TUNNUSTUS

Näituse pealkirjas ühendab kunstnik teineteist välistavad mõisted, kuid tegelikult vastandab neid seeläbi veel enam. Abstraktsed kategooriad ei käitu aga reaalelus sugugi mitte nii, nagu kujutatakse ette ideaalis. Armastust ja viha eraldab vaid üks samm, sügavamat tunnet võib väljendada ka vägivalla kaudu. ?Peksab, järelikult armastab,? räägib vene rahvatarkus. Selles on kõike: sümpaatia primitiivne väljendamine selle objekti ahistamise kaudu, instinktide ja tungide realiseerimine, võimu ja üleoleku demonstreerimine suhteliidri poolt. Armastus on seotud valuga, füüsilise ja vaimsega. Kellegi armastus, kui ise ei saa sellele vastata, võib moraalselt rõhuda, tunded on tihtipeale inimesega manipuleerimise parim instrument.

Kõike seda oleks võinud oodata sellelt näituselt. Tegelikult on eksponeeritud fotode ja video peateema puhas vägivald, armastuse liin puudub. Fotodel vahelduvad vägivalda kannatanud inimeste pead piinariistadega, millega tegu võib olla sooritatud. Ohvrite nägu näeme läbi klaasi, mis ei ole hingamisest uduseks tõmbunud ? kindel märk, et inimesed on surnud. Klaas väänab vorme, tekitab mõnede detailide mitmekordseid peegeldusi, vaataja ees on valugrimasside, haavadega rikutud nägude ja vereplekkide kollaaþ. Tapariistadest on fotodel kasteedid, külmrelvana kasutatavad sõrmenukkide metallkaitsed, sepiskunsti tõelised ðedöövrid, ja üksikobjektidena või kompositsiooni ühendatud noad. Kõige kummalisemal fotol on jõulukingituse või kuuseehte moodi klaasmunana esitatud apelsin. Puuvili on hakanud mädanema ja kaetud idanditega nagu kartul kevadel. Kas see on paralleel baroksele vanitas-teemalisele kompositsioonile, kus roiskuvad puuviljad meenutavad koos teiste sümbolitega elu kaduvust?

Video, mis on andnud näitusele pealkirja, räägib mehest, kelle ainsaks sõbraks oli püstol. Ralph Rees nautis relva omandamisest sündivat kindlusetunnet, tal oli salasoov püstolit reaalsuses kasutada. Ükskord nägi Ralph unes teda tapma tulnud meest ja sellest ajast hakkas ta treenima teleka ees, valmistudes kangelasteoks tappa vaenlane, kaitsta oma maailma. Ta tundis, et oht on lähedal, oli väga ettevaatlik, kuid saatuse vastu ta ei saanud: kõrvaltoas ootas juba mees püstoliga…

Tapmisestseenile järgnev tegevus selgitab, miks videos peasüþeeliiniga vaheldusid näiliselt kõrvalised kaadrid: sõit bussis, mille aknal võib ära tunda tapja siluetti, liikumine mööda mahajäetud elurajooni, lagunevaid maju ja tumedaid tunneleid-koridore. See vaenulik keskkond, mis paistis algul olevat vaid paranoiline fantaasiavili, oligi Ralphi aimatud saatuse teekond.

Kunstnik kasutab materjalina massimeedias pakutut, kus vägivalda serveeritakse sageli kui midagi imetlust, jäljendamist ja ? miks mitte ? armastamist väärt. Külmrelvi kujutavad fotod näevad esteetilised välja, ükski tapmisriist ei sarnane teisele, igaühel on nagu oma individuaalne nägu, iseloom ja hingeelu. Ralphi dialoogid oma püstoliga on küll liigutavad, selline suhtumine meenutab keskaegse rüütli kommet panna oma relvale nimi, kuid veelgi enam läheneb see fetiðeerimisele.

Juba Aristoteles on öelnud, et see, mis tekitab hirmu ja vastikust reaalelus, võib pildina huvi pakkuda, panna ennast vaatama. Vägivallastseenides köidabki meid julm nauding. Sellised on ka Virtaneni fotod, neis on tunda mingit ehmatavat võlu. Samas võib märgata, et verd asendava ainena on kunstnik kasutanud midagi ketðupitaolist, mille tõttu muutub kõik irooniliseks paroodiaks. Vägivald ei saa olla ilus, relvaga mängimine on vaevalt kangelastegu. Inimese maailm ei saa piirduda vaid teleekraani virtuaalse reaalsusega. Näituse pealkirjas manifesteeritud armastuse on meedia aga liialt labastanud, et sellest saaks rääkida banaalsuseta.

Ansalone tango + Ainso tango

José Mario Ansalone ja Sirje Okas Ainso maalinäitus ?Tango × 2? Hausi galeriis kuni 16. VII.

Sirje Okas Ainso sündis Argentiinas sõjapõgenike peres. Ta kohtus oma sugulase Evald Okasega 1969. aastal Tallinna külaskäigu ajal. 1975. aastal sai tema koduks New York, kus ta elab koos abikaasa Heino Ainsoga. Kord tutvustas ta Ansalone kataloogi Mark Soosaarele, kes kutsus argentiinlase 2002. aasta näitusele ?Mees ja Naine?. Osutus, et mõlemad omakandikunstnikud töötasid parasjagu tangosarja kallal. Sellest sündis ühisnäituse idee, mille esimene väljapanek toimus aasta tagasi Buenos Airese Tangoakadeemias.

Sirje Okas Ainso on õppinud biokeemikuks farmakoloogia erialal, ent koolitüdrukuna unistas ta hakata moekujundajaks. Tal on silma rõivastele, figuurid on nagu modellide pealt joonistatud. Peale esimeste näituste edu tegi ta läbi New Yorgi Riikliku Ülikooli maaliõppeprogrammi. Kunstist sai teine elukutse.

Sirje Okas Ainso sari peegeldab tango glamuurset poolt, ilusate inimeste tantsu. Noorusmälestust. Vaba käejoon ja värvivalik meenutab moeillustratsioone 1950-60ndatest, kui sõjast üle saanud maailm hakkas rohkem luksus- ja peorõivaid kandma. Sama hoogsa joonega on maalidele kirjutatud tango lüürikaread ? nagu salmikulehed pühendusega parimale sõbrannale. Postmodernismis teretulnud ilutsemine, ent ilma irooniata.

José Mario Ansalone maalib tango dramaatilist poolt, muusikat ja sõnu. Üliõpilasena omandas ta absoluutse joonistamisoskuse

nagu Michelangelo. Ta ei kujuta midagi natuurist ega foto pealt, ainult peast. Ta maalib pintsliga otse lõuendile ilma ette joonistamata. Eesti kunstis valdab sama oskust ehk ainult Evald Okas. Näitusetöö ?Inspiratsioon? ongi Evald Okasest inspireeritud.

Ansalone sari ?Õpetajad? valmis Velazqueze, Caravaggio, Rubensi, Goya, Manet? ja José Rivera teoste ainetel. Vanadelt meistritelt on ta õppinud figuuri- ja värvikäsitlust, kunsti tähestikku ja lauseõpetust. Tema maal ei ole sõnum eneses, vaid tegelastest jutustatud lugu kunstikeeles. Maalifiguuri dünaamikat uuris Ansalone aga inglise kunstniku Francis Baconi loomingust.

Ansalone ei pea kunsti seletamist kunstniku, vaid kriitiku tööks. Ta loeb teoreetilisi kunstikäsitlusi, Freudi. Psühhiaatrist abikaasalt sai ta tõuke maalida transvestiite. See on teema, mis katab avarat hingekõnnumaad ängistusest lõbuni, kahestumisest vingerpussini. Ansalones on tubli annus argentiinalikku irooniat. Ainult sama irooniline rahvus nagu inglased võis sattuda iroonilisse Falklandi-Malediivi sõtta.

Hausis eksponeeritud töödel on näha pagulassarjast pärit tõkkepuu, millest on saanud tangolava kujundus ja asi kriitikutele arutada. Kontsert veisekarjale on varustatud maali algtoonide skaalaga, kaasa arvatud tsenseeritud toon, mis on ristiga maha tõmmatud. Mis toon see on, pole näha, sest see on tsenseeritud.

1970ndatel ühines Ansalone muusikute, sotsioloogide ja psühholoogide sõpruskonnaga, keda sidus huvi tangokultuuri vastu. Taolised tangoklubid olid levinud. 1990. aastate majanduslik langus tõmbas inimesed olelusvõitluse keerisesse ja klubid lagunesid.

Eesti on Ansalone jaoks noor ja eksootiline Balti riik, mille majanduslik tõus on küpsetatud sama retsepti järgi nagu Argentiina depressioon. Kui Argentiina noor oli, voolasid sinna kokku immigrandid kogu maailmast ? enamjaolt õnne otsivad mehed. Lihtrahva lõbukultuurist tänaval ja bordellides sündis liibuvate liigutustega tango. Sõnad on eranditult igatsevad ja traagilised: ema hellast silmavaatest, mis eluajal tähelepanuta jäi, lootusetust armastusest. Tango on kui lõbutüdruku õlal välja nutetud südamevalu.

I maailmasõja ajal elavnes veisekarjavedu Euroopasse. Loomade eest hoolitsemine laevadel oli hooajateenistuseks ka muusikutele, kes teisel pool lompi hästi vastu võeti. Taas võrgutas veis Euroopa, seekord tangoga, ning tõi Argentiinasse rikkuse ja õitsengu. Kui paavst Pius XI oli tangot vaadanud ja kristlasele sobivaks tunnistanud, tegi kirik rahu. Tango saabus Argentiina seni üleolevasse kõrgseltskonda kui Tuhkatriinu, jalas prints Piuse kristallking. Tangost sai rahvuskultuuri õilis
vorm.

Ansalonet huvitab inimene. Mitte kunagi ei kujuta ta maastikku. Muusiku liikumine on täis istuvale poosile võimatut hoogu. Kolme käega lõõtspilli tõmmates kehastab ta maagilise realismi virtuoosi, või väravavahi unistust.

Muusa külastab muusikut laval. See on alasti naine ? vana, närtsinud, roheliste ja siniste laikudega. Võib-olla on see kurvastavate majandusolude painaja, armastatud Argentiina võrdkuju. Võib-olla mõlgub kunstnikul meeles ta enda vananemine. Ent kurvastus ei paista akti kehas, vaid muusiku näos. Ammugi mitte akti näos, sest ta pea jääb pildiraami taha. Ta ei ole reaalne, ta on muusiku peas.

Roheline ja sinine ei ole verme- vaid elektrikarva. See on eelkõige pintslitöö alt paistev lõuenditoon, mitte laguneva ihu peale kasvanud kord. Ansalone maalib ainult mitmevärviliseks laseeritud lõuendile. Elektriroheline inspireerib teda nagu vaimuroheline naisekeha muusikut. Lõuendivärv paistab läbi naha ja akordioni lõõtsa. Ansalone soovib näidata oma maalidega, mis on tangomuusiku hinges ja meloodias, näos ja instrumendis. Ta soovib, et tema maalid tõmbaksid kardina tangomaailma akna eest. Nagu muusik tõmbab lõõtspilliga pealmised värvikihid lõuendi alustooni eest, avades maali lähtealuse.

Füüsika päästab kunsti 

Performance week Ku galeriis 26. VI ? 9. VII.

… ja pärnakate kana lendab üllalt päikeseloojangusse

Nongratakate tegemised on oma siiras usus, alatises alastuses, mõnetises naiivsuses ja igast võimalusest kõige hullema valimises ikka köitvad olnud. Nüüd siis uue nime all, taas iseseisvad ja loodetavasti tagasilöögile vaatamata uljamad: Johann Köleri nimeline Positivistlik Kunstitööstuskool. Hiljuti akadeemilistest ringkondadest hüljatud Academia Grata ei oleks endale kunstiakadeemia tiiva all saanudki ehk lubada seda, et mõni performance?i-kunstnik kunstinädalate raames toimuvalt ürituselt politsei poolt kaasa korjataks. Maksumaksja saaks õigustatult küsida: kas selleks maksame akadeemilise hariduse eest, et keegi saaks end linna keskväljakul alasti kiskuda ja avalikku korda rikkuda?

Kuigi teisalt: kellele ongi vaja säherdust valikordset riiki ? kuidas sa ikka lähed linnavalitsusse ja palud luba kunstiprojekti raames alasti puu otsas rippuda? ?Tere, ma tahan katsetada iseenda ja oma kunsti piire, tahan üldsuse maitse proovile panna, seda värskendada, näidata midagi ilusat, loomulikku ja lihtsat, palun andke mulle selleks kirjalik luba??

Nongratakate tegevuskunst on alati sisaldanud rohkesti kehalist väljendust, alasti inimkeha ekspluateerimist. ðokiväärtus võiks olla juba minimaalne, peaksime saama/oskama vaadata teisele poole alastust, näha alastust normaalsena, aga nagu tõestas seekordnegi ürituste seeria, ei olda selleks veel päriselt valmis. Eestlane lepib pigem sellega, et mõne erakanali politseikroonikasaates näidatakse sulaselget inimeste mõnitamist (olgu siis tegu kriminaali, asotsiaali või surnuga) või et paljasrindset suvepiigat saab neti teel hääletada. Kui aga kunstis pruugitakse naturalistlikke vahendeid vmt., lendab kodanlane pääle: kui see on kunst, siis võib minu hommikune kusemine ka kunst olla. Noh, ja olekski ju, kui seda kuidagi serveeritaks. Igatahes kuulsin nii mõndagi kommentaari: ikka veel üritavad epateerida.

Mulle ei mõju see epateerimisena. Pigem on too füüsilisus ja konkreetne hullus eesti kunstile sama vajalik kui Kivisildnik kirjandusele. Kivisildniku (muidugi, ta pole ainus) luuleta ja luulelähedase esseistikata poleks ?korralikul kirjandusel? mõtet, see oleks poolik, võlts ja haige loom. Sama asi on kunstiga: ilma nongrataliku/johannkölerliku vaimuta, enesekatsetuse ja -alanduse, -piinamise,

-naeruvääristamise, -ülistamiseta oleks suur ruum täitmata. Isegi kui kõik tööd pole sada protsenti õnnestunud, tekib siin järjepidevusest ja tegevusest sündiv kunst, mis näitab selget ja ühtset, elusat käekirja, isegi kui tehnikad ja eesmärgid erinevad. Aga mingis mõttes moodustavad Iburi rühmituse sportlik kreekerisöömine, Erik Alalooga metallkeras pöörlemine, Mari Sobolevi kreemitamisprotseduur, Maritatsi juhitud puu-performance (toosama, mis tõi mõneks päevaks kaasa politsei huvi), Sorge inimrammipalgiga paberseina purustamine, Billeneeve ?ära jäänud? performance-piknik, Puhta Rõõmu naervate naiste koor jpt. selge terviku, mida iseloomustab eksperimendiiha, füüsilisus, konkreetne (see ongi see ?positivistlik??) kunstniku kohalolu, n.-ö. osalemine teose sünnis ajahetkes, pohhuistlik ja mässumeelne vaim. See ei ole kogu kunst ega ?ainus tõeline kunst?, aga see on üks tingimus, et saaksime rääkida ruumist ?eesti kunst?, tundmata ebameeldivustunnet poolikuse või õõnsuse pärast.

Tänan tähelepanu eest ja õnne johannkölerlastele uue ilusa alguse puhul! Hääd verdpurskavat ja üllast lendu sellele peata kanale.

Septembri lõpus tutvustas 2009. aasta kultuuripealinn Vilnius oma kunstiprogrammi ja aasta kava koostamise põhimõtteid. Üritus oli ajastatud sügisesele ühe nädalalõpu vältavale minifestivalile „Kunst ebaharilikes paigus”. Nii festival kui presentatsioon kultuuripealinna visioonist tekitasid rohkem küsimusi kui andsid vastuseid, kusjuures probleemid on eeldatavasti Tallinnaga üsna sarnased.

Vilniuse tunnuslause on „Kultuur elab” ja logo kujutab klorofüllirohelist rakku, vetikat, pusletükki või lõiku metrooplaanist. Peamise ülesandena näeb Vilnius kultuuri toomist nii-öelda elutasapinnale, nii kultuuri kandjate kui ka tarbijatena peaksid toimima väikesed inimgrupid oma igapäevaelu sees. Kultuuriaasta ideeline toestik on laenatud Fluxuse-liikumiselt, Leedu suurimalt panuselt maailma kunstiellu. Sellega seotud isikud väitsid, et kunsti on võimalik harrastada igal pool, igal ajal ja et igaüks võib olla kunstnik. Sügavalt sümpaatne on leedulaste soov juhtida oma kultuuriaastal tähelepanu inimeste kohalikule omaalgatuslikule tegevusele, toetada rohujuuretasandi algatusi, tugevdada sidet era- ja avaliku sektori vahel, Leedus elavate rahvuste vahel (karaiimid, juudid). Peamisena peaks kõlama jääma, et igaüks on osa kogu kultuurisüsteemist ja teistega seotud, igaühe jaoks on kultuuri(pealinna)s koht olemas.

Numbrites väljendatuna ootab „Vilnius 2009” 3 miljonit kultuurisündmuste külastajat, 300 kultuuriüritust, kusjuures kolm-neli saaksid Vilniuses traditsiooniks. Keerulisem on sisuliste otsustega, alustades küsimustega, mida teha, ja veelgi olulisemana, kellele teha, ja kõige kriitilisemana, kuidas sihtrühm oma ürituse üles leiab. Paratamatult tekitab kultuuripealinna tiitel väga suuri ootusi nii tunnustatud kui alternatiivsete kultuuritegijate ja nii kohaliku kui välismaise publiku seas: ühed loodavad tunnustatud ja tähele pandud esinemisvõimalust, teised enneolematut kultuurielamust, mis oleks ühtemoodi originaalne ja representatiivne.

Kultuuripealinna taasjuurutatud fluxus­likud live-esinemised paistavadki kõige rohkem silma neljal väikefestivalil, mis on jagatud aastaaegade vahel ja toovad igasuguse kultuuritegevuse välja tänavatele, sealhulgas tänavamuusika päev kevadel, ööfestival suvel, kunst harjumuspäratutes paikades sügisel ja valgusfestival talvel. Selliste ürituste juures tekib Fluxuse mõtte rakendamisel oht, mida näitas ka käesolev kunstinädalalõpp, et kunst, mis on mõeldud kõigile, ei pruugi tunduda „enam kunstina” ei professionaalidele ega  „veel kunstina” tavapublikule. Järelikult tuleks selle tutvustamiseks mingit teistsugust retoorikat kasutada ja kunstnikkond peab väga täpselt tajuma enda seotust kogukonnaga ja vastupidi.

Nii „Vilniuse 2009” kui „Tallinna 2011” on tekitanud suuri lootusi, et pärast seda läheb paremaks: pareneb kultuuri infrastruktuur, leitakse uusi võimalusi, personal saab vajalikku väljaõpet ja praktikat, tekivad uued kontaktid ja intellektuaalne võimekus kasvab märgatavalt. Tallinna puhul on lootused alles, aga see, mida kirjeldas Vilnius oma praktiliste eesmärkidena, tundub utoopiana. Kultuuriaastani on kolm kuud! Tänavapildis andsid tiitlist märku väga üksikud plakatid ja ererohelised logoga elektriautod, juurde on ehitatud või renoveeritud kaks kultuurihoonet.

Korralduse juures on kõige suurem uudne samm vabatahtlike kasutamine. Teadaolevalt on see Leedus esimene kord, kus nii laialdaselt kasutatakse vabatahtlikku tööd kultuuriürituste korraldamise juures. Kusjuures tuleb teha vahet vabatahtliku tööl ja alamakstud abitööjõul, need on täiesti erineva toimimisloogikaga asjad. Vabatahtlik töö kogub sümboolset kapitali, milleks on kogemused, praktilised oskused, tutvuste võrgustik jms, alamakstud töö tekitab trotsi ja hoolimatust. Ma saan aru, et vabatahtlike tekkimiseks on vajalik mingi majanduslik ülejääk, aga põhiline muutus peaks toimuma mõtlemises, see tähendab, et hinnatakse nii panust kui saadavat kogemust.

Siit jõuamegi põhilise küsimuseni Vilniuse 2009. aasta kultuuriprogrammis: ilmselgelt ei panusta Vilnius mitte säravate kultuuritulemuste efektsele esitlusele, vaid protsessile, võimalusele kultuuriaasta abil muuta suhtumisi ja hoiakuid. Selle näiteks on kindlasti ka teist aastat toimuv ja loodetavasti traditsiooniks saav „Kunst ebaharilikes paigus”. Avaliku kutse põhjal laekunud taotlustest oli selle jaoks välja valitud üle kolmekümne aktsiooni, mida viisid läbi nii professionaalid kui lihtsalt huvilised, lisaks kohalikele kunstnikele oli ka pisut välismaiseid autoreid. Teosed olid üle linna laiali, nii vanades purskkaevudes, eraaedades, ühiskondlikes hoonetes kui lihtsalt tänavatel. Kodulehelt provisoorselt lugedes jäi tulevasest üritusest äärmiselt väljapeetud ja suurejooneline mulje.

Kohapeal oli pilt täiesti teine, nõutusest sai õige pea ärritus, mille põhjus ei olnud kokkuvõttes mitte vaatamisvääritutes skulptuurides või igavates screening’utes, vaid reklaamitaktikas. Üleskutse asemel külastada kõiki 33 objekti või etendust, koguda templeid ja võita auhindu oleks pidanud rõhutama just keskkonna loomise aspekti, mis tegelikult ju oligi ürituse eesmärk. Siin võib näha kahe äärmusliku ideoloogia segunemist: ühelt poolt demokraatlik „kunst on kõigile ja igal pool”, teiselt poolt nullib eelmise täiesti ära kapitalistlik retoorika „koguge templeid, saate auhinna”. Viimane jääb vaataja kõrvu kõlama kui lubadus näha kindlasti teost või performance’it ja saada garanteeritult ka elamus („või raha tagasi!”). Tegelikult oli see täiesti korralik kunstiaktsioon, välismaalastest publiku frustratsioon oli juba algusest peale üritusse sisse kodeeritud äärmiselt ebainformatiivse ja kasutamatu kaardiga ja ainult leedu keelt rääkivate infotöötajatega. Aga linna atmosfäär oli suurepärane, ilmselt pakkusid improviseeritud siseõuekinod ja kolmemeetrised Sopranode kujud kohalikele suuremat üllatust, elamust ja eelkõige sõbralikku kultuuri läbielamise keskkonda kui sellele vaatajale, kes Vilniuse igapäevaeluga nii seotud ei ole.

Rael Artel: Kui miski toimub teist korda, võib öelda, et „on kujunemas tavaks”: veebruar on „Public Preparation’i” („Avalik ettevalmistuse”)  tiimile „Translocal Express’i” („Translokaalse ekspressi”) kuu. Kui eelmisel aastal keskendusime peamiselt lokaalsele ja transnatsionaalsele kunsti- ja kuraatoripraktikas ning kunstiinstitutsioonide töös, siis tänavusel seminaril alapealkirjaga „Jubilee Edition” („Juubeli väljaanne”), on meil erilise vaatluse all kaasaegse kunsti ja natsionalismi suhted. Oleme nupu sellele kanalile keeranud tegelikult mitmel põhjusel: esiteks on äärmustesse kalduv rahvuslus pead tõstmas igal pool endises Ida-Euroopas, Helsingist İstanbulini, nagu oleme oma huvi haarde määratlenud, ning loomulikult reageerivad kunstnikkond ning mitmed teised kriitiliselt mõtlevad jõud sellele kultuuriväljal. Teiseks toimub „Translocal Express. Jubilee Edition” koostöös Van Abbemuseumi projektiga „Be[com]ing Dutch” („Saades hollandlaseks”). Kolmandaks on seminaril situatsioonispetsiifiline iseloom: kolmepäevased mõttetalgud sekundeerivad vabariigi juubelipidustustele. Kas meil on veel ettekäändeid natsionalismi küsimustega tegelemiseks või nimetasin ma kõik?

Airi Triisberg: Avan siinkohal konteksti natuke laiemalt. Esiteks ei jäta me kindlasti fookusest välja fakti, et kuigi Ida-Euroopa rahvuslus on kraadi võrra kangem, süvenevad rahvuslikud meeleolud ka mitmel pool Lääne-Euroopas. Teiseks pöörakem tähelepanu ka asjaolule, et Eesti Vabariik ei ole ainus riik, mis tänavu 90. aastapäeva tähistab: I maailmasõja lõpp tõi kaasa veel paljude rahvusriikide rajamise. Laiaulatusliku riiklike tähtpäevade tähistamise valguses algaval aastal tundub, et just praegu on sobiv  aeg esitada endale küsimus, mida me tänapäeval rahvuse mõiste all õigupoolest mõistame. Teame, et rahvus ei ole loodusnähtus, vaid kujutluslik projekt. See on teoreetiline kontseptsioon, mis teatud ajaloolisel hetkel rahvusriikide rajamisega praktikasse rakendati, ja kuigi maailma jagatus rahvusriikideks võib kaasajal tunduda loomulik, ei ole see kindlasti ainuvõimalik lahendus. Samamoodi on rahvuse mõiste defineerimiseks mitmeid võimalusi: Eestis kiputakse seda kitsarinnaliselt mõistma etnosena, kuigi mujal maailmas tavatsetakse rahvust mõtestada ka näiteks läbi kultuuri ja traditsioonide või riigikorra ja kodanikuõiguste.

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva eel oleks kohane endalt küsida, milline rahvuse definitsioon on Eestis ja Euroopas praegu, 2008. aastal, kõige adekvaatsem. „Translocal Express’i” raames tahame mõelda, kuidas saab kaasaegne kunst aidata kujutleda rahvuse mõistet senisest teistsugusena.

R. A.: Kui soovida asju adekvaatselt nimetada, peaksime vist enne analüüsima seda, mis toimub praegu Euroopas territooriumide, rahvuste ja riikidega: migratsioon, mille ulatust võib ainult umbkaudu aimata, seda nii Euroopa Liidu sees kui ka väljastpoolt nn kindlus-Euroopasse sisse. Intensiivne mobiilsus, võõras keskkonnas lühemat või pikemat aega elamise ja töötamise kogemus, pidev kokkupuude erinevate kultuuridega on ka kaasaegse, residentsides ja rahvusvahelistes näituseprojektis osaleva kunstniku igapäevane reaalsus ja normiks kujunenud elulaad. Kunstnikud on muutuste tunnistajad, kogejad ja genereerijad ning kaasaegne kunst on oma toimimisloogikalt äärmiselt inter- ja transnatsionaalne nähtus. Võib-olla on seetõttu ka seletatav, miks kaasaegne kunst tegeleb nii intensiivselt rahvuse, natsionalismi, kultuurilise mitmekesisuse problemaatikaga.

AT: Laiaulatuslik migratsiooni fenomen on vaieldamatult praegu Euroopa üks suuremaid väljakutseid. Ka „Translocal Express’i” ettevalmistamise käigus Läänemere regioonis eeltööd tehes torkas silma, et noorema põlvkonna kunstnikud lähtuvad üha sagedamini isiklikust emigratsioonikogemusest. Samuti on migratsiooni küsimus olnud viimasel ajal mitmete suureformaadiliste rahvusvaheliste näituseprojektide huvikeskmes: Hollandist võib lisaks „Be[com]ing Dutch’ile” tuua näiteks suvise Veneetsia biennaali projekti „Citizens and Subjects” („Kodanikud ja teemad”), Saksamaal korraldati 2005. aastal näitus „Projekt Migration” („Migratsiooni projekt”), mille teemaks peaasjalikult sealse sisserände ajalugu. Migratsioonist rääkides ei saa mööda vaadata ka selle majanduslikust aspektist: postkommunistlikust regioonist on nüüdseks juba pikki aastaid parema töökoha ja kõrgemate palkade nimel välja rännatud, samal ajal on ulatuslikum majanduslikult motiveeritud sisseränne Ida-Euroopa riikidesse alles algusjärgus ning põrkab juba nüüd ksenofoobsetele ja rassistlikele argumentidele.

R. A.: Lisan su näituseloetelule, et vahest üks mastaapsemaid projekte, mis uuris kunstniku osaluse võimalikkust sotsiaalsetes ja poliitilistes muutustes, sh erinevat tüüpi liikuvust n-ö Uues ja Vanas Euroopas, oli Hollandis selle Euroopa Liidu eesistumise ajal initsieeritud seitsmest näitusest koosnev „Who if not we…?” („Kes veel kui mitte meie …”)

Kui tulla tagasi natsionalismi küsimuse juurde, on märkimisväärne, kuidas on muutunud natsionalistliku ideoloogia positsioon ja reputatsioon (endises Ida-) Euroopas viimase paarikümne aasta jooksul. Kui 1980ndate lõpul suutsid rahvuslikult meelestatud jõud taastada Ida-Euroopas demokraatia ning aitasid kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele, siis tänast natsionalismi iseloomustavad pigem konservatiivsus, isolatsioon, sallimatus teiste rahvuste suhtes, oma rahvuse paremuse „teadusliku tõestamise” katsed (nt geenivaramu projekt). On see midagi spetsiifilist post-kommunistlikus/post-kolonialistlikus situatsioonis? Ja kuidas säärasest sumbunud ja vaenulikust õhkkonnast üle saada ja olla? Äkki on kunstil vastuseid?