1920. aasta 15. juunil võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse ja pani sellega punkti iseseisva riigi asutamistoimingutele (sellega peaks nüüd küll lõplikult läbi olema ka „sajandi juubeldamine“). Enne seda oli peetud sõda, hangitud rahvusvahelist tunnustust ja sõlmitud rahuleping Venemaaga ning, mis ehk siseriiklikult olulisim, otsustatud läbi viia ulatuslik omandi ümberjaotamine ehk maareform. Kõike seda oleks küllap olnud hoopis raskem teha kehtiva põhiseadusega riigis ja eriti veel selle esimese põhiseadusega, mis on hilisemate hindajate meelest küll väga demokraatlik, kuid kus võimuharude tasakaal on paigast ära parlamendi kasuks.
Nagu on kirjutanud 1934. aasta riigipöörde teine mees Konstantin Pätsi kõrval, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 1937. aastal koguteoses „Põhiseadus ja rahvuskogu“: „Eesti Vabariigi esimese Põhiseaduse suurimaks puuduseks oli täielik tasakaalu puudumine riigivõimude vahel. Kogu võim oli koondatud Riigikogu kätte. Vabariigi valitsus oli kõikvõimsa seadusandliku kogu kõrval ainult täidesaatvaks komisjoniks, kuna riigipea võimude tasakaalustajana puudus üldse. Kõige selle tulemuseks oli täidesaatva võimu nõrkus ning alalised valitsuste vahetused, missuguse nähtuse loomulikuks järelduseks oli järjekindluse puudus riigi elu juhtimises ja korraldamises.“
Kindralile peab andeks andma, sest tema tegevusala argipäev koosneb ju käskudest-keeldudest, mitte läbirääkimistest ja hääletamisest. Järeldus, nagu kannaks just suurte volitustega täitevvõim järjepidevust, tagaks järjekindluse riigi juhtimisel ning looks korra ja harmoonia parlamendi pidevalt külvatavast kaosest, on siiski üdini väär. Samas artiklis märgib Laidoner, et uue põhiseaduse tugevaim külg on see, et „Vabariigi Valitsusel on võimalus tegutseda oma parima arusaamise järgi ja ei ole karta, et valitsust saaks vahetada tühjade parteipoliitiliste vastuolude tagajärjel.“
Võimude tasakaalu muutmine põhiseaduses paraku ei tekita ega kaota nimetatud tühje parteipoliitilisi vastuolusid, mida sõjaeelse iseseisvuse nappidel aastatel, kui ei saanudki eeldada poliitikute ja eriti avaliku teenistuse ametnike ning asutuste massilist küpsust, suurt kogemuste pagasit ja pretsedentidest õppimist, lõpuni ei mõistetud. Selle asemel et näha vigu ja puudusi töömeestes, kes põhiseaduses kirjeldatud ideaalriiki ehitama pidid, leiti üsna pea, hiljemalt globaalse majanduskriisi puhkedes, et viga on hoopis projekteerimisdokumendis ehk põhiseaduses. Esimene algatus põhiseaduse muutmiseks pärineb juba aastast 1926, tõsisemalt asuti asja kallale 1929 ja võitlusest põhiseadusliku korra muutmise nimel sai riigielu keskne poliitiline teema peaaegu terveks kümnendiks. Rabelemine ja kiirustamine põhiseaduse uuendamisel võis olla küll kantud mõnel juhul ka õilsatest eesmärkidest, kuid kindlasti ei aidanud see kaasa sellele, et kodanikena alles algaja rahvas õigusriiki piisavalt mõistma ja põhiseaduslikku korda järgima hakkaks.
1920. aasta põhiseaduse nii-öelda läbikukkumise põhjustas peamiselt see, et suure võimuga rahvaesindus ei asunud tões ja vaimus kehtivat reeglistikku parimal viisil rakendama. Selle asemel et luua pretsedente ja häid tavasid, keskenduti pigem võimalike aukude ja mitut tõlgendust võimaldavate sätete omakasupüüdlikule ärakasutamisele. Kuigi parlamendi võim oli suur, suutis ta ikkagi korduvalt oma võimupiire ületada, näiteks keeldudes rahvahääletuste läbiviimisest riigielu tähtsates küsimustes.
Sõjaeelse iseseisvuse möllud põhiseaduse ümber olid õnneks meie praegu kehtiva põhiseaduse loojatele hästi teada ja hoolika kaalumise järel pidi sellest saama kogemustest õppinute meistritöö. Ja saigi. Kriitikuid muidugi leidub, kuid pideva muutmise asemel on püsiva põhiseaduse taha kuhjunud hulgaliselt tõlgendavaid otsuseid ja kommentaare küsimustes, kus tekst ise ühemõttelist selgust ei taga. Üldjoontes teenib põhiseadus Eesti kodanikke hästi, kuid see ei tähenda, et selle sätteid ei peaks muutuvates oludes pidevalt küsimustega pommitama ja nende ajakohasust kontrollima.
Varsti peaaegu 30 aastat kehtinud põhiseaduse ulatuslikuma muutmise vajadust ei ole eriti silmatorkavalt märgatud ega tõstatatud just poliitilisel tasandil. Täpsemalt, erakonnad on avastanud, et hoopis lihtsam põhiseaduse muutmisest on selle mõnest sättest vaikselt mööda hiilida ja moonutada põhiseaduse mõtet alamate seaduste mõne paragrahviga nii, et see ei pälviks õiguskantsleri, presidendi ega riigikohtu tõsisemat tähelepanu või keelavat otsust.
Laidoneri unelm, et põhiseadusega saab tõkestada tühjade parteipoliitiliste vastuolude sündi ehk olupoliitilist käitumist, ei ole tänini realiseerunud. See on meiega kogu aeg ja kuigi valitsused vahetuvad harvemini kui 1920. aastatel, vahetuvad nad eeskätt just juhuste, valimisloterii ja põhimõttelageda kombineerimise tagajärjel, aga mitte maailmavaatelise läheduse alusel. Veel halvem kui see on aga muudel teemadel harva üksmeelt leidvate marjamaal olijate vankumatu konsensus karjamaalaste ehk uute konkurentide tõrjumisel.
Põhiseadus sätestab (§ 60): „Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed“. Asjatundjad teavad ja teadlikumad kodanikud tunnetavad, et tegelikult asjad päris nii ei käi. Valimisseadusesse on monteeritud rida konkse, mille tõttu valimistulemus ei peegelda täpselt valijate tahet. Rangelt võttes ei ole Eestis tagatud proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine ega ka valimiste ühetaolisus. Juba Toompeale pääsenutele olukord aga meeldib ja juba aastaid ei soovi parlamendierakonnad selle muutmist algatada.
Kuigi põhiseaduse kommentaarides on kirjas, et üleriigilise viieprotsendilise valimiskünnise kehtestamine ei ole vastuolus põhiseadusega, ei kõla peamine põhjendus kaugeltki veenvana. Künnis võimaldavat „vältida proportsionaalse süsteemi rakendamise negatiivset tagajärge – parlamendi killunemist pisifraktsioonideks“. Ideaalis peakski parlament olema killunenud 101ks igas küsimuses iseseisvalt mõtlevaks ja vabamandaati realiseerivaks saadikuks. Kuid milline proportsionaalsus avaldub selles, et 4–10% valimistel hääle andnud kodaniku hääled kaotsi lähevad ehk neid mandaatide jaotamisel arvesse ei võeta? Kui künnis viimastel valimistel oleks olnud kas või protsendi võrra madalam, oleks riigikogus veel üks fraktsioon ja võimaliku enamuskoalitsiooni moodustamiseks hoopis teistsugused võimalused kui praegu.
Selgemas vastuolus põhiseaduses nõutud ühetaolisuse printsiibiga on valimisringkondade suuruse erinevusest tulenev moonutus. Viimati jaotati Harju- ja Raplamaa ringkonnas 15, Lääne-Virumaal aga kõigest 5 mandaati. See tähendab, et valimistest osavõtu tingimused ei olnud ei valija ega ka kandidaadi jaoks neis ringkondades ühetaolised. Suuremas ringkonnas oli isikumandaadi saamiseks vaja koguda vaid 7% antud häältest, väiksemas aga 20%.
Nende probleemide lahendamise eelduseks on, et alustatakse küsimusest, mis on kodaniku jaoks kasulik ja õiglane, aga mitte sellest, mis on kõige kasulikum parteile. Nagu püsiv vaikus näitab, ei suuda Toompea erakonnad esimest küsimust endale esitada, nii et järelikult viiakse ka järgmised riigikogu valimised läbi põhiseaduse mõtet rikkudes.
Põhiseadus ei sea valimistel osalemiseks mingeid piiranguid organisatsiooni juriidilise vormi tõttu. Erakondlastest koosnev riigikogu leidis aga juba üle 20 aasta tagasi, et kodanike kandideerimine riigikokku valimisliitude kujul tuleb konkurentsi vähendamiseks keelata ja see põhjendamatu ehk põhiseadusevastane keeld kehtib tänapäevani. Kui küsida, mis on keelu põhjuseks, saab parteilaselt alati vastuse, et valimisliidud ei vastuta millegi eest. Aga mille eest need erakonnad siis nii väga vastutanud on?
Esimese põhiseaduse juubeli puhul tähistab justiitsministeerium tänavust aastat põhiseaduse aastana. Kas on liiga palju paluda, et pidukõnede ja tulevärgi kõrval tuleks sellest asutusest ka ettepanekute pakett, millega kõrvaldataks seadustest põhiseaduse mõtet riivavad ja sätetega vastuolus paragrahvid?
Selle raamatu arvustust ei saa ma kuidagi jätta alustamata tõlkija kiitmisest. Juba esimestest lehekülgedest peale tekib tunne, et Aet Variku suurepärases eestinduses loeksin ma enam-vähem ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Aga loomulikult on tõlkijal suurem võimalus särada siis, kui originaal selleks võimalusi annab, ja seda Ishiguro tekst loomulikult ka teeb. Lugedes läheb kiiresti meelest, et meie kultuurilise iseolemise suhteliselt õhukesest ajaloost tulenevalt ei paku eesti keel meile sugugi nii heldelt viise teha pingutamata vahet erinevate ühiskonnakihtide eneseväljendusviiside vahel, saati siis vahendeid, kuidas paigutada tegelasi sotsiaalsesse limbosse, kus ühes ja teises suunas viitavad märgid omavahel segunevad, et luua korraga ühtne ja samas vastandusi täis keeleline ruum. See on saavutus omaette. Briti aristokraatia välise hiilguse ning seda majanduslikult ülal hoidva jõhkra koloniaalpoliitika, ühtlasi aga selle ees silmi sulgeva, nürilt enesekeskse vaimu eestikeelne vorm on hakanud kõlama täiesti loomulikult, justkui olekski tõesti ka meie kultuurilises kogemuses selline mäluperiood olemas.
Kultuuriline vahepealsus, osadus ilma täieliku kuulumiseta on Kazuo Ishiguro pilgule lähemal kui nii mõnelegi teisele briti kirjanikule. 2017. aastal pälvis Ishiguro Nobeli kirjandusauhinna.
Kultuuriline vahepealsus, osadus ilma täieliku kuulumiseta on mõistagi Ishiguro pilgule lähemal kui nii mõnelegi teisele briti kirjanikule. Ometi, kui tema varasemates romaanides on enamasti valitsenud kas Aasia või Briti maailm, siis siin raamatus on nad kohal mõlemad, aga mitte harmoonias või vähemalt dialoogis, vaid karmis teineteisesse-rebenemises, mis ei jäta ühtki kahe kivi vahele sattunud tegelast terveks. Viga on saanud nii jutustaja, tuntud detektiiv Christopher Banks ise, tema kadunud vanemad, tema jaapanlasest lapsepõlvesõber Akira, alatasa tema trajektooridega ristuv noor seltskonnadaam Sarah Hemmings kui ka enam-vähem kõik kõrvaltegelased, kellest raamatus juttu tuleb. Aga kui Akira murele, et ta ei ole piisavalt jaapanlane, saame Jaapanis 1930. aastatel võimule tõusnud autoritaarset sõjaväelist režiimi meenutades mõistvalt kaasa noogutada ja Sarah’ püüdeid kehtestada end inglise kõrgseltskonnas mis tahes hinnaga võtta kui märke tema tühisusest, siis minajutustaja Christopher Banksiga on asi hoopiski keerulisem.
Oma lapsepõlve on Christopher veetnud Shanghai rahvusvahelises asunduses ning tema tagantjärele natuke targema pilgu läbi saame me aimu neist eetilistest konfliktidest, mis südametunnistusega inimesi toonases Hiinas vaevama pidid. Lõpuks hävitasid need tema perekonna. Probleemi taust on ju teada: Briti impeerium oli 1839–1860 toimunud nn Oopiumisõdades käitunud kui tehnoloogiliselt võimas narkokartell, mis surus Hiina ühiskonnale peale massilise oopiumisõltuvuse. Ühtlasi vallandasid need sõjad Hiina riigis suhteliselt kiire lagunemisprotsessi, kuid pärast keisrivõimu langemist kadusid ka senise stabiilsuse riismed, sõjapealike omavaheline võimuvõitlus jätkus põhimõtteliselt kuni Teise maailmasõjani ja lõppes alles kommunistide võiduga. Kõnealusel ajal oli Shanghai küll õitsev, kultuuriliselt vabameelne ja rahvusvaheline linn, aga soliidsete Briti ametnikega mehitatud kaubanduskontorid esindasid ühtlasi ka juriidilises vaakumis legaalselt tegutsevate narkoärimeeste huve. Samas oli selge, et pikas perspektiivis seisis selline kooslus siiski savijalgadel.
Romaani pealkiri „Kui me olime orvud“ võib niisiis otsesõnu viidata küll peategelasele, Sarah’le ja ehk ka Christopheri kasvatatud vanemateta tütarlapsele Jenniferile, aga laiemas mõttes on koloniaalsüsteemi lagunemise ja teise suurde sõtta libisemise läbi kujundlikult orvuks jäänud kogu Briti ühiskond – ta on kaotanud võimaluse uskuda oma toimivasse, ülimalt hubasesse ja küll pisikeste puudustega, aga enese meelest üldjoontes siiski õiglasesse ja tervemõistuslikku maailmakorda. Raamatu järelsõnas mainib tõlkija karupoeg Puhhi raamatust pärit Bankside perekonda ja Christopher Robinit kui Christopher Banksi võimalikku ideaalkuju, kelle ümbert on tema taustsüsteem lihtsalt ära lagunenud. Nii võib vaadata romaani ka kui diagnoosi postkoloniaalsele pohmelusele. Vana maailm on tegelaste silmade all kokku varisemas ning asendumas tõmblustega, mida kogeme tänapäevani, kusjuures Brexiti-hüsteeria ei pruugi sugugi veel see kõige viimane olla.
Igasugune selline kriitika on aga omakorda vaataja silmades ning esmatasandil toimib romaan kui põneva sündmustikuga ajalooline lugu, mis korraga ekspluateerib kriminaalromaani võttestikku ja lammutab seda seestpoolt. Kuna aga sellist teost ei ole võimalik analüüsida ilma tema sisu pisut ette ära andmata, on neil Ishiguro lugejatel, kellel see raamat küll plaanis, aga veel lugemata, praegu viimane hetk panna ajaleht käest ja teos üles otsida, sest järgnev ei lase raamatut enam süütu pilguga lugeda.
Sest, nagu öeldud, Christopher Banksiga on lugu keerulisem, kui näib. Üks Ishiguro minajutustajaid teosest teosesse ühendav joon on see, et kuigi lugeja neid tihtipeale inimlikult mõistab, tekib tal paratamatult mõne aja pärast kahtlus, kas nad ise saavad nende ümber toimuvast ikka päris adekvaatselt aru. Ootuspäraselt käib see ka Christopher Banksi kohta. Tema vahepealsus ja väljaspoolsus Briti ühiskonna rangelt hierarhilise taustsüsteemi suhtes muidugi ei lasegi tal näha kogu romaani Londonis toimuvas esimeses pooles kirjeldatud seltskondlikku „mängu“ oletatavates raamides lahti rullumas, vaid sunnib teda avastama selle mängu reegleid sammhaaval, kui ta nendega ise kokku puutub. Aga mida edasi, seda rohkem hakkab meil olema põhjust kahelda tema põhimõttelises adekvaatsuses. Ka mitukümmend aastat pärast oma vanemate kadumist ei ole ta kaotanud veendumust, et tema lapsepõlve hubane maailm on kuskil alles ning vaja on vaid pingutust, et see üles leida. Vähe sellest: Christopheri vahendatud jutustuse kohaselt on selles veendunud ka kõik tema kaasvestlejad. Shanghai konsulaarametnik üritab temaga pidevalt täpsustada, millise tseremooniaga tuleks tähistada tema vangistatud vanemate vabastamist. Aastakümneid tema lapsepõlvekodus elav hiina perekond on nõus maja viivitamatult Christopherile kui seaduslikule omanikule tagasi andma, ehkki too pole seda isegi palunud, pealegi käib ümberringi sõda ning Banksi võimalikud pretensioonid vaevalt leiaksid juriidilist mõistmist. Ning kohtumine just nimelt oma lapsepõlvesõbra Akiraga purukspommitatud vaeses linnaosas on juba juhus, mille toimumine pole küll päris võimatu, aga paneb lugeja usalduse loo vastu tõsisele proovile.
Sestap võibki lugedes süvenema hakata hoopis kurb tõdemus, et võib-olla kannatab jutustaja hoopis näiteks lapsepõlvetrauma tagajärjel välja arenenud vaimuhaiguse käes. Võib-olla ta polegi üldse seltskonnas kõrgelt hinnatud ja edukas detektiiv, vaid ainult peab end selleks ise, nõnda jätkates lapsepõlves koos Akiraga mängitud „isa leidmise“ mängu. Ühes intervjuus on Ishiguro tõepoolest jätnudki selle võimaluse lahtiseks ja lugejale otsustada, kas ta eelistab Christopheri nägemusega kaasa minna või lükkab selle kõrvale nagu ka kogu Briti impeeriumi nostalgiliselt kauni, aga paraku võltsi fassaadi. Ometi, kuidas me ka ei otsustaks, tuleb nukralt tõdeda, et trauma võidab igal juhul – kas enese põhjustatud illusiooni kehtima jättes või hävitades koos sellega ka loo, millel põhineb kogu selle jutustaja maailm. Igal juhul on tegelikkus karm ning pettekujutlused ei päästnud kaunist impeeriumivisiooni ei Teise maailmasõja eelõhtul, samuti nagu ei suuda nad seda ka nüüd.
Bronisław Malinowski mõju ja haare on erakordselt lai, temast ei saa sotsiaalantropoloogias kuidagi mööda. Malinowski viis antropoloogia tugitoolist džunglisse, kolonisaatori verandalt põliselanike lõkke äärde ja tegi sellest tõsiseltvõetava teaduse. Olgugi et poola-briti päritolu Malinowski ei olnud esimene suur nimi antropoloogia ajaloos ega ka esimene, kes teostas uuritavate hulgas välitöid, töötas tema välja sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia1 metodoloogilise tuuma – osalusvaatluse. Malinowski kutsus uurijaid üles „väljuma teoreetiku kabinetist antropoloogilise välitöö lageda taeva alla“ ja nii muutis ta XIX sajandi spekulatsioonidele tugineva antropoloogia empiirilisest materjalist lähtuvaks teaduseks.
Kõige lihtsamalt öeldes tähendab osalusvaatlus kauaaegset viibimist uuritavate keskkonnas ja osalemist nende elus. Tänapäeval on see kõrvuti intervjuudega iga antropoloogi põhilisi töövahendeid, kuna kultuuri mõistmiseks on vaja lähedalt näha, kuidas see kultuur argielus toimib. Ainult nii on võimalik kirjeldada uuritavate omailma, kuidas tajutakse reaalsust ja suhtutakse ellu. Sajand tagasi ei olnud selline käsitlus sugugi ilmne. Tolle aja tüüpiline antropoloog pani oma tähelepanekud kaugetest kultuuridest kirja misjonäride, maadeavastajate ja sõdurite reisikirjade ning koloniaalrännakutelt kaasa toodud röövitud varanduse põhjal. Parimal juhul istus ta kolonisaatori verandal mugavas kiiktoolis ja püüdis kirjeldada kohalike elu oma turvalisest perspektiivist. Sellised representatsioonid aitasid lääneriikides tekitada kujutelma kaugetest eksootilistest rahvastest kui irratsionaalsetest „metslastest“, kes kütivad päid ja seksivad ohjeldamatult, kelle elu juhib maagia ja keha katavad tätoveeringud. „Metslast“ kirjeldati vastandina kujutluspildile arenenud viktoriaanlikust subjektist.
Tugitoolist džunglisse
Poola haritlaste perekonnas 1884. aastal sündinud Bronisław Kasper Malinowski kaitses esimese doktorikraadi matemaatika ja füüsika alal. Ent õpingute käigus, väidetavalt suuresti tänu James Frazeri kultusteose „Kuldne oks“ lugemisele, tekkis huvi antropoloogia vastu, mida ta asus 1910. aastal Londonis õppima. Reaalteaduste taustast lähtuvalt olevat ta leidnud, et antropoloogia on küll huvitav, aga sellesse on vaja tuua rohkem „teaduslikkust“. Kuna tema õppereisi ajal puhkes Esimene maailmasõda, venisid välitööd tänapäeva Paapua Uus-Guinea kandis plaanitust pikemaks. Nii aga jõudis ta põhjapaneva tõdemuseni: mida oma tegevuse kohta öeldakse ja mida tegelikult tehakse, on sageli kaks eri asja. Et teada saada, mida tegelikult tehakse, on vaja jõuda inimestele väga lähedale.
Seepeale astus Malinowski, piltlikult öeldes, verandalt õue. Ta viis oma telgi Kiriwina (tollal Trobriandi) saarestiku põliselanike külla ja õppis ära kohaliku keele. Äärmiselt põhjalikele välitööde märkmetele tuginedes kirjutas ta mitu esseed ja raamatut. Tema esimene ja ühtlasi tuntuim monograafia „Lääne Vaikse ookeani argonaudid“ (1922) murendas lääne kujutluspildi „metslasest“. 2 Malinowski näitas, et kaugete maade põliselanikud on rikka vaimse siseilmaga ratsionaalsed inimesed oma keerulistes ühiskondades. Kui analüüsida, milleks seal midagi tehakse, siis polegi nad „meie inimestest“ kokkuvõttes erinevad. Muutes põhimõtteliselt antropoloogia „tegemise“ viisi, võib Malinowskit pidada, nagu ütleb ka Toomas Gross siin käsitletava kogumiku järelsõnas, nüüdisantropoloogia esimeseks tõeliseks antropoloogiks.
Maagia, teadus ja religioon
„Maagia, teadus, religioon ning teisi esseid“ on tõlge 1948. aastal välja antud kogumikust, mis koosneb viiest eri aegadel kirjutatud artiklist. See on Malinowski esimene eesti keelde tõlgitud raamat, varasemalt on tema tekste avaldatud kogumikus „Struktuur ja funktsioon briti koolkonnas“ (2013). Muidugi tuleb lugedes arvestada, et sajand tagasi kirjutatud tekstide keelekasutus jääb kohati omasse aega. Pärast postkolonialistlikku pööret humanitaarteadustes ei tuleks enam kellelgi mõttessegi rääkida primitiivsest kultuurist ja metslastest ega asetada ühiskondi hierarhiasse. Võib küll mõtiskleda, et ilmselt tajuti nende sõnade tähendusväljasid tol ajal teisiti. Nimetades oma uuritavaid primitiivseks ei pruukinud see tingimata tähendada, et antropoloog pidas end arenenud versiooniks inimesest, kes vaatab metslastele ülevalt alla.
Ent Malinowskit lugedes ei saa sugugi järeldada, et tema keelekasutuses puuduks ühiskondade arengupõhine hierarhiseerimine („madalamad kultuurifaasid“ lk 47; „meie arenenud kõrgest turvalisusest vaadates“ lk 96 jm). Ilmselt ei olnud juurdunud kolonialistlikust diskursusest võimalik pead välja pista enne, kui nihestusid sügavamad tähendus-tektoonilised plaadid ja see sai toimuda alles laiemate ühiskondlike muutuste ning silmapaistvate postkolonialistlike autorite nagu Edward Saidi, Franz Fanoni, Gayatri Spivaki viljaka töö tulemusel.
Ent Malinowski tekstides on siiski tähelepanuväärne tema järjepidev püüdlus eelarvamusi kummutada. Näiteks kritiseerides religiooniuuringutes tähelepanuta jäänud ainujumala ideed ja moraali kohta põliselanike usundites, küsib ta: „Vahest seletab seda eelarvamus, et „alged“ peavadki olema väga toored ja lihtsad, „arenenud vormidest“ erinevad, või siis arusaam, et „metsik“ ja „primitiivne“ on tõepoolest metsik ja primitiivne!“ (lk 23). Kogumiku avaessees „Maagia, teadus ja religioon“ (1925) esitab ta selgeid vastuargumente modernistlikule suhtumisele, mis käsitleb põlisrahvaid irratsionaalsena, müstitsismi ja ritualismi maailmas elavana, kus puudub teaduslik mõtlemine. Malinowski väidab koguni provokatiivselt, et põliselaniku vaimne hoiak on kohati sarnane moodsa teadlasega (lk 27).
Essees avab ta samm-sammult, kuidas põliselanik puutub oma elus kokku lugematul hulgal probleemidega, millele on teada-tuntud printsiipidel põhinevad lahendused: näiteks kuidas ehitada kanuud või millal panna seeme mulda. Teisalt esineb hulk määramatust, mida ei saa ka parema tahtmise korral kontrollida. Isegi kui kanuuehituses kasutatakse empiirilisi teadmisi materjalidest ja tehnoloogiatest, ei ole selle kasutaja kunagi kaitstud ootamatute loodete, äkiliste tormide ja tundmatute karide eest (lk 31).
See on koht, kus tuleb mängu maagia, millega püütakse saavutada kontroll juhuslike ja määramatute elementide üle. Malinowski käsitluses on maagia praktiliste toimingute kogum, mida tehakse mingi eesmärgi saavutamise nimel. Malinowski kirjelduses peitub maagia eranditult ainult inimeses ja vallandub tema maagilise toiminguga, mille kõige mõjusamaks komponendiks on nõiasõnad ehk loits. Inimkeha on maagi anum ja voolukanal. Maagilised riitused põhinevad tavaliselt psühhofüsioloogilisel mehhanismil, manades kujutluspilti soovitud eesmärgist.
„Tema organism reprodutseerib toiminguid, mida lootus talle pakub, tugevalt tunnetatud kirg ette kirjutab,“ kirjeldab Malinowski (lk 84). „Maagiline rituaal, enamik maagia printsiipe, enamik loitse ja aineid on inimesele ilmutatud neis kirglikes kogemustes, mis valdavad teda instinktiivse elu ja praktiliste tegevuste ummikseisus, neis tühimikes ja pragudes, mis on jäänud alati ebatäiusliku kultuurimüüri, mille ta enda ja oma saatuse kõikehaaravate kiusatuste ja ohtude vahele püstitab“ (lk 85). Maagia on niisiis vahendiks, millega põliselanik taotleb praktilistel eesmärkidel kontrolli looduse üle, mida ta täielikult ei valitse.
Möödunud talvel levis Eesti netiringkondades üks kollektiivne rituaal. Igal õhtul kokkulepitud kellaajal peatati oma argitegevus, suleti silmad ja lausuti mõttes näiteks midagi sellist: „Lageraie Eestis on peatunud! Metsloomade ja -lindude kodu on kaitstud! Eesti mets ja loodus on taastunud!“ Niisuguseid ühismeditatsioone Eesti metsa kaitseks toimus teisigi. See on üks näide tänapäeva maagilistest tegevustest, aga kontrollimatu jõuna ei tajuta siinkohal mitte loodust, vaid jõude, mis loodust kontrollivad. Eks ilmestab riituste olemasolu tajutud võimetust keskkonnakaitse poliitikat mõjutada, veel vähem kontrollida. Malinowski järgi hoitakse sellise tegevusega oma optimismi ja säilitatakse lootust. Nimelt märgib ta tabavalt, et maagia kultuuriline funktsioon seisneb inimese optimismi ritualiseerimises, millega tugevdatakse usku, et lootus saavutab võidu hirmu üle.
Funktsionalistlik kultuurikäsitlus
Malinowski kultuurikäsitlust peetakse funktsionalistlikuks ja see oli XX sajandi alguse antropoloogias valdav. Lihtsustatult tähendab see, et kultuur rahuldab inimese bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid vajadusi, täidab mingit funktsiooni. Selleks et mõista kultuuri, on vaja välja selgitada, milleks midagi ühiskonnas tehakse, tuleb uurida kombeid, rituaale, institutsioone, uskumusi ning nende kasutust.
Bronisław Malinowski koos Kiriwina (varem Trobriandi) saarestiku põliselanikega 1918. aastal.
Malinowski näitab, kuidas kultus ja rituaal on seotud praktiliste murede ja vaimsete vajadustega, kuidas religioon fikseerib vaimseid väärtusi ning müüt juhib käitumist. Nii jõuab ta teose avaessees järeldusele maagia ja teaduse sarnasusest, sest mõlemad täidavad mingit kindlat eesmärki, mis on seotud inimese vajaduste ja püüdlustega. Funktsionalistlikus mõttes töötavad ju nii keskkonnateadlane kui ka mediteeriv kodanik sama eesmärgi nimel. Kus seaduse jõustamine kohtuotsuste ja karistuste toel puudub, seal on seda tähtsamad moraalireeglid, mille on sätestanud religioon. Religioon on kõlbelise kontrolli alaline allikas (lk 44), mis pakub lohutust, aitab toime tulla hirmuga ning hoiab solidaarsust. Misjonäride tegevust kritiseerides kirjutab Malinowski:
„Kuniks metslaste uske on vaadeldud kui tühipaljast ebausku, teesklust, lapsikut või haiget fantaasiat või paremal juhul tooreid filosoofilisi spekulatsioone, oli raske aru saada, miks metslane nii kiivalt ja ustavalt nende külge klammerdus. Aga kui me mõistame, et igasugune metslase uskumuste kaanon on tema jaoks elav jõud, et see doktriin ongi sotsiaalse tekstuuri sideaine – sest sellest lähtub kogu tema moraal, kogu tema sotsiaalne sidusus ja vaimne enesevalitsus – , siis on lihtne aru saada, et ta ei saa sallivust endale lubada. Samuti on selge, et kui hakkad kord tema „ebausku“ maha mängima, siis hävitad kogu tema moraali, ilma et oleks palju lootust talle teist asemele pakkuda.“ (Lk 72)
Ei ole müütki Malinowski käsitluses pelgalt „primitiivne intellektuaalne tugitooliharrastus“, vaid sellelgi on funktsioon – see väljendab, võimendab usku, kõlblust, kinnitab rituaali efektiivsust ja kätkeb endas praktilisi reegleid, millest saab juhinduda. Ent nii müüdi kui ka laiemalt keele uurimise puhul toonitab Malinowski, et neid tuleb uurida oma sotsiaalses elulises kontekstis – selle esitamises, väljendamises ja kontekstuaalsetes suhetes, mitte vaid tekstina. Keele uurimisele etnograafilisest vaatenurgast on pühendatud essee „Tähenduse probleem primitiivsetes keeltes“ (1923), kus Malinowski tutvustab situatsiooni konteksti kontseptsiooni, mis hiljem osutus mõjukaks nii lingvistikas kui ka performatiivsuse uuringutes. Malinowski vaatepunktist lähtuvalt võib näiteks sooperformatiivsuse uurimises täheldada, et igasugune sooline esitus on alati seotud nii selle kitsama kontekstiga – konkreetse sündmuse või situatsiooniga –, asetudes alati ka laiemasse sotsiokultuurilisse konteksti, mis paratamatult läbib igasugust tähenduslikku tegevust.
Reaalsuse tõlgendamine
Essee „Surnute hinged Trobriandi saartel“ (1916) on oma etnograafilise rikkuse ja jutustava laadiga raamatu mõnusaim lugemine. See kogumiku pikim artikkel viib põnevale rännakule rohkem kui saja aasta tagusesse maailma Kiriwina saarele Trobriandi saarestikus. Essee kirjeldab kilivilade surnute hingi (baloma) ja teistpoolsust puudutavaid uskumusi ning loob Malinowski välitöökogemusest ja tema etnograafi-persona’st vahetu pildi. Muu hulgas käsitleb ta suguluse temaatikat, esitledes intrigeerivat teesi, mille kohaselt puudub kiliviladel arusaam bioloogilisest isadusest. Neil on küll ähmane ettekujutus seksuaalvahekorra ja rasestumise seostest, ent puudub igasugune teadmine mehe panusest uuele elule. Naine rasestub teispoolsusest tagasi pöördunud surnute hinge baloma kaudu. Sotsiaalne ja psühholoogiline isadus, kirjeldab Malinowski, tuleneb mehe kohustustest abikaasa ees.
Seda seisukohta on kritiseerinud nii teised etnoloogid kui tolleaegne koloniaaladministraator, pidades seda üheks punktiks, kus Malinowski eksis. On oletatud, et trobriandlased vaid teesklesid teadmatust ja viskasid seeläbi Malinowski üle nalja, aga täheldatud ka taimsete, s.o traditsiooniliste, rasestumisvastaste vahendite kasutust.3 Ent võimalik, et seda selgitab ka tõik, et meesuurijana puudus Malinowskil ligipääs naistele.
Poleemilise artikli viimane alapeatükk välitööde meetodist on aga väärt lugemine igale antropoloogiatudengile. Selle mõjutusel kujunes ambitsioonikate antropoloogiatudengite seas normiks initsiatsioonirännak kaugele maale pikkadele välitöödele, aga tema panus antropoloogia metodoloogiasse on märksa põhimõttelisem. Malinowski on küll tuntud välitööde põhjaliku üksikasjalise dokumentatsiooni poolest, ent seejuures tõstab ta esile etnograafi loovuse – sotsiaalsete struktuuride vahelised seoseid saab luua vaid analüüsi ja üldistuste kaudu. Samamoodi kinnitab ka Robert Redfield kogumiku sissejuhatuses, et antropoloogia on olemuslikult kunst – kuidas tähele panna detailset, otsides samal ajal universaalset
Malinowski kritiseerib „puhta fakti“ kultust, pidades seda etnoloogilise materjali sageli fragmentaarse ja ebasidusa esituse põhjuseks. Andmete kollektsioneerimisel pole mõtet, kui neid samal ajal ei tõlgendata, organiseerita ja loogilise süstematiseerimise kaudu laiemate üldistuste poole ei liiguta. Vaatlus ilma teooriata on võimatu, ent teooriat saab kinnitada ainult fakt.
Antropoloogi tundemaailm
Hoolimata vaieldamatust panusest antropoloogiasse kaasneb Malinowski nimega ka vastuolusid. Tema 1967. aastal postuumselt avaldatud välitööde päevikud4 – neist suurem osa on poolakeelsed ja ilmselgelt ei olnud avaldamiseks kirjutatud – külvasid antropoloogiasse ja Malinowski kuvandisse parajalt segadust. Malinowski päevikutest ilmneb hoopis teistsugune, kohati koguni rassistlik suhtumine oma uuritavatesse. Korraga selgus, et Malinowski polegi nii kena ja tasakaalukas inimene, nagu tema avaldatud kirjutised ja rahvusvaheline prestiiž lubanuks arvata. Teisalt kinnitavad päevikud ka tõsiasja, et dünaamilises, keerulises ja paratamatult vaimselt kurnavas situatsioonis, nagu seda on välitööd täiesti erinevas kultuuriruumis, on antropoloog hoolimata oma meetoditest lõppude lõpuks siiski inimene oma emotsioonide, afektiseisundite ja kehaliste iseärasustega.
Poleemika järellainetuses, aga põhiliselt siiski 1980. aastate antropoloogias toimunud enesepeegelduspöörde tagajärjel on uurija roll välitöödel, tema suhe nii uurimisteemasse kui ka uuritavatesse ning teadmiste kogumise tingimused üks läbivaid väitlusi. Nii ei saa eneserefleksioonist ja uurimiseetika alastest küsimustest töö üheski etapis enam mööda minna. Tean omast käestki välitöödelt Indoneesias öelda, et nii nagu iga inimene, võivad ka antropoloogid välitöödel sattuda nii ebamugavatesse kui ka meeliköitvatesse olukordadesse. Võime haigestuda või armuda, peame taluma raskeid kaotusi, nt mõne sõbraks saanud informandi ootamatu surm või toime tulema rõhuvate olukordadega nagu seksuaalne ahistamine või muu rünnak. Üha tihemini läbi põimunud ja paljuski virtuaalruumi kandunud maailmas ei ole sageli võimalik eristada, kust algab välitöö ja lõpeb tavaelu. Osalusvaatlus on kõikehõlmav kogemus ja uurijana osaleme selles kogu meelte spektrumiga.
Kahtlemata viitasid käsitletud kogumiku mõned seigad autori kultuuritaustast tingitud kallutatusele, tehes kohati seda vägagi ilmselt, näiteks „Viimati nimetatud tantsud, mille rütm on alati aeglasem, on (eurooplase maitse jaoks) rikutud meeste kombega kanda naiste rohukõrtest alusseelikuid.“ (Lk 193) Ent veel selgemalt näitlikustasid Malinowski päevikud, et nii nagu meie uuritavate emotsioonid on suuresti kultuuriliselt tingitud, on sedasama ka meie tunded.
Vägivallast
Malinowski suri ootamatult 1942. aastal. Elu lõpuaastad pühendas ta totalitarismi antropoloogilisele kriitikale. Sellest perioodist sisaldab kogumik essee „Sõja antropoloogiline analüüs“ (1941), kus ta kummutab nii romantilise kujutluse ürgsest patsifismist kui ka sõja õigustuseks sageli kõlava arvamuse, et sõda on kuidagi inimesele olemuslik. Essees eristab ta individuaalset-spontaanset ja organiseeritud-kollektiivset vägivalda ning väidab, et esimene ei ole põhjuslikus seoses teisega. Etnograafilistele materjalidele osutades näitab ta, et agressioon on tihti koostöö kõrvalsaadus, mida esineb rohkem ruumiliselt kokkusurutud koosluste puhul, näiteks perekonnas. Ent agressioon pole „mingil juhul ühtegi tüüpi organiseeritud vägivalla bioloogiline tuum selles mõttes, nagu seks on organiseeritud pereelu, nälg toiduainete kogukondliku varumise või evakuatsioon sanitaarsete korralduste tuum või nagu kehatemperatuuri püsimine on bioloogiline tegur, mille ümber koonduvad riietuse ja peavarju kultuurilised kohandused.“ (Lk 357)
Nii agressiooni kontrollimehhanism kui ka vägivallaaktid on determineeritud kultuuriliselt, mitte bioloogiliselt. Sotsiokultuurilises maailmas võib aga vihaimpulss minna üle krooniliseks seisundiks. Esseed lugedes ei saanud ma hoiduda Malinowski käsitluse ülekandmisest Georg Floydi hukkamisele ja sellele järgnenud protestimässule USAs. Kusjuures ka Malinowski kasutab lämmatamise näidet (lk 348-349). Selle primaarse bioloogilise impulsi vägivaldse tõkestamise loomulik reaktsioon oleks äge katse takistus eemaldada. Teatavasti on hingamisakt sümboolselt samastatav elu enesega. Nagu Malinowskigi märgib, on see mitmesuguste animistlike praktikate prototüübiks.
Nii kandusid ka Floydi viimased sõnad „ma ei saa hingata“ kultuurilise metafoori sfääri, tähistades rassismi struktuurse vägivalla alalist jõudu, mis on võrreldav primaarse füsioloogilise tegevuse takistamisega. Agressiooni kontrollimine sellises olukorras on kultuuriliselt õpitud, struktuursele lämmatamisele vastuseks lahvatanud mäss aga loomulik reaktsioon.
1 Kuigi antropoloogiast rääkides peetakse tavaliselt silmas sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat, saab eristada ka bioloogilist ja füüsilist, lingvistilist ja visuaalset antropoloogiat. Lihtsuse huvides olgu öeldud, et käesolevas artiklis pean antropoloogiast rääkides silmas sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat.
2 Soovist mitte taastoota kolonialistlikku sõnakasutust, viitan Malinowski uuritavatele kui põlisrahvale ja põliselanikele.
3 Vt nt Pulman, Bertrand. (2004). Malinowski and Ignorance of Physiological Paternity. Revue française de sociologie, vol. 45(5), 121–142. doi:10.3917/rfs.455.0121; Senft, Gunter. (1997). Bronisław Kasper Malinowski.– Handbook of Pragmatics. Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publ. Co.
4 Bronisław Malinowski. A Diary in the Strict Sense of the Term. Stanford University Press 1989.
Maailm alles toibub pandeemia esimesest lainest. Keegi ei tea, kuidas hakkab selle sajandi seni ulatuslikem üleilmne katastroof mõjutama poliitikat, rahvusvahelisi suhteid ja demokraatia tulevikku. Levinud arusaam on, et demokraatlikud riigid ilmutasid võimetust seesuguste suurte kataklüsmidega efektiivselt toime tulla. Kui võrrelda Donald Trumpi Ameerikat ja Xi juhitud Hiinat, on ju üsna selge, milline valitsemismudel on stressitestile paremini vastu pidanud. Pealegi on ajaloost teada, et kõikvõimalikud kriisid, eriti aga suur majanduslangus, on vesi radikaalide ja populistide veskile.
Arvatakse, et nüüd võime kogeda liberaalse demokraatia taandumislahinguid ning tulevik kuulub autoritaarsetele režiimidele, nagu Hiina, ning populistlikule demokraatiale, mis pole liberaalne. Seesugune lähenemine on siiski ülimalt lihtsustatud. Palju tõenäolisem on, et siseneme vaheperioodi, kui vana maailmavaateline (neoliberalism) ja geopoliitiline (USA) hegemoonia küll vangub, kuid alles aastakümne teisel poolel selgub, millised on uuenenud maailmakorra piirjooned ning kas uued jõujooned on liberaalsele demokraatiale soodsad või ebasoodsad.
Kas ees ootab parempopulismi võidukäik?
Parempopulistid, kes on alati rõhutanud rahvusriiklikku rippumatust, majanduslikku protektsionismi ning hoiatanud üleilmastumise kahjulike mõjude eest, leiavad praegu rohkem mõttekaaslasi, kui kunagi varem. Paljudele tundub ju, et liigne globaalne avatus ongi meile kõik need hädad kaasa toonud. Rangem kontroll piiride üle, väiksem sõltuvus globaalsest turust, väljastpoolt riiki sisse tuleva tööjõu liikumise piiramine ning tootmise kojutoomine – need parempopulistliku poliitika põhimõtted paistavad olevat pandeemiajärgse majanduspoliitika alustalad. Paljudele näib ka, et rahvusvaheline koostöö ning teiste aitamine on praeguses olukorras, kui oma maja põleb, ilmselge luksus.1 Seetõttu olekski aeg ebafunktsionaalseks muutunud ühenduste, nagu WHO või EL, võimupiire kärpida – nad lihtsalt segavad rahvusriike kriisiga hakkama saamisel.
Nii paistabki esmapilgul, et parempopulistide tähetund on kätte jõudmas, globaliseerumisega on selleks korraks kõik ning maailm siseneb deglobaliseerumise faasi, kus rahvusriigid kehtestavad end taas ning igaüks peab edaspidi iseseisvalt toime tulema. Paraku pole sugugi kindel, et rahvuslikku suletust rõhutav ja üleilmastumist vastustav lähenemine nii kiiresti valitsema hakkab. Koroonakriis on palju tömbimaks muutnud ühe parempopulistide peamise relva, võimaluse kanaliseerida valijate ebakindlus võõravihasse. Kriisi alguses püüdsid nii Matteo Salvini Itaalias kui ka Viktor Orbán Ungaris näidata, et uue viirushaiguse levitajad on peamiselt välismaalased ja sisserännanud. See jutt ei võtnud aga vedu.
Saabuva majanduskriisi kestel on samuti keeruline väita, et immigrandid võtavad põliselanikelt töökohad ära, saavad teenimatult riigiabi jne. Kannatavad ju kõik, vaatamata rassile, usutunnistusele või rahvusele. Teiseks on peaaegu võimatu näha seost viirushaiguse leviku ning globaalse avatuse vahel. Miks kannatasid globaliseerumisindeksi järgi tagapool Lõuna-Euroopa maad palju enam kui Põhjala? Miks sai rahvusliku suletuse musternäidisest Venemaast kiiresti koroonapuhangu üks epitsenter, aga mitte palju avatumast Saksamaast? Korrelatsioon üleilmastumise määra ning epideemia leviku vahel ei kehti.
Lähivaatlusel tuleb tõdeda, et uhke rahvuslik iseolemine ei kaitse ei viirushaiguse leviku, kliimakatastroofide ega küberrünnakute eest.2 Paistab, et rahvusvaheline koostöö on ainus viis see viirushaigus üleilmselt kontrolli alla saada, sest muidu päädib see pikalt vinduva humanitaarkatastroofiga globaalses lõunas ning jõuab bumerangina rikastesse riikidesse.3 Kas aga vahepeal tüüri haaranud parempopulistid on valmis sel juhul valijatele aru andma, miks nad midagi aegsasti ette ei võtnud? Koos deglobaliseerumisega suureneb järsult kaubandussõdade, riigisiseste ja riikidevaheliste konfliktide oht.4 Maailm muutub palju ohtlikumaks ja ebastabiilsemaks kui praegu. Kas parempopulistid suudavad veenda valijahulki, põlvkonda, kes on terve elu nautinud globaliseerumise hüvesid vabast liikumisest odavate tarbekaupadeni, et maailm, kus iga riik on väljas vaid enda eest, on elamiseks palju parem paik kui praegune?
Mustvalge lõuendi asemel kirju pilt
Praegu pole ka näha, et mitmetes riikides valitsevad parempopulistid oleksid COVID-19 põhjustatud kriisi haldamisega edukalt hakkama saanud. Tõenäoline on küll, et selles kriisis jäävad kindlalt riigitüüri juurde need populistlikud liidrid, kes on oma võimu juba varem edukalt kindlustada suutnud, nagu Orbán Ungaris ja Erdoğan Türgis. Neil on kasutada märkimisväärne administratiivne ja meediaressurss, et luua kriisiga seoses endale sobiv narratiiv. Ülejäänute eduvõimalused, nagu Trump, Bolsonaro, Modi ja Õigus ja Õiglus Poolas, võivad olla palju hapramad, eriti juhul, kui majanduskriis neid riike iseäranis valusalt lööb. Uusi võimaluste aknaid võib küll avaneda opositsioonis Euroopa populistidele (nagu Salvini, Le Pen ja Rootsi Demokraadid), kuid seda vaid juhul, kui nad oskavad majanduslanguse haripunktis õigetele nuppudele vajutada. Pilt on nii kirju, et kiirest ja suurest globaalsest populismi võidukäigust rääkida on ilmselge liialdus. Kulub mitu aastat, enne kui praegused suundumused selgema ilme võtavad.
Kas praegu on Hiina tähetund?
Samuti võib paista, et Hiina tuleb sellest kriisist välja palju tugevamana kui kõik teised, kuna suudab edukalt ära kasutada globaalse võimuvaakumi, mis on tekkinud USA taandumise tõttu maailmaareenilt ja siseriiklikesse probleemidesse mattumisega. Mõnelegi tundub, et Hiina demonstreeris maailmale oma poliitilise süsteemi efektiivsust epideemia ohjeldamisel, saades palju edukamalt hakkama kui liberaaldemokraatlikud riigid.
Hiinale näib selle kriisiga seoses tõepoolest avanevat harukordsete võimaluste aken.5 Seljatanud epideemia esimesena, taastub Hiina majandus tõenäoliselt kiiremini kui teiste suurriikide oma. See võimaldab Hiinal käivitada nn uue Marshalli plaani, mis on mõeldud ennekõike just Kolmanda Maailma ja keskmise sissetulekuga riikide abistamiseks. Viimane päädib sellega, et pikemas perspektiivis on Hiinal potentsiaalseid sõpru ja liitlasi Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas palju rohkem kui USA-l. Kui USAs jätkab Trumpi administratsioon, mis vilistab rahvusvahelisele koostööle ja jätab lühinägelikult oma senised liitlased üksi, siis tõuseb maailma moraalseks liidriks Hiina – ainus üliriik, mis aitab viirushaiguse levikule üle planeedi piiri panna. See saab juhtuda muidugi alles siis, kui Hiina juhtkond valib oma varasemate vigade kinnimätsimise ja valitsemissüsteemi ülimuslikkuse kuulutamise asemel usalduse taastamise ja pealtnäha üsnagi omakasupüüdmatu hättasattunud riikide abistamise tee. Aga kas see on tõenäoline stsenaarium?
Esiteks on see pettekujutelm, et autoritaarsed süsteemid eesotsas Hiinaga on koroonakriisiga palju efektiivsemalt toime tulnud kui demokraatlikud riigid. Piisab vaid pilgust Hiina lähinaabrusse, kui saab selgeks, et Aasia demokraatlikud riigid, nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja Jaapan, said haiguse leviku juba varasemas staadiumis palju paremini kontrolli alla.6 Euroopa piires kaldub kaalukauss veelgi enam demokraatlike riikide kasuks. Eeskujuliku liberaalse demokraatia korral olid valitsused oma kodanike ees ausad, toetusid juba haiguse leviku algstaadiumis ekspertide hinnangule ega püüdnud ignoreerida halbu uudiseid.7 Kõige edukamalt kriisiga võidelnud lääneriikide esikümnesse kuulub tähelepanuväärselt palju maid, kus valitsusohjad on naiste käes (Saksamaa, Norra, Taani, Island, Uus-Meremaa jt).8 See on muidugi paras ninanips autoritaarset stiili viljelevatele meespoliitikutele.
Mitmed märgid kõnelevad, et Hiina positsioon maailmapoliitikas mitte ei tugevne, vaid nõrgeneb.9 Isegi kui protektsionistlikud tendentsid ei saa maailmakaubanduses valdavaks, üritavad paljud riigid oma tarneahelaid lühendada ning minna üle nn near-sourcing’ule. See tähendab, et osa tootmisest tuuakse Hiinast läände tagasi, ent koos sellega kuivavad kokku ka investeeringud. Hiinat võib oodata ees tõsine majanduslangus. See murendab pakti, mille on kommunistlik partei Hiina keskklassiga sõlminud: meie tagame teile jõukuse, hoidke aga oma suu vabaduste ja demokraatia koha pealt kinni. Režiimi ilmselge läbikukkumine, kuna ei suudetud uue viirushaiguse ilmnemisel aegsasti reageerida, on niigi kodanike usaldust võimude vastu kahandanud, mistõttu tõsine majanduslangus toob pingeid veelgi juurde.10
Hiina rahvusvaheline maine on praegu madalseisus, seda riiki umbusaldatakse üle planeedi. Oma möödalaskmiste varjamine, majandusmuskli näitamine, väljapressimine suurema mõju saavutamiseks ja sihistatud mõjutuskampaaniad – see ei saa kusagil positiivseid tundeid tekitada.11 Pole ühtki märki, et Hiina juhtkond soovib vigadest õppida ning plaanib või suudab võtta enda kanda maailma moraalse liidri ja abistaja rolli.
Geopoliitiline interreegnum
Kõik kolm maailma suurvõimu tulevad praegusest kriisist välja palju nõrgemana, kui nad sellesse sisenesid.12 Ka Euroopa Liit maadleb ilmselt veel aastaid oma sisevastuoludega, kus põhiküsimus on, kas peaks rikas ja vähem kannatanud põhi aitama hättasattunud lõunat. USA rahvusvaheline positsioon üha nõrgeneb ning senine hegemoon tegeleb veel kaua oma siseprobleemidega, mida Trumpi administratsiooni ebakompetentsus veelgi süvendab. Kolumnist Arvind Subramanian on olukorra tabavalt kokku võtnud: „Nõrk ja sisevastuoludest puretud ühiskond, ükskõik kui jõukas see ka poleks, ei saa tõusta maailma liidriks – samuti ka ühiskond, mis ei ole teistele ihaldusväärne eeskuju.“13. Kas Xi Hiina ja Trumpi Ameerika on praegu tõesti paljudele maailma riikidele eeskujuks?
Rahvusvaheliste suhete elav klassik Joseph Nye vaatleb kaht maailma liidrit Trumpi ja Xid ning nendib kurvalt: „Võta üks ja viska teist …“ Ühelgi neist pole nn maailma muutva liidri kvaliteete, nagu oli Teise maailmasõja järgse aja juhtidel.14 Ei Trump ega Xi taipa, et praegust globaalset kriisi ei saa lahendada ükski riik üksi koostööd tegemata ja jõupositsioonilt nullsummamänge mängides. Seesugune lähenemine on lühinägelik ning päädib tõenäoliselt uute ja veel hullemate epideemialainete ning majanduslike tagasiöökidega. Neistliidritest ei saa tulla koroonajärgse maailma globaalseid liidreid, kellel on autoriteeti ja võimekust pakkuda midagi uut, paremat ja inspireerivamat … Samuti on raske ette kujutada, et kolmest suurvõimust jäänud tühiku täidavad Venemaa, Brasiilia või India, kellest kahte esimest on epideemia tabanud eriti valusalt.
Me siseneme pigem geopoliitilisse interreegnumi, kus uuenenud maailmakorda ilmestavad jõujooned hakkavad selginema alles tulevikus. See, kas uuenenud maailmakorras võtab juhtrolli Hiina, USA või Euroopa Liit, sõltub sellest, milline neist kolmest suudab pakkuda teisi riike kõnetavat ja maailma positiivses võtmes muutvat programmi. Praegused juhid pole paraku veel ülesannete kõrgusel.
Maailmavaateline peataolek
Samasugune interreegnum või settimisperiood saabub ka maailmavaadete võitluse tandril. Neoliberaalne hegemoonia, mis on meie mõtteilma kujundanud viimased kolm-nelikümmend aastat, on murenemas. Isegi seni kõige ortodokssemad majandusliberaalid möönavad, et „praegu pole aeg, kus lasta turgudel otsustada“. Jutt eelarvetasakaalust ning kasinusmeetmetest on vajunud unustuse hõlma kõigis poliitilise spektri osades. Riik on täiega tagasi, kusjuures veel sekkuva hoolekanderiigi kuues. Epideemia näitas eriti ilmekalt, et need riigid, kus oli tervishoiuteenuse osutumine suuresti turu kätte antud, sattusid suurtesse raskustesse (Suurbritannia, USA, Ladina-Ameerika riigid), need maad aga, kus oli turuliberaalsete reformide kiuste säilitatud tugev sotsiaalriik (nt Saksmaa, Soome, Taani), said kenasti hakkama.
Minimaalriigi idee ja neoliberalism on nii suurde ebasoosingusse sattunud, et on küsimuse all, kas neid vanal kujul reanimeerida enam õnnestubki. Hoopis olulisem on see, mis tuleb nende asemele. Võimalusi on tegelikult kaks: kas uuenenud sotsiaaldemokraatia või mõõdukama näoga parempopulism. Parimat hetke on sotsiaaldemokraatidele raske ette kujutada. Turuliberalism on end diskrediteerinud ning ootus, et riik sekkuks majandusse jõulisemalt ning tagaks heaolu, on erakordselt suur. Eespool sai vihjatud, et selle kriisi kangelased on naised (peale poliitikute ka õed, arstid ja sotsiaaltöötajad), ning see peaks kasvatama toetust soolise võrdõiguslikkuse agendale. Sagenenud epideemiad, mis on selgelt seotud inimese hoolimatu tungimisega looduskeskkonda, peaksid aitama seniselt jõulisemalt tõstatada kliimamuutuse ja keskkonnahoiu küsimusi.15
Sotside programmi tuumaks peaks saama keskklassi tugevdamine, tehnoloogia muutustega kaasas käivad uued nutikad töökohad, heaoluriigi tugevdamine ja ennekõike just uus humaansem globaliseerumise mudel (kliimakoostöö, globaalse tervishoiu edendamine, üleilmsed maksukokkulepped jne.)16 Kuna aga sotsiaaldemokraatlikud parteid on mitmetes riikides jäänud üsna kõrvaliseks, tundub küsitav, kas nad ikka suudavad tuhast tõusta ja end kehtestada. Pikalt sotsidel sihte seada ei lasta, sest kuigi parempopuliste vaevalt kriisijärgses maailmas kohe edu saadab, ei tasu arvata, et paremtiiva erakonnad loobumisvõidu annavad. Vägagi tõenäoline on stsenaarium, kus mõõdukamad konservatiivsed erakonnad võtavad järk-järgult üle mitmed populaarsust kogunud parempopulistide tuumikideed, nagu majanduslik protektsionism, rahvusriikluse rõhutamine, immigratsiooni piiramine, põliselanike suhtes helde heaoluriik (sisserändajad jäetaks osaliselt kõrvale) jne. Põhivoolu erakonnad suudavad neid ideid juurutada ilmselt palju mõõdukamas ja professionaalsemas võtmes, mis lubab neil relvituks teha nii parempopulistid kui ka haarata endale osa sotside potentsiaalsetest valijatest – ennekõike töölised ja väiksema sissetulekuga keskklassi.17
Näib, et COVID-19 kriisi järel ootab meid ees globaalne majanduslangus, pärast seda aga mitme aasta pikkune vaheperiood, mida iseloomustab suur ebastabiilsus ning seniste ideloogiliste ja geopoliitiliste hegemooniate kõikumalöömine. See vaheperiood on aga otsustava tähtsusega, sest selle kestel hakatakse sammhaaval paika panema muutuva maailmakorra aluseid. Võtmeküsimus on, kas uueneva maailmakorra arhitektid suudavad pakkuda uut, usutavat ja lootusrikast programmi. Selles tuleks keskenduda ennekõike neoliberaalse globaliseerumisprojekti kahele peamisele varjuküljele, milleks on järjest süvenev sotsiaalne ebavõrdsus ning hoolimatus looduskeskkonna suhtes. Kui see plaan ebaõnnestub, siis ei näe ma liberaalsele demokraatiale ja avatusele lootusrikast tulevikku.
6 A. Subramanian, The Threat of Enfeebled Great Powers. Project Syndicate. https://www.project-syndicate.org/commentary/covid19-will-weaken-united-states-china-and-europe-by-arvind-subramanian-2020-05
8 R. Persaud, Why Women Make Better Crisis Leaders. Project Syndicate. https://www.project-syndicate.org/commentary/woman-leaders-covid-19-crisis-ardern-by-raj-persaud-2020-05
Pärast Karini lahkumist asus Marko tube koristama. Ta oli selles punktuaalne nagu igaüks, kes on elus tundnud kaotuse valu. Ühel õhtupoolikul kruvis Marko lahti isegi elutoa põrandaliistud ning tõmbas niiske lapiga nende tagant kokku kõik sinna aastatega kogunenud tolmu ning hämara mustuse. Marko tundis, et tal hakkas pärast seda parem. Ta aimas, et Karinist ülesaamine ei pruugi enam olla mägede taga.
Ühel õhtul teleteatriga elu sisustades nõjatus Marko väikesele diivanilauakesele, libastus ning kukkus. Juba langedes tundis Marko kummalist tahtetust ning tema murelikust peast jõudis mingil põhjusel läbi lipsata painav mõte, mis oleks küll saanud, kui eesti rahvas oleks läbi ajaloo tundnud samasugust soovimatust käised üles käärida ning asja kallale asuda. Kui Marko lõpuks jahedatel põrandalaudadel lebas ning tema silmad ilma erilise entusiasmita klaverialust vaatasid, teadis ta äkki, et selline ilmselt ongi ükskõiksus. Marko ei olnud kunagi varem midagi säärast tundnud. Tema päevi olid täitnud asjalikud ülesandepüstitused ning nende tarmukas lahendamine. Marko tegevusest oli sündinud palju head ja omapärast ning talle oli korduvalt omistatud mitmesuguse kategooria preemiaid. Ometi tundis Marko nüüd, et ta justkui ei tahagi midagi. Marko ellu oli saabunud hiilimisi, kuid ikkagi ootamatult soov mitte osa võtta. Täpselt sel hetkel hakkas Marko mõtlema Mati Undi peale.
Ta ei olnud kunagi Mati Unti tundnud. Pärast Mati Undi surma oli ta kodumaisest publitsistikast lugenud erisuguse kaaluga mälestusi ning ta oli kursis nii Undi kombega edastada näitlejatele märkuseid väikestel paberilehtedel kui ka tema veidrustega (varane ärkamine, kihistav naer, nartsissism). Marko ei lugenud ennast untoloogide hulka: neid oli viimastel aastatel siginenud päris palju, tasapisi olid moodustunud inimrühmad, mille liikmed väitsid end olevat Mati Undi lähedased sõbrad, head kaasteelised või vähemalt ühistunaabrid. Midagi samasugust oli juhtunud omal ajal ka Juhan Viidingu ning Lennart Meriga − pool vabariiki oli korraga täis inimesi, kes ühel või teisel moel olid olnud lähedastes sidemetes geeniusega, heal meelel kaevasid nad ajaloo sopistustest välja mõne ühise kohvijoomise või põgusa kokkupuute taksojärjekorras ning avaldati lahkelt oma õnnetunnet, et „ka minul“ jne. Ometi ei saanud Marko salata, et Mati Undiga oli ta alati tundnud teatud allasurutud hingelähedust, seda eriti pärast tema lavastuste vaatamist.
Mati Undi 2000. aastal Vanemuises lavastatud „Laulatus“. Henryk (Sõdur, Poeg, Prints ja hiljem Kuningas) – Riho Kütsar, Mania (Teenijatüdruk ja Printsess) – Karin Tammaru.
Markole tundus nimelt, et eesti teater on alati olnud tõsine. Kuigi tehtud ikka ja alati ka koomuskit, siis nagu kogu eesti kultuur, nii ka eesti teater ei armastanud tegelikult labast nalja. Kuna elu oli niigi raske ja keeruline, siis milleks tõmmata tema autoriteeti veelgi maha ning elu üle naerda? Elu (nagu ka poliitikat või autoremonti) tuleb ennekõike võtta tõsiselt, tuleb analüüsida inimeste hingelisi keerdkäike, traagilist saatust ning keerukaid ja kompleksseid süvastruktuure, mis võivad meenutada teokarpi või sõnajalga (loodusest pärit metafoorid olid hinnatud). Kui siia lubada sisse ka mõnel humoorikamal tonaalsusel, siis olgu seegi üldise tõsiduse teenistuses − väike kurb muie, üldises atmosfääris kiiresti lahustuv nali või karakterite esitamine demonstratiivsete puudujääkide kaudu olid kõik sallitud, sest need ei suutnud purustada lavastuste tavapärast eesmärki tuletada inimestele meelde, et ajalugu, saatus ning elu on väärikad, haprad ning määratud hukule.
Marko oli kõige sellega muidugi nõus. Ka tema oli jälginud lähedalt haruliste lumehelveste sulamist ning melanhoolia polnud talle võõras tunne. Ent Marko tundis, et Mati Undi lavastused olid olnud meeldivalt arusaamatud. Esimestel kordadel oli ta neid nähes hämmastunud nagu noore koolipoisina kogemata üht erootiliste piltidega ajakirja lehitsedes: ta tundis neis ära elu, nagu see on, kuid midagi oli selles ometi võõrast, isegi ülepaisutatut. Kuid hiljem oma elus naasis Marko korduvalt Mati Undi lavastuste poole ning õppis neid esmalt tundma, seejärel aga armastama (täpselt sama juhtus ka erootiliste piltidega).
Marko hakkas aimama, et Mati Undi lavastustes ei ole elu ja teater kohakuti. Hiljem luges ta kriitikast isegi märksõnu nagu „metateater“ ja „brechtilik“ ning kuigi ta pärast entsüklopeedia lehitsemist oli selles osas natuke targem, oleks ta ise sõnastanud selle kõik veidi teistmoodi. Tema arvates püüdsid paljud lavastajad oma lavastustes tungida mingisuguste saladusteni, nad uskusid saladusi lebavat kusagil inimhinge ammendamatutes maardlates ning iga lavastus oli võbiseva valguskiire saatel nende otsimine. Mati Unt seevastu võis panna prožektorid põlema ja paluda näitlejatel nende valgel olla banaalsed. Ainult väga intelligentne inimene võib olla huvitavalt tavaline, oli Markole öelnud tema emakeele ja kirjanduse õpetaja ning saatnud selle õpetusteraga ta tisleriks õppima. Mati Undi lavastustes arvas Marko ära tundvat oma õpetaja tõdemuse: peale saladuste tõsise otsimise on teatris võimalikud ka paradoksid, ambivalents ja moraali puudumine. Lisaks sellele, et avastada inimest või igavikku, on võimalik tunda siirast huvi ka stiili, paugu või Poola kirikureformi vastu. Valguse heitmise asemel meie olemise (jne) pimedatesse sügavikesse võib jääda ka hämaraks, puigelda vastuste eest kõrvale, mitte anda vaatajale seda, mida ta teatris on harjunud otsima − lunastust.
Marko mäletab, et kord pärast Mati Undi lavastuse vaatamist teatrist väljudes oli ta enne kojuminekut peatunud niidulõhnalisel künkakesel, mille peale teater oli ehitatud. Ta soovis vaadata natuke öises tuhmis tulesäras linna, mis varem oli talle tundunud romantilise kodukandina, kuid nüüd kummus linna kohal metafüüsika salapärane rõngas. Siis märkas Marko silmanurgast pika vihmamantliga kõhetut kriitikut, kes seisis graniidist ehitatud teatrihoone tühjal nurgal, käed nõutult kõrval rippu. „Arusaamatu,“ vormisid tema huuled metafüüsilises hämaruses, „see Mati Unt on arusaamatu.“
Marko oli temaga nõus. Ka tema väljus Mati Undi lavastustelt segaduses, häirituna ja mittelunastatuna. Esimestel aastatel oli ta veendunud, et Mati Undil puudub maitse: näitlejad mängisid ebausutavalt valju häälega, nende liikumises oli ülepaisutatud maneeri ning nii mõnedki tüübid olid sellised, keda teised lavastajad ei tahtnudki, sest nad nägid välja veidrad ning nende diktsioonis esines konarusi. Veel hullem oli asi aga siis, kui ta püüdis siseneda lavastuse sisusse. Vahel võis lavastus alata täiesti normaalselt, meie ette kerkisid taas kaugelt Venemaalt saja aasta vanused karakterid, kes muretsesid oma puuviljaaia pärast, kuid järsku tuli lavale Markole täiesti tundmatu vanamutike, keeras ühe metallpingi tagurpidi, märkis üles sinna kirjutatud inventarinumbri, millega see teatri raamatupidamises arvel oli, ning lahkus siis kulisside vahele, jättes Marko ning tema kõrval istuva kriitiku, kelle vihmamantlilt nõrgus kastepiisku (garderoob oli täis, ta ei saanud seda ära anda, ühiskülastus linnalähedasest õppemajandist), täielikku nõutusse. Sellist asja ei saa ju võtta tõsiselt, oli Marko mõelnud.
Ta oli harjunud, et iga kord teatrist lahkudes võtab ta koduteele kaasa pakikese mõtteainet, mõtleb läbi hämarate puiesteede oma üürikorteri poole jalutades ühe tervikliku mõtte (see mõjus hästi tema seedimisele) ning tunneb, et eesti teater on andnud talle eluteele kaasa midagi väärtuslikku. Kuid Mati Undi lavastustelt kodu poole minnes oli Marko olnud segaduses. Ühest vastust ei olnud, maailm oli muutunud mitte keerulisest lihtsaks (nagu tavaliselt teatris), vaid hoomatavast täiesti ebamääraseks.
Häirituna, kuid tõtlikult kiirustades ei pannud Marko sageli enam tähele tuttavat koduteed, mida mööda ta pärast passiealiseks saamist oli tuhandeid kordi kõndinud. Vahel märkas ta end ekslemas hoopis kõrrelistega täidetud tühermaadel või supermarketi parklas, heitununa nagu kodutaru kaotanud mesilane viskles Marko kahtluste, kõhkluste ja ebamugavustunde küüsis. Teater ei olnud teda kokku pannud, mitte midagi igavikulist ei öeldud, kõik oli laval keerelnud ainult konteksti ja ambivalentsi ümber. Kui häiriv! Ent kui Marko lõpuks väsinuna nagu päevatööst kurnatud hobune oma asemele langes, nägi ta kõige muinasjutulisemaid unenägusid. Tema ees oleksid justkui avanenud suletud uksed, nende vahelt põmmutati püssidega ja vilkus punast valgust, kuid nendest ustest immitsesid välja ka müüdid ning sõjad, hullumeelsus ja kunst, rahutus ja orjaööd. Hommikul ärgates ei mõelnud Marko nagu tavaliselt pärast teatrikülastust enam inimese iseloomuomaduste peale, vaid hoopis jumala, fašismi või Oskar Lutsu peale.
Mati Undi 2004. aastal Vanemuises lavastatud „Ehitusmeister Solness“. Halvard Solness – Hannes Kaljujärv.
Mida aeg edasi, seda enam tundis Marko, et Mati Undi lavastused ei rääkinud tema kodanikupositsiooniga, nad ei kutsunud teda üles panustama ühiskondlikku kokkuleppesse või maailma ökoloogilise jalajälje vähendamisse. Samamoodi ei olnud nad suunatud temale kui psühholoogilis-hingelisele liivaterakesele, kelle ahnus, armastus ja headus oleksid võinud täita terve lavastuse, nõnda et arvustaja oleks saanud järgmise päeva ajalehes kasutada paksus kirjas juba ammu valmispandud vahepealkirja „Inimene ei muutu“. Selle asemel rääkisid Mati Undi lavastused Marko kobrutava alateadvusega, kus Markolegi üllatuseks oli oma koht nii igavikul kui ka Poola kirikureformil. Nagu kõigile, nii põhjustas ka Markole oma alateadvusega kohtumine esmalt hämmastust ja seejärel piinlikkust, kuid seejärel ammendamatut ning lõputut huvi, sest kui teadvus pakub vastuseid, siis alateadvus küsimusi. Lühidalt öeldes, mõtles Marko vahel lõunasööki tehes (eriti hästi õnnestus tal borš), panid Mati Undi lavastused kahtlema kõiges.
See oli Markole juba ammu teada. Ent kui ta seal põrandal tahtetult lebades klaverialust vaatas, ei saanud ta veel aru, miks tunneb ta Mati Undi puudumist just praegu sedavõrd teravalt. Kust säärane alateadlik (unbewusste) igatsus talle võõra inimese järele? Kas igatses ta Mati Undi vaimukat ambivalentsi, kuna teatrist lahkudes või näitusesaali ust sulgedes oli ta üha rohkem tajunud disainitud valmistoote mõrkjat hõngu? Kas igatses ta Mati Undi lavastuste tarka sõgedust ja veidrat näitlemismaneeri, sest selles puudus halvav professionaalsus, küps konstrueeritus, hirmutav kontrollitus? Või tajus ta Mati Undist jäänud tühikut sedavõrd teravalt just praegu seetõttu, et ajalehes kolumne lugedes või mõnd sotsiaalset kunstiprojekti silmitsedes tajus ta tõsidust, ideoloogiliste seisukohtade puhtapiirilist väljendust, kus ei olnud kohta kõhklustel, küsimustel ega ambivalentsil? Kas mõtles Marko klaveri kõrval põrandal lebades just Mati Undi peale, sest seal ei võetud ühtegi seisukohta lõpuni tõsiselt, ühetähendusliku moraali või selgete kontuuridega sotsiaalse sõnumi asemel ajasid näitlejad seal sõrme püsti, puristasid huultega ning ütlesid, et võib nii, aga võib ka naa? Mida tahtis Marko näha, kui ta tahtis põrandal lebades korrakski näha Mati Undi lavastusi? Tahtis ta näha elu salapära ja lahendamatust, mitmetähenduslikkust ja sügavuse vaheldumist teadliku pealiskaudsusega, Hannes Kaljujärve brutaalset laetust ja irvet ning Raine Loo aadellikku žesti? Isegi need ja need on muutunud viimasel ajal tõsiseks, oli Marko vahel nukralt borši segades mõelnud. Ei tunne nad huvi nalja ega mässu vastu, ambivalentsist või dadaismist rääkimata. Elu oli hakanud Marko koduvabariigist tasakesi välja voolama, asendudes tõsiduse vaabaga. Kas igatses ta seepärast praegu jahedatel põrandalaudadel lamades Mati Undi järele?
Marko ei teadnud. Pärast Mati Undi lavastuste nägemist oli temasse jäänud komme mitte otsida lõplikke vastuseid. See pani küll tema aju ja hinge paremini tööle, kuid mõjus vahel ka kurnavalt. Lihtsam oleks olnud ära otsustada − asjad on (või olgu) nii ja mitte teisiti. Lähtuda põhimõtetest. Printsiipidest. Lähtuda elu tõsidusest. Umbes nii oli Markot õpetanud ka tema tööõpetuse õpetaja, endine sõjaveteran, kes oli väikese männisalu taha ostnud endale krundi ning käis seal igal nädalavahetusel maad kaevamas. Ta ei istutanud sinna kunagi midagi, ta lihtsalt kaevas, keerates mättaid igal uuel nädalavahetusel teistpidi kui nädal varem. Selles on korrapära ja harmooniat, võib-olla isegi midagi õilistavat, oli sõjaveteranile öelnud teenekas kirjanik.
Sest lõppude lõpuks elame me segasel ajastul. Kõik muutub nii kiiresti. Millestki pole kinni hakata. Inimene tunneb end eksinuna ja vajab, et talle antaks vastuseid ning selgeid suuniseid. Kuidas elada. Kuidas hinge eest hoolt kanda. Mida mõelda. Ametkonnad tegid selles vallas kehva tööd, loota polnud kellelegi peale iseenda ja mõnede kultuuriasutuste, mis rahva vaimse tervise nimel olid otsustanud ambivalentsist mõneks ajaks loobuda. Pealegi oli üle riigi käinud hirmus haigushoog, stressitase oli kõrge ja oli selge, et järgneval eelarveaastal tuleb kõvasti püksirihma pingutada. Sellises olukorras ei ole enam kohta huultega puristamisel või taevasse suunatud sõrmel, mis ütleb, et jumal sünnib inimeste vahel. Tuleb mõelda aktuaalsemate sõnumite ja terviklikumate pakettide peale. Tuleb taas üles leida „see peamine“. Tuleb liita. Vastuseid pakkuda. Suuniseid anda.
Marko tundis, et tema ninast hakkab tasakesi välja valguma tumepunast verd.
Keskkonnadebatis on metsa ja põlevkivi kõrval teised valdkonnad vähem tähelepanu saanud. Aasta alguses ilmunud maaülikooli pressiteade „Seiretulemused viitavad keskkonnakemikaalide tõusule nii keskkonnas kui toidus“ ei leidnud kajastust üheski meediaväljaandes. Sisu järgi aga oleks võinud: mulla ning põhja- ja pinnavee seire näitab keskkonnamürkide sisalduse jõudsat kasvu. Aastatel 2016–2019 võetud põhja- ja pinnaveeproovidest 66% sisaldas pestitsiide, sealhulgas olid saastunud ka sügavad kaevud ja allikad. Ilmselt tarbivad paljud Eesti elanikud eneselegi teadmata pestitsiidide ja nitraatidega (teine põllumajandusest lähtuv saaste) saastunud vett. Iga 2019. aastal testitud tavatootmise, s.t mitte mahetootmise, mullaproov sisaldas pestitsiidide jääke, keskmiselt leiti igas mullaproovis 7,2 jääki korraga. Pestitsiidid ja nende jäägid ringlevad ökosüsteemides ja inimestes, kuid see ei tohiks nii olla.
Tootmise intensiivistamisest tulenenud maastikumuutused ja elupaikade kadu – suured, intensiivselt majandatavad põllud mitmekesiste maastike asemele – on peamiseks elurikkuse kao põhjustajaks (Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu IPBES aruanne 2019). Väetistest lähtuvad nitraadid ja fosfaadid on veekogude peamine reostusallikas. Põllumajandusmaastike seisundi kohta kasutatakse üleeuroopalise indikaatorina põllulindude populatsiooniindeksit, mis laias laastus väljendab arvukust. Eestis on põllulindude arvukus alates 1990. aastatest vähenenud ligikaudu poole võrra. Sobivaid elupaiku ja toidulauda jääb aina hoolsamalt haritud maastikes nii lindudele kui ka putukatele, sh tolmeldajatele, aina vähemaks.
Kas see on paratamatu? Süüa ju vajame kõik ning kas peame seetõttu keskkonnasaaste ja elurikkuse kaoga leppima? Ei pea – looduskeskkonda säilitav toidutootmine on võimalik, vajalik ja suuteline meid toitma. Vastupidi – elurikkuse hävimine, muldade ja vee saastumine ning degradeerumine seab meie toidulaua kestlikkuse ohtu. Mullaelustik kogu oma mitmekesisuses, tolmeldajad, põllumajanduskahjureid kontrolli all hoidvad putukad ja linnud on meie partnerid.
Eesti põllumajanduse kestlikkusega on nii ja naa. Omajagu on head: ligikaudu 20% põllumajandusmaast on mahetootjate majandada, oleme sellega Euroopas Austria järel teisel kohal. Mõndagi on murettekitavat: meil on mitmel pool suured põllumajanduspiirkonnad, kus üksluine maastik ei võimalda elupaika põllumajandusmaastikes hädavajalikule elustikule ning kus intensiivse väetiste ja pestitsiidide kasutuse tõttu põhja- ja pinnavee hea seisund ei ole enam ilmselge. Põllumajandustoetustega soositakse intensiivtootmist, nii saab näiteks lihtsustatud intensiivtootmise maastik rohkem toetusi kui suurema loodusväärtusega põllumajandusmaa.
Nüüd on otsustamise aeg, millist toidutootmist me lähemas ja kaugemas tulevikus tahame. Just praegu arutatakse Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi (2021–2027) põllumajandustoetusi. Kogu Euroopa põllumajandussektor sõltub toetusskeemidest, aga nende toetusskeemide täpsemad nõuded on liikmesriikide täita. Eelmistel perioodidel on valdavad olnud nn helerohelised meetmed, mille sisuks on sageli elementaarsed põllumajanduspraktikad, näiteks nõue rakendada viljavaheldust ning kasvatada igal aastal osal põllumajandusmaast liblikõielisi. Viljavaheldus aitab vältida kahjurite ja haiguste kuhjumist, liblikõielised aitavad parandada mulla seisundit. Mõlemat meetodit kasutati juba 6000 aastat tagasi põllumajanduse hällis Lähis-Idas, nüüd loeme neid maa toidutootmiseks heas korras hoidmise praktikaid keskkonnaalasteks piiranguteks, mille rakendamise eest tuleb riigil põllumajandustootjale peale maksta.
Toidutootmine, selle mõju elurikkusele, veele ja mullale ning toidu puhtus ja kvaliteet peavad just nüüd jõudma avalikku arutellu – sel aastal pannakse paika, kuhu liigutakse järgneval kümnendil. Loodame suve jooksul Sirbiski seda teemat põhjalikumalt lahata. Kutsun kõiki lugema ka Eestimaa Looduse Fondi äsja avatud põllumajandus- ja kalandusblogi „Maaelu tulevik“ (https://elfond.ee/maaelu), kus avame toetusskeemide kujunemise tagamaid ja nende mõju.
„Tänavusel erakorralisel aastal arvestasime ja maksime laenutushüvitised välja tavapärasest varem.“ Nõnda andis Autorihüvitusfond hiljuti oma kodulehel märku, et sel aastal makstakse kirjanikele-tõlkijatele möödunud aastal rahvaraamatukogudest laenatud raamatute eest laenutushüvitist juuni lõpu asemel vahemikus 22. – 25. mai.
Kuigi Autorihüvitusfondi teade on erinevalt mõnestki oma kriisiaegsetest sammudest suure trummipõrinaga teada andnud institutsioonist (meeldivalt) tagasihoidlik, et mitte öelda peidus, puudutab teema väga paljusid. Raamatute laenutuste eest jaotati hüvitist 1500 autori ja autoriõiguste omaja vahel (mullu 1441). Tagasihoidlikuna mõjub ka sedastus: „Kriisileevendusena saime täiendavalt välja maksta 63 tuhat eurot.“
See on küll hea uudis. Käsitlesime laenutushüvitiste teemat aasta eest Sirbis üpris ulatuslikult. Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev osutas, et kui Põhjamaadel on laenutushüvitis autori oluline sissetulekuallikas, siis Eestis on sel pigem sentimentaalne väärtus. Statistikat puurides ilmnes, et laenutushüvitised on hangunud masuaegsete kärbete tasemel. (Sirp 28. VI 2019) Nüüd õnnestus lisaraha toel viimaks saavutada endine tase: 2008. aasta 183 867 eurot ning 2020. aasta 189 403 eurot on ju täitsa võrreldavad? Jah, ainult et elukallidus ja keskmine palk, mille järgi määratakse hüvitise ülempiir, ei ole 12 aastaga samale tasemele jäänud.
Autoriõiguse seadusest võib välja lugeda, et hüvitis olgu „õiglane“, ning täpsustatakse, et „makstava tasu ülempiir on neljakordne Statistikaameti esitatud eelmise aasta Eesti keskmine brutopalk“. Tänavu oli hüvitise maksimummäär seega 4 × 1407 = 5628 eurot. Kõige suurema hüvitise sai Ilmar Tomusk – 3775 eurot ja 14 senti. Tema teoseid laenutati rahvaraamatukogudes 19 744 korda.
Muide, sellega lõppes Erik Tohvri ligi kümnendi kestnud valitsusaeg laenutushüvitiste edetabeli tipus. Tomuskile ja Tohvrile järgnevad Aino Pervik, Andrus Kivirähk, Katrin Pauts, Piret Raud … Kõik head kirjanikud. Õigupoolest peaksid nad saama nüüd laenutushüvitise toel neli kuud muretult järgmisi teoseid kirjutada, kuid nii see ei ole. Ülempiiriks seatud 5628 euroga võiks ju saada, aga see summa, justkui eesti kirjaniku sinilind, jäi jälle püüdmatuks. Isegi populaarseima autori hüvitis on ühe kuu kohta umbes 944 eurot – kaugelt alla riigi kultuuritöötaja miinimumkuupalga.
Kuidas kindlustada rahva lemmikuile neli kuud muretut elu? Muidugi võiksime veelgi rohkem nende raamatuid laenata, kuid eriti palju me laenutusstatistikat seni kasvatada ei suuda, kuni ei suurendata otsustavalt rahvaraamatukogude eelarvet. Raamatukogude ostujõud on kasin ning populaarsetele raamatutele seetõttu laenutusjärjekorrad.
Sama otsustavalt vajab paisutamist laenutushüvitiste rahakott. Selleks et saavutada 2024. aastaks AHFi eelarve suurendamine vajaliku 500 000 euro võrra, ei pea ju ometi igal aastal puhkema kriis.
Samuti tuleb tähelepanu pöörata aina populaarsemale e-raamatute laenutusele, mille eest autorid praegu hüvitist ei saa. Ettevalmistatava üleriigilise e-raamatute laenutusvõrguga kaasnegu kindlasti ka laenutushüvitis.
Vladimir Giljarovski on eesti lugejale tundmatu, kuid ka venelased ei pruugi temast tänapäeval suurt teada. Parimal juhul meenub mõnele, et Giljarovski on kirjutanud midagi Moskva kohta, tema tööd on aga silmapaistvad ja väärivad tähelepanu.
Agulite asjatundja
Vladimir Giljarovski (1855–1935) oli ka silmapaistev isiksus. Tänapäeval nimetatakse seda tüüpi inimest self-made man’iks. Giljarovski ehk onu Giljai, nagu teda kutsuti, elas täiel rinnal ning tema elu oli värvikas ja mitmekülgne. Juba noorukina lahkus ta kodunt, teenis leiba burlakina ning pidas seejärel paljusid ameteid, kord tsirkuses, kord teatris, kord tuletõrjes. Käis Vene-Türgi sõjas. Jõuline, vitaalne ja seiklusaldis Giljarovski rändas rõõmuga mööda Venemaad, et soetada uusi tutvusi, sattuda pingelistesse olukordadesse ja – see tegigi temast ajakirjanike kuninga – sellest mahlakalt kirjutada.
See, mis Giljarovski kohta teada, pärineb enamasti tema enda kirjutistest. Nii mõnigi uurija on leidnud, et Giljarovski on oma elulugu korduvalt ilustanud või siis faktidega mänginud, et luua särav imago tegusast ajakirjanikust, kes ei karda tormata kustutama suurt põlengut, ronida iidsesse kanalisatsiooni või minna otse kurjategijate sekka õngitsema kõige värskemaid ja skandaalsemaid uudiseid. Giljarovski oli Venemaal arvatavasti esimene ajakirjanik, kes tegi endast oma reportaažide tegelase. Millega ka poleks tegu, Giljarovski on esimesena kohal, on kõigiga sõber ja oskab suhelda mis tahes rahvakihiga, ei karda valusat tõtt ja on mõõdukalt kriitiline võimude suhtes. Tema imagosse kuulus lahutamatult tubakatoos, kust ta pakkus tubakat Lev Tolstoile ja Hitrovka viletsatele kerjustele. Sahistati, et Giljarovskil on oma lai infoallikate võrgustik, alustades Moskva agulite varganägudest ja lõpetades kõige kõrgemate institutsioonide ametnikega. Tema hoogsa, dramaatiliselt laetud stiili tunneb alati ära ning päevalehe Russkije Vedomosti (Vene Teataja) lugejad ootasid põnevusega tema kirjutisi. Giljarovski oli ka üks esimestest, kes andis oma reportaažides sõna lihtrahvale: ta on hea meelega tsiteerinud turumüüjate, teenrite, seppade või koristajate sõnu, mistõttu paistavad ta tekstid alati põhjalikud, detailirohked ja usaldusväärsed.
Vladimir Giljarovski ehk onu Giljai, nagu teda kutsuti, elas täiel rinnal.
Giljarovski kui demokraadi populaarsusele aitas kindlasti kaasa see, et tema esimese juturaamatu „Agulirahvas“ („Трущобные люди“, 1887) tiraaž läks hävitamisele. Ta enda sõnul sellepärast, et tõde on liiga masendav ja sünge. See on ka viimane raamatupõletamise juhtum vene kirjandusloos. Giljarovski ei jätnud kasutamata võimalust seda õigel ajal meelde tuletada ning eriti heas valguses paistis see juhtum muidugi Nõukogude aastatel.
Teine oluline tegur Giljarovski kui ajakirjaniku hea maine kujunemisel oli teemavalik. Ta kirjutas küll kõigest, sh kontserdid, juubeliüritused, luuleõhtud, ka keemiku Dmitri Mendelejevi uurimislend õhupalliga, kuid just Moskva elu varjuküljed osutusid kõige põnevamaks materjaliks. Näiteks õnnetused, nagu Morozovi vabrikus 1882. aastal puhkenud suur tulekahju, mille kajastus tõigi noorele autorile kuulsuse, või aguliolme, pettused, mõrvad, vargused jms. Giljarovski kirjutas 1896. aastal ka Hodõnka juhtumist: keiser Nikolai II kroonimispidustuste käigus tallati Moskva lähedal Hodõnka väljakul surnuks ametlikel andmetel 1389 inimest ja vigastati teist samapalju. Seekord ei otsinud Giljarovski oma reportaažis põhisüüdlasi, nagu tal muidu kombeks, vaid piirdus oma muljete, statistika ja ohvrite kirjeldamisega.
Huvi niisuguste teemade vastu ei ole raugenud ka praegu, kuid XIX sajandi teisel poolel andsid need ühtlasi tooni ilukirjanduses. Paljudes toonastes alamate ühiskonnakihtide elu kirjeldavates teostes seguneb naturalism romantilise paatosega: jäljendati eelkõige Eugène Sue „Pariisi saladusi“, mille oli osaliselt tõlkinud tulevane „Oblomovi“ autor Ivan Gontšarov. Suure menu saavutas ka Vsevolod Krestovski melodramaatiline krimiromaan „Peterburi agulid“ (1864–1866) ning trend kulmineerus Maksim Gorki näidendiga „Põhjas“ (1903).
On teada, et Moskva Kunstiteatri näitlejad eesotsas Konstantin Stanislavskiga käisid koos Giljarovskiga agulites kehastavaid tegelasi tundma õppimas ning et viimane suutis ära hoida bandiitide kallaletungi (nood olid kuulnud näitlejate tulekust ja kavatsenud neid rünnata). Igal juhul oli Giljarovski staatus agulite asjatundja ja giidina tol ajal kõigutamatu. Pole ime, et just Moskva elu pahupoolest kõnelebki ta oma kõige kuulsamas raamatus „Moskva ja moskvalased“ (1926).
Lihtne laita, kuid võimatu unustada
Giljarovski „Moskva ja moskvalaste“ puhul, mida saab nüüd lugeda ka eesti keeles kaunilt kujundatud väljaandes, käibib stereotüüp, et see nostalgiline teos annab XIX sajandi teise poole Moskva igapäevaelust mitmekülgse ülevaate. See peab paika vaid osaliselt. Loomulikult ei saa isegi selline usin autor nagu Giljarovski hoomata hoomamatut, kuid teda kui memuaristi ongi huvitanud eelkõige olmeelu üks, s.o tumedam külg. Hitrovka linnaosas pesitsesid sõna otseses mõttes kodutud, Siberist põgenenud vangid ja kriminaalid ning sealsest hierarhiast on autor jutustanud väga üksikasjalikult. Suhharevka turul müüdi maha varastatud kaup, üleüldse valitses turgudel kohutavalt ebasanitaarne olukord. Tema meelispaigad olid ringid, klubid ja trahterid, kus loomulikult purjutati, peteti ja veedeti aega lõbunaistega … Raamatukaas, millel näeme Moskva Kunstiteatri truppi ja kena tänavat, on ses mõttes petlik. Giljarovski ei kirjuta oma teoses kõrgkultuurist ning mainib kuulsaid loomeinimesi parimal juhul ainult möödaminnes. Teda on huvitanud muu ning selleks on mitu põhjust.
Raamatu keskel selgitab Giljarovski justkui vastuseks lugeja küsimusele: „Mõni võib öelda: „Miks avab selle raamatu autor üksnes klubide pahupooli, aga ei kirjelda üksikasjalikult nende kasulikku ühiskondlikku ja valgustuslikku tegevust?“ Võime küsimust laiendada: miks avab selle raamatu autor üksnes Moskva igapäevaelu pahupooli, aga ei kirjelda linnaelu positiivseid külgi? Ning autor vastab selle peale julgelt: „Sellepärast, et meie lugejat huvitab rohkem elu see külg, mis oli isegi klubide olemasolu ajal kaetud saladuselooriga, varjates neid tegelikke rahaallikaid, millele oli rajatud nende klubide „ühiskondlik tegevus““ (lk 181). Sõnaga „saladuseloor“ vihjab ta juba mainitud kirjandustraditsioonile, mida esindasid Krestovski ja paljud teised autorid. Giljarovski osutab, et toob ses teoses tõe päevavalgele, ehkki suurem osa sellest materjalist oli leidnud kasutust tsaariaegsetes reportaažides ning raha raiskavate kaupmeeste seiklused või siis röövjõukude ettevõtmised olid moskvalastele juba teada. Tegu ei ole tõe paljastamisega.
„Moskva ja moskvalased“ on kirjutatud Nõukogude ajal (1926). Giljarovskile oli määratud vana klassiku roll, millega ta ei tahtnud leppida. Memuaarikogumiku ilmumine olnuks mõeldamatu, sest paatosliku eilse ja tänase võrdluse asemel vohanuks seal nostalgia ja sentimentaalsus. Nii et üks põhjustest, miks kirjeldatakse teoses detailselt kunagist Moskva elu pahupoolt, võib olla ehk autori eesmärk näidata uuele võimule oma lojaalsust? Pilt, mis avaneb Giljarovski raamatus, ei ole ilus: lõpmatu rida rööve, mõrvu, vaesust, näljasurma, inimese mõnitamist ja väärikuse kaotamist. Ta kirjeldab võimu ükskõiksust tööliste elumurede vastu, tudengite massilist arreteerimist, silma kinnipigistamist röövjõukude tegevuse ees (tiirlevad ju nende juhid kõrgseltskonnas) ning kaupmeeste tohutut prassimist … Sellest väga kriitilisest ja subjektiivsest pildist sai Nõukogude ajaloolistes raamatutes ja filmides tsaariaja elu kujutamise šabloon. Seisuste igapäevaelu kontrasti rõhutamine võib paraku kergesti viia groteski ja moonutusteni. Teatud mõttes on see aga vastumürk tsaariaegse vene elu näitamisele lõputute lõbusate ballide, hubaste mõisade ja patriarhaalse õnne puntrana. Niisugune kujutelm on praegu eriti populaarne ning selleks et tsaariminevik ei terendaks siirupise kuldajana, ongi vaja juurde lugeda niisuguseid raamatuid nagu „Moskva ja moskvalased“.
Eks eeldanud eilse ja tänase võrdlemine autorilt teatud tähelepanulikkust ka nõukogude elu osas. Giljarovski kiidab aeg-ajalt uut Moskvat, agulirajoonide kokkulükkamist ja vanade hoonete lammutamist või restaureerimist, aga kiidusõnad on alati väga napid ja, võiks öelda, näota. Iga koht, millest ta möödub, annab talle põhjust meenutada ja meisterlikult esile manada mitte ainult tänavad ja hooned, vaid ka seal viibinud inimesed, nende vestlused ja kõne iseärasused. Giljarovski on tõeline talent looma elavaid lühistseene linnaelust: loetleb erakordselt isuäratavalt kõiki nõukogude lugejale eksootiliseks muutunud toite ning visandab kord kriitiliselt, kord armastusega, kuid alati elavalt linlaste portreesid. Kus võimalik, mainib ta muidugi rahva rahulolematust ja revolutsionääride koosolekuid, kuid teeb seda möödaminnes, särtsuta.
Raamatut „Moskva ja moskvalased“ ei ole eesti keelde ümber pandud täies mahus: 31 peatükist on tõlgitud ainult 20. Mõnikord on raske mõista, miks pole peetud mõnd peatükki tõlkimisväärseks. Näiteks „Kaugsõidutüürimees“ („Штурман дальнего плаванья“) on üks Giljarovski kogumiku väheseid positiivseid lugusid, mida võib vaadelda eraldi novellina: üks surmast päästetud tänavapoiss ei lõpeta oma elu vanglas või tänaval, vaid temast saab aus meremees. Veel küsitavam on peatüki „Kotkaga kruus“ („Кружка с орлом“) väljajätmine. Eelmises peatükis räägib Giljarovski nimelt tõestisündinud loo, kuidas ta päästis ühe petturite ohvri elu – too oli meelitatud agulisse peole ja seal metallkaanega kruusist pakutud joogiga uinutatud –, ning lubab asja lähemalt uurida. Eesti lugeja ei saagi teada, et autor läheb julgelt petturite juurde ning tallegi pakutakse juua just sestsamast kandilisest metallkaanega kruusist, kuigi kõik teised joovad klaasist, ja kuidas ta sellele reageerib. Samuti oleks suurepärane, kui raamatust leiaks kas või lühikese selgitava saatesõna või mõned täpsustavad kommentaarid nimede ja geograafia kohta.
Sellegipoolest on „Moskva ja moskvalaste“ isegi veidike kärbitud kujul tõlkimine tunnustamist väärt ettevõtmine. Sealt saab mõningatest Moskva linnaelu külgedest kriitilise, kuid siiski värvika ülevaate. Vaatamata soovile olla ajakohane ka uue võimu silmis ning isegi krimikirjanduse temaatika taaskasutamisele, kõneleb Giljarovski oma Moskvast armastusega, olgugi et see armastus teeb tihtipeale valu. Kogumiku lõpus võiks ju kõlada hümn uutele ehitistele, uutele inimestele, uhke ja pidulik kooda, aga seda pole. „Kihutavad automobiilid, trammid, veerevad tüsedad autobussid. Kus siis Ohhotnõi Rjad jäi?“ (lk 327) … XIX sajandi teise poole Moskva ei olnud ainult kontrastide linn, vaid ka Giljarovski nooruse ja kirjanduslike saavutuste tunnistaja, tema ajakirjanduslik kuningriik, mida on lihtne maha teha, aga võimatu unustada.
Vladimir Giljarovski poseeris Ilja Repinile maali „Kasakad kirjutavad Türgi sultanile kirja“ (1880–1891) tarvis. Giljarovski järgi maalitud kasakas lagistab naeru, peas valge papaaha ja seljas punane kuub.
PIHEL KUUSK, riigikohtu nõunik ja TUUL SEPP, Tartu ülikooli loomaökoloog
Pihel Kuusk
Riigikohus tühistas Rail Balticu planeeringu Lõuna-Pärnumaal, kus raudtee oli kavandatud kulgema läbi
Tuul Sepp
hõreda inimasustusega metsalaama. Seal, kus inimesi on vähe, ei pea muretsema sundvõõrandamise ja kohalike vastuseisu pärast. See-eest vajavad selliste alade elukeskkonda aga paljud teised liigid. Rail Balticu puhul sattusid fookusesse metsised. Inimtegevuse üks ohtlik tagajärg, mida võimendavad ka kliimamuutused, on elupaikade kadu ning sellest tulenev populatsioonide väljasuremine ja elurikkuse vähenemine. Elupaikade hävitamine ja killustamine toob kaasa ettearvamatu häda – ja mitte ainult looduslikele liikidele, vaid ka inimestele, muu hulgas ühelt liigilt teistele levivad taudid. Selliste probleemide tõsidust mõistab nüüdseks juba igaüks.Arendusprojektid – olgu nendeks tuuleparkide, raudteede või tehaste rajamine – on antropotseeni lahutamatu osa. Kui targasti kavandada, võivad need tuua ka keskkonnale laias plaanis kasu. On piisavalt põhjust pidada tuuleenergiat või raudteetransporti alternatiividest keskkonnasõbralikumaks. Arendustegevuse puhul saab asukoha keskkond siiski alati kannatada. Paratamatult jõuame paljude projektide puhul küsimuseni, kas häirida inimeste või teiste liikide elu. Teadvustades, kui suurt südamevalu võib põhjustada kodu kaotus, tuleb tõdeda, et oleme jõudnud ajastusse, kus puutumatuid looduslikke elupaiku tuleb väärtustada kõrgemalt. Inimeneon paindlik ja kohanemisvõimeline liik, see ongi meie evolutsioonilise edu saladus. Raudtee alla jääva kodu asemele saab rajada uue, tekkivat kahju saab mingil määral kompenseerida. Metsised seevastu on elupaiga valikul väga pepsid. Neile sobib koduks vaid vana loodusmets, mida raiete ja kuivendamise surve tõttu Eestis enam kuigi palju ei leia. Kui arendustegevuse käigus pole siiski võimalik vältida ohustatud liikide elupaikade lõhkumist, on oluline, et avalikkus teadvustaks, mis on selliste otsuste hind.
Otsisin eelmisel aastal taga Nikolai Gogoli mõningaid Peterburiga seotud novelle. Pidin minema külla seal elavatele sugulastele ja mõtlesin, et vaatan üle need paar lugu, mis on otseselt seotud Nevski prospekti ja muu sellise, otseselt gogolliku Peterburiga. Olin arvanud, et Gogoli teoseid on eesti keeles piisavalt avaldatud, aga pidin tõdema, et üks mind eriti huvitanud novell on viimati ilmunud koguni 1948. aastal (!). Pärast päris suuri pingutusi sain kuskilt antikvariaadist Gogoli „Valitud jutustuste“ peaaegu 500-leheküljelise Stalini-aegse tellise kätte ning lugesin lookese „Nevski prospekt“ enne sõitu suure mõnuga ikkagi läbi. Nüüd on kirjastus Tänapäev need Paul Viidingu tõlgitud novellid („Nevski prospekt“, „Nina“, „Portree“ ja „Sinel“) tänuväärselt uuesti välja andnud, lisanud veel juurde ka Peterburist väljaspool aset leidva loo „Kaless“ (tlk Toomas Kall) ning nõukogude ajal millegipärast vist avaldamata jäetud „Hullumeelse päeviku“ (tlk Lilian Vellerand), mida on küll Eesti teatrites mängitud. („Hullumeelse päevikust“ on ilmselt kaks tõlget: Tartu subkultuurilistes mangroovisoodes pidavat leiduma ka hilise Gogoli spetsialisti magister Kaspar Jassa tõlge, mis on ilmunud ajakirjas Vihik.)
Butiikhotellid ja kirjanikurestoranid
Tahtsin Gogoli „Nevski prospekti“ lugeda eelkõige põhjusel, et olin Peterburis broneerinud hotelli Rubinšteini tänavale, mis viib Nevski prospektilt nn kuulsale viie tänava nurgale. Rubinšteini tänav on praeguse Peterburi üks rahvarohkemaid peotänavaid, kus on öö läbi avatud palju hipsterlushõngulisi sööma- ja joomakohti. Kui külastasin Peterburi eelmisel korral, üle 15 aasta tagasi ühe filmifestivali ajal, peatusin Nevskil endises Inturisti hotellis Moskva, kus kogu fuajee oli täis inetuid kurbi prostituute ning vannivesi läbipaistmatu nagu kakao. Moskva hotellibaaris käis tollal kõige ehtsam inimkaubandus: soomlased ostsid laudade vahel jalutavaid topless-naisi lausa üksteist valjuhäälselt üle pakkudes.
Kogu Peterburi hotelliturg jätab vähemalt booking.com-i põhjal ka praegu võrdlemisi anomaalse mulje: linnas on palju suuri ja kalleid hotelle, ka ketihotelle, ning alternatiiv on neile kesklinnas endistest ühiskorteritest ehitatud pisikesed nn butiikhotellid, mille tase näib aga päris tugevasti kõikuvat. Kuuldavasti on hakatud neid ka sundkorras sulgema. Bronnisin toa võrdlemisi uhkeldava nimega hotellis Dünastia, millest vaid paar maja edasi on püstitatud monument Sergei Dovlatovile. Hotell oli pigem lihtne, aga suurepärase asukohaga, sest õhtuti istusid inimesed tõesti peaaegu kogu Rubinšteini ulatuses mõnusasti tänavakohvikutes, küll rohkem juues kui süües, õhkkond oli sõbralik ja vahetu. Järgmisel päeval külastasin ka luksushotelli Astoria, kus tutvusid minu vanemad, ning veendusin, et eelistaksin iga kell kullasäras Astoriale Rubinšteini uulitsa lõbusat melu.
Peterburis on tegelikult kõik kirjandusega seotud. Sellest sain aru kohe, kui üritasin järgmise asjana leida soliidset restorani, kuhu sugulased kutsuda. Tahtsin nimme minna vene restorani ja silma jäi mulle kaks sellist: Igor Severjaninile pühendatu ning Gogoli nime kandev söömakoht. Mõlemad restoranid on Eesti mõistes vägagi ekstra klassist. Ka Peterburi intelligentide hulka kuuluvad sugulased olid üllatunud Severjanini restorani kõrgest tasemest, muu hulgas korraldatakse seal ka ohtralt kirjandusüritusi. Eestis on ju nii kohviku- kui ka restoranikultuur peaaegu kadunud. Vägagi raske on leida restorani, kus on kas või korralikud linad ja klassikalised nõud laual. Ilma naljata. Kikiga kelnerist pole mõtet rääkidagi. Restoranis Gogol olid aga näiteks puurides elus linnud ja hea ajastupärane muusika. Õhtu käigus selgus, et jõukamad venelased armastavad Peterburis tegelikult pigem itaalia restorane.
Peterburi ninade needus
Minevik ja tänapäev ning rahvaste paabel on Peterburis rohkem kohal, kui seda kusagil mujal kohtab. Vägagi gogollik õhustik kandus minuni tegelikult kohe pärast kohalejõudmist, kui tuli uudis, et Venemaa tuntuim Napoleoni-uurija, ajalooliste sõjamängude korraldaja ja õppejõud Oleg Sokolov oli saaginud tükkideks ja visanud Moikasse oma noore sõbratari ning kohe ka vahele jäänud. See lugu vapustas isegi paljunäinud peterburilasi. Eelmisel õhtul oli mõrvar veel korraldanud oma uhkes kanaliäärses ajaloolises korteris peo, laip oli olnud samal ajal kapis. Ma ei imestaks, kui külaliste hulgas oleks viibinud klassik Gogol ise.
Salapärane Nikolai Gogol (1809–1852) Otto Friedrich Theodor von Mölleri maalil. Miks kandis Gogol vaarikapunaseid pükse? Kas ta tõesti suri malaariasse? Miks kartis elusalt matmist ja kirjutas ka sellekohase testamendi? Mille leidsid tšekistid, kes ta ümber matsid ja kirstu avasid? Kas suur kirjanik oli tõesti ilma peata ja/või kirst seestpoolt kraabitud?
Gogolil tundub inimese lõikamine olevat ju läbiv motiiv. See esineb kõigepealt juba novellis „Nevski prospekt“, kus saksa soost meistrimees, tähendusliku nimega Schiller, tahab juua täis peaga endal nina ära lõigata. Ja selle soovi taustaks on lihtsalt saksa kokkuhoid, kuna nina peale kulub liiga palju tubakat! „Kakskümmend rubla nelikümmend kopikat! Mina olen Švaabimaa sakslane; mul on kuningas Saksamaal. Ma ei taha nina! Lõika mul nina maha! Siin on mu nina!“ (lk 36). Klassikavaramusse kuuluvas „Ninas“ on tegu aga sama mõtte juba sügavama käsitlusega ehk huvitavate metamorfoosidega: kord on nina suur ja käitub nagu isik, kannab kullaga tikitud mundrit ja suletutiga kübarat, palvetab Kaasani kirikus. Teisal on ta jälle väike ja politseiniku poolt paberisse keeratud vaikne anatoomiline arusaamatus. Erinevalt endisest omanikust on põgenenud Nina usklik ja elus edasi jõudnud ametnik, riiginõunik, ning põgenenud Ninal on isegi kulmud, mis võiks vihjata nina tegeliku omaniku justkui täielikule vaimsele lagunemisele. Huvitav on ka, et vormis Nina kavatseb sõita postitõllaga Peterburist Riiga (lk 65), seega oleks olnud täiesti võimalik kohata põgenenud Nina mõnes meie nüüdse kodumaa endises postijaamas. Gogoli suurus peitub just detailide märkamises. Ka novell „Nevski prospekt“ algab seal liikuvate habemete, käiste, aroomide – ja ninade meisterlike kirjeldustega.
Peterburi on kuulus ka enesetappude poolest. Gogoli raamatus võtavad endalt elu kunstnikust tegelane Piskarjov (jälle habemenoa läbi) loos „Nevski prospekt“ ja kunstnik Tšartkov „Portrees“. Viimasele saab saatuslikuks merkantiilne ahnus, teine 1830. ja 1840. aastate Peterburis levinud joon. Needuslikku idamaist liiakasuvõtjat kujutava maali prototüübiks on pakutud üht indialasest figuuri, kes patseeris mööda Nevskit tavaliselt mingis rahvuslikus kostüümis. Eri rahvuste kirjeldamisega tuli aga olla ka ettevaatlik. Kuulus on lugu, kuidas „Nevski prospekti“ ohvitseri Pirogovi viskavad majast välja kolm sakslast, kuid tsensuuri nõudel pidi Gogol lisama sinna märkuse, et tegu oli väga tugevate meestega: „Asjata püüdis ta end kaitsta; need kolm käsitöölist olid kõige kõvemad mehed kõigist Peterburi sakslastest“ (lk 42). Tsensorid liikusid tihtipeale ka autoritega samades salongides, mis tegi olukorra eriti jaburaks. Ilmselt mingite selliste seikade parodeerimiseks on Gogol minu arvates ka kirjutanud „Nina“ lõppu metatasandi arutlusnalja loo süžee pihta: „Kuid mis on kõige veidram, kõige arusaamatum, see on – kuidas küll autorid võivad võtta kasutusele sääraseid süžeesid. Pean tunnistama, see on juba täiesti käsitamatu, see on tõesti … ei, ei! Mitte üks raas ei saa aru. Esiteks, kasu isamaale mitte kõige vähematki; teiseks … kuid teiseks pole samuti kasu. Lihtsalt ma ei tea, mis see on …“ (lk 74-75).
Liiga usutav hull
Viimast kogumikku pandud lugu, ühe hullumeelse päevaraamatut, kirjutab inimene, kes arvab, et koerad saadavad üksteisele kirju ja ta ise on Hispaania kuningas. Üldiselt usutakse, et Gogol oli kohtunud kuskil ilmselt ühe arsti või psühhiaatriga ja lasknud endale hullumeelsetest jutustada. „Hullumeelse päevik“ on haleda elu ja psüühilise haiguse väga täpne kokkuvõte, mida juba autori kaasaegne kriitik Vissarion Belinski pidas groteskseks ning millega ka ilmselt oli tsensuuriprobleeme, vähemalt olla Gogol kord nii kurtnud kirjas Aleksandr Puškinile.
Peategelane armub ülemuse tütresse, ei käi tööl, õmbleb endale ise lukustatud toas mundrist kentsaka mantli ja peab kinnivõtjaid lõpuks hispaania rüütlikommete esindajateks … Ilmselt mõjus selline tegelane ka nõukogude ajal siinsetele valikutegijatele liiga harjumatuna, mistõttu novelli ei pandud kogumikesse. Ju siis tundus niisugune tüüp usutavam ja hullem kui üks põgenenud Nina.
Kui lõpuks aga jälle mõelda kallite Peterburi sugulaste peale, keda oli au külastada, siis oli lõbusalt gogollik ka kuulsa Valeri Gergijevi dirigeeritud kontserdi külastamine uues kontserdisaalis nimega Maria II. Nagu ikka, hilines maailmakuulus Gergijev umbes kolmveerand tundi. Kui Amsterdamis või Londonis oleks niisugune asi ehk ennekuulmatu, siis Peterburis suhtus publik hilinemisse rahulikult: kuluaarides selgitati, et suur dirigent ja Putini isiklik sõber tavatseb käia enne kontserti lihtsalt vannis mõnulemas. Inimesed jõid kohvi ja mõned ka põuepudelist konjakit, keegi ei hüsteeritsenud, et ülikallid piletid lähevad nüüd ehk vett vedama. Ma nimetan seda sorti suhtumist väga intelligentseks.
Sama salapärane kui hilinev Gergijev on tegelikult ka Gogol. Miks ta ikka kandis vaarikapunaseid pükse? Kas ta tõesti suri malaariasse? Miks kartis elusalt matmist ja kirjutas ka sellekohase testamendi? Mille leidsid tšekistid, kes ta ümber matsid ja kirstu avasid? Kas suur kirjanik oli tõesti ilma peata ja/või kirst seestpoolt kraabitud? Ega me päris kõike ilmselt kunagi teada saagi. Ja jäägu siinkohal ka arutlemata Gogoli teoste uute ekraniseeringute üle, ütlen vaid, et ei julge siiamaani vaadata nõukogude ajal tehtud „Viid“ selle lendavate kirstudega.
Mõnes mõttes pani lõplikult kõik paika aga viimane päev Peterburis, kui külastasime esivanemate XIX sajandi haudu. Üldmulje Peterburi vanemast kalmistukultuurist meenutab veidi Kudjape aadlikalmistut Saaremaal, ainult tundub, et täielikult on välditud rohu pügamist. See annab viimsele puhkepaigale mõnevõrra romantilisema, ohtlikuma ja peenemalt hooletuma välimuse, kui Eestis üldiselt tavaks. Eks seda kõike Peterburist ja Gogoli teostest otsima ju minnaksegi.
PS
Kohati oleks ehk tahtnud lugeda mõne tundmatu sõna kommentaari või seletust. Nii võib leida 1948. aasta väljaandest sõnaseletuse näiteks, kes on kapeldiiner, uues väljaandes seda ei ole. Seevastu mõningad prantsuskeelsed väljendused on nüüd tänuväärselt ikkagi saanud selgituse, mida on 1948. aasta tõlkes üleliigseks peetud. Loomulikult oleks võinud olla raamatul ka järelsõna Gogoli Peterburi-perioodi elust ja loomingust, kuid igal inimesel on tegelikult ka oma nina niisuguseks puhuks olemas.
