Toeta
Otsi

TUNNUSTUS

  • Sõja kasulik pool

    KAAREL TARAND

    Esmaspäeval juhtus Moskva lähistel järgmine lugu. Üks küllap rindele­minekuks valmistuv 64aastane kasakas Petuhhov sooritas väljaõppelaagris harjutust, kus peab kasakamõõgaga postamendil seisvalt plastikpudelilt kaela nii maha lööma, et pudel ise püsti jääb. Kasaka hoop oli aga sedavõrd jõuline ja meisterlik, et raius sama saabli­tõmbega keskelt pooleks ka kasaka selja taga harjutuse sooritamist jälginud ataman Kapitonovi, kellel jääb nüüd küll sõtta minemata. Uudis ise pärineb Venemaa ametlikust kanalist RIA Novosti ja on järelikult tõsi ning ilmestab ühtlasi hästi üht maailmas domineerivat kujutlus­pilti Venemaast. Selle kohaselt on tegu imedemaaga, mis kubiseb lollusest ja absurdist ning mida iial seal ette võetakse, lõpeb see läbikukkumise või soovitule vastupidise tulemusega. See vaateviis on mullegi sümpaatne ning sellele leiab tuge ka kirjandusest Gogolist tänapäevani.

    Teisel pildil on Venemaa kõik­võimas ja hirmuäratav terrorist, keda peab kartma ja kelle kuritegude vastu valmistuma, kuid keda võita ei ole võimalik. Seda usku ei ole suutnud kõigutada ka igapäevased uudised Ukraina rindelt. Nimelt olevat asi selles, et Venemaa on piiramatute loodusressurssidega maa ja kuna kõigil teistel on neid ressursse ellujäämiseks vältimatult vaja, siis ripuvad nad ka Moskva lõa otsas. Mõistagi on see pilt esimesest märksa elu­kaugem ja isegi kui mõni riik on viimastel kümnenditel ajutiselt mõnest Venemaa toor­ainest suurde sõltuvusse sattunud (moes on siin näpuga näidata Saksamaa peale), ei ole sel teel tulevikku, sest globaalse kliimamuutuse vastu ei aita isegi Kremli posimine.

    40 aastat Venemaad uurinud Georgetowni ülikooli professor Thane Gustafson avaldas läinud sügisel raamatu „Klimat“1, kus ta ei ole küll Venemaa suurpealetungi Ukrainale ette näinud, mistõttu ei pea mõni tema järeldus enam täielikult paika, kuid pigem on sõjalised liigutused ennustatavat allakäigutrendi kiirendanud, mitte pööranud. Gustafson2 analüüsib tooraine kaupa Venemaa majanduse põhilisi tuluallikaid, majanduspoliitiliste programmide kujunemist ja elluviimist ning majandussektorite omavahelist võitlust keskvõimult tähele­panu ja eeliste saamise nimel.

    Siberis igikeltsa sulamise tõttu tekkinud Batagaika kraater on maailma suurim ja see kasvab jätkuvalt.

    Põhijäreldusena aastaks 2050, mis on kindlasti juba Putini-järgne aeg, tõdeb Gustafson, et Venemaa on maailmas üks suuremaid kliimamuutuse põhjustajaid ning ka suuremaid ohvreid. Kuna kiirtulu vajadus ahvatleb investeerima hääbuvasse ressursisektorisse, jäävad seal ära keskkonnamuutustega kohanemiseks vajalikud investeeringud ning majanduse struktuursed reformid. Meeletult eelarveraha neelav sõda ning Venemaa eemaldamine rahvusvahelisest finants- ja kaubandussüsteemist ainult kiirendavad Venemaa kuigi lonkava, ent siiski ülesehituselt sotsiaalriigi kokkukukkumist.

    Viiest Venemaa arengut suunavast tegurist kolm on välised ega ole Moskva kontrolli all. Kliimamuutused vähendavad aasta-aastalt Venemaa eksporditulu ja seda hoolimata nafta ja gaasi hinnast, sest suurem osa maailma suurtest majandusjõududest teeb kõik, et esmalt nafta ning seejärel ka gaas läheksid sama teed kivisöega, mis on sajandi keskpaigaks kindlalt maailmamajandusest välja arvatud. Venemaal, erinevalt arenenud ja mitmekülgsetest majandustest, ei ole kütusemüügis kaotatud eksporditulu kompenseerimiseks ühtki asendust. Sealhulgas ei suudaks naftamüügi auku katta ka kasvav toru- ja vedelgaasi müük, kui sellele turg leitaks. Eksporditulu kahanemisel on halvav mõju nii riigieelarvele kui ka naftasektori ettevõtetele, sest aina suurema osa müügitulust peab tootmise elushoidmiseks taas investeerima, mistõttu jääb aina vähem vabaks nii maksude kui ka kasumi kujul. Nagu öeldud, kujundavad selle arengutee jõud ja otsused USAs, ELis, Hiinas, Indias ja mujal – ja Venemaa seda ise mõjutada ei saa.

    Kaks ülejäänud Venemaa majandusliku hävingu põhjustajat ei tegutse maailmaturgudel, vaid suurriigi enda hiiglaslikul territooriumil. Need on tuli ja vesi. Esiteks tõuseb keskmine temperatuur Venemaal ja eriti selle arktilistel aladel kiiremini kui maailmas keskmiselt. Kaks kolmandikku Venemaa pinnast on külmunud. Kliimamuutus on aga pannud igikeltsa aina kiiremini sulama ning kuigi seni külmunud aladel elab kõigest 7% Venemaa elanikest, asub valdav osa seni tulusast toorainest just seal. Mis on majanduslikult võimalik külmunud maal, ei ole seda sulanud pinnal, kus ei püsi taristu ega pind isegi. Külmunud maa asemele tekib kiirenevas tempos madalaid veekogusid, maailmamere veetaseme tõus aga ähvardab arktilisi rannikuid. Kui peaks realiseeruma mingigi osa põhja meretee utoopiast, jääb Venemaa põhjarannik elukõlbulikust sisemaast lahutatuks, sest maismaaühendusi sinna ei ole enam võimalik rajada isegi stalinlikke meetodeid kasutades.

    Teiseks ei tähenda kõrgemate põhja­laiuste soojenemine, et samas tempos saaks sammuda põhja poole efektiivne põllumajandus, mis on suudetud käima panna Venemaa Euroopa-osa lõunapoolsetes kubermangudes. Vastupidi, põhja pool sulanud keltsas ei kasva endiselt midagi, kuid seni viljakad lõunapoolsed alad kõrbestuvad või lihtsalt põlevad põuas. Põhjas ja lõunas elavate Venemaa elanike vahetud hädad kokkupuutest kliimamuutustega ei tekita siiski tõsist survet riigi poliitikakujundusele, sest neid on alla viiendiku riigi elanikkonnast ning üldine keskkonna- ja kliimateadlikkus on Venemaal niikuinii lootusetult viletsas seisus.

    Seesugune oli teadmine enne 24. veebruaril alanud suurrünnakut Ukrainale. Sõjaga saavutas Venemaa kiiresti selle, et vähemasti pool maailmamajandusest (lääneriigid ja nende demokraatlikud liitlasmaad mujal) plaanib Venemaa tooraine kasutamisest kiirkorras vabaneda. Sõda ja sanktsioonid löövad Venemaa majandusmudelisse ja seega ka riigieelarvesse paikamatu topelt­augu. Kui meie, õiglaste poolel kostab alatihti nurinat, et sanktsioonid ei ole piisavad ning endiselt kasseerib Venemaa sisse miljardeid naftadollareid, siis näitab see nurin strateegilise kannatlikkuse puudumist, mitte arusaamist.

    Venemaa tipus on tõde tumedast tulevikust hästi teada, nagu kinnitavad finantsmaailmas üldiselt respekteeritud ning proffideks peetavate Venemaa keskpanga juhtide sõjaaegsed avaldused ning info keskpanga ametlikus bülletäänis. Panga majandusprognooside juht Aleksei Morozov kasutab seal Venemaa majanduse tulevikku ennustades selliseid väljendeid nagu „deindustrialiseerumine“ (tööstuse toimimisvõimetuks muutumine) ja „tehnoloogiline regress“, mis juhtub sõltumata sellest, kuidas keskpank püüab oma vahenditega majandust aidata. Kunagine Putini majandusnõunik German Gref teatas Peterburi majandusfoorumil, et Venemaa majandusel pole võimalik mullusele tasemele tagasi jõuda ka kümne aastaga. Kokku tähendavad kliimamuutus ja sõda Venemaa majandusele ainult negatiivsete tagajärgedega „struktuurset transformatsiooni“, nagu on seda defineerinud keskpanga juht Elvira Nabiullina.

    Nii jõle kui seda ka ei ole öelda, on Venemaa alustatud sõda globaalse kliima­poliitika õnnestumise seisukohalt kasulik. Esiteks väheneb Venemaa hiiglaslik panus kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamisse, aga ka kõigi teiste maade ja rahvaste võime sedasama kurja teha, sest kahjulikku põletusainet on vähem saadaval ning see on liiga kallis. Teiseks kahandavad igapäevased sõja­kulud Venemaa võimet nafta- ja gaasi­ärisse investeerida, mistõttu kasvab lootus, et seni seisnud maardlad avamata jäävadki. Kolmandaks kaotab Venemaa täielikult oma niigi nigela võime oma majandus ümber kujundada, et olla ka tulevikus tugevale majandusele toetudes agressiivne ja sõjaliselt võimas tegija globaalsel areenil. Neljandaks, Venemaa tähtsus üleilmse kliimapoliitika kujundamisel piseneb. See tähendab, et sealsed tagurlased ei saa endise diplomaatilise jõuga rahvusvaheliste kokkulepete sündi ja radikaalsust mõjutada. Ja lõpuks, Arktika vallutamise plaanide hääbumine rahapuudusel hoiab ära ka teiste riikide ja erasektori seiklejate tuulde lendama määratud investeeringud maailmakaubanduse ümber­kujundamisse. Viimases punktis on ka Eestil veel võimalus nimega Rail Baltic.

    1 Thane Gustafson, „Klimat. Russia in the Age of Climate Change“. Harvard University Press, 2021.

    2 Tänuväärselt hakkas Gustafson kevadel ka blogi pidama, mille väärtuslikke sissevaateid tasub igal Venemaa-huvilisel lugeda. Vt thanegustafson.substack.com

  • Kodutusõbralik linn

    MERLE KARRO-KALBERG

    Ligi kümme aastat tagasi võtsin eesmärgiks käia läbi kõik Tallinna tühermaad. Toona oli neid palju rohkem kui praegu. Nende isetekkeliste võserike seest avanes pealinnale hoopis teine vaade, Tallinn läbi tühermaa-prillide oli päris roheline, võiks öelda, et täitsa Euroopa rohelise pealinna vääriline. Elurikkust jagus seal kõvasti: ööbikud laksutasid, jänesed kalpsasid, hiireherned ja ussikeeled meelitasid liblikaid ja mesilasi. Pealinna roheliste soppide elurikkuse osa oli ka inimloom. Igal tühermaal võis lõpuks jõuda mõne lobudiku või telgini, mille ümber oli näha inimelu jälgi: lõkkease, tühjad pudelid, kilekotid ja lääpa vajunud tugitool. See kõik muutus pikapeale natuke kõhedaks. Kummaline küll, et kui kohtad teist inimest metsas, siis kisub suu naerule ja muidu reserveeritud eestlane hõikab juba kaugelt tervituse, aga kui kuuled teist inimest põõsas krabistamas linna rohelises oaasis, siis tõmbuvad kõik närvid pingule ning tardud olukorra hindamiseks paigale. Pealinna häda ja viletsus oli toona taandunud paikadesse, millest kiirustatakse enamasti mööda ja mis kipuvad olema justkui nähtamatud nagu ka inimesed, kes olid neis paigus omale pelgupaiga leidnud.

    Värskest rahva- ja eluruumide loendus­tulemusest saab teada, et Eestis on ligi tuhat koduta inimest, kel puudub isiklik või üüritud eluase või mõni muu alaline majutusvõimalus. Kalk statistika ütleb, et koduta inimesi on Eestis hinnanguliselt 1060, neist 73 protsenti on mehed ja 27 protsenti naised ning nende keskmine vanus on 52: meestel 53 ja naistel 50. Veel lisab statistikaameti uudis, et koduta inimestest 53 protsenti on vene, 38 protsenti eesti ning üheksa protsenti muust rahvusest. Need on kiretud arvud, mis ei räägi midagi kodutuks jäämise põhjuste kohta ega ava, miks on kellegi valik või paratamatus kohandada ajutiseks eluasemeks vana keldriauk või vett läbilaskev päevi näinud telk.

    Kodutus pole ainult ankrupunkti puudumine, vaid ka seisund, mis viib sotsiaalse tõrjutuseni, kust tagasitee on okkaline ja meenutab tihti Sisy­phose pingutusi. Liina Lelov uuris kodutuks jäämist 2013. aastal Tartu ülikoolis kaitstud lõputöös. Ta toob välja, et kodutusel on mitmesuguseid põhjuseid, enamasti annavad sellesse oma panuse töö kaotus, alkohol, üürivõlad, perekonnatülid, oskamatus keerulisi olukordi lahendada, palju sõltub ka lapsepõlvest. Kuid ka see pole täielik põhjuste nimekiri. Ühes intervjuus sõnab kodutuks jäänud mees, et me kõik oleme kodu kaotamisest vaid ühe välja maksmata jäänud palga kaugusel. Ka Lelov toob välja, et isegi ideaalses ühiskonnas pole võimalik kodutust välja juurida, see oli ja on ühiskonna osa.

    Kodutust aitavad vähendada laialdased ja targad sotsiaalsed tugi­süsteemid, mitte ainult rahalised, vaid ka teadmiste ja oskuste ning distsipliini õpetamine. Kuid millised on siis ruumilooja võimalused kodutut toetada? Milline on kodutusõbralik linn?

    Linnaruum kipub püsiva elukohata inimesse suhtuma üsna vaenulikult. Parkides, tänavatel ja bussioote­paviljonides kasutatakse pinke, mis on disainitud selliselt, et sinna pole võimalik pikali visata. Näiteks on istumisalus käepidemetega jagatud kitsasteks osadeks või kavandatud sellise kaldega, et sinna pikali heites veered lihtsalt maha. Tihti soovitakse eemaldada linnaruumist üldse kõik pingid ja olesklemiseks sobilik, sest kui probleem pole silma all, siis järelikult pole seda olemas. Siiski mõeldakse ka sõbralikumate lahenduste peale.

    Näiteks arhitekt Reed Watts disainis Londonisse ühele inimesele mõeldud vineerist magamiskapslid, et inimesed ei peaks ööbima tänaval lageda taeva all. Käsitsi ja kruvideta kokkupandav neljaruutmeetrine kuubik pakub veidikenegi privaatsust ja turvatunnet. Kodutute varjupaikadeks on kohandatud kasutuseta ööklubisid, tühje metroo­jaamu ja olelusvõitlusele alla vandunud kaubanduskeskusi. Pakutud on, et öömajaks võiks disainida magistraalide äärde püstitatud hiiglaslikke reklaamtulpasid, ning unistatud ulualust pakkuvatest kabiinidest, mida saab kinnitada majade fassaadile. Isegi kui kodutust ei saa likvideerida, saame ka ruumis väljendada sõbralikkust ja toetust, sest pea liiva alla pistmine ja probleemi vältimine ei ole lahendus.

     

  • Kas passiivsus või kõrgkultuuriiha?

    KARIN PAULUS

    Paljude Eestimaa paikade uhkuseks on oma rahvamaja. Ometi pole rahvalikkus alati see väärtus, mis just tingimata kilbil on. Pigem ihatakse hästi tehtut – peenelt väljendudes – ülevat. Selle mõtte­viisi juured on osati möödanikus.

    Nimelt avaldusid Nõukogude ajal kultuuris vastuolulised taotlused: ühelt poolt prooviti rõhutada kunsti kuulumist rahvale ehk antielitaarsust, teiselt poolt nõuti kohalikul tasandil professionaalset kõrgtaset. Nõnda kirjutatakse 1953. aastal Kohtla-Järve sammasportikusega palee (valminud 1952) programmi kohta kriitiliselt, et erinevalt vennasvabariikide esinejatest ei väisa meie kohalikud tipud kaevurilinna: „Vähevõitu tähelepanu on Kohtla-Järve töötajate teenindamisele osutanud RAT „Estonia“. Pärast suurt ja sisukat kontserti Kohtla-Järve kultuuri­maja avamisel, olid „Estonia“ kunstnikud meil ainult ühe kontserdiga ja ooperi „Tšio-Tšio-Sani“ etendusega.“

    Ilmeka, ent tänapäeval jabura näitena sai väike Tamsalu täieliku tippklassi arhitektuuri ja varustusega kultuurimaja (1980, Peep Jänes ja Tõnu Mellik). Hoone keskmes oli tollal kaldpõranda ja neljasaja kohaga saal koos väga korraliku tehnikaga varustatud piisavalt sügava ja 17 meetrit kõrge lavaga. Nöörpööningu ja töörõdudega lava esiosa sai muuta vastavalt vajadusele ka orkestriruumiks.

    Võib nõustuda kultuurisotsioloog Egge Kulbok-Lattikuga, et Nõukogude aeg rikkus meid kõrgkultuuriga omamoodi ära, sest kvaliteetne kunst oli kõigile kättesaadav ning kõrgkultuuri õppisid tarbima kõik, kes vähegi soovisid. Jah, pilli mängiti ja lauldi pühendumise ja armastusega ikka ka, aga eesmärk oli teha seda õiget meelsust (kohati varjatud vastupanu) ning professionaalsust silmas pidades.

    Nii ei taha me ka praegu rahva­majas vaadata pulstunud parukaga naabrinaist, vaid pigem Anne Veesaare või Henrik Normanni tasemel naerutajaid.

    Muidugi, nagu kirjutab Kulbok-Lattik ja näitavad põhiplaanid, oli XX sajandi alul igal vallal rahvamaja kujul ka justkui oma väike ooperiteater. Erinevus seisneb pigem omaalgatuses ning tahtmises ise teha. Või soovis olla kultuurrahvas.

    Kogukondlikku vaimu saadab praegugi vajadus oma ruumi ja koosolemise järele. Nagu XIX sajandil ja XX sajandi alul, on sageli alustatud tagasihoidlikes oludes, näiteks tegusa inimese kodus, ning jõutud siis mõne vana koolihoone, mõisakompleksi kuuluva maja või omavalitsusega seotud ehitise korrastamiseni. Vastavalt maitsele ning tegevusele ja ka omavalitsuse panusele nimetatakse rahvamaju küla­keskusteks, külamajadeks, vabaaja­keskusteks, kultuurikeskuseks jms.

    Kultuuripoliitiliselt ning ruumiprogrammi poolest peetakse täiuslikuks Viimsi, Eesti ühe jõukama omavalitsuse valmivat kultuurikeskust Artium (Kavakava), kus on suisa kolm saali. Kui alustati viimsilastele paremate muusika- ja kunstiharrastamise tingimuste loomisest, siis projekteerimise käigus lisati hoone suurele 457 kohaga ringrõduga kontserdisaalile pretensioonikas funktsioon – see peab sobima ka ooperilavastuste tarvis. See aga tähendab orkestriauku ja kõrgendatud nõudmisi akustikale. Muidugi on põrandad ja lavad liigutatavad. Veel on eraldi 190 kohaga must saal teatritegemiseks ehk black box ning 160 kohaga kammersaal koos orkestri harjutusruumiga. Artiumis joonistub selgelt välja järgmine tendents: algse rahvamajade taidluse ja isetegemise rõõmu kõrval on esil eriti Nõukogude perioodil levinud arusaam, et hoone peab sobima kõrgkultuuri esitamiseks. Veidi utreeritult: olukord on sama­sugune nagu 1950. aastatel, mil taheti, et kaevuritele ei esineks mitte kolleegid, vaid pigem Estonia trupp. Arhitektuur sedastab ka Viimsis, et rahvateatri ja memmede tantsurühma kõrval on fookus professionaalsusel.

    Õiget tasakaalu on raske leida, sest amatöör elukutselisega naljalt ei võistle, kuid osalemise võimalus hoiab väikesed kohad elujõulised. Ometi tahaks siiski saada parimat … Kohaliku-rahvaliku ning kutselise vastukäivust ja võõrandumist näitlikustavad arhitektuuri poolest väärikates hoonetes erilist kogukonna armastust ja menu pälvimata tegutsenud Narva Vaba Lava ning Paide ja Kuressaare teater. Kas kõrgkultuuriiha teeb rahvast passiivsed kodanikud või siiski lihtsalt professionaalse publiku?

     

  • Targutaja tahab sõna

    KRISTA KERGE

    Keelt ei ole olemas muul kujul kui tekstina – abstraheerime ka eesti keele oma keelekogukonna tekstidest. Elava põlvkonna keel on tema ühe liikme peas, kuid kirjakeel on teadlik traditsioon, mille mõte on säilitada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade. Praegu käib elav arutelu, kelle keelt peaks peegeldama Eesti Keele Instituudi elik EKI kirjakeeleallikad. Proovin sellele vastata oma pika õppejõu­kogemuse taustal.

    Inimene sünnib tekstide keskele, omandab tekstidest keele ja suhtleb tekstide vahendusel, rõhutas Juri Lotman juba umbes 40 aastat tagasi. Seejuures suheldakse kindlas olukorras ja kindlapiirilise toimingu kontekstis, mille üks osa on tekst. Nii kujunevad keelekasutuse olukohased kompositsioonimustrid ja stiilid: olukohaseid žanre üldistades kujunevad ühised arusaamised tahteavalduse ja teatamise mõttest, ilusa muinasloo ja riukaliku vale olemusest, külauudise, ajalehe­uudise ja teleuudise kompositsiooni- ja stiilierinevusest, kuid ka teadusuudise erinevusest teadusajakirjas, üldhuvitavas avalikus meedias või lastesaates jne. Sama sisu sõnastatakse olukorriti eri määral, erinevas järjestuses ja stiilis, valides sisu jaoks sõnu ja vaagides süntaksit. Keeleteadlane ütleb: sama sisu väljendame žanriti eri moel. Oma suhtluspartnerit arvestades valitakse sobiv kood: asjatundjale teistsugune kui võhikule, lapsele tema vanuse järgi, argipäevatoimingutes suhte läheduse järgi jne. Milline on kogemus (sh lugemus), selline on keel. Kirjakeele kogu varamu, autentse Tammsaare või meie pika mõtte­loo, originaal- ja tõlkekirjanduse kirjakeel kui mitmekülgne verbaalne kultuuriruum väärib säilitamist ja see on ka meie riigi põhiseaduslikke eesmärke. Muu hulgas tagab selle täitmise EKI – kui tema korpused ja korpuspõhised allikad seda hästi peegeldavad.

    Kool ja keel

    Tore. Küsime nüüd, kui ulatuslik on ühe inimese keelepagas ja kui sarnane on meie stiilitunne. Keelepagasi ja stiilitunde määravad need tekstid, millega oleme kokku puutunud, olgu see varamu siis aktiivne või passiivne. Kas kujutate ette, milline keelepagas on nutiseadmes kasvanud 20aastasel ja 60sel suurel lugejal, algajal ja kogenul? Ainult kõigi ühe keelekogukonna elavate liikmete keelekogemuse ühine osa on eesti ühiskeel.

    Enim leevendab keeletaju lahknevusi see, mida koolis õpime. Kool õpetabki eesti kirjakeelt, eesti keele stiilirikast ja korrastatud vormi. Tekstiliike kogetakse palju: loetav ilukirjandus oma rohkete žanridega (olgu või katkendid), õpiku teabetekstid, ainevaldkonna eri aegade tekstimaailma peegeldused, pildiallkirjad ja skeemid, õpetaja seletused ja töökäsud, harjutuste ja ülesannete juhised ja ülesanded ise, omandamist suunavad küsimused õpivaras ja tunnis, õpetaja juhitud arutlused tunnis ja vestlused kaaslastega vaheajal, kirjalikud arutlused kirjandis jne. Kuni haridus on teaduspõhine, rikastavad ühiskirjakeelt koolis õpitud terminid. Kirjakeelt säilitab eri põlvede ühine/sarnane lugemisvara ja avalik kogemus. Kuni ja kui. Kooli­hariduse laad ja sisu ei sarnane 18 ja 48 aastat vanal. Väga paljud noored saavad hariduse või osa sellest mujal ja muus keeles. Väga paljude eestlaste emakeelgi ei ole eesti keel. Muudatus ei tohiks olla liiga järsk. Selle eeldusi tuleb pidurdada.

    Sõnaveeb ja ÕS

    Mis on selle jutu mõte?

    „ÕS jt sõnastikud on rahva omand ja rahvale vajalikud, kuni kasutusstatistika näitab midagi muud. Vältimatu on hoida ÕS pidevalt moodsana ja pakkuda Sõnaveebist sinna linki alati, kui haldaja näeb ÕSis üksikasju ja soovitusi, mida tänuväärne uus primaarne keskkond ei paku,“ leiab keeleteadlane Krista Kerge.

    Esiteks, kui keskne verbaalse suhtluse üksus on kindla funktsiooniga tekst kindlas olukorras, siis ei ole mitte EKI-l midagi kiidelda. Sõnaveebi taustaks on žanriliselt määratlemata, kirjutatud ja suures osas ka spontaansete veebitekstide massiiv. Ei ole õige pakkuda ebamäärase korpuse leide „tegeliku“ ühiskirjakeele pähe. Pigem on see alaesindatud ühiskeel, mille žanrid vajavad teadvustamist ja vahendite suhtlusväärtus märgendamist. Isegi varasemates korpustes määratud keelekasutusvaldkond (nt ajakirjandus, ilukirjandus, teadus) on pigem uurija kui keelekasutaja abimees. Ajakirjandus näiteks on nii suuline, nagu raadio ja suuresti televisioon, kui ka kirjalik, nagu ajakirjad-ajalehed ja uusmeedia, kusjuures ei sarnane ka ühe ja sama kanali žanrid ja stiil. Uurimuste järgi ei sarnane Õhtulehe stiil, k.a sõnavalik Päevalehe ja Postimehe omaga. Keelde ja Kirjandusse ei sobi Kroonika stiil, Keele ja Kirjanduse keeleteadusartikli stiil ei sarnane raamatututvustuse ja ülevaaterubriigi omaga. Täiesti jääb EKI korpustest välja suuline kirjakeel, mida kohtame teleuudistes, raadio­arutlustes, tava- ja veebiloengutes ning väga paljudes eesti kodudes.1 Kõrvale jääb ka palju kirjalikku. Uurisin tosina aasta eest kirju, mida mujal maades on nähtud ühe intuitiivselt tuntud üldžanrina, kuid isegi „kiri“ on liiga suur üldistus: mõõdetavad keelekasutuse näitajad erinevad mitmeid kordi, kui vaatame eraldi paber- ja e-kirju, era- ja ametikirju, kahe inimese ja listikirju, noorte ja täisinimeste kirju.2 Täiesti puudu on enamik ilukirjandustraditsioonist, mis peegeldab maailma ja mõtlemist väga mitmekülgselt. Peale sõnavara on ka kirja­keele grammatika nii kasutus- kui ka kasutajapõhiselt variatiivne. Täienevad teksti­korpused vajavad žanripõhist märgendatud kajastamist, keelekasutus nii õpetamist kui ka üha enam nõustamist. 3

    Teiseks, üksikisikute eesti keele ulatus, keelekogemuse laad ja stiilitaju on nii erinev, et vajame asjalikus suhtluses üha enam nõu ja otsime seda – praegu ilmselt e-seadmest ja ennekõike e-õigekeelsussõnaraamatust. ÕS on ühest küljest kirjakeele normi seaduslik alus ja teisest küljest kirjakeele suure traditsiooniga professionaalselt koostatud allikas. ÕSi kasutussagedus on tohutu: nt 29. VI seisuga on viimase aasta vaatamisi olnud 25 018 päevas, ja seda olenemata Sõnaveebi olemasolust. ÕSi täiendavad samasugused suurepärased üle põlvede täienenud kirjakeele allikad, nagu seletav sõnaraamat ja võõrsõnade leksikon oma suure põlvede­üleselt täiendatud rikkusega. Need pakuvad sõnade stiili-, eriala- jm märgendeid ning kasutusnäiteid, kuid ka hääldust, millest sõltub vormimoodustus, pluss vormimoodustuse eeskujusid. Kas EKI juhtkonnal on voli otsustada, et need vaatamised on asjatud ja Sõnaveeb asendab neid küllaldaselt? Ei ole. ÕS jt sõnastikud on rahva omand ja rahvale vajalikud, kuni kasutus­statistika näitab midagi muud. (Iseasi on, et ÕSis on ka ilmseid vigu.)

    Kolmandaks … Ja nüüd asun EKI ja tema uueneva keelenõukeskkonna poolele. Noorte keelekogemus ja suhtlusharjumused erinevad vanade omast tohutult ja veebipõlvkonna ideaalne keelenõuanne olgu veebis võimalikult ühes kohas. See on ka EKI taotlus. Järelikult peab ühiskond kulutama pidevalt ja palju, et e-sõnastikke jm e-keelenõuannet järjepidevalt kaasajastada, seejuures pika ajaga äratehtut alahindamata ja kaotamata. Juba on loodud EKI teatmik4, mis Sõnaveebi täiendab, ehkki pole otse kindlasti veel ühendamiseks piisavalt lihtne ega isegi nii lihtne nagu õigekeelsuskäsiraamat5, mis sinna värskelt, kuid keerukamal kujul üle kanti. Kuid see on teine teema. Rõhutan: iga arvutikäsk maksab, iga korpuse mitmekesistamine ja märgendamine maksab, iga avalik e-keskkond nõuab pidevat tööd, mis omakorda nõuab, et pidevalt uuritaks keelt ning eri põlvkondade keele­kasutusootusi ja -harjumusi. EKI ei vaja riidu, vaid konstruktiivset diskussiooni ja toetust.

    Minu arvates on vältimatu säilitada ÕS, hoida seda pidevalt moodsana ja pakkuda Sõnaveebist sinna linki alati, kui haldaja näeb ÕSis üksikasju ja soovitusi, mida see uus primaarne keskkond ei paku. Siiski, kui Sõnaveeb mingit teabenüanssi ei paku või on pakutav asjaliku suhtluse aspektist liiane, siis saab selle keskkonna haldaja tekitada klõpsu millise tahes kirjakeeleallika juurde. Loodan südamest, et nagu ÕS 1976 on olnud alati kättesaadav, nii jääb keeleprofessionaalidele ja -huvilistele kättesaadavaks kõik, mis on hetkel sõnastike koondlehel olemas. Ühtse keelenõukeskkonna loomist ja pidevat täiendamist tuleb aga igas mõttes toetada ning kirjakeelekorpuste mitmekülgset täiendamist innustada.

    1 Oleme korpuste puudujääke vaaginud; vt Krista Kerge, Hille Pajupuu, Kairi Tamuri, Heidi Meier, Kõnetehnoloogia vajab žanrilist lähenemist. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 4. EKSA, 2008, lk 53–65.

    2 Krista Kerge, Kirjažanrite keeleparameetrid mitme tekstiliigi taustal. – Emakeele Seltsi aastaraamat 55, 2009, lk 32−62.

    3 Vt Krista Kerge, Let’s talk linguistics. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 8-9, lk 581−597.

    4 Vt https://teatmik.eki.ee/teatmik/

    5 Vt https://keeleabi.eki.ee/viki/

  • Puderkapsasmaailmas eneseotsingul

    JÜRGEN ROOSTE

    Eesti Kunstnike Liidu XXII aastanäitus Tallinna Kunstihoones ja Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 14. VIII, kujundaja stuudio Valge Kuup.

    Entroopia on teatavasti isetekkeline, korda peab looma. Kordaloov mõistus on põhiprintsiip ka kaoses ja mingis mõttes samuti kunsti-teatri-kirjanduskogemuses – nagu Hansuke ja Greteke puistab kunstnik või kuraator või lavastaja või luuletaja leivapuru teele. Vahel on tunne, et tuvid on selle ära nokkinud. Eksinu, enese kaotanu tunne. Kas see polegi siis eesmärk? Kas enesekaotamine ei olegi üks oluline eesmärk kogu kunstis?

    Nii et kordaloov mõistus haarab ka iga-aastase puderkapsadnäituse ja loeb sinna sisse vägeva narratiivi, lõpmatult haakivad kujundid, koguni eesti kunsti praeguse näo. Ühtpidi võiks ju öelda, et selle aasta žürii on üsna konservatiivne-institutsionaalne (Allsalu-Anton-Kard-Mõttus-Preiman) ja esindab tahes-tahtmata juba olemasolevat, kõike alla neelavat ja mugandavat süsteemi. Ma ei ütle, et pahatahtlikult, vaid rusutult-allavandunult. Kaua sa ikka noor mässuline oled? (Geneetika ja möllav-uudishimulik vaim muidugi kisendavad vastupidi.)

    Pean enda ja lugeja säästmiseks panema paika mõned piirid: ma ei suuda kõiki autoreid mainida või silmas pidada, isegi kui abiks on kataloog ja kribu-krabu täis märkmik. Ei ole võimalik kõiki nimesid mängu tuua. See aga ei tähenda, et mainimata jäänud tööd mind ei puudutanud või ei ole tähtsad. See ei tee vähem valu, kui tunned end kõrvale jäetuna. Aga, kohe seletan …

    Brenda Purtsaku „Eksponaat“ (Kunsti­hoone galeriis) peabki veidi üksi olema. See on mõjus visuaalne töö: selles on tumedat altarikude, midagi ohtlikkugi. Ja see vajab oma ruumi nagu paljud tööd sellel näitusel, mis küll on saanud taas õhulisem (mulle on meeldinud ka nood uputavad, ülikülluslikud kevadnäitused, mis pea lämmatavad), aga ikka on paratamatu, et tööd hakkavad veidi üksteist tapma.

    Marta Vaarik, kes on saanud tööga „Hoia mind kaisus“ oma toa, on emotsionaalselt raputavam kui miski muu siin. Tema töö on kõige mõttekam, olulisem, mõjusam, vastutusrikkam kunsti­teos. Seda on juba nähtud (näitusel on päris palju töid, mida olen kusagil juba kohanud), aga ikkagi: töö „keeruliste“ või „raskete“ lastega, tajudes – minu tarvis – olulisi eetikapiire, on kõige tähtsam. Vaarik on tabanud seda, mida kunstnikena peaksime tegema – koorem ja vastutus. Ma ei väida, et see on ainus tee. Eraklus ja meditatsioon on sama valus ja tähtis teekond, aga – we live in a society!

    Klassikute tuttavad hääled. Mitu korda järjest on parima kunstiteose loonud Terje Ojaver, seekord skulptuuri „Ühe jalaga kündja“. Mul on kallis maitse: Ojaveri teosel on silmamõõdu järgi ka kõige soolasem hind. Aga see ei puuduta ta kunsti: kündja on kummituslik, õõvas, pilkupüüdev, justkui elusolend ruumis, täis kunsti. Eks sellelgi ole oma põhjus: kuhu paigutada midagi nii ekspressiivset, kuidas saabki see arvestada teiste töödega? See olend?

    Marta Vaarik, kes on saanud tööga „Hoia mind kaisus“ oma toa, on emotsionaalselt raputavam kui miski muu siin.

    Ma olen alguste ja lõppude usku: kompositsioonis nõjatub nii palju algusele ja lõpule, näitusekülastaja, teatripublik, lugeja, kuulaja on valmis sel teekonnal heitlema, oma liha ja loomuse mängu panema, kui ta alguses sisse tõmmatakse, kui ta kuskile välja juhatatakse. Muidugi ei ole see absoluut, see on ainult üks mõtlemisviis, see sobib minu olemusega. Ma pole tasane õngitseja või õrritaja, vaid virutan harpuuniga, ütlen otse, et armastan.

    Ses mõttes on näitusel justkui kaks avatööd Tallinna Kunstihoone trepil. Katariin Mudisti „Kiri“, ümbrikutäis lund (video+foto), ja Anastassia Mazuri „Ei sõjale“, mis andis näitusele tonaalsuse …, mida sealt ei leidnud. See on tähtis koht, kus sõnum välja hõigata, tähtis töö. Ülejäänud on viited (Per Petersoni ning Paul Kormašovi tööd kargavad meelde, aga kindlasti on midagi veel). Protestikunsti Ukraina toetuseks on meil juba viljeldud, aga selline avatöö tekitas ootuse, millele ei ole kahjuks vastatud.

    Veel ootan alati nii-öelda debütantide balli. Saan aru küll, et äkki pole see koht, aga mind võlub võimalus näha vilksamisi uusi autoreid (vahel on nad uued muidugi ainult mulle …). Klassikud on nagu tuttavad loodushääled või vanad sõbrad: suures saalis kohe alguses saada lajatet Peeter Lauritsa „Mälu triptühhoni“ ning Mall Nukke „Plasticumiga“ on loomulik ja veenev. Palju on häid, mõjuvaid klassikute töid: Valeri Vinogradovi „Larus marinus“ muidugi, mul on soe tunne Jaan Elkeni ja Toomas Vindiga kohtudes ning Jüri Kase maal on maalidest kõige kallimaks hinnatud (kõik nood klassikute tööd kuuluvad kõrgemasse hinnaklassi). Midagi hoopis muud on Enn Põldroosi leht „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?“ – justkui eksinud inimhulga kulg tühjusse. Ja mu „vana vaenlane“ Mati Karmin: „Jaanus Nõgisto“ on sellises kontekstis väga võluv töö; ma ei saa aru, kuidas tal õnnestub linnaruumi tihti tekitada teoste asemel äpardusi. Nõgisto-töö on äge, aga see ei kustuta tunnet, et iga kord mõtlen ma Karmini asju nähes Underile ja midagi nii masendavat, kui Underi-mõte koos Karmini-mõttega, on raske leida …

    Anne Parmasto „Isiklik aeg II“. Märkasin üht korduvat kujundit, ovaalid või amööbid, mullid, munarakud – need on läbiv motiiv mitmel säärasel tugeva kompositsiooniga tööl. Praegu kargavad veel ette Evi Tihemetsa ja Naima Neidre tööd, aga neid on jällegi rohkem.

    Linnakäigud ja teised puudutused. Üks riimina naasev ja siduv teema on linn ning seekord eriti just Tallinn ja selle sees Lasnamägi. Mari Prekupi „Tallinna eleegiad“ on võimas poliitmütoloogiline sari: Prekup on irooniline, ent ei jäta sappi suhu, tema laad võluvalt apokalüptiline.

    Anissa Aleksandra Jantšenko „Nähtamatu trammiliin“ on näituse rahustavaim, kosmilisim, puhtaim videotöö: valged suusatajad valgel lumel Lasnamäe kanalis. Siia läeksid kindlasti veel Taavi Rekkaro depreka-toapildid, mis tekitasid vastik-kummalist äratundmist, ainult ta on tekitanud sellise puhtuse, steriilsusega kriipiva vastanduse … Tõsi: samamoodi võib end tunda klanitud ja ka sassis toas. Ning muidugi Anne Kaarma „Lasnamäe helirännakud“, millest ma ootasin alguses midagi ambient’set, aga see on mõnus kultuurilooline töö, mille juurde – tuleb tunnistada – pean kunagi naasma.

    Selle maailmaga haagivad ka Ulvi Haagenseni imeilusad „Koristamise joonistused“, mis kirjeldavad superrealistlikult kodukorrastamise vaevasid-viletsusi. Väga tarviline kunst! Märka väikest, muidu pole võimalik suureks saada. Justkui minutid või aeg oleks käest ära jooksmas, nõnda kaob võimalus kunstist kõnelda, kui see tuleb nõnda tulvana. Sest pean nüüd ju tunnistama, et ei jõua lõpuni, sest lõppu, konkreetset lõppu ei ole. On palju töid, mis jäid põneva tehnika või lahendusega meelde: Edgar Tedresaare „Raamatukogu“ kohta oli mul esimene küsimus, et „Mis raamatukogu? Kus?“, siis „Ahjaa!“.

    Nägin nagu asju teise pilguga. Muidugi meeldivad mulle kolad ja atribuudid, nagu Erki Kasemetsa ja Pärtel Talli „Meistriteos“, mis võivad mul küll pea ringi käima panna, aga on olemuslikult mõjusad. Rein Tääkri „Finiš“ tühjadest patareidest ja energiajoogipurkidest punutud maailmaga jääb meelde ilmselge, aga suurepärase lahenduse poolest. Ave Vellesalu „Puhu valu ära“ on selline töö, et selle ette võiks seisma jäädagi … ja siis hakkad märkama, kuidas igaüks kasutab valu ärapuhumiseks oma meetodit: kes on veidike sookolli moodi, kes tõesti õrn-riivav … Inessa Saaritsa geriljaaianduse töö murukanadest on küll galeriilämbusse suremas, aga suure­pärane mõte. Maarit Murka „Monument“ pjedestaali ja pääste­vestidega, aga Murka töödel on oskus ja komme mind puudutada.

    Kui peaks valima, siis eelistan Roman-Sten Tõnissoo teosele Urve Küttneri autoritehnikas pindu: roostet, korrosiooni. Mitte et Tõnissoo puhas ilu mind ei puudutaks – puudutab ikka! –, Küttneri ilu on aga kargem, konkreetsem.

    Südamest puudutava, lihtsa, vabastava lataka sain Liisa Kruusmäe „Truust valvurist“. See on Köleri-tõlgendus, naivistlik, aga mõjub siiralt ega ole ainult dadanali me klassiku üle.

    Miniuniversum kaose keskel. Otsisin endale lõpetust, seda leidmata. On see äkki peidus Jane Remmi sarjas „Maast ja muust: isekänd, isetaim, iseseen ja isepesa“, rahvuslik-mütoloogilises aines, mida näitusel kuigi palju ei olnud, või Alexei Gordini „Nimetus“, kus tüdruk on lahkumas kirja all „I don’t want to“? Ta on lahkumas kunstinäituselt. Keegi – pildistaja, vaataja, maalija (miskipärast mees) – hoiab teda kinni. Kas tüdruk tahab ära minna poisi või kunsti juurest, ei saa teada, aga selles maalis on midagi vägivaldset, süsimusta, mis justkui ei anna end kätte …Mind puudutas see, et Danel Kahari ägeda maali pealkiri on tõlkes lihtsalt „Spliin“ ning et Liina Kalviku „Kahekesi Kuuga“ pani mind end tundma kurva ja üksiku lapsena, kes oskab veel oma kurbust ja üksildust kummalisel kombel nautida – see anne teatavasti aja jooksul kaob või siis süveneb.

    Lõpusõlm tekkis nagu iseenesest Tallinna Linnagaleriis Cloe Jancise „Soovide kaevu“ vaadates. See näitus on midagi sellist, mille kohta mõni eesti luuleguru ütleks, et „kujund on ammendatud“ või „iseendasse suubuv“ või „lahendatud“. See on see asi: puderkapsadmaailmas elame kogu aeg niikuinii, nii et selle keskel on äge leida õrnuse või hulluse või rahutuse või rahu oaase, terviklikke maailmatükke, miniuniversumeid, kus kunst saab oma hingamise ja eluvormi.

  • Vahel on tunne, et „Documenta“ saab otsa ja kunsti polnudki

    MARIA HELEN KÄND

    „documenta 15“ Kasselis kuni 25. IX. Kureerinud Indoneesia kunstnike kollektiiv Ruangrupa, osaleb 67 kunstirühmitust ja -algatust. Näitus on väljas 32 paigas. https://documenta-fifteen.de/

    Saksamaal Kasselis üle viie aasta toimuv „documenta“ kuulutati sel korral välja üdini kogukondliku suurprojektina, mis on demokratiseerimisel jõudnud välja kuraatori ja kunstilise juhtimise tasandile – üksikisiku asemel juhib tänavust „documentat“ kuraatorite kollektiiv Ruangrupa Jakartast. Rühmitus on seadnud näituse keskmesse Lumbung’i idee. Lumbung tähendab indoneesia keeles riisiaita ja osutab ühiskasutatavale hoonele Indoneesia maapiirkonnas, kus kogutakse, hoitakse ja jaotatakse kogukonna saaki. Kõik see oli enne näituse avamist, kui „documentat“ hakkasid saatma väiksemad ja suuremad äpardused ning skandaalid.

    Ühiskondlikult sekkuv kunst võib luua väärtust mitmes mõttes: siduda omavahel eri oskuste ja ideedega inimesi, lõhkuda tavapäraseid kunsti vaatamise viise, eriti vaataja ja vaadeldava (nn subjekti ja objekti) binaarset suhet. Kogukondlikust kunstist saab enamasti küll idealistlikes nägemustes, aga parimate õnnestumiste korral ka tegelikkuses kapitalismivastane praktika, kus kunstituru reeglid enam ei toimi ning kaasa saavad lüüa ka „tavalised“ inimesed. Valmistatakse koos süüa, toimuvad osalus-performance’id, külastajad võivad täiendada teoseid oma mõtetega jne. Suhestuv kunst tekitab küsimusi elulise ja kunstilise piiride ja nende vajalikkuse kohta. Olgugi et „documenta“ kontseptsiooni on sisse kirjutatud dokumentaalsus – arhiivid, intervjuud, teosed kui dokumendid –, saatis mind seekord mõte: kas on vaja suurnäitust, et vaadata elu? Veel enam: millise positsiooni annab näitus valdavalt lääne publikule, kellele tuuakse Saksamaal muidu käega katsumatu ja kauge koju kätte?

    Paraku on „documenta 15“ formaat takerdunud ootuspärastesse, nii pikalt ettevalmistatud ja mahuka eelarvega ürituse puhul siiski tüütutesse, kaasava kunsti praktiseerimise ja esitlemise režiimi kodaratesse. Neid probleeme iseloomustas Claire Bishop juba 2006. aastal kunsti sotsiaalset pööret määratlevas essees.* Bishopi arvates on põhiline küsimus, kas ja kuidas saab kogukondlikust tegevusest välja kasvanud kunsti kritiseerida ja analüüsida, sest kui kunsti väärtuslik roll on peaasjalikult tugevdada kogukonda, välistab see eesmärk arutelu kunsti esteetilise väärtuse üle ning õigustab isegi ebaõnnestunud või igavaid osaluskunsti teoseid. Kaasavus ja kogukondlik suunitlus ei taga veel tugevat kunstilist seisukohavõttu.

    Ebaõnnestunud õilis taotlus. Liigagi paljude projektide puhul valdas tunne, et kuigi taotlused on õilsad, suunitlus vajalik (erivajadustega inimeste, marginaliseeritud rahvaste ja keerulistes majanduspoliitilistes tingimustes piirkondade kogukondade kunst), pole need teosed piisavalt kontekstualiseeritud ehk sisuliselt ligipääsetavaks tehtud. Ei ole leitud teose (või praktika) kasuks töötavat esitlusviisi, järjestus ja paigutus tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid, ja tekstiküllus lööb silme eest kirjuks.

    Haiti vastupanukunstnike installatsioon „Ghetto biennale“ St. Kunigundise kirikus

    Näitusepaigast näitusepaika kordub üks võttestik: uusnaivistlikud värvikirevad joonistused, maast laeni seinad agitpropi laadis rohkete (sageli tõlkimata) lööklausetega kujutised ja installatsioonid. Taotlus on anda edasi kollektiivi tööd, aga esitatu meenutab pigem inimeseõpetuse tunni grupitöö tulemust, kus õpetaja on käskinud seada lauad ja toolid mängulisse suhtesse. Mõned kontseptuaalsemad linnaruumi sekkumised, nt Fridericianumi ees paiknev valge saunatelk, mõjuvad veidi nagu kunstiakadeemia tudengite installatsioonid, mille puhul pole selge, kas kuningal on tegelikult riided seljas ja mina olen pime ega näe kunsti või on kunst jäänud veidi õhukeseks ja alasti.

    Samuti on hunnitult väljas dokumentaalintervjuusid külade eluolust ja kriisidest. Just neid oleks märksa mõttekam näidata kaubanduskeskuse puhkealal, lennujaamas või telekas, et avardada elanikkonna silmaringi kui niikuinii ühiskonnas toimuvast huvituva ja intellektuaalse „documenta“ publiku hulgas. Näiteks ei ole ma kindel, kas Nairobist pärit The Nest Collective’i Karlwiesele ehitatud riideprügist black box annab seal näidatud dokumentaalvideole eriti palju juurde, kuigi film on iseenesest kvaliteetne, harib vaatajat ja puudutab ka emotsionaalselt. Öelda kunsti iseloomustuseks „hariv“ on muidugi sama hea kui öelda kellegi valmistatud toidu kohta „huvitav“: see paneb pigem kaarega mööda jalutama, sest teos võib olla liiga otseütlev ja didaktiline. Kunstis soovitakse leida ikka hall­alasid ja ambivalentsust.

    Paratamatult tekkis tunne, et kui tahes oluline ja ka potentsiaalselt muutusi kaasa toov kogukondade kunstiline tegevus nende kodukohas ka pole, on tõeline katsumus leida sellele representeerimisviis, mis eristaks seda projekti teistest osalevatest kollektiividest ning annaks kunstiliselt edasi just selle praktika tugevusi. Kui mõnel suurel filmifestivalil valitakse mitmekesisuse toomiseks ja ülemaailmsel skaalal märkamatuks jäänud loomingu tutvustamiseks kitsam fookus (nagu Kosovo või Afganistani kino), siis „documenta“ kokkukutsujad on võtnud suure ampsu, mis ei näi teenivat ei osalevaid kollektiive ega külastajat.

    Paradoksaalsel viisil mõjub eri piirkondade kogukondade tihe kõrvutamine teematubade tekitamisena, lihtsustavana ja kauget eksootilisena kujutavana (näiteks installatsioon, mis väljendab mõne rühmituse loodud Lähis-Ida elutuba, kus mängib araabia kultuurile omane muusika ja laual aurab tee). Kollektiivselt loodud kunsti piiratud esitlusviisid teevad tulemuse sedavõrd samasuguseks, et pole suurt vahet, kas tegu on Leedu, Argentina, Uganda või Indoneesia kunstnike rühmituse installatsiooniga. Kogukondlikke projekte on nagunii keeruline esitleda, selleks peavad kuraatorid pakkuma leidlikke, sisuliselt tugevaid ja väga hästi kontekstualiseeritud lahendusi.

    Tugevana tõusevad näitusel esile keskkonnad, kus on tekkinud ühtsem temaatiline ja esteetiline tervik ning rühmituste tegevuse vahel saab selgemini tuvastada sarnasusi, nagu näiteks Haiti vastupanukunstnike „Ghetto biennale“ St. Kunigundise kirikus, Mumbai kunstniku Amol K Patili installatsioon Hübner-areaalis, Hito Steyerli videoinstallatsioon Ottoneumi loodusloomuuseumis ja väljapanek Kasseli raudteejaama arhitektuurikeskuses, kus on väljas lahkunud Jimmie Durhami ning tema kaasteeliste looming.

    Dramaatiline „Documenta“. Kellele siis ikkagi on suunatud tänavune „documenta“, kui näitusele püstitatakse antisemiitlik seinateos, mis mõned päevad pärast avamist kaetakse ja seejärel eemaldatakse? Kuidas mõista kuraatorite sõnastatud püüdlust „luua üleilmse hoiakuga, koostööl põhinev ning interdistsiplinaarne kunsti- ja kultuuriplatvorm“, kui kuratoorsete valikute selgitus juhtunule on asjaolu, et selge juudi­vaenu sümboolikaga Taring Padi karikatuur „Rahva õiglus“ („People’s Justice“) põhineb Indoneesia poliitilisel kontekstil ja vastandub sealsele rõhumisele ja diktatuurile. Justnagu väljendataks seal kujutatuga – õigeusklikele juutidele omaste küljelokkidega, kihvade ja verd täis silmadega tegelane, kes kannab SSi sümboolikaga musta mütsi – Euroopas midagi muud kui Indoneesias.

    „documenta 15“ on kureerinud Indoneesia kunstnike kollektiiv Ruangrupa: esireas Ajeng Nurul Aini, Indra Ameng, Daniella Fitria Praptono ja Julia Sarisetiati; tagareas Iswanto Hartono, Reza Afisina, farid rakun, Ade Darmawan ja Mirwan Andan.

    Olukorras, kus juba jaanuari algusest on „documentat“ paljude eksponeerivate kunstnike antisionistliku hoiaku tõttu saatnud kära, saanuks selliste äparduste kaitseks mõelda etemad jutupunktid ja põhjendused – kui ei suudetud neid päris ära hoida. Antisemitismi problemaatikaga on kaasnenud rassistlikke rünnakuid Palestiina-meelsete kunstnike rühmituste vastu, mille tõttu suurendati avanädalavahetusel järelevalvet ja politsei kohalolu.

    Öise kaasava programmi eest vastutab Delhi kollektiiv Party Office, kes loob BDSM-pidudel turvalise ruumi intiimseteks kohtumisteks, kuid klubisse sissepääs ei ole tagatud kõigile. Eelisõigus on kvääridel, erivajadustega inimestel ja neil, kes ei ole valged. Ukselt saadeti tagasi paljud peolised (peamiselt valged mehed). Pidude, festivalide ja näituste korraldajad võiksid teada, et turvalist ja sõbralikku õhkkonda saab luua ka kedagi välja arvamata, sest muidu muutub sallivus ja kaasatus tühjaks lubaduseks.

    Kripeldama jäi tunne, et „documenta“ saab otsa ja kunsti polnudki. Puudu on jõulistest, jahmatamapanevatest poliitilistest seisukohavõttudest, mis reageerivad praegustele päevakajalistele katastroofidele. Ent Kasselis määravad meeleolu värvilised rulapargid, joonistustega seinad ja puhkealad. Ühesõnaga, not all doom and gloom.

    Võib väita, et „documenta“ kui formaadi taotlus pole kunagi olnud teha tüüpilist suurnäitust, vaid seda dekonstrueerida ja uuesti luua. Viieteistkümnes katse mõjus aga lahjalt, isegi kohatult ja segadusttekitavalt. „Art will go on,“ seisis Fridericianumi ühel seinal kollasel märkmepaberil: tuleb uus „documenta“ ja praeguse mõju avaldub kollektiivides ja kogukondades, kes ettevõtmises osalesid. Kas „documentast“ saadud muljed jäävad vaatajaskonnaga ka sada päeva pärast ürituse lõppu, nagu on kuraatorite kollektiiv välja käinud, on kaheldavam.

    * Claire Bishop, The Social Turn: Collaboration and Its Discontents. – Artforum 2006, February.

  • Jevgeni Zolotko mustvalge melanhoolia

    JOHANNA JOLEN KUZMENKO

    Jevgeni Zolotko näitus „Jaakobi redel“ Rüki galeriis kuni 31. VII.

    Jevgeni Zolotko on loonud Rüki galeriisse kompaktse mustvalge melanhoolse maailma, kuid tunneli lõpus paistab päikesekiir. „Jaakobi redel“ oli esmalt eksponeeritud Tallinna Kunstihoone Tamara Luugi kuraatorinäitusel „Olge te hoitud ja armastatud“.

    On rõõmustav näha, et teosed rändavad. Olen igati seda meelt, et tööd peaksid võimalikult palju eri kontekstis ringi liikuma, mitte vaid korra näitusel käima ja pärast hoiuruumi jääma. „Jaakobi redel“ on kindlasti üks sellistest teostest, mis väärib rohkem kui vaid korra näitamist. Zolotko on lõpmata võluv kunstnik, sest tema looming on huvitav sisult ja ka vormilt. „Jaakobi redeli“ esindab nüüdiskunsti selle kõige paremas tähenduses. Näen tema töös ühiskonna­kriitikat, kuid see ei ole lihtsustatud ega pealetükkiv. Mulle sümpatiseerivad teosed, mille üle saab mõelda veel päevi, nädalaid ja kuid.

    Näitus koosneb vähestest detailidest: mustvalge fotoseeria atleetliku kehaehitusega noormehest, kes lõhub redelit; kaks videot stoilisest elutarkusi jagavast keskealisest mehest; video poisist, kes kõnnib meres; redeli jupid, mis on laotatud viimati mainitud video ette. Minimalistlik, ent sügav ja algatab dialoogi. Kui nägin „Jaakobi redelit“ Tallinna Kunstihoone näitusel, avaldas see muljet ka seal, aga mõnes mõttes meeldib mulle Rüki lahendus rohkem. Siin on kunstnik võtnud kogu ruumi enda alla ja täitnud selle piisavalt õhuliselt töödega. Ei kujuta seda näitust ette väiksemas ruumis, sest tegu on mõjuvate töödega ja on vaja distantsi, et need ei hakkaks üksteist lämmatama.

    Näitusel on ka keset kurbust lootusekiir. Maas lebava redeli tükkide taga seinal on positiivse alatooniga video.

    Näitus hargneb lahti kahes suunas. Esmalt Jaakobi piiblilugu, millele osutavad väljapaneku pealkiri, galerii seinal eksponeeritud väljavõte ja lühike saate­tekst. Tegemist on vana testamendi looga: Jaakob näeb unes, et talle ilmub taevane redel ning Jumal annab Jaakobile teada oma soosingust. Jevgeni Zolotko on kahes kohas eksponeerimisega andnud redelile kahese tähenduse.

    Loomulikult võib sel installatsioonil olla sama palju tõlgendusi, nagu on sibulal kihte – see on üks Zolotko teoste võludest. Iga külastaja toob näitusesaali kaasa oma elukogemuse ja teoseid tõlgendatakse ikka natuke isemoodi. Seetõttu ongi kunst imetabane, et teose juures ei ole kivisse raiutud tähenduste registrit. Redelil on kanda muserdav roll, sest pildiseerias on kujutatud redeli lõhkumist. Kes lõhub redelit? Eks ikka inimene. Kas see pole mitte võrratu allegooria – milliseid koledusi inimesed maailmas korda saadavad! Mõnel nukramal päeval võiks lausa öelda, et inimesed on selle maailma, kus elame, ära rikkunud, ja süüdistada pole kedagi teist peale iseenda, inimese. Ükskõik, kas mõelda keskkonnale või päevapoliitilistele sündmustele, lõhutakse nii üksteise elu kui ka eluta loodust. Või on tegu hoopis eksistentsiaalsema kommentaariga selle kohta, kuidas inimesed lõhuvad oma taevatreppi? Väikesed või suured olukorrad, kus enesesabotaaž saab võidu. Olukorrad, kus teatakse, kuidas on õige käituda, aga mingil põhjusel käitutakse ikka risti vastupidi ja saadakse haiget. Seinal eksponeeritud fotoseeria on toores ja jõuline.

    Fotodel kujutatud noormees lõhub kuuritaolises ruumis redelit, ta valab hävitamisakti kogu oma viha ja frustratsiooni. Haamriga laamendamise hetkes on naudingut. Kuid mis saab pärast? Mis juhtub siis, kui juppe tuleb hakata kokku korjama, hävitustöö jälgi koristama? Kahtlen, et see on sama suur nauding kui haamriga lõhkumine. Redeli tähenduse laiendamisel olen alateadlikult ettevaatlik, sest mu mõtted kipuvad alati tagajärgede juurde jõudma. Isegi kui olen mis tahes põhjusel ärritunud, üritan teha kõik, et ei valaks oma viha kellegi või millegi peale välja. Alati saabub hetk, kui emotsioonid lahtuvad ja tuleb tegeleda tagajärgedega.

    Videos jääb mind eriti kummitama üks lause: „Tõde on iga inimese sees, selleta pole võimalik elada.“ Ma ei tea, miks, aga palaval päikselisel päeval üksinda galeriis mustvalgel näitusel mõjus see lause eriti melanhoolselt. See kõlab kokku redeli lõhkumisega. Sisimas võib tõde teada, aga sisehäält ei taheta kuulda võtta.

    Näitusel on ka keset kurbust lootuse­kiir. Maas lebava redeli tükkide taga seinal on video poisist, kes kõnnib merre ja tuleb sealt lustakalt välja. Ta kõnnib reipal sammul kaameramehe juurde ja naeratab. Jääb mulje, et poiss tunneb kaamerameest. Lapselikus siiruses pole märkigi toorusest ega elutüdimusest, mis saadab teisi tegelasi.

    Zolotko on toonud näitusele peaaegu täieliku elutsükli, puudu on vaid rauk. Laps on tabula rasa, kes ei tea midagi lämmatavatest kohustustest, moraalsetest dilemmadest ega südame­valust. Mulle meeldib Zolotko valik filmida poissi meres, sest mulle seostub meri meelerahu ja värskusega, uuekssaamisega. Kosutavalt värskendav meri aitab end jälle inimesena tunda. Kui on ärev meeleolu ja tahtmine oma aju välja lülitada, on minu esimene mõte minna mere äärde. Ideaalis suplema, ent kui pole rannailm, siis piisab mere lähedusest, et hakkab kergem. Ühel või teisel moel on merest ikka abi.

    „Jaakobi redel“ on selle sõna kõige paremas tähenduses huvitav installatsioon, sest salapärased teosed on laotatud üle galerii laiali, vaataja on jäetud nendega üksinda. Pole põhjalikke saatetekste ega teisi selgitusi. On krüptilised tõlgendusvõimalustest tulvil teosed, mis jäävad ka pärast näitusel käimist mõttesse tiksuma. Poiss rannal on näituse lootusrikas päiksekiir, kuid tahaks uskuda, et ka täiskasvanuna saab helgematel eluhetkedel tagasi minna lapselikku kerguse maailma, kus tundub, et kõik on võimalik. Lõhutud tükid saab kokku panna ja keegi ega miski ei ole nii katki, et pole võimalik parandada.

  • Kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi

    VILJA KIISLER

    Raamatuid, mis muudavad maailmas pika aja jooksul kinnistunud arusaamu, hoiakuid ja tõekspidamisi ning algatavad veel ka muutuse ilmumise riigi õigusruumis, ilmub harva. Enamasti on kirjanduse mõju ühiskonnale ja riikides kehtivatele seadustele pigem kaudne ning avaldub pikema aja jooksul, sagedamini aitab kirjandus ühiskondlikele protsessidele pigem kaasa kui algatab otseselt ise suuri muutusi. 2020. aasta detsembris Prantsusmaal ilmunud Vanessa Springora „Nõusolek“ tõstatas Prantsusmaal laiaulatusliku debati pedofiilia üle ning viis konkreetse seadusemuudatuseni: Prantsuse kohtusüsteemis ei ole nüüd enam võimalik viidata alla 15aastase isiku nõusolekule seksuaalse ärakasutamise kontekstis. Veel 2015. aastal pidas sealne kohtuvõim võimalikuks arutleda 11aastase lapse nõusoleku üle seksuaalvahekorraga ning kvalifitseeris tema vägistamise ümber seksuaalseks ahistamiseks.

    Raamat jutustab Springora isikliku loo. Autor oli 14aastane, kui kuulus kirjanik Gabriel Matzneff, tollal 49, vangistas ta seksuaalsuhtesse. Nooruke Vanessa, vaimustatud veetleva ja mõjuvõimsa mehe tähelepanuavaldustest, arvas, et tegemist on armastusega, ja viskus ülepeakaela afääri, mis hävitas ta elu ja isiksuse. Kui poleks leidunud elupäästjast psühhoanalüütikut, ei oleks seda lugu kunagi kirja pandud. Kulus kolmkümmend aastat, enne kui ohver oli võimeline toimunust avalikult kõnelema. Käinud pikalt oma võika ja valusa kogemuse puuris ringiratast, kangastus lõpuks lahendus: „Jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüda ta kinni raamatukaante vahele.“ Säärane valik ei ole midagi enesestmõistetavat. Enamik pedofiilide ohvreid ei kirjuta mitte kunagi mitte midagi. Nad ei ole selleks suutelised. Sageli kulub terve neile jäänud maapealne aeg oma elu tagasisaamisele, iseenda uuesti ülesehitamisele, mis ilma professionaalse abita harva õnnestub.

    Vastuhakk ja seadused

    Springora saavutus on suur ka teises aspektis. Ta läheb terve elu tunnustust ja lugupidamist nautinud kirjaniku vastu, kelle looming on jõudnud ajalukku. Kaasaegse kirjastamise instituudis säilitatakse Matzneffi käsikirju kõrvu Marcel Prousti omadega. Peale käsikirjade on Matzneff auväärsele instituudile annetanud ka 14aastase Springora kirjutatud armastuskirjad, mida ta oli varem kasutanud oma loomingus – loomulikult selleks luba küsimata. Matzneff kasutas Springorad ära kolmel viisil: oma väärastunud seksuaalsete ihade rahuldamiseks, mõjuvõimsa persoonina kaaperdas ta täielikult ohvri isiksuse ning vangistas tema moonutatud ja rüvetatud kuju kirjandusse. „Ta oli erakordne strateeg, kes mõtles kõik oma sammud läbi. Kogu tema mõistus taandus tema ihade rahuldamisele ja sellele, kuidas need loomingusse üle kanda. Need kaks jõudu juhtisid kõiki tema tegusid. Kihk ja kirjutamine.“ Springora ülesannet raskendab prantsuse transgressiivse kirjanduse traditsiooni endastmõistetavus (Prantsusmaal tõenäoliselt Kaur Kenderi ja tema „Untitled 12“ üle sel viisil kohut ei mõistetaks, nagu see käis Eestis) ning kirjanduse ja kirjaniku ühiskondlik positsioon, mida meil on ehk mõnevõrra raske ette kujutada. Meil ei ole olnud ega ole ka praegu kirjanikest staare, kellel oleks ühiskonnas Matzneffiga võrreldav positsioon.

    Vanessa Springora jutustab „Nõusolekus“ oma isikliku loo.

    Praegu 85aastane Matzneff oli juba kirjeldatud sündmuste ajal seaduse silmis kurjategija, sest seksuaalsuhe alla 15aastasega oli Prantsusmaal kriminaliseeritud ka kolmkümmend aastat tagasi. Ta on pedofiil, kes ei varjanud oma kalduvusi, vastupidi, ta eksponeeris neid: nii ilukirjanduslikes teostes ja esseedes kui ka avalikel esinemistel, sh ülesastumistel televisioonis. Ta on kirjeldanud seksiturismireise Filipiinidele ja kujutanud grupivahekordi 10–11aastaste, aga ka kaheksa-aastaste poistega. 1974. aastal ilmunud „Alla 16aastased“, mis ülistab täiskasvanud mehe seksuaalsuhteid lastega, ei viinud teda aga mitte vanglasse, vaid tegi hoopis tõeliselt tuntuks. Politsei ajutist ja formaalset tähelepanu Matzneff hoopis nautis, sest oli kindel, et kinnipidamise korral päästab teda alati kaasas kantav Prantsusmaa presidendi kiri, milles riigipea ülistab Matzneffi vaimustavat stiili ja tohutut eruditsiooni.

    Võimud vaatasid Matzneffi suhetele lastega läbi sõrmede, kriminaalasja tõi alles Springora raamatu ilmumine. Uurimine venib ja tõenäoliselt ei jõua see süüdimõistmiseni. Küll aga avanesid äkitselt kirjastajate silmad ning Matzneff ei leidnud enam väljaandjaid. Springora raamatule vastuseks kirjutatud „Vanessaviirust“ ei tahtnud enam avaldada keegi. Lõpuks ilmus see truude toetajate raha ja abiga pisikeses tiraažis ning avalikult seda ei müüda (itaalia tõlget saab internetist siiski osta). Mingit kahetsust või arusaamist oma tegude tõsidusest Matzneff ei ilmuta, tüüpilise pedofiilina peab ta end ohvriks, kes soovis lastele ainult head, juhatades neid õrnalt ja turvaliselt seksuaalsuse salamaailma ning kinkides unustamatuid elamusi. Suhtest Matzneffiga teadsid nii Springora ema kui ka pere juurest lahkunud isa, Vanessa koolikaaslased ja tuttavad. Ühesõnaga, kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi.

    See pole okei

    „Nõusoleku“ tõlkija Anna Linda Tomp lootis tõlketööd alustades, et Springora teose ilmumine eesti keeles aitab kaasa seksuaalse enesemääramise ea muutmise debatile, kuid valitsuse algatatud seksuaalse enesemääramise ea 16. eluaastale tõstmise eelnõu sai seaduseks juba napilt enne tõlke ilmumist. Peale pikemat aega vindunud selleteemalist debatti oli seadusemuudatusel vähemasti neli vahetumat mõjutajat. Esiteks Mikk Pärnitsa ja Marianne Ubalehe ühismeediakampaania „See pole okei“, mis tõi pedofiilia ja seksuaalse ahistamise teema jõuliselt tähelepanu alla ning pälvis 2020. aastal presidendi ja justiitsministri vägivallaennetuse preemia. Teiseks Õhtulehes ilmunud seksuaaltervise liidu kampaania #14poleokei, mis pälvis hiljuti tunnustuse Cannes’i rahvusvahelisel loovusfestivalil. Kolmandaks Peeter Helme kaasus, mis lahvatas 2019. aasta detsembris ja sai punkti 2021. aastal, kui riigikohus keeldus Helme kaitsja kaebust menetlusse võtmast ja jõustus maakohtu süüdimõistev otsus. Neljandaks Mia Belle Trisna nime all avalikkuse ette tulnud endine tippjalgpallur, kes tunnistas 2021. aastal Kanal 2 saates, et temast mitukümmend aastat vanem treener võttis temalt süütuse, kui ta oli 14, ning aheldas ta aastaid kestnud ebavõrdsesse suhtesse, mis pidi noorel jalgpalluril aitama saavutada seatud professionaalseid eesmärke. Seegi suhe oli asjaosaliste lähedastele ja nende ühises tegutsemisringkonnas teada, aga keegi ei võtnud midagi ette, sest 14aastane oli ju „nõus“. Getulio Aurelio Fredo jäi ilma küll treenerikohast ja tema suhtes algatati kriminaalasi, ent see pole kuhugi välja viinud. Vahepeal on ekstreener jõudnud ohvri vastu kohtusse minna ja seal kaotada, samuti nõuda hüvitist ta tööst ilma jätnud jalgpalliklubilt.

    Mia Belle Trisna juhtumil on Sprin­gora kirjeldatuga ühiseid jooni kõige rohkem: ohver ehitas pärast aastatepikkust hävitavat suhet oma elu ja isiksuse uuesti üles ning tuli oma looga avalikkuse ette selleks, et teisi sarnase saatusega ohvreid aidata, et panna ühiskonda pedofiiliat probleemina teadvustama ja sellega tegelema. Kuigi Peeter Helme kaasus leidis avalikkuses ilmselt rohkemgi tähelepanu, sest kõik võisid meediast lugeda tema Armastusesaali-nimelises veebikeskkonnas saadetud jälke sõnumeid, on tõsiasi, et tegemist on kirjanikuga, tema puhul pigem sekundaarne. Kirjanikuna ei ole Helme teab kui tuntud ning interneti vestluspartnerile, kes osutus politseinikuks, ta end ülepea raamatute autorina ei esitlenudki. Nii et teda karistati nn tavalise pedofiilina, kelle kirjanikustaatus läks skandaali aegu korda peamiselt kirjanike liidu liikmetele. Liit keeldus alguses Helmet välja viskamast, kuid suurema väljaastumislaine ärahoidmiseks ja avalikkuse survel tegi seda lõpuks siiski.

    Jutustus ilma kirjandusliku elamuseta

    Sellel, miks rääkida Springora „Nõusoleku“ eesti keelde jõudmise puhul eelkõige raamatu ühiskondlikust kontekstist ja ainestiku reaalelulisest tagapõhjast, on kindel põhjus. „Nõusolekut“ peetakse kirjandusmaailma sündmuseks ja sellest räägitakse kui kirjandusteosest. Autor on kirjanik, kes kirjeldab, kuidas teine ja väga tuntud pedofiilist kirjanik tema elu hävitas ning kuidas ühiskond sellele kahe käega kaasa aitas. Tõlgitakse palju, müüb hästi, vastuvõtt erineb riigiti suuresti ning see sõltub sellest, kus parasjagu oma hoiakute, arusaamiste, avalikkuses teada olevate juhtumite tõlgenduse ja seaduslike raamidega ollakse. Niisiis, Springora raamat sobib tõepoolest hästi näiteks, kuidas kirjandus muudab maailma. Ent kõik, mis raamatu kaante vahel välja antud, ei ole tingimata veel ilukirjandus.

    See on hästi ja mõjuvalt jutustatud lugu, põnev, haarav, ühe hingetõmbega loetav ja vaevalt, et see kedagi külmaks jätab. Springora joonistab lugeja tarvis süstemaatiliselt välja „nõusolekuni“ viinud eeldused, selle tausta loonud ühiskondlikud raamid ja hoiakud, pedofiili käitumismustri ja kaasinimeste reaktsioonid: kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi. Kuid kunstilisest vaatepunktist on tegemist pigem ajakirjanduslikku kaalu teksti kui ilukirjandusega. Mitte küll tingimata pikkuse, küll aga iseloomu poolest sobiks see paremini mõnda meediaväljaandesse kui raamatupoes kirjanduse riiulile. Žanriliselt võiks seda pidada näiteks avalikuks kirjaks, sündmuste pihtimuslikuks kokkuvõtteks või kõige täpsemini ehk isegi aruandeks – sellist ajakirjanduslikku žanri küll ei ole, aga teksti olemust tabab see sõna võib-olla kõige täpsemini. Jutustusest, mis on ikkagi ilukirjanduslik žanr, võib ju rääkida, aga pigem tingimisi.

    Asi ei ole selles, et üldjuhul minnaksegi selliste lugudega ajakirjandusse või et kunstiteoste põhjal üldiselt kriminaaluurimisi ei algatata. Ehkki vorm on hoolikalt valitud, teos hästi läbi mõeldud, korralikult komponeeritud ja kokkuvõttes n-ö hästi tehtud, pole sellel vaatamata tugevale ja vahetule ühiskondlikule mõjule samaväärset kunstilist jõudu ega toimet. See nullstiilne, kujundivaba, analüütilise põhikoega ja ülimat objektiivsust taotlev tekst ei paku kunstilist elamust või valgustust, ei võimalda isiklikku ülendust, ei loo kunstilist kujundit, mis jääb meelde selle enda pärast. Peategelasele kaasaelamist võimaldab esitatav lugu, aga mitte esituse viis või vorm. Seda miskit, mis kunstist kunsti teeb, raamatus ei leidu.

    Peamiselt tuleneb see ilmselt teksti aluspõhjaks võetud lihtsakoelisest tõekäsitusest, soovist rääkida lugu ära nii, nagu see oli, ilma belletristlike „moonutusteta“, kõnelda tõtt vastandina kirjandusele, mille loomuses on Matzneffi näitel valetamine ja teiste inimeste elude varastamine teoste loomise eesmärgil („Valetamine ongi kirjandus, mu kallis sõber! Kas te siis seda ei tea?“). Tõe ja valega on lood kirjanduses palju keerulisemad, kui nende kahe lihtne vastandamine võimaldab nähtavale tuua, kunstiline tõde on midagi palju enamat kui õigsus asjaolude ja kirjapandu vastavusena. Paljas tõerääkimine ei tee veel kedagi ilukirjanikuks, nõnda nagu autobiograafilise materjali kasutamine ei välista ega garanteeri kirjandusteose sündi.

  • Kodu, kallis kodu!

    KERLY RITVAL

    Kohtun b210 arhitektide Aet Aderi, Mari Möldre ja Arvi Andersoniga nende stuudios Tatari tänaval. Kohtumise põhjus on ettepaneku „Kodupeatus“ võit arhitektuurikeskuse Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti paviljoni konkursil. Rääkisime kitsamalt nii sellest, milline saab olema Eesti esinduspaviljon, kui ka kodust ja elamupoliitikast laiemalt.

    ​​Vaadates b210 projektide ajalugu tundub arhitektuuribiennaal selle loomulik jätk. Olete varem loonud arhitektuuri, osalenud ja kureerinud näitusi ning teinud hulgaliselt näitusekujundusi. 18. mail 2023 algab XVIII arhitektuuribiennaal, Lesley Lokko kureeritud „Tuleviku labor“ ehk „The Laboratory of the Future“. Kuidas jõudsite „Kodupeatuseni“?

    Arvi Anderson: Tegime näitusekujunduse praegusele Eesti paviljonile kunstibiennaalil ja veetsime sellel kevadel Veneetsias palju aega. Leidsime sealt ühe maja, milles nägime suurt potentsiaali. Seega, kutsume oma paviljoniga publiku dekoratsioonide, millena võib nii kaaluka ajaloopärandiga ja turismist ülevoolav linn mõjuda, keskelt koju. Palume pöörata rahvuspaviljonide aiast ümber nurga põiktänavale. Vastukaaluks Veneetsia voolavale ning äärmiselt kontrollitud avalikule ruumile pakub kõrvalepõige elukohta soojust ja äratundmisrõõmu. Paratamatult on kodukeskkonda jõudmine väga suur nihestus: võtad kingad jalast, keegi võtab sind vastu ja korraga oled täiesti teist tüüpi ruumiolukorras. Sisenemisakt avalikust ruumist, lõputust näituseruumist elumajja, paneb külastaja käituma teistmoodi.

    Aet Ader: Proovime oma näitusega läheneda üksikult üldisele: iga inimese isikliku kogemuse kaudu jõuame ühiskonnas laiemate protsessideni nagu eluasemepoliitika. Tahame fookusse võtta inimese ja jõuda intiimsuse kaudu universaalsete teemadeni. Elamuehitus on argise ruumi ja arhitektuuri osa, mis puudutab meid kõiki. Arhitektidena paelub meid see ruumi osa, sest tunneme, et igapäevane ruumikogemus mõjutab meid olenemata, kas teadvustame seda, ning olenemata, kas meie valikud on olnud vabad.

    Mari Möldre, Aet Ader ja Arvi Anderson esitavad järgmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti paviljonis küsimusi praeguse eluasemepoliitika kohta ning uurivad poliitika mõju isiklikule ruumile.

    Kuivõrd on korterinäitus riski võtmine? Tüüpiline biennaali publik käib ikkagi Giardinis ja Arsenales ning satub harva sellelt trajektoorilt kõrvale.

    Mari Möldre: Soovime, et Eesti näituse kogemine oleks intiimsem kui keskmine biennaali paviljoni vaatamine.

    Ader: Näituse asukoht, kodumaja, on teiste rahvuspaviljonidega Giardini pargist ümber nurga, pelgalt paarisaja meetri kaugusel, ühel tüüpilisel Veneetsia kitsal kõrvaltänaval. Maja omanik on Rootsi päritolu kunstnike paar, kes on omal käel renoveerinud kolmekorruselise endise lihapoega elumaja oma teiseks koduks.

    Anderson: Meid intrigreeris selle maja puhul teatud lihtsus: iga korrus on üks selge vaheseinteta ruum, üks tuba. See ei ole klassikaline itaalia kodu, vaid jääb oma minimaalsuses pigem valge kuubi, näituseruumi ja klassikalise kodu vahepeale.

    Möldre: Meile on oluline praegust ruumi võimalikult palju näitusse kaasata. Me ei taha asjatult midagi juurde toota ega ehitada. Eesmärk on luua lavastuslik tervikteos, mille üks pea­tegelane on ruum.

    Ader: Kodu näituseruumina toetab meie kontseptsiooni, arutame ju eluaseme kättesaadavuse teemat. Kodumaja seab näitusele piirangud, mis aitavad meie puhul positiivselt tervikkogemusele kaasa.

    Miks just kodu? Kas leidsite maja ja tekkis mõte või on see problemaatika teid juba pikemalt paelunud?

    Ader: Tegelikult on see teema mul juba pikalt hingel olnud. 2010. aastal kaitsesin sel teemal magistritöö ning aja jooksul olen käinud rahvusvahelistel konverentsidel ja arutelu jälginud. Mõni aasta tagasi õpetasime kunstiakadeemias koos Kadri Klementiga urbanistika tudengeid, meie stuudio keskendus just eluasemepoliitikale ja täpsemalt selle kitsaskohtadele Tallinna linnas.

    Anderson: Peale selle ärgitas meid teemat tõstatama selle aktuaalsus praeguses maailmas ja Eestis, koos inflatsiooni, rändekriisi ja sõjaolukorraga. Kõik need on omavahel seotud.

    Kodu ja eluasemepoliitika on väga laiad teemad, mis hõlmavad sotsiaalseid probleemiasetusi, nagu ränne või rassism. Küsimus seisneb ka selles, kes, kuidas ja millise elamispinna on võimeline omale leidma. Siia lisanduvad elustandardid ja asjaolu, kui palju ollakse valmis oma ruumi ja mugavusi loovutama. Peale selle ka ehituslik pool: kuidas ehitada tihedamalt, efektiivsemalt ja säästlikumalt. Kas te esitate küsimusi või pakute lahendusi?

    Möldre: Me ei paku konkreetseid arhitektuurilahendusi ega püüdle analüütilis-statistilise ülevaatenäituse poole. Pigem tõstatame küsimusi läbi üksikjuhtumite ja heidame seega valgust suurematele ühiskondlikele protsessidele. Eluruumi kättesaadavus ei sõltu tõepoolest puhtalt nõudmise ja pakkumise ebatasakaalust, vaid ka sellest, kuidas ja millisena kodusid ja elamist ette kujutatakse ning kuidas on see kujutlus toodetud ja taastoodetud.

    Ader: Viimane riiklik eluaseme arengukava Eestis lõppes 2013. aastaga. Praegu puudub riiklik eluasemevaldkonda suunav strateegiadokument. Näiteks Soomes on kinnisvara ka omavalitsuse ja riigi oma, strateegiaid rakendatakse omavalitsuste arendustele ning eraarendustele on mitmekesisust tagavad reeglid. Londonis katsetatakse sellega, et igas arenduses oleks vähemalt 20 protsenti taskukohast elamupinda. Mudeleid, millega üritatakse eluaseme­kriisi leevendada, on maailmas väga palju, kuid iga linn ja riik on oma ajaloo ja omandistruktuuri poolest erisugune, seega valmislahendusi ei ole. Me ei saa üks-ühele mõne teise riigi süsteemi üle võtta, peame leidma oma. Näituse üks eesmärk on tuua seni Eestis vähe käsitletud eluasemepoliitika rambivalgusse, teha see avaliku arutelu teemaks. Praegune riigi strateegia mitte omada strateegiat ei tundu meile tulevikku silmas pidades jätkusuutlik. Milline on nooremate põlvkondade perspektiiv Eestis elada?

    Tulen korraks üldisemalt biennaali juurde tagasi. Sel aastal kureerib biennaali Lesley Lokko, kes on Šoti-Ghana arhitekt-kirjanik, ning ta küsib, kuidas paistavad vähemused, multikultuursus ning üleilmsus Aafrika poolt vaadatuna. See murrab esimest korda biennaalil vana hea lääne perspektiivi. Sellega haakub elamuteema hästi. Euroopas laiemalt, aga ka meil on Ukraina sõjapõgenikega selgelt näha, kuidas inimese ühiskondlik staatus dikteerib, kus ta üldse elada saab, ning kuidas elupaik määrab selgelt inimese ühiskondliku positsiooni. Siit ka küsimus: kui palju käsitlete sotsiaalse võrdsuse teemat?

    Möldre: Eluaseme kättesaadavus on ilmselgelt seotud ebavõrdsuse ja majandusliku kihistumisega. Ka Eestit ei saa pidada klassikalises mõttes vanaks heaks lääneks ning meie biennaalitöö on ajendatud on just siinse regiooni ja laiemalt postsotsialistlike riikide valudest ja võimalustest ning nendel teemadel saame hoida ka oma fookuse.

    Anderson: Selliseid riike iseloomustab 1990. aastate erastamisbuum, mis Eesti näitel on päädinud sellega, et ligi 80 protsenti inimestest omavad seda kohta, kus nad elavad. Nooremal põlvkonnal on hoopis teistsugused piiratud võimalused eluruumi soetamiseks või eluaseme kasutamiseks.

    „Kodupeatus“ kutsub publiku dekoratsioonide, millena võib kaaluka ajaloopärandiga ja turismist ülevoolav Veneetsia mõjuda, keskelt koju.

    Kas soovite neid stereotüüpe lõhkuda?

    Ader: Kodu ostmine on tugevas vastuolus tänapäeva paindliku elustiili, üleilmse rände ja mitmesuguste peremudelitega. Paratamatu korteriomamise norm sunnib pangalaenuga sunnismaiseks. Võib ka öelda, et riigi poolt on ebaõiglane panna kõik inimesed mitmesaja tuhande euro väärtuses ostu-müügitehinguga eluotsust tegema. Kõigil pole selles vallas kompetentsi, olgu selleks siis ruumi- või majandusharidus. Tahame öelda, et valdavale ostu-müügitehingule võiks olla alternatiive. Üks mudel ei sobi kogu aeg kõigile.

    Möldre: Märgata on suundumust, et kesklinnade eluasemed ei ole enam kodud, vaid vahetustehingud ja rajatud raha paigutamiseks. Sellisena kaalub eluruumi vahetusväärtus üle selle kasutusväärtuse.

    Ader: Kodu on valuuta, mitte üksnes eluase. Juba 1961. aastal loodi alus Euroopa sotsiaalhartale, millega Euroopa riigid proovisid muuhulgas kokku leppida eluaseme kättesaadavuse küsimuses. Eesti on alla kirjutanud osadele harta punktidele, aga artikkel 31 ehk õigus eluasemele, millega on võetud eesmärgiks teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase, on siiani meie riigil alla kirjutamata. Eks see näitab ka ühiskonna arengut. Normaalne elukoht on üldine ühiskonna heaolu indikaator ja loodetavasti jõuab see teema ka erakondade debattidesse. Kui keskmise palgaga töötaja ei jaksa omale pealinnas kodu soetada, siis ei räägi me kodutusest klassikaliselt ühiskonna heidikute mõistes, vaid eriala­spetsialistidest, kõrgharitud inimestest.

    Kuidas plaanite need suured küsimused biennaali publikule kiirelt ja ruumiliselt n-ö söödavaks teha?

    Möldre: Näitusekülastaja on oodatud lavastuslikule ringkäigule majas, mida juhib kodu näitleja-elanik. Ruumis on tähtis roll suureformaadilistel videoteostel, mis peavad dialoogi ruumiga ja näitlejatega ning toovad eluruumi kummastava nihestuse. Peale selle on ruumides pealtnäha argistest esemetest koosnev n-ö tõendite kogu, mis lähemalt uurides täiendavad ringkäiku mingi kiiksuga. Loodame, et valitud teema kõnetab paljusid ja näitus lubab ruumis tekkivatel seoste vool kanda end veelgi kaugemale, kui oskame ette näha.

    Ader: Meie eesmärk on panna rahvusvaheline publik mõtlema nende enda kodudele ja sellele, kuidas need eluasemed on tekkinud.

    Milline võiks olla „Kodupeatuse“ järelkaja?

    Ader: Ikka Eesti eluasemepoliitika loomine! Aga kui tõsiselt rääkida, siis teema tõstatamine. Kõikvõimalikud kriisid ainult võimendavad ja kiirendavad elamupoliitika kitsaskohti. Pean oluliseks, et just meie arhitektidena selle teema tõstatame. Tegeleme ju otsuste ahela lõpptootega: kodude disainimisega. Linnaplaneerijad vormistavad suured otsused, kuhu erakapital investeeritakse, kavandavad linna elamualadeks ja -kvartaliteks. Arhitektid disainivad hoonemahud, joonistavad korterid. Kõik need otsused – kui suur ja mitme toaga on korter, mis hinnaga seda müüakse, millisesse linnaossa hoone ehitatakse – on enne ruumispetsialisti sekkumist juba tehtud. Tunneme, et meie käed jäävad lühikeseks, aga probleem otsustusahela alguses on ilmselge. Tegemist on mõnes mõttes igikestva teemaga, kuid näeme, et sellest rääkimine on siiski vältimatu.

  • Linnahallist metahalliks

    TRIIN JUHANSON

    Arhitekt Robin Evans on välja toonud, et XVI sajandi itaalia hoonetes oli tubadel palju uksi, mis tegid elanike elu mugavamaks, sest nii sai ju hõlpsalt ruumide vahel liikuda. Edaspidi muutusid toad suletumaks. Suurbritanniast pärit trendi järgi korraldati eluruumid koridoride ja tubade sissepääsude ümber, üheks põhjuseks kõrgklassi ja teenijaskonna klassivahe rõhutamine.1 Nii reguleeriti avatuse ja privaatsuse suhet ruumis. Evans näeb siin esimesi märke minateadvusest arhitektuuris: inimene tunneb, et on teiste poolt justkui ohustatud.2 Privaatsust võib tänapäeval käsitleda inimõigusena ja oluline on ka omaetteolemise üle ise otsustada. Peale uste on muidugi muidki võimalusi. Kontrolli all keskkonnas, näiteks kodus, on lihtsam privaatsust saavutada, keerulisem on kohtades, kus inimesi on rohkem, nii et kõigi vajadustega arvestamine tundub võimatu ülesanne.

    Arhitektid üritavad ühel või teisel moel luua inimestele sobivat ja meeldivat ruumi, kus on hea olla ja mis on täpselt niisugune, nagu on ruumis viibijal vaja. Ruumi loomisel peetakse enamjaolt silmas inimesi, mitte inimest – ruumi luuakse hulkadele, mitte üksikisikutele.

    Psühholoogist praeguse ruumiloojana huvitab mind, kas saaks ka teistmoodi: arvestada ruumiloomes just üksikisiku ja tema vajadustega. Kuidas rahuldada ühe inimese põhivajadused ruumi kaudu?

    Privaatsus ja enese eksponeerimine

    Mõelda vaimse tervise ja ruumi seostele pole ju halb mõte. Kuna põhi­vajadusi on väga palju, siis valisin need, mis tunduvad tänapäeval aktuaalsena: privaatsus ja enese eksponeerimine. Ülesande lahendamiseks tuleb alustada küsimusest, mida privaatsus- ja enese eksponeerimisvajadus üldse tähendavad, kuidas need ilmnevad ja mis neid mõjutab. Seda selleks, et luua ruum, kus need vajadused on rahuldatud. Eelkõige keskendun privaatsusvajadusele, s.o vajadusele üksinduse, intiimsuse, anonüümsuse, eraldatuse või suletuse järele – võimalusele olla iseendaga.

    Metahalli trepid panevad küsima, kas olukord on ruumi või hoopis selle kasutaja kontrolli all. Digimaailmas asuvad astmed trepi mõlemal pool, nii et ei saa aru, kas liigud üles või alla.

    Enese eksponeerimine on digimeedia arengu üha suurema leviku tõttu kättesaadav peaaegu kõigile. Kuna enese eksponeerimisega saavutatud tähelepanu toidab üha suuremat tähelepanuvajadust, on privaatsuse hoidmine tänapäeval sageli riigi- või andmekaitsega tegelevate asutuste asi. Privaatsust on üha keerulisem saavutada: selle on tinginud inimeste valik, aga ka sotsiaalne surve. Privaatsusega on siiski vaja tegeleda, sest muidu satub ohtu meie turvalisus. Eriti puudutab see interneti kasutamist ja digihügieeni.

    Ühis- ja digitaalmeedia on paljudele igapäevaelu oluline osa. Viimase paari aasta jooksul on lisandunud ja üha suuremat populaarsust kogunud metaversumid. Facebook, uue nimega Meta, ka Microsoft. Need on ainult paar näidet. Lihtsustatult öeldes on metaversum kolmemõõtmeline digikeskkond, kus on objektid, majad, ruum jms, kus iga kasutaja saab luua oma avatari ehk virtuaalse keha. Avatarina saab virtuaalses ruumis külastada kontserte, moeetendusi, näitusi jne. Ilmselt on metaversum kodune keskkond just neile, kes on virtuaalsete mängudega juba kokku puutunud. Privaatsuse kaitsmine metaversumites on suuresti seotud isikuandmetega, mida kasutajad on sunnitud teenuse pakkujaga jagama. Metaversumid jälgivad oma kasutajaid traditsioonilise ühismeedia platvormidega võrreldes palju intiimsemal tasandil: vaadeldakse füsioloogilisi reaktsioone, kogutakse biomeetrilisi andmeid, jälgitakse miimikat, häält jms. Saadud andmed aitavad ettevõtetel üha täpsemalt reklaami suunata.3

    Mitmed tuntud arhitektuuribürood tegutsevad selle nimel, et metaversumitel oleks ka ruumiline kvaliteet. Virtuaalse ruumi arhitektuuri kõrval on siiski vaja tegeleda ka vaimse poolega. 2019. aasta Tallinna arhitektuuribiennaalil disainiduo Space Populari kunstiinstallatsiooni „Globaalne küla“ kirjelduses on virtuaalse ruumi kohta tabavalt öeldud: „Kolmemõõtmelisena kogetav virtuaalmaailm toob esile sellise arhitektuuri, mis ei paku kaitset mitte enam kehale, vaid vaimule.“

    Virtuaalne linnahall

    Kuidas luua privaatset ruumi avalikult kasutatavas hoones? Hea võimalus seda uurida on linnahall, kui luua selleks digikaksik ehk metahall. Ühest küljest on linnahall tuttav kultuuripärand, kuid digikihi loomisega saame sellele anda futuristliku tuleviku, kus miski pole kindel, kuid haarab ikkagi kaasa.

    Digikaksikud on juba paljudel hoonetel ja isegi linnadel. Digikaksik hõlbustab linnaplaneerimist, saab jälgida ja kavandada inimeste ja ühissõidukite liikumist, uurida õhu kvaliteeti, jäätmemahutite täitumist jm. Digikaksikute kiiret arengut soodustab ka võrguühendusega seadmete levik ning masinõppe kiire areng.4 Kui digikaksik lubab prognoosida linlaste eelistusi ja soove, siis saab sel viisil ehk tegeleda ka privaatsuse ja sellega seonduvate vajadustega? Virtuaalses ruumis saab katsetada ja andmeid koguda, teistpidi annab see ehk ka sisendi hoonele uue funktsiooni leidmiseks, seda ilma suurte ja kallite projekteerimis- ning ehitustöödeta. Eriti on see asjakohane väärtuslike hoonete puhul, et võimalikke uusi funktsioone paremini mõtestada ja testida. Tallinna linnahall on osa Eesti kultuuriruumist ja väärib säilitamist – miks mitte just ajakohases digivormis?

    Metahall

    Tallinna linnahalli tähendus aktiivse kultuurikeskusena on hääbunud ja hoone ise taandunud omamoodi eksponaadiks, mida saavad külastada üsna vähesed. Seega võib öelda, et linnahalli avalikust sfäärist on saanud privaatne.

    Metahall on linnahalli virtuaalne peegeldus, ruum, kus avatar saab külastada näitusi, kontserte, laadida üles oma loomingut ja tutvuda teiste looduga.

    Metahall kui linnahalli digikaksik avab võimaluse katsetada ruumi funktsioone ja visioone virtuaalses keskkonnas, mis võib anda, kuid tingimata ei anna aimu ühe või teise lahenduse toimivusest ka füüsilises ruumis. Digikeskkonnas ei võeta tihti ette samu asju mis füüsilises ruumis. Kui poodelda või töötada saab nii füüsilises kui ka virtuaalses keskkonnas, siis kuuma suveilmaga veemõnude nautimine virtuaalses ruumis ei tule praegu veel kõne alla.

    Vaatlen metahalli lähemalt privaatsusega seonduvate võimalustega seoses. Pakun välja mõningad digitaalsed ruumilised etüüdid, mis peaksid olema õpetlikud ja seostuma vajadusega autonoomia, eraldatuse, anonüümsuse jms järele.

    Metahall pole füüsiline ruum, selle seinad pole kandvad. Need annavad esialgu küll edasi linnahalli ruumi, kuid neid saab nihutada ja seeläbi kontrolli ruumi üle enda kätte võtta. Metahallil pole ka lage, vaid selle kohale on asetatud teine metahall.

    Treppide juures saab küsida, kas olukord on ruumi või hoopis selle kasutaja kontrolli all. Trepid viivad ühest metahallist teise, kuid seal liikuda pole lihtne, sest digimaailmas asuvad astmed trepi mõlemal pool. Metahallis seiklev avatar võib sattuda nii ühele kui ka teisele poole. Nii ei saagi vahepeal aru, kas liigud üles või alla.

    Sissepääsu panoraamaknad sobivad üksinduse edasiandmiseks. Linnahallil pole palju aknaid ning hoone meenutab seetõttu koobast. Metahallis on aknad muundatud ekraanideks ning hoones seiklevale avatarile kuvatakse sinna internetist info tema kohta. Digiruumis on see koht, kus kasutaja saab otsustada, millise kuvandi ta endast luua tahab.

    Füüsiline ja digitaalne ruum võivad visuaalselt olla sarnased, kuid on tegelikult väga erinevad. Kui vaadata arhitektuurielemente ja nende omadusi lähemalt, võib arhitektuurihuviline näha väärtust ka linnahalli veidi kulunud osades. Linnahalli ja metahalli ühendavad kindlusena mõjuvad seinad, uksed ja ekraanidena mõjuvad aknad. Kõigil neil elementidel on oma lugu. Need ja teisedki elemendid ergutavad fantaasiat ja kutsuvad otsima virtuaalses maailmas üha uusi funktsioone.

    Linnahalli puhul on raske leppida selle hääbumise ja kadumisega. Kas seda on võimalik kuidagi ära hoida ja anda arhitektuurimälestisele uus elu? Ehk on üks võimalus anda talle digitaalne vorm. Võib-olla peaks küsima, kuidas hoida kasutajate tähelepanu ja huvi ruumi kasutada.

    Aeg mõjutab füüsilist ja digitaalset ruumi erinevalt. Füüsilise ruumi võtab lõpuks üle loodus, kuid ka digiruum mureneb ja hääbub ajapikku. Selle taga on virtuaalse ruumi digitaalne kood, mille nullide ja ühtede jadasse hakkavad tekkima lüngad.

    Aeg hävitab nii füüsilise kui ka virtuaalse ruumi, seega on mõlema lõpp sama. Ühest saab jagu loodus, teisest infokadu. Kui enese eksponeerimise juures oli oluline tähelepanu, siis hävingu üks põhjus on just tähelepanu hääbumine. Hääbumine muudab ruumi üha nähtamatumaks ja võib-olla ka anonüümsemaks. Kui see nii on, siis lõpuks võidabki privaatsus, ilma suuremat midagi ette võtmata.

    Artikkel põhineb sel kevadel kunsti­akadeemias kaitstud magistritööl „Metahall. Privaatsusvajaduse tähendus, probleemistik ning ruumiline väljendus Tallinna Linnahalli näitel“, juhendajad Tüüne-Kristin Vaikla ja Kaja Pae.

    1 Robin Evans, Figures, Doors and Passages. Translations from Drawing to Building and Other Essays. The MIT Press, 1978, lk 72.

    2 Samas, lk 74.

    3 Imran Ahmad, Tiana Corovic, Privacy in a Parallel Digital Universe: The Metaverse. – Data Protection Report, 25. I 2022. https://www.dataprotectionreport.com/2022/01/privacy-in-a-parallel-digital-universe-the-metaverse/

    4 Raivo Ruusalepp, Digikaksik – märkamatu vari. – Vikerkaar, detsember 2021.

Sirp