Beethoveni klaverisonaadid jagunevad kolme suurde gruppi, varajase perioodi lõpuks loetakse “Pastoraalset” sonaati op. 28, mis on kirjutatud 1801. aastal ja siis, aasta hiljem, kirjutab 32aastane helilooja midagi ootamatut: “Ei ole rahul oma varasemate teostega, siit alates tahan suunduda uutele radadele.” Beethoven ei ole rahul? Millega, miks, kuhu? Aga ta suundubki, esialgu vähemalt osaliselt, kirjutades järgnevat kolme sonaati op. 31. Selleks ajaks on Beethoven jõudnud Heiligenstadti kriisi künnisele. Kuni “Appassionata” valmimiseni 1805. aastal kirjutas helilooja sonaate pidevalt, siis tuli nelja-aastane paus ja kriisiaastad, mille põhjuseks olid ka suured muutused maailmas, süvenev kurtus ja sellest tingitud sotsiaalne isoleeritus. Viimane ülesastumine pianistina oli tal 1815 ja aasta varem kirjutatud kaheosaline e-moll sonaat op. 90 tähistab hilise loominguperioodi algust. Kõik muutub järsku radikaalsemaks, muusika tiheneb ja avardub.
András Schiffi arvamuse kohaselt ei ole viimaseid sonaate võimalik mõista eelmisi tundmata, sest muidu tuleb välja “mingisugune põlvpükstes variant” (András Schiffi väljend). Samuti andis pianist täie jõuga tunda, et viimased kuus sonaati moodustavad ühe suure terviku. Mõlemad kontserdid mängis ta ilma vaheajata. Esimesel siis e-moll op. 90, A-duur op. 101 ja siis “Hammerklavier’i” op. 106, lisapalaks tuli veel järgmine sonaat, E-duur op. 109.
Seda viimast sai kuulda kaks korda, sest teist kontserti paar päeva hiljem alustas ta E-duur sonaadiga, siis A-duur op. 110 ja lõpuks viimane, c-moll op. 111. Niiviisi vaheaegadeta mängides vältis ta aplause, mis viimasel kontserdil ka täielikult korda läks. Ise arvas ta selle kohta, et “alati olen sellest unistanud, aga harva see õnnestub”.
On raske ülesanne mängida “Hammerklavieri”, kui eelnev hingetõmme ära jätta. Eriti, kui esimese osa tempo võtta Beethoveni ainsa oma käega kirjutatud metronoomi järgi (poolnoot/138), mis on väga kiire tempo. Ja mida tavaliselt ei järgita, kuid mis muusika iseloomu muudab. Muuseas, see on helilooja ainus klaveriteos, mis algab fortissimo’s. Enamasti võib selle teose ettekandel kuulda järgmist pilti: pärast ekspositsiooni suurejoonelist esitust algab suur segadus, ei leita enam õigeid jätke. Seekord läks teisiti ja kogu ettekanne mõjus ülimalt tänapäevaselt, viimane fuuga veel eriti.
Schiff kirjutab, et ta mängis seda sonaati ette oma õpetajale György Kurtágile, kes on ju XX sajandi üks väljapaistvamaid heliloojaid. Ega ta seda juhuslikult ei teinud, ta ju teadis, kellega saab arutada ja nüüdisheliloojaid pole vist väga palju, kelle juurde niisuguse palvega on mõtet minna.
Viimaste sonaatide fuugad viisid mõtted Bachi poole ja op. 109 variatsioonide teemas kumas tema esituses Händel. Schiff mängib absoluutselt kõik 32 sonaati Beethoveni poolt nõutud kordamistega. Samuti helilooja märgitud ja palju vaidlusi tekitanud pikkade pedaalidega, mis ei ole tingitud “kuulmishäirest” ning pole ilmunud “Aurora” sonaadist alates, vaid on juba II klaverikontserdis ilusasti olemas.
Schiff kasutab neid Beethoveni märgitud pedaaliideid ka seal, kus seda otseselt kirjas pole. Pedaal hõljub tal küllalt sageli, tekitades ebapüsivate harmooniate kerge segamisega kiires muusikas ootamatuid tämbrisulameid, või viimase, c-moll sonaadi arietta’s kõlapildi, mis tõesti mõjus suure heliseva vaikse hüvastijätuna. Ilmselt oli András Schiffi jaoks kõikide nende sonaatide esitus vaimne teekond ja kuidagi suutis ta haarata kogu selle muusika gigantset mastaapi, mis mingitesse raamidesse ei mahu. Ta saab kuulaja jõudu kasutamata nõusse.
Mida veel lisada – Schiff ütles, et uusi tsükleid nüüd enam ei tule ja vihjas, et tahab hakata tegelema Beethoveni Diabelli-variatsioonidega, aga ka Bachi “Fuugakunstiga”, mida suurtes saalides mängida ei saa. Väikestes aga saab.