Osalusest, oma panuse andmisest ja selle mõjudest ühiselt loodava asja edasisele saatusele on 1966. aastal kirjutanud Zenta Ērgle oma lasteraamatus „Meie õue lapsed”. Kui jätta kõrvale pioneerindus ja Lenini pidev kehatu kohalolek, räägitakse tegelikult sellest, kuidas toimib pisikene ühiskonnamudel ja mis juhtub, kui mõningaid selle liikmeid tõrjutakse, kas siis tõsistel või vähem tõsistel põhjustel. Ja kuidas lõpeb lõhkumine hoovil, kui kampa võetakse naaberhoovi „need teised” ja ka paha poiss Maigonis. Lõpuks ehitatakse ühiselt mänguväljak ja peetakse palliturniiri ning ka allkorruse kuri memm ei osutugi vääramatult õelaks ning kostitab pirukatega. Avalike ruumidega linnas on samamoodi. Kohalik elanik peab end tundma seal koduselt, ta peab saama sellega suhestuda ja looma endale ise oma koha: oma kogemuste, ühiste elamuste ja isiklike emotsioonide pinnal. Koht on sotsiaalne konstruktsioon1 ja kõik, mis selles on, tuleneb elanikest ja sissesõitnutest. Tegevus, hommikune päike, vahtraleht ja kohatud sõber annavad kohale oma tunde. Linn peab pakkuma paljudele oma kohta ja suurem osa neist kohtadest peavad olema ühised. Linnade tekke peamine põhjus oli kaitsevajadus, nüüd on aga linnas ohtlikum kui kusagil mujal. Linn on täis võõraid, kelle keskel peaks end julgelt tundma, ja seetõttu on veelgi tähtsam, et oleks kohtadevõrgustik, mis on inimeste oma ja mõjub turvaliselt. Kui omadel on julge, on ka võõrastel julge ja kurjade mõtetega võõras julgete omade vahel pahategusid korda saata ei saa.
Igal meist on olnud loodetavasti lapsepõlv, kuhu kuulus muu hulgas sõbra hõige akna alt: „Tule õue!”. Õu on lõpuni hea, ta lõhnab kevadise kütise, puukuuride, pühapäevapiruka ja pesupulbri järele. See on oma koht, kus alati tohib olla ja kõiksugu asju teha. Öö seevastu on aeg, kus ei ole valgust. Nagu koht ei ole pelgalt mateeria kokkusaamine ja füüsikareeglitele alluv osa ruumist, ei ole öö meie meeltes lihtsalt aeg, See, mis päevast üle jääb on kokku pandud emotsioonidest – valdavaks kerge ärevus ja hirmgi. On kindlaks tehtud, et eriti Põhjamaadel ei tee inimesi ettevaatlikuks mitte valguse puudumine, vaid öö sotsiaalne olemus. Turvatunnet ei sisenda ei suurem hulk politseinikke tänavail, ei turvakaamerad ega ka mitte nuga põues. Linn on turvaline siis, kui seal on kohad, mida kasutada vabalt, ilma luba küsimata, vastavalt kirjutamata reeglitele, kui on olemas rajad, mis koosnevad tuttavatest, tähendusega lõikudest.
Tallinnas peeti disainerite liidu eestvedamisel 26. – 28. septembrini festival „Arts and Lights” („Kunst ja valgus”), mis päädis disainiööga „Kummardus loovusele!”. Disainiööl panid maastikuarhitektid kokku kaks tegurit öö ja õue. Nii tekkis koht kohas ehk siis Raekoja platsi selline hoov, kus iga inimene võis käituda kui oma kohas: pikutamiseks muru, millel tekid, padjad, kaltsuvaibad ja lauamängud; pihlakad, kust marju võtta; tünn, kus sees hõõguvad söed, kõrval puupilpad ning söekott, et lisa panna. Lapsed pääsesid ilma ülemaailmselt tunnustatud ehk siis globaliseerunud plastvidinateta: oli hoopis kollaseid lehti täis hüppamistünn. Õhtuseks ajaks toodi väikesed lambid, mida võis oma äranägemist mööda süüdata. Seda kõike nii, et ei otsustatud kõike lõpuni ära ega disainitud üle, vaid jäeti inimestele võimalus mõelda ja osaleda loomeprotsessis.
Suursugune ja tavaliselt sammu kiirendama sundiv raeplats muutus ootamatult koduseks. Ei kõndinud minema ükski lauamäng, padi ega tekk, ei põlenud maha majad ega kaltsuvaibad. Algul käidi luba küsimas, et kas tohib. Ja astuti ka mururibadest üle, mitte peale. Õnneks võtavad lapsed maailma ilma asjatu tsiviliseerimisfiltrita. Kui on muru, tuleb seal peal joosta, kui on pandud mäng, võib sellega mängida ja kui kukub sillutisekividele vahtralehti – mis siis sellest? Need saab ju kokku pühkida. Kirjutamata reeglist kasutada kõike kenasti ei astunud keegi üle. Turvamehed platsil olidki lahked selgituste jagajad, mitte valvurid.
Tulekohast sai õuesüda, mis ühendas kõiki, ka võõraid. Algne kava kutsuda tule juurde paar näitlejat, „peita” nad inimeste vahele ja lasta salaja jutuajamisi suunata, et hakataks lugusid jutustama, jäi ajapuudusel täitumata. Kuid lood mitte: ka ilma näitlejateta tekitas eriline atmosfäär mõnusa olemise ja vestluse. Koht toimis ja hakkas end ka ise reguleerima ning edasi arendama: inimesed võtsid ette ka sellist, mida õueehitajad ei olnud ette näinud, näiteks nagu murul telkimist, võidujooksu mururadadel ja raja kasutamist palliplatsi piirina. Osalus lisas lakkamatult uusi kvaliteete ja koht vormus pidevas muutumises.
Ööõu oli õues kolm päeva. Siis tuli ta algosadeks lahti võtta ja maailma peale laiali jagada, sest iga pidu saab ükskord otsa. Aga Raekoja platsi mälukihtidesse jääb see õu alles ja inimesed, kes sellest osa said, meenutavad seda kohta nüüd „mäletad, see, kus oli see aed tookord”. Ja seal kuskil toimetab see mees, kes kõigile soovilõngu tõi pihlaka külge sidumiseks, ja ka see mees, kes kõrkjatesse hüppas, ning too naine ka, kes pahaselt küsis, et kas siis kahe mururiba pärast on vaja sellist sündmust korraldada. Ning kuskil on ka see, kes öise tule ääres teistele käe pealt tulevikku ennustas, ja too, kes kõigile suitsukala pakkus. Võrku tekkisid uued sõlmed, mis ühiskonda koos hoiavad. Ühiskond tähendabki ühist ruumi, nii konkreetset, mentaalset kui sotsiaalset. Ruumist saab koht elamise kaudu: sellel kasutamine ja mälestuskihtide lisamine kasvatab ka niite inimeste vahel. Muide, see toimib meile ehk mitte nii meeldivas vormis samamoodi. Ka pronkssõduri koha juures protestijaid ühendavad samasugused jämedad niidid ja ilmselt kosuvad need katkirebimispüüete tõttu veel tugevamaks. See koht seal Tõnismäel jääb alati selleks, „kust Aljoša minema viidi”, ja alati on keegi, kes seda kihti kohamälus teistest oluisemaks peab. Ja ükskõik, kui palju ja kui kirjusid Euroopa Liidu värvides lilli sinna ei istutataks, ei õnnestu seda ajakihti välja sikutada ja monument surnuaias on alati „teisel kohal”. Kohad ja nende mälu tähendavad inimestele neile olulisi asju ja sündmused on seetõttu erineva kaaluga.
„Kohad tähendavad inimesi, kuid inimesed tähendavad ka kohti. Kohad moodustavad tähenduste kogumi, mida inimesed saavad kasutada neist lugude jutustamisel ja sel viisil iseend defineerida. Koht ja identiteet on tihedalt teineteisega seotud.”2 Seda tasub linna valitsedes, kavandades ja ette kujutades aeg-ajalt meenutada.
1 Doreen Massey sõnastus.
2 Toim Hugh Mackay, „Consumption and everyday life” (1997).
