Toeta
Otsi

TUNNUSTUS

  • Sihid on ometi

    KAUR RIISMAA

    Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Sihtisid pole sel sillal“, lavastaja Mirko Rajas, dramaturgid Mirko Rajas ja Indrek Koff, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, koreograaf Hanna Junti. Mängivad lavakunstikooli XXX lennu näitlejad Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Alden Kirss, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma ja Mark Erik Savi. Esietendus 15. I Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

    1920. aastal ilmunud „Aja kajas“ kirjutab Tuglas Liivi kui poliitilise luuletaja kohta: „Selle [Liivi] närvihaige luule … Tema hämardunud silmad …“ (lk 96), tema „vaimutegevus oli juba võrdlemisi nõrk“ (lk 104). Riiklikust iseseisvusest unistada võis „ainult prohvet või vaimuhaige“ (lk 105). Tuglasest lähtub üks viis, õigupoolest traditsioon, kuidas Liivi lugeda ning tema luulet esitada: minu positsioon selles traditsioonis on olla normaalne inimene, kodanlik, selge mõistusega, ja mina elan riigis, mille tulekut „hämardunud silmadega“ poeet ette nägi. Poeet seevastu on vaimuhaige, tema kannatas selleks, et mina (meie) ei peaks kannatama. Liiv justnagu võtab meie valu oma sõnade kaudu enda kanda.

    Sellelt positsioonilt lähtub Liivi sentimentaalne, isegi pietistlik käsitlus: lugeda tuleb paatosega, vaadata saali tagumist seina, mõelda metsale ja lumele. Sellist käsitlust narrib Kivastiku-Toompere „Põrgu wärgis“ (R.A.A.A.M, 2005) Margus Prangli mängitud Tuglas, kes igal pisutki üleval hetkel teatab: „Mina mõtlen Juhani peale …“

    „Sihtide“ esimene vaatus kätkeb endas kõiki stampe, mida Liivi luule esitamisel kasutatakse: hõllandus, paatos, veekalkvel silm, mis demonstreerib näitleja sisseelamisvõimet ammu surnud poeedi kannatusse. See kooliteatrist ja provintsi etluskonkurssidelt tuntud võte tulistaks korraga kõigile „Sihtide“ trupi näitlejatele jalga, kui tegemist poleks andekate inimestega. On isegi hämmastav, kui püüdlikult trupp endale võetud rolli välja kannab.

    Enamasti näib aga 80-minutise vaatuse ajal, et iga hetk tahab näitleja talle peale surutud rollist välja hüpata, mängima hakata, otsida ja leida oma. Ainult Tuuli Maarja Põldma mõjub selles pikas ja lohisevas tekstiesituses mõtleva inimese ja näitlejana, teised taltuvad alandlikult üldises lavastusjoones ja näitavad näitlemist. Veidi mahendab üldist nutusoovi elusuuruses Liivi nukk, millega trupp mängib.

    Veidi mahendab esimese vaatuse üldist nutusoovi elusuuruses Liivi nukk, millega trupp mängib.

    Teine Liivi käsitlemise viis on lähtuda tema haigusest mitte nõnda, nagu seda mõisteti Eestis sada aastat tagasi, vaid nõnda, nagu me saame skisofreeniast tänapäeval aru. Skisofreeniku maailm on tähendusi täis ja väga elus – tema vaimutegevus pole „võrdlemisi nõrk“, vaid vastupidi, liiga võimas. Tema silmad pole „hämardunud“, vaid liiga avali. Iga poeet tajub, et maailm kõneleb, puudel on hääl, seinte taga mühisevad eelkäijate hinged, aga skisofreenik ei taju situatsiooni metafoorsust.

    See käsitlus saab arusaadavamaks, kui võrrelda Liivi tema kaasaegse kunstniku Vincent van Goghiga. Kahe mehe elud on hämmastavalt sarnased: van Gogh sünnib 1853, Liiv 1864. Mõlemad on lühikest aega õpetajad, kuid tervis ei pea vastu; mõlemaid juhib sisemine soov luua kunsti või kirjandust; mõlemat aitab vend või vennad; mõlemad kulutavad määratu energia enda arendamisele; mõlemad nälgivad, püsivad kindlalt oma sihil, hävitavad loomingus oma tervise; mõlemad veedavad aega vaimuhaiglas; van Gogh müüb eluajal ühe töö (oma vennale), Liiv avaldab ühe luulekogu; mõlema kuulsus saabub postuumselt.

    Ja mis kõige olulisem: mõlema närvid ei pea koormusele vastu. Van Goghi ja Juhan Liivi haigus on väga sarnane: viimase piiri peal pingul närvid muudavad taju saatuslikult erksaks. Kunstnikul avaldub see talle omases värvigammas, tema maalid ei püsi paigal. Kui van Goghi maalid ei liigu maali tasapinnal („Tähistaevas“, „Viljapõld küpressiga“ jmt), siis need kargavad vaatajale vastand­värvide ja loperguse perspektiiviga kallale („Öine kohvik“, „Magamistuba“ jmt). Irving Stone’i veidi ilukirjanduslik, aga üldiselt tõetruu „Elujanu“ (1934) ei aita mitte ainult van Goghi elu ja loomingut mõista, vaid annab võtme ka Juhan Liivi luulest arusaamiseks.

    Kui kõik lootused mingilgi kombel elusale Liivi-uurimisele on nurka visatud ja paistab, et teine vaatus tuleb lihtsalt koos Liivi ja trupiga ära kannatada, juhtub ime. Liivi nukk tõmmatakse lae alla ning nagu koos Liiviga lahkub ka masendus: trupp hakkab liikuma, mängima, otsima. On isegi kahju, et näitlejaid eelnenud vaatuse ajal sordiini all hoiti. Esimeses vaatuses tuhm Maarja Mõts ärkab ellu, paneb oma tegelasse enese hääle ja äratab ellu ka Liivi. Seni šabloonselt mingit üldist naisekuju esitanud Maria Teresa Kalmet ja Maria Ehrenberg on nüüd naised, kellel on lavastuses roll, oma seisukoht ja arusaam.

    Esimeses vaatuses loeti – nagu ikka – Juhani Liisi-kirju, ja pelgalt lugemiseks see jäigi. Tolle stseeni päästsid naisnäitlejad ära, kuid mehed kandsid vaevalt rolli välja, pigem esitasid maske kui mehi, vingerdasid ennast stseenist läbi. Teises vaatuses julgevad mehed iseenda mängu panna ja olla naistele lavapartneriks. Uskumatu, millise eredusega, nüüd kui näitlejad mängivad, ilmuvad nende näojoontesse, kehasse ja žestidesse mingid maailmateatrist tuntud tegelaste virvendused.

    Merlin Kivil on oma Maša-hetk, Maria Liivel oma Irina; Hardi Möller muutub lihtsalt ühest vuntsidega poisist korraks Kostõljoviks, Karel Käos oleks huvitav Satin; Alden Kirsis on viiv Svidrigailovit, Jass Kalev Mäest ja Hardo Adamsonist saaks täiesti pädeva Razumihhini-Raskolnikovi paari; Jaan Tristan Kolbergi olekus on midagi, mis laseb Turbinide absurdi tajuda. Mark Erik Savis on väge kas või Boriss Godunovi mängida, ja mitte ainult habeme pärast. Nüüd ärkab ka lava ellu: mängitakse toolidega, iseendiga, julgetakse ettekirjutatud Liivi-käsitlusest välja tulla ning pakkuda midagi uut, midagi isiklikku.

    Aga miks on nii, et Liivi luule muutub tatiseks kohe, kui seda esitada, mitte mängida? Miks „Ta lendab mesipuu poole“ mõjub võimsana laulukaare all, aga kui seda esitab tüdruk kitarriga küünlavalguses, luuletuse mõte sureb? Sellepärast, et suur hulk Liivi luulet ei ole metafoorne, ja kui tema luulele teine metafoor peale suruda, siis on tulemuseks paatos. Liivi luule on lähemal logosele, see annab ennast isegi eetose kaudu avada, kuid paatos lõhub alg­impulsi, milleks on maailma, autori kogemuse tõepärasus.

    Van Goghi maalid ei ole metafoorsed, need on realistlikud: täpselt nõnda pingul närvidega, vahedaks lihvitud tundlikkusega kunstnik oma maastikke ja portreteeritavaid nägigi. Liivi luuletused on väga sarnased van Goghi maalidega: mõlemad on pingul helidest, värvidest, need on täis tegelasi, hääli, sõnu ja ootamatuid impulsse. Paatos tapab Liivi luule, samamoodi surevad van Goghi maalid, kui hakata lõuendeilt küsima: „Mida kunstnik selle värvikontrastiga siin öelda tahtis?“

    Liiv (ega van Gogh) ei taha öelda, vaid ütlebki: luuletustes „Ma lille sideme võtaks“ või „Sügise“ on värvid sama erksad kui van Goghil; „Rändaja“ on laetud lõhnade, värvide ja helidega. „Tallinnas“ keeb udu ja hämarus samamoodi Toompealt välja nagu van Goghi „Tähistaevas“ väänduvad pilved ja tähevalgus: „Ja, vana kants, sa seisad / nii piiratud ududest, / kui keeksid hämar ja udu / kõik välja sinu seest.“ See kõik kaob, kui luulet „ette kanda“, mitte mängida. Juhan Liivi luule ei tule tema haiguse tõttu mitte hingest (mida iganes see tähendab) nagu normaalsel, kergelt panetunud poeedil, vaid kõigi tajude keskusest, ajust. See muudab tema värsid karmiks, selgeks, konkreetseks.

    Võib-olla just selle pärast paistavad „Sihtides“ nii selgelt silma need näitlejad, kes mõtlevad, ja üldisesse plaani kaovad need, kes püüavad tunda sama, mida tundis luuletaja. Aga luulel põhinev lavastus ei saa olla koht, kus näitleja psühholoogiliselt mängib luuletajat. Sellest ülesandest on Eesti teatris vist ainult Üllar Saaremäe „Johannese passioon“ kilbiga välja tulnud.

    „Sihtisid pole sel sillal“ on ilmselgelt liiga pikk (peaaegu kolm tundi): esimene vaatus võiks olla olemata (midagi ei juhtuks) või poole lühem, see ei lase noortel näitlejatel särada ning sumbub teksti ärategemisse, lisamata midagi uut tuntud ja leierdatud Liivi-stampidele. Teine vaatus on kontrasti mõttes suurepärane, aga sellel vaatusel on neli erisugust lõppu, mis jällegi summutavad võimsa alguse. Ilmselt oleks tulnud tekstis rohkem valikuid teha ning usaldada näitlejaid ja koreograafi: stseenid, milles näitlejad liikuma lähevad ja teksti kaudu hingavad, on väga tugevad. Esimesel vaatusel on must lagi, nõgi pudeneb ja valus on – „issand halasta“ –, teises saavad ämblikud, ritsikad ja prussakad vabaduse oma nurkadest välja tulla ning tekst hakkab liikuma, omandab näo ja olemiserõõmu. Elame ometi, hoolimata mustast laest ja et valus on.

  • See, mis vaikselt hinge närib …

    BIRGIT DRENKHAN

    Minisari „Teenijatüdruk“ („Maid“, USA 2021), autor Molly Smith Metzler, osades Margaret Qualley, Nick Robinson, Rylea Nevaeh Whittet, Andie MacDowell jt. Netflix.

    Netflixi üheksaosalises, läinud aasta oktoobris ilmunud sarjas „Teenijatüdruk“ portreteeritakse vaesust, koduvägivalda, düsfunktsionaalsete käitumismustrite kandumist põlvest põlve, aga seda tehakse tundlikult, liialdustesse kaldumata. Sarja aluseks on Stephanie Landi raamat „Teenijatüdruk. Raske töö, madal tasu ja ema tahe ellu jääda“,1 mille on ekraanile kohandanud Molly Smith Metzler. Tuleb tõdeda, et adaptatsioon on suurepärane. Tegelasi kujutatakse mitmekülgsena: kõigil on heldimust tekitavaid omadusi, aga ka varju heitvaid deemoneid, nagu inimestel ikka. „Teenija­tüdruk“ on oluline, sest käsitleb koduvägivalda loomutruult ja liialdustesse kaldumata peegeldades.

    25aastasel neiu Alexil (Margaret Qualley) saab kannatuste karikas täis, ta võtab oma peagi kolmeaastaseks saava tütre ning lahkub joodikust partneri haagiselamust. Viimase raha kulutab ta kütuse ostmiseks, kuid satub peagi avariisse. Nüüd pole naisel raha ega ka autot, mis oli lühikest aega kodu eest. Alexil ei jää muud üle kui pöörduda koos väikese lapsega hoolekandeasutusse. Seal püütakse tema kodust olukorda selgitada, aga naine keeldub seda vägivaldseks nimetamast: „Aga mul ei ole ju sinikaid. Ta ei löö mind, vaid seina minu kõrval.“

    Ehkki „Teenijatüdruk“ ei ole moraliseeriv näpuga näitamine, tuleb autoritele tänulik olla ridade vahelt loetava koduvägivalla teemalise teavitustöö eest. Kaassuhtevägivald algabki seina löömise ja ähvardamisega. Sellele eelneb pangakaardi võõrandamine ja rahale juurdepääsu piiramine („Kallis, sa ei pea raha pärast muretsema. Ma käin ise tööl ja hoolitsen kõige eest.“ Kõlab romantiliselt?). Nii jääb ohver sõltuma oma kaaslasest, kes hakkab ebavõrdses olukorras kergesti manipuleerima. Vägivald on ka see, kui ei lubata teistega suhelda, keelatakse ära sõbrad. Ohver jääb üksi, sõltuvaks oma kaaslase tujudest. See on vaimne vägivald, kus polegi sinikaid, vaid hingehaavad, mis on väga visad paranema.

    Kõrvalseisjana on lihtne soovitada ohvrile äraminekut, uue elu alustamist kuskil mujal. Sarja peategelane Alex lahkubki, kuid satub silmitsi uskumatute probleemide ja olukordadega, mis kahjuks ei olegi dramaturgiline liialdus. Elu on veel koledam. Kes soovib, saab lugeda Aleksander Pihlaku Eesti Päevalehes ilmunud artiklit Raido Rosenthali saagast.2

    „Teenijatüdruk“ on oluline, sest käsitleb koduvägivalda loomutruult ja liialdustesse kaldumata. Pildil peaosaline Alex (Margaret Qualley).

    Tinglikult võib öelda, et Alexi peaprobleem on tema ema Paula (muide, Andie MacDowell ongi Margaret Qualley ema), kes on mentaalselt ebastabiilne looduslaps ja kunstnik. Traditsiooniliselt on ema see, kelle juurde saab minna oma murega tuge otsima. Sarjas tekib aga korduvalt olukordi, kus Alex peab peale oma probleemide lahendama ka ema omi ning korraga on vaja otsida peavarju nii kolmeaastasele tütrele kui ka oma süüdimatult käituvale emale. Paula tegelaskuju ei ole halb inimene, tal lihtsalt ei ole emaks olemise oskust ega kogemust. Ta armastab oma tütart ja need kohad on maalitud imekaunilt. Vaatajana teeb see ka minu hingele pai. Kuid Paula armastus on ja jääb omanäoliseks, selliseks, nagu talle endale lapsepõlvest tuttav on.

    Mitmed uuringud (näiteks Sproul Bassett et al., 2020 ja Marshall, 20143) näitavad, et lapse suhted esmase hooldajaga ja keskkond määravad ära tema valikud täiskasvanuna. Kuna laps on kuni seitsmeaastaseks saamiseni täielikult sõltuvuses oma vanematest, siis ta ei küsi, kas see, kuidas temaga käitutakse, on õige või vale, vaid tal kujuneb oma viis olukordadega toimetulekuks (Riggs & Jacobvitz, 20024). Wilson Agaibi järgi5 on kujunenud strateegiad kas edasiviivad või suhteid pärssivad. Lapsepõlves omandatud käitumismustrid, mis toona aitasid ellu jääda (traumaga kohaneda), võivad täiskasvanuna täisväärtuslikku elu takistada. Ka sarjas leidub hulgaliselt osutusi sellele.

    Alex elab noorpõlves koos ema ja joodikust isaga, kes alkoholi tarbinuna hakkab vägivallatsema. Noorel emal ei jääd muud üle kui väikelapsega keset ööd kodu maha jätta. Täiskasvanuna kordab Alex sama mustrit – väikese varieeruvusega, kuid refrään kõlab ikka samamoodi.

    Traumaatiliste käitumismustrite puhul ei pruugita aru saada, et käitumine ja valikud on tingitud vääratest mõttemustritest. Vastupidi: vägivalda kogenule on vägivaldne olukord tuttav, seega ka turvaline oma etteaimatavuses (LePera, 20216). Sellepärast näibki Alexile ebavõrdne võtta vastu siiras abi ja tema vajadusi arvestav armastus. Traumeeritud meel otsib pidevalt draamat, sest lapsepõlves võrdus draama armastusega (LePera, 2021). Ei tasu pahaks panna, kui ohver läheb tagasi vägivallatseja embusesse. Nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla, on seal ohvrile mugavustsoon. Nagu peategelane väga tabavalt ütleb: „Meil on vaja teada, et maailmas on keegi, kes on sinu poolt.“ Keegi, kes kinnitab, et kõik saab korda, kes su kinni püüab, peatades vabalangemise. Pööramata tähelepanu, et sellel on isikuvabaduse ja heaolu hind.

    Peale selle, et sarja tegelasi on mitme­külgselt kirjeldatud ning iga episood toob ootamatuid pöördeid, on sari ka tehniliselt põnevalt lahendatud. Näiteks on vaatajad hästi kursis Alexi rahakoti sisuga, kuna see kuvatakse ekraanile. Kui üldse, siis on seal väga väikesed kupüürid ja seda valusam on vaadata, kuidas iga bensiiniliitriga arvud aina väiksemaks jooksevad. Mainimist väärt on ka kohtusaali stseen, kus on väga osavalt illustreeritud kohtu keerulist ja jaburat süsteemi. Põnev on vaadata, kuidas metafoorid saavad füüsilise väljenduse, tuues poeetilise varjundi muidu nii tõsisesse teemasse.

    „Teenijatüdruku“ loo jutustamine sarja formaadis on vaieldamatult parim valik. Üheksa tunni jooksul joonistatakse tegelased korralikult välja ning olukorrad kujunevad tervikuks. Tundlikult antakse edasi vaimse vägivalla olemus – kuidas see vaikselt, kuid järje­pidevalt kollitab ja närib hinge ka siis, kui vägivallatsejat juures ei ole. Tuleb tunnistada, et kohati oli sarja raske vaadata, tekkis soov sekkuda, aidata pea­tegelasel paremaid valikuid teha.

    Kuigi seriaalis on vägivallatsejaks mees ja ohver naine, ei tasu ära unustada, et vägivald ei küsi sugu. Ka mehed võivad sattuda vägivalla ohvriks. Sellest räägitakse vähem. Levib valehäbi, mis ei luba tunnistada, et naine kodus ähvardab, mõnitab, rikub mehe isiklikke esemeid või tuleb kallale. Vägivallast tuleb rääkida, vägivaldsest situatsioonist tuleb lahkuda. Vägivallale on väga raske punkti panna, kuid tasub mõelda, kas see suhe, mida partneriga (kas või hüpoteetilisele) lapsele etendatakse, ongi selline, mida oma võsukesele soovitakse. Kui vastus on ei, siis see on hea indikaator, et midagi tuleb muuta.

    1 Stephanie Land, Maid: Hard Work, Low Pay and a Mother’s Will to Survive. Hachette Books, 2019.

    2 Aleksander Pihlak. „Ta jätkas mu peksmist, kuni olin üleni verine.” Naine pages vägivalla eest Hispaaniasse, kuid terror alles algas. – Eesti Päevaleht 11. I 2022.

    3 Ashley M. Sproul Bassett, Elizabeth K. Wood, Stephen G. Lindell, Melanie L. Schwandt, Christina S. Barr, Stephen J. Suomi, James D. Higley, Intergenerational effects of mother’s early rearing experience on offspring treatment and socioemotional development. Developmental Psychobiology, 62(7), 2020. https://doi-org.ezproxy.tlu.ee/10.1002/dev.21959.; Nicola Marshall, Kiindumussuhe. Käsiraamat õpetajale. Jessica Kingsley kirjastus, 2014.

    4 Shelley Riggs, Deborah Jacobvitz, Expectant parents’ representations of early attachment relationships: associations with mental health and family history. Journal of consulting and clinical psychology, 70(1), 2002. https://search-ebscohost-com.ezproxy.tlu.ee/login.aspx?direct=true&db=edsbl&AN=RN109140314&site=eds-live

    5 Christine E. Agaibi, John P. Wilson, Trauma, PTSD, and resilience: a review of the literature. Trauma, Violence & Abuse, 6(3), 2003. DOI https://www.jstor.org/stable/26636658

    6 Nicole LePera. How to do the work, HarperCollins Publishers, 2021.

  • Mis viga sul muhe olla, mees?

    SVETA GRIGORJEVA

    Kui mulle pakuti arvustada härra X-i uut raamatut, vastasin toimetajale paari päeva pärast küll viisakalt ja ajale sobivalt moodsas slängis, aga siiski – eitavalt: „ma väga ei vaibi selle tüübi ega tema kirjandusega“. „Aga äkki on teil mulle pakkuda kedagi teist?“ nur(r)usin meilitsi edasi, sest raha on vabakutselisel kunstnikul ikkagi vaja. Senimaani olin muideks kõik arvustamisettepanekud tõrgeteta vastu võtnud, ju siis see Ants Orase kriitikaauhinna nominatsioon oli mõjunud mulle ikkagi halvasti, näed, läksingi ülbeks! Nomineerige mind veel, mõtlesin, ja klõpsasin gmailis nuppu „send“.

    Siiski, kui toimetaja mulle järgmisena hoopis Urmas Vadi uut novellikogu arvustada pakkus, rõõmustasin. Nüüd on mu võimalus, hõiskasin mõttes, lõpuks ometigi on mul põhjus lugeda läbi kõik Vadi sulest ilmunud teosed: 70 eurot neto ja tasuta raamat! Pealegi saab selle hiljem edasi kinkida ja niiviisi natuke raha säästa. See oli muidugi iroonia, kallis lugeja (no ega ikka ei olnud küll). Vadiga on huvitavad lood. Õigemini küll lugu. Koosneb paarist lausest. Ja mitte eriti huvitav. Nimelt, kuigi tegemist on ühe sümpaatsema tegelasega eesti kirjandusringkonnas (loe: kellega ma „vaibin“) – vähesed kohtumised ja jutuajamised temaga on jätnud mulje, et tegemist on ääretult sõbraliku ja toreda inimesega, kes pealegi oskab kirjutada (mida veel inimeselt tahta) –, olen siiski andestamatult vähe suvatsenud autori loomingut lugeda! Vadi on nimelt liiga muheda stiiliga mu verd ja transgressiivsust ihkava maitse jaoks. Asjaolu, et ta uusima novellikogu „Hing maanteeserval“ avatekst lõpeb sedastusega „Need read pole kirjutatud mitte vere, vaid pohlamoosiga“, ei tee asja teps mitte paremaks.

    Mis viga on olla muhedalt kirjutav meeskirjanik? Samal ajal kui naised peavad jätma mulje, et jooksevad mitte üksnes kirjaridades, vaid ilmselt ka öösiti ja ilmsi koos huntidega, veel parem, kui lausa muunduvad täiskuu ajal ise libahuntideks; samal ajal kui naised kirjutavad luulet, nagu nad filmiksid feministlikku kättemaksupornot; samal ajal kui naised peavad lugejatega, nähtamatuks tegev areligioosne burka üll, seksikat peitust mängima ja müstifitseerima; samal ajal kui naised peavad enese paljaks võtma, et oma kirjandust müüa; samal ajal kui naised peavad olema oo Suure Rea oo suured kuldnaised, poolmütoloogilised iluduskuningannadest haldjad, kes, kui vaja, viit last kasvatavad ja ühiskonnateemalisi räppe riimivad; samal ajal kui naised peavad olema inimõiguslased ja piketimoorid, ehk ka natsipüüdjad, aga eeskätt siiski kirjutama paremini kui kõik Eestis kirjutavad mehed kokku – et keegi neid üldse suvatseks lugeda! Nii et mis selle kõrval väga viga olla tore ja muhe? Ja kirjutada pohlamoosiga selmet verega? Ja olla ikkagi seejuures veel loetud ja hinnatud ja auhinnatud?

    Vadil on muidugi võrreldes teiste meeskirjanikega vähemalt huvitav soeng, aga kas see peaks päästma ta järgneva arvustuse eest? Leian, et mitte.

    „Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön“

    Kui peaksin Vadi tekste võrdlema näiteks omaenda loominguga, siis ütleksin, et see on nagu tatikuul tuumapommi kõrval, aga eks autor on oma nn kirjandusliku numminduse problemaatilisusest ka ise aru saanud. Raamatu „Kirjad tädi Annele“ novellis „Toonesepad“ tulevad pärast üht ettekannet kaks meest-tooneseppa jutustajale sedastama, et nende arvates on tema tekstid liiga korralikud: „„Aga kui juba konkreetsemalt, siis võtame näiteks Mike Tysoni. Ja tema rusikalöögi. Mis on selle taga? Jah, õigus, jõud, viha, saamahimu, aga ikkagi, meie jaoks on selle juures kõige nauditavam – soov võidelda.“ [—] Et mu tekstid pole poks? Püüdsin olla irooniline, aga laua taga istuv kuju keeras end minu poole ja vaatas ja hakkas rääkima: „Meie peame teid kirjanikuks, aga nüüd te ei saa metafoorist aru, kuidas siis küll nii! Te tahate alati olla puhas ja korralik ja viisakas, hea inimene, kellega ei käiks kaasas midagi võõrast, tumedat ja seletamatut. [—] „Teie probleem seisneb selles, et te tahate oma kannatuste eest, mis on teie osa, ära joosta. Ja kirjutate selle asemel mingit udu.““

    Urmas Vadi pole tegelikult üldse mingi muhe kirjanik, see on vaid pealispind, teatud liiki kirjanduslik kamuflaaž.

    Ka uusimas raamatus leidub kirjandusliku meta üle filosoofimist-sofeerimist: „Mida päevad edasi, seda rohkem see küsimus mind vaevas. Et pole traagikat. Ja minus süvenes tunne, et ma ei suuda teist inimest näha. [—] Ma ei suuda inimesi isegi korralikult kuulata ega nende nimesid meelde jätta, mis siis veel kõnelda teiste kannatuste ja mõtete mõistmisest. Ja oma tekstides olen ma irooniline, vahest ka küüniline, keeran kõik naljaks. (Muuseas, viimasel ajal on mulle ka öeldud, et mu naljad korduvad ja ei ole enam naljakad). [—] Olen ikka tahtnud oma tekstides öelda, et elu ongi naeruväärne, väheste eranditega“.

    „Hing maanteeserval“ tegelebki suures jaos kirjanduse kui sellise ning autoriks olemise kurva saatusega, sest kurb saatus see on, eriti Eestis sündinule. Küll sedastatakse ängistuses, et pole jõutud veel kirjutada suurt romaani, järgmist kirjanduse tüviteksti („Testament“), küll kurvastatakse, et päraperifeersetes, isegi mitte Google Mapsiga leitavates raamatukogudes ei käi kirjandust live’is kuulamas keegi peale kolme kohustusliku vanamuti, kes olid tulnudki rohkem küpsise ja tee järele („Küla“), küll otsitakse igatsevalt oma lugejaid („Soosaare“), küll võetakse irooniliselt sõna fiktsiooni ja reaalsuse kahetsusväärse segunemise kohta nn nekrofiilia afääris ning selle tagajärjel eetilise dilemma ees seisvate Eesti Kirjanike Liidu liikmete kohta (vaesekesed! „Parim ekspert“).

    Üks raamatu tugevamaid ja pikemaid tekste „Casablanca“ räägib aga omamoodi poolkrimka-müsteeriumilaadses stiilis loomemajas resideerimisest. Iseenesest peaks kunstnike loomemajade jutud mõjuma põnevalt heal juhul vaid teistele kirjanikele, kes ka ideaalis seal loomemaja(de)s käinud, kuigi seal on harva põnev. Õnneks oskab Vadi muidu nii igava metakirjandusliku teema meisterlikult tööle panna. Selles novellis on vahest koos kõik elemendid, mis teevadki Vadist selle (au)hinnatud kirjaniku, kes ta on: väga hea huumor, ilus ja ladus voogav keel, pretensioonitus, elulised teemad. Ja nüüd olemegi vaikselt jõudnud arvustuses selle kohani – sest naljad ja grigorjevalikud paremsirged on nüüd läbi –, kus tulebki saladuskatte all mainida: Vadi pole üldse mingi muhe kirjanik, see on vaid pealispind, teatud liiki kirjanduslik kamuflaaž.

    Vaikse horrori realism

    Mida rohkem Vadi jutte lugeda, seda rohkem näib, et autori tegeliku baasi moodustab lisaks eelnevalt mainitule ka nn paranormaalsus. Mõni ütleks selle kohta ehk „maagiline realism“, aga „maagiline“ on liiga nunnu sõna Vadi tekstide kohta. Pigem iseloomustab neid vaikse horror’i realism, kus väga harva öeldakse, mis autori tegelasi kummitab-painab ning neil elada ei lase: „Hästi, ma siis ütlen sulle päriselt. Mul on väga tihti tunne, et mitte millelgi pole tähtsust ja kõik me oleme koomilised ja haledad ja inimestena läbikukkunud ja võiksime vabalt olemata olla. Liigina tervikuna. Ja siis tundub, et ainus asi ongi kirjutamine. Aga mõnikord on isegi kirjutamine mõttetu. Oskad sa mulle nendeks hetkedeks mingit nõu anda?“. Niisugune pessimistlik iroonia ja naljata sedastus ükskõik missuguse Vadi tegelase suust on üsna erandlik. Tema tegelased on rohkem heausklikud kui paranoilised, kohati isegi napakalt naiivsed ja väikekodanlasele omaselt optimaalselt optimistlikud – inimesed, kes siiski usuvad paremasse homsesse!

    Paranormaalsus väljendub aga näiteks ka selles, et pea igas raamatus kirjeldatakse kohtumist „tundmatuga“: mõnikord on need tegelaste kadunud sugulased; mõnikord kummitused residentuurides, poolunes-ilmsi olendite (une)nägemine või generatsiooniülene needus või ka seletamatu paine, mis öösiti magada ei lase; mõnikord on see aga kurat ise, kellega tegelane kohtub ja esiti sest aru ei saa, aga tagantjärele tarkus ei ole veel kedagi targaks teinud, eriti Vadi tegelasi. Tihti muide on ka tegelased ise justkui oma elu kummitused ja jälitavad deemonid, end pimeduses jälgiv silmapaar, käsi, mis polegi nii nähtamatu, sest see on meie enda käsi liigutamas vaimude väljakutsumisel taldrikut ning ehmudes siis selle „kummituse“ ja kesta, selle inimese peale, kelleks me elu jooksul oleme saanud, kuigi surmani on veel pikk tee.

    Siinkohal soovitakski Vadil ehk selle vaikse horror’i pedaalile veel kõvemini vajutada, mis aga ei tähenda, et peaks tingimata olema rohkem verd ja vähem moosi (kuigi seda ehk ka). Näen autori meisterlikkust, oskust ja potentsiaali just opereerimises müstilist laadi põnevusega. Kas see võiks väljenduda totaalses ulmekas (ehk see ongi see tüvitekst, mida me EI oska oodata?), krimi-pohlamoosi-splatter’is (sama) või meie enda soome-ugri-horror’i stephenkingilikus wannabe-„Miserys“? Ei tea. Alalõpmatu ja suur misery on meil muidugi ka ilma Stephen Kingitagi.

    Neverneverland

    „Tõepoolest, mis on oluline ja sulle lõpuks alles jääb? Su sõbrad, su armastus, su lapsed, su lugejad!“ Ühe andunud fänni ja lugeja leidis Vadi igal juhul minu näol veel. 70 eurot (neto) ja tasuta raamat on lihtsalt väike boonus tekstist saadud lugemiselamuse kõrval! Tegelikult peakski lisaks splatter’itele soovitama Vadile järgmises novellikogus keskenduda kriitikute, mitte niivõrd kirjanike kurva elu kajastamisele. Aga selleks peab muidugi ise kriitik olema – võib-olla peaks Alvar Loog selle ette võtma? Või. Võib-olla peaks Urmas Vadi kirjutama raamatu sellest, kuidas Alvar Loog kirjutab raamatu hullunud feministist, kes kavandab talle atentaati, sest kaua võib jaurata vaeste naiskirjanike kallal, ah, aga Lauri Räpist, näed, kirjutab küll soliidse ja konstruktiivse arvustuse! Aga siis hakkabki (Vadi loos) üks feminist Loogi jälitama, ühel hetkel ei saa enam üldse aru, kus lõpeb feminist ja algab Loog ja äkki Loog on ise üks feminist, ja äkki Vadi on hoopis Loogi alter ego?! Ja siis lõpuks tuleb mängu ka rääkiv mäger! Või isegi mitu? Sest, olgem ausad, rääkivaid mäkri pole eesti kirjanduses kunagi liiga palju! Vot sellise kirjandusega ma juba vaibiks …

  • Viivi Viilmann 8. I 1932 – 21. I 2022

    Vaid mõned päevad pärast 90. sünnipäeva suri Eesti Kunstnike Liidu liige, kunstiteadlane Viivi Viilmann. Viivi Viilmann oli õppinud Tartu Ülikoolis, kus 1960. aastal lõpetas õpingud ajalooteaduskonnas. Viivi Viilmann on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1993. aastast.

    Viivi Viilmanni produktiivsem erialane tööperiood oli seotud tööaastatega Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektoris 1957–1987, kus tema peamiseks uurimisteemaks jäi kubismi ja konstruktivismi ilmingute uurimine Eesti kunsti ajaloos, rõhuga skulptuurile.

    Viivi Viilmann on koostanud ja toimetanud kunstiajalugu käsitlevaid väljaandeid, avaldanud artikleid tollastes kunstiajaloo kogumikes ja ajakirjas Kunst, nt „Kubismi nähteid Eesti skulptuuris“ kogumikus „Eesti kunsti sidemeid XX sajandi algupoolelt“ (Kunst, Tallinn 1978), „Kubism Eduard Ole loomingus“ (Kunst 1978, nr 1) jt. Viilmannilt on ilmunud kaks lühimonograafiat: „Juhan Raudsepp“ (Kunst, Tallinn 1984) ja „Arnold Akberg“ (Kunst, Tallinn 1991). Koos kunstiajaloo sektori kollektiiviga osales Viivi Viilmann koguteose „Eesti kunsti ajalugu“ (Kunst, Tallinn 1970–1977) väljaandmisel illustratsioonide koostaja ja toimetajana ning pälvis autorite kollektiivi liikmena 1978. aastal ka Kristjan Raua nimelise kunstipreemia.

    Viivi Viilmanni ärasaatmine leiab aset perekonnaringis.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

    Eesti Kultuuriministeerium

  • Salatühikud tähemärkide taga

    SAARA LIIS JÕERAND

    Keskmisele romaanisõbrale ei ole Kiwa olnud kuigi kättesaadav autor: liiga punk, liiga meta, liiga palju tarbetuid kirjavahemärke ja liiga vähe hellust heauskse lugeja vastu. Kirjanike liidu romaanivõistluselt keeleauhinna napsanud ja seejärel ;paranoia asemel Tänapäeva kirjastuses ilmunud „Kummiliimiallikad“ on end aga enam-vähem söödavaks maskeerinud. Kuigi, ohtlikult oranžitriibuline on ta siiski.

    Kaaneümbrise lakatekstiks on Jaak Tombergi tsitaat, kus too leiab, et „Kummiliimiallikates“ ei jutustata niivõrd lugu, kuivõrd luuakse maailma. See tähelepanek osutub lugemisel peagi kõnekamaks, kui võiks arvata: kuigi maailma loomiseks oleks kõige lihtsam just lugu jutustada, on Kiwa eesmärk nõudnud teistsuguseid vahendeid. Tema loodud aegruumi struktuur on keerukam, veidi rohkem nihkes, kui harjumuspärastele reeglitele vastava loo žanripiirid võimaldavad, sest „olemuslikkuse kese asub väljaspool olemasolevat“ (lk 106). Kuidas sellele keskmele siis lähemale jõuda?

    Esmalt ehitatakse üles esimene reaalsus. Selleks on Nõukogude-laadse impeeriumi lagunemisele järgnev segane aeg, kui kõik, mis on tundunud olevat kindlalt paigas, on ühiskonnaprotsesside tagajärjel uppi läinud. Tehasetöölised, pioneerid, koerad, kuskilt näpatud vorst hambus (Kiwa tekstis «Kevade»1) – kõik uitavad tühjal pilgul ringi ja püüavad leida midagi, millest kinni hoida. Seda maailma valitsevad lineaarne aeg, loogika ja normkore (Kiwa mõiste).

    Väike seltskond (post)punkareid – Alissa, Aljonka ja teised – selle asjaga aga kaasa minna ei kavatse. „Te olete liiga etteaimatavad ja kategoriseeritavad. Te pole iseendaga vastuolus, selgitas Alissa. Aga me oleme rahvamuusikakollektiiv, õiendas Värner“ (lk 62). Alissa otsustab tuleviku tühistada, kasutades selleks impeeriumis toodetud kummiliimi, mida saab nurgapealsest putkast tuubis osta. Kummiliim on alternatiivikute jäneseurg, kutse Sigatüükasse ja riidekapiuks Narniasse, see tekitab aja sisse salatühiku, mille kaudu saab „hüpermõõtmelisse hologrammi“ (lk 90). Normkore-maailma loogika ei oma selles tühikus enam tähtsust: „osutite ringikäimine on vaid hästi ettevalmistatud pettemanööver ja selle varjus ongi kell tegelikult alati kuus“ (lk 67).

    Kiwa Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistluse tulemuste väljakuulutamisel. Käsikirja „Kummiliimiallikad“ eest pälvis ta Eesti Keele Instituudi ja kirjastuse Eesti Keele Sihtasutus keele- ja stiiliauhinna.

    Kui palju neid tühikuid esimese maailma ajas on, kui paljud selle elanikest on tegelikult humanoidid, uri’d (romaanis kursiivis, „tohutule ainulaadsele objektiivsusele avanenud meelte agendid“, lk 69) või mõne kummiliiminuusutaja teisikud, selle elanikud ei aimagi. Küll aga märkab lugeja, et paralleelreaalsus imbub sisse igast praost, olles esimesest maailmast võrreldamatult palju keerulisem. Kuidas muudmoodi tõeliselt vastanduda? Kui propaganda ütleb „Elagu juht!“, siis on vastupanuvõitlus sildi all „Maha juht!“ allutatud täpselt samadele reeglitele, seadmata süsteemi küsimuse alla. Tõeline vastuhakk võib koguneda näiteks loosungi alla „Laske mind KEK-i juures maha“. „See suvaline olmest väljatõmmatud ja kaaperdatud lause tegi oma võidukäiku seal, kus keele ja sõnade paraad ühel hetkel ülemeelikuks muutub ja hüpertasandile jõuab – siis võisid mõned laused või ütlused hakata oma absurdsuse tõttu genereerima ajus lühiühendusi, mis mõjusid nagu tundmatud droogid, kohene väljaaste keelest ja seega ka reaalsusest“ (lk 53).

    Püüd keele abil keelest välja astuda saab aluseks kolmandale paralleelruumile, mis ilmutab end oranžidel lehekülgedel. Esimeses ruumis viibijate silmis on see rühmapäevik, punkrühmituse meelest salajased käsikirjad, aga lugeja ehk kolmanda ruumi täisväärtuslik elanik, Kiwa autorimina naaber, leiab sealt midagi kirjalike kummiliimiallikate sarnast. Kirjandus küll, aga ka „füüsiliselt tuntavad tajunihked“ ja „aasta kõige stimuleerivam lugemiselamus“,2 nii et mingist segamatust pealtvaatamisest ei saa enam juttugi olla.

    Nii ei leia me end ühtäkki enam jutustuse, vaid lugemise (või kirjutamise) ajast ning ruumi ei loo mitte lagunevad tehasehooned ja kultuurimajad, vaid tähemärgid, tühikud ja reavahed. „Kas juba saadeti s-i järele? Kus siin martipani pakutakse?“ (lk 123). Tekst pole valmis, vaid peab end lugemise käigus alles kiiruga looma, vajalikud esinejad etenduspaika kokku kutsuma ja kuidagi niimoodi ritta seadma, et tulemus vastaks võimalikult hästi kirjutaja-lavastaja ettekujutusele. Mõni lõik võib alata selgitusega, et nüüd proovitakse uuelt realt alustada, ja üks muidu müstiliselt tähenduslikuna tunduv reavahe saab paljastava sissejuhatuse: „Järgneb veidi kahtlane vaikus, mille käigus justkui midagi ütelda tahetakse“ (lk 113). Sisu ja vorm mängivad pingpongi.

    Selles duellis tundub vorm küll juhtivat, aga seetõttu, et sisu on kiire võidu ärahoidmiseks oma silmad ja käed kinni sidunud: ta püüab aktiivselt igasuguse tähenduse tekkimise vastu võidelda, muutumata sealjuures nonsensiks. Lõputu balansseerimine! Nii et igal järgmisel leheküljel eelmist mäletada ei pruugi, sest võib-olla pole seal juttu olnud muust kui tekstist endast ja mingit kujutluspilti pole tekkida saanudki. Või tühistavad tekkinud tähendusi seosed, mis näivad lugemise mikroolevikus loogilised, aga viivad suures plaanis välja hoopis mujale, kui mu normkore-aju arvaks: „ja see õhk täidab meid ja see õhk oleme me ise ja see, mis ei allu sõnadele, on tähemärkide vahel ja tähemärkide vahelt algavad teatavasti alati rännud paralleelruumi ja paralleelruum allub teistele seadustele ja seal on võimalik kõike muuta“ (lk 132). Loen, kaifin ja kell on kogu aeg kuus – täiuslik vertikaal.

    Ning kui siis Aljonka käsikirjad läbi loetud saab ja meid tagasi enda maailma tõmbab, siseneme sinna juba nagu omad inimesed. Trip on läbi, tühik läbitud ja needsamad tähed, mis olid just võimelised ükskõik mida korda saatma, hakkavad taas julgemini terviklikke tähendusi moodustama ja minevikust tulevikku, lause algusest lõppu liikuma. Kas pole see vabade tähemärkide suhtes ääretult ahistav? Teadja aga näeb, et kuigi vastupanuvõitlus käib põranda all, varjavad uri’d, selle agendid, end ka kõige ootamatumates sõnades. Ja muidugi ka kohtades. Iga sõna „Kummiliimiallikates“ teab oma kahetist rolli osaleda korraga nii keele kui ka reaalsuse protsessides.

    Kuna Kiwa käsutuses on nii palju erinevaid meediume, pole selles muidugi ka midagi imestada – tal pole mingit põhjust väljendada romaaniga midagi, mille väljendamiseks mõni muu vorm paremini sobiks. Ja kui juba romaan, siis miks mitte romaanivõistlus, kus kirjutatu veel mõned piirangud juurde saab – muu hulgas väärikuse pihta käiva miinimumkoguse nõude. No mida veel, hüüavad anarhistlikult meelestatud tähemärgid, ning Kiwa, nende sõber ja eestkõneleja, lisab kõige taha veel 40 481 nähtamatut nulli.

    1 Jah, just nende nõukaaegsete noolekujuliste jutumärkidega!

    2 Ülevaade. Lemmikraamatud 2021. – ERRi kultuuri­portaal 26. XII 2021. kultuur.err.ee/1608447263/ulevaade-lemmikraamatud-2021

  • Loe Sirpi!

    Olga Tokarczuki „Rändajad“

    Urmas Vadi „Hing maanteeserval“

    Kiwa „Kummiliimiallikad“

    näitus „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“

    näitused „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ ja Vano Allsalu „Maailm peas“

    Arkadi Snegirjovi ja Adele Sildmetsa maalide näitus

    kontsert „URR-32: Eesti asi“

    Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Sihtisid pole sel sillal“

    Kellerteatri „Hingede tund“

    Netflixi minisari „Teenijatüdruk“

    Netflixi sarjad „Narkokaubitsejad“ ja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“

     

     

     

     

  • Sikusarvega tagasi tulevikku

    SANDER SAARMETS

    Kontsert „URR-32: Eesti asi“ 18. I raadiomaja esimeses stuudios. Ansambel U: (Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Taavi Kerikmäe ja Vambola Krigul). Kavas Lepo Sumera, Liis Jürgensi, Jaan Koha, Andres Lõo ja Märt-Matis Lille muusika eesti rahvapillidel.

    Ansambel U: ei pelga katsumusi ja nende kustutamatu seiklushimu on nüüdseks nakatanud tõenäoliselt ka enamiku kuulajaist. Aastate jooksul on U: läbi töötanud aukartustäratavas mahus nüüdismuusikat ja toonud selle ka publikule lähemale. Oleme sellega harjunud, isegi ära hellitatud. Kuid aeg-ajalt kuuleme ikkagi midagi, mis raputab.

    Nüüdseks on juba üsna tavapärane kuulda lääne kunstmuusikas mitmesuguseid eksootilisi instrumente. Tihtipeale kasutatakse kaugetest paikadest pärit pille pelgalt uute ja põnevate kõlavärvide tõttu. See ei ole otseselt hea ega halb, kuid tähtis on mõista, et igal instrumendil on päritolumaal oma lugu ja roll kohalikus elus ning seda ei tasu kindlasti ignoreerida. Millisel juhul on teistest kultuuridest laenamine õigustatud ning kust jookseb piir austuse ja kaaperdamise vahel? Ansambel U: keeras selle probleemistiku aga hoopis tagurpidi ja haaras meie oma rahvapillid, et esitada kunstmuusikat, pealegi sellist, mis pärit eesti heliloojate sulest.

    U: aastalõpukontserdil võis juba kuulda (ja näha) uue kava esimest killukest, kui ajaloomuuseumi Suurgildi hoone saalis kõlas Lepo Sumera teose „Dracula ja Zombi laps“ (1993) esimene osa. Tuleb tunnistada, et minu esimene reaktsioon oli ehmatus. Eri kandled, Hiiu kannel, roopill, vilepill ja sikusarv kõlasid koos ootamatult hapralt. Ma ei olnud harjunud nägema ansamblit nii haavatavana. Korraga valus ja ilus nagu eestlaste lugu. Raadiomaja kontserdil loksus see esitus minu meelest paika. Saanud teada, et Sumera oli teose algselt kirjutanud Hortus Musicusele, kes mängis seda rafineeritud vanamuusikainstrumentidel, muutus see kohati rohmakas rahvapilliversioon mõistetavamaks ja armsamaks. Kujutelmas segunesid Rainer Sarneti „November“ ja Jim Jarmuschi „Armastajate igavene elu“.*

    Raadiomaja kontsert algas Lepo Sumera palaga „Laulev odalisk“ (1999), sooloteosega vabalt valitud meloodiainstrumendile, milleks Tarmo Johannes oli valinud sikusarve. Märgiliselt väga tabav, aga praktiliselt keeruline ülesanne, sest sikusarv oli kava vist üks raskemini taltsutatav pill. Teos ise kippus seega jääma instrumendi suure iseloomu varju.

    Liis Jürgensi „Rannajoon“ (2003) kõlas juba märksa loomulikumalt. Teos, mille noodigraafika põhineb tegelikul maakaardil (kontserdil kõlasid Vormsi ja Hiiumaa rannajoon), kanti ette mitme­sugustel vilepillidel, karjasepasunal ja pingipillil. Kummaline kooslus, aga selle tulemusena sündis täiesti muinasjutuline helimaastik.

    Kompositsiooniuudiseid laiast maailmast tõi programmi Jaan Koha „Rondo aleatorica“ (1967), aleatooriline klaveriteos, mis kõlas Taavi Kerikmäe esituses hoopis harmooniumil. Tegemist oli ilmselt ühe noorema instrumendiga kontserdil kasutatud valikus. Klaverist pehmem karakter ja väiksem dünaamiline vahemik muutsid Koha teose märksa kodusemaks ning klahvide vali klõbin lisas teosele justkui uue värvikihi.

    Igati õnnestunuks võib pidada Andres Lõo teose „Miimiline partituur“ (2005) ettekannet. Tabasin end hiljem mõttelt, et see oli vist esimene kord, kui rahvapillid ei pidanud muusikaga tähele­panu eest võitlema. Kõlasid elektromagneti abil mängitud duurkannel, müstilised sumistid ning suur valik müra- ja rütmipille, millele läheneti nüüd juba puhtalt nüüdismuusika vaate­nurgast. Teose pakutud raamistatud vabadust ja kogenud mängijate enesekindlat esitust oli ilus vaadata.

    Tehnoloogilise lisamõõtme tõi sisse eelviimasena kõlanud Udo Kasemetsa teos „Timepiece“ (1964). Eesti rahvamuusika arhiivisalvestisi kasutades ja Kasemetsa reegleid järgides oli Kerikmäe ette valmistanud linditeose, kus oli justkui väga väikesesse ajaühikusse mahutatud suur osa meie kultuuriloost. Vahest just sellisena võiks näha meid mõni kaugem tsivilisatsioon.

    Kontserdi lõpetas kava kõige mahukam teos, Märt-Matis Lille „Mu nuttev hääl on sügistuul“ (2005). Ka selles esituses ei kippunud instrumentaarium kompositsiooni varjutama ja pelgalt salvestust kuulates ei pruugikski aimata, et tegemist on rahvapillidega. Uus ja originaalseade kõlavad küllaltki sarnaselt.

    Kontserdi „URR-32: Eesti asi“ käivitav jõud oli näiliselt lihtne küsimus: kuidas võiks kõlada eesti nüüdismuusika eesti rahvapillidel? Pärimusmuusikutel on kindlasti oma nägemus, kes ja millises olukorras võiks üleüldse rahvapille mängida. Samal ajal on eesti kultuuri üks võludest just kirjutatud reeglite ja range hierarhia vähesus. Kunstmuusika ja rahvamuusika lähtepositsioon kahtle­mata erineb, aga on igati põnev, kui need kaks maailma omavahel aeg-ajalt põrkuvad, ja miks mitte sirutada eksootilise mugavuslaenu asemel käsi siinsesse pärimusse, tuhnida arhiivides ja mõtiskleda asjade päritolu üle. Sikusarvega tagasi tulevikku!

    * „November“, Rainer Sarnet, 2017; „Only Lovers Left Alive“, Jim Jarmusch, 2013.

  • Koha(nemi)ne! 

    BIRGIT DRENKHAN 
    Birgit Drenkhan

    Viimastel aastatel on proovile pandud kohanemisvõime. Just siis, kui võiks arvata, et nüüd on kollektiivsel kodusolemisel lõpp, tabab meid uus väljakutse – veel nakkavam ja vastupidavam haigustüvi. Nii kohanevad meditsiinitöötajad pikemate tööpäevadega, õpetajad paaripäevaste distantstundidega (et tagada riigi lubadus maksimaalseks kontaktõppeks), lapsevanemad kodukontoriga vastavalt koolijuhtide korraldustele ja oma tervisele. 

    Üks on kindel, selliste muudatuste tõmbetuul koorib mitmed kihid, uhub üleliigse ja järele jääb ISE. Minu tõeline ISEloom. Milline see on, kui tsenseeriv kultuurikiht on maha kooritud, kui kollektiivne hea tava pudeneb rannaliivaks?  

    Kas saadan õpetaja distantsõppe teavitusele vastu sõnumi: „Idioot!“ või sõiman perearsti, kelle telefon on mitmendat päeva hõivatud? Kas elan end mehe peal välja ja luban ta üldse maha jätta, sest nii äput meest ei suuda keegi taluda? Või katsetan meelerahu tehnikaid, et natukenegi tasakaalus püsida? Kas võtan kätte raamatud investeerimisest ja eesmärkide seadmisest ning sätin paika oma visiooni? Mida ma teen isiklikus kriisis?  

    Kunagi varem pole olnud nii autentset kohta, kus iseendaga kohtuda, kui praegu. Eneseavastamise reis Balile on glamuurne ja mugav võrreldes koroonapositiivse all-inclusive- paketiga iseendasse: kümnepäevane enesega kohanemise tuusik isolatsiooni. Ainult sina ja su mõtted, sinna vahele Netflixi sarjad. Kes sa oled ilma ühiskonnata, üksi oma kodus? Kas suudad kohaneda iseendaga? Kas sulle meeldib see, mis sealt lõpuks välja koorub?  

    Olen jõudnud tõdemuseni, et ei ole mõtet pahandada õpetajate ja arstidega, süüdistada meest ega lapsi, sest ebamugavustunne ja vastupanu tuleb omaenda seest. Iseennast pole ka mõtet süüdistada, pigem armastavalt aktsepteerida ja vaadata, mida on võimalik muuta, milliseid valikuid on. Kui olen kohtunud ja kohanenud iseendaga, paraneb ka oskus välismaailmast tulevate muutustega toime tulla. Kohane iseendaga! Kõik järgnev koos uute valikutega hakkab end ise avama.  

     

     

  • Liikumine suunaga sügavikku

    KÄRT HELLERMA

    Kui Olga Tokarczuk aastal 2013 Eestis kirjandusfestivali „Prima vista“ külaline oli, tegi tõlkija Hendrik Lindepuu temaga Sirpi intervjuu, kus on põgusalt juttu ka romaanist „Rändajad“.1 Kirjanik ütleb seal, et otsis selle romaaniga vastust küsimusele, mis sunnib inimesi rändama. Muu hulgas väidab ta, et kõik tema romaanid on „mingi maailmakorra otsimised“. „Rändajaid“ polnud Lindepuu siis veel eesti keelde tõlkinud, aga see oli juba ilmunud ja saanud 2008. aastal Poola ühe mainekama kirjanduspreemia Nike.

    Intervjuus mainib autor sedagi, et tema kirjutuslaad pole kindlasti XIX sajandi romaanikirjaniku lineaarne narratiiv, sest „maailm, kus me elame ja mida ma kirjeldada tahan, pole selline lineaarne moodustis. Minu romaanide peatükid on pigem nagu Windowsi aknad, millele klikkides avaneb uusi maailmu, ning neid maailmu võib meie ees lahti olla ka rohkem kui üks“. Mitmest üheaegselt avatud maailmast võikski „Rändajate“ puhul lähtuda ja vaadelda, kuidas kirjanik oma otsingud on vormistanud.

    Olga Tokarczuk pälvis 2018. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Eesti keeles on Tokarczuki sulest peale „Rändajate“ ilmunud „Maailma kõige inetum naisterahvas“, „Algus ja teised ajad“ ning „Päeva maja, öö maja“. Nende ja paljude teiste poola väärtteoste eestindajat Hendrik Lindepuud tunnustati eelmisel nädalal Postimehes kultuuriveduri aunimetuse ja auhinnaga.

    Tokarczuki romaan ei koosne tõepoolest lineaarsetest tekstiüksustest, vaid meenutab fragmentaariumi, on kokku põimitud süžeejuppide niidiotstest, mis sirutuvad välja filosoofiliste vahepalade, justkui juhuslike tõdemuste või arutluste vahelt. See tähendab, et peatükid on kord pikad, kord lühikesed: mõned meenutavad novelletti, mõned miniatuuri, mõned suisa aforismi. Ometi on kompositsioon läbimõeldud ja Tokarczuki narratiivid lünklikule romaanikoele vaatamata vägagi elusad. Kui ka mõni lugu sihilikult poolikuks ja õhku jäetakse, et seejärel lasta lugejal tutvuda hulga muude teemade ja mõtisklustega, siis kedagi ei peteta: ükskord jõuab järg taas poolelijäänud looni, mis lõpetatakse elegantse puändiga. Seega annab teose ülesehitus märku, et see pole ainult esseistika – aeg-ajalt selline mulje küll jääb –, vaid esseistlik romaan.

    Näiteks juhtub küllaltki romaani alguses mehega nimega Kunicki selline lugu, et tema naine ja laps lähevad maantee äärest kaduma. Neid hakatakse otsima. Seejärel liigub romaani sisu hoopis muudele radadele. Alles raamatu lõpuosas selgub, et kadunuks jäänud olid kolme päeva pärast välja ilmunud. Kus nad vahepeal olid, jääb siiski saladuseks.

    Õige aeg ja õige koht

    Inimlikku rännukihku põhjendab kirjanik nii: „Palju inimesi usub, et maailmas eksisteerib täiuslik punkt, kus aeg ja koht omavahel ideaalselt kokku sobituvad. Võib-olla seepärast lähevadki nad rändama, arvates, et isegi kaootiliselt liikudes suureneb tõenäosus selleni jõuda. Olla õigel hetkel õiges kohas, kasutada võimalust“ (lk 63).

    Kuivõrd ammendav on selline seletus? Kas see tähendab, et kui aeg ja koht on „õiged“, siis lõpeb ka rändamine, siis jäädakse paigale, jõutakse „kuhugi“, mingisse Lõppu, kus rändamise rahutus vaibub? Ent kui küsida, kas rändamine üldse on eesmärgistatud tegevus, missugune oleks siis vastus?

    Tokarczuk ütleb juba nimetatud Sirbi-intervjuus, et teda on mõjutanud Carl Gustav Jungi filosoofia. Jung on muuhulgas öelnud aja ja koha kohta nii: „Meie kujutlused ajast ja ruumist on ainult ligikaudsed ja selles osas on lai mänguväli relatiivsetele ja absoluutsetele kõrvalekalletele ning korrektiividele.“2 Jung osutab, et ratsionalism ja doktrinarism on meie aja haigused, aga inimene peab endale aru andma, et pole mingit võimalust olla kindel asjades, mis käivad üle tema mõistuse. Sealt edasi on puhas subjektiivsus, millest võib tee minna nii tõe juurde kui ka spekulatsioonide rappa. Ometi meeldib mulle Jungi väide, et mütologiseerimine on mõistuse seisukohalt puhas spekulatsioon, aga hingele võib see olla tervistav.

    Tundub, et tervistav on rännuhimule seletust otsides juba hinge mõiste mängutoomine iseenesest, kuigi Tokarczuk ega tema tegelased seda eriti ei tee. Autor on XXI sajandi moodne kirjanik, kes keskendub – vägagi teadlikult – pigem kehale. Näiteks saab lugeja üksikasjalikult teada, mis juhtub kehaga pärast surma, kui seda maha ei maeta, vaid sellest tehakse näituse­eksponaat. Keha mumifitseerimine ja topiste tegemine, samuti seesuguse tegevuse eetilisus on romaani teemade hulgas kesksel kohal.

    Ent tagasi rändamise ja Jungi juurde. Kui mütologiseerimine tervistab Jungi väitel hinge, siis võikski lahutada selle, kuidas paistab rändamine mõistuslikule minale (tema ajab taga „õiget“ aja- ja kohapunkti) ja kuidas hingele (seda keegi täpselt ei tea, see kuulubki mütoloogia valdkonda). Võime vaid oletada, et hinge seisukohast ei pruugi üldse eksisteerida niisuguseid mõisteid nagu „õige aeg“ ja „õige koht“. Hing ei allu hõlpsalt mõistelisele lahterdamisele, pealegi käsitletakse hinge usu- ja pärimustraditsiooniti vägagi erinevalt. Kui sihilikult mütologiseerides oletada, et hing on nagu tuul, mida paigalseisus pole olemas, siis pole hingel ei „õiget aega“ ega „õiget kohta“, on vaid liikumine, liikuv õhk, eluhingus.

    Tokarczuki tegelastele on maailm üsnagi argine koht, kus maksavad mõistuslikult seletatavad asjaolud, seetõttu seal arutlusi hinge üle eriti ei kohta. Näiteks teose ühe kummalisema tegelase doktor Blau eelduste kohaselt poleks hinge üldse vaja: „Kui see oleks sõltunud doktor Blaust, siis oleks ta loonud maailma teisiti: hing oleks võinud olla surelik – milleks meile üldse see? –, aga keha jääks surematuks“ (lk 101-102). Ent milleks meile keha surematus? Seda doktor Blau ei küsi.

    Kuigi hing on vähemasti doktor Blau meelest midagi reliktset, asetab Tokarczuk juba teose algul lugeja vastamisi vägagi eksistentsiaalsete küsimustega, mis puudutavad inimese ja maailma suhet. Ega ta muidu meenutaks sugestiivselt, kuidas sattus kord lapsena olema õhtu hakul üksi. Laps tajus liikumatust ja liikumatusega kaasnevat pimedust eriti teravalt, sest pimeduse saabudes tabas teda ehe äratundmine – ta on olemas ja sellest pole pääsu: „Ma tahaksin ära minna, aga pole, kuhu. Üksnes minu olemasolu võtab selgeid kontuure – värelevaid, lainetavaid – ja see teeb haiget“ (lk 5-6).

    Usun, et see tunne on paljudele tuttav ja mitte ainult lapsepõlvest. See kõneleb olemasolu piinast, kehasse suletud hinge väljapääsmatuse tundest. Kõige kättesaadavam lahendus sellest piinast pääseda või kõrvale hiilida on liikuda, sest maailm, maailma hing, liigub samuti.

    Või teine näide. Romaanis võitleb väljapääsmatuse tundega ka Annuška. Et üldse kuidagi vastu pidada, vajab naine liikumist ja unustust. Ta sõbruneb kodutu naisega, sõidab rongidega linnas edasi-tagasi ja ööbima läheb koos kodutuga mahajäetud katlamajja. Kuigi tal on kodu täiesti olemas, igatseb ta vabadust oma raskest elust, oma saatusest, oma parandamatult haigest pojast. Lõpuks saab kohusetunne tema rännukihust siiski võitu ja ta läheb koju tagasi. Annuška on üks ausamaid rändureid ses romaanis.

    Hinge iseseisvuse poole

    Kirjanik näib pooldavat arusaama, et rändav keha elaks justkui rohkem kui paigale tardunud keha. Kas seetõttu, et hing on määratud liikuma ja keha ei peaks talle vastu töötama? Kas see on äkki ka kogu sporditegemise lipukiri? Siiski võiks rändamine olla mitte niivõrd sport, kuivõrd meditatiivne protsess. Siit on loogiline jõuda palverännu teemani, mida Tokarczuk ka mõnevõrra puudutab, aga teeb seda kahetiste tunnetega. „Pürgimine pühapaiga poole, sinna kohalejõudmine andis meile pühalikkust, uhus patte minema. Kas samalaadne asi toimub, kui me rändame patuste paikade poole? Ja tühjade ja kurbade poole?“ tsiteerib autor üht reisi­psühholoogia lektorit, kelle loengut ta refereerib (lk 137).

    Sellega näib Tokarczuk jätvat palverännu otstarbekuse lahtiseks. Romaan paneb ometi mõtlema, kas pole igasugune reisimine sügavas sisimas võimalus unustada eksistentsiaalne vaev, mis tuleneb sellest, et ollakse sünnitud maisesse maailma, maiseks olendiks, määratud käima maiseid radu.

    Inimene läheb liikvele, sest teab, et liikumine toob kergendust ja tervistab hinge. Paigal olles on maine vaev justkui kahekordne: ühelt poolt sisemine vaev ja teiselt poolt paigalolemise vaev. Mis on sisemine vaev? Võime nimetada seda individualiseerumise vaevaks, enda ja maailma vaheliste piiride tajumise vaevaks – just nendele piiridele Tokarczuk oma romaani alguses osutab. Need on piirid, mille üle pole meil kontrolli, mis on olemas meist sõltumatult. Liikumises, rändamises, on need kergemad taluda, sest liikudes need piirid ähmastuvad, tuues inimese maailmale, maailma tuumale justkui lähemale.

    Ka Kunicki näite najal katsetaks kirjanik justkui liikumise mõeldavate suundadega, kohtade muutmisega mittekohtadeks, näidates mittekohtade võimalikkust ja ka võimatust. Naine ja laps olid „kusagil ära“, aga kus, see jääb teadmata mittekohaks.

    Võib öelda (taas jungilikult mütologiseerides), et kirjanik mängib inimhinge põhiliste igatsustega, eriti sellega, et hing igatseb kehast vaba olla. Just seetõttu sunnib hing keha rändama, liikuma, kohti vahetama, tehes liikumisest ja uutest kohtadest paleuse. Liikumise sügavaim tähendus ongi küllap see, et tekib illusioon hinge iseseisvusest. See on üks põhilisi illusioone, mille säilitamist näib inimene vajavat kui õhku.

    Hinge iseseisvust otsib ka endine vaalapüüdja, nüüdne praamijuht Erik: ka tema püüab oma praamiga suunduda mittekoha poole, võttes teise kalda asemel suuna ookeanile. Tulemuseks pole paraku vabadus, vaid sattumine politseikaatrite ja -helikopterite vaatevälja.

    Niisiis, miks mitte mõelda, et hing tahab vaba olla nii naelutatusest kohtade külge kui võimalusel ka kehast endast? Miks mitte mõelda, et keha on vaid hinge satelliit, hinge külge haakunud lisand, mis nõuab endale ajalikus elus väevõimuga eluõigust? Muidugi, nii mõelda on taas mütologiseerimine, sest elame ju enamiku ajast mõistuse haardes ja keha võimu all.

    On veel teinegi ideaal või püüdlus, mis peidab end liikumise sees: püüdlus keha ja hinge sellise ühendamise järele, et keha justkui kaob, liitudes hingega nii, et järele jääb hinge ja keha niisugune ühendus, kus keha liigub sama vabalt kui hing, moodustades hingega sünkroonis terviku.

    Võib-olla hoiab liikumine tõepoolest hingetulukest loitmas ja paigalseis kustutab selle? Mida kiirem käik, seda heledam hingelõke? Kui ka niisugune seletus võib kuuluda mütologiseerimise valda, et pruugi see olla vale. Ja jälle tuleb appi Carl Gustav Jung: „Vajadus mütoloogia järele leiab rahuldamist sedavõrd, kuivõrd me formeerime endas maailmakäsituse, mis annab piisava seletuse inimliku eksistentsi mõttele universumis, maailmakäsituse, mille järgi hingeline terviklikkus tekib nimelt teadvuse ja teadvustamatuse koostööst.“3

    Olenemata sellest, et Tokarczuk ei tegele „Rändajates“ kaugeltki mitte jungiliku mütologiseerimisega, vaid otsib maailmakorda pigem mõistusega selekteeritud informatsiooni abil (ja seda meetodit võib pidada pigem demütologiseerimiseks), jäävad romaanis kõlama rohked üldfilosoofilised teemad. Romaanide seas, mida olen viimasel ajal lugenud, on see kindlasti üks huvitavamaid.

    1 Hendrik Lindepuu, Romaan kui maailmakorralduse otsing. – Sirp 23. V 2013.

    2 Carl Gustav Jung, Mälestused, unenäod, mõtted. Kirja pannud ja välja andnud Aniela Jafféé, tlk Leo Metsar. Eesti Raamat, 2004, lk 270.

    3 Samas, lk 304.

  • Viis meest vanas majas

    KAIRE NURK

    Vano Allsalu näitus „Maailm peas“ Tartu kunstimuuseumi I korrusel kuni 30. I, kuraator Joanna Hoffmann.

    „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“, Tartu kunstimuuseumi II ja III korrusel kuni 30. I, kuraator Indrek Grigor, kunstnikud Jüri Ojaver, Paul Rodgers, Jaan Toomik ja Jaan Paavle. Jaan Paavle ekspositsiooni kujundaja Peeter Krosmann.

    Mõnikord nõuab elu inimeselt titaanlikke võimeid. Jaan Toomiku uus maalikolmik Eesti Energiate näitusel kannab pealkirja „Titaanide heitlus“. Jüri Ojaveri vaskplekist taotud kaks lipsu kõrguvad näitusesaalis claesoldenburglikes hüpermõõtmeis. Jaan Paavle kosmilistest energiatest ammutatud pärand on kujundaja Peeter Krosmanni sisetundel kerkinud lae alla. Muide, Paavle video „Välk“ ühendab nüüdset ülesastumist rühma esmaesinemisega Rotermanni soolalaos 1999. aastal, kuid tollal oli see projitseeritud suurele ekraanile. Paul Rodgersi metafoorid ilmestavad, kuidas loodus ja tsivilisatsioon rammu katsuvad, segunevad ja teisenevad. Vano Allsalu allkorrusel on võtnud endale fundamentaalse rolli: näidata ja tõendada värvimaagia ja (ratsionaalse) sõna abil abstraktse kunsti tingimatut seost reaalse maailma tunnetamisega.

    Harjumuse jõud. Indrek Grigor, Teet Veispak, Johannes Saar ja Katrin Kivimaa on Eesti Energiate kui sõpruse brändi saamisloo (1999) ja konteksti piisavalt üle ja lahti kirjutanud. Näituse fookuspealkirja „Harjumuse jõud“ kohta tuleks siiski senisele refleksioonile lisada Kurt Vonneguti kaasus. Nimelt on antud juhul see levind-kulund väljend pärit Vonneguti poolautobiograafilisest raamatust „Ajavärin“, mille ta kirjutas, kui oli juba üle 70 aasta vana. Toomik kinkis selle, ilmselt mitte sihitud põhjuseta, Ojaverile. Too haaras tunnuslause tundlikkusega sõnapaari kaasa ja käis välja ühisnäituse pealkirjaks. Kuigi sobimatus kultuurikeskkonnas neli põlve akumuleerunud mitmekihilist emigranti Vonnegutti on meil üheselt nimetatud „igikestva depressiooni kroonikuks“ (Hannes Varblane), on igatahes tema viimaseks jäänud raamat determinismist üldisemalt.

    Jaan Toomik. Päikeseloojangul. Akrüül, lõuend, 2021.

    Eesti Energiate näitusel on ea teema kahtlemata oluline ja varjamatu. Seda ei pea siiski mõistma pessimismi, mehelikkuse kriisi, eneseiroonia, halbade harjumuste, depressiooni (urbanistliku tsivilisatsiooni praegune sotsiaalpoliitiline juhtum?), morbiidsuse jne soomeugrilikes registreis, vaid pigem paratamatuse avaramas, antiigi kontekstis. Kõik vanuseastmed on võrdselt sisukad, probleemsed ja elamist väärt. Ei ole ka kuidagi loogiline arvata, nagu võiks kunstilooming ja selle elukestev jätkumine olla põhjustatud harjumusest, pealegi nii idee-, töö-, jõu-, aja-, ressursi-, kire- ja energiamahukas looming, kui antud juhul. Võib-olla ei ole rõhk mitte sõnal „harjumus“, vaid sõnal „jõud“? Võib-olla sõnapaar on riukalikult välja käidud publiku läbikatsumiseks. Näituse avamisel mainis Jaan Toomik: „60+ on hea nullist alustamise koht.“

    Tantsukujund. Tõtt-öelda ajendas mind kirjutama Toomiku video „Talimaandlemine“, kuna pole selge, miks tegelased maadlevad ja miks on tööl ca tagasihoidlik neutraalne pealkiri, kui videoga otselingitavad maalid kannavad pealkirja „Titaanide heitlus“… Ja kuidas ülakorruste esemelisus, materiaalsus, figuraalsus ja temaatilisus on kohal allkorruse puhtaverelises abstraktsionismis, eriti kuna ühendavaid isikliku sõpruse lõimi võib ka siin tuvastada.

    Vano Allsalu näituse „Maailm peas“ juhatab sisse ainuline ergas tunnetav subjekt, kelle seisundite skaala on lai, lummatusest sisyphoslikkuseni, valgusest pimeduseni, melanhooliast vastuhakuni. Ka järgmises kolmes näituseruumis see esmamulje – uskudes maalide pealkirju ja nende aktiivsel kaastoimel – jätkub. See johtub võib-olla paljuski sellest, et väljapanek on miniretrospektiiv, mis annab mitmekesise läbilõike kümne aasta teemadest, ega ole ühele ideele kontsentreeritud projekt. Retrospektiivne on ülakorrusel ka Jaan Paavle, samuti Jüri Ojaveri osalus: Ojaverilt on näitusel karakteerseid üksikteoseid, meeldejäävaid ja löövaid, läbi rohkem kui kolme kümnendi.

    Ojaveri kollektsioonis saab jälgida iga töö sisemist konstantsust, endaksjäämist, eraldiseisu, soleerimist uuele näitusekontekstile vaatamata, aga siiski paljastub hoiakuis haakuv alltekst, mis liidab teos-entiteete, isegi meditsiinilise robotliku „Viirus sureb viimasena“ (2020). Allsalu loomingu valik on koloriidilt sedavõrd kompromissitu, et lõputuis toonivarjundeis mustja hingava värvimassi alt pildisisemustest paljastuvate värviakordide küllus liidab ka kõik emotsioonid koos- ja samaaegselt toimivaiks. Mida kauem kohal olla, seda maagilisem on värvide sulatusahi. (Olin muide oodanud ka Allsalult tema maalilaadide – kuigi mitte nii erinevate, kui on saanud Toomiku omad – reljeefset esitlust.)

    Jaan Toomiku võtteilt ja meediumidelt heterogeenne uute tööde komplekt (9 maali ja 2 videot, kõik 2021) näib autori tahtel olevat allutatud ühele ideele, mille võiks pealkirjastada munchilikult „Elutantsuna“. Tekib põnev diskussioon allkorrusega, kus Allsalul on otsesem Munchi-repliik.

    Toomiku maadlevate tegelaste järjest eeterlikumaks muutuvad kehad valguvad maalidelt muuseumiseinale, jätkuvad üle vahekäigu „Achilleuse tantsus“ (motiiv, mida autor on varieerinud maaliga „Check Yourself“, 2016), mis omakorda aktiveerib tantsuelemendi ka ülejäänud maalidel. Ja see ei ole groteskne, vaid võimas ja puhastav. Ühtlasi meenuvad autori videod „Tantsides koju“ (1995) praamisõidult, ja „Tantsides isaga“ (2003) haualt.

    Loojang. Toomiku maal „Päikeseloojangul“ näib ühendavat kõik osalejad. Maal tekitab esmapilgul optilise pette, nagu ripuks punane narmastunud mass otse taevast alla. See mass osutub vaatajale vastu sammuvaks loojangust punaseks köetud ahelikuks, kus varjud langevad tulijate jalge ette, nende õlad aga näivad kandvat taevast. Titaanid? Samalaadne on Allsalu värvihõõguv, kuid turvalise viitega tsivilisatsioonile maal „Park. Päikeseloojang“ – mõjub kui tapetud härja rümp Rembrandtilt. Figuuride frontaalsus ja pildist välja suund Toomiku tööl loob ka seose Ojaveri ja Rodgersi skulptuuridega, rääkimata vihjest näituse plakatile.

    Paul Rodgersi kunstnikupositsioon sarnaneb Anu Põdra omaga: väga huvitavad, sugestiivsed ja sügavad ning peened tööd. Autor on esinenud tugevate näitustega (enamasti Hobusepeas), kuid harva, ja käib oma erandlikku rada, olles justkui varjus. Subtiilsel viisil loovad Rodgersi eri aegade installatsioonid jutustuse looduse ja tsivilisatsiooni, keha ja ratsionaalse mõistuse, algse puhtuse („Suhtelised väärtused – pandimaja“, 2014) ja uute külaliste (sihvkadest koosnev tume tegelane „Talvine külaline“ 2021) kokkupõrkest. Digiprindil „Nimeta raamatukogu“ uputab paisuvesi tammiks seatud köited, sh Gunnar Aarma „Saada õnnelikuks“ – kultuur ei saa looduse vastu. Kreeka mütoloogias, kultuuri alghällis, nähti protsesse teisest otsast: loodusjõude kehastanud titaanid kaotasid seal inimkujulistele Olümpose jumalatele. Sellest võiks ka hargneda üks võimalik ülev tõlgendus Toomiku olustikulise pealkirjaga videole „Talimaandlemine“: maadlus, mis käib Looduse reeglite järgi.

    Eesti Energiate väljapanek on üldse heterogeenne: see on korraga retrospektiiv, rühma-, soolo- ja ideenäitus (see hõlbustas ka koosvaatlust Allsalu eraldinäitusega). Tegemist on muuseuminäitusega ja Tartu kunstimuuseumi missioon on muu hulgas anda ka lõunaeestlasele pealinna kunstist ülevaade. Spontaanselt tekkis küsimus, kuidas näeks välja üks kontseptuaalselt range Eesti Energiate olemust ja siseseoseid lahkav väljapanek. Tundsin puudust Toomiku videost hommikuses mererannas päikest tervitava Paavlega („Om-mani-padme-hum“, 1997). Üks võimalus olekski ehk näitus teostest, mis on pühendatud siseringile, loodud üksteisele mõeldes? Kuid see tuleks vist koostada eranditult Toomiku teostest? Paar teost ka Ojaverilt? Tuumakalt sõnumlikud oldi selgi korral.

Sirp