Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Pidu elutoas

    MERLE KARRO-KALBERG

    Tartu Vabaduse puiestee kavandati 1950. aastatel tribüüni ja alleega paraadide pidamise paigaks. Nüüdseks on idee ammu vananenud: paraade, mis sellist ruumi vajaksid, enam ei peeta. Selle tänavalõigu – Raekoja platsist kaubamajani – ümbermõtestamisest on räägitud kaua. Tehtud on analüüse, joonistatud lahendusi, üldplaneeringutes koostatud visioone. Puiestee on nädalavahetuseti ja mõne päeva kaupa autoliiklusele suletud olnud ennegi, sel suvel aga terve juulikuu. Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, Autovabaduse puiestee üks eestkõneleja ja idee autor ütleb, et COVID-19 pandeemiast tingitud karantiiniaeg andis tugeva tõuke mõte teostada just nüüd, et tuua linlased taas kodunt välja ning toetada kriisist räsitud kultuuriettevõtjaid. Alljärgnevalt räägib Tõnis Arjus Autovabaduse puiesteest kui uuest avalikust ruumist lähemalt.

    Tõnis, sa istusid pea kogu juulikuu Autovabaduse puiesteel, hingasid ja elasid koos puiesteega. Mida sa tähele panid? Mis sind üllatas?

    Tõnis Arjus: See oli müüdimurdmise projekt. Esiteks murti müüt eestlasest kui töörügajast, kes ei tahagi kellegagi kohtuda ja otsib kohta teistest võimalikult kaugel. Ma nägin esimesest päevast peale, et see on jama. Eestlane on sotsiaalne loom nagu kõik teisedki: tahab kohtuda, leida uusi sõpru ja veeta mõnusalt aega heas linnakeskkonnas. Linnakultuur on ka eestlases sees. Kui anda talle võimalus linnas aega veeta, siis kasutatakse seda võimalust täiel rinnal.

    Ma sain iga päev palju kiitvaid kommentaare. Tuldi näiteks ütlema: „See on just see Tartu, kus ma sündisin ja siia ma tahan elama jääda, kui sellised asjad jätkuvad“ või siis lihtsalt helistati üksteisele ja öeldi: „Ma olen siin, tead küll, siin põhikohas – Autovabaduse puiesteel.“ Üle Eesti sõideti kohale, et Autovabaduse puiesteed kogeda. Ööbiti siin, söödi siin, tarbiti siinset kultuuri.

    Mina nägin, et kui luuakse keskkond, kus lastel on mõnus ja hea, see tähendab, abstraktne ja loovat kasutamist võimaldav keskkond, siis on ka kõigil teistel hea. Lapsed tulevad välja koos vanematega ja siis läheb lahti juba tõeline melu.

    Me tõime siia lasteatraktsioone, nende vahendite kasutus oli ilmne, näiteks liivakast või karussell. Kõrvale tekitasime natuke abstraktsemat ruumi, näiteks veesilma. Arvestasime küll sellega, et veesilm tõmbab ligi, aga selle populaarsus üllatas meid. Lapsed tulid ja hüppasid täies riides vette. Selle peale ei osanud me küll tulla, kuigi tagantjärele on see loogiline. Ka lapsevanemad lasid end laste eeskujul vabamaks ega muretsenud. Ilmselt tõusis ümbruskonna rõivapoodide käive, aga kesklinna ettevõtluse ergutamine on olnud ju üks projekti eesmärk.

    Me kõik peaksime mõtlema sellele, kuidas linnaruumi kasutame ning mitte jääma kinni stampidesse. Ehk polegi vaja lahterdada: on liiklusruum, vaba aja veetmise ruum, õhtul lähme koduruumi. Elu on orgaaniline tervik ning need tegevused ja ruumid ei pea üksteisest nii eraldatud olema.

    Praegu on Vabaduse puiestee suur asfaltväli, mis on kasutuses ainult läbisõitmiseks. See ei anna keskkonnale mingit väärtust. Nüüd sattus siia kuu aja jooksul tuhandeid inimesi, kes tahtsid sellest ruumist osa saada. Siin oli ju võimalik kohtuda, koosolekuid pidada, mängida, süüa jne, jne. Ühtäkki andis see kohale väga kõrge väärtuse. Tulles tagasi laste juurde: lapsed on keskkonna suhtes äärmiselt tundlikud, nad näitavad kohe kätte, kas ruum on hea või halb, millised on nõrgad ja tugevad küljed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Autovabaduse puiestee oli hea avalik ruum, mis leidis mitmekülgset rakendust, kõnetas kõiki inimesi sõltumata east või soost.

    Tõnis Arjus ütleb, et Autovabaduse puiestee on olnud linnavalitsuse osakondade koostööprojekt: „See tõestas, et ka omavalitsuse sees on võimalik mulle või nn silotorne lõhkuda ja ühe asja nimel koos tööd teha.“

    Esitan nüüd küsimusi, mis mulle seoses Autovabaduse puiesteega kõrva on jäänud või mida minult on küsitud. Esiteks küsimus liikluskorraldusest. Enne Autovabaduse puiestee avamist kardeti liikluskaost. Seda muidugi ei tekkinud. Kui palju samal ajal linnavalitsus jälgis ja mõõtis liiklust ja liiklustihedust muudel tänavatel ja ristmikel?

    Selge on see, et liikumisviisid muutusid ja see oli ka üks selle projekti eesmärk. Liiklust monitoorisime enne Autovabaduse puiestee avamist, et oleks võrdlusmoment. Ennekõike vaatasime, milline on kiirem tee autoga Turu-Riia tn ristmikust Vabaduse puiestee teise otsa. Ka tavaoludes on nii mõnigi kord soovitatud vahemaa kiiremaks läbimiseks kasutada teisel pool jõge asuvat Narva maanteed. Kui Vabaduse puiestee kinni läks, siis esimene nädal kulus harjumiseks. Liiklus on suuresti psühholoogiline nähtus. Esimene nädal tekitas pikemaid seisakuid mõnel ringil või ristmikul. Nädal hiljem taastus endine liiklusrežiim, inimesed harjusid ära. Eks juulikuus on autoliiklust niikuinii vähem, rohkem liigeldi jala või rattaga. Liikluskaost Tartu-suuruses linnas nagunii tekkida ei saa. Siin on liikluskoormus praegu veel liiga väike, loodame, et see nii ka jääb. Lõplikud järeldused liikluskoormuse kohta saame teha mõne nädala pärast, kui kõik andmed on koos. Siiski teame juba praegu, et linn toimis, ligipääsetavus oli olemas, mingit kaost ei tekkinud.

    Paralleelselt oli remondi tõttu kitsamaks tõmmatud ka linna tuiksoon Riia tänav. Ka see näitas, et ummikuid kui selliseid ei teki. On loogiline, et liiklus tipptundidel aeglustub, kuid need pole ummikud või kaos. Ka see tõstatab küsimuse, milliseks me oma tänavad kavandame ning kas on ikka tarvis ainult autoliiklusele keskenduda.

    Minult on palju küsitud, kas Autovabaduse puiestee on linnavalitsuse algatus või on ettevõtjad oma jõud koondanud.

    Kui see oleks olnud siinsete ettevõtjate initsiatiiv, siis oleksin ma veel rõõmsam. Ettevõtjate tagasisidet me veel ootame. Need reageeringud, mis me siiani saanud oleme, on tunnustavad ja neid on ilmselt mõjutanud peale Autovabaduse puiestee ka muud tegurid. Näiteks siseturismi kasv. On selge, et tänu Autovabaduse puiestee algsele kriitikale saime ka väga hea turunduse ja reklaami. See tõmbas inimesi üle riigi Tartusse.

    Autovabaduse puiestee on olnud linnavalitsuse osakondade koostööprojekt. See tõestas, et ka omavalitsuse sees on võimalik mulle või nn silotorne lõhkuda ja ühe asja nimel koos tööd teha. Me alustasime koostööd karantiiniajal, ei kohtunud silmast silma, vaid ajasime asju ühises kiirsuhtlusprogrammi chat’is. Panustati oma vabast ja puhkuse ajast. Raske ongi näpuga näidata, kes mida tegi, sest meeskonnatöö oli väga sujuv.

    On ka ette pandud, et osa Autovabaduse puiestee atraktsioonidest võiks aasta läbi olla Küüni tänaval ja seda elavdada. Küüni tänav on praegugi jalakäijate ala, kuid tegevuse poolest vaene.

    Autovabaduse puiestee projekt on ikka mõeldud Vabaduse puiesteele. See on aga tõsi, et tegeleda tuleb ka ülejäänud avaliku ruumiga, sealhulgas Küüni tänava ja kesklinna parkidega. Küüni tänav kui jalakäijate tuiksoon ehitati omal ajal väga võimsalt välja, praegu vajab see ehk tõesti uuendust – värskeid ideid ja moodsaid lahendusi.

    Praegu koostame eskiisi kaubamaja ees kaubitsevate lillemüüjate paviljonidele, see toob kindlasti Küüni tänavale uue hingamise. Pikalt oleme arutanud linnagaleriid: tuua linnaruumi rohkem kunsti ja kultuurisündmusi. Kesklinna pargid saavad loodetavasti uue hingamise kultuuripealinna projektiga „Kureeritud elurikkus“ ja ka teiste projektidega. Rõõm on tõdeda, et oleme kohtunud kunstiakadeemia arhitektuuri­teaduskonnaga ja alustame koostööprojekti. Järgmisest aastast alates püstitatakse muidu Tallinna ja Lahemaale ehitatud eksperimentaalsed varju­alused Tartusse.

    Eelnevatel veergudel heidab semiootik Tiit Remm Autovabaduse puiesteele ette, et see eriti ei seostunud ega suhestunud ümbritseva linnaruumiga.

    Autovabaduse puiestee polnud püsiva linnaruumi loomise projekt, see oli ajutine installatsioon, aktiviseerija. Sellisena toimis puiestee ideaalselt. Nii aktiviseeris see ka ümbritsevat.

    Kui räägime sillast Emajõe ja vanalinna vahel, siis see ei tähenda konkreetset ülekäigurada. Mõte on esile tuua ruumipotentsiaal ja näidata, et see puiestee lõik ei pea olema katkestaja. Seetõttu ei pidanud me vajalikuks eraldi rõhutada ja välja joonistada liikumisteed pargist jõe äärde. Kui seda ei teki, siis see tähendab, et pargis polegi sihtkohti, mis selle liikumise võiksid tekitada. Nägimegi, et liiguti piki Autovabaduse puiesteed vanalinna. Inimesi meelitasid ka Raekoja plats ja Riia-Turu ristmik, sest selle ümber on kaubandusasutused ja turuhoone. Jalutamine piki jõekallast on atraktiivne niikuinii.

    Kaubahoovi park ei ole tõesti paik, mis kohtumisi soodustaks ja rahvast välja meelitaks. See tähendab aga, et tegu on hea lõuendiga, potentsiaaliga, mida nüüd saame hakata teostama ja parki atraktiivseks kujundama. Pargiala kui avalik ruum vajab enam pargistamist ja tähelepanu. Kindlasti on selle üks osa kavandatav rahvusvaheline südalinna kultuurikeskus raamatukogu ja kunstimuuseumiga.

    Autovabaduse puiestee otsad kaarsilla ääres ja siseturu ristis jäid tõesti harali. Jätsime sel aastal need meelega määratlemata. Soovisime ruumi, kus saab suuremaid üritusi korraldada, näiteks välikino või disainiturg. Puiestee otstega tegeleme järgmistel aastatel kindlasti edasi, et saabumisvärav oleks selge ja kutsuv.

    Autovabaduse puiesteel olid omad kuraatorid, kes hoidsid silma peal, näitasid, kus on redel, kui seda vaja, vahetasid basseinis vett, teadsid, kust tuleb elekter ja kuhu läheb prügi. Kas see installatsioon ja üritus oleks ilma nendeta sellisena teoks saanud?

    Joonistada on kõike väga lihtne, aga kui teostamiseks läheb, kui tuleb valida materjal, värv, tegeleda peendetailidega – ei kujuta ettegi, kui palju töötunde selleks kulub. Alles siis saadakse aru, kui töömahukas on sellise ajutise asja teostamine. Veel suurem töö on aga selle käigus hoidmine. Kui ala hakkavad külastama tuhanded, alles siis selguvad nõrgad kohad, mille peale enne tullagi ei osatud. Need on väljakutsed, mis vajavad lahendamist minutitega. See on veidi nagu kodus peo korraldamine: selleks et kõik sujuks, et külalised ennast hästi tunneksid, peavad perenaine-peremees kodus olema ja lahendama külaliste muresid. Ilma selleta pole selline ettevõtmine võimalik. Meil olid kohe suured ambitsioonid, ei tahtnud piirduda lillepottide, pinkide ja muude statsionaarsete väikevormidega. Me tahtsime üllatada, seepärast oli vaja ka võõrustajaid. Sel aastal olime siin kambakesi koos, ka puhkuse- ja vabast ajast. Peremehe ja perenaise kohalolek annab paigale kodusema, hubasema tunde. Kui on vaja kuskile näiteks midagi riputada, siis keegi tuleb ja aitab. See isiklik puude, mis meil siin platsil oli, aitas ka võimalikke kon­flikte vältida või siis need kohe selgeks rääkida. Üksteist aidati ja tunti üksteise käekäigu vastu huvi.

  • Lisandus kunstiajalukku – Eesti graafikute ema Vive Tolli

    JÜRI HAIN

    Teisipäeval, 28. juulil toimus Kaarli kirikus ühe väljapaistvama graafiku Vive Tolli (1928–2020) leinatalitus. Vive Tolli oli lahkunud juba 8. aprillil, kuid eriolukorra tõttu lükati ärasaatmine kunstniku sünniaastapäevale.

    Vive Tolli kunstil on eriline tähendus mitte ainult eesti kunsti- ja kultuuripildis, vaid tema loomingu põhjal on meie kunsti kõrgelt hinnatud ka väljaspool Eestit. Sellest hoolimata ei ole osa tema loodud raamatuillustratsioonidest, mis on välismaal välja antud, meile kuigivõrd tuttavad. Vive Tolli loomingust seni kõige teaberikkama teose autor Vappu Thurlow on õigusega märkinud, et sellisteks on eesti luule valikkogu kasahhi keeles, Vene ja Soome kirjastuste välja antud Debora Vaarandi luulekogud, norralaste avaldatud eesti muinasjutud.1 Kuid selleski teoses ei leia üldse mainimist, et Tolli on illustreerinud ühe Soome literaadi luuleraamatu, mille autor on andnud temale peaosa ka sisulises plaanis.

    2005. aastal ilmus Jyväskyläs kirjastuse Minerva väljaandel kirjandusuurija ja luuletaja Matti Palmi luulekogu „Maailman pata“ („Maailma pada“),2 mille kujundaja-illustraator on Vive Tolli. Tema panuseks on ka kolmevärviline kaas ja teose viie alajaotuse must-valges tušijoonistuses vahetiitlid. Luuletaja aga on pühendanud kõige pikema luuletsükli Vive Tollile. Seejuures sai ta kirjandusteadlasena suurepäraselt aru, et Vive Tolli tuntus ja tunnustamine pole ühene – kui kodus peetakse teda esmajoones rahvusromantilise laadi viljelejaks, siis miks antakse tema kunsti­loomingule kõrge hinnang ka seal, kus ei teata midagi käänipäevadest, pole aimu järvelegendidest ega tunta ebamõrsjat. Kuid nendegi hindajate tarvis jääb üle midagi muud, täiesti teistsugust. Sellisele mõttekäigule on Matti Palm rajanud pühendusluuletuse, mille iga rida lisab midagi, mis muudab või tühistab eelmise mõtte.

    1981. aastal, mil Vive Tolli isikunäitus oli Jyväskylä ülikoolis, tutvus ta Matti Palmiga, mida tõestab ka samal ajal kunstniku poeedile loodud eksliibris. Mis puutub aga luulekogu illustreerimisse, siis selle pakkumise vastuvõtmine tähendas ühtlasi Vive Tolli heakskiitu ka sellesse, kuidas poeet tema loomingusse suhtus.

    Vive Tolli vahetiitel Matti Palmi luulekogu III osale, kus on ka pühendusluuletus kunstnikule.

    Matti Palmi pühendusluuletus Vive Tollile, eesti graafikute emale

    1.

    vaher värvub: / on sügise kevad //

    2.

    männid / lehed / lumi / on suvi //

    3.

    haab ja vari / lõgisevad / tuules / on sügis – / ja talv, hing kriuksatab //

    4.

    lumi pööritab / ümber kuuse / valssi ja huntide / pulmas / kolme- / mõõtmeliselt / teder / kudrutab kevadet / näärikuus, / täna ja praegu //

    1 Vappu Thurlow, Vive Tolli läbi kohtade aegade kätte. Teppo Vuoristo, Vappu Thurlow, Fonet Kustannus Oy, 2011, lk 307.

    2 Matti Palm, Maailman pata. Minerva Kustannus Oy, Jyväskylä 2005.

     

  • Veljo Tormise muusika ja mõte elab

    IMMO MIHKELSON

    Virtuaalne Tormis? Miks ka mitte. Või just nimelt virtuaalne – natuke näiline ja tinglikult reaalne, samal ajal tegelikult päris. Selline mäng sõnadega ümber Veljo Tormise muusikalise pärandi võib ju tunduda imelik, sest Tormis ise rääkis alati otse ja ilma ringita – lühemat teed pidi. Võimaluse korral püüdis ta üldse mitte rääkida. Kuid helide looja ei pääsenud sõnade eest kuhugi ja seletama pidi tihtilugu temagi. Sest inimesi oli vaja veenda. Suur Idee, mis teda kannustas, ei olnud kaugeltki kõigile mõistetav või ilmne. Pole seda paljuski siiani, sest Mõttest ei saa kätega krabada, ei kamaluga krahmata.

    Nii et Veljo Tormise virtuaalkeskus kui hõljuvas olekus mõttekandja on asi omal kohal. Õigupoolest liitus see sõnapaar alles tegevuse käigus, kui siht oli seatud. Siis, kui varasemalt oli käima lükatud mitu valestarti.

    Eelmiste pingutuste viljana sündis Tõnu Tormise hallatud tormis.ee, mis paraku jäi tehnilise teostuse poolest kiiresti muutuvale ajale jalgu ning tardus. Kanadas elava eesti päritolu Alan Tedre loodud Veljo Tormise andmebaas, mis väliselt näis fännilehena, oli selle kategooria analoogidest peajagu üle. Paraku rauges hea hooga alustatud infokogumi arendamine 2004. aasta paiku.

    Veljo Tormis (7. VIII 1930 – 21. I 2017) Kullamäel 1979. aastal.

    Laiali jagatud pärand

    Et Veljo Tormis, kes pärast aastatuhande­vahetust pidas talle omase jonnakusega emeriithelilooja põlve, ei saanud aru­saada­vatel põhjustel (meest sõnast …) enam heliloominguga tegeleda, siis korrastas ta oma töötoa riiuleid ja kappe ning sorteeris põrandale kuhjunud paberivirnu. Pärast seda, kui ameeriklanna Mimi Daitzi pikka aega küpsenud soov heliloojast raamat kirjutada muutus tungivaks, asus Tormis koos temaga hoogsalt koostama korralikku nimekirja oma teostest – kõigist neist poole sajandi vältel valminud muusikapaladest.

    Sel perioodil ja ka hiljem viis ta ise ning lasi teistel viia oma kodust ära käsikirju, heliplaate, raamatuid ja kõike muud, millel oli seos tema loomingulise tegevusega. Eri aegadel ja eri kogustes said üht-teist oma kogudes hoidmiseks teatri- ja muusikamuuseum, rahvusraamatukogu ning muusika- ja teatriakadeemia raamatukogu. Kõik, kellele midagi jagus, said veidikese õnnelikumaks, kuid tervikpilt helilooja loomingu­laboratooriumi sisust üksjagu hajus.

    Kas seepärast või millegi muu tõttu leidis Veljo Tormis umbes kümmekond aastat tagasi, et luua võiks midagi sellist, mis tema tehtut rohkem koondaks kui mõni raamat või arhiivinimekiri. Just seal ongi praeguse ettevõtmise stardijoon.

    Vanad ja uued jäljed

    Milline oli helilooja enda lõppeesmärk, jääb vastuseta. Uus keskus ei ole võtnud eesmärgiks tema tõde kuulutada, vaid hoopis lihtsamat joont järgida. Soov on kokku koguda ja huvilistele esitleda Veljo Tormise tegevuse nii vanu kui ka uusi, alles tekkivaid jälgi – neid, mida jätavad tema muusika esitajad ja tõlgendajad. Kui Tormise tegevuses oli sõnum, siis näitab see ennast nendes jälgedes ise.

    Heliloojast jäävad maha eelkõige tema teosed. Tormisel on neid sadu või isegi üle tuhande – sõltub, kuidas lugeda. Esitustest jääb tänu tehnoloogiale mitmesuguseid jälgi – salvestised, heliplaadid ja videod, mis suures osas heljuvad praegu kusagil interneti helivoogudes. Tormise muusikat on hämmastavalt paljudel heliplaatidel ning maailma eri nurkades on koorid ja koorikesed lugematu hulk kordi esitanud tema lugusid, nii et kannatlikult otsiv veebisurfaja võib leida ohtralt videojäädvustusi. Kusagil on kindlasti alles kunagised kontserdikavad, mis on tihti kaunilt kujundatud; on pühendusi, käsikirju, artikleid, fotosid ja kindlasti veel midagi, mida saab vaadata, paremasse järjekorda sortida ja näidata. Kõige selle summa kirjeldab muusikale vastu peegeldunud elamust – nii lauljate kui ka kuulajate tulist emotsioonisähvatust mingil möödunud ajahetkel. Ainuüksi nende (muusika)kirglike hetkede summeerimine või taas nähtavaks reastamine võiks helilooja muusikaloomingu kõrvale luua midagi olulist.

    Maailmas on kümneid, võib-olla isegi sadu miljoneid inimesi, kes laulavad koos – koorides. Kui Veljo Tormise muusikasse kätketud tunnetus kõnetab isegi väikest osa neist, on meile tundmatuid huvitujaid kokku väga palju. Ehk õnnestub osagi neist üles leida?

  • See raamat räägib elektrist

    RAUNO ALLIKSAAR

    Aeg-ajalt juhtub, et raamatulettidele satub mõni raamat teistes eluvaldkondades juba edu saavutanud inimestelt, kes ei ole tingimata kirjanikena tuntud. Kõige sagedamini on need eluloo- või mälestusraamatud (kes jõuaks kokku lugeda), tihti ka eneseabi või esoteerika valdkonna teosed (nt Margus Vaher, Kerli Kõiv), mõnikord ka proosateos (nt Erkki Koort, Leo Kunnas). Esimesed müüvad muidugi alati hästi, teised juba žanri pärast harilikult samuti, kolmandate puhul on retseptsioon mitmekesisem. Juhtub aga sedagi, et keegi saab maha luuleraamatuga, mis siis autori isiku tõttu paratamatult kõrgendatud tähelepanu pälvib. Taavi Eelmaa luulekogu on nähtavasti üks sellistest, sest kuigi autorile ei ole ilukirjandusega tegelemine võõras ning tema üksiktekste on (ehkki vähe) ilmunud varemgi, ei ole ta eesti ilukirjanduses just ülemäära tuntud tegija.

    Eelmaa luulekogu iseloomustab teatav polaarsus, mis leiab esimese väljundi luuletuste pikkuses. „Electraumuri“ vähestest luuletustest valdav osa on kas õige napid või siis sõnaohtrad, varieerudes üherealistest vahetekstidest („Vaba elu on võimalik“, lk 38), mida pole isegi sisukorras mainitud, mitmeleheküljeliste lohedeni (nt luuletus „Kass ja õrnus“, lk 39–41). Autor on Juhan Rauale antud intervjuus öelnud, et ta kirjutas luuletusi ka teismelisena, ent kuna need järjest lühenesid ja jõudsid lõpuks sinnani, kus lõpule ei jõudnud enam isegi mitte üksainus sõna, siis ta lõpetas kirjutamise.1 See nappuse- või vaikusetaotlus kostab selgelt läbi ka „Electraumurist“, kus haikulaadseid tekste leidub rohkem kui üks: „Kottadega klobistav ämblik / hoidmas / unistaja raskust“ („Chini algo­ritm“, lk 8); „Möirgamine / valge udu / keskpunktis“ („Liblikapüüdmise õpetus“, lk 16).

    Teistmoodi polaarsust väljendab muidugi motiivistik. Vastamisi saab sääda kas või noodsamad äsja tsiteeritud unelevate loodusmotiividega tekstikesed ning tehnoloogiliste kujunditega laetud palad, nt „Ema andis viimase skafandri ja lootuse, et ehk ajab läbi. / Isa andis salaja rulli ehitusteipi lappimiseks, kui peaks vaja minema. / [—] mitte keegi pole siiani / raketini roomata jõudnud“ (lk 6). Ka elektrimotiiviga, mis algab juba kogu päälkirjast, kohtub lugeja sageli: „Lõbus draakon, kelle nimi võib vahel olla Electar, miks mitte! / Kaks võnget, kaks magistraali, üks põiming“ (lk 25); „Electar minus on raamat, nabanöör. / Hõõgniit. / See raamat räägib elektrist ja / prohvet Teslast, kes töötas füüsikuna“ (lk 37).

    Nii tore, kui suur hulk värvikaid kujundeid ka pole, lükib Taavi Eelmaa neid paraku kaootiliselt üksteise otsa ning tulemus on küll vahvalt eklektiline, ent mõjub sellest hoolimata juhuslikult. Õigupoolest nii juhuslikult, et lõpp­kokkuvõttes jääb mulje, justkui oleksid tema tekstid läbi mõtlemata. Juba nimetatud intervjuus mainib Eelmaa, et teda on „luuletama sundinud“ Hasso Krull, Ringo Ringvee, Emily Dickinson, Edgar Allan Poe, Georg Trakl, Dylan Thomas, Charles Baudelaire ja Arthur Rimbaud. Nimetatud koosluses on samavõrd palju varieeruvust ja eklektikat kui Eelmaa kujundikeeleski ning ühtki tugevat ja läbivat joont sellest ei paista.

    Ometi meenutavad Eelmaa tekstid esile tõstetud luuletajaist enim just Dylan Thomast. Seejuures oleks huvitav teada, mis kanaleid pidi on Eelmaa Thomase töödega tutvunud, sest oma teatavas tooruses ei näi tema tekstid sarnanevat Thomase n-ö suurte luuletustega, mida on kulumiseni ekspluateeritud ja jäljendatud, näiteks „Do Not Go Gently Into That Good Night“ („Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse“), „And Death Shall Have No Dominion“ („Ja enam surm ei valitse siis“), „The Force That Through The Green Fuse Drives the Flower“ („See sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks“) jne. Pigem meenutavad need Thomase mõningaid vähem tuntud palu, näiteks „Should Lanterns Shine“ („Kui laternad säraks“)2:

    „Mind on õpetatud südant järgima, / ent süda – nagu peagi – tormab arutult. / Mind on õpetatud pulssi järgima / ja siis, kui see kiireneb, tegevuskiirust muutma / kuni maapind ja katus on ühekõrgusel ja tasa; / ma liigun nõnda kiiresti, et alistan aja, vaikne härrasmees, / kelle habe õõtsub Egiptuse tuules. // Pall, mille pargis mängides lendu saatsin, / ei ole veel maapinda puudutanud.“

    Või „Was There A Time“ („Kas oli aeg“):

    „Kas oli aeg, mil tantsijad oma viledega / said oma mured lastetsirkusse jätta? / Oli aeg, mil nad raamatute kohal võisid nutta, / ent aeg on oma vagla neile järgi saatnud.“

    Või „Twenty-Four Years“ („Kakskümmend neli aastat“):

    „Loomuliku ukseava kubemes kükitasin kui rätsep, / kes õmbleb teele­minekuks surilina, / et minna lihasööva päikese valgel, / riides, et surra, algab tundeline, edev ast. / Mu punased sooned raha täis, / lähen ma algainelinna suunas, vääramatult, / ja lähen seni, kuni kestab igavik.“

    Mis silma torkab ning võrdlusmomendi tekitab, on Eelmaa samasugune kalduvus ühe teksti sees paaritada n-ö kõrgpoeetilisi (süda tormab arutult, Egiptuse tuul, aja saadetud vagel, lihasööv päike jne) ja pääaegu argiselt „madalaid“ motiive (pargis mängides visatud pall, lastetsirkus, raha, algeaine­linn jne). Heidame võrdluseks pilgu mõnele „Electraumuri“ tekstile ja näeme seda selgelt:

    Taavi Eelmaa

    „Tõde ei saabunudki, et jääda. / Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud / ja rahus ärgata. / [—] Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust. / Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist. / Haua ja müüri vahel. // Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija / pingutus / hoida oma südame­leinade mandumist põlastuseks või vihaks“ (lk 22).

    „Vaarao hauakambris / kirstu taga / rongi esiklaasil / andsid sa mulle kõrvakiilu, / siis suudlesid mind / ja siis naeratasid“ (lk 33).

    „Saame näha Kuu ahnet suud avanemas sosinaks, kuid ühele teisele. / Ühele teisele, / kes ei ole ükski meie seast. / Ei ole mõeldudki olema ja seetõttu / ei ole me mõeldud ka kadedust tundma, vaid aru saama, / et elamine ei ole eepiline tõus ootaja käte vahele, vaid / võitlus jälestusega. / Mitte valgusmõõgaga, vaid kloseti vaakumpumbaga“ (lk 45).

    Eelnevad arvustajad3 on „Electraumurist“ otsinud ja leidnud tühjust ja süngust, ent selle (tõesti väga) napi kogu silmatorkavaim osa on siiski väljendus. Isegi sedastused, et „Maailm on nihil.“ ja „Mina olen nihil.“ (lk 41) ei väära siiski kõigest (sh aeg-ajalt ka lugejast) mürinal üle tulvavat keele- ja kujundimängu. Teksti tiheduse tõttu on „Electraumur“ paiguti pääaegu läbitungimatu, lakkamatu motiivide kuhjamine hakkab mõjuma vaat et parodeerivalt. Võrdlus Dylan Thomasega on asjakohane, ent seda vaid tehnika mõttes, sest lõpp­tulemuse poolest on waleslane siiski pääjagu üle, kuigi väljapeetumate tükikeste puhul jõuab Eelmaa kohati samavõrd kvaliteetse tulemuse ligi:

    „Kes konstateerib öise linna tühjust, kehtestab nukruse / ja nimetab üksindust / pärisnimega. // Suurena sain ise temaks. / Läbi häda ja vastu tahtmist. / Oleks teadnud, võibolla / poleks nii uudishimulik olnud“ (lk 32).

    Ometi ei saa salata, et kogu see sõnavaht (nii hääs kui halvas mõttes) mängib lugeja pääs Taavi Eelmaa häälega. Võib-olla olekski seda kergem hoopis kuulata? Ehk saaks siis tekstide elektriseeritusest paremini sotti.

    1 Juhan Raud, Taavi Eelmaa: välgu kodustamine on keeruline protseduur. – Postimees 2. VI 2020.

    2 Dylan Thomase tekstinäited antud siinkirjutaja tõlkes. Originaalid väljaandest „The Collected Poems of Dylan Thomas. The New Centenary Edition“. Toim John Goodby. Weidenfeld & Nicolson, 2014.

    3 Kaja Kann, Tänu kriisile on Taavi päriselu nüüd ka mulle tajutav. – Teater. Muusika. Kino 2020, nr 6; Eero Epner, Pärast resignatsiooni. – Looming 2020, nr 7.

  • Loe Sirpi!

    „Pidu elutoas“, intervjuu Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjusega
    Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad
    Eero Epner, „Harmooniline õnnelik inimene“
    Immo Mihkelson, „Veljo Tormise muusika ja mõte elab“
    Tarmo Soomere, „Teadusnõustamise tuleproov“
    Tiit Riismaa, „Õndsaks eristunud venelased“
    Müüdid naiskunstnike ümber
    Ernst Enno päev Haapsalu raamatukogus
    Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“
    Mängufilm „Lõputusest“

  • Müüdid naiskunstnike ümber

    MARELI REINHOLD

    Kui süveneda aastatel 1919–1943 Pallase kunstikooli lõpetanud naiskunstnike tegevusse, kerkib esile mitu küsimust. Kas nende positsioon oli juba ettemääratult nõrgem kui meeskunstnike oma? Kas peab paika väide, et ühiskonna survel tuli perekond luua ja seetõttu oli naiskunstnikel eneseteostusvõimalusi vähem?

    Naiskunstnike loometegevuse käsitlemine on keerukas, sest tegemist on väga laia nähtusega, mida esmajoones seostatakse feministlike kunsti­teooriate arenguga. Feministlikud lähtepunktid küll toetavad, aga ei prevaleeri – kunstiajalooliste protsesside ja arengusuundade hindamine soopõhiselt on olnud hilisem nähtus, mis lääne kultuuriruumi ja kunsti peavoolu jõudis 1960.–1970. aastatel nn feminismi teise lainega. Eesti kunstis hakkas see selgemat kuju võtma alles 1990. aastatel.

    Pallase algusaeg. Kunstikool Pallas1 asutati 1919. aastal ning 1924. aastal kinnitas Eesti Vabariigi haridusministeerium selle kõrgemaks õppeasutuseks.2 Kooli asutamisel lähtuti vabaateljeede printsiibist, mille eesmärk oli õpetada praktilist tööoskust ja arendada loomingulisust. Sellest lähtuvalt jagati programm kaheks: kunstide praktiseerimine ateljeedes ja teoreetiliste teadmiste arendamine. Põhikirja järgi nõuti Pallase õpilastelt keskharidust, kuid vabakuulajana oli lubatud õppima asuda ka vähesema üldharidusliku ettevalmistusega. Kooli olid oodatud mõlemast soost isikud sõltumata vanusest. Neile, kel varasemat kokkupuudet kunstiõpingutega ei olnud, nähti põhikirjas ette osalemist üldhariduslikus joonistus- ja maaliklassis, mis oli mõeldud elementaarsete teadmiste omandamiseks.3 Seega võib kõhklemata kinnitada, et Pallases toetati individuaalset kohtlemist ning alusteadmiste andmisel juhendati rangemalt.

    Kirjanik Nancy Huston on oma 1990. aastal ilmunud esseekogumikus „Loomispäevik“ („Journal de la création“) vaadelnud naisloojate positsiooni võrreldes meesautorite omaga. Näidete kaudu jõuab ta tõdemuseni, et kunsti- ja kirjanduslugu on andnud meestele edumaa, mis paneb XX sajandi naised nii iseendas kui ka oma loomingus kahtlema – naised, kes on aegade algusest olnud kaunite kunstide muusad, mõistavad selle kontseptsiooni petlikkust.4 Kunstnik ja kirjanik Julian Bell on feministliku liikumise tekkepõhjused võtnud tabavalt kokku järgmiselt: „Et vallutada linna, peab revolutsioon enne võitma kodus ja peas.“5 Tõsi on, et naiskunstnike tegevus oli XIX sajandil ja XX sajandi alguses keeruline piiratud õppimisvõimaluste, aga ka eraeluliste ja ühiskondlike kohustuste tõttu. Loomet hakkasid mõjutama XX sajandi kunsti peavoolu areng, mis peegeldas ühiskonnas toimunud ümbermõtestamist ja tõi lääne kultuuriruumis tähelepanu keskmesse võrdõiguslikkuse küsimuse nii sotsiaalses kui ka poliitilises plaanis (antirassism, feminism, seksuaalvähemuste õigused jms).

    Eesti kultuuriloos on protsessid toimunud aeglasemalt ja kohati lausa stagneeruvalt. Eesti Vabariigi perioodi vaadeldes näeme, et silmapaistva koha hõivavad naisliikumised, kus tegeletakse naiste poliitiliste õigustega.

    Milline oli olukord kunstielus? Kuigi Pallas võttis naistudengeid vastu võrdväärselt meestega ja ka naiste edasine loometegevus ei olnud pärsitud, nähtub siiski, et õpingutele järgnenud perioodil tõusevad oma tegevusega esile meeskunstnikud ning naiskunstnike osakaal teeb suure languse. Fenomeni on sageli selgitatud Karin Lutsult (1904–1993) pärit kuulsaks saanud tsitaadiga, millega asetatakse naispallaslased ühte kindlasse raami: „Esimesel kevadel jätavad tüdrukud kurameerimise maha. Teisel kevadel lõikavad juuksed ära. Kolmandal kevadel loobuvad kõigest muust neitsilikust. Neljandal kannavad pükse, – viiendal tulevad tagasi puudri, pitside ja lokkide juurde, – ja kuuendal lähevad mehele.“6 Tsitaati tuleks käsitada kui paradigmat, ajastukirjutist XX sajandi esimesel poolel püsinud mentaliteedi kohta, kuid tõe pähe seda võtta ei tarvitse – ühegi Pallase kunstikooli lõpetanud naiskunstniku isikuarhiivist ega elulookirjeldusest ei ole õnnestunud leida kinnitust, et kunsti­loome katkestamise ja pere loomise vahel oleks olnud seos.

    Karin Luts (1904–1993). Kunstnik. Õli, lõuend, 1937. Eesti Kunstimuuseum

    Naiskunstnik, lõpudiplom käes. Ajavahemikus 1919–1943 Pallase kunsti­kooli lõpetanud naisi oli kokku kolmkümmend üks, neist kaheksa kohta on andmeid väga vähe.

    Naiskunstnike kohta tehtud tähelepanekutest nähtub, et peamised kunstitegevuse katkestamise põhjused olid tervislikud ja majanduslikud, seejärel seotud isikliku eluga ning 1940. aastatel suuresti poliitiliste sündmuste mõjul emigreerumisega välisriikidesse või hilisemate võimaluste piiratusega kodumaal. Näiteks Leontine Lind-Karu (1892–1972) oli sunnitud evakueeruma Venemaale ja tagasi tulles ta siin enam kunstnikuna tunnustust ei leidnud. Ta kirjutab enda kohta : „… tulles tagasi Tartusse asus siin tööle, lootes leida eest seltsimeeste poolehoiu, kuid pettus selles kohe esimestel päevadel. Paludes Tartu R-Kunstiinstituudi õppejõult ja skulptuuri sektsiooni juhatajalt Enn Roosilt töötamiseks vähesel määral savi, lubas see õuelt võtta valmistamata savi, kuid Priidu Aavik keelas sellegi ära, et see on seaduse vastane tegu.“7 Ida Anton-Agu (1904–1993) oli aga sunnitud vangilaagrist vabanemise järel allkirjastama joonistus- ja maalimiskeelu: „Elu okupatsiooni ajal oli mulle julm ja halastamatu: mehe surm, enda korduvad vangistused, alalised läbiotsimised, gestaapo jälitamine, avalikul kunsti­näitusel esinemiskeeld, fašistide ja kodanliste natside pilge ja naer ning lõpuks pagulas­elu Valgamaal 1944 aasta märtsist kuni Tartu vabastamiseni Punaarmee poolt.“8 Sarnaselt paljude teistega oli ka Agaate Veeber (1901–1988) sunnitud Eestist lahkuma poliitiliste olude survel. Oma kirjavahetuses õega on kunstnik tagasivaateliselt tõdenud, et „osa Eesti kunstnikest on küllalt palju mulle jalgu ette pannud, kadeduse pärast – raske ja okkaline on see tee mul olnud“.9

    Edukad uue korra ajal. Teisalt oli kunstnikke, kel õnnestus keerulistes oludes ka kodumaal edukalt kunstniku­teed jätkata. Nende seas oli näiteks Linda Kits-Mägi (1916–1990), kes paistis silma erakordselt suure loomingulise produktiivsusega. Kunstiloolane ja luuletaja Priidu Beier on kirjutanud: „Linda Kits-Mägi on läbi aegade olnud kõige pallaslikum kunstnik, tema looming hilispallase kvintessents. Temas pole kunagi märgata olnud erilist püüdu moega kaasas käia või end sotsiaalse tellimuse vankri ette rakendada lasta.“10 Kits-Mägi on hea näide, kuidas perekonna kõrvalt ja apoliitiliseks jäädes on võimalik pühenduda maalikunstile ning tõusta selle kaudu üheks säravamaks XX sajandi naiskunstnikuks.

    Oli ka neid, kes võtsid poliitilised muudatused omaks ja lülitusid uude süsteemi kergemalt. Näiteks kunstnikest abielupaar Aino Bach (1901–1980) ja Kaarel Liimand (1906–1941) astus peagi pärast 1940. aasta juunipööret Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks11 ja liikmesus seadis nad soodsamatesse tingimustesse. 1940. aastatel sai Bachist üks Eesti NSV Kunstnike Liidu asutajaid ja ühtlasi selle vastutav sekretär. 1950. aastal moodustati liidu juurde komisjon, mille eesmärk oli teha ümberkorraldusi, s.t arvata sobimatud kunstnikud kunstnike liidust välja. Üks komisjoni liikmeid oli Aino Bach, kes ühes teistega tegi ettepaneku välja arvata mitu Pallase kunstikoolis õppinud naiskunstnikku, näiteks Natalie Mei (1900–1975).12

    Kuigi mõningate naislõpetajate kohta on informatsiooni vähe, ei saa teada olevate andmete põhjal väita, et naiskunstnikud oleksid jäänud kunsti­elust kõrvale ühiskondliku surve tõttu abielluda ja perekond luua, nagu senistes kunstiteaduslikes käsitlustes on tavaks väita. Sellegipoolest saab kinnitada, et naiskunstnike loometee katkes või nad eemaldusid kunstist eeskätt ühiskondlike ja sotsiaalsete probleemide tõttu (alanud II maailmasõda, majanduslikud raskused ja terviseprobleemid, mitteabiellumine või pere loomine). Omaette teema on ühiskonnas valitsenud hoiakud, mis naiste erialaseid püüdlusi Eesti Vabariigis ei soosinud. Seega tuleks tähelepanu pöörata ka neile naiskunstnikele, kes astusid kunstikooli, aga mingil põhjusel lõpetamiseni ei jõudnud. See teema jäägu järgmiste uurimistööde ja kirjutiste lahata.

    1 Aastatel 1919–1924 kandis kool nime Kunstikool Pallas, aastatel 1924–1940 Kõrgem Kunstikool Pallas ning 1940. aastast Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool. 1943. aasta sügisest jätkus õppetöö nime all Kõrgem Kunstikool Pallas. 1944. aasta aprillis lõpetati õppetöö ja hiljem samal aastal põles koolihoone maha.

    2 Tiina Nurk, Kõrgem kunstikool „Pallas“ ja selle osa Eesti kunsti arengus. – Tartu Kunstimuuseumi almanahh nr 2/1967, lk 11–12. Lisaks Pallase kunstikoolile loodi 1938. aastal Riigi Kunsttööstuskooli baasil Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool ning Riigi Kõrgem Kunstikool.

    3 Tiina Nurk, Kõrgem Kunstikool „Pallas“ 1919–1940. Tänapäev, Tallinn 2004, lk 19, 24.

    4 Nancy Huston, Loomispäevik. Kultuurileht, Tallinn 2016, lk 26.

    5 Julian Bell, Maailma peegel. Maailma kunsti uus ajalugu. Sinisukk, Tallinn 2007, lk 438.

    6 Mare Joonsalu, Tiiu Talvistu, Pallas. Greif, Tartu 2010, lk 134.

    7 Kunstniku kiri EK(b)P Tartu Linnakommitee sekretärile. Eesti Kunstimuuseumi arhiivkogu, Leontine Lind-Karu isikuarhiiv, EKMA.96.2.1.

    8 Samas.

    9 Agaate Veeberi kirjad õde Auguste Rudele. Eesti Kunstimuuseumi arhiivkogu, Agaate Veeberi isikuarhiiv, EKMA.32.2.6.

    10 Priidu Beier, Suvesoojust talvesüdames. – Edasi 21. II 1987.

    11 Jaak Kangilaski, Stalinismi esimene laine (1940–1941). – Eesti kunsti ajalugu 6. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2013, lk 17.

    12 Jaak Kangilaski, Stalinismi kolmas laine (1949–1955). – Eesti kunsti ajalugu 6. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2013, lk 172.

  • Kaanetekst

    Kaja Kann, Tänavatüdruk. Toimetanud Madis Kolk. Kujundanud Janno Preesalu. Varrak, 2020. 256 lk.

    Kaja Kann on avaldanud ülikooli­romaani, aga kui harilikult on need kirja pandud professorite ja õppejõudude vaatepunktist, siis antud juhul vaadeldakse kõrghariduse temaatikat õppija tähelepanekute ja tunnete kaudu. Kokku saab fragmentaariumi seminarides osalemisest, eksamite sooritamisest ja õppekorralduslikest üksikasjadest, lugemisest, esseede kirjutamisest ja veel kord lugemisest. Õpingute kirjeldamise keskne troop on arusaamatus ja valestimõistmine, aga Platoni koopast väljamurdmise teekonnal ongi raskused aegade algusest peale olnud õppija pärisosa – romaanis kannab neid pürgimusi tuule kujund. Katkendid on vormistatud semestreid pidi liikuvaks tervikuks, mille kirjapanekul segatakse tänapäeva kirjandusele tunnuslikult fiktsionaalset ja dokumentaalset ainest. Omaeluloolist efekti süvendab tegelaste pärisnimelisus, osa tegelaste puhul pruugitakse perekonnanimesid (Luure, Väljataga, Lotman), üldjuhul piirdutakse eesnimedega, millele konteksti tundev lugeja võib kerge vaevaga perekonnanime lisada (Marek, Hasso, Margus). Õppejõud on tüübid, mitte sügavalt välja arendatud karakterid. Galeriist jäi eriti meelde ülbelt dotseeriv inglise keele õppejõud. Aga see polegi põhiaines: jutustamine keskendub protagonistile, kelle energilise ja eesmärgikindla tegutsemise võtab kokku minajutustaja sõbra pillatud lause, et kuidas Kaja ikka veel infarkti pole saanud. Vaheldusrikkust suurendab haridustee lõikumine peategelase isiklike probleemidega, kunsti­rahva ja nüüdistantsu skeenega, kohvikud, klubid, vein ja suur suitsetamine käib muidugi mõista sinna juurde. Väga selge ja teinekord ka lihtne lause on stiili­element, mille pinnalt luuakse ladus jutustaja hääl ja seda kuulata on lõpuks väga lahe.

    JANEK KRAAVI

    Oskar Luts, Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu. Koostanud ja eessõna kirjutanud Aivar Kull, toimetanud Urmas Tõnisson. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2020. 142 lk.

    Oskar Lutsu „Kevades“ leidub fragment kirjeldusega, kuidas Joosep Toots naelutab köstri sünnipäeva puhul silgud koolimaja ukse külge. „Kuuvalgel õhtul särasid silgud nagu taeva tähed, ja Toots ütles, need olla ilutuled.“ Midagi sellesarnast on nüüd aset leidnud Lutsu väikevormidega.

    Kogumikust „Ühe naise kiri“ leiame tosina Lutsu vähetuntud pala, kõik kenasti kõvade kaante vahel ja kuldsed vigurid peal. Sisu meenutab siiski pooleli jäänud katsetusi, millesarnaseid on kõrvale tõstnud paljud kirjanikud. Tõsi, kõigis katsetustes ei leidu sama palju keelepärleid kui Lutsul ning igaühel ei ole ka oma Aivar Kulli, kes kirjutatust mõistliku valiku teeks. Erilisena jääb meelde loomaaiapildike „Elevandi abielust“, kus on kokku võetud kogumikku läbiv teema: armastuse vintsutused. Ses mõttes eristuvad veel pöörane kalalkäigukirjeldus „Kingsepad“, apteekriõpilase kriminaalse koega pajatus „Üks juhtum“ ning Tartu ühes ülikooli ja Emajõega Tallinna tassimist kujutav „Üks unenägu“. Tõtt-öelda mõjub aga kummastavamana kui see unenägu hoopis Tartu pommitamise aegne „Aken“, kus lõhkevate mürskude all nopitakse aias maasikaid.

    Kogumiku säravaim pala on Lutsu tagasivaade lapsepõlvele ja noorusele. Lutsu lüüriline, ühtaegu nukker ja lustlik meenutus lõpeb sõnadega: „See ehk paistab sentimentaalsena nii mõnelegi, kuid minule pole midagi armsamat kui järv, heinamaa, kased ja vihisev kuldnokkade parv.“

    Raamatu juurde soovitan ERRis avaldatud loengusarja „Aivar Kulli ajalootund“.

    PILLE-RIIN LARM

     

  • Pildid räägivad Tormisest, möödunud aeg kerkib ja elustub

    TÕNU TORMIS, fotograaf

    Esimesi plõkse tegin vanemate Smenaga juba 1950ndate lõpus, enamasti suvepuhkuste ajal Käsmus. Juhuslikke pildistamisi tuli ette 1960ndate suvedel Peedul, Otepääl ja Pühajärvel, aga juba ka Tallinnas. Kuna fotoaparaat oli tookord veel n-ö perekondlik, siis on tagantjärele raske kindlaks teha, kes mingi kaadri puhul just see nupulevajutaja oli. Osa tolleaegseid negatiive on aga seni üles leidmata ja ka kodustest fotoalbumitest on fotosid ühel või teisel põhjusel välja võetud, kuskile laenatud ja seni tagasi saamata.

    Tegemist on tavaliste perepiltidega, kuid sekka on sattunud ka jäädvustusi suvistest kohtumistest näiteks Juri Fortunatoviga või Gustav Ernesaksaga. Sagedased külalised olid Eino Tamberg ja Edgar Valter perega. Looduskaitseseltsi matkadel (näiteks Hiiumaale) osales palju kultuuri- ja haridusinimesi, loomulikult Jaan Eilart, aga ka Helmi Tohvelman, Voldemar Panso jt. Reisid isaga viisid ka Liivimaa ja Setumaa vanade rahvalaulikute juurde. Eesti on väike, nii isa kui ka ema tööalased sidemed olid suuresti põimunud ja juhatasid minugi kontaktideni paljude kultuuri­inimestega, nii et tagantjärele on võimatu kindlaks teha, kuidas nad mu fotodele on sattunud. Pilte leiab Eduard Tubina külaskäigust ning isa loomingu tekstiautoritest, nende hulgas Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Juhan Viiding. Dirigentidest on üles pildistatud Kuno Areng, Olev Oja, Ene ja Ants Üleoja, Kaljustest rääkimata.

    Veljo Tormis oma töötoas Kullamäel 1999. aastal.

    Vanaisa Paul Rummo soetas perele 1965. aastal suvemaja ning külaliste seas näeb Ants Lauterit, Kaarel Irdi, Aurora ja Johannes Semperit jt. Muidugi kohtab seal teisigi Rummosid (Linda ja Vello, Paul-Eerik Viiuga jpt) ning Johansonide suurt peret. Kui maja suurele suguvõsale kitsaks jäi ja nii isa kui ema vajasid oma töö tegemiseks eraldumisvõimalust, siis lahenes see nõukogudeaegse „balalaika süsteemi“ kohaselt järgnevalt. Paul Rummo sai, vist täitevkomiteelt, loa ehitada oma suvemaja juurde vanadele vundamendijäänustele saun. Veljo Tormis ehitaski oma kätega ja kohaliku töömehe abiga „sauna“ valmis ja äi Paul „kinkis“ selle talle. JOKK. „Saun“ tuli kõikidele normidele vastav. Leili- ja pesuruum olid imepisikesed, et võimalikult suur „puhkeruum“ ikka lubatud kubatuuri sisse ära mahuks. Kõige tähtsam oli ju klaver! Enamik Tormise loomingust ongi sealsamas „puhkeruumis“ või hiljem, siis kui seadusi leevendati, juurde ehitatud töötoas valminud. Fotosid on nii sealt töötoast kui ka maatöödelt, mererannalt ja jaanitule äärest. Isa 50. sünnipäeval saabusid külla terve RAM ja kammerkoor, lisaks veel kümneid külalisi (Nõukogude kinnisesse piiritsooni! Vist RAMi meeste kavalal korraldusel).

    1975. aastast, kui hakkasin Tõnu Kaljuste kutsel laulma Ellerheinas (1981. aastal loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoori eelkäija), on paljud isast tehtud fotod seotud ka kammerkoori tegevusega. Pilte on koori õppelaagritest Viitnal ja Tihemetsas, mälestusväärsest kontserdireisist „Tornikell minu külas“ 1978. aastal, hiljem EFK plaadistussessioonidelt Carusele, ECM-le jt. Jäädvustatud on ka esimesed välisreisid, kus isa kooriga kaasas oli, eelkõige Soome-reis – fotodelt leiame Uolevi Lassanderi, Ensti ja Erkki Pohjola, Einojuhani Rautavaara jt. Isa kontaktide kaudu Pohjolatega juhtus ka tagantjärele veider seik, et üks minu suuri lemmikuid, basskitarrist Pekka Pohjola käis mul hotellitoas külas ja sain temastki mõned fotod teha.

    Nii võiksin jätkata veel pikalt, kindlasti unustasin praegu paljud isikud mainimata, aga töö negatiivide skaneerimisega jätkub ja jäädvustused saavad kunagi virtuaalkeskuses ka nähtavaks.

  • Lühifilmide uus kodu

    LAURENCE BOYCE

    Filmisait Estonian Shorts (www.estonianshorts.com) on pressiteate sõnul ellu kutsutud eesmärgiga „kasvatada vaataja teadlikkust lühifilmidest ning tutvustada publikule värskeid hääli meie filmimaastikul“.1 Kas ollakse üldse valmis hindama lühifilmi – Eestist või mujalt –, eriti ajal, mil vaatajale pakutakse välja liiga palju sisu?

    Meediumina on lühifilmil alati olnud ebakindel positsioon. Nii vaataja kui ka filmitööstuse poolelt on terminiga „lühifilm“ kaasnenud teatud alavääristav suhtumine: nagu peaks eelnema lühifilm, enne kui liigutakse pika mängufilmi juurde. Mulle kui lühifilmide propageerimise ja näitamise vallas pea kaks aastakümmet tegutsenule on selline seos imekspandav ja frustreeriv. Eriti kui arvesse võtta, et mõne teise kunstiliigi puhul oleks selline võrdlus naeruväärsuseni küündiv lihtsustus. Keegi ju ei väida, et Jaan Krossi lühijutud on lihtsalt käeharjutus enne ühe korraliku romaani kirjutamist. Nii et miks peaks ka filmi puhul ainsaks arvestatavaks kvaliteedi mõõdupuuks olema selle pikkus?

    Loomulikult on film kunstivormina alati olnud tihedalt seotud merkantiilsete eesmärkidega. Sellega saab osaliselt põhjendada arutlusvigu, mis kinematograafilisi lühivorme endiselt saadavad. Kui film oli liiga lühike, selleks et vaatamise eest täit piletihinda küsida, pagendati see pika mängufilmi seanssi sisse juhatama (komme kadus, kui mõisteti, et reklaamide näitamine filmi ees on märksa tulutoovam). Ainsana oli lühifilme võimalik näha filmifestivalidel, galeriides (eksperimentaal- ja kunstnikufilmid moodustavadki tihti suure osa lühiformaadis filmidest) ja mõnikord harva televisioonis. Lühifilmide kajastus toetub enamasti tuntud lavastajatele, tunnustades lühifilmimeediumi vaid siis, kui autor on mängufilmis läbi löönud. Kuna enamik filmikoolide kursuse- ja lõputöid on lühiformaadis, on lühifilmi hakatud suhtuma kui „liiga kunstilisse“, kus on palju keskpärast ja üleliigset. Animatsioon on selle reegli meeldiv erand, mida saadab lugupidamine ja tõsiseltvõetavuse aura.

    Ei saa väita, et lühifilmid, eriti lühimängufilmid, ei olegi tulevikutalentide enesetõestuse võimalus – on kahtlemata. Tõepoolest: enamik riiklikke filmifonde tunnistab, et lühifilmide rahastamisskeemide esmane eesmärk on tulevaste mängufilmilavastajate avastamine. Ometi on lühifilmide käsitlemine ainult katselavana lühinägelik. Kas pole lühifilmidki kunstiteosed, mida tuleb hinnata nende väärtusest tulenevalt?

    Eesti lühifilmist kiirgab viimastel aastatel elujõudu. Kui animafilmi ja dokumentalistikat on saatnud piisav rahvusvaheline edu 1970. aastatest alates – Priit Pärn ja Mark Soosaar vahest tuntumad lipukandjad Nõukogude ajast peale –, on omajagu tehtud ka populaarsuse saavutanud lühimängufilme. Viimasel kümnendil on Janno Jürgensi Locarno filmifestivalil esilinastunud ja võrratult veenmisjõuline „Distants“ (2012) valitud paljude festivalide programmi. Tanel Toomi „Pihtimus“ (2010) võis küll juriidiliselt olla Briti film, kuna on toodetud Londoni Rahvuslikus Filmi- ja Telekoolis (NFTS), aga tõi lühivormile Eestis kindlasti palju tähelepanu, kui lühifilmi kategoorias nomineeriti Oscarile. Viimasel ajal on ilma teinud Oskar Lehemaa „Karv“ (2018) mitme auhinna ja kohaga „Sundance’i“ programmis. Balti filmi- ja meediakool (BFM) annab igal aastal juurde terve rea tema katuse all tehtud filme. Sellised autorid nagu Sander Joon, Martinus Klemet ja Mattias Mälk teevad pidevalt animafilme, mis on leidnud Annecy jm tippfestivalide programmis endale koha. Rahvusvahelise edu ja tuntuse saavutanud Eesti lühifilme on piisavalt.2

    Selles valguses tundub veebisaidi Estonian Shorts algne valik võrdlemisi hõre. Pakutakse vaid 11 filmi, millega tekitatakse igatsus suurema valiku järele, et esindatud oleks Eesti lühifilmide mitmekesisus ulatuslikumalt kui ainult viimase kümnendi piires. Loomulikult on keeruline lisada kõige uuemaid filme, sest neil on festivaliring alles pooleli ja neile laienevad (esi)linastumispiirangud. Ja alati on filme, mille avalikku näitamist piirab kokkulepe müügiagendiga vms. Usun, et on jäänud veel küllalt filme, mis võiksid endale saidil mugava kodu leida, ja loodan, et neid lisatakse juba lähinädalatel ja -kuudel.

    Seda öeldes tuleb ikkagi tunnistada, et algne valik on tugev. Animafilmidel nagu „Manivald“ (Chintis Lundgren, 2017), „Fatcula“ (Martinus Klemet, 2016) ja „Toiduahel“ (Mari Kivi ja Liis Kokk, 2018) on ette näidata väljateenitud rahvusvaheline maine ja need on animafilmile üldiselt iseloomuliku koomika, satiiri ja üleüldise veidruse suurepärased näited. Dokkide poolel tõestab Nora Särak end pärast briljantset filmi „Valguseks/Valguseni/Valgusena“ (2015) taas ühe väljapaistvama talendina armastusest ja isiklikest läbielamistest rääkiva valusalt ilusa filmiga „Poeem armastusest“ (Nora Särak ja Dominik Krutský, 2018). Mängufilme esindavad „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“3 (Janno Jürgens, 2016) ja Marta Pulga suurepärane satiir „Omad“ (2018), kus satiirilises loos on ideaalselt kasutatud lühivormi tavaliste eestlaste eri seisukohtadest ühises arstijärjekorras.

    Need filmid näitavad laia valikut andekatest filmitegijatest ja lühifilmimeediumi andekat kasutamist. Valik on pandud selge kujundusega keskkonda, mis pakub iga filmi kohta lühiinformatsiooni ja ka väikese intervjuu režissööriga. Tore on, aga kuna intervjuud koosnevad kõik vaid ühest küsimusest, oleks hea, kui neile oma filmide tutvustamisel veidi rohkem sõna antaks.

    Iseenesest on Estonian Shortsil päris hea potentsiaal. Ometi jääb küsimus: kellele on see mõeldud? Kindlasti on sellest kasu rahvusvahelisel filmitööstusel, kui kellelgi peaks tekkima vajadus tutvuda Eesti lühifilmi ja filmitegijatega. Teisalt pakub see midagi ka publikule, andes võimaluse näha filme, mida muidu näha ei saa. Vaatajaskonna tähelepanu võitmine on alati raske proovikivi. COVID-19 kriis on näidanud, et tegevusest internetis puudust ei tule. Seda on lausa lämmatavalt palju.4 Mida on selleks vaja, et muude valikute asemel külastataks hoopis veebisaiti Estonian Shorts?

    Tõsiasi, et see olemas on, väärib juba kiitust ja näitab, et Eesti filmi instituut on astunud lühifilmide tutvustamisel sammu võrra edasi. Tänu neile ja Eesti lühifilmi keskusele ShortEst on Eesti lühifilmide promotsioon olnud rahvusvaheliselt rohkem nähtav kui varem. Eriti väärib see märkimist raskel ajal. Nii Taani kui Norra filmiinstituut on lõpetanud igasuguse lühifilmide promo – lühifilmi suhtutakse kui üleliigsesse. Vastupidise sammuna asutati Leedu filmikeskuse juurde allüksus Lithuanian Shorts, mis on toonud seal kaasa lühifilmide õide puhkemise. Kuigi lühifilmide promotsiooni kommertslik tagamõte on läbinähtav, on ka selge, et eluterve lühifilmitoodang toob tunnustust nii filmitegijatele kui riigile ning tehakse ka ajas püsivaid ja meeldejäävaid filme, mis jõuavad oma meediumi siseringist kaugemale.

    Kui Estonian Shortsi laiendada, anda sellele hingamisruumi ja kasvuaega, võib sellest saada nii filmitööstuse kui ka vaatajaskonna väärtuslik vara. Lühifilmide võlude tutvustamine on tähtis nii filmikultuurile kui ka elujõulisele filmitööstusele. Estonian Shorts on paljulubav avang vähemalt lühifilmide tõsiseltvõetavuse kinnitamises. Paljude heade eesti režissööride töö on tõestanud, et lühifilmid on ka täiesti eraldiseisvana suurepärased.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 http://filmi.ee/eesti-filmi-instituut-avab-uue-luhifilmide-veebilehe-estonian-shorts

    2 Märkimist väärt on ka mitmed kinos väljatoodud lühifilmikassetid nagu „Värske veri“ või „Mitte keegi peale sinu“, mis ei ole küll toonud tohutut kassaedu, aga on aidanud astuda julge sammu kinolinale ja festivaliringist väljapoole.

    3 https://sirp.ee/s1-artiklid/film/tasakaal-toob-lunastuse/

    4 Selles on omajagu irooniat, et interneti algaegadel peeti seda lühifilmide päästeingliks, nende ideaalseks koduks. Ometi ei saanud see kunagi tõeks, kuigi paljud lühifilmid on endale internetis koha leidnud.

  • Teetähised Tormise(s) ajas

    Tormis 40

    Tormise muusikas leiame harva konkreetseid sotsiaalseid seoseid, ometi mõistame üha paremini selle sotsiaalset mõjukust ja ühiskondlik-kasvatavat vastukõla; selle eetilist alust inimese ja looduse, inimese ja inimese ning inimese ja ilusa vahekordade nägemisel ja süveneval kujutamisel (juba varem, kui seda hakati ohtrasti sõnas ja kirjas tegema). See on nagu mingi vastutustunde väljendus, mõnikord karjeni kirglik.

    Helju Tauk, Veljo Tormis. – Sirp ja Vasar 7. VIII 1970.

    Ülo Õuna skulptuur 1980. aastast.

    Tormis 50

    Mis on siis tänapäevane? Küllaldasel määral on seda uutele, ka avangardistlikeks kutsutud väljendusvahenditele rajatud kunst, mis on „värkstoaks“ nägumuutva helikultuuri jaoks vajaminevatele vahenditele. Tänapäevasusegi osas on kaalukam see osa kunstist, mis oskab ammugi olnut aina uute silmadega näha. Selliste silmade omanikke meil on, nende hulgas ka Tormis.

    Leo Normet, 50 aastat mehesammu. Etüüd Tormisest. – Sirp ja Vasar 8. VIII 1980.

    Tormis 60

    Tundub, et Tormis kannab nüüdiseesti šamaani rasket ülesannet, kellel on tulnud olla vahendajaks meie ja meie esivanemate maailmade vahel. Vastukaaluks ametlikule kultuuripoliitikale.

    Me ei tea, kuidas Tormis leidis tee vanade tarkusteni. Ilmselt rahvakunsti ja kogu rahvakultuuri kaudu, milles sisaldub tohutu hulk väga mitmekesist informatsiooni traditsioonilises vormis. Küllap on Tormis osanud panna hinge rändama mineviku ja ka tuleviku radadele laulude, loitsude ja nõiatrummi abil.

    Vaike Sarv, Tseremooniad ja rituaalid, Veljo Tormis 60. – Reede 3. VIII 1990.

    Tormis 70

    Tormise fenomeni on enamasti käsitletud humanitaarteaduste vaatenurgast. Musikoloogid on leidnud tema rahvalauluseadetest hämmastavat leidlikkust regiviisi struktuuri rakendamisel mitmehäälses kooriloomingus ja selle esteetiliselt mõjusat kujundust. Rahvaviiside üksikud elemendid moodustavad kuulaja peas terviku, mille ilme määravad saadud haridus ja selle taga olev kultuur. Seega oleks pärimusmuusika osa mõistmisel enam tegemist sotsioloogidel …

    Vaike Sarv, Elava hääle kiituseks. – Sirp 4. VIII 2000.

    Tormis 75

    Kõigepealt oli Tormis kindlameelselt vastu, et tema sünnipäeva tähistatakse Estonia kontserdisaalis. Ja siis leidis aset kolm nädalalõppu kestev juubelisari, laotatuna üle Eesti …

    … Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodud Tormise nimelisse allfondi, rahvusliku suunitlusega kooriloomingu väärtustamiseks võis seekord juubeli­annetusi teha – „närtsivate lillede ja riiulil toimuvate suveniiride asemel“ (Veljo Tormis).

    … Tormis tänas Viinistus ja Pärnus kokkutulnuid, kes tema laule veel laulda ja kuulata tahavad, ning väitis end õnnelik ja rõõmus olevat, soovides sama kõigile.

    Saari Tamm, Kõigepealt oli Tormis. – Sirp 26. VIII 2005.

    Tormis 80

    Veljo Tormise retoorika rahvuslikust muusikast rääkides eeldaks just seda romantilist rahvuslikkust, mis rõhutab oma, erinevust teistest, kokkukuuluvust omade vahel rahvusliku kuuluvuse alusel. Seda vaatepunkti tema muusika ei toeta. Ükskõik, millise Tormise loo võtame – oluline pole ju ainult viis ja selle maagiline kordumine. Ka väga lihtsa koorikompositsiooni teeb looks see, mis viisi ümber on ja kuidas tervik toimib. Tormis võib vahel rääkida avatud vormist, kuid ta olulisemate teoste puhul torkab silma ääretult võimas ja lõpetatud dramaturgiline tervik.

    Urve Lippus, Soome-ugri helilooja Veljo Tormis. – Sirp 6. VIII 2010.

    Tormis 85

    1981. aasta kevadel palusin muusikakeskkooli lõpuklasside õpilastel vastata küsimusele „Milline on sinu meelest Veljo Tormise tähtsus eesti kultuuris?“. Helilooja oli siis veel viiekümnene, „Eesti ballaadid“ olnud laval ühe hooaja, „Unustatud rahvad“ jõudnud „Ingerimaa õhtuteni“, mis tekitas noorte hulgas suurt elevust. Lühim vastus oli „rahvaviiside ainuke soojendaja“, parim „Hindamatu. Ja ilmselt veel hindamatumaks muutub. Ta on nähtus, mille kohta öeldes, et oleme uhked, ei väljenda me tegelikult midagi erilist, võrreldes tegelikkusega. Tormis on meid viinud eestlase­tundeni“. See on kirja pandud 20. mail 1981. Laste suust pead sa tõde kuulma.

    „Muusika pole mulle musitseerimine, vaid elamise vaev ja valu. Ja esmatähtsad muusikas on mulle sõnad. Kogu minu muusikaline tegevus on tegelikult muusikaväline,“ ütles Veljo Tormis 1997. aastal.

    Kas ikka on?

    Tiia Järg, Elamise vaev ja valu. Mõttekilde Veljo Tormise 85. sünnipäeval. – Sirp 14. VIII 2015.

Sirp