Toeta
Otsi

udmurdi kultuur

  • Tagajärjed ja ettepanekud ehk mahajäetud mälestused hüljatud muuseumihoones

    Johannes Saar

    Täna õhtul kell 18 avatakse Rüütelkonna hoones Toompeal kunstimuuseumi vanas majas Tallinna noorte kunstnike biennaal. Noored loojad Baltimaadelt, Skandinaaviast, Venemaalt, Ukrainast, Ida-Euroopast, Saksast, Taanist, aga ka Moldovast ja Islandilt on loomas regionaalset kunstisuhtlusplatvormi, mis vabastab kohustusest iga jumala kahe aasta takka käia Veneetsia biennaalilt tuld toomas. Rahvusvaheline kunstisündmus meie endi koduõuel, magneedina liitmas regiooni kohalikke kunstiareene üheks avaramaks mänguväljakuks, millel jagub hingamisruumi ja mõtlemisvabadust.

    Biennaali korraldamise eesõigus on mõeldud igavesti ringlema Balti riikide pealinnade vahel. Aastal 2009 on põhjust sõita Riiga või Vilniusse kõigil, kes huvitatud lähivälismaade kunsti integreerumisest. Biennaali kureeriminegi on Balti korraldajate privileeg, mis omakorda vabastab siinse loomingulise intelligentsi kohustusest oodata läänest suurt valget meest või lihtsalt valget laeva, mis aitaks sumbunud lahesopist avamerele. Selle asemel on otsustatud muuta kohalikku kunstimaastikku ennast, luua reljeefe ja panoraame, millel potentsiaali kosuda kultuuriliseks mekaks ja metropoliks. Mitte et oleks hirmtähtis tõusta millegi keskuseks, küll aga hoolitseda soodsa kultuurikeskkonna edendamise eest.

    Esimese biennaali kuraatorid on Anneli Porri ja Rael Artel, kes on sõnastanud näituse teemaks “Tagajärjed ja ettepanekud”: unustamise ja mäletamise viisidest tulenevad kultuuritagajärjed ning nende menetlemiseks tehtud ettepanekud. Seda nii kultuuri, poliitika kui ideoloogia vallas. Läänemere idakaldaid on sajandeid tuuseldanud nii see, teine kui kolmas, nii et teemapüstituse aktuaalsuses pole põhjust kahelda. Biennaali korraldaja on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, toetaja Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Kumu, Kesseum, mitmed piiritagused  partnerorganisatsioonid ning ärimehed Indrek Prants ja Armin Kõomägi. Näituse publikuks on muuhulgas ka põlvkond, kes on saanud oma kunstihariduse Rüütelkonna hoone parketil sussi sahistades.  

     

  • Adamson-Ericu muuseumis algab kunstikursus “Teistmoodi teisipäev”

    Evelina Vedom

    Teisipäevast, 2. oktoobrist algab Adamson-Ericu muuseumis taas eelmisel hooajal suurt publikuhuvi pälvinud täiskasvanute kunstikursus „Teistmoodi teisipäev”. Kunstihuvilised saavad kolme teisipäeva õhtupoolikul mõnusas atmosfääris tegeleda eri tehnikates loominguga. Oktoobrist detsembrini on kursuse juhendajad kunstnikud Jüri Kask, Loit Jõekalda ja Heldur Pruuli. Osalejate eelnevad kunstialased teadmised ei ole vajalikud.

    „Eelmisel poolaastal oli osalejate tagasiside väga positiivne ning seepärast alustame taas oma ruumides eksklusiivsete kunstikursuste sarjaga koos huvitavate teemade ja kogenud kunstnikega,” ütles Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruus.

    Kunstikursuse juhendajad on kõik nii kodu- kui välismaal esinenud ja tunnustust leidnud professionaalsed kunstnikud, kelle kogenud käe all saab iga huviline otsida üles oma sisemise looja.

    2. oktoobri „Teistmoodi teisipäeval” toimub ringkäik autoportreede näitusel „Adamson-Eric ja tema kaasaegsed. Mina peegeldused ajas”, millele järgnevat loovtööd juhendab maalikunstnik Jüri Kask.

    13. novembri „Teistmoodi teisipäeval” tutvustab graafik ja kaljujooniste uurija Loit Jõekalda väärtusliku pildimaterjali kaudu teemat laiemalt ning tema juhendamisel valmib osalejate enda vabal valikul ajatute märgisüsteemidega teos looduslike värvipigmentidega.

    18. detsembri „Teistmoodi teisipäeval” valmistatakse emailiga kaunis kingitus oma lähedasele. Juhendajaks on ehtekunstnik Heldur Pruuli.

    Kunstikursus „Teistmoodi teisipäev” toimub 2. oktoobril, 13. novembril ning 18. detsembril kell 17.30 Adamson-Ericu muuseumis, Lühike jalg 3.

    Kursuse nelja korra sooduspääse maksab 40 eurot, ühe korra tasu on 12 eurot.

    Kursusele registreerumine ja lisainfo e-posti adamson-eric@ekm.ee teel või tel  644 5838. Oodatud on kõik, keda huvitavad põnevad kunstitehnikad ja -teemad ning avatud loominguline õhkkond!

    Hetkel on Adamson-Ericu muuseumis avatud näitus „Adamson-Eric ja tema kaasaegsed. Mina peegeldused ajas”, mida saab vaadata 4. novembrini 2012.

  • Ühtelaulmine Pärnus

    Marge-Ly Rook?

    Festivali üks olulisemaid külgi on korraldada kontserte üle kogu maakonna: nelja päeva jooksul kõlas Pärnu linnas ja maakonnas lisaks eelmainituile veel 12 kontserti. Maakondlikke kontserte peab festivali korraldustoimkond eesotsas festivali kunstilise juhi Ave Sopiga üheks festivali olulisemaks tahuks, sest maale valgub kultuuri aasta-aastalt aina vähem.

    Festivali teine, traditsiooniline telg on üldsuse tähelepanu pööramine koorimuusika jätkusuutlikkusele ning seks puhuks korraldatakse suurejooneline noorte- ja lastekooride suurkontsert. Tänavu esines seal kuus vahvat koori tehniliselt nõudlike ja loominguliste kavadega. Kontserdi üldmulje jäi lootusrikas ja positiivne: kõigest ühe hooaja tegutsenud Pärnu Noortekoor (dirigendid Anne Uusna ja Karin Veismann) musitseeris meeleolukalt eriti Raimond Lätte ja Anti Marguste repertuaari esitades, lastekoor Pöial-Liisi (Karin Veismann ja Annely Kuningas) jäi kõrva esteetilise kõlapildi, kandva tooni, hea ansamblitunnetuse ning vahva repertuaariga (Mart Siimer ja Hans Hindpere). ETV Noortekoor (Külli Kiivet) esitas teatraalse lavanumbri (suisa kostüümide vahetusega!) ning noortekoor Argentum Vox (Toomas Voll) oli dünaamiliselt hästi tundlik.

    Välisesinejaid oli sel kontserdil kaks: lummavalt rahvamuusikaseadeid esitanud lastekoor Spīgo (Läti, Līga Celma), kelle vokaalsed võimed ulatusid korraliku naiskoori omani, ning lastekoor Severáček (Silvie Pálková, omapärase kõlapildiga, hea ansamblitunnetuse ja fraseerimisega muusikaüksus, mida kaunistas mõnes laulus ka lauljate instrumentaalansambel.

     

    Rahvalaulukonkurss kui tähtsündmus

    Festivali üks tähtsündmusi oli rahvalaulukonkurss, kus esinejaid hindas rahvusvaheline žürii: professor Ene Üleoja, rahvamuusik Anu Taul, muusikateraapiat, koorijuhtimist ja klaverit õppinud Andrea Angelini (Itaalia), Eesti poiste- ja meeskooriliikumise mootor Hirvo Surva ning eesti (hetkel Itaalias tegutsev) lauljanna Aile Asszonyi, kes on laulnud Eesti Filharmoonia Kammerkooris ning õppinud laulmise kõrval ka koorijuhtimist.

    Konkursist osa võtnud koorid andsid üsna ilmeka pildi praegu koorimuusikas toimuvast ning kavades olid esindatud rahvamuusika nii autentses vormis kui kaasaegsetes töötlustes, suuresti oli rõhku pandud ka kooride esinemise visuaalsele küljele.

    Interneti-foorumist alguse saanud Tallinna koori Catena repertuaaris on mitmete rahvaste rahvalaulud ja vanamuusika, ometi esines konkursil regilaulu esitamisel stilistilisi vigu ja intonatsioonilisi vääratusi. Tšehhi lastekoor Severáček nautles muusikas kulgemist suurima näitlejameisterlikkusega, kuulajale jäi kava aga pisut ühekülgseks. ETV Noortekoori dünaamiline skaala võiks olla ehk laiemgi, küsimusi tekitas ka segakoorilaulude seadete suhteliselt karakterivaene esitamine, kuid suurt tunnustust tuleb jagada koori üldisele hääletekitamis-kultuurile (Teele Jõks).

    Suure koosseisuga Suomen Laulu (Soome, Eslo Kallio) kavva tõi viimane soome rahvalaul pisut elevust, kuid üldpilt jäi kahvatuks ja detailivaeseks. EBSi Kammerkoor (Sille Ojastu, Tõnno Piigli) üllatas küll toreda piano-nüansiga, kuid intonatsiooniprobleemid kriipisid kõrva siiski kahetsusväärselt palju.

    Lastekoori Spīgo esinemine oli suisa hüpnotiseeriv, efektse algusega kava oli arendatud teatraalsete elementidega etenduseks. TTÜ Akadeemilise Naiskoori (Raul Talmar) rahvalaulutöötluste solistid olid küll hästi valitud, mehhiko rahvalaul jäi aga liiga põhjamaiselt vaoshoituks, samuti esines ansamblilisi probleeme. Pärnu Kammerkoor (A. Sopp, A. Uusna) paelus kuulajaid pehme ümara tooni, võimetekohase repertuaari ja toredate rahvalauluseadetega (Hain Hõlpus). Loo Kammerkoori muusikalised taotlused olid selgesti tunnetatavad, kuid jäid pisut tehnika taha kinni; esimesel välisreisil olev Vocale Mostviertel (Austria, Edgar Wolf) tõi lavale joodeldamismaiku ja nostalgiat. Slavonic Tractor (Soome, Anna-Maija Ihander) saavutas oma viimistletud, tämbriterohke ja erakordselt rikkaliku helipildiga muusikaliste piltide esituse eest konkursi võidu ning koos grand prix’ tiitliga laekus nende rahakotti 2008 eurot.

    Loomulikult on siinkirjutaja arvamused subjektiivsusest kantud ning pole absoluutsed, kuid kokkuvõtteks saab siiski öelda, et suvepealinnas toimunud kooripidustus oli meeldiv vahepeatus enne järgmise aasta üldlaulupidu ning andis ühtehingamistunnet nii lauljatele kui kuulajatele.

    Klassikaraadio salvestas kõnealusel festivalil ning valitud palad on eetris saates „Küll mina laulan” alates 13. juunist.

     

  • Epitaaf

    Kaarel Tarand

    Väide 3: Lõppkokkuvõttes suureneb tegelik eelarve [kultuuriministeeriumi valitsemisala – toim] järgmisel aastal tänavusega võrreldes 18%. Ja selle tulemuse üle ei saa väga kurb olla, kuna RES [riigi eelarvestrateegia 2008–2011 – toim] pani kevadel läbirääkimiste raamid paika. Toona oli kasvuks planeeritud 7,9%, täna oleme 18% juures. (Laine Jänes Sirbis 21.IX.)

    Väide 4: Hasartmängumaksust ja aktsiisidest laekuv summa suureneb järgmisel aastal 190 miljoni võrra. See sihtotstarbeline raha liigub kultuurkapitalile nii investeeringuteks kui ka sihtkapitalidele kultuuriprogrammideks. See on väga suur tõus. (Laine Jänes Sirbis 21. IX.)

    Väide 5: Kultuuritöötajad ei saa tõepoolest liiga kõrgete palkade üle rõõmustada. /—/ Ma olen skeptiline TALO esitatud 30protsendilise taotluse suhtes. (Laine Jänes Sirbis 21. IX.)

    Nende ja kümnete samataoliste väidetega on missioonitundelised ning vägevate mandaatidega varustatud poliitikud kostitanud professionaalse kultuuri sektorit kevadest saadik. Faktid lajatati lauale, kui valitsus saatis riigikogu menetlusse järgmise aasta riigieelarve eelnõu.

    Fakt 1: Riigieelarve kasv tänavusega võrreldes on 25,2%, kultuuriministeeriumi valitsemisala kulud kasvavad 9,14%. Pange tähele, 9, mitte 18%, nagu väitis kultuuriminister päev enne eelnõu kinnitamist valitsuses. Tegelikus rahas tähendab see tühine erinevus kasvuprotsendis 225 miljonit krooni kultuuri kahjuks.

    Fakt 2: Kultuurkapitali kulud on 2008. aastal 440 miljonit krooni, tänavu 302 miljonit. Kasv 138 miljonit, mitte 190, nagu väitis kultuuriminister. Ja sellest kasvust kasutatavat raha on 80 miljonit, ülejäänu maetakse betoonina ehitusse.

    Fakt 3: „Kultuuritöötajate palgakasvuks on planeeritud 68,8 miljonit krooni,” on kirjas riigieelarve eelnõu seletuskirjas (lk 161). Summa sisaldab mõistagi sotsiaalmakse, tavakäsitluses räägime brutopalgast kui tulumaksu sisaldavast palgast. Brutopalga kasv on seega ligikaudu 52 miljonit krooni. Parimalgi juhul (kui arvestada subjektideks 3000 kultuuritöötajat, aga eelmine kultuuriminister tavatses rääkida 4500st) tuleb keskmist kasvu isiku kohta 1473 krooni bruto. See annaks ligikaudu 20% kasvu välja juhul, kui kultuuritöötajate praegune keskmine  palk (keskmine, mitte alampalk!) oleks umbes 7500 krooni. Kui kultuuritöötajate keskmine palk oleks järgmisel aastal 9000 krooni, siis tähendab see, et iga kultuurivaldkonna kõrgharidusega spetsialist (ja peaaegu ainult sellised kultuuri alal töötavadki) teeb minimaalselt 3000 krooni eest kuus ühiskonna kasuks heategevust. Kuidas nii? Sest aastaid on valitsus ja ametiühingud ühisel arusaamisel, et kõrgharidusega spetsialisti palga alam­määr avalikus sektoris ei tohi jääda alla riigi keskmise brutopalga, mis 2008. aastaks on arvestuslikult 12 000 krooni.

    „Professionaalse kultuuri elujõulisuse tagamine,” mida peaminister ametisse astudes lubas, pole riigieelarve eelnõu summade järgi võimalik. Kuidas aga tõlgendada kultuuriministri väiteid? Selleks on kaks võimalust: kas minister on totaalselt ebakompetentne või siis lihtsalt valetas? Kumbki võimalus ei peaks tegema ministril praeguses ametis jätkamist kergeks. Või mis see peaministrigi väide muud on kui vale! Kui tal eelarve eelnõu riigikogule üle andes jätkus häbematust väita, et kõige enam tõusevad palgad (ka) kõrgharidusega kultuuritöötajatel, siis peaks ta suutma tõestada, et 1500-kroonine palgatõus on kõigist palgatõusudest suurim.

    Juba praegu paistab kultuuriministeeriumi nii mõnegi hallatava asutuse eelarverealt välja, et palgatõusuks on võimalik välja pigistada maksimaalselt 5% ehk kuni 400 krooni kuus. Tulumaks maha ja mis järele jääb, see ongi „rohkem raha kätte”, või kuidas? Muuseas, kultuuriministeeriumi ametnike hulgas pole mitte ühtki kõrgharidusega kultuurispetsialisti, kelle palk jääks allapoole kultuuri lihtrahva unelmate tasemest ehk riigi keskmisest.

    Aus on öelda, et kui rahandusministeerium ennustab järgmise aasta inflatsiooniks 7,4%, siis iga palgakasv, mis jääb alla inflatsioonimäära, tähendab inimeste reaalset vaesumist.

    Suhelgem siis ausalt. Kui riigijuhtide hinnang kõrgkultuurilisele loomingule on, et selle tegevuse hind pole väärt viiendikkugi nende enda tegevuse hinnast, siis nii öelgugi ja ärgu tootku udujuttu kultuuri elujõu tagamisest. Ühtlasi võiks siis koristada põhiseaduse algusest ära ka selle tülika mõttepoja, mille järgi Eesti Vabariik oleks justkui rajatud selleks, et tagada eesti kultuuri säilimine läbi aegade.

  • Artist talk Eike Eplikuga Y galeriis

    Triin Tulgiste

    28. septembril kell 19.00 artist talk Eike Eplikuga, vestlust juhib Indrek Grigor. Y galeriis (Küütri 2, Tartu).

    Eike Eplik on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas. Kunstnikuna on Eike üpriski tüüpiline Tartu kunstnik, kes on leidnud loomingulise väljundi omailma sulgumisest, luues narratiivseid, õelalt allegoorilisi ja mängulisi skulpturaalseid keskkondi. Tema loodud ruumiinstallatsioonid on poeetilised, meenutades paljuski pigem kirjanduses tuntud formaate: õpetlikke lugusid elu juhuslikkusest, juhuste saatuslikkusest. Ungari kirjaniku Ervin Lazari sulest pärit muinasjutt “Tüdruk, kes kõiki armastas”, millest Eike mõtteid ammutas ja oma näituse tarbeks kohandas, iseloomustab ka kunstniku loomingut. Esmamuljena käivitavad Eike skulptuurid kindlasti nunnumeetri, kuid lastes argipäeva meeleoludel hajuda ja kohanedes uue muinasjutulise keskkonnaga, jõuate hoobilt absurditundeni. Just tugev kooslus tehnilisest võimekusest, absurditundest ja heast huumorimeelest teevad Eike Epliku näitusest väga nauditava elamuse. 
    Eike Epliku personaalnäitus “Tüdruk, kes kõike armastas” saab Y galeriis vaadata 28. oktoobrini.

    Indrek Grigor  on Tartu Kunstimaja galerist, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor ning Tartu Ülikooli semiootika osakonna taustaga kunstiteadlane. Kuulub Artishoki, Müürilehe ja Kunstiministeeriumi toimkonda, on saate “Tartu möliseb” peatoimetaja ning tegutseb vabakutselise intermediaalse kunstikriitikuna. Kunstikriitikuna on Grigor tugevalt mõjutatud oma akadeemilisest taustast, mis väljendub näiteks manifestatiivses väites, et kunstiteost ja -kriitikat tuleks vaadelda teineteisest sõltumatutena.

    Üritus on tasuta

  • Mis orkester see siis nüüd oli?

    Toomas Velmet

    Meid nüüd külastanud orkester on asutatud 1967. aastal ja teda nimetati siis Vana ja Kaasaegse Muusika Kammerorkestriks ning minu mäletamist mööda oli orkestri asutajaks dirigent Eduard Serov, Mravinski assistent filharmoonia akadeemikute ees. See orkester on vähemalt korra Seroviga ka Eestis käinud ja siis oli küll liikvel teave, et tema ongi kollektiivi asutaja. Millegipärast on mul kahtlusi kavalehel mainitud Nikolai Rabinovitši ja Karl Eliasbergi seotuses selle noore kollektiiviga, aga kindlasti olid nad seotud nn filharmoonia „teise koosseisuga”.

    Edasi on asjad juba selgemad, s.t ajast, mil orkestri ette asus peadirigendina Ravil Martõnov. Orkestrist sai täismõõduline sümfooniaorkester ning loomulikult kaasnes sellega riiklik staatus ja hiljem ka „kaua oodatud” akadeemiline nimetus. Möödunud aastast on orkestri peadirigent ja kunstiline juht Aleksandr Titov ja siit tuleb tema CV hetkeseis kavalehelt: „Peterburi Riikliku Akadeemilise Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent, Marinski teatri külalisdirigent, Moskva Suure teatri dirigent, BBC Šoti orkestri (Glasgow) külalisdirigent, Peterburi konservatooriumi professor ja Venemaa riiklik teeneline artist (!!)”.

    Kui me kirjutame või ütleme Mari(i)nski teater, siis peaksime kirjutama ka Moskva Bolšoi teater – arvan, et on siiski õige jääda eestikeelsete Maria teatri ja Suure teatri juurde. Väga hea irooniana kõlab aga „Venemaa riiklik teeneline artist”, kuigi nii soliidne dirigent, nagu seda on Titov, ei ole sarnast irooniat ära teeninud. Nendele, kes enam ei mäleta aegu enne 1991. aastat, tuletan meelde, et meilgi olid omad „teenelised kunstnikud” ja see on venekeelse „zaslužennõi artist’i” tõlge. Selle tiitli juurde ei kuulu isegi tänapäeva Venemaal ei „riiklik” ega „akadeemiline” küll kuidagi.

    Olgu sellega, kuidas on, aga etteruttavalt tahan küll öelda, et meid külastanud Aleksandr Titov on väga kõrgel professionaalsel tasemel dirigent. Heas mõttes muhelema võttis veel viimasel minutil tehtud solisti vahetus, kus vene pianist Peeter Laul vahetus eesti pianisti Maksim Štšura vastu.

    Lõpuks ka veidi kontserdist. Estonia kontserdisaali lavale tuli väike sümfooniaorkester (ca 60) ja alustas bravuurselt Glinka „Ruslan ja Ljudmila” avamänguga. Teose partituur kõlas rõhuga viiulitele ja vaskedele (ka nn sekundas) vaheldumisi ja tuletas seega meelde kord „muinasaegset” Suure teatri viiuldajate ansamblit, kord puhkpilliorkestrit ilma viisipillideta. Öeldus ei ole ühtegi etteheidet orkestrantidele: nad olid väga meisterlikud, vaatamata oma noorusele, pigem ei ole me enam harjunud poolsuure või poolväikse sümfooniaorkestri kõlaga.

    Huvitav on aga märkida, et see disbalanss kadus juba Sergei Prokofjevi III klaverikontserdi esituseks ja, mis veel ootamatum, tasakaalustus absoluutselt Pjotr Tšaikovski IV sümfoonia ettekandeks kontserdi teises pooles.

    Klaverikontserdi esitas meie muusikaakadeemia üliõpilane, hiljutise Eesti pianistide konkursi võitja Maksim Štšura ja tegi seda vapralt, enesekindla artistlikkusega. Kui millestki puudu jäi, siis prokofjevlikust kõlaaktiivsusest virtuoossemates tekstiosades, mida suurepäraselt kompenseerisid heakõlalised lüürilised episoodid. Siin-seal oli tunda ka ansamblilisi lahkhelisid, mis siiski likvideeriti juba eos. Selline viimase minuti asendus on igal juhul väga riskantne ettevõtmine, kuid Štšura tuli sellega kangelaslikult toime ja teenis pilgeni täis saalilt võimsad ovatsioonid.

    Oma tõelist võimekust näitas St. Peterburgi Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester koos peadirigendi, Venemaa teenelise kunstniku Aleksandr Titoviga kontserdi teises pooles Tšaikovski Neljanda sümfoonia ettekandel. Seda Tšaikovski esituse meisterlikkust saan võrrelda ainult Saksa Kammerfilharmoonia (Bremen) Beethoveni esitusega ja pean neid mõlemaid ideaalseks. Kiired tempod, aga tempod olid kohati üle inimvõimete piiride kiired (III osa pizzicato, finaali algus), õigustasid end absoluutselt, kuna olid perfektselt välja mängitud ja ideaalselt ansamblis ka kõlaliselt. Olgu nende Peterburi orkestrite nimedega, kuidas on, vaevalt, et me nendes formaalsustes selgust saame, aga nüüd meid külastanud orkestri võime kindlasti meelde jätta kui Titovi orkestri ja tema visiitkaardina meie mällu jääb kindlasti suurepärane Tšaikovski Neljanda ettekanne Estonia kontserdisaalis eelmisel neljapäeval sellesuvise hooaja avanguna.

     

  • Aga kärada sai seal vähe

    Kaarel Tarand

    Aprillisündmused on rahvusliku eliidi kõik osakonnad kahetsusväärselt tugevasti aheldanud hetkeolukorra kirjeldamise ja analüüsi külge. Ja ükskõik, mis on ürituse pealkiri, ahendub see meie aruteludes ajas aprillikuusse ning ruumis Tallinna – Narva – Moskva teljele. Sellele hetkearusaamale rajatakse – mis on juba palju hullem lugu kui ühe kärajapäeva toimumine – ka riiklikud programmid. Ükspäev sattus mulle näppu dokument, mis käsitles Eesti riiklikku strateegiat Euroopa kultuuridialoogi aasta tarvis. See „Eesti strateegia” kultuuridialoogi pidamiseks üle Euroopa algas ja lõppes eestlaste probleemide kirjeldamisega dialoogis kohaliku vene vähemusega. Kas see ongi meie Euroopa?

    Ja üldse on vist ühe aasta tegevuskava strateegiaks nimetamine pisut üle pingutatud. Kuskilt ei-tea-kust on aprillisündmuste mõjul välja hüpanud ka teine imelik strateegia, kus ilma märkimisväärse avaliku tähelepanuta on sõnastatud Eesti ühiskonnale uus olemismudel – multikultuursus. Veider lugu, see sõna ütleb, et Eestis peaks olema mitu kultuuri. Jah, mingites lõigetes saab see ju nii ka olla, aga mitte eriti edukalt rahvuskultuuride lõikes. Ma ei ole vene vähemusele Eestis igavikulise põlve ja olemasolu kuulutajatelt kuulnud ühtki vähegi teaduslikku tõestuskäiku, miks nad nii arvavad. Ja ega multikultuursus ju muud ei tähendagi kui kattevarju Eesti seadusandluses venelastele erisoodustuste tegemisele.

    Seepärast küsin, nagu küsisin ka kärajatel: kas keegi teab tervest maailmas mõnda näidet, kus vene eksiilkogukond oleks püsinud elujõulise ja omakultuursena üle kolme inimpõlve või üle saja aasta? Kas kuskil on olemas Oktoobrirevolutsiooni eel välja rännanud või selle ajal ja järel põgenenud venelaste järeltulijate kogukond, kes harrastaks kõrgtasemel ja vene keeles kultuurielu, määratleks end venelastena? Ega ei olegi. Siit edasi tuleb küsida, miks venelased, erinevalt mõnest teisest rahvusest, ei ole võõras keskkonnas suutnud oma kultuuri säilitada, venelastena püsida? Millised on igal konkreetsel juhul Londonis, Pariisis või New Yorgis põhjused, miks venelased on kiiresti assimileerunud? Seejärel tuleks saadud tulemusi võrrelda Eesti oludega. Kas on midagi, mis teeb Eestist vene rahva ajaloos mingi nii erilise koha, et siinsed emigrandid võiksid oma rahvuslikku identiteeti säilitada kauem, kui see neil õnnestus Prantsusmaal või Atlandi taga? Minu teada mitte. Ja kui see on nii, siis kelle tarvis ehitavad eestlased seda omakultuuri ülalpidamise infrastruktuuri, mis peaks kümne-kahekümne aasta pärast aitama praegu vene peredesse sündivatel lastel jääda venelasteks?

    Ajakiri Raduga pandi kirjutajate ja lugejate totaalse puudumise tõttu sellest aastast kinni. Mis annab alust arvata, et mõni uus venekeelne kultuurimeedium, olgu selleks siis telekanal või kultuuritekstide vaheleht, kus ilmuksid Sirbist vene keelde tõlgitud materjalid, sekka mõni muu jutt ka, osutuks elujõuliseks? Miks me nii hirmsasti tahame oma nappi raha kulutada surnult sündivale?

    Ma ei taha eelöelduga presidendi kärajaid siiski sugugi mõttetuks kuulutada. Kuna seal lepiti kokku, et iga kohalolija ülesanne on laiemaid hulki räägitu osas valgustada, siis mina olen oma ülesande täitnud. Järgmiseks korraks soovin ainult, et ettekandjad saadaksid oma ettekannete tekstid asjaosalistele paar nädalat varem kätte, siis ei kuluks sündmuspaigal aeg nende ettekandmisele, vaid saaks kohe rääkima ja kärama hakata ning oleks ka võimalik õhtu lõpuks otsuse või kokkuleppeni jõuda.

  • Kontsert Barokk-fantaasiad

    Traks

    Barokk-fantaasiad
     
    Nõo kirikus 6. oktoobril kell 16
    Kambja kirikus 7. oktoobril kell 11
     
    Kontserdil kõlab baroki-aegsete heliloojate looming koos rahvamuusikaga. Meie fantaasias lähevad vaimulikud aariad sujuvalt üle rahvakoraalideks  ning õukonnatantsud rahvatantsudeks. Ja vastupidi. Kõlavad barokk- ja rahvapillid, kuid eesmärgiks pole erinevate stiilide vastandamine, vaid ühisosa leidmine.
     
    Andreas Kalkun – laul
    Stella Sõmer – klavessiin, karmoška
    Marju Varblane – viiul, hiiu kannel
    Toivo Sõmer – lauto
     
    Kontserte toetavad Eesti kultuurkapitali Helikunsti sihtkapital ja Tartumaa ekspertgrupp.
    Lisainfo Toivo Sõmer 55671134
    Korraldaja mtü Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts

  • Valgustusaja kammermuusika

    Ardo V?rik

    Õhtu sai hoo sisse C. Ph. E. Bachi Sonaadiga klaverile ja viiulile B-duur, mis (hoolimata kavalehel seisnud lausest, et tollased heliloojad ei kasutanud eriliselt virtuoosset väljenduslaadi) nõudis mõlemalt esitajalt tehniliselt kõrgtasemel pillivaldamist. Kohe esimestest nootidest oli nauditav isa ja poja suurepärane ansamblitunnetus, mis sisaldas lisaks ühisele muusikalisele arusaamisele teatud määral õppimatut teineteise selgroo tunnetust. Meelis Orgse, tänu õpingutele Sibeliuse akadeemia magistrantuuris paralleelselt nii viiuli kui barokkviiuli alal, näitas just sellele muusikale sobivat osavat ning ergast poognakasutust.

    Seejärel kõlanud Boccherini Sonaat tšellole ja klaverile G-duur jätkus eelmise teosega samal helgel lainel. Küsitavusi tekitas muusikute valitud Alfredo Piatti seade Boccherini sonaadile, mille klaveripartii kannab paratamatult XIX sajandi lõpu maitse-eelistuste pitserit. Antud kontserdi raames oli see kui võõrkeha. Kuid sellele vaatamata hindan Tõnu Jõesaare sooritust väga kõrgelt, sest tšellopartii oli vaba igasugusest romantilisest taagast ning justkui taasavastatud sellele muusikale nii omane vabadus, kergus ja graatsia. Kindlasti on siinkohal oluline ka Jõesaare tegevus basso continuo mängijana mitmetes koosseisudes.

    Heaks vahelduseks ansambliteostele tulid ettekandele ka W. Fr. Bachi Polonees f-moll ning C. Ph. E. Bachi Fantaasia C-duur. Andku mulle teised interpreedid andeks, kuid minule tõid kontserdil suurima elamuse just teosed sooloklaverile ning Lembit Orgse haamerklaveri mäng. Kuna Orgse on hinnatud nii varase muusika interpreedina kui ka nõutud klahvpillimuusika ajaloo õppejõud, ei tohiks siin olla midagi üllatavat. Seda suurem oli hämmastus pärast kontserti, kui kuulsin, et pianist oli haamerklaveriga saanud tutvuda vaid mõne nädala. Just soolomuusikas tuli esile pilli kaunis kõla ning erinevad tämbriefektid, mis sündisid põlvedega liigutatavate „pedaalide” kaasabil. See annab ka interpreedile vabaduse kujundada muusikat tämbraalselt vastavalt oma soovile. Olgugi tegu kõlatugevuselt suhteliselt vaikse instrumendiga, on pill võimeline väga tundeliseks väljenduslaadiks. Ning Bachi poegade muusikale sobis see suurepäraselt. Eriliselt puges hinge Wilhelm Friedemani teose nukrus.

    Kontserdi lõpetas Mozarti trio G-duur KV 496. Tehniliselt kvaliteetsele ettekandele vaatamata ei avaldanud teos nii suurt muljet. Võib-olla oleks oodanud veidi suuremat mängu ansambli liikmete vahel, kuid võib-olla oli selles oma süü juba eelnenud teoste esitusest saadud elamuste eredusel.

  • Siinse hõimuliikumise keskmes

    Jaak Prozes

    Hõimuliikumisele pani tugevama aluse Eesti, Soome ja Ungari riigi tekkimine. Eestis hakati asutama hõimurahvaid ühendavaid organisatsioone. Kooliõpetajate initsiatiivil hakati 1921. aastast pidama haridus- ja kultuurikongresse.

    Fenno-Ugria asutamine tuli kõigepealt jutuks 1924. aastal Tallinnas toimunud II soome-ugri hariduskongressil. Kongress valis järgmist kongressi ette valmistava toimkonna, kuhu Eesti poolt kuulusid riigikogu liige Konstantin Päts, Tartu ülikooli professor Peeter Põld ja haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Valitud isikuile tehti ülesandeks leida või luua organisatsioon, kes oleks soome-ugri kongresside „mõttekandja, otsuste täitja ja levitaja”.

    12. novembrist 1925 on säilinud ilmselt G. Olliku koostatud märgukiri, kus on  kirjas, et Eestis pole organisatsiooni asutamiseks midagi tehtud, samas ungarlased on aga selleks organisatsiooniks määranud Turaani Seltsi ja soomlased Soomluse Liidu sugulasrahvaste osakonna. Kirjas järgneb arutelu selle üle, kes võiks Eestis vastavad kohustused enda peale võtta: „…kas Eesti Õpetajate Liit, kelle algatusel ja volitustel soome-ugri hariduskongress korraldati, või Tartu Akadeemiline Hõimuklubi, kellel palju vaimujõudu või Eesti-Soome-Ungari Liit, kelle põhikiri oleks sellega kõige paremini vastavuses ning kes diplomaatia ja valitsusringkondadele on lähedane.” Kirjas tehakse ettepanek korraldada selleteemaline arutelu.

    Aruteluni jõuti aga alles 1926. aasta 30. märtsil. Ilmselt otsustati sel nõupidamisel asutada Fenno-Ugria, koostati põhimäärus ning saadeti võimalikele liikmesorganisatsioonidele laiali. K. Pätsi koostatud põhimääruse kinnitas haridusminister 24. märtsil 1927. aastal

    Põhimääruse alusel moodustatud asutuse Fenno-Ugria nõukogu esimene koosolek peeti 1927. aasta 27. mail Tallinnas, Aia tänav 12. Koosolek valis nõukogu juhatajaks K. Pätsi, kes arvati põhimääruse järgi ka eluaegseks toetajaliikmeks, abideks P. Põllu ja G. Olliku, juhatuse esimeheks A. Veiderma. Koosolek valis juhtorganid kuni sügiseni ja otsustas osalejate vähesuse tõttu jätta ka revisjonikomisjoni valimise sügiseks.

    Koosolekul võeti vastu Fenno-Ugria tegevuskava: 1) asutusele korteri leidmine, 2) rakendusraamatute sisseseadmine, 3) soome-ugri kongresside arhiivi vastuvõtmine, 4) juhatuse tööjuhendi väljatöötamine vastavalt põhimäärusele, 5) sidemete loomine Soome ja Ungari asutustega, 6) soome-ugri III kongressi eeltööde tegemine, 7) sidemete loomine väliseestlastega.

    Fenno-Ugria 1928. aasta aruanne sunnib tõdema, et enim tähelepanu pööras asutus soome-ugri kultuurikongressil osalemisele, aktiivselt tegeleti ka väliseesti küsimusega. 14. veebruaril 1928. aastal toimunud juhatuse istungil otsustati korraldada väliseesti kongress, kuid sama aasta mais toimunud Fenno-Ugria nõukogu istungil leiti, et sellise ürituse korraldamiseks pole asutusel jõudu. Pealegi tõusis küsimus Venemaa eestlaste kutsumisest. Juhan Luiga avaldas kartust, et Venemaalt tulevate eestlaste puhul võib tegemist olla agentidega, mida aga Aleksander Veiderma pareeris, öeldes, et Venemaalt pole kedagi kutsutud. Vaidluse lõpptulemusena kongressi ei toimunud, küll aga toimus väliseesti päev, kus võeti vastu otsus, et väliseestlaste organisatsiooni väljaarendamine jääb Fenno-Ugria hooleks. Fenno-Ugria juurde asutatigi väliseesti toimkond. Mainida tuleb ka, et ajaleht Väliseestlane ilmus algselt Fenno-Ugria häälekandja juures. Seega on alust väita, et Fenno-Ugrial oli suur tähtsus hilisema Välis-Eesti Ühingu asutamisele.

    Venemaa soome-ugri rahvastega suhteid eriti ei arendatud, sest domineerivaks jäi seisukoht, et nad nagunii ei saada õigeid inimesi. Väljaspool Eesti Vabariiki elavatest hõimurahvastest kujunesid tihedad suhted liivlastega. Aidati kaasa liivlaste emakeelse hariduse püüdlustele: korraldati liivikeelsete trükiste väljaandmist, saadeti usinamalt liivi keelt õppivaile lastele jõulukinke jms. Üle-eestiliseks ettevõtmiseks kasvas korjanduste korraldamine Liivi rahvamaja ehitamiseks, see valmiski soome-ugri rahvaste koostöö tähtsaima materiaalse sümbolina 1939. aastal.

    Fenno-Ugriast kujuneski hõimuliikumise keskus Eestis. Tema põhiülesanded olid hõimuliikumisest huvitatud organisatsioonide ühendamine ning soome-ugri kultuuritöö ja kultuuriühtsuse arendamine, asutusse kuulus lõpuks ligi 40 organisatsiooni.

    1929. aastal asutas Fenno-Ugria enda juurde jooksvate küsimuste lahendamiseks Hõimubüroo asukohaga Tallinnas Lai tänav 1. Büroo sekretärina töötas Hella Jürgenstein-Raid. Tartusse asutas Fenno-Ugria osakonna, kus töötas Villem Ernits.

    Oma põhiülesannete täitmiseks arendas Fenno-Ugria mitmekülgset tegevust. Näiteks aastatel 1936–38 organiseeris ta Eesti-Soome-Ungari kultuuritoimkondade nõupidamisi, soome ja ungari keele õppimist, tõlketöid, hõimupäevade ja rahvuspühade tähistamist, Ungarisse sõidu viisa kaotamist, Liivi rahvamaja ehitamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist, soome-ugri rahvaid tutvustava informatsiooni kajastamist kooliprogrammides jms. Asutus osutas abi ka hõimumaade ekskursioonidele ja üksikturistidele, õpilastele anti näiteks välja tunnistusi, millega nad said Soomet külastades hinnaalandust.

    Hõimuliikumise ja hõimurahvaste tutvustamiseks, samuti informatsiooni levitamiseks andis Fenno-Ugria välja ajakirja Eesti Hõim (1928–1933), mille toimetaja oli Villem Ernits, ja aastaraamatut Eesti Hõim (1937–1939, toimetaja Alo Raun).

    Esimest korda tähistasid hõimupäeva soomlased 1928. aastal Kalevala päeval, kuid 1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri kultuurikongressi otsusega tähistavad Eesti, Soome ja Ungari hõimupäevi oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Hõimupäevade keskne sündmus oli aktus mõnes suuremas hoones: Tallinnas teatris Estonia, kaubandus-tööstuskojas vms, Tartus aga näiteks raekojas. Hõimupäevade puhul lehvisid kõikjal kolme riigi lipud, hõimumaade lippudega olid ehitud paljud majad, koolid ja linnatransport. Koolides ja kultuurimajades peeti pidulikke aktusi, kirikutes jumalateenistusi. Üle maa esinesid riigimehed, tuntud kultuuritegelased pidasid hõimurahvaste kultuurile, ajaloole ja hetkeolukorrale pühendatud ettekandeid. Räägiti ka väliseestlastest, kes olude sunnil Eestist eemal elavad. Hõimupäevade ulatuse ja tähtsuse illustreerimiseks võib tuua tõsiasja, et 1931. aastal peeti sel puhul üksnes kõnekoosolekuid 431.

    Hõimuliikumist toetasid tõhusalt nii Soome, Ungari kui ka Eesti valitsus. Näiteks võib tuua, et Fenno-Ugria aunõunik aastast 1937 oli K. Päts, hõimupäevadele pühendatud aktusest võtsid osa Soome president K. Kallio ja peaminister A. K. Cajander, valitsused saatsid hõimupäevade puhul tervitustelegramme, Fenno-Ugria juhatus käis Soome presidenti P. Svinhufvudi õnnitlemas 75. sünnipäeva puhul jne. Mis aga kõige olulisem, Eesti ja Soome ning Eesti ja Ungari vahel sõlmiti 1937. aastal kultuurikonventsioonid, mille kohaselt sai hõimuliikumine riikliku raamistiku. Konventsioonid kohustasid valitsusi asutama Helsingi ja Tartu ülikooli juurde vastava instituudi, vahetama lektoreid, toetama soome-ugri kultuurikongresse, et koolides oleks oktoobrikuu kolmandal laupäeval üks tund reserveeritud hõimurahvastele, et kooliraamatutes ilmuksid riike tutvustavad sõbralikud peatükid, et toetataks õpilaste reisimist jne.

    Kultuurikonventsioonid olid märkimisväärseks sündmuseks meie kultuurielus. Kindlasti võimendas nende mõju veelgi samal ajal tähistatav Soome Vabariigi 20. aastapäev, mida Eestis tegutsevad hõimurahvaste organisatsioonid tähistasid piduliku aktusega Estonias. Muidugi võttis sellest üritusest osa kogu riigi juhtkond.

    7. detsembri Päevaleht kirjutab, et välisministri Friedrich Akeli arvates tähendab konventsioon sisuliselt Soome-Eesti kultuuriuniooni. 1. detsembri Päevalehes oli aga mainitud, et Eesti-Soome konventsioon aitab üle saada ka teatavatest probleemidest Eesti ja S
    oome vahel, viimased olid seotud eelkõige nn noorema ja vanema venna suhtega, mis tekitas eestlastes tihtipeale solvumist.

    Kolmekümnendate lõpul arenesid hõimumaade kontaktid jõudsalt: valmistuti 1940. aastal Budapestis toimuvaks kuuendaks kultuurikongressiks, leidis aset hõimuhümni konkurss, mille võitjadki selgusid. Alanud sõda aga paiskas segi ka hõimurahvaste koostöö. Fenno-Ugria viimane tegevusülesanne oli Talvesõjas osalenud Soome invaliidide ravimine ja orvuks jäänud lastele suve veetmise korraldamine Eestis. Hulk lapsi jõudiski Eestisse, kuid siis tuli okupatsioon ja nad pidid Soome tagasi minema. Uue võimu tahtel oli Fenno-Ugria sunnitud likvideeruma ning Õpetatud Eesti Seltsile oma varad üle andma.

    1920.-1930. aastate hõimuliikumine saavutas kindla koha tollases Eesti ühiskonnas, nagu leidis teadmine hõimurahvastest kindla koha eestlaste rahvustundes ja maailmavaates. Selle poole püüame ka praegu, mil tähistame oma asutuse sünnipäeva.

     

Sirp