Toeta
Otsi

too tants

  • Musta Aafrika saatuslikud valikud I

    Mihkel Mutt

    Käed-eemale-teooria on nabanööri pidi minevikus ja peab Aafrika hädade põhjuseks kolonisaatoreid. Kui valged poleks tulnud, oleks Aafrikast arenenud igati normaalne kontinent ja selle rahvaste kultuur ja tsivilisatsioon oleksid põhimõtteliselt ühel järjel Euroopa ja Ameerikaga. Sel seisukohal tuleks peatuda, kuna sel on paralleele arutlustega eesti tänases mõtteruumis.

     

    Aafrika tsivilisatsioonid ja Eesti

     

    Käed-eemale-teooria rajaneb muuhulgas faktil, et Aafrikas olid tsivilisatsioonid olemas enne valgete tulekut. Siinkohal tuleb täpsustada, mida me käesoleva artikli seiskohast silmas peame, sest Aafrikat pole ju üks. Põhja-Aafrika osales antiikmaailmas ning selle kunagises tsiviliseerituses kahelda on absurdne, rääkimata Egiptusest, kultuuri ühest hällist. Kuigi see regioon seostub nüüd eeskätt araabia maailmaga ning näit. Maroko ning Sambia probleemidel ongi suhteliselt vähe sarnast, kuuluvad ka Põhja-Aafrika riigid Aafrika Liitu.

    Lõuna-Aafrika Vabariik on arenenud hoopis teistmoodi ja selle tugeva majanduse külje all läheb ka naabritel paremini, eriti Botswanal. Ent ka Mustas Aafrikas ei puudu suhteliselt edukad riigid. Näiteks Ghanas on loodud mitmeparteidemokraatia, mis on täiesti jätkusuutlik, kasutades ära ressursse, mis, olgu öeldud, ei ole mitte doonorite annetatud. Suhteliselt hästi läheb Senegalil ja veel mõnel.

    Aafrika varaste tsivilisatsioonide all on praegu peetud silmas nii-öelda isetekkelisi. Ei hakkaks praegu arutlema, mis on tsivilisatsioon ja kas näiteks loodusega kooskõla taotlev maausk ei või moraalselt olla üle mingist abstraktsest kolmainujumalast. Oleneb, kust vaadata. Ma lähtun praegu materiaalsest tsivilisatsioonist ja vaimsuse materiaalse kandja tasemest. Näiteks kirja olemasolust. Muinaseestlased ei tundnud kirja. Ei tuntud ka Aafrikas. Muidugi on tsivilisatsioone ka selleta. Meie mõistes polnud kirja ka Ladina-Ameerika mõnel tsivilisatsioonil, ometi ei kahtle keegi, et inkadel oli kõrgtsivilisatsioon. Seevastu näiteks linnadeta tsivilisatsioon on praktiliselt kujuteldamatu. Muinaseestlastel tõelisi linnu polnud, Aafrikas aga olid. Seejuures ma ei pea silmas näiteks kuulsat Kanu linna Põhja-Nigeerias, Sahara kaubatee üht sõlmpunkti, mida mainitakse ürikutes linnana juba aastast 999. Seal valitses emiir, see oli tekkinud araabia mõjul, kuigi mitte vallutuse tagajärjena. Ka sisemaal on XI ? XIV sajandist peale olnud mitme tuhande elanikuga asumeid. Linna ja riigi funktsioneerimise eeltingimuseks on tööjaotuse jätkuv diferentseerumine, uute ?mittetootlike? klasside teke nagu õukondlased, õpetlased-preestrid, ametnikud-administraatorid, kaupmehed jne. See kõik oli mitmel pool Lääne-Sudaanis, Kesk- ja Ida-Aafrikas olemas enne, kui sinna saabusid uusaegsed lääne inimesed, kes endi meelest ?tõid Aafrika maailma kaardile?.

     

     

    Kas Mõõgavendade Ordu Haagi tribunali ette?

     

    Selle, et Eesti nii-öelda loomulikult areneda ei saanud, panevad eesti rahvuslikult meelestatud isolatsionistid kristlike vallutajate süüks ning see pahameel on kandunud ka Euroopa Liidule, nagu mõne aja eest näha võisime. Kui ordumehed poleks tulnud, oleks Eestist kujunenud igati ?normaalne? riik. Selle aluseks on väide, et Eesti olevat omal ajal olnud enam-vähem samal arenguastmel kui naabridki. Kui pidada silmas lähemaid naabreid idas, lõunas ja ka põhjas, siis küll. Aga need rahvad on olnudki suurel määral meie saatusekaaslased, st nad on suhteliselt hilja nii-öelda ajalukku tulnud. Venemaa kui suurriik on omaette juhtum. Kaugemad Rootsi, Saksa, Poola jt olid meist aga ees. See ei tähenda, et meie esivanemad oleksid olnud kehvemast materjalist, et näiteks neil puudunuks spetsiifiline ?riigiehitamise geen? ja et meil tuleks sellepärast kompleksi põdeda. Enamik tänapäeva arenenud rahvaid võlgneb oma arengu mitte niivõrd iseleiutamisele ja -arenemisele, kuivõrd ülevõtmisele, mimeesisele. Õieti muidugi nende kahe segule. Tsivilisatsioonid kanduvad keskustest laiemale. Meie toonane lähim tsivilisatsioonikese Rooma riik ja selle järglased jäid meist kaugemale kui näiteks skandinaavlastest. Aga füüsiliste vahemaade tähtsust tsivilisatsiooni levimisel toonases metsade ja soodega kaetud Euroopas on raske üle hinnata. Ka näiteks Leedu tõusu eelduseks oli tema suhteline lähedus Euroopa südamele.

    Muinaseestlaste omariiklus oli kahtlemata tärganud ja oleks kunagi ka puhkenud. Kui aga rääkida meie võimalikust üleolekutundest ?musta mehe? suhtes, siis pardon? paistab, et osa sealseid ühiskondi olid meist XIII sajandi algul ees.

    Meenutaksin kõikidele ?ajaloolise ülekohtu? idee pooldajatele, et suhteliselt vähe on maid ja rahvaid, kes poleks olnud vaheldumisi mõlemas, niihästi alistaja kui alistatava rollis. Suur tükk ajalugu on kulgenud tsivilisatsiooni vallutamisena barbarite poolt, kuni nood on saanud omakorda tsivilisatsiooniks, kelle taas on ümber tõuganud järjekordsed barbarid. Kurblooliselt kehtib see skeem eeskätt suurte ja keskmiste rahvaste kohta, see ei paku ?rahuldust? eestlastetaolisele väikerahvale, kellele selles skeemis pole lihtsalt kohta. Meid on üksnes vallutatud, ise me pole kedagi ümber lükanud. Me olime barbarid, aga kordan, asukohast tingituna ei kuulunud me Mükeene või Rooma alistanud barbarihõimude koosseisu. Samas polnud sood ja jõed meile kaitseks suurearvuliste vallutajate vastu. On aga väga tõenäone, et kui Eesti oleks mingi ime läbi saanud rahulikult areneda näiteks XVI sajandini, siis oleks ta päris kindlasti hakanud ringi vaatama, kust mida vallutada, päris kindlasti oleksime osalenud kogu tolle ajajärgu Euroopat läbinud katkematus sõjategevuses. Pole olemas rahvast, kes ei glorifitseeriks oma sõjalise võite. Ei ole mõtet kujutleda meie esivanemaid õndsa rahuarmastava introvertse päkapikurahvana. Mis mõnuga me räägime Sigtuna väravatest! Ja kui uhked on naabrid lätlased oma punastele küttidele. Mis sellest, et punased, peaasi et nende nimi tekitas toonasel Venemaal hirmuvärinaid. See oli läti ajalookirjutajate jaoks nende ?kangelasajastu?. Muidugi, kui sind on palju rohkem rõhutud kui oled ise teisi rõhuda saanud, jääb mõru maik. Ent kaevelda ja heietada, mida me kõik ?oleksime võinud, kui…?, on täielikult ebahistoristlik romantika.

     

    Äpardutakse mujalgi

     

    Kunagised läänepoolsed vallutajad (muidugi mitte idapoolsed) on viimastel kümnenditel olnud meie suhtes väga suuremeelsed. Seepärast pole meil mõtet rääkida oma ajaloolistest kontaktidest üksnes kibestunud toonil. Rahvad arenevad nagu inimesed. Mõne elus on kõik etapid väljapaistvad. Keegi on poistekamba juht, siis särav nooruk, seejärel ülikooli omavalitsuses, pärast väljapaistev tegelane ja lõpuks hiilgav rauk. Kõikidele pole seda antud. Mõne rahva tähetund langeb noorusse, pärast tuleb pikk langus kuni ajaloo katlasse kadumiseni. See-eest mõni äbarikum on pika minekuga, teiste nöökida, aga hilises keskeas on järsku enamikust mööda rühkinud. Eesti võib sihukeste hulka kuuluda.

    Veel põhimõttelist. Kui palju on selles, mis Aafrikas praegu toimub, spetsiifiliselt aafrikalikku? Kunagiste kolonisaatorite põhiline süü, millest johtuvad lõputud (kodu)sõjad, olevat riigipiiride suvaline tõmbamine, nii et need ei ühtinud tegelike hõimupiiridega. Ent kas see on ikka väga erandlik? Vastav nõue kõlaks nagu jutt homogeensest rahvusriigist. Esimese ilmasõja järel Euroopas tekkinud uutest riikidest olid pea kõigis rohkearvulised vähemused, aga see küll polnud Teise ilmasõja tekkimise põhjuseks. Ja lõppeks koosneb Belgia kahest erikeelsest rahvast, Hispaania on sisuliselt liitriik jne. Mõnestki Aafrika riigist kõneldakse kui nurjunust, luhtaläinust. Seegi ei ole spetsiifiliselt aafrikalik nähtus. Luhta lähevad riigid ka mujal, kui neid vajalikul hetkel ei toetata. Afganistan oleks kindlasti luhta läinud, kui Lääs teda ei aita
    ks ? hirmust, et Afganistan muutub terrorismi pesapaigaks. Ometi võib Afganistan sellegipoolest luhta minna. Iidne Nepaal võib just praegu luhta minna. Või mis neist kaugetest maadest ? sama näeb ka Moldovas, kus, muide, on keskmine sissetulek viimastel andmetel 400 dollarit aastas, peaaegu juba nagu Aafrikas. Sest Moldoval ei ole rikkaid sugulasi ega ole keegi temast ka strateegiliselt eriti huvitatud.

  • Tundeline teekond Nielseni esiettekandele Taanis

    SIRJE NORMET

     

    Poliitiliselt tundlik Roskilde

    Euroopa vanim rokifestival Roskilde linna külje all (?Euroopa Woodstock?, nagu seda vahel hellitlevalt kutsutakse) pole ammu enam lihtsalt rokkmuusika pidu. See on ka kunstifoorum häppeningide, näituste ja luuleõhtutega ning kõikvõimalike muude kunstiliste ja mittekunstiliste väljaelamistega. Sellel aastal toimus isegi ooperikontsert! Roskilde viimaseks päevaks oli juba unustatud pettumus David Bowie? kontserdi ärajäämisest ja kõike nauditi täiel rinnal. Puppetmastaz, Basement Jaxx, Santana, Scissor Sisters, Wu-Tang Clan, Franz Ferdinand ? rokimüra oli võimas. Kui siia lisada veel 100 000-pealine rahvahulk, nonstop-vihmasadu ja pahkluudeni ulatuv mudameri, siis võib arvata, et ilma kaifita ei läinud siit küll keegi minema.

    Roskilde kõige võimsam poliitiline häppening toimus Iisreali ja Palestiina piirile ehitatud müüri vastu protesteerides. Festivaliplatsile oli püstitatud selle Lähis-ida uue tüliõuna viis meetrit paks ja kaheksa meetrit kõrge imitatsioon. Loosungiga ?Make Peace, Not Walls!? püüti tõmmata tähelepanu olukorrale, mis tekkis müüri ehitamisel. Kogu Roskilde festivali selleaastane tulu läheb Palestiina poolele haiglate ehitamiseks.

     

    Keith Jarrett sai Taani kõrgeima muusikapreemia

    Kopenhaageni jazzifestival lausa kubises maailmanimedest. Aga mitte ainult ? head jazzi kuulis kõikjal, ka tänavatel, kohvikutes ning klubides. Kui uskuda festivalibukletit, siis toimus tänavuse festivali jooksul 800 kontserti! Kõikjalt kostuv jazzmuusika andis linnale äärmiselt mõnusa atmosfääri. Mina sain festivalimiljöösse sisse elada kahel kontserdil: eestlastele hästi tuntud Keith Jarretti ja ameerika jazzilegendi Ahmad Jamali esinemistel taanlaste meelispaigas Tivolis. Peale võrratu Jamali esinesid Tivoli Glassalenis ka kõik teised festivalile kutsutud jazzisuurused: Milton Mascimento, Ib Glindemanni orkester, The Bad Plus, Rigmor Gustafsson ning taanlaste jazzilegend Niels-Henning Orsted Pedersen koos Albert ?Tootie? Heathi, Johnny Griffini ja teiste tuntud jazzmuusikutega. Ainult Keith Jarretti kontsert oli Tivoli suures kontserdisaalis, sest huvilisi oli niivõrd palju.

    Eelmisel aastal sai Jarrett Polar Prize?i, Põhjamaade suurima muusikapreemia, Tivoli-kontserdil anti talle auavalduste saatel üle aga Leonie Sonnings Musikpris, taanlaste suurim muusikaauhind, mida peetakse üheks Euroopa olulisemaks muusikapreemiaks (80 000 dollarit). Jazzmuusikutest on selle siiani saanud vaid Miles Davis.

    Jarrett on Kopenhaageni festivalil mitmeid kordi käinud ja tal on siin suur austajaskond. Seekord musitseeris Jarrett koos Gary Peacocki ning Jack DeJohnette?iga. Trio muusikaline partnerlus ja dialoog saaliga (vapustav Kopenhaageni jazzipublik!) oli täiuslik. Kõlasid improvisatsioonid tuntud meloodiatele ?The Old Country?, ?Tennessee Waltz?, ?You Belong To Me?, ?Django?. Kopenhaageni publik oli lausa ekstaasis ega lasknud muusikuid minema, nii järgnes üks lisapala-improvisatsioon teisele.

     

    Frederiksvaerki festival

    Kammermuusikafestival taani väikelinnas Frederiksvaerkis on 13aastane. Taanis, kus kõik tundub olevat ?kõige vanem Euroopas?, kuningriigist endast Roskilde festivalini, on Frederiksvaerk Musikfestival üpris nooruke ettevõtmine. Festivali paik Gjethuset on põneva ajalooga, siin tegutses XVIII sajandil kuninglik kahuritehas. 1980. aastatel hoone restaureeriti ja muudeti kultuurikeskuseks, kus on avar, valgusküllane kunstigalerii ning hea akustikaga kontserdisaal. 1991. aastast peetakse siin suvist kammermuusikafestivali.

    Festivali kunstiline juht on kontrabassimängija Michael Dabelsteen, kelle põhitöökohaks on Taani Raadio Sümfooniaorkester, mis on kuningriigi üks esindusorkestreid. Orkestrit dirigeerib praegu taanlaste tulevikulootus Thomas Dausgaard.

    Dabelsteeni sõnul esinevad Frederiksvaerkis Taani paremad kammerkoosseisud. Sellel aastal astusid üles Eskaer Trioen, Blaeser Kompagniet, Zapolski Kvartetten, Paizo Kvartetten, Den Unge Danske Strygekvartet jt.

    Klassikalise muusika kõrval mängitakse ka nüüdismuusikat. Seekord kõlasid esiettekandes Flemming Patrick-Andreseni, Ted Dawsoni, Oystein Sonstadi ja Carl Nielseni teosed. Carl Nielseni esiettekande võib küll jutumärkidesse panna. Nimelt esitas võrratu Blaeser Kompagnet Nielseni Puhkpillikvarteti (op. 43) uue redaktsiooni, seega oli see uue redaktsiooni esiettekanne. Esitus äratas muidugi suurt huvi, sest Nielsen on ju taanlaste Sibelius. Hästi võeti vastu ka samal kontserdil kõlanud Kanada helilooja Ted Dawsoni teos puhkpillidele ?Ice Dreams?.

    Carl Nielseni uue kogutud teoste üks eestvedajaid, kirjastuse Wilhelm Hanseni toimetaja Michael Rehderi sõnul püütakse uues väljaandes olla võimalikult Nielseni-truud. See ei tähenda, et kasutatakse vaid helilooja käsikirju, vaid ka Nielseni enda poolt heaks kiidetud noodimaterjali, kuhu on parandusi-soovitusi teinud nii dirigendid kui interpreedid.

    Frederiksvaerki festivalil kõlaski Nielseni Puhkpillikvintett uues redaktsioonis, väikeste muudatustega. Kuna see kvintett on V sümfoonia kõrval üks Nielseni tuntumaid teoseid, siis nautis kohale tulnud muusikapublik ?esiettekannet? igati. Taani helilooja Bent Lorentzeni sõnul oli temal puhkpillikvinteti esituse ajal küll tunne, et muusikud mängivad kohati valesid noote ? nii sisseharjunud on palju mängitud kvinteti esimene trükitud redaktsioon. Kui elujõuliseks uus seade saab, seda näitab tulevik.

    Vestluse käigus tuli välja, et helilooja Bent Lorentzenil oli aastaid tagasi ka oma festival Ebeltoftis. Helilooja sõnul kutsus ta 1990. aastal esimest korda (!) Taani ka Eesti heliloojaid. Ebeltofti festivalil kõlasid siis Alo Põldmäe ?Sonatiin neljale saksofonile?, Mati Kuulbergi ?Quartetto per sassofoni?, Arvo Pärdi ?Pari intervallo?, René Eespere ?Kaks jubilatsiooni koorile ja orelile? ning Erkki-Sven Tüüri Keelpillikvartett Urmas Kibuspuu mälestuseks. Lorentzenil on kahju, et Erkki-Sven Tüür siis festivalile tulla ei saanud. Uhkusega näitab ta festivalibukletit, kus ta ennustab Tüüri teose annotatsioonis Eesti tollal noorele heliloojale suurt tulevikku.

  • Eesti filmikostüümide näitus

    Mare Raidma

    10. aprillist kuni 10. maini saab Tartus Tasku keskuse Soola tänava vaateaknal näha Eesti viimase aja mängufilmide kostüüme.

    Filmidest on esindatud Detsembrikuumus, Taarka, Idioot, Püha Tõnu kiusamine, Kirjad Inglile ja paljud teised. Eesti näitlejatele on kostüüme loonud kunstnikud Mare Raidma, Reet Aus, Riina Põldroos, Jaanus Orgusaar, Helen Ehandi jt.

    Ekspositsiooni koostas kunstnik Mare Raidma. Koostaja sõnul on põnev lähedalt vaadata, kuidas ning milliste vahenditega on saavutatud ekraanil teinekord vaid mõne viivu kestev efekt: “Igal kostüümil on oma lugu jutustada!”

    Näitus on pühendatud Eesti Filmi 100. aastapäevale. Eesti filmikostüümide väljapanekut saavad külastada ja vaadata ka 30. aprillil toimuvale Sajandi Filmipeole kutsutud külalised.

  • Valimisliitude keelamine kitsendab demokraatiat

    Jüri Adams

    Valimisliitude keelamise motiiv oli ahne ja omakasupüüdlik ? ja kõikidele erakondadele ühine. Nn kodanike valimisliidud olid omavalitsuste valimisel erakondade rivaalideks. Valimisliitudes nähti peamist takistust, miks erakonnad omavalitsuste tasemel küllalt kiiresti ei kasvanud. Erakondade juhtisikutele tundus loogiline, et kui seadus valimisliite enam ei luba, siis teevad kohalikud tegelased oma valimisnimekirjad erakonna nime all ? ega nad ju ei loobu kohalikust poliitikategevusest. Nii ka läks. Kuid kõik erakonnad petsid ennast sellega, et hindasid üle ? mõni rohkem, teine vähem ? iseenda külgetõmbavust.

    2002. aasta kevadeks oli üle Eesti levinud veendumus, et sügisel ei saa kohalikel valimistel enam nn kodanike valimisliitudena esineda, ja enamik kohaliku poliitika tegelasi hakkas valima endale erakonda (et juriidiliste vaidluste ja kohtuotsuse tulemusena sai siiski  valimistele minna ka valimisliitudena,  üldist tulemust enam suurt ei mõjutanud). Ainult et miks pidid kohalikud tegelased, kes olid nii kaua erakonnastumisele  vastu punninud, valima endale mõne vanema erakonna, kus nad oleksid teisejärgulised noorliikmed, kui oli ka võimalus astuda uude loodavasse erakonda,  kus nad oleksid olnud võrdsed asutajaliikmed? Liiati kui selle nimega ei saanudki veel seostuda midagi negatiivset? Nii valiti n-ö halbadest vähim ja astuti Res Publicasse. Pärast  edukaid septembrivalimisi kujunesid nad selleks jõuks, mis tõi Res Publicale järgmise aasta märtsis ülekaaluka võidu parlamendivalimistel. Suuremate erakondade eespool kirjeldatud omakasupüüdlik hullus oli Res Publica tähelennu peamisi võimaldajaid.

    Olgu see meile meeldetuletuseks, et ükskõik kui hästi meie erakonnademokraatia ka ei toimi, ei tohi unustada, et me pole kuidagi kaitstud kollektiivsete tobeduste eest. Lisaks saime veel kord tõestuse ? ja see polnud pärast iseseisvuse taastamist  esimene kord ?, et kui minnakse kellegi teise õigusi piirama, lõigatakse iseendale näppu. Poliitilise äparduse kõrval tekitas valimisliitude ärakeelamine ka juriidilise probleemi. Õiguskantsler näeb siin vastuolu põhiseadusega ja on andnud küsimuse riigikohtusse.

     

    Demokraatia kolm aspekti

     

    Tänapäeva riigi demokraatiat tuleb hinnata kolmest aspektist: kas valimistel on õigus (ja võimalused) hääletada, kandidaate üles seada, teha valimiskampaaniat. Eestis ei ole päris hästi ühegagi kolmest, aga esimesega on olukord siiski kõige parem. (Kuigi kujutlegem näiteks kaugveoautojuhti, kelle täiesti tavaline töönädal ei võimalda tal hääletada valimispäeval, eelhääletuse päevadel ega välissaatkondades.) Ülejäänud kahe aspekti puhul on seni olukord olnud halvim viimasega: võrdset võimalust teha selgitustööd ja reklaami ei ole osalistel isegi mitte siis, kui nad suudaksid hankida  võrdselt raha. Ometi pole ebavõrdus selles vallas nii kergesti fikseeritav ja parandatav kui kandidaatide ülesseadmise õiguse (nn passiivse valimisõiguse) rikkumiste puhul.

    Sellest peale, kui valimisõigus on enam-vähem kõigil täiskasvanud kodanikel, on kogu maailmas demokraatia väänamise põhiliseks meetodiks olnud võistlevate kandidaatide ülesseadmise takistamine. Eestis algas see K. Pätsi diktatuuri ajal ja kestis võistlevate kandidaatide absoluutse keeluna kogu nõukogude okupatsiooni aja. Nüüd on see meil tagasi nn kodanike valimisliitude keelamise ja erakonna registreerimisele erakordselt suurte nõuete esitamise kombinatsiooni kujul.

    Üle maailma on tunnustatud põhimõte, et kandidaate on õigus üles seada (valimisringkonna, omavalitsuse) hääleõiguslikel isikutel. Et valimised ei muutuks farsiks naljameeste nimekirjade või täiesti lootusetute nimekirjade esitamisega, on normaalne, et seadus ütleb, kui suur peab olema isikute rühm (kas protsendina valimisõiguslike üldarvust või absoluutarvuna, mis on mõistlik, võttes arvesse ringkonna suurust), kellel on õigus esitada kandidaatide nimekiri. Sellele n-ö põhimeetodile on Eestis lisaks veel teine, soodusmeetod organisatsioonide puhul, mida riik tunnustas erakondadena: neilt võeti kandidaatide nimekirjad vastu lihtsustatud korras, ilma hääleõiguslike allkirju nõudmata. Oleks olnud loogiline, et mainitud nõuet oleks laiendatud ka erakondadele, selle asemel aga panid Eesti erakonnad n-ö seljad kokku ja likvideerisid kandidaatide nimekirjade ülesseadmise standardmeetodi, säilitades iseenda soodusvariandi. Tulemuseks oli justkui omaaegse kompartei taassünd veidral kujul: ühe partei asemel on nüüd kümmekond, kes küll omavahel võistlevad, aga on samavõrra sallimatud teiste vastu, kes nende hulka ei kuulu. Poliitikas võtab egoism tihti kollektiivse kuju.

    Põhimõttelisi väljapääse tekkinud olukorrast on kaks. Kui tahetakse jääda põhimõtte juurde, et kandidaatide nimekirju peavad saama esitada vaid erakonnad, siis tuleb lubada nii väikeseid ja nii kergesti moodustatavaid erakondi, et neid oleks võimalik organiseerida ka Piirissaare valimisõiguslike hulgas. Või kui tahetakse jääda selle juurde, et erakonnad on ainult suured, tuleb lubada kohalikel valimistel esitada kandidaatide nimekirju ka väiksemaarvulistel kohalike inimeste rühmadel, nimetatagu neid siis kuidas tahes, kas valimisliitudeks, kohalikeks erakondadeks vms, ja kehtestada neile mõistlikud finantseerimise, aruandluse jms nõuded.

    Eesti valimisõiguse, s.o valimisseaduste, erakonnaseaduse jmt asjakohaste seaduste koosmõju probleeme on hulga rohkem kui õiguskantsleri tõstatatu, mis aga on justkui võtmeküsimus. Õiguskantsler ise ei paku n-ö positiivset varianti, aga kui riigikohus rahuldab tema protesti, siis ei pääse ka mitmete muude valimisõiguse küsimuste lahendamisest.

    Näiteks üks mitte just eriti oluline, aga omamoodi naljakas vastuolu seisneb selles, et kui keegi seab oma kandidatuuri sügisestel valimistel üles üksikkandidaadina või kui tema seab üles mõni erakond sealsamas nimekirjana, milles on vaid üks kandidaat, ja kui mõlemal juhul peaks antama ühepalju poolthääli, siis on tal kummalgi juhtumil täiesti erinev võimalus osutuda valituks. Muidugi on tal suuremad ?ansid ühekandidaadilise nimekirjana. Aga kuidas hindavad sellist asja juristid?

  • Feminism Chicago moodi

    HEILI VAUS-TAMM

    Viimasel hetkel kokku tulnud ?Chicago? lavastustiim tõestas, et stiilset ja hõõguvkuuma muusikali saab teha ka väljaspool Malviuse meeskonda ja ainult eestimaiste inimestega. Ning sootuks uute inimestega peaosades! Kuigi EPL kirjutab, et Eestis hakkab välja kujunema muusikalitrupp, siis on see küll õige, aga mitte niivõrd ehk selle lavastuse pinnal. Mõned korduvad nimed olid küll väiksemates osades, aga tooniandjad just uued.

    Marko Matvere ja ka Andrus Vaarik küll veel lavastajatena ?toored? nimed, see-eest oligi rõhuasetus rohkem muusikal (Sander) ja tantsul-liikumisel (Titov). Enamikul publikust meeles küllap kibelemas eelarvamus, et lavastus jääb filmile kõvasti alla. No Hollywoodi võimalused contra Eesti ja laululava võimalused?

    Ent Eesti versiooni tõstis üles muusika (ometi leidis Sanderi hoolikalt lihvitud stiilitaju väärilise kasutuse) ja tegi Hollywoodile 1:0 ära Roxy abikaasa Amosena. Filmis oli tegu tuima marionetiga, Eesti lavastustiim tegi aga temast Vanemuise laulja Jaan Willem Sibula osatäitmisel ühe meeldejäävama, kontrastiks vägagi vajaliku, tohutult kaasa elama paneva karakteri ? väike siiras chaplinlik paksuke suurlinna karjeristide ja mõrvarite melus. Ootuspäraselt tublist sooritusest kerkisid üle veel Merle Palmiste ja Silvi Vrait. Palmiste jõudis ära oodata tema olemusega sobiva hiilgerolli ja sai kogu selle ajakirjanduses eputamise peale ometi kord oma seksapiili laval maksimaalselt rakendada. Et ilm on ikka vabaõhuetenduste suur tegija, siis nii ka seekord. Muidu meelast karglemisest oli kõrgelt üle pimedas ja vihma käes lauldud stseen (?just nagu hüljatuna pulmaööl?), kus hingeldav Merle Palmiste mustade sulgede lehvides tuules seisis, silmad põlemas peas ? nagu saatan ise.

    Hingeldav Palmiste ja laulev Vrait

    Silvi Vrait aga laulis selle sõna otseses mõttes ? ja üle kõigi teiste. Eesti (ning teatud mööndustega ka metropolide muusikalides) on ikka üks, kes laulab. Siiani täitis seda laulja rolli meil tihti Jassi Zahharov. Vrait on aga veel parem leid, sest tema puhul pole tegemist mitte ülejäänud näiteseltskonnaga tugevalt distantseeruva ooperivokaaliga, vaid muusikalile ideaalselt sobiva jazzihäälega. Zahharovi jõuliste näitlejavõimete kõrvale ei oska Vraidilt veel midagi panna, kuna see roll eriti midagi ei avanudki. Kalifeedes ja hiidgrimmiga Vrait oli kohati isegi veidi naljakas. Aga kui Eestimaal veel muusikali teha, siis peaks Vrait seal küll laulma.

    Kriminogeenselt ja satiiriliselt süþeelt haakub ?Chicago? juba mõnedkümned aastad muusikateatri laval valitseva libreto-suunitlusega. Eks pahelisus ja selle teema küünilis-humoorikas lahkamine omab tänapäeval samasugust kandepinda nagu uudselt ilustamata inimtunnete kujutamine Verdi ajastul. Naismõrvarite lugu võiks olla feministlik, aga on selleks liiga küüniline. Mõrva motiivid on mõistetavad: truudusetus, hoolimatus, katteta lubadused jne. ?Ta sai, mis tahtis,? kräunuvad vanglaasukad nagu rentslikassid. ?Kui oleks ise kõike näinud, siis oleks nõnda teinud ka,? on nende kreedo.

    Emantsipeerunud naine ? ohtlik olend

    Euroopa naiste emantsipeerumine XX sajandi alguses ? ka neil on õigus tappa. Varem (ja islamimaades pea karistamatult siiani) oli see ainult meeste õigus ? meenutagem Eestistki ooperi ?Barbara von Tisenhusen? süþeed või Marie Underi ?Porkuni preilit?, kus tütarlaps tapetakse oma venna poolt selle eest, et armastab kedagi. Aga selleks, et ülespoodud saada, on nad äkki liiga ?naised? (loe õrnad ja kaitsetud). Miks ? sest selle pealt teenivad advokaat ja kõmulehed. ?Mind armastavad kõik,? hoopleb edust tiivustatud mõrvar-tibuke Roxy. ?Nad armastavad sind veel rohkem, kui võllas kõigud,? viskab vilunud advokaat vastu.

    Siin hakkab küünilisuse ja absurdi spetsialistina Eesti muusikateatri korduvtegijaks tõusma hoopis Peeter Volkonski kui tõlkija (?Evita?, ?Aida?, ?Chicago?) ja lavastaja (Kiviräha ooper ?Kosjas?). Parim oli tõlketekst advokaadi numbris ?Ainult uduta?: ?Säravast numbrist publik vaimustub, silm neil ähmastub, kõrvgi kurdistub??, või ? ?korralik show, mis kõiki hämmastab ? tühise sisu vormi las lämmatab. Tõde on möirge kõrval vaikne piiks.? Sellega aga ei ole Volkonski potentsiaal kaugeltki ammendunud, ka teda võiks edaspidi veelgi tulemuslikumalt kasutada.

    Õnnestumiste kirja võib lisada veel uudse peaosalise ? sobivalt ja võluvalt vilumatu, vormikate ?tegijate? kõrval noorukese keppjalgadega Roxy (Maria Soomets) ning olulise sammu Mart Sanderi oma stiili ajavas teatritegemises. ?Chicago? mõõtmed ja kandepind on hoopis midagi muud kui Bel-Etage?i aegade ?Kox Box? või Katariina kiriku inglise ooper.

    Monoetendustest välja toodud Erkki Otsman mängis hästi ka trupi koosseisus ja võttis tippiva ajakirjaniku Mary Sunshine?ina falsetiga kõrgeid sopraninoote. Matvere on näitlejana oma margi nii kõrgele tõstnud, et ootusele vastata pole kerge. Seetõttu jäid nii roll kui professionaalsetele parameetritele vastav lavastus mitte vaimustavale, vaid igati heale tasemele. Oleg Titovi loomingus oli nii erootilist tantsuliikumist kui detailide ja skulptuurselt lõpetatud poosideni väljatöötatud koreograafiat.

    Vastuseks muusikaliskeptikutele: ei kao see þanr niipea kuhugi. Võime polemiseerida selle üle, kuivõrd hakkab Eestis kujunema muusikalinäitlejate trupp, aga fakt on, et publik on juba kujunenud. On hulk inimesi, kes mujale teatrisse ei jõua, ent suve-muusikalidel käib ikka paaril korral ära.

  • Diverse Universe alustab 17.04 Kunstihoones: “Zero Tolerance” kell 18:00

    Al Paldrok

    DIVERSE UNIVERSE PERORMANCE PLAHVATUS 2012

    http://performants.tumblr.com/

    Diverse Universe on iga-aastane rändav festival läbi Ida-Lääne-Lõuna-Põhja-Euroopa, kaasates üle 200 rahvusvahelise kunstniku ja ühendades 25 linna üheteistkümnes riigis.

    Avapauk ja Euroopa tuur

    Diverse Universe Performance Festival saab tänavu oma Euroopa avalöögi 17. aprillil Tallinna Kunstihoones performance plahvatusega „Zero Tolerance“. 18. Aprillil performeerivad poeedid Eesti Kirjanike Liidu Musta Laega saalis kirjandusliku kolmapäeva raames, 19. – 23. Aprillini ollakse Pärnus ja 25.05 Tartu Kunstnike Majas.

    Seejärel rändavad tegevuskunstnikud nomaadinena läbi mandri, peatudes sel Lätis Riias (26.04), Leedus Vilniuses, Alytuses ja Jonavas (27.04 – 2.05),  Tšehhis Kolinis ja Prahas (3.- 7.05), Saksamaal Leipzigis ja Berliinis (7-18.05), Prantsusmaal Pariisis (20-23.05), Toulouses ja Marseilles (28.05 – 10.06), Hollandis Rotterdamis, Eindhovenis ja Nijmegenis (24. -28.05), Hispaanias Barcelonas ja Bilbaos (4. – 8.06), Norras Bergenis ja Oslos (14.-17.06), Soomes Vaasas (20.06), Poris (22-24.06)  ning Inglismaal Londonis (5. – 7.07).

    www.nongrata.ee

    Esinejad

    Festivali Tallinna osa peaesinejaks on seekord Jack Kerouac´i ja William Burroughs´i sõber ja kolleeg, lindprii poeet  Ron Whitehead Louisvillest, kes saabub Maarjamaale koos Kentucky hillibilly bändiga „Son of The Widow“ koosseisus  Andy Cook, Kelly Cook ja Matt Thomasson.  The Dough Warrior taanlane Soren Dahlgaard maalib live actionis elusmodelle, Soome kultusbändi Cleaning Women solist CW1 koos VJ Poesiloe (Ich bin ein Fernseher)´ga eksponeerib performatiivset multimeediainstallatsiooni. Festivali nimekaim esineja on kindlasti maailmakuulsa Black Market Internationali legendaarne hollandlane, igavene story-teller Jaques Van Poppel. Juba aasta Eestis resideerunud Kalifornia ikoon Steve Vanoni ehitab parajasti Kalamajas läänerannikult saabunud juppidest kokku monteerida sealset imemasinat tuldpurskavat pulsejetti, mis möirgab nagu lennukimootor, festivaliks saabub Eestisse ka tema Sacramento Horse Cow kommuuni partner Ken Siebert. Aastatetagune Diverse peaesineja Berlin Performunion on jälle Eestis, nende „Naked Kitchen“ esineb seekord koosseisus Frederic Krauke (Germany), Mathieu Sylvestre (France), Andreas Stadler (Germany) , Michael Steger (Germany).  Ülejäänud esinejad on Kaoutar Aboueloula Marokost, Da Yeon Kim ja Jung Hoon Lõuna Koreast, Peppe Rosvik Soomest. Kodumaine peaesineja on tänavu 65 juubelit tähistav kurikuulus professor Leonhard Lapin – Ida-Euroopa kunstiloominguline vulkaan, erudiit, suprealismi looja, professor, eesti avangardistliku kunsti isa, modernistlik arhitekt, väsimatu kirstunael,  kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agar külastaja, daamide lemmik, köieltantsija ja akrobaat, suur poeet ja filosoof. Lapin kehastab siiani kompromissitu boheemlase rolli, kes hoiab avangardi lippu jätkuvalt kõrgel, olgu see meie pragmaatilises ja mugandunud ühiskonnas ning juba päris soliidses vanuses nii raske kui tahes. Lapini eksistensiaalne etendus toimub Vabaduse platsi keskel teisipäeval 17. Aprillil pimeduse saabudes. Non Grata eestimaistest liikmetest on tuuribussis Devilgirl, Anonymous Boh Little Tom ja C.n.o.p.t. Tuuri jooksul liituvad Diversega sajad kunstnikud esinemispaikades ja seltskond festivalibussis vahetub aegajalt – Pärnus liitub ja Leedus lahkub Triste Sire Soomest, Berliinis ootavad ees Travis Fuller McCoy Bostonist ja Amber Lee Chicagost  ja Orion Maxted Londonist, Pariisis liituvad Marian Kivila, prantslane Arianne Fox, aafriklane Ben Anumu ja jaapanlane Hiroko Tsuchimoto, Toulousis Techno Monster 1 KA Prantsusmaalt, Hispaanias New Yorgist saabuv iirlane Myk Henry.
    Teema – “Nulltolerants”

    Nulltolerants kehtestab automaatselt karistuse reeglitele mittevastava praksise eest eesmärgiga kaotada soovimatu käitumine kergendavaid asjaolusid arvestamata. Karistus ei pea olema raske, kuid ta peab olema registreeritud ja toimima nii, et karistatav kaotab igasuguse tahte mittestandardselt käituda. See on ennetusliku iseloomuga lähenemine, mille aluseks on mõte, et ühiskond  ei tohi suhtuda reeglitele mittevastavasse käitumisse kui paratamatusse, mis tuleb ära kannatada. Igale üleastumisele peab järgnema kohene reaktsioon, sest väikestele üleastumistele reageerides saab ennetada suuremaid. Reaktsiooni karmus ja ulatus sõltub otseselt juhtumi ühiskonnaohtlikkusest. Üllatavalt on demokraatia järele õhkuvas ühiskonnas nulltolerants üha rohkem populaarsust ja praktikat leidev termin. Kunstikäsitlus ei ole jäänud sellest puutumata, pseudokultuuri pealetung on peatumatu nagu teerull. Ministeeriumid ja fondid tasalülitavad vaikimisi ühiskondlikule peavoolule mittevastavaid ebamugavusi.
    Mida teeb selles olukorras kunstnikkond? Kas on aeg luua omapoolne nulltolerants? Kas ka kaasaegses diskursuses on kunstnik sarnaselt nõukaaegadele visionäär, ühiskonna teenäitaja ja maailma korrastaja või on ta mandunud rahavoogude orjaks, dekoratiivseks tellimusetäitjaks, valge kuubi pärdikuks ja ajakirjanduse illustreerijaks? Kas aeg on välja tuua kunstnikearmee, kelle relvadeks sulg ja pintsel, mis vaheda terana lõikab poolkultuuri nõmeduse ja standardiseerimise lõtva massi.  Või on vaja tõsisemaid meetmeid?

    Diverse New York

    Kui kõik Euroopat puudutav on tuleviku vormis, siis praeguseks  on möödas juba Diverse Universe New Yorgi osa  – 19. – 22. Märtsini toimunud neljapäevane performance maraton East Village´s Dino Eli galeriis Manhattanil. Diverse NY koondas endasse kogu Suure Õuna liigirikkuse Euroopast, Aasiast ja Aafrikast: Non Grata (Estonia), Sindy Butz (Germany/NY), Erik Hokanson (USA), Jill McDermid (USA), 1 KA (France), Myk Henry (Ireland/NY), Rosabelle Selavy (USA), Elinor Thompson (USA), Chloë Bass (USA), Edoheart (Nigeria/NY), Peter Dobill (USA), Marni Kotak (USA), Sarah H. Paulson (USA), Joey Sledgianowski (USA), Hiroshi Shafer (Japan/NY), Caveman Robot (USA), Peter Grzybowski (Poland/NY), Meghan E. Van Alstyne (USA).
    Respect Diversity!

  • Margit Sutrop: meie ühiskond on julm ja egoistlik

    Valle-Sten Maiste

    Üks huvi on ikka teisest välja kasvanud. Üliõpilasena kirjutasin kirjandus- ja teatrikriitikat. Sealt tekkis teoreetiline huvi kirjanduskriitika funktsioonide vastu. Huvitusin sellest, miks inimesed ühte ja sama teost nii erinevalt tõlgendavad. Vastuse leidsin tegeldes hermeneutikaga. Minu diplomitöö oli Martin Heideggeri kunstikäsitusest. Edasi liikusin fenomenoloogilise esteetika juurde. Magistritöös tegelesin Roman Ingardeni ja retseptsiooniesteetikaga. Püüdsin seal leida vastust küsimusele, kuidas kirjandusteos olemas on. Ei saa ju teost võrdsustada käsikirja, trükitud teksti ega ka lugeja peas sündiva elamusega. See kirjandusteose olemisviisi küsimus ei ole ainult esteetika küsimus, vaid puudutab ka ontoloogiat ja metafüüsikat. Doktoritöö kirjutasin Konstanzi ülikoolis fiktsioonist ja kujutlusvõimest. Võrdlesin retseptsiooniesteetika ja analüütilise keelefilosoofia lähenemist fiktsioonile. Seegi töö polnud ainult esteetika ega kirjandusteooria valdkonnast, vaid pidin tungima võrdlemisi sügavale keele- ja vaimufilosoofia küsimustesse. Leidsin, et fiktsionaalsete tekstide olemuslikuks jooneks on see, et nii neid luues kui ka vastu võttes paneb inimene end kujutlusvõime abil kellegi teise olukorda ja kujutleb, kuidas paistab maailm tema silmade läbi. Kujutluse mõistet uurides jõudsin XVIII sajandi ?oti filosoofi Adam Smithi moraalsete tunnete teooria juurde, mille keskmes on samuti kujutlusvõime. See tundus mulle väga põnev ja tekkis soov seda teooriat lähemalt tundma õppida. Nii jõudsingi moraalifilosoofia juurde ja hakkasin uurima seda, mis motiveerib meid moraalselt toimima ja kuidas see on seotud meie arusaamisega heast elust. Bioeetikaga tegelemine on olnud puhtalt ühiskondlik tellimus. See on praegu kuum teema kogu maailmas ja Eestis pole sellega piisavalt tegeldud. Viimasel ajal tõmbab üha rohkem poliitiline filosoofia, mis pakub erinevaid lahendusi ka bioeetika probleemidele.

     

    Avalikkuses seostub teie nimi küllap üha enam eetikaprobleemidega. Ometi võiks teis ju samuti 1990. aastate juhtivat kirjandusteadlast või analüütilise esteetika maaletoojat näha. Kas need valdkonnad on minevik? Kas olete eetikaküsimustega tegeldes oma pärishuvini jõudnud?

    Olen viimasel ajal tõesti pidanud rohkem keskenduma eetika valdkonnale, aga huvi kirjanduse vastu on mul siiski säilinud. Hiljuti õnnestus mul need kaks valdkonda ka kokku viia. Pidasime väliseesti kirjandusteadlase Tiina Kirsiga sügissemestril Tartu ülikoolis loengukursuse teemal ?Eetilised valikud Jaan Krossi teostes?. Ühe loengu olen jõudnud juba tekstiks vormida, see ilmus äsja kogumikus ?Metamorfiline Kross? pealkirja all ?Keisri hull kui moraalne pühak??. Käsitlen seal Krossi teoseid vooruseetika võtmes, mis arutleb selle üle, missugused iseloomuomadused peaksid inimesel olema. Kross annab võimaluse mõtiskleda eesti rahva ajaloolise kogemuse üle moraali seisukohalt. Ükskõik mis ajastust Kross ka ei kirjutaks, ikka seisavad tema tegelased samade valikute ees: kas oma edu ja eneseteostuse nimel olla valmis kompromissideks või keelduda koostööst võimuga, kas jääda paigale või põgeneda, kas öelda tõtt või keerata pea kõrvale ja vaikida. Kirjandusteosed annavad võimaluse neid valikuid mõista ja hinnata, sest lugeja ei näe mitte ainult tegelasi tegutsemas vaid ka nende iseloomu kujunemist ja seda, mida nad mõtlevad ja tunnevad.

     

    Suur osa teie viimase aja töödest seondub TÜ eetikakeskusega. Milline on seda tüüpi institutsioonide ajalooline tagapõhi, kujunemislugu ja ühiskondlik roll mujal maailmas. Kuidas on sellega kõrvutades arenenud teie juhitud keskus?

    Kõige paremini tunnen seda, mis toimub Saksamaal, kuna elasin seal üheksa aastat. Saksamaal on juhtivad eetikakeskused Tübingeni ja Bonni ülikoolis. Tübingeni keskuses reflekteeritakse erinevates teadustes ette tulevate eetiliste probleemide üle, Bonnis on rõhk bioeetika-alase informatsiooni kogumisel ja kirjanduse refereerimisel. Kõige rohkem on maailmas meditsiinieetika keskusi. Ka Inglismaal on väga palju eetikakeskusi. Mõned neist on kitsamalt spetsialiseerunud, näiteks kutse-eetika küsimustele, teised tegelevad eetikaküsimustega teaduses ja korraldavad nende üle avalikke arutelusid.

    Eetikakeskuste loomise põhjuseks on eelkõige teaduse ja tehnika kiire areng, mis toob kaasa seninägematuid valikuid ja sunnib küsima, kui kaugele teadlased tohivad minna. Teadlaste optimismile, et mida me kõik suudame, peab keegi vastama küsimusega, mida me tohime. Eetika puudutab väga paljusid erialasid ja seepärast on loomulik, et sellised keskused on interdistsiplinaarsed, ühendades mitmeid valdkondi nagu filosoofiat, sotsiaalteadusi, meditsiini, bioloogiat, juurat, teoloogiat ja teisi. Distsipliinide piirid on mõnes ülikoolis aga väga jäigad, nii et alati ei ole kerge panna inimesi koostööd tegema. Just äsja ilmus Saksamaal kogumikus ?Impulsid teadusele 2005? lugu pealkirjaga ?Baltikumi juveel?, mis seab Tartu ülikooli eetikakeskust teistele eeskujuks. Kiita saame eriti selle eest, et meie keskus ühendab erinevaid teaduskondi ja suunab ka eetikaalast diskussiooni ühiskonnas.

     

    Mille poolest erineb eetikakeskus teistest ülikooli institutsioonidest? Miks ei võinud  eetikaküsimuste üle mõtlema ärgitamise üritus aset leida lihtsalt filosoofia egiidi all?

    Filosoofiat on sageli peetud millekski elitaarseks, millega tegelemiseks tuleb istuda oma elevandiluust tornis. Minu soov oli 2001. aastal Tartu ülikooli interdistsiplinaarset eetikakeskust luues anda signaal, et filosoofid on avatud ja valmis tegema koostööd teiste elualade inimestega: bioloogide, arstide, sotsiaalteadlaste, juristide, teoloogidega. Kuigi eetika on filosoofiline distsipliin, puudutavad paljud praktilise eetika küsimused arengut, mis toimub bioloogias, meditsiinis, teistes teadustes ja eluvaldkondades. Meie esimeseks interdistsiplinaarseks projektiks oli geenivaramute eetiliste, juriidiliste ja sotsiaalsete aspektide uurimine koostöös Islandi, Rootsi ja Inglismaa teadlastega. Jõudu mööda oleme püüdnud tegelda ka keskkonnaeetika, ajakirjanduseetika ja ärieetikaga. Tahame olla avatud kõigile eluvaldkondadele.

    Eetikakeskuse ülesandeks ei ole väljastada tõendit ?eetiline? või ?ebaeetiline?, vaid panna inimesed mõtlema selle üle, mille alusel ja kuidas me otsustame, mis on õige ja väär. Me ei tegele moraali jutlustamisega, vaid moraali põhjendamisega, mis on Schopenhaueri sõnul palju raskem tegevus.

     

    Millised on TÜ eetikakeskuse seni avalikkusele vähem välja paistnud tegevussuunad?

    TÜ eetikakeskus tegeleb eetika õpetamise, uurimistöö ja eetikaküsimuste üle diskussiooni tekitamisega ühiskonnas. Eetikat õpetatakse ülikoolis praegu kõigile humanitaarvaldkonna üliõpilastele, ühes auditooriumis istub 500 üliõpilast. Meil on kokku kuus erinevat teadusprojekti. Doktorantidele anname välja stipendiume eetika-alaseks uurimistööks. Avalikkuse kaasamiseks oleme koos SA Domus Dorpatensisega, kelle majas me Tartus paikneme, korraldanud väärtuste teemal konverentse, pidanud seminare koolivägivalla ja geenivaramu eetiliste küsimuste üle. Hiljuti moodustasime töögrupi, kelle ülesandeks on koostada ?Eetikakoodeksite A ja O?. See peaks teavitama sellest, mida eetikakoodeksid endast kujutavad, kuidas neid koostatakse ja rakendatakse. Volkswagen Stiftung?i toetuse abil oleme komplekteerinud ka hea eetika-alase raamatukogu. Meie uueks projektiks on arendada välja eetika-alase informatsiooni portaal, mis veebikeskkonnas teeks kättesaadavaks eetika-alase teabe nii Eestis kui mujal.

     

    Kas lisaks Pojmani raamatule plaanib eetikakeskus veel raamatuid välja anda?

    Lähikuudel on plaanides avaldada kogumik ?Eetika tähtteosed?, kus nii Eesti kui välismaa autorid tutvustavad oma lemmikteost eetika ajaloos. Varsti peaks ilmuma ka eetikakeskuse aastaraamat, kuhu on koondatud mitme aasta jooksul eetikako
    llokviumides peetud ettekanded. Tõlkeraamatutest on sügisel kavas ilmutada Jonathan Wolffi ?Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse?, mis annab hea ülevaate poliitilise filosoofia peamistest küsimustest.

     

    Olen kuulnud häid põhjendusi d?uudo, tantsu, kirjandusega võrdse joonistamisõpetuse jpm kooliprogrammi viimiseks, rääkimata eetikast ja usuõpetusest. Tihti kasutatakse argumendina sellist kahtlast väidet, millega tuleb välja ka Pojman: vaadake, kui elementaarseks peetakse kirjandusõpet ja nii tähtis asi kui eetika ei ole hariduse osa. Kas usute, et abstraktne, suuresti formaalne argumentide vaagimine saab asendada õilsust ja väärtushinnanguid, mida on meile  andnud klassikaline kirjandus, kultuur, ka humanistlik ajalooõpetus?

    Keegi ei ole väitnud, et eetika peaks asendama kirjanduse või ajaloo õpetamise. Filosoofilist eetikat peaks koolis õpetama sellepärast, et selle kaudu saab arendada õpilaste iseseisvat mõtlemist, analüüsi- ja argumenteerimisoskust. Kurdetakse ju sageli selle üle, et meil on tuupimiskool, mis ei arenda mõtlemisvõimet ega eneseväljendusoskust. Filosoofia saaks seda lünka täita. Eetika on filosoofilistest distsipliinidest kõige sobivam koolis õpetamiseks, kuna see puudutab neid küsimusi, millega kõik on kokku puutunud ? inimeste valikuid ja kooselu ühiskonnas. Eetika tegeleb küsimustega, mis on väärtus, miks me peame toimima moraalselt, missuguseid iseloomujooni me peaksime endas kujundama ja missuguses maailmas me tahame elada. On väga tähtis, et iga koolilõpetaja oleks nende asjade üle mõelnud ja teeks oma elus teadlikke valikuid.

    (Järg lk 4.)

    (Algus lk 3.)

     

    Pojmani raamatu valimine on tõepoolest õnnestunud, kuna tegu on ka laiema lugeja jaoks ladusa ja loetava raamatuga. Nii teie kui Pojman rõhutate aga filosoofilise eetika tugevat ühiskondlikku relevantsust. Kas tegemist ei ole siiski teatava vahetut sotsiaalset ja kultuurilist mõju mitte omava metadistsipliiniga (nagu suur osa analüütilisest filosoofiast ennast ju ka mõistab)? Kas on võimalik, et selline distsipliin saaks kujundada inimeste väärtushinnanguid märgatavas mahus?

    Mida rohkem me oma elu üle järele mõtleme, seda vähem me teeme seda, mida me pärast peame kahetsema või mille pärast piinlikkust tundma. Muidugi oleks naiivne arvata, et eetika teooriate tundmine teebki meid kohe eetiliseks. Rõhutan, et filosoofiline eetika ei tegele moraali jutlustamisega. Erinevus religioossest eetikast on see, et siin ei põhjendata moraalinorme mitte ilmutuse või jumala(te) tahtega, vaid mõistusega, tarkusega või sooviga olla õnnelik ja elada paremat elu. Filosoofiline eetika näitab argumente, ent laseb igaühel endal otsustada, missugune moraali põhjendus teda veenab. Filosoofiline eetika paneb meid pigem asjade üle järele mõtlema, vaatama ennast ja ümbritsevat ühiskonda kriitilisema pilguga. See, kes enda elu üle ei reflekteeri, ei saa elada head elu, ütles juba Sokrates.

     

    Kas Nietzsche ja seda tüüpi kirjutajate rolli hindamisel ei esinda Pojman siiski teatavat nürimeelsust? Milline on teie arvamus, kas meil on võimalik mõista väärtuste ja moraali maailma, kui jätame tähelepanuta Sade?i ja Wilde?i tüüpi fenomenid. Miks tänapäeval n-ö selge arutlusviis ja kultuurilooline erudeeritus üha vähem kokku saavad. On see kuidagi paratamatu?

    On olemas mitmesuguseid sissejuhatusi eetikasse. Pojmani oma on analüütiline ja sobib neile, kes hindavad selget mõtlemist. Ei tohi unustada, et tegemist on sissejuhatusega, mis on kirjutatud tahtlikult nii, et see oleks üldarusaadav. See seletab ka probleemide lihtsustamist ja teatavat naiivsust näidete valikul. Eesti kultuuriajakirjanduses on levinud arvamus, et mida segasem jutt, seda targem mõte on seal peidus. Sageli varjavad keerulised mõttekäigud hoopis seda, et polegi midagi öelda. Ma arvan, et kõigest saab rääkida lihtsalt.

     

    Kas moraal saab olla pelgalt matemaatiline või ratsionaalne küsimus? Filosoofilises eetikas näib domineerivat mingite aluspõhimõtete ja printsiipide kontekstist abstraheerimise trend. Kui kaugele annab sellega minna? Milline on siiski ka konteksti roll? 

    Kaasaegses moraalifilosoofias on palju ratsionaalsuse kriitikat. Kuigi pikka aega domineeris tõesti nn printsiibieetikad, nagu deontoloogiline ja teleoloogiline eetika, siis juba mõnda aega otsitakse teistsuguseid lähenemisviise. Viimasel ajal on paljud moraalifilosoofid hakanud tähtsustama emotsioone, mis olid tähtsal kohal XVIII sajandi filosoofias. Ka antiikajal õilmitsenud vooruseetika on uuesti ausse tõusnud. Kaasaegse vooruseetika keskne kuju Alasdair MacIntyre leiab, et meie moraalsed tõekspidamised kujunevad traditsioonide ja tundekasvatuse abil. Moraalne inimene on see, kes on arendanud endas välja teatavad iseloomuomadused. Näiteks ausus tähendab valmisolekut ausalt toimida. Ent võib tulla ette olukordi, kus ausus tähendab teise inimese haavamist. Vooruslik inimene peab kontekstist sõltuvalt otsustama, kumb voorus on tähtsam, kas ausus või hoolimine.

     

    Kas see on ka paras katsumus, kui helistatakse pidevalt ajalehetoimetustest küsimusega, kas teil on midagi öelda, olgu tegu ausammaste, meditsiini, eliitkoolide või mille tahes kohta? Kas ei teki vahel tahtmist öelda, et siin ei ole midagi filosofeerida?

    Mul on hea meel, kui saan olla kasulik ja kui minu mõtted kedagi huvitavad. Kuna minu töö on mõelda järele selle üle, mis on hea elu ja missugune on õiglane ühiskond, siis pakub ümbritsev pidevalt mõtlemisainet ja tekib tahtmine sekkuda. Kui eetikat mõista nii laialt, et see tegeleb küsimusega, kuidas peaksime elama, siis ulatub see tõepoolest kõikjale.

     

    Kas võiksite meie lähiaja päevapoliitilisi debatte silmas pidades tuua mõne näite, kuidas hea filosoofilise eetika tundmine abiks oleks?

    Nimetaksin siin näiteks arutelusid selle üle, kas tohib mõista hukka teisi kultuure või subkultuure, mille moraalinormid erinevad meie omadest. Väga sageli väidavad inimesed, et nad pooldavad eetilist relativismi, mõistes samas mõned nähtused tingimusteta hukka. See näitab mõistete puudulikku tundmist. Filosoofiline eetika aitab korrastada mõtlemist ja inimestel selgusele jõuda, kas ja millal on neil õigust teistsugust elamisviisi hukka mõista või mitte. Teiseks oleks filosoofilisest eetikast kindlasti kasu õigluse küsimuste lahendamisel, olgu selleks siis haigekassa piiratud ressursside jaotamine või eliitkoolide teema. Kõik nõustuvad sellega, et ühiskond peaks olema õiglane, aga milles see õiglus seisneb, selles pole üksmeelt. Filosoofilise eetika tundmine aitab kujundada oma arusaama õiglusest.

     

    Küsimustega alustades mängis raadios Manic Street Preachersi hitt ?If you tolerate this, then your children will be next??. Millised on tänased probleemid, mille kohta võiksid kehtida need read?

    See on huvitav küsimus. Kui ülimaks väärtuseks tunnistatakse sallivus, siis tähendab see, et teisi väärtusi ei saa enam piisavalt kaitsta. Sest ei ole ju lubatud mõista hukka seda, kes meie väärtusi ei tunnista. See teeb meid aga täiesti kaitsetuks nende rünnakute eest, kes ise on sallimatud. Küsimus on, kas peaksime sallima sallimatust? Ma arvan, et ei pea. Aga arvan ka, et ei ole mõtet kuulutada sallivust ülimaks väärtuseks, nagu seda tehti Ameerika Ühendriikides, kus nüüd süüakse oma sõnu, sest on avastanud, et sallivus ohustab teisi väärtusi, näiteks turvalisust.

    Mis on need väärtused, mille jalge alla tallamine ohustab minu lapsi? Eelkõige hoolivuse puudumine. Meie ühiskond on väga julm. Igaüks mõtleb vaid iseendale ja teeb seda, mida ta oma õnne saavutamiseks vajalikuks peab. Üks läheb või üle laipade, et edu saavutada. Teisele on kõik ükskõik ja ta on orienteeritud vaid lõbule. Mõlemad ohustavad kaasinimesi ja tekitavad tunde, et sa ei ole millegi eest kaitstud.

     

     

  • Muusikamaailm

    PRIIT KUUSK

    Harnoncourt juhatab Concentus Musicus Wien?i ees ka harukordse kava Bachi ilmalikust loomingust; külalisorkestriteks Bambergi Sümfoonikud (dir. Jonathan Nott), Tðehhi FO (Gerd Albrecht, Dvoraki ?Reekviemi? solist ka Monica Groop), just täna Deutsche Kammerphilharmonie (Korngold, Beethoven), juhatamas Paavo Järvi ja solistiks Olli Mustonen, London SO (Andrew Davis), Frankfurdi ja Viini Raadio SO-d (Hugh Wolff, Bertrand de Billy, sol. Soile Isokoski).

    Lied?ikavad on saanud endale Christoph Maltman, nii Karita Mattila kui Soile Isokoski, Waltraud Meier jt., Cecilia Bartoli aga tervenisti Salieri-kavaga, sooloõhtutega ka Mischa Maisky, Alfred Brendel, Maurizio Pollini, kirikukontserdil William Christie Mozarti Missaga c-moll, Mozarti-matineel Salzburgi Mozarteumi orkestri solistiks äsja Oistrahhi festivalil mänginud Baiba Skride ning ka Kremerata Baltica kahe kavaga, neist viimane orkestri kvartetilt, kus samuti esiviiuldajaks Gidon Kremer.

    Ooperikavas ca 50 etendusega eile ?Cosi fan tutte? (dir. Philippe Jordan, sol. ka lätlanna Elina Garanca, kokku 10 etendust), veel ?Roosikavaler? (dir. Semjon Bõtðkov), ?Haaremirööv? (Julia Jones), Korngoldi ?Surnud linn? uuslavastuses (Donald Runnicles), Prokofjevi ?Sõda ja rahu? kontsertkorras Peterburi Maria teatrilt (Valeri Gergiev), enim etendusi (11) Purcelli ?Kuningas Arthuri? uuslavastusega Nikolaus Harnoncourt?i käe all, neist osa ka Ingolstadtis.

    Bayreuthi festivalil (25. VII ? 28. VIII) Wolfgang Wagneri juhtimisel seekord kokku 30 etendust, täna alustab ungari maestro Adam Fischer kolmandat ringi ?Nibelungi sõrmusest? (lav. Jürgen Flimm), festivali lõpetavaid ?Tannhäuserit? ja ?Hollandlast? (nimiosas John Tomlinson, Dalandina Jaakko Ryhänen) juhatamas juba nooremad Christian Thielemann ja Marc Albrecht, ent ?Parsifali? (nimiosas Endrik Wottrich) uuslavastuse kõik kuus õhtut lähevad taas Pierre Boulezi käe all, kes dirigeeris ka pidustuste avaetendust. Nii ?Parsifalis? kui ?Tannhäuseris? laulab kandvates osades noor Alexander Marco-Buhrmester, ungari pianist Adam Fellegi mängib siin ka Liszti transkriptsiooni Beethoveni IX sümfooniast.

    Edinburghi festivali (15. VIII ? 5. IX) avakontserdil kõlas Honeggeri ?Jeanne d?Arc tuleriidal? Kwame Ryani käe all (kes ka meie Tüüri Neljanda sümfoonia ?Magma? esiettekandja), nimisolist Jeanne Balibar. ðoti oma orkestrite kõrval (dir. Ilan Volkov, Charles Mackerras ? viimane väljamüüdud õhtul ka täna ðoti Kammerorkestri ees Mozarti kavaga, sol. Alfred Brendel) on külas Cleveland Orchestra (kolm eri kava Franz Welser-Mösti juhatusel, kõlab ka H. Birtwistle), Leipzigi Gewandhaus-orkester (Herbert Blomstedt), Dresdeni Staatskapelle (Bernard Haitink), London PO (Vladimir Jurovski), lõpukavades Britteni ?Sõjareekviem? (I. Volkov) ning ðoti Panga toetusel tulevärgikontsert Griegi kogu ?Peer Gynti? muusikaga.

    Tähelepanuväärsed on Elisabeth Leonskaja kolm (eri kavaga) Schuberti õhtut ning oma kavadega veel pianistid Steven Osborne ja Richard Goode, Stravinski-kava kahele klaverile, viiuldaja Leonidas Kavakos, Auryni, Mingueti ja Zehetmairi kvartetid, lauljatest leedulanna Violeta Urmana, Simon Keenleyside, Bejun Mehta, debütandina noor kanada sopran Measha Brueggergosman. Nagu ka Salzburgis, on siin uue muusika poolel esiplaanil György Kurtag, samuti Morton Feldman, Salvatore Sciarrino või Helmut Lachenmanni klaveriteosed (XXI sajandi Glenn Gouldiks tituleeritud Marino Formenti esituses) ning James MacMillan (sh. uus oreliteos ?Le Tombeau de Georges Rouault?).

    ðoti Ooperi baasil on Usher Hallis koguni kolm Weberi ooperit (?Nõidküti? Agathe ? Hillevi Martinpelto), R. Straussi ?Capriccios? Krahvinna osas Soile Isokoski (dir. Leopold Hager), Hannoveri Riigiooper toob kolm lavastust, millest ?Pelleas ja Melisande? läheb täna Shao-Chia Lü juhatusel, ?Trubaduur? läheb 23. VIII aga meie Mihkel Kütsoni ning Nono ?Al gran sole…? Johannes Harneiti käe all; balletietendustel keskmes Ballet West USA ja Nikolais Dance Theatre.

     

    Luzerni festivali akadeemia

    Luzerni rahvusvaheline festival ðveitsis on saavutanud nõusoleku maestro Pierre Boulezilt (79), koostöös Ensemble Intercontemporainiga Pariisist, võtta endale uue ürituse, Luzerni festivali akadeemia kunstiline juhtimine. Akadeemia on mõeldud kuni 28aastastele võimekatele noortele, kes on huvitatud XX ? XXI sajandi muusikast ning soovivad praktiseerida ja katsetada sel alal. Selle keskteljeks saab 120 koolitusõpilasest koosnev akadeemia orkester, kelle peadirigendiks Boulez on kutsutudki, teda assisteerivad Ensemble Intercontemporaini muusikud. Boulez juhatab siin septembris ka dirigeerimise meistrikursusi, sama teeb pianistidega Maurizio Pollini, kes alustab juba homme. Tähelepanu kogu uuele ettevõtmisele võimendab kuulus Luzerni festival, seekord 13. VIII ? 18. IX teemal ?Freiheit?.

     

    Harrison Birtwistle 70

    Grawemeyeri (1986) ja Siemensi preemia (1995) väärinud helilooja juulis täitunud tähtpäeva puhul kõlasid Aldeburghi festivalil tema ?Orpheus Elegies? (I osa), ?The Cry of Anubis? (dir. Sakari Oramo) ning maailmaesiettekandes ?The Io Passion? Aldeburgh Almeida Opera trupilt koos Diotima kvartetiga Alan Hackeri käe all. Viimane uusteos jõudis peatselt ka Almeida Operasse Londonis ning Bregenzi festivalile Austrias (lav. Stephen Langridge).

    Just homme toob Clevelandi Orkester Franz Welser-Mösti käe all kõrvuti ?The Shadow of Night? ðveitsi esiettekandega Luzerni festivalil maailmaesiettekandele Birtwistle?i orkestripala ?Night?s Black Bird?, nädal hiljem kõlavad samas esmakordselt ka ?26 Orpheus Elegies? oboele, harfile ja kontratenorile (kogu tsükkel) ja ?3 Bach Arias?, esinejaiks duo Heinz ja Ursula Holliger (oboe, harf), kontratenor Andrew Watts, sopran Claire Booth ning klavessinist Alan Hacker. Luzernis on Birtwistle ka tänavune festivali helilooja. ?Settembre Musica Torinos? (kus järgmisel kuul peategelasi ka Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste, Paul Hillier, Eesti Filharmoonia Kammerkoor) on kavas Birtwistle?i ?Pulse Shadows?, esitamas Arditti Quartet, Nash Ensemble ja sopran Claron McFadden. Sügisel algab Londoni Lõunakalda keskuses Birtwistle?i festival Philharmonia Orchestra, London Sinfonietta ja BBC SO kaastegevusel. Selleks ajaks on samasugune tähtpäev käes juba teisel briti suurmehel, helilooja Peter Maxwell Daviesel.

     

    Wihuri Sibeliuse preemia Magnus Lindbergile

    Wihuri Fondi poolt Soomes seni kokku kümnel korral välja antud 100 000 eurose Jean Sibeliuse nimelise preemia on tänavu võitnud soome helilooja Magnus Lindberg. Fondi esmakordse preemia 1953 sai Jean Sibelius, seejärel hakkas autasu kandma tema nime. Magnus Lindberg (46) on siin kõrvuti preemia eelmiste kuulsate laureaatidega nagu Dmitri ðostakovitð, Igor Stravinski, Benjamin Britten, Olivier Messiaen ja György Ligeti. Lindbergi viimaste teoste hulgas on pool tundi kestev Kontsert orkestrile, ?Return to Faust? tðellole ja klaverile, tellimusteosed Los Angelese FO uue kontserdisaali avamiseks ning tänavusele Turu muusikafestivalile.

  • 20. aprillil avatakse ETDM-is kaks uut näitust

    ETDM

    Reedel, 20. aprillil avatakse ETDM-is kaks uut näitust:

    Kärt Ojavee
    UUO. UndefinedUsefulObjects / Määratlemata kasulikud objektid

    Indrek Sirkli kureeritud
    SISU JA VORM I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011
     
    UUO. UndefinedUsefulObjects / Määratlemata kasulikud objektid
     
    UUO on Kärt Ojavee isiknäitus, kus autor jätkab oma uurimustööd, esitledes esemeid ja ideid objektidest, mis elavad ja funktsioneerivad harjumuspärasest aktiivsemalt, toimides pigem protsessina.
    Määratlemata kasulikud objektid on esemed, millel puudub veel selge piiritlus. Näituse objektid juhinduvad elusorganismide mustritest, protsessidest, struktuuridest või liikumisest. Taolist uute esemete loomise mudelit teatakse ka biomimetismina, mille abil leitakse lahendusi disaini probleemidele, püüdes ühendada puuduvad lülid inimese poolt loodud elukeskkonnas.
    Antud määratlemata objektid on staadiumis, kus läbitakse katseid ja eksimusi, nagu looduses evolutsiooniprotsessiski. Nende puhul on tegemist hübriidsete ideedega, mis põimuvad materjaliks – uurides tekstiili kasutamise võimalusi baasina meid mõne aasta pärast ümbritsevatele laiemalt levinud elektroonikale (ubicomp) ja varjatud süsteemidele aeglase tehnoloogia võrgustikus.
    „Kõige põhjalikumad tehnoloogiad on need, mis kaovad. Nad koovad end argielu kangasse kuni on sellest eristamatud“, ütles Mark Weiser ettenägelikult juba 1991 aastal.
    Kärt Ojavee (1982) on tarkade tekstiilide ja arukate toodetena tuntuks saanud valdkonna aktiivne edendaja nii Eestis kui ka rahvusvahelises pildis. Otsides lahendusi ja pakkudes välja ideid aina muutuva maailma kohendamiseks tekstiili ja elektroonika ühendamisel, on ta sellega järjekindlalt ja edukalt tegelenud juba 2004. aastast nii disaineri kui õppejõuna, esinedes näitustel ja pidades loenguid. Tänaseks on areneneud oluliseks väljundiks tema koostöö Eszter Ozsvaldiga, kellega kahasse on loodud SymbiosisO projektid, millest viimane, SymbiosisO:Voxel (koostöös Eszter Ozsvaldi ja Alex Dodge’iga), on väljas Issey Miyake New Yorgi Tribeca poes.
    Sel kevadel on valmimas ka Kärdi doktoritöö Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikaülikoolis teemal „Aktiivsed tekstiilid interjööris“ (juhendaja Maarja Kruusma).
    Näituse kujundus: Ralf Lõoke ja Neeme Külm
    Graafiline kujundus: Mikk Heinsoo
    Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Favor AS, Eesti Kunstiakadeemia
     
    Lisainfo:
    Kärt Ojavee
    Tel: 5265956
    k2rt@piafraus.com
    www.tikime.blogspot.com
    www.k-o-i.ee
    www.symbiosiso.com

    SISU JA VORM I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011

    Näitusel “Sisu ja vorm I – kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” eksponeeritakse peamiselt kultuurivaldkonnas tegutsevate uue põlvkonna Eesti graafiliste disainerite loomingut. Need on hetkel aktiivsed vabakutselised graafilised disainerid, kes sündisid 1980. aastatel, kasvasid üles 1990. aastatel ning alustasid professionaalset karjääri uuel sajandil. See on esimene disainerite põlvkond Eestis, kes omandas erialase hariduse muuhulgas ka välismaal.

    Näituse pealkiri parafraseerib 1960. aastate lõpus algatatud näituste seeriat “Ruum ja vorm”, kus tutvustati vaatajale uusi vormilahendusi, tehti nähtavaks disaini roll igapäevaelu korrastamisel ning käsitleti küsimust, kellele ja milleks luua.

    Näitusel saab näha viimase kümnendi jooksul valminud plakateid, raamatuid, bro üüre, flaiereid, veebilehekülgi, makrograafikat, illustratsioone, kirjatüüpe, filme, animatsioone, installatsioone, rulalaudu, t-särke, postkaarte, infograafikat.
    Näitusel osalevad:
    Ranno Ait, Tuuli Aule, Keit Ein, Jaan Evart, Mikk Heinsoo, Jaak Kaevats, Johan Kallas, Risto Kalmre, Elisabeth Klement, Anton Koovit, Fred Kotkas, Ott Metusala, Margo Niit, Katja Novitskova, Kaarel Nõmmik, Laura Pappa, Ronald Pihlapson, Koit Randmäe, Rene Rebane, Indrek Sirkel, Timo Rohula, Triin Tamm, Toom Tragel, Jan Tomson, Mihkel Virkus, Epp Õlekõrs.

    Näitusega kaasneb mahukas ürituste programm.

    Näituse kuraator on Indrek Sirkel
    Kujundajad Neeme Külm ja Ralf Lõoke.
    Näituse korraldavad Kirjastus Lugemik ning Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakond.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Antalis, Tallinna Raamatutrükikoda, Moe Viin 1886

  • Suurvisiit Euroopa palatisse II

    Mihkel Mutt

    Eurooplased väidavad veel, et mõne aja pärast oleksid hiinlased niikuinii võimelised soovitud militaartehnikat ise valmistama, nii et milleks lasta hüval tehingul luhta minna? Embargo tühistamine olevat eeskätt hea tahte akt, viimaste tõkete kõrvaldamine Euroopa-Hiina suhtluses. Peking on andnud mõista, et on valmis pöörama neis suhetes uue lehekülje ja mineviku unustama. Näiteks seda, et Prantsusmaa müüs tosina aasta eest Taiwanile Mirage?i hävitajaid. Igatahes Prantsuse relvaeksperdid sõidavad praegu Hiina vahet.

    Ameerika pole selle kõigega vähimalgi määral nõus. (Ma kasutan Euroopa ja Hiina mõistet teadlikult täismahus. Sest kui näiteks Iraagi sõja küsimus lõhestas Ameerika poliitilise avalikkuse, siis embargo suhtes on demokraadid ja vabariiklased ühel meelel.) Esiteks ei pädevat jutt soovitud relvade kaitseiseloomust, kuna keegi ei ähvarda Hiinat. Hiina ei taha Euroopast osta tavarelvastust, vaid kõrgtehnoloogial põhinevaid süsteeme, millest mitmed on valminud koostöös Ameerikaga. Uue tehnoloogiaga varustatuna esitaks Hiina väljakutse USA relvajõududele ja kõigutaks viimase domineerivat rolli Vaiksel ookeanil: See aga rikuks praegust habrast tasakaalu regioonis. Seoses sellega tuletaks meelde, et Hiina reaalsed kaitsekulutused (peidetuna vanal heal viisil mitmesugustesse teistesse eelarveridadesse) on 50 ? 70 miljardit dollarit, (ametlikult ainult 30 miljardit), mõnedel hinnangutel kuni kolm korda suuremad. Ameerika kaitsekulutused on 2005. aastaks 500 miljardit .

    Washington väidab, et Hiina tahtvat järjest rohkem võimu, mille saavutamiseks polevat välistatud ka sõjaliste vahendite kasutamine. Kokkuvõttes takistavat embargo tühistamine hiina ühiskonna demokratiseerumist ? paljud Tiananmeni sündmuste ajal arreteeritud istuvad siiani vangis. Ühelt poolt ei ole Hiina kogu oma ajaloo vältel ise kedagi rünnanud, teiselt poolt on ta tõesti praegu oma niihästi suhtelist kui absoluutset sõjalist võimsust kõige kiiremini kasvatav riik maailmas.

     

    Asi on Taiwanis

     

    Ent kuidas ka ei vaataks, otsest sõjakära võib ennustada ikka ainult seoses Taiwaniga. Kuigi Hiinas on vahetunud juhtkonnad ja ideoloogilised platvormid, on seisukoht Taiwani suhtes püsinud muutumatuna või isegi jäigem. Seda väljendab ka neil päevil Hiinas vastu võetud seadus, mis lubab Taiwani rünnata niipea, kui see teeb mõne sammu ametliku iseseisvumise suunas. Muide, Hiina ei pruugi otseselt rünnata. Ta võib näiteks kehtestada Taiwani suhtes mereblokaadi. Ehkki vastavalt 1979. aasta Taiwani suhete aktile loeb USA ka seda ?ohuks rahule ja USA tõsise mure allikaks?. Ameerika suhtumine on teadlikult udune. Kuigi ameeriklased tunnustavad ?ühe Hiina? doktriini, ei kattu selle interpreteering Pekingi omaga. Viimane näeb selles kui Hongkongi-taolist ?üht riiki, kaht süsteemi?, USA käsitleb aga eeskätt rahvusvahelise tunnustatuse aspektist ega õhuta kuidagi Taiwani iseseisvust de iure. Ameerika ei saa Taiwanist praegu loobuda, isegi kui tahaks, sest on ta ju vabaduse ja demokraatia kaitsmise oma lipukirjaks teinud.

    Aga just siit võivadki tulevikus probleemid hargneda. Sest kuidas ja milleks Taiwan õieti tekkis? 1949 taandusid sinna kodusõjas Mao Punaarmee käest lüüa saanud Guomindangi väeosad. Mao esindas kommunistlikku ideoloogiat ja Ameerika hakkaski Taiwani kaitsma kui antikommunistlikku saareriiki (see ei lugenud, et veel 1990. algul oli Taiwanil üheparteiline totalitaarne ühiskond). Muidugi ei ole Hiina veel kaugeltki vaba maailm. Poliitilises elus on kompartei täiesti olemas. Aga siiski on riigi ideoloogiline terviktase lahjenenud. 2002. aastast peale on KPsse hakatud jõudsalt võtma ärimehi, kellest parteipilet on umbes kolmandikul. Kommunistid-miljonärid! Ühel heal päeval peab see nii või teisiti hakkama mõjutama KP olemust. Analüütikute arvates säilitab see oma identiteedi veel umbes 30 aastaks. Mis saab siis? Võib-olla ongi Singapuri variant ülim, milleni Hiinas demokraatia alal üldse kunagi jõutakse? Aga kas siis Singapur on kommunistlik? Sõnaga, mis kaalutlustel ja argumentidega USA Taiwani tulevikus kaitseb, kui toda ei ähvarda enam kommunismioht? Muidugi tahab seni iseseisvalt elanud riik oma privileegi pikendada. Kas Ameerika leiab selle olevat aga piisava ettekäände, et pingestada suhteid Hiinaga? Sest kuigi Ameerikal ja Hiinal on nüüdki rohkesti majanduskontakte, võiks neid just Ameerika edu seisukohalt rohkem olla. Maailma majandusringkondades juurdub järjest enam arvamus, et kes tahab olla tulevikus tegija, see peab praegu Hiinas jala ukse vahele saama.

     

    Majanduslikud huvid

     

    Euroopa ei varja, et neid tal on, ja rohkemgi kui relvi tahab ta Hiinale müüa kõike muud, parfüümidest autodeni. Majanduse ja kaubanduse promomine toimub kõige kõrgemal tasandil. Schröder käis ja avas seal hiljuti Mercedese tehase ning sõitis sakslaste ehitatud ülikiire rongiga. Muide, ta on käinud Hiinas kuue aasta jooksul kuus korda. Ja just Bushi visiidi ajal tuuris seal Inglise rahandusminister Gordon Brown (avades Shanghais inglise jalgpalli meistriliiga Premier League?i hiinakeelse veebikülje). See on kõnekas. Sest kui enamikus transatlantilistes tüliküsimustes on Inglismaa olnud Ameerika poolel, siis Hiina puhul on ta Euroopa paadis. Ehhki see võib olla taktikaline kaalutlus, Blair peab vajalikuks demonstreerida oma euroopameelsust. Aga siit võib jamasid tulla. Näiteks firma BAE Systemsil, Briti suurimal militaartootjal, on rohkem kui viie miljardi eest tellimusi ameeriklastelt, see on Pentagoni suuruselt 12. tarnija. Firmal on Ameerikas 30 000 töötajat. Kui embargo tühistamine seab need töökohad löögi alla ? ja miks ei peaks see juhtuma ? siis võib arvata, et Inglismaa läheb Ameerika poolele üle.

    Ka saksa-prantsuse kontsern EADS ning enamik teisi euroopa ?relvaseppi? peaksid plusse ja miinuseid hoolega kaaluma. Ometi on Hiinaga koostöö tegemiseks väga võimsaid stiimuleid. Needsamad EADS ja BAE Systems on nimelt ka ?Airbusi? konsortsiumi omanikud. Hiina Lõuna Lennuliinide Kompanii tellis hiljuti viis uut supermudelit A380. Hiina tellimustel võib olla otsustav tähtsus ülilennuki edukusele. Asjata pole Chirac isiklikult viimastel aastatel kaks korda Hiinas Airbusi promomas käinud. Põhikonkurent on muidugi ameeriklaste Boeing

    Euroopa püüab Ameerikat rahustada, et nad hakkavad väga hoolikalt jälgima, mida hiinlastele müüvad, ja kooskõlastavad seda ameeriklastega. Viimased seda ei usu. Nad heidavad eurooplastele ette, et nood toovad õilsad printsiibid ohvriks madalatele kommertskaalutlustele. Euroopa ei nõudvat Hiinalt midagi enamat (kas või näit intellektuaalse omandi kaitsmise tõhustamist). Chirac pole oma Hiinas peetud kõnedes maininud inimõigusi. Ülal öeldu valguses on natuke variserlik süüdistada ameeriklasi selles, et nad läksid Iraaki üksnes huvist nafta vastu. Aga samuti ei saa päris tõsiselt võtta Ameerika retoorikat Hiina ohust, mida Euroopa praegune käitumine mahitavat. Materiaalsed huvid on kõikidel.

     

    Hiina tõus

     

    Kui kellelgi on praegu põhjust kõhedust tunda, siis ilmselt Jaapanil, kelle okupatsioonist on Hiinal kibedad mälestused. Nüüd peab Jaapan nägema, kuidas konkurent silme all kosub ja näiteks kogutoodangult arvatavasti 10 ? 15 aasta pärast mööda läheb. Jaapan tegi hiljuti USAga ühisavalduse, mis määratles rahu Taiwani väinades kui ühise strateegilise huvi. Nimelt liiguvad sealtkaudu Lähis-Ida naftatankerid. Jaapani julgeoleku jaoks on see tähtsuselt teine küsimus pärast Põhja-Korea võimalikku tuumarelva. Hiina ründas mainitud avaldust raevukalt kui häbematut sekkumist siseasjadesse. Mõned allikad väidavad, et Jaapan ei pea eurooplaste embargo tühistamist fait accompli?ks ning loodab avaldada diplomaatiliste kanalite kaudu survet, et Prantsusmaa jt ka Jaapaniga konsulteeriksid.

    Hiina tahab kindlasti ülivõimuks saada ja saabki, aga
    see käib tal eeskätt majanduse kaudu. Hiinal tekib lähitulevikus nii palju probleeme, et tal lihtsalt ei jätku aega maailmaga sõdimiseks, isegi kui ta tahaks. Nimetagem vaid ühte ? rahvastikku. Hiina on jõudnud oma piirideni ja ragiseb õmblustest. Tal on järjest enam tegemist, et end ära toita, joota ja majutada. Kui me räägime rahvastiku vähenemisega kaasnevatest ohtudest, peame silmas eeskätt Euroopat. Aga veel jubedamalt võib ?demograafiline viitsütikuga pomm? lõhkeda Hiinas. Sealne rahvastik on tohutu, aga juba mõnda aega on lubatud üks laps perekonnas (külades kaks). See tähendab, et sealgi jõuab kätte hetk, kui ühelt poolt massiliselt pensioneerutakse, teiselt poolt aga pole noori, kes maksaksid sotsiaalmaksu.

    9.III

Sirp