ühismeedia

Nii tormilisi üksikuuendusi pole varasematel aegadel esinenud; trükikunst, mille leiutamisega uusaeg sisse juhatatakse, on kujundanud määravalt kogu ajastut. Ja humanistidele teadagi tundus, et ülim on saavutatud ning et täiendavaid leiutisi pole enam üldse vaja; Erasmus kirjutas ja trükkal ruumi teises nurgas tegi ettevalmistusi, et kirjutatav lehekülg näeks trükivalgust kohe pärast valmimist. Aga selline entusiasm ühendas väheseid, laiemate hulkade kaasamine nõudis aega. Valgustusajast peale hakkab kirjavara kahestuma: Goethe juhatab teed õilsatele hingedele, sellal kui mitte nii nõudlikele lugejaile pakub meelelahutust tema naisevenna röövlijutt. Vaba aja sisustajana säilitab raamat juhtseisundi kuni XX sajandini. Kes XIX aastasaja olusid tunneb lähemalt, on teadlik ka kummalisest, ammugi hingusele läinud arhaismist – ettelugemistest. Pariisist kuni Peterburini kordus sama pilt: üks luges ette ja teised kuulasid. Tõsiasi tunnistab, et ka kõrgkihtide esindajad, kelle võimalused vaba aega sisustada olid avaramad kui lihtrahval, veetsid enamiku õhtuist kodus istudes. Ja midagi raamatust paremat polnud nelja seina vahel võtta.

Alles XX sajandil tuleb hubase idülli ülemvalitsusele lõpp. Pikka aega osati talletada ainult hääletut inimkõnet ja saavutused piltide trükkimise valdkonnas olid jäänud tagasihoidlikuks, kuid XIX aastasaja teisest poolest peale hakatakse rääkima ka valguspiltide ja kuuldava hääle jäädvustamisest. Järgneb liikuvate piltide talletamine, kinematograaf, milles juba teravapilguline Lenin, kes jõudis näha ainult tummfilme, tundis otsemaid ära rahvamasside teadvuse kujundaja, s. t kunsti number üks. Mingit erilist läbinägelikkust siin ju vaja polnudki; eks me kõik taipa pikemata, et liikuvaid pilte vaadata on palju hõlpsam kui raamatut lugeda. Visuaalsuse eelistest kirjasõna ees (80% teabest annab nägemismeel) parem ei räägigi. On kord teada saadud, kuidas jäädvustada liikuvaid pilte, siis jääb puudu veel ainult ühest: pildikirja ühendamisest kuuldavate helide kirjaga. Tummfilmi asemele tuleb helifilm; juba kolmekümnendail aastail on eurooplasist linnaelanikel võimalus käia ühe päeva jooksul mitmes kinos ja otsida huvitavamat filmi. Sealtpeale hakkavad teatrikülastused minetama oma kunagist tähtsust, televisioon siis omakorda hakkab hõrendama kinopubliku ridu.

See linnulennuline ülevaade peaks ühtaegu osutama, kuidas vaimsuse levi võimendumist on saatnud pinnalisuse kasv omandamisel. Tekst pääseb mõjule alles siis, kui ettelugemist jälgida täie tähelepanuga ja kuuldu nähtavaks kujutleda. Kinos pole kujutlemist enam tarvis, piisab piltide tähelepanelikust jälgimisest. Aga kui pildid on muutunud igapäevaseks (ühe filmi lõppedes hakatakse teleris näitama uut), siis muutub vaevanõudvaks ka jälgimine, lugemisest sootuks kõnelemata (kes siis subtiitreid enam loeb?). Seesama seaduspära tuleb ilmsiks ka lavalistes etendustes. Show-business, nagu nimigi juba ütleb, püüab kogu vaimsuse taandada nähtavaks. Sõnadel pole tähtsust ja löökpillihelid on eelkõige selleks, et ilmestada etlejate liigutusi. Peamisena aga toimib värviliste valgusvihkude maruline vaheldumine.

Ja see pääseb mõjule; igatahes tohib öelda, et nondele värvilistele vilkumistele elab publik kaasa kogu oma olemusega. Show-business on arvutiajastu tõeline vaimuvalitseja: selles, kuidas värvilisest vilkumisest lummatud “kuulajad” oma kõrgele tõstetud käsi plaksutavad, on midagi arvuti ees istujate andunud tähelepanust.

Arvuti märgib alanud virtuaalajastu tippu ja interelaniku näol on tegemist uue maailma kodanikuga. Ükski varasem saavutus pole jõudnud sellise üldisuseni. Olid küll “raamatukoid”, kirglikud “teatraalid” ja vahest ka “kinohaiged”, kuid nad kõik esinesid eelkõige isikliku eripära kehastajaina. Praegugi võib tänaval või bussis kohata kõrvaklappe kandvaid isikuid, aga neid näeb harva. Ja me ei mõtlegi neid nähes hämmingut tunda; võtame vaid teadmiseks, et leidub inimesi, kelle kuulmismeel vajab muusikalist müra tavalisest rohkem, ja sellest meile piisab.

Kui otsida märksõnu arvuti ebatavalise populaarsuse seletamiseks, siis esimesena ilmuks ehk “loomingulisus”. Või täpsemalt: esimest korda on õnnestunud jõuda saavutuseni, mille kasutamisel passiivsus liitub õnnestunult loovusega. Me ju teame, et oskus kasutada arvutit ei ole võrreldav teleri sisselülimisega; arvutiekraani ees istuja peab teadma kõiksugu asju ning oma suutlust rakendades ta saab ülima: loovalt tegutseva inimese enesetunde. Loovuse suurim saladus seisneb ju selles, et tuntakse rõõmu oma suutlusest: rõõm ilmub tegutsemisel peahüvitusena, innustades üha uuesti tegevust jätkama. Säärast loomingulisust polnud varasemail saavutusil pakkuda. Loeb keegi päevad läbi raamatuid, siis esmajoones see tähendab, et ta raamatute kirjutamisega saab ka ise hakkama; vastava võime puududes jääb lugemisest saadav rõõm kasinamaks. Pillimees võib musitseerida hommikust õhtuni, kuna rõõm oma suutlusest teda innustab; seevastu passiivne kuulamine teeb juba paari tunniga tuimaks ka suurima muusikasõbra.

Aga “loomingulisusel” on veel teinegi tahk: arvuti kasutaja peab palju teadma, kuna ainult nii kasvab suureks ka teadmiste eest saadav hüvitus. Siin ilmub nüüdisaegse suursaavutuse ja varasemate, algelisemat laadi eellaste oluline erinevus. Kõik ehk enam ei mäleta, missuguse vaimustusega kirjutati möödunud sajandi kolmekümnendail aastail raadiost, “imelisest leiutisest”. Mõistagi aitas uus kommunikatsioonivahend kaasa, et mõte rahvusvahelisest abikeelest muutuks populaarsemaks; esperantot oskav kuulaja rändas läbi kogu eetri jne. Ometi ei saanud see vaimustus kaua jätkuda ja meil pole raske mõista, mispärast. Kogu loomingulisus, mida raadiot kuulates rakendatakse, väljendub nupu keeramises. Saab kuulaja aru mitmest keelest, siis ta rõõm on muidugi suurem, kuid tasapisi hakkab sedagi tuhmistama kõige kuuldava omavaheline sarnasus. Keeled on erinevad, aga räägitakse ikka üht ja sama. Ja mis veelgi halvem: räägitakse asju, mida täna peetakse kõige tähtsamaks, kuid mis juba ülehomme jätavad ajast ja arust läinute mulje. Niisiis pidi esialgne vaimustus asenduma peagi kainema suhtumisega. Kes asja kaalus lähemalt, jõudis äratundmisele: kogu suurus seisneb selles, et keegi, keda sa ei näe ja kes istub pisikeses stuudios, loeb sulle ette paberile kirjutatud teksti. Programmilisus muudab saate jäigaks ja sellest saab üle ainult suurema spontaansusega, suurema loomingulisusega. Niisiis tehakse kõik, et kuulajaid muuta kaasautoreiks: helistage meile stuudiosse ja esitage küsimusi!…

Seda eeskuju järgitakse ka telesaadetes. Aga arvuti loomingulisust teler ei saavuta. On ju suur vahe, kas mulle midagi näidatakse või ma ise vaatan; esimesel juhul mind muudetakse varem koostatud programmi osakeseks, teisel juhul aga määrab mu enda tahe.

Kuid kõige tähtsam on pakutavate võimaluste suurem mitmekesisus. “Meie noored rändavad läbi Interneti-džungli.” Ainult džungel, ülim ja koondatuim mitmekesisus, sobib Interneti ammendamatust näitlikustama. Mõtelgem korraks, kas raadio areng saaks eales viia sellise võrdluseni? Võimaluse välistab juba “eetri” tähendus. Ja kui palju arusaamatuid sõnu tollest eetrist ka kostaks, kujutlust džungellikkusest ei loo need eales.

Suutlus neid võimalusi kasutada annab loovalt toimiva inimese, seega siis, kui kasutada vanamoelisi tähiseid, jumaliku enesetunde. Peaks see kõlama veidi humoristlikult, siis põhjust tuleks näha eelkõige selles, et me ei hooli üldisimate mõistete, näiteks “loovuse” või “vabaduse” või “vaimsuse” tähenduse selgitamisest. Tähenduselt on need mõisted väga lähedased, võiks koguni öelda, et eristamatuseni sarnased; ammused teoloogid väljendasid seda vormeliga: loovus on Jumala pärisosa sellepärast, et Ta on vaba. Ollakse tõsiasjaga tuttav, siis ootuspäraselt püüeldakse selle poole, et inimestki ülen
dada vabamaks, see tähendab loovamaks, see tähendab vaimsemaks, see tähendab jumalikumaks. Seda taotles kristlus ja selles seisnes ka XIX sajandi sotsiaaldemokraatide siht. Oktoobrirevolutsioon ei saa puhkeda ettevalmistuseta, enne tuleb moodustada Töö Vabastamise Ühing. Mispärast tuleb töö vabastada? Sellepärast, et ainult vabastatud töö saab muutuda loovaks. Sõnalise tasandi ja traditsioonilise mõtlemise seisukohalt on see ju õige, kuid maine tõelus paraku ei hooli loogilistest vastavustest kuigivõrd. Töö vabastamine sotsiaalses plaanis tähendab vaid seda, et omaniku kontroll asendatakse ametniku kontrolliga, mis on teadagi lõdvem. Kõik hoolimatult suhtuvad ametnikud allutatakse ümberkasvatamisele ja selle käigus selgub, et sotsiaalne vabadus saab võrsuda ainult türanlikust sunnist. Mõtlemise plaanis see kogemus tõendab, et elukauget idealismi põlustavad mõtlejad on ise nood kõige elukaugemad, keda sõnadeusk kütkestab jäägitult.

Kõrvalepõige tahab vaid näidata, milles seisneb arvutite populaarsuse üldisim põhjus. Interneti kasutaja tunneb end vaba ning loovana; ja kui veel arvestada ammendamatuid võimalusi, mis tema loovuse rakendamist ootavad tulevikus, siis võiks öelda, et ta tunneb end lausa suure maailma isandana. Jumalikule loomisjõule ei saa muidugi pretendeerida, kuid seda selgemini ilmneb suutlus kasutada loodut oma suva kohaselt. Piisab mõnest klõpsatusest ja soovitu ilmub kaugete maade ning merede tagant. Inimjumalikkus, mille poole on püüelnud kogu õhtumaine arengulugu, näib olevat saavutatud.

“Saneerimisvajadust” põhjendatakse inimväärikuse kaitsega ja võitlusega harimatuse vastu. Kiiduväärne. Aga naeruväärseks ja silmakirjalikuks teeb selle paljuski “sanitaride” endi kujundatud ühiskondlik kontekst.

Et paar seadust toimivad sotsiaalse pampersina, luues puhtama ja kuivama tunde? Tõsiasi on, et avaliku ruumi reostus on pikaaegne, üldine ja kaubanduslike juurtega nähtus. Et sündsuse piirid on nihkunud. Et meedias ja loovkunstideski on tervitatud mänguline või estetiseeritud madalkeelsus. Et filmides kõlab roppusi iga kahe minuti tagant. Et erakondade valimiskampaania põhineb tihti konkurendi otsesel mõnitamisel ja mustamisel. Et ärapanemine on levinud ajakirjanduslik žanr. Et matslus ei sõltu ühiskondlikust positsioonist ega sissetulekust. Et mis tahes ekstreemsused on aktsepteeritud mingi (sub)kultuurilise  eneseväljendusena.

Subkultuurse vähemuse kontseptsioon lubab kodanikule alati väikest (sub)kultuurset vallatust. Sellele viidates (punkpedagoogika!) sai patud andeks kommareid ahju lähetanud Indrek Tarand. Vähemusfilosoofia lubab armulikult ka “vabadust” olla prügikoll või narkomaan. Vähemasti niikaua, kuni käitutakse vastavalt ettenähtud stsenaariumidele, leppides piiratud või mängulise identiteediga, taotlemata kaalukamaid ühiskondlikke rolle. Ja loomulikustamise masin töötab: “Illegaalsete uimastite sõltlaste andmekogu peaks looma pildi ühe subkultuuri liikmeist,” kirjutab noor ajakirjanik narkosõltlaste andmebaasist. Millele tuginedes tõmmata piiri esteetilise ja (sub)kultuurilise identiteedi ning näiteks kriminaalse sõnakasutuse vahele, kui kõik on kultuur või veelgi enam – ahistatud ja seega kaitset vajav (sub)kultuur?

Keeleekspertiise tehes? Keel on keerukas nähtus, kus mängivad kaasa intonatsioon ja suhtlussituatsioon, tahtlus ja naiivsus, varjamine, teesklemine, läbi lillede ütlemine ja rafineeritud jõhkrus. Solvata võib väga intelligentses vormis ja kõrgelt tribüünilt. Lapsepõlve maasuvedest on meeles maameeste jutt ja mõned külapeod. Seal lauldi mõnikord ropuvõitu laule, aga roppust justkui ei olnudki. Suhe oli teine. Ja neid laule lauldi vaid teatud puhkudel. Privaatruumi avalik kaubastamine ületab oma räigustega mäekõrguselt niinimetatud harimatu madalkeelsuse. See kõik on “avardanud” üldisi arusaamu headest kommetest.

Peapõhjus, miks avaliku ruumi “saneerimise” püüdlused ebaveenvalt mõjuvad, ongi proportsioonitunde puudumine. Kui avalik ruum on üldiselt reostatud (reklaami lõa otsas tilpnev meedia ja madalkeelne meelelahutuskultuur), kui jõustruktuurid ning võimueliit visklevad korruptsiooniskandaalides, kui õigus- ja õiglustunne on devalveerunud (Lihula, eurobürokraatia totrused, seaduspäraselt liiva jooksvad valgekraede protsessid), siis tundub väikese hulga netihuligaanide jälitamine ülimalt ebaadekvaatse tegevusena.

Lausa ohutunnet tekitab, et “saneerimisplaanide” puhul pole selge, kas keelates ja käskides üritatakse kontrollida vormi või sisu, kas kombeid, keelt ja kultuuri(tust) või hoopis vaba vaimu, kriitikameelt ja infolevi. Usuõpetuse riikliku propagandaga seostub teinegi põhimõtteline küsimus: kas riigivõim peaks olema moralisti ja kehtestaja või sotsiaalprotsesside analüüsija ja perspektiivitundega kujundaja rollis?

Nii “leimi seadus” kui ka kohustuslik usuõpetus on jõuvõtted. Jõud räägib siis, kui mõistus ja südametunnistus vaikivad. Kehtestamine ja piiramine on kindlasti ka lihtsam kui kompleksseid lahendusi nõudev “kultuurse” ja eetilise sotsiaalse keskkonna kujundamine… Kindlasti ei välista ega lahenda need probleeme nagu keele, olmekultuuri ja inimsuhete lamestumist, avalikkuse reostumist ja kriminaliseerumist ning osa inimgruppide lumpeniseerumist. Nende protsesside hoovad ei ole netikommentaatorite, vaid avaliku ruumi ülemate “administraatorite” käes. Sanitaridel tasuks peeglise vaadata.

Usutavasti on ?Mängiv inimene? raamat, mida Huizinga oli terve elu kirjutada tahtnud, aga polnud julgenud. Sest küllap oli mäng midagi, mida tõsimeelne ajaloolane tollal enese esemeks teha ei võinud, kartmata minetada oma tõsiseltvõetavust. 1938, kui ?Mängiv inimene? ilmus, oli Huizinga 64aastane. Suur sõda Euroopasse sisse hingamas, seitse aastat veel elada jäänud. Selleks ajaks oli Huizinga ammugi tunnustatud ja peale selle juba ka vanuses, kus teiste arvamus enam eriti korda ei tohiks minna. Küllap nimelt sellepärast saigi see teos maailmakuulsaks. Tõesti, kes tahab mängust kõnelda, ei saa Huizingast mööda.

Niisama lihtne see Huizinga jaoks siiski ei olnud. ?Andes oma teose lugeja kätte,? kirjutab ta eessõnas, ?haarab mind hirm, et vaatamata kogu temasse pandud tööle, võivad paljud pidada teda puudulikult tõestatud improvisatsiooniks. Kultuuriprobleeme käsitleda sooviva autori saatuseks aga on juba kord see, et ta peab vahel julgema astuda mõnelegi alale, mida ta ei valda küllaldaselt. Polnud võimalik mõeldagi sellele, et jõuda eelnevalt täita kõik teadmistelüngad. Ma tegin endale asja lihtsaks, viidates iga detaili puhul allikale. Minu ees oli küsimus, kas kirjutada nüüd või mitte kunagi. Millestki, mis oli mul väga südamel. Nii ma siis kirjutasin.?

Midagi sellest ehedast imetlusest ja hämmastusest, mida Huizinga mängu suhtes tunneb, on raamatust aimata. Ainult et see ehe imetlus on ridade vahele peidetud. Sest Huizinga on teadlane. Ta ei saa endale lubada mänguga kaasa minna. Imetlus pole teadlase tööriist. Ta ei saa ometi lasta vaatluse objektil autoriga mängima hakata. Ja nii ongi ka eessõnas nimetatud hirmu peaaegu igal leheküljel tunda. Huizinga, võiks öelda, on mängu vastu minnes end relvastanud kõigega, mis ühel aja- ja kultuuriloolasel välja panna: viited, allikad, seletused, kirjeldused. Psühholoogilist käsitluslaadi ta väldib. Ja kui kogemata kombel mõne filosoofilise küsimuseni jõuab, siis kohkub ise ära ja astub sammu tagasi.

Teadlasele Huizingale võiks muidugi ette heita seda, et ta mängu definitsiooni ei anna, ehkki peab varasemaid ja teistest valdkondadest pärit piiritlusi piiratuks. Pigem ja valdavalt kirjeldab ta mängu selle tunnuste kaudu. Ta kirjeldab ja seletab, tsementeerib oma ettevaatlikumaidki väiteid rohke näite- ja tõendusmaterjaliga. Ega seagi tegelikult eesmärgiks mõista kõige tähtsamat: ?miks? inimene õigupoolest mängib, milleks on inimeses säärane võimalus ja vajadus. Mis on õigupoolest see, mis mängus mängib? Ülesanne on palju tagasihoidlikum: leida ja kirjeldada mänguelementi kultuuris eri ajastutel. Kes otsib, see muidugi leiab. Seda enam, et vaadelda kultuuri subspecie ludi pole sugugi uus mõte.

Ent kes läheneb mängule teaduse vahenditega, ei pääse mängu sisse. Näen vana meest istumas liivakasti serval ja laste ebalevaid nägusid. Ei, nad ei võta teda mängu. Ta ei osutu isegi mitte mängu rikkujaks ega valemängijaks ? ta jääb lihtsalt väljapoole. Huizinga saatus on vaadata mängu kõrvalt ja kirjutada üles, mida ta näeb. Ta küll püüab mõista mängu nii nagu mängijad ise (nii Huizinga selle tõepoolest sõnastabki, lk. 13), aga kuivõrd mäng on tema vaatluse objektiks, siis peab ta jääma kõrvale. Liivakasti servale.

Usun, et Huizinga tegelikult ise mõistis seda. Sest põhilist ta ju aimab: mäng on ebamõistuslik. Mäng ei põhine ratsionaalsetel eeldustel ja seostel. ?Mängu olemasolu kinnitab üha ja ülimal määral meie kosmilise situatsiooni loogikaülest iseloomu? (lk. 12). Mäng on midagi, mis võiks ka olemata olla, ?on? aga ometi salgamatul määral. Aga kirjeldada midagi loomuse poolest irratsionaalset ratio vahenditega? Võib muidugi, ja teatud määrani saab. Loomuseni ei ulatu.

Usutavasti märkas ta ise oma raamatut lugedes sedagi, et takerdub pidevalt neisse vastandustesse, mis ta sobimatuna kõrvale heidab. Eelkõige vastandisse ?mäng ja tõsidus? või siis eesti keeli, kodusemalt sõnastatuna, sõnapaari ?mängult ja päriselt?. Sellepärast peab ta kogu aeg meelde tuletama oma põhilist veendumust, et tõsidus võib mängusse kuuluda ja kuulubki, et igas mängus on oma ?päris?. Mängu pühast tõsidusest kõneldes rõhutab Huizinga ikka ja jälle mängu iseseisvat algupärast loomust, millele ta pääseb paraku ligi küll ainult niivõrd, kuivõrd selle ajaloolisi vorme kirjeldab. ? Võibolla tõendaks mängu algupärast loomust kõige paremini tõsiasi, et tal polegi vastandit?

Küllap on Huizingal õigus, kui ta ütleb, et ilma mänguhoiakuta, mängumeeleoluta poleks kultuur üldse võimalik ? eriti kui siinkohal kultuuri mõistemahu pärast mitte õiendama hakata, sest muidu jõuame välja sinnasamasse, et mäng kuulub inimese igasugusesse tegutsemisse (väide, mille vastu siinkirjutajal muide üldse midagi pole, aga teadlane seda vaevalt endale lubada saab, sest uurimise objekt tuleb teatavasti korralikult piiritleda). Aga väide, et filosoofiline mõte, kunst ja luule on sündinud mängus ja mänguna, on vastuvõetav ilmselt paljudele. Kõiges ehedas ja tõelises on alati mäng mängus olnud, on ju? Mänguhoiakuta võib isegi filosoofiast tükitöö ja luuletamisest salmitagumine saada.

Eks kõik need mängu tunnused, mis Huizinga üles loeb, on muidugi õiged. Ainult et see, mida ta mängu loomusest aimanud, saab kirja täiesti möödaminnes ja juhuslikult. Esiteks see, et mängu loomus elab kujundlikus mõtlemises (lk. 13 nimetatud, aga siis ka unustatud). Kui Huizinga oleks korra näinud, kuidas laps püüab pildi pealt õuna või küpsist võtta, siis oleks ilmselt valgus sähvatanud. Lapse jaoks pilt ja ?reaalsus? ei eristu. Kujundlikkus kuulub lapse mõtlemisse veel täiesti loomulikult. Õun pildil ja õun puus on tema jaoks ühel viisil. Ja mängus ta ongi see, keda mängib. Ainult selle pärast, et midagi sellest algupärasest kujundlikust mõtlemisest ? või algupärase mõtlemise kujundlikkusest ? on veel täiskasvanunagi olemas, suudavad noodki mängu ära tunda ja ise mängida.

Teine, erakordselt lühike, ent tõesti tabav mängumääratlus on ?muretu süvenemine?, mida Huizinga ainult korra nimetab, kõneldes mängu tähistustest hiina keeles (lk. 43). See sõnapaar asendab tegelikult pikki lehekülgi kirjeldusi ja näiteid ning võtab ka vastandite kaudu seletamise vajaduse. Jällegi: see on loomupärane eelkõige lastele. Täiskasvanud enamasti süvenevad murelikult ja on sellepärast ka kehvad mängijad. ??Midagi on mängus? ? see lause väljendab mängu olemust tegelikult kõige tabavamalt? (lk. 61) Ent mis on mängus, kui mängitakse? Mis mängib meiega, kui mängime? Mida me mängime, kui? ? Siiamaani lõpuni mõistmata mäng ootab filosoofi ? mõtlejat, kes ei karda mängu sisse minna. Mõtlejat, kes mängib.

Kui näiteks helikunsti alt eraldab riik Estonia teatrile aastas ligi 90 miljonit krooni, siis teine Eesti sümboliväärtusega tähtis kultuuritempel Kunstihoone saab riigilt ainult pool miljonit! Tulemus on Kunstihoone pidev majanduslik kiratsemine ning tema toimimine aasta läbi on võimalik vaid tänu Kultuurkapitali pidevale toetusele. Kui riik eraldaks sellele kunstitemplile aastas vajaliku 10 miljonit, oleksid ka olemata praegused probleemid Kunstihoone haldamises ning juhtimises, sest siis langeks ära ka niigi vaese kunstnike liidu kohustus seda toetada, millega käib kaasas ühenduse huvi olla üks näituseplaanide üle otsustajatest. Arvan, et iseseisvate kunstiinstitutsioonide olemasolu tagaks aga palju paremini meie kunstielu demokraatlikuma edasiarengu ning vajaliku positiivse konkurentsi.

Kui summasid võrrelda ühe või teise loomingulise liidu liikmeskonna suurusega, siis kunstnike liidus on 950 liiget, heliloojate ja interpreetide liitudes kokku 208 liiget, kirjanike liidus 294 liiget, kinoliidus 163 liiget. Seega ületab kutseliste kunstnike hulk teisi mitmekordselt! Tõsi, Eesti Teatriliidus on kokku 1700 liiget, seda aga koos tehniliste töötajatega, seega võib loomingulisi inimesi olla seal umbes sama palju. Aga kui teatrirahva finantseerimine oleks vaid kaks korda suurem kunstnike rahastamisest, ei kirjutaks ma sellest. Kümnekordne vahe sunnib kirjutama, sest see on meie suhtes ebaõiglane!

Pealegi finantseerib riik teatrite ja orkestrite toetamise kaudu ka nende kunstialade töökohti, mis kunstnikel üldse puuduvad, sest kunstnike ainsad ametikohad on õpetajakoht koolides ja kõrgkoolides. Kui kirjanikud, osaliselt ka kujunduskunstnikud, hakkavad nüüd lisatoetust saama raamatukogudest, siis kunstinäitustel osalemiseks tuleb kunstnikel endil peale maksta. Näitlejad ja muusikud saavad iga esinemise eest mingi tasu, millega küll nende andi tihti alahinnatakse, kuid kunstnikul ei ole üheltki näituselt midagi saada! Ütlete, kunstnikud müüvad teoseid, kuid kõigile kunstiga seotud isikuile on teada tõsiasi, et Eestis Lääne-Euroopale iseloomulik kunstiturg puudub: selle kolmekümnendate aastate eod hävitati okupatsiooniajal.

2

Sellal tellis riik ise kunstnikelt teoseid, asendades kunstiturgu, ent tellis vaid kindla ideoloogilise suunitluse ning reeglite järgi loodud teoseid. Tihti polnud neil mingit kunstilist kvaliteeti ning paljud tolle ajastu rahvakunstnikud on tänaseks unustatud. Ajal, mil loomulik kunstielu ning sellega kaasnev kommertsgaleriide süsteem on alles kujunemas, on möödapääsmatu, et rahvusliku kujutava kunsti edasikestmise eest hoolitseb riik. Nii nagu ta hoolitseb teatri ja muusika eest, kes atraktiivsemate meediatena on juba leidnud endale publiku, nii et vähegi tasemega teatritükile või kontserdile on raske pileteid saada. Kunstisaalides haigutab siiski veel tühjus.

Kunstiharidusest kõneldes rõhutatakse selle rakenduslikkust, unustades, et kunst rakendub ju meie igapäevases elus nende elegantsete rõivaste, autode, majade ja lauanõude ? kaunite asjade ja toidugi kaudu kõigi riigiametnike, rahvusliku ja ärieliidi elus igal hetkel niikuinii. Seesama esteetika, mis vormib Pariisi moemajade või Ameerika autofirmade tooteid, levib ju ka meie kujutavas ning rakenduskunstis ning vormistab paljusid pisiasju, mida me justkui tähelegi ei pane. Aga ilma selle kunstikultuurilise taustata oleksime me mingi banaanivabariik, kus vaid eliit elab lääne XXI sajandis, ülejäänud rahvas aga mingis ennemuistses etnograafilises ilmas. Selle eest, et ka keskmine eestlane ei pea end tavaeurooplase ees ?maarahvana? tundma, on hoolitsenud eelkõige meie kaunid kunstid, millega on kujundatud meile euroopalik kultuuriruum. Isegi abstraktsionist, kelle üksikutest maalidest rahvas ei pruugi aru saada, on oma loova tööga osalenud eesti kultuurikeskkonna kujundamises. Seda on kaunid kunstid teinud juba aastakümneid, vähemalt sada aastat ? umbes niikaua on eksisteerinud meie modernistlik kunst.

Kui ma viitasin näitlejate ja muusikute riiklikult finantseeritud töökohtadele, siis on riigil võimalik tööga hõivata ka kunstnikke. Seda väga lihtsal viisil, seadustades, et 1 ? 3 protsenti iga üle 10miljonilise maksumusega ehitatava hoone või infrastruktuuri rajatise maksumusest nähakse ette kunstile, seega avaliku ruumi kujundamisele. Analoogsed seadused on paljudes lääneriikides, näiteks ka Soomes, kus isegi teede- ja sillaehitusest eraldatakse raha kunstile, nii et selle maa uutel teedel sõites võime teepervel näha suurejoonelisi skulptuure või maastikukunsti teoseid. Sellise seadusega lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga: tagatakse tööhõive kunstnikkonnale ning tõstetakse avaliku ruumi kvaliteeti, tõstes lisaks arhitekti ja inseneri tööle esile ka kunstnike loomingu. Justkui iseenesest jõuavad sedaviisi rahva hulka uuemad kunstivoolud, tagades masside mõistva suhtumise kunstiellu ja kunstnike ellu üldse, mis omakorda on vallandanud uute kohalike galeriide ning muuseumide rajamise buumi koos sellega kaasneva kunstituruga. Mis tahes Euroopa arenenud riigi lennujaama sisenemisel ootavad meid juba ühendustunnelites kunstiteosed ? vaadake aga, kui kõle on selles mõttes Tallinna lennujaam, raudteejaamast kõnelemata. Eestis luuakse välismaa disainerite abil ?oma märki?, mujal Euroopas tervitavad meid riikide väravates aga selle maa kunstnike teosed. Ja kui neid küllalt tundub olevat, kaasatakse avaliku ruumi kujundamisse veel ka teiste maade kunsti ja arhitektuuri tipptegijad. Tõsiasi on seegi, et minu 1990. aastate ainsad avalikku ruumi püstitatud kunstiteosed asuvad hoopis Soomes ning Vabaduse kella, ainsa selle kümnendi avaliku teose ehitamisega kaasnes meie valdavalt kollase mentaliteediga ajakirjanduse nõme ning asjatundmatu ilkumine. On tunne, et avalikke kunstiteoseid meil lausa ei taheta!

3

Eelöeldust tulenevalt polnud üllatus, et pidime kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali viimase jaotuse, 2,5 miljonist kohe 1 miljoni ära andma Tallinna ja Tartu Kunstimuuseumile, Kunstihoonele ning Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele, et need saaksid korraldada oma igapäevast näitusetegevust: osta fondidesse kaasaegset kunsti ja läbi viia rahvusvahelisi suurüritusi, finantseerides kõike seda, mida normaalses lääne demokraatlikus kultuurriigis teeb riik! Olin Kultuurkapitali asutamise juures, kus pidevalt rõhutati, et kultuuriministeeriumile peavad edasi jääma tema endised funktsioonid riiklike suurprojektide rahastamisel ning Kultuurkapitali stipendiume antakse ikka peaasjalikult üksikutele loojatele või loomingulistele rühmitustele. Ministeerium pidi jääma traditsioonide ülalpidajaks, kapital uute ideede ning ettevõtmiste toetajaks. Kujutati ette, et suurem rahakott on ikkagi ministeeriumi käes, kes annab kaunitele kunstidele peatoiduse, ning kapital lisab sinna oma pisku desserdiks. Tundub, et Eesti Vabariigi senine kultuuripoliitika on teiste kunstide osas seda liini ka hoidnud, ainult miskipärast on kõik visuaalse sfääriga seotud kunstid tõrjutud teisejärguliseks. Lisaks kunstile on tegelikult alafinantseeritud ka arhitektuur (saab rahast 3,4 protsenti) ning audiovisuaalne(kino) kunst (6,1 protsenti). Seda ajastul, mil maailmas on visuaalne kultuur juhtpositsioonil ning avaliku ruumi lahendused on saanud linnalise elukvaliteedi peamiseks näitajaks.

Arvan, et ka näitlejad, kirjanikud, heliloojad ja isegi rahvakunstnikud on meil kõik alafinantseeritud, üksikud rahvusvahelised tähed välja arvatud. Kõigil on raha vähe ja keegi tipptegijatestki ei saa kunagi mõelda sellise abimeeskonna pidamisele, nagu see on võimaldatud meie nimekatele sportlastele, kuigi oleme Kultuurkapitalis kõik sõbralikult koos. Spordi ja kaunite kunstide finantseerimise võrdlus ei kannata üldse mingit kriitikat. Kui palju kära on olnud näiteks kunstimuuseumi ehitamise ümber, kuigi see läheb maksma sama palju kui Tartu vangla, samas kui paljud spordihallid ning veekeskused on kerkinud poliitikute ja ärimeeste hõisete saatel
. Muusikaakadeemia hoonegi kerkis vaid maestro Neeme Järvi ähvarduste saatel. Seepärast ei soovi ma siin sugugi teistele kaunitele kunstidele antud raha vähendamist, pigem lisanduvate summade, ülelaekumiste ja lisaeelarvete suunamist kõigepealt kujutavasse kunsti, see tähendab, kultuurile raha lisamist, eelistavalt kõigepealt kunstile, siis arhitektuurile ja restaureerimisele ning filmikunstile ? visuaalse keskkonna ning avaliku ruumi peamistele kujundajatele tänapäeval. See eeldaks kultuuriministeeriumi ametnikelt vajalikku analüüsi, kust selline suur ebakõla erinevate kunstide finantseerimine pärit on. See eeldaks ka heatahtlikumat suhtumist praegu vaeslapse ossa jäetud kunstidesse, sest kirjeldatud ebaproportsionaalsus on välja kujunenud uuel iseseisvusajal, viimasel kümnendil. Alguses olime ju kõik ilma rahata ning pinge Kultuurkapitali raha jaotamisel oli algaegadelgi küllaltki suur, aga mitte sugugi nii hullumeelne nagu nüüd.

Millest siis selline kunsti alahindamine? Leheruum ei võimalda pikemat analüüsi, ent ikkagi ei saa ma lahti mõttest, et oleme ka ise selles süüdi. Juba 1990. aastate algusest peale on mitmed kriitikud läbi aastate päevalehtedes, just rahvale suunatud väljaannetes, kunsti pidevalt alavääristanud, näitusi ning kunstisündmusi vastutustundetult halvustanud, üksikuid loojaid lausa mõnitanud, otsides vaid skandaali ning kuulutades pidevalt kunsti lõppu või tänavatõde, et igaüks võib olla kunstnik. Kui sellised sõnumid kunstnike mõttetust ning ebatervest tegevusest jõuavad massideni, jõuavad need sealt ka poliitikute ja ametnikeni, kes kunsti rahastavad. Pole siis ime, et lolluste eest raha ei anta!

4

Üks põhilisi argumente kunstimuuseumi ehitamise vastugi oli ju see, et Eestis üldse ei olegi tasemel kunsti, seda peaks hoopis Pariisi vaatama sõitma! Ometigi võib meie modernismis, näiteks Põhjamaadega võrreldes, leida palju sellist, mida seal polegi või on väga tagasihoidlikult ? näiteks konstruktivistlikku või metafüüsilist maalikunsti.

Pop-art tuli meile enne, kui see jõudis Soome. Nagu häppeningki, kui tuua vaid mõningaid näiteid. Põhjamaades puudub aga täielikult sots-art, nõukogudeaegne põrandaalune avangard jne. jne. Oma uuendusliku kunstiga on meil põhjust uhkustada ka lätlaste ja venelaste ees, leedulastest kõnelemata. Eesti kunstnikud pole saanud vähem rahvusvahelisi auhindu kui muusikud, meie kunstnike töid võib leida väga soliidsetes muuseumides ning neist on kirjutatud ka mitmetes välismaa tuntud uurijate raamatutes. Kui me ise vaid tahaksime seda kõike tunnistada, sest meie ?veri on paksem kui veri?. Arvan, et lähitulevikus toimuval kunstnike liidu kongressil oleks paljugi sel teemal arutada, mida me ise võime enda olukorra parandamiseks ära teha. Uppuja päästmine on uppuja enda asi?

Tänase demokraatiateooria moevoolu kohaselt on demokraatia kaitseks ja õigustuseks hädavajalik anda talle ratsionaalne põhjendus. Ainult nii saab tagada truudust liberaal-demokraatlikele institutsioonidele ja seega ka kindlustada nende stabiilset püsimist. Sellest vaatepunktist õõnestab igasugune ?postmodernne? ratsionalismikriitika juba aprioorselt demokraatlikku projekti. Ja ometigi, universalistlik ja ratsionalistlik (valgustusajastu) raamistik takistab kaasaegse demokraatliku poliitika olemuse mõistmist. Siin võiks eristada kahte valgustuse loogikat: enesekinnitus ja enesepõhjendus; esimest võiks nimetada ?poliitiliseks? ja teist ?epistemoloogiliseks.? Kuigi need on olnud ajalooliselt põimunud, pole nad ometigi paratamatult seotud. Õigupoolest tuleks nad teineteisest lahutada ning enesepõhjendus (kui illusoorne) üldse kõrvale heita, sest tegemist on jumalast jäänud probleemiga, kus tulutult üritatakse sõnastada (vana)moodsat vastust olemuslikult eelmodernsele küsimusele. Sellest raamistikust tuleks niisiis lahti öelda ? ilma et peaks samas loovutama valgustuse poliitilist aspekti, mida kehastab nn. demokraatlik revolutsioon. Liberaalse ratsionalismi küsitavaks seadmine ei tähenda modernsuse eitamist, vaid hoopis selle võimaluste äratundmist (seda nii potentsiaali kui ka piiride osas).

2.

Moodne poliitika on sündinud demokraatliku revolutsiooni vaimust. Viimane tähendab võrdsuse printsiibi järkjärgulist laienemist üha uutesse valdkondadesse: algne võrdsus jumala ees kasvab üle kodanlik-avaliku sfääri formaalseks võrdsuseks, laieneb sealt hiljem majanduslikele suhetele ning levib edasi rassilistele, soolistele, institutsionaalsetele jne. suhetele. Siin on oluline mõista selle protsessi performatiivset mõõdet: võrdsuse universaalsete vormide teke sõltub alati demokraatliku võimu laiendamisest ühiskonnas ? see on aktiivse sekkumise tagajärg. Võrdsus pole lihtsalt millegi juba olemasoleva tunnustamine või äratundmine, vaid poliitiliste liikumiste algatusel (ja tihtipeale kestva võitluse käigus) loodud uus vald, kus vabadusest saab maine, käegakatsutav reaalsus. Marxi viga oli eeldada, et inimvõrdsuse tagatiseks on asjade objektiivne käik: ühiskondliku struktuuri jätkuv lihtsustumine kapitalismi tingimustes. Tegelik areng tunnistab, vastupidiselt, üha kasvavat mitmekesisust, erinevust, pluralismi jne. Tingimustes, kus ühiskondlik pind on olemuslikult ebatasane, ei saa võrdsustamise loogikaks olla mitte ühtlustamine, vaid samaväärsus: tuleb mõelda ja luua selliseid ühisuse vorme, mis võimaldaksid võrdsust, kuid ei tühistaks erinevusi. Kuna tegutseda tuleb aga erinevuse väljal, kus võimu jaotus on alati ebaühtlane ja sotsiaalsed suhted varjutatud, siis saab poliitiline vastasseis alati kandma poleemilist pitserit, teatavat sanktsiooni legaalsele kodusõjale.

3.

Liberaalse raamistiku põhiprobleemiks on selle võimetus mõista poliitilisuse loomust. Üks liberalismi versioone, nn. huvigruppide pluralism, taandab poliitika huvide kalkuleerimisele: indiviide vaadeldakse kui ratsionaalseid toimijaid, kes taotlevad omahuvi maksimeerimist (s.o. instrumentaalne arusaam, kus poliitikat mõistetakse majandusliku mudeli põhjal). Teiselt poolt, nn. arutleva demokraatia mudel muidugi vastustab sellist versiooni: siin kinnitatakse vajadust luua seos poliitika ja moraali vahel, ning eesmärgiks on kehtestada ratsionaalne ja universaalne konsensus vaba diskussiooni vahendusel. ?Arutlev demokraatia? on kantud usust, et ratsionaalne kokkulepe printsiipide osas on võimalik ja piisav, et hallata moodsate ühiskondade pluralismi ? pagendades samas kõik potentsiaalselt lõhestavad küsimused privaatsfääri. Erinevustele vaatamata on need kaks versiooni ühes olulises asjas üksmeelel: nad eitavad ühiskondliku antagonismi vältimatut iseloomu. Kuid konfliktide väljasulgemine poliitikast on vale tee; sellega nad ei kao, vaid muudavad oma olekut, jäädes pulbitsema ühiskondlikul pinnal. Siit nähtub, et liberaalne arusaam poliitikast on puudulik, sest viimast mõistetakse põhiliselt majandusliku või eetilise mudeli põhjal; ka hilises nn. poliitilises liberalismis pole õigupoolest midagi poliitilist, sest siingi üritatakse moraali rakendamist avalikku sfääri, milles puudub konflikti ja antagonismi mõõde, s.o. see, mis ongi spetsiifiliselt poliitiline.

4.

Kuid antagonistliku dimensiooni eitamine ei tee seda olematuks; see viib vaid võimetusele tuvastada ja käsitleda selle erinevaid avaldumisvorme. Enamgi, kui konfliktidel puudub poliitiline väljund, hakkavad nad õõnestama sotsiaalseid suhteid n.-ö. seestpoolt; varem või hiljem sisenevad nad tagaukse kaudu ikkagi, tabades seekord ootamatult, selja tagant. Kui puudub võimalus lahendada konflikti olemasoleva poliitilise struktuuri raames, siis piisavalt intensiivne vastuolu lahendab tekkinud umbseisu lihtsalt struktuuri enese radikaalse ümbermängimisega. Liberaalne püüd tühistada poliitilisust on määratud läbikukkumisele, sest ei huvide rehkendamine ega ratsionaalne arutelu suuda neutraliseerida või lepitada seda antagonismi, mis ammutab energiat kõige erinevamaist allikaist ja ühiskondlikest suhetest (religioossed, majanduslikud, moraalsed, etnilised jne.). Kummalisel kombel on liberalism ? mille peamine panus poliitikateooriasse seisneb just nimelt pluralismi mõiste väljatöötamises ? unustanud, et maailm ise on pluriversum, kus eksisteerivad erinevalt ja tihtipeale leppimatult määratud poliitilised kogukonnad. Vaadete ja seisukohtade paljusus ise nõuab antagonismi kohalolu, sest pluralism viitab võimalusele seada küsitavaks ja vaidlustada olemasolevaid võimukorraldusi ja -suhteid. Mingi lõpp-punkti saabumisel (isegi üksnes regulatiivse printsiibina) ei saaks institutsioone enam küsitavaks seada, sest need kujutaksid endast õigluse või demokraatia täideviimist ? just nimelt seda, millega ei saa olla tegu.

5.

Siinkohal vajaks selgitamist ?poliitilisuse? mõiste, mille fundamentaalse määratluse on andnud Carl Schmitt, mõtleja, kelle vaateid oleks tema kurikuulsa mineviku pärast lühinägelik ignoreerida. Poliitilisus osutab antagonistlikule struktuurile, mis iseloomustab seesmiselt kõiki inimühiskondi ? antagonismile, mis võib võtta kõikvõimalikke erinevaid vorme ning ilmneda kõige eripalgelisemates sotsiaalsetes suhetes. Poliitilisuse kohalolu on alati ?reaalne võimalikkus?, mis puhta potentsiaalina ?insisteerib? inimeksistentsi ontoloogilises struktuuris ning mille ülimaks kriteeriumiks on sõbra ja vaenlase eristus. Poliitika seevastu tähistab kõiki neid praktikaid, diskursusi ja institutsioone, mis püüavad kehtestada teatavat korda ja organiseerida inimlikku kooselu tingimustes, mis on alati potentsiaalselt konfliktsed, sest rajanevad tollel poliitilisuse radikaalsel, antagonistlikul alusstruktuuril. Antagonismi (ehk võimusuhteid) kui sellist, kui ühiskonna põhjapanevat ontoloogilist tingimust ei saa ühiskonnast iialgi välja juurida. Vastasel korral jõuaksime täielikult lepitatud ehk harmoonilisse ühiskonda, kus puuduks igasugune vabadus, sest kõik mõtleksid täpselt sama asja.

6.

Antagonism on ühiskondliku objektiivsuse piir ning see piir on lõpuni minev, sest olemuslikult alusetu. Teisisõnu tähendab see, et võim on ühiskondliku välja suhtes konstitutiivne. Kui näiteks kahe ühiskondliku jõu vahel valitseb lepitamatu vastuolu, siis võime avastada, et neil mõlemal puudub see keel või diskursus, mis vastasseisu ületaks ja ühendaks ? puudub ühine arusaam, ühine pind asjade üle otsustamiseks. Samas aga tingivad olud otsuste vastuvõtmise vajadust kogukonna kollektiivse elu nimel, ning see on võimalik üksnes välise jõu sekkumise tulemusel otsustusprotsessi ? igasugune ühiskondlik objektiivsus saavutatakse lihtsalt antagonismi piiramise, välistamise teel. Ühesõnaga, ühiskond kui tervik konstitueeritakse võimutoimete kaudu. See tähendab jällegi, et igasugune ühiskondlik objekti
ivsus on lõppkokkuvõttes poliitiline. Elavad surnud tänavatel ja kangialustes on pidev meeldetuletus hinnast, mida ühiskonna käigushoidmine ja rõõmsa tuleviku suunas liikumine igal sammul välja nõuab. Poliitilise dünaamika suveräänsel toimimisel saab alati olema see väljasuletud tontlik pahupool, milles ilmneb paljas elu ? just sellisena, nagu Hobbes seda kirjeldas: ?vastik, jõhker ja lühike?.

7.

Seda objektiivsuse ja võimu koondumispunkti ? või pigem nende vastastikust kokkulangemist nimetame hegemooniaks. Viimane seisneb erinevate poliitiliste elementide (sõnad, asjad, sündmused jne.) pragmaatilise kokkupanemise protsessist (nn. artikulatsioon), mille ühtesobivus pole sugugi elementaarne ega ka mitte paratamatu, vaid hõlmab teatavat strateegilist liikumist, mis on alati sattumuslik, ebastabiilne ja ?läbiräägitud?, olles niisiis lihtsalt üks (teostunud) võimalikkus. Järelikult ei saa hegemoonne korraldus pretendeerida ühelegi muule kehtivusallikale või tõeväärtusele, välja arvatud seesama võimubaas, millel ta rajaneb. Poliitika jaoks on selle teesi järeldused kaugeleulatuvad: kui võimusuhted on konstitutiivsed, siis ei saa demokraatliku poliitika põhiküsimuseks mitte see, kuidas võimu kaotada (või isegi neutraliseerida), vaid see, kuidas muuta võim legitiimseks; kuidas rajada selliseid võimuvorme, mis on ühildatavad demokraatlike väärtustega. Probleemi selline püstitus on otsustav, kuna viitab tõsiasjale, et võimu ei pea vaatlema mitte välise suhtena, mis leiab aset kahe (varem, mujal) moodustatud identsuse vahel, vaid neid identsusi endid kehtestavana. Sest poliitiline identiteet pole kunagi vahetult antud, vaid moodustub keerukate diskursiivsete praktikate vahendusel; see on alati mitmekesiste vastutoimete tagajärg ruumis, mille piirjooned pole kunagi selgelt määratud.

8.

Nagu öeldud, poliitika, see tähendab kollektiivse identifitseerumise võimalus, saab toimida üksnes teatava välistuse alusel. Kui poliitika püüdleb ühtsuse loomisele konflikti ja mitmekesisuse kontekstis, siis saab sellise ?meie?-ühtsuse kehtestamine toimuda ainult ?nende? väljasulgemise hinnaga. Demokraatia pole võimalik ilma deemoseta, ilma rahvata, sest tuleb teada, kes moodustavad kodanikkonna; kes on see We the people? Demokraatlik loogika lähtub võimalusest tõmmata piir nende vahele, kes kuuluvad ja kes ei kuulu (kätkedes endas ohtu totalitaarsele välistusele); sellisena on ta alati vastuolus liberalismi loogikaga, mis pole mitte kodaniku-, vaid inimesekeskne. Individualismil ehk üksikisikute õigustel rajanev liberalism on omakorda võimetu põhjendama kollektiivset tegutsemist (välja arvatud ratsionaalse omahuvi edendamise eesmärgil moodustatud strateegilisi kooslusi; vrd. kõigile osapooltele kasulikku efektiivsuse tõusu majandusliku ?tööjaotuse? tingimustes). Siit ei järeldu siiski, et liberaalne demokraatia oleks läbikukkunud projekt, vastupidi, nende kahe liikumise artikulatsioon loobki selle ruumi, kus pluralistlik demokraatia muutub tõepoolest võimalikuks. Kuid see nõuab pluralismis peituvate võimaluste tõelist radikaliseerimist ning antagonistliku dimensiooni endeemilise loomuse tunnistamist ? see nõuab valmidust võitluseks. Siiani on poliitilisest Asjast üksnes räägitud: läbi räägitud, mööda räägitud, üksteist surnuks räägitud? surnuks vaikitud. Väitlusklubi moraal.

9.

Ainult tunnistades seda poliitilisuse vältimatut mõõdet ning mõistes, et poliitika seisneb selle potentsiaalse antagonismi ?taltsutamises?, saame sõnastada demokraatliku poliitika jaoks fundamentaalse väljakutse: mitte taotleda meie-nende eristuse ületamist (mis saadab igasugust kollektiivsete identiteetide moodustamist), küll aga kujutleda viisi, kuidas see vahetegemine oleks ühildatav pluralistliku demokraatiaga. Kujutleda, teisisõnu, kuidas saaks hajutada või kõrvaldada välistuse plahvatusjõudu ehk siis tõkestada selle intensiivistumist vägivaldseks vastasseisuks. Siit ka olulisus eristada kaht tüüpi poliitilisi suhteid: ühelt poolt antagonism vaenlaste vahel, ning teiselt poolt agonism vastaste vahel, kusjuures demokraatliku võitluse eesmärgiks olekski esimese teisendamine viimaseks. Kuigi ka vastaste vahel valitseb tõeline vastasseis, eksisteerib seal siiski ühine sümboolne ruum (nt. truuksjäämine liberaaldemokraatia eetilis-poliitilisele printsiibile: vabadus ja võrdsus kõigile), samas kui antagonistlikus vahekorras see puudub. Demokraatia on habras saavutus, mida tuleb lakkamatult kaitsta võimalike rünnakute vastu. Agonistliku dünaamika taastootmine on selle olemasolu tingimus ja tagatis; püüd poliitilisust maha vaikida või tühistada riskib demokraatia enese hävinguga.

10.

Agonistlik pluralism on demokraatia mudel, mis võimaldab vaidlustada mõisteid ja seisukohti ? et kodanikud mitte ainult ei omaks, vaid ka tarvitaksid oma õigusi; selleks peavad olema antud alternatiivid. Kui puudub tõeline valik, siis kaotab demokraatlik protsess kogu oma tähenduse. Radikaalne demokraatia tähendab demokraatliku revolutsiooni radikaliseerimist selle laiendamise teel üha suuremasse hulka ühiskondliku elu valdkondadesse. Elujõuline demokraatlik ühiskond nõuab tõelist võitlust lahkarvamuste vahel: mitte muganduvat ?positsioneerimist?, vaid positsioonisõda Gramsci tähenduses. Poliitilist osavõttu ei saa tagada sellega, et istutakse, arutatakse ja üritatakse mõista argumenti; poliitilisi kirgi saab mobiliseerida vaid üha radikaalsemate tõlgenduste pakkumisega vabaduse, demokraatia, võrdsuse jne. ideaalidele. Agonistlik pluralism tähendabki äratundmist, et väga oluline on omada võimalust samastuda (avaliku sfääri raames) selgelt eristuvate seisukohtadega. Konsensusele rõhuvas mudelis puudub õigupoolest igasugune valik, igasugune reaalne ja tõsiseltvõtav alternatiiv. Kui ühiskonnas valitsevad rahva täitmata nõudmised, mis nõuavad mingit radikaalset vastust, mingit opositsioonilist diskursust, viimane aga puudub ja/või on asendunud mingi administreerimise, mikropoliitika või konsensusega (nt. korporativism), siis avaneb sellega ohtlik väljavaade populismile ja äärmusluse eri vormidele. Peab mõistma, et vajadus radikaalse vastandumise, konfrontatsiooni järele süsteemi kaudu on olulisem kui need tingimused, milles seda vastandumist võimaldatakse.

11.

Õigupoolest tähendab see, et ainsaks tingimuseks saab olla pluralistlik ruum. Poliitilise mõtlemise ülesanne on töötada selle ruumi kontuuride visualiseerimise kallal.