too tants

Kaks aastat oli ta astunud iseseisva Eesti Vabariigi armee jalavarjudes, neli aastat vene kirsades.

Nüüd tuli ta koju suurest sõjast, milles eri pooltel eri mundreid kandnud eesti meeste missioonist ja osalusetähendusest vaidlused tänase päevani välja kestavad.

Juhan Peegel tuli Punaarmee Eesti laskurkorpusest, olles omal nahal ja täies mahus kätte saanud territoriaalkorpuse rängad tuleristsed, tööpataljonide näljutamise ning surmasuhu sundimised Velikije Luki lahinguis jõulukuus 1942.

Kui ta Saaremaalt kroonusse kutsuti, elas seal lasterohketes, töökates, piskuga läbi ajavates külades 62 000 elanikku. Siis, sügisel 1945, oli neid järel 36 000. Saaremaalt ja  üle Saaremaa läks viimane sügislaine pagulasi Rootsi kartulivõtu aegu ja võrguräime aegu 1944. aasta kalendrisuve lõpunädalail.

Saaremaale tagasi jõudnud noor mees oli küll võitja, kuid koduta, vanemateta ja iseolemiseta. See riik ja see võim oli oma ilmavaatelisest kõikelubatusest johtuvalt samal ajal, mil soldat sõdima sunniti, ära küüditanud tema isa ja ema ning vend Feodori, Kaitseliidu kohaliku kompanii pealiku.

Kurikuulsas Sosva laagris, kus kustus nõnda paljude eestlaste eluküünal, lasti Feodor 1942. aastal maha. Kirovi oblastis suri samal aastal Juhan Peegli isa. Vend Aleksander leidis lõpu Velikije Lukis. Peeglite kodus, kuhu Juhan tagasi jõudis, elasid võõrad inimesed.

1946. aastal sõitis Juhan Peegel Kirovi oblastisse ning kellegagi milleski kokku leppimata ja ühtäkki direktiivselt tarvilikku pumaagat  omamata tõi sealt tähtajatult sundasumiselt tagasi Saaremaale oma ema, „rahvavaenlasena” surmakuuli saanud eestlasest kaitseliitlase Feodor Peegli „rahvavaenlasest” ema…

Selle teo Stalini aja karme ja halastamatuid kombeid uskumatusti eiravaid motiive, selle kangelasteo sõnastab Juhan Peegel hiljem vapustava inimliku enesestmõistetavusega: ema olevat talle kirjutanud, et tuldagu talle järele, ning „ema palve oli mulle püha”.

Ainumasti selle teo eest piisanuks Juhan Peeglile austust ja au läbi elu.

Kui ema oli tagasi Saaremaal, läks Juhan Peegel Tartusse, et teostada üks legendiks saanud akadeemiline karjäär.

Juhan Peegel oli Tartu ülikooli õppejõud 1953. aastast, professor 1978. aastast. Tema doktoritöö „Eesti ajakirjanduse algusperiood 1766–1957” sai kaitstud 1973 ja kinnitatud 1975.

Juhan Peegel pani aluse eestikeelse ajakirjanduse soliidseile ja akadeemilistele uuringutele Tartu ülikoolis ning kvalifitseeritud žurnalistide väljakoolitusele. Selle kõrval jätkub märkamatult tema süvafiloloogiline, keele- ja rahvaluuleuurimuslik ning puhtkirjanduslik loometöö, mille tippudest nimetatagu „Kalevipoja” teadusliku väljaande keelelist toimetamist-kommenteerimist ning eesti sõjakirjanduse tähtteost „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979).

Juhan Peegel sai valitud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, Eesti Kirjanike Liidu liige oli ta pool sajandit.

Juhan Peeglis elas jätkuv arusaam ja austus selle igapäise ja tüdimatu ja järelejätmatu töö vastu, millega saksakeelsest sündinuna-kasvanuna ning vene keele  ohtusid ja kohustuslikkust eirates oli eelmiste põlvede poolt sõna otseses mõttes välja kannatatud ning välja võideldud emakeelne rahvuskultuur. Oma maa, oma rahvas ja oma keel olid talle elus olulisimad.

Juhan Peegli fenomen on ilus, põnev, huvitav ning eriliselt raskelt dešifreeritav.

Tema erakordne autoriteet ning legendaarne populaarsus – ärgu häbenetagu superlatiive õiges paigas – johtuvad üheväärselt tema erandlikest individuaalsetest isikuomadustest kui ka sellest ajaloolis-poliitilisest foonist, geopoliitilisest sunnismaisusest, milles talle oli antud elada – totalitaarsete süsteemide vägivallapoliitika, ühtmoodi mõtlemise kohustuslikkuse ning võõras keeles dikteeritud ilmamõistmise juures.

Juhan Peegel eitas oma kurja sajandit. Tema isiklik  modus vivendi  oli toeks paljudele – temast nõrgemaile, temast vähem iseseisvaile.

Nagu iga uunikum on Peegel järeletegematu ja saavutamatu. Teda ei kloonita. Ehk on meil kõigil, Tartus akadeemilise koolituse järel ajakirjandussfääris toiminuil, elutark mõelda oma sotsiaalpoliitilisele  ilmanägemisele, eetilisele ja moraalsele ülalpidamisele, enne kui end tituleerime Peegli õpilasteks.

Säält sügisese pilveparda tagant, kust Juhan nüüd alla maa pääle vaatab jahedail ja selgeil päevil, ei nõua ta kellelegi süüdimõistmist või nurkapanemist, suvetöö kohustuslikkust või suisa järeleaitamistunde.

Aga ta loomulikult vaatab ja saab kõigest aru.

 Peotäis õpetust

Nutetud silmadega Marju Lauristini polnud ma varem näinud. Juhan Peegli matusel nägin. Pentsik oleks öelda, et see aitas mul mõista lahkunu elutöö tähendusrikkust, mitte seda, lihtsalt selle hapra seisundi kaudu väljendus kuidagi ehedalt see kaotus, mis oli tabanud kogu  Academia’t.

Juhan Peeglil oli ju palju muhedaid väljendusi. Üks neist oli peo-kujundi pruukimine: peotäis huumorit, peotäis fakte jt, mis professori sooja olekut arvestades mõjusid iseäranis sugestiivselt ja sealjuures üldsegi mitte piskult. Millalgi ülikooli vanematel kursustel tabasin end mõttelt, et tegelikult on kogu professori õpetus kokku võetav peotäiena. Tema aines ei kubisenud keerulistest definitsioonidest, näiteks iseenesest põhjalik Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimus oli süstematiseeritud ja paigutatud laiemasse konteksti, kuid esitatud köitva ja haaratava loona. Mõtlesin toonagi sellele fenomenile. Kuidas siis nii, et peotäis kasvab iseenesestmõistetavalt suure mahu ja rikkalikkuse mõõtmeks.

Nüüd on sellest  möödas paarkümmend aastat ja muutunud on vaid sedapalju, et ümberringi on veelgi hoomatavamalt tajutav inimese, iseendaks jäämise defitsiit. Juhan Peegel on näide, kuidas teaduslik käsitlus on mõjus ja kandev, kui seda esitab inimene, kelle puhul tekib veendumus midagi söandada. Söandada teda nimetada õpetajaks. Õppejõud, õpetaja, õpetaja. Juhan Peegel kandis kõiki neid rolle, aga kõige sügavamalt jääb ta meelde õpetajana.

 

Ühtekokku ilmus sel ajavahemikul 61 Mana, neist Rootsis (esialgu Visbys, hiljem Göteborgis) esimesed 25 ja aastast 1965 järgmised 36 Ameerika Ühendriikides. Numbrite maht erines, varieerudes 64 ja 136 lehekülje vahel, kokku üle 6500 suurekaustalise lehekülje. Trükiarv kõikus Rootsis 600 ja 800 vahel, Ameerikas oli tiraaž 800–1400. Need on Mana ajalised, geograafilised ja kvantitatiivsed koordinaadid.

Mana ilmumise mõtte algatasid Uppsala ülikooli tudengid Ivo Iliste ja Alur Reinans, kellega liitusid endale juba nime teinud luuletajad ning kriitikud Ivar Grünthal ja Ilmar Laaban. Need neli olid üheskoos Mana asutajad ja nemad moodustasid toimetuse kuni aastani 1964. Tegevtoimetaja ülesanded lasusid esialgu Iliste õlgadel, ilma seda otseselt ära märkimata. Aegapidi läks tegevtoimetamine vahepeal Visbyst Göteborgi kolinud Grünthali kätte, kes 1961. aastast peale kannab peatoimetaja tiitlit. Toimetuse sekretäriks värvati Paul Laan, kunstiosa nõustas Endel Kõks ja keelenõunikuks oli kuulus keelemees Johannes Aavik.

Mana algusaastaist on ulatuslikud mälestused avaldanud Grünthal ja Reinans. (1) Aga kelle kirjastusel ajakiri Rootsis ilmus? Reinans ütleb oma mälestustes: „Grünthal võttis kogu majandusliku asjaajamise ja vastutuse enda peale” (lk 843). Seega Mana Rootsi perioodil ei olnud Ivar Grünthal üksnes toimetaja ja hiljem peatoimetaja, vaid ta oli ka Mana väljaandja.

Mana seeme külvati viljakasse mulda. Neil aastail oli eesti pagulasühiskond jõudnud oma kultuurilise tegevuse kõrgaega, esindades sõjaeelse eesti kultuuri ja kirjanduse järjepidevust, mis kodumaal oli stalinismi öös vägivaldselt murtud. Tosina aasta eest läände põgenenud tuntud kirjanikud ja kunstnikud ning rahvusteadlased olid ikka loomisjõus ja neile oli lisandunud kahe- ja kolmekümnendaisse eluaastaisse jõudnud uus põlvkond. Tegutsesid Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiiv, kaks tugevat kirjastust, peatselt lisandus kolmas, Vaba Eesti. Intellektuaalset õhkkonda ning kirjandus- ja kunstielu ilmestas kaks püsiväärtusega ajakirja: aastast 1950 konservatiivne Tulimuld ning aastast 1951 vabameelne ja radikaalne Vaba Eesti. (2)

Kolmas kõrgkultuuri tähistav ajakiri Mana läks hooga käiku. Kuigi rajatud ülalmainitud uue põlvkonna poolt ja suunitlusega põlvkonnakaaslastele, olid sidemed head ka eelmiste põlvkondade silmapaistvate vaimuelu esindajatega. Mana sagedasiks kaastöölisiks algaastaist peale olid A. Adson, M. Under, J. Aavik, A. Saareste, J. Mägiste, G. Ränk, A. Oras, A. Aspel, E. Uustalu, V. Tauli jt. Tulimullast eristas Mana nii selle Rootsis kui USAs ilmumisajal vabameelne hoiak, kaasaegsem sihiseade ja märksa suurem tähelepanu kultuurile ja kirjandusele Eestis.

Rootsis sõltus ajakirja ilmumine ainult Grünthalist. Kui tema koges, et see nõuab igal aastal puudujäägi katteks tublit summat juurdemaksu omast taskust, siis muutus Mana jätkuv väljaandmine küsitavaks, eriti kui tehti muudatus Rootsi maksuseaduses, mis enam ei võimaldanud Manale juurde makstud raha mahaarvestusi muust maksualasest tulust. Lisaks koges Grünthal, et kogu toimetustöö jäi iga aastaga üha rohkem tema kanda, mis muutus igapäevase arstikutse ja kasvava pere kõrval üsna koormavaks.

Olin tol ajal Washingtonis elades juba mõned aastad Grünthali ja Ilistega kirjavahetuses ning Mana sisekaanel kirjas esindaja ja tellimiste vastuvõtjana. USA eesti üliõpilaskonna vilistlaskogu esimehena läks mul korda 1963. aasta sügisel läbi viia Grünthali ringreis USAs ja Kanadas, mis tipnes tema esinemistega vilistlaskogu referaatkonverentsil New Yorgis.

Washingtonis peatudes tegi Grünthal mulle ettepaneku asuda teise peatoimetajana tema kõrvale ja täiendada toimetust või kolleegiumi ka veel teistega Ühendriikidest. Nii juhtuski. Alates 1964. aastast kaasati Mana juurde kunstiajaloolane Paul Reets, tuuma- ja astrofüüsik Rein Silbeberg, kirjandusteadlane Mardi Valgemäe ja filosoof Vootele Vaska. Kõik näis hästi laabuvat. Kuid Grünthal üllatas meid järgmisel aastal teatega, et tema on otsustanud Mana väljaandmise lõpetada. Kui mina soovin väljaandmist jätkata, siis on ta valmis Mana mulle üle andma. Ulja meele, aga raske südamega võtsin ettepaneku vastu.

Alates 1965. aasta esimesest numbrist ilmus Mana minu väljaandel ja seda kuni lõpuni. Aasta hiljem sai paika toimetuse struktuur. Toimetajaks jäin mina üksi. Seejuures tegin toimetaja ameti pea jagu lühemaks – mitte enam „peatoimetaja” nagu varem, vaid „toimetaja”. See samm ei hoidnud ära mõne sõbra nöökimist, et ma olin end hoopis ülendanud alandamise kaudu, teised senised Mana tegijad nii Rootsist kui Ameerikast moodustasid toimetuskolleegiumi, kuhu kuulumisest loobus ainult Reinans. Uuena lisandus Enn Nõu ja hiljem Valdemar Vilder, Mana toimetaja Austraalias.

Kõik kolleegiumi liikmed aitasid ühel või teisel viisil kaasa ajakirja käekäigule, kuid toimetajana olid mul päris vabad käed. Keerulisem ja raskem oli majandamine, Mana käigushoidmine ilma riikliku või mõne sihtkapitali toetuseta. Seda sai teha vaid nõnda, et toimetaja ei saanud palka ega kaastöölised honorari.

Ameerika numbrites panime senisest rohkem rõhku ajakirja kujundusele. Uue näo andis Manale Kanada arhitekt ja kunstnik Peeter Sepp, kelle kaanekujundused ja lehekülgede küljendus pälvisid uudistava ja kiitva tähelepanu. Vaieldavaks muudatuseks oli otsus keskenduda eesti temaatikale ja mitte refereerida Grünthali kombel rahvusvahelist kultuurielu, mis oli meile niikuinii kättesaadav. Pealegi ei olnud tegu kapseldunud, vaid „globaalse eestlusega”, milline termin läks käibele Manas ilmunud Walter Ranna samanimelisest artiklist.

1966. aastal, ergutades vaheseinte kahanemist kodueesti ja pagulaskirjanduse vahel, esitasin Manas kaks teesi: 1) olemas on vaid üks eesti kirjandus, ükspuha kus see on kirjutatud või trükitud, 2) Mana ei ole ainult pagulasajakiri, vaid katsub olla eesti kultuuri ja kirjanduse ajakiri. Laiendasin kodu-Eestile pühendatud veeruruumi. Hakkasin avaldama kodumaal elavate autorite artikleid, loomingut, kunstireprosid ja teatrifotosid.

Õngitsesin VEKSA kaudu küllakutsed ja käisin kümne aasta jooksul neli korda Eestis, ilma loata Tõrva ja Häädemeesteni välja. Tänu sellele, et olin Mana toimetaja, sain kokku kümnete huvitavate inimestega Kaplinskist-Rummost-Runnelist-Undist Irdi, Panso, Debora Vaarandi, Krossi, Kaalepi ja Lennart Mereni, nägin teatrit, filme ja kunsti, külastasin ka Tuglast, Annistit, Sanga, Uku Masingut. Neil õppe- ja uurimisreisidel nähtu, kuuldu, kogetu ja kogutu peegeldus Mana veergudel. 1968. aastal õnnestus mul patakas käsikirju üle Leningradi ja Viiburi välja tuua, aga aastal 1969 jäin Tallinna sadamas vahele. Laev läks ilma minuta ja mul tuli läbi teha tõsine vestlus KGBs. (3) Olid põnevamad ajad kui praegu.

Grünthal saatis Ameerikas ilmuvale Manale jätkuvalt kaastööd ja kui New Yorgis toimunud kultuuripäevadel tähistati 1983. aasta kevadel vastava eeskava ja õhtusöögiga Mana 25. aastapäeva, saatis Grünthal järgmise läkituse:

 

„Sündinud Suurel Toomel – partus –

kasvanud Kassitoomel, Tartus,

õppinud Anatoomikumis, uues ja vanas

valges kitlis, astun te ette saterkuues,

vennad ja õed veerand sajandit suitsenud Manas,

tõotades teile igavest austust ja abi –

Reets, Rein, Mikiver, Vaskad, Valgemäe, Grabbi,

Urve, Aime, Kalle ja Evi, me kased ja sükomoorid,

ärgu lõppegu tulevesi kunagi teie klaasist!

Elagu põrgupõhja, maha inglikoorid!

Tervitab Göteborgi vee alla vajunud baasist

Peetri kiriku Quasimodo”.

 

Rein on Silberberg, Vaskad on Vootele ja Lauri, Urve Karuks ja Aime Martinson Andra avaldasid luulet Manas ja Aime etles Grünthali luulet, Kalle Vellenurme ja Evi Evart Vellenurme olid tugisambad üliõpilaskonna vilistlaskogu konverentside, kultuuripäevade ja Mana ürituste teostamisel ning Evi samade kultuuripäe
vade, kuhu Grünthali läkitus saabus, peakorraldaja. Viimane värsirida viitab Grünthali värssromaanile „Peetri kiriku kellad”.

Kõik nimepidi värsis väljahüütud olid kohal Mana 25. aastapäeva tähistamas. Nüüd, jälle veerand sajandit hiljem, ei ole enam Silberbergi ega Grünthali, ei ole Ilistet. Manale uue kujunduse andnud Peeter Sepp suri käesoleval aastal oma sünnilinnas Kuressaares, kuhu ta oli Torontost tagasi pöördunud. Olgu need Mana 50. sünnipäeva puhul kirja pandud read nende mälestuseks!

 

 

(1) Ivar Grünthal, Mana sünd. – Mana 1982, nr 50, uuesti trükitud tema raamatus „Müütide maagia” (Tartu 2001). Alur Reinans, Mälestusi ajakirja Mana esimestest aastatest. – Akadeemia  2006, nr 4.

(2) Sellest ajakirjast annab ülevaate koguteos: Vaba Eesti tähistel. Toim H. Grabbi, I. Iliste, V. Linnuste. Tallinn 2000.

(3) Hellar Grabbi, Tuhkatriinuga Karjalas. – Vikerkaar 2005, nr 3; Kõnelused KGB ohvitseridega. – Looming  2005, nr 9.

 

 

Järgmise aasta veebruaris tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Veebruaris tehakse seda muidugi seetõttu, et Eesti riigi sünnikuupäevaks loetakse üldiselt 24. veebruari, mil Päästekomitee avaldas „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” ja kuulutas välja iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi. 24. veebruari tunnistab ka praegu jõus olev seadus ametlikuks iseseisvuspäevaks1. Seetõttu on ehk paljudele üllatus, et juristid ja ajaloolased on selle kuupäeva tähenduse uue riigi sündimise päevana ikka ja jälle kahtluse alla seadnud. Ehkki kuupäevakandidaate on mitu, väidetakse enamasti, et Eesti Vabariik sündis juba kolm kuud varem, 28. novembril 1917. aastal. Sellel päeval kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli sama aasta suvel valituna 14. (1.) juulil kokku tulnud, enese kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Kõrgeim võim kuuluvat aga teatavasti ainult riigile.

 

„Ajalooline silmapilk Eesti poliitilise isemääramise loos”Mõtet, et Eesti riik saavutas „täieliku poliitilise iseseisvuse” 28. novembril 1917, kuulutasid värsked diplomaatilised esindajad maailmale juba järgmise aasta alguses, seega veel enne veebruarimanifesti avaldamist2. Laiemat tähelepanu (ja meelepaha) kutsus see väide aga esile iseseisvuse 10. aastapäeva paiku, kui jurist Eugen Maddison esitas selle kasuks hulga veenvaid argumente3. Küsimus: „Kas 28. november või 24. veebruar?” jõudis toona isegi ajakirjanduse veergudele4. Kommenteerides Maddisoni „kummalist leiutist”, kirjutas August Ots Sakalas nördinult: „Kui oletada, et 28. novembril 1917. a. oli Eesti riik loodud, miks oli siis veel tarviline 24. veebruaril, seega juba teist korda, riiki luua? Oli ju mõlemal korral asja eesotsas üks ja sama rahvaesinduskogu – Maapäev, ja samad mehed, kellele ei oleks võinud teadmata olla varemini tehtud otsus.”5 Maddisoni katse Eesti riigi sünnikuupäeva nihutada olevat „täielikult äpardunud ja vastuolus õiguslikkude põhimõtete ning ajalooliste tõsiasjadega”. 28. novembri teooria oli siiski seda tõsiseltvõetavam, et selle taha koondusid peale Maddisoni ka teised tuntud Eesti juristid nagu Ants Piip ja Jüri Uluots. Järjekindlaim teooria kaitsja oli aga Tartu ülikooli professor Artur-Tõeleid Kliimann, kes pidas  küsimust nõnda oluliseks, et avaldas iseseisvuse 20. aastapäevaks koguni ühemõttelise pealkirjaga raamatu „28. november”. Raamatu põhiteesi võtabki kokku järgmine lause: „28. novembril irduti Venemaast, 24. veebruaril ainult kuulutati sellest rahvale.”6 Veidi väljakutsuvalt kirjutas Kliimann, et 1918. aasta 24. veebruar oli  „üsna juhusliku ilmega päev”. Autor läks isegi niikaugele, et soovitas 28. novembri tunnustamist Eesti riigi sünnipäevana „massipedagoogilisist kaalutlusist” lähtudes. Polevat ju ometi ükskõik, kas „28. novembril Eesti loomise sihiga teotsenud isikuid võtta poliitiliste avantüristidena või mõista Eesti rahvusriigi ajaloo sangaritena”.7  

Kui 24. veebruar oli Kliimanni arvates juhusliku ilmega päev, siis 28. november paistis silma pigem dramaatiliste sündmuste poolest. Toompea lossi Valges saalis kogunenud Maapäeva istung kestis küll ainult 25 minutit, kuid kuna Anvelti ja Kingissepa juhitavad enamlased tahtsid Maanõukogu samal päeval laiali ajada ning olid selleks Toompeale hulga rahvast kohale sõidutanud, siis polnud ajaloolise otsuse teinud maanõunikel sugugi kerge Toompea lossist lahkuda. Kui nad viimaks väljusid, saatsid ähvardavat kannulkäimist ja tõukeid hüüded: „Maha lüüa!”, „Andke kuradi pursuidele!”, „Andke paksmagudele!”, „Lööge Tõnisson maha!”, „Ärge laske Vilmsi ära!”8. Toonane ajakirjandus võttis Maapäeva otsuse vastu siiski üsna mõõdukate sõnadega ning uue riigi loomisest ei rääkinud keegi.  Ilmselt huvitasid inimesi riikluse õiguslikest tahkudest rohkem Saksa armee lähenemine ja enamlaste hoogu koguv vägivallatsemine Eestis. „Otsuse kõrgeimast võimust” koostanud Jaan Tõnissoni välja antav Postimees kirjutas ainsana ajaloolisest silmapilgust „Eesti poliitilise isemääramise loos”9.

Nõukogude ajal pöörati Eesti riigi tekkimise probleemile vähe tähelepanu. Erandiks oli Paul Vihalem. Tema seletas 28. novembri „võltsteooria” levimist muuseas just sooviga esile tõsta Jaan Tõnissoni teeneid 24. veebruari manifesti avaldanud Päästekomitesse kuulunud Pätsiga võrreldes10. Pärast 1988. aastat, kui Eesti Vabariigi loomisest möödus 70 aastat, hakkas 28. novembri tees siiski taas käibele tulema. Näiteks kinnitasid 1989. aastal Igor Gräzin ja Maie Ruus, et  „formaal-juriidilisest vaatekohast” lähtudes on Eesti riigi sünnikuupäev tõepoolest 28. november 191711. Sellele seisukohale on hiljem asunud mitmed teisedki juristid ja ajaloolased. Näib koguni, et Kliimanni argumendid on nõnda veenvad, et piisab nendega tutvumisest, et jõuda järeldusele: Eesti Vabariigi sünnipäeva on siiani harjutud tähistama kolmekuulise hilinemisega. Gräzini ja Ruusi käsitlus „formaal-juriidiliselt lähtekohalt” sobibki suurepäraselt nn 28. novembri arutellu sisenemiseks. Nagu nemad näivad ka teised autorid, kes teemaga on tegelnud, peaaegu eranditult eeldavat, et selliselt lähtekohalt hinnates „sünnib riik sellel hetkel, kui mõni ühiskondlik-esinduslik kogu võtab vastu normatiivse dokumendi, mis määrab kindlaks selle suveräänsuse”12. Maanõukogu oli Eesti rahvast esindav kogu. „Otsus kõrgeimast võimust“ on normatiivne dokument, mis kuulutab Maanõukogu suveräänseks. 28. novembril sündis see esmakordselt. Seega tekkiski Eesti riik sellel kuupäeval. Niisugune on argumentatsioon.  

 

Maanõunikud: kas poliitilised avantüristid või Eesti rahvusriigi ajaloo sangarid?

Kuid mis teeb mõnest paberile kirjutatud tekstist „normatiivse dokumendi”? Küsimus sarnaneb õigusteooria ühe raskema ja siiani kõiki rahuldava vastuseta jäänud probleemiga, mida võiks näitlikult nimetada röövli ja maksuametniku erinevuse probleemiks: mis eristab neid kahte, kui mõlemad ometi nõuavad sunni kasutamise ähvardusel vara loovutamist! Võtkem teine näide, mis pärineb kuulsalt  õigusteoreetikult Hans Kelsenilt: „Saalis kogunevad inimesed, peavad kõnesid, mõned tõusevad kohtadelt, teised jäävad istuma: see on väline sündmus.”13 Juriidiline tähendus, et võeti vastu seadus, antakse sellele sündmusele muidugi alles põhiseaduse abil, mis määratleb, kelle käitumist peab lugema seaduse vastuvõtmiseks ja kelle oma mitte. Õigusnormid on justkui tõlgendusskeemid, mille valgusel sündmused saavad õigusliku tähenduse. Küsime nüüd koos Kliimanniga: kuidas otsustada, kas 28. novembril tegutsenud maanõunikke tuleb pidada poliitilisteks avantüristideks või Eesti rahvusriigi ajaloo sangariteks? „Formaal-juriidilisest vaatekohast” hinnates sõltub see loomulikult sellest, milliste õigusnormide ehk, teisisõnu, millise tõlgendusskeemi valgusel me Maapäeva tegevust hindame. Kuid siin näime me jõudvat paradoksini, sest riigi tekkimise hetkel pole ju veel põhiseadust või muid õigusnorme, mille abil tekkimise sündmust hinnata. Äkki peaksime me seda tegema rahvusvahelise õiguse, Ajutise Valitsuse juhitud Vene riigi õiguse või hoopis viimase asendanud nõukogude võimu perspektiivist? Ehk koguni retrospektiivselt Eesti enda õiguskorra perspektiivist? Viimasel juhul tekib paratamatult mulje, et püüame joonlauaga mõõta joonlauda ennast.  

Ometi pole see nii. Arutlus Eesti Vabariigi sünnikuupäeva üle on pidevalt kannatanud eksliku eelduse all, et küsimusel „kas 28. november või 24. veebruar?” on üksainus teaduslikult, „formaal-juriidiliselt” vms ainuõige vastus. Sellist ühte ja ainust vastust aga ei ole. Pole nimelt mingit põhjust arvata, et kõigis eelpool nimetatud õiguskordades oleks 28. novembri sündmustel sama tähendus. Sellisele tõlgenduste vastuolule osutab ka Kliimann ise, kui möönab, et kommunistide vaatekohast e
i tähendanud 28. november muud kui reaktsiooni nõukogude poolt arendatud revolutsioonilistele aktsioonidele14. Eeldades, et nende lepitamatute perspektiivide kohal kõrgub mingi teaduslik „formaal-juriidiline” linnuperspektiiv, mis lubab meil otsustada, millal Eesti riik „tegelikult” sündis, tähendab eeldada, et peale Eesti, Vene, Soome, rahvusvahelise jne õiguse on olemas veel mingi „teaduslik õigus”, õigus tout court. Ja ometi, kui keegi tahaks väita, et rahvusvahelise õiguse seisukohalt tekkis Eesti riik 1920. aastal  – kui allkirjastati Tartu rahuleping ning suurriigid tunnustasid Eestit de iure – , kuid Eesti Vabariigi enda õiguse seisukohalt juba 28. novembril 1917 – sellele kuupäevale osutas hiljem Eesti Vabariigi kõrgeim kohus – , poleks selles midagi juriidilises mõttes absurdset15. Veelgi enam, pole midagi mõeldamatut selles, et 28. novembri sündmustele Eesti õiguskorras antud tõlgendus muutub aja jooksul ning et Eesti riigi tekkimise kuupäev „nihkub” sellest tulenevalt mõne kuu võrra edasi või tagasi. Võib koguni juhtuda, et Eesti riigi tekkimise kuupäev ei ole juriidilises mõttes üldse määratletud. Prof. Kliimann väljub seega n-ö juriidilisest registrist ja juhindub „massipedagoogilisist” vms kaalutlustest, kui nimetab 28. novembrit Eesti riigi „tõeliseks sünnipäevaks”16.  

Selles ongi küsimus. Eelnev arutlus on puhtalt õigusteoreetilist laadi. Artur-Tõeleid Kliimann aga  eksis, kui arvas, et vastus küsimusele, kas Otto Strandman, Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jüri Vilms jt Maanõukogu saadikud olid poliitilised avantüristid või Eesti rahvusriigi ajaloo sangarid, sõltub peamiselt õiguslikest argumentidest. Samuti ei sõltu niisugustest argumentidest (pace Kliimann) meie õigus ühel või teisel kuupäeval „pidulikult pidama jääda”17. Soome on teatavasti pidama jäänud 6. detsembril (1917), ehkki eduskunta võttis endale kõrgeima võimu ühemõtteliselt juba sama aasta 15. novembril.  Kasutades oskuslikult trooni vabanemist puudutavaid sätteid, valis eduskunta tollel päeval näitlikult öeldes „iseennast kuningaks”18. Kas see tähendab, et Soome riigi „tõeline sünnipäev” on 15. november? Aga miks mitte hoopis 18. juuli (1917), kui võeti vastu eduskunta pädevuse pädevust ehk suveräänsust eeldav valtalaki? Ja mida peaksime me tähistama 16. novembril, kui ENSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni (1988)? Puhtformaalselt on see otsus ju peaaegu samane Maanõukogu otsusega kõrgeimast võimust ning seega: kui ka Ülemnõukogu lugeda „ühiskondlik-esinduslikuks koguks”, tekkis ju ka sellel kuupäeval uus iseseisev riik. Iseseisev ja demokraatlik ENSV?

 

Olgu igaks juhuks selgitatud, et loomulikult ei taha see artikkel midagi väita Eesti riigi sünnipäeva tähistamise vastu. Samuti ei taheta väita, et selleks ei sobi ükski päev, või et oleks täiesti ükskõik, milline päev selleks valitakse. Küsimus on pigem selles, et niisugusele arutelule ei saa teed sulgeda, osutades mingile „tõelisele sünnipäevale”. Eriti kui seda tehakse õiguslike argumentidega, mille teoreetiline tagala on halvasti kindlustatud. Siinkohal peab nõustuma Adolf Perandiga, kelle sõnul on täiesti omaette küsimus, millist riiklikku iseloomu kandvat toimingut võtta pühitsemisele iseseisvuspäevana. „Kui selleks on võetud päev, kui juriidiliselt irduti Venemaast, siis ei saa selle päeva pühitsemist kummutada sellaste kõrvaliste müksudega, nagu seda teeb prof. Kliimann.”19 Tähistades saabuval 24. veebruaril Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva, ei tohiks niisiis keegi oma peotuju sellel vanal ja visal vaidlusel rikkuda lasta.  

 

Mis kirjad need on, mille juurde üha uuesti tagasi pöördutakse? Ikka need vanad armastuskirjad, mis laeka põhja hoolsalt ära peidetud, et need ei pääseks kaasaja elu segi pöörama. Kuid vahetevahel tekib ikkagi kiusatus armastuskiri sahtli põhjast välja otsida ning küünlavalgel salamisi paar rida lugeda ja mõelda, et vaat mis oleks olnud, kui kõik oleks läinud teisiti. Kuid sellised mõtted tuleb koos kirjaga kähku jälle ära peita ja mitte kellelegi kõssata, sest elus need ju kuidagi edasi ei aita. Neljakümne kiri on armastuskiri – kiri isamaale. Ja on seda oma erilisel moel.

Esiteks oli see avalik kiri. Selge, et kirjutajad ei lootnud ilmaski, et see avaldatakse Rahva Hääles, Sovetskaja Estonijas ja Pravdas, kuid kindlasti ei olnud see ka privaatne armastuskiri KGB-le. Mõistagi, nagu ette nähtud, just tšekaasse kirjatuvi selle kiiremas korras lennutas. Ent kiri oli siiski suunatud avalikkusele, muidugi mitte tänapäevases, vaid koopiamasina ja e-kirja-eelse turu ja poesaba avalikkuse tähenduses. Ent see konspiratiivne avalikkus toimis: kuhu Tarand ka ei läinud, ikka leidus vaikivaid käesurujaid ja tänusõna lausujaid. Informatsioonikampaania töötas ilma selle algatajate edasise otsese osalusetagi: ei olnud Tarand pärast kirja postipanekut seotud selle levitamise ega selle välismaale sattumisega. Päevaraamatu üks huvitavamaid külgi ongi ehk see, kui kitsas oli see informatsioonipilu, mille läbi tolleaegne inimene maailma pidi kaema. Salastatus toitis usaldamatuse õhkkonda igal tasandil. Ent mitteformaalne, konspiratiivne avalikkus täitis oma rolli, sõnumit sosistati, kirja kirjutati ümber ning anti käest kätte edasi. Armastuskiri sai avalikuks, nagu isamaalisele armastuskirjale kohane.

Armastuskirja kirjutaja peab olema valmis ohverduseks. Nõnda oli ka see kiri teatud laadi sümboolne ohvriand. Kes aga oli isamaa-armastust küllaldaselt tõestanud, nagu näiteks Jaan Kross, sellelt polnud viisakas küsidagi: oma noorusaja paremad aastad Siberis veetnud kirjanikult ei olnud ilus uut ohvrit nõuda, ja ära öelda ei olnud kerge. Niisiis oli see neljakümne kiri peen psühholoogiline-eetiline küsimus. Kumb on moraalselt õigustatum, kas isamaa nimel töö ja leivaga riskimine või järeleandmine viie lapse toitmise nimel? Jaan Kaplinski arvas, et viimane, mida just igaüks õigeks valikuks ei pidanud. Ent Tarand ei tõsta end kusagil kohtumõistja rolli, ta on leebe. Pealegi, mis tähtsust sel tegelikult on, kas võtad oma allkirja tagasi või ei võta? Teab ju igamees, et tagasivõtmine on võimude surve vili. Ent eestlase aumehe eetika seda ei luba, Tarandile oleks see täiesti vastuvõetamatu. Pealegi, sirgeselgsus oli kogu ürituse mõte: anda rahvale tagasi usk, et kõik pole veel läbi.

Nõnda nagu olid ette näha okupatsioonivõimude vastukäigud, oli etteaimatav ka nende mannetus. Nõukogude režiim oli silmamoondajalikult legalistlik, püüdes oma ebaseaduslikku võimu mitmesuguste seadusepügalate taha peita. See mäng oli lihtsasti läbinähtav ning seda võis sellesama režiimi vastu ära kasutada. Ajad olid ka muutunud: kas oleks keegi võinud Stalini ajal teatada, et prokuratuuri kutse pole nõuetekohane ja tema uurimisasutusse kohale ei tule. Mitte sugugi. Seepärast näibki afäär kaasaja lugejale süütu mänguna, mille kõrgemateks panusteks olid ehk ametialandus ning nime väljahüüdmine partei koosolekul. Häda oli aga selles, et nii leebetes karistustes ei võinud kunagi lõpuni kindel olla: bolševike tume minevik oli piisav, et karta halvematki.

Mida mina, kes ma sündisin kõigest aasta varem, sellest kõigest üldse võin teada? Kas mul on vähimatki õigust mingi seisukoht võtta? Sain julgust Enn Soosaare küsimusest, kuidas saavad 1980. aastal sündinud noored sellest raamatust aru. Arvan, et horisont, millelt tänapäeval selliseid küsimusi hinnatakse, erineb üsna palju.

Mulle on meelde jäänud mu isa jutt, kuidas ta 70ndatel Rootsi tahtis sõita. Andres Tarand kirjeldab jubedat paberimäärimisest, mis sel puhul läbi teha tuli. Nii hankis ka minu isa kooskõlastusi kõigilt tasanditelt: NSV Liidu teaduste akadeemia oli nõus, ülikooli rektoraat oli andnud viisa, kuid viimasena pidi üldajaloo professor pöörduma osakonna partorgi Hillar Palametsa poole. See oli hetk, mil asjapulgad tundsid, et kõik trumbid on nüüd järsku nende kätte antud. Polnud ju üliagara partorgi töö valdavalt rahvuslikult meelestatud Tartu ülikooli ajalookateedris kerge: näiteks Palametsa katsed vastlapäeva kui kodanlikku igandit ära keelata põrkusid irvele (tegu ju mitte kodanliku, vaid lausa ürgkogukondliku igandiga jne). Nüüd aga terendas tasumise ja võib-olla isegi šahh-mati tund. Nii teataski partorg, et valmisolekut Rootsi sõita kinnitaks veel vaid NLKPsse astumise avaldus. Selle peale vastas Piirimäe, et siis tuleb tal endal sõita, mille peale kostis Palamets, et ta ei oskavat ju rootsi keelt. Ei läinud Rootsi ei Palamets ega Piirimäe.

See ja teisedki lood on kujundanud minu horisondi, millelt asju hinnata. Parteisse astumine polnud mingil juhul mõeldav. Isegi mitte siis, kui partorgi argumenti toetas kõrvaluks, millest järjekorrata poodi siseneti ning hea ja paremaga väljuti. Ent see okas, mis hinge jäi, kandus isalt pojale edasi. Samas olen veendunud, et on palju teisi noori, kelle horisont on mõnevõrra teistsugune. Kirjeldatud põhimõtete võitlus jätaks nad tõenäoliselt külmaks. Ma ei ole päris kindel, kuid see eesti mehe sirgeselgsus, millest juttu Andres Tarandi päevaraamatus, tundub mõnele küllap arusaamatu paatosena. Sest on ju ka vastupidiseid legitimeerivaid müüte. On süsteemi seespidiste õõnestajate, on Savisaare müüt. Siit Eesti lõhestatus.

Andres Tarand vaatleb Eestit 15aastase revolutsiooni skaalal. Raamatu epiloogis küsib ta, millised on revolutsiooni võidud ja millised restauratsiooni võidud 15 aastat hiljem. Tänapäevase revolutsioonimõiste kujunemisest uusaja alguses pole küll vist olnud ühtki revolutsiooni, mis ei sisaldaks endas ka vasturevolutsiooni. Nii on kõigi ajalooliste muutustega: muutusi tajumegi vaid selle taustal, mis jääb samaks. Kui töötasin Lennart Mere juures, siis rääkis president ikka ENSV taastamisest ning tal oli eriliselt terav silm vastureformaatorite võitude peale. Nii leidis ta ühe maakonnalehe sabast leinakuulutuse, milles peeti meeles kohalikku “parteikomitee sekretäri”. Ühel kurioossel juhtumil oli Postimees avaldanud loo hotell Narva avamisest, kusjuures tagurpidi heisatud Eesti lippu ei olnud märganud ei kohalolijad ega artikli autorgi. Selle peale helistas president viivitamatult õiguskantslerile ja küsis, kas me saame ENSV taastamise vastu jalamaid midagi ette võtta? See lugu on küll pisut anekdootlik, kuid küsimus oli esitatud surmtõsiselt.

On selge, et ükski revolutsioon pole lõpuni võidukas. Prantslastel tuli oodata umbes sada aastat, et kindlustada vabariik, ning veel pool sajandit, et keegi de Gaulle tagaks selle stabiilsuse. Lääne-Saksa Liitvabariigil kulus rohkem kui kakskümmend aastat, kuni võeti ette tõsisem sissevaade natslikku minevikku. Kui arvutada punasest oktoobrist 15 aastat, siis saame bolševike revolutsiooni pealetungi linnast maale. Umbes kaheksakümmend aastat läks ajani, kui keegi Vladimir Vladimirovitš Putin asus taastama Vene impeeriumi hiilgust. Muidugi võib neid longue durée’sid vaadelda ka pisut teisiti, kuid rääkigu need siinkohal vajadusest vaadelda ühiskondlikke protsesse pisut pikemal ajaskaalal.

Sellest hoolimata huvitab meid nüüd ja praegu, mis on saanud ideaalidest, mille nimel kirjutati neljakümne armastuskiri. Õigusega tuntakse nördimust olukorra üle, kus parteiline onupojapoliitika toob kaasa selle, et eetilistele põhiküsimustele pole võimalik anda ausaid vastuseid. See hall vaip, millega osa tänasest poliitilisest establishment’ist üritab varjutada olulisi teemasid, meenutab väga eelmise süsteemi küünilisust ja kahepalgelisust. Küllap tunnevad paljud täna puudust selgest sõnast –
eelkõige peaministrilt ja presidendilt –, mis kinnitaks rahvale, et teatud põhiväärtusi peetakse endiselt au sees ja need seovadki meie ühiskonna tervikuks. Pereväärtusest ja usust jutlemine on teemast kõrvalehiilimine. Ühiskonna lõhestumine süveneb, kuid just närvi puudumine nende lõhede tajumiseks on üks eelmise süsteemi tagajärgi. Kui võtta kas või ette nimekiri, kellele Vabariigi President annab sel aastal teenetemärgi, tuleb ainult imestada, millise jäärapäisusega endised kommunistid üksteisele ordeneid rinda riputades ühiskonda üha enam lõhestavad. On siis seda vaja?