Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Kord majja!

     

    Võitlus grafitite vastu sobib orgaaniliselt Res Publica laiemasse rünnakuplaani üldnimetusega ?Kord majja!?. Rohke vabadus muudab meie noorsoo lodevaks. Kuna aga rahvas on pikkade aastate vältel grafititega kahjuks mõnel määral harjunud ja need on tema hallis talupoeglikus elukangas vähesed värvilised laigud, siis tuleks teostada likvideerimist järk-järgult. Kõigepealt tuleks keelata värviballoonide müük noortele alla 18 aastat ja pärast kella 23.00. Siis tuleks neile soolata tubli aktsiisimaks. Müüa tuleks ainult ID-kaardi esitamisel. Balloonid tuleks ära korjata poodidest, mille üldpindala on väiksem kui 100 m². Võiks täielikult keelustada balloonide müügi kolmel päeval aastas: lastekaitsepäeval, emadepäeval ja ehitajate päeval. Tõsi, sel puhul võib juhtuda, et ehitusmaterjalide kaupluste omanikud korjavad müügilt ära ka lateksid, akrüül- ja õlivärvid või sulgevad oma poed hoopis, kuna läbimüüki niikuinii pole. Seetõttu ei saa eramuehitajad osta neil päevadel ka naelu, kirveid ega teisi igapäevaseid ehituskaupu.

    Paralleelselt keelamisega peaks toimuma tõhus selgitus- ja ennetustöö. Noortele tuleks soovitada oma kunstilise eneseväljendusvajaduse rahuldamiseks kergemaid aineid nagu vesivärvid või siis looduslikke nagu värnits või ketðup. Samuti oleks otstarbekas avada nende tarbeks spetsiaalsed värvimiskoplid, mis oleksid muust linnamaastikust eraldatud läbipaistva taraga ja kus emad-isad võiksid lasta neil vabalt ringi lipata ja piserdada. Endastmõistetavalt oleksid neis koplites, mida linnavalitsus plaanitseb esialgu rajada igasse linnajakku ühe, ka spetsiaalsed prügikastid, kuhu isad-emad oma kahejalgsete lemmikute järelt koristaksid ja puhastaksid hiljemalt 24 tunni jooksul. Hulkuvad grafititegijad tuleb kinni püüda ja varustada kiipkaardiga.

  • Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna õppejõud Veinika Västrik pälvis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkursil II preemia

    Piret Kaevats

    Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) tekstiiliosakonna õppejõud Veinika Västrik osales edukalt Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkursil “Taimest tulnud” ning pälvis II preemia oma tööga “Lõimelugu”
     
    Konkursi žürii koosseisus Mae Kivilo (esimees), Siire Vanaselja, Merle Suurkask, Anne Reemann ja Kristina Rajando valis välja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatud konkursi “Taimest tulnud” parimad tööd. II preemia vääriliseks tunnistati TKK tekstiiliosakonna õppejõu Veinika Västriku töö “Lõimelugu”.
     
    I preemia pälvis töö „Köis ümber kaela“ (Maagilise Reklaamdisaini Koda Magic Design OÜ) ja III preemia töö „Lappidega kingad“ (Maris Rosenthal ja Taniel Suvi).
     
    Lisaks anti välja eripreemia tööle „Moodne muinasjutt „Kasu pajast““ (MTÜ TuleLoo) ning märgiti ära tööd „Papu“ (autor Malle Käos), „Ristimiskostüüm“ (autor Janne Vaabla), „Taimetark“ (autor Kadri Tomasson) ja „Kanarbik“ (autor Sandra Urvak).
     
    Alates aastast 2000 Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ühe käsitöö valdkonna laiemaks tutvustamiseks valitud aastateema, millest tulenevalt on korraldatud õppepäevi, konkursse ja näitusi ning antud välja teemakohast kirjandust. 2012. aasta teemaks on “Taimest tulnud” – iidsed kiud, uudsed lahendused. Korraldatud konkursi eesmärk on tutvustada taimseid kiude kui toorainet, millest on võimalik luua traditsioonidel põhinevaid uusi ja tänapäevaseid käsitööesemeid.
     
    Konkursi võidutöid saab näha Taimest tulnud-näitusel 18. oktoobrist kuni 5.novembrini 2012 Eesti Käsitöö majas (Pikk tn 22, Tallinn).

  • Eesti Kunstnike Liidu suurkogu

    Reet Varblane

    Eesti Kunstnike Liidu, suurima, arvukaima loomingulise liidu suurkogu tuli kokku tähendusrikkal kuupäeval, 9. mail, ja sugugi mitte vähem tähendusrikkas kohas, Vene teatris. Verivärskelt remonditud esinduslikult suurejoonelises teatrisaalis.

    Algas pidulikult nagu ikka: Eesti Vabariigi hümni, liidu vanima liikme Enno Lehise tervituse ning leinaseisakuga lahkunute mälestamiseks. Lõppes pika ning kohalolnute kannatuse tõeliselt proovile pannud ootamisega, et häältelugemiskomisjon loeks hoolikalt kokku presidendile, asepresidendile ning uutele volikogu liikmetele (alaliitude esindajad jäävad kas samaks või on siis aja jooksul vahetunud vastavalt sellele, kuidas alaliidud ise on otsustanud) antud hääled.

    Presidendi ning asepresidendi valimisel mingeid üllatusi ei tulnud (ega saanudki tulla), sest lõpuks jäid kandideerima ainult seni tegutsenud president Jaan Elken ning asepresident Anu Kalm. Suurkogu alguses välja hõigatud Leonhard Lapin ja Harry Liivrand võtsid kohe oma kandidatuuri tagasi ning jäid kandideerima volikogusse, Aleksander Jakovlev pidas vormiliselt sütitava, sisuliselt vahest veidi raskelt jälgitava kõne, kuid kõne lõpul taandas ka tema oma kandidatuuri. Jaan Elken jätkab kolmandat valimiskorda (esimest korda sai ta presidendiks, kui Signe Kivi suundus kunstnike liidu presidendi kohalt kultuuriministriks) 441 poolthäälega, Anu Kalm teist asepresidendi aega 468 häälega.

    Volikogu vabade liikmete vahel käis aga tihe rebimine. Järgmised kolm aastat istuvad alaliitude esindajate kõrval volikogus (ja arutavad läbi, jõuavad loodetavasti konsensuseni ning kinnitavad kõik kunstnike liitu puudutavad elutähtsad otsused) Enn Põldroos, Leonhard Lapin, Liina Siib, Maarja Undusk,Tiina Käesel, Jüri Arrak, Sirja-Liisa Vahtra, Harry Liivrand, Tiiu Kirsipuu ja Katrin Pere. Kokku 10 liiget (nagu kohalolnud valitavate arvu suurkogu algul üksmeelselt kinnitasid). Tiina Käeseli üleskutse volikogusse noori kunstnikke (kunstiteadlasi) kaasa haarata ei leidnud erilist vastukaja, sest suurkogule kogunenud 524 liiget (valimisbülletääne võeti välja 514, valimiskasti pandi 507, nagu teatas häältelugemiskomisjoni esimees Eve Kask) näis eelistavat ära proovitud ja kindlat: enamik volikokku valitutest osales ka eelmises koosseisus.

    Äkki ongi selline aeg, et suured kooslused (liidud, ühingud, assotsiatsioonid) toimivad hästi konservatiivselt: ei mingeid muutusi, peaasi et toimib. Suurte koosluste suured kogunemised aga tunduvad järjest mõttetumad. Asi pole isegi enam loominguliste liitude nõukogudeaegses tähenduses ning sinna kuulumise tähtsuses ning väljavalituses. Ka üleminekuaja tormid ja tungid tunduvad igaveseks selja taha jäänud olevat või nagu Heie Treier praegust aega kaardistavas ettekandes sõnastas: “Kõike toimub praegu küll liiga palju, kuid sellele vaatamata mahuvad kõik huvigrupid meie kunsti(kultuuri)maastikule ära.” Heie Treier hea inimese ning diplomaadina püüdis positiivse esiletoomisega positiivset atmosfääri luua ning selle abil kogu suurkogu meie aega positiivsemalt vaatama panna. Igas teises kohas ja kontekstis oleks see igati kiiduväärne olnud, kuid kunstnike kogunemisel oleks küll oodanud teravamat ning konstruktiivsemat analüüsi. Seda ka kunstihariduse ning kunstiinstitutsioonide käsitlemisel. Kuid vist on aja märk, et suurkogunemistel peavad institutsioonide juhid rääkima, kui hästi neil läheb, selle asemel et kutsuda institutsioonide olemuse üle kaasa mõtlema. Ega see veel vastuolusid ning, mis veel hullem, ideelist segadust olematuks tee, ainult nii amorfsed ning heterogeensed kogunemised, nagu on seda ligi 1000-liikmelise kunstnike liidu suurkogu, pole vist enam tõesti see koht, kus midagi ideelist ja sisulist arutatakse.

    Kuigi ei saa salata, et endise (ja ka edasise) presidendi Jaan Elkeni ettekanne oli üldjoontes (kui jätta kõrvale lapselikud torked Tallinna Kunstihoone kuraatorite pihta) asjalikult kunstnike liidu olukorda ning eelkõige lähiajal ees seisvat majandusolukorda (loe: mida on kõige optimaalsem peale hakata kunstnike liidule kuuluva kinnisvaraga) analüüsiv, ei puudunud ka laiem (kultuuri)kontekst. Ka Tiina Käeseli tarbekunsti asjade seisu vaagiv sõnavõtt osutas ühisateljee (ehk ühise tootmisbaasi) vajalikkusele ning temagi jõudis endise kunstikombinaadi Ars Pärnu maantee hooneni.

    Kui kunstnike liit on eelkõige majandus- ning sotsiaalabi (ametiühinguline) organisatsioon, kes peab lähitulevikus võtma vastu hästi läbi mõeldud ning üliarukaid majandusotsuseid, siis on vist kõige õigem, kui selle eesotsas on majanduslikult mõtlevad või vähemalt kunstnike liidu olukorda hästi tundvad inimesed, mitte kompromissitud ideekandjad. Ideede ja hoiakute üle vaidlemiseks on teisi paiku ja foorumeid!

    Kell 14.17 lõi mu mobiiliekraanile sõnum: “Vabariigi valitsus provotseerib: jääge koju! Või tulge minu näituse “Halb nali” avamisele täna, 09.05.07 kell 18.00 Hobusepea galeriisse. Avamisel vestlus ja kokteil! Marco Laimre.” Kunstielu jätkub: kolmapäeval kella 19-ni sai Polümeeri uues galeriis vaadata Non Grata noortenäituse esimest varianti, täna on seal ju uus väljapanek.

     

  • Hetke tabamise kunst

    Mirjam Tally

    Mahukas idamaiste vürtsidega kontsert jagunes kaheks pooleks: ?Geografix? liitis Taavo Remmeli, Brian Melvini ja Mart Soo muusikalised püüdlused sünteesida jazzi ja indialikku kõlapilti, teise poole ?Drum Pranas? (Brian Melvin, Roland Puusepp, Tanel Ruben) sai aga sõnaõiguse ka moodne biit (DJ P-Julm) ning sinna juurde orientaalsus veelgi süvendatumalt. Juba seetõttugi, et kasutati üsna ohtralt idamaade muusika ning loodus- ja linnuhäältega salvestisi. Nende salvestatud materjalide peale lisasid live-muusikud aga uusi tekstuure ja ka rütmikamaid klubibiite.

    Nelja kontserdiga tsükkel Eesti eri paigus oli suunatud eelkõige noorele publikule, keda saalis oli üsna arvukalt. Arvan, et see kontserditervik oli üsna teravmeelne idee, kuidas noori kuulama panna, tuues sisse ka biiti (mida ei saa küll mingil juhul tümpsuks nimetada), et selline, esmapilgul ehk eksootilisena tunduv muusika millegi tuttavamaga haakuks.

    Muusika poole pealt oli sümpaatsem just kontserdi esimene pool, kus Mart Soo ja Taavo Remmel lisasid oma pillidele elektroonika abil ka idamaiseid värve: nii oli kontrabass midagi enamat kui lihtsalt kontrabass ja elektrikitarrist saab ju teadupärast ?välja väänata? üsna eripalgelisi helimaastike. Seega olid esiplaanil ikka muusikud ise.

    Kontserdi teises pooles oli suur osakaal fonogrammidel ja seda mõneti ka tänu asjaolule, et nende helitugevus oli löökpillimängijatega võrreldes ehk liialt esiplaanil. Nii jäid muusikute mitmedki kunstilised ideed pigem salvestiste varju. Läbimõeldud kontseptsiooni juures häiris aga just nimelt salvestatud materjali kasutamine nii valdavalt, sest kui kuulen ?puhast? idamaade muusikakultuuri, munkade laulu, sitar?it jne, siis mõtlen, miks kõlab see lindilt. Saan aru, et eksootilise kultuuri esindajaid ei pea ja alati pole võimalikki tuua kontserdisaali ning kontseptsioon võibki olla selline. Ent kui fonogrammide kasutamine olnuks idamaise originaaliga võrreldes rohkem ?nihkes? (kas või elektrooniliselt töödeldud), siis oleks selle kasutamine olnud ehk põhjendatum.

    Samas ? tehakse ju ka meremühast ja linnulaulust salvestisi ning serveeritakse neid pärast enda muusika pähe (hiljuti võis midagi sellesarnast kuulda Pärnu nüüdismuusika päevadel poleemikat tekitanud Māche?i teostes). Või ka vaikust nagu Cage. Ma ei usu, et muusikutel mõttelennust puudu tuleb. Tähtsam on tabada see hetk ja idee. Nii oli ka siin saanudw orientlik kõlapind avarama ning urbanistlikuma laienduse.

    Zahira tantsijad on praeguseks tegutsenud juba kuus aastat ning neid võib kohata esinemas õige mitmekesistes situatsioonides, näiteks nii ?Viljandi folgi? vabal laval kui ka Eurolaulu eelvoorus koos Airi Ojametsaga. Tantsijate endi sõnul aga on nad keskendunud egiptuse kõhutantsule. Tundus küll, et tantsijad rakendasid nii kõhutantsu elemente, oma fantaasiat kui ka popkultuuri mõjutusi, lähtudes üsna peenelt laval kõlavast muusikast; lugudes, mis lähenesid rohkem indialikule kõlaruumile, oli tõlgendus rangem, hillitsetud, raugelt aeglaste ?estidega. Kus aga pääses esiplaanile biit, seal toodi sisse moodsa tantsu võtteidki. Zahiral oli ka väga meeleolukas rõivastus. Viimases palas olid nad üllatuslikult kehastunud küütlevas mustas diskosaali öökuningannadeks.

    Visuaalselt köitsid vaatajate meeli Peeter Vähi fotod tema rännakutelt maailma eksootilistesse paikadesse, avades laiemale avalikkusele heliloojana tuntud inimese hoopis uusi tahke, sedapuhku fotograafina. Rõõmustas just Vähi oskus märgata ja tabada hapraid ja muutlikke hetki: maastikke, näoilmeid, udu, mägesid, rituaale. Seda kõike kunstipäraselt ja fokuseeritult ? eks fotograafia olegi see hetke tabamise kunst.

     

     

  • Avalik kiri

    Jan Kaus,Jaanus Adamson, Jaan Kross, Indrek Mesikepp, Ellen Niit, Tiia Penjam, Aare Pilv

    Veel üks kõrvutus, leitud 3. juuni Äripäevast. Eksisteerib asutus, kümme aastat riigile absurdselt kõrge hinnaga ja avaliku konkursita autonumbreid valmistanud AS Number, mille üks omanik on teede- ja sideministeeriumi ekskantsleri Ruth Martini elukaaslase (NB, mitte abikaasa!) Enn Sarapi poeg Toomas, kes on koos isaga ka kõnealuse aktsiaseltsi neljaliikmelises nõukogus. On selgunud, et üle kolme miljoni krooni dividende teeninud ASi tegevus võib sisaldada ?kuriteo tunnuseid?. Jah, Kaevatsi koletustega ei anna seda muidugi võrrelda.

    Kahtlemata iseloomustab uut poliitikat leidlikkus sõnadele ?kuritegelikkus? ja ?korruptsioon? uue tähenduse andmisel. Kui Mall Kaevatsi kaasust saab nimetada ?kuritegelikkuseks?, siis võiks teda tabanud tendentsi nimetada ?kurjaks tegelikkuseks?.

  • Mikkeli muuseum kutsub lapsi kellaga tutvuma

    Evelina Vedom

    Laupäeval, 20. oktoobril kell 11 kutsub Mikkeli muuseum kõiki lapsi vanuses 5 kuni 11 aastat lastehommikule „Kell on ajanäitaja”, kus saab teada palju huvitavat ajaloolistest kelladest. Muuseumitund arendab laste kellatundmisoskust ning aja mõistmise võimet.
     
    Muuseumitunnis uurivad lapsed koos lossidaamiga erinevaid kelli lähemalt ning kuulevad ka ajamõõtmise ja ajanäitajate ajaloost. Ühtlasi uurivad kunstisõbrad aja mõõtmise erinevaid võimalusi ning nooremate kunstihuvilistega õpitakse mänguliselt ka kellatundmist.
     
    Lastehommik toimub näitusel „Kellade aeg. Ajaloolised kellad Eesti kogudest”. Väljapanek tutvustab väärikaid ja kunstipäraseid ajaloolisi kelli nii erakollektsionääride kui ka Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Näitust saab vaadata Mikkeli muuseumis 25. novembrini 2012.
     
    Septembrist maini ootavad lossidaamid iga kuu kolmandal laupäeval kell 11 külla 5–11aastasi lapsi. Pärast pooletunnist jalutuskäiku, vestlust ja mänge minnakse töötuppa joonistama või meisterdama. Toredat laupäevahommikut jääb meenutama omavalmistatud kunstitöö. Lastehommiku pileti maksumus on 3,20 €.
     
    Kuu teisel laupäeval toimuvad venekeelsed lastehommikud.

  • Lõuna-Ameerika muusika lummuses

    Vahur Luhtsalu

    Veel enne kui muusika kõlama hakkas, reetsid mitmed detailid, et tegemist on n-ö vana kooli muusikuga. Väärikal sammul klaveri juurde jõudnuna ootas ta terve igaviku, enne kui alustas musitseerimist ? kuni publikust oli täielikult lahtunud kontserdieelne elevus.

    Kontserdil esimesena kõlanud argentiina helilooja Alberto Ginastera (1916 ? 1983) helikeelest kõneldes ei saa mööda võrdlusmomendist Euroopa helikunstiga. Nii ?Tres Danzas Argentinas? kui ka Sonaat nr 1 op. 22 on oma mastaapsusest ja läbikomponeerituse astmest tulenevalt täiesti võrreldav Euroopa klaverirepertuaari paremikuga. Ginasterat võib õigusega pidada Lõuna-Ameerika Bartókiks, sest ka tema muusikas on täheldatav Bartókile iseloomulik rahvamuusika ja modernse kompositsioonitehnika süntees.

    Ajal, mil USA saloon?ides kõlas ragtime, kirjutas Ernesto Nazareth (1863 ? 1934) klaverile brasiilia valsse ja tangosid. Kontserdil kõlasid pianistilt ?Odeon? (brasiilia tango), ?Eponina? (brasiilia valss), ?Brejeiro? (brasiilia tango) ja ?Turuna? (traditsiooniline suur brasiilia tango). Naljakas, kuid esimene asi, mis mulle neid lugusid kuulates kangastus, oli Eesti Raadio kunagine klaveri saatel toimunud hommikune virgutusvõimlemine. Niivõrd sarnanes lugude meeleolu toonaste viisidega. Kui aga tõsisemalt rääkida, siis iseloomustas mõningale sentimentaalsusele vaatamata Nazarethi klaveripalu chopinlik tundelisus, nostalgia ja rõõmsa maski taha varjatud kurbus. Igal juhul tänuväärne repertuaar neile pianistidele või klaverimängu entusiastidele, kes soovivad vaheldust ragtime?ile või Euroopa XIX ja XX sajandi salongimuusikale.

    Argentiina kuulsa tangolegendi Astor Piazzolla (1921 ? 1992) loomingust võis kontserdil kuulda klaveripalade tsüklit ?Ingel?. Nii nende kui ka teiste sel muusikaõhtul kõlanud teoste ettekandes vaimustas siinkirjutajat Luis Ascoti kirg ja pühendumus muusikuna. Pianist suutis kuulaja ette manada otsekui kolmemõõtmelise pildi, milles elavnevad inimelu lahutamatute saatjatena kurbus, rõõm ja igatsus. Ascoti meisterlikkus väljendusvahendite valitsemisel on sedavõrd lummav, et võib selgelt tajuda paralleeli filmikunstiga. Sarnaselt hea linateosega haarab ka pianisti loodud kuvand kuulaja meeled täielikult ning elavdab hingekeeli hellalt puudutades mälestuskilde möödunud elust.

    Kui hiinlased vallutavad maailma kaubanduslikus mõttes, siis naljaga pooleks võiks ennustada, et Lõuna-Ameerika alistab meie planeedi kultuuriliselt. Nii palju on seal elavail rahvail pakkuda muule maailmale kasvõi helikunsti silmas pidades! Ascoti etteastet kuulates võis tõdeda, et kuigi kogu maailmas annab tooni enamasti Euroopast pärit klaverimuusika, kõlavad Ginastera, Villa-Lobosi või Nazarethi klaveriteosed värske ja uudsena ning on samas tänu euroopalikele juurtele ka väga tuttavlikud, justkui kaugelt sugulased.

    Kergemast ?anrist on Lõuna-Ameerika muusikat Eestisse jõudnud märkimisväärselt palju nii välis- kui kodumaistelt esinejatelt. Näitena võib tuua Tiit Kalluste ? Villu Veski duo tango või Helin-Mari Arderi bossa nova ?maaletoojatena?. Samas ei kuule Lõuna-Ameerika süvamuusikat siinmail kuigi tihti. Arvan, et võttes oma repertuaari selle regiooni heliloojate teoseid, võiksid meie interpreetidel selle tühimiku täita. Samuti võiksid ka siinsed kontserdikorraldajad kutsuda esinema rohkem sealseid muusikuid. Nagu tõestas Mustpeade maja puupüsti täis saal, publikupuudust karta pole.

    Kuigi muusikaõhtu oli korraldajate poolt hästi ette valmistatud, juhtus ka apse, mida saanuks vältida. Nimelt kuulasid mitmed muusikasõbrad kontserti algusest lõpuni sisselülitatud mobiiltelefonidega. Kahtlemata unustab nii mõnigi külastaja oma mobiili enne kontserti välja lülitada, kuid seda võikski kontserdikorraldaja inimestele etteaste alguses ja ka pärast vaheaega meelde tuletada. Ütlemata piinlik oli peale publiku seast korduvalt kostvate ?mobiilisoolode? kuulda pianistilt enne viimase teose esitust harrast palvet lülitada mobiilid ometi välja.

  • Minna Hint, Jane Remm & ?Sale?

    Maarin Ektermann

    Üldiselt paistsid inimesed end tundvat nagu ?Varjatud kaameras?, kui üks või teine muumia ootamatult liigahtas. Sügavam tarbimisvastane sõnum jäi aga ilmselt toppama liiga järsu ?ellu sekkumise? taha. Otseselt tee peal ees nihelevad kookoniks pakitud kunstnikud sekkusid vastuvaidlematult möödakäijate argipäeva, jätmata hea kombe kohast distantseerumisvõimalust. Esitades oma performance?iga ultimaatumi ?kas meie poolt või meie vastu (ja tarbimiskultuse poolt)?, eelistas sihtgrupp usaldusväärset elukorraldust ning liikus harjumuspärasel trajektooril ikkagi kaubandusmekasse.

    Kaasaja inimese tahtevabaduse problemaatika üldise tarbimiskultuse raamistuses nõuab kahtlemata endale kunstnike analüüsivat tähelepanu. Maailmaparandusliku ambitsiooniga kunstnikke tundub ka olevat. Kuid kuidas jõuda inimesteni, kes blokeerivad neid otseselt puudutavad aktsioonid kui kunstnike veidrused, külahullused? Samas mängis performance?i sotsiaalne sõnum end võimsalt välja hoopis alandamise ja alanduse teema kaudu: abitud, näoga vastu uksematte lebavad eluskookonid olid täiesti möödakäijate meelevallas ? keegi astus selga, keegi tegi pai.

    Muide, aktsioon oli paarik samal ajal Viru hotelli ees toimuva Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi kontserdiga, mis propageeris samuti säästlikumat eluviisi. Nii Kevadbändi kontserdi kui performance?i jäädvustas Allfilm ning kunagi saab materjali loodetavasti näha ?Eesti lugude? saatesarjas.

  • Haapsalu 725

    AIDI VALLIK

    Siin Haapsalus on alati tuul. Meri kolmes küljes. Kõrged kahisevad kõrkjad. Lillede ja puude lõhn üle terve linna. Piiskopilinnuse varemed. Legend Valgest Daamist. Inimeste peod ja tütarlaste õhtused jalutuskäigud üles-alla piki peatänavat. Merelinnud oma kräuksumise, kiljumise ja kaeblemisega. Talvine vaikus merejääl. Sügisene kõrgele tõusnud vesi. Triipudena rannale uhutud mererohi. Jalajäljed, täis vett. Ja muda. Ja midagi veel.

    Siit tahetakse ära. Ja siis tahetakse siia tagasi. Miks? Haapsalu pole mingil juhul väga normaalne väikekodanlik provintsilinnake, kus kõik erinevused upuvad keskpärasuse konnatiiki. Veel tõenäolisemalt ei ole see linn millegi uue, avangardse toetaja ja eestvedaja. Kohati jääb mulje, et see linn ei tea isegi, mis ja miks ta olema peaks. Kord vallutavad muinasaegses rõivas ja relvastuses noormehed kisa ja mõõgakõlina saatel lossivaremed, siis järgnevad paari päeva pärast väga ontlikul kombel kohaliku omavalitsuse valimised. Kord avatakse siin üks suurejoonelisemaid jaamahooneid Euroopas, saja aasta pärast aga rongiliiklus lõpeb. Kord astuvad siit suurde poliitikasse Toomas Vilosius, Andres Ammas või Heiki Kranich, samas võrsub siit globaalprohvet Priskilla, kes astub kirjavahetusse Fidel Castroga, manitsedes diktaatorit jumalakartlikkusele. Siia rajavad isa ja poeg Hunniused ühe oma aja edumeelsema kuurordi ja ainult õige pisut, umbes 500 aastat varem, on siinne toomhärra Heinrich von Bolne piiskop Heinrich III surnuks kägistanud ja tolle keha rüvedal moel danskrisse heitnud. Siit põgeneb 14aastane Ilon Wikland paadiga, et hiljem saada üheks Euroopa tuntumaks lasteraamatukunstnikuks; siin lõpetab oma elu hüljatuses ja õnnetuses oma põlvkonna kunstnikest üheks andekamaks peetud Gunnar Meyer; samas leiavad siit kodurahu Epp-Maria Kokamägi, Liivia Leðkin ja Evald Okas. Siin jäid avaldamata Ernst Enno hilisemad filosoofilised laulud ja siinsamas lavastas ning lahendas Juhan Paju kirjalikult kümneid koomika- ja ulmesugemetega kriminaaljuhtumeid. Seega ? tundub, et Haapsalu linna vaim on pisut hull ja lõhestunud.

    Ka ajalises mõttes valitseb siin segadus. Siin on kerge unustada, et elame juba neljandat aastat XXI sajandis. Kus on tappev tempo, kus on kõrghooned, kus tänapäevase elustiili anonüümsus? Ometi saab ka siinses inertses XIX sajandis maksta kaardiga ja ajada oma asju Internetis. Mis sest, et hommikuti ootavad vanainimesed tänavanurgal piimameest ja vähemalt 40aastastele on üksikasjalikult teada umbes poolte linnaelanike perekonnaseis, sissetulek ja elustandard ? ja see maja Endla tänaval, kus üks naisterahvas kevaditi kahe krooni eest ise kasvatatud võõrasemataimi müüb. See on linn, kus seitsmeaastane võib muretult omapead kooli ja pärast veel sõpradega mere äärde kiikuma ja luurekat mängima minna, süüa vanaema aias vaarikaid ja sõita tänava ääres jalgrattaga ? siin on veel võimalik klassikaline lapsepõlv. Suveõhtuti siin veel jalutatakse mere äärde, rätik üle õla, ja kuulatakse kõnniteeäärses rohus saagivaid ritsikaid.

    Ja see aja inertsus, püsimine, ?tagasikargamise vägi? ongi vahest Haapsalu kohavaimu kõige iseloomulikum joon. See küll piirab ja ahistab, aga on ka võimalus, mida mujal enam ei pakuta. Paljud on unistanud ajarändudest. Haapsalus on see pooleldi reaalsus: saab elada korraga mitmes ajastus korraga. Võib-olla just seda tuli XIX sajandi lõpul siit otsima Peterburi suurlinnamelust ja moodsa aja kapriisidest tülpinud õukondlane: linnatänavail aeti karja, hüljatult seisvad lossivaremed pakkusid leidmisrõõmu rüütliromantika ihalejaile. Teise ilmasõja ajal jäi Haapsalu valdavalt terveks, mis võimaldaski siinsel XIX sajandi elukeskkonnal peaaegu algsel kujul säilida. Ehk omakorda toda kauget kaunist tsaariaega, rahu ja korra sümbolit, püüdsid siit taasleida heledate mütsidega vene juudid 1960ndail-80ndail? Ja 1990ndail saabusid siia suurte gruppidena soomlased, rootslased ja sakslased ? vahest lootes näha siin tükikest vana turvalist sõja- ja tarbimiseelset Euroopat, kus inimeste elu oli lihtne ja aeglane. Usutavasti leidsid nad kõik, mida olid otsima tulnud, sest paljudele on Haapsalust saanud suvituskoht aastateks ja aastakümneiks.

    725 aastaga kujunenud Haapsalu kohavaim näib skisoidne, aga pakub ometi nii kohalikele kui külalistele võimaluse elusana rahus puhata. Ajaloo osana.

  • aire Nurga ateljeeloeng 22. oktoobril Tartu Kunstimajas

    Triin Tulgiste

    ART IST KUKU NU UT haridusprogramm.
     
    Esmaspäeval, 22. oktoobril algusega 18.00 toimub Tartu Kunstimajas (Vanemuise 26) maalikunstniku ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Kaire Nurga ateljee-loengute raames  „Toomiku-loeng 4 (Tühjuse temaatika)“.*
     
    Toomiku-loeng 4 keskendub Jaan Toomiku ruumiinstallatsioonile „Aknad“ (1993, Tallinna Kunstihoone galerii), sj nii autori loominguloolises kontekstis kui ka mõiste „tühjus“ kontekstis.
     
    Kõrvutav/eristavalt vaadeldakse Yves Kleini „Tühjuse“ näitust („Le Vide“ 1958) ja Armani „Täis“ näitust („Le Plein“ 1960; mõlemad Iris Clert’i galeriis Pariisis.)
     
    Tühjuse fenomeni orientaalse käsitluse avamiseks: korealanna Koo Jeong A ja jaapanlanna Hiroharu Mori teose näited. Samuti Anish Kapoori skulpturaalseist seiklustest.
     
    Tekstidest on tühjuse (idee) kompamisse kaasatud (13) (2012) kataloogi „Das Buch der Bücher“ („Raamatute raamat) essee No 099 Karen Baradilt.
     
    Tühjuse aspektist ka ülevaade Toomiku maaliloomingus objekti ja tausta seoste muundumistest läbi loomingu; millal ja miks nn „tühi taust“, mida sisaldab endas nn „tühi taust“.
     
    Kõrvalpilk ikoonimaali „tühjale“ taustale, samuti Kaspar David Friedrichi maastikele.
     
    Ühtlasi tõstatame küsimuse ameerika 1950/60ndate nn värviväljamaali seostest „tühjuse“ mõistega.
     
    Kõik huvilised on oodatud.
     
    PS. Loengust osa saama tulles palun võtke kaasa mõni oma – konkreetne! – tühjuse-tajumus või –kogemus.

    *Kokku kavas Jaan Toomiku loomingust 8 ateljee-loengut.

    ATELJEE-LOENGU  VORM
     
    Ateljee-loengud on teatud AVATUD ATELJEE situatsioon.
     
    Ateljeeloengu VORM on võimalikult süntees- ja multivorm, hõlmates loengut, vaba vestlust-arutelu-ettepanekuid-loovprojekte, performance’likke elemente, jne, mh suupistet + teed.
     
    ATELJEE-LOENG on autori-algatus, põhineb paljude erinevate loenguvormide ja õpetamismetoodikate läbipraktiseerimisel;  eesmärk on rohkete kõrvutuste ja probleemipüstituste kaudu teha võimalikult tajutavaks spetsiifiliselt (kaasaegne) kunstiline keel / sõnum.
     
    Ateljee-loengu vorm on avatud muutustele, sh vastuvõtlik kuulajate ettepanekutele.
     
     Ateljee-loengud toimuvad konkreetses ateljee-keskkonnas, Tartu Kunstimaja 34 m²-lises ateljees, mis aastatel 1959-94 kuulus Ilmar Malinile, alates a-st 1996 – Kaire Nurgale. AVATUD ATELJEE SITUATSIOON hõlmab/sisaldab mh ka kohapealset isiklikku kunstiraamatukogu ja peamisena – vahetut loovkeskkonda ühe konkreetse ateljee näol Kunstimaja kui terviku kontekstis (koos kõigi selle ateljeede ja näituseruumidega).
     
    Loenguruumi mahutavus optimaalselt ca 20-25 inimest.

Sirp