Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga. Vestlus Olga Pogodina-Kuzminast
Aleksei Salnikovi „Petrovid gripi küüsis“ ja „Osakond“
Sven Anderson, „Miks ma ajakirjanduse eest maksan?“
Elo Liiv, „Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine“
Keskaegsetest (maa)kirikutest ehitusarheoloogi pilguga
Andres Kuusk, „Energia ja kliima“
Intervjuu Zlíni laste- ja noortefilmide festivali kunstilise juhi Markéta Pášmovága
Pärnu Linnaorkestri hooaja avakontsert
Solarise galerii avati juulis Tallinna nüüdiskunsti biennaali raames. Meelis Tammemägi on galeristina tegutsenud juba päris pikka aega: kõigepealt Tami ja siis Fahle galeriis. Solarise galerii asub multifunktsionaalses hoones: siin on kaubanduskeskus, söögipaigad, kinod, kontserdisaal.
Kas ja kui palju on neis tingimustes vaja oma tegevust ümber mõtestada? Kes on Solarise galerii kunstnik ja kes on oodatav publik?
Solarise keskuses oli juba enne meie galeriid palju kultuuri: kino Artis, suur raamatupood, Eesti disainitänav, koostöös Dokfoto keskusega programm „Solaris on kunst“, mille raames näidatakse suurtel ekraanidel parimat fotokunsti jne. Meie ei ole oma tegevust ümber mõtestanud, fookus on endiselt heal maalikunstil, aga tutvustame ka tänavakunsti, fotokunsti, disaini ja arhitektuuri. Galerii on üles ehitatud nii, et kunstinäituse, -teoste kõrval oleks igal galeriis paikneval esemel oma lugu. On see siis soome disaineri Eero Arnio pealt maha viksitud Kooperaatori konjakitool, Lutheri vabriku redel, vana Ugala lavavalgusti või siis otse galerii seinale maalitud tänavakunstiteos. Soov on kujundada näitus selliselt, et kui külastaja galeriisse sisse astub, siis unustab ta argise, väljapoolse, ja avastab ennast kunstniku maailmas. Järgmisena on kavas Londonis elava eesti kunstniku Meru näitus „Minu sees elab koletis. Toida tema armastust“ („There is monster inside me – feed her love“), kus autor räägib oma raskest lahkuminekust ja on maalide kõrval pannud välja mitmed koduesemed. 2021. aastal loob tänavakunstnik ja California ülikooli (UCLA) armastatud õppejõud Bill Barminski täiesti oma papist maailma, kus eksponeeritakse ka Banksy Dismalandi esemeid. Barminski oli Banksy kaasautor. Näitusesse on installeeritud ka üksjagu maailma tänavakunsti tuntumate ja huvitavamate autorite töid.
Vaskjala loomeresidentuuri kokaraamat 2017–2018. Koostanud Janno Bergmann. Rae Kultuurikeskus, 2020. 157 lk.
Vaskjala loomeresidentuuri koordinaator Janno Bergmann on koostanud kataloog-kokaraamatu. Retseptid koguti kunstnikelt, kes peatusid Copperlegis (nagu residentuuri välismaal tuntakse) selle algusaastatel 2017 ja 2018.
Erinevus muuseumi ja residentuuri vahel seisneb selles, et muuseumis ei hoita loomingut, vaid loomingu tulemust, kuigi ka seda nimetatakse eesti keeles loominguks. Looming on tegevus, mille käigus sünnib midagi erakordset, midagi tähelepanuväärset, vahe on ainult mõõtmetes ja mõju ulatuses. Loominguline geenius on igaüks, kes oma tegevuse tulemusest ka kaine peaga rõõmu tunneb. Vanaema pannkoogid võivad rõõmustada perekonda rohkemgi kui Köleri maalid muuseumi ühiskülastusel, ent vanaema geeniusepõli saab otsa koos pannkookidega. Andepalang ja elamus moodustavad lenduva substantsi, millest ainult kaduvväike osa jõuab muuseumide ja arhiivide fondidesse. See ei ole öeldud muuseumide süva- ehk kõrgkultuuri pisendamiseks, vaid hoopis kinnitab, kui haruldane valik seal hoiul on. Kes aga tõeliselt tunneb muuseumides hoitava kultuuri sügavust ja kõrgust, ei saa jätta märkamata sedasama kultuuri kogu selle päritolukeskkonnas. Ainult selline tähelepanek võimaldab mõista muuseumis endas toimuva tegevuse loomingulisust, mis teeb muuseumist töötava ja toimiva kultuuriasutuse. See tegevus on tõlgendamine ja läbielamine kõigi külastajate, uurijate ja restauraatorite poolt, mille ühine nimetaja on imetlus. Sest kui keegi ei oleks võimeline ära tundma imetlusväärset, siis kuidas oleks üldse võimalik ära tunda geeniust, kes tunneb ära imetlusväärse? Imetlusväärse äratundmine ja selle edasiandmine ei ole seesama. Edasiandmine nõuab loomingulise töö tegemist. Seda teevad kunstnikud meelsasti ateljeedes ja residentuurides. Residentuuris hoitakse loominguks vajalikke tingimusi, seal hoitakse loovaid kunstnikke. Vahel loovad nad midagi täiesti geniaalset.
Kogenud ja karismaatiline Janno Bergmann. Kataloog-kokaraamatu sissejuhatus on kohaliku elaniku Mari Kartau kirjutatud Copperlegi retsept: „Natuke maad, natuke linna. Marsa võtab kohalt väikest tolmupilve üles keerates ja vurab Aruküla poole. Peatusesse jääb maha üksik reisija. Peas on tal laia äärega uljas sametbarett, kaenlas lõuendirull ja palett …. ei, stopp, nii see päris pole. Siiski saab välimuse järgi aimata inimest, kel on lusti seiklusteks ja ülekeev loominguline potentsiaal. Kaenlas on tal tõenäoliselt sülearvuti ja võimalik, et ka kaamera. Seljakotis võib esialgu enamasti puhta pesu ning veidi näritud võileiva kõrval peituda teisigi abivahendeid, mille abil kunst loovisikust välja pumbata ning vaatajale tajutavaks muuta. Peatuse nimi on Vaskjala. Pärast laiuvate rohumaade vahel ringivaatamist suundub isik Ussiaugu teele.“ Rae ajaloolise koolimaja poole, kus residentuur asub.
Esimene selline kirjeldatud isik oli Soome kunstnik Niina-Anneli Kaarnamo, Vaskjala katsejänes. Katsetused lõppesid edukalt, külaline jagas kasulikke mõtteid ja jäi ka ise rahule. Tema soovitas residentuuri tegevust läbiva niidina sisse seada külaliskokaraamatu. Kaasas oli tal varasemas Itaalia residentuuris kodustatud kass. Niisuguse tutvustuse Janno Bergmann tema kohta kirjutaski – „Näu, rahvas!“ –, sest tutvustust illustreerib foto, kus vaatajad kipuvad märkama kõigepealt kassi.
Kataloogi lappamine on nauditav paljuski tänu sellele, et Janno Bergmann on kogenud kunstnik ja fotograaf. Veel enne Vaskjalga tulekut, Pärnus, alustas ta kunstiteoste seeriat „Kosmiline köök“, kus kulpide paraboolid peegeldavad Linnuteed ja mustad kontrastid läigatavad kannukohvi. Janno Bergmann ei alustanud Vaskjala loomeresidentuuri koordineerimist tühjalt kohalt, vaid jõudis sinna pagasiga, mis oli kogunenud Edela-Eesti anarhistlikust kunstielust (nagu Eha Komissarov selle mõiste õnnestunult vermis) ja endise Polümeeri tehase hoonetes tegutsenud Kultuurikonteinerist. Sealt jõudsid Rae koolimaja õuele Tanel Saare installatsioon „Kümblejad“, mis on vanadest akendest ehitatud korralik leilisaun ja Kilian Ochsi installatsioon „Kes seisnud selgimata pilgu eel“, mis kehastab ajaloo ja kultuuri filosoofilist mõtestamist. Janno Bergmanni ühiskonnatundlikku loojanatuuri kajastab tema „Monument Euroopale, Euro Rainbow“ ehk vikerkaarevärvides ülestikku laotud kaubaalused. Tema tihedast suhtlemisest Venemaa kunstnikega annab märku asjaolu, et Peterburi kunstnik Vladimir Kožin valmistas oma Tallinna Linnagalerii detsembrinäituse „Vene barokk“ ette residentuuri töötoas. Muljetavaldav on fotosari Rauno Teideri tuleskulptuurist Vaskjala loomeresidentuuri avamispeol, mis toimus 26. augustil 2017. Sealsete elanike elavat huvi loomeresidentuuris toimuva vastu illustreerib fotosari Mari Prekupi ja Grafodroomi eksliibrise töötoast.
Inspiratsioonirikas paik. Kataloogi fotomaterjal ja plakatite reproduktsioonid on valdavas osas koostajalt, teistele pildiautoritele on viidatud. Lugejal on keerulisem tuvastada tekstide autorlust, kui selle kohta puudub märge. Mõnedel saatetekstidel on sama pikk ajalugu kui maailmas ringi rännanud töödel endilgi. Intervjuud, mis moodustavad teksti kaalukaima osa, pärinevad Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust õppinud Sandra Nikitinilt (end Suurkask). Rae kultuurikeskusesse palgati ta alevitesse ja küladesse kultuuritegevust laiendama ning abistama projektide ja toetustaotluste kirjutamisel. Tema kultuuritundlikkus laheneb niihästi keele- kui ka kunstitajus, tänu millele on tema usutlusi mõnus ja huvitav lugeda. Sandra Nikitin on küla käpikukudujate ja Vaskjalas ilmakära eest varju otsivate ilmakuulsate kunstnike ühendav lüli.
Ülejäänud tekstid pärinevad Siramilt, Sandra Jõgevalt ja Kilian Ochsilt. Kokaraamatule võiks lisada neli kirjastusmaailmas viimasel ajal suureks defitsiidiks muutunud komponenti: toimetaja, keelekorrektori, tõlketoimetaja ja tõlkekorrektori.
Kõik retseptid on tõmmised kunstnike oma käega kirjutatud sissekannetest külaliskokaraamatusse, olles seepärast (nagu kunstiteose puhul ikka) mitmeti tõlgendatavad. Kataloog on moodne kunstiüllitis selle poolest, et välja on jäänud sisukord ja leheküljenumbrid. Et lugeja saaks enne raamatu läbilugemist sotti, milliste külaliskunstnikega on tegemist ja kust neid leida, olgu siin abiks retseptide nimekiri koos leheküljenumbritest orientiiriga:
Niina-Anneli Kaarnamo võileib, lk 42; Tapio Haapalahti üks tõsine tšilli roog, lk 56–57; Andrea Aueri soe õunakompott, lk 63; Scott Hawkinsi kaerapuder hommikusöögiks, lk 67; Wang Bei hiina munaroog, lk 69; Wayne Liu veise-tšilli-oa-džambo, lk 73; Kåre Holgersoni vürtsikas feta-omlett, lk 78; Outi Elena Valanto mokkapala kohvi- ja kakaomütsiga, lk 87–88; Tara Catherine Pandeya kreeka pähkli, arugula, pesto ja juustu grill-võileib, lk 90; Federica Cogliandro ja Giulia Costanza Lanza carbonara kahele, lk 104; Simon Whethami iiri-eesti ühepajatoit, lk 111; Chad Stayrooki esimene eine Kuul peekoni, persiku, Aura greibinektari ja Kalev Ekstra küpsistega (20. juulil 1969 + 18. augustil 2018, serveerida maatõusul või -loojangul), lk 120; Vahepalaks dj Buddyman aka Kingo aka Erik Alalooga garaažikontsert „Breaking News“ 31. augustil 2018, lk 121; Nina Jørgenseni taani suvedessert koldskål, lk 127; Anne Fergusoni lihtne aedviljasupp, lk 135; Allison Robertsi suvekõrvitsakook topeltšokolaadiga, lk 141; Elvira Akžigitova vene pelmeenid kogu perele, lk 150, ja Dóra Lázári ja Gábor István Karaba hortobágy lihapannkoogid, lk 154–155.
Nii on Vaskjala kosmilises köögis segunenud Eesti kohaspetsiifika kõikide residentuuri külaliste poolt kaasa toodud eripäradega. Ekstra küpsised ja Aura greibinektar jõuavad isegi piknikule Kuule. Kes on harjunud mööda uut maanteed Tallinna ja Tartu vahet kihutama, ei aimagi, milline maailm teiselpool maanteekraavi laiub, millest Mari Kartau kirjutab nii: „Pirita jõe salapärased käärud on täis külasid, mida keegi peale elanike endi nimepidi ei tea. Seal on uhkeid moekaid villasid ja lihtsaid keskklassi majakesi, nii uusarendusi kui nõukaajast jäänuid ja väheke üles kõpitsetuid. See on ülejäänud eestlasele tundmatu maailm. Resideeruva kunstniku jaoks on see aga naabruskond, kust ammutada inspiratsiooni. Ta segab selle kõik kokku teemadega, millega ise tegeleb, seob kokku ainult tema peas tekkivate ainulaadsete sidemetega ja nii sünnibki kohaspetsiifiline looming.“
Residentuuri külalised loovad kohaspetsiifikat juurde, täites Rae koolimaja ümbritseva maastiku ulmeliste kunstiteostega nagu Federica Cogliandro ja Giulia Lanza metallist heegeldatud amöboidsed sigitised, mis suunduvad koolimajast „eemale, tihnikusse, ühe voolav-valkja kolonnina nagu hiiglaslikud kohmakad nälkjataolised sipelgad … “ (Arkadi ja Boris Strugatski, „Tigu nõlvakul“, lk 68).
Takashi Ikezawa on lõiganud lipuvarda ümber rohukamarasse ringid samuraide vibulaskmise märklaua proportsioonides ja nüüd on lipp justkui Jaapani taevajumala vibunöörilt Rae koolihoovi kihutatud. Kuid Takashi Ikezawast 2017. ja 2018. aasta kataloog ei räägi, sest tema saabus Vaskjala loomeresidentuuri alles tulevikus, 2019. aasta augustis. See ei ole probleem, sest just enne tema aega ehitasid Triinu Jürves ja Villem Jahu Noolegrupist koolimaja taha väljale ajakoridori. Ussiaugu tee poolses otsas on noolega silt „Noolegrupp „Läbipääs“ (ehitis väljal) III aastatuhande I pool“, teisest otsast välja tulles jõuab läbipääsenu sildini „Arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu („Raemägi“) II aastatuhande I pool on riikliku kaitse all nr 464“ – terve aastatuhat kerge jalutuskäiguga kaetud. Ja siis alles taipad – muidugi! – Ussiaugu tee ehk wormhole ongi Rae valla kohavaim, Vaskjala genius loci, mis ühendab maailmu ja aegu nagu ulmeraamatus.
Mängufilm „Rain“ (Alasti Kino, Eesti 2020, 98 min), režissöör Janno Jürgens, stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Naulainen, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Matis Mäesalu, heliloojad Misha Panfilov ja Reinis Sējāns, produtsent Kristjan Pütsep. Osades Marcus Borkmann, Indrek Ojari, Rein Oja, Laine Mägi, Magdalena Popławska, Meelis Rämmeld jt.
Režissöör Janno Jürgensi debüütfilm „Rain“ algab võrdlemisi optimistlik-nostalgilise suvise meeleoluga, mis jätab edasise suuna kohta veel kõik otsad lahti. Umbes seitsmendaks minutiks saabuvad vihm, hämarus ning kadunud poeg – need määravad ka filmi õhkkonna. „Rain“ on film suureks kasvamisest, meestevahelistest suhetest ja ennekõike rääkimata jätmisest. Pärast filmi vaatamist olen otsinud aga vastust küsimusele, kas seal on tegu taotlusliku tähendusrikka vaikimisega või on lihtsalt dialoogi liiga vähe ja lahtisi otsi liiga palju.
„Raini“ peategelased on perekonnast, mille tasakaalu kõigutab vanema poja Raini (Indrek Ojari) ootamatu tagasitulek koju. Raini ning noorema venna Atsi (Marcus Borkmann) vanusevahe näib olevat võrdlemisi suur. Nagu sellisel puhul tihti juhtub, pärib noorem vend hulga vanema venna kraami, olgu need huvialad või isegi sõbrad-tuttavad. Antud juhul on näiteks juttu vanadest bändisärkidest ja 1990ndate keskajakirjanduse ühe lipulaeva Sexeri aastakäikudest. (Alles üsna hiljuti avastasin, et Keskturul müüs keegi selliseid antiikpornoajakirju kõrvitsate ja kuldrenettide vahel – ju on nõudlust!?) Vennad pole ilmselt mõnda aega omavahel üldse suhelnud ja tunduvad olevat vägagi võõrandunud, kuid tegelikult näikse terve perekond vajavat grupi- ja individuaalteraapiat, sest kõigi omavahelised suhted on väga takused. Ainult ema (Laine Mägi) ja pesamuna Atsi vahel ei ole ilmselget konflikti ega oidipaalset kaasust. Isa (Rein Oja) on algusest peale märgistatud toorutseja varjundiga, sest ta poksib, joob õlut ja, mis eriti julm, sunnib last kilu sööma.
Väga palju vaikimist
Pikkamööda hakkab filmi lisanduma kõrvaltegelasi, nagu Raini sõber (Meelis Rämmeld) või ema tuttav, kes on ilmselt tema kunagine armastus (Ivo Uukkivi). Rain leiab endale kohalikust lokaalist venelanna Aleksandra (Magdalena Popławska) ning Atsil on naabripoiss ja punapäine hooviarmastus, kes küll suurt midagi ei räägi, aga on see-eest tegudeinimene. Ainult isal ei paista olevat kedagi peale jooma- ja kakluskaaslaste. Ilmselt ei ole tal ka püsivat töökohta, kui ei ole just tegu embrüonaalses faasis iduettevõtjaga. On ilmselge, et kõigil on omad saladused või vähemasti selgeks rääkimata teemad ja pärast esimese filmipoole üsna vaikset kulgemist hakkasin paratamatult ootama, milline tervest reast seinal rippuvatest püssidest siis lõpuks pauku teeb. Kas selgub Raini kojutuleku põhjus? Mis üldse juhtus isa ja poja, ema ja isa vahel? Kas keegi perekonnas murdub või saab kellegagi seoses näha tragöödiat või, jumal hoidku, saavad kõik lõpuks õnnelikuks? Õnneks ja õnnetuseks läheb sama joon filmis lõpuni välja: mitte ühtegi liini ei avata päriselt ning küsimärgid jäävadki suures osas õhku.
Sirguvad noorukid
Üldinimliku draama kõrval eristub „Rainis“ eestlaste-venelaste suhete teema. Kui Rain tutvub diskol Aleksandraga, tekib tal tüli venekeelse mehega. Jääb küll segaseks, kas see vallandub rahvuse pinnal või ei sobinud püsiklientidele lihtsalt kohalikke naisi nilliv võõras nägu. „Rain“ on suuresti filmitud Sillamäel, kuigi linnapilti väga palju välja ei paistagi. Selles osas tekib väike huvitav võrdlus filmiga „Hüvasti, NSVL“,1 mis on samuti osaliselt filmitud Sillamäel ja seotud suurel määral lastega. Mõlemad filmid pidid linastuma juba kevadel, aga lükkusid koroonapandeemia tõttu sügisesse. Filmides kattuvad isegi mõned võttekohad (näiteks Sillamäe rand), kuid sisu poolest ei ole perekonnadraamat natuke liiga jaburaks pööratud komöödiaga mõtet võrrelda. Mõlemas on küll käsitletud tärkava seksuaalsuse küsimust: „Rainis“ kinnise eesti poisi vaates ja „Hüvasti, NSVLis“ slaavi temperamendiga.
Ats, kes piidleb vaikides oma sõbra õe rindu, aga kelle hooviarmastuse objektiks saab sõnaaher punapea (Meelo Eliisabet Kriisa), on üsna usutav eesti mees noore poisina, aga sõnaline osa on jäänud napiks. Atsi sõprus naabripoisiga kannatab viimase armukadeduse pärast, mis ilmselt on siiski seotud n-ö naise tulemisega meeste vahele, kuigi hea fantaasia korral võiks siit leida ka vihjeid tärkavale homoseksuaalsusele. Lapsnäitlejatega filmid võidavad sellest, kui nende dialoog on tihedam või teravam, kui meenutada Wes Andersoni filme, „Seltsimees last“2 või hiljuti meilgi eetris olnud telesarja „Bolšoi – suur ballett“.3 Võib-olla just dialoogi tõttu tunduvad „Raini“ ja „Hüvasti, NSVLi“ võrdlemisel laste rollid viimases kandvamad. „Hüvasti, NSVLis“ teeb selgelt parima rolli Ülle Kaljuste. „Rainis“ on napima teksti tõttu kedagi esile tuua raskem, aga esile tõusevad siiski just kaks venda.
Vaataja paneb vakstu maha
Kuigi „Rainis“ on iga meestegelasega seotud ka naistegelane, on see film ikkagi rohkem meestest. Need ei ole onu Heinod, vaid see teine eesti mehe stereotüüp: enamasti vaikiv, morn või muretsev. Kui viina ja/või raha saab, siis võtab korraks ka tuurid üles ning võib armastuse nimel ennast hetkeks isegi ületada. Isa, Rain ja Ats on kaks ja pool põlvkonda vaikijaid, kes põlist traditsiooni edasi kannavad, kuigi panevad seda oma eelkäijatele pisut pahakski. Ja nii nagu kannavad need tegelaskujud pisut vastutahtsi seda hukutavat tava edasi, kannab ka „Rain“ mõningaid Eesti filmide stereotüüpe: üksjagu on hämarust, ängi ja pühitud või varjatud pisaraid. Kui vaataja näeb pidevat õnnetust, allasurutud viha ja näiteks üht tegelast justkui suurema põhjuseta puust kirstu nikerdamas, hakkab ta murelikult valmistuma enam-vähem kindlalt saabuvaks kataklüsmiks. Kogemus hakkab fantaasiat toitma ja sunnib küsima, kas saab selleks seekord pilastusstseen, kellegi lämmatamine kiluvõileivaga (kilu või kiluvõileib on filmis paisutatud pisut suuremaks kujundiks, kui ehk vajalik) või lihtsalt suitsiid, aga lavastaja on siiski vaatajale halastanud ja nii kaugele ei ole mindud. On küll enda ohverdamist ja mingil määral leppimist, kuigi pole selge, kas lepitakse olukorra või teiste inimestega ning kui kauaks? Ka filmi paremad stseenid on seotud loobumisega, näiteks Aleksandra teine juukselõikus ja filmi lõpustseen. Kaader lastest lumes tundub kerge austusavaldusena filmile „Karge meele igavene sära“,4 kuigi see võib meie kliimavöötmes olla ka juhuslik paralleel.
Ilmselt autori Poolas õppimise ajal tekkinud kontaktide tõttu on filmiga seotud ka rida poolakaid. Tehnilise poole pealt pädeb jutt, et meil osatakse filme juba korralikult või isegi hästi üles võtta, nii et ööklubi, juuksurisalongi või koduköögi stseenid on hästi läbi mõeldud. Misha Panfilovi ja Reinis Sējānsi filmimuusika on samuti meeldiv. Praegu tundub küll juba veider uue raamatu ostmisel eraldi märkida, et kaaned ei kukkunudki kohe küljest ja trükivärv ei määrinudki. Niipaljukest on elu edasi läinud, et teatud asju oleme hakanud võtma juba enam-vähem enesestmõistetavana – ja miks ei peakski pisukese ambitsiooni juures nii olema. Kui rääkida stsenaariumist või selle realiseerimisest, siis on valukohti rohkem ja tahaks näha rohkem teravamat dialoogi või meeldejäävaid üksikasju, ootamatuid lahendusi. Seega, jään debüüdi järel ootama uusi filme ja lugusid.
1 „Hüvasti, NSVL“, Lauri Randla, 2020.
2 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.
3 “Большой”, Valeri Todorovski, 2017.
4 „Eternal Sunshine of the Spotless Mind“, Michel Gondry, 2004.
Rakvere teatri „Charlotte Löwensköld“, põhineb Selma Lagerlöfi samanimelisel romaanil, tõlkija August Hanko, autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liina Unt, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Natali Väli, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Silja Miks ja Grete Jürgenson. Esietendus 5. IX Rakvere teatri suures saalis.
Rakvere teatri uuslavastus „Charlotte Löwensköld“ liigub algusest lõpuni üllatavalt hoogsa tuhinaga. Vanasti öeldi: justkui lepse reega. Kergem on sel tormakalt kihutaval reel püsida vaatajal, kes on lugenud Selma Lagerlöfi romaani, veelgi parem, kui kogu triloogiat: „Löwensköldide sõrmust“, „Charlotte Löwensköldi“ ja „Anna Svärdi“. Eks alga ju Urmas Lennuki lavaversioon muretult kusagilt sündmuste keskelt, kui taas kohtuvad armunud Charlotte ja Karl. Kui ka algteost une pealt ei mäleta, võib ometi aimata, et nende kahe tunnetel on eellugu, armastuse slepp.
Eriti jahmatav on aga lavastuse äkiline lõpp, ehkki ulja temporütmiga on kooskõlas seegi. Finaalis puhkev ootamatu tundetulv annaks nagu märku, et on tärganud uhiuus armastus. Aga saa siis nüüd aru, kas vastne tunne on tõeline, kas see tähendab Charlottele õnnelikku lõppu või õigemini algust, kas uus arm ongi pühkinud vana minema?! Raske uskuda, nii lihtne ja ladus see olla ei saa. Liiati jääb teiste tegelaste saatus õhku, puntras suhtelõngad lahti harutamata. Nojah, eks meile näidatigi nimitegelase lugu. Nii et kui Charlotte jätab mineviku otsusekindlalt seljataha, sulgub eesriie.
Miskitmoodi võluv on lavaloo lõpetamatus ju ka. Kogenud kirjutaja Urmas Lennuk adub suurepäraselt seriaaliloogikat, et olgu olla ontlik algus ja keskpaik ja lõpp. Seega rikub ta mängureegleid õrritava enesekindlusega, annab publikule kerge ninanipsu: mine loe raamat läbi, saad teada, mis tegelastega veel juhtub. Selma Lagerlöfi stiil on ju ka ladus, triloogia peibutab lugema õhinal, ühe hingetõmbega. Lavalt torkab kõrva rohkesti Lennuki sõnaseadmise lusti, tema isikupärast lausestuse muusikat, alliteratsioonivimkasid jms. Näitlejad on tema laadi rõõmuga omaks võtnud, nagu koostöös Lennukiga enamasti juhtub.
Seitsme osatäitjaga ansamblist kiirgab mängutuju, särtsu ja tulisust. Üsna esietenduse alguses andis küll korraks tunda Natali Väli lavanärv. Värvikas stseen, kus Charlotte etendab Karli ema ees matsiplikat, kukkus seekord välja veidi rabe, kuid see topeltmäng läheb kindlasti stiilsemaks. Edasi arenes tema roll tõusujoones, sest Löwensköldi kirglik ja spontaanne, uhke ja hingestatud natuur sobib Natali Välile igati.
Karl Ekenstedti lavaelu avab vahest kõige konkreetsemalt lõhe Lennuki ja Lagerlöfi loodud maailmade vahel. Imre Õunapuu mängib mõtlematut, tuisupäist noorukit: kust tuul, sealt meel. Süüdimatuks poisikeseks see Karl jääbki, ei muutu kuigivõrd. Suhteliselt kõrvaline tundub Karli tegutsemismotiivides usk, õpetajakutsumus, kõigevägevama teenimine ja/või teenimise vääritimõistmine. Usuteemas sisalduvatest keerulisematest hingesügavikest libiseb lavastus üle sujuvalt, hetketi neid osatades.
Lagerlöfil on Karl jäigem ja kõrgim. Saagalik saatuse mõõtkava, tõstetum poeesia, legendide needus on Lennuki dramatiseeringus taandatud teadlikult argisemaks, koomilisemaks. Võib öelda ka nii, et lavastaja on tegelaste suhtes sõbralikum, leplikum, armulisem. Ta näeb elu ja inimlapsi naljakana. Kummatigi veenab see lähenemine Lagerlöfi tõlgendamisel miskipärast vähem kui näiteks Tammsaare tegelaste puhul.
Iseäranis (jumala)vallatult on laval kujutatud praost Viktor Forsiust. Eduard Salmistu mängib vägagi vaimukalt, peaaegu iga tema repliik saab lustiga puänteeritud, nii et aina naera. Praost on Karliga ses suhtes sama tõugu, et muudab pidevalt meelt, võib sama hingetõmbega hukka mõista ja andestada, takka kiita ja vastu õiendada. Enamasti too mehike lihtsalt kurdab, et ei taipa mitte mõhkugi. Kuna tegu on elu näinud mehega, kelle lendlevad lokid juba hõbedakarva, mõjub praosti pidetus jaburamalt kui Karli lahmimine. Tõesti-tõesti, just need kaks rollilahendust panevad kahtlema: äkki ongi Lennuki eesmärk näidata Lagerlöfilt tegelasi laenates eelkõige nüüdisaja inimlaste sõgedust, arvamuste ja eelarvamuste huupi pildumist, kiirkorras haavumist, välkreaktsioone ilma süvenemata, ilma isiksuse tuumata? Nõnda surmatakse armastus, hoiatab lavastus.
Naljakas inimene on ka Grete Jürgensoni Anna Svärd. Dalarna tüdruk satub sündmuste keerisesse juhuslikult, aga kavatseb võtta juhusest mis võtta annab. Temas on vilunud kaubitseja südikust ja kavalust, vankumatut reibast optimismi, aga paistab, et talle endalegi ootamatult ausust ja südamlikkust. Anna suur eluigatsus – hobune, lehm, lambatalled! – toob meelde Gailiti „Toomas Nipernaadi“ Kati.
Mõneti (kurb)naljakam nähtus kui algteoses on Silja Miksi organistiproua Thea Sundler oma sorgus juuste, tasase kohmetu kogelemise ja kohmakate liigutustega. Nii kui Thea Karli näeb, pillab ta maha oma korvi, kuigi kõige vähem tahaks naine Karlile korvi anda. Silja Miksi Thea on küll salalik, ent temaski pole nõnda põhjatut õelust kui algteoses, pigem abitut naeruväärsust.
Enam-vähem võibki jagada osalised kahte žanrileeri: Salmistu, Õunapuu, Miks ja Jürgenson mängivad enamasti komöödiat, pakatav lustmäng nakatab publikut. Natali Väli Charlottena hoiab pinevamat dramatismi, võttes armastust hingega. Temal on kaks liitlast. Rikka vabrikandi Gustav Schagerströmi saatus on jäänud romaaniga võrreldes küll õige punktiirseks, aga Charlotte teel on see mees oluline. Madis Mäeorg mängib Gustavi sümpaatseks, peaaegu ilma huumorifinessideta, loomuomase väärikuse ja elutõsidusega. See rollilahendus haakub Peeter Konovalovi napi muusikalise kujundusega, kus mõrased helid püüdlevad harmoonia poole.
Tunnistan, et esmapilgul häiris mind Liina Undi kujundus. Kõik on ju sisuliselt põhjendatud: kahes küljes kõrgumas (Rootsi) maakiriku puust seinad, aimatavad on kellatorni või kantsli kontuurid, langevad ja kerkivad laudteed markeerivad eri tegevuspaiku. Siiski tundub lavapilt taktitult domineerivat, ahendab mänguruumi, nii et tuli peale tühja lava igatsus. Stsenograafia hakkas aga tõeliselt hingama koosmõjus Roomet Villau valguskujundusega, näiteks helgetes vitraaživärvides. Täiesti uue sügavusmõõtme ja tundlikkuse saavutab see küünlavalguses ja varjudes koloneliproua monoloogi ajal.
Ülle Lichtfeldt ilmub koloneliproua Beata Ekenstedtina šikis kostüümis elegantse daamina, valvsa võitlusvalmi emana üle vaatama oma poja Karli väljavalitut. Alguses tundubki, et emale on kõik selge, valmis hoiakud varnast võtta. Mulje muutub, kui Lichtfeldt paotab kiht-kihilt Beata tundeilma sügavust, läbinägelikkust ligimeste suhtes, eluvaprust, hingesugulust Charlottega. Just Beata on see, kes kannab endas Charlotte lauset, mis püsib romaanist kirkana meeles: „On hirmus suur patt armastust surmata“. Lavastuse kõrghetkeks kujuneb Lichtfeldti Beata pihtimusmonoloog üksilduses, armastuse kreedo ja valu. Sel hetkel teiseneb kogu lavaruum ja avardub hingeruum, naaseb žanriülene saaga vägi. Ses kvintessentshetkes paotub üksiti Lichtfeldti näitlejateema, armastus kui ainus inimväärne saatus.
Huvitav, et Lennuki uuslavastuses on midagi üsna võrreldavat Eili Neuhausi lavastusega „Onu Vanja“. Kuna just „Onu Vanja“ kuulutas publik 5. septembri õhtul Rakvere teatri 80. hooaja lavastuste seast oma lemmikuks, võib ennustada „Charlotte Löwensköldile“ sama menukat tulevikku.
Tšehhis Zlíni linnas toimus tänavu juba 60. korda maailma vanim (ja nende endi väitel ka kõige suurem) laste- ja noortefilmide festival. 60 aastat katkematut traditsiooni on midagi sellist, mida on filmimaailmas ette näidata üldse väga vähestel festivalidel. Meie oma PÖFFil on võrdluseks saabumas 24. aastakäik.
Väike Zlíni linn toetub mitmele olulisele institutsioonile, mis on kujundanud selle linna nägu ja olekut. 1894. aastal lõi Tomáš Baťa siia kingavabriku, millest arenes välja ülemaailmne Bata jalanõude impeerium. Bata tooteid oli vilksamisi näha juba Eesti NSVs – kohalik muuseum väidab, et Eestisse transporditi toona 4000 paari jalanõusid aastas – ja tänagi tegutsetakse edukalt edasi.
Tomaše poolvend Jan Antonin Baťa vastas 1936. aastal Zlíni filmistuudio asutamisega: algselt kinga- ja saapareklaamide tootmiseks ellu kutsutud stuudiost sai ajapikku Tšehhoslovakkia kõige olulisem laste- ja noortefilmide tootmise keskus, kus tegutsesid mitmed tuntud tšehhi filmitegijad nende hulgas ka legendaarne Karel Zeman.
Linnapilti ilmestavad 1930. aastatel ehitatud stiilsed industriaalsed karpmajad, millel samuti on nimetatud kingatööstusega ilmselt midagi pistmist olnud. Olulisemad majad on nummerdatud, nii et tekib ulmeline mehhaniseeritud tulevikuühiskonna tunne. Bata nimi kaunistab siin tõesti kõike: haiglat, ülikooli, kunstigaleriid, isegi linna ehitatud kunstlikku kanalit, mille Bata ehitas kaupade veoks oma erinevate tootmisüksuste ja kaevanduste vahel.
Huvitaval kombel ei mainita nende auväärsete kodanike kõrval kordagi seda, et Zlínist on päris ka Ivana Trump.
Linna kultuurielu üheks alustalaks on kindlasti ka nooremale vaatajaskonnale keskendunud filmifestival, mille kunstiline juht Markéta Pášmová oli lahkesti nõus rääkima festivalist ja laiemalt ka lastefilmide maailmas toimuvast.
Koroona ajal on imetlusväärne, et teil üldse õnnestus festival läbi viia, ja ma ütleksin veel, et edukalt. Kuidas siis tänavune aasta suurte muudatuste valguses tundus?
Me valmistasime suure rõõmuga oma 60 aasta juubelifestivali ette ja lootsime, et tänavune pidustus tuleb erakordne. Ja tuligi, aga õnnetuseks hoopis muul moel, kui mõeldud… Märtsi keskel tegi meeskond suure otsuse lükata muidu maikuus toimuv festival septembrisse. Me ei tahtnud festivali 60 aastat kestnud järjepidevust katkestada ja muidugi soovisime ka lastele ja noortele endiselt pakkuda heade filmide ühiselt kogemise elamust. Eriti pärast sunduslikku kodus üksi olemist ilma sõprade ja tuttavateta, enamasti ainsaks kaaslaseks arvutid.
Me elame ebakindlal ajal, mis tõi osaliselt ka lootusetusetunde meie töösse ja ettevalmistusse. Selle kõik aga korvas külastajate ja publiku vastukaja. Inimesed tulid festivalile ja avaldasid oma toetust, mida me kõrgelt hindame ja mille eest oleme neile väga tänulikud.
Uus aeg tõi kindlasti ka uusi väljakutseid. Arutlesime palju võimaluse üle teha seekord kogu festival digitaalselt ja internetis, aga meie fookusgrupiga seonduvad selles osas mitmed raskused. Me ei saa lastele filme subtitreerida, sest väiksemad lapsed ei oska lugeda. See tähendaks dublaaži või pealelugemise ettevalmistamist. Lastele suunatud netiplatvormi puhul on kogu asjale vaja läheneda tavapärasest täiesti teise nurga alt: festival peab leidma tee lapsvaatajani, mis on palju keerulisem kui täiskasvanud publiku puhul. Lisaks keeldusid vähemalt kevadel paljud levitajad ja müügiagendid meile filme internetis näitamiseks andmast. Suures saalis ühiselt filmivaatamist ja reaktsioonide jagamist ei olegi tegelikult võimalik asendada. Sama suhtumist rakendasime ka oma ekspertžüriide puhul, kelle kutsusime festivalile isiklikult kohale. Tulevikus aga valmistame ette ka mõned online-kavad valitud filmiprogrammidele ja filmitööstuse üritustele.
Tänapäeval tarbib noorsugu pidevalt audiovisuaalset sisu – küsitluse järgi läheb sellele kuni 80% nende vabast ajast1 –, aga tundub, et filme vaadatakse ikka väga harva, pigem vaadatakse klippe erinevatel ühismeediaplatvormidel. Kuidas te selle klipinduse pealetungiga võitlete või kas üldse peaks?
Zlíni filmifestival on selles küsimuses veidi eriline ja see on seotud meie 60aastase ajaloo ja traditsioonidega. Ilmselt on iga Zlíni linna kodanik, kes on sündinud pärast 1960. aastat, osalenud festivalil kas lapsena või vanema või vanavanema rollis. Nii et tegelikult oleme me oma publikut kasvatanud 60 aastat. Festival on põhimõtteliselt osa Zlíni elanike elust. Me säilitame väga häid suhteid koolidega ja aastate jooksul oleme suutnud õpetajaid veenda selles, et õpilastele on alati palju huvitavam ja tasuvam minna vaatama India filmi kui mõnd kinolevi muinasjuttu, mis on kohalikus tavakinos kättesaadav. Me püüame arendada audiovisuaalse haridusega seotud tegevusi ja teha koostööd teiste organisatsioonidega.
Me valmistame ette õppematerjale koolidele ja tutvustame neid aastaringselt, organiseerime filmi- ja animatsiooniteemalisi laagreid ja kursusi. Nii et minu meelest on oma publiku harimises ja kasvatamises iva sees. Enamikul juhtudest on lapsed täiesti võlutud tõsiasjast, et väljaspool nende tavaharjumusi eksisteerib veel midagi täiesti teistsugust. See ongi meie festivali missioon: avardada silmaringi ja pakkuda kvaliteetset alternatiivi tavaliselt kättesaadavale valikule.
Eestis on lahendamata oluline teema: noortele peaks andma filmiharidust, õpetama neid analüüsima liikuvat pilti, aga seda tehakse vähe ja kaootiliselt.
Ma usun, et olukord Tšehhi vabariigis on Eesti omale üsna sarnane. Juba mitmeid aastaid oleme me koostöös Tšehhi filmi- ja audiovisuaalse hariduse ühingu ning MEDIA Loov Euroopa programmiga korraldanud festivali osana filmile ja filmiharidusele pühendatud konverentsi. Loomulikult küsime me endalt alati, et kes peaks olema teejuhiks või mentoriks selles aina laienevas audiovisuaalse sisu universumis. Õpetajad, hobiõpetajad, vanemad, filmiprofessionaalid, kinopidajad, filmitegijad, erialaorganisatsioonid? Ilmselt on meil veel pikk tee minna, ja kogu see temaatika on viiruseaja valguses muutunud veelgi päevakajalisemaks.
Tänavuse festivali teema oli „Tagasi tulevikku“. Miks?
„Tagasi“ viitab festivali auväärsele ajaloole ja „tulevik“ püüab täide viia nägemuse festivali kaasaegsest vormist, mis täiustub teaduse, tehnoloogia ja hariduse koostöös. Kavas oli ka suur filmisektsioon „Tagasi tulevikku“, mille eesmärk oli laiendada noore vaatajaskonna silmaringi teaduse ja tehnika vallas. Filmid jagunesid dramaturgiliselt kolme gruppi: teadus- ja tehnoloogiateemalised dokumentaalfilmid, ulmemängufilmid lastele ja noortele ning eriefektidele pühendatud programm. Dokfilmid valgustasid noort publikut sellistel teemadel nagu kosmos, tehisintellekt, virtuaalreaalsus, videomängud ja infotehnoloogia. Filmidele täienduseks pakkusime koolidele ja avalikkusele loenguid ning üritasime vastata küsimusele, kuidas teeb tehnoloogia meie elu lihtsamaks, ja vastupidi, millised ohud meid ähvardavad.
Ulmefilmid peaks pakkuma noorele publikule põnevust ja seiklust, aga ka võimalust midagi uut õppida. Kõige levinumat ulmeteemat – kohtumisi maaväliste tsivilisatsioonidega – täiendasid lood robotitest, uutest maailmadest ja erinevatest tulevikunägemustest. 2020. aastal oleks 100aastaseks saanud üks filmitrikkide olulisemaid teerajajaid, Ameerika filmitegija ja -kunstnik Ray Harryhausen, kes lõi täiesti unikaalsed nukud sellistesse filmidesse nagu „Titaanide heitlus“, „Iason ja argonaudid“ ja „Sindbadi seitsmes merereis“.2
Harryhausen on inspireerinud selliseid filmitegijaid nagu Steven Spielberg, Peter Jackson, George Lucas, Tim Burton ja paljud teised. Tema kui klassiku kõrval tahtsime aga anda au ka teistele eriefektimeistritele, kes on kaasaegse tehnoloogia abil pakkunud aastate jooksul erakordseid filmielamusi. Näitasime tervet rida filme, mis olid eriefektide vallas revolutsioonilised nagu „Metropol“, „2001: Kosmoseodüsseia“, „Maatriks“, ja „Gravitatsioon“.3 Eriefektide osa kureeris valdkonna paremaid eksperte Tšehhis, Boris Masník, kes on öelnud, et filmitrikid on tema arvates ulmežanri üheks kõige elementaarsemaks väljendusvahendiks.
Kas te võiksite laste- ja noortefilmide eksperdina spekuleerida, kuhu kogu see valdkond üldse teel on? Milliseid võimalusi või ohte tulevik tuua võib?
Meil on olnud tükk aega probleeme heade lastefilmide leidmisega. Seda peegeldas ka meie laste võistlusprogramm. Kui noortefilmide žürii üritas võidufilmi välja selgitada nelja võrdse kandidaadi seast, siis lastefilmide vallas oli valik märksa keerulisem, sest valikut oli vähem.
Isegi meile, programmimeeskonnale, on suureks katsumuseks leida 7–8 kõrge kvaliteediga filmi, mis mõeldud kuni 12aastasele vaatajaskonnale. Filmivalikule on väga oluline läheneda laiemast perspektiivist kui ainult Euroopa oma. Meil oli lauale filme Hiinast, Brasiiliast, Tšiilist ja Lõuna-Koreast, mis on kahtlemata kodusele sihtpublikule väga olulise tähtsusega, aga meie vaatajale võivad need mõjuda liiga veidra või eksootilisena. Me näeme lastefilmide sektoris suurt puudujääki ja oleme alati väga uhked, kui meil õnnestub leida mõni suurepärane lastefilm, eriti n-ö madala audiovisuaalse tootlikkusega maadest. Nii et kui Eestis tehakse mõni lastefilm, siis on see Zlíni väga teretulnud ja me lubame selle eest hästi hoolitseda!
1 Johannes Lõhmus, Filmihariduse lähtekoht Eestis. – Eesti Filmi Instituut, Tallinn 2020.
2 „Clash of the Titans“, Desmond Davis, 1981; „Jason and the Argonauts“, Don Chaffey 1963; „The 7th Voyage of Sinbad“, Nathan Juran, 1958.
3 „Metropolis“, Fritz Lang, 1927; „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968; „The Matrix“, Lilly ja Lana Wachowski, 1999; „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013.
Tartu ülikooli ajaloo püsinäitus „Minu elu ülikool“ muuseumi Morgensterni saalis. Kuraatorid Mariann Raisma, Lea Leppik, Terje Lõbu, Kristiina Tiideberg, Ken Ird, Virge Lell, Kaija-Liisa Koovit, Karoliina Kalda ja Paula Põder. Kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste.
Tartu ülikooli muuseumi Morgensterni saalis möödunud aasta lõpul avatud uue püsinäituse plakatil ei ole ei aegumatu Tartu klassiku, uushumanismi suurkuju Karl Morgensterni portree või tema aega edastav romantiline kujund, vaid praegusaegne noor naeratav tudengineiu. Mitte küll päris praegusest ajast, sest tema tekkel osutab aastakümneid varasemale, Nõukogude ajale. Tollane üliõpilane on enamikule eestlastest nüüd juba aastakümneid tuttav teleajakirjanik – saatejuht ja produtsent Tiina Park. Ka tema tollasest fotost on Eesti televisioonis juttu olnud, sest see ehtis Venemaa (siis Nõukogude Liidu) ühe auväärsema ja suurima levikuga ajakirja Ogonjok kaant. Heledapäise noore naise foto oli esitatud Nõukogude eesrindliku ja õnneliku noore inimese kuvandina. Kuid tema esitamisviisis on veel midagi, mis ei mahu oma riiki ja rahvast teeniva kommunismiehitaja kuvandi alla: tema poos on liiga vaba ja näost paistab iseenesestmõistetav enesekindlus, ta on noor naine, kes teab, mida tahab. Ta ei ole pelgalt Nõukogude üliõpilane, ta on Balti liiduvabariikide – Nõukogude välismaa – vabaduse esindaja. Samalaadi noore naise kuvandi on valinud näiteks ka Helsingi ülikooli muuseum oma veebilehele, kus tutvustab oma fotokogu. Kohvikus üksi istuva noore soome neiu foto ei ole 1960ndate, vaid 1950ndate keskpaigast, kuid üksijäetusest või kaaslase ootusest see kuvand küll ei kõnele. Ikka sama sõltumatu ja iseteadlik ilme ning vabaduseiha. Ehk midagi, mis nii loomulikult on käinud ja loodetavasti käib ka praegu üliõpilasaja juurde, kui tegemist on „minu (oma) elu ülikooliga“, vaatamata sellele, milline oli ühiskonna ametlik ideoloogia ja sellest tulenevalt ka ülikooli ametlik vaimsus.
Ülikooli vaimsuse otsimine. Tartu ülikooli muuseumi põhiekspositsioon kulgeb läbi muuseumi nelja korruse ning on jaotatud viieks alajaotuseks: „Hullu Teadlase kabinet“, „Varakamber“, „Valge saal“, „Parroti kabinet“ ja nüüd siis ka „Morgensterni saal“. Põhiekspositsioon uusimas osises ehk Morgensterni saalis, või nagu ekspositsiooni pealkiri osutab – „Minu elu ülikoolis“, on püütud tabada tabamatut või midagi, millest Tartu puhul ei ole keegi kunagi suutnud mööda vaadata. Ehk siis Tartu vaimsust või vaimu. Küll on seda irooniliselt või enesehaletsuslikultki otsitud möödunud aegade suuruses, küll entusiastlikult põrandaaluses alternatiivses kultuuris või ka hardalt ülikooli erilises akadeemilises atmosfääris. Aga ikka on pusles mõni tükike puudu ja Tartu vaim ei anna ennast kätte.
„Minu elu ülikooli“ või Morgensterni saali suhtes ei ole küll põhjust ei irooniaks ega veel vähem ilkumiseks. Näituse tegijad ehk siis ülikooli muuseumi kollektiiv eesotsas direktor Mariann Raismaga ja kujundaja Mari Kurismaa ei ole läinud libedale teele, vaid kitsendanud vaimu otsingu ülikooliga: muuseumi veebilehel esitatud tutvustus on küll üsnagi kõikehaarav, kuid ka see annab kätte kindla raamistiku, kuhu ekspositsioon on asetatud. „Milles seisneb ülikooli erilisus, ülikooli vaim? On see õppejõudude elutarkus, värvikas tudengielu, juhtide otsused, paiga hing, ühika- ja erakaelu, eluülikool väljaspool akadeemilisi seinu, nukker üksindus ja lõppematu armastus, uued teadmised ja ootamatud avastused? Kõik see kokku ja loomulikult palju enamgi. Meil igaühel on oma ülikooli lugu. [—] Universitas’e vaim mõjutab nii teaduselu kui ka meie argipäeva rohkem, kui me seda ehk tajume.“ Ehk siis iga üliõpilase, õppejõu ja ülikooliga seotud isiku isiklik lugu sellest, kuidas ülikool on meid – oma vilistlasi – mõjutanud ehk ülikooli ajaloo isiklik tasand versus XIX alguse uushumanistliku mõtte kandja, ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi asutaja, kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika-, kirjandus- ja kunstiajaloo professor Karl Morgenstern, või kui täpne olla, siis tema keskkonna võimalikult adekvaatne taastamine ja vaatajale esitamine. Või kui seda veel ümber sõnastada, siis Karl Morgensterni, aga ka laiemalt aegumatu klassiku pühaduse ja puutumatuse dekonstrueerimine ning 180 000 kunagisest või praegusest üliõpilasest igaühe asetamine võrdselt tema kõrvale.
Sest Morgensternita ei oleks olnud ei XIX, XX ega ka mitte XXI sajandi Tartu ülikooli ega ka üliõpilasi sellisena, nagu neid teame, kuid ei XVII, XVIII ega ka mitte XIX, XX ja ka XXI sajandi üliõpilasteta ei oleks meil uushumanismi suurkuju Karl Morgensterni just sellisena, nagu teda praegu teame ja austame.
„Minu elu ülikool“ avati eestikeelse ülikooli asutamise 100. aastapäeva puhul, kuid – iseäranis, et raamistiku üks külg on seotud sajand varasema ehk Morgensterni ajaga – hõlmab õigustatult ekskursse ka ülikooli päris algusaega ehk siis Rootsi protestantlikku ja Vene tsaaririigi saksa ülikooli ja jõuab päris praegusesse aega. „Minu elu ülikool“ on mitmekihiline ekspositsioon, kuid need kihid ei kulge ei horisontaalselt üksteise all või kohal, sõltuvalt akadeemilisest hierarhiast, ega ka mitte vertikaalselt kronoloogia põhjal, kuigi et tegemist on siiski akadeemilise väljapanekuga, ei ole päriselt lahti öeldud ei kronoloogiast ega ka sellest, mis oli akadeemilises maailmas parajasti rohkem või vähem hinnas. Sellest saab mööda vaadata ning see polegi oluline kihtide dünaamilise esituse puhul, kus isiklik tasand põrkub pidevalt üldisema, akadeemilisega ning moodustab üllatavaid, kohati lausa hämmastavaid kooslusi.
Avatud väljapanek. „Minu elu ülikool“ on nii ruumiliselt kui ka füüsiliselt avatud väljapanek, sest külastaja võib kõiki eksponaate puutuda, võtta riiulist raamatuid, neid lehitseda või kui on aega, siis ka lugeda. Aga see on ka vaimselt avatud väljapanek, sest selle vastuvõtmine ja tõlgendamine oleneb märksa rohkem kui nii mõnegi teise sellelaadse ekspositsiooni puhul just vastuvõtjast endast: kas tegemist on sõna otseses mõttes minu ülikooliga või on tegemist siiski vaid põnevalt esitatud akadeemilise institutsiooni ajalooga.
Tartu ülikooli vilistlasena pean tunnistama, et langesin kõige positiivsemas mõttes nostalgia lõksu. 1970ndate Arnold Koobi aegne ülikool ei olnud just teab mis vabadusekants, aga see oli minu – nagu kõikide mu sõprade ja kaasüliõpilaste – oma paik küülikuradade ja nende ristumispaikadega. Ajaloo- ja keeleteaduskonnale kulgesid need peahoone väikesest raamatukogust-seminarkast ülikooli kirikus paiknenud õpperaamatukogu-tuubikumi, sealt juba Toomemäele suurde raamatukokku, kus nüüd asub muuseum ja Morgensterni saal. Sinna küll ei saanud, sest see oli antud raamatukogu kinnisele osakonnale, kuid ka teise korruse aknast avanes üsnagi samasugune romantiline vaade Toomemäe nõlvadele, kus pesitsesid hakid, rongad ja teised targad linnud. Aga sinna vahele või kõrvalpõigetena pisut kaugemalegi mahtusid ülikooli esinduslik, aga kodune kohvik, peahoone tilluke kohvipaik Sophokles, orientalistikakabinet ja kinoklubi keemiahoones, kunstikabinet nn Marksu majas, kunstiajaloo kabinet nüüdses EÜSi majas, klubi Tähe tänava alguses ning loomulikult tollase Pälsoni tänava ühikad. Just need rajad ja paigad ning neid täitvad inimesed moodustasid „minu (elu) ülikooli“. Vahest juurde veel mõned akadeemilises mõttes tähtsusetud, kuid „minu (elu) ülikooli“ mõttes kirkad detailid, nagu näiteks, et vana grammofon mängis Santana „Black Magic Woman’it“ ainult tollase noore kunstniku Enn Tegova kõhul jms.
Ekspositsiooni kuraatorid on olnud ka parasjagu osavad manipulaatorid, sest kõiki vilistlasi sisaldav tabloo käivitas minus vähemalt mulle endale siiani tundmatu hasartmängija ning leidsin ennast innukalt otsimas mitte ainult ennast ja oma põlvkonnakaaslasi, vaid vanaisasid-vanaemasid ja vanaonusid. Ilmselt lähevad lapsed ja publikut kaasava nüüdismuseoloogia austajad õnnelikult kaasa küsimuste-vastuste mänguga, delikaatsete videotrikkide ja kõige muuga. Annan endale aru, et see käib asja juurde, sest õnneks ei ole kõikvõimalikke nuppe, kuhu peab vajutama, sest ainult nii avaneb väljapaneku sõnum, just üleliia palju, ning mis peaasi – XIX sajandi alguse rahustav, isegi sulnis akadeemiline atmosfäär on võtnud siiski võimust. Aga just parasjagu, sest kuigi Karl Morgensterni pühadust on parasjagu dekonstrueeritud, on talle siiski jäetud tema oma paik, „tema elu ülikooli“ tähis. Kui külastaja võib ekspositsioonis käituda kui oma elutoas, katsuda kõike, mis silma jääb, siis Karl Morgensterni kabinet on ainukese paigana muust ekspositsioonist ja vaatajast eraldatud. Nii nagu klassikalises muuseumis on ikka kombeks olnud.
„Minu elu ülikool“ ei ole Tartu ülikooli muuseumi ainus rahvusülikooli 100. aastapäeva märgistav väljapanek: aastanäitus „Ideaalide Eesti. Sada aastat otsinguid“ (avatud kuni 10. I 2021) ja ka Birgit Püve fotoportreede näitus „Pane vaim valmis! Tartu Ülikooli sada nägu“, kus ta on jäädvustanud ülikooli sadat väljapaistvat teadlast ja õppejõudu koos esemega, mis portreteeritu meelest kõige paremini teda või tema suhet ülikooliga, iseloomustab, on samuti sellele tähtsündmusele pühendatud.
Väljapaistev tegevus. Tartu ülikooli muuseum ei ole ainus ülikoolimuuseum Eestis, ka Tallinna ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis on oma muuseum. Tallinna ülikooli ühte ruumi surutud ekspositsiooniga muuseum ei ole päris samast kaalukategooriast kui Tartu ülikooli muuseum, seda enam, et ajaloolises toomkirikus paikneva peahoone kõrval on muuseumi käes veel Tartu tähetorn, vana anatoomikum ja kunstimuuseum ülikooli peahoones, kuid meie rahvuslikule haridusele pühendatud väljapanek „100 aastat õpetajaharidust“ või sealt ühe lõigu tutvustus „Henn Tiiveli taaskohtumine oma lõputööga“ jäävad ka esitusviisilt „Minu elu ülikoolile“ alla. Tallinna tehnikaülikooli noorel muuseumil on korralikud ruumid ning 2010. aastal alustati tähelepanu äratanud vulkaaniväljapanekuga. Ei ole midagi ette heita ka „Muuseumi aarete“ sarjas eksponeeritud rariteetidesse süvenemisele, kuid tehnikahariduse praegusaegne tutvustamine on tagaplaanil. Jaan Karu ja Leo Teppaksi videomeenutused hõlmavad küll pika ajalõigu, kuid on jäetud ilma vaatajat kaasahaaravast visuaalsest kontekstist.
Ega ka naabermaade ülikoolimuuseumide oma ajaloo esitamise pilt suurt parem ole. Veebileheküljed on täidetud ambitsioonikate eesmärkidega, kuid tundub, et väärika ekspositsioonini ei ole jõutud või pole seda vajalikuks peetud. Helsingi ülikooli muuseum pakub küll välja humoorika video ülikooli algusaastatest praeguse ajani nelja üliõpilase argielu kaudu. Teravmeelse nalja kõrval on seal tabavaid tähelepanekuid, iseäranis, mis puudutab sugude võrdsust ja nende käitusmalle. See aga ei tähenda, et ülikoolimuuseumid ei korraldaks aja- ja asjakohaseid näitusi, iseäranis kui Stockholmi ülikooli muuseumi alla kuuluvad sellised muuseumid nagu näiteks Hallwylska, Põhjamaade, Nobeli, loodusteaduste ja meremuuseum.
Aga siiski võib uhkusega nentida, et „minu elu ülikooli“ muuseumile väärilist vastast ei ole. Vähemalt mingis mõttes.
Pärdi päevad 2. – 11. XI üle Eesti, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
Tänavu tähistati Eesti linnades Arvo Pärdi 85. sünnipäeva 17 kontserdiga. Pärdi päevade kontserdikavad olid ühtlaselt kõrge kvaliteediga ja pakkusid palju ülendavaid elamusi. Esinevad ju festivalil igal aastal kõrgel tasemel kollektiivid ja solistid. Kuna ka helilooja ise osaleb proovides aktiivselt, on ettekanded tänu sellele peensusteni viimistletud ja ka uuendatud. Uues versioonis kõlasid näiteks 1976. aastal valminud teos „Kui Bach oleks mesilasi pidanud“ ja mitmed värsked seaded Collegium Musicale ja Raschèri saksofonikvarteti esituses.
Avakontserdil sai kuulda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Collegium Musicale esituses ning Tõnu Kaljuste dirigeerimisel vaheldumisi Pärdi, Beethoveni ja Brahmsi muusikat. Kolme suure helilooja kombinatsioon osutus festivali üheks põnevamaks kavaks. Avaloona kõlas Arvo Pärdi „Silhouette’i“ arhitektooniline staatilisus ühes valsiliku tantsisklevusega, seejärel mõjus Beethoveni kantaat „Merevaikus ja õnnelik sõit“ justkui alistumisena vaiksele, ent ohtlikule merele. Pärast seda kontserti tõusis ootusärevus järgmiste kontsertide ees viimse piirini.
Vaikuse võlu
Mõne kontserdi eel öeldi publikule, et aplausi ootavad esinejad alles pärast kontserdi lõppakordi. Selline korraldus jäi vaikimisi kehtima peaaegu kõigil kontsertidel ja osutus erakordselt nauditavaks. Nii oli publikus pärast iga teost tunda uute helide ootust, mis näis olevat seda suurem, mida enam oli äsja lõppenud muusikapala kuulajaid kõnetanud. Tekkis mulje katkematust muusikalisest lavastusest, kus üksikud numbrid moodustavad harmoonilise terviku. Tõnu Kaljustele tasub kiitust avaldada läbimõeldud repertuaarivaliku eest, sest Pärdi loomingu kõrvale valitud heliloojate teosed sobitusid kavadesse orgaaniliselt ega tekitanud ühegi kontserdi puhul küsimusi.
Erilise instrumentaalmuusikaelamuse sain kontserdil „Pärt & Britten“ 4. septembril Jaani kirikus, kus viiuldajad Hugo Ticciati ja Priya Mitchell, Tallinna Kammerorkester ning dirigent Tõnu Kaljuste tõid ettekandele Arvo Pärdi ja Benjamin Britteni teosed. Kammerorkestri liikmete omavaheline lavakeemia on hea kõrvale kuulata, aga ka silmale vaadata. Kavas olid mõlema helilooja märgilise tähendusega teosed, mis olid pannud aluse nende rahvusvahelisele läbimurdele. Algusest lõpuni pingestatult sügavusse laskuv „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ ja hoopis teise karakteriga, energiast pulbitsev Britteni „Variatsioonid Frank Bridge’i teemale“ juhatasid sisse õhtu kulminatsiooni – Pärdi „Tabula rasa“.
Hugo Ticciati on Eesti publiku ees nii dirigendi kui ka viiuldajana seisnud ka varem: viimati kuulsin teda möödunud sügisel Tallinna Kammerorkestri sarja „Kõrvaring“ avakontserdil. Juba toona imetlesin tema pillikõla ja tehnikat, mis tuli nüüd Jaani kirikus ühes lavapartner Priya Mitchelliga veel eriti säravalt esile. Tõele au andes ei mäletagi ma kontserti, kus publik on pärast teose lõpunootide kustumist sellises lummuses, et kuidagi ei taheta saalis valitsevat haudvaikust aplausiga murda. Võib veel ainult ette kujutada, kuivõrd mõjuv oli teose esiettekanne 1977. aastal.
Vokaali maagia
Kammerkoor Collegium Musicale astus üles koos Raschèri saksofonikvartetiga ning vaheldumisi kõlasid Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi teosed. Vokaali ja saksofonide kooslust ei kuule kontserdilaval just üleliia tihti ning selle üle võib isegi kahetsust tunda, sest Raschèri kvarteti liikmete mahlakad tämbrid sulandusid vokaaliga imeliselt. Collegium Musicalega seob saksofonikvartetti juba mitmeaastane koostöö. Kui midagi jäi kontserdil puudu, siis ehk sujuvamad üleminekud teoste vahel, et tekkinuks parem tervik. Kontserdi pealkiri „Summa“ viitab ju Pärdi samanimelisele teosele, kuid ka kahe koosseisu sümbioosile ja terviklikkusele. Siiski jäid eredalt meelde helisema Pärdi „Ja ma kuulsin hääle …“ segakoorile a cappella ning Raschèri kvarteti kõrvapaitavad Bachi muusika seaded.
Ansambli Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve) esituses õnnestus mul kuulata kaht kava. „Kanon pokajanen“, Pärdi kõige ulatuslikum a cappella kooriteos segakoorile, kõlas pisut lühendatud ja kammerlikus versioonis. Kirikuslaavikeelsele patukahetsuskaanonile loodud suurteoses allub muusika tekstile, järgides keele kõla ja nüansse. Tõtt-öelda mõjus kontserdipaik, väike ja valgusküllane Viimsi püha Jaakobi kirik, juba iseenesest Jaani kirikule vaheldusena ning Vox Clamantise väike koosseis pani Pärdi suurteose kõlama niivõrd puhtalt ja klaarilt, et tekst, mis on teoses juhtrollis, tuli väga selgelt ja nüansseeritult esile. Mis peamine: ansambel esitas mõlemal kontserdil lauldava erilise tundlikkusega, mis võlus muusikalise puhtuse, aga ka sõnumi poolest.
Ansambli teine kontserdikava koosnes kolme põlvkonna eesti heliloojate teostest. Pärdi loominguga vaheldumisi esitati Cyrillus Kreegi Taaveti laule ning õhtut alustasid ja lõpetasid Helena Tulve teosed. (Austusavaldus Kreegile oli ka igati asjakohane, kuna tänavused Kreegi päevad jäid kõigile teada põhjusel ära.) Kontserdi algus oli küllaltki ebatraditsiooniline: juba viis minutit enne seitset hakkas altari külje all kõlama Tulve „Stella matutina“ naishäältele ja ettevalmistatud klaverile, nii et viimaste saabujate sumin jäi saalis minutitega üha vaiksemaks ning kella seitsmeks saabus täielik vaikus. Teos ise jäi seetõttu pigem fooniks, kuid see oli taotluslik: on see ju ka kirjutatud kunstnik Jevgeni Zolotko teose „Asjad“ kuuenda peatüki saateks. Seevastu puudutas erakordselt meeli sufi müstiku Rumi tekstile loodud Tulve teos „I Am a River“, kus ansambliliikmete vetevooge imiteerivaist häältest moodustuv kõlamass tantsiskles lummavalt kirikumüüride vahel. Nii Pärdi kui ka Kreegi teoseid iseloomustas Vox Clamantise esituses taas erakordne selgus, ilmestatuna tummisest dünaamikast ja fraseerimisest, nii et tasus vaid silmad sulgeda ja lasta muusikal enda eest kõneleda. Sopran Jaanika Kuusiku säravad soolod lõi Jaani kiriku akustika heldelt helisema.
Pidulik lõpetus
Pärdi päevade finaal ja helilooja sünnipäevakontsert oli kohale meelitanud nii suure hulga rahvast, et juba pool tundi enne algust oli kirik publikut täis: istekohta pidi tikutulega otsima ning mõned huvilised jäid veel piletilootuses ukse taha ootama. Tõdesin, et armastatud helilooja muusikat kuulamast ei peleta ükski viirus (uksel jagati ettevaatuse huvides ka maske).
Lõppkontserdil kõlas kaks väga huvitavat teost: „Statuit ei Dominus“ ja „Beatus Petronius“ kahele segakoorile ja kahele orelile. Need on antifoonilised palad, mille esitamine eeldab spetsiifilist ruumi ja koosseisu. Kahe oreliga Jaani kirik sobib selleks: altari ees seisva Eesti Filharmoonia Kammerkoori vastas kiriku rõdul paiknes segakoor Collegium Musicale (organistid olid Ene Salumäe ja Kadri Toomoja, dirigent Tõnu Kaljuste), nii et nõnda tekkis ruumiline dialoog. Kahe vastandliku karakteriga teose vahele oli kavas paigutatud muusikaline jutustus „Cecilia, vergine romana“ Tõnis Kõrvitsa seades. Õhtu kauneima esituse eest väärib aga minu tänu sopran Maria Listra, kes soleeris kammerorkestri ees teose „L’abbé Agathon“ ettekandel. Kuigi piiratud nähtavuse tõttu mul solisti laval näha ei õnnestunud, piisas vaid kuuldeelamusest, et teose emotsioon ja varjundid kohale jõuaksid. Lisalugu „Ukuaru valss“ kõlas minoorse kava järel kergelt humoorikalt ja tõmbas ka kuulajate näo muigvele, kuid eks ole ka sobilik lõpetada sünnipäev rõõmsa noodiga.
„Pärdi muusikas on ainest, mis ei leierdu,“* on öelnud Pärdi päevade kunstiline juht Tõnu Kaljuste – ja tõsi ta on. Nii mõnegi kontserdi kuulasin Klassikaraadio vahendusel veel koduski üle, sest mõni teos puudutas eriliselt, ja neid esitusi võiks kuulata veel ja veel. On suur õnn, et saame Pärdi muusikat kuulata võrratus esituses ning veelgi suurem õnn, et tänu Nargeni festivalile on see igal sügisel võimalik nii suures mahus.
* Inna Grünfeldt, Tõnu Kaljuste: „Pärdi muusikas on ainest, mis ei leierdu.“ – Virumaa Teataja 15. VIII 2020.
Sel aastal on Eestis päikeseparkide rajamine kulgenud eriti hoogsalt, kuna on saada veel osa taastuvenergia toetusest. Päikeseenergia abil elektri tootmine on juba tavapärane viis keskkonnasõbralikult oma majapidamist elektrienergiaga varustada ning ökoloogilist jalajälge vähendada, ühtlasi on tagatud stabiilsus elektri hinnas, mis fossiilsetest kütustest toodetuna on püsivas kasvutrendis. Mitmetes riikides on nn päikeseelekter võrreldes muudest allikatest pärit elektriga juba kõige odavam. Päikeseelektri tootmist soosib ka Euroopa Komisjoni energiapoliitika, kus vesinikutehnoloogiad on tõstetud tähelepanu ja tegevuse keskpunkti. Keskkonnasõbraliku nn rohelise vesiniku tootmiseks on parimaid lahendusi päikeseelektri kasutamine elektrolüüsiks.
Teada-tuttavad räni päikesepaneelid
Päikeseenergiast elektrienergia tootmine on üks keskkonnasõbralikumaid. Eesmärk on suurendada tootmismahte teravati suurusjärguni ja selleks töötabki teadlaskond välja uudseid tehnoloogiaid ja materjale, mis avaksid tee uudsetele rakendustele. Nagu igas valdkonnas, on eesmärk välja arendada midagi uut, millel oleks võrreldes olemasolevaga lisaväärtus. Päikeseenergeetika valdkonnas on teadus- ja arendustegevus keskendatud päikeseenergia elektrienergiaks muundamise efektiivsusele, keskkonnasõbralikumatele materjalidele ja tehnoloogiatele ning uutele rakendustele. Rakendusliku külje pealt pööratakse järjest rohkem tähelepanu paneelide sobivusele meie elukeskkonda, juba on välja töötatud või väljatöötamisel ehitisintegreeritud päikesepaneelide tehnoloogiad. Päikesepaneeli efektiivsus ja kasutatava tehnoloogia keskkonnasõbralikkus sõltuvad valdavalt kasutatavatest materjalidest, kõige rohkem absorbermaterjalist, mis on päikeseelemendi põhikomponent. Nagu ehitusmaterjalina, saab ka absorbermaterjalina kasutada mitmesuguseid materjale. Mille põhjal valik tehakse ja milliseid kompromisse teadus- ja arendustöös teha tuleb?
Sobivate elektroonsete ja optiliste omadustega pooljuhtmaterjale, mida saaks kasutada päikeseelemendis absorbermaterjalina, on sadu. Esimene materjal, mis oma sobivust selleks tõestas, oli seleen. Koos transistoride arendamisega tõusis tähelepanu keskmesse räni, millel põhinevat päikeseelementi efektiivsusega 6% olid Belli labori teadlased demonstreerinud juba 1954. aastal. Räni päikesepaneele nimetatakse esimese põlvkonna päikesepaneelideks ja need on meile kõigile kättesaadavad. Mahuka teadus- ja arendustöö tulemusena on jõutud ka teoreetilisele lähedase efektiivsuseni ja paneelide märkimisväärse elueani, võimaldades meil kord paigaldatud räni päikesepaneelide abil paarkümmend aastat muretult päikeseelektrit toota ja kasutada. Ka valik ränil põhinevaid ehitisintegreeritud päikesepaneele on juba turul. Kõik on ju justkui olemas. Miks siiski olemasolevaid ränitehnoloogiaid vägagi aktiivselt edasi arendatakse ja teadlaskond veel suuremate jõududega täiesti uutel materjalidel põhinevaid tehnoloogiaid välja töötab?
Siinkohal võib tuua paralleeli autotööstusega. Autod viivad ju meid kenasti punktist A punkti B, olgu siis tegemist taskukohasema või kallima sõiduvahendiga. Meie soov on võimalikult väikeste kuludega ja võimalikult kiiresti saada punktist A punkti B ning sealjuures mitte reostada ümbritsevat elukeskkonda. Ka esteetiline pool ei ole tähtsusetu. Seepärast panustab autotööstus tohutuid summasid uute automudelite ja tehnoloogiate arendusse, viimastel aastatel jõudsalt kasvava trendina elektri- ja vesinikuautodesse. Jah, mainitud tehnoloogilised lahendused ei reosta ümbritsevat keskkonda, kui neid rakendatakse, kuid suurte tootmismahtude juures on tehnoloogial keskkonnasõbralikkuse seisukohalt suur osa kogu tootmistsüklis, algusest lõpuni. Siin on teadlastel veel palju tööd teha ja meid rõõmustab, et ka Eesti teadlased osalevad aktiivselt.
Uuem põlvkond – õhukese-kilelised päikesepaneelid
Ülal kirjeldatu kehtib ka päikeseenergeetika valdkonna kohta. Praeguseks levinud esimese põlvkonna räni-päikesepaneelide kõrvale on vaja uusi tehnoloogiaid, mis võimaldaksid vähendada energia- ja ressursikulu päikesepaneelide tootmisel ning kõrvaldada toksilisi vaheetappe, muutes paneelide tootmistsüklit keskkonnasõbralikumaks. Selle eesmärgiga arendatakse viimased paarkümmend aastat nn teise põlvkonna päikesepaneele, mida nimetatakse ka õhukesekilelisteks päikesepaneelideks. Absorbermaterjalina kasutatakse neis mitme komponendiga pooljuhtmaterjale, mille päikesekiirguse neelamisvõime on nii hea, et võrreldes räniga võimaldab kasutada sadu kordi õhemaid materjalikihte. Siit ka nimetus õhukesekilelised päikesepaneelid. Just õhukesekileliste päikesepaneelide tehnoloogiad võimaldavad tänu päikeseelementide kergusele, painduvusele ja ka võimalikule poolläbipaistvusele väga erinevaid ehitisintegreeritud rakendusi. Kõige kaugemale on tootearenduses jõutud GaAs-, Cu(In,Ga)Se2- ja CdTe-tehnoloogiaga, viimasel baseeruvad õhukesekilelised päikesepaneelid on oma tootmismahult räni järel maailmas teisel kohal.
Kõlab paljulubavalt, ometi tähendab see vaid paari protsenti kogu maailma päikesepaneelide toodangust, sest ränipaneelid moodustavad umbes 95% kogu tootmisest.
Miks siis õhukesekileliste päikesepaneelide tehnoloogiad ei ole ränitehnoloogiate kõrval konkurentsivõimelised? GaAs-päikeseelementide efektiivsus ulatub 30 protsendini, mis on kõrgem kui monokristalsel ränil baseeruvatel päikeseelementidel, mille maksimaalne efektiivsus küünib 26 protsendini. GaAs-tehnoloogia on aga väga aeglane ja kallis, mistõttu sellele kosmosetehnoloogia rakenduste kõrval laialdast kasutust ette ei ole näha. CdTe ja Cu(In,Ga)Se2 õhukesekileliste päikeseelementide efektiivsus ei jää ränipaneelidele palju alla, olles 22–23% juures. Samuti on nende tootmine ressursi- ja energiakulu poolest odavam. On kindlaks tehtud, et nimetatud õhukesekileliste päikesepaneelide tehnoloogiate süsiniku jalajälg on võrreldes monokristalse räni tehnoloogiaga kuni viis korda väiksem. Vastus küsimusele konkurentsivõime kohta peitub aga kasutatavate materjalide koostises. Nimelt sisaldavad need kas mürgiseid elemente, nt kaadmium (Cd) ja telluur (Te), või elemente, millede varud maakoores pole sugugi piiramatud: telluur, indium (In) ja gallium (Ga).
Tallinna tehnikaülikoolis uuritakse kesteriite
Meie Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi teadusrühm arendab uue põlvkonna keskkonnasõbralikke õhukesekileliste päikesepaneelide tehnoloogiaid, mis põhinevad materjalidel, mis koosnevad laialt levinud, odavatest ja mittemürgistest elementidest. Rakenduslik suund on sealjuures võetud ehitisintegreeritud päikesepaneelidele.
Üheks materjaliks, millega meie teadlased tegelevad, on maailmas arendatavatest keskkonnasõbralikest absorbermaterjalidest kõige suuremat potentsiaali näidanud kesteriidid. Kesteriidid on ühendpooljuhtmaterjalid, mis koosnevad laialt levinud odavatest elementidest vask, tsink, tina ja väävel (ja/või seleen) ehk siis ühendina Cu2ZnSn(S,Se)4. Eesmärgiks seatud suurte tootmismahtude korral ei ole ohtu, et kesteriidis sisalduvad elemendid on saja aasta pärast otsas, vajavad neid ju ka teised valdkonnad. Tallinna tehnikaülikoolis kasutame kesteriidi valmistamiseks maailmas ainulaadset monoterapulber-tehnoloogiat, mis võimaldab sünteesida kesteriiti kõrge kvaliteediga mikrokristalse pulbri kujul. Suures päikesepaneelis moodustavad absorbermaterjali mikrokristallid üliõhukese puhverkihiga kaetuna igaüks väikese päikesepatarei, mis omavahel on paralleelühenduses ning mille vahel on paneelis valgust läbilaskev polümeerikiht. Selline tehnoloogia võimaldab teha väga erinevas suuruses, eri kujuga, kergeid, painduvaid ning soovi korral ka poolläbipaistvaid päikesepaneele, mis võrreldes klassikaliste räni-päikesepaneelidega pakuvad lisavõimalusi ehitiselementidega ühendamiseks. Suurepärane, kas pole? Miks me siis neid veel poest osta ei saa? Vastus on lihtne: kesteriitidel põhinevate päikeseelementide efektiivsus ei ole nii suur, et pakkuda konkurentsi olemasolevatele õhukesekilelistele päikesepaneelidele.
Oleme kindlaks teinud, et kesteriitidel põhinevate päikeseelementide madala efektiivsuse taga on suured rekombinatsioonilised kaod – eri teid pidi kaotame liiga palju päikesekiirguse abil päikeseelemendis tekitatud voolu ja ka pinget. Põhiliselt on selles süüdi absorbermaterjalis olevad defektid – vead materjali korrapärases kristallstruktuuris. Lihtsalt seletatuna: osa aatomeid ei asetse kristallstruktuuris oma õigel kohal ning on seetõttu võimelised valgusega tekitatud laengukandjaid endale haarama nii, et need ei jõua vooluringi. Defekte esineb igas materjalis ja õnneks ei avalda nad kõik päikeseelemendi tööle kahjulikku mõju. Teadlaste ülesanne ongi kindlaks teha, millised defektid on kahjulikud ning seejärel kohandada materjali valmistamise tehnoloogiat nii, et ebasobivaid defekte ei tekiks. Mõeldes kesteriidi kui vähemalt neljast elemendist koosneva materjali peale, siis defekte võib seal olla väga suur hulk ja nende tekke juhtimine on võrdlemisi keeruline ülesanne. Selle ülesande lahendamisega tehnikaülikooli teadlased tegelevadki.
Sealjuures tuleb iga tehnoloogia väljatöötamisel teha nii mõnigi kompromiss. Näiteks kesteriidi defektstruktuuri teadlikul kujundamisel seisame küsimuse ees, kas suurema efektiivsuse nimel peaksime viima materjali sisse väikeses koguses kalleid või mürgiseid lisaelemente, kui need võimaldavad oluliselt suurendada päikeseelemendi efektiivsust. Hiljuti näitasime, et viies kesteriiti üliväikese koguse hõbedat, on võimalik kesteriidil põhineva monoterakiht päikeseelemendi efektiivsust tõsta lausa 2% võrra. Hõbe pole just odav element, vähemalt mitte mürgine. Samuti on näidatud mürgise kaadmiumi sarnast positiivset mõju efektiivsusele. Küsimus ei ole laborikatsetes üliväikeste koguste kasutamises, vaid suuremahulises tööstuses. Kas see on mõistlik? Teadlaste ülesanne peaks siiski olema leida üleskerkinud probleemile kõikvõimalikud lahendused ehk siis antud juhul on meie ülesandeks leida kesteriitses päikeseelemendis viisid rekombinatsiooniliste kadude vähendamiseks. Iga leitud lahendus võib juhatada järgmise lahenduse juurde, mis võib olla juba sobivam laiaulatuslikuks kasutamiseks. On selge, et kõik leitud lahendused ei realiseeru hiljem tehnoloogia tööstuslikus rakenduses. Eks see on nii kõigi tehnoloogiate arendusega.
Teine tulevikumaterjal – perovskiit
Hoides pöialt kesteriidile, tooksin esile veel ühe uue päikeseelemendi absorbermaterjalide grupi, millele maailm on pannud suuri lootusi. Selleks on perovskiidid, mis ilmusid tähelepanu keskmesse alles mõne aasta eest ja sööstsid väga lühikese ajaga ränipaneelidega saavutatud maksimaalse efektiivsuseni. Perovskiiti, mis nagu kesteriitki on saanud oma nimetuse teatud tüüpi kristallistruktuuri järgi, saab valmistada odavate keemiliste lahusest sadestamise meetoditega, mis võimaldaksid toota väga odavaid õhukesekilelisi päikesepaneele. Perovksiidi puhul on teadlastel lahendada kaks probleemi. Esiteks on sel organometalsel materjalil suur stabiilsuse probleem, mistõttu sellel põhinevate päikeseelementide eluiga on sel aastal suudetud viia vaid kuni kahe aastani. Teiseks on suur efektiivsus saavutatud esialgu vaid mürgist pliid sisaldavate perovskiitidega. Teadlased arendavad küll aktiivselt alternatiivseid mittemürgistel perovskiitidel põhinevaid päikeseelemente, kuid nende efektiivsus on seni palju väiksem.
Nii kesteriidid kui perovskiidid sobivad oma omadustelt ka tandem-päikesepatareidesse, mis on ehitisintegreeritud päikeseelementide tehnoloogiate väljatöötamise kõrval teine tulevikusuund. Tandem-päikeseelemendis kombineeritakse omavahel kaks erinevat absorbermaterjali, et ära kasutada suurem osa päikesekiirguse spektrist, suurendades niimoodi päikeseelementide efektiivsust võrrelduna ühel absorbermaterjalil baseeruva päikeseelemendiga. Praktikas tähendab see, et järgides säästlikku ruumikasutust on sama võimsus võimalik kätte saada palju väiksema pindalaga päikesepaneelidelt. Kui jällegi mõelda autotööstuse tulevikule, siis tandem-päikeseelementide abil võiksid päikeseelektril töötavad autod vesiniku- ja elektriautodele täiesti konkurentsi pakkuda. Praegu saadaolevad lahendused on pigem nišitooted.
Lõpetuseks vastan püstitatud küsimusele, kas meil on vaja uusi materjale ning päikeseelementide tehnoloogiaid. Vastus on: jah, muidugi on vaja. Seda selleks et suurendada päikeseenergiast kui universaalsest ammendamatust energiaallikast elektritootmise mahtusid, kasutades olemasolevatega võrreldes veelgi efektiivsemaid, keskkonnasõbralikumaid ja laialdasemate rakendusvõimalustega päikesepaneelide tehnoloogiaid.
Maarja Grossberg on Tallinna tehnikaülikooli professor, L’Oréali-UNESCO stipendiumi ,,Naised teaduses“ 2020 laureaat, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige.
Igas suurlinnas leidub eragaleriisid ja projektiruume, kus vaateakendest eemal koguneb varjuliselt kunstnike ja fännide seltskond. Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul saanud sedalaadi omaalgatused uueks normiks: tekkides ja kadudes, kutsudes osa saama privaatsemast kohtumisest kunstnike ja korraldajatega. Astuda näituseruumi, kuhu sissesaamiseks tuleb helistada galeristi telefoninumbrile, võib nõuda eneseületamist. Sedalaadi paigad osutavad eksklusiivsusele, aga ka alternatiivsusele ja sutsukesele salapäralegi.
Hoibi tillukesse, vaid kümnel ruutmeetril tegutsevasse galeriisse jõudmiseks tuleb läbida kortermaja keldribokside rägastik. Ukse avab noor jõuline galerist Lilian Hiob, kes on paljudele juba tuttav võrguraadio IDA saatest „Vitamiin K“, mida juhib koos Tallinna Kunstihoone kuraatori Siim Preimaniga. Hüpe tundmatusse tasub end ära, sest külastajale tutvustatakse väljapanekut privaatselt. Nii sain minagi privaattuuri näitusel „Katkendeid minevikust ja kihte tõelisusest“. Väikesesse isiklikku ruumi on galeriistruktuuri jäljendades kujundatud omaalgatuslik näitus, mida ilmestavad sellised märksõnad nagu protsess, vahetu kogemus, performatiivsus, lavastuslikkus ja eksperimentaalsus.
Professionaalsel kunstnikul on võimalus oma loomingut eksponeerida institutsionaalsetes näitusemajades, mille tugistruktuurid, esitlusviisid ja ka vaatajaskond on nüüdiskunsti praktikasse sisse kirjutatud. Päris algajaid aga institutsioonid oma programmi kergesti ei lase, enda tõestamiseks vajavad noored kunstnikud hüppelauana alternatiivseid prooviruume. Hoibi galerii esimese näituse korraldamise idee sündis kunstiakadeemia kahe värske õppekava, kuraatoriõppe ja kaasaegse kunsti (MACA) koostööprojektist. Kuraatoriõppe üliõpilased lõid mitmeid omaalgatuslikke platvorme, mille abil kunstiüliõpilased saaksid kohtuda oma publikuga. Positiivne on näha õppeülesande ülekasvamist tegelikkuseks. Kuraatoriõppe üliõpilased pidasid igaüks maha kolmkümmend üks kunstnikuvestlust, vestluste ja arutelude tulemusena valmisid raadiosaade, grupinäitus ning sellega kaasnenud vestlusring ja töötuba.
Omaalgatuslikud kunstiruumid võtavad tavaliselt üle institutsioonide juba sissetöötatud võtted, kuraatoriõppe üliõpilaste platvormide puhul on näiteks kasutatud galeriidele omast kunstnike esindamist, tutvustamist ning suhtekorralduslikke vahendeid. Eesti kunstiväljal võib üldisemalt märgata suundumust mitmekesistumise ja professionaliseerumise poole, kuraatoriõppe programmi kõrval tasub välja tuua Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) korraldatav galeristide meistrikoolitus. Keldrigaleriist sai aga midagi rohkemat kui lihtsalt galerii. Ühiselt kasutatava ala jagatud ruumi saab kasutada ka uurimismaterjalina, nagu seda igapäevaesemete moonutamise abil edukalt tegid Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholm. Näitusepind jäi hõljuma professionaalse galerii ja asise argiruumi vahele. Valge kuubi esteetikast tuttavad neutraalsed seinad ja hall betoonpõrand osutasid tavapärasele näitusepinnale, kuid näitusele lisandusid keldrile omased sensoorsed elamused nagu lõhnad ja helid. Kelder on tähendustest tihe, sisse astudes jääb pilk pidama punasest tellisest pliidile, mis viitab sellele, et ruumi võidi kunagi kasutada töölisklassi eluruumina. Keldrist sai pelgupaik kunstinäitamise näljas noortele, keda huvitab intiimsus, kollektiivsus ja afektiivne meeleseisund, kõnetades laiemalt enesehoole temaatikat. Trenditeadlikult orgaaniline ja käsitööle omane esteetika tekitab pinge tseremoniaalse tõsiduse ja lapsemeelse avastamisrõõmu ning mängu vahel.
Kellele on tarvis näituseruumi, mis kõigub kodu, salongi ja projektiruumi vahel? Üldistusi teha on raske, sest põhjused korterigaleriide (siinsel juhul küll spetsiifiliselt keldrigalerii) loomiseks on erinevad ning tihti on need käsitletavad ruumi haaramisena, sest iga projekti sisemist pinget ja reeglistikku saab põhjendada kuraatori valikuga. Sedalaadi ruumikogemuse eelis on kindlasti katsetamise võimalus ning ideede põrgatamist soosiv õhkkond. Hoibi näitusel puudus selgitav tekst, seda asendas dialoog vaatajaga. Külastajate kogemusest rääkides kirjeldas kuraator Lilian Hiob pikki arutelusid: „Publikuga tekkisid väga sisukad arutelud, lühemaiks külastusajaks kujunes 20 minutit, enamik külastajaid viibis näitusel umbes 40–60 minutit. Kuigi viimane ei olnud taotluslik, siis Hobi galerii formaat soodustab pikemat külastust kui lihtsalt läbijalutamine. Usun, et publik mitte ainult ei mõistnud, millest ma kuraatorina sellel näitusel räägin, vaid ka tunnetasid, mis on just selle konkreetse galeriiruumi teene.“
Hoibi avanäituse puhul teeb aga murelikuks kaasaegse kunsti sisemine sund avalduda peamiselt rahvusvahelisele publikule ja kasutada kindlat märgisüsteemi, tasalülitades siinse publiku. Minu sealviibimise ajal vaatas keldrigaleriisse vaid üks ehmunud naaber. Õhku jääb küsimus, kas näitus võidab suhestumisest kohaspetsiifilise uurimusena või peaks näitusepinda vaatlema anonüümselt mõjuva valge kuubina galeriide taustsüsteemi raames? Soovitan siiski otsida võimalusi dialoogiks siinsete elanikega, et väljapanekuga kõnetataks sotsiaalseid, fenomenoloogilisi, poliitilisi ja poeetilisi aspekte.
Hoibi esimene väljapanek oli otsekohene, üllatav ja hoogne, teosed olid väikeses ruumis maitsekalt välja pandud ning näitus moodustas läbimõeldud terviku. Õhinapõhine suhtumine tasus ennast ära, entusiasmi abil saab üles ehitada oma jälgijaskonna ja selline näitusepaik toimib ideaalse hüppelauana noortele kunstnikele ja kuraatoritele. Tegemist oli mitme tulevase koostöö esimese etteastumisega, järgmine peatükk avaneb oktoobri teisel poolel – näha saab Mariann Metsise isikunäitust.
