides näeme, et head tegelased võidutsevad, armastus võidab kõik ja maailm on hea ja õiglane paik. Loomulikult erineb neid lääne moraali tootemeid vorpiv masinavärk tegelikult vägagi kuvandist, mida tahetakse avalikkusele näidata – nagu nende filmidki. Tööstus, kus unenägudest saab tõelisus, põhineb nartsissismil, seksuaalsel ärakasutamisel, filmimogulite võimu kuritarvitamisel nende peal, kes on neist madalamal positsioonil. Algse plaani järgi pidi 1940. aastatel toimuva sündmustikuga Netflixi minisari „Hollywood“ need varjuküljed haaravalt avalikustama, kainestavalt meelde tuletama, et Me Too ja põlistunud rassism varjutavad filmitööstust samamoodi nagu siis, kui kaamerad esimest korda käima pandi. Ometi on valitud „Hollywoodi“ puhul hoopis teine taktika. Põhjaks on küll Hollywoodi folkloori tuttavlikud elemendid, aga tegu on siiski häbematult ulmelise ajastunägemusega. See on pigem alternatiivne ajalugu – pilguheit soovmaailma, kus filmitööstus on külalislahke ja liberaalne nagu paljud utoopiad, mida siin propageeritakse.

    „Hollywoodi“ põhjaks on küll Hollywoodi folkloori tuttavlikud elemendid, aga tegu on siiski häbematult ulmelise ajastunägemusega.

    Seriaali alguses on keskendutud Jack Castellole (David Corenswet), sinisilmsele ja nägusale Teise maailmasõja veteranile, kes on koos oma raseda naisega kolinud Hollywoodi lootuses seal läbi lüüa. Iga päev seisab ta Ace Studiose ukse taga ja loodab, et ta värvatakse statistiks. Suur läbimurre ei taha aga kuidagi tulla ja õige varsti pakub talle tööd Ernie West (Dylan McDermott), bensiinijaama Golden Tip karismaatiline omanik. Mõne aja pärast saab aga selgeks, et Jacki töö pole tankimine, vaid tal tuleb teenindada naisi, kes vajavad mõneks tunniks „seltskonda“. Siis, kui Jack leiab end oma unistustest üsna erineva ameti peal, hakkavad tema teed ristuma teiste tegelaste omaga. Nende hulgas on mustanahaline geikirjanik Archie Coleman, kes on kirjutanud stsenaariumi Peg Enthwistle’i elust (näitlejanna viskus alla ikoonilise Hollywoodi sildi otsast). Raymond Ainsley (Darren Criss) tahab aga Colemani käsikirja põhjal filmi vändata ja tema tüdruksõbral Camille’il (Laura Harrier), noorel mustal näitlejannal, on kõrini teenijatüdruku rollidest. Lihtne, aga armastusväärne Roy Fitzgerald (Jake Picking) heitleb oma seksuaalsusega, kuni kohtab Archiet. Roy kohtub ka vägivaldse ja võimuka agendi Henry Wilsoniga (Jim Parsons), kes võtab ta oma tiiva alla (vastutasuks teatud teenete eest) ja muudab ta nime Rock Hudsoniks. Nende saatus põimub järjest enam Ace Studiose ümber, sest stuudio hakkab Pegi elust filmi tegemise vastu huvi tundma. Kas neile saab osaks Hollywoodi unelm või jääb projekt igaveseks vaevlema arenduspõrgusse?

    „Hollywoodi“ maailm on mehitatud nii täiesti fiktiivsete kui ka osaliselt tõsieluliste tegelaskujudega. Castello ja Ainsley on välja mõeldud, teised aga meenutavad ähmaselt üht või teist päris inimest (nt Ernie Westi prototüüp on legendaarne Hollywoodi kupeldaja Scotty Bowers) või on Hollywoodi staaride ja tuntud tegijate otsene peegeldus. Peale Hudsoni ja Wilsoni (nüüdseks tunnistatud omaaegseks Harvey Weinsteiniks) astuvad sarjas üles ka sellised tegelased nagu Vivien Leigh, Noel Coward, George Cukor ja paljud teised. Isegi need, kel on Hollywoodi ajaloost vaid natuke aimu, saavad aru, et tegu on väljamõeldud loo ja maailmaga (nt viimane episood Oscarite üleandmise tseremoonial irdub kõvasti ajaloolisest tõest). Faktidega on ümber käidud väga vabalt, nagu seda tehakse, oleme ausad, ühes keskmises Hollywoodi filmis. Kohati tundub „Hollywood“ nagu mingi brechtlik võõrandamiseksperiment, mis tuletab aeg-ajalt meelde, et kõik on võlts, et suurt osa ekraanil nähtavast pole iialgi juhtunud.

    Sarja duaalsust toetab selle toon. Esimesed osad viivad meid pahede ja vabameelse seksuaalsuse maailma, mis ümbritseb filmitööstuse jõustruktuuri. Hukka mõistetakse kõigi hinges laiutav silmakirjalikkus: igaüks käitub moraali­majakana, aga varjab oma kirgi. Rock on sunnitud oma suhte Archiega salajas hoidma, või muidu oleksid jäänud ta karjäärist järele vaid räbalad. Suletud uste taga korraldab George Cukor megapidusid, kuhu on kutsunud rohkearvuliselt noori ja kenasid mehi. Ace Ambergil (Rob Reiner), Ace Studiose pealikul, ja tema naisel Avisel (Patti LuPone) on salasuhe, nad petavad teineteist.

    Hilisemates osades esitletakse aga eriti utoopilist unelmat: stuudio otsustab toetada mustanahalise gei stsenaariumi järgi tehtud filmi, mille peaosas on must näitlejanna. Mõte, et stuudio on valmis riskima raha kaotamisega selleks, et murda eelarvamusi, on ehk kogu ettevõtmise kõige fantastilisem element.

    Süngemad sisevaatluse hetked ei saagi võimalust hästi käima minna, kuna sari liigub positiivsemasse valda. Kaasa ei aita ka see, et eesmärgini liigu­takse narratiivse ebausutavuse najal, alates sellest, et peategelaste elu põimub järjest kasvava keerukusega, ja lõpetades rea süžeekäikudega (näiteks ära põlenud filmikoopia ilmub maagiliselt taas välja). Ühest hetkest peale minetatakse igasugune tõsiseltvõetavus. Sama käib tegelaskujude kohta. On küll mitmeid tugevaid osatäitmisi (Parson on Wilsonina eriti võrratu, mängib koomiksi kurikaela piiri peal), aga muidu tunduvad karakterid olevat vaid kergelt visandatud. Igaüks esindab mingit arhetüüpi ega ole mitmetahuline täiemõõduline tegelane. Nende lootused ja unistused on uputatud tundelistesse monoloogidesse, mis on küll, jah, jõulised, aga mõjuvad ka didaktiliselt.

    Taas tundub, et „Hollywoodis“ tegeldakse tonaalse ja narratiivse silmamoondusega: püütakse jäljendada tüüpilist Hollywoodi filmi, pakkuda kerget lugu ja tegelasi, kellega saaks samastuda. Sisul on poliitiline alatoon, sest mida muud see film maailma kohta ütleb, kui et see, et kaks meest võivad Oscari-tseremoonial käest kinni hoida ja värvilist naist koheldakse aupaklikult, on sama kättesaamatu ja muinasjutuline kui maailm, kus väike tüdruk võib külastada võlumaad Ozi, või sama ebatõenäoline, kui kohata inglit, kes tahab su suurimal meeleheitehetkel oma tiibu. „Hollywoodis“ ei ole see kavatsus aga päriselt realiseerunud. Kuigi lõpp­järeldus, et suure osa homofoobiat ja rassismi oleks saanud Ameerikas minema pühkida, kui Hollywoodi filmides oleks lubatud näidata positiivseid eeskujusid, on küll kiiduväärt, tundub see kõik kokkuvõttes siiski liiga lihtsameelne isegi nii vabas reeglistikus kui siin.

    Pole kahtlust, et „Hollywoodil“ on oma meelelahutuslik väärtus. Visuaalselt on kõik suurepärane (linna selged ja teravad jooned kümblevad igikestvas päikesesäras) ja sarja keskmes on siiras ja südamlik sõnum, mida toetab tugev näitlejaskond. Kõik see on siiski liiga pinnapealne ja enesega rahulolev, eriti kui praegu, selle artikli kirjutamise ajal, on Ameerika mattunud mässu- ja vihalaine alla, tuletades meelde, et Hollywood võib küll olla varjupaik, kuhu põgeneda probleemi eest, aga lahendust see ei paku.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

  • Kas Rail Balticu mõju on ikka võimatu hinnata?

    IVO PILVING, PIHEL KUUSK

    Rail Balticu kohtuotsus1 soojendas üles arutelu planeeringute mõju hindamise korralduse teemal, eriti seoses Natura aladega.2 Ka pärast Hiiu tuulepargi planeeringu põrumist3 väideti, et riigikohus nõuab võimatut. Kuidas prognoosida planeeringu tagajärgi hüljestele või metsistele, kui lahendus on alles väga üldine ning tuulegeneraatori mark või raudteeveduri tüüp pole täpselt teada? Siinkohal selgitame, mida ja miks riigikohus neis kaasustes otsustas ning kas planeeringu mõju hindamine nõuab keskkonnaekspertidelt tõepoolest hiromandi kvalifikatsiooni. Me ei kibele loomulikult loodusteadlastest eksperte õpetama, kuidas lahendada keskkonnaküsimusi, vaid anname nõu hindamise õigusliku raami osas. Seda, muide, pole leiutanud kohus, vaid Eesti ja Euroopa seadusandjad.

    Uuringute ajastamine

    Rail Balticu planeeringut ei lasknud põhja n-ö puukallistajate pime vastuseis, kodanikuühiskonna vähene kaasamine ega planeeringu ebatäpsus. Asi oli selles, et välja selgitamata oli jäänud mõju Natura 2000 võrgustiku Luitemaa linnualale. Mõjuhinnang pole juriidiline nüanss ega bürokraatlik formaalsus, mis tuleb kuidagiviisi või nõiasõnadega paberile saada. Nii keskkonnamõju strateegilise hindamise kui ka spetsiifilisema Natura loodusalade hindamise eesmärk on tagada kaalukate ruumiotsuste teadmispõhisus – vältida seapõrna ja kohvipaksu. Õige ajastamine on siin võtmeküsimus. Kui otsus on juba langetatud, on takkajärele hindamisest vähe kasu – hambapastat tuubi tagasi ei topi. Kehtestatud või koguni rakendatud planeeringu tagasipööramine on äärmiselt keeruline, miljardiprojekti puhul tegelikult võimatu.

    Ei Hiiumaa tuulikute ega RB keskkonnamõju hindamist poleks saanud kusagile helgemasse tulevikku nihutada. Täpsustavaid planeeringuid ei ole kummalgi juhul ette nähtud. Vormiliselt on tegemist maakonnaplaneeringutega, kuid nende sisu on läbi põimunud detailidega ja edasiseks projekteerimiseks on jäänud kohati väga vähe nihutamis- ja kujundamisruumi. Liisk oli langenud. Niisugusel hübriidplaneeringul on otsene õigusmõju arendustegevusele, tegemist pole süütu fantaasialennuga. Järgnenud oleks lubade taotlemine, kui raudtee asukohta kilomeetrites enam ei mõõdeta ega arutata. Seepärast pidi rahandusministeeriumil olema vajalik info käes otsuse tegemise, mitte selle elluviimise hetkeks. Sama põhjalik keskkonnateave ei pruugi olla tarvilik tavapäraste maakonnaplaneeringute puhul, millele järgnevad üld- ja detailplaneeringud.4

    Ei saa siis üle Rääma rabast?

    Riigikohus pole kunagi väitnud, et mida täpsem on planeering, seda suurem õnn õuele tuleb. Planeeringu liigne detailsus ja jäikus viib fookuse ebaolulisele ning pärsib uuendusliku tehnoloogia rakendamist. Keegi ei nõua maja planeerimise algfaasis tapeedimustri paikapanekut, küll aga on vaja infot vaagimaks, kas üldse ja kuhu maja ehitada. Ka raudtee mõju tuleb hinnata, kuigi rongi sõiduplaan või vagunite arv ei pruugi veel teada olla. Planeeringus võib jääda paljugi lahtiseks, näiteks tuulegeneraatorite võimsus ja arv. Kummatigi võivad just need andmed olla määrav sisend näiteks müra prognoosimisel. Nii-öelda lahtiste otstega planeeringu mõju hindamise üks juriidiliselt korrektne võimalus on mudeldamine. Kui planeerigu kohustuslikele tingimustele vastab mitu või lausa lõputu arv tehnoloogiaid, on näidismudelina võimalik hinnata neist mõnda tõenäolist ja tüüpilist. Seda ka siis, et need pole üldplaneeringus fikseeritud ainuvõimalikuna. Ammugi ei saa mõju hindamist takistada asjaolu, et planeering on alles kehtestamata. Algatusfaasi lahendus on nagu teadlase hüpotees, mida teadustöös kontrollitakse ja korrigeeritakse. Kui algatamisel pannakse baastegurina tabuna paika, et raudtee ei tohi läbida Natura alasid, siis uuringute käigus võib selguda, et ala niiskusrežiimi saab selle läbimise korral säästa paremini, kui selle riivamisel ala kõrval. Siis tuleb konstrueerida uus alternatiiv ja seda hinnata.5

    Rail Balticu juhtum on hea näide. Planeerimisel sai selgeks, et raudtee ei tohi kahjustada Rääma raba veerežiimi. Kriitiline küsimus oli seega, kas leidub mingigi tehnoloogia tundlikku veerežiimi säästva silla ehitamiseks. Selline variant õnnestus hindajatel leida, kuid seda polnud tarvis üksikasjadeni lihvida ja detaile kivisse raiuda. Põhimõttelise otsuse tegemiseks piisas teadmisest, et kuidagi saavad rongid sõidetud, ilma et raba ära kuivaks. Planeerimisel leitud soovituslikku näidislahendust saab hiljem kasutada projekteerimisel, aga kui leitakse midagi sobivamat, saab rakendada ka uut varianti. RB menetluses ilmnes ka, et Luitemaa sulelistel võib olla vaja turvatara katkestusi. Paraku jäeti see kahtlus kontrollimata ega selgitatud välja, kas soovitud tasemega raudteel on katkestused üleüldse võimalikud.

    Kõigi kahtluste hajutamine

    Kuigi seadus planeeringutelt ülimat täpsust ei nõua, kehtivad karmid nõuded just Natura loodusalade hindamisele. Natura alad on direktiivide ja seadustega väärtustatud väga kõrgelt, peaaegu samal tasemel inimese tervisega. Keelatud on mis tahes tegevus, mis seab ohtu Natura ala terviklikkuse – ei tohi jääda mingit lubamatu mõju kahtlust. Kõik peab olema teaduslikult põhjendatud, soolapuhumisele siin ruumi pole.

    Esmalt tuleb koguda andmed praeguse olukorra kohta, uurida, kus paiknevad ala olulisimad loodusväärtused, milline on nende seisund, millised survetegurid neile juba mõju avaldavad jne. Ei piisa vaid registritesse juba tilkunud andmete uurimisest, sest need võivad olla juhuslikud või vananenud. Teiseks peab hindaja analüüsima, prognoosima ja kaaluma riske. Analüüs peab olema dokumenteeritud ja kontrollijatele kättesaadav.6

    Natura uuringu meetodit ei kirjuta ette seadus ega kohtunik, vaid see on ära määratud loodusteadustega. Mõistagi võivad eksperdid prognoosimisel olla eri arvamusel, näiteks küsimuses, kui palju saab linde hukka tuulikulabade tõttu. Rangusele vaatamata ei nõua keegi absoluutset tõde. Planeerimis- ega kohtumenetlus ei ole mõeldud teaduslike avastuste tegemiseks. Võimatut ei nõua ei Eesti, teiste riikide ega Euroopa Liidu kohtud.7 Kui kindlat teadmist ei ole kusagilt võtta, tuleb leppida määramatusega, aga seda ka poliitilise tasandi otsuse tegemisel silmas pidada. Uurida pole vaja kõike alal toimuvat ja toimuda võivat, vaid üksnes mõju kaitse-eesmärgiga hõlmatud elupaigatüüpidele ja liikidele.8

    Uued reeglid?

    Keskkonnamõju strateegilise hindamise ja Natura nõuded pole tekkinud üleöö.9 Teaduskindluse nõuet rõhutas Euroopa Kohus juba Waddenzee kaasuses (2004).10 Riigikohus viitab RB otsuses leevendusmeetmetega seoses tõesti ka ühele Euroopa Kohtu 2018. aasta otsusele, kuid see ei tähendanud uute reeglite tagasiulatuvat kohaldamist. Euroopa Kohus ei loo uusi norme, vaid tõlgendab ja selgitab neid, mis juba olemas. Nii Eestis kui ka mujal kohati levinud arusaam, et Natura ala keskkonnamõju hindamise võib jätta tegemata leevendusmeetmetele viidates, on seega olnud algusest peale juriidiliselt ebakorrektne. Riigikohus ei saanud kuidagi Luxembourgist tulnud tõlgendust ignoreerida.

    Lõpetuseks

    Kohus ei otsi planeeringuvaidlustes süüdlast. RB planeeringute puhul peab keskkonnakahju hinnang kaheteistkümnel juhul vett. Juba see peaks näitama, et planeerimine ei ole võimatu missioon, seda isegi siis, kui mängus on Natura alad. Kohus on varemgi selgitanud, et ei kinnistuomaniku, naabrite ega huvigruppide vastuseis takista iseenesest planeerimist ega ehitamist. Küll on ja peab olema takistuseks see, kui ei täideta seadust. On paratamatu, et hiigelprojekti puhul lipsab ikka mõni viga sisse, kuid see ei tähenda, et mis tahes veale võib vaadata läbi sõrmede.

    Ivo Pilving on riigikohtu halduskolleegiumi esimees ja Tartu ülikooli haldusõiguse dotsent. Pihel Kuusk on sama kolleegiumi nõunik.

    1 Riigikohtu halduskolleegium (RKHK) 3-18-529/137.

    2 Merle Karro-Kalberg, Nii et soolapuhumisega keskkonda planeerima? – Sirp 29. V 2020; Merle Karro-Kalberg, Kas Rail Balticu riigikohtu lahend annab mõjude hindamisele ja planeerimisele uue suuna? – Sirp 5. VI 2020.

    3 RKHK 3-16-1472/92.

    4 Euroopa Kohtu arvates pole hindamine vajalik puhtpoliitiliste või ebamääraste kavatsuste korral, küll aga nt maakasutuskavade puhul C-179/06: Komisjon/Itaalia, lk 41; C-6/04: Komisjon/Ühendkuningriik, lk 55-56.

    5 Kui ka mudel pole siduv, ei tähenda selle mõju hindamine tingimata tarbetut ressursikulu: varasema stsenaariumi hindamistulemust saab kasutada uue lahenduse hindamisel lähtealusena.

    6 Thomas Lüttgau ja Nick Kockler. Rmt: Ludger Giesberts, Michael Reinhardt, Umweltrecht, 2020 (BNatSchG § 34 änr 12-13).

    7 Ivo Pilving, Kui range peab olema halduskohus? – Riigikogu Toimetised 2019, nr 39, lk 61, 67.

    8 Need liikmesriigid on iga Natura ala puhul ära näidatud Euroopa Komisjonile esitatud andmetes.

    9 Hendrik Puhkim, Keskkonnamõju ei hinda vaid keskkonnaekspert, Rail Balticu näitel. – Postimees 1. VI 2020.

    10 C-127/02. Vt ka EuK C538/09: Komisjon/Belgia; C-387/15: Orleans jt.

  • Haavades, kuid endiselt lummav New York

    HILLE KARM

    Euroopa riigid on hakanud esimesest viirusepuhangust toibuma ja piiranguid tühistama, USAd aga räsib endiselt pandeemia. Kõige rängemini on kannatanud New York, mis on olnud suletud juba üle kahe kuu. Sellest hoolimata ulatub kaheksa miljoni elanikuga New Yorgis viirusesse surnute arv juba mitmetesse tuhandetesse. Linna raputavad tänavarahutused, mis ähvardavad võtta üha suuremad mõõtmed. Kõik, kellel on olnud võimalus linnast lahkuda, sõita suvemajja või mõnda rahulikumasse paika, on seda juba teinud. Ka New Yorgis tegutsev kunstnik ja Eesti kultuuriesindaja Jaanika Peerna viibib peamiselt oma ateljees Hudsoni jõe orus, kuhu on Manhattanilt tund aega rongisõitu. New Yorki külastab ta vaid siis, kui seda on tõesti vaja.

    Viimasel ajal näidatakse New Yorki paigana, kus normaalne elutegevus on lakanud, tänavatel liiguvad vaid meeleavaldajad. Sellele lisanduvad kaadrid ülekoormatud haiglatest. Uudiste põhjal jääb mulje, et metropolist, kus elu veel hiljuti ööpäev läbi pulbitses, on saanud viirusest laastatud kummituslinn.

    Kas meedias levivad uudised on üle dramatiseeritud? Milline on praegune New York?

    New York pole vist kunagi nii laia­haardeliselt halvatud olnud, ka mitte pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakut. Magnetiline energia, mis seda linna on kaua aega iseloomustanud, on saanud hoobi, millest väljatulekuks on minu nägemist mööda vaja midagi sellist, mida ma kahjuks ei oska isegi ette kujutada. New York on linn, kus nii erineva kultuuritausta, usu ja elatustasemega inimesed on koos elanud suhtelises rahus. Just pidev talentide sissevool üle kogu maailma on taganud niivõrd mitmekesise ja tipptasemel kultuuri oma lõpututes väljundites. COVID-19 pandeemia on aga halastamatult toonud välja kriitilised aspektid ja nõrgad kohad, mis on küll alati olemas olnud, aga mitte nii tugevalt esile tulnud. See puudutab uskumatult kõrge hinnaga eluaset ja tervisekindlustussüsteemi, samuti rassilist ebavõrdsust ja suurlinna habrast haldussüsteemi.

    Praegu toimuvad veel igas linnajaos protestid politsei brutaalsuse vastu, mis on eriti puudutanud mustanahalisi. Protestid vallandas Minneapolises relvastamata mustanahalise mehe tapmine politsei poolt, videote vahendusel levis see sündmus kiiresti üle terve USA. See pilt (enamasti maskides) tänavatele läinud suurest rahvahulgast, kes New Yorgis pärast pea kolmekuulist eriolukorda meelt avaldab, on täielikult sürreaalne. Minu tuttavad tegutsevad enamasti kultuurivaldkonnas ja on tundliku sotsiaalse närviga, mitmed neist on protestidega solidaarsed ja osalevad meeleavaldustel.

    New York Timesist võib lugedes mitmesuguseid teooriaid viiruse leviku ja päritolu kohta. Samuti prognoositakse lähiajaks suuremat majanduskriisi. Viimatisena on meeles 2008. aasta Lehman Brothersi kokkuvarisemine ja börsilangus, mis mõjutas kogu maailma. Kultuur ja sponsorlus on alati esimesed, mis sellistel aegadel kannatavad. Kas mäletad ka eelmist kriisi? Kuidas kultuurivaldkond sellest siis välja tuli?

    Jaanika Peerna: „COVID-19 pandeemia on aga halastamatult toonud välja kriitilised aspektid ja nõrgad kohad, mis on küll alati olemas olnud, aga mitte nii tugevalt esile tulnud.“

    Eelmine kriis tundub praegu väga kaugel olevat, aga sellel oli pikaajaline mõju. Kuna New Yorgis ja USAs üldiselt tuleb kultuurirahastus suures osas eraannetajatelt, ei olnud ei siis ega ole ka nüüd loota riigitoetustele, mis kriisi leevendaks. Mäletan, et kunstimaailmas sulgesid uksed just väiksemad ja keskmise suurusega galeriid. Sellest ajast saati on suhteliselt tavaline, et galeriid ei saa endale lubada pidevat näitusepinda, sest kunstiäri tehakse enamasti messidel, kus osalemine on galeriile väga kulukas ettevõtmine. Ja juhul kui füüsiline galeriipind New Yorgis on olemas, on galerii sunnitud ka oma boksi New Yorgi kunsti­messil üles seadma ja see kahekordistab kulud. New York on siiani suutnud ligitõmbavuse säilitada: niipea kui erasektoril hakkab hästi minema, voolab ka kultuurivaldkonda raha, sest maksusüsteem soodustab annetusi.

    Paljudele kunstnikele on kriisiaeg olnud tuttav teema ka siis, kui enamik heaoluühiskonnast sellele isegi ei mõtle. Kuidas sa kunstnikuna kriisi­aegadele vaatad?

    Kunstnikud tegutsevadki pidevalt justkui kriisiolukorras – olgu siis sisemiselt või välises maailmas, lühemalt või pikemalt. Viimasel kümnel aastal on ateljee eest maksmise probleem visuaalkunstnike seas nii raskeks muutunud, et mitmed on kolinud kas kesklinnast kaugele või sealt hoopis välja. Teine suund, mida olen märganud, on oma tegevuse muutmine: palju rohkem on koostöös teiste kunstnikega sündivaid projekte, mida luuakse ajutistes ruumides või siis hoopis avalikus ruumis. Pandeemiaga on probleemid muidugi mitmekordistunud: töötuse tase on rekordiliselt kõrge ja on teada, et suur osa kultuuriorganisatsioonidest peab uksed sulgema. On kunstnikke, kes sulguvad üha enam endasse, kuid on ka neid, kes ühiskonnaelus aktiviseeruvad. Minu enda kunsti on viimasel kümnel aastal suunanud kliimakriis. Kõik, mis sünnib kas minu ateljeevaikuses või avalikus ruumis publiku osalusega performance’ite käigus, on kantud teadmisest, et inimtegevus on looduskeskkonda haavanud peaaegu tagasipööramatult. Viimasel viiel aastal olen otsinud teed, kuidas selle teadmisega kunstnikuna jätkata. Nii emotsionaalselt kui praktiliselt. Millise ökoloogilise jalajälje ma kunstnikuna jätan, kui reisin isikunäitust tegema Sydneysse? Kuidas leinan liustikke, mis iga sekundiga kiirenevas tempos sulavad ning tekitavad pöördumatuid laineid meie ökosfääris?

    Elame maailmas, kus kõik on omavahel tihedalt seotud. Praegune kriis on andnud loodusele hingetõmbeaega, inimühiskonnal tuleb aga arvestada keeruliste aegadega, millest välja­tulek võib võtta aastaid. Kuidas praegused sündmused mõjutavad sinu loomingut?

    Olen kunstnikuna juba pikemat aega otsinud kestlikumat mudelit ja kliimakatastroofile vastavat sisu. Peale loodusjõududega tihedalt seotud loomingu olen loonud süsteemi, mille järgi saan üles seada suuri installatsioone väga väheste kulutustega. See tähendab, et ma ei transpordi suuri raamitud töid ja skulptuure ümber maakera. Selle asemel saadan saja sentimeetri pikkuses papptorus joonistuste paindlikke elemente, millest saab kokku panna kohaspetsiifilisi mahukaid installatsioone. Tallinna kevadnäitusel tulen välja uue suundumusega: „Ümbersuunatud lend“ koosneb kahest elemendist, mida külastajad saavad seinal ümber paigutada. See on kollektiivselt loodav ajas muutuv teos. Nii nagu kunstnik peab suhestuma elus teda ümbritsevate ootamatute jõududega, nii on ka selle seinaskulptuuri puhul.

    Oled New Yorgis oma töös Eesti kultuuriesindajana pidanud tegelema palju organisatoorse tööga. Kas sul on ikka jäänud aega loominguks?

    Eesti kultuuriesindajana olen tegutsenud viimased 2,5 aastat, ja algusest saadik osalise koormusega. Alguses jätkasin ka oma pikaajalist tööd Dia kunstifondis (Dia Art Foundations), kus olin kuusteist aastat õpetav kunstnik (ingl teaching artist): pidin mõtlema välja ning korraldama põnevaid töötubasid, mis publikut Dia kollektsioonile lähendaksid. Dia kollektsioon on maailma suurim 1960ndate ja 1970ndate minimalistliku ja kontseptuaalse kunsti kogu. Dia kogu paikneb mitmes osariigis. Püsikollektsiooni suurim näitusepind on tunnise rongisõidu kaugusel Manhattanist Beaconis, aga Dia omanduses on ka näiteks Robert Smithsoni maakunstiteos „Spiral Jetty“, mis asub Utah osariigis Salt Lake Citys.

    Kunstnik olen olnud niikaua kui mäletan – Kopli liuväljalt, kus uiskudega jääle joonistasin, kuni praeguseni, kui juba viisteist aastat olen oma loomingut näidanud. Loominguks lihtsalt peab aega olema – isegi kui pole kohta ja aega, et isikunäitust teha, saab jätkata joonistamisega ja muutlike tuulte kiuste edasi liikuda.

    Sinu loomingu algelemendiks on alati olnud joon, mis on lõpuks jõudnud eri vormide ja dimensioonideni. Vaadates üha uusi versioone sellest lihtsana näivast ja ometi täiuslikust algusest, tundub, et see kõik tuleb mingist ammendamatust allikast. Kuidas sa nii erinevate tulemusteni jõuad? Kas tööd alustades juba aimad, kuhu see välja jõuab, või on see ka sulle endale üllatuseks?

    Just – joon! Nagu eespool mainisin, olid jooned jääl mulle juba pisikese lapsena põnevad, nii võimalusterohked, et jätsin oma unistuse iluuisutamises olümpiavõitjaks tulla sinnapaika ning alustasin hoopis kunstiõpinguid Kopli kunstikoolis (XXIV keskkool tol ajal). Joon kui element tuli väga selgena taas esile, kui nüüdseks pea 22 aastat tagasi New Yorki kolisin. Sellest ajast saadik olen ennast määratlenud joonistava kunstnikuna, isegi siis, kui see võtab ruumisuuruste installatsioonide või ka publikuosalusega performance’ite vormi. Olen ka kureerinud näitusi, kus olen lahanud joonistamist kui täielikult demokraatlikku ja eksperimentaalset meediumi. Kas pole joonistamine meiega hetkest, kui teadvus registreerib, et käe (või jala, keha?) tagajärjel võib jääda jälg pinnale? Kas pole joonistused kaljudel inimkonna loomingulise tegevuse kõige vanemad näited? Oma loomingus olen palju kasutanud lihtsaid HB koolipliiatseid, kõige kättesaadavamaid ja taskukohasemaid vahendeid. Sealt edasi saab juba pinda, millele kord joonistatud, painutada, ruumiliselt rippuma panna või seinale vormida, lõigata, liikumise käigus koreograafia luua jne. Olen teinud koostööd tantsijate, muusikute ja viimasel ajal ka publikuga, kes on mulle kaasautorid. Minu loominguline protsess on selge sisemise püüdluse (ingl impetus) ja juhusele avali olemise ühendus. See on justkui Manhattanil punkist A punkti B minek: plaan on selge, aga see, mis tee peal vastu tuleb ja kurssi muudab, on lõpuks see, mis käigu elusaks teeb.

    Manhattan ja hiljem Brooklyn on sümbolid, kust on alguse saanud paljud uuenduslikud kunsti- ja kultuurisuunad. Kas NY on ikka veel trendilooja? Missugune on NY kultuurielu, kui mõelda ka seisakueelsele perioodile?

    Jaanika Peerna performance „Liustiku eleegia“ Glynn Viviani galeriis Swanseas 2018. aastal.

    Elukalliduse tõttu on New Yorgist lahkunud tohutul hulgal vingeid tegijaid. Kuigi talente voolab endiselt juurde, on siiski näha, et midagi sellist, mis siin linnas näiteks 1970ndatel kunstialade ühendamisel tekkida sai, ei ole enam võimalik, sest selleks puudub vajalik jõudeaeg – aeg, mis on vajalik uute kunsti­vormide tekkeks. Et siin ellu jääda, tuleb rabeleda nagu orav rattas. Või olla rahakas. Kumbki neist pole parim pinnas põhjapanevate loominguliste suundade arenguks.

    Praeguse aja kultuuripüüdluste huvitav näide on 2019. aasta kevadel Arvo Pärdi muusika ja Gerhard Richteri kunsti ühisprojektiga avatud innovatsioonile pürgiv kunstide keskus The Shed. Keskuse­hoone füüsiline vorm on paindlik, seda saab projekti omapära järgi vormida, muidugi piiratud variantides. The Shedi erilisus seisneb ka selles, et kõik selle keskuse katuse all toimuvad näitused, kontserdid ja performance’id on selle paiga jaoks loodud, tihti residentuuris viibivate loojate poolt kohapeal. Kuid pärast aastast tegutsemist tundub, et kõrgete klaastornide vahele surutud ekstravagantse väljanägemisega The Shed on saanud rohkem kriitikat kui omaksvõttu. Seda osaliselt pretensioonika, kuid ebaühtlase taseme tõttu. Aga teguriks on ka see, et kultuuritarbijad ja loojad pööravad üha enam tähelepanu mittetulunduslike kultuuriasutuste rahastusallikatele. Nii The Shed kui ka Whitney muuseum on pidanud viimasel ajal üle vaatama, kes kuuluvad nende juhatusse ja kes on sponsorid.

    Seisaku ajal kolisid näitused, kontserdid ja teatrietendused internetiühiskonda. Kas on oht, et mugandutakse ja harjutaksegi sellega, et diivanilt tõusmata saab ühe näpuliigutusega teha veebituuri nii teatrisse, kontserdile kui ka näitusele?

    Seda ma ei usu. Meile jääb endiselt alles soov olla füüsilises kontaktis ja tunda puudutust. Internetimaailm on aga suhteliselt hea koht kultuuriliste tegevuste ning kohtumiste tarvis. Hübriidvariandina sobib see nii mitmelgi puhul. Võin nii oma tööst Eesti kultuuriesindaja kui ka kunstnikuna tuua isolatsioonis kaugtööst häid näiteid. New Yorgis tegutseva grupiga Bodies Intersect Buildings, kellega koos olen mitu aastat (linnaruumis) tegutsenud, lõime Zoomi platvormil koreograafia, kus püüdsime lõhkuda oma ristküliku kujuga akna vormi. Nimelt puudutasime terve kehaga oma akna piirjooni, meie liigutused ulatusid ka ühest aknast teise. See andis meile erilise kogemuse ja tekitas tunde, et füüsiline puudutus on võimalik ka distantsilt. Kui võimalik, saame kokku, kogeme ja loome ühes ja samas ruumis, aga kui ei ole võimalik, saab ühise hingamise luua ka tehno­loogia abil.

    Näib, et pärast liikumiskeelu lõppu on Euroopas vähemalt väliselt elu normaliseerumas. Näiteks Pariisis oli linna „avamisel“ peatänavatel ja kohvikutes lausa tunglemine. Pariislased olid koduarestist nii väsinud, et tüdimus oli nakatumishirmust suurem. Tõenäoliselt saab NewYorgi tänavatel pärast eriolukorra lõppemist näha samasugust suhtlemis- ja kultuurinälga. Praeguse seisuga on kuberner Andrew Cuomo lubanud linna avamisega peagi alustada. Millised on sinu plaanid Eesti kunsti tutvustamisel NYs, kui linn avatakse?

    Olen viimastel kuudel olnud tihedamalt kui kunagi varem kontaktis nii kolleegidega, kes eesti kultuuri maailmas esindavad, kui ka suure hulga maailma riikide kultuuriesindajatega New Yorgis. Kui Euroopas võivad kultuurisündmused ja -vahetus tasapisi taas toimuma hakata, siis New Yorgi ja Eesti vahel on veel väga lai kuristik – nii reisikeelu tõttu USA ja Euroopa vahel kui ka New Yorgi pandeemia kriitilise olukorra tõttu. Metropolitan Museum, mis on suunanäitaja enamikule USA muuseumidele, on juba praegu teatanud, et kõik publikuprogrammid on 2020. aasta lõpuni ära jäetud. Nii on ka minu sügiseks planeeritud üritused enamasti küsimärgi all.

    Balti filmifestival, mida korraldame koostöös Skandinaavia Majaga, muudab oma vormi ja kolib internetti. Paindlikkus ja kohanemine on tähtsad ka kultuuriesindaja töös: praegu tuleb toetada New Yorgis tegutsevaid kultuuriloojaid ja seetõttu on üha olulisem ka koostöö teiste maade kultuuriesindajatega. On vajadus ka haavades, kuid endiselt lummavat New Yorki ümber mõtestada. Selle kõige valguses mõtlesime Leedu kultuuriesindaja Gražina Michnevičiūtėga välja Euroopa Liidu maadega koostööprojekti ning leidsime siinse partneri, kellega koos loodame selle projektiga alustada juba lähinädalail. Projekti käigus teevad koostööd eri maadest pärit New Yorgis elavad kunstnikud, disainerid ja arhitektid, keda konsulteerivad siinsed visionäärid. Alustatakse dialoogi kaugtöö vormis ja kui tohib juba vahetult kokku saada, jätkatakse edasi. Teema on New Yorgi tulevikuvisioon.

  • Kui palju mõistmist on vaja loodusest hoolimiseks?

    HERDIS FRIDOLIN

    Kõige elusaga hoolivalt käituda ei ole nii lihtne. Tõeline hoolimine nõuab sügavat eetikatunnetust, aukartust elu ees ja ka võimalikult laialdasi teadmisi. Alati ei pruugigi olla üheseid vastuseid.

    Hoolimise vastuolud

    Elusolendeid on maailmas teatavasti hoomamatu hulk – mikroskoopilistest viburloomadest kuni sinivaaladeni. Eestimaadki asustab peale inimese veel umbes 40 000 liiki olendeid – loomad, taimed ja seened. Budistliku eetika esimene juhis räägib vajadusest hoiduda kõigi elusolendite kahjustamisest. Näiteks „Karaṇīyamettā Suttas“ kirjeldab Buddha, et inimene, kes pürib kõrgeima ideaali virgumise poole, peaks hoolima kõigist elusolendeist sama palju kui ema hoolib oma ainsast lapsest. Kõik need olendid on seal ka põhjalikult ära seletatud, et headest soovidest keegi välja ei ununeks. Mõne tõlke järgi on sellise hoolimise vääriliste olendite hulka kaasatud mitte ainult kõikvõimalikud loomad, vaid ka taimed. Mida see kõigist olenditest hoolimine aga tegelikus elus tähendab? Need, kes vähegi on looduse ringkäigu peale mõelnud, saavad aru, et sellisesse kõikehõlmavasse väitesse on mõtlemise konflikt juba sisse kirjutatud. Looduses toimub pidev olelusvõitlus, kus ühed olendid söövad teisi või konkureerivad omavahel ressursside pärast, mida kõigile ei jätku. Seega kõik ei saa ellu jääda. Kuidas siis hoolida võrdselt näiteks värbkakust, Eesti väikseimast ja võib-olla inimsilmale armsaimast öökullist, ja samapalju tema saakloomaks olevatest laululindudest? Või kuidas hoolida korraga varesest ja tema või tema poegade söögiks saavast oravapojast? Kummale ma siis kaasa tunnen?

    Inimene hoolib üldjuhul sellest, keda või mida ta mõistab. Kui mõistetakse mitte ainult kiskja ohvriks langeva saaklooma kannatusi, vaid ka röövlinnu rõõme ja muresid, siis ilmselt ei pane röövlinnu tegu teda vihkama või põlgama. Vastupidi, võib tunda aukartust, sest kiskjad söövad enamasti haigeid ja nõrgemaid loomi, hoides sellega oma saakloomade asurkonnad terve ja elujõulisena. Piisaval hulgal tippkiskjate olemasolu näitab ökosüsteemi head seisundit.

    Kui jagame loodusest hoolimise olenditele, liikidele ja isenditele, siis vähemalt ühekaupa on võimalik neist kõigist hoolida. Teadlane ja kirjanik Carl Sagan on öelnud, et ei ole võimalik tappa seda, kelles sa oled näinud isiksust. See tähendab, et kui pidada sääske lihtsalt pinisevaks vereimejaks, siis on väga lihtne ta eneselegi märkamatult lapikuks lüüa ja hetkega unustada. Kui aga teadvustad, milline keerukas olend on see pisike tüütus, kui palju vaeva peab ta nägema, et oma õrna iminokaga tabada nahas sobiv veresoon, et sealt siis kätte saada see väike verekogus, mis tal on järglaste saamiseks vaja, on juba raske talle mitte kaasa tunda ja temast mitte hoolida.

    Üks heategu võib teha palju halba

    Igasuguseid keerulisi näiteid hoolimise vastuolulisusest on looduses väga palju. Mida teha kevade hakul metsast leitud väikese karupojaga? Oletame, et on väga kindlalt teada, et emakaru on hukka saanud. Nii hoolimatu, kui see ka ei tundu, aga kui leidjal ei ole tahtmist ja tingimusi, et järgnevad aastakümned selle karuga koos elada, siis igal juhul on karupojale kõige parem ta metsa jätta, kuigi tõenäosus, et ta seal üksi hakkama saab, on väike. Alternatiiviks on aidata karupojal pisut suuremaks kasvada, nii et ta oleks võimeline enda eest edaspidi paremini hoolitsema, kuid selleks ajaks on loom inimesega niivõrd harjunud, et metsa ta enam ei sobi. Loomaaedadesse selliseid karusid lõputult ei mahu. Loodusesse lastes saaks temast probleemkaru, selline, nagu eelmisel suvel olid Venemaalt tulnud karupojad Polja ja Proša, kes käisid Valgamaal koduõuedes kolamas ja otsisid prügikastidest süüa. Kuni karu on väike, võib ta ju tunduda armas, kuid karu kasvab 600 kilogrammi raskuseks ja elab 50 aastat ning ühel hetkel muutub ta inimesele ohtlikuks, seega tõenäoliselt tuleb selline karu millalgi ikka hukata.

    Loodus annab üraskite läbi märku, et midagi peab hakkama teisiti tegema.

    Või iseenesest ju väga eetiline budistlik algatus – elusolendite vabadusse laskmine. Kauplustes toiduks müüdavate elusloomade nägemine on vaatepilt, mis tekitab paljudes kaastunnet ja tahtmise nende heaks midagi ette võtta. Eestis selline teguviis õnneks levinud ei ole, kuid seoses SARS-CoV-2ga oleme ilmselt kõik kuulnud Hiina elusloomaturgudest, kus müüakse kõikvõimalikke eksootilisi ja vähem eksootilisi loomi. Kui head teha tahtes osta poest või turult loom selleks, et ta vabadusse lasta, siis sündiv kahju võib olla paljudele teistele olenditele määratult palju suurem kui mitte midagi tegemine. Tegemist võib olla kohapealsetesse looduslikesse tingimustesse sobimatu võõrliigiga, kes võib kanda mitmesuguseid parasiite. Enamasti need loomad looduses kauaks ellu ei jää, kuid enne kui nad hukkuvad, võivad nad jõuda levitada teistele looduses leiduvatele liikidele ohtlikke haigusi. Näiteks meie jõevähkide suurim hävitaja vähikatk toodi Euroopasse Ameerikast. Sealsed vähid on katkule küllaltki immuunsed, kuid meie vähkidele on see surmav haigus, mis tapab kogu populatsiooni terves veekogus. Jõevähk on Eestis paljudest talle sobivatest jõgedest-järvedest kadunud ja selline ühe liigi kadumine mõjub halvasti kogu veeökosüsteemile.

    Veel suurema mure võib tekitada olukord, kui päästetud loom jääb ellu ja hakkab paljunema ning seeläbi looduslikku tasakaalu ohustama. Võõrliikide leviku tekitatud kahju maailma elurikkusele on kliimamuutuse ja elupaikade hävimise kõrval üks suuremaid. Seega ei tohi ühegi looma vabastamist ette võtta, ilma et see oleks väga põhjalikult ja ekspertidega kooskõlastades läbi mõeldud. Võõrliikide loodusesse laskmine on Eestis seadusega keelatud, kodumaiste liikide asustamiseks peab olema keskkonnaameti luba. Tähtsaim on siinjuures teada, et ühele olendile head tehes võib teha tohutut kahju väga paljudele teistele olenditele.

    Kuidas hoolida niidust?

    Veel keerulisem on hoolida loodusest sellise tervikliku kompleksina, nagu see tegelikult on. Kuidas hoolida metsast, rabast või heinamaast? Üks tõsiseltvõetav väide on, et looduskaitse on selliste maastike, nagu looduskaitsjad nägid oma lapsepõlves, kaitsmine. Tahetakse säilitada harjumuspärast status quo’d, selle asemel et teaduslikult kalkuleerida. Harjumuspärase maastiku kadumisel võib inimeses tekkida lausa leinaga võrreldav tunne. Probleemiks on seegi, et inimsilm armastab korrapära – puud sirges reas, ei mingit võsa ega surnud puid … Kuid looduskaitseprioriteetide seadmisel ei saa lähtuda kõhutundest või ainult sellest, mis on ilus, vaid tuleb võimalikult palju mõista looduses valitsevaid seoseid.

    Klassikaline näide looduskaitse komistamisest puuduliku mõistmise otsa on puisniitude kaitse algus. Nende koosluste erilist liigirikkust tunti juba ammu, kuid kui 1950ndate lõpus otsustati kõige esinduslikumad puisniidud range kaitse alla võtta ja keelata seal igasugune inimtegevus, märgati varsti, et sealne liigirikkus hakkas vähenema. Selgus tõsiasi, et selline meie laiuskraadil erakordne liigirikkus saab pikemat aega püsida ainult mõõduka inimtegevuse tulemusena. Puisniidud, mis ühendavad endas metsaserva ja niidu elustikku, on nii Eesti liigirikkaimad kui ka ohustatuimad kooslused. Kui 1950ndatel oli nende pindala 500 000 ha, siis nüüd on sellest alles heal juhul ehk 5000 hektarit. Miks see nii on? Sama probleem on kõigi meie rohumaadega. Põhjuseks on see, et Eestis ei ole selliseid suuri rohusööjaid loomi, kes hoiaksid heinamaad avatuna ja lagedad niidualad on meil olemas ainult tänu sellele, et inimene on siin loomi kasvatanud ja neile söödaks heina varunud. Loomakasvatus ei ole muidugi kuhugi kadunud, aga traditsioonilised loomakasvatusvõtted, kuidas inimene oma põllumajandusloomadega sajandeid koos on elanud, on hääbumas. Kui puisniite enam traditsiooniliselt ei majandata, s.t neid enam ei niideta, hakkab ala tasapisi võsastuma ja nõudlikumad liigid kaovad. Loomakasvatus on kolinud suurfarmidesse ja muutunud tootmiseks, millega kaasneb hulganisti eetilisi ja keskkonnaprobleeme. Kui vaadata olukorda looduskoosluste säilimise seisukohast, on probleemiks see, et väga vähesed kariloomad saavad üldse rohumaal liikuda, või kui saavadki, siis enamasti on nende kiirema kasvu või suurema piimaanni saavutamiseks rajatud neile kultuurniidud või on rohumaade viljakust parandatud kuivendamise ja väetamisega. Selle tõttu on liigirikkad poollooduslikud niidud väga haruldased ja koos sellega on haruldaseks jäänud ka mõned lilled, mis veel minu lapsepõlves olid väga tavalised, näiteks kullerkupud ja pääsusilmad. Rannaniitude kinnikasvamise tagajärjel on meie elustikust peaaegu kadunud häälekaim kahepaikne kõre ehk juttselg-kärnkonn. Väga haruldaseks on jäänud mõned luhtadel pesitsevad linnud, näiteks rohunepp. Õitsvate liigirikaste niitude vähenemise tõttu on kogu maailmas täheldatud putukate massilist vähenemist. Mida siis teha niitudest hoolimiseks? Üks vanema põlvkonna looduskaitsja ütles kunagi poolnaljatamisi, et niidud saab päästa ainult see, kui Tallinna-Tartu maanteel on edaspidi lubatud sõita ainult hobustega.

    Üraskid ja üheliigilisus

    Või kuidas hoolida pea poolt Eestit katvast metsast? Küsimus algab juba sellest: mida või keda me õigupoolest kaitseme, kui tahame näiteks kuusikuid kaitsta? Ja kelle jaoks me metsa kaitseme? Tänavusel lindude pesitusajal kerkis kuumaks teemaks kuuse-kooreüraski levik. See väike putukas on meie metsades elanud tuhandeid aastaid. Tema arvukuse suurenemise taga on ühelt poolt kliimamuutused – soojemate talvede tõttu on viimastel aastatel ka meil üraskil kaks põlvkonda järglasi, nagu on lõunapoolsemate riikide metsades tavaks. Kesk-Euroopas on omakorda mõju avaldanud veel ka pikaajalised põuad, sest kuusk väga kaua kuivust ei talu, ta ei suuda siis üraski tõrjumiseks piisavalt vaiku toota. Teiselt poolt aga on põhjuseks inimese kasumilootusest tehtud vead. Ilma inimese sekkumiseta ei kasvaks meil nii suurtel aladel puhtaid kuusikuid, vaid meie kliimavöötmes oleks enamasti tegu segametsadega. Keskkonnamõjudele on kõige tundlikumad üheliigilised ühevanuselised metsad, eriti need, mis on istutatud kunagistele põldudele. Segapuistud ja erivanuselised metsad on nii putukkahjuritele kui ka seentele palju vastupidavamad, seal on rohkem liike, sh ka metsakahjurite looduslikke vaenlasi, rähne, röövputukaid jt. Looduslähedases, tüseda kõdukihiga vähemajandatud metsas on kuuse osakaal küll väiksem, kuid juurepessu või üraski kätte surnud puid tuleb harva ette. Igasugune tegevus metsas mõjutab metsaökosüsteemi ja kunagise inimtegevuse tagajärjel ongi üraski levik nüüd nii laialdane. Loodus annab üraskite läbi märku, et midagi peab hakkama teisiti tegema. Kui lasta loodusel tegutseda, hukkuvad nõrgestatud puud seal, kuhu nad ei sobi, alles jäävad tugevamad ja nende järglaskond hõlvab vabaneva ruumi. Mets teiseneb, aga ei kao.

    Võiks tuua veel palju näiteid igasugustest vastuoludest, mis koos loodusest hoolimisega esile kerkivad, aga mida siis kogu selle vastuolulisi seoseid täis elusloodusega teha? Kui inimene üldse vahele ei segaks, saaks loodus kõigega väga hästi hakkama. Kuid loomulikult vajab ka inimene oma elutegevuseks toitu, soojust ja peavarju nagu kõik teisedki elusolendid. Inimese olemasolu sõltub loodusest. Mõtleva ja tegutseva olendina püüab ta muuta keskkonda endale sobivamaks. Inimesena saame jälgida, kas meie igapäevaseid otsuseid juhib vajadus või on plaanide ja tegemiste taga budistliku maailmapildi järgi igasuguse kannatuse aluspõhjused – ahnus, viha ja mõistmatus. Loodusest hoolimiseks on tähtis elusolendeisse suhtuda aukartuse ja imetlusega. Mida rohkem me loodusest teame, mida rohkem liike ja nende vajadusi tunneme, seda suurem on meie imetlus, aukartus ja ka siiras tänulikkus kõige eest, mis ja kes meie ümber olemas on. Ainult nii võime teha õigeid otsuseid.

    Eesti looduskaitse, riiklik loodusest hoolimise ja hoidmise süsteem saab tänavu 110aastaseks. Lõppenud looduskaitsekuu motoks oli „Hoia, mida armastad!“, et juhtida rahvast elurikkust märkama ja hoidma, tuua inimesi loodusele lähemale, aidata mõista keskkonnas toimivaid seoseid ning vältida võõrandumist. Seega – käige rohkem looduses ja õppige tundma kas või väikestki osa neist olendeist, kes on meie ümber ja kes, laenates Albert Schweitzeri sõnu, tahavad elada keset elu, mis tahab elada keset elu. Ja tunnetagem seda lahutamatut sidet meie ümber oleva imelise loodusega.

  • Jaht ja jahitav ühtede kaante vahel

    REET VARBLANE

    Kunstiraamatu ilmumine pole ka meil enam ammu erakorraline sündmus. Peaaegu kõiki suuremaid kunstimuuseumide, aga ka teiste kunstiinstitutsioonide näitusi saadavad väljaanded. Enamasti ei näe need enam välja nagu traditsioonilised kataloogid, kus sissejuhatava teksti või tekstide järel on esitatud väljapaneku teoste fotod, isikunäituste puhul pisut sekka ka kujutisi kunstnikust endast ning lõpuks väljapaneku dokumentatsioon või isikunäituse korral kunstniku biograafia ja ka bibliograafia. Meie viimase aja kunstiväljaannetes, iseäranis siis, kui need on seotud näituse või näituste kogumiga, on tavaliselt kõik need osised esindatud, kuid ka need ei sobi enam nii selgelt kataloogilahtrisse, nagu näiteks 1970ndate või isegi 1980ndate väljaanded. Praeguste väljanägemisse, materjali esitusviisi ja kujundusse on lisandunud veel midagi, mis teeb neist kas kunstnikuraamatu – kui seda veel midagit ehk kujundaja sekkumist, tema nägemust on kohe palju – või ka lihtsalt kunstiraamatu. Nende seas pole just palju kunstnike monograafilisi käsitlusi, kuid on ohtralt selliseid väljaandeid, mis ei mahu päriselt ühegi senise alajaotuse alla. Päris suur osa neist on kunstnikuraamatud. „Kunstnikuraamat“ pole just üheselt mõistetav termin. Lihtsam on üles lugeda, mis selle alla kindlalt ei mahu, või sedastada, kui kasutada Else Lagerspetzi väljendusviisi: „Nii võimegi kunstnikuraamatu mõistet kohates eelkõige eeldada spektrit, kuhu teos võib, ent ei pruugi paigutuda.“ (Sirp 3. IV 2020). Kui Lagerspetzi arutlusega edasi minna, siis „kunsti ja raamatuvormi sümbiootiline suhe võiks olla üks seda spektrit kirjeldavaid kriteeriume“.

    Meie viimase aja kunstiraamatute seas moodustavad täiesti omaette peatüki metalli-, kitsamalt isegi ehtekunstile pühendatud raamatud, millest enamik on antud välja kunstiakadeemia metallikunsti osakonna või täpsemalt selle kauaaegse juhi, oma koolkonna looja, ehtekunstniku Kadri Mälgu eestvedamisel ja ka tema koostamisel. Kadri Mälgu kõige laiemas mõttes ehtekunsti käsitlusi või antud juhul kunstnikuraamatuid on 1990ndate algusest peale ilmunud juba kümmekond: rahvusvaheliste ehtekunsti näituste kataloogid „Millennium“ (1994 ja 1997), „Nocturnus“ (2002), „Just must“ (2008), kunstiakadeemia metalliosakonna tegevuste-saavutuste kokkuvõtted „Metall 1“ (1999), „Metall 2“ (2004) ja „Metall 3“ (2014), kolleegile, sepakunsti õppejõule Heinz Müllerile pühendatud „Rauast“ (2013), õhuLossi rühmituse väljaanded, aga ka kunstniku enda loomingu käsitlused „Kadri Mälk“ (1999), „Testament“ (2016) ja äsja ilmunud „Hunt“.

    Kadri Mälgu raamatute puhul tuleb kohe teha üks väike, kuid väga oluline täpsustus: need on vaieldamatult tema käsitlused, kuigi tekstid, kui jätta kõrvale tema kirjutatud poeetiline sissejuhatus, ei ole tema omad. Tekstid on kirjutanud kunstiteadlased, keda Mälk on just raamatu tegemise ajal pidanud pädevaks ehtekunstist kirjutama, nagu näiteks Heie Treier või Harry Liivrand või Tamara Luuk või Krista Kodres või ka Maire Toom, kes on andnud ülevaate professionaalsest metallikunstist. Tekstide autoreiks on ka tema õpilased ja kolleegid, olgu siis Eestist või väljastpooltki, näiteks Tanel Veenre, Tiina Käesel, Ruudt Peters, Robert Paines, Manfred Bischoff, aga ka filosoofilist tausta avanud Mart Raukas või Andrus Laansalu või ka poeetilise mõtiskluse lisanud Viivi Luik. Kadri Mälk on teinud vaid ettepaneku kirjutamiseks ja jätnud kirjutajatele üsna vabad käed.

    Kadri Mälgu metallikunsti-raamatute puhul on tekstide kõrval algusest peale sama tähtis, kui mitte veelgi tähtsam materjali esitusviis ehk kujundus. Kujundajaid on olnud seinast seina ehk tollastest noortest mässumeelsetest tegijatest, nagu näiteks Piia Ruber (1999), Jaanus Samma (2014, 2020) või Aadam Kaarma (2001, 2008), klassikuteni, s.o näiteks Jüri Kaarma (1999) või Asko Künnap ja Andres Rõhu (2016). Visuaali ja teksti, kirjatüübi ja -suuruse kõrval või isegi nende ees on tähtis koht fotodel.

    Kunsti on üldse raske pildistada. Eestiski võib üles lugeda paar fotograafi, keda näiteks maalikunstnikud või skulptorid usaldavad. Kadri Mälgu raamatute fotovaliku või õigemini nende pildistamise kriteerium ei ole pelgalt kvaliteet ega ka ehte kui erilise objekti korrektne jäädvustamine, vaid lavastus. Keha, täpsemalt kehafragmendi ja ehte rituaalne kooslus, aktiivne dialoog. Kuigi tema enda loodud, aga ka tema kogusse kuuluvad ehted on nii mõnigi kord allutanud keha(fragmendi), kuid ei ole seda kunagi taandanud, veel enam tühistanud. See kehtib ka nende kunstnike teoste kohta, kellega Mälk koos töötab (nagu õhuLossi seltskond) või kelle ta on kutsunud oma kureeritud näitustele esinema. Neis teostes, objektides, ehetes on jõudu, võimuiha, parajalt provokatiivsust, aga ka kummalist nõtkust ja kehaga arvestamist. Kadri Mälk on töötanud koos paljude fotograafidega (fotokunstnikega). Viimasel ajal on ta eelistanud Tiit Rammulit, sest, nagu Kadri Mälk ise on oma loomingut ja mingis mõttes ka elu kokku võtvas (seda võiks küll vahekokkuvõtteks nimetada) raamatus „Testament“ kirjutanud, „mõistab Rammul pea iga mu silmaripsme­võpatust“.

    Kuid need kolm tegurit ehk tekst, kujundus ja foto pole veel kaugeltki kõik. Kadri Mälgu kõrval on peaaegu alati olnud ka toimetaja, kaasteeline just selle raamatu tegemise ajal: Tiina Abel, Harry Liivrand, Tamara Luuk ja Kadri Karro. Mõnega on tee kulgenud kõrvuti pikemat aega, mõnega vaid korra. Pahatihti on Kadri Mälk olnud ka ise toimetaja või siis kaastoimetaja.

    Kadri Mälgu raamatud on igas paigas, kodus või kontoris, esteetiline lisand, need on kaunisväljaanded. Kuid päris kindlasti ei ole need pelgalt hõrgud iluraamatud. Ka siis, kui on piirdutud vaid lühiesseega, on alati tabatud midagi, mis avab nii meie ehtekunsti või vähemalt selle osa, mida Mälk hindab, ja ka tema enda loomingu praeguse seisu ja tähenduse. „Testamendis“ on autor lasknud lugeja endale õige lähedale. Viimase raamatu „Hunt“ pealkiri sisaldab sõnamängu: „hunt“ kui isepäine metselajas ja ingliskeelne „hunt“ ehk „jaht“. Kui mängu edasi arendada, siis jaht ja jahitav ühtede kaante vahel.

    Nii palju raamatuid, kui on Kadri Mälgul, ei ole vist ühelgi teisel eesti kunstnikul ette näidata, aga nii paradoksaalne, kui see ka pole, ei ole Kadri Mälgu ja tema loomingu kohta ikka veel korralikku, analüüsivat monograafiat, väljaspoolset pilku. Vähemalt eesti keeles mitte.

  • ,

    Rahvusraamatukogu lõpetab viiviste võtmise

    Rahvusraamatukogu alustab katseprojektiga, kus lõpetab aasta lõpuni tähtajaks tagastamata raamatutelt viiviste arvestamise ja keskendub toetavatele ning teavitavatele tegevustele.

    Rahvusraamatukogu direktori Janne Andresoo sõnul ei näita praktika ja ka rahvusvaheline kogemus, et viiviste kogumine märkimisväärselt teoste tagastamist mõjutaks. “Mõju võib olla ka vastupidine, kus trahvi tõttu hoopis venitatakse raamatute tagastamisega. Seda näitab ka viivisevabade päevade populaarsus.”

    “Viivis moodustab raamatukogu tuludest kaduvväikese osa ning samas mõjutab ebaproportsionaalselt just madalama sissetulekuga inimesi nagu tudengid või pensionärid. Küsimus on ka maailmavaateline – kas raamatukogu peaks olema asutus, kelle esmane reaktsioon ekslikule käitumisele on sanktsioneerimine,” lisas Andresoo.

    Raamatukogu eesmärk on laenutatud raamatud võimalikult kiiresti tagasi saada ning mitte trahve koguda, seetõttu rakendatakse hilinenud raamatute tagasi saamiseks jätkuvalt n-ö sotsiaalseid meetmeid. Kui teost pole tähtajaks tagastatud, hakkab Rahvusraamatukogu saatma kasutajale regulaarseid meeldetuletusi.

    Viivisevaba perioodi pikkus on üks aasta. Kui teoseid pole teavitamise peale tagastatud ühe aasta jooksul, siis saab kasutaja veel ühe kuu teaviku tagasi toomiseks või peab selle hüvitama. Katseprojekti raames tühistatakse tagasiulatuvalt ka juba üleval olevad viivised, v.a. need, mis on läinud juba väljanõudmisesse.

    “Praktika näitab, et tagastamisega hilinemine on suhteliselt haruldane – eriti kui räägime mitmekuusest või lausa mitmeaastasest hilinemisest. Näiteks eelmisest aastast on õigeks ajaks tagastamata 52 raamatut. Võrdluseks – ainuüksi mai keskpaiga seisuga oli Rahvusraamatukogust välja laenutatud enam kui 9000 teavikut. Seetõttu me ei usu, et inimesed tagastavad raamatuid vaid trahviähvardusel – see on eelkõige ikkagi sotsiaalne norm ehk õige asi, mida teha,” lisas peadirektor Andresoo, lisades, et viivistest saadavad tulud on praegu laias laastus piisavad vaid katmaks nende välja nõudmisega seotud kulusid.

    Katseprojekt on plaanitud kestma kuni järgmise aasta alguseni. Selle järel teeb Rahvusraamatukogu analüüsi nii laenutamise, tagastamise ja hilinemise kohta. Samuti otsused, kuidas projektiga jätkatakse. See on toeks ka teistele Eesti raamatukogudele, sest näitab, kuidas muutub klientide käitumine, kui sanktsioneerivatelt meetmetelt minnakse üle eelkõige teavitamisele ja dialoogile.

  • ,

    SUMMATAVET x TUBERG x RANNIK x TALI+SISKA A-galerii akendel

    Juunikuu ja juuli alguse vältel täidavad A-galerii aknaid Hobusepea ja Pikal tänava nurgal Kärt Summataveti, Kertu Tubergi, Kaire Ranniku ja Risto Tali + Rait Siska aknanäitused. Näitused on avatud iga ilmaga ja iga kell 11. juunist kuni 4. juulini.
    Ühtlasi jätkame oma iganädalast kunstnikuvestluste seeriat A kodulehel ning IG ja FB lehekülgedel.

    USSIKUNINGAS
    Kärt Summatavet

    “Ussikuningas on Eesti muinasjuttudes tark ja võimas kaitsja, kes aitab leida imerohtu ravimatute haiguste parandamiseks ning temaga kohtumine toob õnne. Rahvakunstis ja -meditsiinis kasutatakse ussi siksakki kaitseks kurja silma, õnnetuste ja haiguste eest. Ussi kujund on paljudes müütilise maailmapildiga kultuurides algvägede, ravi, kaitse ja tarkuse sümbol. Keltide ja skandinaavia viikingite maokujulised ehted, indiaanihõimude liivamaalingud, sküütide raidkivid, egiptuse jumalad, soome-ugrilaste ornamendid, india joogide kundalini ning hiina ja euroopa kõrgmeditsiin kujutavad madu erilise austusega.”

    Kärt Summatavet (PhD) on metallikunstnik ja graafik (1982-1987). Ta esineb näitustel alates 1986. aastast: 41 isiknäitust ja üle 100 ühisnäituse Eestis, Soomes, Inglismaal, Rootsis, Norras, Saksamaal, Lätis, USAs, Poolas, Sloveenias, Hiinas, Venemaal, Koreas, Ungaris, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias. 2005 kaitses ta Helsingis kunstidoktori väitekirja Aalto Ülikooli disainiteaduskonnas.

    KOOMIKS “KOMPOST”
    KONDID
    KONTSUD
    Kertu Tuberg

    “peale söömingut
    mahlasem osa on tarbitud
    jääb jääk
    kondid ja kontsud
    maitse asi”

    Kertu Tuberg on vabakutseline ehtekunstnik, kes tegutseb Tartus. Ta on saanud erialase hariduse Eesti Kunstiakadeemiast. Näitustel osaleb aastast 2001.

    TÖÖÖÖ
    Kaire Rannik

    Need on tööd mis on sündinud öötundidel, pimedad, nukrad ja üksikud. Hea on tuua nad päevavalgele, et vaadata kas neile see meeldib või leida kedagi kellel nad meeldida võiksid. Kas nendes on lugu peidus või seda seal ei ole jäägu vaatajate otsustada.

    Kaire Rannik on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud ehtekunstnik, kelle töid tunnustati juba tema loometöö varastel aastatel Noore Kunstniku preemiaga Tallinna Tarbekunsti Triennaalil 1997. aastal ning kunstnike rühmituse F.F.F.F. liikmena 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Eesti disainimaastikul igapäevaselt hoogsalt tegutsev ehtekunstnik armastab lihtsuses peituvat ilu ning ammutab inspiratsiooni nii kodumaisest loodusest kui ka geomeetrilistest algelementidest. Igas Kaire Ranniku ehtes peitub ka aegadeülene side Tallinna vanalinnas töötanud kullassepast vanaisaga, mis peegeldub tema ehete puhtas viimistluses ning kõrgetasemelises kullasepatöös.

    R_R HI-TECH
    Risto Tali ja Rait Siska

    “Võrude keskseks motiiviks on unikaalne ühendussõlm – titaanist laserlõigatud süsteem, mis lukustab end pärast külmtöötlust ning tekitab efektse visuaalse tulemuse – võru justkui „ei tohiks“ ühes tükis püsida. Kõrgtehnoloogilist käevõrude seeriat on välja töötatud viimased 15 aastat. Inspiratsiooniallikaks neile käevõrudele on muuhulgas Tallinna vanalinn ja keskaegsed raudrüüde ja turviste komponendid.”

    Risto Tali ja Rait Siska on viljakas sepakunsti viljelejate tandem, kes on Eesti Kunstnike Liidu liikmed, lõpetanud ehte– ja sepakunsti eriala. Aastail 2003- 2020 on nad loonud hulgaliselt metallist skulptuure ja taieseid. Samuti on osaletud hulgaliselt sepakunsti- ja ehtenäitustel ning konkurssidel.Tuntumaks tööks on Tartu Ülikooli Narva Kolledži uuele õppehoonele sepistatud sisehoovi raudvärav „Liblikas“ koos detailidega. Uuematest töödest Eesti Panga emiteeritud Jüri Jaaksonile pühendatud 15 eurone meenemünt. Ära märkimata ei saa jääda juba 10 aastat vältav koostöö Bocuse d`Or Estoniaga mille käigus on valminud Eesti kandidaatide tseremoniaalnõude komplektid, mida käesoleval aastal Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtu ballil Viljandis eksponeeriti. Risto Tali on andnud suure panuse EKA ehte- ja sepakunsti osakonna töökodade juhataja ja meisterina. Rait Siska on ka hinnatud visualiseerija ja animeerija.

    SUMMATAVET x TUBERG x RANNIK x TALI+SISKA
    11.06.2020 – 04.07.2020
    Kunstnikuvestlused agalerii.ee ning Instagramis @agalerii_autoriehted
    Näituse sündmus Facebookis

    info@agalerii.ee
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    Tel (+372) 64 64 101
    (+372) 510 5036

    E – L 12:00 – 17:00
    P suletud

  • ,

    „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu”

    12. juunist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada näitust „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu”. Väljapanek tutvustab kümmet Eesti ja Läti varajast naisfotograafi kõrvuti kolme tänase Euroopa kunstnikuga, kes uurivad meie visuaalse ajaloo kadunud ja unarusse jäetud tahke.

    Üldiselt arvatakse, et fotograafia dokumenteerib reaalset maailma. Samuti usutakse, et arhiivid ja ajaloolised kollektsioonid koondavad objektiivseid tõsiasju. Lähemal uurimisel aga selgub, et arhiive on kogutud ja hiljem ajaloolaste poolt uuritud kindlatel eesmärgil. Nõnda on ka fotod alati tehtud teatud vaatepunktist ning parandatud autori või vaataja maitsemeele kohaselt.

    Fotograafia on olnud naiste hulgas populaarne alates selle algusaegadest ning mitte ainult hobina, vaid ka erialana. Sarnaselt paljude teiste valdkondade ja erialadega on aga ajalooraamatutest raske naisfotograafide jälgi leida. See näib eriti iroonilisena, kui arvestada, et fotostuudiotes töötasid retušeerijatena peamiselt naised, kes oma tööga vormisid vaatajate kujutluspilti maailmast.

    Näitus „Hõbetüdrukud” tutvustab kümmet varajast naisfotograafi, kes töötasid Eesti ja Läti aladel, ning lisab neile kolm tänapäevast Euroopa kunstnikku, kes uurivad meie visuaalse ajaloo kadunud ja unarusse jäetud tahke. Baltikum proovib terves maailmas üha tuure koguvale naisajaloouurimisele järele jõuda ning koondada ka oma pärandikilde, et taasleida kadunud lugusid. Mõned neist lugudest on kunstiajalooliselt märkimisväärsed peatükid, mõned aga väikesed, kuid sisukad täiendused meie ühisele ajalooteadmisele.

    Et kaotatu, leitu ja ümberjutustatu vaagimisel uusi vaatenurki avada, oleme palunud näitusel osalema ka kolm tänapäevast kunstnikku, kes räägivad oma lugusid pikalt peidus olnud ajaloolistest hetkedest ja isikutest. Ajaloo mõistatused koosnevad kaotatust ja leitust, hävinust ja taasavastatust ning keelatust ja lubatust. Need moodustavad meie ajalooteadmise, mis on aga tegelikult lihtsalt see peegel, millesse oleme otsustanud vaadata. „Hõbetüdrukud“ pakub võimaluse näha ajalugu läbi füüsilise ja metafoorse tõepeegli.

    Tartu Kunstimuuseum kui mäluasutus püüab olla teadlik oma rollist avalikkust teeniva ajalooliste teadmiste koguna. Viimane sunnib meid aga pidevalt kaaluma, mida ja kuidas me ajaloost teame. Sellest eesmärgist lähtus hiljutine kunstikooli Pallas pärandit taastutvustav näitus ning see oli muuhulgas tõukeks näitustesarjale „Tartu 88“, mille eesmärgiks on olnud viimaste kümnendite kunstiloos haigutavate lünkade tuvastamine ja täitmine. Sajanditagusesse ajalukku vaatav näitus „Hõbetüdrukud”, mille tähtautoriteks on varased naisfotograafid, peaks samuti panustama ühe kunstiloolise lünga täitmisse, sedakorda läbi rahvusvahelise haardega väljapaneku.

    Kuraatorid: Šelda Puķīte ja Indrek Grigor

    Läti varajased naisfotograafid:
    Antonija Heniņa (1897–1979), Minna Kaktiņa (1876–1949), Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985), Emīlija Mergupe (1885–1972) ja Marta Pļaviņa (1896–1956).

    Eesti varajased naisfotograafid:
    Olga Dietze (19. sajandi teine pool – 20. sajandi esimene pool), Helene Fendt (1896–?), Anna Kukk (1885–1979), Hilja Riet (1905–2006) ja Lydia Tarem (1904–1979).

    Kaasaegsed kunstnikud:
    Nanna Debois Buhl, Sami van Ingen, Elisabeth Tonnard

    Kujundaja: Alexey Murashko
    Koordinaator: Kristlyn Liier
    Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Nordic Culture Point, Frame Contemporary Art Finland
    Koostööpartnerid: Fotomuuseum, Viljandi Muuseum, SA Hiiumaa Muuseumid, Rīgas vēstures un kuģniecības muzejs, Latvijas Fotogrāfijas muzejs, Aizkraukles Vēstures un mākslas muzejs, Rīgas Fotogrāfijas biennāle 2020, Pēteris Korsaks, Kristjan Riet

Sirp