tööturg

Teadus

Mis meist järele jääb?

21. jaan. 2022

KURMO KONSA

Üks ilmsemaid tõdemusi on see, et kõik inimesed on surelikud. Mis saab aga pärast? Sellele küsimusele on antud isesuguseid vastuseid. Märksa selgepiirilisem ja lihtsam on küsimus: mis meist järele jääb? Seda küsimust saab käsitleda mitmel ajaskaalal alates ühe inimese elueast ja lõpetades kogu inimliigi ning miks mitte Maa ja isegi kogu universumi lõpuga.

Keha, me kallis keha

Kehaga on kõik lihtne, pärast surma hakkab kohe pihta lagunemine. Kuidas ja millise kiirusega, sõltub keskkonnatingimustest ja sellest, mida kehaga ette võetakse, surnukeha ettevalmistamine matuseriituseks on üldinimlik nähtus.

Pehmete kudede lagunemine võtab parasvöötmes aega kuust mõne aastani, troopikas toimub see nädalatega. Läbikülmunud surnukehad Arktikas või mägedes ja soodes ei pruugigi laguneda. Luude säilimine sõltub pinnasest. Viljakates happelistes muldades lagunevad luud paarikümne aastaga ning neist ei jää midagi järele. Neutraalse reaktsiooniga mullas või liivas püsivad luud sajandeid, kuid lõpuks lagunevad ikkagi. Nii nagu kõikidest elusolenditest, võivad ka inimestest teatud tingimustes tekkida fossiilid, seda nii otseselt inimkehadest kui ka inimtegevuse jälgedena. Fossiilistumine on setetesse mattunud organismide jäänuste või elutegevuse jälgede kivistumine orgaaniliste ühendite mineraalsetega asendumise (püriidistumine, ränistumine) või ebapüsivate mineraalide püsivaks muutumise teel (aragoniidist saab kaltsiit). Kivistisena säilivad valdavalt organismide kõvad, juba nende eluajal mineraalsed osad (luud, kestad, karbid, kojad jms).

Fossiile on leitud väga kaugest minevikust, sobivates tingimustes võivad need säilida miljoneid aastaid. Vanimateks fossiilideks võib lugeda stromatoliitide jäänuseid, mis on 3,5 miljardit aastat vanad. Stromatoliidid on lubiainest mitme meetri suurused moodustised, mis tekivad vees tsüanobakterite või teiste mikroorganismide elutegevuse toimel. On ebatõenäoline, et inimeste fossiilid nii kaua püsiksid. Hinnangute kohaselt on kõikidest kunagi elanud organismiliikidest fossiilina säilinud ainult 0,01%.¹ Inimeste eellaste fossiilide leidmine on arheoloogidele ja paleoantropoloogidele alati suursündmus.

Teatud tingimustes võib inimkeha mumifitseeruda, sageli aitavad inimesed sellele ise kaasa. Vanimaks säilinud muumiaks on Nevadas Vaimude koopast (Spirit Cave) leitud looduslikult mumifitseerunud inimkeha, mille vanuseks on 9400 aastat. Keha on säilinud tänu kõrbekuumusele ja -kuivusele. Vanimad inimeste poolt tahtlikult mumifitseeritud kehad pärinevad samuti Ameerika mandrilt. Nimelt on Peruust ja Tšiilist leitud muumiaid, mis pärinevad ajast 5000 aastat eKr, seega on nad ligikaudu 2000 aastat vanemad kuulsatest Egiptuse muumiatest. Külmas säilinud inimkehadest on kahtlemata kuulsaim jäämees Ötzi, kes hukkus 5300 aastat tagasi ning kelle keha leiti Alpidest 1991. aastal. Selliselt külmunud kehad võivad säilida nii kaua, kuni püsivad samad tingimused, järelikult võib kehade puhul rääkida ajaskaalast 10 000–100 000 aastat.

Geneetiline pärand

Eks me kõik ole kuulnud väljendit, et vanemad elavad edasi oma lastes. Nii see ka muidugi on. Elu tunnuseks on pärilikkuse infosüsteem, mis tekitab, töötleb, säilitab ja annab edasi organismide eksisteerimiseks hädavajalikku geneetilist teavet. Oma põhimõtteliselt ehituselt on geneetiline süsteem kõikidel Maal elavatel organismidel ühesugune. Kuid kõik liigid surevad kord välja. Juba Charles Darwin on oma tippteoses „Liikide tekkimine“ kirjutanud: „Praegu elavatest liikidest aga jätavad kauge tulevikuni mõnesuguseid järglasi ainult üpris vähesed, sest kõigi orgaaniliste olendite rühmitamise viis tõendab, et iga perekonna liikide enamik ning paljude perekondade ükski liik pole põlvnejaid jätnud, vaid on sootuks välja surnud.“²

Nii läheb ka inimesega. Keskmine liikide väljasuremise kiirus on üks liik miljoni liigi kohta aastas ehk siis keskmiselt 10–100 liiki aastas. Siin arvestatakse kõiki organismiliike – baktereid, seeni, putukaid, taimi jne.³ Liikide eluiga varieerub suuresti. Imetajatel, kelle hulka kuulub ka inimene, on liigi keskmiseks elueaks miljon aastat, kuigi mõni liik on kestnud ka 10 miljonit aastat. Mõned liigid jätavad endast järeltulijaid, enamik aga mitte. Trilobiitidest, plesiosaurustest, brontosaurustest ja lugematust arvust teistest liikidest on järel vaid fossiilid. Sama kehtib varasemate inimliikide kohta, välja on surnud näiteks neandertallased, denissovi inimesed, Homo erectus ja Florese inimene. Alles on jäänud vaid Homo sapiens.

Kõige loomulikum oleks eeldata, et oleme liigi eluea keskel. Moodne inimene ilmus Maale 200 000 aastat tagasi, inimese esimesed eellased pärinevad aga juba 6 miljoni aasta tagusest ajast.⁴ Teadlased on püüdnud arvata ka täpsemalt. Nii näiteks leidis John Richard Gott III, et 95% tõenäosusega kestab inimene veel 5100–7,8 miljonit aastat.⁵ Inimliigile võivad saatuslikuks saada nii looduslikud kui ka inimese enda tekitatud tegurid. Muidugi on veel võimalus, et inimene areneb edasi mingiks uueks liigiks, olgu siis bioloogiliseks või tehniliseks. Kuna geneetiline infosüsteem on kõikidel elusolenditel samane, saab väita, et nii kaua kuni elab üksainukenegi liik, kestab elu edasi. Teadlased on isegi välja pakkunud Kuul asuva Noa laeva idee juhuks, kui katastroofid hävitavad elu Maal. Selleks tuleks luua Kuu laavatorudesse hoidlad, kus säilitataks miljonite liikide seemneid, mune ja geneetilist materjali, tegemist oleks otsekui eluslooduse varukoopiaga. Krüogeeniliselt külmutatud geneetiline materjal võiks sedaviisi säilida põhimõtteliselt igavesti. Probleemiks kujuneb hoidlat elektriga varustavate päikesepaneelide ja muude tehniliste seadmete eluiga.⁶

Voyageride pardal on inimkonna läkitus võimalikele intelligentsetele Maa-välistele eluvormidele – kullaga kaetud vaskplaadile on salvestatud helid ja pildid Maa kultuurist ja elurikkusest.

Käsikirjad ei põle

Võib-olla tähtsamgi kui meie surelik keha, on inimese vaimulooming. Inimühiskondade kujunemine ja areng on lahutamatult seotud informatsiooni ja kommunikatsiooniga. Suulisel infol baseerunud ühiskondades lisandusid suulisele tekstile visuaalsed kujundid, maastikumärgid jms, mis moodustasid ühtse edasiantava teadmise. Võib-olla aitasid eelajaloolised ehitised, näiteks Stonehenge või Nazca maastikujooned säilitada teavet, olles omalaadseteks mälupankadeks.⁷

Kui kaua suuliselt edasiantav teadmine püsib? Raske öelda, aga üheks selliselt edasiantavaks informatsiooniks on ju ka keel ise. Kui mõelda keelte peale, siis võivad need sadade aastatega paljugi muutuda, tuhandete aastatega aga tekivad juba täiesti uued keeled. Austraalia aborigeenide legende uurides on näiteks leitud viiteid maastikule enne viimase jääaja järgset veetaseme tõusu. Legendides on säilinud teave ligikaudu 10 000 aasta taguse aja kohta.⁸ Kuid alati võib kahelda, kas ehk poeetilistest lugudest ei kiputa välja lugema teavet, mida seal tegelikult ei ole.

Märksa kauem on lootust säilitada teavet, mis on jooniste või tekstidena mingil püsival materjalil. Säilivuse seisukohast on vastupidavamad anorgaanilise päritoluga materjalid, nt kivid, savitahvlid, savinõukillud ja metallid. Kõige varasemad säilinud kujutised pärinevad hilispaleoliitikumist (20 000–10 000 aastat eKr) ja on kas maalitud või süvistatud kivipindadele. Varasemad kirjalikud tekstid pärinevad sumeri kultuuri savitahvlitelt (umbes 3200 eKr). Kõikvõimalikud orgaanilised kirjutusmaterjalid, nt nahk, pärgament, paber, on vähem vastupidavad, nende säilivus sõltub suuresti keskkonnatingimustest. Digiteabe jaoks on juba välja töötatud väga pikaealisi ja ülivastupidavaid andmekandjaid, näiteks HD-Rosetta ja Arnano protsess, aga arusaadavalt ei taga ainuüksi andmete olemasolu nende kasutatavust. Vajalikud on vastavad seadmed, programmid ja nende kasutusoskus. Teabe pikaajaline säilitamine on eluliselt tähtis, näiteks võib tuua tuumajäätmete säilitamise maa-alustes hoidlates, mis peavad vastu pidama sadu tuhandeid aastaid. Peale ehitustehniliste probleemide on tähtis ka see, et tulevikutsivilisatsioonid neid kogemata lahti ei kaevaks või mingit muud moodi ei purustaks. Selleks tuleb edasi anda info, kus need hoidlad asuvad ja mida sisaldavad. Aga kuidas seda teha? 100 000 aastat tagasi elasid Euroopas neandertallased. Kes elab siin 100 000 aasta pärast ja mis keeles nad räägivad?

Muudetud Maa

Milliseid geoloogilisi jälgi jätab inimene? See on tänapäeval eriti põletav teema. Oleme ju astunud antropotseeni ehk siis uude geoloogilisse ajastusse, mil inimesest on saanud Maad ümberkujundav geoloogiline jõud. Inimkond on juba praeguseks muutnud Maad märkimisväärsel määral. Inimese tegevus kujundab maastikke, maa kliimat ja biosfääri ning sellest jäävad jäljed. Kui kauaks need muutused aga alles jäävad? Maa on geoloogiliselt aktiivne ja piisavalt pika ajavahemiku jooksul muutub selle ilme sedavõrd, et ilmselt pühitakse kõik jäljed inimesest ja tema tegevusest.

Millise paksusega geoloogiline kiht jääb inimesest, sõltub sellest, kui pika aja jooksul inimene maakeral eksisteerib, ning geoloogilistest tingimustest. Geoloog Jan Zalasiewicz pakub võimalikuks inimtegevusega seotud geoloogilise kihi paksuseks keskmiselt 5 cm.⁹ Geoloogilises mastaabis jätaksid ilmsesti kõige suurema jälje hukkunud korallrahud. Inimese tegevuse tõttu, ennekõike fossiilsete kütuste põletamisel paisatakse atmosfääri ligikaudu 36 miljardit tonni süsinikku.¹⁰ Umbes pool sellest kogusest jääb atmosfääri ning teine pool lahustub ookeanides. Ookeanid on hiiglaslikuks süsinikureservuaariks, sisaldades ligikaudu 38 000 miljardit tonni süsinikku, mida on atmosfääriga võrreldes ligikaudu 50 korda rohkem. Vette sattunud süsihappegaas lahustub ning moodustab süsihappe. Mida enam suureneb merevee happelisus, seda vähem suudab seal elada lubiskelette moodustavaid elusorganisme ja seda väiksem on ka neist moodustuva lubjakivi hulk. Juhul kui süsihappegaasi kogus atmosfääris kahekordistub, võib ennustuste kohaselt väheneda korallrahude poolt moodustava lubjakivi hulk 30% võrra. Lõpptulemusena võib moodustuvate lubjakivikihtide õhenemine olla küll väike, aga siiski märgatav. Teine ookeanide happelisuse tõusust märku andev jälg on merepõhja katvate lubjakivisetete lagunemine. Nende asemel jääb merepõhja katma ja hiljem moodustab geoloogilise kihi hapetes lahustumatu savi. Maa ajaloos toimusid sellised sündmused ligikaudu 55 miljonit aastat tagasi eotseeni ajastu alguses, kui suhteliselt lühikese ajavahemiku (umbes 10 000 aastat) kestel suurenes atmosfääri süsihappegaasi sisaldus ja globaalne temperatuur tõusis 5–10 kraadi võrra. Setetesse on sellest hapestumissündmusest jäänud just eespool kirjeldatud jäljed.⁹

Teated kaugkosmosesse

Vähemalt teoreetiliselt võivad inimese tegevusjäljed jääda kõige kauemaks püsima hoopiski Maast väga-väga kaugele, nimelt kosmosesse. 1895. aastal ehitas Guglielmo Marconi raadiosaatja, millega õnnestus edastada teade 3400 meetri kaugusele. Elektromagnetlainetel põhinev raadioside oli saanud tegelikkuseks. Mis on nendest raadiolainetest saanud, mida inimkond alates sellest ajast on tekitanud? Osa neist muidugi neeldub, kuid osa levib maast eemale kosmosesse. Sellise raadiolainetest koosneva mulli läbimõõt on praeguseks juba 200 valgusaastat ja see laieneb üha.¹¹ Astronoomilises mõttes on tegemist Päikese lähialaga, ometigi asub selles sfääris ligikaudu 250 000 tähte.¹² Teisalt on meie kodugalaktika Linnutee läbimõõt umbes 110 000 valgusaastat, nii et galaktilises mastaabis pole me veel midagi korda saatnud. Raadiolained levivad universumis põhimõtteliselt lõputult kaugele, liikudes kiirusega 300 000 km/s, kuni nad neelduvad kosmilise tolmu- või gaasipilvedes. Muidugi väheneb nende tugevus, nii et lõpuks pole nad enam üldisest kiirgusfoonist eristatavad. Info on alles, aga seda pole enam võimalik kätte saada.

Veelgi lootustandvam on kosmosejaamade Voyageride projekt. NASA programmi Voyager raames saadeti kosmosesse kaks automaatjaama: 1977. aasta 20. augustil Voyager 2 ja kaks nädalat hiljem, 5. septembril Voyager 1.¹³ Mõlemad Voyagerid on täpselt ühesuguse ehitusega. Kummagi automaatjaama mass on 722 kg ja pardal on 10 uurimisseadet. Maaga sidepidamine käib 3,7meetrise läbimõõduga paraboolantenni vahendusel, suurim allalaadimiskiirus on vaid 1,4 kb/s. Elektrienergiaga varustavad neid kolm termoelektrilist raadioisotoopgeneraatorit, mida on kasutatud kõigis Marsist kaugemale suunduvates automaatjaamades, sest päikesepatareid oleksid suure kauguse tõttu Päikesest ebaefektiivsed. Nende abil hoitakse töös magnetvälja ja päikesetuult uurivad instrumendid. Ekspertide arvates peaks vähemalt mõni instrument olema töövõimeline kuni 2025. aastani. Kosmoseaparaadid peaksid jääma NASA süvakosmose sidevõrgule (Deep Space Network) kättesaadavasse kaugusesse veel kuni 2036. aastani.

Voyagerid saadeti teele ülesandega uurida lähemalt Jupiteri ja Saturni. Nad pildistasidki Jupiteri Suurt Punast Laiku ja Saturni rõngaid ning mõlema planeedi kaaslasi. Voyager 2 siirdus seejärel Uraani ja Neptuuni juurde. Voyager 1 sai Saturni gravitatsiooniväljalt lisakiirenduse ja liikus edasi Päikesesüsteemi piiride poole. Voyager 1 on praeguseks jõudnud 23 miljardi km kaugusele, umbes 40 000 aasta pärast jõuavad Voyagerid oma teel esimeste tähtede lähikonda. Ligikaudu 296 000 aasta pärast jõuab Voyager 2 tähistaeva kõige heledamast tähest Siiriusest „vaid” 4,3 valgusaasta kaugusele.

Voyager 1 ja Voyager 2 pardal on inimkonna läkitus võimalikele intelligentsetele Maa-välistele eluvormidele. 12tollisele (30,5 cm) kullaga kaetud vaskplaadile on analoogkujul salvestatud helid ja pildid Maa kultuurist ja elurikkusest. Plaat on alumiiniumümbrises ja sellele on lisatud plaadi mängimiseks vajalik helipea. Helide õigeks taasesitamiseks tuleb plaati mängida kiirusega 16 2/3 pööret minutis. Plaadi ümbrisel on visuaalne juhis selle kasutamiseks. Helisalvestised ja kujutised valis välja komitee, mida juhtis Cornelli ülikooli professor Carl Sagan. Selle kuldseks plaadiks kutsutava salvestise pealkiri on „Maa helid“ („The Sounds of Earth“). Plaadil on 55 keeles tervitused, sealhulgas avasõnad tollaselt ÜRO peasekretärilt Kurt Waldheimilt ja USA presidendi Jimmy Carteri läkitus. Lisaks võib kuulda loodushelisid (äike, veevulin, vaalade laul jne). Suurima osa fonogrammidest moodustavad muusikanäidised: klassikalist muusikat esindavad teiste seas Bach, Stravinski ja Mozart, pärimusmuusikat Peruu pulmalaul, Senegali löökriistad jpm, popmuusikat Chuck Perry. Külmast sõjast hoolimata kaasati ka Nõukogude artiste Gruusia ja Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist.¹⁴ Kuldsel plaadil veel 116 fotot ja joonist, mis tutvustavad Maa asukohta Päikesesüsteemis, matemaatika, keemia, füüsika, bioloogia ja anatoomia põhitõdesid ning looduse ja inimkultuuride mitmekesisust. Selleks et heliplaadi leidjatel oleks võimalik määrata selle vanust, on selle ümbrisele kinnitatud tükike radioaktiivset uraan-238 isotoopi, mille poolestusaeg on 4,5 miljardit aastat. Vanuse leidmiseks peaksid välistsivilisatsiooni füüsikud mõõtma järelejäänud uraani ja tema lagunemisproduktide hulga suhte.

Kui kauaks jäävad Voyageride pardal asuvad plaadid veel kasutuskõlblikuks, nii et hüpoteetilistel tulnukatel oleks neil leiduvat teavet võimalik kätte saada? Kosmoseaparaat võib hävineda kokkupõrkel mingi kosmilise kehaga, kuid süvakosmoses on tõenäosus selleks üsna väike. Astronoomide arvates on kõige suuremaks ohuks kosmilise tolmu pilved. Mõne tuhandiku millimeetrise läbimõõduga tolmuterakesed, mis tabavad kosmoseaparaati kiirusega mõni kilomeeter sekundis, jätavad selle pinnale mikroskoopilised kraatrid. Kuna tolmupilved on hiigelsuured, võib see kulutada metallpinda sarnaselt liivapritsiga. Võttes arvesse kosmoseaparaatide trajektoore ja tolmupilvede asetust galaktikas, leidsid uurijad, et kuldplaatide tõenäoline eluiga jääb vähemalt viie miljardi aasta kanti. See on pikem kui kogu Maa senine eluiga kokku. Nii et praegu näikse Voyagerid olema objektid, mis säilitavad kõige kauem teavet inimkonna kohta. Sealjuures ei pruugi viis miljardit aastat olla veel lõplik piir, praegu ei osatagi kaugemale näha, sest selle aja peale sulanduvad kokku Linnutee ja meie naabergalaktika Andromeeda udukogu ning kogu kosmiline geograafia muutub tundmatuseni. Kui Voyagerid selle kõik üle elavad, võivad nad teadlaste sõnul kosmoses triivida veel triljoneid aastaid. ¹⁵

^{1 Jan Zalasiewicz, The Earth after us: what legacy will humans leave in the rocks? Oxford University Press 2009, lk 192.}

^{2 Charles Darwin, Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu 2012, lk 475.}

^{3 The Current Mass Extinction, Evolution Library, https://www.pbs.org/wgbh/evolution/library/03/2/l_032_04.html}

^{4 Human family tree, Smithsonian National Museum of Natural History, https://humanorigins.si.edu/evidence/human-family-tree}

^{5 J. Richard Gott III, Implications of the Copernican principle for our future prospects – Nature 1993, 363, lk 315–319. https://doi.org/10.1038/363315a0}

^{6 Emily Dieckman, Engineers Propose Solar-Powered Lunar Ark as ‘Modern Global Insurance Policy’. – The University of Arizona, College of Engineering News 8. III 2021.}

^{7 Lynne Kelly, Knowledge and Power in Prehistoric Societies: Orality, Memory, and the Transmission of Culture. Cambridge University Press 2015.}

^{8 John Upton, Ancient Sea Rise Tale Told Accurately for 10,000 Years – Scientific American 26. I 2015.}

^{Patrick Nunn, The Edge of Memory: Ancient Stories, Oral Tradition and the Post-Glacial World. Sigma Bloomsbury 2019.}

^{9 Jan Zalasiewicz, The Earth after us: what legacy will humans leave in the rocks? Oxford University Press 2009, lk 122.}

^{10 Hannah Ritchie, Max Roser, CO2 emissions, Our World in Data. https://ourworldindata.org/co2-emissions}

^{11 Emily Lakdawalla, This is how far human radio broadcasts have reached into the Galaxy. –}

^{Planetary Society 24. II 2012.}

^{12 The Universe within 250 Light Years. http://www.icc.dur.ac.uk/~tt/Lectures/Galaxies/LocalGroup/Back/250lys.html}

^{13 Voyageride tegevust saab jälgida NASA veebisaidilt:}http://voyager.jpl.nasa.gov/

^{14 Plaati on võimalik kuulata SoundCloudis: https://soundcloud.com/search?q=voyager%20golden%20record}

^{15 Meghan Bartels, Scientists’ predictions for the long-term future of the Voyager Golden Records will blow your mind, SpaceCom 23. II 2021.}https://www.space.com/predicting-voyager-golden-records-distant-future
Arhitektuur

Pealelend – Sille Pihlak, arhitekt, PAKKi asutajaliige

21. jaan. 2022

MERLE KARRO-KALBERG

Eesti kunstiakadeemia juurde loodi puitarhitektuuri kompetentsikeskus ehk PAKK. Mis see on ja miks ellu kutsuti?

Puitarhitektuuri kompetentsikeskuse ehk PAKKi asutasid kunstiakadeemia vanemteadur Renee Puusepp ning teadurid Siim Tuksam ja Sille Pihlak, keskust juhib Anna Tommingas.

Ruumiloojad ja ehitussektor on mõistnud, et elukeskkond peab olema jätkusuutlik. Liiatigi on käes aeg, mil arhitektidelt ei oodata midagi vähemat kui väikese CO₂ jalajäljega ehitiste projekteerimist, kliimaneutraalsete hoonete visioone, kohaliku tooraine ja taastuvate materjalide kasutamist, hoone elukaare ja ehituse pika vaatega arvestamist ning energiatõhususe ja passiivmaja põhimõtete rakendamist. Selle loetelu kõrval ei tohi aga ununeda ruumikultuur, kellele ja milleks ruum luuakse. Arhitektuur kui ehituskunst on kompositsiooni- ja kontekstitundlik ning suhtes ajalookihistustega. Kompetentsikeskus hakkab aktiivselt kaasa rääkima nii ehituseetika kui ka ruumiesteetika arengus ja pärast kohalikus puitarhitektuuri-kultuuris peaaegu sajandi kestnud pausi toetama puitarhitektuuri uut tulemist.

Aastatel 1870–1917 ehitati üle 80 protsendi Tallinna hoonetest puidust. Siiani on säilinud Lenderi ja Tallinna tüüpmajadega asumid. Puitarhitektuuri lai levik on lähinaabrite pealinnade olukorraga võrreldes vägagi ainulaadne. Suurtöösturid polnud toona lihtsalt nõus töötajate hoonetesse nii palju investeerima, et need kivist ehitataks. Uued asumid rajatigi käepärasest materjalist ja oskustele vastavalt, töötati välja hooneti varieeruvad ning mitmekesised tüüpprojektid, mistõttu arenes tehnika ja pädevus nii ehitajate kui ka projekteerijate seas.

Sajand hiljem ei ole kohalikust toorainest ehitamine enam vaesuse tunnus, vaid kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalik. Teatavasti vastutab Eesti ehitussektor peaaegu 50 protsendi õhku paisatava süsiniku eest, aga ühtlasi ka kvaliteetse elukeskkonna loomise eest. Seega saab peale puidust ehitamise rääkida ka uuest ruumikultuurist. Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskuse fookus on puitarhitektuuri mõtestamisel. Selle asemel et viljeleda edaspidigi praegust kiirarhitektuuri, ent taastuvate materjalidega, peaks puidu omadusi võimendama ning projekteerima ruumi, mis on omane vaid puitarhitektuurile. Seega käsitleb PAKK ehituskunsti materjalipõhiselt ja küsib louiskahnilikult¹: mida puit tahab? Kui tegevus ei seisne betoonplaatide või terassõrestiku tõlkimises, vaid materjali plastilisuse, vormitavuse mõtestamises, on materjal disaini lähtepunkt, millelt vormida uue ajastu ehituskultuuri.

EKA arhitektuuriteaduskonna kompetentsikeskus hakkab koondama ja kasvatama erialast pädevust nüüdisaegse ruumiloome vallas. Selleks rakendatakse loovuuringute meetodeid ja tehnikaid, ollakse tihedas dialoogis uurimismaterjali ja tõstatatud probleemiga, otsitakse vastust, millist ruumi praegu vajatakse. Ruum peab olema paindlik ja liigendatav, kohandatav ja väljavahetatav, sotsiaalselt kaasav, kultuuriliselt rikastav ja kontekstitundlik. Seega pakume lisaks ehituskultuuri uutele eetilistele võimalustele välja ka puitarhitektuuri uusi esteetilisi võimalusi. Uurimisrühma asutamisega oleme jõudnud jätkusuutliku elukeskkonna loomise lävepakule, et avada uks teaduspõhisema arhitektuuri juurde.

* Saaremaalt pärit USAs tegutsenud arhitekt Louis Kahn on mõtestanud materjali arhitektuuris. Muu hulgas on ta öelnud, et isegi täiesti tavaline harilik tellis tahab olla midagi enamat, kui ta on, ta tahab olla oma parimate omaduste summa.
Teater

Katsed kannatuse kallal

21. jaan. 2022

ANDREI LIIMETS

Eesti Draamateatri „Katsed elu kallal“, autor Martin Crimp, tõlkija ja dramaturg Paavo Piik, lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Kairi Mändla, valguskujundaja Priidu Adlas, helilooja ja -kujundaja Veiko Tubin, koreograaf Ingmar Jõela. Mängivad Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand. Esietendus 10. XII 2021 Eesti Draamateatri suures saalis.

Eesti Draamateatri viimaste aastate paraadlavastuseks võib pidada „Lehman Brothersit“ (lav Hendrik Toompere jr), kolme näitleja neljatunnist rokk-kontserti, mida on saatnud maruline publikumenu ja ka asjatundjate tunnustus teatriauhindade jagamisel. Justkui kõverpeeglina on Priit Võigemast, üks „Lehman Brothersi“ peaosalistest, toonud nüüd samale lavale „Katsed elu kallal“, kus mehed on välja vahetatud kolme naise vastu.

Lavastaja isiku ja näitlejate arvuga küll sarnasus ka suuresti piirdub. Kui „Lehman Brothers“ on ajas lineaarselt liikuv ekskursioon läbi ühe perekonna ja nende loodud äriimpeeriumi loo, siis „Katsed elu kallal“ liigitub oma abstraktsuse ja kujundlikkusega pigem postdramaatilise, isegi eksperimentaalse teatri valdkonda. Mitte ilmaasjata ei alga näidendi tekst prantsuse filosoofi ja sotsioloogi Jean Baudrillardi tsitaadiga: „Keegi ei ole enam otseselt kogenud juhtumiste tegelikku käiku, kuid kõigini on jõudnud nende kujutis“.

Baudrillardiga seostuvad esmajoones tema käsitlused kontseptsioonidest nagu hüperreaalsus ehk tegelikkuse segunemine tehnoloogia abil looduga ning simulaakrum ehk teatud kujutis või jäljend tegelikkusest. Baudrillardi simulaakrum ei ole aga üksnes tegelikkuse koopia, vaid kehtestab end uue tegelikkusena. Hüperreaalsuse ja simulaakrumitega on tegeletud põhjalikult ulmežanris, teerajajateks näiteks William Gibsoni küberpunkromaan „Neuromant“ ja sellest ainest saanud kultusfilm „Matrix“, mille neljas osa detsembris kinoekraanidele potsatas.

Teatrilaval on samade kontseptsioonide käsitlemiseks teistsugused vahendid ja piirangud kui filmi puhul. Ehkki tehnoloogia, s.o videoprojektsioon, keerukad valguslahendused ja muu selletaoline, on hõivanud tähtsa koha ka teatrikunstis, ei käsitleta tehnoloogiat ega tulevikku lavadel just sageli. Viimastest aastatest meenubki ehk vaid VAT-teatri „Tallinnville“ (lav Helen Rekkor). Ka „Katsed elu kallal“ on ulmest kaugel ning taandatud loodavalt ruumilt ajatu minimalismi rüppe. Baudrillardi ideid kujutlusest ja süvenevast lõhest tähistaja ja tähistatava vahel käsitletakse ühtaegu teatri väljendusvahendite kaudu ja metatekstuaalse kommentaarina neile. Vaataja näeb laval toimuvat ning selle oma kujutlustes ja seostes kujunevat projektsiooni.

Šikilt musta ülikonda ja valgesse triiksärki rõivastatud kolmiku (Inga Salurand, Helena Lotman ja Hilje Murel) mängida pole luust ja lihast karakterid, vaid erisuguste tegelaste varjud või kujutised.

Eelnev ei tähenda, et 1997. aastal Inglismaal esietendunud näidendil „Katsed elu kallal“ poleks päevapoliitilist ambitsiooni. Selle autor Martin Crimp on käsitlenud mitmeid nüüdisühiskonna paineid tarbijalikkusest ja üksindusest meedia loodava paralleeltegelikkuse ning protofašismini, lavalaudadele jõudmise eel ning järel on neist ajakirjanduses põnevalt rääkinud ka tegijad ise. Crimpi tekst ei koosne aga otsesõnalistest konstruktsioonidest või kriitikast, vaid viidetest, kujunditest ja nihestustest. Lavale jõuab rida etüüde, sketše, stiiliharjutusi peamiselt fiktiivse karakteri Anni ümber.

Crimp on olnud kirjutamise kõrval tegus ka tõlkijana, tuues inglise keelde ennekõike prantsuskeelsest kultuuriruumist pärit Euroopa näitekirjanduse klassikat. Teiste seast leiab kuulsa satiiriku Eugène Ionesco mitme töö tõlked. Ionesco hoidus üksühestest kirjeldustest ja õpetlikkusest, eelistades pigem teatrikonventsioone pea peale pööravat absurdi. Crimpi puhul kehtib sama ja leidub ka absurdihuumorit, kuid palju vaoshoitumal, sardoonilisemal, isegi küünilisemal kujul.

„Katsed elu kallal“ on tõlkinud peamiselt Kinoteatriga seotud Paavo Piik, kes pani mullu meeldejäävalt suupärasesse eesti keelde Marius von Mayenburgi „Bängi“ ning kolm aastat tagasi sama autori „Monumendi“. Mõlemad ühiskonnakriitilised teosed on jõudnud siinmail lavalaudadele Priit Võigemasti lavastajakäe all ning leidnud teatripubliku seas sooja vastuvõtu. Mõlemas on mängitud tegelikkuse ning üle võlli pööratud absurdi piiridel, kuid tehtud seda läbiva loolise selgroo toel, mis „Katsetes elu kallal“ peaaegu puudub. Eesti Draamateatri lavale on jõudnud temaatiliselt palju rohkem harali, stseenist stseeni hajusamalt seotud ning tervikuna võbelevam sketšikogumik, mis eeldab vaatajalt suurt pingutust.

Peaosalistena on laval Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand. Šikilt musta ülikonda ja valgesse triiksärki rõivastatud ning tossudesse kängitsetud kolmiku mängida pole luust ja lihast karakterid, vaid erisuguste tegelaste varjud või kujutised. Seejuures tulevad aegamööda kuuldavale nende mured ja mõtted või ilmnevad kujutised neist. Kiituseks tuleb öelda, et suur ja minimalistliku kujundusega lava ühes sinna seatud trepistikuga täidetakse füüsiliselt kenasti ära – veel üks sarnasus „Lehman Brothersiga“. Küllap väärib selle eest eraldi tunnustust koreograaf Ingmar Jõela, kelle abil sai oma kaasahaarava lavaliikumise ka Von Krahli teatri hitt „Pigem ei“ (lav Juhan Ulfsak).

Paraku püsib „Katsed elu kallal“ „Pigem ei“ rõkkava absurdi või „Bängi“ raju poliitilise satiiriga võrreldes koos tunduvalt halvemini. Teksti ja tegevustiku saab mõtteliselt jaotada infoühikuteks, mille tähenduse ja edasikandumisega mängima hakatakse. Paralleeli võib tõmmata Renate Keerdiga, kes katsetab oma töödes samuti tähenduse endaga. Kui Keerdi värvikad kompositsioonid jõuavad kiht kihi haaval lahtikoorimise järel teatava harmooniani, siis Eesti Draamateatri laval tekib sketšide vahel pigem kakofoonia.

Tähenduste mõtestamiseks antakse vaatajale sedavõrd peenike ja libe nöörijupp, et sellest on keeruline kinni haarata, laval toimuvaga mingigi nurga alt suhestuma hakata. Tegemist on selgelt naiste maailmapilti ja identiteeti peegeldava näidendiga, kuid pikemalt ei taha koos püsida ükski tõlgendus, sest pidevalt vahelduvaid ja tähendust vahetavaid infokilde on keeruline koos hoida. Kahe ja poole tunni peale hakkab see intrigeerimise asemel väsitama, vahele pikitud muusikaline number mõjub pigem kohustuslikuna, kiirelt vahetuvate märksõnade näitlemine meenutab aga lavakunstikooli katseid.

Lavaruumi tagasihoidlikkuse ja näitlejate kasvavalt ülepakutud, lausa hüsteerilise mängulaadi vahel tekib dissonants, justkui püütaks viimasega täita kuidagiviisi mingit tühjust. Ehk on selline dissonants taotluslik, kuid tekitab vaatajas tõenäolisemalt kimbatust, frustratsiooni ja distantsi, pannes kannatuse korralikult proovile. „Katsed elu kallal“ on liigestest lahti ja püüab kiskuda lahti ka vaataja tõlgenduste maailma, kuid pakub vastu liiga vähe, et kogetut rahuldavalt või olulisemanagi huvitavalt kokku panna.

Liig on lisada, et kõik sõltub muidugi iga vaataja valmidusest olulisi kihte välja raalida. Huvitava pähkliga on tegemist just valdavalt klassikalisi draamatekste lavale toova Eesti Draamateatri repertuaari kontekstis. Julgus katsetada on õnneks olnud pisut üle kolme aasta kunstilise juhi ametis toimetanud Hendrik Toompere juuniori käekirja osa.

Selline katsetusjulgus väärib imetlust, isegi kui kõik katsetused ei toimi, mida illustreerib „Katsed elu kallal“ puhul kardetavasti tõsiasi, et niivõrd märgatavat publiku vähenemist kahe vaatuse vahel pole ammu näinud. Kuuldavasti on sama kordunud mitmel õhtul. „On väga oluline, et me saaksime kõik ühtmoodi aru,“ kõlab vahepeal lavalt justkui enesepeegeldusliku torkena, sest ühtmoodi arusaamise võimatusega „Katsed elu kallal“ kaude tegelebki. Vaevalt on eesmärgiks siiski olnud, et erinevalt arusaamise asemel lahkub suur osa publikust suurt midagi aru saamata.
Muusika

Debüütide romantika

21. jaan. 2022

NELE-EVA STEINFELD

Kontsert „Talveromantika“ 14. I Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (külaliskontsertmeister Hans Christian Aavik), solist Indrek Leivategija (tšello), dirigent Andres Kaljuste. Kavas Camille Saint-Saënsi, Ester Mägi ja Sergei Rahmaninovi muusika.

Aasta algus soosib alati uusi sihte ja värskeid tuleproove. Tahetakse laadida mõtteruum ja meeled eredate elamuste, emotsioonide ja ideedega ning viia traditsioonid ja väärtused uude konteksti. ERSO kontsert pakkus elamuse nii saalis viibimise ajal kui ka tekitas üldisi mõtteid meie muusikaelu tasasest ja pidevast muutumisest – kas või kvaliteetsemaks ja rikkamaks pandeemia aja veidra ebakindluse kiuste. Kõnealuse kontserdi märksõnad olid „talentide kojutulek“ ja „debüüt“. Esimene neist on natuke kulunud väljend, mida väikese rahvaarvuga Eestis eri valdkondades ikka kasutatakse. Debüüt tekitab alati põnevust mis tahes elualal, ent seostub vahel liigselt nooruse ja põlvpükstega, justkui oleks vaja debütandil end hirmsasti tõestada ning iseenda varjust teibaga üle hüpata. Indrek Leivategijale oli see ERSO ees debüüt, Andres Kaljuste on ERSO ees olnud viiuldajana ja juhatanud lühemaid kontserte, kuid tegi debüüdi ERSO täispika kontserdiõhtu dirigendina. Põlvpükste asemel kannavad need mehed juba hoolikalt viimistletud rätsepaülikonda ning rahvusvaheline tippharidus ja kogemuspagas kujundasid sellest ERSO hooaja ühe meeldejäävama kontserdi. Debütandid kindlas žanris olid ka kolm kavas olnud heliloojat, sest kõlas nii Mägi kui ka Rahmaninovi esimene sümfoonia (Mägi puhul on see ka tema viimane) ning ka Camille Saint-Saënsi tšellokontsert a-moll oli heliloojal esimene kontsert tšellole ja orkestrile – sellest sai tema läbimurdeteos.

Kolmas kontserdi märksõna oli „aeg“. Aeg on andnud meile 95 aastat esindusorkestrit. Aeg olla võõrsil ja tulla kodumaale, aeg koguda kokku ja jagada laiali, elada ja luua. Mõnele on aega antud väga heldelt. Esimest korda olime tänavu Ester Mägi sünnipäeval temata (ei oskagi veel kasutada sõna sünniaastapäev) ja tema aega jäi märkima arv 99, millest tänavu 10. jaanuaril võinuks saada 100. Pole küsimustki, et see aeg oli kasutatud väärikalt ja sisukalt. Praegusegi aja mõjud ja muudatused kujundavad omakorda uut aega. Aeg on ainus, mis selgitab välja sisu, tegelikud väärtused ja kandepinna. Kui kullaproovi võltsitakse, tembeldades kassikulla väärismetalliks, siis ajaproov on halastamatult aus. Ka asjast, mis esialgu ei hiilgagi, võib aja möödudes saada väärtuslik ehe.

Tšellist Indrek Leivategija sai ERSO tšellorühma kontsertmeistriks 2021. aasta augustis. ERSO ajaloos on see esimene kord, kui tšellorühma nägu kujundavad kaks sedavõrd eredat muusikut (tema kõrval jätkab ka Theodor Sink). Dirigent Andres Kaljuste hoiakut, juttu ja musitseerimislaadi kuulates ja nähes on aga kohe tunda tema avar maailmavaade, suur rahvusvahelise muusikaelu kogemus ning eredad ja veenvad ideed.

„Rahmaninovi esimene sümfoonia näitab selgelt, kuidas aeg töötab teose kasuks,“ ütleb Andres Kaljuste. Rahmaninovi teos näis olevat oma ajast kaugel ees. See oli paljudele kriitikutele seetõttu vastukarva ning esiettekanne kukkus läbi. Tänapäeval on see sagedasti mängitav sümfoonia ning jääb üle arvata, et esiettekande kvaliteet ei lubanud teose sisul vääriliselt esile kerkida. „Selle kirjutas 22aastane noormees, kes viibis keset kõrgkultuuri. Tšaikovski on surnud kaks aastat tagasi ja kirjutanud kuuenda sümfoonia, Mahler saanud valmis esimese sümfoonia ning Rimski-Korsakovi „Šeherezade“ on valminud seitse aastat tagasi. Rahmaninov oli selles vanuses Venemaal juba tehtud mees ja ootused talle olid suured. Aga valitsesid ka pinged, millist muusikat üldse aktsepteeriti heliloojate ringkonnas,“ lisab Kaljuste.

Kolme helilooja esimesed teosed nimetatud žanris kujundasid kontsentreeritud ja hea pingega õhtu. „Kava on väga terviklik ja siduvaks teemaks on „Dies irae“. Seda kasutab Mägi oma sümfoonias ja Rahmaninov lisaks esimesele sümfooniale veel hiljemgi paljudes teostes. Kahe sümfoonia vahele sobib Saint-Saënsi ooperlik esimene tšellokontsert suurepäraselt,“ ütleb Kaljuste.

Tšellokontserdis soleerinud Leivategija on 16 aastat õppinud ja tegutsenud Saksamaal. Aastatel 2008–2010 töötas ta Baieri Ringhäälingu Sümfooniaorkestris (dirigent Mariss Jansons) ning 2012. aastast on ta Bambergi Sümfooniaorkestris (dirigendid Jonathan Nott ja Jakub Hrůša) tšellorühma teine kontsertmeister. Sügisest alustas ta tööd Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeistrina ning on nüüd tööalaselt seotud nii Eesti kui ka Saksa orkestriga – tegevuse ja vastutuse puuduse üle ta ilmselt kurta ei saa. ERSO ajaloos on see esimene kord, kui tšellorühma nägu kujundavad kaks sedavõrd eredat muusikut. Leivategija kõrval jätkab kontsertmeistrina ka Theodor Sink. Rühma kõlapilt on muutunud eredamaks, soojemaks ja rikkamaks. Hiljuti liitus tšellorühmaga abikontsertmeistrina veel Johannes Välja ja hooaja alguses Brendan Tarm.

Vaatamata romantismiajastu tšellovaimustusele on XIX sajandist pärit tšellokontserte siiski kahetsusväärselt vähe: Dvořáki, Herberti ja Schumanni kontserdid ning mõned teosed veel. Saint-Saënsi kontserdis a-moll orkestri sissejuhatus puudub ning solist otsekui hüppab esimeses taktis teosesse sisse. See „hüpe“ õnnestus Leivategijal otsekohe ning esimesest noodist alates kuni viimase poognatõmbeni olin tema jutustatud loost haaratud. Teos on väga meloodiarikas ja esile tulevad nii tšello dramaatiline kui ka lüüriline külg.

„Sellel kontserdil on tugev esitustraditsioon ja tehtud on väga palju salvestisi. Seda huvitavam on hakata sellise teosega ise tööle. Kui võtsin ette originaalkäsikirja, nägin seal väga palju dünaamilisi nüansse, mida enamasti mängitakse kõvemini, kui helilooja on kirja pannud. Teise osa tempo ja pikkade piano’s episoodidega ei osanud ma esialgu midagi peale hakata. Hakkasin uurima Saint-Saënsi elu ja sain teada, et talle meeldis käia oopiumisalongides ja pärast seda teadmist tundus mulle, et keskmine osa ongi hästi unenäoline ja hõljuv,“ ütleb Leivategija.

Leivategija paarist esimesest soolopartii noodist võis tajuda, et kuulaja on kindlates kätes. Tema mäng haaras algusest peale suurepärase toonikvaliteedi ja peenete dünaamikavarjunditega. Väga palju erilisi detaile jäi kõrvu helisema ja kordagi ei läinud teose terviklik dramaturgia kaduma. Mõistagi ei valmistanud publikule pettumust ka lisapalaks mängitud Saint-Saënsi „Luik“. Indrek Leivategija on täiuslikult pilli valdav tippmuusik, kelle lummav, soe ja laulev toonikäsitlus hakkab kujundama meie muusikaelu nii soolokontsertidel kui ka ERSO tšellorühmas. Sama võib ütelda ka Andres Kaljuste kohta, kes üha kasvava dirigeerimistegevuse kõrval on ka suurepärane keelpillimängija, kes on hiljuti näiteks tegelenud Eduard Tubina teoste uue väljaande redigeerimisega. Pärast viiuli- ja vioolaõpinguid oli Kaljuste Berliini Ringhäälingu Orkestriakadeemia liige, sellele järgnes vabakutselise muusiku karjäär Londoni orkestrites Royal Philharmonic Orchestra ja Philharmonia Orchestra ning külaliskontsertmeistrina Oulu Sinfonias. Aastatel 2014–2017 oli ta Helsingi Filharmoonikute vioolarühma külaliskontsertmeister ja omandas samal ajal Sibeliuse akadeemias orkestridirigeerimise magistrikraadi. Kaljuste hoiakut, juttu ja musitseerimislaadi kuulates ja nähes on kohe tunda tema avar maailmavaade, suur rahvusvahelise muusikaelu kogemus, eredad ja veenvad ideed.

„Talveromantika“ kontserti raamistasid kahe helilooja esimesed sümfooniad, ühe neist on kirjutanud 22aastane vene noormees ja teise 46aastane Eesti vabariigis sündinud daam. Mägi muusika on kõlanud meie kontserdisaalides ja mälus juba kolmveerand sajandit ning kõrvuti tema teostega on üles kasvanud mitu muusikute põlvkonda.

„Lohusalus asuvas Helikülas on meie ja Ester Mägi 1960. aastate algul ehitatud suvila vahe umbes 50 meetrit ja nägime teineteist soovi korral aknast. Mäletan, et Mägi sõitis minu lapsepõlves lumivalge Zaporožetsiga ja oli kaugelt kuulda, kui proua Mägi tuli. Veel mõne aasta eest viibis ta suvilas, nii et ta on värskelt meeles,“ ütleb Kaljuste.

Eesti muusikud mõistavad Mägi loomingut ja oskavad selle sisu esile tuua. Mägi looming koosneb valdavalt kammerlikumast muusikast, ent tema pärandis on ka kümmekond orkestriteost. 1968. aastal kirjutatud sümfoonia on väga haarava karakteriga ja kontsentreeritult kirja pandud teos, mis kestab küll ainult kaksteist minutit, ent ei jäta lühiteose muljet. Muide, näiteks Pärdi teine sümfoonia ja Haydni teine sümfoonia on samuti kümne minuti pikkused. Mägi ülejäänud loomingust see teos mõnevõrra eristub ning jõuab rütmikalt ja intensiivsuselt sama kümnendi kandis loodud Tormise avamängu nr 2 (1959) ning Räätsa kammerorkestrikontserdi (1961) lähedale.

Andres Kaljuste tõlgitsus Mägi sümfooniast oli rütmiliselt ere ja ettekanne oli laetud suure energiaga, mis andis õige suuna kätte kogu kontserdikavale ja pani aluse mõjusale tervikule. Dirigendina oli Kaljuste suurim ülesanne kindlasti Rahmaninovi sümfoonia d-moll kujundamine. Kui mõelda sellele, et helilooja kirjutas teost üheksa kuu vältel umbes kümme tundi päevas, siis ei tule juba puudu detailidest ja kihistustest, mille kallal pead murda. Sümfoonia avaosas suutis Kaljuste esile tuua tõeliselt venepärase kõlamaailma ning melanhoolne muusika voolas suure vabadusega. Kolmas osa larghetto koos marsiliku ja vägeva finaaliga jäi oma meloodiatega koduteele kummitama. Kontserdi kui terviku vaimustava õnnestumise põhjal ootan huviga Andres Kaljuste järgmist kava koos ERSOga. Suurt tunnustust väärib ka Hans Christian Aavik kontsertmeistrina: talle polnudki see debüüt, vaid juba teine kord. Kui soovite selle 23aastase andeka viiuldaja mängust rohkem teada saada, hankige tema möödunud aasta oktoobris ilmunud debüütplaat „Aeternus“ (Pilw Records), kus koos pianisti Karolina Žukovaga kõlavad Bachi, Pärdi ja Schuberti teosed.

Sel hooajal 95. tegevusaastat tähistav ERSO on heas vormis, hingelt noor, sisult küps ja arengualdis. Ka ERSO kõlapilt läheb aina värvikamaks ja tundlikumaks. Sellesse arengusse on panuse andnud peadirigent Olari Elts. Hiljutise värske õhu sõõmuna on ERSO pagasis üle hulga aja ka novembris toimunud kontserdireis Varssavi filharmoonia „Eufonie“ festivalile, kus Tüüri, Pärdi ja Sibeliuse loominguga kava jõudis kõlaliselt uuele astmele. Sealne hea akustikaga ja piisavalt suur kontserdisaal viis orkestrihelid lendu ja sama lendlemine kestis ka „Talveromantika“ kontserdil.

* Kõik intervjuukatked: Nele-Eva Steinfeld, Delta 14. jaanuar: ERSO talveromantika ja Leivategija, Nortango, Vilve Unt. – Klassikaraadio 14. I 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608452774/delta-14-jaanuar-erso-talveromantika-ja-leivategija-nortango-vilve-unt/3c4d7ed8274f591cfd4935a18a4e4799
Kunst

Tunneta ja vaata!

21. jaan. 2022

HEIE MARIE TREIER

Neeme Külma ja Alice Kase näitus „Edevuses üksi“ Tallinna Linnagaleriis kuni 6. II, kuraator Tamara Luuk.

Tallinna Linnagalerii suhteliselt väikesel näitusel on esimesena märgatav Tallinna Kunstihoone hea korraldusstandard. Näitust saadab voldik ja kuraatoritekstiga digigiid, kus on toodud rohkelt selgitusi; kunstniku videointervjuu jookseb läbi uudisvoo; tekstid on tõlgitud vene ja inglise keelde; näitusetegemisel on olnud abiks palju nähtamatuks jäävaid abilisi, kes on voldikus ära toodud. Panustatud on ühise eesmärgi nimel, et kunstnikud saaksid oma ideid maksimaalselt teostada ja nende nimi särada. Sellise korraldustasemeni jõudmine pärast pikaajalisi üleminekuühiskonna tõmblusi ja valusid on märkimisväärne saavutus.

Märgatav on ka Tallinna Kunstihoone kuraatori Tamara Luugi püsivalt hea töö. Tamara Luuk esindab ühe vähesena (võib-olla ainsana) kureerimisel suunda, mida võiks nimetada prantsuse koolkonnaks. See tähendab teistsugust pilku kui see, mida vaikiva konsensuse alusel on hakatud meil heaks pidama (s.t juba mõnda aega domineeriv kriitilise teooria põhine kunstitegemine), oskust tuua kunstis välja väga peeni noote, mis on omased vanale küpsele enesekindlale kultuurile. Seda on tunda kõigis Tamara Luugi kureeritud näitustes (eredalt meenub „Olge te hoitud ja armastatud“, 2020). Kunstnike valikuga on ta toonud välja sellise kunsti, mille tegemise taga on aeglane, ülipõhjalik läbimõeldus ja teostus, samuti materjalitunnetus. Ta on pannud kokku ootamatuid kooslusi, nagu näiteks 2016. aastal Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu, leiutanud mooduseid, kuidas meelitada kunstnikke oma visiooniga kaasa tulema. Praeguseks on tulemused kõigile teada. Leebelt innustav kureerimisstiil jätab Tamara Luugi isiku tähelepanust kõrvale, sest fookus pole suunatud kuraatorile, teooriatele, millegi tõestada tahtmisele, vaid kunstnikele ja nende töödele.

Neeme Külma ja Alice Kase näituse puhul ei imestaks, kui mõte teha näitus koos sai alguse Tamara Luugi järjekordsest visioonist. Nagu ka ootamatu pealkiri „Edevuses üksi“ kunstnike puhul, keda teatakse kui erakordselt ebaedevaid.

Alice Kase monokroomne maal „Laud“ (akrüül, lõuend, 2021) ja Neeme Külma „Pihitool“ (tamm, saar, kask, tekstiil, 2021) kõnetavad vaatajat eelkõige mitteverbaalselt.

Kuna mõlemad kunstnikud esindavad mitteverbaalset lähenemist (praegu on teada, et vaatamise, rääkimise ja kuulamise omavahelised pinged tulenevad inimaju eri aktiivsuskeskmetest ja on seega objektiivse taustaga), on visuaalsusele keskendunud kunstnikel väiksem eelis suhtlemisel üliverbaalse kunstimaailmaga. Nii püütakse tekstivoldikuga anda kunstnikele hääl, vahendades nii palju kui võimalik kunstnike mõtteid. Näituse ainsaks heliks on aeg-ajalt kostev Dylan Thomase luuletus „Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse“, mida loetakse inglise keeles nii vaikselt, et sõnu polegi peaaegu kuulda.

Neeme Külm on domineerivam pool, kuigi vaikselt ja leebelt. Tema ruumiinstallatsioonid ja väikesed skulpturaalsed objektid loovad vaataja peas uue reaalsuse. Seda ruumilises, mitte narratiivses või sümbolistlikus mõttes. Huvitav, et just Tallinna Linnagaleriis meenus mulle mitmeid varasemaid ruumitajuga mängivaid näitusi, ilmselt pakub sealne keskkond selleks parimat võimalust. Neeme Külm, kes töötab Tallinna Kunstihoones näituste meistrina, teab kõiki sealseid ruume läbi ja lõhki ning nüüd on andnud neile oma panuse, „koorides” galerii tagaruumi seinu ülalt alla („Kooruv laine”, akrüülvärv, 2021). Sellega on saavutatud samalaadne tunnetus, nagu oli Anu Vahtra näitusel Tartu Kunstimuuseumis, kus liiga rangete ideoloogiliste ja ruumiliste piirangutega valge kuubi tüüpi ruum tekitas kunstnikus soovi valge sein noaga läbi lõigata, et vaadata selle taha. Tulemus oli proosaline: kunstitempli seinad ei varjanud midagi ülevat. Täpselt sama tulemus on nüüd ka Tallinna Linnagaleriis. Huvitavaimaks „leiuks” on osutunud kiviseina sees olev ava, mis viib ei tea kuhu ja on seal ei tea milleks.

Alice Kase nurka visatud jalanõud, maalituna lõuendile („Tallad“, õli, lõuend, 2021) ei näi kujutavat niivõrd jalanõusid või nende taldu, kuivõrd hingeseisundit, mis seostub millegi lõppenuks kuulutamisega. Tähenduslikult asub maal samas ruumis, kus Neeme Külm on koorinud galeriiruumi esindusseinu.

Galerii esimeses saalis on Alice Kase monokroomne maal „Laud“ (akrüül, lõuend, 2021) paigutatud raamimata lõuendina põrandale ja nurka, kommenteerides ruumi mitmel tasandil. Esimene assotsiatsioon, mis tekkis, oli „Püha õhtusöömaaja“ kuulus fresko Milanos, ainult et sealsed laua taga istujad on nüüdseks kõik lahkunud. Järele on jäänud valge lina, mis on keskelt eriliselt välja valgustatud. Ruumis rõhutab seda omakorda maali keskkohale suunatud punktvalgus.

Neeme Külma „Pihitool“ (tamm, saar, kask, tekstiil, 2021) asub „Laua“ vastas ja kõnetab samuti mitteverbaalselt: kui istuda kardina taga, siis punktvalgus paistab pimedusse läbi mustriavade, mis on uuristatud seina ühte külge, langedes istuja riietele. Objekt esindab muljetavaldavat teostuskvaliteeti, seda enam et kogu kontseptuaalsus on kunstniku enda kätetöö. Mitte tellimustöö, ja seega rahapõhine, mida kontseptuaalne kunst ju ka põhimõtteliselt võimaldaks. Neeme Külm on käsitsitöö ja materjalipõhine ruumikunstnik.

Seinale kinnitatud Neeme Külma väikeses formaadis skulptuurid („Roos“, tamm, 2021; „Nael“, tamm, 2021) väljendavad justkui identiteedikriisi – lilleõis ja metalne sepanael on tehtud väärispuidust.

Kvaliteetselt teostatud teostes on kasutatud mitmesuguseid materjale. See aga tekitab kiusatuse käsitleda neid üksnes ruumikunstina, kus keskne mängupartner on Tallinna Linnagalerii. Iseäranis kui kuulata kunstnike enda juttu. Selline käsitlus ei ole vale, aga see pole ka ainuõige.

Näituse kooslusse on kodeeritud vaimsed sõnumid ja kvaliteedid, mida on adekvaatsem vaikselt endas tunnetada kui neist kõva häälega rääkida. Seda on ka kunstnikud teinud: nad tunnetavad ümbritsevat ja teineteist; tammepuitu, millest väikeskulptuure teha, ja ka galerii seina; lõuendit, mis võib välja näha nagu seina akrüülvärv, ja ka tekstiili, õlivärvi, kingataldu.

Kui tulla tagasi Dylan Thomase vaikse häälega loetud luuletuse juurde ja käsitleda seda näituse omalaadse koodina, mida Neeme Külm on püüdnud ka videointervjuus rõhutada, siis seal korduvad märksõnad „lahke öö“, „valguse surm“, „viimse laine viipel“, „targad mehed“, „head mehed“, „pöörased mehed“. See on nagu poja pöördumine isa poole.

Viimaste aastate kollektiivne hingeseisund on teinud meid hellaks: nägu peab olema maskiga kaetud ja nii ei näe ega kuulegi teisi, eriti kui näiliselt on kõik nii, nagu alati, kuigi pole seda.

Neeme Külma ja Alice Kase näitus kõnetab inimest visuaalsete ja tunnetuslike vahenditega oma leebel viisil, tehes nähtavaks vaikuse ja mõtluse. Väärtus on seegi, et agressiivsus, rünnak (isegi sepanaelad on soojast tammepuidust, mitte metallist) on elimineeritud ja tähelepanu on jätkunud nii maistele kui ka vaimsetele väärtustele. Selle näituse inimesekäsitlus on pigem vaimne.
Teadus

Põletamise teaduse jünger

21. jaan. 2022

Temperatuur ligi poolteist tuhat kraadi. Ruum kui paras spordisaal. Leegid vuhisevad restist üles või põletist välja. Nagu põrgu eeskoda. Maapealne inferno. Tegelikult hoopis kolle, kus põleb põlevkivi – loodusvara, millest suuresti sündis meie kaasaegne teadus ja mis on meid ustavalt teeninud juba rohkem kui sajandi.

Kes on sellisesse koldesse vaadanud, ei unusta seda niipea. Tohututes kogustes tulikuuma tuhka, mis lendleb igal pool ja sööb vaikselt kolde seinu. Neis seintes kuumeneb vesi. Tekkiv aur paneb käima turbiinid, mis toovad vaikse ja helge valguse meie kõigi tuppa. Või siis käivitavad mõne seadme, mis on meie elu teinud võrreldamatult mugavamaks.

Keegi peab teadma, kuidas see kuumus sünnib, kuidas mühisevat energiavoogu toita, kui palju peab koldesse lisama eri suurusega põleva kivi tükke või kuidas tuhk ja šlakk koristada. Kuidas ehitada kolle ja seadistada põlemisprotsess nii, et see kõige vähem raiskaks, süsteem kõige paremini töötaks ja kõige vähem kuluks.

Selles teadmises on Eesti olnud pikka aega nii pioneer kui ka eesliiniteaduse vedaja kogu maailmas. Oluline osa sellest teadmisest lahkus nüüd meie seast. Seda arendas, kandis, hoidis ja kaitses aastakümneid akadeemik Arvo Ots. Tänamatu missiooniga teadlane, nagu on kirjutanud Margus Maidla tosina aasta eest.

Nüüdisajal, kui inimese kaasaegsuse mõõduks on saanud see, kui valusasti oskab ta põlevkivienergeetikat materdada, on kaotus veel valusam. Õnneks on akadeemik Ots osanud sadadele õpilastele edasi anda teadmise sellest, kuidas saab põlevast kivist teha energiat. Ilma selleta poleks pidevale kvaliteetsele energiavarustusele tugineva infoühiskonna eksisteerimine üldse võimalik. Ta on hoidnud käigus ja arendanud edasi selle valdkonna fundamentaalseid teadmisi. Mõistes, et energeetikasse emotsionaalse suhtumise kummutamiseks peab kuulajal ka haridust olema. Hea valitsuse sarnaselt mitte ainult tahtnud, vaid ka osanud meie kõigi elu paremaks teha. Lihtsa teadmise kaudu, et pinge peab olema korralik pistikupesas ja palju nõrgem ühiskonnas. Nüüd, kui teda enam ei ole, ei lähe see pingete pendel loodetavasti teise äärmusesse.

Tulevase akadeemiku tee tehnikateaduste eesliinile algas kodusest eeskujust. Sellest, kuidas tema isa, väikese kooli õpetaja pidi oskama paljusid ühiskonna toimimiseks vajalikke asju. Alates laste ristimisest, muusika tegemisest ja pidude korraldamisest, tehnika tundmisest ja parandamisest kuni lahkunute väärika ärasaatmiseni. Aga ka sellest, kuidas sepast vanaisa mõistis parandada pea kõiki tollaseid, praegu juba sajandivanuseid tehnikaimesid. See komplekt õpetab juba oma olemasolu kaudu. Kui ta sai veel oma vanematelt teada, et insener on inimene, kes tehnikast teab absoluutselt kõike ja on seda ülikoolis õppinud, oli elutee plaan joonelt selge. Temast pidi saama just selline insener. Saigi.

Mis viis tulevase noore teadlase Arvo Otsa just põletamisprotsesside juurde, polegi enam tähtis. Oluline on, et mida ta tegi, tegi ta maksimaalse pühendumusega. Olgu see tehnikaülikooli kiitusega diplom, kolme aastaga sündinud kandidaaditöö (mida praegu peetakse võrdseks PhD kraadiga) või väga lühikese ajaga – kümne aastaga – valminud ja kaitstud NSV Liidu teadussüsteemi kõrgeim aste ehk doktoritöö. Selline töö, mis loob uue teadusvaldkonna. Tema puhul siis teaduse sellest, kuidas kehva kvaliteediga kütust parimal moel kasutada. Põhimõtteliselt lihtne: jahvatad peeneks puruks ja puhud koldesse koos välisõhuga. Nii, et leegid jõuavad iga põleva osakeseni. Mitte midagi ei lähe asjatult kaotsi.

Nõnda kujunes Arvo Ots põlevkivi põletamise alase teoreetilise teaduse pioneeriks nii omal maal kui ka kogu maailmas. Selliseks mõtlejaks ja inseneriks, kes julges ja oskas vaadelda, mõista ja optimeerida tohututes ülikuumades seadmetes toimuvaid keerukaid protsesse ja nende mõju katla seintele. Suurelt osalt tänu tema uuringutele ja insenerioskustele on loodud põlevkivienergeetika seadmed Eesti elektrijaamades ning oleme saanud nautida maad, mis on olnud energia mõttes välismaailmast sõltumatu ja jaganud seda teistelegi.

Tema noorusajal asendati vananenud restkatlad tolmpõletusseadmetega, mis teenisid meid mitukümmend aastat. Nende asemele on astunud erilised keevkihtkatlad, mis mitmes mõttes mõistlikumad, aga kus jällegi tema käte ja mõistuse panus oluline. Keskkonnamõju vähenes uskumatult, mõningatel juhtudel enam kui tuhat korda. Auvere jaama ehitamisel jäeti see teadmine kõrvale. Asjatult.

Aasta pärast doktorikraadi kaitsmist pälvis Arvo Ots tollase teadussüsteemi teise väga kõrge tunnustuse – professori kutse. Erinevalt praegusest, kus professor on ametikoht, oli see sisuliselt eluaegne. Veel veidi rohkem kui tosin aastat ning Arvo Ots valiti Eesti Teaduste Akadeemiasse. Seal oli tema vastutusvaldkond energeetika. Ta jõudis panustada ligi neli aastakümmet. Tema mõju oli tunda akadeemia energeetikakomisjoni töös, kus ta alati ja vahel üsna paindumatult tugines faktidele ja arvudele ning kummutas ilusaid ja emotsionaalseid, aga selgelt tupikusse viivaid argumente. Tema panus on siiani tajutav Eesti Vabariigi esimeses energiaseaduses ja esimese riikliku energiastrateegia visioonis ning hilisemates energeetika arengukavades.

Üle kuuekümne aasta panustas ta tehnikaülikooli arengusse ja õppetöösse, sellest 35 aastat professorina ja edasi emeriitprofessori ning vanemteadurina. Selliseid inimesi märgatakse iga valitsuse ajal. Kahel korral (1970, 1980) on Arvo Otsa tööd tunnustatud Nõukogude Eesti teaduspreemiaga ning 1981 nimetati ta Eesti NSV teeneliseks teadlaseks. Pärast Eesti taasiseseisvumist pandi teda tähele veel laiemalt. 1996 valiti akadeemik Arvo Ots Soome tehnikateaduste akadeemia välisliikmeks, 2001 pälvis ta Eesti teaduste akadeemia medali, 2003 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2006 aasta inseneri tiitli ning 2010 riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ehk nn elutööpreemia.

Sõpradele ja omastele jääb ta kindlasti meelde kõva suusataja ja orienteerujana, aga ka tõsise muusikahuvilisena. Ühineme leinas tema lese ning poja ja tütre ning nende perekondadega.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Tehnikaülikool
Kohanemise ilu

Kohanematuse ilu

21. jaan. 2022

JAN KAUS, kirjanik

Jan Kaus

Kohanemine mängib elus määravat rolli. Bioloogias põhineb evolutsioon suuresti liikide kohanemisel keskkonnaga ning seda ka organismi tasandil. Kui liikuda looduse juurest ühiskonna juurde, pole epideemia taustal raske märgata, et kui elu ennustamatuse teadvustamine ja sellest tulenev käitumise kohandamine oli seni mõjutanud ennekõike mõne filosoofilisema meelelaadiga inimese eraelu, siis nüüdseks on see tunginud päevapoliitikasse. Muidugi on kohanemine oluline ka eksistentsiaalses plaanis: iga inimene püüab kohandada oma kujutlusi reaalsusega ja sedakaudu kohaneda tõsiasjaga, et seda on sageli raske teha. Siinses tekstis tuleb mul kohaneda pingega temaatilise avaruse ja mahulise piiratuse vahel.

Julgen teha üldistuse, et leidub vähemalt üks valdkond või vaateviis, kus kohanematusel on samavõrra edasiviiv osa kui kohanemisel. Kunstis ja innovatsioonis laiemalt on kohanematus igati kohane, alati omal kohal – seda muidugi rohkem tegijate kui vastuvõtjate vaatevinklist. Mõnikord võib loomingulises mõttelaadis saada kohanematusest lausa omaette jõud, teatud liikumissuunis, kandku seda siis esteetilised või sotsiaalsed ajendid.

Kui eeldada, et iga organism, sealhulgas iga inimene, on kogenud midagi, mida pole kogenud keegi teine – ei saa ju mitte ükski organism jagada teise organismiga samaaegselt ja sama pika aja jooksul täpselt samu ruumipunkte samas mahus –, siis kunst võimaldab teha sellest paratamatusest meetodi. Vaatepunkti paratamatust eraldumusest saab isikupärane vaateviis ja sellest omakorda isikupärane väljendusviis. Selleni jõudmine eeldab aga teatud kohanematust teiste vaate- ja väljendusviisidega. Kohanematus ei pea olema täielik, aga see saab ilmneda igas loomingulises suhtes ja teos. On ilus mõelda, et loominguline kohanemine võib tähendada ühtlasi loomingulist kohanematust. Nojah, kohanematus kui kohanemise erivorm.
Arhitektuur

Pealelend – Andres Uueni, labori juhataja

21. jaan. 2022

MERLE KARRO-KALBERG

Kunstiakadeemia juurde loodi muinsuskaitse ja konserveerimise labor ehk Mukola, mille eesmärk on konserveerimist toetava teadus- ja õppetegevuse arendamine ning tulemuste tutvustamine ja populariseerimine. Tehakse analüüse, mis aitavad tõlgendada kunsti- ja arhitektuurimälestisi. Pakutakse uurijatele tuge ning loodetakse, et saadud andmeid on võimalik valdkondade vahel jagada. Millist tuge saavad laborist uurijad ning mida peate andmete ristkasutuse all silmas?

Mukola (muinskaitse ja konserveerimise labor) moodustamine kunstiakadeemia juurde on osa pikemast protsessist, mille jooksul on arendatud spetsiifilist interdistsiplinaarset uurimissuunda nii kunsti- kui ka arhitektuuripärandi loomeprotsesside ning tehnilise ülesehituse uurimiseks ja dokumenteerimiseks. Selleks kasutatakse loodusteaduse meetodeid.

Nimetatud uurimissuunda on edendanud mitu rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud teadusprojekti, näiteks „Rode altar lähivaates“, rode.ekm.ee; „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“, ackermann.ee.

Kõigi projektide raames on kunstiteoste uurimise kõrvaleesmärk uurimissuunale vajaliku oskusteabe, spetsialistide ja tehnilise ressursi ning koostöövõrgustiku arendamine. Mukola suudab spetsialistide ja maailmatasemel aparatuuriga panustada rahvusvahelisse uurimisvälja ning pakkuda teadmisi ja teenust ka väljaspool Eestit.

Keskendutakse pildindustehnoloogia -fotogramm-meetria, 3D-skaneerimise, panoraamfotograafia, ultraviolett- ja infrapunafotograafia ning röntgenfotograafiale.

Riigisisest uurimistegevust arendame eelkõige võrgustikes, mille igal osalisel on teatud spetsiifiline valdkondlik tugevus. Mikroskoopia ja analüütilise keemia ning dendrokronoloogia valdkonnas on peamine partner Tartu ülikool, kuid kaasatud on ka teised uurimisvõimekusega institutsioonid (näiteks maksu- ja tolliamet, Tallinna tehnikaülikool jt).

Lisaks võimekusele mahukaid uuringuid läbi viia on oluline ka oskus konserveerimisotsuseid ja uurimistulemusi selgitada ning ressursse ja töövooge paindlikult optimeerida. Just pärandi uurimise lahendusi ning saadud teadustulemuste populariseerimisalast koostööd on esile tõstetud mitme projekti tunnustamisel.

Kuna pärandiuuringute valdkonnas on stabiilne ja piisav rahastus erand, siis on omandatud oskusteave, nüüdisaegsed tehnilise kunstiajaloo uurimise vahendid ja metoodika see tugi, millega Mukola saab toetada muinsuskaitse ja konserveerimise valdkonna spetsialistide teadusuuringuid ning EKA teadus- ja õppetegevust.

Nüüdisaegne kunstiuurimine võimaldab näha teose sisse ja avada mikroskoopiliste uuringute, pildindus- ja infotehnoloogiate abil kihistusi, mis varem on olnud uurijatele piiratud. Innovaatilised tehnoloogiad aitavad kunstiteoseid uurida, visualiseerida ning teha need publikule kättesaadavamaks. Seega on pärandi dokumenteerimistööd vähemalt teatud ulatuses alati interdistsiplinaarsed.

Siin ongi osutunud vajalikuks andmete ristkasutus ehk eri liiki andmete kombineerimine, tõlgendamine ja esitamine. Andmete ristkasutus on samuti seotud ressursside optimaalse kasutusega, mis on toetav lahendus akadeemilises ja uurimistöös.

Kultuuripärandi andmestik võib muljet avaldada, kuid andmete kvaliteet on sageli ebaühtlane ja nende kasutamine ei ole paljudele jõukohane. Mäluasutused küll toodavad muu hulgas avaandmeid, kuid väljundit sellel tööl enamasti pole. Eesmärk on kultuuripärandit andmetega rikastades luua paremaid ja ka uusi võimalusi nende hilisemaks taaskasutamiseks ja tõlgendamiseks. Sellega toetatakse andmevahetust ja seotakse uuringutulemused nt uue põlvkonna muuseumide infosüsteemi ja kultuurimälestiste registriga.
Pressiteated, Pressiteated

Kolm uut näitust Tartu Kunstimajas

21. jaan. 2022

Laupäevast, 22. jaanuarist on Tartu Kunstimajas avatud kolm uut näitust: suures saalis Britta Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks”, väikeses saalis Kelli Gedvili isikunäitus „Nahahooldus“ ning monumentaalgaleriis Sven Parkeri ja Roman-Sten Tõnissoo ühisnäitus „Kujutlusi mittevabaduses“.

********************************************************************************

Britta Benno „Saamisest maa(stiku)ks”

Tegemist on Britta Benno doktoritöö loomingulise osa kolmanda näitusega, mis seab peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku. Kujund abstraheerub ning arhitektuur taandub lavalt. Esile kerkib kihiline maastik, maakoore kivimid paljastuvad mullakihi alt. Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Benno loomingulises (enese)mõtestamises.

********************************************************************************

Kelli Gedvil „Nahahooldus“

Näitus keskendub viisidele, kuidas virtuaalsed ja füüsilised tööriistad muudavad inimnaha kui materjali väljanägemist ja tekstuuri. Ebakõla reaalse ja manipuleeritud naha tekstuuri vahel tekitab soovi pürgida tehislike ilustandardite poole ning reklaamitavad tooted näivad vaatajaile ebamaiste võlusalvidena. Näitusel olevate materjalide kaudu näeme, kuidas võltsvisuaalidest mõjutatud painav soov nahka parandada võib panna meid unustama selle reaalset ja loomulikku tekstuuri ning eripära.

********************************************************************************

Sven Parker ja Roman-Sten Tõnissoo „Kujutlusi mittevabaduses“

Näitus võtab analüüsida une ja unetuse kujutelmad ning uute reaalsuse-koordinaatide poole püüdlemise potentsiaali, uurides samaaegselt ühiskonnast väljalibisemise paradokse. Näitusel käsitletav mõiste unfreedom ehk pelevinlik mittevabadus tähistab paradoksaalsena näivat vabadust, mis on oma sisult režiimi ümber konstrueeritud mulaaž vabast elust.

Näitused jäävad avatuks 20. veebruarini..

www.kunstimaja.ee
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Meedia

Sel reedel Sirbis

20. jaan. 2022

Sirbi vahel on Eesti Kultuurkapitali 2021 IV jaotuse vihik.

JAN KAUS: Kuidas siduda kunst elamisega?
Huupi maalide petlik staatika kutsub rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.
1.
Huupi pildiseeria „Päeva palee“* kehtestab selge omailma. Selle maailma võlu avaneb tõsiasjas, et ühelt poolt mõjub see arusaadavalt, teiselt poolt aga täiesti võõralt. Äratundmine ja võõristus ilmnevad Huupi vaateid jälgides korraga, samaaegselt.
See, mida „Päeva palee“ maalidel kujutatakse, tundub lihtne. Näeme keskpäevases või varapärastlõunases valguses seisvaid ehituslikke objekte ja nendest moodustuvaid kombinatsioone (täpsemalt vaateid kombinatsioonidele). Objektid on oma olemuselt samuti selgepiirilised, enamasti mitmesugused risttahukad, nende lihtne vorm ja omavaheline asetus liigitab neist tekkivad kompositsioonid ilmselgelt arhitektuuri-, mitte loodusvaadete hulka.

VALLO KEPP: Kirjanduskauge arutlus eesti kirjanduse päevast
A. H. Tammsaarel on juba niigi koormust küllalt: kaks muuseumi ülal pidada ja va Vilde kah naabriks trüginud. Ja miks peakski tulevane eesti kirjanduse päev just tema sünnipäeval aset leidma?
Ei, eesti kirjanduse ülempreester Rein Veidemann (Aivar Kulli määratlus), veel kord ei! Mida on Tammsaare paha teinud, et rakendada ta meie kirjanduse vankri ette ja asuda eesti kirjandust välja tõmbama tundmatuse ja unustuse (nõukogude võimu poolt unustusse sunnitud) soodest ja rabadest, kus oleks vaja 101 Tori raskeveo hobuse jõudu! Kes oleks veel pädevam teadma, et meie kirjanduse põhiprobleemid asuvad just 101 kännu taga kinni, kui teie, kes te kirjanike liidu liikmena olite valitud pühitsetute ja seatute hulka – ja tulemus: isegi Underi kuju ei asu rahvusraamatukogu ees, et saaksin Mariele iga kord sinna minnes tere öelda, vaid autoparkla nurga taga!

+ Loe lisaks Pille-Riin Larmi kolumni „Kirjandussõbra südames lehvib lipp iga päev“

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XIII. Paul-Eerik Rummo „Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast“

MARIA MÖLDER: Varia. Kelle pidu?
Viktoriinides on sageli küsimuste kategooria „varia“. Vahest kuluks muusikaauhindadegi puhul ära kategooria, kuhu toppida kõik see, mis voolab üle žanripiiride?
26. jaanuaril antakse taas üle Eesti muusikaauhinnad (EMA), mille nominendid on välja valinud 180 muusikaspetsialistist koosnev žürii. Ehk on hea vahelduseks vaadata auhinnagala seekord teistpidi, mõelda paralleelreaalsusele, mis oleks võinud olla. Mitte selleks et tagantjärele rusikatega vehkida, vaid et mõista: iga auhinna taga on otsapidi juhus, aga ka mõistlikud valikukriteeriumid. Kes tahab, võtab galaüritust jälgides kõrvale ka nominentide nimekirja, sest juba valitute hulka pääsemine on paljudele muusikutele auasi.

VAT-teatri mikrokosmose üüratult suur maailm. Tambet Kaugema intervjuu Aare Toikkaga
VAT-teater alustas eelmisel nädalal tegevust Sakala 3 teatrimajas, kuhu koliti seniks, kuni kestab rahvusraamatukogu remont. Esimese lavastusena teatri repertuaarist jõudis uues mängupaigas publiku ette „Alias“, sellele järgnevad „Faust“, „Toulouse“, „Kauka jumal“, „Tallinnville“ ja „Pál-tänava poisid“. „Romeo ja Julia“ etendamist jätkatakse Vaba Laval ning „Juudit“ jääb sel hooajal veel Kumu auditooriumi. „Esimene päriselt Sakala saali tehtud lavastus „Oidipus. Antigone“, mis esietendus mullu septembris, annab aimu totaalse teatri suunast, mida uues mängupaigas peaksime edasi arendama,“ ütles VAT-teatri kunstiline juht Aare Toikka.

Ideaalne põgenik

Marko Raat ja Hille Hanso räägivad pagulasteemalisest animadokist „Põgenemine“ ja püüavad jõuda selgusele, kas see on tõetruu pilt põgeniku teekonnast või heaoluühiskonnale mugav ideoloogiline konstruktsioon.

KURMO KONSA: Mis meist järele jääb?
Vähemalt teoreetiliselt võivad inimese tegevusjäljed jääda kõige kauemaks püsima Maast väga-väga kaugele.
Üks ilmsemaid tõdemusi on see, et kõik inimesed on surelikud. Mis saab aga pärast? Sellele küsimusele on antud isesuguseid vastuseid. Märksa selgepiirilisem ja lihtsam on küsimus: mis meist järele jääb? Seda küsimust saab käsitleda mitmel ajaskaalal alates ühe inimese elueast ja lõpetades kogu inimliigi ning miks mitte Maa ja isegi kogu universumi lõpuga.

Kas teadusfilosoofia aitab teadust edasi viia? Peeter Müürsepp intervjueeris Endla Lõhkivi
Endla Lõhkivi on Tartu ülikooli teadusfilosoofia kaasprofessor ja pikaajaline õppetooli hoidja. Tema juhtimisel on TÜ teadusfilosoofidest moodustatud konkreetse suunitlusega uurimisrühm, kus siiski iga osaleja saab juhinduda oma huvidest ja eelistustest. Endla on mitme rahvusvahelise erialaorganisatsiooni ja tippajakirja toimetuskolleegiumi liige. Pidevalt on ta tegev mõne konverentsi organiseerimisel või programmitoimkonnas. Eestis on ta õpetanud teadusfilosoofia kursusi peaaegu kõigis ülikoolides kõigil õppeastmetel.

MATTIAS MALK: Avalik arutelu Tallinna moodi
Vanasadama trammiliini projekteerimistingimuste arutelust paistab pealinna soov avalikkust kaasata. Tulemusliku kaasamiseni on siiski veel arenguruumi.
Neljapäeval, 13. jaanuaril arutati Tallinna kesklinna valitsuses Vanasadamat ja tulevast Rail Balticu Ülemiste reisiterminali ühendava trammiliini projekteerimistingimuste eelnõu avalikult väljapanekult saadud tulemusi. Arutelu toimus keset tööpäeva, kuid sellega oli võimalik liituda ka videosilla kaudu. Kohtumisel osalemise esimeseks takistuseks osutus sel päeval Nunne tänavale jõudmine.

MIHKEL KAEVATS: Päriselu ehk eilse päeva laat
„Päriselust“ on saanud arguse ja mugavuse sünonüüm, patriarhaalne mõtteviis tekitab lisaks tundetusele ka lihtsalt väga halbu ja ajakohatuid hinnanguid ning otsuseid.
Viimasel ajal on jälle noored ja väga noored inimesed need, kes soovivad radikaalset muudatust ühiskonnas. Nad tunnevad, et peavad tuleviku eest seisma, sest täiskasvanud ei tee seda. Nii tulevadki noored tänavale ning nõuavad praeguse elu- ja majandusmudeli muutmist. Mitte nii, et viskame pakendi puhastatult spetsiaalsesse konteinerisse, vaid korraldame tootmise ja kaubanduse sel kombel, et seda pakenditki ei oleks. Mitte nii, et kavandame linna autodele, tehes sellega linna linlastele ohtlikuks, ebamugavaks ja kõledaks, vaid mõeldes jalgratastele ja eelkõige inimestele.

Arvustamisel
Christiana Figuerese ja Tom Rivett-Carnaci „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis“
Bernard Williamsi „Eetika ja filosoofia piirid“
Maarja Kangro „Õismäe ajamasin“
Heli Kendra „Kärkä“
kontserdid: „Jubilate. Ester Mägi 100“ ja „Talveromantika“
näitused: Neeme Külma ja Alice Kase „Edevuses üksi“ ning Olga Jürgensoni „Le Bordel Synthétique“
Eesti Draamateatri „Katsed elu kallal“ ja Vanemuise „Metamorfoosid“
minisari „Stseenid ühest abielust“