Kolmele akadeemikukohale kandideerib kaheksa teadlast
Eesti teaduste akadeemia juhatus kinnitas kaheksa kandidaati kolmele uuele akadeemikukohale.
Füüsika valdkonnas on kandidaadid Tartu ülikooli füüsika instituudi keskkonnafüüsika professor Heikki Junninen, Tartu ülikooli füüsika instituudi materjaliteaduse professor Kaupo Kukli ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteadur Toomas Rõõm.
Arvuti- ja tehnikateaduste valdkonna kolm kanditaati on Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Alvo Aabloo, Cybernetica infoturbeinstituudi direktor Dan Bogdanov ning Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi täisprofessor tenuuris Maarja Grossberg-Kuusk.
Sotsioloogia valdkonnas kandideerivad Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia professor Veronika Kalmus ja Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor Ellu Saar.
Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et läbimurdeline teadus tugineb enamasti kahel varasematest teadmistest koosneval sambal. „Üks neist on viimaste teadussaavutuste suurepärane tundmine valdkonna laiemas kontekstis ja teine läbimurde kitsama valdkonna arengute ja mõttemallide uuenemise tajumine. Sarnaselt sellele vajab tugev ja tasakaalustatud teaduste akadeemia tippkompetentsi nii klassikalistes distsipliinides kui ka uutes, kiiresti arenevates suundades,“ sõnas ta.
Uute akadeemikute valimised kuulutati välja juunis. Konkursi tähtajaks, 3. oktoobriks laekus akadeemiasse üheksa avaldust kaheksale kandidaadile. Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 7. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest.
Akadeemikukandidaatide esitamise õigus on Eesti ülikoolidel, teadusasutustel ja -seltsidel ning loomeliitudel ja -ühendustel, samuti akadeemia liikmetel.
Pärnu Muuseum avab tõeliselt haigutama-ajava näituse
Unelauludest luupainajateni, voodikaaslastest lõunauinakuteni ja unenägudest voodipesuni… Pärnu Muuseumi uus näitus „Une hõlmas“ pajatab loo sellest, millega me tegeleme neli kuud aastast – magamisest!
Uni on nii loomulik puhkuseviis, et küsimus miks me magame tõstatub üliharva. Näiteks passiivsuse teooria viitab sellele, et magamine on kohandumine ellujäämiseks, võimaldades vaikseks ja rahulikuks muutuda ajal, mil oldi kõige haavatavamad. Energiasäästu teooria väitel võimaldab magamine elusolenditel oma energiavajadust minimeerida, kuna ainevahetus aeglustub une ajal. Taastav teooria usub, et vajame und oma keha noorendamiseks ja parandamiseks ning aju plastilisuse teooria osutab une rollile imikute ja laste aju arengus. Magamise müstilist mõõdet süvendavad unenäod – unes kogetav teine reaalsus. Pildid, mis võivad meid nii sügavalt puudutada, et tahes-tahtmata tekib küsimus: millest unes nähtu kõneleb? Kust saabuvad une sõnumid?
Näitus „Une hõlmas“ loodab pakkuda ses vallas mõtte- ja kõneainet. Kuidas me tähtsustame puhkust ja und? Milline on meie suhe igavese unega? Kui oluline on meie jaoks privaatsus ja magamise ruum? Kuivõrd mõjutab meie une kvaliteeti magamisase? Üheseid vastuseid pole, igaüks peab enda une näo ise kokku panema. Abiks olgu sealjuures meie esivanemate pärimus, mis tänu rahvaluulekogujatele ja – talletajatele annab võimaluse luua tänapäevalgi kontakt möödanikuga.
Näitus avatakse pühapäeval 16. oktoobril kell 14.00 kontserdiga „Kus me lähme vasta ööda…“. Unelauludega avavad kontserdi üle-eestiline tütarlastekoor Ilmalilled ja Pärnu naiskoor Leelo. Näitus jääb Pärnu Muuseumis avatuks 30. jaanuarini.
Merike Estna „Muld ei hoia meie armastust“ Kai keskuses kuni 27.XI, kuraator Karin Laansoo, kujundaja Merike Estna ja graafiline disainer Martina Gofman.
Merike Estna viimase kümnendi loomingus eristuvad nüüd juba küllalt selgelt külm, suurlinlik ja väljakutsuvalt dekoratiivne, traditsioonilisele maalikunstile kinnast heitev Londoni ning tunduvalt isiklikum ja alateadvuslikum, arhailise või mütoloogilise ainese ning käsitööelementidega Eesti-Mehhiko periood. Ehkki Kai kunstikeskuse näitust on nimetatud ka miniretrospektiiviks, kust võib leida nii kunstniku lapsepõlvejoonistusi kui ka tudengiaastate popiperioodi maale, tuleb siiski võimsalt esile Estna loomingu uus kristalliseerunud periood. Siinne vaataja on õnnega koos, et kunstnik on oma viimaste aastate säravamad rahvusvahelised hetked toonud sedavõrd kompaktsel kujul kodupubliku ette. Nende tähthetkede hulka kuuluvad 2017. aastal New Yorgi „Performa“ festivalil esitatud, suurel maalivaibal toimunud osalus-performance „Red Herring“, 2018. aasta Balti triennaalil eksponeeritud, 4000st käsitsi maalitud kahhelkivist koosnev keskkond „muna, vastne, nümf“ ning 2019. aastal Malmö Moderna muuseumi näituse tarvis loodud pidulik suuremõõtmeline maal „Ohustatud aegade ookean“. Veel on vaadata rida keskmise ja väikse formaadiga maale, kuusetüvedest jalgadele tõstetud maalilavatsid ning seina- ja põrandavaibad, mille ühendavad tumedapoolseks tervikuks tätoveeritud puudest onn, hiigelsuured okstest inimpesad, põlevad mesilasvahast skulptuurid ning justkui arheoloogilise väljakaevamise saaki meenutavad keraamikaread. Selles tervikus on kadunud tsvilisatsiooni hõngu ja pole üldse nii kindel, et see ei ole meie praegune tsivilisatsioon.
Ümbersünd
2016. aastasse jäävad Estna kolimine Londonist Tallinna ja ka esimene Mehhiko reis, ülejäänu ongi juba ajalugu, nagu tavaks öelda. Samast 2016. aastast saab alguse Estna kasvav huvi käsitöötehnikate vastu ning järkjärguline pöördumine arhailiste või mütoloogiliste teemade poole.1 Kui vaadata näitusel 2018. ja 2019. aastal loodud väikseformaadilisi maale, on neis veel tajutav üleminek ühest loomeperioodist teise: Londoni aja sefiirikoloriidis dekoratiivsed värvipinnad paistavad uute maalide vahekihtidelt justkui märk käimasolevast transformatsioonist. Estna maalib, maalib üle ja eemaldab siis osaliselt pealmise maalikihi, lastes alumisel dekollaažina paistma jääda. Kuigi Estna ise on kasutanud oma meetodi kirjeldamisel pigem diskoritelt pärit samplimise mõistet või toonud võrdluseks Photoshopi digitöötluse, moodustuvad ärarebitud maalikihtidest tema teostel ühtlasi vooklevad maod, mis on vingerdades end läbi maali söönud, saades uueks loominguks toitu varasemast. Ning on küllalt eriline olla tunnistaja Eesti ühe olulisema maalikunstniku ümbersünnile või nahavahetusele, kui kasutada Estna enda metafoore. Kiwa on ühes hiljutises intervjuus rääkinud kunstnikuks olemisest ja permanentsest revolutsioonist või õigupoolest igatsusest selle järele praeguses kunstis: „Minu meelest peaks kasvõi identiteedi kaotuse hinnaga tegema midagi uut, iga teosega end uuesti leiutama.“2 Estnas on alati olnud kameeleoni, keda Kiwa ideaaliks peab, ning Kai kunstikeskuse näitus on järjekordne märk kunstniku ümbersünnist.
Merike Estna. Kummitus, möödanik ja aed. 2021, akrüül ja õli lõuendil, 220 x 160 cm.
Ka on hämmastav Estna suutlikkus vältida maalikunstnikuna signatuurkoloriidi tekkimist ja teha täielik kannapööre paletis just siis, kui publik on jõudnud harjuda tema firmakoloriidiga. Londoni perioodi sefiirikoloriit – mida Eestis tuntakse ilmselt Kumu näituse „Sinine laguun“ kaudu – on otsustavalt selja taha jäetud või kumab veel üksnes õrnalt läbi uute maalikihtide. Eesti-Mehhiko perioodi maalidel katsetab kunstnik juba täiesti uue värvigammaga, millele ei ole võõrad ka intensiivsed apokalüptilised oranžid või üheksakümnendate neoonroosad ehk toonid, mis seostuvad pigem odava ja väärtusetuks peetud popkultuuri kui kõrgkultuuri ja hea maitsega. Estna huvi tätoveeringute vastu on muidugi parim tõestus, et kunstnik ei lase oma loomingut juhtida kõrgkultuuri konventsioonidel või etteantud kõrge ja madala piiridel. Tätoveeringud, koristajate mopid, ämbrid ja kummikindad on kunstnikule niisama huvitavad kui klassikaline kunst, millele leiab samuti arvukaid viiteid Estna viimaste aastate teostest. Avatus kultuuri mitmekesisusele on tähelepanuväärne, ehkki pop- või rahvakultuuri elementide toomine kõrgkultuuri on olnud XX ja XXI sajandi maalikunstile üldiselt iseloomulik. Just pinge kunstilise ja mittekunstilise vahel võimaldab sedavõrd pika traditsiooniga loomevaldkonnas kunstiuuendusel sündida. Kui Londoni perioodi maalid on võrdlemisi kindla kontrolli all, siis Eesti-Mehhiko perioodi maalidelt võib leida primitiivseid joonistusi ja marmormustriks sulanud värvipindu, alateadvusele ja juhusele suurema voli andmist, usaldust elu ja tema omasoodu voolamise vastu.
Juured
Kui otsida Estna uue loomeperioodi kunstiajaloolisi juuri, siis võiksid need viia kuhugi Ida-Euroopa või Lõuna-Ameerika modernismi vähem tuntud radadele: näiteks Tšehhi artifitsialismi või Brasiilia antropofaagia liikumise juurde. Mõlemad liikumised seadsid oma eesmärgiks lasta lahti suurte lääne kunstikeskuste dikteeritud kunstivooludest ning leiutada oma aja kunstistiilide ja visuaalkultuuri sünteesis midagi uut. Tšehhis sünteesis Toyen sürrealismi ja abstraktsionismi visuaalsed mõjud oma unenäopiltide ning teadusajakirjas ilmunud fotodega merepõhjast ning ristis enda ja oma kunstnikust teekaaslase Jindřich Štyrský uue laadi artifitsialismiks. Brasiilias püüdis rühm luuletajaid ja kunstnikke katkestada mõjukate ülemaailmsete kunstivoolude võidukäiku kultuurikannibalismiga, kuulutades, et oma aja kultuuritrendid tuleb alla neelata, läbi seedida ja millegi uuena väljutada. Ehkki Estna Londoni perioodi looming sobitub maalikunsti ümbermõtestamise üleilmsesse suundumusse nagu valatult, on kunstniku uues loomeperioodis enam tajuda postkoloniaalset allhoovust või perifeerset positsiooni omaks võtvat sünteesitaotlust. Kõik eeldused selleks on ka olemas, sest Londoni Goldsmithsi ülikoolist kaasa saadud globaalse kaasaegse kunsti reeglid on omandatud ja Estna ei tööta enam suures Lääne-Euroopa kunstikeskuses, vaid kordamööda Tallinnas ja Méxicos. Ida-Euroopa kunstiajaloost võib ühtlasi leida mitmeid näiteid, kus kokkupuude Kesk-Ameerika või Lõuna-Ameerika kultuuriga on suunanud idaeuroopa kunstnikke teadvustama ka enda paratamatult postkoloniaalset positsiooni. Poola-Mehhiko kunstnik Marcos Kurtycz, kes emigreerus Varssavist Méxicosse 1968. aastal, arendas just seal välja oma radikaalse institutsioonikriitilise kunstipraktika, mis hõlmas performance’i-kunsti, graafilist disaini ja graafikat. Nii nagu Estna, oli ka Kurtyczi alter ego’ks madu kui olend, kes heidab vana naha maha ning kasvatab uue.
Estna etenduskunstide taust (2000. aastate alguses õppis ta performance’i-kunsti akadeemias Non Grata) on jäänud teda saatma ka maalikunstnikuna, ennekõike kompromissitu hoiakuna enda ja oma publiku suhtes. Estna maalid pole kunagi lihtsalt staatilised vuajeristlikud objektid, vaid paik sündmustele, millest osa saades tuleb ka publikul võtta süda rindu ja olla valmis interaktiivseks kokkupuuteks kunstniku või ülejäänud publikuga. Maria Arusoo arvates tuleks just performatiivses maalikunstis näha Estna loomingu muutumatut tuuma ja konstanti.3 Andrew Berardini on kirjutanud Estnast kui uut tüüpi maalikunstnikust: „Ta pole macho, vaid kaastundlik ja voolav, kvaliteedimõõt on teine, võrreldes sellega, mis on domineerinud meediumis sestsaadik, kui autorid astusid välja anonüümsusest ja signeerisid oma teosed. Kehtestub maaliliste võimaluste teistsugune romantiline ideaal, vaprus mitte kui üksikisiku jõupingutus, vaid kui kollektiivne kogemus.“4 Arvestades Estna punkkunstikooli tausta ja seda, et ta on alati püüdnud kõrvale põigelda maali käsitlemisest kallihinnalise luksusesemena, võib Kai kunstikeskuse väljapanek ehk tunduda mõnevõrra staatilisena. Ehkki lugudena saadab iga teist teost näitusel performatiivsus ja Estna on teinud oma karjääri jooksul koostööd kõige kompromissitumate etenduskunstnike ja punkbändidega, on näitus siiski võrdlemisi vaikeluline: basseinis pole kleepuvat vett ega põrandal määrivat mulda. Ning ehkki kõlaritest kostub kunstniku enda hingeldamist, mis lisab ruumile abjektset isiklikkust ja füüsilisust, ei leia maalivaipadelt ega kahhelkividelt sedakorda etenduskunstnikke. Estna viimase viie aasta looming on näitusel väljas ideaalsete museaalidena ja valmis vastu võtma ka publikut, kes performatiivseid interventsioone ei kannata ning tahab kunstinäituselt eest leida lõpetatud teosed. Estna teostele muidu nii omane suhestuv esteetika on näitusel mõnevõrra taandatud.
Mehhiko surmakultuur
Maailmalõpumeeleolusid tekitab näitusel ometi binaarne installatiivne ruum, kus maalid, et sümboliseerida kultuuri, korrastatust, midagi, mis jääb, on kõrvuti oksakuhilatega, et sümboliseerida loodust, stiihilist, midagi, mis kaob. Postapokalüptilises maailmas võivad ponnistused kultuuri hoidmisel millegi kõrgema ja väärtuslikumana tundudagi üsna kaheldava ettevõtmisena, sest tolles maailmas on kultuur vist pigem see, mis kaob, ja loodus pigem see, mis alles jääb. Mõned arvustajad ongi leidnud, et Estna viimase aja loomingus võtab loodus kultuuri üle võimust. Seda on tunda ka Estna hiljutises Kaarin Kivirähale antud intervjuus, kus ta kasutab ümbersünni kujundit ka tsivilisatsioonidest kõneldes: „Mõnes mõttes tundub mulle loomulik, et ühiskonnad on ajalooliselt lõppenud ja alanud. Kui üks asi mingil hetkel kokku jookseb ja end ammendab, siis võib-olla tuleb asemele midagi paremat. Lootus on alati olemas. Paljudes oma teostes olen ka töötanud mõttega, et iga asja lõpp on millegi uue algus.“5
Merike Estna. Ohustatud aegade ookean. 2019, akrüül ja õli lõuendil, 600 x 400 cm. Loodud Moderna Museet Malmö näituse jaoks.
Küllap on Estnat mõjutanud ebakindel kriisimaailm, kus viimased aastad oleme elanud ning kus stabiilsust või korrastatust on vähevõitu. Eesti-Mehhiko periood on toonud aga kaasa liikumise arhailisuse ja mütoloogilisuse, ka müstilisuse või tumeduse suunas. Gooti kaarega uksed näituse peasaali ja väiksemate tagatubade vahel ning põlevad mesilasvahast küünlad on loonud näitusel atmosfääri, mis on tunduvalt tihkem ja raskem kui Estna eelmisel, Kati Ilvese kureeritud isikunäitusel Kumus. Ka seekordse näituse kuraatori Karin Laansoo sõnul on Mehhiko surmakultuur, kus kadunud antiiktsivilisatsiooni mõjud segunevad katoliikliku koloniaalkultuuriga, jätnud Estna uuele loomeperioodile oma pitseri.6
Kai kunstikeskuse näitusel on kuraatori meelest ühtlasi kohane rääkida taaskasutusest, sest paljud varem näitustel eksponeeritud tööd on saanud uue konfiguratsiooni. Seda laadi praktika on praeguses kunstis saanud küllaltki populaarseks. Estna on sageli kasutanud ka elava teose mõistet ning Maria Arusoo sõnul tuleb selle taga näha mitmeid maaliteoreetilisi tekste, nagu David Joseliti „Maal peale iseenda“ („Painting Beside Itself“, 2009) või Boris Groysi „Voolamises“ („In the Flow“, 2016).7 Intervjuus Aleksander Tsapovile on Estna ka ise tunnistanud, et teda on inspireerinud Groysi arutelu kunstiteose suutlikkuse üle püsida ringluses või elus.8 Näiteks on suure lavana kasutatud maalipaneel, kus on esinenud feministlik punkbänd Charismatic Megafauna, eksponeeritud sel näitusel lahtilõigatud maalilavatsitena, mis justkui kutsuksid publikut sellele uut funktsiooni andma. Näituse kulminatsioon ja tähtteos on aga Malmö moodsa kunsti muuseumi isikunäituseks loodud „Ohustatud aegade ookean“. Toona oli see eksponeeritud väiksemas valges kuubis, nüüd kõrgub aga uhkelt läbi Kai kunstikeskuse angaariruumi kaarja laeni välja. Kuna see on püstitatud suure saali tagumisse seina ning asetatud näituse mõttelisele keskteljele, on terve näituse ruumiprogramm üles ehitatud omamoodi liikumisena kõige tähtsama teose poole – tähistaevast ja veealust maailma, marmorpindu ja siseorganeid miksiva psühhedeelse kogemuse intensiivistamise suunas kuni kulmineerumiseni hetkel, mil seistakse maaliga silmitsi. Selle hiiglasliku teose mõõtmed tekitavad immersiivse, maali sisse mähituse tunde. „Ohustatud aegade ookean“ demonstreerib Estna suutlikkust keskenduda erakordsele vaimsele ja füüsilisele jõupingutusele.
Hasanlu Armastajad
Estnal on elu ja kunst alati olnud väga tihedalt seotud, piire nende vahele tõmmata polegi vist tegelikult võimalik. Nii ühendab Estnat ja tema kunstnikust abikaasat Jaime Lobatot lisaks perekonnale veel ühine kunstirühmitus Hasanlu Armastajad, mis on nime saanud Iraanist leitud teineteist embava skeletipaari järgi. Midagi aukartustäratavat on selles positsioonis, valmisolekus olla igas eluhetkes hinnatud kui kunstnik, kui elukestva kogukunstiteose autor. See argielu söakas trotsimine on miski, mis teeb Estna suureks, sest enamasti vajavad ka kõige säravamad artistid hingetõmbehetke prožektorisärast väljas. Ka näituse tätoveeringust inspireeritud pealkiri „Muld ei hoia meie armastust“ näib viitavat elu ja kunsti ühendamisele, vajadusele suurema konteineri järele, mis jääks alles ka siis, kui kunstnikke enam ei ole. Estna ja Lobato kunstiprojekt näib tähistavat otsust veeta iga hetk loomingulisena ja mitte vanduda alla maadligi suruvale argielule, mitte mattuda olmeprobleemide alla. Rebeka Põldsam on Kai kunstikeskuse näitusele küll ette heitnud praeguse Eesti ametliku kunstielu ja esinduskunsti etteaimatavust.9 Kindlasti tuleb Estna näitust vaadata ka selle nurga alt, kas kõigi suuremate ametliku kunstielu institutsioonide tunnustus ja toetus pole mitte kunstnikku kuidagi korrumpeerinud, muutnud tema kunsti valemlikuks. Selle mündi teine külg on aga suurte loojanatuuride haruldus väikeses Eesti kultuuriruumis, kus krabiämbri efekt ähvardab nivelleerida kõik, kelle täht võiks veidi eredamalt särada, sest nad on valmis elu ja kunsti piire viimase suunas nihutama. Holger Looduse sõnul on Estnas muusikamaailmas sagedasemat, kuid kujutava kunsti valdkonnas pigem harva esinevat superstaari potentsiaali, kus elu, looming ja imagoloogia toetavad üksteist täiuslikult.10
2 Bianka Soe, Kosmopoeet Kiwa: laulva revolutsiooni lapsena on mul endiselt revolutsioon hinges. – Edasi 23. IX 2022. https://edasi.org/146891/kosmopoeet-kiwa-laulva-revolutsiooni-lapsena-on-mul-endiselt-revolutsioon-hinges-kunst-kodudes/
3 Maria Arusoo essee. Rmt: Merike Estna, Dawn of the swarm. Lugemik, Tallinn 2018, lk 120 = Maria Arusoo.
4 Andrew Berardini essee. Rmt: Merike Estna, Dawn of the swarm, lk 114.
5 Kaarin Kivirähk, Merike Estna laenas näituse pealkirja tätoveeringult. – Postimees 22. VIII 2022.
6 Karin Laansoo kuraatorituur Eesti Kunstimuuseumi töötajatele 29. IX 2022.
7 Maria Arusoo essee, lk 118-119.
8 Aleksander Tsapov, Kosmilise ookeani psühhedeelia. – Müürileht 7. XI 2019.
9 Rebeka Põldsam, Merike Estna kui Eesti kunsti ametlik nägu. – Eesti Ekspress 18. IX 2022.
Aasta tagasi, kui Moskva „kõrgtehnoloogilised ja ülitäpsed“ raketid ja soldatid ei olnud kogu Ukraina territooriumil veel oma inimsusevastaseid kuritegusid laiaulatuslikult, ülima eesmärgituse, moraalituse ja ebatäpsusega toime panema asunud, kinnitasid maailma suurimad agentuurid S&P ja Moody’s kolmandat aastat järjest Eesti suurimale riigi omanduses ettevõttele Eesti Energia üsna niru reitingu. Halb ei olnud hinnang ettevõtte finantsidele mitte sõja tõttu, sest see anti varem, kui energiaturgudel mölluks läks ja ilmnes elektri kui börsikauba kauplemisreeglite ebatäiuslikkus. Kuid enne seda oli ju ka pandeemia, maailmamajanduse kokkutõmbumine, korralise majanduskriisi ootus, tuure kogunud kliima- ja rohepoliitika meie vabaturukontinendil ja palju muud, millega energiakontserni lahjasid väljavaateid õigustada.
Eesti Energia allakäik ei ole ajutine ega hiljutine, ettevõtte reiting on olnud languses ajast, mil seda paarikümne aasta eest üldse mõõtma hakati, ning päris rämpsu hulka sattumast on selle päästnud ainult omaniku, see tähendab Eesti riigi krediidikõlbulikkus ja valmisolek oma firma kõigist finantsraskustest alati päästa. Iseasi, kas selleks ka valimistel kodanikelt kui riigifirma lõppomanikelt luba on küsitud ja saadud. Kaudselt on, sest ühiskonnas näib valitsevat konsensus, et kõik, mis tehakse, on rahvusliku julgeoleku küsimus – iga otsus langetatakse ellujäämise nimel. Järelikult on ka Eesti Energia julgeolekuasutus, kaitseb meid ja raha taha see ei jää.
Lähikuudel vaatavad agentuurid oma senise hinnangu jälle üle ja midagi head sealt tulemas olla ei saa, kui eeldada, et ka hindajatele on silma jäänud, millise innuga on omanik oma niigi kehvas seisus ettevõtet laastama asunud. Formaalselt on Eesti Energia ainuaktsionär Eesti Vabariik ja riigi esindajaks üldkoosolekul kui kõrgeimas juhtimisorganis rahandusminister. Suvest saadik, kui moodustus uus valitsuskoalitsioon, näib aga, et rahandusministri asemel on ettevõtet kamandama asunud hoopis Isamaa rahvussotsialistide grupeering ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvani juhtimisel. Selle seltskonna kirglik, nüüd juba ka nn universaalteenuse seaduseks vormunud ning 1. oktoobrist rakendatud soov elanikele head teha, jagada kõigile piiramatult soojust ja valgust, tähendab ettevõttele surmavat kallistust.
Ettevõtte juhtkond püüdis kõigi majanduslike argumentidega valitsejatele tõestada, et nood on valele teele sattunud. Aga ei suutnud: poliitilisele sõgedusele vastu seisnud juhatus lasti hoopis ametist lahti ja nüüd ei ole firmas kedagi, kes valitsuse ja konkurentsiametiga universaalteenuse nime all pakutava põlevkivielektri hinna üle motiveeritult edasi vaidleks. Kuigi juhtkonna teenistus suurfirmas on soliidne, ei ole ettevõtte nõukogul lihtne uusi juhatuse liikmeid leida, sest kes see ikka tahaks oma renomee valitsuse mängukanniks anda ning ettevõtte edasise allakäigu eest vastutust kanda. Teist varianti ju ei ole, kui omaniku suunis ja seadustatud ootus on, et ettevõte peab tootma kahjumlikult ja olema seda tehes samal ajal kasumlik. Ainult poliitikupeas ei ole siin ületamatut vastuolu.
Kivi, kirka ja karu aru annavad kokku ettevõtet laostava universaalteenuse.
Ükskõik, kas maksustada elekter aktsiisi ja süsinikumaksuga või mitte, ei muuda see põlevkivi omadusi toorainena. Põlevkivi jääb oma energeetiliselt väärtuselt nüüd ja igaveseks alla nii kivisöele, naftale kui ka maagaasile. Rääkimata siis konkurentsivõimetusest taastuvatest allikatest toodetud rohelise energiaga. Seda fakti ei õnnestu tühistada ka maailma parima ja selgeima kommunikatsiooniga, mis on teatavasti käpas maailma parimal kõigi asjade nõunikul Kalle Muulil.
Aga Eesti Energia kurb lõpp võib veelgi kiiremini kätte tulla, kui kodanike-omanike tahtel peaks riigikogu valimiste tulemusel firma üldkoosolekuks taas kehastuma EKRE ja selle esimees Martin Helme. Tema nimelt on välja arvutanud, et põlevkivist saab elektrit toota veel viis korda odavamalt kui praegu universaalteenuses tootmise omahinnaks määratud ca 15 senti kilovatt-tunni eest. See superhind kinnitatakse tule ja tõrvaga nädalavahetuse massimeeleavaldusel, millest osavõtjaid võib kõhklematult nimetada korraga rahvaks ja majandusekspertide koguks.
Praegune valitsuskoalitsioon jättis oma suuremeelsuses kodanikele siiski valikuvabaduse, mida EKRE eksperdid, kelle unistus on Eestist kujundada välisühendusteta ja elektribörsita energiasaar, ei pruugi tulevikus enam anda. Universaalteenusest võib praegu keelduda ja paljud, sealhulgas mina, ongi seda teinud ning jätkavad elektri eest tasumist kas fikseeritud või börsihinna alusel. Põhjendusi võib olla mitmeid. Hind ennekõike, aga mitte ainult. On neid, kelle väärikus ei luba end suruda sõltlase, valitsuse ülalpeetava staatusesse, kui sissetulek ja teadmised võimaldavad oma elektritarbimist juhtida ja ohjeldada. On neid, kellele meeldib vabaturu riski kõditus. On neid, keda sugugi ei veena valitsuse usk, et elektri börsihind jääb pikaks ajaks püsima tänavuse juuli ja augusti kõrgtasemele – aga just see, ühiskonna paanikahoogude ning riiklike ja mitteriiklike spekulantide ühistegevuses kujunenud hetkehind võeti universaalteenuse elektri tarbijaile pähemäärimise aluseks.
Jah, universaalteenusele üleminekust teavitamine oli oma poolikuses lihtne ja selge: elektritarbija, kes pakkumise sai, ei pidanud ise mitte midagi tegema. Eriti mitte mõtlema, sest mõtlevad kodanikud on valitsusele tema üllas heategevuses ainult nuhtluseks. Aga mõni siiski mõtles. Näiteks sellele, et elektri börsihind ei sõltu mitte ainult sõjast ja Venemaa maagaasist, vaid ka sellest, kui hästi või halvasti läheb Põhjamaade energiamahukatel ja ekspordile suunatud ettevõtetel globaalmajanduse jahtumisaastatel. Sellest, kui vastutustundlikult ja säästlikult suvatsevad elektrit tarbida nendesamade Põhjamaade kodumajapidamised ja avaliku sektori asutused. Sellest, kui tühjad või täis on Skandinaavia veereservuaarid ning kas Norra valitsus realiseerib oma hoiatuse elektrienergia eksporti piirata. Sellest, milliseks kujuneb lähikuude ilm meie piirkonnas: siin on rusikareegel, et kõik, mis tuleb Atlandilt, on hea, mis Siberist, see halb.
Igal juhul on elektri universaalteenus ebaperemehelik valik: mida rohkem on selle teenuse tarbijaid, seda halvemini läheb Eesti Energial. Kui halvasti, selgub siis, kui saabuvad Eesti Energia laenude maksetähtajad. Valitsus oma praeguse mõtteviisi juures selles mõistagi probleemi ei näe, sest eks võetakse ka riigieelarve kooshoidmiseks ja varem saadud odavate laenude (ainult intressi, mitte põhiosa) tagasimaksmiseks uusi ja kallimaid laene. Ise seejuures vingudes ja vääramatuid jõude süüdistades, nagu tegi peaminister, kui sai kuulda riigilaenu neljaprotsendilisest intressimäärast.
Kui omanik oma ettevõtte laostab, ei pääse ta vastutusest. Paraku ei ole vastutus isiklik. Eesti Energia võlgu ei hakka tasuma rahandusminister ega muud valitsuse liikmed, mitte ka ettevõtte nõukogu või juhatuse liikmed, vaid ikka maksumaksjad. Solidaarselt, riigieelarve kaudu ja sõltumata sellest, kas maksumaksja universaalteenuse tarbijana ettevõtte kahjustamises osales või mitte. Kuid see on ainult mündi üks külg ehk pool kahju. Kehvas seisus ettevõttel jääb ka investeerimata tulevikus konkurentsivõimelisse tootmisse, mis võiks kasvatada ühiskonna jõukust. Võib-olla on valitsusel ja erakondadel tagataskus mõni nipp, kuidas näiteks keskmaa õhutõrje seadmete ja Javelinide abil elektrit toota. Pigem on nende käed siiski hoopis maksumaksjate kõigis taskutes, kust vähegi rahakotte võiks leida ja näpata nii, et omanikud sellest arugi ei saa.
Russki Miri ideoloogia ei levi ainult Venemaa „vabade“ telekanalite kaudu, vaid ka maailma suurtes kontserdisaalides ja teatrites.
Augustis esines Alexela kontserdimajas kunagine tippkoloratuursopran Natalie Dessay. Kontserdilt lahkus demonstratiivselt ridamisi eestlasi, kuna ansambli prantslasest bassimängija purssis publiku ees järjekindlalt vene keelt. Eestlased on muidugi kannatlikud, aga lõpuks söandas keegi siiski käratada, et siin on Eesti. Lauljatar vabandas irooniliselt venekeelse laulu pärast, mispeale lõviosa publikust juubeldas, väiksem osa hiilis välja. Muidugi võiks lollid lääneeurooplased välja vabandada: kes ikka 31 aastaga tähele paneb, et Nõukogude Liit on lagunenud. Kui enne 24. veebruari oleksin välja naernud võimaluse, et keegi õhutab tahtlikult venelastest ja eestlastest kontserdipubliku vahel vaenu, siis praegu pole miski võimatu.
Venemaa valitsus rahastab heldelt mitmesuguseid kultuuriprogramme, näiteks Россотрудничество on jõuliselt kaasa aidanud Vene narratiivi võidukäigule maailmas. Meiegi muusikud on saanud Putini miljarditest oma jao. Kristjan Järvi orkestri Läänemere Sümfoonikud peasponsor oli 2008. aastast Nordstream 2. Järvi kinnitab, et kui sõda algas, katkestati Vene firmadega igasugused suhted ja neid rahastab edaspidi Saksa riik („Helikaja“ 24. IX).
Kuni Gruusia sõjani ei häirinud ei ameeriklasi ega eurooplasi, et mõned kuulsad tippmuusikud, näiteks dirigent Valeri Gergijev, toetavad avalikult Putinit. Ooperimaailma Beyoncé hüüdnime pälvinud Vene sopran Anna Netrebko on presidendi lahke toetuse paistel säranud ja teda avalikult kiitnud. Ukraina sõja algul jäi ta aga lepingutest tippooperimajadega ilma, kuna oli mõistnud hukka küll sõja, aga mitte Putini.
Peale Kremli-meelsete artistide leidub ka julgeid kriitikuid: tuntuim on ehk Alla Pugatšova, kes väljendas septembrikuises Instagrami-postituses solidaarsust oma abikaasale. Putini kiidukoori ja „välisagentide“ vahele jääb aga hiiglaslik hall ala, kus meid võivad ootamatult tabada Georgi lintidesse pakitud punased nelgid.
Kurikuulsa Dessay kontserdi korraldas üle kümne aasta Venemaal tegutsenud Wintour Group, mis on nüüd registreeritud Eestis. Jevgeni Wintour on ka praegu maailma esikümnesse kuuluvate ooperilauljate, näiteks Ameerika superstaari Joyce Didonato vahendaja. Wintour tahaks tuua laulja ka Eestisse – miks mitte, alles 20. septembril esines ta Moskvas, kevadel Peterburis.
Aasta tagasi oleksin andnud pool varandust, et Didonatot kuulata, ja ülistanud seltsimees Wintouri plaani eest suurkuju kohale tassida. Nüüd aga leian, et Didonato-suguste artistide väärtegu on hullemgi kui Putini propagandakampaaniat juhtiva Gergijevi või Netrebko oma. Mitte seepärast, et nad võtavad vastu verise raha, vaid sõnumi pärast, mille nende käitumine saadab Euroopasse.
Seepärast ei veennud mind ka Paavo Järvi ühismeedias tehtud avaldus, kui ta esines (Ukraina lippu rinnas kandes) sõja teisel päeval Peterburis Venemaa Noorteorkestri ees. „Neid noori ei tohiks ega saagi karistada nende valitsuse barbaarsete tegude eest,“ kirjutas Järvi. Aga kas vanemaid muusikuid või muusikaarmastajaid saab? Kust läheb piir? Kas tõesti ei vastuta valitsuse tegevuse eest mitte keegi teine peale valitsuse?
Didonato ja teiste Venemaal gastroleerivate maailmakuulsate muusikute käitumine süvendab muu maailma pealiskaudset arusaama praegusest sõjast: lihtsam on roima ees silmad kinni pigistada ja kujutleda seda slaavi hõimude omavahelise naginana. Näiteks Saksamaal korraldatakse meeleavaldusi ja marsse nii Venemaa kui ka Ukraina poole toetuseks. Müstika?
Vene tippmuusikuid jõuab Eestisse aina enam, sest kel vähegi võimalik, raputab emakese kodumaa tolmu jalgadelt. Siiski teeb pärast Dessay kontserti valvsaks, kui pooltühja Estonia kontserdisaali lavale tuleb äkki läänes imelise karjääri teinud Vene sopran, kel seni pole siia asja olnud. Mart Saare 140. sünniaastapäeval lõõritas meie esindussaalis Vene sopran Olga Peretjatko. Väidetavalt Ukraina juurtega lauljatar on Saksamaal tuntud, aga vahetas hiljuti oma plaadifirma Sony välja Melodija vastu ja esines 8. oktoobril Tšaikovski kontserdisaalis.
Venemaa on sooritanud verise rahvusvahelise kuriteo. Kultuur seisvat poliitikast eraldi – kas see saab aga seista inimelust kõrgemal?
Maailm muutub ja muutuvad ka filmid. Tehnoloogia arengu tõttu võetakse kasutusele uued loovestmise instrumendid, millega peab ajapikku kohanema kas vaataja või filmikunst.
Üks stsenaristika olulisi aspekte on loos informatsiooni edastamine. Näiteks nn mõttetu statisti rollis näitleja ütleb lavale/kaadrisse tulles vaid „Härra, teile on kiri“. See lause avab tavaliselt tee infoedastamiseks: vaatajale loetakse ette kirjas sisalduv, mis tõukab tegevust edasi. Sidevahendite täiustudes asendusid kirjad uute ekspositsioonivahenditega, nagu telefon, millega on alati olnud see häda, et vaataja ei kuule kõne teist osapoolt, mistõttu tuleb seda lasta kõlada üsna segase porgandihäälega (justkui läbi telefoni), või peab vastuvõtja kõne põhipunktid ise kõva häälega üle nämmutama. Popiks info edastamise vahendiks on olnud telekas, sest võimaldab lisaks helile kuvada ka selgitavat pilti. Infot vahendav telekas on üks maagiline võlukast, mis käivitub alati õigel kanalil ning räägib täpselt asjast kohe esimestest sekunditest peale. Kõik tegelased teavad, et kui öeldakse „Pane kanal 12“, siis ongi kõigis telekates see kanal sama koha peal. Tülikast kanalist on pärast info ületulekut tarvis vabaneda, mis toob ikka ja jälle kaasa ebaloogilise käitumismustri: telekas lülitatakse esimesel võimalusel kinni, kuigi tegelikult lastaks sel ilmselt edasi käia või pandaks hääl maha. Käiva teleka heli taustal ei saa ju uut informatsiooni analüüsida ja tulemuseks on paras segadus.
Uus aeg on vahendina jõuliselt sisse toonud mobiilside, mida kasutatakse nii kõnefunktsioonis, aga järjest enam ka tekstisõnumitena, mida kuvatakse ekraanile. Pealtnäha on meetod hea: kui filme dubleeritakse, tõlgitakse enamasti otse (telefoni)ekraanil vastavasse keelde ka sõnum, nii et on täitsa okei, kui Bruce Willis saab saksakeelse tekstisõnumi. Samas on probleem selles, et kuigi audiovisuaalse sektori sisene võimuvõitlus sunnib meid järjest enam arvestama väikeste ekraanidega, on tekstisõnumi koht siiski kinolinal, mitte telekas, sest paariks sekundiks halva fondiga telefoniekraanile ilmuv tekst ei ole lihtsalt loetav. Äkki käib vaatamisviis aga info edastamise viisiga käsikäes? Tänapäeval ongi iga väikeselt ekraanilt vaadatavat pilti võimalik peatada ja tagasi kerida, ka lineaartelevisiooni. Mis niiviisi küll filmi rütmist ja kulgemisest järele jääb … Sõnumite kujul info on tihti siiski edasise mõistmiseks hädavajalik ja ega muud üle jää kui paus, rewind ja paar sammu telekale lähemale. Uue ajastu filmid eeldavad selle näite põhjal hea nägemisega inimesi. Konkreetne. Visuaalkultuuri saavad paremini omandada need, kes paremini näevad.
Kui rääkida visuaalsusest, siis SMSidega ongi see häda, et need pole põrmugi kinematograafilised ja me ei näe teiste sidevahenditega võrreldes isegi inimest kaadris. Drastilise näitena mõjub mõne aasta tagune hiina film „Kõnnin tulevikust mööda“*, kus klassikaline äravahetamismotiiv mängiti lahti telefoniekraanil: nii tekstiv poiss kui tüdruk arvasid, et suhtlevad kellegi teisega, aga olid tegelikult ammu tuttavad. See oli aga üks iseäranis igav vaatamine, sest pikad hieroglüüfidega tekstisõnumid anonüümsetel ekraanidel meenutasid pigem mingit teletaibi toodangut kui filmikunsti. Kui meil peaks tulevikus välja arenema mingid telepaatiavõimed, saame filmides ilmselt näha mõttesubtiitreid.
„Documenta 15“ Kasselis 18. VI – 25. IX. Kureeris Indoneesia kunstnike kollektiiv ruangrupa, osales 67 kunstirühmitust ja -algatust. Näitus oli väljas 32 paigas. https://documenta-fifteen.de/
Kasselis on kell 7 õhtul ja kamp värvikaid hipisid, innukaid vanaemasid ja enesekindlaid kunstiajaloolasi on kogunenud, et tantsida koos pärast seda, kui on kokku puututud multikultiesteetikaga, mis ulatub joruba tähestikust Bagdadis omatehtud filmideni ja lastehoiuruumideni. Muusikat ei mängi ei Rihanna ega ka Manu Chao, vaid Volkswageni Mechanics Jazz Band. Nad esinevad Fredericaniumi ees amatöörlikult, kuid rõõmsalt.
Enne seda olin uudishimulikult jälginud, kuidas kuraator, riietatud üleni musta ja peas NYC muuseumivalvuri müts, maitses banaanileiba, mida pakuti „Documenta“ halli taga ühisköögis. Kuigi multikasutusruume – söömiseks, söögitegemiseks, elamiseks, joomiseks – ei tohikski nimetada ühisköögiks, sest „Documental“ kasutati selliseid sõnu ja mõisteid, mida varem ei oldud kuulnudki. Nagu näiteks pakghor, mejelis, nongkrong, lumbung, interlokaalne, gado-gado ja hikayat, mille abil tuuakse esile jutuvestmise ja arutlemise, suhete, rikkuse ning elupõhimõtete erilised aspektid.
„Documenta“ kui äratus. Selline ümbernimetamine ei osuta pelgalt teiste keelte kasutamisele, vaid selle abil püütakse tabada ka nüansse, mis lääne mõistetesse tõlkimisel kipuvad kaduma minema. Mu Berliinis elav sõber P. aga naerab mu üle: „Miks sa tutvusid Antisemiit 2022 platvormiga? Nende vabaühenduse esteetika üle pugistan siiani naeru. Nad püüavad varjata kunstilise kvaliteedi puudumist ohtra ideoloogiaga.“ „Minu arvates on Antisemiit 2022 platvorm ehtne ja värske, et nautida „Documenta 15“ ei pea teistele süüa tegema ega tegelema BDSMi või mesindusega.“ vastan.
Üks „Documenta 15“ panustest on tajuda, kuidas üleilmses lõunas ise otsustatakse, kes neid esindab. Ümberistutamine ja tõlkimine ei ole lihtne olnud ei korraldajatele ega ka publikule. Pressiruumis on püütud vaat et üliinimliku pingutusega ühildada Jakarta ja Kasseli aeg kahes seinakellas – need näitavad aega viietunnise vahega. Need ei ole mitte ainult mitme maailma kaugusel, vaid nende vajadused ja ootused lahknevad. „Documenta 15“ puhul tuleb sedalaadi nihestust arvesse võtta ja hinnata. Mitte ainult sellepärast, et mõnda teksti (nt araabia keeles) ja kunstiteoseid (nt romade omasid) loetakse teistpidi, paremalt vasakule, vaid ka seetõttu, et saada lahti läänelikest raamidest ja teha ruumi täielikult teistlaadi mõtte- ja nähtavaks tegemise viisidele.
Tänavusel „Documental“ on raske esile tuua nn suuri kunstnikke, sest kogu programm on kureeritud kollektiivse kunstiteosena. Sellegipoolest mõjus Ngunyen Trinh Thi installatsioon „Ja nad surevad loomulikku surma“ ka emotsionaalselt ja esteetiliselt. Ngunyen Trinh Thi katsetab oma ateljees, millist puude varju tuleks installatsioonis kasutada.
„Soovin, et mõistaksin kõike, aga ma ei suuda ja see häirib mind. Ma pole harjunud vaatama näitusi, mis on nii teistsugused. See „Documenta“ ei ole tehtud selleks, et lõbustada vaatajat. Aga ma olen rõõmus, et tulin siia, vaatamata sellele, mida olin lugenud Saksa meedias,“ ütles Hamburgi kuraator L., kes oli sõitnud Kasselisse nädal aega enne tänavuse programmi lõppu. Mu teine Berliini sõber J. märgib: „Tavaliselt pole mul kannatust sedalaadi kunsti vastuvõtmiseks, kuid pärast Kasselis nähtut on see igati normaalne, isegi nauditav. Tuleb lihtsalt leppida, et korraldajad on publiku vastu vähe huvi tundnud ja „Documenta“ näeb välja nagu vabaühenduste kunst.“
Kasselis kohtasin ka kolleegi M. Kasseli ülikoolist, kes selgitas: „Saksa meedia on tekitanud suure kära Mossadi-vastaste sümbolite ümber, kuid ei ole suutnud olla kriitiline lõunamaid puudutava diskursuse piiride suhtes. „Documenta“ toimub Euroopa südames ja selle korraldamise eest makstakse lääne rahaga. Kõik – eraettevõtetest saatkondadeni, sponsoritest erakondadeni – püüavad läbi suruda oma tegevuskava, kuigi toetavad Tuneesias või Indoneesias töötavat kunstnikku. Näitus oleks võinud olla humoorikam. Nii mõnigi teos on liiga tõsine.“
Veneetsia kunstibiennaali kuraator Cecilia Allemani on öelnud, et biennaali kureerimine tähendab 80% logistikat. Et tänavuse „Documenta“ kordaminekuks panustas ligi 1500 inimest, puhas anarhistlik õudus, mis oli täis arusaamatusi ja viisade saamise keerukust. Allemani väitis, et ta kirjutas LXI Veneetsia biennaaliks kunstiajaloo ümber feministlikust vaatenurgast. „Documenta 15“ puhul näeme, et Lõuna-Jakarta kunstnike rühmitus ruangrupa praktiseerib kunsti tulevikku sotsiaalsest vaatepunktist puhtalt esteetilise arusaama asemel: ta valmistab ette ruumi, aega ja vahendeid, et teised saaksid kasutada oma loovaid püüdlusi. Nad peavad silmas neid, kes ei ole lülitatud lääne kunstiajalukku ja poliitiliste otsuste tegemisse. Nad ei mähi vaatajat ulmadesse, nagu tehakse Veneetsia biennaalil, „Documental“ äratati üles, anti julgust. Ja mis veel tähtsam, seal püüti muuta kunsti mängureegleid ja panna mõistma, mida tähendab kollektiivse kunsti tegemine.
Kuidas see saavutati? Detsentraliseeritud kureerimine põhines risomaatilisel organiseerimisel koos kunsti kui dokumentidega, mis asendasid kunstiobjekte. Kõik see avas „Documenta“ paljudele kollektiividele. Kõik kunstnikud olid väljastpoolt lääne kultuuri ja nende nimed ei ole kunstimaailmas tuntud. Kui rääkida arvudest, siis „Documenta 15“ eelarve oli 42 miljonit eurot (eelmine „Documenta“ läks maksma rohkem kui 46 miljonit eurot). Kooskõlas ruangrupa lumbung’i – indoneesia sõna ühise riisiaida kohta, kus hoitakse vilja kõigi hüvanguks – eetosega maksti kunstnikele võrdselt teose loomiseks, kuid oli ka ühine pada koostööprojektideks (näiteks kirjastus või raadio). Selline ebatavaline kuraatori otsus osutab kollektiivse loomise alternatiivsele ökonoomiale. Piletitulust toetatakse väiksemaid kunstifestivale Sumatra saarel ja kui kunstiteosed leiavad ostja, kasutatakse seda raha kunstnike kodumaal sotsiaalseteks projektideks.
Võib öelda, et „Documenta“ oli pandud toimima ruangrupa ekosistem‘i osana, mitte vastupidi. Selline toimimine ei olnud vaba vahejuhtumitest ja arusaamatustest, sest „Documentat“ toetasid Saksa maksumaksjad ja mitmekesise geopoliitilise agendaga lääne institutsioonid. Tuli ette, et kasutati solvavaid sümboleid ja kontekstiväliseid arvamusi, et diskrediteerida kunstirühmituse põhimõtteid, suruda seda piiridesse ja tutvustada episteemilise taaskoloniseerimise vormis. Kuigi ruangrupa on tuntud distsiplineerimatuse poolest, vabandasid selle liikmed avalikult ja selgitasid, et Suharto sõjaväeline diktatuur oli kasutanud SSi sümboleid ja teinud karikatuure õigeusklikest juutidest. Selline sümboolika on Saksamaal tõepoolest solvav, kuid see juhtum on ka „mitmesuunalise mälu“ näide, millega äärmusliku vägivalla ajalool tuleb silmitsi seista (väljendades Euroopas täiesti midagi muud kui Indoneesias).*
Kui ootasin Hübneri areaali, ilmselt kogu programmi kõige keerulisema näituse järjekorras, ajasin juttu J-ga, kes ütles, et ta on šokeeritud: „Ma avastasin, kui palju peavad kunstnikud või üldse elanikud oma kodumaal oma õiguste eest võitlema. See pani mind mõistma, kui privilegeeritud ma Halles olen.“ Kui ma paar tundi hiljem mängisin püha Kunigunde kirikus lumbung’i raadios muusikat, vestlesin N-iga, kes kandis Iisraeli lipuga T-särki: „Sakslasena tunnen ma kohustust avaldada poolehoidu Iisraeli riigile ja ma ei ole nõus „Documenta“ kuraatoriga. Ega teil midagi selle vastu ei ole?“ – „Mitte keegi ei ole minu käest veel küsinud mu T-särgi kohta, ainult teie. See on tegelikult huvitav ja isegi lõbus.“
Indra on ruangrupa liige ja sõnab, et sel aastal on ta reisinud Jakarta ja Kasseli vahet viis korda, sest ta on pidanud uuendama viisat. Me kohtusime tema naise sünnipäevapeol. See oli Grimmide muuseumi lähedal baaris, kuhu külalised võisid tuua kaasa oma joogid. „Enne avamist oli raske kunstnikega kohtuda, sest möllas pandeemia. Pärast avamist oli raske osalejate ja institutsioonidega leida ühist pinnast. Kokku oli toodud nii erinevaid maailmu. Ilmselt korralduslikud aspektid olidki kõige raskemad. Kuid siin, üheskoos, on tore olnud.“ – „Oleme teinud sõlme,“ rõõmustab Mehhiko kunstnik, ühinedes meie vestlusega.
Nonkrong’i sõlme, mis aitab leida sõpru ja sõlmida suhteid, kui astuda spontaansesse vestlusesse.
Sotsiaalsus ei ole Instagrami postitus. Suhtlemine võib olla kaootiline, lärmakas, segane, juhtimatu, seal võib kohata kohmakaid väiteid ja olematut esteetikat, kuid seda on vaja sügavamateks muudatusteks. „Documental“ uuris ruangrupa, mida võiks kollektiivne kunst tähendada (osalemise ja suhtlemise kõrval). Vahest oleks sobivam mõiste hoopis „ühendav kunst“, mille eesmärk on tuua kokku eri maailmad (mitte publikud ega ka kunstiteosed). Selle abil tehakse nähtavaks poliitilised vajadused – nende, kelle hääl ei jõua Euroopa avalikesse aruteludesse, kellel ei ole õigust rääkida kaasa sotsiaalsete infrastruktuuride loomisel ja eneseväljendamisel.
Nagu igal suurel kunstisündmusel, on ka Kasselis mõned teosed huvitavamad kui teised. Ka siin tuleb rakendada samasugust taktikat publiku tähelepanu võitmiseks nagu Veneetsia biennaalil. Et ruangrupa ei ole huvitatud publiku lõbustamisest, galeriide külastatavusest, kollektsionääride leidmisest ega sisu pakkumisest, siis ei olnud „Documental“ kõik tõlgitud, mõned teosed olid efemeersed ja ilmselt oli liiga palju teksti. Kui aga on valida, kas on liiga palju või liiga vähe selgitatud, eelistan, et oleks vähem selgitatud. Kui oleme nõus, et kunstiteost saab ka siis nautida, kui sellest ei saa täielikult aru. Selle asemel võib kasutusele võtta ka episteemilised tööriistad, et jõuda läänemaailmast välja jääva kunsti juurde, selle asemel et õlgu kehitada ja öelda „see ei ole kunst“.
„Documental“ on vaidlustatud ülalt alla suunatud (sageli europotsentristlik) üks mitmele vastandatud mudel, kus väljapaistev kuraator esitab vertikaalse, erudeeritud, fantaasiarikka ja autoriteetse nüüdiskunsti viimaste arengute ülevaate. Ruangrupa on selle asemel leidnud horisontaalse struktuuri, kus sotsiaalsus on tähtsam kui esteetika, museaalne objekt ja asjatundlikkus.
Nende püüe seisneb suure hulga vestluste algatamises ja kujutlusvõime avardamises, et mõista, mis on kunst ja mida tuleb teha, et lahendada praegusi probleeme. See ei ole mitte midagi uut, ka varasematel „Documentadel“ on paljud kunstnikud uurinud eksperimentaalseid kollektiivseid praktikaid. Näiteks eksponeeris Joseph Beuys 1982. aastal 7000 tamme, selle teosega asetati Fridericianumi ette seitse tuhat basaldiplokki. Plokikuhja ühte otsa istutas kunstnik tammepuu ja palus külastajatel ja naabruses elavatel inimestel plokid eemaldada ainult siis, kui nad istutavad puu. Kokku istutati 7000 puud ja see paik on võetud rahvusliku pärandi kaitse alla. 2002. aastal asus Thomas Hirschhorn elama ühte Kasseli korterelamusse ja muutis ühe sealse kergehitise, putka baariks, raamatukoguks ja TV-stuudioks. 2012. aastal taastas Thomas Hirschhorn hotelli, kasutades selleks oma kodulinna materjale ja ehitajaid ning organiseeris seal mitmeid üritusi. Ai Weiwei tõi Kasselisse 1001 Hiina kodanikku ja kutsus nad Saksamaaga tutvuma.
„Documenta 15“ on rohujuure tasandi teadmisüritus, selle asemel et rahuldada põlgliku publiku ja lääne kultuurieliidi ootusi. Hierarhiat välistav korraldus on paras väljakutse lääne museoloogilistele arusaamadele biennaalidest ja kunstimessidest. Iga kunstiprojekt ei pea olema sotsiaalselt kaasatud, progressiivne või poliitiliselt kriitiline, kuid kriisidesse sekkumiseks on vaja lähtuda eksperimentaalsusest ja horisontaalsusest. Koostöö toimib katserežiimis, see on olemuslikult eksperimentaalne ja sõltub teiste valmisolekust. Retoorika jagamine on tänapäeva meedia põhiline toimimisviis, olgu selleks siis lingid, pildid, staatuse värskendused. Jagamine on osaluskultuuri ülitähtis osa, kuid osutab ka piiridele, välistustele ja ressursside jaotamisele.
Aasta tagasi vaidluses Corina Apostoliga väitsin, et on ebaõige paluda kunstnikel lahendada struktuurseid probleeme – see on retsept, mida neoliberalismi ajal on kasutatud riskide ja vastutuse ülekandmiseks üksikisikutele. Kunstiinstitutsioonidelt tuleks nõuda, et nad keskenduksid sotsiaalse heaolu ja edumeelsete väärtuste loomisele, selle asemel et tegeleda omaenda peegeldamisega. Vaatamata kõigele on kunstiinstitutsioonid poliitilise süsteemi osa. Poliitilise süsteemi, mis loob meie praegusi probleeme nagu näiteks saastus, ebavõrdsus, segregatsioon. Kunstiinstitutsioonid on sageli riiklikult rahastatud ja see peaks nende sotsiaalset vastutust veelgi suurendama.
Rohkem lumbung’i, vähem H&Mi. Kunstiinstitutsioonidel on vahendid, et ümber kujundada ühiskonda, tuua teatud teemad esile, olla kaasav ja langetada koos otsuseid. Nende käes on võimalused eraldada ka ühiskonna vähemustele aega, ruumi ja vahendeid. Et olla poliitiline, selleks ei tule kutsuda suursaadikuid avamisele, et nad saaksid täita 20minutilist protokolli, või korraldada viis koolikülastust publiku arvu suurendamiseks. Et olla poliitiline, tuleb rakendada töökorralduses alternatiivseid vorme ja mõelda üha uuesti läbi, millal, kus, kellega ja kellele meie tegemistest kasu on.
Maria Helen Känd kirjutas 15. VII Sirbis, et talle paistis, nagu ei oleks „Documental“ kunsti olnud. Ta väitis, et väljapanekud ajasid segadusse ja nägid välja, nagu oleksid üliõpilaste tehtud. Siis osutas ta lääne diskussioonidele sotsiaalse pöörde teemal ja järeldas, et „Documental“ esitatud poliitilisel sõnumil ei ole midagi tegemist tegelikkusega ja publik lahkub ebamääraste muljetega. Minu „Documenta“-kogemus on kardinaalselt teistsugune.
Maria Helen Kännu mõttekäiku jälgides võiks keerata lauamängu alusel teise külje ja väita, et Tallinnas on tihtipeale näitustel tunne, et kunsti ei olegi. Ma tunnen ennast niiviisi Fotografiskas, kus ma ilmselt ei ole õige sihtrühm. Probleem on aga selles, et Tallinna kesksemad kunstiinstitutsioonid on üha lähemal Fotografiska mudelile ja toodavad taas H&Mi näituste formaati, kus väljanägemine ja publik on tähtsamad kui sotsiaalne kaasatus, teadmiste edasiandmine ja ehtne originaalsus.
Kaasaegne kunst ei pea olema kasulik, kuid kunstina asjakohane: esteetiliselt, äriliselt ja sotsiaalselt. Eestis peaks just sotsiaalset dimensiooni arendama, kuigi häid näiteid on sealtki. Nagu näiteks Flo Kasearu teosed koduvägivallast, Urmas Lüüsi jutustused üksildusest, Kirill Tulini thepidarium, Eléonore de Montesquiou kinnipidamiskohtade dokumentaalprojektid või Liina Siibi uurimus koristajatest Soomes.
Otse vastupidi: paistab, et seisame silmitsi kunstimaailma gentrifikatsiooniga, sest provokatiivse ja sotsiaalselt kaasahaarava leidmiseks tuleb liikuda üha kaugemale äärealadele. Tallinna kunstiinstitutsioonid muutuvad sotsiaalselt õhukeseks, sest kardavad olla süsteemikriitilised. Isegi hiljutistel kollektiivselt kureeritud näitustel ei ole võimukriitilist ampluaad, need on justkui loodud üksnes sõprade rõõmustamiseks. Kui banaalne ja käsikiimaline, öeldakse selle peale. Usun, et kõik kunstivälja võtmetegijad pööravad rohkem tähelepanu sotsiaalsele vastutusele, iseäranis need, keda toetatakse riigi rahaga.
Vastasel juhul on mõttetu hinnata „Documenta 15“ lääne näituste kriteeriumide järgi, küll vaadates, aga mitte nähes programmi avatust ja isetegemise rõõmu. Ruangrupa propageerib koostöökunsti, otsib kaasosalisi, mitte kollektsionääre. Seetõttu ei näidata „Documental“ instagramitavaid objekte, pigem osutatakse sellele, et igaüks võib olla kunstnik, olenemata haridusest või sotsiaalsest kuuluvusest, tähtis on, et kunstiteos on asjakohane ja tekitab diskussioone, nagu omal ajal Duchamp, Ukeles või Banksy.
Tänavusel „Documental“ on raske esile tuua nn suuri kunstnikke, sest kogu programm on kureeritud kollektiivse kunstiteosena. Sellegipoolest puudutasid mind eriliselt kaks projekti: Ngunyen Trinh Thi „Ja nad surevad loomulikku surma“ ning Atis Rezistansi ja Getobiennaali Haiti surmakultuuri taaskülastus. Esimeses astuti läbi paksu müüri niiskesse pimedusse, et tajuda inimese võitu kinnipidamislaagri üle. Kunstnik oli süüdanud tšillitaimi, varjud olid projitseeritud kiviseintele. Sáo ôi flöötide õudsed helid kõlasid just nii, nagu tuul puhub Põhja-Vietnamis, kus kunstnik vangis istus. Atis Rezistans on Port-au-Prince’is tegutsev rühmitus. Nad olid püha Kunigunde kirikusse paigaldanud kauneid, morbiidselt mõjuvaid skulptuure, mis olid tehtud prahist ja nii-öelda ebaõilsatest elementidest.
Tänavune „Documenta“ osutas, et me peame leidma arusaamisviisi, mida, kellega ja kelle heaks me teeme. Nagu võib Veneetsia biennaalil näha, triivivad kunstiturg (kus keskendutakse kasumile) ja riiklikult rahastatud kunstipraktikad lahku, suurendades kunsti ja elu lõhet. Neil on järjest erinev tegevuskava ja vastutus. Eesti kunstiväljal on aga ainult üks neist tugev – meil soositakse kunstiobjekti kommertsialiseerumist ja kunstiilmingute institutsionaliseerumist. Meil on, mida õppida „Documenta“ kogukonna ülesehitamisele suunatud püüdlustest. Soovin, et Eestis oleks rohkem lumbung’i-taolisi projekte, kus mõeldakse ruumi, kirjastamise ja võrgustiku loomise peale, ning vähem nüüdiskunsti H&Mi näitusi.
Tõlkinud Reet Varblane
Francisco Martínez on Eesti Kunstiakadeemia sotsiaalse disaini külalisprofessor.
* Michael Rothberg, Multidirectional Memory: Remembering the Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford: Stanford University Press, 2009.
Intermarium 2.0 kui Ukraina integratsiooni tõhustusdoos
HANNES NAGEL
Venemaa jätkuva agressiooni tagajärjed Ukrainas muudavad maailma paljudes aspektides rahvusvahelisest õigusest kuni tuumaohutuseni, aga ka kohalikul tasandil, alates piirkondlikust koostööst kuni integratsioonini. Kuigi Ukraina on nüüdseks edukalt taotlenud Euroopa Liidu liikmeks saamist ja kinnitab iga päevaga, et on NATO-liikmesuse vääriline, on praegu ehk asjakohasem keskenduda ajale enne seda. Just nüüd tehakse võtmetähtsusega otsused, mis viivad Ukraina Euroopa ja läänemaailmaga täielikule integreerumisele kas lähemal ajal või kunagi edaspidi.
Teekond ei saa siiski lihtne olema, kuna täisliikmeks saamise eeltingimuseks on mitmesugused reformid. Ka Eesti kogemus ei ole erand: meie integratsiooniprotsessi ja reforme saab mõõta enam kui kümnendiga – mõlemad viidi lõpule alles 2004. aastal. Sõltumata sellest, kuidas Ukraina uuesti üles ehitatakse, kas uue Marshalli plaani või lääneriikide pankades reparatsioonideks arestitud Vene kapitali abil, on see pärast sõja lõppu ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamist hiiglaslik ülesanne. Seda on oluline rõhutada, sest tegemist on spetsiifilise protsessiga, mis vajab toetust kõigil ühiskonna tasanditel. Ukraina vajab abi nende süsteemsete protsesside läbimisel, et lääne ühenduste liikmeks saamine oleks võimalikult sujuv ja tõhus. Selleks võiks uuesti kaaluda geopoliitilist Intermariumi-nimelist kontseptsiooni.
Intermarium (ladina keeles ’meredevaheline’), Esimese maailmasõja järgne Poola geopoliitiline kontseptsioon, nägi ette Läänemerest kuni Musta mere ja Egeuse mereni ulatuvat riikide liitu, mis oleks omamoodi kolmas võimublokk Saksamaa ja Venemaa vahel.1 Nagu Prantsuse cordon sanitaire Saksamaa vastu sõdadevahelisel ajal, oli see oma aja toode, erakordne lahendus erakordsele probleemile, mis on sajandeid vana. Föderatsioon tulnuks luua vastukaaluna nii Venemaa kuika Saksamaa imperialismile.2,3 Kuna see kontseptsioon ei realiseerunud mitmete takistuste tõttu, millest kõige silmapaistvam oli asjaolu, et ükski äsja iseseisvunud Ida-Euroopa riik ei soovinud leida end Poola juhtimise alt4, on teadlased selle kujunemisele võrdlemisi vähe tähelepanu osutanud2, kui kõrvale jätta mõned erandid5,6,7. Viimasel kümnendil on see plaan taas tähelepanu pälvinud, eelkõige lääne strateegilise ringkonna seas.2
Väärtuspõhise Intermariumi potentsiaalne tuumikala, mis võiks kiirendada Ukraina euroatlantilist integratsiooni ja leevendada sellega kaasnevaid väljakutseid.
Intermarium kuulub Kesk- ja Ida-Euroopa ühtsust taotlevate ja edendavate geopoliitiliste kontseptsioonide pika loetelu hulka. Esialgne kontseptsioon nägi ette sõltumatute riikide föderatsiooni, mille keskmes oleks peamiselt Poola,8 et seista vastu nii Saksa kui ka Vene imperialismile.9 Sellest ajast saadik on seda korrapäraselt taaselustatud ja Ukraina sündmused võivad olla praegu siin kandvaks ajendiks.
Kuigi Intermariumi plaan oli loomisajal puhtalt pragmaatilistel põhjustel määratud ebaõnnestuma, on see idee jäänud Oleksi Polegkõi sõnul Poola geopoliitika lahutamatuks osaks.10 Lisaks, nagu Kushnir märgib, olid selle nõrgad küljed majanduslik ebaefektiivsus ja institutsionaliseerimata raamistik, mis ei suutnud tagada saavutusi ei sõjalises ega kaitsekoostöös.
Pärast Venemaa tänavust uut ja ulatuslikumat sissetungi Ukrainasse, erinevalt 2014. aastast, on märke, et Poola-keskne kontseptsioon võib saada reaalsuseks, kuigi teistsugustel tingimustel ja alustel. Siiski on see endiselt ajendatud vajadusest pakkuda tasakaalustavat jõudu imperialismi vastu, mis lähtub seekord eranditult idast sooviga kätte maksta nn sajandi suurima geopoliitilise katastroofi eest11, nõudes tagasipöördumist 1997. aasta NATO piiridesse. Juba ainuüksi see eesmärk kujutab endast eksistentsiaalset ohtu Ida-Euroopa demokraatlikele riikidele.
Daria Nałęczi12 arvates eeldab Intermarium vähemalt vaba tahet moodustada toimiv föderaalne organisatsioon, millel oleks kaitsevõime ja lääne heakskiit,ning vastas nõrgestatud Venemaa – tingimused, mis ei ole XX sajandil kunagi koos esinenud, erinevalt tänapäevast. Paradoksaalselt ei ohusta riikidevahelise laiaulatusliku ja väärtuspõhise liidu tekkimist mitte Venemaa imperialism, vaid tuginemine ühele liidrile, milleks sobiks Suddha Chakravartti sõnul (taas) kõige paremini Poola.13 Seega korrataks mineviku vigu. Integratsiooni aluseks peab olema võrdse kohtlemise põhimõte ning väikese ja suure riigi vahel ei tohiks olla erinevusi, kuna nende põhiväärtused ja eesmärgid on samad: demokraatia, vabaduse ja julgeoleku säilitamine.
Vaatamata sellele, et Ukraina saaks sellisest võimalikust stsenaariumist kõige rohkem kasu, kandub idasuunaline oht üle kogu piirkonnale.14 Puudub küll igasugune garantii, kas või kuidas Intermarium tegelikult toimima hakkab või kes sinna täpselt kuuluvad, kuid teatud aspektid saab siiski esile tõsta. See erineks suuresti Esimese maailmasõja järgsest ettepanekust, kui oleks minu arvates piirdutud peamiselt Balti riikide, Poola, Slovakkia, Tšehhi ja Ukrainaga (vt joonis 1), kuid õnnestumisvõimalus oleks suurema arvu riikide puhul suurem. Ajaloolistel põhjustel, mida Venemaa välispoliitika Ida-Euroopas jätkuvalt elus hoiab, on ka Intermariumi ettepanek siiamaani aja- ja asjakohane. Samuti täiendaks see nii tulevast (suuremat) Euroopa Liitu kuika NATOt tugevamate piirkondlike sidemete ja liitude kaudu.
Pole välistatud seegi, et mis tahes Intermariumi-nimeline liit võiks toimida ainult piiratud aja jooksul hüppelauana täieliku integratsiooni suunas, kusjuures ühinemiskogemusega (sh ka ühinemisvalud) riigid, kes mõistavad üheselt meie piirkonna geopoliitilist keelt, saavad Ukraina integratsiooni protsessi kiirendada ja selle sujuvamaks muuta. Nagu Eesti kogemus näitab, võivad tugevad liidud asenduda edaspidi temaatiliste arutelude ja läbirääkimistega vastavalt päevapoliitika vajadustele: riigid hääletavad Euroopa Liidu eelarveperioodidel ja institutsioonides otsuste üle sageli rühmiti sõltuvalt teemast ja oma huvidest lähtuvalt. Tõsi, suur osakaal on ühishuvide kompamisel ja hääletusliitude loomisel kompromissil, aga see on juba poliitikast lahutamatu argipäev. Seda on tehtud minevikus ja tõenäoliselt tehakse ka tulevikus. Kuid sel juhul on juba Ukraina enda otsustada, kelle poole ühes või teises küsimuses vaadata ja kellele oma hääl anda.
Ukraina soov ja taotlus saada aktsepteeritud, aga ka osaks suuremast ja reaalsest Euroopa julgeoleku- ehk NATO ja Euroopa Liidu majandusraamistikust, nagu see oli ka Eesti puhul, on kõigi eespool nimetatute huvides. Ilma nende strateegiliste eesmärkide saavutamiseta jääks Ukraina igavesti Euroopa perifeeriaks koos sellega kaasnevate ohtude ja piirangutega. Euroopa mastaabis oleks see tõepoolest XXI sajandi geopoliitiline katastroof – olla nii lähedal ja ühtlasi nii kaugel, Euroopa ooteruumi nurgas.
2 Janusz Cisek (26 September 2002). Kościuszko, we are here!: American pilots of the Kościuszko Squadron in defense of Poland, 1919–1921. McFarland & Company, Inc., lk47
3 Joshua B. Spero, Bridging the European divide: middle power politics and regional security dilemmas. Rowman & Littlefield Publishers, In 2004., lk36.
4 Hubert Leschnik, Die Außenpolitik der Zweiten polnischen Republik: “Intermarium” und “Drittes Europa” also Konzepte der polnischen Außenpolitik unter Außenminister Józef Beck von 1932 bis 1939. Verlag Dr. Müller, Saarbrücken 2010, lk32.
5 Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty’s Secret Intelligence Service. Free Press, New York 2000.
6 Mark Aarons, John Loftus, Ratlines: How the Vatican’s Nazi Networks Betrayed Western Intelligence to the Soviets. William Heinemann, London 1991.
12 Daria Nałęcz, The Evolution and Implementation of the Intermarium Strategy in Poland: A Historical Perspective. Rmt: The Intermarium as the Polish-Ukrainian Linchpin of the Baltic-Black Sea Cooperation. O. Kushnir (toim). Scholars Publishing, Cambridge 2019, lk 15–18.
24. veebruaril ärgates olime tunnistajaks 2014. aastal alanud Vene-Ukraina sõja eskaleerumisele. Venemaa laiaulatuslik pealetung Ukraina vastu ehmatas ning ühtlasi kergitas üles eestlaste Vene okupatsioonist saadud traumad. Ajaloolised seosed, konflikti toimumine Eesti vahetus läheduses ning tõik, et XXI sajandil kantakse sõdu üle otseülekandes nii uudis- kui ühismeedias justkui reality show’na, tähendas, et äkitselt sai Ukrainas toimuv meie reaalsuse osaks. See puudutas ja puudutab paljusid eestlasi valusamalt kui sagedased relvakonfliktid ja keskkonnakatastroofid väljaspool Euroopat ja läänemaailma.
Kriisiolukorras sünnivad imed – ollakse ärksamad ja valmis kas või pea ees tundmatusse hüppama. Annetuste kogumine Tartus Ekraani kinohoones.
Ukraina põgenike abistamise nimel Eestis, aga ka konflikti all kannatajate ja sisepõgenike abistamise nimel Ukrainas, on sõja algusest saadik tegutsenud nii avaliku sektori asutused kui ka MTÜd, mõni neist juba 2014. aastast saadik. Teise maailmasõja järel pretsedenditu Euroopa-ülese humanitaarkriisiga toimetulekul on erakordselt tähtis osa vabatahtlikel. Hoopis teistes valdkondades töötavad inimesed on otsinud võimalusi mingilgi viisil leevendada miljonitele osaks saanud sõjakahjusid. Paljud üksikisikud on pakkunud abi põgenike piirilt transportimisega turvalistesse riikidesse, samuti on viidud Ukrainasse humanitaar- ja militaarabi. Moodustatud on kodanikuühendusi, näiteks MTÜ Slava Ukraini, kes on varustanud Ukraina rindemeedikuid esmaabivahenditega. Kevadest saadik on Mariupoli Sõbrad Narvas toetanud transiidil põgenikke, Tartus on tegutsenud vabatahtlike rühm selle nimel, et Ukraina koolilapsed saaksid endale arvuti.
Ka tartlastele tuttav Ekraani kinohoone, mis oli 2021. aasta kevadest tühjana seisnud, võeti märtsikuu esimesel nädalal kasutusse, kui Ukraina-Poola piirile pagulasi transportima sõitvad vabatahtlikud soovisid annetusteks hügieeni- ja toidukraami koguda. Annetuspunktist saadi kiiresti teada ja tartlastel tekkis harjumus abipakkumised sinna toimetada. Peatselt muutus akuutseks mitmekülgse ainelise abi andmine juba Eestisse saabunud pagulastele. Kriisiolukorras sünnivad imed – ollakse ärksamad ja valmis kas või pea ees tundmatusse hüppama, ei vaadata ümberringi toimuvat pealt, vaid otsitakse võimalusi sekkumiseks ja olukorra parandamiseks.
Mis on säärase ettevõtmise tähendus annetajatele, vabatahtlikele, abi vastuvõtjatele? Annetamisel ja vabatahtlikul tööl on sügav teraapiline tähendus. Sõjakannatuste pealtvaatamine kurnab vaimselt ja tekitab abitusetunnet, kuna toimuva ärahoidmiseks ja peatamiseks võimalus puudub. Paljud vabatahtlikud on väljendanud suutmatust jätkata oma tegemistega, kui üsna lähedal surevad süütud inimesed. Psühholoogiliselt on raske teiste kannatusi pealt vaadata, iseäranis kui tuntakse sidet toimuva ja kannatajatega. Ekraani keskuse vabatahtlikud on tänulikud võimaluse eest aidata ja tegutseda. Kodus uudiste vaatamise asemel saadi päevad läbi annetusi vastu võtta, sorteerida ja laiali jagada. Annetajad olid aga tänulikud, et oli koht, kuhu kinke tuua. Näis, et kurjusele vastukaaluks on maailmas palju heasoovlikkust. Annetamine ja vabatahtlik töö on võimalus korda saata võimatut, mingilgi viisil midagi paremuse poole suunata.
Abistamist võib vaadelda toetudes antropoloog Marcel Maussi kingi teooriale. Kink, antud juhul humanitaarabina annetatud mis tahes ese alates riietest ja jalanõudest kuni šampoonipudeli, kaisukaru ja pannilabidani on lahutamatu selle andjast ja vastuvõtjast. Ka tihtipeale äärmiselt emotsionaalne vabatahtlik töö, oma aja, oskuste ja mõtete panustamine on kink. Nii esemete annetamine kui vabatahtlik abistamine loovad ja taasloovad suhteid, siinkohal eestlaste ja ukrainlaste vahel. Erinevalt impersonaalsetest ostu-müügi tehingutest, millega me kapitalistlikus ühiskonnas kokku puutume, on kingi andmisel kestvam ja kaugeleulatuvam tähendus. See on solidaarsuse, eestlaste ja ukrainlaste ajalooliste sidemete ja jagatud murede väljendus.
