Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Rahvusraamatukogu üllatab jälle

    J?Hain

    Rahvusraamatukogu on viimastel aastatel pakkunud korduvalt üllatusi oma kunstikogu näitamise-tutvustamisega, seda nii XVII ja XVIII sajandi Euroopa sügavtrükigraafika näitustega (vastavalt aastail 2004 ja 2005) ning eesti puugravüüriklotside kollektsiooni avalikustamisega (2007). Nüüd avatud näitus, kus tutvustatakse raamatukogu eesti vabagraafikat aastaist 1900–1940, avab raamatukogu kunstivaramu seni tundmatust küljest, ja seda ka professionaalsete kunstiloolaste tarvis.

    Nii tugeva väite kinnituseks peab loomulikult tooma näiteid ja olgu alustus praegu aktuaalsemast. Nimelt on Tartu kunstimuuseumis avatud näitus, mis meenutab 1917. aasta novembrikuus asutatud noorte kunstnike ühingut Vikerla ja mille ekspositsioonis on ühingu liikmete looming. Vikerla asutamise üks eestvedajaid oli Balder Tomasberg (1897–1919), kelle elukaar jäi lühikeseks ja kunstipärand vähearvukaks, kuna ta langes Vabadussõjas. Rahvusraamatukogu omanduses on aga kaheksa tema tööd, neist kõige vanem, Paldiski sadamat kujutav tušijoonistus, on 1912. aastast, seega loodud enne kunstiõpingute algust, ülejäänud visandid on valminud aastail 1917-1918. Viimastest kannab „Hümnid maale ja pilvedele” (1918) märget, et tegemist on fresko kavandiga, ning näitab sellisena noore kunstniku kavatsusi, millel polnud kahjuks võimalust teostuda. Kuid seda väärtuslikumaks tuleb hinnata neid tema loovuse tunnismärke, mille olemasolule rahvusraamatukogus pole seni üldse viidatud. Seejuures need kavandid, kuigi väikesemõõdulised, näitavad noore kunstniku püüdlusi nii eepiliste maastikuvaadete kui ka juba ekspressiivsete (ühel juhul ka figuratiivse) kompositsioonide loomiseks.

    Kuna estampgraafikat võib raamatukogust tõenäolisemalt leida, siis olgu rõhutatud, et joonistuste osakaal selles kollektsioonis on küllaltki suur. Tõsi, joonistustega on esindatud eeskätt vähemtuntud kunstnikud, kuid real seesugustel töödel on vähemalt kultuurilooline  tähendus. Nii on näiteks Aleksander Normak (1895–1984) ja Ardo Sivadi (1900–1966) jäädvustanud Narva linna, hiljem hävitatud barokkarhitektuuri pärlit, selle detailsuses ja eheduses. Linna edasine saatus on andnud neile kunstiliselt pretensioonituile natuurijoonistustele erilise dokumentaalse väärtuse. Tartu Pallase 1931. aastal maalikunstnikuna lõpetanud ja seejärel Pärnus pedagoogilisele tööle pühendunud Meeta Viksi (1903–1995) joonistuste kogumist on kahtlemata huvitavad 1920. aastate lõpul tehtud aktivisandid, mis iseloomustavad joonistusõpetust toonases Pallases.

    Erandina on juhtunud koguni nii, et raamatukogu on ühe graafiku loomingu peamine säilituspaik:  seal on Alfred Kivi (1883–1934) ligi nelikümmend teost ning kuskil pole neid rohkem. Tegemist on küll vähetuntud autoriga, kellel aga eesti graafika ajaloos siiski eripärane koht: ta on meie esimene oforditehnika alal süstemaatilise väljaõppe saanud kunstnik (õppis sellel erialal Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis aastail 1903–1908) ja esimene järjekindlalt seda graafilist tehnikat kasutanud eesti estampist.

    Eelöeldust võib jääda mulje, et rahvusraamatukogu on vähetuntud kunstnike loomingu pagenduspaik. Tegelikult pole see kaugeltki nii, ehkki kõnesolev ei pane niivõrd rõhku kuulsuste tuntud teoste esitamisele, kui just nende vähem nähtud tööde tutvustamisele. Nii on raamatukogus leiduvad Eduard Wiiralti (1898–1954) kuulsamad estambid jäetud väljapanekust kõrvale (muidugi noteerib need, nagu ka teistel analoogilistel juhtudel, ilmunud kataloog), eksponeerimisväärseks on aga peetud harva esinevat värvilist linoollõiget „Tüdruku pea” (1919), mille puhul on allakriipsutatav, et teose linoolplaadid kuuluvad samuti raamatukogule, ja linoollõiget „Uulits” ning oforti „Vanaeide pea” (mõlemad 1918). Viimased esinevad lisana noorteühingu Tungal samanimelise šapirografeeritud ajakirja kuuendas, 1918. aasta aprillikuu numbris, mida teadaolevalt on säilinud vaid mõned eksemplarid. Väljaspool ajakirja oli piiratud levikuga ofort, linoollõikes Tallinna vaade on aga täiesti rariteetne.

    Silmapaistev on raamatukogu valduses olev Hando Mugasto (1907–1937) estampide hulk: koos kordustega 45 vabagraafilist lehte. Seejuures 1935. aastal teostatud põlevkiviainelise sarja neljast tööst on siin tallel ka kunstniku tööprotsessi näitavad proovitrükid. Kui nimetada kunstniku vähe levinud töid, mis leiduvad raamatukogus, siis sellistena tuleb esmajoones nimetada litotehnikas lehti 1932. aastast: „ Kaks kerjust”, „Sadamatöölised” ja „Lehmakauplejad”.

    Rikkalikult on raamatukogus esindatud 1920. aastatel mappidena editeeritud estambilooming, paljud neist mappidest on siin olemas mitmes eksemplaris. Viimaste seas leidub mõningaid haruldasi erisusi, mille kohta olgu toodud üks näide. Jaan Vahtra (1882–1947) kubismimõjudest kantud mapi „Blanc et Noir” (mille lõikas puusse Jakob Palk) üks eksemplar on varem kuulunud kunstnikule endale ja kannab ühe töö juures tema allkirjaga kinnitatud sissekirjutust: „Nägemus – seda klišeed lõigates suri Jakob Palk. Ülemine osa Palki lõige, alumine minu enese.”

    Tänavu 90aastaseks saava rahvusraamatukogu näitusevormis enesetutvustus eesti graafika osas lõpeb 26. märtsil, kollektsiooni rikkust ja erisust jääb märkima aga asjakohane kataloog.

     

  • Kannatused “Saksa reekviemiga”

    Heili Vaus-Tamm

     

    Kannatusaja muusika kulmineerus Brahmsi “Saksa reekviemi” nelja õhtuga üle Eestimaa kõigis suurtes kontserdimajades: Tartu Vanemuises, Jõhvis, Tallinnas ja Pärnus. Kõik tundus justkui kindla peale minek olevat – mitte liiga pikk, aga emotsionaalne romantismiaja teos, dirigent ja solistid helilooja kodumaalt, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Samas ükski pooltest katarsist ei tekitanud ja kokkuvõttes jäi esitus korralikule keskmisele tasemele.

    36aastane mitmekülgne muusik dirigent Roland Böer on veidi vanem kui Brahms oma “Saksa reekviemi” luues. Niisiis peaks neis midagi haakuma – mitte enam verinoore inimese nägemus surmast, saksa kultuuriruumi mõttesügavus ja kannatuse õilistamise mentaliteet. Böer on kirjade järgi oma dirigenditee alguspooles (hiljuti oli debüüt Londoni Sümfooniaorkestri ees, juhatatud on juba Oslo, Müncheni, Šoti ja Luxembourg’i orkestrit). Tšellisti ja pianistina on ta aga Brahmsi pika hingamise ning suurekaarelise fraasiga kindlasti hästi tuttav.

    Ent just seda uhket romantilist haaret jäi tolles ettekandes puudu. Oleks tahtnud nautida pikki läbivaid liine ja kandvaid orkestrikihte, tervikut moodustavaid arhitektuurilisi ehitisi. Aga ega Brahmski olnud veel selle teose kirjutamise ajaks oma kompositsioonilist täiust saavutanud. Sügavamad laulud ja suuremad sonaadid ootasid veel 10–20 aastat oma järge. Vaid Brahmsi kõige kuulsam teos, kõigile tuntud (ja oma tuntuses Brahmsi muust loomingust eraldunud) hällilaul on pärit samast ajast.

    Ilmselt polnud Eesti Filharmoonia Kammerkooril lihtne massiivse sümfooniaorkestri kõlaga samal nivool püsida. Igatahes sellist balanssi ja koori kõla ilu, nagu hiljuti Tallinna Kammerorkestriga esitatud Bachi Matteuse passioonis, siit ei kostnud. Pigem tillukest allajäämist. Saksa keele hääldus oli liiga pehme ja mitte karakterit loov. Kooriosade soolod (välja arvatud sopran) hapravõitu.

    Ettekanne võttis jumet solistide saabumisega. Bariton (mitte bass) Cristoph Kögelil on särav hääl, mis andis esitatavale eredust. III osast kostis ka koorisopranite kandvust ning voolavust. Ka osa lõpu suur tõus oli võimsalt kujundatud ja andis lootust edaspidiseks. Samas ei saa dirigendile ette heita vähest emotsionaalsust– tema kätekeel oli igati brahmsilik. Kui pisut norida, siis vaid skaalalt veidi ühetaoline.

    IV osa “Wie lieblich sind deine Wohnungen, Herr Zebaoth!” oli oma keelpillimeloodiate ning vahelduvate koori-orkestri lainetega ilus nii muusikaliselt kui ettekandeliselt. Üldse hakkas kontserdi teises pooles tekkima rahu ja tasakaal, dirigendi poolt aimus huvitavat dünaamikat. Kvaliteedimärgina oli palju piano’t, mida dirigent esitajatele paaril korral lausa kükitades ette näitas. Järgmises osas “tõstsid” ettekannet orkestrisoolod klarnetist Meelis Vindi ja tšellist Pärt Tarvase esituses. Eriti kaunis ja kompositsiooniliselt kindla peale võte oli soprani-klarneti duo orkestri kohal. Teatraalsust lisasid ka keelpillide tõusvad “ohked”. Ja koori sosin “Eine kleine Zeit Muehe…” oli tõesti ilus.

    Kuigi – mis imeasi see Muehe on, ikka vist Mühe on saksakeelne sõna. Nagu ka troesten ja ruehret trösten sõna rühret asemel. Mis nali see on? Eks algselt mingi arvutiprogrammi täpitähtede sallimatus, aga ikkagi… Meenub nõukogudeaegne telegrammitekst “oenne suennipaeevaks”. Eksitused on inimlikud ja loomulikud, asi pole selles. Ent kogu see saksa keele puudujääkide uputus näitab, et eesti rahva kannatamine saksa ülemvõimu, mõisaaja ja kadakasaksluse all, aga ka sellega kaasnev kultuur on vene võimu all kannatamisega efektiivselt ära uhutud. Ja pole suures osas siiani taastunud, sest nüüd ruulib ju inglise keel. Aga rohkem kui kolme sajandi – baroki, Viini klassikute ja romantismiaja muusika keel on suures osas saksakeelne ja see puudujääk puterdab meile pidevalt kontserdisaalides vastu.

    Ka VI osa piano-koor koos hõreda orkestriga oli EFK vääriline, ja äkki kandis ka koori forte. Lõpuosaks sai kõla ümaramaks, koor-orkester sobima, brahmsilikud lained rulluma ning kaunis helisev lõppakord lepitas kõigega.

  • Julgeoleku siirded pehmesse maailmaosasse

    Kaarel Tarand

    Vanasti oleks olnud lihtne hinnata asi riknenud kaubaks ja ära visata. Aga tänapäeva maailmas ei või iial teada, kas tegu on tavalise tarbija petmisega või hoopis asümmeetrilise ohuga. Panikööri fantaasia võib letšopudelite taha kergesti konstrueerida muhameedliku vandenõu ning näha halvaks läinud toidukraamis viitsütikuga kildpommi. Sest miks bulgaarlased villisid oma letšo just ohtlikke kilde andvasse klaaspudelisse, mitte ohutusse plastiktaarasse? Valvas neokonservatiivne jänki ehk küsiks nii. Meie Eestis õnneks mitte. Tõenäosus, et käärimise tagajärjed poeriiulitel meie elule ohtu kujutaksid, on kaduvväike. Ja õnneks on ka üldrahvalikud paanikapuhangud teemal “eile London, täna Tallinn” vahetunud uute mõtteliste mänguasjadega nagu linnugripp ja puukentsefaliit.

    Seetõttu ei saanud ka välisminister Urmas Paet teisipäevases riigikogu ees peetud ettekandes viirusemutatsioonidest mööda. Kuid tema põhisõnum oli muu. Kuna rahvusvaheliselt, see tähendab ÜROs on terrorismi definitsioonis kokku leppimata, kobame me oma võitluses selle globaalset eristaatust nautiva ohu vastu poolenisti pimeduses. Seetõttu peab tegema poole rohkem kui kindla peale mängus, ka asju, mis tagantjärele võivad tarbetuks osutuda.

    Lihtne pool asjast on inimesed ja relvad. Me teame, et terrorismivastast võitlust peetakse eeskätt kaugetes ohukolletes ja seda võitlust peavad sõjamehed. Kui Eesti ka muud ei saa teha, siis oma kaitseväelasi ette valmistada ja kriisikolletesse saata ikka saab. Isegi peab saatma, sest nii oleme lubanud iseendale ja kõigile NATO riikidele.

    Välismissioonidele pühendas Paet õige pika lõigu, otsekui püüdes ennetavalt kustutada riigikogus valimiste eel kasvavat kiusatust hakata “Eesti poisse koju tooma” olgu siis Iraagist või Afganistanist. Eriti Afganistani puhul rõhutas Paet diplomaatilisel viisil, et Eesti üksused on sinna läinud, et jääda. Aastakümneteks. Ka Iraagis soovitakse olla, kuni vaja. Lootus, et Iraagist äratulemine valimisteemaks ei kerki, pole ehk küll määratud täituma. Tegu on puhtalt õnneasjaga, sest kui uusi tööülesannete täitmisel langenuid ei lisandu, teemat pole. Piisab aga vaid ühest ebaõnnesõdurist, et rahvusvahelisel areenil julgelt tegutsemise vastased täiesti põhimõttelagedat lamenti lööma saaksid hakata. Ja siis enam mõistuspärased argumendid lepingute siduvusest, ausast, vastastikku kasulikust kauplemisest jne ei loe.

    Paet sai riigikogule papajannsenlikult paljustki positiivsest, maale ja rahvale tulusast pajatada. Kusjuures kaalukas osas sellest kuulub hoopis kaitse-, mitte välisministeeriumi valitsemise alla. Ja pandagu tähele, head asjad militaarvallas on saanud võimalikuks tänu sellele ammusele konsensusele, et riigikaitset rahastatakse pikaajalise kokkuleppe alusel ja püüeldakse kõigile teada kahe protsendi poole SKTst. Kui kaitseraha otsus kunagi aastaid tagasi sündis, polnud see ei seadus ega isegi punkt koalitsioonilepingus, vaid härrasmeeste suusõnalise kokkuleppega seatud eesmärk, mis alles hiljem kolis ka kirjalikesse poliitilistesse dokumentidesse.

    Ühelgi teisel elualal samasugust kokkulepet pole ning seetõttu võib kaitsepoliitika arengusuundi pidada ainsaks riigis kehtivaks realistlikuks arengukavaks. Muudega on täpselt nii, nagu Peeter Olesk kõrvalveerul muuseumidest kirjutab. Kuni finantspool on ebaselge, tegelikke tulemusi ei sünni. Midagi küll sünnib, aga ebakindlalt ja nurina saatel. Võimalik, et riigikaitsega samasuguste rahaliste tagatiste pakkumine hariduse või kultuuri vallas on poliitiline võimatus. Ent kui on, siis miks?

    “Väikeriik ei püsi koos, kui seda ei hoia koos oma keel ja kultuur, oma kodu tunne ja oma ajaloo tundmine. Need, klassikaliselt pehmete väärtustena käsitletavad asjad on vajadusel kõvemad kui kivi ja kindlamad kui raud.” Need välisministri sõnad oleksid pidanud tulema hoopis riigikogu kultuuripoliitika arutelul kultuuriministri suust kõne avalausetena. Aga sellist arutelu riigikogus ei peeta, rääkimata sellest, et kivi ja raud ka garanteeritud osale rahvatulust võiksid pretendeerida. Julgeolekupoliitikas ei saa riigikogu sellist hoiakut pidada muuks kui asümmeetriliseks ohuks.

     

  • Isadepäeval räägitakse Adamson-Ericu muuseumis disainist ja valgusest

    Evelina Vedom

    Pühapäeval, 11. novembril kl 12–14 kutsub Adamson-Ericu muuseum kõiki oma sõpru isadepäevale. Traditsiooniks saanud isadepäeva üritusel tegeletakse kunstiloominguga ning tehakse suu magusaks. Külas on kunstnikeperekond Summatavet. Osalemine muuseumipiletiga.

    „Sel aastal on isadepäeval Adamson-Ericu muuseumil külas ja oskusi-teadmisi jagamas kunstnikeperekond Summatavet,” ütles Adamson-Ericu muuseumi pedagoog Liis Kibuspuu. „Ürituse raames kuuleme disaineri elukutse eripärast ning hiljem haaratakse pered loomingulisse ühistegevusse, mille käigus valmib kunstnike juhendamisel originaalne valgusti.”

    Mait Summatavet on tunnustatud disainer, kelle käe all on valminud märkimisväärne hulk Eesti disainiklassikat, aga kasvanud ka uus kujundajate põlvkond. Summataveti nimega on seotud mitmed kujundus- ja tarbekunsti valdkonnad: abikaasa Ella Summatavet on nahakunstnik ning tütred Kärt ja Triin Summatavet on ehte- ja kujunduskunsti valdkonnas tunnustatud tegijad.

    Külastajatele on sel päeval avatud ka Adamson-Ericu muuseumi uuendatud püsiekspositsioon ning näitus „Mare Vint. Joonistused läbi viie aastakümne”. Soovi korral saab mängida Adamson-Ericu loominguga seotud mänge.

    Osalemine muuseumipääsmega: perepilet 5 € / täispilet 2,50 € / sooduspilet 1,50 €

  • Mitmekihiline passioon

    Igor Garšnek

    Risto Joost , foto Tõnu Tormis

     

    J. S. Bachi Johannese passioon: kammerkoor VOCES MUSICALES, CORELLI BAROKKORKESTER, solistid Conny Thimander (tenor, Rootsi), Taavi Tampuu (bariton), Priit Volmer (bass), Maris Liloson (sopran), Ka Bo Khan (kontratenor) jt RISTO JOOSTI dirigeerimisel Tallinna metodisti kirikus 7. IV.

     

    Lihavõttepühade-aegne muusikamelu on tänaseks mõistagi juba vaibunud, ent küllap mitte unustatud – kontserdiagentuur Corelli Music tõi sarjas “Kirikupühad Maarjamaal” Tartus ja Tallinnas kuulajateni Bachi Johannese passiooni BWV 245. Ütlematagi selge, Bachi muusika puhul jääb iga superlatiiv pisikeseks, ent ka vaiksel laupäeval kõlanud suurteose kvaliteetettekanne kammerkoori Voces Musicales ja Corelli Barokkorkestri esituses väärib kui mitte just ülivõrdeid, siis kiidusõnu kindlasti. Ja seda päris mitmest ettekandelisest aspektist.

    Kõigepealt kas või teose vormiterviku muusikalis-dramaturgilise kujunduse poolest. Bachi Johannese passioon on tema Matteuse passiooniga võrreldes mõnevõrra lühem ja seega ka n-ö kompaktsem, kuid rohkem kui poolteist tundi vältavana ikkagi mammutoopus. Ning seetõttu esituslikud probleemidki sarnased. Iga suurteose ettekanne vajab dirigendilt kõigepealt selget muusikalist režiid, et vormitervik veenvalt koos püsiks ja paljude üksikute numbrite vahele ära ei lahustuks.

    Dirigent Risto Joost tundub olevat selles mõttes hea suurvormide “lavastaja”, et tunnetab hästi peale konkreetsete koori- või soolonumbrite tempode ka kõiki nendevahelisi üleminekuid. Nii saavutas ta märksa pikemas mõõtkavas veenva dramaturgilise kaare ja sidususe, mis suurteose ühtseks muusikaliseks “arhitektuuriansambliks” tsementeeris. Vaid ühes episoodis, tenori kuulsas aarias “Erwäge” (“Sa vaata”) nr 20 (32), jäi mõistetamatuks pisut tõtlik tempo, mis kippus muusika ja esituse emotsionaalset laengut tundesügavustest liialt “pinnale” rebima.

    Teiseks teenis omad plusspunktid välja kahtlemata Voces Musicales: kammerkoori kõla oli väljapeetult ühtlane kõikides häälerühmades ja registrites, polüfooniline tekstuur joonistus välja reljeefselt ning intensiivselt. Seda juba passiooni avanumbris “Herr, unser Herrscher” (“Issand, meie valitseja”), mille keskmise osa motiivistiku imitatsiooniline ringkäik ühelt häälerühmalt teisele pani muusika kuidagi sisemiselt hõõguma. Koori ühtset fraseerimist sai kõige paremini nautida ehk koraalis nr 15, artistlikkust aga lühikese aktsendipunktina mõjuvas episoodis “Kreuzige, kreuzige!” (“Löö risti, löö risti!”).

    Kolmandaks oli Corelli Barokkorkester koori ja solistidega heas kõlalises tasakaalus, ja seda nii tutti- kui ansamblilõikudes. Tõsi, mingit intonatsioonilist ebakõla tabas kõrv orkestrist küll päris kontserdi algul. Oli see nüüd tingitud mõnest temperatuuri põhjustatud “häälestusvimkast”, raske öelda. Igatahes hiljem midagi sellist enam ei täheldanud. Orkestri väike koosseis (20 mängijat) on Bachi Johannese passiooni ettekandeks just hästi sobiv, tegelikult on seda passiooni esitatud ka poole väiksema kammeransambliga (Andres Mustoneni dirigeerimisel mõned aastad tagasi).

    Ja nüüd põhilise, s.t solistide juurde. Tean küll, et Bachi teoste ettekande puhul on kõik “põhiline”, ent passioonimuusikas on vokaalsolistidel kaheldamatult hoopis eriline roll. Seda nii lavastuslik-dramaturgilises mõttes kui puht muusikalise väljendusjõu tähenduses. Solistide ansambel oli komplekteeritud igati tasemel lauljatest, ent teistest eredamana jäi meelde rootsi tenor Conny Thimander. Tema Evangelist oli intensiivne ja atraktiivne samaaegselt: ta oli muusikalistesse sündmustesse aktiivne sekkuja, mitte vaoshoitud kommenteerija. See kõik lisas tema rollikujundusse sisemist dünaamikat ja ekspressiivsust. Iga Thimanderi number pani tähelepanu teravdama, et kuulamisel ükski nüanss kaotsi ei läheks. Ka bass Priit Volmeri (Pilatus) esituses oli tunda dramatismi, kohati paatostki ning bariton Taavi Tampuu Jeesus oli meeldejäävaim eelkõige ansamblites. Üldse peab märkima, et peaaegu kõik muusikalised stseenid olid ansamblilises mõttes hästi veenvalt ja artistlikult lahti mängitud.

    Lõpetuseks toonitan veel kord Johannese passiooni seekordse ettekande põhilisi kvaliteete. Nendeks olid sidus tervikukujundus dirigendi poolt, koori ja orkestri hea kõlaline tasakaal ning artistlikud solistid, mis kokku liidetuna annavad mitmekihilise, meeldejääva kontserdielamuse.

     

  • Jalutuskäik tallinna galeriides

    Reet Varblane

     

    Ingrid Allik, Tiina Kaljuste ja Pille Lehis on pannud kokku ühe tõepoolest toreda näituse. Hopi galerii on maast laeni täis tillukesi (15 x 15 cm) pilte, kokku on neid 450, nagu on pressiteates kirjas. Oma tegutsemisvaldkonnale või hariduslikule taustale on kunstnikud vaid vihjanud: keraamiku taustaga Ingrid Alliku ja Tiina Kaljuste pildid on keraamilised plaadid, nahakunstniku tausta, kuid peamiselt akvarellistina tuntud Pille Lehis on saviplaadile kleepinud käsitsi valmistatud paberi. Kuid ei keraamiline plaat ehedal ega ka paberiga kaetul kujul pole ei näituse kui terviku ega ka üksiktöö puhul kõige olulisem. Oluline on sõnum: lihtne, selge, argine, aga igaüht puudutav, nagu need pisiasjad, mis tegelikult teevad elu elamisväärseks.

    Näitus toimib eelkõige tervikuna nagu tekst, mille mõned tähed on antud versaalis, teised kursiivis, kolmandate puhul aga kasutatud sootuks teist kirjaviisi nagu unustatud gooti või võõrapärased araabia tähed. Selleks et sõnumist aru saada, tuleb mõista kõiki tähti, kuigi pealiskaudse ettekujutuse saab ka tundmatust (või vähem huvitavast) üle hüpates. Terviku põhimõtet rõhutab ka anonüümsus: väljapanekus puuduvad kunstniku isikut ja tegevuse eripära avavad etiketid, kuigi vaatajat ei jäeta päriselt hätta. Paberskeemilt saab kätte pealkirjad ja autorite nimetähed. Semiootiliste märkidena mõjuvad Alliku tekstilised pisilood vahelduvad Kaljuste fotoliste virvenduste ja Lehise romantiliste hetkedega. Nagu mälestustes. Väljapanek on kontseptuaalne, aga ka parasjagu emotsionaalne. Just nii, nagu (tarbe)kunsti tulekski näidata.

     

    Loodus on öös varjul

     

    Jaap de Ruigi näitus “Ebatäiuslikkuse jõud“

     

    Ebatäiuslikkuse jõud on mõnes mõttes kõige elutervem eksistentsi kandja looduses. Parim näide on Jaap de Ruigi ühetiivalised linnud, kes lendavad üle Hispaania mägise maastiku. Selle teose on kunstnik pühendanud oma sõbrale, kes oli vähihaigena sunnitud elama ühe rinnaga ja halvatud käega.

    Ruigi ja tema naise Marièt Meestersi puhul on tegemist omamoodi idealistidest maailmaparandajatega, kes on enda kanda võtnud maailmavalu. Ega igaüks vist ei hakkaks Rumeenia mustlaslapsi väikeses Caracali linnas toetama mittetulundusliku organisatsiooni vahendusel, et koguda raha koolitarvete ostmiseks, maksta õpetajatele ja öövalvuritele. See kõik juhtus 1990ndate alguses. Tulemusi käis kunstnikepaar kaemas 2005. aastal: nad nägid, et nende abiga oli selle aja jooksul haridust saanud ligi kaheksasada last.

    Ühe tiivaga lind ja oma koormat kandev tigu on head metafoorid, mille kaudu esitada ka inimkonna püsimist ja säilimist. Tigu ja tema teod jäävad mõistatuseks. Samas peitub Ruigi meelest filosoofilisest vaatepunktist nendes just see, mis iseloomustab ka inimesi. Mööda puud roniv tigu kukub ja püüab uuesti, justnagu inimsed, kes on libastunud. Igaüks teeb oma elus vähemalt ühe andestamatu vea. Mõnikord sihilikult, teinekord juhuslikult. Teod näitavad potentsiaalset jõudu, kuid samas ka inimlikku nõrkust ja haavatavust. Ruig ei pealkirjasta alati oma töid. Kui ta seda teeb, siis võtab ta abiks enda meelest etableerunud mõisted või kulunud fraasid nagu “Tahan olla vapper”. Tigu on nagu Sisyphose müüdi kehastus.

    Nomaadist (elu)kunstniku videotes figureerivad kalad, teod kui ka linnud on kerge montaaži abil muudetud käeks (ja vastupidi). Siit ka järgmine tuletis: kui suur jõud on käel. Viipekeel koosneb viibetest, artikulatsioonist, sõrmendamisest ja miimikast. Viiped ja sõrmendamised, millega tegeleb Ruig, on nii mõnelegi vaegkuuljale sootuks paljutähenduslikumad. Sageli tähistab viipekeele üks ja sama viibe nii tegevust kui tegijat. Tigu on parim näide antud teooria tõestamiseks. Heites pilgu Regina Toomi 1988. aastal välja antud sõnastikule “Kõnelevad käed”, saab Ruigi loomingust hoopis teistsuguse pildi.

    2002. aastal osales Ruig ka Kasseli “Documenta” video-ja filmifestivalil. 2004. aasta septembris esitles kunstnik oma teoseid Tallinna Linnagaleriis, teiste hulgas ka postmodernistliku kunsti head näidet “Meie ja meie“.

    Kunst on Ruigile happening,  mille käigus tõde tõuseb mittemillestki. Iseäranis kui mittemillegi all mõelda seda, mida ei ole: puudumist.

  • Kui võim ei tee, teeme ise

    Kaarel Tarand

    Keel teeb leinamise ning mälestamise ja mäletamise vahel selget vahet. Kuigi küüditamise aastapäev on leinapäev, me pigem selle kauge aja ohvreid juba mälestame, mitte ei leina. Mäletama peab, mitte mälestusi tõrjuma, või veel hullem, olnut sootuks maha vaikima või eitama. Kuna Eestis on okupandid, küüditajad, nuhid ja kogu hilisem kommunistide nomenklatuur ühe paja viljad, siis võib inimlikult mõista neid vanu punaseid, kes küüditamisest suurt kõneainet teha ei taha. Parem, kui seda “piinlikku lugu”, mis südametunnistuse (kui karastunud parteitöötajal selline asi juhtumisi üldse sees on) kriipima paneb, meelde ei tuletataks. Sest kaudselt seob meenutamine iga väikese ja sageli täitsa süütu reaparteilasegi suure kuritööga. Aga ega praeguses piirideta vabas maailmas ei ole ju kellelgi, kellele on sinimustvalge nägemine või küüditamisest kuulmine ebamugav, kohustust lipu nägemisulatuses elada.

    Ometigi oleks pidanud juba nii Eesti lipu päeval kui ka nüüd, leinapäeval, protestivaim sundima rohkem lippe heiskama kui mõnel varasemal aastal. Ma põhimõtteliselt protesteerin selle vastu, kui keegi nimetab provokatsiooniks ühegi Eesti kodaniku sinimustvalge heiskamist või kasutamist maal, kus seesama sinimustvalge on seadusega kaitstud (nagu püüti teha hiljutisi Tõnismäe sündmusi kirjeldades). Kui ütleme, et sinimustvalgega saab kedagi üldse provotseerida, tähendab see ju kapitulatsiooni, ülestunnistust, et nähtav ja nähtamatu vaenlane siin maal on nii tugev, et tema ärritamisest hoidumine on meie ellujäämise põhitingimus. Jah, lippu on võimalik seadusevastaselt kasutamisega teotada. Ja selle eest on ette nähtud karistused. Aga Eestis ei saa riigisümboolika kasutamisega küll kedagi provotseerida. Kui keegi ise provotseerub, siis selle kohta leiduvad paragrahvid.

    Sama lugu on küüditamisega. Olgugi selle meenutamine mõnele Eestis ebamugav, ei näe ma põhjust, miks peaks keegi selle võimaliku ebamugavusega arvestama ja oma tegusid selle järgi seadma. Ajuti kohtab sellist põhjendamatut häbitunnet üsna kummalistes kohtades.

    Kaugel Ohios elab Kotkaristi IV klassi kavaler Ants-Andreas Traks. Tänaseks on ta juba üle nelja aasta visalt, ent tulutult taotlenud seda, et riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Post annaks riikliku leinapäeva puhul välja postmargi (või seeria) küüditamise ohvrite mälestuseks. Kõigepealt küsigem: kas härra Traksi taotluses on midagi veidrat? Kas ehk küüditamine on Eestis juba nii-öelda üle mälestatud? Ega ikka ei ole küll. Pigem on imelik, et kõigi Eesti postmargiseeriate hulgas pole ühtki, mis meenutaks Eesti rahva vastu sooritatud kuritegusid ja rahva kannatusi. Postmark on ju riigi propagandasüsteemi osa, rahvusvahelise levikuga infokandja.

    Postmarkidele paigutatava info üle langetab otsuseid postifirma emissioonikomisjon. Mis oleks loomulikum kui see, et komisjon jälgiks tähelepanelikult riigis toimuvat ning reageeriks sellele adekvaatselt? Riigikogu võttis 2002. aastal vastu otsuse okupatsioonirežiimide kuritegelikuks kuulutamise kohta. Ainuüksi see otsus sisaldab endas ainet terve pika postmargiseeria jaoks Eesti lähiajaloo õudusehetkede kohta. Aga ei – emissioonikomisjon on juba neli aastat kirjutanud vastuseks härra Traksile pikki ja segaseid kirju, miks ikka küüditamist postmargiga mälestada ei saa. Viimati teatasid nad eakale vabadusvõitlejale, et “kõne alla võiks tulla” margi emiteerimine 2011. aastal. Sisuliselt ütles firma julmalt: “Alles pärast sinu surma, papi!” Kust võetakse selline jultumus? Muuseas, kolm järjestikust peaministrit on vabadusvõitlejate organisatsioonidele kinnitanud, et toetavad ideed jäädvustada küüditamised postmargil. Ainult et nad ei saavat ettevõttele mingeid ettekirjutusi teha. Mage riik küll, mille peaministri võimust jääb väheks, et rahva ajaloole oluline sündmus postmargile saada. Mage riik küll, kellel on küll ettevõte, kuid kes laseb selle töötajatel teenekaid ja eakaid kodanikke lihtsalt solgutada ja solvata. Õnneks kehtib postiasutuses nüüd uus teenus “Minu mark”, miska võib igaüks oma raha eest oma kujundusega marke teha. Kui riigi käed ja mälu on lühikesed, eks siis paneme raha kokku ja teeme küüditamise mälestuseks ise postmargi.

     

     

  • Laupäeval, 1 detsembril kell 15.00 toimub Narva Linnuses Vjatšeslav Reznitšenko soolokontsert „Romansi tagasitulek“

    Narva Muuseum

    Vjatšeslav Reznitšenko on ülevenemaaliste ja rahvusvaheliste konkursside laureaat, teatripreemia „Nižni Novgorodi pärl – 2008“ laureaat kategoorias „Aasta parima näitleja“, ta on saavutanud „Vene romansi prints“ tiitli.

    See on mõtiskluskontsert. Sellel kontserdil põimuvad lüürilised linnaromansid ja nõukogude filmidest tuntud laulud. Teine kontserdi osa on pühendatud 20. sajandi esimese poole estraaditähele, väljapaistvale rändajale, heliloojale, lauljale ja luuletajale Aleksander Vertinskile.
    Vjatšeslav Reznitšenko on üks parimaid kaasaegseid vanade romansside lauljaid. Tema mahe hääl liigutab hinge, mähib südameid soojusega ja tema iga sõna kajab hingekeeltel. Iga tema poolt esitatud romanss on enamat kui vokaalne teos, see on väike vaatemäng, kuhu näitleja paneb kogu oma südame.
    Kutsume kõik romansiarmastajaid Narva Linnusesse kontserdile „Romansi tagasitulek“!

    Piletite hinnad: täiskasvanud 10 eurot, lapsed kuni 12 eluaastat ja pensionärid 5 eurot.

    INFO:Kristina Kenjuhh, näituste ja ürituste kuraator, tel. 3599242, naitused@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1215&menu=menu_kula

  • Tänapäevane klavessiin

    Igor Garšnek

     

    Klavessiin kui barokiajastu instrument seostub mõistagi kõigepealt vanamuusikaga ning nüüdisheliloojad kipuvad sellest pillist üldjuhul mööda vaatama. Mitte sellepärast, et too instrument oleks paari viimase sajandi jooksul midagi oma “usaldusväärsusest” kaotanud, vaid arvatavalt seetõttu, et spetsiifilisi klavessiine nagu ka häid klavessiinimängijaid näeb tänapäeva muusikamaastikul võrdlemisi hõredalt. Klaver on klavessiini lihtsalt nii otsustavalt välja tõrjunud, et isegi Bachi klavessiinisüite esitatakse kontsertidel enamjaolt tiibklaveril.

    Seda tervitatavam oli Eesti muusika päevade raames Draamateatri maalisaalis 18. IV antud kontsert “Klavessinissimo!”, kus tulipunktis meie heliloojate uudisteoste esiettekanded sellele pillile, lisaks veel ansamblikooslused kõlaliselt lähedaste instrumentidega (kannel). Peab etteruttavalt ütlema, et ükski komponist polnud läinud n-ö kergema vastupanu teed, mille lihtsaimaks näiteks oleks basso continuo laadis neobaroklik stilisatsioon à la seitsmekümnendate aastate Schnittke. Vastupidi – individuaalne eripära, oma lähenemisnurk klavessiinile kui pillile oli tajutav igas loos.

    Kui mingist baroklikust stilisatsioonimomendist üldse rääkida, siis seda ehk Alo Põldmäe esiettekandelises “Neeruti süidis”. Kui teose algus mõjus Imbi Tarumi (klavessiin) esituses kui sarabande’iga assotsieeruv mõtlik meditatiivsus, siis järgmises osas “Kalevipoja künnivagudel” köitsid veidi rahvapärased, humoorika alatooniga kujundid. Ning viimane osa “Neeruti valvurid” oli lõpufantaasia funktsioonis – siin oli barokses laadis rubato’sid ja Tarumil agoogikaga mängimist-fantaseerimist. Mõnus kuulamine igal juhul!

    Veljo Tormise “Kümme haikut” (1966, sõnad Jaan Kaplinski) on originaalis soolohäälele ja klaverile, nüüd kõlas see aga aldi (Iris Oja) ja kandle (Kristi Mühling) ettekandes. Kandlega on, muuseas, sama lugu mis klavessiiniga (vaat et hullemgi): heliloojad vaatavad sellest pillist lihtsalt mööda. Õnneks on Kristi Mühling mitmeid aastaid kannelt väga tulemusrikkalt populariseerinud, tellinud meie heliloojatelt uusi teoseid, teinud seadeid jms. Nüüd kõlanud “Kümme haikut” võiks kuuluda kujuteldavasse sarja “Hoopis teistsugune Tormis”, kuna see on helilooja üks esimesi katsetusi dodekafooniaga. Loo kõlapilt mõjus natuke müstiliselt, natuke ekspressiivseltki, aga algusest lõpuni ikkagi poeetiliselt. Interpreedid tegid tsükli igast miniatuurist omaette karakterpala, kus oli kord lüürilisemat, kord impulsiivsemat toonust. Jah, aasta oli siis 1966…

    René Eespere esiettekandeline “Cum intervallis” klavessiinile käivitus aga kohe liikumisimpulsist. Kergelt dissoneeriv motoorika ja selle äkiline katkestamine, liikumine ning peatumine – see oligi muusikat pingestavaks ja samas pisut ka närviliseks-nurgeliseks kujundavaks põhifaktoriks. Loo dramaturgiline telg tugines peamiselt erinevate “kõlamoodulite” vastandusele, aga ka (mis veelgi olulisem) nende komplementaarsusele. Ühesõnaga, mitte Viini klassikutelt tuttav tees-antitees-süntees, vaid tees-antitees-sümbioos tüüpi muusikaline mõtlemine.

    Liis Jürgens ütleb oma teose “Digitalis purpurea” (tšellole, kandlele ja klavikordile, esiettekanne) kohta bukleti saatesõnas, et ta soovib siin luua struktuuri, kus “üks heli ise on juba tohutu struktuur”. Keskendumine ühele helile määras seega ära ka hästi lakoonilise, n-ö paarinoodilise muusikalise algmaterjali. Lihtsus küll, aga mitte minimalism selle sõna üldlevinud tähenduses – pigem oli loos tunda natuke puäntillistlikku värvimõtlemist, vähemalt üksiku heli kui aktsendipunkti tähtsustamise mõttes. Samas tundus, et need punktid ei kasvanud siiski kokku terviklikuks taimeks (loo pealkiri tähendab verevat sõrmkübaralille). Selleks kippusid kompositsiooni koos hoidvad sisemised arhitektoonilised tõmbejõud jääma ehk pisut nõrgaks.

    Kontserdi viimane teos, Rein Rannapi Variatsioonid klavessiinile (esiettekanne) näitas, et variatsioonivorm aktiveerib Rannapi fantaasiat. Juba algusepisoodis oli tunda romantilist vabadust, mis kantud suuresti improvisatsioonilisest mõttelennust. See quasi-improvisatsioonilisus oligi tolle loo üks olulisemaid, kuulamapanevamaid kvaliteete. Rannap oskab kujundeid põnevaks varieerida, nendega kuulajat provotseerida ja õrritada. Ja loomulikult nõudis see kõik Imbi Tarumilt ka mängutehnilist virtuoossust, kahtlemata ehedat mängurõõmugi.

  • “Ekstaas” Tartus

    Mai Levin

    Eesti Vabagraafikute Ühenduse aastanäitus “Ekstaas” Tartu Kunstimajas kuni 12. XI.

     

    Näitus kannab “Ekstaasi” pealkirja Herman Talviku auks, kelle sünnist möödus 31. mail 100 aastat. Herman Talvik (1906 – 1984) ei olnud mitte ainult silmapaistev maalija, vaid ka tugev graafik, kelle loomeparemik on ekstaatilises religioossuses eesti kunsti taustal küllaltki erandlik. Näituse pealkiri ei kohustanud graafikuid Talvikuks ümber kehastuma: ekstaasi annab tõlgendada mitut moodi. Tundub, et võiksime oma tegemiste juures üldse sagedamini meenutada eelkäijaid.

    Mõned graafikud on pühendanudki oma uued tööd Talvikule: Evi Tihemets on lehtede kolmikusse “Pühendus Herman Talvikule” (kuivnõel, kollaaž) lülitanud tsitaate oma kogus leiduvatest klassiku gravüüridest. Püüdes igale tsitaadile luua sobiva graafilise keskkonna, on tema eesmärk olnud kahe graafiku väljenduslaadi sümbioos kujundlik-emotsionaalselt teatud järjestuses esitatavates lehtedes. Tihemets on ilmselt neid kunstnikunatuure, kellele Talviku kunst on lähedane. Maria-Kristiina Ulase vormikõnelgi on teatavat sugulust Talviku ekspressiivse laadiga. Tema litod “Pühendus Herman Talvikule” ning “Herman Talvik ja Metallica” püstitavad küsimuse tolle kunsti kohast tänapäeva maailmas. Ulase litode ning joonistuse tundlikkust võib imetleda ka kahepoolses kompositsioonide konglomeraadis “Sfinks ja sireenid” (2004), mis osutus ühtlasi teretulnud kujunduselemendiks näituse peasaalis.

    Sellesse saali on Loit Jõekalda koondanud keskmise ja vanema põlvkonna graafikud, kes viljelevad valdavalt traditsioonilisi graafilisi tehnikaid ja moodustavad eesti graafikas midagi ilmasambataolist. Traditsioonilised tehnikad ei ole maailmagraafikast kuhugi kadunud ega ole need ka stagneerunud. Need võimalused ei ole kaugeltki ammendatud, mida kinnitab ka eesti graafikute looming, sealhulgas viimastelgi rahvusvahelistel graafikafoorumitel saadud preemiad.

    Oma laadis peituvate võimalustega on üha üllatanud Silvi Liiva, kelle mustvalged kuivnõelad (“Valgus öös”) mõjuvad suursuguselt oma ehedas graafilisuses. Üks näituse dominante on Virge Jõekalda pildisein (“Õitseng” I – IV, kuivnõel ja monotüüpia), tema lehtedes ühenduvad jõulisus ja tundlikkus, monumentaalsus ja intiimsus, ekspressiivne joon ning sensuaalne värvihõõg. Tugev pinge kujundi müstilisuse ja teostuse jõulise selguse vahel valitseb Marje Üksise lehtedes sarjast “Sümbioos” (IV – VI, 2005, kuivnõel, metsotinto). Mare Vindi eksaktsel esteetilisusel (“Müürid”, I – III, serigraafia) on graafika üldpildile umbes samasugune korrastav ja õilistav mõju nagu Avo Keerendi suurejoonelistel konstruktsioonidel.

    40 autori tööd loovad õige mitmekesise pildi eesti graafikast. Siin on kontemplatiivset  lähenemist eeldavaid väiksemaid töid nagu Enno Ootsingu värvilised puulõked (neid eksponeeris kunstnik samaaegselt ka Y-galeriis) või Reti Saksa ofordid, mille tegelaskujud on talle omaselt “Ise endaga”, nagu kõlab ühe vastse lehe nimetuski. Samas näeb Inga Heamäe rõõmsaid värvilitosid “Kolm naist paadis”, 2000) ning Jaak Visnapi litosid, mis seovad salongikunsti ilu ja vanade fotode võlu kommertsi ja reklaamiga (“Müüdud”, “Extra virgin”).

    Need vägevad nähtused ajavad oma haarmed ka suurde kunsti, mõjutades sageli digitükkide kujundikeelt. Isegi Urmas Viigi digitrükkide veritsevast lihast õied – kujund, mis peaks eeldatavasti vapustama – mõjuvad reklaamplakatliku trikina. Mind sunnib traditsioonilisi tehnikaid digitrükile eelistama vahetu kontakt autoriga, mis tekib tänu käsitsi tööle plaadi kallal, sellal kui digitrükk jätab impersonaalse mulje. Sellele võib leida kunstiteoreetilis-sotsioloogilise põhjenduse, aga põhjendus ei asenda elamust.

    Samas teeb digitrükk meil oma võidukäiku ning on töid, mis sunnivad seda tõsiselt võtma. Nende hulka kuuluvad Ülle Marksi ja Jüri Kassi lehed sarjast “Calligraphy coprinus comatus”. Sellest kuuelehelisest sarjast, mis kajastab soomustindiku arengut valgest seenest musta tindilaiguni, on näitusel kaks lehte, mille objekt ja idee jäävad vaatajale ilma ülejäänud neljata küll selgusetuks, ent mis ometi suudavad lummata objektiivsusülese esteetilisusega.

    Peeter Allikule on digitrükk vahend oma linoollõigete viimiseks vajalikku formaati, mille juures tema lõikemaneer omandab tihti uue kvaliteedi. Alliku “Mõtlik hommik” on ilmselt inspireeritud hiljutisest miinide väljatoomise aktsioonist Soome lahes. Mainitud uut kvaliteeti on taotlenud oma joonistusi digitrükki üle kandes nähtavasti ka Andrus Kasemaa ja Naima Neidre, aga mitte nii põhjendatult.

    Lisaks näituseruumidele Tartu Kunstimaja II korrusel hõlmab väljapanek ka alumise korruse saali. Kammertooniks on siin Marko Nautrase sügavtrükid vahatatud paberil, mis on esinenud juba 2004. aasta graafikatriennaalil ja mitmel pool mujal. Kõnealusel näitusel on teisigi grupi- ja isikunäitustel nähtud töid, kuid see on Tartu Kunstimajas üle hulga aja suurem graafikaväljapanek, mis õigustab teatud tagasivaadet mõne aasta piires. Ühtlasi on näitus otsekui eelsoojenduseks tuleval aastal Tallinnas toimuvatele Wiiralti-preemia näitusele, graafikatriennaalile ja viimasega samaaegselt toimuvale eesti graafika ülevaatenäitusele.

    Näitus on kuuldavasti leidnud head vastukaja, milles 40 autori kõrval on erilisi teeneid Loit Jõekalda kujundusel.  

Sirp