ühismeedia

Arhitektuur

Konrad Mäe mälestamise paradoks

16. apr. 2021

ENRIKO MÄSAK

Kunst on väga tõsine asi, on alati olnud, juba aegade ja kunsti algusest. Kes selles kahtleb, võib uuesti läbi vaadata Konrad Mäe loomingu ja öeldus veenduda. Paraku on seejuures irooniline, et just Tartu Raekoja platsile maalikunstniku mälestuseks paigutatava monumendi konkursiga on avalik skulptuur omandanud üha poliitilisema tähenduse ja irdunud esteetilisest. Kui traditsioonilised retoorikavõtted hakkavad ammenduma, võib alati mõne avaliku skulptuuri püstitada. Selline laiutamine kunstiväljal annab skulptuurile erilaadse tähendusvarjundi: ei tegelda enam kunstiliste, sümbolitähendusega küsimustega, s.o millegi mõtestamisega materjalis, vaid skulptuuri enda või selle lobigrupi maailmavaate kuvandi sobivuse või ajakohasuse küsimustega ühiskonna pildis. Et see tundub tänapäeva oludes juba igati loogiline, on selle juures kõige ebaloogilisem. Seesugune vaimu ja võimu dünaamika annab võimaluse laiendada oma mõtlemisruumi ning pühendada mõni hetk skulptuuri tähenduse üle mõlgutamiseks, tõukeks kunstnik Konrad Mägi ja tema mälestusmonumendi konkurss.

Visuaalne vahepala

Ehkki skulptuur, ja eriti avalik skulptuur, saab üha rohkem tähelepanu, aheneb selle tähenduse perspektiiv pöördvõrdeliselt. Skulptuur lahterdub sotsiaalmajanduslikke kategooriaid pidi ja aheldatakse oma oludesse, kus tähendused on kontrollitud poliitlabori täpsusega. Seejuures pole tegemist tsensuuriga, sest sõnavabadus on justkui olemas, kuid see vabadus armastab järjest rohkem neid, kes käsitlevad majanduslikke või poliitilisi teemasid. Skulptuuri tajumise tõttu läbi sotsiaalse prisma aheneb selle tähendus ning oma teguviisi õigustatakse mälestamisega, millega on keeruline vaielda. Skulptuur lükatakse kasti nii otseses kui ka kaudses mõttes, sest nii on ohutu ja mugav.

Selles pole midagi ebaharilikku, et vaatame maailma lähtuvalt meile teadaolevast. Seejuures ei lähtuta siiski mitte kõigest, mis seni on ilmavalgust näinud, nagu võiks naiivselt eeldada, vaid üksnes sellest, mis on tänini säilinud. Lõpuks, et veel kitsendada, siis täpsemalt sellest, millest ollakse võimelised aru saama. Nii võidakse vaadata koopajooniseid kui ilusat pilti mõneti rumalalt eeldades, et nende jooniste tagant kumab soov kaunistada eluaset, hallide aegade skulptuure kui ilusaid kujusid, kuigi nende vormide ellukutsujail võisid olla hoopis teistsugused motiivid.

Avaliku skulptuuri puhul ollakse natuke justkui lõksu jäänud soovi näha keskkonnas nägemismeelele orienteeritud ilusat kuju. Praeguste konkursside võidutööd muu hulgas seda ka peegeldavad. Skulptuuri liikumine meelitleva maalilisuse suunas on Eestis juba mõnda aega valdav. Skulptuuri tajutakse kui visuaalselt võluvat vahepala, mis peaks vormist või laadist olenemata oma üheplaanilisuses meeldima. Skulptuuri maalilisus pole võttena iseenesest hea või halb, kuid selle liigkasutus jätab varju või puksib sootuks välja skulptuurile ainuomased vahendid.

Skulptuuri ja nägemismeele suhe on keerulise käiguga. See saab hoo sisse baroki väänlevates ansamblites, kuid sealgi rõhub vorm rohkem empaatiale kui meelitusele. Tõelise tipu saavutab see suhe mõneti üllatuslikult mõistuse ajastul, seega üsna hiljuti. Wunderkammer’ite ehk vürstide varakambrite etnograafilistest või arheoloogilistest leidudest tehti teaduslikke väljapanekuid, mis oli nii ühiskondliku staatuse kui ka edevuse märk. Meie nüüdisaegsegi skulptuuriloome see suund, mis rõhub instinktiivselt nägemismeelele, on humanistliku mõtteviisi jätk, kuid erinevalt toonasest teadusest on see huvi kärbunud säästuvormiks. Humanistliku mõtteviisi pikem pilk nägi ette inimese täiustumist. Sinna kuulusid lahutamatult nii vaimne kui ka esteetiline areng ning otsiti seda, mida skulptuuril endal on pakkuda. Isegi mitte niivõrd kunstiliigina, kuivõrd teadmise vahendina, millest mõnikord ei puudunud ka meelelahutuslik osis. Soovil nägemismeelele rahuldust pakkuda on kunstiajaloos seega oma kindel koht, kuid muremõteteks on põhjust siis, kui see saab ainuvaldavaks.

Skulptuurist mõtlemine

Meeldimise lummuses on avalike skulptuuride ning konkursside puhul jäänud unarusse nende tähendus ning tagajärjeks on avaliku ruumi vaimne ühemõõtmelisus. Hakkab ununema, et skulptuuril on oma keel, seejuures veel väga eriline keel. Erilisus ei tähenda, nagu oleks skulptuuri keel midagi salajast, vaid osutab tõigale, et skulptuur suhestub maailmaga kõige universaalsemas keeles üldse, füüsilisuse kaudu, selles mõttes, et see puudutab kõiki. Umbes nii, nagu keel puudutab meid kõiki, vaatamata selle erinevatele esinemisvormidele. Olenemata hinnangutest maitse küsimusis, on suhe füüsilisusega intuitiivne ja seega universaalne. Niisiis on skulptuurist võimalik osa ja aru saada ainult füüsilisvormiliste vahendite kaudu.

Omamoodi irooniline on paigaldada skulptuur kesklinna kunstnikule, kelle linnavaadetelt tihti puuduvad inimesed, justnagu need ei kuuluks sinna ülepea. Poliitretoorilises Tartu vaimus mälestame rohkem Konrad Mäe kuvandit, ateljeed, kinnisvara, Tartu müüti.

Siit hargneb palju laiem küsimus: mida meil on vaja, kui meil on vaja skulptuuri? Kuidas me skulptuurist mõtleme, kas kui linnaruumi kaunistusest või millestki põhimõttelisemast? Rööpselt võiks niisamuti küsida: kas Konrad Mäele oli kunst kaunisasi või midagi põhimõttelisemat? Olenemata riigikorrast, oludest või moodidest, on igasugune kunst oma universaalsuse tõttu saav, rajav ja olev, Kunst on alati põhjapanevas käändes. Meeldida püüdes jäetakse tihti skulptuuri enda keele arendamine soiku ning skulptuuri skulptuurilikkus asendatakse toretseva vormimänguga, mis rakendatakse päevapoliitika teenistusse. Lõpuks skulptuuri mitte enam üksnes ei vaadata, vaid see juba luuakse poliitilisest nõudmisest ja maitsest lähtuvalt. Vabadust ausõnast, härga sarvest.

Austusest kunsti ja Konrad Mäe vastu oleks kahju, kui see konkurss lõppeks tusaselt toolil istuva pronksist noormehega. Skulptuurimeetme kaudu mälestamine on varnast võtta põhjendus, kuid skulptuur ei saa kunagi olla vaid tähendaja või mälestaja. Tähendused, mida me skulptuurile omistame, on lõpuks kõige rohkem meie enda nägu ja ühetähenduslikkus on soovunelm. Parimal juhul saab meie suhe skulptuuriga kujuneda tähendusliku ankurdamise protsessi toel, mis hoiab meid tõeluse koes. Mõelgem korraks kas või Konrad Mäe maalidele. Kas neid hinnataks praegu või tema tegevust üldse, kui ta oleks maalinud kopeerivas laadis, proovinud püüdlikult matkida oma ümbrust? Igasuguses kunstis on olemas tähenduse mõõde, ilma et see aga kunagi lõpule jõuaks või et see üldse kuhugi jõuaks. Tähendamise pürg ise, mitte fikseeritud tähendused või mälestised, on see, millele toetub kogu vaimuvald ja lõpuks (s)kul(p)tuur, voolates lättena eri- ja suurvormideks. Hälbides tollest samast tähendamise protsessist, toodame enda ümber tühje tähendusi, simulaakrumeid, mis justkui osutavad atsakalt oma sisule, kuid on mõtestamatuna ainult kõmisevad kestad, iseenda loosunglik paroodia.

Kunsti tähendamise pürg on vastus sellele, mida me isegi veel küsida ei oska, mida võib-olla pole võimalikki küsida. Kui Tartus on tõesti vaja Konrad Mäe mälestus jäädvustada, siis mis on selles monumentaalset? Kas vajame skulptuure sellepärast, et nii tehakse – silm on harjunud millegagi avalikus ruumis –, või on skulptuuris midagi, mis vajab just nimelt sellisel moel ellukutsumist? Kui skulptuuride ainuke funktsioon on kaunistada linnakeskkonda butafooriana, mille turistid unustavad kohe pärast pildistamist, siis kas ei vähenda see maalikunstniku enda palavat põlemist loomingu tähendamise järele? Pealegi tundis ju maalikunstnik turusaginast hoopis rohkem Lõuna-Eesti kuppelmaastike kutset. Omamoodi irooniline on paigaldada skulptuur kesklinna kunstnikule, kelle linnavaadetelt tihti puuduvad inimesed, justnagu need ei kuuluks sinna ülepea. Poliitretoorilises Tartu vaimus mälestame rohkem Konrad Mäe kuvandit, ateljeed, kinnisvara, Tartu müüti. Kas poleks ehk ausam meeles pidada Mäe mälestust mingis vormis hoopis Püha-, Saad-, Valg-, Võrts-, Veri-, Viljandi või Kasaritsa järve kaldal? On ju need kõik andnud talle kunstnikuna omamoodi rohkem kaalu kui mis tahes Euroopa metropoli melu? Ühesõnaga, mida me ikkagi teeme, kui me mälestame?

Omamoodi irooniline on paigaldada skulptuur Tartu kesklinna kunstnikule, kelle linnavaadetelt tihti puuduvad inimesed, justnagu need ei kuuluks sinna ülepea.

Selle kõigega ei taha ma väita, nagu ei vääriks Konrad Mägi materjalis mõlgutushetke, vaid juhtida tähelepanu, et kunstniku pärandile osutamine lihtsalt kaunistava toredusega ei ole kindlasti see, mis vastab tema põlemisele ja loomingu sügavusele. Enamgi, maalikunstnik ise oma loomingus ei tegelenud kaunistamisega ilmselt mitte kõige vähimatki. Võib juhtuda, et skulptuuri ja mälestamise asemel hakkame hoopis linna peaväljakut kaunistama, loomulikult omale mugavais tähendusis. Mälestamise mõte ei ole vastata hanke tingimustele, vaid millegi tähendusliku ankurdamine muu hulgas materjalis, kui niimoodi peaks vajalik olema. Niisamuti ei taha ma öelda, et figuratiivsel kunstil pole avalikus ruumis kohta, otse vastupidi, kuid olenemata figuratiivsusest või abstraktsusest, olenemata sellest, millises vormis või laadis valmib teos, on kõige tähtsam, miks seda üldse tehakse. Oluline on toosama tingimusteta olenematus, mis Konrad Mäe maalidelegi nii iseloomulik on. Niikaua kui seda pole, niikaua kui me ei arutle, mis on skulptuur või mida on mälestamises monumentaalset, loome avalikku ruumi objekte, mille ainuke seos kultuuriga on hange.
Teadus

Kõhumikroobid ja nende mõju inimese meeleolule

16. apr. 2021

MARI-ANN LIND

Looduslik valik avaldub sageli võidurelvastumises haigusttekitavate mikroobide ja peremeesorganismi immuunsüsteemi vahel – pidevalt on vaja kohaneda muteeruvate mikroobsete haigustekitajate ja muutuva keskkonnaga. Lewis Carrolli „Alice imedemaal“ ainetel nimetatakse sellist võidujooksu punase kuninganna hüpoteesiks – selleks et püsida paigal, tuleb joosta kõigest väest. Kuid tihtipeale on võitlemise asemel kasulikum hoopis koostööd teha ja nii võib ka mikroobide ja peremehe vahel tekkida vastastikku kasulik ehk mutualistlik suhe. Peremees pakub mikroobile turvalist keskkonda ja toitaineid, mikroob vastutasuks aitab toitaineid seedida või teha kahjutuks mürkaineid, mille jaoks peremehel endal vastavad geenid puuduvad. Mõnikord on aga koostöö evolutsioneerunud niivõrd, et kõrvalekalded mikroobikoosluses mõjutavad peremehe tervist ja isegi käitumist.[1]

Hologenoom

Organismi genoomi koos kõikide mikroobide geenidega kokku nimetatakse hologenoomiks. Arvatakse, et hologenoom moodustab terviku, millele toimib looduslik valik ning mille geneetilise variatsiooni allikaks on nii peremehe kui ka mikroobide genoom. Hologenoomi mudeli puhul tekib geneetiline variatsioon lisaks mutatsioonidele ka keskkonnast uute mikroobide (ja nende geenide) omastamisest, pannes nii proovile traditsioonilise arusaama, et pärilikud on üksnes organismi genoomi määratud tunnused. Hologenoomi mudeli puhul võivad päranduda ka elu jooksul omandatud tunnused. Seda juhul, kui mikroob, kellest selle tunnuse avaldumine sõltub, esineb ka järgnevas põlvkonnas. Samamoodi võivad organismist mikroobid kaduma minna, kui kooselu enam vastastikku kasulik pole. Säärane paindlikkus võimaldab peremehele kiiremat evolutsioneerumist ja kohastumist muutuva keskkonnaga.¹^,[2]

Kõige rohkem mikroobe elutseb seedeelundkonnas, seega on ka palju uuringuid keskendatud kõhu mikrobioomi uurimisele. Inimese kõhus on baktereid ligikaudu sama palju, kui on kehas inimese enda rakke. Eri bakterigeene on umbes 150–400 korda rohkem kui on geene inimese genoomis, sest bakteriliikide ja -tüvede arv on suur. Seejuures kuuluvad peale bakterite mikrobioomi hulka ka märksa vähem uuritud viirused, seened, arhed ja ainuraksed. Identsete kaksikute mikrobioomi uurides on leitud, et nende mikrobioomid on üksteisele sarnasemad kui erimuna kaksikute puhul, millest järeldub, et mingi osa mikrobioomi liigilisest koosseisust määravad ära inimese geenid. Need tuumikliigid on suurendanud inimese kohasust ja tänu sellele leidnud ka ise suurema tõenäosusega elukoha peremehe järgmises põlvkonnas ning mõlemad on täielikult spetsialiseerunud üksteisega kooseluks. Inimesse satuvad sellised liigid emaüsas, sünnituskanalit läbides ja emapiimaga, aga ka keskkonnast omastatud mikroobidest moodustavad suurema tõenäosega inimese kõhus koloonia mikroobid, kellel on geneetiline sobivus peremehega.1^,²

Inimese kõhus on baktereid ligikaudu sama palju, kui on kehas inimese enda rakke.

Hoolimata geneetilisest eelsoodumusest elada koos teatud mikroobiliikidega on eri indiviidide kõhu mikrobioom siiski märkimisväärselt eristuv. Varieeruv osa sõltub suuresti keskkonnast ja dieedist ning on ajas muutuv. Järjest rohkem uurimusi on näidanud, et kõhu mikroobid mõjutavad peremehe tervist, käitumist ja isegi meeleolu. Kuuleme tihti, kui tähtis on toitumine, selleks et püsida terve. Kõhu mikrobioomi ja mitmete haiguste vahel on leitud seoseid, näidetena põletikuline soolehaigus, ülekaalulisus, 2. tüüpi diabeet, vähk, depressioon, ärevus, autism, Alzheimeri tõbi jm. Selles nimekirjas on kõige üllatavamad ilmselt vaimse tervisega seotud haigused, kuid teadupärast soovitatakse ka vaimse tervise probleemide puhul vaadata üle toitumine. Tervislikul toitumisel on mõju organismile endale, kuid mikrobioom pakub veel ühe seletuse, miks tervislik toitumine aitab depressiooni ja ärevuse sümptomeid leevendada. Meie toiduvalik mõjutab ka kõhu mikrobioomi tervist ehk seda, kellel on hea meiega koos kõhus elada, ning ennast toites toidame ka oma mikroobseid allüürnikke.2^,[3]

Mikroobid aitavad lagundada toitaineid, samuti stimuleerivad nad immuunsüsteemi ning võtavad n-ö eluruumi ära teistelt patogeensetelt mikroobidelt. Lisaks funktsioonidele, mida mikroobid täidavad kõhus, on leitud, et mikrobioom ja mikroobide toodetud ained mõjutavad kesknärvisüsteemi ehk aju toimimist. Näiteks toodavad kõhumikroobid virgatsaineid ehk sõnumikandjaid närvirakkude vahel ja nende eellasmolekule, üheks tuntumaks näiteks on nn õnnehormoon serotoniin, mille puudust organismis seostatakse depressiooniga. Samuti võib kesknärvisüsteem mõjutada mikroobikooslust, näiteks muudab pidev stress kõhu mikrobioomi liigilist koosseisu. Sellist kahesuunalist suhtlust nimetatakse kõhu–mikrobioomi–aju teljeks. Lisaks on mikroobid võimelised mõjutama ka peremehe geeniekspressiooni ehk teisisõnu seda, kas, millal ja mil määral toodetakse geenide poolt kodeeritud valke. Näiteks reguleerivad geeniekspressiooni lühikese ahelaga rasvhapped (SCFAs), mida toodavad soolestikubakterid kiudainete ja tärkliste lagundamisel.3

Võrreldes Aafrikas elavate hatsade küttide-korilaste põlisrahvaga on läänemaailma inimestes alaesindatud mitmed mikroobirühmad, mis lagundavad makromolekule ja kiudaineid väiksemateks ühenditeks.

Vaimne tervis

Loomkatsetes on leitud, et mikrobioomi liigiline koosseis on ärevatel ja depressioonis isenditel tervetest isenditest erinev. Kui sööta tervetele hiirtele ärevusele kalduvate hiirte väljaheiteid ehk siirata mikrobioom ühest isendist teise, muutuvad rahulikud hiired ärevaks. Sama toimib ka vastupidiselt, ärevad hiired rahunesid, kui neile manustati tervete hiirte väljaheiteid. Depressioonis inimeste väljaheidete manustamine rottidele tekitas rottidel depressiivseid käitumismustreid, näiteks kui julgelt uudistab rott uudset keskkonda ja kui kaua veedab aega avatud alal. Siiski peab loomkatsete tulemuste tõlgendamisel olema ettevaatlik, kuna inimese ja hiirte-rottide aju ehituse ja mikrobioomi vahel on palju erinevusi.3

Inimkatsetes depressiooni ja ärevuse uurimiseks väljaheidete siirdamist pole veel kasutatud, kuid see-eest on näidatud mitmetes uurimustes mikrobioomi mõju meeleolule, kasutades probiootikume ehk inimesele kasulikke elusmikroobe ning leitud, et probiootikume tarbinud terved inimesed on vähem halvas tujus ning depressioonis ja ärevushäirega inimestel sümptomid leevenevad. Probiootikumide tarbimist on seostatud vähenenud stressihormooni kortisooli hulgaga, kõrgema serotoniini tasemega ning immuunsüsteemi rakkude ja valkude hulga muutustega. Mitmes eri metaanalüüsis ehk paljude uurimistööde tulemuste sünteesis on selgunud, et probiootikumidel on väike, kuid märgatav mõju meeleolu parandamisel. Siinkohal võib tulemusi mõjutada see, et enamik katseid on tehtud tervete inimestega ning märksa vähem on uurimusi, kuhu on kaasatud depressiooni või ärevushäirega patsiente. Seega oleks vaja teha rohkem uuringuid, et saaks probiootikumide mõju kohta kindlaid järeldusi teha.³

Lääne inimeste kõhust on leitud mikroobe, mis aitavad kahjutuks teha aineid, mis on tekkinud naftatööstuses või mida kasutatakse säilitusainetena toidus.

Probiootikumide tarbimine tundub kiire ja lihtne lahendus. Ometigi ei ole praegu täpselt teada, kaua püsivad probiootikumides elavad bakterid kõhus, kui inimene lõpetab probiootikumide võtmise. Arvatakse, et mikrobioomi tuju reguleeriv võime on kõige tugevamalt sõltuvuses siiski toitumisest. Näiteks leiti, et kohalikele oludele sobitatud vahemereline dieet vähendas depressiooni diagnoosiga inimestel sümptomeid suuremal määral kui grupiteraapia.[4] Siiski peaks praeguste teadmiste juures suhtuma mikrobioomi mõjutamisse toitumise ja probiootikumiga ettevaatlikult ning kasutama seda kui toetavat vahendit, mida võib katsetada lisaks traditsioonilisele depressiooni ja ärevushäire ravile.

Kui mikroobid aitavad organismil kiiremini uute oludega kohaneda, siis miks ei ole meie mikrobioom kohanenudtänapäevase toitumisega, vaid kehv toitumine toob kaasa kehva tuju? Üheks põhjuseks võib olla see, et sarnaselt taime- ja loomaliikide elurikkuse vähenemisega on linnastumine viinud ka mikroobide elurikkuse vähenemisele. Kodud on pestud kangete puhastusvahenditega, väliskeskkonnas on palju inimtekkelist reostust ning linnade ja põllumajandusmaastike kooslused on liigivaesed. Võrreldes küttide-korilastega on läänemaailma inimese toidulaud märksa üksluisem, koosnedes suuremas osas piiratud arvust looma- ja taimeliikidest. Eespool loetletu võib olla põhjustanud ka mikroobiliikide mitmekesisuse vähenemise ja nende hulgast on raske hetkeolukorra jaoks kasulikke liike leida – looduslikul valikul on vähe valikuvariante. Näiteks võrreldes Aafrikas elavate hatsade küttide-korilaste põlisrahvaga on läänemaailma inimestes alaesindatud mitmed mikroobirühmad, mis lagundavad makromolekule ja kiudaineid väiksemateks ühenditeks. See-eest on leitud lääne inimeste kõhust hoopis mikroobe, mis aitavad kahjutuks teha kehale mitteomaseid ja mürgiseid aineid, mis tekivad naftatööstuses või kasutatakse säilitusainena toidus, näiteks naftaleen, kloroalkaan, bensoaat.[5] Bakterikooslused on tugevalt mõjutatud keskkonnast ning mõne mikroobiliigi vähenemine ja mikrobioomi liigilise koosseisu muutused inimese mikrobioomis näivad olevat kaasa toonud mõju inimese tervisele. Samal ajal on lohutav teada, et natuke on võimalik ise oma keskkonda mõjutada ning mitmekülgse toitumisega enda ja kõhumikroobide toidulauda rikastada.

Mari-Ann Lind on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loomaökoloogia doktorant.

[1] Michael Shapira, Gut Microbiotas and Host Evolution: Scaling Up Symbiosis. – Trends in Ecology & Evolution 2016, 31, 539–549. https://doi.org/10.1016/j.tree.2016.03.006

[2] Eugene Rosenberg, Ilana Zilber-Rosenberg, The hologenome concept of evolution after 10 years. – Microbiome 2018, 6, 78. doi:10.1186/s40168-018-0457-9 (2018).

[3] Amar Sarkar et al., The Microbiome in Psychology and Cognitive Neuroscience. – Trends in Cognitive Sciences 2018, 22, 611–636. https://doi.org/10.1016/j.tics.2018.04.006 (2018).

[4] Felice N. Jacka et al., A randomised controlled trial of dietary improvement for adults with major depression (the ‘SMILES’trial). – BMC medicine 2017, 15, 23.

[5] Nicola Segata, Gut Microbiome: Westernization and the Disappearance of Intestinal Diversity. – Current Biology 2015, 25, R611-R613. https://doi.org/10.1016/j.cub.2015.05.040
Kirjandus

Seks, võim ja keel

16. apr. 2021

ERET TALVISTE

Ma ei ole ammu kohanud raamatut, mis võtaks mind sõnatuks, ehmataks, paneks piinlikkust tundma. Kreeka autori Margarita Karapanu „Kassandra ja hunt“ tegi seda. Romaan meenutab, kui vähe me teame, mis toimub traditsiooniliste „auväärsete“ perekondade uste taga, ja kui vähe teame Euroopa lõunapoolsete riikide elanike, täpsemalt naiste elust.

Kõik kreekalik

Kui ma mõtlen Kreekast, meenub tänavatoit: pita sisse keeratud jogurtikastmes kanaliha tomati ja jääsalatiga. Kui ma mõtlen Kreekast, heiastuvad puhkus, templid, ilusad inimesed, jumalad ja pooljumalad, filosoofia, demokraatia, selle maa kauge minevik … Kreekasse sõidetaksegi peamiselt puhkama, antiiki tundma õppima või arheoloogilistele väljakaevamistele. Ometi on peale mineviku-Kreeka ka tänapäeva kreeklaste elu.

„Kassandra ja hundi“ lood räägivad ühe tüdruku suureks saamisest 1960ndate Kreekas. Kuigi toonane sõjaväehunta diktatuur pole raamatu põhiteema, on see teose võimaliku sõnumi mõistmiseks tähtis. Romaan ilmus esmalt 1974. aastal Ameerikas inglise keeles, kaks aastat hiljem Karapanu enda tõlgituna Prantsusmaal ning alles seejärel samal aastal viimaks ka Kreekas. Raamat šokeeris Kreekat ajal, mil hunta oli kukutatud ning ootus poliitilistest teemadest ja kõigest kreekalikust kirjutamise järele suur, mida Karapanu aga ei teinud, nagu märgib raamatu eestindaja Karoliina Kagovere järelsõnas (lk 162). Tähendab, tegi küll, ainult et ta kirjutas häirivatest nähtustest, mida paraku leidub igal ajal igas riigis. Karapanu teoste üle ei tunta Kreekas „laialt ja rõõmsalt riiklikku uhkust“, neid ei ole tõlkija sõnul seniajani kreeka kirjanduskaanonis omaks võetud (lk 156).

Pigem küsib Karapanu laps-minajutustaja abil: mis on kreekalik? „Oi vanaema, ma pole Kreekat kunagi sellisena näinud, nii kirevana ja nii paljude akrobaatidega, ma ei ole kunagi näinud teda sassis juustega ja kübarata, oi vanaema, kus ta end nii kaua peitis? Oi sa mu Kreekakene, pisi-Kreekake, pisi-Kreeka-kullakene!“ (lk 74). Niisugune on Kassandra reaktsioon „Kreeka ajaloo“ etendusele kusagil väljakul – Kreeka näitab oma veidrat, ennenägematut poolt, mille minajutustaja seostab tsirkusega. Diktatuuriaastad on tema lähedastele olnud karmid: nii mõnigi onu mõtleb enesetapust ja ka sooritab selle, mõni tädi on alkohoolik. Ei saa öelda, et Karapanu oleks poliitika suhtes ükskõikne, kuid tema tähelepanekud on kirja pandud läbi lapse silmade – lapse, kes arvab, et kõik on mäng.

Teos on üles ehitatud justkui mittelineaarsete lühijuttude kogumik tüdruku lapse- ja nooruspõlvest. Raamatu esimese kolmandiku puhul oli mul tahtmine see kuskile riiuli tagaossa ära peita. Lugude sisu tekitab tihti ebamugavust: graafiliselt, mänguliste kujundite abil kirjeldatakse lapse seksuaalset ärakasutamist. Osa lugusid on kirjutatud lapse süütust, naiivsest vaatenurgast, millega laps näeb või kogeb (seksuaal-)vägivalda, ent ei saa veel aru, mida ta näeb või kogeb. Karapanu osutab teoses, et seksuaalsuse tabustamine, sh laste huvi halvustamine oma keha vastu või naise seksuaalsuse allasurumine, põhjustab ühiskonnas seksuaalvägivalda ja hälbeid. Pean hälbe all silmas nõusolekuta seksuaalsuhet, kuid läbimõeldud nõusolekut ei saa anda alaealine, laps – teema, mis on Eestiski väga aktuaalne.

Kassandra suureks saamise loo abil annab Karapanu niisiis karmi hinnangu ühiskonna silmakirjalikele traditsioonidele ja tavadele. Autor taunib olukorda, kus kirik ja ühiskond suhtuvad seksuaalsusesse kui pattu, samal ajal kui nii mõnigi preester ja traditsioonilise perekonna pooldaja on pedofiil ja seksuaalkurjategija.

Nii teose stiil kui ka keel on mängulised: Karapanu keelekasutus on lapselik, kuid samal ajal ülimalt poeetiline, sürrealistlikult unenäoline.

Isade keel

Kreeka mütoloogias oli Kassandra teatavasti Trooja printsess ja Apolloni preestritar. Kassandrasse armunud Apollon kingib talle tuleviku nägemise võime, soovides vastutasuks armastust. Kassandra algul nõustub, kuid hiljem keeldub vastukingist. Vihane Apollon, kes ei saa oma kinki enam tagasi võtta, lisab sellele needuse, et Kassandra ennustusi ei usuta. Kassandra näebki ette Trooja langemist, kuid tema sõnu ei võeta kuulda, ta hüüab ja žestikuleerib ahastuses, kuni suletakse hulluks tembeldatuna Apolloni templisse. Kui ennustus on täide läinud, saab temast Agamemnoni ori ja armuke, ta viiakse Kreekasse, kus Agamemnoni naine Klytaimestra tapab nad mõlemad.

Kassandra traagiline lugu illustreerib ja kritiseerib olukorda, kus naiste võim oleneb suhetest meestega ja sellest, kui kuulekad nad on meeste reeglitele. Rahvusvahelisel #metoo liikumisel, kus miljonid naised on julgenud rääkida, kuidas kuulsad ja/või võimupositsioonil olevad mehed on neid tööalases suhtes seksuaalselt kuritarvitanud, on Kassandra looga mõndagi ühist.

Margarita Karapanu on „Kassandras ja hundis“ kirjutanud Kassandra loo tänapäevasemaks, samamoodi kui James Joyce’i „Ulyssese“ Leopold Bloom on nüüdisaja Odysseus. Müütide töötlemine on omane ka W. B. Yeatsile ja T. S. Eliotile, kui tuua vaid mõni näide. Naistegelaste roll on müütides olnud tihti sarnane Kassandra omaga. Christa Wolf, Karen Van Dyck ning Christina Bogdanou on uurinud seda müüti feministlikust perspektiivist. Van Dyck toob esile, et seksi ja võimu küsimused ei saa olla lahus keeleküsimusest – niisamuti on see ka „Kassandra ja hundi“ puhul.

Margarita Karapanu „Kassandra ja hundi“ kesksed teemad on naise õigus otsustada oma keha üle ja (isade) keel. Samamoodi nagu vanakreeka müüdis ei võeta Kassandra sõnu kuulda, on Karapanu romaani väikesest tüdrukust minategelasel raskusi enese väljendamisega. Kassandra Suurbritannia kunstniku Evelyn De Morgani maalil (1898?).

„Kassandra ja hundi“ keskne küsimus on nimelt see, kuidas lastele maailma, sh seksuaalsust, keeleliselt tutvustada. Samamoodi nagu müüdi-Kassandra sõnu ei usuta ega võeta kuulda, on „Kassandra ja hundi“ minategelasel raskusi enda väljendamisega. Ta kaotab rääkimisvõime: „Vaevu jõuan ühe sõna öelda, kui õhtu on käes, mõnikord ka hommik. Vahet pole. Ainult et sügisel lähen ma kooli. Vanaema läheb muret täis, paisub nagu paabulind“ (lk 91). „Kuidas sa vastad, mu laps, kui sinult jõgede ja mäeahelike kohta küsitakse?“ uurib vanaema. Laps ei kosta kõssugi. Vanaisa: „On ta idioot või?“ Lõpetanud pereringis kõnelemise, räägib väike minajutustaja siiski meelsasti üksi olles ja ka psühholoogiga. Muutub aga ka viis, kuidas minajutustaja tajub oma keha: „Ühel hommikul jäin tummaks, liikumatuks nagu kell. Lained keerasid sissepoole. Ühel hommikul ma ei kuulnud. Läksin helidega riidu. Muutusin läbipaistvaks. [—] Tähed muutusid roomajateks. Kuulsin ainult oma südant: põmm põmm, põmm põmm. [—] Minuga räägitakse. „Põmm põmm, põmm põmm,“ vastan“ (lk 136).

Psühhoanalüüsist lähtuva feministliku tõlgendamisviisi kohaselt osutab niisugune suhe keelega sellele, et eriti tüdruklastel pole loomulik ega lihtne siseneda nn isade keelde ja üldisemalt patriarhaalsesse ühiskonnakorraldusse. Kassandral pole isaeeskuju ja ema sõidab Pariisi, mis tähendab, et Kassandra jääb vanavanemate hoolde. Laps üritab täita tühikut, püüab rajada maailma mõistmiseks ja selle keeles väljendamiseks omaenda traditsiooni, mis kujuneb keeruliseks, kui mitte võimatuks. Kooli minnes minajutustaja ikkagi räägib, kuigi kokutades, mis tähendab, et ta on ehk pooledukalt (isade) keele omaks võtnud. Koju tulles aga nutab, sest sõnu paluti poolitada: „„Asi on silpides. Mul on valus, kui ma sõnad pooleks lõikan.“ „Küll sa ära harjud,“ ütleb Fani. „Küll sa ära harjud““ (lk 153). Sama mõttega teos ka lõpeb. Aimatav on autori sõnum, et nii nagu Kreekas hunta-aastatel kogu ühiskonnale, on naistele pea alati rangelt ette kirjutatud, mida tohib ja ei tohi teha ning kuidas neid tegemisi keeles väljendada.

Reaalsuse ja kujutelma sürrealistlik sulam

„Kassandra ja hunt“ on kirjutatud eksperimentaalses stiilis püüdega vabastada keel ja kunstiline vorm varasematest normidest. Et normidest vabaneda, seob autor veidrates, tihti häirivalt sürrealistlikes piltides reaalsuse, unenäod ja kujutelmad.

Ka peategelase kõnevõimekaotus on seotud uue vormi otsimisega väljendamaks seni väljendamatut. Minajutustajat püütakse tema kehast lahutada, et alla suruda tema seksuaalsust, ometi tunneb ta oma kasvava keha vastu huvi. Näiteks võrdlevad nad koos sõbranna Beckyga oma kehasid peegli ees (lk 51). Teine kord oma keha teise sõbraga uurides satub neile peale Inglismaalt tulnud rangete viktoriaanlike arusaamadega miss Benbridge. Paljaid lapsi nähes jookseb ta toast välja, karjudes midagi jõledatest lastest. Kuidas mõjub seesugune täiskasvanu reaktsioon lapse psüühikale? Mõni aeg hiljem jagab vanaema Kassandrale kui tütarlapsele, kellest saab „daam“, õpetussõnu abikaasaga voodisse mineku kohta: „Ära kunagi näita, et sulle meeldib, kujuta ette, et tikid salongis ristpistes luiki ja paabulinde“ (lk 55). Vanaema väidab, et kui naine peaks näitama, et talle meeldib, siis mees kindlasti lahutab abielu. Sellesarnaseid näiteid leidub teoses veel.

Samal ajal kui naise seksuaalsust lapsest saadik alla surutakse ja maha salatakse, kasutavad vanemate tuttavad või koduabilised noort tüdrukut seksuaalselt ära. Karapanu toob esile jabura topeltstandardi: ühelt poolt on täiesti normaalne laste huvi omaenda keha vastu alla surutud ning küsimusele „kust lapsed tulevad?“ vastatakse kurejutuga. Teisalt kuritarvitatakse laste keha suletud uste taga, kasutatakse ära laste mõistmatust, mida neile tehakse ning miks see on vale ja võigas. Kuigi teoses ei leidu otsest kriitikat kiriku suhtes, on see tajutav iroonias: „Pühapäeviti usun ma Jumalasse. Iseäranis talvel“ (lk 121). Jumalateenistust kirjeldatakse kui mingit etendust, mille ajal jutustaja mõtleb hoopis teisi mõtteid. Samuti ei paista kirikus käimine kedagi patust eemale hoidvat, vaid juurutab kinnisideid.

Kuidas sõnastada seksuaalset vabadust? Isegi tänapäeval on sellest raske kirjutada, ilma et see mõjuks jahmatava või pornograafilisena. Kassandrale avaldab head mõju perekonna teenija Fani. Erinevalt vanaema ontlikust soovitusest julgustab Fani Kassandrat: „Õpi tundma merd, jõgesid, mett ja heitlusi. Õpi tundma oma keha, katsu seda, pigista seda, torgi seda, kasta ja suudle seda. Õpi seda katsuma, oigama, nutma ja naerma, õpi tundma linadealuseid saladusi“ (lk 56). Tähtis on see, et inimene ise, mitte keegi teine, õpiks oma kehas elama ja seda nautima.

Püüdes mõista seksuaalsust, näeb minajutustaja tihti kehalise alatooniga unenägusid. Näiteks: „Tantsin. Käed ette sirutatud, minust saab naine. Mul on käes vaagen, mille täidan peadega, et ema saaks neid koos magustoiduga süüa. Tantsin. Rütmiliselt, ringjalt, mere moodi, ümber Minose, kes on paljas nagu tita. Võtan ujumistrikoo ära, jään ilma nahata“ (lk 101). Unenägu vihjab Salome loole, kes nõudis oma kasuisalt, kuningas Herodeselt vastutasuks tantsimise eest ristija Johannese pead. Herodes lasigi Johannese pea maha raiuda ning see toodi liual Salomele. Eri tõlgendustes on Salome sageli olnud esitatud kui halb naine, kes meelitab mehed oma kehaga üllalt teelt kõrvale. Kuid tegu on ka ühega neist vähestest müütidest, kus naine tunneb oma keha, ta ei karda ning esitab nõudmisi.

„Kassandra ja hunt“ ei pruugi olla sobiv lugemine neile, kes on ise või kelle lähedased on kogenud seksuaalvägivalda. Kuid soovitan seda siiski, et saada teadmisi tänapäeva Kreeka kohta, et mõelda seksuaalhariduse üle, et mõelda naissoost kirjanikele, et nautida poeetilist, mängulist proosat. Lõpetan järjekordse sürrealistlikult mängulise ja eriti kreekaliku hetkega raamatust: „Sidrunisalu on täis sidrunipuid. Ma muutun kitseks, söön sidruneid, nisperosid, veeretan end lehtede peal. Muld lõhnab siin mulla järele, päike ei ole tume nagu see, mille Mina oma maja kohale riputas. Öösel magan lahtise aknaga, Flora ja Miles on kaugel. Söön puuvilju ja šokolaadi, söön mulda ja merd, lakun isegi päikest, muutun härjaks, hobuseks ja merisiilikuks“ (lk 120).
Keel

Viivi Maanso 12. I 1929 – 11. IV 2021

16. apr. 2021

Lahkunud on emakeeleõpetuse alustala ja hing, Tallinna ülikooli emeriitdotsent Viivi Maanso, kes elas ja töötas parema emakeeleõpetuse nimel: arendas emakeeleõpetuse metoodikat, koostas õpivara ja juhendas põlvkondade kaupa emakeeleõpetajaid.

Viivi Maanso (sünd Telliskivi) teekond emakeeleõpetuse juurde algas soome-ugri keeleteaduse õpingutega Tartu ülikoolis aastatel 1947–1952. Tema esimeseks töökohaks oli Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, kust ta aasta pärast vallandati, kui selgus, et tema isa oli Siberisse välja saadetud. Seejärel sai Maansost Tallinna XVI keskkooli emakeeleõpetaja kuni 1961. aastani. Innuka õpetajana asutas ta soome keele ringi, andis välja kooli almanahhi ja juhendas õpilasuurimusi. Paljude tollaste õpilastega jäi Maanso edaspidigi suhtlema.

Koolitöö hakkas suunama ka uurimishuvi. Tema esimene emakeeleõpetusega seotud metoodikaartikkel „Õpilaste stiili arendamisest“ ilmus 1960. aastal. 1961. aastast pühendus Maanso ka põhitöökohaga emakeeleõpetuse uurimisele ja siirdus Teaduste Akadeemia juurde loodud Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituuti. 1970. aastal kaitses ta väitekirja „Ortograafiaoskus ja selle seos lugemisoskusega V–VIII klassis“. Aastatel 1973–1989 jätkas Maanso instituudi juures emakeelesektori juhina, õpetades 1976. aastast paralleelselt emakeeleõpetajaid praeguse Tallinna ülikooli juures, kuni 1989. aastal sai temast põhikohaga emakeeleõpetuse dotsent.

Viivi Maanso algatusel loodi ülikoolis emakeeleõpetuse professuur, 2005. aastal asutati tema ärgitusel emakeeleõpetuse infokeskus, kabinet, kuhu kogutakse emakeeleõpetajaks õppijatele vajalik õpivara ja on tallel käsikirjaliste uurimuste kollektsioon. Maanso eestvõttel ning koostöös Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumiga on keskus andnud välja eesti keele ja kirjandusõpetuse mõtteloo sarja „Eesti keele ruum“, mille juures Maanso osales koostaja, toimetaja ja autorina.

Viivi Maanso oli Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi asutaja- ja auliige, Emakeele Seltsi, Eesti Keeletoimetajate Liidu ning Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi auliige. Maanso andis oma panuse paljude keeleõpetusega seotud komisjonide töösse, esimeste ainekavade koostamisse ja integreeritud emakeeleõpetuse juurutamisse. Tema tihe koostöö Soome Emakeeleõpetajate Liidu ja haridusametiga ning kursisolek uuema erialakirjandusega iseseisvuse taastanud Eesti algusaastatel rajas teed siinsele ajakohasele ja moodsale emakeeleõpetusele.

Emakeeleõpetuse kõrval kujundas Viivi Maanso TLÜ teaduskeelekeskuse praktilistel kursustel teaduskeele- ja terminiküsimustes teistegi teadlaste silmaringi. Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni pikaajalise liikmena osales ta paljude õigekeelsusotsuste tegemisel ja kirjakeele korrastamises. Samuti kuulus Maanso 1979. aastal keeleõpetuse ja -korralduse komisjoni.

Viivi Maanso teadustöö kesksed teemad olid õpilaste eneseväljendus- ja lugemisoskus, haridusterminoloogia, emakeeleõpetuse metoodika ja ajalugu. Aastatel 1971–2009 ilmus tal 214 nimetust õppekirjandust: õpikud, töövihikud, kontrolltööd, etteütlused, metoodilised juhised.

Tema rikka elutöö on kolleegid koondanud pühendusteosesse „Emakeel südames“, kust leiab meenutusi, tema taasavaldatud artikleid, teadustööde kokkuvõte ja kolmkümmend lehekülge hõlmava bibliograafia.

Viivi Maanso tööd tunnustati rohkesti: ta pälvis Wiedemanni keeleauhinna (2004), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001), vabariigi presidendi hariduspreemia (2011) ja riikliku preemia kasvatusteadustes 2009. ja 2015. aastal. Viimase autasu sai 85aastane Maanso 2014. aastal ilmunud hariduse ja kasvatuse mahuka viiekeelse sõnaraamatu eest, mis valmis tema juhitud haridusterminoloogia töörühmas. Tunnustusest tähtsamaks pidas aga Maanso ettevõetu kordaminekut.

Viivi Maanso elav meel ja ärgitav suhtumine, hea sõna, ettevõtlikkus ja tegutsemisind tõi kokku aktiivsed õpetajad ja uurijad. 2003. aastal andis Maanso oma töö üle Pille Slabinale, kes on emakeeleõpetajaks õppinud just Maanso käe all. Slabina meenutab: „Viivi oli küll kõrges eas, kuid oma ajast kindlalt ees. Juba 1990ndatel ei õpetanud ta loengukeskselt, vaid kasutas õpimappi, ning näitas, kuidas ise otsida ja tegutseda. Ta inspireeris, oli soe ja hea kuulaja ning toetas üliõpilaste arengut. Ta oli äärmiselt meeldejääv õppejõud.“

Viivi Maanso on vorminud praegust emakeeleõpetust ja haridussõna vääramatul moel ning tema pärand jääb saatma ka tulevasi põlvi. Tema indu, ärgitusvõimet ja sooja sõna jäävad mäletama paljud kolleegid ja endised üliõpilased. Viivit mälestavad emakeeleõpetajad, endised üliõpilased, kolleegid siin- ja sealpool lahte.

Tallinna Ülikool

Eesti Emakeeleõpetajate Selts

Emakeele Selts

Eesti Keeletoimetajate Liit

Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts
Kunst

Vahetevahel on sabotaaži vaja

16. apr. 2021

MARTIN BUSCHMANN

Mari Saarepera ja Tauri Mae näitus „Võrdne, mitte võrdne!“ galeriis Positiiv ja selle akendel 15. III – 11. IV.

Kuidas kirjutada nähtusest „võrdne, ebavõrdne“? Seda küsimust olen oma peas vaikselt keerutanud paari nädala jagu. Mitte et nüüd ööuni oleks kadunud, olgem ausad, magan hea meelega ja iga kell, aga ärkvelolekul hiilis võrdsuse mõte salakavalalt ikka ja jälle ligi.

Petlikult lihtne. Peasüüdlaseks tuleb pidada Mari Saarepera ja Tauri Mae näitust „Võrdne, mitte võrdne!“, mis oli märtsis ja aprilli algul aknanäituse kujul galeriis Positiiv. Ma poleks kunagi arvanud, et satun pooleteise nädala jooksul vaatama kolm korda näitust, mis käsitleb võrdsuse teemat. Üldiselt hakkavad võrdsuse teemaga väljapanekud vaikselt igavaks minema. Ma ei ütle, et need ei ole vajalikud, neid lihtsalt on pidevalt ja igal pool.

Siis järsku näitus, millega julgetakse tõstatada küsimus, kas võrdsus kui ideaal on tähtis. Kas see on saavutatav ja kas selle saavutamine on vajalik?

Tänapäeva maailmas on selline teemapüstitus koguni nii intrigeeriv, et vähemalt korra näitust vaatama minna. Või kaks. Või isegi kolm.

Näitus iseenesest näib lihtne. Saabuja näeb tavalist aknanäitust. Plakatitel fotod ja tekst, ühel aknal on plakatite vahele sätitud nöörijupikesed. Teisest aknast, kui plakatite vahelt sisse piiluda, on näha raamile tõmmatud lõuend, mida läbistavad needsamad nöörid. Plakatite kujundus meenutab näituse dokumentatsiooni või muuseumidest tuttavat väljapanekut arhiivifotode ja tekstiga. Lihtne.

Ometi ei ole lihtne, petlik on. Esiteks ei ole fotode näol tegemist ainult näituse dokumentatsiooniga, kuigi võiks selleks pidada. Arsi projektiruumis tehtud pildid oleksid igati omal kohal ka galeriis raamitult ülespanduna. Seda nii sisulise kui ka tehnilise poole pealt. Igati nüüdisfotokunsti vääriline teostus ja sisu. Lihtsalt korraks tuleb need (või hoopis iseennast?) keskkonnast välja rebida ja neisse süveneda.

Põhiteos, kui nii võib nimetada, on juba midagi, mis hakkab vaatajaga mängima. Muuseas, see jaotab ka vaatajad võrdseteks ja vähem võrdseteks. Aga sellest natukene hiljem.

Lugedes näituse teksti saab vaataja teada, et põhiteose ideena tuleb mõista soovi teha kunstiteos võrdse tööpanusega. Kahe kunstniku koostöös valminud ühisteos, mis on ka mõlema iseseisev kunstiteos. Ehk hoolimata sellest, et teos või siis objekt on üks, on sellel Mari Saarepera pool ja Tauri Mae pool. Võrdsetest mängureeglitest alguse saanud töö, mis sai lõppkuju siis, kui üks osaline reegleid oli rikkunud.

Mari Salupera ja Tauri Mae teose protsess oli lihtne: kumbki loopis suure nõelaga nööri läbi lõuendi ja nöör tekitas lõuendile jooned ja kujundid. Saarepera otsustas mängureegleid rikkuda ja hakkas oma poolel nööri sõlme siduma.

Võrdsuse ebavõrdsus. Protsess kui selline oli lihtne. Kumbki loopis suure nõelaga nööri läbi lõuendi teisele ja nöör tekitas lõuendile jooned ja kujundid. Lihtne, võrdne ja igavgi. Kuni Saarepera otsustas mängureegleid rikkuda ja hakkas oma poolel nööri sõlme ja kimpu siduma niimoodi saboteerides Mae tööd, sest vastaspoolele jäi vähem materjali, millega oma osa teostada. Palju huvitavam, ja mis seal salata, ka ebavõrdsem kohtlemine.

Kuid ainult võrdsed partnerid võivad teineteisele teha selliseid vimkasid. Võrdsus ja ebavõrdsus on selle teose ja ka ilmaelu puhul nii mõnigi kord subjektiivne nähtus. Siinkohal tuleb mängu näituse korduv külastamine. Võrdsetes ja ebavõrdsetes tingimustes.

Ideaalis on aknanäitus, pärast tänavakunsti, üks võrdsuse parimaid näiteid. Seda on võimalik kõigil külastada hoolimata kellaajast või kuupäevast. Seega on Mari Saarepera ja Tauri Mae näitus kõigile ühtmoodi kättesaadav ja kogetav.

Elu ei ole ideaal. Pole kunagi olnud ja suure tõenäosusega ei saagi olema. Nagu ma eelnevalt mainisin, sain seda näitust külastada kolm korda. Või siis 2+1 korda.

Esimene kord siis, kui sattusin Positiivi kontorisse hoopis muid asju ajama. Kuna kontori poolele saamiseks tuleb kõigepealt astuda galeriisse, avastasin enese hoopis aknanäituse tagatoast ja et 2+2-reeglit on parem järgida suuremas ruumis, siis arutasime Kristel Schwedega oma asju hoopis seal. Loomulikult läks jutt näitusele, teosele ja arutelule teemadel, mis puudutavad suletud galeriid, aknanäitust ja kunsti kogemist. Tänu sellele sain heita pilgu nii Mari Saarepera poolele kui ka Tauri Mae poolele. Igati aus ja võrdne lähenemine ühele teosele. Paraku on akna poole suunatud just Mae pool.

Ilmselgelt ei suutnud ma jätta (itsitades) uurimata, kuidas selline andestamatu viga sai tekkida, et meeskunstniku töö(pool) on aknast paremini näha. Vabandust, esmapilgul ongi ainsana näha.

Galeristi sõnul oli põhjus palju proosalisem, kui vandenõuteoreetikud arvaksid. Tuleb välja, et kui kunstnikud olid oma töö tassinud Arsist Positiivi, panid nad lõuendi seina äärde ja puht juhuslikult jäi teose Tauri Mae osa akna poole. Kui kinnitustrossid lakke pandi, nihutati lõuend trosside alla ja nii see üles saigi. Kusjuures Mae olevat sellele veel eraldi tähelepanu juhtinud – kuidas nüüd nii, et tema pool ainsana näha on –, mille peale oli Saarepera rehmanud käega ja öelnud, las ta jääb. Taas midagi, mis saab tekkida ainult võrdsete partnerite suhtest. Võrdne, ebavõrdne.

Olgu selle looga kuidas on, tegelikult oli see juhus (või otsus mitte muuta) ääretult kasulik. Juhus ei tekitanud ainult kunstnike võrdsustunnet, vaid andis juurde ka aknanäituse külastaja visuaalsele kogemusele. See ilmes siis, kui näitust teist ja kolmandat korda külastasin.

Valgus ja varjud. Teist korda külastasin näitust hommikupoolikul. Vabandust, aga kell 11 on minul hommik. Päike säras ja ilm oli jahe, kuid jalutuskäiguks igati mõnus. Muuseas, siit koorub välja veel üks võrdsuse ja ebavõrdsuse tahk: kõik, kes olid näitusest kuulnud ja tahtsid seda näha, võisid hõlpsalt seda korduvalt külastada, aga mugavam oli seda teha siis, kui elatakse galeriist kümneminutise jalutuskäigu kaugusel. See selleks.

Päike säras, ja mitte ainult lagipähe, vaid ka akendesse. Tore, tekst oli suurepäraselt loetav, fotod suurepäraselt nähtavad. Ruumi sisu oli aga aknapeegelduse tõttu nähtav ainult siis, kui nina vastu akent suruda. Seda tasus teha, sest sel juhul saigi tähtsaks ruumi taustavalguse ja teose omavaheline mäng. Täpsemalt, enam ei olnud näha ainult Tauri Mae töö, sellest kumas läbi Mari Saarepera töö. Kõik nöörikimbud, -sõlmed ja jooned olid näha. Või kui olla hästi täpne, siis olid hoolikal vaatamisel aimatavad. Seega ei olnud aknast nähtav ainult Tauri Mae töö. Muuseas, kui teos teistpidi keerata, siis oleks Mae poolelt olnud peaaegu võimatu näha kõike seda, kui oli Saarepera poolt. Sõlmerägastik tekitaks olukorra, kus Tauri Mae jooned ei paista varjudena läbi. See on tuvastatav ka aknal eksponeeritud fotodel. Taas: võrdne, ebavõrdne.

Kuna mul oli juba tekkinud ettekujutus, kuidas see ruum võiks välja näha hämaras, läksin Positiivi akende taha ka kolmandat korda. Oma silm on kuningas. Hämaras oli tõepoolest ruumi sisu paremini nähtav ning Mari Saarepera töö kerkinud kergelt aimatavast väga hästi nähtavaks.

Seega olid kõik vaatajad võrdsed, aga sõltuvalt kellaajast nägid mõned paremini fotosid ja tekste, teised ruumis eksponeeritud teost. Jällegi: võrdne, ebavõrdne.

Kuigi näituse kõikvõimalikud kogemise viisid said kogetud, ei saanud ma lahti võrdsust puudutavast mõttest. Kas võrdsus on kunsti loomisel tähtis? Kui kõik on võrdne, kas see on siis huvitav ja hea või hoopis igav? Kas kõiki ja kõike peab kaaluma, mõõtma ja suruma kindlasse aktsepteeritud vormi. Kas võrdne võib samal ajal olla mittevõrdne?

Kas ka kunstis võib loomingul olla varjatud pool? Miski, mis on teose seisukohast täpselt sama tähtis kui nähtav pool. Kuidas varjatud poole tähtsust hinnata?

Kui Mari Saluperal poleks olnud mõtet Tauri tööd kokkulepitud mängureegleid eirates saboteerida, kas ka siis oleks lõpptulemus olnud samasugune? Kuidas mõõta tööpanust protsentides? Kellele üldse neid protsente vaja on?

Minule neid igatahes vaja ei ole. Lõpptulemust vaadates mind ei huvitagi, kes tegi 0,002% rohkem tööd ja kes vähem. Ilma ühe panuseta poleks teise oma. Ainus, mis mind huvitab, on see, et olin saanud suurepärase näitusekogemuse osaliseks. Et see oli Salupera ja Mae esimene ühine näitus, siis jään huviga ootama, millega nad järgmisena välja tulevad.
Kirjandus

Solaarne metafüüsika 200aastases Kreekas

16. apr. 2021

KAARINA REIN

Kreeka iseseisvuspäeva 25. märtsi tähistatakse nii Kreekas, Küprosel kui ka mujal maailmas. Pandeemiale vaatamata oli tänavu põhjust teha seda pidulikumalt, sest Osmanite riigist lahkulöömiseks kavandatud ülestõusu algusest möödus hiljuti 200 aastat. Võitlus võõrvõimu vastu algas 1821. aastal küll juba mõnevõrra varem, kuid 25. märtsil haaras see kogu Peloponnesose poolsaare. Oluline on seegi, et sel kuupäeval langevad kokku nii rahvuspüha kui ka kirikupüha paastumaarjapäev.

Iseseisvussõjast tõukus ka ilukirjandus, mis väljendus eelkõige patriootilise luulena. Uuskreeka kirjanduse järjepideva arengu algusesse põlistas end rahvuspoeet Dionisios Solomos (1798–1857), kelle tuntuimast teosest „Hümn vabadusele“ (1823) sai 1865. aastal Kreeka ja aasta hiljem ka Küprose rahvushümn. Oma 158 salmiga on see ühtlasi maailma pikim selles žanris.¹ Üks Solomosi teostest on pühendatud ka Kreeka iseseisvussõjas langenud Byronile.

Dionisios Solomosi loomingut veel eesti keelde tõlgitud ei ole. Vanim eesti keelde jõudnud uuskreeka kirjandusteos on eelmisel aastal trükivalgust näinud Emmanuel Roidise romaan „Naispaavst Johanna“ (kr 1866). Kreeka iseseisvussõjaga kaasnenud pingetest pajatab aga M. Karagatsise teos „Kastropirgose pealik“ (kr 1944), mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas juba 1992. aastal. Mõlemad raamatud on tõlkinud Kalle Kasemaa, kellele võlgneme tänu ka paljude teiste uuskreeka autorite eestindamise eest.

1979. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat Odisseas Elitis ja tema muusa poetess Iulita Iliopulu 1990. aastal Kreeka kuurortlinnas Porto Raftis.

Uuskreeka teoste eestindamise algus

Eesti keelde jõudsid Kreeka nüüdisaegse kirjandusega seotud teemad vähem kui sada aastat tagasi. 1935. aastal kirjutas kreeklanna Telesilla Grant (1898–1980) Loomingus, et uuskreeka kirjanduses on kaks suuremat probleemi: keeleküsimus ja suurkujude puudumine.² Ühtlasi tõlkis nimetatud daam eesti kirjandust uuskreeka keelde, muuhulgas Peet Vallaku „Maanaise“.

Kui uuskreeka kirjandust omakorda eesti keelde tõlkima hakati, olid seal suurkujud juba olemas ja keeleküsimuski oli õige pea riiklikul tasandil lahenemas. Koos sõjaväehunta kukutamisega lõpetati ka ametliku keele katharevusa kasutamine (1976), loomeinimeste seas polnud see niikuinii kuigi populaarne. Huvitav on aga see, et eestindama hakati uuskreeka kirjandust Eesti territooriumil ja raja taga enam-vähem ühel ajal ning vastavalt sellele kujunes tekstide valik. Ivar Ivaski koostatud 1963. aasta Mana nr 2 on tervenisti pühendatud kreeka luulele: algab Sapphoga ja seejärel tulevad juba uuskreeka autorid. Seal on nii Kavafise, Sikelianosi kui ka Seferise ja Elitise loomingu tõlkenäiteid, kuid vasakpoolse maailmavaatega kreeka poeetide pikemat kajastamist on välditud.

1965. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas esimene uuskreeka keelest eesti keelde tõlgitud proosaraamat, Dimitrios Hadzise „Õpetaja testament“ klassikalise filoloogi Astrid Kurismaa (1926–1982) vahenduses. Nagu on maininud Aleksander Kurtna, loodi selle raamatuga ka uuskreeka nimede translitereerimise põhimõtted eesti keeles.³ Astrid Kurismaa sulest ilmus juba 1967. aastal järgmine uuskreeka keelest tõlgitud teos, naiskirjaniku Alki Zei lasteraamat „Panter klaasvitriinis“, kus ajastu ja konteksti eelistused on selgelt tunda: raamatus kiusatakse taga vasakpoolsete vaadetega perekonda ja põletatakse selle raamatukogu, kusjuures ei halastata isegi Platoni teostele.

Aja ja koha nõuetega pidi arvestama ka 1975. aastal ilmunud Nikos Kazantzakise „Alexis Zorbase“ tõlke juures. Kui võrrelda Astrid Kurismaa ja Aleksander Kurtna ühistöös valminud romaani eestindust algupärandiga, siis võib täheldada, et kõrvaldatud on kõik nõukogude inimesele lugemiseks ebasobiv: ära on jäetud autori mahukas eessõna, kus ta tutvustab oma religioosseid vaateid, ja raamatu tekstist on välja lõigatud nii mõnigi kommunistide korda saadetud pahategu. Seega on eestikeelse lugeja silme ette jõudnud tsenseeritud ja kärbitud variant Alexis Zorbase elust ja seiklustest.

Muide, kui 2007. aastal ilmus eesti keeles Kalle Kasemaa ümberpanekuna Kazantzakise „Viimne kiusatus“, siis püüti teose vastu huvi äratada paljuski just asjaoluga, et raamat oli kantud katoliku kiriku keelatud raamatute nimistusse. Ka õigeusu kiriku sinod Kreekas üritas pärast selle romaani ilmumist (1955) ära keelata kogu Kazantzakise loomingu. Põhjuseks oli mõistagi autori tavatu lähenemine Kristusele. Eestikeelset tõlget nood ammused keelud õigupoolest ei puudutanud, ent kuulsus mõjub: Nikos Kazantzakise „Viimne kiusatus“ on arvustuste näol kõige rohkem tähelepanu saanud uuskreeka kirjanduse vahendus eesti keelde.⁴

1980. aasta murrang

Uuskreeka kirjanduse eestindamine algas küll juba 1960. aastatel, kuid 1980. aastal Kalle Kasemaa eestikeelses tõlkes ilmunud Odisseas Elitise peateose „Õige on“ vahendus tõi kaasa murrangu. Esiteks ilmus see vaid aasta pärast autorile Nobeli kirjanduspreemia andmist. Teiseks tasub tähelepanu pöörata selle tõlke põhjalikule eessõnale, kust leiab ülevaate uuskreeka kirjanduse arengust ning Elitise poeemi kohast ja tähendusest selle kirjanduse rüpes.

1990. aastatel sekundeerisid teose eestindusele Kerttu Veldi Odisseas Elitist ja Ivar Ivaskit puudutavad uurimused koos illustreerivate tõlkenäidetega ajakirjas Akadeemia.⁵ Solaarne metafüüsika, mis iseloomustab Elitist,⁶ on ilmselt omane teistelegi kreeka autoritele. Kui eriti Elitise tõlgendamisel võib siinmail rääkida uurimuslikust küljest, siis Kalle Kasemaa tõlkeid iseloomustades võib sellist lähenemist nimetada valdavaks. Uuskreeka autoreid on tõlkija vahendanud samamoodi nagu vanakreeka autoreid, see tähendab, et nende teosed on kommenteeritud ning järelsõnas konteksti asetatud. Pelgalt autori eluloo tutvustamisest ei piisa ja tõlkimine pole üksnes ladusa emakeelse teksti tekitamine, vaid võõra kultuuri vahendamine.

Olulise näitena uuskreeka luulest ilmus 1989. aastal veel Mati Sirkli eestinduses valik Konstantinos Kavafise mõjumakamaid luuletusi, kus Aleksandrias elanud autori leebe iroonia on ka tõlkes hästi edasi antud.

1990. aastatel kujunes Kalle Kasemaast olulisim uuskreeka kirjandust eesti keelde vahendav tõlkija. Peale juba mainitud M. Karagatsise raamatu ilmusid sel ajal tema eestinduses kreetalase Pandelis Prevelakise „Ühe linna kroonika“ ning kaks klassikateost: Skiathoselt pärit Aleksandros Papadiamandise „Mõrtsukas“ ja Väike-Aasia ranniku lapsepõlve kirjeldav Ilias Venezise „Aioolia maa“. Viimane teema jätkub ka 2004. aastal tõlgitud naissoost kirjaniku Dido Sotiriu romaanis „Verega joodetud maa“, kuigi hoopis hirmsamas toonis.

Väike-Aasia katastroof ongi uuskreeka kirjandusest eesti keelde tõlgitud teostes üks levinumaid teemasid ning seda kohtab nii Prevelakise, Venezise kui ka Sotiriu raamatus⁷ ja ka Jorgos Seferise luuletustes. Kuid XXI sajandi algus toob eesti keelde ka teistsuguseid Kreeka elu peegeldusi: juuksuri juures jutustatud lood Menis Kumandarease novellides, meremehelood Nikos Kavvadiase ja kulinaarsed ahvatlused Andreas Staikose loomingus. Unistusena võib välja käia, et keegi tõlgiks eesti keelde ka Nikos Kavvadiase mahlakat meremeheluulet.

Elavnenud kultuurivahendus

XXI sajand lisab uuskreeka keelest eesti keelde tõlkijate hulka uusi nimesid ja uusi teemasid. Siinkirjutaja vahenduses on ilmunud Andonis Samarakise düstoopia „Viga“, mis toetub autori Saksa okupatsiooni kogemusele, kuulutades ühtlasi ette sõjaväehunta võimuletulekut Kreekas. Mustade kolonelide aegset olustikku kajastab Menis Kumandarease novell „Masamba“ ning ka eelmisel aastal Karoliina Kagovere eestinduses ilmunud Margarita Karapanu teos „Kassandra ja hunt“, kuigi olulisemal kohal on seal lapsepõlveäng.

Kazantzakise tõlked said täiendust autori 50. surma- ja 125. sünniaastapäeval vastavalt 2007. ja 2008. aastal: ilmusid juba mainitud skandaalne „Viimne kiusatus“ ning „Askees“.

XXI sajandi teine kümnend tõi kaasa kreeka autorite luule uusi tõlkeid: 2014. aastal Kavafise uustõlge Carolina Pihelgase sulest, 2015. aastal Küprose autori Iosif Iosifidise kogumik „Teekonnad“ Priit-Hendrik Kaldma tõlkes, 2019. aastal Seferise valikkogu.

Kreeka luule eripärast on kirjutanud Hando Runnel oma retsensioonis Odisseas Elitise „Õige on“ eestindusele, tuues välja, et ajaloolise parallelismi tõttu on meil lihtne mõista sajanditepikkust allumist võõrale võimule, vabaduse taastamist ja kannatusi maailmasõdades, ent kuna oleme kasvanud kriitilise proosa vaimus, siis pole Elitisele iseloomulik palvelaulude, oodide ja hümnide stiil, sõnakunsti kõrgstiil, meil eriti levinud. Meie luule pateetika on ühepäevapateetika, sest ta orienteerub välisele, tal nagu poleks seesmist tagatist.⁸ Elitise sõnul peaks ideaalne luuletus olema päikesesüsteemi miniatuurne koopia, kus valitseb totaalne rahu, igavikulisus ja kestab lakkamatu igavene liikumine.⁹

Kui eelmisel sajandil ilmus kreekakeelses tõlkes eraldi raamatuna vaid Jaan Krossi „Professor Martensi ärasõit“ (1996), siis viimasel ajal on meie kirjavara kreeka keeles avaldatud üha rohkem. Välja on antud kaks luuleantoloogiat, samuti Tammsaare novellid ning äsja ilmus mahukas Jüri Talveti luulekogu. Väga tänuväärset tööd eesti kirjanduse vahendajatena teevad Magdalini Thoma ja Madis Veldi.

Seoses iseseisva Kreeka riigi 200. aastapäevaga pidi 25. märtsil avatama Tartu ülikooli raamatukogus Kreeka suursaatkonna egiidi all näitus „Kummardus Kreekale. Uuskreeka kirjandus eesti keeles“, kuid pandeemia tõttu on see kevadest sügisesse lükkunud. Loodetavasti aitab see kaasa kreeka kirjanduse mõtestamisele meie põhjamaises kultuuriruumis.

1 Riigihümnina on tänapäeval kasutusel vaid kaks esimest salmi.

2 Telesilla Grant, Uuskreeka kirjanduse arenguteedest. – Looming 1935, nr 5, lk 1020.

3 Aleksander Kurtna, Uuskreeka nimede kirjutamisest eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 1966, nr 1, lk 51.

4 Vt nt Toomas Paul, Jeesus ja ta bodyguard. – Sirp 8. VI 2007; Meelis Friedenthal, Miks keelata „Viimne kiusatus“? – Vikerkaar 2008, nr 2.

5 Kerttu Veldi, Odisseas Elitis ja Ivar Ivask: kannatus ühise keele puudumise pärast. – Akadeemia 1994, nr 5; Kerttu Veldi, Teel harmoonia poole. Ivar Ivask ja Odisseas Elitis. – Akadeemia 1995, nr 5.

6 Kerttu Veldi, Teel harmoonia poole, lk 903.

7 Vt Kaarina Rein, Mütoloogia, ajalugu, kaasaeg: uuskreeka kirjandus eesti keeles Kalle Kasemaa vahendusel. – Looming 2008, nr 1, lk 108–110.

8 Hando Runnel, Koolipoiss ja kreeklane. Rmt: Jooksu pealt suudeldud. Ilmamaa, 1998, lk 55.

9 Kerttu Veldi, Teel harmoonia poole, lk 907.
Teater

Kolm impulssi maailma kultuurielust

16. apr. 2021

RAUL MARKUS VAIKSOO

Zürichi ooperimaja Junior Balleti „Impulss“ („Impulse“), koreograafid Bryan Arias, Craig Davidson ja Juliano Nuñes. Esietendus 27. II Winterthuri teatrimajas ja veebis.¹

Ajal, kui etendus- ja meelelahutusasutused, ka muuseumid ja galeriid on suletud, karjub hing (ning vahel kehagi) kunsti järele. Seejuures olen ammu tahtnud Zoomi-loengutest ja virtuaalkohtumistest väsinud ajule pakkuda ka midagi muud peale lugemise ja Netflixi. Pandeemia tõttu on paljud uksed suletud, ent teise nurga alt vaadates avab see olukord jällegi seninägematuid võimalusi võtta kontakt maailma kultuurieluga. „Seninägematuid“ muidugi vaid omast laiskusest, sest kes see ikka tahab töönädala lõpul veel raali taga kükitada, kui on võimalus külastada päris teatrit või kunstisaali. Praegu on aga mõistlik oma harjumusi oludele kohandada.

Nii sattusin minagi – ja mitte juhuslikult – vaatama Zürichi ooperimaja Junior Balleti iga-aastaseid lavastusi, sedapuhku väheütleva ühispealkirjaga „Impulss“ („Impulse“).² Noori tantsijaid on juhendanud koreograafid Bryan Arias, Craig Davidson ja Juliano Nuñes, kellest viimast olen ühismeedia kaudu³ kaua imetlenud – nii jõudsin ka siin kirjeldatavate kunstiteosteni.

Tungivalt soovitan neid kolme lavastust – Ariase „Puhas kokkusattumus“ („Pure Coincidence“), Davidsoni „Entroopia“ („Entropy“) ja Nuñese „Luules ühekssaamine“ („Union in Poetry“) – kogeda eraldiseisvate etendustena, parimal juhul võiks neid vaadata ka pikema vaheajaga, kuigi need on videos tihkelt üksteise otsa liimitud. Erinevalt harjumuspärasest kaduva kunsti jäädvustamisest lihtsalt ülesfilmimise teel kaotab praegune aeg vabanduse teha seda üle jala. Kui lavastuse ainus väljund on Vimeo link, muutub selle salvestamine automaatselt vormilise valiku osaks ja oluliseks muutujaks. Üldjoontes näib siin olevat kaks teed: teha tantsulavastusest tantsufilm (mida kord isegi katsetanud olen) või jätta publikule vabadus valida, kuhu end istuma kujutleda (näiteks uhkesse saali või hoopis koduse töölaua taha). Praegusel juhul oli mindud viimast rada pidi ja üldiselt jäi mulje, et põhjendatult.

Siiski, ja ma näen seda enda pealtki, ei ole vaataja veel uue olukorraga kohanenud. Lõpmatuid küsimusi nagu „kas vetsupausi tohib teha?“, „kas võisin tagasi kerida?“, „voodis vaadata on OK?“ on eneselt tegelikult täitsa tore püstitada. Kunstnik (keda ka kunstnikuks võib nimetada) peab end endise kaduva kunsti uute valikutega kursis hoidma, ja kui nendega mitte mängima, siis neid vähemalt arvesse võtma.

„Puhas kokkusattumus“. Bryan Ariase lavastus on austusavaldus Luigi Pirandellole ja tema näidenditele. Kolmest tööst kõige teatraalsemas ja ka teatrilikumas on laval kuus tegelast, kes otsivad oma loojat. Ei maksa arvata, nagu oleks tegu puhta juhusega. Pigem on see kokkusattumus, nii tantsijate kui ka lavastaja loominguline kokkupõrge. Seda kõike juhib kindlakäeline Fantaasia – nii Pirandellolt laenatu kui ka trupi omalooming –, mille (kelle?) võiks võtta kokku Nobeli laureaadi enese sõnadega: „… see, millest mina räägin, otsib [—] kujutises endas, mis peab jääma läbinisti elavaks ja vabaks, väärtust andvat mõtet.“⁴

Erinevalt näidendi tekstist ei piira tantsijaid direktorid, lavameistrid, suflöörid: nad on ise kõik need tegelased. Pirandello ütleb, et teda pole kunagi rahuldanud „mees- või naistegelase kujutamine kujutamise pärast, mõne kurva või lõbusa loo jutustamine jutustamise pärast, mõne maastiku kirjeldamine kirjeldamise pärast“.⁵ Ometi on see Ariasel kõik olemas.

Bryan Ariase „Puhas kokkusattumus“ on austusavaldus Luigi Pirandellole ning „Impulsi“ kolmest lavastusest kõige teatraalsem. Fotol Marta Andreitsiv, George Susman ja Greta Calzuola.

Nii tegelased, ka lood, aga isegi maastik, mis otsekui rongiaknast vaadatuna kulissidele projitseerituna mööda tuhiseb. Koreograafial puudub selge ja läbiv narratiiv, mille automaatne otsimine võib vaataja kohati närvigi ajada, segadust tekitada. Tekkivad kujutised on mõtted, on ideed ja tunded, mis paiguti on kindlasti tulnud otse tantsijate sisemusest. Need kõik on isemoodi ja eripärased, kohati koomilis-traagilised, pikitud täis oksüümorone.

Näiteks avatants, mille kerge ja kevadise klaveripala saatel esitavad kaunis baleriin ja poroloonpaksuke poiss. Ootan romantilist, aga ehk hoopis tragöödialiku lõpplahendusega armumängu, kuid seda ei tule. Tegelased vaatavad pidevalt teineteisest mööda, olles teineteisele rohkem nukk, kellega mürada. Lavalaudadel on nende lugu küll harjumuspäratu, kuid mitte vähem reaalne.⁶

Ääremärkuseks kasutan siin juhust, et välja tuua trupi selgelt värvikaim (kuigi ainsana must-valgesse riietatud) liige Wolf Hoeyberghs, kes peale virtuoosse klaveri valdamise oli ka tantsutehniliselt iseäranis täpne ja särav.⁷Pärast soolosid ja duette – aga mina nägin noid pigem erisuguste tundmustena – pannakse alul ära võetud kübarad ja mantlid⁸ taas pähe ja selga. Rong hakkab sõitma. Reis on lõpule jõudmas. Nii muusikaliselt, kujunduselt kui ka koreograafiliselt otse Hofesh Shechteri „Klounidest“ („Clowns“)⁹(paketis kõikide paralleelide ja sümbolitega) võetud lõppmäng toob eriilmelised eluvalud jälle üheks tervikuks kokku. Järgemööda jutustatakse igaühe kogemused ühiselt läbi. Kuni ollakse kohal.

„Entroopia“. Kuigi teinekord käsitletakse seda ka lihtlabase kaosena, on entroopia eeskätt mõõt termodünaamikas, väljendamaks süsteemi korrapäratust. Vaim on sellises füüsikalises maailmas vabameelne tegelane ega allu matemaatilistele seaduspäradele, mis kaose taandamiseks tööd käsivad teha.

Aga tööd on tehtud kõvasti: Craig Davidsoni laval valitseb kord ja klassikalised tantsuvõtted. Puhtad jooned säilivad nii koreograafi, kostüümikunstniku kui ka kujundaja nauditavas loomingus. Võimsad, aina madalamale laskuvad valguspaneelid seintel ning tantsijate õhuna läbipaistvad kehakatted moodustavad avatud süsteemi, justkui areeni, kus Kaos võib hakata oma maailma looma. Algmolekulid (sedapuhku tantsijad) lainetavad suurelt ja igaüks talle ette antud rütmis. Aga ikka leidub mõni, kes ette antud, juba tehtud radu pidi käia ei taha. Ja kui on üks, siis tuleb peagi teine järele.

Nicholas R. Thayeri modernistlik muusika aitab tantsijatel komponeerida ka teatavat lavastuslikku narratiivi, mis mõjub lõpuks liigsenagi. Vaieldamatult nauditavat kogemust pisut üle analüüsides tekkis ka sääraseid küsimusi, mida nüüdiskunstis enam kohata ei tahaks. Meeste peegliduetid, „ühe asja ajamine“ ning lõputu naiste võrgutamine oleks võinud ka olemata olla. On ju klassikaline tantski arenemisvõimeline. Aga kes olen mina, et otsustada.

Juliano Nuñese „Luules ühekssaamine“ on trupi poeetiline üheshingamine. Fotol Zürichi ooperimaja Junior Balleti tantsijad.

„Luules ühekssaamine“. Ja viimaks! Juliano Nuñese poeetiline üheshingamine. Tema looming on tänapäevane, tehniliselt tasemel ja avab klassikalise taustaga tantsijatele kindlasti uusi maailmu. Puuduvad stereotüübid – on inimene, on tantsija. Minu arvates maailma koledaima värvi tiitliga pärjatud kollane unioonis Ezio Bosso, Chopini ja Arvo Pärdiga (sic!) oli tõeline hingesandistaja.¹⁰ Forsseeritud üheaegne hingeldamine, keerukas, aga voolav trupikoreograafia, päikesekostüümid – paistis valu ja valu ilu.

Sügav ja tõsine temaatika koos nõudlike tantsulahendustega käis noortele kohati ka üle jõu. Seda aitas varjata (nagu noorte puhul muidugi tihti juhtub) nende siirus ja elujõud. Kohati tundus, et läbi oli võetud kogu kirjandusklassika alustades Romeost ja Juliast (mille kulminatsiooniks sai kaunis duett „Für Alina“ saatel) Onegini ja Tatjanani välja.

Tantsijad püsisid laval, ka tantsimata. Elektriseeritud õhk, mida tundsin tugevalt ka oma kodu nelja seina vahel, oli laval jaotunud ühtlaselt liikujate ja seisjate vahel. Impulss jõudis minuni. Nagu on ühel oskus teatris haigutama panevalt tõmmelda ja karata, võib teine ka istudes joosta. Tahan uskuda, et see on oma keha valdamise ja kohalolu küsimus. Need noored sööstsid kui pistrikud saagi järele, hoogu hetkekski kahandamata. Kohtaks seda Eesti teatriski sagedamini!

Tänu tegijatele. Kui kõik see kokku sai nüüd pisut liialdatud kiidulaul, siis vaid seepärast, et midagi nii professionaalset, läbimõeldut ja kvaliteetset ei ole ma ammu kogenud. Rääkimata sellest, et laval olevad noored pühendavad peaaegu kõik oma päevad enese kehatehnika arendamisele, olid tõsiselt tasemel ka kõik muidu varju jäävad lavameediumid (muusika, lava, valgus, kostüümid jne). Suur tänu tegijatele, aga ka juba kalliks saanud koroonale, kelle abil on võimalik end hoopis vabamalt maailmas toimuvaga kursis hoida. Soovitan rahulikul meelel teistelegi.

1 Kuni aprilli lõpuni on see leitav siit: https://player.vimeo.com/video/518016370

2 Lavastuse kõigi tegijate nimed on leitavad siit:

https://www.opernhaus.ch/site/assets/files/0/90/635/bzimpulse_27_2_21.pdf

3 Vt @nunes.art.

4 Luigi Pirandello, Kuus tegelast autorit otsimas. Tõlkinud Kristiina Rebane. XX sajandi näidendeid I. Toimetanud Katrin Ennus. Tallinn 2006, Avita. Lk 114.

5 Samas, lk 113–114.

6 Samas.

7 Kel aega ja tahtmist, leiab Zürichi ooperimaja veebilehelt kõiki tantsijaid tutvustava video. Koreograaf Bryan Ariasele on selget mõju avaldanud koostöö NDTga, millel soovitan samuti silm peal hoida, kui tänapäev sümpatiseerib.

8 Luigi Pirandello, Kuus tegelast autorit otsimas. Tõlkinud Kristiina Rebane. XX sajandi näidendeid I. Toimetanud Katrin Ennus. Tallinn 2006, Avita.

9 Ehk kuskilt veel piraatluse teel kättesaadav. Info Hofesh Shechteri kodulehelt siin:

https://hofesh.co.uk/productions/hofesh-shechters-clowns/

10 Vt Pöial on jala Alaska.
Vabaduse plats

Enriko Mäsak, skulptuuri- ja kunstiuurija

16. apr. 2021

Enriko Mäsak

Vabadust võib ette kujutada vabadusena mitte sõltuda, taotleda tunnustust, kanda peas kuldset krooni jne. Kui see puudub, tundub selline vabadus ahvatlevana. Vabadus on nagu midagi kauget, mis vajab saavutamist. Sellisena mõistetud vabadus on midagi ümmargust ja ähmast. Pole kindel, millisel määral see täitub ning millal on õige vabaduse määr saabunud, sest liiga palju vabadust võib mõjuda hukutavalt. Kui vabadus on totaalne, siis mida see vabadus tähendab?

Vabaduse puiestee teises otsas on vabaduse tähendus, mis saab eriti teravalt sisukaks siis, kui on tarvis millestki pääseda, vabaneda rõhuja ikkest või vabaneda hädast. Üleliigse kohalolek käivitab vabaduse otsingumootori ja sunnib mööda vabaduse puiesteed liikuma helgema tuleviku poole, põlgusest helgusesse.

Siis on lõpuks veel see vabadus, mis on kogu aeg siinsamas olnud, ilma et oleksime sellest õigupoolest teadlikud. See vabadus on potentsiaalselt kusagil asjade, olukordade, sõnade ja tähenduste vahel. See vabadus on meelekindlus tunda end vabana igasugustes oludes. Vabadus peitub varjatult kõiges ja oleneb rohkem sellest, kas seda on märgatud, kui sellest, kui palju seda on taga nõutud. Vabaduse puiestee kummaski otsas on vabadus kogu aeg isegi kohalejõudnuna olnud lihtsalt seisund, mida me pole märganud või osanud pühitseda ning mis on meid sundinud aina enam otsima ja minema selle järele, olema teel selleks, et päralejõudnuna olla üha uuesti teel. See on olnud kogu aeg seisund, mis on oodanud märkamist ilma päralejõudmise paineta. See on vabadus olla üle omaenda piiratusest, tunda end vabana ka siis, kui pole halvemaid ega paremaid aegu.
Sotsiaalia

Tsaariaegse Saksa okupatsiooni esindusnägu Erhard Dehio

16. apr. 2021

OLEV LIIVIK

Möödunud aasta lõpus juhtusin lugema Saksamaal ilmuvas baltisakslaste kuukirjas Baltische Briefe (nr 9/863) ilmunud peatükki Lätist pärit Vera von Sassi (1906–2008) juba mitukümmend aastat tagasi kirja pandud mälestustest. Need olid jõudnud Hitleri Saksamaa vallutatud Poola territooriumile Warthelandi, kuhu 1939. ja 1940. aastal paigutati Eestist ja Lätist ümber asunud baltisakslased. Lugejakirjadest, mis ilmusid järjest kolmes numbris, selgus, et avaldatu oli mõjunud irriteerivalt nii poliitilise korrektsuse apologeetidele kui ka neile, kes soovivad baltisakslaste ajaloo konarused siluda.

Kuidas on võimalik, et baltisaksa ringkonnas kirjanikuna kuulsust kogunud Vera von Sass nimetab Poolas oldud aastaid üheks ilusamaks ajaks oma elus? Kuidas saab autor väljendada rahulolu selle üle, et tundis ennast viimaks „vaba ja võrdväärsena oma rahva“ (s.t sakslaste) hulgas, kuna „autoritaarselt valitsetud Baltikumis“ (s.t Eestis ja Lätis) pidanud sakslased, keda seal ei olevat sugugi sallitud, võitlema oma püsimajäämise eest? Ning kas ikka peaks osutama ümberasujatele, kes tundsid rõõmu selle üle, kui neil õnnestus saada endale maatükk, mis meenutas endist mõisamaad Balti kodumaal, või kirjutama „moraalse kriitikata“ baltisakslastele pakutud Reich’i sotsiaalmajanduslikest garantiidest, millest nad polnud osanud endisel kodumaal unistadagi?

Aga kuhu jääb ebaõiglus endiste Poola omanike vastu, nendele põhjustatud kannatused? Nii küsib sõjajärgne põlvkond, kellele on Saksamaal maast madalast õpetatud, et süükoormat Teise maailmasõja ja natsionaalsotsialismi eest kannab iga sakslane. Selle peale tahaks küll sekkuda. Miks peaks olema silmakirjalik ja kirjutama tagantjärele mälestustes kaastundest poolakate vastu, kelle kannatuste suhtes oldi Warthelandis ükskõikne, või kui veel halvemal juhul juhtuti neid kohtlema kui „alamat rassi“?

Möönan, et paralleeli tõmbamine poolakate ja eestlaste vahele on meelevaldne, aga ei ole võimalik eitada, et veel Eesti Vabariigi algusaastailgi leidus baltisakslasi, kes vaatasid eestlastele ülevalt alla, rääkimata varasemast ajast, kui see oli norm. Tihedamat läbikäimist eestlaste ja sakslaste vahel ei olnud ning kui jätta kõrvale segaperekonnad, olid omavahelised kontaktid ja kohtumised Teise maailmasõjani ülekaalukalt ametialase iseloomuga. See ei tähenda loomulikult, et need ei võinud olla vastastikku lugupidavad.

Võib oletada, et seda laadi kontaktidega eestlastega piirdus ka Erhard Dehio (1855–1940), kes oli 1880. aastatest kuni 1918. aastani üks nimekamaid Tallinna suurettevõtjaid ja munitsipaalpoliitikuid. Ta oli üks tähtsamaid Tallinna viljakaupmehi ning edukas laevamaakler, kes kuulus mitmesse Tallinna linnavolikogu koosseisu ning oli tollast Eestimaa ärieliiti koondanud ja esindanud Tallinna Börsikomitee juhtkonnas, sealhulgas komitee esimees 1910. kuni 1918. aastani.

Eesti ajalukku on Erhard Dehio läinud Saksa okupatsiooni aegse Tallinna linnapeana 1918. aastal. Sel põhjusel oli ta sunnitud Saksa vägede lahkumisel kodumaalt emigreeruma ning jäi elama Saksamaale. Viimastel eluaastatel pani ta kirja mälestused, kus kesksel kohal on äritegevus Tallinnas. Viimaste põhjal kirjutas tema juristist poeg Walter Dehio (1898–1988) pärast pensionilejäämist raamatu, kasutades isa mälestuste kõrval tema kirju ning muid memuaare ja uurimusi.

Saksamaal Heilbronnis 1970. aastal ilmavalgust näinud Walter Dehio raamat „Erhard Dehio: Lebensbild eines baltischen Hanseaten 1855–1940“ on rohkem autori kui tema isa nägu. Selles leidub küll rohkesti tsitaate Erhard Dehio trükkimata jäänud mälestustest ja kirjadest, aga enamasti on Walter Dehio isa märkmed oma sõnade ja lisandustega ümber kirjutanud. Kohati on raske aru saada, kus lõpevad isa ülestähendused ja algab poja interpretatsioon, sest autor ei ole allikatele viidanud. Kuna tegemist ei ole akadeemilise uurimusega, ei saa seda pidada tingimata miinuseks. Mulle tundub, et isa märkmete ja muude allikate loomingulist laadi tõlgendamine laseb hoopiski eredamalt välja paista autori isikul, kelle maailmapilti ja ajalootunnetust on verminud tema päritolu, mida peab raamatut lugedes kindlasti silmas pidama.

Tsaariaegse Tallinna baltisakslasest ärimees ja Saksa okupatsiooni esindusnägu Erhard Dehio.

Walter Dehio sündis ja kasvas Tallinnas. Suurettevõtja võsuna kujunes temast suurem saksa ja baltisaksa natsionalist, kui olid seda ilmselt tema aadlikest ea- ja rahvuskaaslased, keda valmistati ette Vene tsaari teenimiseks sõjamehe või riigiametnikuna. Ta astus 1918. aastal Saksa keisririigi teenistusse, töötades Helsingis Saksa mereväekomandantuuris ning Tallinnas sõjaväevalitsuse juures, kuid emigreerus veel enne sõja lõppu Saksamaale. Oma sünnikoha, s.t Baltikumi järgi nimetas ta ennast baltlaseks nagu ka teisi Eesti-, Liivi- ja Kuramaalt pärit rahvuskaalsasi. Seda mõistet oli kasutatud enne Esimest maailmasõda, aga kasutati ka selle ajal ja Saksamaale emigreerunute hulgas veel kaua selle järel. Ehkki mõiste „baltisakslane“ oli samuti tuntud, jäi selle laialdasem levik sõdadevahelisse ja -järgsesse aega. Ei kadunud ka mõiste „baltlane“, kuid kolme rahvusriigi tekkimisel Baltikumis hakati sellega tähistama nii siinseid riike kui ka rahvaid, kelle all mõeldi ennekõike eestlasi, lätlasi ja leedulasi.

Erinevalt saksakeelsest originaalist on äsja ilmunud raamatus „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas Hansalinnas Tallinnas“ eesti lugejale mõisteid „baltlane“ ja „baltisakslane“ seletatud, mis on tervitatav, sest autor on kasutanud neid mõisteid läbisegi. Raamatu toimetajat Ivika Arumäed, konsultanti Andres Adamsoni ja tõlkijat Hanna Millerit tuleb kiita asjalike joonealuste kommentaaride ja märkuste eest. Tänu neile on ära õiendatud terve rida faktivigu, mis on Erhard Dehiol asjaarmastajast ajaloolasena sisse lipsanud.

Olgugi et Walter Dehio eesmärk oli jäädvustada Erhard Dehio eeskätt tsaariaegse Tallinna ärimehena, on ses raamatus tänuväärselt palju kirjutatud tema perekonnast, sh vennast Georg Dehiost, kellest sai nimekas Saksa kunstiajaloolane, ning onust Alexander Eggersist. Viimane oli suurema kaliibriga ärimees kui tema õepoeg Erhard ning tõenäoliselt ka eeskujuks elukutse valikul. Peale selle tõstan esile ülevaate baltisaksa ärikeskkonnast XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses. Lugeja juhatatakse tolle aja Tallinna tähtsamate ärimeesteni, kirjeldatakse nende ärilist haaret ja ettevõtteteid, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning ühiskondlikku positsiooni ja reputatsiooni, samuti omavahelisi sidemeid. Keskmine eesti lugeja teab neist arvatavasti küllaltki vähe, kuna eestlastekesksesse ajaloopilti teisest rahvusest ärimehed hästi ei sobitu.

Puudutamata ei saa jätta 1918. aasta Saksa okupatsiooni ning Erhard Dehio tegevust sellal. Ei ole mingit kahtlust, et Erhard Dehio oli sellel lühikesel ajajärgul üks prominentsemaid Eestimaa baltisakslasi. Juba 1917. aasta sügisest kuulus ta nende autoriteetsete rahvuskaaslaste hulka, kes olid valmistanud ette pinda sakslaste sissetungile. Kuna juhtivad rüütelkonna tegelased olid bolševikud küüditanud, langes Dehio õlule Tallinna tunginud Saksa väeüksuste tervitamine, samuti kõnelused Eesti rahvuslike poliitikutega, keda ta keelitas koostööle okupatsioonivõimuga, kuid edutult.

Muljetavaldav on loetelu Saksa printsidest, poliitikutest, riigiametnikest ja majandustegelastest, kes Eestimaad ja Tallinna tollal väisasid ning keda Dehio Börsikomitee esimehena ja linnapeana võõrustama pidi. Olgu ära õiendatud, et Erhard Dehio oli Tallinna tegevlinnapea vaid paar kuud, olemata iseseisvalt toimetanud poliitiline figuur. Ta oli vaid Saksa sõjaväevõimude korralduste vahendaja ja täitja, ehkki ilmselt mitte võrdväärne marionett Johannes Vares Barbarusega 1940. aastal. Üsna pea taandus ta üksnes esindusisikuks, sest Tallinna tegelikuks juhiks tõusis keegi Lüneburgist komandeeritud kapten Schmidt, kes määrati linnapealikuks. Eestlasena on mul kummastav lugeda, et Erhard Dehio pidanud oma elu kõrghetkedeks sakslaste sissetungi, enda määramist linnapeaks ning Ühendatud Maanõukogu delegatsiooni esindajana külaskäiku Saksamaale 1918. aasta aprillis, kus anti Saksa keisrile üle palve moodustada Balti provintsidest riik, mis oleks ühendatud Saksa Reich’iga. Ehkki Dehio oli rahvuselt sakslane, tundub tema kõrghetkede loetelu veel küünilisem kui kirjatöö alguses osutatud Vera von Sassi mälestused, kus too peab okupeeritud Poola aega oma elu parimateks aastateks.

Lõpetuseks väärib veel selgitamist, et Ühendatud Maanõukogu delegatsiooni ei võtnud vastu mitte keiser Wilhelm II, vaid riigikantsler krahv Georg von Hertling, ning mitte pealinnas Berliinis, vaid Belgia linnas Spas, kus kantsler viibis parajasti kõrgema ülemjuhatuse peakorteris. Sellest pidulikust üritusest kirjutab Erhard Dehio muu hulgas järgmist: „Parun Dellingshausen [Eestimaa Rüütelkonna peamees – O. L.] luges ette meie delegatsiooni avalduse koos tänuga vabastamise eest ja palvega võtta provintsid kaitse alla ning moodustada neist omaette riik personaalunioonis Preisi kuningriigiga. Krahv Hertling vastas vaid lühidalt Dellingshauseni pöördumisele ning lasi härra von Radowitzil [riigikantselei ülem – O. L.] ette lugeda keisri nimel antud ametliku vastuse. Selles lubati kaitset, kuid kõik muu jäeti hilisemaks otsustamiseks.“ Seepeale tahaks küll irooniliselt kosta, et marionetliku riigivolikogu delegatsiooni külaskäik Moskvasse 1940. aasta augustis oli asjaosalistele maanõukogu visiidist Saksamaale 1918. aastal tagajärjekam, sest NSV Liidu Ülemnõukogu täitis delegatsiooni „palve“ Eesti NSV Liitu vastu võtta kohe.
Hero

Loe Sirpi!

16. apr. 2021

„On vaja ainult ühte head näidet!“, intervjuu liikuvuse eksperdi Marek Rannalaga

Mart Kuldkepp, „Eesti ajaloo marginaalidest“

Märt Läänemets, „Aasia sajand III. Kõrgtehnoloogia ja koonduslaagrid“

Airi Triisberg, „Kunstivaldkonna baas on rahastamata“

Margarita Karapanu „Kassandra ja hunt“

John Dos Passose „42. laiuskraad“

Walter Dehio „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas“

Jaanus Paali „Trepist üles, trepist alla …“

Mari Saarepera ja Tauri Mae näitus „Võrdne, mitte võrdne!“

festivali „Klaaspärlimäng“ kontsert „… et hing sees“

etenduskunstide festival „Made in Estonia maraton“