ühismeedia

  • Aasta muusik laulis stuudio koduseks

    ERRi aasta muusikuks valitud Mari Kalkuni stuudiokontsert 13. I Eesti Raadio 1. stuudios. Kontserti saab vaadata ERRi kultuuriportaalis: https://kultuur.err.ee/1608073168/vaata-uuesti-aasta-muusik-2020-stuudiokontsert.

    Mari Kalkun on muusik, kes oma ehedusega küündib praegusel ajajärgul eriti hästi esile. Pseudospirituaalses õhkkonnas, kus on isehakanud selgeltnägijaid ja plastmasskristallidest energiat imevaid elustiilitreenereid, tuleb eriti ehedalt esile naine, kes ei üritagi ennast ehtida võõraste sulgede ega trendika ökovaimsusega. Mari Kalkun on vaimne ilma igasuguse sügavusele pretendeeriva lobata ning tabab minimalistlike vahenditega ajavaimu essentsi, luues ühtlasi poeetilise keskkonna.

    Mari Kalkuni loomingu keskmes on esivanemad, perekond, loodus ja mäletamine – just täpselt sellised intiimsed tundelised teemad, mida alati ehk ei sobigi tuua sadade inimeste ette. Huvitaval kombel suudavadki just sooloartistid pakkuda veebikontsertide kaudu reaalse kontserdiga peaaegu samaväärse või heas mõttes isegi pisut teistmoodi elamuse. Tühjalt kajavas saalis rabelev suur bänd mõjub millegipärast õõnsalt.

    Selles mõttes oli võimsa produktsiooniga virtuaalkontsertide üleilmne proovi­kivi maailma edukaima virtuaalbändi ja hiljuti suurepärase kauamängiva välja andnud Gorillaze detsembrikuus kolme maailmajao ning ajavööndi jaoks antud kontsert „Song Machine Live from Kong“. Bändil oli toeks 14-liikmeline saateansambel, reaalsed ja virtuaalsed külalised ning ligi sajaliikmeline taustameeskond, kuid tulemus jäi kahvatuks ja nukraks, otsekui püüaks keegi ihuüksi keldris mooside ja talvekartulite vahel korraldada hirmkallist ilutulestikku.

    Sooloartisti kontsert loob aga omalaadse vahetu efekti ka läbi internetikaablite ning tekitab ego upitava illusiooni, et muusik laulab ja mängib ainult sinule ning otsib läbi kaamerasilma ja kümnete lahutavate kilomeetrite kiuste just nimelt sinu pilku. Näib, et Mari Kalkunil on loomupärane kadestamisväärt anne saavutada kontakt nii kauge ja nähtamatu publikuga kui ka esivanemate ning möödunud kaugete aegadega.

    Võrumaal elav Mari Kalkun ei ole pühapäevamaalane – maa on tema argipäeva kuningriik ja loomulik keskkond. Küllap on just selline ehedus põhjus, miks tema looming on hästi vastu võetud ka võõrastel maadel ja kultuurides. Rahvusvahelise haarde saavutamiseks ei ole mõtet proovida teha sama, mida teised. Rahvusvahelise haarde saavutamiseks tuleb olla lihtsalt juurte juures, tüütute pooside ja võltsvagaduseta.

    Küllap on see ka üks põhjus, miks rahvus­ringhäälingu toimetajad otsustasid anda aasta muusiku tiitli tänavu just temale. Mari Kalkun on esimene nii otseselt ja vahetult pärimuskultuuriga seotud laureaat. Värske tiitliomanik on heas seltskonnas: varem on aasta muusikuks valitud näiteks Paavo Järvi (2012), Ivo Linna (2009), Rein Rannap (2002), Tõnu Kaljuste (1998), Erkki-Sven Tüür (1996), Valter Ojakäär (1993), Alo Mattiisen (1988) ja Kalle Randalu (1982).

    Mari Kalkun on esimene nii otseselt ja vahetult pärimuskultuuriga seotud ERRi aasta muusiku auhinna laureaat.

    Kontserdistuudio sisekujundus oli minimalistlik ning temaatiline: lambanahaga kaetud leentool, triibuline vaip ja petrooleumilamp. Sobivatesse ja vahel ka kaamerasilma pisut segavatesse sobimatutesse nurkadesse oli helde käega paigutatud kõrkjaid. Tuules mõtlikult heljuvad suures plaanis filmitud kõrkjad olid ja on siiamaani sügavusele pretendeerivate kodumaiste tele- ja mängu­filmide lahutamatu osa. Raske öelda, kas tegemist oli pisikese iroonia või lihtsalt pihku sattunud maalähedase dekoratsiooniga. Teisalt – kõrkjates on tõesti midagi ajastuülest.

    Omamoodi best-of-kontserdi repertuaar hõlmas Mari Kalkuni seni ilmunud albumite läbilõiget. Mitme palaga oli esindatud seni viimane, koroonakevadel valminud „Õunaaia album“. Albumi toeks valmis ka suurepärane kontsertsalvestis „Õunaaia album live“, mis oli videosse püütud lauljatari koduaias õunapuude õitsemise ajal. Selles kontsertsalvestises on perfektselt kokku võetud ehedus ja kodususefaktor, kevade hõngust ja õite lõhna oli peaaegu füüsiliselt tunda! Puust meisterdatud alusele paigutatud klaver, pisut metsistunud, kuid seda ilusam aed. Vabalt kasvav rohi, mida ei piinata iga kolme päeva tagant muruniiduki teradega. See oli suurepärane kombinatsioon värskusest ja õnnest, millele tuleb konteksti mõistmiseks kindlasti juurde lisada ohtliku viiruse jäine hingus, mis on harjumuspärase maailma uppi löönud.

    Raadiomaja esimeses stuudios aasta esimesel kuul ja keset pandeemia teist lainet ei ole teadagi võimalik sellist maksimumilähedast ehedust saavutada, aga kodune ja hubane oli see sellegipoolest. Tegemist oli osalt kontserdi, osalt tseremooniaga, mille juurde kuulusid kohustuslikult nii auhinna üleandmine kui ka lühiintervjuu keset kontserti. See viimane oli kindlasti päevakohane ja traditsiooniline, kuid kippus kontserdi tervikpilti tarbetult hakkima. Milleks teha esinemises paus ja uurida, mida artist oma muusikaga õieti öelda tahab?

    Mari Kalkun on olnud eestlaulja kultuuriettevõtmistel, esinenud solistina koos kooride ja sümfooniaorkestriga ning tema laulud on kõlanud laulu- ja tantsupeol. Sageli võru keeles esineva Mari Kalkuni kaaslased olid seekord kandled, klaver, akordion ja luuper ning sõna ja muusika vägi. Küllap tasub siinkohal meenutada, et kuigi Mari Kalkun kasutab inspiratsioonilättena vahel ka otsest pärimust, on enamik tema repertuaarist siiski puhas autorilooming.

    Mitte et muusiku ülesandeks peaks ilmtingimata peale ajavaimu tunnetamise ja rikastamise olema ka sotsiaalne aktiivsus, kuid pisut kummastav on kohaliku popiskeene reeglipärane hedonism ja loidus ajakriitiliste teemade suhtes, rääkimata püüdlustest olla omalaadne kultuurimajakas, kes valab sotsiaalkriitika oma muusikasse. Mari Kalkun on üks nendest vähestest söakatest, kes ütleb oma arvamuse välja. Tema ja Kristiina Ehini koostöös valminud looga „Hädaabikõne peaministrile“ astuti välja Eesti Rahvaluule Arhiivi töö jätkumise eest ja see saavutas laia kõlapinna.

    Mari Kalkuni delikaatse, kuid ometi sügava maailmatunnetuse ühe kaunima kinnituse andsid selle minikontserdi kaks lõpupala, mõlemad pärit albumilt „Ilmamõtsan“ (2017). Need olid sujuvalt liidetud tervikuks, kus põimusid ärasaatmine ja sünnipäev. Esimene pool, „Lumeuni“, oli pühendatud lahkunud isale, teine tütrekese sünnipäevaks. Elu on loodud ringi käima ja jääb ringi käima, peapööritust sellest ringlemisest tuleb vältida. Mari Kalkunil on see õnnestunud.

  • Tõlkevõistlusega otsitakse uusi eesti kirjanduse tõlkijaid

    Toronto Väliseesti Muuseum (Vemu) on kuulutanud koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Teabekeskusega välja tõlkevõistluse leidmaks uusi ilukirjanduse tõlkijaid eesti keelest inglise keelde.

    Osaleda võivad kõik, kellel pole varem ilmunud ühtegi tõlkeraamatut. Võistlusega soovitakse innustada keelehuvilisi väliseestlasi emakeelde süvenema ning ühtlasi kasutama oma head inglise keele oskust. Osalema on oodatud ka eesti keelt valdavad mitte-eestlased, kes on huvitatud eesti kirjanduse vahendamisest inglise keelde.

    Tõlkida tuleb kaks etteantud proosa­teksti (mõlemad): Jürgen Rooste „Astrid Lindgreni surm“ ja Mehis Heinsaare „Rändaja õnn“. Tekstid leiab Vemu veebilehelt (vemu.ca).

    Võistlustööde esitamise tähtaeg on 31. märts 2021.

    Võistlustööd palutakse saata e-aadressil piret.noorhani@vemu.ca või postiaadressil Väliseesti Muuseum, 310 Bloor St. W., Toronto ON M5S 1W4, Canada.

    Võistlustöö palutakse varustada märgusõnaga. Tõlkija nime jm isikuandmeid ei ole seega vaja tõlkele lisada. Tõlkija nimi, e-aadress, kodune aadress ja telefoninumber palutakse saata eraldi kirjaga.

    Kolmeliikmeline žürii kuulutab võitjad välja aprilli lõpuks. Auhinnaks on avaldamisvõimalus ajakirjas Estonian Literary Magazine ja reisi­stipendium osalemaks juuni keskel Eestis aset leidval tõlkijate seminaril.

  • Tuttava linna tuled – Tapa ei tapa, vaid teeb tugevaks ja rõõmsaks

    Sall on vaja korralikult kaela siduda. Jahe tuul on armutu. Kõrvaklappidest kostub Alfa Misti album „Antiphon“.

    Mööda Pikka tänavat Tapa keskväljaku poole jalutades möödun kahekorruselistest värvilistest majadest, mis külalised rõõmsates värvides vastu võtavad. Tapa on kasvanud laiusesse, mitte kõrgusesse. See annab turvalise tunde: linn ei ole meist üle, vaid on koos oma inimestega.

    Tapa on minu meelest müstiline koht. Sellega on seotud palju nalju, nagu anekdoot ajalehest Tapa Kommunist (tegelikult pole seesugust kunagi ilmunud) või suunaviit „Tapa–Loobu“. Muuseas, on kasutusel ka väljend „no nii, suu on kinni nagu Tapa ülesõit“, kui keegi enam midagi vastu ei oska öelda. Mäletan lugematuid kordi lapsepõlvest, kui mulle maalt tagasi sõites selle ülesõidu tõkkepuu taga tundus, et me ei jõuagi sama päeva õhtuks koju. Mõnus ja rahulik Tapa on mu kodu ka praegu.

    Samm aeglustub automaatselt, kui jõuan keskväljakule. Hingetõmbepaus. Siit on minna nii mitmesse suunda. Võib siirduda elumajade rajooni, kus kõndides arvad, et saad aimu nende aiaga ümbritsetud majade siseilmast. Või jätkata jalutuskäiku hoopis Pikal tänaval ja võtta suund kergliiklusteele? Minna tagasi sinna, kust tulin – rahvakeeli teisele poole raudteed?

    Sean sammud muusika- ja kunstikooli poole. Juba kaugelt tunnetan selle maja loomingulisust, aga ka distsipliini ja harjutamise aurat. Isegi praegu on ühes aknas valgus: keegi mängib klaverit. Selles majas õppisin ka mina rääkima muusika keelt – nii oluline keel, mida osata! Siit majast tuleb helivärve ja muusika lõhna!

    Tapa aasta suursündmus on vorstifestival, mis põimub Tapa linna päevadega. Tantsutrupp Panter esinemishoos.

    Muusikakooli taga on suur plats … tähendab … alates 2011. aastast on Tapa Eesti vorstipealinn. Seda peab ka vastavalt tähistama! Selsamal platsil. Mmm… grillilõhn, tunned? Aasta suursündmus vorstifestival põimub Tapa linna päevadega: laat, kodukohvikud, õhtune kontsert, takistusjooksuvõistlus „Battle for Tapa“ ehk „Lahing Tapa eest“, näitused … Oh, seest läks kohe soojaks, suvi tuli kehasse.

    Kõnnin rahulikus tempos, tuttavad sõidavad mööda. Lehvitame. Kuidas siis veel? Kolm muusikapala hiljem jõuan rajale, mis äratab palju tundeid ja mälupilte. Tapa gümnaasiumist möödudes meenub mulle oluline fakt, et seal tegutseb siiani aktiivselt Eesti vanim kooliraadio Sõlm.

    Kohe, kohe, paar sammu veel, ja ees terendab Tapa kultuurikoda, äsja renoveeritud kultuurimeka, mille olemasoluta ei kujuta siinset elu ettegi. Mind on alati kohutavalt rõõmsaks teinud Tapa kultuurielu ja linnarahva koos toimetamine. Olen seda alati mujal elades taga igatsenud. Uhkusega räägin meie linnaorkestrist, mille kontserdid on alati nii meeleolukad ja nii mitmete lisalugudega, et keegi ei tea kunagi, millal see lõpp päriselt käes on – keegi ei ootagi seda. Käed on veel järgmisel päevalgi plaksutamisest valusad. Praegu kõndideski hakkasid käed surisema. Kehamälu! Ja laulukoorid oma vahvate seltskondadega suudavad alati oma repertuaariga üllatada ja liigutada. Ning rahvatantsijad on garanteerinud selle, et igal peol saab jalga keerutada mehega, kes päriselt ka väga hästi tantsida oskab!

    Külm hakkab, aga enne kui kodu poole tagasi keeran, tahan silma vaadata Tapa raudteejaamale, linna uhkusele ja südamevalu põhjustajale, mis hiilgab oma suuruses, aga ka oma murtuses ja üksinduses suure roosa koguna. See on kui värav Tapa ja teiste maailmade vahel. Huvitav, mis mõtetega inimesed siit lahkuvad? Kui paljud rongi pealt tulijad ka siia paigale jäävad? Mõtlen sageli, kui paljud siit raudteesõlmest läbi on sõitnud ja midagi endast maha jätnud. Ja kas see kõik on siia jäänud või iga rongiga kaasa võetud?

    Möödun veel Tapa Pitsakohvikust, kuhu sisse vaadates on näha rõõmsaid nägusid, nii kohalikke kui ka liitlasvägede sõdureid, kes on jõudnud siia linna, mille nimi paneb tõlgituna välismaalased alati silmi pööritama. Välismaine hõng on toonud väikelinna värskust ja uut hingamist – erinevus rikastab. Ja kas üldse erineme? Ei teagi, kui mitmete Eesti linnade elanikud saavad öelda, et peale eesti või vene keele kuulevad nad poejärjekorras ka näiteks inglise või prantsuse keelt? Vokaalne sädelus. Helide sümbioos. Ja meil on võimalus selle sees elada!

    Olen kodus tagasi. Tuur polnud teab mis pikk, aga näha ja märgata sai mõndagi. Ja igale poole täna ei jõudnudki.

    Taban end mõttelt: kui irooniline, et mina just nüüd seda artiklit kirjutan, oma linnast, Tapast. Kunagi ei jõudnud ära oodata, millal saaks siit minema ja maailma näha. „Kui suureks saan, siis lahkun siit ja ei vaata enam kunagi tagasi …“. Neid sõnu söön siiani. Iga päev. Läksingi, aga naasin. Siin ma olen. Minu rahu on siin. Kutsun sindki linna, mis ei tapa, vaid teeb tugevaks ja kus on päriselt ka tore (eriti sellepärast, et siin hästi tantsida osatakse!).

  • Kätlin Kaldmaa, kirjanik

    Kätlin Kaldmaa

    Sattusin eelmisel suvel tõsise ülekuulamise ohvriks. Küsitlejaks teismeline tütarlaps, kelle maailm on täis kõige lemmikumaid asju.

    „Kätlin, mis su lemmikmuusika on?“ – „Ei ole sellist.“

    „Kätlin, mis su lemmikraamat on?“ – „Ei ole sellist.“”

    „Kätlin, mis su lemmikfilm on?“ – „Ka ei ole.“

    „Mingi lemmikasi on sul üldse või?“

    „Jah, on. Thálassa.“ Θάλασσα, Vahemeri, just see Kreeka saarte oma. Kõige lemmikum asi. Ookean on. Thálassa on.

    Oleks noor küsitleja oma küsimuse teistmoodi formuleerinud, oleks ta kohe vastuse saanud.

    „Mis on maailmas kõige tähtsam?“ – „Vabadus.“

    Vangis kasvanud, elanud ja olnud inimesed teavad, mida see tähendab. Vangla saab olla üks riik – lapike maad ja jupike merd – või kuuendik maismaast. Vangla saab olla teiste vangidega jagatud kong ja omaette kambrike. Ka kodu on vangla neile, kes on sattunud kasvama või elama vägivaldses perekonnas. Praeguse pandeemia ajal võib vangla olla riik, linn, küla, maja, korter, hotellituba. Vanglas saab olla eluaeg või lühemate intervallide kaupa. Praegu me oleme vangis üleilmse kokkuleppe alusel. See on suhteliselt leebe vangla. Sellega annab kuidagi leppida – me teame, et see saab läbi, aga me ei tea, millal. Sellega on keerulisem leppida.

    Vägivald on mind alati saatnud, mu kõrval elanud. Selle on kehtestanud n-ö autoriteedid, tugevama õigusega. Vägivalla eesmärk on võim, vägivaldse võimu eesmärk on teis(t)e vabaduse allutamine. Ma olen selle käest eluga pääsenud ja hoian oma vabadust. Olen teinud teadliku otsuse aidata teistel inimestel nende vabaduse eest võidelda, eelkõige kirjanike sõnavabaduse eest. See on üks teine jutt.

    Suure sinise thálassa ääres vabalt kirjutada on minu maailma kõige lemmikum olemise viis. Vabalt.

     

  • Evi Gailit, Maris Tuuling ja Tõnis Kriisa Tartu Kunstimajas

    Evi Gailiti, Maris Tuulingu ja Tõnis Kriisa ühisnäitus „Kolmpromiss” 23.jaanuarist Tartu Kunstimajas.

    Alates laupäevast, 23. jaanuarist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Evi Gailiti, Maris Tuulingu ja Tõnis Kriisa ühisnäitus „Kolmpromiss”.

    Varemgi erinevates kooslustes koostööprojekte teinud kahe maalija ja ühe keraamiku ühisnäitus tegeleb peamiselt inimkeha temaatikaga. See on teiste inimeste jaoks kõige väljendusrikkam vormide kogum, millega võib lõputult töötada, ilma et kõik saaks edasi antud või ära öeldud. Kehakeele osa suhtlusest on väidetavalt 70–93%, aga kui kirjaoskamatud me selle lugemisel nii sageli veel oleme.

    Autorid lisavad: “Kõik eksponeeritud tööd on valminud umbes aasta jooksul just selle näituse tarvis. Kuna oleme lasknud üksteisel üsna rahulikult omaette toimetada, siis ei soovi me ka vaatajat etteantud tõlgenduste raamidesse suruda. Seega, teoseid lahti ei seleta ja näitusele kasutusjuhendit kaasa ei anna. Õigeid tõlgendusi on täpselt nii palju, kui vaatajate peas lugusid sünnib.”

    Evi Gailit (snd 1952) on õppinud Tartu Kunstimuuseumi Kujutava Kunsti Kaugõppekursustel Silvia Jõgeveri käe all ja Konrad Mägi Ateljees Heldur Viirese õpilasena. Tema viimane näitus Tartu Kunstimajas toimus 2010. aastal koos Tõnis Kriisaga.

    Maris Tuuling (snd 1968) on õppinud Konrad Mägi Ateljees. Tema viimane isikunäitus Tartu Kunstimajas toimus 2012. aastal ning viimastel aastatel on ta teinud ühisnäitusi Evi Gailitiga.

    Tõnis Kriisa (snd 1968) on õppinud Tartu Kunstikoolis skulptuuri ja Eesti Kunstiakadeemias keraamikat. Ta õpetab Tartu Kunstikoolis ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Viimati toimus tal 2019. aastal Tartu Kunstimajas ühisnäitus Andrus Peegliga.

    Näitus jääb avatuks 21. veebruarini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja

    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • Näitus nimega “Sama viin igaühe suus” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis

    Alates laupäevast, 23. jaanuarist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud näitus nimega “Sama viin igaühe suus”. Tere tulemast näitusele!

    siinne jutt puudutab näituse hetkeolukorda. pärast läbirääkimisi on tõusnud esile mõte võtta C. Carolina 7relo kommipilt näituse visuaalseks ühisnimetajaks. vältides võimalikke murekohti olgu öeldud, et bandmerch ja menopauli särk toetavad nimetet valikut ja seda järgmistel põhjustel:

    a) tegemist on siiski põhistatud avaldusega kontrastiks viimaste aastakümnete situatsioonilisele-empiritsistlikule kunstilähenemisele. põhistus resoneerub ikkagi laiemas laastus hilismodernistliku kunstireaalsusega … kes teab, see teab; tegemist on igal juhul lisadimensiooniga mis võib-olla tervitatud, võib-olla mitte

    b) 7relo on n-ö mehhanism, mis töötab vihmavarjuna, ühildades semantikavabalt aga samas ehedalt ja siiralt kõigi meie taotlusi

    c) mida kell edasi, seda kindlamana tundub konditsioon, mis viitab ütlemise kui sellise saturatsioonile. digisfääri omadus kanda edasi tähendusstruktuure läbi topelthermeneutilise prisma loob ohtu mattuda oma enese raskuse alla

    7relo libiseb neist raskustest läbi voolava naiivsusega. relo7 kommipildi struktuurielemendid a la kaheldav kompa loob mentaalse pildi ja mateeria vahelise dünaamika mis konkretiseerib antud materjali mobiilsust ja selle sobivust

    Näitajad:

    Doktor Lill on angloameerika kultuuriruumis tuntud ka kui The One. Mitme olulise teose autor. Osaleb näitusel elusuuruses nutitelefoni söejoonistusega. Soome keele tase A2

    Martin Rästa (1980) interdistsiplinaarsed kunstid / muusika / visuaalia & heli süntees ning integreerimine erinevates eksperimentaalsetes vormides ja meediumites / kognitiivsed protsessid / empiiriline maailmatunnetus. Näitusel osaleb ruumilise heliinstallatsiooniga

    Bandmerch Official Hello thanks for inviting me to estonia, I really love tallin and happy to be here for art residency with cool people

    anna birgitta eriksoni (1993) bricolage-teos toob teieni (eba)sulnid sodikõlinad unustusse vajunud nurgatagustest

    Koltan Grupp OÜ

    ajuokse toob majja SELJO126. Kel janu seljo

    SÜNK ajutised keskkonnad, esteetilised eksperimendid ja eskapistlikud reivid. Näituse foon

    Paul Lepasson esindab Eesti Lutsuspordi Liitu

    Salme Klaasisööja

    Paula Pakk

    Jan Grossmann

    Roland Seer võib-olla ei osale näitusel

    Sellel hetkel murdus minus miski
    Ja ma sain aru, et janu on kõikidel üks
    Kange, kibe, piinav, kõrvetav, pöörane janu
    Lihtsalt joogid on erinevad

    Näitus jääb avatuks 21. veebruarini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja

    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • Sel reedel Sirbis

    ERIK TERK, JOHANNA VALLISTU: Kodanikupalk – mis, miks või miks mitte?
    Ida-Euroopa poliitikas on kodanikupalka pooldanud just autsaiderid, sest nii saab lubada paljudele tasuta kingitust, ilma et oldaks kohustatud oma plaani teoks tegema.
    Eesti keeles kodanikupalgaks nimetatut tuntakse mujal teaduskirjanduses universaalse baassissetuleku või tingimusteta põhisissetuleku nimetuse all. Asja mõte on, et Universal Basic Income (UBI, eestikeelne lühend UBSi) tagab kõigile regulaarselt (nt kord kuus) ühesuguse inimesest ja staatusest (töötav, õppiv või töötu, jõukas või vaene) sõltumatu sissetuleku.

    ERIK TERK: Kodanikupalgast kui sotsiaalutoopiast
    Universaalse baassissetuleku ideed (UBS) on finantsilisest küljest lihtne rünnata. Tirida voodis tekki ülespoole, kattes sellega pea, mis eriti külma ei karda, ja jättes sellega teki alt välja jalad, mis seda kardavad. Et tekki ei hakataks uuesti allapoole tirima, peame ostma täiendava teki jalgade katmiseks ja oleme jälle küsimuse ees, kust selleks raha saada. Unustame aga momendiks selle ja kujutame ette, et raha on. Näiteks hinnaliste loodusvarade ammutamise teel või tehnoloogiarevolutsiooni tulemusena (robotid, tehisintellekti rakendused jms). Kas UBSi kasutuselevõtt oleks sellistes tingimustes mõistlik ja mis see endaga kaasa toob? Ka paljud UBSi üle arutlejad pole käsitlenud seda mitte niivõrd realiseerimisvalmis lahendina, vaid sotsiaalse utoopiana, mis avab ühiskonnateemade käsitlemisel uued horisondid. Mõttes utoopiate läbimängimist peetakse lausa üheks tulevikuseire meetodiks.

    JAAN KAPLINSKI, VALDUR MIKITA: Paiga vaim ja vaimu paik
    Jaan Kaplinski üleskutse: „Jätame kas või paar ruutmeetrit liblikatele, mesilastele, kimalastele ja teistele; toome tagasi natuke metsikust – oma koju, aeda, ussaeda, parki …“
    Sirbil on au tutvustada täna, Jaan Kaplinski 80. sünnipäeval tema järgmist raamatut. Aprillis ilmub sarja „Ööülikooli raamatukogu“ esimene raamat – Jaan Kaplinski „Vaimu paik“. Tegu on „Ööülikoolis“ peetud loengute koguga. Sarja eestvedaja Jaan Tootsen meenutab: „Paarikümne aasta jooksul on Jaan Kaplinski „Ööülikoolis“ kõnelemas käinud õige mitu korda. Tema esimene loeng „Eesti keel ja meel“ (2000) oli üks tõeliselt vaimu-liigutav loeng, mis andis alustavale „Ööülikoolile“ õige hoo sisse.“ Küllap annab Kaplinski hea hoo ka uuele raamatusarjale. Avateos algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle raamatu eessõna tarvis loodud kirjavahetusega ning lõpeb samuti kahe kirjamehe vestlusega: Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita. Olgugi peetud 2014. aastal ning ajalehes ruumikitsikuse tõttu pisut lühendatud, mõjub dialoog äärmiselt aktuaalselt. Head lugemist ja palju õnne sünnipäevaks! – Toim.

    TALVI NURGAMAA: Avastades uusi heliloojaid ja ansambleid
    Just õnnestumiste, ettekujutuste ja tõlgenduste kogum annab heliloojale hindamatu kogemuspagasi selle kohta, kui erinevalt võib tema kirjapandu kõlada.
    Detsembri algul jõudis lõpusirgele väga eriline ja laiaulatuslik noorte Euroopas õppivate heliloojate konkurss DYCE (Discovering Young Composers of Europe ehk „Avastades noori Euroopa heliloojaid“). Konkurss algas juba 2018. aastal, mil kuulutati välja üsna tavapärane kindla instrumentatsiooniga (flööt, klarnet, viiul, tšello, klaver, löökpillid) noodivoor. Žürii valis igas neljas regioonis välja kolm teost, seega kokku kaheteistkümne helilooja tööd.

    TIIT PALU: Näitlejanna
    Näitlejanna läheb võitlusse enda, mitte autori ja lavastaja eest, ja see on võitlus elu eest ja surma peale iga etenduse igal hetkel.
    Näitlejad põlvnevad enamasti ahvidest, sellest ei jää kellelegi kahtlust. Näitlejannad on seevastu taevalikku päritolu.
    1.
    Vanad kreeklased panid kirja sokumängu reeglid ja tegid riitusest teatrikunsti, kuid nad ei suutnud leiutada näitlejannat. Nende parimaks tulemuseks jäi deus ex machina, mille peal lasti liugu tuhat aastat ja mida parema puudumisel siiamaani tihti kasutatakse.
    Maskiga mehed ekslesid müütide labürindis, nii oli mõnus olla. Muu seas kehastasid nad ka kõikvõimalikke naissoost tegelasi ja olevusi ning kogunesid isegi naiskooriks. Tahaks tõepoolest kohata neid mehi, kes astusid üles Medeia, Phaedra või Antigonena, ma surun neil vaimus kätt!

    SIGRID SOLNIK: Argikultuur ja linnaplaneerimine
    Hea linnaplaneerimise eeldus on empaatia: võime – ja tahe! – saada aru, mida teine pool vajab ja tunneb.
    Linnaruum on materiaalses vormis kultuur. Väärtused, argikultuur ja ühiskondlikud suhted mõjutavad ruumiloomet ning meid ümbritsevad avalikud ja intiimsed ruumid mõjutavad ja taastoodavad omakorda väärtusi, argikultuuri ja suhteid.
    Võimusuhete avaldumine linnas
    Muu hulgas avalduvad linnaruumis kultuuri osaks olevad võimusuhted. Palju on räägitud, kuidas Tallinna kujundavad linnas autoga sõitvad otsustajad. Autokasutaja on selle linna ruumihierarhias justkui kõige kõrgemal kohal. Marje Karu on Sirbi külgedel tõdenud, et „linnaplaneerimise käigus muudetakse nähtavaks või nähtamatuks eri ühiskonnagruppe, selle nurga alt tuleks vormiloomet käsitleda totalitaarse poliitika seisukohast, ometi kaasneb vormi andmise vajadus igasuguse inimtegevusega“. Võimusuhted on paratamatud, lõpuks on küsimus selles, kui hästi otsustajad oma privileege ja positsiooni tunnetavad ning kas ja kuidas kasutavad oma võimalusi, selleks et teha linn heaks paigaks ka neile, kes pole praeguses hierarhias kõrgel paiknevad autoga sõitvad otsustajad. See, kui palju arvestatakse endast erinevate gruppidega sõltub ka kultuurist, näiteks poliitilisest kultuurist ja ühiskondliku koe tihedusest, väärtustest, uskumustest ning väljakujunenud käitumisviisist.

    RISTO KOZER, MITTE_TALLINN: Kikilipsukujuline Tallinn. Intervjuu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvartiga. Mihhail Kõlvart: „See on igati positiivne, kui linlased linna kujundamisel aktiivselt kaasa räägivad ja mitte ainult ei kritiseeri, vaid pakuvad ka lahendusi.“
    Pealinna elanikkond ning teadlikkus inimväärsest atraktiivsest elukeskkonnast kasvab, sellega koos paisuvad ka etteheited Tallinna jalakäija- ja jalgrattasõbralikule linnaruumile. Seoses nurinaga vestlesime Tallinna linnapea Mihhail Kõlvartiga avalikust ruumist, rulatamisest ja linna aregustrateegiast „Tallinn 2035“.

    ANDREI LIIMETS Voogedastussõjas surma ei saa
    Netflix võttis oma enam-vähem tänase kuju aastal 2007, kuid väljendi „voogedastusplatvorm“ (streaming platform) laialdasemalt käibesse minekuks kulus veel terve kümnend. Sealt alates pole tagasiteed olnud – üha uute konkurentide lisandumisel on hakatud rääkima hoopis voogedastussõjast.

    TSIPE AAVIK, VIRVE SÕBER: Glüfosaadisaaga jätkub
    II osa. Ka normi piiresse jäävad glüfosaadikogused ohustavad keskkonda ja tervist
    Pestitsiididele ja teistele keskkonda ning põhjavette jõudvatele ja selle kaudu meie joogivee kvaliteeti mõjutavatele saasteainetele on kehtestatud piirnormid, mille ületamine võib põhjustada tervise- ja keskkonnariske. Kui leitud jäägid jäävad alla piirväärtuste, tekib kergelt usk, et selline joogivesi või toit on organismile täiesti ohutu. Glüfosaati on esitletud kui ühte kõige ohutumat pestitsiidi, mida võib ilma suuremaid terviseriske kartmata kasutada märkimisväärselt rohkemgi, kui keskkonnale ja joogiveele seatud piirnormid ette näevad. Siiski tekib kohe mitu „aga“. Esiteks, need piirnormid on üldjuhul paika pandud katsete põhjal, millega hinnatakse põhitoimeaine mõju ilma toimeaine organismi jõudmist soodustavate lisaaineteta. Lisa- ja toimeainete segud aga võivad, nagu eelmises artiklis on kirjeldatud, olla märkimisväärselt toksilisemad võrreldes puhaste toimeainetega, rääkimata siis erinevate pestitsiidide samaaegse kasutamise sünergilisest mõjust.

    Lõhnamaailma ekspert. Intervjuu lõhnateadlase Kristel Venega. Kristel Vene: „Tahaksin isegi kunagi olla sama hea, et võtan ühe suvalise toote, nuusutan ja ütlen peast, millistest molekulidest see koosneb.“
    Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektor Kristel Vene on lõhnateadlane, kes uurib peamiselt seda, millistest ühenditest mingi toidu lõhn ja maitse koosneb.
    Üleilmselt on lõhna- ja maitseteadlaste päevakorras näiteks küsimused, kuidas vähendada toidus ilma maitset mõjutamata soola- ja suhkrusisaldust, populaarsed uurimisteemad on taimsed toormed, laboriliha ja putukad (täpsemalt, putukajahu toiduainena, kuna putukad on väga hea rasvhappelise ja valgu koostisega ja nende kasvatamine on keskkonnasõbralik), aga ka kuidas lahendada vanemaealiste alatoitumise probleem.

    AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Piparmünt ehk Kuidas Anija mehed vehvermintsi päästmas käisid
    Piparmünti peetakse Eestis üheks vanimaks kultuurtaimeks, aga kindlasti leidis maarahvas enne piparmündi ja ka rohemündi peenral kasvatamist üles meie omamaised mündiliigid. Tuntuim neist on põldmünt, tüütu umbrohi meie põldudel, sest ka tema kihutab maa sees edasi igast risoomijupist, mis välja rohimata on jäänud. Põldmündi lõhn kahvatub peenramüntide kõrval, aga tõeline lõhnaime on vesimünt, mida kohtab harva ja seda tuleb otsida selgeveelistest jõgedest ja nende kallastelt. Värske vesimündi taime väikegi tükike täidab toa tõelise mündilõhnaga. Tänapäeva aednikud on müntide aretustööga eriti hoogu läinud ja praeguses mündisortide virvarris on vist juba raske orienteeruda.

    Kuidas vähendada kunstivaldkonna ökoloogilist jalajälge? Airi Triisberg intervjueeris Tallinna Kunstihoone kuraatorit Siim Preimani. Siim Preiman: „ Ideaalis ja meie unistustes on Tallinna Kunstihoone väikese ökoloogilise jalajäljega näitusemaja, mis ei sõltu saastavast energiast.
    Tallinna Kunstihoone kuraator Siim Preiman tahtis teha 2019. aasta suvel näituse „Hea olemise kunst“ võimalikult väikese ökoloogilise jalajäljega. Ta kehtestas endale selle näituse korraldamisel kliimakriisist tingitult ka möödapääsmatu standardi.

    Arvustamisel
    Jaan Kaplinski „Helmemänni varju all“
    Ragnar Jónassoni „Lumepimedus“, Yrsa Sigurðardóttiri „Lüllikivi“ ja
    Auður Ava Ólafsdóttiri „Arm“
    Mari Kalkuni stuudiokontsert
    noorte Euroopas õppivate heliloojate konkurss DYCE
    näitused: Alan Proosa „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood“ ja Olesja Katšanovskaja-Mündi „Hetkes olemise jäljed“
    Kuressaare teatri „Shakespeare’i kogutud teosed“
    mängufilm „Hõbedased uisud“
    animafilm „Hing“

  • Kadri Mälgu näitus “Buldog” pikeneb 24. jaanuarini

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum on 20. jaanuarist taas avatud ning trepigaleriis näeb selle nädala lõpuni ehtekunstnik Kadri Mälgu näitust “Buldog”, mis toob vaatajate ette Mälgu viimase viie aasta loomingu.

    ETDM-s eksponeeritud kooslust ühendavaks võtmeks on ta valinud buldogi metafoori, kirjeldades koera tasakaaluka ja intelligentse olendina.
    “Vajaduse korral kaitseb buldog kõiki. Ta on hästi arenenud huumorimeelega rahulik ja mõtlik loom. Kangekaelne, ent aristokraatlike maneeridega melanhoolik,” kirjutab Kadri Mälk näituse saatetekstis. “Arvestada tuleb sellega, et teda ei tohi sundida ja ta enne mõtleb, kui tegutseb.”

    Näiliselt taltsutatud loomas säilib siiski talle loomuomane metsikus ja silmale nähtamatu, mida ka Mälgu ehtetest pahvakutena õhkub. Teoste valik näitusel suunab vaataja suhestuma nii autori mõtete kui ka isiklike sisemaastikega. Ekspositsiooni keskmeks on Mälk asetanud oma õpetajale Leili Kuldkepile pühendatud teose.

    Kadri Mälk (1958) on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti ehtekunstnik professioonilt, metafüüsik kutsumuselt. Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala pikaaegse juhina on ta muutnud ja laiendanud märkimisväärselt ehtekunsti tähendust, suunanud ja kujundanud terve põlvkonna Eesti ehtekunsti olemust ning haaret. Mälgule omane esteetika on tume ja poeetiline, teemakäsitlustes on ta ühtaegu müstiline, romantiline ja teravmeelne.
    Mälk lõpetas riikliku kunstiinstituudi metallehistöö eriala 1986. aastal jätkates samas mõned aastad hiljem õppejõuna, 1996. aastast professorina. Ta on täiendanud end mitmel pool Euroopas ja Aasias, uurinud põhjalikult kivikasutust ja lihvimist.
    1990. aastatest on Mälgu näitustel esinemine sage ja ulatuslik ning tema kaasatus rahvusvahelisel ehtekunstimaastikul tihe ja tuumakas ulatudes Soomest New Yorki ja Hollandist Shanghaini.
    Kadri Mälgu töid on muuhulgas omandanud Victoria ja Alberti Muuseum Londonis, Alice ja Louis Koch Sammlung Zürichis, Riiklik Ermitaaži Kunstimuuseum Peterburis, muuseumid Moskvas, Hamburgis, Berliinis, NY-s, LACMA Los Angeleses, Espace Solidor Cagnes-sur-Mer’is Prantsusmaal ja arvukad erakogud.
    Loomingu ja õpetamise kõrval on ta kirglik ehtekollektsionäär ning täpse tunnetusega kirjutaja. Ta on koostanud ja välja andnud arvukalt raamatuid.

    Näitus on avatud K-P kell 11-18 kuni 24. jaanuarini 2021.

    ________________________________________
    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
    Lai 17, Tallinn
    K–P 11–18
    www.etdm.ee
    http://www.facebook.com/Disainimuuseum/
    www.instagram.com/disainimuuseum

  • Tartu ülikool, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kirjandusmuuseum tähistavad Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva konverentsi, veebinäituse ja luulekavaga

    22. jaanuaril 2021, Jaan Kaplinski 80. sünnipäeval tähistavad Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessuur, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond kirjaniku sünnipäeva konverentsiga “Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik. Jaan Kaplinski 80”.

    Konverents toimub MS Teams keskkonnas. Liitumise link Join Microsoft Teams Meeting
    Teesid: https://www.kirmus.ee/et/teesid

    22. jaanuaril algusega kell 11 toimub MS Teams keskkonnas kirjanik Jaan Kaplinski 80. sünnipäevale pühendatud konverents „Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik“.

    Konverentsi avavad kultuuriministeeriumi, Tartu linna, kirjanike liidu ja kirjandusmuuseumi esindajate tervitussõnad ning Jaan Kaplinskile pühendatud virtuaalnäituse esitlemine. Ettekannetega esinevad kirjandusteadlased Thomas Salumets, Arne Merilai, Tiina Kirss, Leena Kurvet-Käosaar, Mart Velsker, Ene-Reet Soovik, Märt Väljataga, Sirel Heinloo ja Joosep Susi.

    Kaplinski ökoloogilisest mõtlemisest kõneleb ajaloolane Marek Tamm, kajasõnadest eesti ja hiina keeles keeleteadlased Jingyi Gao ja Karl Pajusalu. Marju Lauristini ja Sirje Kiini ettekanded on pühendatud meenutustele kaugemast ja lähemast minevikust.

    Kaplinski monograafia autor, eesti päritolu Kanada kirjandusteadlane Thomas Salumets on oma raamatus „Kujuneda sunnita“ (2014, ee 2016) nimetanud Jaan Kaplinskit elavaks klassikuks, kes on „üks parimatest nii oma ametivendade kui teiste maade lugejate silmis“.

    Konverents püüab peakorraldaja professor Arne Merilai sõnul pakkuda uusi sissevaateid kirjaniku loomingusse ja mõttemaailma. „Kirjanik Jaan Kaplinski on suur eesti luuletaja, esseist ja mõtleja. Teda on tõlgitud paljudesse keeltesse ning tema looduslik maailmavaade on mõjutanud meid ja maailma.“

    Kaasaja eesti luule ei ole mõeldav ilma Kaplinski luuleta. Nii võib Joosep Susi sõnutsi näha mitmete nooremate autorite (nagu Hasso Krull, Kivisildnik, fs, Jürgen Rooste, Sveta Grigorjeva või Tõnis Vilu) poeetikas selgelt kaplinskilikke jooni.

    Konverentsile järgneb mälestuse osa ja Tartu Luuleteatri ja üliõpilaste kirjandusringi „Ellips“ luulekava „Kaplinski tagasiminek“. Luulet esitavad Aare Pilv, Arne Merilai, Helo Kaplinski, Kersti
    Unt, Kerstin Vestel, Lisanna Lajal, Marja Unt, Saara Lotta Linno, Siim Lill, Sirel Heinloo, Toomas Leppik. Video tagavad Janno Simm ja Kris Moor.

    Lemmit Kaplinskilt on sõnavõtt „Isale“ ning konverentsi muusikakujunduse eest hoolitseb Märt-Matis Lill.

    Konverentsi korraldavad Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessuur, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanike Liit.

    Konverentsi kava, teesid ja liitumise link:
    https://www.kirmus.ee/et/luuletused-elanud-maakeral-juba-eotseenist-saadik-jaan-kaplinski-80

    Korraldajad paluvad juubilarile tervituskaarte ja lillekimpe saata Eesti Kirjandusmuuseumi valvelauda hiljemalt 22. jaanuari hommikuks.

  • Hendrik Sepa nimeline preemia 2020. aasta parimale sõjaajaloo-alasele uurimusele

    Kaitseministeerium ja Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum kuulutavad välja konkursi 2020. aasta Hendrik Sepa sõjaajaloopreemiale.

    Preemia antakse parimale eelmisel, 2020. aastal ilmunud Eesti sõjaajalugu käsitlevale uurimusele. Preemia suurus on 3000 eurot ja selle võib statuudi kohaselt välja anda kahes osas – raamatupreemiana ja artiklipreemiana. Vääriliste tööde puudumisel võib preemia välja anda ühes osas või ka üldse välja andmata jätta.

    Konkursile esitatud tööde hulgast valib 2020. aasta parima(d) sõjaajaloouurimuse(d) välja hindamiskomisjon, mille liikmete hulka kuuluvad ka eelmise aasta preemia laureaadid.

    Raamatu või artikli preemiale esitamiseks tuleb hiljemalt 15. veebruaril saata Eesti sõjamuuseumile aadressil info@esm.ee digiallkirjastatud avaldus, mis sisaldab preemiale esitatava raamatu või artikli:
    • pealkirja;
    • teema;
    • ilmumise aja ja koha;
    • autori või autorite nimed.

    Preemia statuut käsitab raamatuna monograafiat või uurimistööde kogumikku ning artiklina teadusajakirja artiklit või peatükki uurimistööde kogumikus. Mõlemad peavad olema tunnustatud teadusväljaandena vastavalt Eesti Teadusinfosüsteemi klassifikatsioonile (klassifikaatorid 1.1.–1.3., 2.3., 3.1. ja 3.2., vt Eesti Teadusinfosüsteem etis.ee).

    2020. aasta parima sõjaajaloo-alase uurimuse preemia laureaat või parimate uurimuste laureaadid kuulutatakse välja Hendrik Sepa 133. sünniaastapäeval 23. märtsil.

    Sõjaajaloolase Hendrik Sepa nimelise preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada Eesti sõjaajaloo süvendatud ja teaduslikku uurimist. Esimest korda anti preemia välja 2013. aastal, kui selle pälvis Andres Seene. 2019. aasta parima monograafia preemiaga tunnustati Reigo Rosenthali raamatu eest „Kord ja kohus. Eesti sõjaväejuhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas“. Parima artikli autor oli Mart Kuldkepp uurimusega „Eestlased ja „eestlase vaenlased“. Survemeetmed baltisakslaste ja nende poolehoidjate vastu Eesti Vabadussõja ajal“, mis ilmus Rahvusarhiivi toimetiste 3 (34) köites.

    Hendrik Sepp (1888–1943) oli Tartu Ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor ning Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta avaldas üle 300 ajaloo-alase kirjutise, millest kaalukaim teadustöö oli 1930. aastal ilmunud monograafia „Narva piiramine ja lahing a. 1700“ (vt digiteerituna http://www.digar.ee/id/nlib-digar:135798).

Sirp