ühismeedia

Ugala teatri, Vanemuise ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „Peer Gynt“, tõlkijad Riina Hanso ja Paul-Eerik Rummo, dramaturg ja lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Vaiko Eplik, valguskujundaja Rene Liivamägi, koreograaf Rauno Zubko. Mängivad Martin Mill, Luule Komissarov, Aarne Soro, Janek Vadi, Riho Kütsar, Külli Reinkubjas ja Walter Stuart Isaacson ning TÜ VKA teatrikunsti XIV lennu tudengid Sander Etverk, Frida Jantson-Köstner, Liisbeth Kala, Pirte Laura Lember, Hendrik Lõhmus, Luisa Lõhmus, Siim Maran, Saamuel Pilpak, Anumai Raska, Erko Sild, Theodor Tabor, Germo Toonikus, Henri Vaikre, Johanna Vaiksoo ja Maria Valk. Esietendus 7. XI Ugala suures saalis ja 12. XI Vanemuise väikeses majas.

Ambitsiooni puudumist ei saa Karl Laumetsale küll ette heita. Tema käe all valminud Ugala, Vanemuise ja Viljandi kultuuriakadeemia ühistöö „Peer Gynt“ kannab suurlavastuse määratluse põhjendatult välja: suur on nii materjal kui ka meeskond. Ometi ei piisa loomingus ainuüksi ambitsioonist ja mastaapsest lähtekohast, püüdlused tuleb ka ellu viia. Ambitsiooni teostamise osas on lugu „Peer Gyntiga“ kahetine.

„Peer Gynt“ esietendus kaks korda: 7. XI Ugala suures saalis ja 12. XI Vanemuise väikeses majas. Kahe etenduse taseme vahel haigutas peaaegu et kuristik. Neist esimene paistis hõre ja hajali. Vajalikud komponendid olid küll kohal, ent seisid üksteisest eraldi ega suutnud luua loosse sügavust. Nappis tempot, nappis kohalolu. Ka sõnu läks kahetsusväärselt palju kaduma: kord vedas alt näitleja­tudengite diktsioon, kord tuhmistas saali akustika osatäitjate hääle. Etendust hoidis üleval visuaalne vaatemäng, mis ei saanud teosele aga üksi tähendust anda.

Õnneks osutus esmamulje petlikuks. Viis päeva hiljem paistis pilt Vanemuise saalis juba tunduvalt ühtlasem, mäng intensiivsem. Suurt infokadu enam polnud: endisi kitsaskohti silusid nii näitlejad ise kui ka väiksem saal. Tervik leidis sügavuse, millest ennist niivõrd vajaka jäi, muutus loogiliseks, sujuvaks. Küllap eeskätt põhjendab kõikuvat kvaliteeti teise aasta teatritudengite osalus, kellele on see suurteos nende esimene avalik koolitöö.

Teisalt pakuvad just tudengid Laumetsa „Peer Gynti“ kontseptsioonile tuge. Odüsseialiku eneseotsingu kõrval saab lavastuse põhimotiiviks nooruse ülistamine, mille eest vastutavadki 15 tulevast näitlejat. Noorust kujutatakse joovastava õitsenguna, noori kehi meelitavate õitena. Tugev erootiline varjund iseloomustab sestap nii mõndagi stseeni. Mõistetavast kujundist hoolimata mõjub noorte massi erotiseerimine kohati kentsakalt, pikale venides näitlejatudengite suhtes peaaegu objektistavalt.

Seejuures on Ibseni-välistes repliikides antud noortele ka subjekti staatus: tudengite suust kõlavad kord spontaansed kiidukõned, siis kirglikud pihtimused. Kord ärgitab noorus ihadele alluma ja vabastab vastutusest, siis sütitab häbi, pettumust ja vihkamist. Ühtki neist lühimanifestidest ei tasu siiski tõlgendada liiga autentselt, kõigis neis peitub mingi paisutus. Repliigiti varieerub paisutuse määr aga sedavõrd, et lõpuks pole enam selge, kas võtta neid pelga poeetilise hüperboolina, mis nooruse võimu ülistab ja ülendab, või suisa irooniana. Püüd teost nüüdisajastada on neis kõrvalepõigetes küll nähtav, ent peenekoelise näidendi keskel paistavad nad oma küsitava tähenduse ja rohmaka vormiga silma kui võõrkehad.

Martin Milli mängitud Peer Gynt tunnustab noorust teisiti: väiksema ekstaasi, aga suurema illusiooniga. Milli mängus puudub pinnapealne pulbitsemine, mida kehastab näitlejatudengite impulsiivne mass, ta põleb sügavamalt ja siiramalt. Kuigi Peeri usk oma äravalitusse ja keiserlikku saatusesse osutub lõpuks vaid illusiooniks, suudab see tõsimeelne veendumus teda vedada läbi tule ja vee, enne kui koost laguneb. Tõsi küll, noodsamad maised ihad ja süüdimatus, millest noored oma vaherepliikides räägivad, annavad jõudu juurde ka Peerile.

Peategelane suhtub neisse nooruslikesse pahedesse siiski üsna kaalutlevalt. Eriti teises vaatuses võtab Mill pärast Peeri järjekordseid eksirännakuid ikka ja jälle aja maha ning arutleb tühjal laval, üksikus valgusvihus. Nõnda kujuneb loo kangelasest ka ainus tegelane, kelle psühholoogiale vaataja päriselt ligi pääseb. Määratlus kangelasena on siin muidugi tinglik: Martin Mill ei mängi Peer Gynti tingimata kangelaseks, ei nõua endale loorbereid, vaid laseb kaasosalistel enda kõrvalgi särada.

Nõnda pääsevad kohati mõjule hoopis Janek Vadi, Aarne Soro või Riho Kütsari groteskilähedased osatäitmised. Iseäranis võimsana mõjub Kütsar bravuurse Dovre-vana rollis, kes rustikaalse trollikuninga asemel meenutab ennemini drag queen’i. Suuremad naisosad – Peeri ema Åse (Luule Komissarov) ja Solveig (Liisbeth Kala) – iseseisvat mõjuvõimu ei omanda, vaid funktsioneerivad alati Peeri teenistuses. Sellegipoolest peitub mõlema müstilises rahus ja elutarkuses midagi kütkestavat.

Solveig ilmutab oma tüünet võlu suuresti tänu Vaiko Epliku muusikalisele kujundusele: lavastuse ainsas vokaal-instrumentaalpalas kõlabki Liisbeth Kala kehastatud Solveigi malbe hääl. Kui ülejäänud muusika loob „Peer Gyntis“ tausta ja meeleolu, siis arendab Solveigi laul edasi ka karakterit ja lugu. Seejuures ei viita see tähelepanek sugugi Epliku instrumentaalmuusika tähtsusetusele lavastuses. Muusikast kujuneb nii loomulik lavastuse osa, et kui helikujundus teose finaali eel pikemalt vakka jääb, tundub vaikus otsekui kõrva karjuvat.

Samamoodi vaibub siis Rauno Zubko seatud liikumine. Endised puusanõksud ja sõrmenipsud asenduvad letargilise lohisemisega. Kristjan Suitsu stsenograafiast ja Rene Liivamäe valgusest kaovad dünaamilised toonid, energiaküllasest õitsemisest saab ootamatu öökülm, härmatis ja närbumine. Näitlejatudengite näod tõmbuvad koolnukaameks, kivistuvad valge savi sees nagu viimses kangestuses.

Äkitselt hakkab uuesti kõrvu kaikuma aga Solveigi laul, härmatanud elu pääseb paisu tagant lahti. Tantsijad Walter Stuart Isaacson ja Külli Reinkubjas täidavad lava taas liikumisega, mis õrna niidina ennist lavastusse põimus. Nende tundlikult otsingulised ja ihalevad kehad tõusid esile ka viivulistes ilmumistes, rääkimata siis pikemast võrgutusnumbrist ehk Anitra tantsust, mille ainulaadne koreograafia pärineb suurmeister Ida Urbeli 61 aasta tagusest „Peer Gyntist“.

Kui 1959. aasta „Peer Gynti“ peetakse lavastaja suurimaks õnnestumiseks, pole ka 2020. aasta „Peer Gynt“ sellest määratlusest lootusetult kaugel. Esiotsa kõikuvast sooritusest hoolimata märgib „Peer Gynt“ Laumetsa lavastajateel uut astet, kus aegumatu traditsioon põimub nüüdisaegsete riskidega. Suurejoonelise vaatemängu tagant paistab lavastaja suur visioon, nüansirohke kontseptsiooni vahelt tema detailitäpsus. Õnnestumispotentsiaal on olemas.

Vanemuise teatris puhuvad praegu muutuste tuuled: üle aasta on ametis olnud uus teatrijuht Kristiina Alliksaar, mõne kuu uus muusikajuht Risto Joost, Vanemuise draamatrupiga on liitunud viis uut lavakunstikooli lõpetanut. Seega on ehk paslik heita (taas) pilk Vanemuise draamaosa minevikku, kõneleda olevikust ja mõtiskleda tuleviku üle.

Oktoobris avalikustatud 2019. aasta teatristatistika järgi oli Vanemuine Eesti teine kõige külastatum teater (152 601 külastust, millest 64 453 sõnateatris), kelle repertuaaris oli 52 lavastust (sh 23 sõnalavastust), millega anti 514 etendust (neist 282 kuuluvad sõnateatri alla).¹

Draamaharu seis ja väljavaade. Loomulikult on 2020. aastal lahti rullunud sündmused mõjutanud kõike ja kõiki: mitmed plaanid, ideed, visioonid ja soovid on jäetud tagaplaanile ning üsna paradoksaalselt on esile kerkinud Tartu kui 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna moto „Ellujäämise kunstid“ (loodushoidlikuma keskkonna saavutamine on küll asendunud finantsilise stabiilsuse jahtimisega). Nii mitmegi majandus- ning poliitikavaatleja suust on seejuures kõlanud väide, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Tõepõhi on sellel muidugi all. Kui tahta nii suurt struktuuri nagu Vanemuine mingiski suunas kõigutada, peab aga arvestama aastate, mitte kuudega. Seepärast ei tohiks olla praegune raske aeg kuigi asjakohane muutustevastane argument.

Milline on Vanemuise teatri draamaharu seis ja väljavaade? Nii küsiti neli aastat tagasi Vanemuise enese korraldatud konverentsil.² Mõned nopped.

Margus Mikomägi: „Riiklikult rahastatavates teatrites kipub asi minema rosoljeks – need tahavad pakkuda kõigile midagi. Igal teatril peaks tekkima mingisugune oma nägu, igal teatril peaks olema ajada oma asi. Vanemuisel täna oma nägu ei ole.“

Luule Epner: „Viimastel aegadel ei ole Vanemuise nägu väga selge, vaid on kuidagi hägune, tema omapära määratleda on raske.“

Aime Unt: „Mitu aastat tagasi tulid Vanemuisesse lavakunstikooli lõpetajad mitmekesi koos ja tekkis lootus, et nüüd hakkavad panema, ja siis nad vajusid ära. Läks natuke aega mööda ja jälle tuli neid mitmekesi koos ja tekkis jällegi lootus, et nüüd hakkavad panema, ja siis nad vajusid jälle ära. Mis toimub?“

Nagu mainitud, on nüüd Vanemuise trupiga liitunud taas viis uut lavakunstikooli lõpetanut. Kas on lootust, et muutuste tuuled hakkavad teatrikoridorides valjemalt vilisema ning värske veri lükkab rutiini vajunud terviksüsteemi käima? Pigem ei.

Veelgi suurema hämmastusega loen aga Noor-Eesti välja antud „Teatriraamatut“ (1913), kus literaat ja kriitik Bernhard Linde kirjutab (lk 84): „Vanemuise repertuaarile oleme kuivust, ühekülgsust ette heitnud. Siin on ehk sihikindlusega, kui mitte, – ja ma kardan seda, – rutiiniga tegemist; see sihikindlus lubab kas koguni harva ehk pea mitte sugugi täiesti kunstiväärtuslise tüki ettekandmist, aga ei lase kunagi ka mitte täitsa alaväärtuslist tükki näitelavale. Ühe sõnaga: see sihikindlus liigub sihikindlalt keskpärasuse rööbastes.“

Keskpärasuse rööpad. Siiski-siiski, hüüab nii mõnigi (teatri)kriitik, juhtides minu pilgu Vanemuise teatri edule Eesti teatri aastaauhindade jaotamisel. Ei saa kuidagi mööda vaadata Priit Strandbergi „Naiste koolist“, mis pälvis sel aastal lavastajaauhinna nominatsiooni, rääkimata eelmise aasta lausa kahest nominatsioonist eelmainitud kategoorias (Andres Noormetsa „Midagi tõelist“ ja võitjaks kuulutatud Karl Laumetsa „Kalevipoeg“) ning mitmest näitlejaauhinnast. Samuti leiab teatriaastat kokku võtvast (ja teataval viisil hindavast) Teater. Muusika. Kino teatriankeedist viimastel aastatel ohtralt Vanemuise nime.

Seega olen nõus, et Vanemuise kriisist rääkida oleks ülekohtune. Draamaosa pealiku Tiit Palu juhtimise all on teater tõesti liikunud üsna stabiilsetel (keskpärasuse) rööbastel, pakkunud vaatamist kõigile sihtgruppidele ning rahuldanud nii kunstisnoobi kui ka komöödialembese vaataja iha. Seda Eesti ühelt suuremalt teatrilt võibki eeldada. Ometi võiks Eesti suurima masinavärgiga teatrilt eeldada ka selgemat kunstilist visiooni (nägu?) ning tahet arendada „põhieesmärgi“ kõrval uut kunstikeelt, katsetada, eksperimenteerida.

Taas kõlavad ilmselt hääled, mis hüüavad, et Vanemuises ju tehakse järjepidevalt eksperimente. Sadamateatris on esietendunud mitmedki katsetused, olgu nimetatud Sander Puki „Estoplast“ (2014), Mehis Pihla „Ilus on noorelt“ (2016) või Andres Noormetsa „go neo und romantix“ (2015). Tõenäoliselt leiab katsetuslikke elemente muudestki lavatöödest. Ometi on kõik need eksperimendid olnud juhuslikud, üksiküritajate katsetused, mitte järjepideva kunstilise visiooni elluviimine, ühe lavastaja (või trupi) otsing. Jääb mulje, et Vanemuises üritatakse pigem täita kinnitatud arengukava, vastata kriitikale ning näidata, et midagi ju tehakse, tehes tegelikult nii vähe kui võimalik.

Sadamateatri ajalugu. Mida siis teha? Vanemuisel on kasutada kolm teatrimaja, peale nende tehakse aktiivselt koostööd Teatri Koduga, kus etenduvad mitmed lastelavastused. Kui Vanemuise suur ning väike maja on klassikalise Itaalia tüüpi karplavaga (suur portaal eendub saali), siis Sadamateater on black box, mida on võimalik diagonaale-vertikaale-horisontaale mööda ümber tõsta. Seepärast pöörasingi oma pilgu ja mõtted just selle teatrimaja suunas.

Kaevudes Sadamateateri ajalukku, avastasin üllatusega, et Sadamateater toimiski algusaastatel üsna iseseisvalt, selge suunitlusega eksperimentaalsema teatri poole. Esimene kuraator Margit Roosaar (ta lahkus küll ametist üsna pea) on sõnanud 2001. aastal enne Sadamateatri avamist: „Siin majas võiksid käima hakata tudengid ja kõik need inimesed, kes on huvitatud eksperimentaalse loomuga asjadest.“³ Veelgi tugevamalt kuulutatakse uut algust Eesti Päevalehes: „Vanemuise teater lubab, et uus teatrisaal on rutiinivaba ja nii sisu kui disaini poolest revolutsiooniline.“⁴

Miks selles suunas omal ajal kuigi pikalt ei jätkatud, on omaette küsimus. Ehk oli asi selge kunstilise programmi (ja kunstilise juhi) puudumises, kui Sadamateatrit vedas üksinda Viljar Pohhomov,⁵ samuti keskendumine kõigele muule kui teatrile. Tookordne ebaõnnestumine ei välista aga kuidagi uut algust.

Eksperimentaallava. Miks ei võiks Vanemuine Sadamateatri oma kehandist selgemalt eraldada, määrata-vaielda selgeks finantsilised ja organisatoorsed piirid ning kuulutada välja kunstilise juhi konkurssi? Sakala 3 teatrimaja konkurss tõestas ilmekalt, et Eestis on küllaga huvitavaid tegijaid, kes loodavadki ehk suurema organisatsiooni varju all saavutada mõningase stabiilsuse.

Eksperimentaallava loomise üleskutse on eelmainitud konverentsil teinud ka Madli Pesti: „Eksperimentaallava võiks olla teostatav, kui teatril on soov mitmekesisust hoida ja arendada. Vanemuise draamarepertuaaris on mitmekesisust, aga seda tuleks arendada ja hoida, teha veelgi eksperimentaalsemaid lavastusi kui näiteks „Estoplast“. [—] Eksperimentaallava oleks Vanemuise üks nägu.“⁶

Veelgi suurema üllatusega lugesin hiljutist Eesti Draamateatri ajalehte, kus kunstiline juht Hendrik Toompere jr sõnab: „On üks teema, millega ma tahaksin tulevikus veel tegeleda. Mujal maailmas on suuremate rahvusteatrite kõrval ja küljes väiksemaid rakukesi, kes tegelevad puhtalt eksperimentaalsemate teatrivormidega. Praktika on näidanud, et alternatiivne teater vajab üldjuhul ka alternatiivset ruumi ja keskkonda, kuid nad vajaksid ka tehnilist ja administratiivset tuge. Me saaksime seda pakkuda. National Theatre Londonis ja teised maailma suured näitavad, et see on toimiv mudel ning rikastab oluliselt ka seda, millist teatrit n-ö peamajas tehakse. Kõik võidaks. Kui muidu on meie repertuaar väga lai ja mitmekülgne, siis julgelt eksperimentaalse suunaga on veel tööd teha.“⁷ Miks pole Vanemuine oma ainukordset (juba olemas!) võimalust ära kasutanud ning selgemalt oma tegevust selles vallas mõtestanud, suunanud, kontseptualiseerinud?

Ka kontekst Sadamateatri ümbersünni tarvis on praegu igati sobiv. Tartus on puudu selge kunstilise taotlusega teater, kus huvitutaks peale lavastuste ka kunstikeele arendamisest, teooriast, teatri rolli ja olemuse mõtestamisest. Tartu Uus teater on siinkohal muidugi tänuväärne erand, kus mitmedki omapärase teatrikeelega tegijad on peavarju leidnud (Kadri Noormets, Renate Keerd).

Siiski vääriks Tartu veel ühte eksperimentaalselt kunstikeskust, midagi revolutsioonilist, mis oleks sünkroonis Tartu energiast pulbitseva tudengihingega ning pakuks ülikooli teatriteadlastele kodulinnas tegevust (pidevalt Tallinna sõita on üsna tüütu!). Märkimata ei saa jätta ka Sadamateatri lohutut ümbrust (seejuures on tegu väga huvitava asukohaga), mis vääriks uut sisu ja selget kontseptsiooni. Loodetavasti jõuab ka Tartu linnavõim peatselt sealse kaldapealse renoveerimiseni.⁸

Usun, et XXI sajandil võiks küsimus teatri ja linnaruumi ühendamisest, teatri(maja) kui kunstikeskuse sümboolsest tähendusest olla igati relevantne. Kuidas siduda üsna näotu Sadamateatri hoone sealse keskkonnaga? Kas ehk Sadamateater oleks koht, mis suudaks ulatada käe Annelinna ning kõnetada tartlast mingil teisel tasandil, selmet keskklassi meelelahutuspaigana?

Loomulikult on ajad praegu ärevad, tõenäoliselt tabab kõiki teatreid suurem või väiksem muutuste laine. Muutusi tehes tasub aga alati silme ees hoida kaugemat tulevikuhorisonti, kust loodetavasti paistab ühel hetkel uus, särav ja värviküllane postkoroona koidik. See, milliste mõtete ja plaanidega sellesse koidikusse sammuda, tuleb aga juba praegu paika panna.

Lõpetuseks aga taas üks Bernhard Linde mõte, mida võiks pidevalt kusagil oimusagarates endaga kaasas kanda (lk 98): „Kõik on võimalik, kui aga on lõikavat, läbilöövat, kestvat ja püsivat kunsti vaimustust, mis meid üle kõrguste ja kauguste kannab Kunglasse. Jah, kui aga kunsti vaimustus ei puudu!“

1 Vt https://statistika.teater.ee/stat/stat

2 Raimu Hanson, Vanemuine otsis draamale uut nägu. – Tartu Postimees 12. V 2016.

3 Aigi Viira, Sadamateatri eesotsas on kaks juhti korraga. – Tartu Postimees 21. VIII 2001.

4 Riina Oruaas, Tartu Sadamateater lubab publikule enneolematuid teatrielamusi. – Eesti Päevaleht 1. X 2001.

5 Anu Mõistlik, Sadamateatri juht töötas pausita kaks ööpäeva. – Tartu Postimees 18. VII 2002.

6 Raimu Hanson, Vanemuine otsis draamale uut nägu.

7 Mehis Pihla, Sajand täis draamat. Intervjuu teatrijuhtidega. – ERRi kultuuriportaal 12. X 2020.

8 Vt https://www.tartu.ee/sites/default/files/uploads/Arhitektuur_ja_ehitus/Arhitektuur/ 1603ES_KALLASRAJA%20KERGLIIKLUSTEE%20ESKIIS_2016-08-25%20(1).pdf

Eesti Noorsooteatris esietendub 29. novembril Ott Aardami autorilavastus „Jääpüük“, milles räägitakse imedest ja imedesse uskumisest. Loo tegelasteks on kaks venda, õde ja vanaisa. Lapsed on saanud täiskasvanuks ning tuleb võtta vastu otsus, mida teha vanaisa kunagise koduga. Õde-vendi seob kohaga palju imelist, eriti üks talvine seiklus. Sukeldudes meenutustesse, rullub publiku ees lahti lapselikust uudishimust tõukunud katsumus, mis on jäänud seiklejaid saatma kogu eluks.

Koguperelavastuse kunstnik on Kristel Maamägi, helilooja ja muusikaline kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Rene Liivamägi, liikumisjuht Hanna Junti.

Kas lastele tuleb kirjutada ja lavastada kuidagi teistmoodi kui täiskasvanutele?

Eks sihtrühma tuleb muidugi silmas pidada. Ent loomeprotsessi osas on nii, et autor kirjutab ikkagi sellest, mis teda ennast puudutab. Teistpidi oleks keeruline: kui üritada välja mõelda lugu, mis eeldatavasti võiks sihtrühmale meeldida ja seejuures autorit ennast üldse ei käivita, siis nii see ilmselt ei toimi. Kindlasti on „Jääpüügis“ kohti, mida lapsed ei taba ja mida nokivad vaid täiskasvanud, ent kogupereloo puhul ongi tore, kui igas vanuses vaataja leiab oma.

Lapsed on mürgeldamismaiad ja põnevuse peal väljas. Kas seiklused on lastelavastuse hädavajalik osa?

Heal juhul võib seiklusi leida ka täiskasvanute teatrist, see võiks olla lavastuse põhikomponentide seas. Loomulikult laste seiklus ja täiskasvanute seiklus erinevad üksteistest ning laste puhul tuleb tõesti jälgida, kuidas mingitel teemadel kõnelda, kuidas hoida ülal põnevust ja seekaudu tähelepanu. Mängulisus on tähtis küll.

„Jääpüük“ on lugu imedesse uskumisest. Miks lastel tuleb uskumine palju paremini välja ning täiskasvanuks saades see anne taandareneb?

Kasvamisprotsess sisaldab palju seda, kuidas asjadest tuleb aru saada ja mis mida tähendab. Lastel on need tõlgendused kõik veel lahti – neile võib puu otsast langev leht tunduda ka imena. Lapsed lähevad oma mängu ja kujutlusse palju tugevamini sisse kui täiskasvanud. Paljud täiskasvanud on minetanud usu imedesse vajadusest kontrollida oma maailma ja iga olukorda ise ning kinnitada endale, et nad saavad iseseisvalt hakkama.

Joont mängu ja tõelise vahele tõmmata on keeruline, kujuteldav pool mõjutab inimeste käitumist isegi rohkem, kui nad seda tunnistada tahavad. Kas või praegusel koroonaajal on hirm ja kujutlus, mis käitumist määravad, tegelikkusega väga sassis.

Miks käiakse kalal? Kuidas sina suhtud kalastamisse?

Ma käin kalal küll. Natuke sellepärast, et lapsed on sellises vanuses ja tahavad minna, ent käiksin niigi. Kalalkäik on hea põhjus minna loodusesse. Kui praeguse aja inimene tahab kõike kontrollida, ootab, et keskkond tema ümber oleks timmitav, siis kalale ja üldse loodusesse minnes peab ta sellest loobuma: kunagi ei tea, milline kala õnge otsa tuleb, ja kas üldse tuleb – seda ei saa timmida.

Kalapüük annab hea ümberlülituse, pakub rohkem kui tavaline jalutuskäik. Teinekord, kui olen otsustanud minna niisama loodust nautima, siis olen olnud hädas, et miks ma nüüd ei naudi piisvalt. Kala püüdes aga keskendun kalapüügile ja loodus on samuti ümber, mistõttu ei jää aega nautimiskohustusele mõtlemiseks. Loomulikult pakub kalapüük ka hasarti. Tore on kala saada, aga mida vanemaks saan, seda rohkem on rõõmu ka kalalkäigust, kui kala üldse ei näkka.

Kui suur on sinu püütud suurim kala?

Viljandi järvest olen püüdnud kolme-neljakilose haugi. Jäin seetõttu Taago Tubina lavastuse proovi hiljaks, sest ei jõudnud järve teisest otsast õigeks ajaks tagasi aerutada. Aga nagu kalameestel ikka, on ka minu tegelikult kõige suurem kala otsast ära läinud.

Milline on sinu kui väljastpoolt tulnud lavastaja seisukoht, et Nukuteater muutis hiljuti oma nime Eesti Noorsooteatriks?

Ma ei saa selle poleemikaga kaasa minna. Olen näinud seda teatrit nüüd seestpoolt ja veendunud, et tegemist on vägevas vormis meeskonnaga, kes tegutseb heas loomingulises tuules. Kui nemad tunnevad, et nad tahavad nimetada ennast Eesti Noorsooteatriks, sest see peegeldab täpsemalt nende tegemisi, siis minul sellega probleemi pole.